[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 14 artiklit

iiskama1 `iiskama Vai Koe Sim, iisa- Kad VJgrääkima; iitsatama midä sa `iiskad alalde nii `paljo Vai; oleks ta `sinder sellest `mulle iisandki Kad; ää sa sest kellelegi `iiska Sim Vrd hiiskuma
inimene inime van Hlj, Jäm Khk Muh Mär LäEd K I M TLä, -|ne R S(‑ei- Hi) spor L K I M, TLä TMr, -|n Vil Hls Krk, inimi|ne spor R, Khk Mus Kse Amb, ine- Võn Kam Ote Rõn San V(‑õ Se), ineme Puh, -|ne Puh Ote Rõn Krl(‑ni, ‑õ|ni), g ‑se (inimse Saa); ińemi|n, ine-, ineme|n g (d)se Lei(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (üldmõistena) inimene a. inimsoo esindaja; ant loom Inimene `arvab, jumal `säädib `kerda; Inimene opib `surmani Kuu; `Konngi `kruoksob jala all, `saadik sis viel inimine (hakkab vägivallale vastu); Siis õlivad kõik ühes unnikus (samas ruumis) kanad ja inimised; tämä (talleke) inimistest enäm maha‿i jäänd, inimistes (inimeste keskel) õli üless `kasvand ja õld Lüg; inimine on surelik Vai; ärra koer olnd εnam kut inime. `iĺla aja eest vahetand, üks (mõisnik) `andand inimese teine koera; inimesest uńt (libahunt) Jäm; looma porgandid ning inimeste (söögi)porgandid Khk; luu`painaja keib inimiste ja `loomade peel; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; Liiva `võtmise `aegu inimese luukered tulid `välja [katkukalmest] Pöi; inimene lεheb ika vanemaks, aga töbi nooremaks vöi suuremaks Käi; Inimene otsib, kus parem, kala – kus sügavam Rei; koer ajab inimese `jäĺgi Kul; siis (menstruatsiooni ajal) ei tohigi kiriku `minna, inime peab puhas olema Lih; [ussist nõelatud] inimesel saab moa `sisse pandud jalg Kei; inimese käsi seda `eina ei `puutund (kõik tehti masinatega) JJn; inimese pahem jalg `piämä `võtma lühemä sammu Kod; [vanasti] sia sõive inimesesõnnigu ärä Krk; siss om [nõiutud] pulmarahvass saanuva jälle inimestess; jah, om ollu ilman `mõndagi, mes inimesel jääb `mõistmada; inimene aevastab, obene `turnap; sü̬ü̬k piäp iki inimest `u̬u̬tma, egä inime ei piä `sü̬ü̬ki `u̬u̬tma Ran; õnnetuss käib inimesi `mü̬ü̬dä, ega õnnetuss puid ja `kande `mü̬ü̬dä ei käi; miu `lambal om `õkva nigu inimese mi̬i̬l; ta (lammas) kuuleb inimeste eli, siss tuleb `sisse; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; ädä jooseb i̬i̬n inimest; inimene olna esi oma `õnne sepp Nõo; inemisel kah iks rahu (neerud) säĺlä sihen Kam; suure põvvatüki ku inemese pää Ote; Hobõnõ kumastuss nellä jala pääl; ime˽sõ̭ss ku inemine üte sõ̭naga essüss Urv; inemine um `eślik, puu `oslik Rõu; puśs um inemiste vitäʔ, olõ õi˽taa eläjä`lu̬u̬mõ vitäʔ; inemine iks saa inemisega˽kokko, mägi saa ai˽`mäega˽kokko; tuĺl iks eläjille hätä ni inemiisile kah; kana munaki˽`tikslõsõ˽pesäh, siss putu ui˽no inemise˽kokko üt́s ütegaʔ Vas; sääl (surnuaias) videĺ ka üt́s inemese pääluu maah Räp; inemisel üldäss hińg, eläjäl om toss Se; ińemin `mõtless un d́umal t́ege Lei; inemeist `peetäss sõnna pitih a hobõst uhi`lõ̭iga pitih Lut b. mees; naine Kaks önnistust on maa`ilmas – kui obusel sünnib varss ja kui inimesel sureb naine ära, inimene saab uue naise vötta Krj; tanu on inimese (abielunaise) peäs. egä tüdrukul tanu põle Juu c. inimfiguur vanast `tehti suri inimissi (hirmutisi) – vits püus Khk; tegime käbadest pisi inimesi Rei
2. üksikisik; kaasinimene; töötegija voib `olla on inimesi (tühi) juttu Vai; inimessi tuli nagu `pilve ja `panka Jäm; tuba üsna puhiseb inimistega Khk; Oli neid `kohti enne kus `tehti kõik uksed `aknad `lahti kui inimene surema akkas Pöi; suur töu inimeisi olle `möisas Phl; oli üks suur inimeste summ Mar; inimest maalt vädavad ja noot tuleb `kalda Kse; Üks inimene oo teise inimese uńt Han; Enne sõda eläs `Kihnus paõlu `rohkõm inimesi Khn; kaks inimest tulevad järel Kei; sie on inimesel `kerge mis inime on õppind Jür; [hunt] inimesesse `kińni ei akand Ann; kihelkonna ies pekseti inimeisi VMr; kui mets on lumega vangis, sureb paelo inimeisa Trm; `eeste õppa `vaśkad `mitme inimese, et ta kaŕjan `käimä õpib; eriläne ei seesä rahu inimesess Kod; sääl (luhas) oli kigil inimisil [taludel heinamaad] Trv; inimisi olli paĺlu sääl mõtsan; egä risti man olevet ollu inimese kogu Krk; oi inimesi om tuhandit `mu̬u̬du, nigu nägusit ja tegusit; egä `kiägi inime ei ole jo `raudne terve; inimene om nii must nigu üits trüpiss Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastab tõene inimene (öeld andjale); temä `olli `kaenu siss inimese, kes `kartuli kuki ärä `aie; mes sa susit inimest, elä esi ja lasõ tõesel ka elädä; käib inimeste‿müdä, ega ta kedägi rahu ei piä Nõo; söögivahe `oĺle mõni paaŕ `tuńne, siss saeva obese ja inemise süvvä Võn; küll na om kadeda tõese inemise üle Kam; põimeti viie kuvve inemisega, aga põemeti ka kate inemisega Ote; suuŕ jago `põldu oĺl vi̬i̬l inemiisil teǵemädäʔ; või˽siin um paĺlo `pu̬u̬nuisi inemiisi; Egal inemisel umma˽küüdse˽`hinde poolõ Rõu; nuŕato `rõivaʔ säläh nigu vana tigo kõńd inemiise pite Räp; ku mi las `paatanu üle inemižide (oleksime rääkinud inimestest); ińemidse`lü̬ü̬jä (mõrtsukas) Lei
3. täisväärtuslik isik a. täiskasvanu; terve, tööjõuline isik `poiga sai inimese `kirja, juo `lieris `käidu VNg; ma oli ka üsna inimese eas Jäm; ta pole veel `öige inimine – laps veel; tehasse kirgul inimiseks (leeritatakse) Khk; et ema oleks veel inimene olad, aga see on `muistusest kehv Rei; kaera jahust tegid apurokka, kui ma juba inimene olin Rid; tä ikke igäs kohes inimese eest `välläs Mar; oma inimese `põlves ma ei ole seda (raand sõna) kuuln; kõik (lapsed) kasusid inimesese Aud; ma olin juba inime `rohkem, nad olid lapsed HMd; ega tema ei ole ka `kerged elu näind inimese päivis JJn; eks meie õllud kua nuared ja, inimesed; kui minä vi̬i̬ĺ inimene õlin ja maja pidin Kod; ühessa `aastane `aeti `luhta. inimeisi ei olnd KJn; kasva inimeses(se) Hls; temä om inimese arust vällän (85-aastasest inimesest) Krk; ammuss tu̬u̬ `olli, ku mia olli ka inimene Nõo; ta ei olõ inämb inemine, inemise koju `paĺlalt Krl; Katõ`kümne `aigu `peeti õks joʔ inemisess Har; tetäss inemisess (leeritatakse) Vas b. lugupeetav, korralik isik sääl `kaivikus (kaevanduses) on neid kel enämb ei õle inimise `õigustki Lüg; Mis `aia mulk, `räegi inimese `muadi aja auk IisR; nönda saab juut inimese nime Pha; See muidu üks tüdruku lapakas, see pole inimene; Sai ihu korra `jälle inimese `moodi `puhtaks [saunas] Pöi; Tämä oma iest inime kua Khn; Si̬i̬ on inimene, kellest räägitaks, ja si̬i̬ on obune, kellega sõidetaks Hää; mina pidasin teda ikke inimesest VMr; tüdrukud ja sulased olid kõiḱ inimesed Ksi; sest piäs aru `saama kis aga vähä inime on KJn; ka si̬i̬ mõne inimese temp Trv; ku tal lammast ega kana ei joole, sõss ta ei joole inimene Krk; oi küll om `albu mihi, temä ei `mõtlegi, et naene ka inime om Ran; igävene labusk om, ei ole midägi inimene; `vaene es ole temä meelest inimenegi Nõo; mis i̬i̬st na tapava! inemistel piäss üks inemise süä sisen olema Võn; no seo küll inemine ei olõʔ, se‿m ullõmb ku kurat́ Urv; tu̬u̬ oĺl iks inemise `mu̬u̬du (lahkesti) `vasta `võtnu ja ravinuʔ Rõu
4. individuaalse omapäraga (teat iseloomuga, vaimsete või füüsiliste omadustega jm) isik Inimese `muistadus (vigurivänt) Kuu; üks `püüdäjä, oma `puole `kiskuja inimine, täma kobika ei jättä Lüg; `Oidaja (kokkuhoidlik) inimine Jõh; siis ma oli jälle suur tükk inimest, koolis`käibija juba; vaimulikud (jumalakartlikud) inimesed; va kobin inime ‑ ‑ pole rahul kennega Jäm; ennem olga inimene `naertav kut nutetav (pigem lõbus kui kurb) Khk; Sõuke ise`sorti inimene teistega ta äi liigi; Ta on änam ikka `sõuke `mustaverd inimene koa; Ema oli taal koa `sõukse `valgeverega inimene; Kellel aruksed `ambad on, see on tark inimene; Noorelt oli nii suur kena `valge laari `näuga inimene Pöi; oli seda`moodu (rase) inimene Emm; näljased inimeised Käi; [öeld] et oh sa raibe inimeseks. see `neoke paha inime; kuib (vähese rinnapiimaga või ilma) inimene; `pehme inimene, järel`andja; raho (rahulik) inimene; üks pool totakast inimest Mar; mis sa `siukse tuhmi (mõistmatu) inimesega teed Mär; irmus varas inimene Var; siis oli raaviaĺlisi sii igast poolt koos, ikke aritud inimesi ja Aud; si̬i̬ on üks tüssägas inime, jala sääred ku matsagad all Saa; ta on üks targa vaimuga inimene Kei; vanal kuul `süńdind inime on õnnelik Rak; kui on niesuke püśs inimest, oh kuda ta siss käristab Sim; sai `armsast inimesest Trm; ega `mõistlik inime ei käi alati `simmanil Äks; `kangest ää inimen `oĺli Vil; no see on üks kahmakas inimest (suur) Pst; `siante obese`sorti (kergesti sünnitav) inimene; `sakste verege segät inimisi o küll Krk; sügisene päiv om nigu lühike inimene, säälsa·man om ku̬u̬n, pää ja perse kõik; `uḿne (sõnaaher) inimene; nüid om ka kidsidit inimesi ja om `eldit inimesi Ran; viina`võtja inimene; kittä inimene ta‿i ole, ta tükib `ki̬i̬li `kanma; sa‿let ikki täis (täie mõistusega) inimene; om ikki ää lõbeda `lõugega inimene küll Puh; aga ma‿lli siss `täitsä jõvvuline inimene; nii ilusa moodun inimese olliva naese paĺlaste tanudega; esi om kõrd inimest (tubli), aga ei mõesta `endäle mi̬i̬st valida; kullane (väga hea) inimene; näkkev (normaalse nägemisega) inimene; miu minijäss om `väega terävä sõnaga inime; om ike imelige küll inimesi ilman; ta‿s ole tü̬ü̬ ega oole inime Nõo; mis sa `kuulmada (kurdi) inemisega pahandat ilma `aigu Ote; ma võti nooreld naese, ja sai `õige inemiste seḱkä Rõn; oi˽ta‿m tuhandõrummaĺ inemine San; ta‿m vana heeba inemine; voolass (kärmas, virk) inemine Urv; tark koolitut inemene jo mõist ja tiid Krl; sai siss kuŕul inemiisil tiidä˽tu̬u̬ asi Rõu; ku‿t́ä no põnnuʔ inemine olnuʔ, jumala terveh inemine Vas; Lahke hannaga inemine (tütarlaps) Räp; häbendelejä inemine Se; usulene (usklik) inimene Lut
5. teat vanuses või teat ajastusse kuuluv isik täis`kasvand inimine Lüg; keskiga ~ kesk`ealine inime; vana pole ega noor ka pole, kahevaheline inime Jäm; nüid uude inimestel oo; teene oli vanalane inimene Muh; vanamed inimeisi peab `austama Käi; vanad inimest veel `ütleśt rabandus Tõs; `eńtsed inimest; noorepoole inimene; kes jo viie`kümne sees oo, see oo vanapoole inimene Aud; No muidugi, kus `nüitse aja inimesed änam Hää; vanuduse poole (vanem) inime Kos; parandas `suapid vanule inimesile Kod; minu `aegne inime, ega ta vanem ei ole Pil; vanemal inimestel oĺli [suririided] `ammugi `vaĺmis `tehtud; paelu `nu̬u̬ri inimeisi KJn; pääld viie`kümne siss om elänu inimene Hel; kae kos tat́tnõna, vai tükib suureinimeste jutu seḱkä Ran; mõlemba olliva `iälise inimese Puh; nu̬u̬r inimene sedävisi `lõugab ja `vannu inimesi susib Nõo; vanaaja inemise `ti̬i̬dsevä, konass ladem tuleb `väĺlä `aada Ote; vanal inemisel `oigap kõ̭ik ihu `säĺlän Rõn; ka kui no vanna inemeist vi̬i̬l avvustõdõss Krl; timä om jo elähhänüʔ inemine Vas; mino vanodaidsi inemiisi om [siin] Räp; `Paikina `nuori inemiži `pierrä Lei
6. teat ühiskondliku staatusega, tegevusalaga, päritoluga, soolise kuuluvusega, tuntusega jne isik `Jällä uus inimine tuli `juure (lapse sünnist) Lüg; ise `joude inimine aga süöb pali Vai; `leerimata inime; `leeris olnd inime Jäm; elamise inimene (jõukas); läks `sönna vanaks inimiseks (vanema naisterahvana koduseid talitusi tegema); körvaline inimene (tallu kuuluv sugulane või võõras) Khk; ma pole merepüiu inimene olnd Mus; teretamise `juures tehakse änamale inimesele pisike kummardus ka Vll; Kellel karused käed on, see pidi rikas inimene olema; Tüdrukune inimene (mitte abielunaine); Isasid inimesi es ole täna `kerkus kuigid pailu mette Pöi; palju‿s emane inimene jõvab `tõsta; saksa inimesed `ostvad `leiba Mih; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; põle `kuśkilt prii inimest võtta suve `aegus kodu `oidjaks Mär; `lahti (maata) inimesed köisid `õĺga ja `villu viinutamas Kse; minu isa oli `lahtine inimene, mõesa moonakas oli Mih; luteruse usu inimesi oo sii vähä; me oleme `õige`usklikud inimesed Tõs; `teenija (tööl käiv) inimene PJg; `enne inimesed kuńsitegijad `soatsivad `aigusi `luomadelle ja inimestele Kad; vallalised inimesed, poosid ja tüdrikud; muil inimeisil vili `vaĺmis Kod; alama inimeste kõrtsis saksa kammert põlnd Vil; kõrulise inimese olli sannan ja sulass taren; ni̬i̬ om `täämpä mat́use inimese (matuselised) Krk; võhine võõrass inimene; ennemb kehvembä inimese seendega `ti̬i̬nsivä `eńdile `aastaleevä Ran; mia `küśse sedä`viisi et, mes inimese te olete Puh; peremi̬i̬s inimene, si̬i̬ piäb iks vara üless tulema; ku `vaene inimene `pernasess saab, siss om ku kaśs marun Nõo; `tutva inemine Kam; nüid ei ole mitte midägi sul saada, olet paĺlass inemine Rõn; `tüt́riku inemise `tapsõ ärʔ Urv; kes sääl vanan inemesen (sünnitusel abiks) oĺl Krl; üt́sik (mitteabielus) inemine Har; `Rõugohe um riḱkiid inemiisi kah matõt; olõ ei˽ma˽`pernanõ, ma‿lõ üt́s `vi̬i̬rmäne inemine Rõu; taa olõ õiʔ `huupiinemine, taa om ka aśa˛aijai (asjaajaja); tiiuline (teada) inemine, a mitte nimme `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; sääl (mõisas) oĺl külät siist `lännüisi inemiisi Vas; tuu talo inemine Räp; talomaja ineminõ, rikka talo ineminõ Se; pü˛ät (leeritatud) ińemin Lei; ilma pält tulnuʔ inemine, `määne timä um Lut
7. hrl pl suurema kollektiivi liige a. rahvas, rahvahulk tama läks inimisi `ulka: oli puol `lolli Vai; mia mäletä neli-viis `põlvõ inimesi siit egä talust Khn; sii inimesed on paelud kalamehed Hää; siin käib jo `ühte lugu inimeisi KuuK; si̬i̬ (küla) on ike siia pärast asutud kuda `jälle kost neid kogunud inimeisi Äks; kiḱk ma˛i·lma inimese Hel; hii sa, kohe om [kutsikas] lännüʔ inemiisi sekkä; timä (koer) om harinu˽tan tii veeren inemiisiga Har; läḱi är inemiiste mano Se|| (sisekohakäänetes) rahva seas või sekka no lähämme siis `maale ‑ ‑ et ehk me siis `saamme inimestesse ige kuhugi Kuu; õli akkand inimisi tappama, `ninda‿t ei `tõhtind enämb inimisis magada Lüg; Mene jua `ninda abeme, et ei `julge enamb inimiste `menna Jõh; `katsuge `aeksasti inimestesse ~ inimeste `ulka `minna Ann; küll oli `kerge tunne, kui `jälle inimestesse `piasesin VMr; [metsavend] ei tõhi kohegi `väĺjä `tulla inimeisi Kod; tõne olli kasunu inemisin Rõn; ma˽ka‿ks hinnäst kobahuta, ma˽`tihka ai˽mud́o inemiisih ollaʔ Rõu b. oma pere või rahva liige minä õlen oma maja inimine; kui on `võerast `rahvusest siis ei õle oma maa inimine Lüg; inimesed kõik kottu ää Muh; meie maja inimesed läksid `metsa marjule Kos; [koer] mutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; tämäl one seetse `vaimu inimeisi Kod; oma inimese puha Krk; meie inimestel nii `suuri `sarnu ei ole [kui tatarlastel] Ran; kotu piab ikki inimest olema, kui tõese nurmen om Puh; niipaĺlu ku talun inemisi `oĺle Kam; [koer] kiä hoit inemiisi, sõ̭ss tu̬u̬ ku˽kotust är˽läht sõ̭ss `undass; kat́skümmend inemist oĺl laua man üle päiviliste Vas c. teat paikkonna elanik lapi maa inimesed (laplased); kuralased, Kuramaa ~ Lät́imaa inimesed; rannarahvas ning ranna äärtsed inimesed; Kihelkonna inimestel olid kiudud kuued Jäm; `Kopli inimeste `seltsis oli üks noorem tüdruk ka Khk; üsna `püsti Tagavere inimene Jaa; rootsi inimesed (noarootslased) LNg; Kasari poolt inimesed käisid siit maja`palkisi vedamas Kul; `Jaabre küla inimest PJg; minu isa ema olid `Ohtu inimesi Kei; Vadi küla inimesi `üütasse vadikesed IisK; vürsti valla inime ole mia; `Taĺnamaa inimese Hel; ma‿le maesamaa inimene, mia `peĺgä vett Nõo; Saarõmaa inemise om õks tõsõ (teistmoodi) Har
8. (retoorilistes hüüatustes või pöördumises) a. (imestavalt, etteheitvalt) mis inimene peaks nii paĺju rügama Khk; oh sa inimese mõru. [sellele] kes jurab ja `tapleb Muh; Inime `ahju ei `vaata ja lükkab `siivre `kińni – ullu asi Hää; Mis inime sina küll oled! SJn; oi `jummal sedä inimest küll!; oi kuradi inimest küll, selle viinanäĺläga tapab vai tõese ärä Nõo; mõni inemine nüit nii räbälin käip! Kam; ime et inemine nii juu! Krl b. (palve, soov) ole üvä inimene `kannada vähä `aiga VNg; ole siä nii üvä inimine, et `anna `miule raha `velga Vai; Ole kena inimene, tule Pöi; ole üks ea inimene ja anna `moole Mar; ole ia inime ja tule `mulle appi siga `tapma Kos; ole ää inimen, mine käi sääl ärä Krk; Ole onte inimene ja ti̬i̬ mes sul kästäss Nõo
Vrd ihmine, imene2, inimäne
kaanevass kaane vaśs kangamuster ma olen kõik kaane vaśsidki ära kudund, aga nüid seda kilpsiĺmist ei `oska Lai Vrd kaanivaskine
kala|kull a. kajakas kui kala`kullid tulevad lagedalle, siis tuleb meil `jälle torm; ku nied kala `näevad, siis `süövad kala kõhe `välla, senepärast nimidetta kala`kullist Lüg; Kui kalakullid ähk merikajakad tiirutasid ja kisasid, `ööti: ilm lεheb alvaks Khk; Kalakullid peksvad vahest `mõrdas kalad puruks ja mõrrad `katki Pöi; kala kuĺl oo `valge, kana kulli `suurune; kalakuĺl karib kala`kalda, kala`kalda Tõs; kalakuĺl oo ikke `õige nimi, [meie] üiame neid kajakase Aud|| `Kaimri küla kalakullid, `Vintri küla vinnapakud Jäm b. kalakotkas Kala`kuĺli elab `Peipsi puol, pesa on puu `õtsas. Neid on väga `üksikuid IisR
keet1 keet g keedu S L(‑o Mar Tõs) Ha TaPõ Plt TLä; kiet g kiedu Khn Ris(‑o) Kei HaId ViK Iis Trm, `kiedu IisR; ki̬i̬t g kee|du VlPõ M Krl, ‑dü Kan, kiädu (‑o) Kod
1. keetmine ma saa supi keeduga `varsti `valmis; keedu koht oli ühegora vanal ajal aja `ääres, suine keedu koht Khk; Nii sammu oli sööma keeduga ka, see sai keik `koldes koogu `otsas `tehtud Kaa; suppi peab ikka keedu aal mekkima, et ep liha soolaseks Vll; Makkisi sai `katlas keedu `aegu torgitud ‑ ‑ muidu `paisusid `lõhki; Kui katel keedu `aegu `kangest aurab, siis läheb `talve sulaks Pöi; ma akka keedu jaoks puid `raiuma; kõrvalviljad o keedu asjad, `katla asjad Muh; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga Noa; aho küto `aegas ja keedo `aegas aab `vengo `sesse Mar; pada oo supi keedu jaoss Vig; nied ubad on kiedo `tarvis Ris; sest pühaba `õhtasest keedust ei tule kedagi; keeduga piäb ruttama Juu; eks me pia seda kiedu `aśsa akkama `vaatama JJn; pidid ualega `matma tuld tuha `alla‿t tuli `seisi tõese kiädoni Kod | | keedust pärast (keedetult) sööme `lesta Hää
2. korraga keedetav toidukogus Tuo `aidast lina`siemi (vasikale), noh tuo nii kahest `kiedust IisR; es saa säält `keetu ega poolt Jäm; Mine too pöllalt keet noori tuhlid Kaa; anna `mulle keedu jägu `kardulid Rei; too üks keet `räima Tõs; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; kes ike `püidja oĺl, tõi natukese ajaga keedu ää Vän; keet ütelti ainult liha `kohta, paĺlu liha söögis `pańti, see oĺli keet; es ole `keetu ega poolt änam; `võt́sin selle keedu küĺlest veel pool ära Saa; mis sa muud keedad, liha ja kardulas, see on se keet Juu; ma mullu tegin kaheksa kapsast, ei saand mitte `ühte `keetugi Ann; üks kiet jäi `erni Iis; Parem keet kapsid rahuga süia kui nuumärg tüliga Trm; egä mi̬i̬s sae kiädu kalu Kod; meil on vi̬i̬l ühe keedu jagu `su̬u̬la KJn; mõni es‿sa ütte `ki̬i̬tu ka kardult Hls; keedü jagu `su̬u̬la iks om naṕin Kan; üt́s kiit `erniid viil sai õ̭nnõ Krl|| kasu suurt `ki̬i̬tu põle siit änam keńnigi saand ega saa vist ka `saama Vil
3. keedus, toit üks terve keet läks apuks Mär; sügise söögi sageda, keväde keedi vedelä Ran
Vrd keit
kengi `ken|gi R Pst, ‑gid Sa, p kedägi; g kenegi Vai, kennegid Vll; all kenelegi VNg, kennegile Jäm; g pl kennegite Ans Pha, ad kennegi|tel Jäm(‑del) Khk Kär van, ind-pron = keegi
1. keegi, ükski (substantiivselt) kuda `kengi `tahtu `üellä; Ei sest voi kenelegi `hiiskuda Kuu; ei `kengi tuld VNg; ei `vaise inimise iest uolt ei `kanna `kengi; ei ole tama kedägi `nälga jättand; miä‿n ole kenegägi `riideld Vai; see‿p täi kennegile midad anda; jo sääl `kengid käind on; neid linasid pole kennegidel Jäm; suisteks pühadeks vöi tou pühadeks, kuidas `kengid üiab Ans; mönel oli laiem esi, kuida `kengid `jöudas ka Khk; `laulti mis kennegitel pεεs oli Kär; Kennega seltsis sa tulid?; Äi ma pole sii keŋŋid näind Kaa; kuida kennegid keele murre on Vll
2. mingisugune (adjektiivselt) ei mina taha kenegi `maksu VNg; kurat, õled ka kenegi inimine Lüg; kits ole kenegi `luoma! Vai; see pole kennegite asi Pha
kissitämmä kiśsi| tämmä Urv Har Vasjõudu kokku võttes pingutama Kül˽kiśsitäss ja `vinnass (koer tahab ketist lahti pääseda); Mi‿sa üle arvu kiśsität ku sa ei jõvvaʔ [tõsta]; Sa˽seenis kiśsität, ku sa uma sällä luu murrat Urv; vasik kiśsitäss jala˽`vasta, ei lähä `perrä, tukõ jalaʔ `vasta (tõrgub) Har|| tassima kissidäʔ suurt `poissi; ma kissidi nii kui kot́ti sälägä Vas
kootsi|poiss ehaline Laupa ööse kootsipoisid kisasid öö läbi Lauri elu ümber Kaa kootsi|rand poisid ‑ ‑ tulad kootsi rannast (ehalt) Khk

lüpsi- lüpsi- Kui `lüpsi `tarkus käes, ei ma siis enamb lase tal jalaga `lüpsiku `ümber virutada IisR; `lüpsü `aiga on `müödä Vai; lüpsikord jääb vahele, lehm ehib ära Vll; kui ta ika toond loom oo, et ta `piima annab, siis ta‿o lüpsilehm, kui ta pole `kindi mette; mönel [lehmal] o viis kuus tükki (nisasid), aga nee‿p lüpsa, neli on ika lüpsinisa Jaa; Suur `mõisa oli ja oli suur lüpsi kari, pailu `lehmi oli; Teised olgu taale lüpsi lehmaks (tehku talle muidu tööd); Lüpsi naised `lähtvad omiku juba neljast viiest `lauta Pöi; ju ta ise lüpsiaaks kojo tuleb Muh; Lüpsiiste aa vehene madal kolme voi nelja jälaga pink Emm; lüpsiluomale peab viel kaks `korda päevas uut alust panema JõeK; ned lüpsinaised [mõisas] olid jäänd vahest magama Ann; lüpsikapp oli, kapa `sisse lüpseti, kapa siest valati lüpsiku ja lüpsikuga `tuadi tuppa ja kurnati püt́tidesse Kad; lüpsi kibusse lüpseti; üks naine `katsus [lehma] kõhu alt - - see on ia lüpsi lehm. katsuti piima `sooni Lai; lüpsi pink oli kolme jalaga, mõni neĺlaga, ümargune, saba oli sedasi `saetud, `saeti saba taha Plt

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp
2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se
Vrd maalõ
6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

meri meri g mere üld

1. (veekogu) `kanged vuod on merel, nied panevad `vergud sitta täis; `toine poiss läks mere (uppus ära); ei saa `muidu [ankrut] `lahti, kui pidime üppama `merde Jõe; meri on `rannamihe peld - - meri oli sie peld, mes ans siis `leibä ja `leivä `korvast; meri on `vaikne nagu `piima pütt; meri on `pihlaka lehel, `lainet ei ole viel - - `ainult niisugune `väikäne `virvendus Kuu; panimma `laiva triivpakki, pidasimma merd (olime merel ankrus); kuhu nüüd viel sene kibuga lähed, aragad juo meres (suurtest lainetest); vesi on mere `perses (madalast veetasemest) VNg; vihm vajob kõik mereje Lüg; `pritsnika `ongi üles`ostja, sie meres (kalal) ei käind; meri tieb jäniksi: `lained ei olegi `suured, aga vahotavad; kala `püüdämine, sie on `onne `pääle, seneperäst üdellä: meri `anda ja meri otta Vai; meri on pahupidi (tormab); mered on kuivad (mõõnast) Jäm; ma purjutasi merd küll, pöhjanaela `järge saab purjutud meres; naised-lapsed ei pidand merd `välja, need oksendasid Ans; akkab merd `loetama, vesi töuseb, meri tuleb loeks; sii‿o meri alati `lahti (ei jäätu ära) Khk; pole suure mere kää tormiga nalja asi `olla (avamerest); kuiva merega mine kas vöi päris `jalksi läbi (mõõnast) Mus; ma oli kümme `aastad ühe peremehe `juures järestikku, ma kεisi selle peremehe eest meres (kalal); tuul on merest (mere poolt); meri `öitseb (meres on millimallikad) Pha; mere `söudmine va `kange töö koa Jaa; Meri meite elu sihes pidaja oli, maa pole sii midagi annund, merest sai leva kõrvase ikka; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö; Taal akkas meri ikka südame `peale (oksendas merel); Ta `kündis kõik oma mehe ea merd piltl Pöi; mees tuln merd kaudu; see oo ma‿i·lma merede sehes köin; kui mered maas oo, siis `võtsime `jalksi `õngi Muh; kas suur meri käib üle (kas jää kannab) Emm; meri on jäme (lainetab tugevalt); üks mees `laskis `võrkusi meresse ja kaks `sõudsid Rid; läks mere taha elämä Mar; meri oo - - nagu `peegel, vesi ei liigugi Kse; Pidul oli poissa nagu oleks meri välla aan (palju) Han; meri on täis vihane (tormine) Var; kellel oli meri lähedal, `merde sai `viia need linad; ilm lääb naa lamedas, laseb merese `minna; torm `lõhkus mere ää - - aan ia `katki Tõs; Tänä jõlus jõlm, lähme mere (kala püüdma); saeme mere käest tappa (jäime tormi kätte) Khn; `sõitsi viis `aastad merd Aud; mehed viisid võrgud `merde Tor; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; `lammad `aeti meresse, kui `lammaid `pesti HMd; küll on `kange tuul, meri kõik jänekses JõeK; jõgi juoseb `merde JJn; `sõnna meresse olla üks inime ää uppund Ann; sie - - `Valge jõgi akkab `Porkuni järvest `piale ja lähäb `merde VMr; sealt mere pialt puhub `kangeste `vinge tuul Kad; merest tuvvasse ieringid Iis; einam nagu meri (vett täis) Trm; sedä mul one mereni, paĺju; meie meriden ei õle iäkarusid Kod; metsal kõrvad ja merel silmad vns Lai; kukkus üle `parda `merde KJn; `käiti õege oolega rannas [kala ostmas], mai kuus ummes, ku meri `lahti lähäb Vil; viha võtt viĺla põllult, kadedus kala merest vns Trv; `lõuna merede sehen üteldes ai kalu oleved Hls; üits kõ̭ik kos `kiägi `langenu om, mere taka vai `su̬u̬de pääl Puh; meri laenetab, suure `laine nigu mäe jälle; mes tähendäb üits sańt suure talu pääl, t‿om nigu `kärbläne mere veeren Nõo; kui keväde suure tuule om, üteldäss: ti̬i̬p merele ti̬i̬d, lahup iä ärä Kam; sul omma sõ̭sarõ kauõn meŕri (gpl) takan Har; puuʔ umma kui meri maah Plv; hädä maah, hädä mereh (häda on kõikjal) Se; merd püüdma kalastama tule kuo ja akka `jälle merd `püüdma Hlj; mo mees `püüdas küll merd, kuid ni‿pailu kalu pole näind Jäm; ranna mees ikka püiab merd ning arib maad ka Khk; siis vöis ju igal ajal vabalt merd `püida Mus; `Püüdis lapsest sandik merd Pöi; merd `püitsid - - sealt inimest elasidki ikke mere `püiga Tõs; `Meite tüe merd püüdä Khn; `iidlast köisid sii merd `püidmas Aud
2. piltl a. (suurest hulgast, paljususest) sääl (laadal) oli obusi kohe niikui meri VNg; Irmus sädemete meri `tõusis `õhku Trm; sääl es ole muud ku vi̬i̬ meri Krk; sul om mereni ette tett (töönorm on suuresti ületatud); sõ̭ss oĺl pahandust mereni Har; `Vähki oĺl `murdnu manu˽ku˽merd Rõu b. Akkab mere `äärde minema (hakkab sünnitama) Krj

määrima `määrima, (ma) määri(n) hajusalt Sa, Rei Rid Mar Mär Kse PJg Tor Hää Ris Hag Kei HJn JJn VJg Sim Iis(-ie-) Trm Äks Plt, `määrin RId(-äe- IisR); `määrimä, (ma) määrin Mar Vig, `määrin Kuu Jõh; `mearima, (ma) meari(n) Pöi Muh Kos Jür Amb Koe Trm Plt, `mearin Kuu; `miarima, (ma) miarin Nis Hag Juu JMd VMr Sim Trm Lai Plt; `miärimä, (ma) miärin Juu(-eä-) MMg; `määŕma Var, (ma) määri(n) Han Saa; `määŕmä (-r-), (ma) määri(n) Tõs KJn eL(-me M); `miärmä, (ma) miäri(n) Khn Kod

1. a. mingit ainet peale kandma; millegagi võidma, õlitama `vanker tahab `määrida `välla, sene rattad kisendavad Lüg; `Mõtles, et vist enamb `nalja ei õle, `määris päkkäd (jooksis minema) Jõh; `Aitand sie `selja `mäerimine kedagi, ikke valutab IisR; mo kiŋŋad `tahtvad `määrimist `saaja, taarist ära `määri Jäm; määri levale vöid `pεεle Khk; Vanasti meariti tuulingud - - tõrva ja `üĺge rasvaga Pöi; ma akka rattud `mearima, `mearimata ratastega‿p lähe `kuskile Muh; `enni määriti `saapud sea rasvaga Mar; määri seĺg joodiga kokku; `saapad tahvad tökatiga `määri Mär; Masinad piame määŕma, mud́u kulub ää Han; Miäri anõ `rasva jala `taldõ `alla ning paesta ahu ies, siis võtab köhä ää Khn; Suuvärk `äśti määritud, [jutt] jooseb libedasti piltl Hää; pääd määriti koore ja `võiga, et juused libevad `seisid; kui jala põhja alt nahk praguneb, siis määritse ka make `võiga Saa; kui `ahju ei miari, siis kibid põlevad seest praguleseks, lähvad `kat́ki Nis; meäri `seepi `peäle, veruta kurikaga `peäle Juu; kis piiritust `sisse ei võta, sie `mearigu `piale Kos; kõik praud `määrisin siledaks sauaga (saviga) HJn; Vokki meariti ennemal aal anerasvaga Amb; `mearisivad `saĺvi `peale Koe; `määrisid määra ja karu rasvaga piad, siis pidid `juuksed `kińni `jääma, et pia ei lähe `paĺlast Sim; määri mulle võid-`leiba üks tükk Iis; kui miärid ihu kellegagi, siis ihu akab `õõgama; sia rasvaga miäritässe uśsi `naalamiss Kod; ikke neid `aisasid määritse jah, siis on ta (vokk) `kerge `käima Äks; uksed tahavad `mearida, sis ei kisenda Plt; vanal aal määriti tökändige ja makke sia rasvage `saapit Krk; ei ole vaja sedä vangerd `määri, keväjä sai määrituss, siss käib suve läbi selle üte `määrmisega Ran; miu kadunu esä määrd ka lambi eliga endä `põlve ja mähk kõvaste `kinni; `kampvere eliga määritass lehmä nisa, ku `paistedu om Nõo; õdagu mõssime käe `puhtass ja enne magama minekit `määrseme `apna koorega kokku Ote; rataʔ omma `määŕmäldä, no˽`röökivaʔ Har; ma˽tasõ ja määre taad `haigõt kätt, no um pisu paŕõmb Rõu; tedä (käsikivi) pidi `määŕmä, kui es määritü olõ, siis oĺl rassõ, es jõvva liigutadaki Vas; inne süĺleme `tarro ajamist `määŕte taro `mi̬i̬gaʔ ärʔ Räp; kaela määrima kellelegi midagi kavalusega, üles kiites sokutama või peale suruma Vai nie `rannamihedki peris `ausad igäüks olid, `määriti `tihti lugu maa`miestele abuks mend `silku `kaula Kuu; Nii kuda ise iast `arvab, nii neid `küüdi`kordi peredelle `kaela `mäerib IisR; Vana Jaagu Juri sai eese obuse kaubaga kena pöntsu, mustlased määrisid laadal talle töbise looma kaela Kaa; Kui sa kua ei tahtnud, aga sedasi mearis sulle ikke oma kauba kaela Trm; `Õigõ mi̬i̬ss joht `hindele säänest naist `kaala `määri `lasknu õs; määr mullõ uma pero hobõsõ tükü `kaala Rõu b. piltl meelehead, altkäemaksu andma Ega `ilma `määrimata ei sa midagi `asja Lüg; Tahad ikke iad, piad `määrima Jõh; Pärast `suure `mäerimisega sai oma paberid kätte IisR; Teda peab pirekse `määrima, küll siis saab Pöi; `määris teise ää VJg; see mees tahab vähä `määrida Trm; miariti, `viidi kilu või teine võid ehk `viina - - mõni tükk liha, mis kellegil `juhtus Lai; `kohtumeheʔ umma ärʔ määritü Plv
2. a. mustaks, määrdunuks tegema `riie on `ninda `välla `määritu, et ei `kõlba kuhugi enamb Lüg; `Oia sa oma `uusi `riideid `mäerimast IisR; laps oo ennast nenda muriks `määrind Khk; `meite rehe toas määrib riided tahmaga ää Vll; Oli üks pisike `papri `määrija ka, valla elus (vallamajas) ta oli piltl Pöi; roomad üsna tökandised, `määrivad kääd ää Mär; lapsed `määrväd kõik asjad ää, ei seesä puhas `ühti Tõs; Lubjanõ sein miärib `riidi Khn; `miäris `riided ää, kõik kohad miäritud Juu; `mearis selle põranda `jalgadega nii ää Koe; ärä miäri `kleiti mussass Kod; määŕ puha näpu är Hls; sa oled `endä ärä `määrnu, must nigu põrss Ran; imelik inimene, üttegi rõevast ta‿i oia, kõ̭ik om täl ärä määritu Nõo; ala˽`määrüʔ ummi `mustõ käśsiga tõsõ puhast raamatut välläʔ Har; rääbaku latsõʔ umma `rõivaʔ ärʔ `määrnüʔ Plv; Luitsaʔ oĺliva˽puust `vällä kaav́etovaʔ piḱä hannagaʔ ja süǵäväʔ, `sü̬ü̬mise `aigo määret alate nõ̭na ärʔ Räp b. määrduma Valge riie pole seikse töö peel midagid, määrib varsti ää Kaa; mool `kampsun nönda ää `määrind Vll; Nii `määrind `riidid `raske `pesta Rei; `liiga eledad tekid, nied määrivad juo ruttu ää JJn

nirunema nirunema närunema, räbalduma Ma‿i taha noid sitsi rõivast tekialutsid linasid, nu niruneva ruttu ärä Nõo

otsan otsan M T VLä Rõu Räp, otsah Plv Vas Räp Se, otsahn Rõu, õtsan Kod

I. postp a. pealmisel pinnal, ülemise osa peal; otsmise osa küljes; millegi küljes (rippumas) kuhja õtsan õled `kõrgel; meie vahel kuvve vokiga kedräsimä ühe tule õtsan (ühe tule ümber); sa ei pidä õma kiäle õtsan, ärä lidrasitki (räägid välja) piltl Kod; küll meil om oravit siin puie otsan; kõńd tõine just ku eng londige näpu otsan Krk; latse ilbassiva `paĺla `persega lumeange otsan Ran; siss ku om tulilinnu `vahtre otsan, siss na laolava `mitma keele pääl Puh; naśterahvass katusse otsan parandab katust ja mi̬i̬s taren makab Nõo; tu̬u̬ ku̬u̬t́ käis varre otsan nii üless `alla, periss `tiiru ta‿s käi Ote; Saa õi˽ma kohegi˽põrraʔ, mul lat́s nisa otsan Urv; `tialasõ umma aia `saiba otsahn, puhastasõ vasariid Rõu; käe otsah um halv `nõstaʔ, kańnipuiõga um õ̭ks paŕõmb; hõhv kabla otsah `kargõlõss ja rü̬ü̬ḱ Vas; silmä otsan ~ otsah üldse mitte mitte siĺmä otsan ei või tat `salgi Krk; ma ei või tedä siĺmä otsan nätäʔ Har; silmä otsahki taha ai nätäʔ Se b. midagi omades, mingil järjel küllä küĺlen elät iki, mis sa näĺlä otsan ti̬i̬t Krk; ti̬i̬ ommugust õdaguni [tööd], nii et seĺg igine, siss olet ike levä otsan Hel
II. adv 1. a. lõpul, läbi ei õle südänt enäm minemän, `julgus õtsan; kas obesed õtsan mua piäl, et `surnu viädässe ühe obesegä Kod; elupäeväkse om otsan Krk; ku ta [suppi] `aalma nakass, siss enne es jätä `perrä ku otsan Nõo; mul om `tervüs otsan Võn; karjalaut oĺl lagunu, ait olli otsan San; leib om otsan, küdsäʔ õigõʔ üt́s leevä karaśk aho suu pääl Kan; tarõ õks ju̬u̬sk läbi, katuss jo otsan Har; sõir otsahn, sõbra˽`kaonuʔ, viin otsahn, velidse˽lännüʔ Rõu; no sa näet mu `joudu, no om joud otsah Vas; mä - - näi kiŕotadaʔ, a nüüd om siĺmänägemine otsah Räp b. tervislikult halvas seisundis, kurnatud obene õli kõhe nii õtsan, et kedägi tehä es õle Kod; ta om periss otsan, temäst ei saa änäp kedägi tegijet Krk; mu sõdsõpoig om ka `väega otsan - - näüss, konas lõpõss Har; `taivakõnõ, küll olt otsah, küll olt otsah Vas; oĺl küll nii otsah, õt kiäḱe usu us, õt elämä jääss Se c. (suremisest, hukkumisest) siss karanu susi obesele `lõõri - - ja obene ollu otsan Ran; kui kavva ta (imik) `eńgäb nägu `vasta maad, `tõmbab liiva `kurku ja `ommegi otsan; nemä anniva ike tälle tubli keretävve, ku küĺleluu sehen, siss om jo inimene otsan kah Nõo
2. peal, küljes meil om ru̬u̬ś `akna all, olli ulga `äitsmid otsan Hls; sa lõhut ku pää olli like otsan Krk; jala om nii väsinu, nigu puu paku otsan Ran; puder kei nigu larin ja kärin, nii et joba tuli `oĺli otsan Nõo; nõ̭na all omma näil vundsi, a allpu̬u̬l siin lõvva otsan om abena Ote; linatse `ammel olli pikä `värdliga `käisse ja piht olli nii pikäkene otsan Rõn; pää jo˽haĺl otsan Har; ilvesshainal um `valgõ˽nutiʔ otsahn nigu puuvill Rõu; puu pulk hoit́ vanast ratast otsan Räp

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur