[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 23 artiklit

elu|maja (mõlemad osised võivad muutuda – S spor L, HaLo; põhisõna mõnikord lühenenud) ‑ma(a) Muh; pl maad Jaa Pöi
1. elamiseks määratud hoone või hoone osa, (rehi)elamu; (vabadiku) saun – üld `Tammistu küläss olid elumajad ehitetud `lounalt pohisele, vähä oli neid, mes olid ialt `lännele Kuu; `saunakene on `vaiste elumaja VNg; elu maea tegime uie, laudad veel vanad Khk; kaks lainet o vähikest, kui kolmas tuleb, siis o justkut elumaa; siis õlut ep lähe `köima, kui sa enne elud maad ää pühid Muh; ma selle aja elomaja inimene (majaomanik) olnd Mar; `meitel sii oo elumaea ja loomalaut änamiste öhe katuse all Mih; elus maease `viia‿i `tohtin tänd (ussist nõelatut); na vilets teese `juures `olla, teese elusmaeas; kui kägu elumaea ligidal kukkus, siis pidi surm tulema Tõs; suurem jägu olid rehed elumajaga kuos HJn; nemad oma elumajasse ei lase `sisse Amb; vana suetsu elumaea `kambrites olid [leitseaugud] Kad; elumaja iest`kamber ja taga`kamber VJg; kui õśsima [maja]aseme, `ańti metsäss ilma rahata elomaja paĺgid; elomaja õli ka si̬i̬, kui ta õli rehe kõrval, aga esikuss käis `õtse uks; mõnel popsil õli [laut] elomajaga ühen Kod; meil oli elumaja, `äärbär ei olnud Äks; kolme `kuuge olli minu elumaja valmiss Hel; `Uibit istudedi iks joba rihe`taade elumaea `otsa Rõn; kõ̭igil om ilma suidsulda elumaja; vanast iks riihe tarõ `oĺlgi elumaja, kon `eĺli Har; sann pandass õ̭ks `allapoolõ, et ta elomajalõ nii `lähkädsen ei olõʔ Räp Vrd elatusemaja, elu, elumõja
2. hrl pl (talu)hooned elud maad pölesid puhas ää; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; sead `lasti vanast jalutlema koa aga nüid `peavad ikka eluma sehes olema; tõhk o ikka elumaade `ümber Muh; `Nende elud-majad on keik lagund Emm; nüid oo sii puid `rohkem elude majade `ümmer Kse; elod majad pölesid köik ära Ris
3. majapidamine; kodu – spor S L, HaLo Enne surma tuleb ikka keik elumaja asjad ää laarida ning korda aeda Kaa; elus-maas pole puu tikkugid Pöi; ei saa `puuma töö eest `aega, et sa eluma toimetusi toimetad Muh; [alus] `pükse pole `olngid elus majas (naistel ei olnud vanasti pükse) Käi; no ikke jah kõik elomaja asjad (maja-, tööriistad) kõik on elos majas `tarvis Mar; naine peab kodus olema elumaja talitsema Kse; temä ikke elumaea tegemest kõik ärä tein Tõs; mõnes `kohtas ikke‿i `olngi `kella elus maeas Aud; [takust tehti] `Vu̬u̬dikot́tisi ja viĺlakot́tisi, elumajas läheb ju pailu kot́tisi Hää; `rasva läks elus maeas ikka `tarvis Kei Vrd elumõja
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. põimlauses
1. aluslauses
2. öeldistäitelauses
3. täiendlauses
4. sihitislauses
5. kaudses või siirdkõnes a. hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb b. saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust c. ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav
6. sõltuvusmääruslauses
7. kvantumilauses
8. viisilauses
9. kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil
10. vastandavas kõrvutuslauses
11. põhjuslauses
12. otstarbelauses
13. mööndlauses
14. tagajärjelauses
15. tingimuslausesII. alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase a. konstateering, kahetsus, etteheide, imestus; b. soov, käsk; c. keeld, ähvardus, sajatusIII. lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavaltIV. hrl fakultatiivse täiteelemendina a. fraasi sissejuhatava abisõnana b. alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet c. välj ebamäärasust või oletust d. rõhutab vastandavat seost I. (põimlauses) 1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a. (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b. (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c. (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se|| `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a. (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b. (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c. (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas|| mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a. (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b. (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c. (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d. (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
just just R S spor L, K Hls Nõo Krl, (j)üst Jõe Kuu Hlj VNg Hi L spor K; juśt I KJn Trv Krk Hel TLä Krl Har Vas Räp Se, (j)üśt Juu Kos Trm KJn
1. päris, üsna, täpselt, täiesti, nimelt just minu maja ligidal Vai; see oli just jaanibe `laube Khk; just `umbest vanadus paneb mind lõõtsutama Pöi; see oo just tõsi Muh; siis oli kell just pool üks Emm; oleks jüst nönna olevad Noa; Leenal oĺd jüst täieste vaĺts `juused peas; suur jäme jüst nõnnagu ärg Mar; üst paastu `aegas ei `peetud `pulmi Kir; `paslad `lõpsid jalast ää, just `palja jalu oli luanõ piäl Khn; just nõnda ma tegi ku `rääkisi Hää; jüst punane ei old, aga põld jüst must koa Rap; see on jüst nii tema kohane asi Juu; sie tuleb jüst nii kohe `panna JMd; üst `tingimatta ma lähän VJg; iga nädäl ei ti̬i̬ just `leiba Pal; tuul om juśt rinnu `vastu Krk; juśt võt́t mul sõna suust Ran; tu maja om `õkva juśt säälsaman Har; just nagu ~ nigu justkui jüst nagu `kummitus Jõe; kala ‑ ‑ `justnagu tiab ette tuuld Kuu; Jupp ja jölk – jüst nat sur tedrisitt Rei; `suured `juuksed jüst nagu parruk peas Mär; `tahtsi seda siit võtta ja üle `astuda ‑ ‑ ei saan, `jalga‿i saa, jüst nägu üks oles `kińni oin Aud; karduled jüst nagu `väiksed nańnipuńnid Nis; aga si̬i̬ om juśt nigu miu väits, pää om ka serände Ran; üte kõrraga juśt nigu välk lei `kõ̭ikist läbi – papa `tulli kodu Puh|| eriti, iseäranis minä just suur tüö mies ei õle Lüg; midägi just paha ei `johtund Vai; ei kiiret üst ei ole Amb; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; põle kuulnd jüst SJn|| kohe (praegu); tingimata ta tapab su juśt ärä; ma `tõotasin kõhe tälle, ma juśt tulen Kod; mea pia minem kohekil juśt Krk; kui sa ka ratta `rü̬ü̬pen olet uppumisel, ta (õel inimene) tulep vi̬i̬l sõkup su kaala `pääle, et sa juśt upput Puh; juśt lää parhi·llaʔ Se
2. alles, praegu, parajasti, äsja me just tulime Jõe; just nüidsama läks `välja Rei; näe `tõingi üst täna luadalt uue `ämbri Kad; ma nüid juśt tulli Nõo; juśt oĺl neide hopõń sääl niidü pääl söömän Har
Vrd justament, justkut
kaela|koogud kaelkoogud – Juu Äks kaela|kord kaelaehe ta teeb pihelga marjust kaela`korda Muh Vrd kaalakõrd kaela|kott kaelkott `kanmega kot́t on see kaila kot́t Khk; Kaela kot́t oli linusest `riidest, nöörist `tehtud laiakas pael oli `küĺges Pöi; Päheste jäuks `vöödakse kaelakott `seltsi Rei; päeväne paluke oo kaela koti sees Tõs; ligidal eenamal sai `käidud ikke kaelakot́iga, `kaugemale läksid, siis oli leevakot́t Juu; `pańni kaelakot́iga karjatselle pruukośti levä `juurde KJn Vrd kaala-, kaula|kott
kannu|kaas pl kannukaaned märgid nooda reite küljes esimesed `üiti `pilpad, teised olid kannukaaned. nee olid pära ligidal, `näitasid ära, et pära ligidal on Pha
kari|tänav karjatänav karitänav lihab oort üle `moańdjale Pöi kari|vainu karjavainu ‑ ‑ loomad käisid siin suviti kari`vainul, `niuke ümmargune plat́s oli siin ligidal Juu kari|värav karjavärav Uks just nagu va karivärav `lahti Kuu; Suu ku karivärav Vän
katsuma `katsu|ma R(‑maie Lüg, ‑o- Jõh Vai), eP(‑o- Käi L), ‑me Hls, katsuma u Se, `katsma L Kod MMg Pal VlPõ, katsma San(da‑inf `katsu); (ma) katsu(n) eP(‑on Rid Ris), `katsun R(‑on Lüg Jõh Vai)
1. (midagi teha) püüdma; üritama `katsuma kodo `saada `enne ku `pilkane pimedus tuleb Lüg; ma oli nii tuline nobe, `katsusi seda tööd `valmis; vana oli `viskand tale (läbi jää kukkunule), suure nööri suu ede, `käskind ammastega `kinni `katsuda; piab ämariku kammul koju `katsuma Khk; Ma ette üsna joosi, et oleksi sind käde katsund, aga met‿äi jöva su järge Kaa; Kui linnud `lendvad merelt ää `moale, siis katsu `püüsed `välja, tuult `tormi tuleb; Oled sa `särge `katsumas käind, kas võtab juba [õnge]4 Pöi; ma katsu oma päevad läbi aada nurisemata Muh; äŕjäd `katsvad puselda Rid; `katske mu `viia `sinna õue `kööki Tõs; `Katskõ viksemini sõoda, suamõ rutõmini ää Khn; isa oli `enne `tüölene, pärast siis `katsus kudagi talu `peale Pee; inimestele piab ikke `katsuma `vasta `tulla VMr; mis viga `allavett ujuda, aga katsu ülessevett kua Kad; õlid `katsnud aeda lage keŕgitätä Kod|| fig Vaada, poiss akkab kasu poolest juba isa käde katsuma; Juula oo ju otse pümevana inimene, ju see juba sadant käde katsub Kaa; üheksakümmend katsub käde (saab 90‑aastaseks) Kär
3. vaatama; järele vaatama – R Jäm Khk Phl Rak MMg Ksi Plt KJnak `amba `kirjast `katsuta obuse vanudust; küll ma `katsun sene järele; lähän `katsuma, mida vili tieb VNg; `mustlane `katsub kätt, `ütleb kas saad mehele jo; `tohter `katsub läbi, kus viga on Lüg; `katso midä siä viel et taha; `enne `käidi `pulmi `katsomas, ne olivad lappulised; `katso kui `pallo `kello on; mie `läksin `rüssi `katsoma `joele Vai|| külastama; katsikul käima `nurga naist `käidi `katsumas Hlj; `lähme titte emädä `katsuma; Taruma sant tuleb Savala `santi `katsuma Lüg; `saare `rahvas `käiväd `ülge käppäga titte `katsomas Vai
4. hankima, otsima, muretsema `kaasamies oli `pruudi vend. ku `venda ei õld, siis pidi küläst `katsuma; minä õlen `ninda `õõnes, et `katsuge `süiä `kiirest, süön vai `undi `vällä Lüg; katsu minule kua üks vana`pualne vagane [naine] Kod; kui ära osteti talud, siis iga üks `katsus `endale karjusse Pal
5. imperatiivivormid hüüdsõnalises funktsioonis (väljendavad ähvardust) `katsu et `välja saad VNg; `Katsugu oma päid `jalgu sii ligi piiris veel näidata Pöi; katsu kas sa tohid võtta, eks me nää Juu; `katska et teie siit `väljä suata Kod; etse-katsu; katsu-katsu; katsu ette KJn|| katsu `aśja nüid, kelle pärast ta `nutma akkab Tor
6. puudutama; käega kompama koer äb kannada kui vööras katsub Khk; `mõistlik mõestab ise, rumal katsub käpuga Mar; tule katsu, mu pää on pala Hää; venind sooned, ei või `katsu Tür; tä ei jätä `üstegi ońni ust `katsmata, ei `üstegi `riita (vargast); ma tulen kõhe `käega katsun `meskene si̬i̬ riie one Kod; ei ole mina teda (kassi) `katsu saand Lai; käega (~ käpaga ~ peoga) katsuda ligi; ilmne Kui kalad vee peal pesevad, on vihm `käega `katsuda Pöi; pulmad ikka üsä `pioga `katsu juba Khn; see on nii ligidal, et katsu käpuga Juu; see on jo `kääga `katsuda vale Plt|| fig ma `itlesi `kohtes sii, ma‿p‿katsu käpuga ka seda juttu änd (ei usu) Khk; tüdrukuid (~ naisterahvast ~ tütarlapsi) katsuma ehal käima ta läks tütar`lapsi `katsuma Ris; ku ma noor mees olin sai küla pial `ulkuda ja `napsi võtta ja tüdrukuid `katsuda Hag 7. kalapüünist tühjendama Ta läks juba poolest ööst kodust minema, et mõrdu katsuda Mar; `mõrda tühendama või `mõrda `katsuma Lih|| püünisest kalu varastama [vanamees] ikka vahest kεis `räimi `katsumas Khk; võrgud on ärä katsutud. lähäb järvele ja löiäd, et kalu on `võetud võrguss Kod; kis pagan neid `mõrdu `katsus, kus sedä tääb. üks `katsja `saadi ükskord küll kätte Vil
8. millegi peale mõjuma – Hi Akkas kondi pεεle katsuma [raske töö] Emm; se katsub mu koti (rahakoti) `pääle; see (pimedas lugemine) katsub su `silme `piale; see (kõrge vererõhk) katsob `kangest südame `pääle Rei
kee2 kee Khk Rei Phl Mar, kie Jõe VNg Lüg Jõh Lei(ḱee), ke Lüg Jõh Räp; g kene p ked|a (‑ä) VNg Lüg Jõh, g `kinka Lei. Lausefoneetiliselt koos dem-pron: `kiese VNg(`keese) Lüg Jõh van, pron kes
1. int-pron (otseses küsimises hrl küsilause algul) minä küsin, kie nie olid; kie `teile `maksab seda `käiku VNg; kene sie siga õli Lüg; No kie pagan sene menema vei?; No `kiese nüüd õli, aga siin tuas just `rääkis Jõh
2. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) Kie seda enamb tiab; No `kiese `mulle õppetas; No kie `vihmaga [kartuleid] noppib, sai vähägi magada Jõh
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) a. (isikutest, olenditest) kes `tuntud inimine on, aga‿n tõhi `üellä kie on; kie vana ei `praavita, sie uut ei saa; õles `ükski õlemaie kie `mulle vie `tilka suu `pääle `tuosises ja `andases; `rauvad kelisevvad all [hobusel] kie `jalgu kokko taob Lüg; Kenel õli `näitusest üks mies majas, sie õli kevade tüä ajal oma kaks nädäla mõnikõrd `vuaris Jõh; peremes, kee `enne sene koha pεεl `olle Phl; kilõt `sü̬ü̬di rõõsa piimäga ehk ke taht pańd `võidu sisse Räp | | (muutunud mõttekäigu tõttu pealause vormiliselt puudub) Kenel ei õld jõge ega `allika ligidal, kuhu `vankrid `sisse vedada, siis `viedi `vankrid `kaivu `juure Jõh; kee valla majas oo `võlgu need riigimaksod. siis võla`nõudja tuleb raamat käe ja nõuab kätte Mar b. (esemetest, asjadest) mis `pargitu taul, kie `pargis `pieti Lüg
4. ind-pron kene `põlvest juo on ikke sedä`muodi õld Lüg; Sie mägi on siin jua tia kene `põlvest ja sie nimi ka; Ja `kiegi ei tia enamb kas õli tämä enamb sääl sies vai kie tiab kie õli Jõh; kene aeg kaua [aega] kene aig `uotada, pitk aig Lüg; Kene aja pera siis `alles mina vahin ja `tunnustan Jõh
5. (distributiivne pron) mõni, üks ‑ ‑ teine `saivad siis `palga, kie sai kaks `rupla, kie sai kolm Lüg
kes kes u, hv R, S(käs Jaa) hv LPõ Ha spor ViK/keś Sim/ I, Plt u eL, kis Jõe u Khk, Muh Hi L(kiś) spor K(kies Juu) u eL; g kelle eP(kille Khk Krj Hi eL) (keĺle Rõu Plv Se), `kelle u hv R, kesse van Sa, kenne van Sa Hi(kinne), LNg Kei, kene Hi(van kine), Ris HMd Kei; p keda (‑ä) üld /kida (‑ä) Khk Hi San Urv Krl, kidäd San, ketä Vas/. Lühend- ja erandvormid: el kest Nõo; all `kelle Kuu VNg, kelle Muh Har Se(keĺle) Lei; ad kel Kuu Lüg Vai Kir Juu, spor , Kad VJg Kod Pal KJn SJn San V; abl kelt Kuu Vai Nõo; kom kelega u Ris. Lausefoneetiliselt koos dem-pron (vt ka kesse): sg kestu Ran(kõstu), Nõo Ote San Urv(kistu), `kestu Vas, pl kis|nid KJn Kõp/kiś‑/; kes|ni Krk San/‑nu/. Pl puudub. Eriti int-pron liitub sag küsipartikkel, nt g kelles Muh Pil Krk V; p kedäs Kuu, ‑ss Trv Nõo VLä Se, kidas Käi, ‑ss Krl, kedast (kedäst) spor Sa, Hi L SJn, kidast Khk Hi; all kelles(s) San VId, `kelles Vai; abl `keldas Kuu. Kõrvuti sõnaga kes kasutatakse R, SaLä eLja alal sag vanemaid vorme kea, kee või ken.
1. int-pron (otseses küsimuses hrl küsilause algul; ühesõnaline küsimus võib väljendada soovi, et öeldut korrataks või selgitataks) a. (isikutest, olenditest) kidast ~ kida sa nägid Khk; kessega ma räägi? Vll; kelle kääst sa said? Kse; kooliõpetaja akkas pärima, kiś `akna ära `lõhkus Vän; kis on, oma või võeras HJn; kellele te näid nõgeśsid `koŕjata? Kod; kisnid tulevad? KJn; kelless ni̬i̬ õuna siin om Krk; kes säl kõnnib? kestu om sääl? Nõo; kidä, taad tütärlast vai San; kis sul kotun om ka˽noʔ Har; ne `üt́less toolõ vanalõ mehele: kelless saʔ `maitsa anniʔ, vai sa maidsiʔ esiʔ; kes (~ kiä) tuu no õigõ voi tullaʔ sääńtse ilmagaʔ Se; kel ta väits um? Lei|| (kaudses kõnes) `üidand `kurja, et: kedast sa narrid? Kaa; minä `vaśtsin et kelle si̬i̬ mi̬i̬s one Kod b. (asjadest, nähtustest) mis no keda me nüüd siis `räägime VNg; keda (mis) se oli Jäm; kellest ta `tehtud on LNg; kedast me sööme Mih; kelle `sisse ma ni̬i̬ kapusta pane, kellega ma vii `tälle Puh; kidäd? (mida sa ütlesid?) San
2. (retoorilistes küsimustes või hüüatustes; nii isikutest ja olenditest kui ka asjadest, nähtustest) a. kedäs siin tuled taguma Kuu; kelle pärast sa seda kõik teed, ikka oma lapse pärast Pöi; kellega sa niidad, kui põle vikatid LNg; teesed `ütsid, keda sa `sinna lähäd, seal oo kõik ää purustud Mih; jäi poiss koju [1905. a sündmuste ajal] et kis mind siis püiab Hag; keda see teha oli kui tuult ei tuld [tuulamise ajaks], ei old midagi teha Amb; meie pidime ju pailu kedrama, kellest me kevade `kangaid kudusime, kellest me särgid tegime Ann; kelless si̬i̬ jõud tuleb kui süägiss Kod; kedast sa marjule lähäd, jalad all kõvad (kanged, paindumatud) SJn; `juustest (~ `juussist) sakutedi `latsi, kedä siss muud Ran; ku‿ma `ullu `mi̬i̬lde lähä, kes na˽latsõ˽kasvatõss; mul ei olõ `ambiid, kellegõ ma˽süü! San; Kedäss sa uĺlitat? Kas ma ei˽tiiäʔ, paĺlu taa voŕst mass Har|| keegi, teadmata kes s‿jäi sinna `saisma. kes mu `ki̬i̬ldse sinnä `saisma! ku ma os otse lännü siss mu‿s obesege sinnä maa `sisse löönu San; a inne `surma ummõtõ kõ̭nõĺ, no kis sõ̭ss tä keele `valla päśt Krl b. (vormilt jaatavates, sisult eitavates hüüd- või jutustavates lausetes) kes vetab lilled üles! [riieldakse kanaga] Kär; kille `riided södukse jölvendi `selga lähävad Krj; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga Mär; Kissi sedä `tiädis Khn; Seda mäsu `oĺli küll ja `luśti kah ‑ ‑ kis sind muidu `laśkis tulega möllata Hää; veri on `poatund lapi ja oava `külge, kis seda ära soab Jür; ei nüid ole änam `metsade `puudu, kis neid jõuab äävitada Ann; kel täib nüid kaĺlist tüe `aega raisata VJg; `maake vesi, kis teda ju̬u̬b! Äks; kis neid nimesid tääb Kõp; kõstu pindluid sü̬ü̬b, `võeti `väĺlä, niipaĺlu kui sai Ran; kes elävätõbedat `valla laśk, t‿`olli ani sule sehen Nõo; kõ̭nela‿i˽ma midäǵeʔ, peräkõrd `kuulva˽kõ̭iḱ muʔ `uĺlust, kelless toda vaia om Räp
3. (adjektiivsena; alustab sag kõrvallauset) missugune, milline a. (isikutest, olenditest) kis koεr `kiskund, selle `karvadega suitseta Khk; see oo `arba kel mehel veel üle jääb seemet Mär; kel viel mehel oli emagi alles, ‑ ‑ sie `vahtis kohe, mis sul ka tuua on Amb; kel inimesel o piire, si̬i̬ surema ruttu ärä Kod; kel kanal paĺlu `poigi, sel paĺlu rehitsemist, sabitsemist Krk; kis inemine tühü˽ka˽läit́s, pańd t́suuva˽`jalga San b. (asjadest, nähtustest) kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid Vll; puu suad, kukepuust ehk üksta kõik kellest puust Amb; kes tiäb, kelle ilma `aegne one jo, vana maja maha `lanknud Kod; mine tiiä kest tä (odav vein) `pühkmist kokku om `aetu! Nõo; kes seeme ei kasva, see jääs ilma iduta Ote
4. rel-pron (alustab kõrval-, enamasti täiendlauset; pealauses on sag korrelatiivne asesõna) a. (isikutest, olenditest) kes `Paenagas old `mieste`rahvas, aga kes ta oli, seda pole `tundend Jõe; sie pere`naine, keda last `oitsin, sie `leikas `kaera sääl ligidal Hlj; olga, kes tahab Khk; pole enam kedad, kes tööd tegad Kär; ma‿b tea üht kedast ta säl nägi; kessel es ole oma [poega] mette, ta pidi sulase `võtma; se oli juba määratud, kesse poiss oli, kesse [pruudi] sülese `viidi ‑ ‑, sülepoiss `üiti Pöi; et kene `pihta se (pastel) lεheb se on münu pruut. ja kelle `pihta ta läks, vettis sene `endale naisegs Emm; mina olin kis jah kõik `vaĺmis tegi ‑ ‑ ja kudusin ja Kir; kis `peime poolt sugulased, need said ‑ ‑ sukad ja `kindad Lih; tea kenega se laps on korjatud Ris; ia kis `iaste tańsib parem kis paigal seesab Koe; kis `ü̬ü̬site kala püiavad neil on ‑ ‑ tulussed Äks; äälest aru ei saa, kes sa olet Krk; mine `vaade, kes si̬i̬ säält tulli, kes säält tulli Hel; kellele armass, sellele illuss Nõo; kel emä ei olõ˽kõrraline, tu̬u̬l ei olõ˽latsõ˽ka˽kõrralitse San; likõ kui `rääbne, inemine vai elläi, kel karv `tät́räh Räp|| (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) kel sie mado on, siis sie tekko sies valu Vai; `kessel aga jalad kεε on, mis siis viga `kεia, aga jalutu äi saa Kaa; kinnel oli ilus louvend, ilus `pieni labane, siis `tehti sääld särk, peiule Emm; kis rohi (maarohte) `tundvad ja `vötvad, `aitab mönikord küll Rei; kis aga `kutsus `sõnna läksin `tööle `jälle Pee; vahest `peeti `pulma kolm `pääva ja kauem kis rikkamad olid Plt; pääle `kuĺä·ńja, kes kellegaki siss `miildüss ja `hiitäss magama Se b. (asjadest, nähtustest) mis neid `kellasi (~ `kellaid) õlen nähnd, kel on kolm `raaga Lüg; üks kes seisu tuba on, see on must tuba Khk; kene pεεl sa kujud, se on kalase Emm; sii küll `öötasse seda lodi, kellega üle jõe minnakse Mär; vedruäke oo esimene kellega ma `põldu lõhun Vig; üks tee pidi olema kellega sa mere `ääre `väĺla läksid ‑ ‑ kalatee oli Var; parduun on laeva `külges, kenega teng on üles pand Ris; keda ma `täpselt tunnen ja tian, neid [seeni] ma `korjan HMd; kis suurem `aśtja oli, sel oli neli `jalga Amb; [vikati] lööl oli kaks `pulka, kellega `kääga `kińni `oiti Ann; `sitked õled pidid olema kellega vianati seda sidet kellega punuti VMr; kõik tü̬ü̬, kes `leibä annab Kod; mõek või nisuke kellega ropsiti Lai; ja omale jäi ka [seemet], keda sa jäll‿tuleva kevadi maha külisid SJn; jämme ku jurts kunagi, kes tükiline [lõng] Krk; sirgukesel om siiva, kellega `lendäp Ran; aap seräst segäst juttu, kellest `üitsegi aru ei saa Nõo; aiapuiõlõ ja˽kõ̭kilõ `säärtsilõ aiass joonõ˽pääle, kes suurõ˽piḱä˽lati `olliʔ San; hällü nõdõr – kes paańuss ja üleväh kand Räp|| (muutunud mõttekäigu tõttu pealause sag vormiliselt puudub) aga `vuata vanal aal põld ju `enne `vosvori ‑ ‑ ja rahaga oli nõnna et kellega oleks ost. põld ju Koe; kes teräkäs rükis, siis lońdib si̬i̬ piä Kod; kelsä pääld künneti keväjä vara, kes pehme maa es kanna obest pääl Ran
5. ind-pron (isikutest, olenditest, kuid ka asjadest, nähtustest) a. keegi Ära sa mitte kellele `pauta (lobise) Kaa; Tema ei `rääkinu kellega, kui läks `mü̬ü̬da Hää; kas sõ̭ss raha kel oĺli Rõu; siss tulõ [vanaduses] viil tu sinine paast ja must murõ, olõ õi sügüse kedä tappaʔ, keväjä kedä `nüssäʔ Vas; ku‿ks vähäge om majah kell `aigo siss vahitass nimelt aiah, ku̬u̬ om süĺleme `heitmise aig Räp; ja herr üteĺ: sa praadit arʔ, angu‿i kelle `maitsa‿i, ja esi kaʔ `maitsku‿i; keĺle iäle (kellelegi) Se|| (eelmist väidet kinnitavalt) miski kaks liha`raasukest õli vie sies `keidetud [pulma ajal tangusupis] õld sial `saia ei kedä Lüg b. täpselt piiritlemata; teadmata missugune isik või asi, kes või mis sia`arjastest vai `kellest sie oli `tehtu VNg; ma‿p tεε kas `kutsrile vöi kennel ta `rääkind Ans; tüdrukud või seasi kessel tuttavad olid, need tõid siis paar `kindud ehk paari sokkisi [pruudile] Pöi; veĺjed ja kis sial [pruudi põlle] sidumas köisid ja Lih; Jah ikki [süda] läigib, siś ta on paha, kas toidust või kellest Hää; minu naise vend `oĺli Venemaal ja õde ja kis nad kõik sedävisi ja KJn; ta (müts) `oĺli `rõivast vai kest ta `oĺli Nõo; ma‿i˽tää˽kidäss Maalit matõti vai Krl c. (kivinenud väljendeis ja hüüatustes, sag ilma erilise leksikaalse tähenduseta) kes teab teadmata, pole teada kes tiab `miŋŋe `kildudest ne `lauad on Jõe; kes teab, kuidas eluregi jooseb Muh; Ma pidasi seda aigut juba kis tεεb kut koua Emm; Kis siss tiäb, kissi sie oli Khn; kis teab misse kell peaks olema Kos; kes tiiäp mis nüid `oĺli ks oĺli vanatońt vai, et minu `kińni aaŕd nüt säl, ülevän KodT; ah kes tedä tiiäp, to‿m ilma jutt; kes `jummal toda tiiäb, mes saab vai mes tuleb! Nõo; kes jummal tiid inemiisi!; vai kes tiid, vaist pilvetess nii `saandõ San|| kes teab mis väga oluline, arvestatav Otu oli tal ikke kis tea mis JJn Vrd kesta2, kestab
6. (distributiivne pron) üks... teine kes `kuida tahi tehä Jõh; tämä kaik `tieda kel midä on `johtund Vai; kes armastab keedetud ternes`piima, kes armastab `kooki Kär; kes sai `süia, kes sai juua, kes sai kot́tis kojo `viia Juu; kel oli kasukas ja ‑ ‑ kellel oli jälle `mantel; kes oli nelja `roikane, kes oli kolme `roikane, iga talumehel karjamaa `ümber oli aed Kad; tõesed `kińkisid, kes viis, kes kolm rubla Kod; ĺätt kelle saa `järgi, kelless putuss `vasta, kõ̭igilõ and; kelle sai, kelle saa õs Se
7. (kontsessiivne pron ühendis) kes tahes ~ taht ~ tahten ükskõik kes või mis tehke, kes tahes Ans; ehmatus mene ussi ehk kene `tahte pärast Emm; poolvernikud oo segadikud olgu see `looma või oost või keda `tahtes Mär; kellel viletsad kohad oo, olgu ta siis kellel tahe Kse; Kel-tahel jalad väĺlal: [öeld] ”korista oma koivad “ Hää; olgu tema luom kelle `tahjes Jür; tämä kõneleb egäühegä, õlgu tä kes tahes; ti̬i̬ kelless tahes Kod; olgu kes `tahte mina ei karda Plt; küsi kelle `tahtene käest; jutuste kelle `tahtenest Krk; `olli ta kes taht, aga `vargust ei taha `kiäki Nõo|| toobiga mõedeti `piima ehk keda `tahtsid Juu
Vrd kea, kee, ken, kesse, ket, ketse
kivi|raunik kivine maapind – Sa rand paĺlas kivi raunik Jäm; Nee ääre pöllud on sii köik `söuksed kiviraunikud, kivi on kivis `kinni Pöi Vrd kivi|rauk, ‑raun kivi|rava kivine madalik meres – kiviravad oo meres, ligidal ja `kaugel kua Tõs; mõnikord saab sealt kibirabalt paelu kalu, aga tanudi mette‿i Aud; Kus ulk kivisi sees on, kutsutass kivirava Hää Vrd kivirahu
kodu|loom moned kodu`luomad on `sarvallised VNg; mets `luomad ei jää kodo pidamaie, kodo`luomad on inimistega õppind Lüg; kas kuked, kanad, vöi sead, obused, `lambed, mis kodu sii `ümber on, sii kodu tarvita, nee on koduloomad Krj; Ta (kass) ikka kodu loom, `talveks tuleb ikka maja `juure Pöi; kodoloomad, teest metsloomad Juu; kodolu̬u̬m, kes kodo one. eks kanad ja siad õle kodoluamad, kaśs ja koer Kod; eläjäd, obesed, neid `ütleme kõik kodoloomad KJn kodu|maa kui sa kodumaalt ää oled, väljamaal, siis oled ikka `vööral maal Khk; äi meremees veta nooreld naist, ta elab `kougel kodumaist Emm; meil ka üks tütar Venemaal, kirjutas ka, et tahab kodumaale `tulla Kse; Parem kooruke kodumual kui võileib võersil Trm; eläd õmal kodomual, kos süńdinud õled Kod kodu|maihh, kodu|maihtõ kodumail, ‑e tä kodomaihh eläśki, tä kohe ei ḱäuḱkiʔ; a ti ka olõt kodo`maihtõ jo `joudnuʔ, tuĺl kodo vanõmbit `kaema Se kodu|mail, kodu|e, kodu|lt kodus, kodu läheduses; koju, kodu lähedusse; kodu lähedalt tämä on kodomail `ühte`puhku Lüg; Kas pueg tuleb pühadest ka `linnast kodu`maile IisR; kopitseb kodumail `ühte ja teist teha Mär; ta on ikke sii kodomail, üsnä ligidal, ega ta `kaugele läind ei ole Juu; kas te mehed on kodumail JMd; kodumail küll ma põle `viiskadega käind, aga eenamal olid alati viisad Pai; kas sa oled omme kodumail, ma tulen `senna Koe; pääsuke `lendab kodumail VJg; poiśs elutsas ike vi̬i̬l kodomail Kod; perenaene tallitab kodomail, teesed on väĺlal Plt; melts om siante kõllane lind, `lendab kodumail, `aide sehen Pst; ega ta kohe kauõdõ es lähäʔ, ta õks siihn kodumail om Har; naaśs kodomail elämä, a kõ̭õ̭ ni kaŕah `eĺli (võõra juures) Se kodu|maine kodune; kodumail toimuv kodo`maine tüö on `kaige `kergemb Vai; kodumaine tallitus ja toimetus Plt; üt́s inemine kiä kotoh um olluʔ um kodomaine Plv kodu|maja kodu meil nüid käeväd seĺtsi`majja, kodomajan ei tańtsi Kod; kodumajal om mul paĺlu tüüd Krl; kõva kodumaja, tsirk pääse‿iʔ `sisse Lut kodu|mees (kodu)väimees poig on mul Aru`väljal kodomest; tuli `niisuke `kongos nenägä mies ja `võeti kodomehest Lüg; kodumehess `võeti Har kodu|mehine, kodu|mesilane kodumesilane (Apia mellifera) Mesilast kutsutakse ka veel kodumesilane, sest kimalane on metsmesilane Rei; kodo mesiläsed tegeväd pesäd `puude `sesse Mar; kodumesilased elavad linnupuus Amb; kodomehidseʔ Lut kodu|mäng Kodumängu mängiti viie kiviga Trm
kolm1 kolm g kolm|e S L K(‑õ Khn) M T, ‑õ V, `kolme R; kõlm Trm, kõĺm Kod, g kõlme
1. a. kolm (hulgalt, koguselt) teil on kolm ja meil on kolm ja üle küla `kõigil kolm = `ahju luud ja ruop ja `leiva labidas Hlj; nädälä kolm tagasi Vai; odral oli kolm part üks `ahtam Ans; kolm inimist läksid siit kaudu Khk; `toomapää oli ‑ ‑ kolm `pääva `enne jöulut Kaa; kolm [leiba] läksid ikka köruti [ahju] Pha; Päiksel oli täna rańts `ömber, kolme päeva pärast tuleb `vihma Pöi; kolm meest pidi olema, vähämad `kolme pole [noota] vidada saan Phl; rukis `õitseb `kolme `järku Mar; seal oo vist `peale kolme veeriku odre Mär; setse `versta pikk ja kolm lai (Kihnu saar) Khn; tegi eenad `kolme `saadu Tor; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga, obune kolm koera iga Hää; kui `pańti midagi, ikki `pańti kolm, siss ei tule kuri kallale Saa; kolm `korda `tańtsivad `ringi, siis lauletaks teine jago Ris; uńtjalg oli kuus `vihku `alla ja kolm `piale HljK; Kolm üeldasse kohtu siadus õlema, kolm õlema iga asjale ia Trm; lue kõlmeni Kod; üks paasem on kümme lugu, üks lugu kolm `lõnga Lai; kolm `karva pään, aga iki suib Ran; kolm `päivä om pehmet, kolm `päivä om kõvad (aega) Nõo; kolm `talve käesi kolme nädäli `ku̬u̬li, kolm nädälit kuust Ote; põld om kolmõss tett, nimitedäss kolm `nurmõ Har; kolm suvvõ oĺli är üte peremehe man Rõu; poisil jalakõnõ kolmõst `kat́skiʔ Vas; nii tark mi̬i̬śs, õt kolm ki̬i̬lt suuh Se; instr kolme `kolme pere `käimme merel; `kolme `lapse olime Kuu; `kolme mehe surivad vene sise Vai; kahe kolme mehe kaalusid ta (kivi) mua sehest `väĺla Trm; kolmeks osadeks, teat osaks kolmest Must jäme leib oli, üüge kolmeks; Lubi pandi liivaga kolmeks ja segati Pöi; kolmes ein – kaks `saadu sai mõisale ja üks sai omale Tõs; kolmed kolm tükki sedä `viisi `seisos `kolmed `sutkad Vai; preesised olid, `meite emal olid kolmed Jäm; `suuri pühasid on jo kolmed Ans; kolmed kosilased köesid Muh; kaśs toob aastas mõned kolmed pojad Lai; keväjä möi t́ä kolmõ `põrsaʔ Vas; kolme ~ kolmeni lugeda (koos eitusega) sõnatuks, nõutuks jäämisest Ta `klähvab sulle `ninda, et sa‿i mõista `kolme lugeda; `Sõimas näu täis ‑ ‑ mina ei `jõudand viel `kolmegi lugeda; Ei jõund `kolmegi lugeda, kui tämal juba rukkiside `valmis ja vihk `siutud IisR; ta muista mitte `kolmegi lugeda Emm; ei mõista kolmeni lugeda Kei; läits näost nõnda punatsess, et ei mõśta mitte `kolme ka ütelda; sa olet nõnda rumal, ei mõista mitte `kolme ka änäp lugeda Krk; Ku‿tu kitsõ prahvak Jaanilõ `kaala tuĺl, sõ̭ss mõista õs tä inäp `kolmõ lukõʔ Rõu; kolmes ~ kolmesse ~ kolmest fig kõver(as) (nagu number kolm) Siis jääb siest valu ära, ku oled hüäst `kolmess koverass Kuu; Kolmest kõver, si̬i̬ luhakalt oiab ennast Hää; kaks-kolm ~ paar-kolm mõni ligidal küll, aga paar-kolm maja õli vahet Lüg; `kosjas `käidi, `toodi üks kaks-kolm pudelid `viina Ans; kahe kolme `oastane laps Muh; kahe kolmel on siin `lammad Kei; kõigest puaŕ-kolm `marja sain Tür; kolm-neli mitu (ebamäärane hulk) kolm neli `paari pät́ta Muh; kolm neli kilu`meetert käis kottu ää Ris; sääl kolm neli söna on (nõiasõnadest); si̬i̬ oĺli kah ma‿i tiä‿ss kolm neli `aastad või (kirikuõpetajaks) KJn; kolmelt nellalt rinnalt `aeti paela pääle Ote; imä laul kolm neli `päivä Räp; kolme jalga kolmnurkselt kured lähväd `kolme jalga, esimene on ti̬i̬juht Kod b. umbes kolm se oli jo nädälä kolm tagasi Vai; ema pidas `aastad kolm seda `lehma `piale isa surma JJn
2. kellaaeg kolmest vöi neĺlast `aksid omiku `niitme `metses Ans; Ma `ärkasi öles just kellu kolm, just löi kolm Pöi; kell käip `kolme Krk; kell om pu̬u̬l kolm, kas me `täämbä `väĺlä lähme Nõo; kelläss kolmõss om puśs Võrol Vas|| fig (väga varasest kellaajast) kolm `koito enne varesed Käi; rehe`peksmese `aeges `tõusti kolm varest enne `koitu; kui `keegi vara `tõusis, siss üeldi: kolm `koitu enne seade `sõitu Mih 3. number kolm kirjutas [number] kolme `papri `pääle Kär; nuhk nahk null, üks kaks kolm Kse; üits, kaits, kolm, nagu tuhk ja tolm Hls
Vrd koll2
korral korral spor S L K, Lai; kõrral Iis spor eL, `k- Lüg; `kerral Kuu VNg Vai(sag liitsõnades)I. adv korras, joones töö on kenasti korral Jäm; `pernani pedä asjaʔ kõrral Krl II. postp
1. juhul, puhul `juhtumese korral (juhuslikult) käivad `naabred `vaatames HMd; `tarbe korral ma tulen `sõnna Juu; südame viĺli `aiguse korral on magus kõige parem rohi Amb; äda korral, kui eintest ja põhust tuli `puudu, siis söödeti rukki `õĺgi Lai
2. teat seisundis `paergu oo paĺlu `naisi nutu korral, mehed oo sõjas `surma saand Mar|| lähedal, eel Meil `jaanituli `tehti igä siis polema, ku päiv oli juo `vieru `kerral Kuu; mul elujärg on lõpetuse korral (lõpu ligidal) JõeK
korsten `korst|en Rõn, g ‑na Lüg Jõh Vai(n, g `korstena) Sim TaPõ VlPõ(g ‑e); `koŕst|en g ‑na VJg Trm Äks Ksi; korsten g `korstna Var Vän hv KPõ(g ‑e JJn), Pal Lai Pil, `kors(t)ne spor M, `korssna Äks; koŕsten g `koŕstna spor TaPõ, Plt, `koŕs(t)ne Ran, `koŕssna Pal; korstan hv Nõo, g `korstna Mär Vig Var PJg hv Ha, Kad Puh; korsan g `korssna Nõo Rõn; korsen g `korssne Trv Krk; `kors|in, ‑en g ‑na Kuu; `korss|en g ‑na R Trm Kod Trv Pst, kom `korss(e)naga Jõe; `koŕss|õn g ‑nõ Har; korstnas LNg, g `korstna Rei Rid; korsnas g `korssna S L(‑ŕ- Mar) HMd, `korstna hv Pöi Hää; `korsn|as g ‑a Kuu; korsnes HMd; korsn Hi LNg Ris, korstn Noa, g ‑a; n, g `koŕstna Plv, `korssna (‑ŕ‑) spor T V(‑õ Krl Har); g `korssna Kei Rap Kad Rak MMg Pil Vil, `korstne Saa Kos, `korssne Kõp, `korstna- hv Se; in `korstinas Vai
1. korsten a. (küttekoldel) nüüd mies ehitas mul omale `uue `sauna ja ikke `korssenaga; `linna `korssnade `järgi saab `tüürida Jõe; ei old `korssnasi pääl majadel VNg; suvi ajal `korsten `tihti ei võtta `suitsu, ei akka `tõmmama east; `kuivatamise `reies ‑ ‑ `auru `korssen läheb `tõise `korssnaga kokko, sie `tõmmab [leitse ja suitsu] üles; `korssna latv on `tiiliskivest ja `simpsidega Lüg; `kummist `öürü `lähtö `korstena; `ahju `korstinas `suitsedetti [liha] Vai; korsnas ajab `suitsu `sisse Khk; `korssnaga majad pidid `niistama Kaa; siis olid suitsu majad, pole `korstnad kellegil pääl kui `möisnikul ja saksa inimestel Krj; kuie`kümne `aasta eest (arvates aastast 1950) pole olnd `ühtkid korstnast sii külas (Nässumal) Pha; See korsnas on raiekivist, aga kõige vanamad `korssnad olid päris pae kivi tükkidest öles `lautud, sau vahel; `Korssna auk peab alati jämem olema kut all röörid, siis ta veab alati; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab siis läheb sulaks Pöi; `korssna piibud o `umsed, nee tahavad puhasta `saaja Muh; Ourulaevdel oli vanast suured pitkad korssnad ja nendel oli egaühel neli korssna kaid. Kui üks katki läks tuli korsnas tormiga maha Emm; siiss on saun külm, kui korsnas on. äi ole korsnast mette olnd Käi; ilm lähäb ilusale, suits lähäb `korstnast ülesse Mär; siss ei `tohtind korstant `peäle tehä, siss `pańdi kohe `reńti `juure Vig; Enne `jõulu piäb korsnast `pühkmä Khn; korsn keik `tahmas; sink pannaks `korssnas `suitsema Ris; [maamärgiks] puud ja kivid, üks puu ehk korsnas HMd; tua lae `peale ei `pandud kedagi, seal oli korsten ligidal HJn; `korssnad ei tõhi õlla nõgised kueva ajaga; puuss `korssen, õli `testud õuve `piäle ‑ ‑ suits läks ahjoss mua˛aluss toro kaadu `korssna Kod; kui `koŕssnad saevad, siis oli teesem si elu Pal; vana maja, korstant ei olnugi Äks; varessa istuva `korssne ümmer Trv; korsen om `ru̬u̬ḱmede; ku korsten `ahtep om, sedä parepest `tõmbab Krk; `koŕstne jalg tetti enämbide kuvvõ kivigä, viiegä jääb `väike õõs Ran; `korssna jala sehest tulep `ulka nõge, ku korsand pühitäss Nõo; siss es ole vi̬i̬l majal `korssnet pääl Võn; suits läits `korssnade Kam; `Mõisapaegun `oĺli lihasuidsutamise `korssna, kos `konkse `otsa liha rippu `pańti Rõn; Sõ̭ss kat́s `koŕssnat oĺl tu̬u̬l seṕikual, tõnõ `koŕssna oĺl elu`koŕtinal, tõnõ oĺl seṕikua jaoss Urv; kel ärʔ umma˽`koŕssna˽`laonuʔ, noil um paĺlo tulõkah́o Rõu; `koŕssnat ei mõistaʔ egämi̬i̬ss tetäʔ Räp|| triikmasina suitsutoru Triikmassinal on joo korstnas pääl ja taga õhuouk Rei b. (auru väljajuhtimiseks, õhutamiseks) `Keldril oli korsnas peal kust `tuhli aur `välja läks ‑ ‑ `Talveks `pandi eina topp [korstna] `sisse Pöi; puu korsnas taradel, et ta sõnniku auru üles `tõmmab Var; `laudest korsten [laudas] Krk; tossu `koŕssnõ om lauwust (juhib köögist auru välja); mõ̭nõl om köögist üless kõ̭iḱ `puunõ `koŕssnõ [mõnel väike otsake, mis viib auru kivikorstnasse] Har
Vrd kosten, krosnas, kuurstin
2. fig Mis sa siin tolmudad kut korsnas (suitsetajast) Jäm; vesi `ahjus, tuli `korssnes = lamp Muh; ju sind ikka on `korssnas `peedut (kuivetanud inimesest) Rei; Jusku `korssnast läbi tõmmatud (väga määrdunud inimesest või riietest) Hää; See on pika korstna all (kõrtsis) käinud Trm|| Tänäne päiv on `jällä `korssnas (kasutult möödunud) Jõh ; Isa vara lasi `korssnasse (raiskas ära) IisR; korstnasse kirjutama 1. üles märkima Eks sa `kirjuda `korsnasse se `lainu leib, küll ma käde tuon Kuu; 2. laenatust ilma jääma või jätma Völg, mida kätte ei `saada ‑ ‑ [öeld] et see on `korstnasse kirjutatud völg Rei; [laenusaaja ei] Maksn, kirjutas `korssna. [laenuandja] Sõdis küll `vasta, ei tahtn `laska `korssna kirjutada Han
korstn, korstna → korsten
kuiv kuiv spor Sa, u Phl, spor L(kuev Rid), K I Hls, spor u T, V, kui Sa Muh Emm(g kuia) Vig Var Tõs Khn(g kuõva), kuju Hi/‑o Käi/ Hää(kueu) Saa Kõp Vil M(g kueu Krk) TLä/g kuju Puh/ Ote Rõn San Lei(kuuju), kuiu Hi Kõp Hel Nõo San(g kuiu) Lei, kuib L(g kuiba Mih[‑ue‑] PJg, koeba Vig) HaLo Kos Tür Pil, g kuiva (‑oe-, ‑ue‑); kuiv g `kuiva R(n `kuiva VNg Vai); g ku̬u̬v́a Nõo Võn, kuuva Rõu, koova Har I. a 1. veeta vm vedelikuta; väga vähese veega vm vedelikuga a. `lapsel on nüüd `silmad `kuivad, enamb ei nutta Lüg; Keik kohad oo vett täis, kuiva paika pole kuskil Kaa; Loomal pidi koa jöulu [ajal] kuiv külje alune olema Pöi; `väänasin sokid kuivaks Noa; `kuivõn parandad `pühkis aab tolmo `terven `lendü; Üks kot́t märg, teene kui, `kumbassõ ma jahu panõ Khn; vääna pesu kuevaks ja vii `kuima Vän; Kariste jäŕb `lasti kuevaks Tor; kuju pada `aeti pliidi pääl palavaks; ma puserda pesu kuivass Hää; eeńamad kroavitati kõik ää, `laśti sood kuevaks Rap; ega paĺlass puserdus vi̬i̬l [pesu] kuivasse ei ti̬i̬ Trv; nuta või silma kuivas (pisaratetuks), ei abi tule Hls; ani sule om tehe, tule [veest] `vällä ja ike om kuju Krk; `erne suṕpi keedeti, tõsteti suur kaositäis `kuiva sagu Ran; vanast `oĺli õllepäŕm, ega siss `kuiva `pärmi es ole Puh; mes nüid karjal viga laadan magada, kuju ase; temä `tahtse äste `kuivi ja rasvatsit `kapstit; naene ju̬u̬śk verest kuevass ja suress ärä Nõo; ani ullutas vi̬i̬n aga ku vi̬i̬st `vällä tule, om kuju Ote; sa olõt õks `mõistlikult taa häŕjäga `kündänüʔ, häŕg om periss kuiv; ni‿ka iḱk ku iḱk siĺmä kuivass; süü `kuiva `kuhvi, siss paranõss kõtt välläʔ Har|| fig `kuiva `kohta ei ole `hamba `allgi mitte Kuu; õled `pääsend `kuiva nahaga `vällä Lüg; küll mägi märjä kuivaks tieb (öeld jalgsi paadist kaldale minnes) Khn b. (alanenud veetasemest; mõõnast) viepagu aeal on `ranna `ääred `kuivad Jõe; kui vett on vähä eks siis õle jõgi ka kuiv Lüg; [roogu lõigatakse, kui] veed on kuivad Ans; kui kui meri on, siis lii paĺlas, tuleb meri loeks, on tema vee all `jεlle Khk; nii `kuiva merd pole ennem näha olnd Mus; vahel `olli jõgi na kui Muh; Kaju jähi kuiaks Emm; meri oo nii kuib justkui põld Mar; kui kuib oo, sis allikas jääb `viimas isi koa koebas Vig; möön aab vee maha, meri oo siis kui; nüid [oja] `paergust naa kui, et maga või sees Tõs; vahel ond müenügä kui vesi, vesi merest maha juõsn Khn; soonikud on `veiksed oja nired, suvel on koevad Plt; si̬i̬ (kaev) jääb `tihtipäle kuevass KJn; si̬i̬ oja ‑ ‑ kueva ajaga ta on kuju Vil; jõgi kuivasse jäänu Trv; jõgi om nii kuju et istu `persega jõkke; `väikse kajo küĺmässivä ärä, jäevä ku̬u̬v́ass Nõo; jõgi om kuivast jäänüʔ Se c. piimatu one `kuiva `amme, ei tämal ole imemist VNg; ommikul oli lehm päris kuiv VMr; mõni on kohe kueva `rindadega, ei ole imemest Kad; temä om va kuju inimen; kohe olli [lehm] piimäst kuju (pärast naela allaneelamist) Krk
2. niiskuseta või väga vähese niiskusega a. piab södust `kuiva tuult, pole `vihma mette `ootadagid Mus; Mis leib see oli, `kuivi jahusi oli kõik täis; Mo kurk nii kuiv, ehk sool on veel pireke [õlut] kiha põha peal Pöi; kassi (peoleo) keel kui, et karjub `vihma Muh; suu nii kuib, et keel murrab kat́ti Mar; kuib, `kerge lumi; sui on teed kuevad Mär; Ku lumi `kangesti kuju tuhk on ‑ ‑ sis käi nägu jahu sehe; kõri on kuiv ja `tuhkab, peaks ma öhö tilga vett `soama Juu; Koelõng ‑ ‑ kedrati kuiva näpuga Amb; täna on niske kuiv tuul, kuivataja tuul Lai; kueu tiisik, köhip ja röga kedägi ei tule Krk; rüätuss om kuiv; ku laits om lige, pane `mähkme kuju ots `alla Ran; keväjäne õhk om `prõlla nii `keŕge ja kuju Puh; mõnikõrd om serätse kueva pilve Nõo; kuiv tuuĺ ‑ ‑ kuevatap aena ärä Kam; ku˽kuiu om, ei˽lü̬ü̬ ta (vihm) läbi San; taa om säärane kuiv köhä, taal räḱä ei olõʔ Har; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas|| fig Nie kohe `menned siel ku `kuivile kivile (väärt kaubast) Kuu; Näeh nüid on `kuivi `erni söönu (rasedaks jäänud) Hää b. (maast, pinnasest) muidu üks kuiv krömm, siin ei kasu midad Jäm; `körge kui maa; muld nii kui kut tuhk Khk; abajas oo madal koht, kui maa ta põle mette Muh; soo kask, kuia maa pεεl kasub lopsakald üles Emm; maa nii kuib na kerje tuhk Mar; peab `raavi `võtma, et maa kuevas saab Kir; maa on kuiv, `vihma `vaega Hää; `Rapla pool on kuivad moad Kos; tuli natuke `vihma, aga kuiva `maale ei mõju Lai; metsa alune om kuju, kuke`si̬i̬ni vähä oleved Hls; raanikide sehen kuju maa iki Krk; ega kuju maa ei kahuta Ran; jäńessliĺl ‑ ‑ si̬i̬ kasvap vesitse kuha pääl, kueva kuha pääl ei kasva; maa om jo põrm kuju Nõo; kuiv maa `peĺgäp `põuda, aga vihmaga saat iks midägi oma vaeva i̬i̬st Kam; kuju kõva su̬u̬; maa om kuiv ku tuhk aud Ote; maa um `väegä sügäväle kuiv Rõu; `kuiva maad piat keväjä `varra `küńdmä Se c. kuivanud 1. (puudest) `metsas on `kuiva puid pali, `tarvis maha `raiuda Lüg; kesäpuu sie on `kuiva puu Vai; kis sedavisi pailu täristab ning käristab `ühte `jooni, selle `kohta `eetasse kut kui kadak Khk; kuiv puu on ikka see, mis `sooja annab Pöi; `saaksi ma ühü kuiva puu Tõs; vitsa raag on sehuke kuib oks Tor; tõin sealt `seĺgas ühe kuiba männe ära Ris; tuli põleb kuivass puus Koe; kidurad männäd, kuevad oksad ärä kujund Vil; mine tu̬u̬ `peoga `kuive `ku̬u̬se `ormi, ma `läitä tuld Puh; kõjo puu, mes üleväst tare lõhna pääld `võeti ‑ ‑ `oĺli nii maru kueva nigu pipar Nõo; kõjo puu om ää palama, ku ta kuiv om Ote2. (viljast, heinast) märg vili `pandi ogise, kuiv vili `pandi nabrase; einad põle nii tõe kuivad, et sünnivad paegale panna Mus; linnassed `peavad olema küpsed ja kuid Muh; panime koevad põhud `senna [haigele] `alla Kul; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll; eena ännad ei ole kuevad veel Mär; kuib loog maas Kir; vihm piisutab juba, meil kuju lu̬u̬g maas Hää; ein on raheda `võitu, põle kuib Nis; [terad] nii kuevad nigu `piprad VMr; paĺju `kuiva `loogu oli üless `võtta Sim; kuiv vili on ia `laske (jahvatada) Äks; kuib ein sai `suurde `saadu Pil; kolmanda päeva ein om kuju Trv; [vilja]terä kuiva ku su̬u̬l Krk; kuiu vili `aeti `väĺlä, ninda ku rihi kuiu oĺli Hel; õlekõŕs om kõva kui ta kuju om Puh; ain om kuju, mitte ei lää vikati i̬i̬st maha Nõo; `ambaga kaet, kui kuju om, prõksup, siss panet [kanepiseemned] `uhmrede Rõn; nee haina omma ni koovaʔ, na `hõ̭ngasõ armõtudõ Har; ei˽`tahtu õdagu `naada inap hassutamma, naa˽puu olõ õi˽kuivaʔ Rõu; mul ommaʔ kuivaʔ teräʔ, kohe tahad võid `pandaʔ Se3. (pesust) `riide on `nõnda kuiv et sie tahab `märjast teha, siis jääb `pehmemast Lüg; riie oo `tüske, kui tä põle kuib mete Vig; pesu on `easte kuiv Juu4. (puunõust, mis on lekkima hakanud) `tarvis `turbuta puu `riisto, `muido nämäd on `kuivad Vai; kuib nõu, ma panen selle nõu vee `sisse turduma Mär5. (hüübinud verest) öhes kohas tüḱk pεεld ära, veab kuiva korra `pεεle, siis se kujo kord on kärn Käi c. sademeteta või väheste sademetega nüüd on `õige kuiv aig, jumal ei `anna `vihma ega midagi Lüg; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; kui on kui aeg, siis vöib kuu ka `väljas `olla Kär; Kui valk on `valge, tuleb vesist `aega, kui valk on punane, tuleb `kuiva `aega Rei; kuiva `suiga saab madala maade pealt `viĺla LNg; küll tänäkond oo aga kuib aeg Mar; kebadi `poole oli kuib Mih; Kueva jõlmaga kolõ mehine katust tehä Khn; tal ärjabed poeovad, kui `liiga kuib on Nis; eks palavaid ja kuivi suid (suvesid) ole küll Juu; nüid põle nii `kuivasi `aegasi old Koe; kui ma poisike õlin, siis õlid kuivad suved Trm; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; nüid om kuiu aig, nüid piäme virga oleme, vili nakass pudeneme Hel; nigu `tulli si kuju tunnike, nii ruttu jälle `aina `võtma Ran; tinav `aasta `olli kuju, nüid om pudeda `kartoli Nõo; kui trehväss olema kuiv kevväi, kui sis päiv `otsa `kündset Kam; ku˽tast om tuuĺ, siss om kuiu alasi suvi San; vana `kuuga om kuiv aig, siss `raodasõ kõ̭iḱ riistapuuʔ Har; ummaki vilä˽kõlladsõʔ, `väega˽kuiv um Rõu; kuivaʔ külmäʔ ku ei sataʔ midägi `vihma ei lummõ Vas; kuju suvi, sõ̭ss om `mükre Lei d. jalgu märjaks tegemata vesi on merest `ninda ärä pagenend, mene `kasvai `puole Malusini `kuivi jalu Kuu; õlema siit saand `kuivi jalu läbi Lüg; sain `kuivi `jalgu üle oja Vai; Enne oli seal suur vesi, nüid saab sui juba `kuivi jalu läbi Pöi; `Roopa paust sai kuiva jälaga läbi ainuld `mööda madepuid Rei; ma sai `kuivi jalu läbi, jalad jäid kuivas Tõs; oli nihuke märg koht, aga mina tulin nii `kuivi jalu läbi Juu; sialt saame läbi kuiva `jalgadega Amb; sain kuevi jalu ravast läbi JMd; mädä ja märg ja nõnna muagene, kueve jalu ei sua `mennä Kod; sai periss kuiva `jalgek üle Krk; mul läits õnness, ma `pääsi kuiva `jalguga tulema Nõo; ma tulli kuivil jalul, es saakiʔ likõss Krl; egi (jõgi) `mitmast paigast nii vällä˽kuiunuʔ vai astu kuiva jalaga üle Har; siist võit kuiva jalaga üle minnäʔ Rõu; `kuive jalgoga sai ar tullaʔ Se 3. maismaa (vastandina veele) meie elame `kuiva maa sies kõhe, et ei õle vett `ümber Lüg; vörgud sai kuivale `maale tömmatud Pha; Kuia‿ma mees äi tεε mere asjadest mette üks möhk Emm; kala ei ela kuival maal, temä otsib vett Hls; meremihel om edimäne asi ku `vi̬i̬rde sadamadõ saa, nii om kuivalõ `maalõ mineḱ Har 4. (osutab millegi puudumisele) nahk on jäänd `kuivast ‑ ‑ nahk on krõbeline Lüg; ta on üsna kuiva levaga Rei; tänakund need põldmarjad nii kuivad Rid; kuiva nahaga; kuib liha (rasvatu) Mar; kas `lamma lihä või sia lihä, kuib taro lihä, temal ei ole rasva olo sees Mär; kõrvast ei `antud kedagi mutku `kuiva `leiba Juu; sihuke kuiv liha, põle rasvane KJn; mul olliva küll ilusa `juusse, a nüid lähvä serätsess ‑ ‑ kuevass Ran; kotu ei ole muud ku‿tu kuju leib Puh; vanast ku puu`teĺgiga `vankri olliva, siss ku nu̬u̬ kuevass `jäie, siss `rü̬ü̬kseva `irmsade; kueva ua, egass näil sääl paan midägi ädä ei ole, las `kivvä; paĺlass kuju liha, tu̬u̬ ei toeda ihu; tõõne päiv tetti `kuive (kastmeta) `kartuld Nõo; mis tal `lõuness üten õige oĺl, paĺlass kuiv leib Har; söögiss iks kuiva˽`kartoli ja kas siss oĺl ti̬i̬ vett körbädä pääleʔ vai mia `oĺlõ Plv|| (keetmata toidust) `pulmas `söödi ennem `kuiva `toitu Khk; Metsatöös keies sai ikka nädali läbi kuiva toidu peel oldud Kaa; ta (koer) põle keedust täna `saantki, kuiva leivatüki sai JJn || fig (alkoholist) tühi Küla on `paergus päris kuiv, mitte tilka [õlut] äi ole Pöi; kõŕts `joodi kuevase Tor; kõrts jäi kuivast VJg; nakass `praalma, et temä olna niipaĺlu `väĺlä `ostnu, `jõudna kõrdsi kuivass juvva Ran; `aptik om kah kuivass jäänüʔ, ei saa enämb ruhe ei mitte medägi Har| Oled `jälle `kuival (ilma peigmeheta) Kuu| mina õlen `nõnda kuiv mies, et minul ei õle raha`kopka ei midagi Lüg; jähi omaga kuiale (pankrotti); Lainas teised kuiaks (rahatuks) Emm| mis kuju (suletud) kõŕts siin om, sääl om `kortle inimese sehen Krk; kuiva suuga söömata, joomata teene vahib kueva `suuga pealt, kui me joome Juu; kuda ma `julgen kuiva `suuga ära `lassa Iis; mina ei taht, et `keegi kuiva `suuga ära [läheb] Lai; `täämbä tuĺl õigõʔ kuiva `suugõ kõrtsist kodu Krl; ku neil om siss na söövä kõ̭gõ `nahka, tõsõl pääväl om suu kuiv, ei olõ medägi `suuhhõ `pistäʔ; naa esi `jeije katõgese tu̬u̬ viina `nahka, mu suu jäi kuivass Har; ei kuiva ega märga ei sööki ega jooki Äi meki änam kuiast äga märjast Emm; ei see võta mette `kuiba ega `märga änam `vastu Mar; `aige ei tahtn ‑ ‑ `kuiva egä `märgä Tõs; ei taha ta `kuiva ega `märga `süia Koe
5. kuivatatud; suitsutatud aga `muidu `niisukest `kuiva kala `tehti küll Kuu; kuiva liha supp Jäm; riiv`soola `pańdi, siis`tehti kuevas kalas; `kuiva `auge ja `särge oli küll Kir; `talve ää võtta kuju kala Trv
6. kuivetu, kõhn Ise ilus mies, võttab `naise, kuiv ku tulepuu Lüg; möne teisel ka sööma isu, aga jääb ikka kuivaks, kus tämal see jämus tuli Vll; neid o `kuivi ja rammusid, kes ää surevad Muh; nõnna kueva poolt mees oli, paks ei olnd Rid; `kuiba`võitu mees Vig; Kääd oo naa kuivad, et sinised sooned `puhta `vällas Han; `kaarnad oo suured ‑ ‑ natuke kuivemad ja `väiksemad kui kanad Var; ma põle `loodudki paks, ikke `neoke kuib inime Mih; ta seoke kuiva `näuga mees Aud; kuiv nigu Talina linna küit ahvenas Tõs; kuiv naasamma kui peeru lõmm PJg; kuiv ja kõhna teene Trm; tema on veeke kuib mees Pil; kuju lu̬u̬m, är kujunu ku parsil kunagi Krk; [loom] kõhn ja kuiv, tühi kui vana lõngerjass Ran; `enne ta `oĺli parass kuju inemine, nüid om nii tubli Rõn; taa om kuiva lihaga inemine, taa `rammu ei lähäki Har; [härg] kuiv kui teolt `tulnuʔ Se
7. kuivad haiged ~ valud sünnituse eel- või järelvalud koevad valud one peräss süńnitämiss Kod; pärast käivad kuivad `aiged Ksi; kui vettümise vi̬i̬l ei õle, siis nii om kuiva `aige Krk; kuiva `haigõ omma˽ku olõ‿i vil midägiʔ; `naksi `ḱauma kuivaʔ haigõʔ Se; kuiv konn hobuste haigus, künahaukamine Ei `kuiva`konnast ei parandanud `ükski arst, `üökis nii `kaua kui suri Jõh; Kuiv`konnas obune `krahmas `ammastega puust `kinni IisR; obesel on kuib konn `kurkus, `kargab ammastega puu `küĺgi ja koriseb ka veel Vän; obosel `olla kuiv konn `kurkus, kui obone sedasi kroksob Juu; närib puud, kui kuivkonn kurgus on VMr; ku obene kava joomate, siis tulep kueu konn Krk; tol om kuju konn kurgun, `kulle kudass köriseb Nõo; kuiv maitse ~ magu rääsunud maitse Lähker jähi pesemata seisma, niid teind taarile kuiva mau sisse Kaa; vöil kuiv magu sees Phl; Silkudel oo naa kange kuiva maik, ei need änam sünni süüa Han; [kui liha või kala] kauaks kuival jääb, [muutub] kollatseks ja kuiva maik `juure Hää; Kui või päävaks `aakski (ajakski) sool`veeta `seisma jäi, võttis kohe kuiva meki `külge Jür; tõenekõrd lü̬ü̬b nigu `kuiva meḱki lihale manu Nõo; kuiv uhkus tühi, väline uhkus `kõnnib nenä `nuosis `kuiva `uhkust täis; `niisukest `kuiva `uhkust ajab taga, tiä kui `kõrgele tahab `mennä oma `asjaga Lüg; `naese `aava jo toda `kuiva `uhkust Nõo; kuiv välk põuavälk `kuiva `välkö `külvä `sieni Vai; kuivad valgud köisid Muh; mõnikord lööb muidu aga `kuiba `valku Kse; kui `villa `valmib, siis eidab `kuiva `välku Var; lüöb `kuiva `valku, ta valmistab odre Ris; vahest on `talve ja sui `kuia `välku Kei; kuiv välk ‑ ‑ siis `üeldasse, et külvatasse `sieni VMr; kuiva välgi, ni̬i̬ om viĺla valmistamise välgi Krk; ku kuiv väĺk om sügüset, tu̬u̬ `päläss `viĺjä valmiss Vas II. s 1. põud; kuivus vesine koht kuivaga `paatub ära Jõe; `ilmad `onvad `muutuned, nüüd akkavad `jälle `kuivale; ilm jääb `kuivast, akkab `selgima Lüg; peaks ta niid kuivaks `jääma Khk; kui vötab öunpu kasu `kinni Mus; [heina] saab kuivaga kokku `panna Vll; se oasta `kange kuivaga köik puu lehed ää kirband Jaa; kadagad `kartvad koa `kuiva, okad `lähtvad vaheks ja `kuivad ää Muh; kut kuu `kangesti punakas on, tuleb `kuia ja köled Emm; vili ei ta (taha) kasoda mette, kuib oo ta `kinni pannond Mar; kuib o lina lühikeses `jätnud Vig; kui meri mõõnib, siis jääb kuivaks; kuiv toob poole `näĺga, vihm toob täie näĺja Kse; see maa paneb kuivale `vastu Var; kuebaga `kuibis [vili] ruttu Mih; kui `kõhkas viĺjä ää Khn; kuiv on `pannud viĺlad `kińni Hää; kui peab `kuiva kaua, siis vesi kahaneb usinast ää Ris; `kange kueva järg sees HMd; kukk laalab nõnna, et ei tea, kas `kuiva või `vihma Juu; vili on tihuks jäänd kuiva pärast JõeK; kuivaga sai rukis `pekstud ja kuivatud Tür; keik viĺlad on kuivas Sim; kui [järv] kohiseb `Musvee pu̬u̬lt tu̬u̬b `kuiva Kod; Ilmad lähevad kuivale; kuivaga on ia `viĺja `rehte vedada Lai; kas rahe lööb puruks või kuiv äpardab, see on ikke ikaldus Plt; kuivage putuve õuna täu vist maha Hls; kuu kupitsep `kuiva, päe sapitsep sadu Krk; kui juuli kuun oless kuivale minnu, mis siss viga oless ollu `einä tetä Hel; egä üits rubib iki kuevaga `viĺlä ärä `pessä; [aruhein] taht paĺlu `kuiva, enne kui ta kuivass sai Ran; kui `kuiva piäp, siss om ää tü̬ü̬t tettä ja Kam; si̬i̬ kuju teieki juba `liiga; õdagune agu õrõtass, siiss saa `kuiva Ote; vana kuu kuiv Har; `runkuli sourõ kuivagõ is `t́ärkneʔ Lei
2. veest vaba; kuiv ala või pind sääl ei ole vettä `ühtä, sääl on `kuiva küll Vai; [tööriistad] `seisvad mitusada `aastad, kuival `seisvad, kui nad `oitud on Pha; vesi vädas ää, [kalad] jähid kuivale `jälle Pöi; Kala aste peab easti soolvett pidama, muidu jεεvad kalad kuiale Emm; taari rabale pannasse vett `peale, et tä kuival põle Mar; kui vähä vautist on, siss jäävad kuevale Mär; kala ei ela kuival, tahab `olla vee sees Tõs; pane [angerjas] kuevale kotti, elab kaua, a pane ‑ ‑ vee `sisse, ei ela `kuigi kaua Vän; Kui jääb kuival su̬u̬lvi̬i̬st liha või räimed, rääśtivad ära Hää; kapsas kuival ei tohi `olla Amb; oleks nad (rehad) seal parsil kuivas old JJn; vili ei ole imaldand kui kuivas seisab Sim; kõhe kuivale `vieti kala `välja Trm; kali (kaljaraba) one kueval Kod; Tämmu sui jäi vesi oeas nii veikses, et kalad jäid kuevale ja `surrid ära SJn; perä kõrd valetas tsilk vett, et seeneʔ kuivalõʔ es `jäässeʔ Räp; veneh jäi kuivalõ; kala tśäika (venelane) saa ai kuiva päl elläʔ, a varõśs (eestlane) saa ai vi̬i̬ pääl Se|| põld mitte `kaendla `algi `kuiva VJg; ku ma kodu sai, siss es ole `amba `allegi `kuiva Nõo
3. veealune madalik meres – Sa Khn laev on kuiva `pεεle `kinni akand Jäm; küll laine murrab kuiva pεεl; `laidu ligidal on ju palju `söukesi `kuivi mis `kinni `vötvad laivad; lae läind `kuiva `kinni; lae istub `kuivas Khk; mere `kuivade `ümber räimes Vll; Ää lask `laõva `kuiva Khn Vrd kuivik
4. kuiva heitma pälku lööma müristamist pole kuulda `kuskilt aga `taevas äkist lööb `välku, siis eidab `kuiva Khk; musta kuiva väga palju Kiivesi oli sii Purtsa väljal et `musta `kuiva Krj; mere `ääres neid `kaaku `musta `kuiva; vahel ma vannu `musta `kuiva Vll; Möne sui on `parmusi nii pailu et `musta `kuiva `loomade kallal Pöi; Siis akkasid `musta `kuiva kjõruma ning `vandma Khn

lähedal lähedal VNg Khk Rid Mar Kse Tõs PJg Tor Nis JMd Tür Koe Iis Trm Lai VlPõ, -äl Tõs(lähä-) Saa KJn Kõp Nõo San; lähädal Hlj Mär Vig Kad

1. adv lühikese vahemaa taga `naaburi maja one lähedal VNg; see maja oo siisammas lähedal Mar; karjam oo lähedäl, see põle `kaugel `ühti Tõs; ta elab siinsamas lähedal poja juures Tür; `juhtusin sial lähädal olema Kad; siin lähedal metsas on tedre pesa Iis; temä kodu om periss lähedäl Nõo || kätte jõudmas si̮i̮ päe on lähedal juba KJn
2. postp kellegi või millegi juures kõrtsu lähädal ei ole olnd `silda jõe peal Vig; ole sii, mo lähedäl Tõs; siis oĺli - - Kooliväĺlä otsa lähedäl perätu suur unik paku puid KJn; kodu lähedäl eenämaad Kõp || lähedale vihu`sauna ei `tehtud kunagi `u̬u̬ne lähedal Vil
Vrd ligidal, lähidal

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

mäe|rõigas mädarõigas mää `rõikad kasuvad igal pool Mär; mää reigas ise on kibe, kui koalikas sial ligidal, koaĺ `tõmmab kohe selle õhu oma `külge Jür; mäe`rõikast tehasse `sousti - - pikk juurikas ja pikad lehed IisK; se määrõigas pidi mõru olema, teda vist taŕvitati liha `juure Lai

mäestik `mäesti|k Var, g -gu Kam; `määsti|k Plt, `mäessi|k Kod, g -ku mägine maa `kõrge `mäestik, kivi kord oo all, vett `sisse ei võta Var; siin ligidal on üks `määstiku joro Plt Vrd mägestik

mätas mätas S L hajusalt K, I, mättas Jõe Lüg VNg IisR, g mätta; mätäs Mar Vig Kir Tõs Khn Juu Pai Kod KJn eL(-ss), mädäs Kuu VNg Vai, mättäs Lüg Jõh, g mättä

1. a. (sambla või rohuga kaetud) kühmuke maapinnal eks‿ne (rästikud) maa sies ole, `suurdes `suodes ja mädäste all; Sa oda kohe sie mädäs omale `naiseks, sie o peris ilus ka (väikesekasvulisest ümarast tüdrukust) Kuu; se‿`asta akkas mätta pεε ruttu `paistma (lumi sulas kiiresti) Ans; linalind teeb mätaste `sisse pesa Krj; kus pailu mättud, seal oo sańt `niita, vikat lihab järjest mätta `sisse Vll; Mätas oli mättas `kinni, nii `mätlikud olid einamaad Pöi; kiived munevad `soose mätaste `peale Muh; Pea ege oma mokk mättas (ole vait); Pisine mätas aeb suure `koorma küliti vns Emm; põle sii mättud ega kiba Mar; jõhvikad `kasvavad rabas mätta `otsas Kul; eenämäl oo paelu mätti Tõs; `lamrik (lambur) üppab mättalt mättale Tor; `metses suur karusambla mätas Hää; paabadega tagusime mättaid maa `sisse, et maa läks siledaks JõeK; ma kukkusin mätta `otsa maha Amb; mätaste vahel on paha `niita Sim; su̬u̬ mät́tid täis Kod; nii `uhke nagu konn mätta otsas Pal; üppa mätta pialt mätta `piale Lai; mättal `pehme rohi kasvab pial; lääb nigu mättid möda, viletsasti Plt; mätäss mättän `kinni Trv; ma imeti [tütart] kaits `aasted, selleperäst ta om `siante paks ku üits mätäs Krk; vai sa muud saat, togi `pääle mätäste vahel (vaevalisest niitmisest) Hel; maa karjal ärä sõkutu, mät́tit täis; `oĺli põrm `vaene - - nüid om nigu konn mättä `otsa saanu (uhkest inimesest) Ran; uśs `oĺli mättä pääl `rõngan nigu mõni kirriv pää lińt Nõo; igävene mättä kombastik - - üle põlve omma mättä Ote; su̬u̬n vai hainamaiõ pääl omma˽`sääntse˽`korgõmba˽kotussõʔ, `samblõ mättäʔ Kan; no‿m sul nõ̭na mättähe saanuʔ - - et ei painu mukka enämb kõnõlõmmagi Har; su̬u̬ pääl `kaśvi˽kadajaʔ ja kahrusammõĺ, mät́tide pääl `kaśvi ilvesshain Rõu; lat́s lätt nigu mät́tit pite (ei kõnni hästi) Plv; väikene mi̮i̮s ku mätäs Vas b. meremadalik Pörudasid laeva täve jutiga mätta Emm; mis `kalda ligidal, madal mätas Rid c. miski mättakujuline; mütsak siit `Narva alt ajab `neskest `pilve `mättäid Lüg; mida `rohkem linnassed mättas oo, seda parem õlut `tulle Vig; lena ari oli kahe mättaga, terabad naelad olid `sisse `taotud Mih; Iga pää tuli linnaseid segada ja õhutada, muidu läksid mättasse Jür; või läheb mätta, kui ta `suurde tükkidesse läheb Iis; lina arjal om kaits mätäst Trv
2. a. rohukamar; sellest väljalõigatud tükk maa`kirvega `raiuta maad ja mättaid `välja Jõe; mättäs saab `pandud `surne `auva `künkäle Lüg; tuli uŋŋib veel mätaste sihes Jaa; tänä toome [haudadele] mättud Kir; saha ölm piab `pöörama, keerab muld kummuli, [tekib] mätas Ris; mättad ja aod `toodi `ühte `kohta ja pańdi põlema (kütise tegemisest) Kos; pärast `äästamist korjati põllult mättad ära Sim; iga mua pial adra `keerab mätta Trm; `enne ei akka `lõoke `laulma, kui mätas paĺjas on Lai; lõegutasse maast mätäst KJn; mätäss `panti kuhja `varda `otsa, et vesi `väege `sissi ei joose Krk; suvel olliva kuad - - katuss `olli söödi mättist, mitu mätäst `panti `pääle, sääl siss keedeti all Ran; sitt ader om, ader ei lu̬u̬, jätäp mättä üless; mättäga lüvväss aud ärä, siss saap kääbäss iluss Nõo; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinukillõ Rõu b. turbakamar, turvas [soos] `Lõikas mättäid minu isä, sai kaks `rupla `päiväs Lüg; mättud sai `toodud üks kolmkümmend `koormad, nendega `kööti köik reheahjud Pha; mättad, nee olid keik kuivatud Vll; keväde enne sõniku vädu `mińdi rabasse mättuid `lõikama Vig; `raudadega sai lõigatud mättad `väĺla Lih; Täna oo ahi mätastega köötud Han; vanast sai ikke mättaga kütta Mih
3. karjamaa, rohumaa (väljendites söödaga kevadeni väljatulemise ja rohumaale pääsemise kohta) mida viga siis enämb one, kui maa `aljenda, siis voib juo `luomad mättale aja VNg; loom juba mättal Khk; Meitel einad jäävad elu pεεl nönda väheks - - teeb kudas nee loomad mättale saab Kaa; Ma soatsi omad [lambad] juba mätta peale, noore rohu otsad `väljas Pöi; põhud oo kasinad, peaks ikke, nii et ma nad (loomad) mättasse saaks Mär; Kui mätas juba `lahti, siis põle `loomadel änam näĺla`surma `karta, võib loomad `väĺla aada Han; aame loomad mättäle - - `söömä Tõs; See aasta saeme oma loomadega ikke mättasse PJg; `Aitaks aga mätta, kül siis suvi sueb ja Jaan tieb jalad alla Iis; lähäb õma põhuga ike mätta, ei tule `puuduss Kod; elajad `aetasse mättale Plt; ku looma mättäl saave - - ega na sõ̭ss änäp ärä‿i koole Krk
4. piltl a. muld (väljendites suremise, surnud-oleku või matmise kohta) kahel `kolmel `kõrral õlen õld juo mättä menokis Lüg; `Tõine `aasta õli kevadest mittu `luama mättäs Jõh; [ta] nüid surnd, ammu mätta all juba Khk; Vara veel mätta `alla `minna Pöi; niikaua mürad sii maa peal, kui mättasse lähäd Mär; sie `aigus on inimesi mättasse küll viind JJn; mi̬i̬s võib `õlla one mättän Kod; ei teda enam ole, ta mätta all Plt; kes tääd, ku paĺlu neid [lapsi] om, mis mätä all makave Krk; Tuleb mi̮i̮s mäe takast, mättä alt ei konagi vns Nõo; lat́s `jäie igävess mättä ala Har; ma pańni mehe mätt‿ala makama Se b. häbe va mätäss om nüid `aige (menstruatsioonist) Krk

nimi nimi g nime üld(g nimi Ris, nimõ Krl); n, g nime Vai Var PJg Vän Tor Hää Saa Ris VlPõ; p nimme hajusalt T(`nimme), V

1. a. pärisnimi `ütle `täie nimega Juhan, ära Jukkust `ütle Lüg; `eiga nimi miest ei rigo Vai; Εεl lapsel on pailu nimesid Jäm; nüid on sihandussi imelissi nimesid, p‿`tεεgid, on nad isased vöi emased Khk; kui isa vötab teise naise, siis on lapsed ühe nime `otsas (ühenimelised) Kaa; Aleksei on ikka ta päris nimi, Seiuks `üütakse; Nee läksid valla eluse lapsele nime panema, nüid pannakse nimi valla elus; Pane siis `eese nimi (allkiri) `alla koa Pöi; olete neid emaste nimesid koa kuulu, Laene, Ilja, Eldi, Elju, nee oo `nüitsed nimed Muh; vanast oli `lapsi nii `palju, et tegu oli, et sa nad keik nimedesse saad Käi; mõni paneb loomale nime ja mõni põlegi pannund nime, üiäb kirjo või küit või punane, kuda ta oo; tä eläb `võera nime all Mar; kirikärrä paneb `meite `tahmese järele nime Tõs; Paelud panid laeva nimeks naestõ nimed Khn; nime ei jäänd `meele Vän; igal ühel oma nime, mõnel kaks kolm nimet Tor; köik [talud] on selles nimes, mis `enne on oln (kõiki kutsutakse nii nagu varemgi); sellel mitu nimi, mõlemaid nimi `üitakse Ris; esimene nimi on ristitud nimi, teene on liig nimi Juu; mis pääva ligidal laps `süńdis, sie nimi `pańdi, joani pääva aal Joań, `moarja pääva aal Mari Jür; ma põle seda nimet kuuld Amb; mul põld mägede nimesid enam `mieles VMr; ma tema esimist nime ei tea Kad; laps ilma nimetä, `rismätä; si̮i̮ kutsutasse `mitme nime piäl (mitme nimega); sedäsi ti̮i̮ń (teenis) õmale nime (hüüdnimest) Kod; olgu nimi mis taht, nimi meest ei riku, ku mees ennast ei riku Äks; igal maal pidi oma nime olema Plt; menu nime on ikki `süńdind nime SJn; Kes teisel nime annab, see ise sedä kannab Pst; om ennäst `võõra nime all üless `anden; küll‿o kurat, mea `ütli periss musta nimege Krk; mul ei ole temä nime meelen; võhi`võ̭õ̭ra inimese, mia nüid nende nimesid tiiä Puh; vanast üteldi, et ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn; nii vene nime om `irmsa, ei paenu ki̮i̮l `ütlemä `tõisi Nõo; egäl ütel om kaits `nimme, edimäne nimi ja väärnimi; ääl latsel iks paĺlu nimesit Kam; tolle mehe nimme ei ole mul ämp meelenegi Ote; väikõni lat́s om vi̮i̮l nimõdõ Krl; pühäbä riśtiti kat́s last, `pańti mõlõmbõilõ Jaań nimess Har; `ausa nimi um paŕõmb ku kuld Rõu; ma˽saa õi˽sullõ umma nimmegi üldäʔ, mia mul om, meelest um är˽lännüʔ; sõrmuśsil oĺli˽nime˽siseh Vas; mi olõ üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se; nime all ~ alla (panema) (ristimisest) laps saab nime `alle `pandu VNg; laps `päivä eläs `vaide - - ei `jõudand viel `saada nimegi `alle Lüg; ta sai nime `alla Muh; tänä pannasse tä nime `alla Mar; `tahme täna teist nime alla `panna Koe; lat́s tahass nime `alla panna, viimäte sureb ärä TMr b. kellegi valduses olekust, valdusse minekust; kellelegi, millelegi kuulumisest eks sa `kirjutand `luomad oma nimesse Kuu; isa `kinkis oma koha poja nimele Lüg; nüid oli kuha poea nimele kirjutand Khk; tegi kõik minu nime peale Mär; `tõstament `tehti siis tä nimele Kse; kui emä ää sureb, eks sis tütär soa oma nime `peäle Juu; kolm tükki (talu) oo vi̮i̮l selle külä nime piäl Kod; temä kirjut́ talu oma nime `pääle Trv; mõni tegevat kõ̭ik vara tõese nime pääle ja esi om nii puhass ja paĺlass, et temä käest mitte midägi võta ei ole Nõo; timä oĺl mu˽nime pääle poodist `võlgu võttanu Har
2. a. üldnimi, nimetus siis viel sidä vanaemä nime ka [ei] old, mei `hüüsimme igä `eideks Kuu; pöllu pεεl `kasvab rohi, ega ühel oma nimed Khk; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; köśt ikka oo ta (pärmi) nimi Muh; püüginaesed keisid `püükis, aga meie `kantsime pesunaeste nime Mar; süĺg ja ila, see kannab `kahte nime; ta kannab `puhta nime (puutumata, süütust tüdrukust) Ris; toimiseks `üöldi ikke ja `murdmaseks ja, neid oli mitu nime viel (kangast) KuuK; ma ei tia selle puu nimet Amb; tämä pereme nime (peremehe õiguse) annab [pojale] ärä Kod; muud ei ole tema (rändroti) nimeks mina kuulnd Pil; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab KJn; lõhmus on puu nime; pruudi nimet ei olnd `kuśkil kuulda, [olid] noorik ja peidmees SJn; undil om jo mitu `nimme, susi, uńt ja końtjalg Puh; egän külän om esi`mu̬u̬du kõne, egäl asjal esi nimi; lehmäl om jo nellä`kõrdne magu, magudel om egäl ütel nimi kah Nõo; `tu̬u̬bril ei ole muud `nimme olluki, iks `tu̬u̬bri Kam; mitusugust nimme oĺl noil ḱakkõl, mõ̭ni üteĺ ḱakuʔ, mõ̭ni üteĺ lutsaguʔ Krl; `olkõ puu vai mia taht, egäl aśal om õks uma nimi kah Har; ma olõ nüüd mõrdsuka nime all; huĺu oĺl soe nimi; naidõ `tsirke nimmi jõvva õi kiäki teedäʔ Rõu; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni Vas; uhõŕdi nimme ei tunnõki noorõmba Räp b. piltl (millestki vähesest, viletsast või olematust) Sidä raha `anneti neh sen `kerra `vaide nimeks, mes sest `ostada saab Kuu; Nattuke `törtsis seda `piima suppile, sest saand kedagi, sie nigu nime `puolest IisR; See pireke tööd, mis sa niid sii teind oled, pole muud kut paljast nime tegemine; Mis `asja ma säält - - saand ole - - nime pärast natikse tühja kola Kaa; mul ei õle raha nime, kellegä ma õssan; en sua minä kedägi tehä õõnale, `amba nime põle, kuda sa sü̬ü̬d tädä Kod; võt́tis nime poolest töö, aga ise õieti ei teind kedagi Plt; nõnda paĺlass muld, einä nime ka ei ole sääl Krk; Ü̬ü̬ pääle koŕass üt́s inemine pu̬u̬l vakka `vähki ärʔ, kiä virk `korjaja oĺl, laisk saa õs nimmegiʔ Rõu; no olõ õi˽kirbu nimme kah Vas
3. nimel 1. kellegi poole apelleerides jumala nimel õlen ma `õige Lüg; ää tee sedä, jumala nimel Tõs; palusi küll jumale nimel, aga ta mitte es anna Krk 2. mingit eesmärki silmas pidades Angerja nimel `oĺlid ikki väĺlal (tulusel käimisest) Hää

hoolima1 `oolima hajusalt S(h- Phl), L Kei Juu Koe Trm Plt, `u̬u̬lima Hää, (ma) ooli(n); `uolima, (ma) uolin Ris JMd JJn VMr Kad Rak Iis, `uolin R(h- Kuu); `ualima, (ma) ualin VJg Iis; `uõlima, (ma) uõlin Khn; `u̬u̬ĺma Kod/(ma) ualin/ KJn Vil M(-me) San Urv Krl, `u̬u̬lma TLä Rõn, (ma) ooli(n); `hu̬u̬ĺma, (ma) hooli Har Rõu Vas Se

1. kellestki või millestki pidama; kiindumust, meeldivust tundma; arvestama, tähelepanu pöörama; end segada, takistada laskma Eks sul on sie kohe `konti`müöde, et eit (sina ei) `huoli enämb merele `mennä Kuu; tämä ei `uoligi `tõisest Lüg; Me maamaksast (magesõstrast) ei `oolind Jäm; kannatlik meel - - ei ooligid, kui teine `soole `santi teeb Khk; Kui sol pole oolimist, mis sa tast (söögist) siis muidu enesele sisse topid Pöi; ta‿p hooli sest midad Phl; las ta joriseb `persse taga, mis ma sest oolin, muud ku teen aga edasi Mär; ei ole emäst `oolmest, kas täta oo või põle Vig; noorem põli kedagi ei `oolind Mih; Kissi miost uõlib, mia üks alb inime Khn; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; kis sest vihmäst änäm `oolis, mutku vidäsime Juu; ta põle minust millalgi `uolind JMd; see perenane ei `uolindki sest lapsest JJn; inimene lagund `riides - - ei uoli sugugi VMr; vai `mõisa viĺjäss mõni u̬u̬l (hoolis) Kod; mit́te põle u̬u̬ĺnd Vil; sellest rätist mea suuremat ei ooli Trv; es ole `u̬u̬lin tulest ega vi̬i̬st; või temä selle keelust u̬u̬ĺds kedägi Krk; jummal `oitku minu rikkass saamast, siss ei ooli mia jumalast ei tõesest inimesest Puh; pojapoja om sagsa, nu̬u̬ midägi ei ooliva Nõo; kiä tu̬u̬st hooliss Har; ma inäp pildest hooli is, `viski arʔ Vas; ar olt uma hińge andnu, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ Se
2. tarvitsema, vaja olema `aptiekrid `annsid kohe `rohtu kui `kaibasid ädä, ega igakerd `uolindki‿s `arsti `juure `mennä; sie [kivi] oli pia`aigu `jalga`pohjal, `ninda et `sinne `palju ujuda ei `huolind Kuu; `joulupühad vabad puha, ei `uoli `moisa `menna VNg; meil õlid ligidal `einamad, ei `uolindki `einamal magada Lüg; senest [oli] üvä, et ei `uolind omal midägi `kanda, obose `seljäs `istusid Vai; ega `kõiki lora `uoli `uskuda Kad

ootama `ootama L Juu Ann Tür Koe Trm Plt, `u̬u̬tama Hää Kod(da-inf uadata) Äks Ksi KJn Vil, da-inf oodata; `ootama, `ootma S, `u̬u̬tma eL(-me M), (ma) ooda; `uotama, da-inf uodata Ris HJn Amb JMd Koe VMr VJg/`ua-, da-inf ua-/ Sim Iis, `uota(da) R(`ua-); `uõtama Khn

1. a. arvestama kellegi või millegi saabumist, millegi toimumist ei `joudand enamb sinu `uota, tulin ära Hlj; `uotasin `nindagu `päivä `pilve tagand VNg; Mehed `uadeti (ootasid) `ommikuni Jõh; `soldat tuli `miegaga ja `uotas kuninga `käskü Vai; [jõulupoisid] `ootsid nii kaua, kut kellu kaksteist ära lööb Jäm; ooda täna, ooda oome, tulemas pole kedagid Khk; kedagid `oota pole kena, tüdib ää Vll; oodatse, millal kukulind kukkuma akkab Muh; mihi oodedaks `sööma Käi; ma ole `ootan, et mu silmad on venin Phl; kehva `ootab `ammo paremad `aega Kul; oodake `meitit koa järäle Mär; Oodates olas aeg nagu pikem Han; Kissi neid `uõta jõvab Khn; oodasin senikava, kui vihm üle läks Saa; ma `uotan aina nõnna lugijad, et mis ta lueb ka `rahvalle HJn; eile `ootsin mitu `tuńdi Ann; `uota justkui `surma, ei tule ega tule VMr; õli paelo sepiliìsa, sai `kõrda oodata Trm; lü̬ü̬b igäväss ja tusass si̬i̬ `u̬u̬tamine, kavva ei tahagi uadata Kod; ommen on `jälle `vihma oodata Äks; olen küll `surma oodand, aga ei tule Plt; si̬i̬ tulli ninda, et ma es `aimagi sugu, ilma `u̬u̬tmede Trv; si̬i̬ u̬u̬t ku uńt obese mokka maha puduvet; ta pańds miu `u̬u̬tme, mea oodi ja oodi Krk; `u̬u̬tive eilä tõist Hel; jätä maha niidsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; piki silmi sai oodetuss tedä; temä vahip ja oodab, et kas emäd om joba nätä Nõo; puu `otsa om kaśsil ää minnä, aga `alla tuleb tagusiperi perse i̬i̬n, toda rebäne all oodapegi Võn; vanal ei ole muud ku ooda, et eńgekene `väĺlä lätt Ote; küll ma olõ sinnu `u̬u̬tunuʔ Krl; hõbi inne ruttu ja ruttu, ega˽puśs ooda aiʔ Rõu; ma jo oodigina (ootasingi), mul um kangass `niitsehe `pandaʔ Plv; `väega hüä om, ku mõ̭ni `u̬u̬tmalda˽`küllä tulõ Vas; Ooda tä suust sõnna ku ku̬u̬lja persest pusso Räp; mul vaja mi̬i̬s ku̬u̬ (koju) `u̬u̬taʔ Lut || (käskivas kõneviisis ähvarduse või hoiatusena) `Uota sa, küll sa viel mu käest saad IisR; Ooda poiss, ma sulle näida Kaa; küll ma `talle ükskord kõik kätte tasun, uodaku ta VMr b. rase, tiine olema; sünnitamas, poegimas kui naisel oli oodata, siis `oiti ölut Khk; oo `ootamise ligidal - - kukub `varssi `nurka Mar; ei tohi nüid kottu ää `minna, lehm oo üsna oodata Mär; tä oo `ootamese pial juba PJg; oi sa `eldekene, mul om lehm nüid `u̬u̬ta, küĺm võtab `vaśka ärä Puh; tol naisel om ka varsti `u̬u̬taʔ Rõu; tä om `u̬u̬tmisõ pääl Se
2. lootma, eeldama, kartma ma‿s tea `ootagid veel, et kellu aeg nii `kaugele läin‿o Muh; mul ei olõ `kostki api `u̬u̬taʔ Har
3. piltl ees seisma `Poissisi `uotab kodu saun, ta matterdab neid iga tühise `asja pärast IisR; keretäüś om sul `u̬u̬taʔ Kan

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur