[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit

ehmatama ehmatama uus S(-d- Hi), L(-mä- Mar) K I(ä- Trm) TMr KodT, -em uus Krk, äätämä LNg Mär Vig Tõs Juu Kod KJn Vil Trv; `ehmatam(m)a, -ätämä R

1. hirmutama, ehmuma panema `ehmatab `teised ära `ninda et `kas tove vai Jõe; Esimeseks ehmatas ää, kõik õue oli `valge [pikselöögist] Pöi; tä ehmatas `lambu Tõs; ehmatab une pialt teist Kos; ta ehmatas mu kohe nõnna ära et `seisma jäin Kad; mes sinä ehmätäd, pagan Kod; kui `lendev oli läbi löönd, siis pidi [arstimiseks] `lehma ehmatama Lai || (hernestele või ubadele keemise ajal külma vee lisamisest) Kui `erni vai ubasi `ehmatata, siis `kievad nad paremine `pehmest IisR; Kui `erned tükk `aega keend olid, siis ehmatati külma `veega - - siis pidand rutem `pehmeks minema, külm vesi ehmatas neid Pöi; `erned ei kiend `pehmest, ehmatasin `teisa küll mitu `korda VMr | [keedetud] Munad äi koori. Sa pole neid vist külma veega ehmadand Rei

2. = ehmuma `Ehmata `viimast omale ruas kuhugi Jõh; ma `kohkusi εnam kui ma ehmatasi Muh; [ema] `andis ehmatand `piima tüdrukule Rid; kui oli ehmätänd või, siis `anti `enni raua roostet - - või `jälle `anti `tahma Mar; ehmatand uśsist Kul; naesterahvastele oo `kange rinna `peale ehmatama [roos] Mär; ma pidi enese `surnuks `kohkuma, ehmatasi `kangest Tõs; ja mina lõi nagu ehmatama ja `kartsi Aud; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; et siis pidi tulema [aadrilaskmisel välja] sie, niskuene veri mis on ehmatand KuuK; mõni ehmatab oma kohe `aigeks Ann; eliding - - tuleb kas ehmatamisest ehk vihastamisest VMr; inimene ehmatab. luom `kohkub Trm; lehem one ehmätänud. piim one nagu soĺgitud Kod; mõned obused on `kanged ehmatama - - ehmatab ja `kargab `kraavi Lai; jumi ju̬u̬śk üle ihu, ma ehmadi vähä Krk || paneme äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad [keemisel] tümast kohe VJg; `erned ehmatavad kui `keemise aal `külma vett `peale valatakse Plt

3. (nõrgast kahvatust värvusest) kui värvist oli [riie] plaśs või kahvatu - - siis oli ehmatand; [riie] jäi nisuke ale või läks `värvimine `vuśsi, et nisuke ehmatand `näoga sai teine Lai

helistama elistama spor R eP, -eme Krk, -ämä Kuu(h-) Khn Juu Kod/-ss-/ KJn Nõo; elistämmä Vai, h- Kuu Rõu; helist-, heĺüstä- Se
1. helisema panema, helinat või heledat häälitsust tekitama kes siis `kaige `enne kuo `joudab sield kirikust `joulu`laupä `ehtul, sie akkab siis vigastimmi helistämmä ja sie saab suvel `kaige esimä(se)ks `heinä `tehtud; `Selge `ilma `kerral elistäb `üösel kovaste [kui külm tugevneb] Kuu; keriku mies elisti jo pühä `sisse; mida sa elistid last VNg; kui [surnu] matta oli, siis elistati `kella Jäm; `tornis elistässe eńge `kellä Khn; kirik elistab `sisse [enne jumalateenistuse algust] Ris; iga `lauba `õhta elistakse [kiriku] `kella JMd; mis sa [kannelt] `luśti elistad, mängi parem Trm; [pereheitmisel] `kellä elissäväd, ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; elissämise lat́t – võrud küĺjen, sellegä sorgivad põhõja [kui aetakse kalu võrku] Kod; [pulmas korjati toopi raha] tu̬u̬p käis `ümber, elisteti. si̬i̬ raha sai nuorikulle Pal; kuĺlussid elistämä KJn; [varem koolis] es eliste `kellä `kennigi. nüid kõlistets `kellä Krk; naaśs peremi̬i̬ss `atra `kõrda `sääd́mä, selle et tõõsõl kuul tuĺl jo adra`raudu helistämä (kündma) `naadaʔ Rõu; `keĺli heĺüstedäss Se
2. u telefoonima no eks vanames saand aru et oma poig oli - - ja eliständ `Sievalti Kuu; kutsudi ära, juba elistadi mine Emm; siis elistädi `siiä-`sõnna Juu; elistasime `senna ja `tänna, tulivad kõik kokku JJn; siss akassid neväd `jäŕgi perima ja elistama `ühte `poole ja teisel poole Vil
3. fig (juttude levitamisest ja rääkimisest) On `teine `kange `teiste `piale `müöda küla `tühja juttusi elistama IisR; elistäb sedä juttu nüid kõigile KJn; ei elistä `uupi `kiäki, kui säl (jutul) `põhja all ei ole; toda `asja om joba niipaĺlu elistedu, et terve külä om jutte täis Nõo; [juttu] vaja heĺüstäʔ, nigu tiidä saa kõ̭igilõ Se
4. heleda(ma)ks või värvika(ma)ks tegema kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan; üks [värv] annab tõesele ilo `juure. [värvid] elissäväd üks tõiss; egä rätt, kui uus, on ele, ja elissäb Kod

keepstik `ki̬i̬pstik deskr liipamisest, lonkamisest temä lää sedäsi `ki̬i̬pstik˽`ki̬i̬pstik `tõmbass tõist `jalga `järgi Krk

kõlisema kõlisema Pöi Muh L spor K(-mä Juu KJn) TaPõ(-mä Kod), Puh Nõo Kam Har, -eme M, -õma Plv Se, -õmõ San Krl; kölisema spor Sa, Emm Rei Ris, ke- Jõe RId(-mma) Rei Iis
1. kõlinat tekitama; helisema sild `lasti `õhko, siis `akna `ruudud lõgisesid ja kelisesid; nagu `tetre `laulab et kõik ilm keliseb Lüg; kie õppined `õstama vikkasti, `katsuvad `vasta letti, kuda keliseb, ega kõik ei `anna üht ääld Jõh; oomiku veiste kellad `akvad kölisema, lähvad `metsa; raha kölises `taskus Khk; Soare pulk oli [käristi peal], see kõlises kenast, oli kõva vali Pöi; [nooriku põlle] rõhud `ollid - - `seoksed pisiksed mis kõlisesid Muh; tahetasse neokest kõba puud, mis kõliseb, aga malts puu kobiseb; juba `Päärdu vikatid kõlisesid, juba `niitsid Vig; `võt́mekimp kõlises `taskus Saa; kiriku kelläd kõliseväd Juu; kõik kohad kõlisesid `jäätusest JJn; minul ka pia vigane, kõrvad kõlisevad (huugavad) Äks; õbe ein on nii kõva `niita vikati ees, kui niidad, siis kõliseb kohe Ksi; kui raheterad tulid `vasta `akna `ruutu, kõlises kohe Pil; aava puu om äste ele, kõliseb äste; ma `rü̬ü̬kse nii et mai·lm kõlisi Nõo; kui lü̬ü̬t tokiga `vasta puud, siss kõlisess, kõlle puu Kam; tä (karjakell) nigu logisi, nigu kõlisi Har; raud kõlisõss, and tu̬u̬d hellü, ravva hellü; külmänü `maaga ratastõga sõit, vot kõlisõss Se || (võrdlustes intensiivsussõnana) `tõised `remlid `õitsevad kevade, mesilasi `ninda täis, et kõliseb kõhe Lüg; Poiss lõi nõnda pea ää, et `kukla końt kõlises; Kere on nii tühi, et ösna kõliseb Pöi; Kuusepuud - - kõvad ku kõlisevad Hää; `öösseks läks [tuba] külmaks na‿t kõlises Ann; kütüse rügä, `jämme ku pilliruug, kõrre kõllatse ja libeve, ku kõliseve Krk; siss nu‿mma˽`pähkmiid täüs ku˽kõlisõss San Vrd kilisema1, kõlisama
2. kajama `nüitsel aeal kerk nii tühi, üsna köliseb Khk; [tühi õlleankur] Kõliseb juba `vastu, pole seal änam midagi Pöi; Vahest karjalatse `uikse üts`tõisi nigu mõts kõlisi `vasta Hel
3. fig (kuulduse, tühja jutu levi(ta)misest) üks jutt keliseb inimiste kääs Lüg; Nüüd sie rumal lori keliseb külas kui kell IisR; sa na va kell, kõlised mööda küla; üks va tühi jutt kõliseb eliseb sii möödä külä Mar

kõlistama kõlistama u Jõh, Pöi Muh L Hag Juu Kos JMd Kad VJg IPõ Ksi VlPõ M(-em[e]) TLä Ote Har(-mma) Plv, -õme San, -õmõ Krl; kölistama spor Sa, Hi Ris; kelist|ama Hlj VNg Jõh IisR, -amma, -ämmä Lüg Vai
1. kõlisema panema, kõlinat tekitama pikk kepp, `selle `otsas kott ja `kellad olivad `külles, siis iga `pingi vahel käis [vöörmünder kirikus raha korjates] kelistamas Hlj; kell `kulbi `külge ja siis kelistas, [korjas pulmas] `ämmäle `kulbi raha IisR; mis sa neid `marku kölistad kui sool `rohkem pole Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; kiriku `kella kõlistadass Hää; sääl kõlistse kuĺlusid, pannas obest saani ette Saa; `enne oli `mõisas kell - - köögitüdruk kõlistas, siis tulid `lõunelle Juu; kõlistand `võt́metega Kad; pulmas muud põld kui `luaside kõlistamene Plt; mõness talul olli adra nina üless pant, sõss kõlistide sääl (anti märku tööle minekuks ja töölt tulekuks) Krk; suurdel taludel kõlistadass `sü̬ü̬mä Puh; poisiʔ kõlistõsõʔ pudõliid ja olle `klaasõ Krl; paṕi kot́ti raputõdass - - tu̬u̬l `säärtse kuĺlusõkõsõ manh - - tu̬u̬d kõlisti `vü̬ü̬lmeldri Har || kõlistab `naerda, [öeld] kui `äśti eledast naeravad VJg; kassi kõlistase `raudu, künni `raudu (karjuvad kevadel künniajal) Ote || fig lööma, virutama Ta oli selle `ööse kahe pere `aknad `sisse kõlistand; Nii kauva `vahtis `pääle, kut kipu lauad (hambad) `sisse kõlistati, siis `mõistis ää `tulla Pöi Vrd kilistama
2. u telefoniga helistama siis kõlistas Pagari `mõisa‿t `mõisi `ütles isale et `tulgu nüüd raha võttama Jõh; Koolimajas oli üksi kõnepunkt, sealt sai siis üksi kõlista Pöi; Ole miheks, kölista korra `Kärdele Rei; arstile mennässe kõlistama Mar; Sõita ei õle vaja, `linna võib kõlistata Trm; Kõlist Karla siiä Nõo
Vrd kõllima2
3. fig (kuulujutu levitamisest, laimamisest) kelistab `rääkida; mida sa kelistad minuda üle `mai·lma ja `räägid mind Lüg; on va küla kell, käib `mööda küla `kellasi kõlistamas Juu; kes seda juba kõlistas Lai; las na kelläde ja kõliste Krk
4. (läbi) puhuma tuul kölistab nönda läbi ete, et sa üsna tunned Jäm; tuul kölistab maa nii kuivaks, keik kuhad εε kölistand Khk; Täna kölistab vinget pöhi tuult puhuda Kaa; tuul kölistab elud ää (puhub majad külmaks); tuul kölistab inimese läbi Rei || külmast kahjustama külm kõlistan kõik vilja ää - - võtab ää kõik vilja Tõs
5. kui mättad jo püsut `paljad, ne (hobused) olid einamaal kölistand (toitu otsinud) Rei

kõmistama kõmistama IisR Pöi Muh Mär Kse spor Pä, Juu HJn Koe VMr Trm Kod/-ss-/ Plt KJn/-ämä/ Puh Nõo Kam Kan/-mma/ Plv, -eme Hls Krk San; pr (ta) kõmistass Se; kömistama Ans Khk Kaa
1. kõminat tekitama `Poisid, `ärge kõmistage säel `tüńni `kallal, lõhute ära IisR; mis sa kömistad seda kiha (nõu) Khk; Sii põha all omiku [pikne] korra kõmistas, kadus ää Pöi; kõmistab õete kõvaste täna (müristab) Aud; kõmistab `kaugel müristada Tor; vähä kõmiśt, suurelt es müriste Krk; nemä kõmistiva siin ja koputiva, ja `viilsevä ja mes nä siin teevä Nõo; joba kõmistap, vihm tulep, oleme vali `ainu `võtma Kam; kaugõl oĺl kõmistamist kuuldaʔ, aga meile es tulõ `vihma `tsilkagiʔ Kan Vrd komistama2
2. mõminal rääkima kõmissavad, kõnelevad tasa Kod; ei tää mis na sääl kõmisteve Hls; tõese tuleva üle nurme kõmistaden Nõo || fig riidlema niid ta sai alles kodus kömistamist Ans || fig (kuulujutu levitamisest) Kömistatakse et söda olne tulemas Kaa; `enne kõmistadass `rahva sehen toda `asja, siss peräst tulep kätte kah Nõo

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp

2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se

3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har

4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn

5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se

Vrd maalõ

6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har

7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe

8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn