[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit

imema imema R eP(e- Rid) Trv Rõn Lei, Kuu Kod KJn T V, -e M San Krl; tgn imijä Kod, immej Vas Se
1. toitumiseks vedelikku või vedelat toitu imema a. piima imema, tissima moned `laskevad (vasikal lehma) ime, et siss tule ilus vasika VNg; laps `immo `soska; laps on old jo `kaua imemättä Vai; imeva laps Jäm; See (laps) pole `kuigi kaua `rinda imend, akkas kohe lutti imema Pöi; `lehmde all köin puugad, imen lehmad ää Muh; kut lapsel koera vega oli, siis `taples rönnaga imemesega Käi; mool põle `tääle imeda anda mette Mar; imeja lapse `küĺge ei pea soetõbi akkama Vän; kaśsipojad imesid Tor; udar on jo tühjaks imetud JMd; `niskesed imijäd lapsed, ni̬i̬d ei sureva ruttu; laps kummiga `iḿmi `piimä soro sidess Kod; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, imes enese ää Pil; tallek imess esi ilusti; miu latse `iḿmeve kolm `aastet; imeve lait́s Krk; ku `varsa taheti imemäst võõrutada, siss tetti varsale serände võru Nõo; Neli nädälit lastass iks `põrstel imeda Rõn; padakunn `lehmi imebev Urv; kaśsil ja pinil poja imese alh Har; immej lat́s lää äi nisa külestki ärʔ; saa ai immeʔ, suu `väega om `haigõ latsõl Se b. (mahla, mett, verd jne) imema kus `kärjes magusa õli, siis õle `kõrrega imesin `vällä; kurat sa mu verest `ühte `puhku imed ja minuda närid (öeld vihaga) Lüg; `siplased imevad säält (kasekändudelt kevadel) `mahla Khk; mesilane emeb õie seest mett Rid; ta (laulusääsk) laseb mud́u inimese `piale, ime verd ega kedagi Lih; kaanid ja puutäid imevad kui pill verd täis VJg; meie `immimä neid imelille (õisi) Kod; erilased imevad ärä [herneivad] et `paĺlalt lõstad jääväd järele Vil; kel jala vigatse, `pandav kaani imeme `pääle Trv; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; pailhuśs immev inemise toidujou henne `sisse Har || kala pojad imevad `niiska Mar; luts imenä oma massa ärä Ran c. (pikkamisi) jooma; (läbi hammaste) niristama Täüs imend `endäst `nindagu kaan Kuu; se siga imeb `toitu Mus; Seda va õlut imetakse pärisest Pöi; `kärpsed imevad ja liristavad supi ää Muh; akkas `jälle `viina imema JJn; luamad `immid ludade sidess Kod
2. (imedes) üles või välja kiskuma, tõmbama `Petruol [jooksis õlitorust] `karburaa·turisse ja sield imes `muoturi `käümise ajal ohu ja öli segu silindri; Imev pump [kala edasitoimetamiseks paadist] Kuu; `luoma `sarved on `tehtod `miskä imeb ihu üles [kupupanekul] Lüg; Puu juured imevad maa nii kuivaks; Neid inimesi on küll kes imevad ussi kihvti `välja; Seep pesu ajal `silma läheb, kõige param lase teine `välja imeda Pöi; [kupusarv] imes `väĺla paha verd Amb; `immin mädä ja süĺtäsin; `uadriraud raiś tädä (veresoont) ja kupp imes sojan saanan; masin ei pidä eli. imeb ärä; puukasu imeb mahala Kod; siis ülevest [kupu]sarve otsa mant `laskje `immi, enge luhtige tõmmaśs `küĺgi Krk
3. endasse imama `vilne riie imend ennast vett täis Khk; Kuuse puu riist `seisis ikka `kerge, kuuse laud äi ime ennast mitte vett täis Kaa; Mäńd imeb ennast kohe vett täis, läheb siniseks kut kops Pöi
4. lutsima, lutsutama imeb käppa kui karu. kel ei õle midä süä Lüg; `lapse akkas mokka imemä Vai; lapsed imesid toppi; imes abend ikka Khk; vasikad imevad teinetese `kõrva Mar; imeb seda va piibu nodi Mär; mena armastan neid va kala `peasi ka imeda Ris; inimese põlves imesin lund ja JJn; imedä võid `kompeki. näridä ei tõhi; kui laps imeb `sõrme, jäeb käsi koevass. käsi on kõhnass imetud Kod; imess päielt; kas‿sa karu `viisi `pässa imet, et tü̬ü̬d ei viisi tetä Krk; mõni laits imep päḱkä, mõni imep `kaska `karvu Nõo; talvõl kahr maka ja imess käppä; `käärdepäävä sõ̭ss ollõv [karul] käpp `pi̬i̬nüss imet Rõu; muni imess huult, muni imess `päśsä, midä harinõss Se; käppa ~ päkka imema puuduses, poolnäljas olema si‿asta viljad `vaesed – saab talve läbi käppa imeda Khk; nii on sie `vaeste asi, vahest ime või käppa VMr; ime näĺla käppa kui tahad Plt; ime päḱkä, ku sa‿i viisi midägi tetä Nõo; mine mant, ime ḱäppä (nälgi) Se
5. (kuhugi) kinnituma või tungima `Köüe veul vois uon köüs `katkeda, kui `ankur kovasti `pohja `kinni oli imend Kuu; tämä (silm) ime juo `silgu `külge Vai; lutikas imeb ennast naha `sisse Khk; obukakul oo kurguall `oimerańts, sellega ta imeb ennast `külge Pöi; kaanid imevad ennast kohe naha `sisse Kad
6. kahjustama a. rikkuma, katki tegema ära mene, `kaanid imevad jalad `lohki Hlj; `silmud imevatta `laste `jalgu VNg; mereundid söövad vörgu silmad `katki - - imevad `katki löŋŋad Mus; Mere kakandid imesid võrgu ää Pöi; vee sees koań akkas mu `jalga imema Kos; b. (välja) kurnama, lahjaks või kehvaks muutma see seda `kohta (talu) küll imend Khk; kui poiśs käib paĺju `uassid tüdriku `juure, `ütleväd et, on tüdriku ärä imenud, muku `ammad on järel Kod; varss on vana ärä (kõhnaks) imend KJn; si̬i̬ om `kangest ärä imet maa, väge änäp ei oole; muu [vili] ei ime ninda ku lina Krk
7. `Ankur imeb (tuleb tõmmates pikkamööda) `pohjast `lahti Kuu; See (kuub) on nönda ää imetud (liiga väike tehtud) Pöi
laskma `laskma eP(`lasma S L K) eL(-me M), `laskema R(-ie Lüg) Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi K, lasta Sa Muh TaPõ VlPõ M, `lassa R(`laskeda Kuu Jõh) JõeK ViK Iis, `laska Vll Pöi Muh L HaLä I, `laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T, `laskõʔ V(- VId); pr (ma) lasen R(`lasken Jõe) K Iis, lase(n) S L, las|e M T, V, lahe(n) SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(n) R S Noa Kul KPõ I V(laži Lei), `laskin Vai, `laski(n) (-śk-) Jäm Ans Muh Phl spor Ha, JMd Ann Kod(laśkin) Hel, `laskesin Jõe VNg, `laskesi Khk Mus, `laskse Ote Rõn San V/-õ/, `lasksi(n) (-śk-) u, spor SaLä, Muh Phl spor K, Puh TMr, lassi(n) (-śs-) spor S, Aud Trm MMg Äks T VLä, `lassi(n) (-śs-) SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä, `laśse M Ote, lahi(n) Jäm I Tähendusrühmad:
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaksb. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama b. panema
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema b. pritsima, pritsist laskmac. (kõvasti) sadama d. jooma e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama
7. häälitsema a. heli tekitamab. vilistama, vilet ajama c. (pilli) mängima
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema b. mingi tööriistaga töötama või töötlema c. lööma, viskama
9. a. jahvatama b. (vilja) tuulama; sõeluma
10. a. puurima b. saagima c. ihuma, teritama
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne)b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema
12. a. (midagi) teatud asendisse, olekusse, seisukorda viima või panema b. laskuma, langema või heitma
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) (mingit omadust) vähendama, senisest olekust endisesse tagasi viima; järele, tagasi andmab. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma
14. lööma
15. a. (midagi) enda küljest heitma, eraldama b. maha langema, eralduma
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma; tekitama b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama c. urineerima, ekskrementeerima
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima b. õhkima, lõhkama c. praksuma, paukuma (hrl pakasest)
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse)
1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa, `paati piab [otse] `oidamma Jõe; kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu; `lammas ei lase `oinast ligi Lüg; `lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda; emä ei lase `poiga `liuguma Vai; ta lahi mehed `lountsele Jäm; lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk; tuli vööras inimene, kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus; `laske aga mind tuppa; odral taris `laska vel `küpsa Muh; ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda; küll ta kippus kodu, aga ma pole mette `lassend Käi; lase ma tulen koa Mar; kisse `mindki prii `laśkis `olla - - mutku `aeti `väĺla koa Mär; Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs; piim on juba apukas, ei lase änam `keeta; või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris; `oota vähe, ma lasen kohe `veśki `käima Nis; ma ei lasegi sind `sisse `ühti, koputa kui tahad Juu; lasi ennast `paĺlaks teha; oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd; vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür; lasi loomad paha `peale Koe; `uastate puolest võiks jo viel tüöd teha, aga tervis ei lase VMr; lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad; `sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg; lind laheb õege ligi, ei `pelgä; `laśkid majad ärä lagunetä Kod; karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg; pruudi vend oli siis kui suur `lontrus, et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi; ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai; temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn; ku [lina]luu `valla ei anna, sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst; midägi ütelte ei lase, siis om südä täis Krk; maan `laske olla pikembide, las [heinad] saava kastet kah Ran; üits leśknaene, vana igävene lähmäk, laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku; no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh; elä esi ja lase tõesel ka elädä; Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta; `rahva sehen on kõmu, et `lambit ei `lastana enämb pedädä; mul valutava käe nii `kangede, et `ü̬ü̬se ei lase magada; ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega, ta saab aru kõigest Nõo; nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote; ärä `lasku ärä `puske Kam; no `lasknu ärä lõppõ, `viska [korjus] `mõtsa Rõn; mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ, lasõt eläje `viĺlä; ei ma tu̬u̬d usu, et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har; `Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ, sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna; mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ, mi‿sa˽pussudõʔ Rõu; är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas; mis sa vahit, lasõʔ `sõita inne Räp; laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut || ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära, malts `lämmatab kõik IisR; Meil nägu `väikse kuha‿bäl, `tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää; imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ, et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas; maa piat joonõh pidämä, tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se; lahti ~ priiks laskma vabastamaR eP 1. valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj; oppetaja oli isegi tüür - - kaks tükki oli `välläs, nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg; mene lase `luomad `lahti Lüg; Lase `kruuvid `rohkem `lahti; Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR; kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai; lahed püust `lahti, viib kohe ää, `seoke vali tuul Khk; siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll; `Laiskus, `laiskus, lase mind `lahti Pöi; vangid `lastasse `lahti; mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar; ma palusin teda, et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär; omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih; `kontrahe aeg on `otsas, võis [teenija] `lahti `laska Aud; `laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg; `lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann; lase silmad `lahti Iis; lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä; minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod || lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh; liimist `lahti `laskand Khk 2. ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg; Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR; ta lubas sulase `lahti lasta Jäm; ta oli ju teenistusest `lahti `lastud, pole ise ää tulnd mette Vll; oli sii `valdas esimees, aga siis `laśti `lahti Juu; nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal; ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo || fig viin laseb `lahti ammetist Kul; valla(le) ~ vallalõ laskma vabastamaeL 1. lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla, kari piab `mõtsa mineme Hel; te võede akan `valla `laske Ran; ilusile lastass kõik usse `valla, inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla; kas teil aru om ka pään, te toode sivvu kodu, lasete siin `valla Nõo; küll om kuri ilm, `siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam; kui lämmi olli, siss `laśseme otspaea vallale Ote; ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv; lasõ˽hopõn vallalõ kablast; lasõ siĺmä˽vallalõ, siss kae, külh siss `näede; mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ: marupini tulõ; ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har; ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas; `kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut || `maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo; tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2. ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla; alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo; om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har; koirastiku peräst `laśti vallalõ, `laśti amõtist vallalõ Se; meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kae, et sa meelest ärä ei lase Hel; `mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se; silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska, näd tegevad pahandust Mar; küll ta oid tat küll, ei saa silmist är lasta minna Krk || fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se
2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe; `laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure; mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai; Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa; `möisnik lasi talumajad ehitada Pha; ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh; ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig; isi tegid [puunõud], seda põln, et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas, põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs; Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn; nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida; puukänd, need lassetse ära `koorida Aud; `laśkis `vankre ää parandada Juu; tal oli ärmoo·nik, Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür; `koolis `laśti kirja`õigust kirjutada; mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann; `nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim; edemält ei õld sedä `mu̬u̬du, et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod; isa `laśkis `turba sara tiha Äks; `riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn; `laśse oma mära ärä rammata Trv; mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil, lassi pudrujahu tetä Puh; esä laśk `künjä kodu `kutsu; enämb ei `lastana `latsi tulla, `lastana `porti tetä; si̬i̬p om otsan, vaśt mõni lähäb `Elvä, siss saab `laske `tuuvva; tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo; vaea `säĺgä `laske `litsu Kam; ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt, siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl; ta laśk riihe kummass küttäʔ Har; ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas || saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle, selle et miʔ jumalõ maha `salga Har; surmatõbi tulõ mano, jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj; midä sa tied sääl, lased `lapse kisendädä Lüg; `tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä; `eiväd lase `ihmist makka ka Vai; ma lahe mihed need palgid ära vädada; isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm; `laskvad `teisi ka elada Krj; Abu tagune nönda `aige, ma lasi poisi omiku rudida Pöi; äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi; ma lasen poisi `seia `tulla LNg; ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar; esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär; Sääsed ei lase `loomi `süia Han; lassi mind kapetad teha Aud; lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris; Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk, `laśsid märasi karata Juu; lasin `tislari teha uued kapid Amb; lase laps magada Ann; `lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr; pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai; sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil; jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk; lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta; mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo; ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn; Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn; sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas; las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge; isa üttel, et las `saate inimiseks, küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu; laa `õlla `pääle Lüg; las tämä `tullo `süömä; laa lugevad Vai; söötloom, las lihuda veel Khk; Las sadada, saab magada Kaa; las ta `olla Rei; teeme iad suured vihud, et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos; lähän `vaatama, las ta `ütles, et ära tule Amb; las ma suan korra jalad `alla JMd; löö põlvega `persse, las näru lähäb Pee; mets läind põlema, aga no las kärssada, kellel `kahju Kad; laa `olla IisK; Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm; lahe obene sü̬ü̬b Pal; lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil; mis käperdat kassipojast, lase olla Trv; ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni, las ta imede käppä; lah mu är kõnelte Krk; Las sadade, saa magade Hel; mes sä sitta kahitsed, lü̬ü̬ `käega, las läits Ran; lah ma kõnele nüid, kudass tu lugu `olli Puh; lah na vahiva; las ma esi paenuta `endä üless; mi̬i̬s makap, las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo; las kari `mõtsa minna San; mis meil `tu̬u̬ga `aśja, mia mõts habisass, las tedä tuńt võttaʔ Har; las täl saladaʔ, terve˽külä ti̬i̬d Rõu; Las jumaĺ täil avitagõ Lei; käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai; `laske nüid kääd `käia, `kuiva `loogu mets täis Vll; `laske aga käed `keia, küll te siis jõuate Mar; kui `villu `kaarisime, siis ikke `ütlesime: laseme aga käed `köia Aud; tie `kärmemast, lase kääd `käia VJg; mine siis ja lahe kätel käedä Kod; lase käe uśte käiä Trv; las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh; keige enam niidu `pihta, üks tulab, jälle `itleb: noh, lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida, teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai; mis sa kurvasted, muud ku las aga kävvä - - muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk; lase kätel kävvä, ärä suul `laske kävvä Hel; ku inemine `väega `tassa liigut́, sõ̭ss üteĺdi: lasõ˽kävväʔ Räp; et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg; `Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa; Sure see `paergus `öhti, sellel nii `kerge `kuulmine veel, et lase `olla Pöi; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad; `Seande vimm om sehen, et lase olla Trv
3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla, maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg; Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh; `laskesivad `seilid `alle; lase `kardina ikkuna ette Vai; üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga; taet mine lahe sa `koorma maha, sool piip suus; lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja; söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk; sönniku maha `laskmise kook Kär; `ankrud `sisse `laskma Mus; ilakivi `pandi nööri `otsa, `lasti merese, `ankru asent `täitis Krj; kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti, kohe `pandi koer `alla Phl; rehi `lasti maha laug aaval Mar; `naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih; laev `lastase `ankruse Tõs; tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi, kost vesi maha `lastakse Vän; lase `ankur maha; laev `lastaks vee peal Ris; tuond ühe elusa kana, last `plauhti tuppa maha Amb; lähen sõńnikud maha `laskma JMd; `siatsid - - [jalg]ratast, `laśsid sadulad maha Tür; argiga sai paŕs ää `lassa VMr; `surnu aud, kus `surnu `sisse `lastakse Kad; isä laśk elejid `alla, minä aen taress `väĺjä; Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod; pisuänd (tuulispask) lähäb - - ja `kraami viis üles ühes `endaga, `teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi; ja ees raua ots, se `ongi `värtna suu, kust `lõnga `alla lased Plt; nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk; kui aenad ärä `viidi - - `lasti [kuhja] katuss maha, `olli katuss maa pääl `pośte vahel; ku puri maha `laske, siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt; mes sä tost tassist niikavva tillitad käen, seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh; rõebe pańd jala mulle `taade, laśk miu maha nigu träńtst; ma lassi liha `korssnade kablaga, kaits `päivä olli sääl suedsun; lase keidsega mehitse[taru] maha; ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo; se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn; nakame atust maha `laskma Kam; parrõʔ `aeti alt ärʔ, sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv; `veśki sais, vesi om maha last Har; `paklet iks tongutat kässiga, sõ̭ss lasõt `alla Räp || kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa; ma lasin `vergud sise Jõe; siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu; esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg; `nuota `lassa avandost `sisse Vai; no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans; siiavörgud lastasse `ääre, kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk; Võrgud `lasti ajuse, `tehti aju`püüdu Pöi; teine teise päeva laseb `õngi Muh; võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi, teine `viskab kivisi Hää; lasiaugust laseme nooda `sisse Trm; `tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran; jäŕv om nii `rampiid täüś, et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu; ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta, `tõistõ `pańti kalaʔ Se || `aaśtaga neli, siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har
4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh; lasemo vene `randa Vai; lased paadi kivi `otsa `kinni; pöld oo vee all, vesi pεεlt ää lasta Khk; lasnd kibi `otsa laeva; kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta, kus inimene surnd oo toas Mar; siis `saigi suits tuppa `laska Mih; lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris; voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod; vanaste `laśti läbi lipu, pekseti KJn; lase kari kodu, ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel; suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran; laut om ärä nõiotu, et perenane lasep karu `lauta TMr; vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ; leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo, kellega `leiba `ahju lastasse Mih; ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs; pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod; ma akka `leibi `ahju `laskme Krk; alan(d)ikku ~ alandust ~ kangast ~ kinnitust ~ lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast, lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg; Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei; `lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele, `öötasse: ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu, kust kinnitust lastase Tõs; lüket lassasse, kui kangas oo eest ää kujutud Aud; kõrvaskaigas, sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür; lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe; lahe kangass üks aaguvahe; vaja `auku `laska, `pulka `laska Kod; ta `laskis pika lükkevahe Ksi; lõnga pakust `laśti kangast ala järele, korraga ühe pulga augu jägu Plt; lase kangast; lase lüke ärä Trv; lase lüket `kangal Hls; ku pika alanduse lased, siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote; lasõ mul ta alanik `alla, sa olõt tanh lähembän Har; kui piḱä alandigu lasõdõʔ, tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas; peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru; säräne `tütrukese latak, aga lasep iluste peru takka Puh
5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin, `sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg; lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole, ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg; mis tahad nii tugevad puud `saaja, need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans; `metsas on kärinad, `lastasse puid maha Khk; kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs; Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos; lase [puu] `alla tuule, siis ei lüe praod `sisse VMr; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; tänä me muud ei tee ku lahema puid maha, ommen luasima Kod; siss ku kuus maha lastass, siss saat sääld kuku Rõn; puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har; rüki põõḿeti `t́sirpõga, nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp
6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg; tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus; Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa; pisike auk `olli putkul all, kust pet́t `välja `lasti Muh; kui maapõhi sulaks lähäb, siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar; lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs; naesed ei tohn enne `laska `taari Aud; nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK; lasin vasikale solksu JJn; kui `mahla `lastakse, siis `panda kasele tila `külge VJg; laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia, laheb tökati maha Ksi; `minti vaadist õlut `laskma Hel; orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran; ku taar `apnass läits, siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo; Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn; Ku˽t́sika tapõti, sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ, `siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv; õigõ suurõ sajaʔ, mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har; Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss, sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu || fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg; eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär; laseb siĺmist suhu Tõs; lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene, iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän; kolmekuninga `õsta `laśti `õnne, tinass ehk rasva küünäl Kod; siss `laśti `õnne, `laśti kõige enne ussaea `õnne TMr; läbi (~ sisse) laskma 1. lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe, laseb läbi Lüg; `klejontka ei lase `märgä läbi Vai; kore maa, laseb vee ruttu läbi Khk; `paargu katus akab vett läbi `laskema Mus; paat́ `pihkab, laseb vett läbi Mar; pańg laseb vett läbi Tõs; alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu; keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür; laseb tuult läbi niigu sara Koe; `suapad lahevad vede läbi Kod; kuju ja sore, ilma põhjate maa, läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud, `su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga, nu̬u̬ es lase vett läbi; `turbakuur om õre, serände mes tuule läbi laseb Ran; maea olna alvaste tettu - - `laskna tuuld läbi Nõo; `pistü puist tettü pinu, ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har; katuss lask läbi Plv || fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2. fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub, `kange raha läbi `laskemaie Lüg; poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär; lasi kõik teese raha läbi, `raiskas raha ää Tõs; se mies laseb läbi oma raha Ris; laheb raha paĺju läbi, ei oia Kod; kolmass põĺv lask läbi, ei ole `oidu `kunnigil Krk; mõni naene om, ei pia midägi `kinni, lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo; tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ, tu lask tuulõ alt joosta Har || fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka, kis pailu sü̬ü̬b, pailu läbi laseb Hää; läbi `laskje lu̬u̬m Krk; opeń om lõdu, lask läbi, süü, aga õks kõhn Urv; sa‿lt lävi`laskja, sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut | liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud, laseb `rohkem läbi, ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim; aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema, siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg; kui `ambad valutavad, siis `lastasse körva tagand soond Khk; Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna, soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi; kui veri sańt oo, siis lastasse soont Muh; kui inimese pea sees oo `kange valo, siis `lastasse jala sees `aadrid; kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund, siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar; ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var; `aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää; käisin `laśsin omale `oadert, ammas valutas; `vuatrit `laskma Juu; `uadrid lahevad mehed, `peidlä piält laśk piä [valu] verd; `ambad `valtasid, kiäle alt `laśti `uadrid Kod; verd `lasti `aadre ravvage; obesel ka `aadert `lasti, ku obene `jalgest kõva olli Krk; `aadre verd lastass, kost sa tahat `laske Nõo; minu emä laśk alati `endäl verd `laske, ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn; vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har; `tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu || fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule, siss nakap `kanma Ran; kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka, `kutsuti kuppu `laskema Vai; kupumoorid lassid kuppu Muh; `vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja, se on kupo `laskmene Käi; kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig; kuppu `lasti `saunas Tõs; kui veri pakitab, siis tuleb kuppu `lasta JMd; kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten, veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna, läits säĺlä valu ärä; kuppu `lasti vanakuu vahepäeval, et siss om pehme aig Nõo; Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg; poiss laseb pisist `virtsu Khk; kut `ritsist `laske vastu puud Vll; laseb virtsuga vett Tõs; `võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad; lapsed - - lahevad vett virsaga Kod; virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst; `viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha, kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk; Küll oo ikka vihm, laseb otse kaela kaudu maha Kaa; `Sõukest sadu pole pärast änam olnd, et otse lasi `alla Pöi; `vihma jooseb, jusku ua `vardast laseb `alla Mär; siis lääb sulale, ku `laia lot́ti laheb Kod || `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh; pakuti `viina - - ei võta, aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt; mea pisti latsel nisa `lõuge vahel, lase nüid `lonksu ruttu Krk; lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har; joodik jõi eederit, laśk üle pudõlikaala Rõu; kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad, siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR; raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Tõs; si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod; puha läbi `lasken oma kurgust Krk; läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere, täl põle änam kedagist Mar; nüid on kõik raha läbi kere last, on ää joond teese Juu; laheb kehäss läbi kõik, ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh; vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar; `võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih; odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK; ema `keetis `köŕti, ajas vee `ki̬i̬ma, `laśsis jahu `sisse Pal; kolmandiku `siśsi pannit `üśke, pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk; kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske, si̬i̬ om neile kinnitus Hel; ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu, siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn; Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv; terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu, siss lastass säält kivi vahele Har; Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu
7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud, lased lelo `ühte `puhku, emä `ütleb `lapsele Lüg; kui ta pahaseks sai, siis `laskas kisa `lahti Khk; Oli üks lõbus inimene, tegi tööd ja lasi `laulu Pöi; siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh; `sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi, liiri liiri liiri liir laseb Var; kaśs laseb `nurru Hag; `laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu; ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür; lase oma `laulu kuulda Trm; laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud; kukk laalab ja laheb `torri, siis tuleb vihima Kod; kaśs laheb `nurru Lai; tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv; siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls; mis sa iket, lase `laulu ku larap; soolikse laseve `korri kõtun; vanapagan kõńd, ku kukk lask `kõrri; enne `laulmist tedre laseve `kõhvi; latsel perse like, nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk; obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel; temä tulep ää meelega, laseb `laulu ja naarap Ran; lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh; siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo; mis sa `ahka lased (luiskad) Ote; `lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San; lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv; Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe, vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu || rääkima, kõnelema ise on peris `randlane, aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu; sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai; Äi see mees vaada papri pεεlt üht, muud kut laseb kut raamatust Kaa; laseb aga edasi `ühte lugu, ei sua lõppu enese jutule Hag; ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi, mutku‿ks padin Sim; litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai; lätläne - - lasep nigu lidisep Puh; `laśse kuda sõna `suvve tulli Ote; vannuss, lask `taurma·ńne Har; ta om ala`heitlik, ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp | Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg; Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga, kui `seĺtsis koeo tulevad Juu; mea lätsi küürän ka `mõtli, et kessi nüd vile lasep Pst; mehed lassiva viĺet, `väikse viĺega kutsuti tuuld Ran; hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli; lase lugu `lahti Tõs; laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod; lase mõni lugu Hel; siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo; Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv || üt́s kõrv lask `piĺli Vas
8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja, ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg; Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg; `nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai; `väiksed aĺlid rähnud, laseb nokaga nii tiheli: korr Khk; kärsaga nad (sead) `tönguvad, `laskvad kevade karet Jaa; Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl; `võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem, sis `lastasse laiemas; kui pikäd eenäd, siis o eä `mõhka laska Vig; lase kuhi `mõntsa Lih; `laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud; kui seelikul `õmlused laiad on, siis soab laiemaks `lasta Juu; lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb; ega tal ei old üed ega `pääva, `mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn; kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad; kangast ei saa muidu lõpetata, piab lõpele `laskma Sim; `enne vaaliti `saiu lavva pial, lassasse `ümber jahudega Iis; Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm; kui `koorem vaĺmiss, `laśti köiega `kińni Trm; meil oli vägev obene, kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks; kui `paĺka vedetasse, `lastasse vanger poolest, pannasse pikk puu vahele Lai; lased lõngale lipsu `piale, et keerd `sisse lähäb, siis lased kuke`seĺga Plt; mea tat es seebitse, vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk; ma pisti undruku katsipäie üless, siss `lassi tallitemist Hel; mõni es täi liha suud́sutada, laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo; edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless, siss - - nakati maku `laskma Kam; õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote; Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu; kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ; naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har; lina `kakmine oĺl `väega hää, mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv; ku `paĺke `veetäss, sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp; naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei || fig teised lapsed õpivad `äśti, Ieva laseb nii üle ääre VMr; üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut; kokku laskma 1. (masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu; ma lase kokku masinege, tule mis ta tule Krk; küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2. (lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit, `lastase köit kogu Khk; eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra, aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär; aena tuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran; keerusõ `lasti kokku, sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3. kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse, `öötasse: akka tätta vahest kokku `laskma Mar; nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4. (kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - - vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi, augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK; kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks; iga rattal on viis `peida, `pulkadega kokku `lastud Lai || kinni panema lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha, `lasksi varraste pεεlt maha Jäm; `Pitkust [kindal] küll, ma lase `pöila augu moha Pöi; üte voori om salli laǵavuss `varda pääl, säält nakat kudama ja maha `laskma Kam; No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ, mis maha lasi, noist võt́i läbi Urv 2. katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `laskesitte `vergud maha keik Jõe; Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää; `nuaga lü̬ü̬b `sisse, laheb mao maha Kod; äŕg lei obesel mao `sissi, olli mao maha `lasken Krk; ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har || fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3. maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär; tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha, pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on, lased nii et sihu ja sähu Rei; `rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih; lase sahaga paar `korda läbi Tõs; `nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud; lähän lasen vedruga põllu läbi Sim; siis võisid täitsa adraga `laske, nii et sõńnik tuli vija juure `juure Trm; söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt; tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le, kuntsu pu̬u̬l om pihun, ladvage pühits; vanatüdruk, kis `aigapidi `ketrass toĺu, loĺu, nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk; karassin voki ette ja lassin jälle Ran; nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh; tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo; lassiva nellä vokiga `keträmist Kam; tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San; Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ; Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ, sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu; Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi; me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh; lapsed `laskvad uper`kuuti Kse; lapsed lasevad uńdiratast Juu; sai kuker`paĺli `lasta, siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb; kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda, ku kägo pet́t ärä Kod; jää laseb seliti maha inimese peris Hls; `poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har; kivvega `laskma Plv; latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut || vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan; voḱi keeri `pańti pulga `perrä, siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu
9. a. jahvatama käis Savalas `veskil, `mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans; ännavili on köige sandem, see `lastase `loomadele Khk; Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi; taris `menna jahu `laskma, jahud otsa korral; kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh; lähme jahoma, laseme läbi kibide need taari `audid Mar; laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs; kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless, ega noid jahuss es lasta TMr; perremi̬i̬ss lät́s `veśkile, `pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu; tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema, siis saab tuuligud lasta Khk; Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi || masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla, masin muku jõrgub, ei peksä tühjäss Kod; sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks; ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl; kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har; ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela, lesemed `ulkast `vällä Jõh; `toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai; nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür; see rape mis rabati, sel õlid peeniksed aganad ulgas, tuli tihi sarjast läbi `laske Trm; ku tahets peenikest söögijahu, siis lastass jahu üle sõgla Krk; `oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran; peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla, siss sai puhass Nõo; üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp || kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran; Ku ärʔ oĺl solanuʔ, sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla, sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv; `pańti kõopuu tuhk anomahe, tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu; `kiisla kohetuss ar˽`hapnass, siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas; `nüśkol oĺl piip, `pante hõrrõ närdsokanõ `otsa, `laste piim läbü, läbü `paklidi ka `laste Se
10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai; `puurisi o `mütme `suurusega, missega `oukusi saab `lastud Ans; `peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi; puuriga `lastse auk `puusse Mar; viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig; puuriga lasevad `auka Tor; oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu; `vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann; puuriga lassasse `auku Iis; `käämrega auk `sisse `lastud Äks; lase oherdiga `auku Trv; ku peenikest `auku vaea om tetä, siis piap piigertige `laskme Krk; vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran; `süäme manu ei lasta `mulku, puul om jo süä sehen Nõo; `kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags, `lastags lauags, on pakk Käi; `laudasi sörvadagse, `saega lastagse pinnad maha Phl; lased `kriipsu `mööda Mär; Siss `laśti `saega `kahvadi, `kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm; tu̬u̬ om teritämine, kui pöörä pääl lastass, laseva vikati `ambit; `kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran
11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed, ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe; Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu; lase `tantsu `ninda et; `tritsudega lase jää pääl, `suksedega lume pääl VNg; kui [hobu] `traavi `sõidab, siis tämä ei üppa enamb `ühti, sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh; takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad, laseb kut post obu Kaa; Sügise kõik kohad lainetasid, lase sina kaks va pätti `jalgas; Lase kut va `ratsa obu, `aega mitte pirekest Pöi; laseb aga `peale laba`jalga; `vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh; Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm; `mustlased - - äi `viitsind tööd teha, lasid ühest kohast `teisi Rei; ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa; obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala, na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar; lähme laseme üks `polka; laseb naa et tuli rummus Mär; üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig; lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse; laps `roomab tölläkil, neĺjäkäpäkil, mõni laseb jalg `perse all, lohenal Var; tä tee kedägi, laseb `piäle `rinki ratast Tõs; lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn; lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud; astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor; siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää; ta `laskis nagu nuor tütarlaps, nii `lahke käimaga Ris; lasevad `tritsudega `liugu Hag; ta ei seesa paegal kusagil, laseb aga öhöst kohast `teise; teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast, see oli `pahmamene; mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu; lapsed lasid `kuuti, `möllasivad JJn; lasime `paĺla jalu, see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe; laseb otse üle väila silmalt VJg; lasi kõvast `sõita Trm; kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla; linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod; ega nüid obusid paĺlu ole, lasevad ratastega Plt; piima peal uśsid lasevad, pead `püśti Pil; obene laśk siast parast `sörki Trv; laseve `raavelt (traavi) Hls; oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast; lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk; ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel; rehe all lassime `tantsu; mõni laseb kõik ilma läbi Ran; lase `õkva nöörild Peedu pääle; lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga; ku `viĺlä sõkutedi, siss obese lätsivä ratass`kaari, lassiva `ümbre `endä, nigu vili kõsisi; kui mea tulli, siss - - lassiva minekit Nõo; üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess, aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam; pühade aig `äĺseme kiigu pääl, siss `laśseme ku unnas; ma taha `liugu `laske Ote; Kül˽tä‿m virk, lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv; jala omma˽`terhveʔ, lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ, `laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har; `lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv; naańõ lask ku vars, pää säläh, a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas; Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt; tuulõga lask `puŕjoga; Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp; hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut; jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama, ma lasin `varvast Jõh; Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai, kui kõik `otsas oli, lasi `jalga Pöi; lase aga `jalga, siis sa jõvad Muh; Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei; lasi `jalga, `joosis minemä Tõs; `laśkis `jalga, pani minema Sim; laśk `jalga, enäm ei `näitä nägu Kod; laseme aga `jalga, ei massa seistä kedägi Krk; nigu raha kätte saeva, lassiva `jalga Ran; võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo; `pesmise kõrd oĺl mul pia käen, mina lasi `jalga; sääl minnu tõrõldi, siss ma lasi varvast Har; Lasõʔ aga varvast, mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu; teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm; `kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär; Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha, teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää; `tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt; tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk; tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske, ega `endä perse ei kulu Nõo; Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu; Kägo pessä ei tii, munõss tõistõ `pessä, lask tõisõ taga pääl `liugu Vas; Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai; Nõnda kui [kull] kanasega lasi, nõnda `ehmed keertsid koa; üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd, lasnd ikke üles ning `alla Pöi; vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh; sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega, kui inimese `piale laseb, veri `lindab Lih; kiilid, suured pikad sabad taga, nagu `parves `lasvad, `lindavad Aud; kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu; metsaned lasivad einamalle maha JõeK; üö luhakad, käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad; pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal; kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls; mesiläse leevä ütte sumakude kokku, lassiva puu `otsa Ran; ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh, siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas; kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har; sülleḿ `laśke `kahha Plv
Vrd laskama
12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh; `laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk; Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj; Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi; lase köis `lõõgamale; obu laseb pea `norgu ühna Muh; kui pea `viltu `laskis, siis kukkus müts maha Mih; võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn; lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala, kui lõpetan kudumiss Kod; vokk laheb nöörid `kaela, pane pilbas piapaku `alla Pal; `laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt; obesel piap iki ohja sikku `oidme, ei tohi `lonti lasta Krk; hopõń om `täämbä nii nuran, pää ribahusi last, taa õks `haigõ vahest om; iilä oĺl `kangõ külm, `täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har; `loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas; kõrva `lasknu jo `lonte; põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se || vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har; kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks, lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh; juba akkab `kanda `laskma, juba akkab vasikas tulema - - lehm lähäb paksuks sält takka Mar; lehm laseb udart, kui `lüpsma akkab tulema Kse; kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris; lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr; vana lehem laheb udarad, õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme, udart `laskme, ta tulep kodu jo Krk; enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma, kui ta joba nisa `laskma akaśs, siss akati talle iki jahu `andma Hel; pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har; taivass laśk `pilve; ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu; ilm sääd sadama, lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas; silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud, `saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg; Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh; Ma lase korra silma `looja Pöi; `viskam kondi `kuhja maha, lasem siĺm `kinni Hls; lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran; leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg; lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk; laseb `leiba `luuse Tõs; lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran; `pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote; ma ei˽makaʔ, ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda, siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu, et kukk `pääseb `selgä Lüg; `päivä `lasko `alle, `lähtö `luoja Vai; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; `öhta kaste laseb `pεεle; oled sa väsind, lased millegi `naale, `ingad Khk; Veri lasi palge (näojume taastus) Emm; `ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi; elu mured `laskid münu `pεεle Phl; küll o sańt, kui täie kõhuga peab kummargile `lasma; laseb käsi põnsaksile Mär; `põntsa `laskma (pikutama) Kse; `laśsid `senna kükakile Vän; ma lasin küll otseti, aga ega sis `rasked und ei oln Ris; `laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu; sülita enne kolm `korda maha kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; ma lahen ennäss põĺvili; lahema `maoli `natke `aega, siis lähmä tüäle; kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod; `laśsis roho `peale siruli Pil; mia lassi külliti maha Krk; lassid maha nellä käpä `pääle; kui `kartuli võtad, siss oled iki `urvi, kui põĺvikeli ei taha `laske Ran; Maailma `kõrge läve, laits laśk kõtuli `pääle, läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn; lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ, nakkass `pallõma Kan; mul tüküss uni `väega `pääle, ma pia maha `laskma Krl; must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ, ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss; saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu, ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ; Suiḱ ja suiḱ, a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu; ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku, sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv; Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp; lasõt kõtuldõ `maahha Se
13. a. (koos adverbidega järele, järgi, tagasi) järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema, kui puhk tuli, et ta `paati ärä ei `kummund Kuu; sepp tieb pajas tüöd, kui raud lähäb kõvast, laseb tules tagasi Lüg; Lase nöörist natuse tagasi Jäm; see nuga oo paĺlo kõba, `tarbis tagasi `laska Mar; Lasõ `ankru ketti viel `järge, muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn; kui tahetakse `laumad `lõnga, siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK; ku ta (kirves) `liiga kõva, siss piat tagasi `laskme Krk; `langa lastas tagasi, ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla, järele, maha, tagasi) alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend, siis panime jahu `juure Kuu; `leivä `taigina `lasko `alle, kui leib on segatu Vai; vana isa jalad ka paisetand, `pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk; laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle, pole neil `rohto ega medaged olnd Käi; paistedus laseb maha; Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli, siis sai `lesta Rei; jää oo `alla lasnd Mar; pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn; leib laseb `alla, siis võiks `sõtkuda Ann; siis on leib paras, kui akkab `kerkima ja on juba `alla last, siis on juba apu Kad; ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk; `paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv || hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk; kole tüir, ei lase `alla, tingib `kangeste Jür
14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai; Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi; lasen vastu `kõrvu `sulle Kul; üks `ränkä kuri inime, tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig; lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm; kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu; läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri, last teise luama läbi VJg; `lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken, siss sai loom `otsa Pst; loomal ütelts, `lendäje lask läbi; lehmäl `lasken massast läbi Krk; nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh; laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod; ma lase `nipsi sul nina pääl Krk; ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb, ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har
15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg; puud `laskvad `raagu Khk; loom laseb kevade `karva; kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh; sügise, siis akab puu `lehti maha `lasma Käi; lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha, siis o parass `kiskuda; ku kuusk laseb okast, siis kuu aea perast tali lähäb Vig; kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih; õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn; kana, ani, pardsi, kiḱk laseve `suĺgi maha Hel; `paklanõ rõivas lask putsu, villane rõivas aja `villa Har; lapsi ~ poega ~ sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema; sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg; mesilased `akvad `peret `laskma Khk; mesilased lasevad peret Trm; siss ku mehiläne `poiga laśk, siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse; mehiläne nakap peret `laskma Nõo; ku˽mihidse˽`poiga `laskõva, siss neid `sautadass Har; minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp; meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle, ne‿p lase maha mette Khk; õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh; lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga; taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja; ku˽naanõ `poiga laśk, siss `ańti taad ti̬i̬d Har
16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai; koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab, ähvardab sarvedega teist, isi läbi nina `nuuskab, laseb `õhku Hää; kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi; `ämlek laseb `siidi, on nihukesed siidi nöörid taga Juu; kui `surnud majan one, siis `lastse kadaga`suitsu Kod; mõni pada laseb sinet, `suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo; pada laśk `tossu San; raudikõsõʔ haina sisen, `laskvaʔ kipõd, nakass iho `õ̭hkama Kan; petäi lask paĺlo `vaiku Rõu; mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu, sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp; hobõssal jo lask `nõlga Lut; marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi; lutsu kudu, ku `marja lasep Trv; esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi, tegi `alba `aisu Jõe; süöb ja laseb `persest `vällä kõhe; mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie, ei pia `perset `kinni Lüg; Kis on sii jälle perset lasnd, keik kohad santi aisu täis Emm; laps laseb `tuśsi, vana inimene laseb sala sitta Mär; lapse `kohta ikke nagu `öetasse, kuule poiss, sa oled `puksu `lasnud PJg; laseb `kanda, mõeub pähe = peeretamine Hää; kas sul äbi ei ole, võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa; laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris; sala laseb `vingu Kei; `laśsin takka `kärtsu nõnna et, seest ajas nii täis Juu; parem lase üks pauk `pieru, kui nisukest juttu aad Sim; kuule poiss, sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm; kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi; lait́s lasep `piuksu; sosin sitta `lasken, paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls; sa olet sitta `lasken, irmust `aisu tule; lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk; lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran; tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo; ku `ku̬u̬tõga pessät, siss ei tohi `pussu `laskõ; ku peeretät, siss peeretät, ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg; läks `oue vett `laskma Ans; kõht `lahti, laseb nagu kure jook Kse; ma lähen lasen vee maha Kei; lammas laseb kust Juu; oinas `laśkis kotta suure oidu JJn; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr; laheb nõnna et vikerkaar taga, kui kõht `lahti Lai; tüdrukud `öeldi `praoga, et laseb praost, poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis, tagant laseb `välla Vil; mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla, no sis võib `pöksi kah `laske; üits julk maha `lastu Ran; vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh; al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh; see laseb ikka ala, see on sihand viga Ans; laps on omale `piśsi `alla last Juu; täna `öösse `jälle last `alla Lai
17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu; pani `püssi pale ja `laski VNg; kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai; püśs oo tühi, ma `laskesi tühjaks; see oli jäle tappamine, merest `lasti suuretükkidest; poisid `lasvad noolega `märki Khk; Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa; kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh; Lasi naa‿t roud punane Emm; mina ei mõesta püssiga `laska Kir; `laskis kogemata püssi `lahti Kse; püssiga ikke `märki lastase Tõs; Püss lüeb `laskõs tahakohõ; Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn; `riivlega `lastse `luikesi Saa; `röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää, nagu `aavledega läbi `lastud Ris; miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu; siĺm viel seletaks `lasta, aga jalad ei käi; pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK; oli last põdru Tür; lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad; vibu püśsigä lahevad, `tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä; mina lahen ike `märki, sinä ei lahe tarele kua `külge Kod; ei saand lasta kah, püśs tühe SJn; lase püśs `valla Hls; `soldani laseva `püssi; lääme nu̬u̬lt `laskma Puh; tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss; minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi; küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä, kos soe purelnuva; poiss kärdsutap `püśsi Nõo; me `laśsime `põtra, es lähä `külge Kam; `suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last; no pandass laud üless, `piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har; esä läbi luh́t`aknõ laśk, ni taṕp `hauka arʔ Vas; `nuuti `laskma (vibu laskma) Se || käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj; `mölder, see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema, mud́u käesid kukke `laskmas, käesid varastamas Juu; sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp; mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu; nagu lastud vares teine Rid; Nagu `lastud vares sorakil Han; `Lastud vares kardab ju `varjugi Hää; käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr; maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha, aga neid ei `süia Lüg; `laskes `püssügä karu maha Vai; akkasid `püssi `laskma, lasi ennast ise maha Krj; poiss `laskis kure maha Muh; tä oli `eese maha lasnd Mar; selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih; `põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud; `laśkis jänekse maha Jür; sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn; varas `laśti püśsiga maha JMd; sie oli ennast maha last VMr; laśk mehe eenämite `piäle maha Kod; `jõulu `lauba `öössi `laśti maha, see`samma mees Plt; seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk; sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha; ärä mine, na viivä ja laseva su maha Nõo; ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har; timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu; laš́k `maalõ Lei; rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti, pärast `lasti raba `püssi Ans; kes seal raba `püssi `laskis Muh; raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd, si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod; ma lasen sind raba püśsigä KJn; lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai; mis paugud ne köevad, seal lastasse vist kive Muh; `enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu; nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr; na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk || Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi, vällän om laksi `laskje küĺm; küĺm om vällän nüid, `pauku lask katuss Krk; mul lei iks kõrva seen, `tiksi laśk Krl; väläh um `väega külm, `tiksi lask Plv; `kullõ `pauku lask, külm tulõ; ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask, sõ̭ss um külmä vana väläh Vas; kõva ḱulm, lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se
18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed, a laseb `ringi `teistega IisR; `Ingel lasi `poistega `ömber Rei; Nii kaua `laskis kender`lenti, kui omal laps oli kää Han; Kes oma naise juurest teistega laseb, si̬i̬ on ooratäkk Hää; naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu; `põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb, piab ike tagajärg koa olema Kad; ta laseb poistega `ringi VJg; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia `arvu lahevad; tüd́rik selle poosiga laheb `servä; akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod; mis ta (poiss) muidu käib sial, käib `sihku `laskmas Lai; see [tüdruk] on üks suur `laśkja, laseb kõigiga; alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja; laseb `lit́si, käib `ooramas; mõni mehe naine ka laseb ringi, kuradi oor Plt; tüdruk lasep poistega; ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk; Lask egaütega ümbre, kes õ̭nne esäne Räp; tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik, siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas; lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu; Ei `viitsi tüöd tehä, `laapis `õtsida ja `lainas, lasi `lainu; lähäb magama, laseb sia `nahka juo, laisk Lüg; Ella oo seike löbus laps, muud kut aga laseb lilla Kaa; teised pikkavad `koplis `niita, ta laseb `peale luuder`punti Muh; Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han; laseb kadalippu elu aa, ei akka `tööle vahest Juu; lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls; ta ei anna `vällä tühü tat, lask kodun `lirku; si̬i̬ ei viisi keäk tetä, paĺt luśu lask Krk || `lonksi `laskma (tukkuma) Räp
19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha, vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu; nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud, lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod; teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal; temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage; mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk
Vrd lahetama, lasetama, laskuma
lits2 lits g litsu SaLä Kaa Pöi Mär Kse Saa Juu uisk, jääraud poisid `söitvad `litsudega jää pεεl Jäm; kui mina poisike oli, pole nii palju `aega olnd, et oleks litsud ala saand, `aeti vörgu taa Ans; mool es ole `litsu ka all, ma‿s seisa ju libe pεεl `püsti ka Khk; Pole vanade meistel `sõuksi `litsusi ja `suuski `öhti olnd Pöi; poisid teevad `entele litsud ja käevad nendega jää peal Mär || (uisutamisest) poisid `laskevad `litsu Khk; poisid `jooskevad `litsudega Mus; käevad jalgrauaga `litsu `laskmas Juu Vrd trits
liugamine, liugamini `liugamine VNg, -mini Kse libamisi pojad `laskevad `liugamine mäest `alla VNg; läks määst `liugamini alla Kse Vrd liuga, liugamis(s)i, liugumini

maa1 maa (moa, mua) üld

1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls

maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har

1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj; `ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg; Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh; esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (vilja tuulamisel); `langis `polvisilla maha; kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha; üväd karisod `maahha Vai; `rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [pleekima]; jää akab sedasi maha (kaldale) `käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm; kukkus puu `otsast maha; nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk; rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (vili võeti segamiseks parsilt alla) Kär; külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll; lume `elbed kukkuvad muha Jaa; `Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (lauale); `Järsku oli [ta] tuba maha kukkund ja kohe `valmis (surnud); Vaata et sa [õlut] maha äi püllu; Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi; `pakso lund on maha aend Emm; rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid; `ämmer kukkos kääst maha Kul; natuke o [vihma] ribustan kua maha, mua üsä kirju Var; õõnad `kukvad maha Tõs; meri juõsõb maha (lained ujutavad kallast) Khn; vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn; kella `maidnik kukkus maha JõeK; metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn; `võt́sin `lamba pikali maha [et niitma hakata] Ann; tuul aas `kelpa otsa maha Sim; lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla; ma lükkän su `vankriss maha Kod; sülita maha, kui maha istud Pal; minestab ära, kohe kukkub maha Ksi; ta putti maha käest Krk; aab lume `lortsu maha Ran; peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha; sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh; ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah; me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo; vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan; laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl; hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle; latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [kui] piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ; ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud; kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [linad] `tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv; üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ; saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas; rähm lastas `maaha `tsilku Räp; üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (asjatult kulutatud) Lai Vrd mahaje, mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees) VNg; suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg; tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai; Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm; toŕm tappand rugid maha; aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [vikati] tera `oidas maha, äi passi löö `otsa; `ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär; `päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha; meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll; `Rehteajaks `lasti parred moha; Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha; `Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi; kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too; mered o maha läin Muh; lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl; vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar; pais `laśti maha Mär; rae (rahe) lööb rukid maha Lih; loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih; päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä; mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg; rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs; siit otsast oli [müts] laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema; kuus `tuńni [vesi] tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud; võta püksid maha Tor; täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää; lase ankur maha Ris; mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb; vaud on kõik maha siblitud VMr; `veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod; puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks; temä `ot́svet maha (alumisele korrusele) `kortelt, temä `tahtvet maha Krk; päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel; pää lei maha (vaatasin maha), mes ma `sinna lää Puh; siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha; mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo; vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan; papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ; är trallaku `kapstid mahaʔ Urv; päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har; puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu; mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg; jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk; töbi vöttas muha Vll; umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh; see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar; kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse; kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis; teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil; maha `jääme akkab (rasedast naisest) Hls; si̬i̬ satass `varsti maha (sünnitab peagi), nenda tubli joba Krk; ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har; peräst toda jäi `maaha (haigeks) Räp
2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha; Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR; kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var; üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [üksi elades] räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud; nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh; minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus; Maja põles nendel maha Pöi; maea laob maha Tõs; kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr; elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä; laut `paĺle põhjani maha Krk; si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh; seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [puud] pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg; tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai; jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm; sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk; möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa; `Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi; kõik puud `võeti maha Muh; Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei; vikatiga niideti rohi maha Rid; kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih; mul oo vekat́ vahe, ma löön [rohu] maha Mih; `Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn; lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor; meil sai siit maha `võetud `metsa Kad; puud tulevad maha lasta VJg; meie aema kõhe eenä maha Kod; miul küll ein käis maha ku suitseb; kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk; soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo; ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv; mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg; sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist; võttas karu elo maha; `käägista maha kõhe sie luom Lüg; Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR; lasin `ülge `maahha Vai; kuul vöttis selle maha Pha; sial Upa põllal `lasti kua mehi muha; Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi; kolm kuud elas, siis `surri maha; ta tuleb murrab mind maha Muh; `uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar; tuapoisi `laśsid maha Vig; [vana] obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe; karu muŕs maha mussa äŕjä Kod; nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt; olli tõise maha kõmmuten; täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [tal olnud] kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; `pikne `olli kolm `lehmä maha löönu; püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo; katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn; lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas; sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp; surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg; seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod; mihe talu `müiti maha Hel; mes `kopka saab, ju̬u̬b maha; mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää; täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn; magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod; aamõtnika taha ai maahha minnäʔ; aamõtist sai ar `maaha Se
Vrd maalõ
6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn

mari1 mari g marja eP(maŕja Jäm Khk Kod Pal Äks) M T VLä(maŕja Urv Har), maŕa Võn Kan VId(maŕä Se), `marja R(n `marja VNg Vai); pl `maŕda Lei

1. a. taimede lihakas vili siel on `pohlaid, `sieneid, igasugu `marjaid Jõe; Üks `putkes, `toine `marjas (üks ühes, teine teises kohas) piltl Kuu; nüüd `lähma `marju `kõrjamaie Lüg; `mantsiga `marjad on `oige magusad Vai; `öispu `marju pannasse vahest leva `sisse Khk; Marjad olid `nortsis oksa küĺles Kaa; Mari mädaneb, pähes pudeneb, kus vilja pea põllalt läheb nalj Pöi; `toomgal‿o mustad marjad Muh; sinise velli mari `kasvab `metsas `pöösa sees Käi; küll on aga `soostrad täis `marjo, `võrblad üsnä nadisevad Mar; `varblased tegevad naasammati paha, `kipvad naasammati `marje kallale Vig; kes kõik sood solgib, see kõik marjad maitseb (rännuhimulisest) Kse; `marjadest keedetse `moosi, keedetse suppi koa Tõs; `Marjõl allõs apu maik Khn; vanaste kutsuti ikki karused marjad, nüid `rohkem tikenberid Aud; soo pääl es ole `ühtegi `marja änam Saa; tema sõi isu `otsa `marjadest Ann; raad marjad, ei õle küpsed viel IisK; tuamike marjad kisuvad suu `körtsä Kod; maŕjad olid `koŕjamatta, `põesad akasid `kuima Pal; `mińdi `metsa, mätta juures `söödi `marju Lai; `marju tämmu ei ole, kõik mustad `rästad sõid ära Vil; mõtsaalune punetap `marjest Trv; ku pihlap `marju paĺlu ja kuuse käbusit, siss saa paĺlu kardulit Krk; me `põimsime nurmen rügä, seeni seevä linnu kõ̭ik marja `põ̭õ̭sast ärä Puh; suure puu om ärä lõegatu, serände lagestik, sääl marja kasvava `äste; poiss om visnapuu man, sääl om viśt mõni mari Nõo; ma võt́i siss `säĺgä tolle koŕvitävve, sääl `oĺle `ulka `marju Võn; na‿s mõistav jo marjust midägi tetä, nii‿saa (niisama) `sü̬ü̬di Ote; timand om mõtsan kõ̭gõsugust `maŕja San; Naid `kartold ei `saaki˽`ku̬u̬ri, na‿mma jo `väikese˽nigu iǵävetse˽marjaʔ Urv; see keväje häitsess pehlak `väega häste, timahalt saa pehlaga `maŕju Har; mataĺ saa innembi maŕa maast, ku `korgõ tähe `taivast; ku˽toomõʔ omma˽kõvastõ maŕah, saa hää rüäsuvi Rõu; oŕa vitsa maŕaʔ umma sälä valu `vasta Plv; teḱk `hinda vereväss `marjuga Vas; ma oĺli `raskejalaline, perä päiv oĺli kui mari varrõ ots Se; `š́ü̬ü̬gä `d́ulgõdõ (julgesti) `maŕdu Lei; toomõkõsõ maŕaʔ [on] kõtu rohost Lut b. (sise- ja väliskohakäändeis adverbiaalselt marjakorjamise kohta) mei `naisedki on siel `marjas `käined Jõe; Ega vajanase `riistaga `maksa `marjast kuo `tullagi Kuu; `lähma nüüd `marja ka Lüg; `Lapsed `käisivad `marjal, osa `maasikaid `korjati `korvi, osa `aeti rohu`kõrrele Jõh; ma liha oome maŕjale Jäm; Kui sa metsa marjale lεhed, vöta kalakot́t kaasa - - marju süies lεheb süda vesiseks Khk; Nee on juba mütu `päeva marjul olnd, mustikid pidi pailu olema Pöi; Kruugiga äi maksa marjale `minna Rei; lapsed tulid marjolt LNg; põle saand marjule, mustikule Mar; ennemä käesime marjul, sii ennemä oli `marju Khn; käisin marjul, `eksisin ära, aga `tuĺlin viimati lageda `peale `väĺla Vän; lähme marjol Ris; marjus akkasivad `käima KuuK; mina olin ka teese tüdrukuga marjul Ann; lapsest piast tegime tohikud, läksime marjule Sim; [ta] tullud `õsta marjult Kod; siin ei ole ead marjamuad, ei sua marjul `käia Plt; nüid ei ole marjan `käijal muud ku kilu (mannerg) Trv; suvel käesivä marjul, müisivä kure `marju Ran; `täämbä piass marjale minemä, palukmarja olna `vaĺmi Nõo; lepa koorest tetäss torbak, ku marjule mindas Ote; latsõʔ lät́siʔ `mõtsa marjalõ Krl; ku pühäbä `jauhvmist ei tulõʔ, siss Jaań vaja `maŕja `saataʔ Har; sai üte peotävve `jooh́kit, `üt́li‿t hää külʔ, mullõ sedä küllält, mul um maŕah käüd Plv; ma˽käve ka kaŕah ja maŕah, a olõ õi˽saanu˽timä `rõipõga˽kokko (hundist) Vas; tuĺliva maŕast `ilda kodo Räp; joht kotoh midäge tetäʔ. `maŕja ka lät́s, sis oodõŕd pääle `mõtsa pit́e Se; a ma olli mõtsah maŕuh jo Lut c. piltl (rasedusest, sünnitusest) Ei mari `enne `lange, ku küps on Kuu; minu `naine on juo `marjas Lüg; Jo meil mari küps, meil jo mari pudenes puust Jõh; temäl om naine marjan; egä mari enne maha ei pudu, ku ta valmi om Krk
2. a. terataoline muna, hrl kalamari kudu räim, kui räim on `marja täis kevadel Jõe; `laskevad `marja madalalle, `marjast hakkab `kasvama kala Kuu; vähil on `kurgualune küll `marju täis, eks neist `marjadest tule jo pojad Lüg; üks va kala mari just oli `vörkus (väikesest kalast) Khk; kui‿o suur aug, siis‿o nii suur, jäme mari kut käsivaŕs Mus; ahvenas on `marjas (kudemata); Aavi mari on kena, sibult ja natuke `soola `sisse ja lopi segamine Pöi; vähimarjad oo vähi laka all Mär; sai nda paelu ahuni, et `kietsime üsä `marju Khn; isal on niisk ja emal on marjad Vän; lõhe marjast `tehtaks suppi, tal jäme mari, nägu riia `erned Hää; marjaga kala on paksem ku niisaga kala Ris; [sitasitika] kõhu all olid marjad, neist tulid poead Sim; kevade on kooruskad `kangest `marja täis Trm; avi marjass `testi igrada ja `pliina Kod; latikul om midä lämmimb vesi, sedä `pehmemb mari. ku `lämme vi̬i̬ `sissi tulep, sõss om mari peenike Trv; marjast tuleve vähjäl poja, noore vähjä Krk; ku kala `koeva, siss om niisa ja marja kõ̭ik segi Nõo; heeringeid om maŕjaga ja om niisagaʔ Har; kunna mari lumbihn nigu süĺt, haina sisehn lumbi veerehn; Katõ vai kolmõ naglalidsel imä eherüsel um nagõl `marja ilusahe sisehn, ku˽mari jo˽täüś kasunu um Rõu; kunna mari om jämehhep ku kalamari Vas; imädseʔ havvõʔ omaʔ maŕaga Se b. marjataoline seeme või taimeosa Ottand `kouralise `atru ja akkand `atru `marju nosima Kuu; umalad `lähtvad maŕjaks, see `aasta käba ei tule mitte Jäm; tut́er one `irmsass `marju täis Kod; malts on ka väga küliv taim - - kui ta marjad `külge aab, siis on väga `raske [lahti saada] Plt; kui sääl [otrades] siss aena marja sehen `oĺli, siss `võeti sõgel ja sõgluti nu marja `väĺlä Ote c. marja(gi) iva(gi), raasu(gi) ei sie ole `leiva`marja `eiga `piima`märga monel ajal mekkinu VNg; ma põle `marjagi veel ää söön, `lindugi ää petn Muh; põle toidu `marjagi `katsund Mär; noored jäävad laesaks, `ükski töö `marja ei tee PJg; ei põle `marja veel suhu suand Juu; mitte iva `marja ei ole söönu Äks; ma ei ole veel `marjagi `amba pääle `panden Hls; ta om ninda `aige, et mitt‿iva `marja `ende suhu‿i võta Krk; ei ole marja `amba ala saanuʔ San; ma ei ole vi̬i̬l `täämbä üvvä ei `marja `maitsanuʔ Har
3. haigus a. silmamarjad, trahhoom ku on `marjad `silmas, siis ei saa üvast `silmi `lahti teha Lüg; Tal olid marjad `silma kasund, nee lõigatud ää Pöi; marjad‿o `silmas, punased nupakad Muh; marjad `silmäs, silmäd `aiged, nägemene vilets Tõs; kui `silmades akkab `õeruma, siis on marjad silmas, veked `vistrikud VMr; silmäd `aiged, marjad silmän Kod; ku marja või karva om, siis siĺmä om rähmädet Krk; miu vellel olliva marja siĺmän, si̬i̬ siĺmä laud `oĺli verrev kui tuli, `oĺli nigu rägä peenikesi `marju täis Nõo; kuʔ maŕa silmähn ummaʔ, sis ummaʔ silmä veereʔ vereväʔ Rõu b. (sigade haigus) siga on maŕjan, süädä ei `kõlba Kod; kui siga marjan, kui `pääle tuleva nu müǵläd, siss jääb `ellu. aga kui ihu `siśse löövä, et pääl ei näe, siss võib ärä lõppe Ran; Ta om nigu marjan põrss, kona maa külmänu, kona kärss kärnän Nõo; tsial om marja - - liha om kui vesi `elmid täis Ote; Taa maŕjan t́siga, liha sõmõrit täüs nigu˽liiv Urv; saa ma siiä˽kodo, kotoh t́siga lännü˽`maŕja Plv; muni põrss vai t́siga om maŕah, kõ̭iḱ omma kui `valgõ `herne liha śeeh. siss andass `tuhka süvvä söögi sisse - - kui omma `väiku `herneʔ, sis‿sa abi Se
4. säärelihas sεεrel on ka marjad Khk; jekid `ollid `perse mutist saadik, kuued `ollid seare `marja Muh; jalasääre marjad lõigatud ää kirjavädajatel, sis nad old `kangest viledad Kse; akkas põĺvista põdema, sääre marjusta magama rhvl Hää; säär on peenike ja mari on jäme Kei; säärel on marjad, ei `öölda lihassed Plt; seerel taka, mes tu̬u̬ pehme liha, toda kutsuti seere mari Nõo
5. marja eest (ette) ~ marjaks ~ marjalt ~ marjast (millegi väga vaja, tarvis olemisest) sie läks `tarvis `marja iest, sie kulus `marjaks Jõe; Kulub omalegi `marjaks ärä Kuu; kana oliks `marja iest `tarvis VNg; sie kulub `marjalt ära Jõh; se läheb marjaks taarist Khk; Ole sa ikka terve mulle seda toomast, see oo mule otse marjaks Kaa; See (raha) oli just marja eest, sai maksud kaelast ää Pöi; see kulus üsna marjaks ää, et ta `palge `puhtaks `pessi Muh; Urvaplaaster kulub santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; see läks jüst marjaks `tarvis Mär; sii kulub mulle marjalt ää Var; vägä tarvilik, kulub marjass ää kohe Tõs; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; se läks kohe na `tarbis, just marja eest Nis; `õlgedest sai katuseid `tehtud, õled läksid kõik marjaks JJn; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; sie rohi kulus marja ette kohe ää VJg; seda `vihma oli marjast tarvis Trm; `korjab kõik ärä, mes param asi, si̬i̬ kõik marjass lähäb Kod; see leib kulub mul marjalt ära Pst; mea ole vanainimen, kulu mõness kottel marjass ärä Krk; See tükk leibä, mis sa mulle annit, kulus mullõ maŕas ärä Võn; `kullu mullõ maŕast ärʔ Plv
6. piltl a. (kananahast, krobelisest nahast) ihu `tõmmab `marja, ku külm one. ihu on marjan Kod b. (tilgastanud piimast) Piim rõõsk alles, aga maik on juures, ei saa suppi änam `ki̬i̬ta ega, ki̬i̬b kokku, `marja läheb Hää; ta (piim) om jo marjass hapanuʔ Har

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur