Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 7 artiklit
imema imema R eP(e- Rid) Trv Rõn Lei, -ä Kuu Kod KJn T V, -e M San Krl; tgn imijä Kod, immej Vas Se
1. toitumiseks vedelikku või vedelat toitu imema a. piima imema, tissima moned `laskevad (vasikal lehma) ime, et siss tule ilus vasika VNg; laps `immo `soska; laps on old jo `kaua imemättä Vai; imeva laps Jäm; See (laps) pole `kuigi kaua `rinda imend, akkas kohe lutti imema Pöi; `lehmde all köin puugad, imen lehmad ää Muh; kut lapsel koera vega oli, siis `taples rönnaga imemesega Käi; mool põle `tääle imeda anda mette Mar; imeja lapse `küĺge ei pea soetõbi akkama Vän; kaśsipojad imesid Tor; udar on jo tühjaks imetud JMd; `niskesed imijäd lapsed, ni̬i̬d ei sureva ruttu; laps kummiga `iḿmi `piimä soro sidess Kod; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, imes enese ää Pil; tallek imess esi ilusti; miu latse `iḿmeve kolm `aastet; imeve lait́s Krk; ku `varsa taheti imemäst võõrutada, siss tetti varsale serände võru Nõo; Neli nädälit lastass iks `põrstel imeda Rõn; padakunn `lehmi imebev Urv; kaśsil ja pinil poja imese alh Har; immej lat́s lää äi nisa külestki ärʔ; saa ai immeʔ, suu `väega om `haigõ latsõl Se b. (mahla, mett, verd jne) imema kus `kärjes magusa õli, siis õle `kõrrega imesin `vällä; kurat sa mu verest `ühte `puhku imed ja minuda närid (öeld vihaga) Lüg; `siplased imevad säält (kasekändudelt kevadel) `mahla Khk; mesilane emeb õie seest mett Rid; ta (laulusääsk) laseb mud́u inimese `piale, ime verd ega kedagi Lih; kaanid ja puutäid imevad kui pill verd täis VJg; meie `immimä neid imelille (õisi) Kod; erilased imevad ärä [herneivad] et `paĺlalt lõstad jääväd järele Vil; kel jala vigatse, `pandav kaani imeme `pääle Trv; puu purdiku om puu koore all, imevä toda `mahla Puh; pailhuśs immev inemise toidujou henne `sisse Har || kala pojad imevad `niiska Mar; luts imenä oma massa ärä Ran c. (pikkamisi) jooma; (läbi hammaste) niristama Täüs imend `endäst `nindagu kaan Kuu; se siga imeb `toitu Mus; Seda va õlut imetakse pärisest Pöi; `kärpsed imevad ja liristavad supi ää Muh; akkas `jälle `viina imema JJn; luamad `immid ludade sidess Kod
2. (imedes) üles või välja kiskuma, tõmbama `Petruol [jooksis õlitorust] `karburaa·turisse ja sield imes `muoturi `käümise ajal ohu ja öli segu silindri; Imev pump [kala edasitoimetamiseks paadist] Kuu; `luoma `sarved on `tehtod `miskä imeb ihu üles [kupupanekul] Lüg; Puu juured imevad maa nii kuivaks; Neid inimesi on küll kes imevad ussi kihvti `välja; Seep pesu ajal `silma läheb, kõige param lase teine `välja imeda Pöi; [kupusarv] imes `väĺla paha verd Amb; `immin mädä ja süĺtäsin; `uadriraud raiś tädä (veresoont) ja kupp imes sojan saanan; masin ei pidä eli. imeb ärä; puukasu imeb mahala Kod; siis ülevest [kupu]sarve otsa mant `laskje `immi, enge luhtige tõmmaśs `küĺgi Krk
3. endasse imama `vilne riie imend ennast vett täis Khk; Kuuse puu riist `seisis ikka `kerge, kuuse laud äi ime ennast mitte vett täis Kaa; Mäńd imeb ennast kohe vett täis, läheb siniseks kut kops Pöi
4. lutsima, lutsutama imeb käppa kui karu. kel ei õle midä süä Lüg; `lapse akkas mokka imemä Vai; lapsed imesid toppi; imes abend ikka Khk; vasikad imevad teinetese `kõrva Mar; imeb seda va piibu nodi Mär; mena armastan neid va kala `peasi ka imeda Ris; inimese põlves imesin lund ja JJn; imedä võid `kompeki. näridä ei tõhi; kui laps imeb `sõrme, jäeb käsi koevass. käsi on kõhnass imetud Kod; imess päielt; kas‿sa karu `viisi `pässa imet, et tü̬ü̬d ei viisi tetä Krk; mõni laits imep päḱkä, mõni imep `kaska `karvu Nõo; talvõl kahr maka ja imess käppä; `käärdepäävä sõ̭ss ollõv [karul] käpp `pi̬i̬nüss imet Rõu; muni imess huult, muni imess `päśsä, midä harinõss Se; käppa ~ päkka imema puuduses, poolnäljas olema si‿asta viljad `vaesed – saab talve läbi käppa imeda Khk; nii on sie `vaeste asi, vahest ime või käppa VMr; ime näĺla käppa kui tahad Plt; ime päḱkä, ku sa‿i viisi midägi tetä Nõo; mine mant, ime ḱäppä (nälgi) Se
5. (kuhugi) kinnituma või tungima `Köüe veul vois uon köüs `katkeda, kui `ankur kovasti `pohja `kinni oli imend Kuu; tämä (silm) ime juo `silgu `külge Vai; lutikas imeb ennast naha `sisse Khk; obukakul oo kurguall `oimerańts, sellega ta imeb ennast `külge Pöi; kaanid imevad ennast kohe naha `sisse Kad
6. kahjustama a. rikkuma, katki tegema ära mene, `kaanid imevad jalad `lohki Hlj; `silmud imevatta `laste `jalgu VNg; mereundid söövad vörgu silmad `katki - - imevad `katki löŋŋad Mus; Mere kakandid imesid võrgu ää Pöi; vee sees koań akkas mu `jalga imema Kos; b. (välja) kurnama, lahjaks või kehvaks muutma see seda `kohta (talu) küll imend Khk; kui poiśs käib paĺju `uassid tüdriku `juure, `ütleväd et, on tüdriku ärä imenud, muku `ammad on järel Kod; varss on vana ärä (kõhnaks) imend KJn; si̬i̬ om `kangest ärä imet maa, väge änäp ei oole; muu [vili] ei ime ninda ku lina Krk
7. `Ankur imeb (tuleb tõmmates pikkamööda) `pohjast `lahti Kuu; See (kuub) on nönda ää imetud (liiga väike tehtud) Pöi
laskma `laskma eP(
`lasma S L K)
eL(-
me M),
`laskema R(-
ie Lüg)
Khk Mus Kaa; da-inf `lasta Hi Lä K,
lasta Sa Muh Pä TaPõ VlPõ M,
`lassa R(
`laskeda Kuu Jõh)
JõeK ViK Iis,
`laska Vll Pöi Muh L HaLä I,
`laske Kul Var Aud Saa Rap TaPõ VlPõ Trv Pst T,
`laskõʔ V(-
aʔ VId); pr (ma) lasen R(
`lasken Jõe)
K Iis,
lase(
n)
S L,
las|
e M T,
-õ V,
lahe(
n)
SaLä I TaPõ; ipf (ma) lasi(
n)
R S Noa Kul KPõ I V(
laži Lei),
`laskin Vai,
`laski(
n) (-
śk-)
Jäm Ans Muh Phl spor Ha,
JMd Ann Kod(
laśkin)
Hel,
`laskesin Jõe VNg,
`laskesi Khk Mus,
`laskse Ote Rõn San V/-
õ/,
`lasksi(
n) (-
śk-)
u, spor SaLä,
Muh Phl Lä spor K,
Puh TMr,
lassi(
n) (-
śs-)
spor S,
Aud Trm MMg Äks T VLä,
`lassi(
n) (-
śs-)
SaLä Muh L HaLä Jür Ann Tür Trm Lai KLõ Trv Hls T VLä,
`laśse M Ote,
lahi(
n)
Jäm I 1. mingit tegevust lubama, võimaldama, mitte takistama ega `paati voind `poigiti `lassa,
`paati piab [otse] `oidamma Jõe;
kas siis `tohtib [loomi] külä `heinässe `lassa Kuu;
`lammas ei lase `oinast ligi Lüg;
`lapsed `eiväd `laskened pääd sugeda;
emä ei lase `poiga `liuguma Vai;
ta lahi mehed `lountsele Jäm;
lassed [laeval] `rohkem pärituult `minna Khk;
tuli vööras inimene,
kus ma pidi ta `sisse `laskema Mus;
`laske aga mind tuppa;
odral taris `laska vel `küpsa Muh;
ta ärgu `lasku sedas oma pεεl `karjuda;
küll ta kippus kodu,
aga ma pole mette `lassend Käi;
lase ma tulen koa Mar;
kisse `mindki prii `laśkis `olla - -
mutku `aeti `väĺla koa Mär;
Poiśs lasn loomad viĺla `sisse `minna Han; [hääled] ei lase `öösi magada Tõs;
piim on juba apukas,
ei lase änam `keeta;
või laseb see vähk mõni inimesel kaua elada Ris;
`oota vähe,
ma lasen kohe `veśki `käima Nis;
ma ei lasegi sind `sisse `ühti,
koputa kui tahad Juu;
lasi ennast `paĺlaks teha;
oleks last `eina viel sugu `kasvada JMd;
vihmase aeaga `piame alati vett `seĺkima `lasma Tür;
lasi loomad paha `peale Koe;
`uastate puolest võiks jo viel tüöd teha,
aga tervis ei lase VMr;
lase siis ennast poisi ligi (vahekorda), siis suad `tervest Kad;
`sensur ei last läbi (ei lubanud trükki) VJg;
lind laheb õege ligi,
ei `pelgä;
`laśkid majad ärä lagunetä Kod;
karjussed käiväd karjan kuni lumi laheb MMg;
pruudi vend oli siis kui suur `lontrus,
et `laśsis [pulma] lipu ära `viia Ksi;
ega ta (vihm) ei lahegi teha enam kedagi Lai;
temä akas `teĺmä isä käest `eeśti (esiti), et `lasku temä ti̬i̬b omal maea sääl KJn;
ku [lina]luu `valla ei anna,
sis lastas vi̬i̬l `aigude Pst;
midägi ütelte ei lase,
siis om südä täis Krk;
maan `laske olla pikembide,
las [heinad] saava kastet kah Ran;
üits leśknaene,
vana igävene lähmäk,
laśk `kõ̭ikil ennäst sõkku;
no ega sa rügä ei või `laske ära pudeneda Puh;
elä esi ja lase tõesel ka elädä;
Anna leivale jakku ja lase söögil ää maitsta;
`rahva sehen on kõmu,
et `lambit ei `lastana enämb pedädä;
mul valutava käe nii `kangede,
et `ü̬ü̬se ei lase magada;
ega ta ärä `müvvä iks ei lase ennäst vene keelega,
ta saab aru kõigest Nõo;
nüid - - ei taheta minnu enämb poisi manu `laske Ote;
ärä `lasku ärä `puske Kam;
no `lasknu ärä lõppõ,
`viska [korjus] `mõtsa Rõn;
mi‿sa eläje nii˽hoolõtuhõ lasõdõ,
lasõt eläje `viĺlä;
ei ma tu̬u̬d usu,
et sa säält enämb lastat tagasi; [tüdruk] laśk siinsaman latsõ tetäʔ Har;
`Laśti mõ̭ni `aestaig saistaʔ,
sõ̭ss `küńti [maa] üles ja tet́ti sinnä˽linna;
mi‿sa˽taal `persel iks alati last joostaʔ,
mi‿sa˽pussudõʔ Rõu;
är˽`lasku üttegi ilma söömäldä ärʔ Vas;
mis sa vahit,
lasõʔ `sõita inne Räp;
laśk uma silmäkese ärʔ t́susadaʔ `ussõ Lut ||
ülekäte, minna laskma Lased ajamaa käest ära,
malts `lämmatab kõik IisR;
Meil nägu `väikse kuha‿bäl,
`tohtnu `ühte näputäit muidu lasta `minna (raisku) Hää;
imä oĺl pallõlnu ja˽kahinu nii `kangõdõ,
et timä ei˽taha˽`poiga hukka `laska Vas;
maa piat joonõh pidämä,
tohi‿i `loŕri `laskaʔ (käest lasta) Se;
lahti ~ priiks laskma vabastama –
R eP 1.
valla päästma, vabaks laskma ma‿i `lasnud veel [purje] `koudi `lahti Hlj;
oppetaja oli isegi tüür - -
kaks tükki oli `välläs,
nää ei `laskendki [leerist] `lahti (leerikooli lõpetada) VNg;
mene lase `luomad `lahti Lüg;
Lase `kruuvid `rohkem `lahti;
Nüüd on küla `müöda `niske kumu `lahti `lastud et `oitku IisR;
kust nied `äŋŋerid on `lahti `lastu (välja ilmunud) Vai;
lahed püust `lahti,
viib kohe ää,
`seoke vali tuul Khk;
siis ta lasi mo kääst `lahti ning ma‿s nää mette `kuskilegid minna Vll;
`Laiskus,
`laiskus,
lase mind `lahti Pöi;
vangid `lastasse `lahti;
mo vend `lasti vene sõeavääst priiks Mar;
ma palusin teda,
et ta laseks `aadre rauaga selle muhu `lahti Mär;
omigu siis `lassid koti suu `lahti Mih;
`kontrahe aeg on `otsas,
võis [teenija] `lahti `laska Aud;
`laśkis koha `lahti (müüs talu maha) PJg;
`lauba ikka oli suurem [karja] `lahti `laskmese pää Ann;
lase silmad `lahti Iis;
lahe eläjäd `lahti `kütkmess ja akka ärä `kaŕja minemä;
minä lahen lapsed `laśti sess vaevass ja õlen ise kaŕjan Kod ||
lahti tulema, saama `Määriti siis pann `põhjast [rasvaga], `muidu ei lase `kuaki `lahti Jõh;
liimist `lahti `laskand Khk 2.
ametist vabastama, vallandama sie `tarvis `ammetist `lahti `lassa Lüg;
Pidada olema `teine koha pialt `lahti `lastud IisR;
ta lubas sulase `lahti lasta Jäm;
ta oli ju teenistusest `lahti `lastud,
pole ise ää tulnd mette Vll;
oli sii `valdas esimees,
aga siis `laśti `lahti Juu;
nüid `tahtsid Tõrma õpetajad `lahti `laska Pal;
ega na periss priiss es tohi kedägi `laske Nõo ||
fig viin laseb `lahti ammetist Kul;
valla(le) ~ vallalõ laskma vabastama –
eL 1.
lahti tegema, lahti päästma mine lase nüid lehmä `valla,
kari piab `mõtsa mineme Hel;
te võede akan `valla `laske Ran;
ilusile lastass kõik usse `valla,
inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh;
susi lasnu tolle `rü̬ü̬kmise `pääle `voonakõsõ `valla;
kas teil aru om ka pään,
te toode sivvu kodu,
lasete siin `valla Nõo;
küll om kuri ilm,
`siĺmi kah ei saa `valla `laske Kam;
kui lämmi olli,
siss `laśseme otspaea vallale Ote;
ma laśsi sõ̭ss ussõ `valla Urv;
lasõ˽hopõn vallalõ kablast;
lasõ siĺmä˽vallalõ,
siss kae,
külh siss `näede;
mu imä - - laśk suurõ helü vallalõ:
marupini tulõ;
ku˽päävä vallalõ lask (kui päike pilve tagant välja tuli), siss helgetäss `väega Har;
ma˽`tahtsõ akõnd vallalõ `laskaʔ Vas;
`kuulnuʔ laštasõʔ vallalõ hing`aigu Lut ||
`maarjapäevän `lasti ku̬u̬l `valla Nõo;
tõsõpäävä tulõ opõtaja mii˽`ku̬u̬li vallalõ `laskma Har 2.
ametist vabastama, vallandama ää tü̬ü̬mi̬i̬s - - tedä‿i lasta ametist `valla;
alambit lastass `valla ja targembit tulep `pääle Nõo;
om sulasõ vallalõ `laskunuʔ Har;
koirastiku peräst `laśti vallalõ,
`laśti amõtist vallalõ Se;
meelest laskma unustama ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj;
kae,
et sa meelest ärä ei lase Hel;
`mitmõ ao peräst timä meelest õi lasõʔ Se;
silmist laskma tähelepanuta jätma ega ma või neid (lapsi) silmäst ää `laska,
näd tegevad pahandust Mar;
küll ta oid tat küll,
ei saa silmist är lasta minna Krk ||
fig Saa‿i silmästõgi är `laskõʔ (ei saa silmi pealt) Se2. a. korraldama; hoolitsema, et midagi tehtaks lubas `pildid `lassa `vaĺmis teha Jõe;
`laskes `kutsu sene `targa mehe oma `juure;
mäne `maalerile ja lase tehä omale `silti Vai;
Lasnd eesele uied kuńts ambad sohe panna Kaa;
`möisnik lasi talumajad ehitada Pha;
ma `lasksi omad `juussed ää `niita Muh;
ma `lasksi [saabastele] uied tallad panna Vig;
isi tegid [puunõud], seda põln,
et `lassid tiha Kse; [kartulid] jäävad kõvadas,
põle lasn `iaste ää `keeda mette Tõs;
Taris `laska `sindrisi (sindleid) `suagi Khn;
nüid lassasse [nahku] jo `linnas `parkida;
puukänd,
need lassetse ära `koorida Aud;
`laśkis `vankre ää parandada Juu;
tal oli ärmoo·nik,
Saksamoalt `laśkis `tulla (tellis Saksamaalt) Jür;
`koolis `laśti kirja`õigust kirjutada;
mina ei ole veel üht suka ega `kinda `paari last kududa Ann;
`nõelumise jäust `laśti `eide `lõnga keerata Sim;
edemält ei õld sedä `mu̬u̬du,
et pruut́ laheb peigmehele `riided õmmelda Kod;
isa `laśkis `turba sara tiha Äks;
`riidid lastasse `värvi ja vanutada KJn;
`laśse oma mära ärä rammata Trv;
mõni lask seeni [kella] lüvvä ku aud `kinni aiass Krk; [ma] käesi `veskil,
lassi pudrujahu tetä Puh;
esä laśk `künjä kodu `kutsu;
enämb ei `lastana `latsi tulla,
`lastana `porti tetä;
si̬i̬p om otsan,
vaśt mõni lähäb `Elvä,
siss saab `laske `tuuvva;
tuńn `aiga `lasti saiapätsel ahjun olla Nõo;
vaea `säĺgä `laske `litsu Kam;
ku olõss tu̬u̬d `ti̬i̬dünü et vaja lätt,
siss `laskunu˽kõnõldõ naid vannu `aśju Krl;
ta laśk riihe kummass küttäʔ Har;
ma lasõ sullõ paari `viisa kutaʔ Vas ||
saatma, läkitama jummaĺ laśk ta õnnõtusõ meile pääle,
selle et miʔ jumalõ maha `salga Har;
surmatõbi tulõ mano,
jumalast last tõbi Se b. kellelgi midagi teha paluma, käskima, võimaldama või lubama lase obosel ära `taltuda Hlj;
midä sa tied sääl,
lased `lapse kisendädä Lüg;
`tarvis `lassa oppetajal `surne `eŋŋe ülendä;
`eiväd lase `ihmist makka ka Vai;
ma lahe mihed need palgid ära vädada;
isa lahi sulase lapsed `kooli söiduta Jäm;
`laskvad `teisi ka elada Krj;
Abu tagune nönda `aige,
ma lasi poisi omiku rudida Pöi;
äi ma `lassend taal `rasked tööd `tehja Käi;
ma lasen poisi `seia `tulla LNg;
ma `lassi sepä kaks `rauda tehä Mar;
esa `laśkis tüdrukud `äästama minna Mär;
Sääsed ei lase `loomi `süia Han;
lassi mind kapetad teha Aud;
lasin oma mies `naelad seina sies `lüia Ris;
Kasandu `kõrtsus oli suur `kargamese täkk,
`laśsid märasi karata Juu;
lasin `tislari teha uued kapid Amb;
lase laps magada Ann;
`lasknuvad `uostel puole rukist ää sasida VMr;
pidi `laskma veneläsed kundameńdi tehä Lai;
sõkutaja laśk obesad `ümmer oma `ki̬i̬ru `käia Vil;
jumal laśk ilma jälle tuuletsess minnä Krk;
lasnu vana Oskaril latsele `tähti opeta;
mõni periss lasna kaanil verd imedä Nõo;
ma lassi sepäl kat́s `rauda tetä Võn;
Nahk `laśti paŕksepäl ärä `pessä Rõn;
sa laśt naaśõl `mäńgi `hindägaʔ Vas;
las ~ lah(e) ~ laa (soovi, lubadust või käsku väljendav verbivorm) las `tembab vähä `hinge;
isa üttel,
et las `saate inimiseks,
küll siis lähäte [teenima]; `istusin siis mättä `pääle - - las ma siis nüüd olen siin Kuu;
laa `õlla `pääle Lüg;
las tämä `tullo `süömä;
laa lugevad Vai;
söötloom,
las lihuda veel Khk;
Las sadada,
saab magada Kaa;
las ta `olla Rei;
teeme iad suured vihud,
et las siis `tiumed tõstavad nii et Kos;
lähän `vaatama,
las ta `ütles,
et ära tule Amb;
las ma suan korra jalad `alla JMd;
löö põlvega `persse,
las näru lähäb Pee;
mets läind põlema,
aga no las kärssada,
kellel `kahju Kad;
laa `olla IisK;
Las me tieme ühe kuhja enne `vaĺmis Trm;
lahe obene sü̬ü̬b Pal;
lah ma kõnelan jälle `ühte `asja nüid Vil;
mis käperdat kassipojast,
lase olla Trv;
ku ta‿i viisi `ti̬i̬ni,
las ta imede käppä;
lah mu är kõnelte Krk;
Las sadade,
saa magade Hel;
mes sä sitta kahitsed,
lü̬ü̬ `käega,
las läits Ran;
lah ma kõnele nüid,
kudass tu lugu `olli Puh;
lah na vahiva;
las ma esi paenuta `endä üless;
mi̬i̬s makap,
las naene `tõmbap tü̬ü̬d tettä Nõo;
las kari `mõtsa minna San;
mis meil `tu̬u̬ga `aśja,
mia mõts habisass,
las tedä tuńt võttaʔ Har;
las täl saladaʔ,
terve˽külä ti̬i̬d Rõu;
Las jumaĺ täil avitagõ Lei;
käsi käia laskma tööle pihta andma lase omad käbäräd `käiä Vai;
`laske nüid kääd `käia,
`kuiva `loogu mets täis Vll;
`laske aga käed `keia,
küll te siis jõuate Mar;
kui `villu `kaarisime,
siis ikke `ütlesime:
laseme aga käed `köia Aud;
tie `kärmemast,
lase kääd `käia VJg;
mine siis ja lahe kätel käedä Kod;
lase käe uśte käiä Trv;
las(e) (aga) käia (ergutusvormel) lase oma `koived `kärmest `käiä Jõh;
keige enam niidu `pihta,
üks tulab,
jälle `itleb:
noh,
lahe aga käia Jäm; [üks] tahab `riakida,
teine - - `ütleb et lase aga `käia Lai;
mis sa kurvasted,
muud ku las aga kävvä - -
muud ku aga ju̬u̬ ja laula Krk;
lase kätel kävvä,
ärä suul `laske kävvä Hel;
ku inemine `väega `tassa liigut́,
sõ̭ss üteĺdi:
lasõ˽kävväʔ Räp;
et lase (aga) käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) tegivad `tondi `valmis `ninda‿t lase `käia VNg;
`Niisike `laadus mies et lase `käia Lüg; [prits] Paneb veele seikse truki järge et lase aga olla Kaa;
Sure see `paergus `öhti,
sellel nii `kerge `kuulmine veel,
et lase `olla Pöi;
Poeg oli niisugune karmantsikas,
et lase aga olla Mar;
nisuke paks possakas tüdruk et lase `käia Kad;
`Seande vimm om sehen,
et lase olla Trv3. allapoole, madalamale langeda või vajuda võimaldama (hrl koos adverbiga alla,
maha); kukutama `loimed tulid `kierumad `ketrada - - [ei] `tohtind nii `kiiresti `alla `lassa `longa Hlj;
siis `lasti uus `laiva teluld `alle VNg;
Lasen `süämise vähä `alle `puale Jõh;
`laskesivad `seilid `alle;
lase `kardina ikkuna ette Vai;
üheksa kivi `laskend maa `sisse ühe `suiga;
taet mine lahe sa `koorma maha,
sool piip suus;
lämmkäpp oo kes kεεst maha laseb kukkuda asja;
söa aeg `lasti `laevu `pöhja küll va `miinidega Khk;
sönniku maha `laskmise kook Kär;
`ankrud `sisse `laskma Mus;
ilakivi `pandi nööri `otsa,
`lasti merese,
`ankru asent `täitis Krj;
kui [võrk] kalasi pealt maha `lasti,
kohe `pandi koer `alla Phl;
rehi `lasti maha laug aaval Mar;
`naabremees laseb tuleva `aasta ka vana rehalse `alla Lih;
laev `lastase `ankruse Tõs;
tammil on ka liigsilm nagu tõkkelgi,
kost vesi maha `lastakse Vän;
lase `ankur maha;
laev `lastaks vee peal Ris;
tuond ühe elusa kana,
last `plauhti tuppa maha Amb;
lähen sõńnikud maha `laskma JMd;
`siatsid - - [jalg]ratast,
`laśsid sadulad maha Tür;
argiga sai paŕs ää `lassa VMr;
`surnu aud,
kus `surnu `sisse `lastakse Kad;
isä laśk elejid `alla,
minä aen taress `väĺjä;
Künnäpmetsä mädändikud `laśti kõik maha (kuivendati) Kod;
pisuänd (tuulispask) lähäb - -
ja `kraami viis üles ühes `endaga,
`teises kohas `laśkis `alla jälle Ksi;
ja ees raua ots,
se `ongi `värtna suu,
kust `lõnga `alla lased Plt;
nisu piap vähä ala `laskme [masindades] Krk;
kui aenad ärä `viidi - -
`lasti [kuhja] katuss maha,
`olli katuss maa pääl `pośte vahel;
ku puri maha `laske,
siis om nukanü̬ü̬r neĺlä`kõrdselt;
mes sä tost tassist niikavva tillitad käen,
seeniss kui lased käest maha Ran; [kass, kasi eest] sa laset mu vai üle pää maha seda`viisi Puh;
rõebe pańd jala mulle `taade,
laśk miu maha nigu träńtst;
ma lassi liha `korssnade kablaga,
kaits `päivä olli sääl suedsun;
lase keidsega mehitse[taru] maha;
ma‿ss saa vett kah `alla `laske (neelata) mitte üits tilk Nõo;
se Narva kosk `lasti mitu `jalga `alla Võn;
nakame atust maha `laskma Kam;
parrõʔ `aeti alt ärʔ,
sõ̭ss `laśti rüä˽maha Urv;
`veśki sais,
vesi om maha last Har;
`paklet iks tongutat kässiga,
sõ̭ss lasõt `alla Räp ||
kalapüünist vms vette paigaldama kahegesi paremb `verku `lassa;
ma lasin `vergud sise Jõe;
siis juba `ueti [mind] - - `laskema `vergu `pullu, kivi ei `lastud `lassa Kuu;
esimisest `lasti kupp `sisse ja siis `lasti poro - - siis akketi `vorku `laskema VNg;
`nuota `lassa avandost `sisse Vai;
no siis me `aksime pöhja `öngi `sönna `laskma Ans;
siiavörgud lastasse `ääre,
kilu`vörkudega kεiass ülal (avamerel) Khk;
Võrgud `lasti ajuse,
`tehti aju`püüdu Pöi;
teine teise päeva laseb `õngi Muh;
võrgu `sisse lasemese juures üks laseb käbasi,
teine `viskab kivisi Hää;
lasiaugust laseme nooda `sisse Trm;
`tohknik võt́t `võrku `väĺlä vai laśk `siśse Ran;
jäŕv om nii `rampiid täüś,
et saa‿õi˽kohegi `nu̬u̬ta `sisse `laskõʔ Rõu;
ütest `vinnest `lasti `nu̬u̬ta,
`tõistõ `pańti kalaʔ Se ||
`aaśtaga neli,
siss `laśki nimä õ̭ks maja `kongruśsi (pankrotti) Har4. kuhugi ajama a. juhtima, suunama kanad laseb [nõiduja] läbi `rihmä `vasta `päivä Jõh;
lasemo vene `randa Vai;
lased paadi kivi `otsa `kinni;
pöld oo vee all,
vesi pεεlt ää lasta Khk;
lasnd kibi `otsa laeva;
kadaga `suitso peab `laskma `sõnna `kohta,
kus inimene surnd oo toas Mar;
siis `saigi suits tuppa `laska Mih;
lasimatsuga saab `puomist [lõimi edasi] `lasta Ris;
voki raua `sisse `pańdi pulk - - ja akati `lõnga `piale `laskma Trm; [peremees] laśk alate vede õrasse piält ärä Kod;
vanaste `laśti läbi lipu,
pekseti KJn;
lase kari kodu,
ega na enämb ei sü̬ü̬ Hel;
suure rihaga lastass [hein] `jońti Ran;
laut om ärä nõiotu,
et perenane lasep karu `lauta TMr;
vaia minnä `laskõ tu vesi säält nurmõ päält välläʔ;
leḱi `paŕvi `laskma (palke parvetama) Harb. panema leba lasn oo,
kellega `leiba `ahju lastasse Mih;
ma lähä `leiba `ahju `lasma Tõs;
pühi ahi ärä ja lahe leib ahaju Kod;
ma akka `leibi `ahju `laskme Krk;
alan(d)ikku ~
alandust ~
kangast ~
kinnitust ~
lüket laskma lõimi või kangast poomil(e) keerama `Kärme inimine - - `muutku aga laseb `kaŋŋast,
lasi`puuga sai `kaŋŋast `lassa ette`puole Lüg;
Tagand `lasta löimet järele ja eest rullib `valmis kujut `riide krässvölla `pääle, [see on] `kanga `laskmine Rei;
`lastasse [kangast] lasipuuga sealt poomi pealt järele,
`öötasse:
ma lasi öhö `amba [jagu] Mar; [telgedel on] kinnituspuu,
kust kinnitust lastase Tõs;
lüket lassasse,
kui kangas oo eest ää kujutud Aud;
kõrvaskaigas,
sellega saab lüket `lasta - - lased siit takka `let́ti järel ja riiet saab `riidepoomi `piale `jälle `lastud Tür;
lüket `laskma on `kanga `lõimeid järele `laskma Koe;
lahe kangass üks aaguvahe;
vaja `auku `laska,
`pulka `laska Kod;
ta `laskis pika lükkevahe Ksi;
lõnga pakust `laśti kangast ala järele,
korraga ühe pulga augu jägu Plt;
lase kangast;
lase lüke ärä Trv;
lase lüket `kangal Hls;
ku pika alanduse lased,
siss lü̬ü̬ `kangale rabanduse `sisse Ote;
lasõ mul ta alanik `alla,
sa olõt tanh lähembän Har;
kui piḱä alandigu lasõdõʔ,
tulõ rabanduss `kangalõ `sisse Vas;
peru laskma tüürima, juhtima poisi `isteva kesk venet - - mina `iste `taade `venne perä `pääle ja lassi peru;
säräne `tütrukese latak,
aga lasep iluste peru takka Puh5. (puid) langetama; (vilja) lõikama, niitma minu tädimehel oli sie `leiku `massin,
`sirge rukki `jälle `laskes `massinaga maha VNg;
lasevad puid jala päält maha; [puu] `latvad `lassasse kõik ühele `puole,
ei sääl õld `vitsa `tarvis egä kedägi Lüg;
mis tahad nii tugevad puud `saaja,
need pead keik pöhja tuulesse vöi külma tuule `sisse maha `laskma Ans;
`metsas on kärinad,
`lastasse puid maha Khk;
kuusk tuleb `noores kuus ja põhja `poole maha `laska Tõs;
Sis `laśti puud ka sügisi maha ku kevadi põlnu `lastu Hää;
tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette `lastud Kos;
lase [puu] `alla tuule,
siis ei lüe praod `sisse VMr;
`ennemuina `tehti angast,
`laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim;
tänä me muud ei tee ku lahema puid maha,
ommen luasima Kod;
siss ku kuus maha lastass,
siss saat sääld kuku Rõn;
puu lastasõ mahaʔ ja siss lõigatasõ `kat́skiss Har;
rüki põõḿeti `t́sirpõga,
nüüt lastass maśsinaga mahaʔ Räp6. a. valama, voolata laskma, voolama panema mene lase õlut Lüg;
tömmatakse pulk ära ja `lastakse `taari Mus;
Ma lasi täna eese küünlabe kiha üles (lasksin uuest õlleankrust esimese kapatäie) Kaa;
pisike auk `olli putkul all,
kust pet́t `välja `lasti Muh;
kui maapõhi sulaks lähäb,
siis akatasse [kase]`mahla `laskma Mar;
lastase `renni kaada vesi nõue `sisse Tõs;
naesed ei tohn enne `laska `taari Aud;
nõnda ku ta lasi [õlut], nõnda kohe pruńt `pluhti iest ää KuuK;
lasin vasikale solksu JJn;
kui `mahla `lastakse,
siis `panda kasele tila `külge VJg;
laheb tökati vaadil põhja alt ära `lüia,
laheb tökati maha Ksi;
`minti vaadist õlut `laskma Hel;
orik sia sapi vedelik `lasti pudelide Ran;
ku taar `apnass läits,
siss `lasti alt `väĺlä ja `ju̬u̬di Nõo;
Oĺliva `ü̬ü̬se [aida] põrmandu ala mulgu tennuva ja viĺlä `väĺlä lasnuva Rõn;
Ku˽t́sika tapõti,
sõ̭ss `laśti `näede veri anumalõ,
`siäti su̬u̬l `sisse ja˽`pańti `külmä `paika Urv;
õigõ suurõ sajaʔ,
mõ̭ni kol˽`laari olut oĺl last ennedä Har;
Ku anumaʔ är˽sai˽`mõstuss,
sõ̭ss `laśti tu̬u̬ vesi säält mulgust mahaʔ Rõu ||
fig nutma kui laps õli surd - - eks siis lase küll `silmavett Lüg;
eks ma ole paĺlu silma vett saand `laska Mär;
laseb siĺmist suhu Tõs;
lase silmist suhu egä päe Krk | õnne valama Nääri `lauba `peale `õhtu söögi tuĺli õnne `laskmene,
iga inimese nime `peale `laśti `õnne Vän;
kolmekuninga `õsta `laśti `õnne,
tinass ehk rasva küünäl Kod;
siss `laśti `õnne,
`laśti kõige enne ussaea `õnne TMr;
läbi (~ sisse) laskma 1.
lekkima, pihkama, (vedelikku, õhku) mitte pidama riist ei õle viel `turbe,
laseb läbi Lüg;
`klejontka ei lase `märgä läbi Vai;
kore maa,
laseb vee ruttu läbi Khk;
`paargu katus akab vett läbi `laskema Mus;
paat́ `pihkab,
laseb vett läbi Mar;
pańg laseb vett läbi Tõs;
alb paber laseb `tińti läbi nagu va lörts Juu;
keller laseb suure vihmaga vett `sisse Tür;
laseb tuult läbi niigu sara Koe;
`suapad lahevad vede läbi Kod;
kuju ja sore,
ilma põhjate maa,
läbi `laskje maa Krk; [niitjail] jalan iki viisud,
`su̬u̬ge es tahava `kiägi `jalga,
nu̬u̬ es lase vett läbi;
`turbakuur om õre,
serände mes tuule läbi laseb Ran;
maea olna alvaste tettu - -
`laskna tuuld läbi Nõo;
`pistü puist tettü pinu,
ega `tuisku läbi‿s lasõ (peab kinni) Har;
katuss lask läbi Plv ||
fig (mälust) se pea jo laseb läbi kut sööl Rei 2.
fig pillama, raiskama; maha jooma juob ja lakkub,
`kange raha läbi `laskemaie Lüg;
poeg `laśkis kõik isa kogutud varanduse läbi Mär;
lasi kõik teese raha läbi,
`raiskas raha ää Tõs;
se mies laseb läbi oma raha Ris;
laheb raha paĺju läbi,
ei oia Kod;
kolmass põĺv lask läbi,
ei ole `oidu `kunnigil Krk;
mõni naene om,
ei pia midägi `kinni,
lasep kõ̭ik läbi näppe Nõo;
tu lask läbi kõ̭gõ varandusõ,
tu lask tuulõ alt joosta Har ||
fig (kiirest seedimisest) Kornits on seuke inimene või lu̬u̬m ka,
kis pailu sü̬ü̬b,
pailu läbi laseb Hää;
läbi `laskje lu̬u̬m Krk;
opeń om lõdu,
lask läbi,
süü,
aga õks kõhn Urv;
sa‿lt lävi`laskja,
sei ni `jalki küsüss süvväʔ Lut |
liivakas maa taŕvitab `rohkem sõńnikud,
laseb `rohkem läbi,
ei pia sõńniku `jõudu `kińni Sim;
aadrit ~ soont ~ verd laskma veenist verd laskma kui akkada kõrd `aadri `laskema,
siis piad iga `aasta `laskemaie Lüg;
kui `ambad valutavad,
siis `lastasse körva tagand soond Khk;
Saun `kööti sojaks ja [haige] `viidi `sauna,
soon `löödi rauaga `katki ja `lasti sańt veri `välja Pöi;
kui veri sańt oo,
siis lastasse soont Muh;
kui inimese pea sees oo `kange valo,
siis `lastasse jala sees `aadrid;
kui rumalad koerad `enni inimesi `olle `keskund,
siis `lastud aadriga nad `surnoks Mar;
ma ole kord piä valu `vasta `aadert lasn Var;
`aader saab `lastu jaladel ja kätel Hää;
käisin `laśsin omale `oadert,
ammas valutas;
`vuatrit `laskma Juu;
`uadrid lahevad mehed,
`peidlä piält laśk piä [valu] verd;
`ambad `valtasid,
kiäle alt `laśti `uadrid Kod;
verd `lasti `aadre ravvage;
obesel ka `aadert `lasti,
ku obene `jalgest kõva olli Krk;
`aadre verd lastass,
kost sa tahat `laske Nõo;
minu emä laśk alati `endäl verd `laske,
ütel et säält tuĺli must veri ku tõru jälle Rõn;
vere`laśkja tuĺl mu˽mihel verd `laskma Har;
`tu̬u̬lõ (langetõvele) ka‿ks avidass vere `laskmine Rõu ||
fig (sisselõikest) vaea `aaderd `laske `uibule,
siss nakap `kanma Ran;
kuppu laskma kupusarve või -klaasiga verd imema vanast kubiti ka,
`kutsuti kuppu `laskema Vai;
kupumoorid lassid kuppu Muh;
`vöedagse klaasidega verd ihu seest `välja,
se on kupo `laskmene Käi;
kui vahel mõni kukus või `aiged sai sis `lasti kuppu Vig;
kuppu `lasti `saunas Tõs;
kui veri pakitab,
siis tuleb kuppu `lasta JMd;
kuppu piap `sinna `laskme kus ärä põruten,
veri naha ala tullu Krk; [ma] lassi `kuive kuppe panna,
läits säĺlä valu ärä;
kuppu `lasti vanakuu vahepäeval,
et siss om pehme aig Nõo;
Vanast `lasti sannan kah kuppu - - `laskja esi `suuga kisup verd sääld `t́sälke seest Rõn b. pritsima, pritsist laskma `lapsed lasevad `virtsuga vett VNg;
poiss laseb pisist `virtsu Khk;
kut `ritsist `laske vastu puud Vll;
laseb virtsuga vett Tõs;
`võtsin lasin virtsuga lutikatele `rohtu Kad;
lapsed - - lahevad vett virsaga Kod;
virtsige karjapoisikse lassive vett tõistel `silme vahele Pst;
`viŕtsi lastass pütsiguge Krk c. (kõvasti) sadama laseb kut ua varrest; [vihm] lagiseb maha,
kui tä vahest nönda räŋŋast laseb Khk;
Küll oo ikka vihm,
laseb otse kaela kaudu maha Kaa;
`Sõukest sadu pole pärast änam olnd,
et otse lasi `alla Pöi;
`vihma jooseb,
jusku ua `vardast laseb `alla Mär;
siis lääb sulale,
ku `laia lot́ti laheb Kod ||
`kange igi `laskis peast maha,
ühna sorises Muh d. jooma ma `lassi ühe lonksu `alla Muh;
pakuti `viina - - ei võta,
aga isi nuka taga `laśsis kulinal Plt;
mea pisti latsel nisa `lõuge vahel,
lase nüid `lonksu ruttu Krk;
lasõ no sa˽ka üt́s keele täüs [viina] Har;
joodik jõi eederit,
laśk üle pudõlikaala Rõu;
kurgust ~ kõrist alla ~ läbi laskma viina peale raiskama, maha jooma kui rahakoppikat `saavad,
siis nad `piavad oma kõrist `alla `laskma IisR;
raha kõik läbi lasnd eese kõrist Mar;
laseb kõik kõrist `alla,
joob kõik ää Tõs;
si̬i̬ one kõik kõriss `alla `lasknud õma varanduse Kod;
puha läbi `lasken oma kurgust Krk;
läbi keha ~ kere laskma id lasnd puhas läbi kere,
täl põle änam kedagist Mar;
nüid on kõik raha läbi kere last,
on ää joond teese Juu;
laheb kehäss läbi kõik,
ju̬u̬b ja `priiskab ärä kõik varanduse Kod e. puistama, (vähehaaval) kallama, lisama Segati `niisike parajas `putru `muadi segavus ja akketi lusikaga pada `laskema `ninda parajad `klimbid Jõh;
vanaste keedeti ikke karduli kellod ja `lasti odra jaho `peale Mar;
`võtsin aŕksaha kätte ja `lassin seemed `sesse Mih;
odrajahud - - supi `piale `laśti jah KuuK;
ema `keetis `köŕti,
ajas vee `ki̬i̬ma,
`laśsis jahu `sisse Pal;
kolmandiku `siśsi pannit `üśke,
pannit pää pääle ja säält lassit `sarja ku `kauhti Krk;
kanakakerdege värmites kah - - ätikut ja `su̬u̬la tuleb `seltsi `laske,
si̬i̬ om neile kinnitus Hel;
ku tuleva peenikese `maŕtke nigu kirbu,
siss piät jälle `laskma `rohtu näele läbi sukaseere Rõn;
Võta˽`pü̬ü̬rüs ja lasõ˽jahu `putru Urv;
terä˽lastasõ kot́ist `koĺlu,
siss lastass säält kivi vahele Har;
Võt́i lasi õ̭ks peost tu̬u̬d kesvä jahu patta ja˽tõõsõ `käega˽pöörusega˽jäl˽seǵäsi Rõu7. häälitsema a. heli tekitama nagu unt `ullud,
lased lelo `ühte `puhku,
emä `ütleb `lapsele Lüg;
kui ta pahaseks sai,
siis `laskas kisa `lahti Khk;
Oli üks lõbus inimene,
tegi tööd ja lasi `laulu Pöi;
siis ta (vares) lasn ja lõuan seal [hobuse] änna all Muh;
`sohke pisike ilus ääl tal (lõokesel) isi,
liiri liiri liiri liir laseb Var;
kaśs laseb `nurru Hag;
`laśsid `laulu nii et mets `laksus käe Juu;
ma `laśksin (hüüdsin) nii et kõik kohad lajatasid Jür;
lase oma `laulu kuulda Trm;
laheb `lörri (nutab); laśk nukan `viśsi (nutab); vanatüdrik õleva alati `luĺli `lasknud (nutnud), et `kõiski ei õleva mehele suanud;
kukk laalab ja laheb `torri,
siis tuleb vihima Kod;
kaśs laheb `nurru Lai;
tedre laseb `sihku (kudrutab) Pil; Kuule kui paklapuristaja laseb seinä sehen Trv;
siu äŕg ei kannate ka sedä kui miu äŕg läbi nina `vussi laseb Hls;
mis sa iket,
lase `laulu ku larap;
soolikse laseve `korri kõtun;
vanapagan kõńd,
ku kukk lask `kõrri;
enne `laulmist tedre laseve `kõhvi;
latsel perse like,
nüid laśk `luksu (luksub); `nohku laskma (nohisema); karu lask `nämmi (mõmiseb); kaśs `tõmbass karva `püstü ja lask `sihvi (turtsub) Krk;
obene ei lase mud́u `larssi (ei purista) ku ta `peĺgäss Hel;
temä tulep ää meelega,
laseb `laulu ja naarap Ran;
lõevukese lassiva `mitma keelde pääl Puh;
siss lasnu toda `laulu jämedäde ku jõmiseb Nõo;
mis sa `ahka lased (luiskad) Ote;
`lõokõnõ mõnikõrd inemise kottal lask nigu t́sirrin San;
lat́s naks `uĺvi `laskma (nutma) Plv;
Voonakõsõ˽määge halõ˛õhe,
vana˽`lamba lasi˽ku˽`tõrdu põh́ast Rõu ||
rääkima, kõnelema ise on peris `randlane,
aga `iesti kielt `püüdäb `laskeda Kuu;
sie `oska üväst vene kielt `lassa Vai;
Äi see mees vaada papri pεεlt üht,
muud kut laseb kut raamatust Kaa;
laseb aga edasi `ühte lugu,
ei sua lõppu enese jutule Hag;
ta `laśsis seda vene keelt na ladinal Juu;
`mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat,
sõna aru ei olegi,
mutku‿ks padin Sim;
litt lädadi keel [öeldi], kui külanuka murrakud lased Lai;
lätläne - - lasep nigu lidisep Puh;
`laśse kuda sõna `suvve tulli Ote;
vannuss,
lask `taurma·ńne Har;
ta om ala`heitlik,
ta ei lasõʔ sõnnagi `vasta Räp |
Eit lasi sene `kõsjaloo `uuest üle Lüg;
Lastud söna lagub (jutt levib) Pha b. vilistama, vilet ajama vahest lasevad vilet kohe `mitme poariga,
kui `seĺtsis koeo tulevad Juu;
mea lätsi küürän ka `mõtli,
et kessi nüd vile lasep Pst;
mehed lassiva viĺet,
`väikse viĺega kutsuti tuuld Ran;
hobõsõvah́t jo käve külävaeht pit́i ja laśk villu (vilet) Se c. (pilli) mängima lase lugu `pilli;
lase lugu `lahti Tõs;
laheb lehe `piĺli vahel nõnna et silmäd punased piän Kod;
lase mõni lugu Hel;
siss lassiva serätsit lugusit ku `oitku Nõo;
Lasõ üt́s illus lugu `kandlõ pääl Urv ||
üt́s kõrv lask `piĺli Vas8. midagi tegema a. (laiemas mõttes) töötama, tegutsema siis pidi panema vähäkene `jälle `laiemast `kuhja,
ku [kuhja] magu akkasid `laskema VNg;
Pidi viel `enne `vilja `külvi maad läbi `laskema (äestama) `kuival ajal Lüg;
`nuora `laskema (köit tegema); `langa `laskema (ketrama) Vai;
`väiksed aĺlid rähnud,
laseb nokaga nii tiheli:
korr Khk;
kärsaga nad (sead) `tönguvad,
`laskvad kevade karet Jaa;
Ma vähe mõnest kohast lasi öle (hööveldasin) Pöi; [villadest] sai `heided `lastud, [sai] `kεidud Haapsalus `heided `laskemas Phl;
`võrku `kinni `laskma `ankrudega või kividega Rid; [kuhi] tehässe laba peält peenem,
sis `lastasse laiemas;
kui pikäd eenäd,
siis o eä `mõhka laska Vig;
lase kuhi `mõntsa Lih;
`laśsid (kaevasid) raavi sauemaa `piale Aud;
kui seelikul `õmlused laiad on,
siis soab laiemaks `lasta Juu;
lasivad suure kruavi minu koha `peale Amb;
ega tal ei old üed ega `pääva,
`mutkui `laśkis järest (kudus kogu aeg) JJn;
kuera`kaela `laskma (ristnurka tegema) Kad;
kangast ei saa muidu lõpetata,
piab lõpele `laskma Sim;
`enne vaaliti `saiu lavva pial,
lassasse `ümber jahudega Iis;
Vanad sirbid `laskis [sepp] ennem järele (ajas kuumaks), kui `uusi `ambaid akkas lööma Trm;
kui `koorem vaĺmiss,
`laśti köiega `kińni Trm;
meil oli vägev obene,
kolm vakamad `laśsis (kündis) `päävas ülesse Äks;
kui `paĺka vedetasse,
`lastasse vanger poolest,
pannasse pikk puu vahele Lai;
lased lõngale lipsu `piale,
et keerd `sisse lähäb,
siis lased kuke`seĺga Plt;
mea tat es seebitse,
vähä `vi̬i̬ge lassi läbi (pesin); ma vähä lassi öle (pühkisin) Krk;
ma pisti undruku katsipäie üless,
siss `lassi tallitemist Hel;
mõni es täi liha suud́sutada,
laśk kuumast vi̬i̬st läbi (kupatas), siss pańd `vastselt `su̬u̬la Nõo;
edimält tet́ti [heinakuhi] `õigede üless,
siss - - nakati maku `laskma Kam;
õdagu ku tuli üless `lasti (süüdati), siss `oĺli vi̬i̬ seen kõik nätä Ote;
Lasõ˽tuli äräʔ (kustuta ära); `väegä höüd lang om tettü - - ei olõ `ki̬i̬rdu pääle `lastu;
kas haŕjaʔ omma `lastuʔ (vaod sees), et ma˽saa kartoli pannaʔ;
naisõʔ `laskõva harru (panevad vihud lademesse) Har;
lina `kakmine oĺl `väega hää,
mud́o ku lasõ‿nnõ niimuudu vi̬i̬rt pite edesi Plv;
ku `paĺke `veetäss,
sõ̭ss lastass rattaʔ (vanker) pikäss Räp;
naakõ tiiʔ [rukkivihke] ladamõhe `laskma Se; [tema] lask tü̬ü̬d `kangõdõ Lei ||
fig teised lapsed õpivad `äśti,
Ieva laseb nii üle ääre VMr;
üle ravva a˽last (kohitsetud) Lut;
kokku laskma 1.
(masinaga) õmblema `laśsin need `riidetükid kokko Juu;
ma lase kokku masinege,
tule mis ta tule Krk;
küĺle lastasõ kokku masinaga Har 2.
(lõnga) korrutama; (köit) keerutama tehasse köit,
`lastase köit kogu Khk;
eks `ketramese `juures tarvitati `ühte `pööra,
aga kokku `laskmese `juures mitut `pööra ikke Mär;
aena tuudid kääneti katekõrra kokku,
`lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu - - serätset pundid Ran;
keerusõ `lasti kokku,
sõ̭ss sai kõva köüd́s Krl 3.
kokku võtma, kahandama suka ja `kenda `otsa `lastasse kokku; [kui] `kuhja tehasse,
`öötasse:
akka tätta vahest kokku `laskma Mar;
nüid akan `kanda koko `laskma Vig 4.
(kinnitades) ühendama ja siis on [õlgkatuse] akkid - -
vastakute lastakse pulgad kokku sedavisi,
augud läbi ja üks lat́t siit `aukudest läbi KuuK;
kapi jalad olid lavvast kokku `lastud Äks;
iga rattal on viis `peida,
`pulkadega kokku `lastud Lai ||
kinni panema lahe rehalse väreved kokko,
moete eläjäd lähväd `sisse Kod;
maha laskma 1. (pöidlaaugu kudumisest) ma `lasksi `kinda `pöidla maha,
`lasksi varraste pεεlt maha Jäm;
`Pitkust [kindal] küll,
ma lase `pöila augu moha Pöi;
üte voori om salli laǵavuss `varda pääl,
säält nakat kudama ja maha `laskma Kam;
No˽sõ̭ss jäl˽nu̬u̬˽silmäʔ,
mis maha lasi,
noist võt́i läbi Urv 2.
katki rebima, lõikama kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - -
`laskesitte `vergud maha keik Jõe;
Riiu aeg `öeldi: [ma] lase sul mau maha Hää;
`nuaga lü̬ü̬b `sisse,
laheb mao maha Kod;
äŕg lei obesel mao `sissi,
olli mao maha `lasken Krk;
ma˽su mau maha lasõ (ähvardus) Har ||
fig siss `oĺli magu maha `lastu palgil (varaga kinnitatud), jäi kõtu `pääle `kanma Ran 3.
maha panema `tuhli maha `laskmise ajal keis üks sii Kär;
tuhliste maha `lasmene Mus || [rong sai] seisatamise koha,
pärast siis akkas `kõiki maha `lasma Jür b. mingi tööriistaga töötama või töötlema terav vigat on,
lased nii et sihu ja sähu Rei;
`rullivad `põldusi - - rulliga `lasti pialt läbi siis Mih;
lase sahaga paar `korda läbi Tõs;
`nurri `lasma (kedervarrega ketrama) Aud;
lähän lasen vedruga põllu läbi Sim;
siis võisid täitsa adraga `laske,
nii et sõńnik tuli viĺja juure `juure Trm;
söögivahe võisid [vokiga] vabalt `lasta ühe `määrimesega Plt;
tuuleluuage lastass sarja pu̬u̬lt agante pu̬u̬le,
kuntsu pu̬u̬l om pihun,
ladvage pühits;
vanatüdruk,
kis `aigapidi `ketrass toĺu,
loĺu,
nu̬u̬r `laskvet iki sihk `siiradi Krk;
karassin voki ette ja lassin jälle Ran;
nägu nigu aŕkadraga üle `lastu (kortsuline) Puh;
tare pääld `palli ja `pernane laśk sehen `villu (ketras) Nõo;
lassiva nellä vokiga `keträmist Kam;
tütär `lasksõ maad katõ obõsõ adragõ San;
Päält `laśti jäl˽`hü̬ü̬vliga˽ku˽sai vai lii`meistregaʔ;
Lahuti `kirvõga˽lavva˽`vällä ja tahvitsõdi ärʔ,
sõ̭ss `laśti nimä˽vi̬i̬l `hü̬ü̬vligaʔ üle Rõuc. lööma, viskama (ka eri ühendites) `laskeb kuger`pallu Kuu;
Lapsed - - `lasvad unniku otsast kuker`palli `alla Pöi;
me köisime litti `laskmas (lutsu viskamas) Muh;
lapsed `laskvad uper`kuuti Kse;
lapsed lasevad uńdiratast Juu;
sai kuker`paĺli `lasta,
siis ei akand seĺg `leikuse aeg valutama Amb;
kõhe pidid uper`paĺli `laskma kolm `kõrda,
ku kägo pet́t ärä Kod;
jää laseb seliti maha inimese peris Hls;
`poiskõsõ˽`laskõva muru pääl ratast Har;
kivvega `laskma Plv;
latsõʔ huulidsa pääl `laskvaʔ rippi (puuketast) Lut ||
vurri keerutama `poiskõnõ lask põrmandu pääl `huńni Kan;
voḱi keeri `pańti pulga `perrä,
siss `tu̬u̬ga `laśti Rõu9. a. jahvatama käis Savalas `veskil,
`mölder `laskis kotti kive alt läbi Lüg; [ma] keisi tuuligul `vilja katti `lasmas Ans;
ännavili on köige sandem,
see `lastase `loomadele Khk;
Ta oli oma pühade maged juba ää lasnd Pöi;
taris `menna jahu `laskma,
jahud otsa korral;
kaerad `lasti `katki kui `lassime `tangusid `veskil Muh;
lähme jahoma,
laseme läbi kibide need taari `audid Mar;
laseb paar kotti jahu `veskes läbi Tõs;
kaks `koormat `ohra oli `lastud `veśkil läbi Juu;
kui `suurmit tetti,
siss mes ülejäänu kandsu,
nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran;
siis `viidi [linnased] `veśkile ja `laśti noid pooless,
ega noid jahuss es lasta TMr;
perremi̬i̬ss lät́s `veśkile,
`pernańõ ütel et lasõ˽sa rüḱi `su̬u̬ŕmiss kah Rõu;
tuulikut laskma jahvatama piaks tä natuse tuult tegema,
siis saab tuuligud lasta Khk;
Kallistel `laupa öödel ning suurde pühade `aegu ma pole mette tuulingud lasnd Pöi ||
masindama suurem ulk [vilja] sai `jälle ika obuse massinaga läbi lastud Lih; [kui] laheb paĺju `alla,
masin muku jõrgub,
ei peksä tühjäss Kod;
sada vakka sai `alla `laske nõnna päevaga Äks;
ma olõ ka linnu `laskunu maśsina alaʔ Krl;
kat́s`tõisskümme `ku̬u̬rmat [vilja] `laśti läbi Har;
ärʔ sai meil kah riih läbi `lastus Plv b. (vilja) tuulama; sõeluma [jahu] `Lasti läbi `sõela,
lesemed `ulkast `vällä Jõh;
`toine kerd `lasti [vili] `tihti `sarjast läbi Vai;
nied alt `tuulsed tahvad viel läbi `lasta Jür;
see rape mis rabati,
sel õlid peeniksed aganad ulgas,
tuli tihi sarjast läbi `laske Trm;
ku tahets peenikest söögijahu,
siis lastass jahu üle sõgla Krk;
`oĺli [vili] i̬i̬ld ärä `lastu, siss `tuĺli paksust sarjast läbi `laskmine Ran;
peräst `poole `lasti kamajahu `veskin üle sõgla,
siss sai puhass Nõo;
üle sõgla `lastova jaahuʔ Räp ||
kurnama tu̬u̬ kiisa li̬i̬m lase läbi sõgla Ran;
Ku ärʔ oĺl solanuʔ,
sõ̭ss `laśti rasõv läbi sõgla,
sõ̭ss `kõrnõ˽jäi˽sõgla pääle Urv;
`pańti kõopuu tuhk anomahe,
tuline vesi valõti `pääle - - sõ̭ss `laśti läbi `rõiva `tõistõ anomahe Rõu;
`kiisla kohetuss ar˽`hapnass,
siss `t́sirka˽vi̬i̬l vett mano ja lasõ˽läbi sõgla Vas;
`nüśkol oĺl piip,
`pante hõrrõ närdsokanõ `otsa,
`laste piim läbü,
läbü `paklidi ka `laste Se 10. a. puurima sene uherdiga `lasti `tuimased `augud `puule Vai;
`puurisi o `mütme `suurusega,
missega `oukusi saab `lastud Ans;
`peenlase uherdiga `lastakse pövale ouk `sisse Pöi;
puuriga `lastse auk `puusse Mar;
viglaga lasti rangibude rooma `auka sesse Vig;
puuriga lasevad `auka Tor;
oherdiga `laśsin lauale augu `sisse Juu;
`vindlaga `laśti siis [reha] `piale augud `sisse Ann;
puuriga lassasse `auku Iis;
`käämrega auk `sisse `lastud Äks;
lase oherdiga `auku Trv;
ku peenikest `auku vaea om tetä,
siis piap piigertige `laskme Krk;
vingeldigä `lasti vähämbit `mulkõ Ran;
`süäme manu ei lasta `mulku,
puul om jo süä sehen Nõo;
`kääbriga lastas ratta rummõlõ `mulka; [vikati]varrõ `sisse `laśti käsipuiõ jaoss mulguʔ Vas b. saagima suur puu mes `metsast `toodags,
`lastags lauags,
on pakk Käi;
`laudasi sörvadagse,
`saega lastagse pinnad maha Phl;
lased `kriipsu `mööda Mär;
Siss `laśti `saega `kahvadi,
`kahvadi Rõn c. ihuma, teritama käia pial `laśti niidu masina `ambad teravast Trm;
tu̬u̬ om teritämine,
kui pöörä pääl lastass,
laseva vikati `ambit;
`kandsu pidi võtad vikati kätte ja lase tõesest otsast `tõisi iki Ran11. (hoogsalt) liikuma a. (käima, jooksma, sõitma, kihutama, tantsima, sõudma jne) `ülge`nahkadest `tieme `talvel `sussid - - iad `pehmed,
ni‿sa·ma kui sukkis lase Jõe;
Küll oli `enne `seili`paadiga hüä perälist (pärituult) `lassa merel Kuu;
lase `tantsu `ninda et;
`tritsudega lase jää pääl,
`suksedega lume pääl VNg;
kui [hobu] `traavi `sõidab,
siis tämä ei üppa enamb `ühti,
sis `mutku laseb aga `ühtvisi Jõh;
takused püksid `jalgas ja lase (lippa); `litsu `laskma (uisutama) Jäm; [poisil] Eed jalad,
laseb kut post obu Kaa;
Sügise kõik kohad lainetasid,
lase sina kaks va pätti `jalgas;
Lase kut va `ratsa obu,
`aega mitte pirekest Pöi;
laseb aga `peale laba`jalga;
`vaslabe `õhta käiasse lina `liugu `laskmas Muh;
Lasi igavese koodaga mööda tänavad Emm;
`mustlased - - äi `viitsind tööd teha,
lasid ühest kohast `teisi Rei;
ma `võt́sin panin obusele ohjad seĺla üle ja tuli nisukse `lasmesega nönna et Noa;
obosed `lassid tuhat tulist `neĺla (galoppi); obo laseb üle jala,
na‿surt kloppi (galoppi) laseb Mar;
lähme laseme üks `polka;
laseb naa et tuli rummus Mär;
üks veis laseb `kiili nõnna seäl soo `ääres Vig;
lapsed saavad ko vahel ula `lasta (vabalt ringi joosta) Kse;
laps `roomab tölläkil,
neĺjäkäpäkil,
mõni laseb jalg `perse all,
lohenal Var;
tä tee kedägi,
laseb `piäle `rinki ratast Tõs;
lapse`põlvõs läksi `liugu `lasma põlvõtõ piäl Khn;
lapsed ikke `laskvad uesudega jää peal Aud;
astub obuse `selga ja laseb `ratsa Tor;
siss `laśksime nõnda ku obused `võt́sid linna pu̬u̬l Hää;
ta `laskis nagu nuor tütarlaps,
nii `lahke käimaga Ris;
lasevad `tritsudega `liugu Hag;
ta ei seesa paegal kusagil,
laseb aga öhöst kohast `teise;
teene obone oli teese sabas `kinni ja laseb `ringi ratast,
see oli `pahmamene;
mängiti `piĺli ja `laśsid nõnna labajala `vaĺssi Juu;
lapsed lasid `kuuti,
`möllasivad JJn;
lasime `paĺla jalu,
see takune rüid oli seelas meil ja lasime nõnna‿t jala päkad punased all Koe;
laseb otse üle väila silmalt VJg;
lasi kõvast `sõita Trm;
kaŕjussed lahevad kõege puuladvaga `alla;
linnukoerad lahevad läbi kõik metsäd ja õt́sivad jänessid Kod;
ega nüid obusid paĺlu ole,
lasevad ratastega Plt;
piima peal uśsid lasevad,
pead `püśti Pil;
obene laśk siast parast `sörki Trv;
laseve `raavelt (traavi) Hls;
oben lasep `rahvi (traavi), tat aiass kõvast;
lääm jala`lingu `laskme (taldadel liuglema) Krk;
ta lask nigu lumi ki̬i̬s Hel;
rehe all lassime `tantsu;
mõni laseb kõik ilma läbi Ran;
lase `õkva nöörild Peedu pääle;
lina äniläse laseva muru pääl ku vuhinaga;
ku `viĺlä sõkutedi,
siss obese lätsivä ratass`kaari,
lassiva `ümbre `endä,
nigu vili kõsisi;
kui mea tulli,
siss - - lassiva minekit Nõo;
üte (herned) lätsivä nii ruttu `pehmess,
aga tõse lassiva kui `aavli pata piti Kam;
pühade aig `äĺseme kiigu pääl,
siss `laśseme ku unnas;
ma taha `liugu `laske Ote;
Kül˽tä‿m virk,
lask nigu üt́s lasnits (öeld elavast lapsest); `viśsi `laskma (uisutama) Urv;
jala omma˽`terhveʔ,
lasõ nigu pipõrd (kiiresti); kas ta om nu̬u̬ŕ `tütruk vai läśk naanõ,
`laskõva üt́stõsõ `võitu nooril poisõl takan Har;
`lambaʔ `laskvaʔ `kepso Plv;
naańõ lask ku vars,
pää säläh,
a olõ‿õi˽kosilaisi `kohki nätäʔ Vas;
Lask puultõist ja puultõist (lonkajast); tä `laśke nii kõvastõ et tuli keese `väĺlä ri̬i̬ ravva alt;
tuulõga lask `puŕjoga;
Lask sängö pite liugo (laiskleb voodis) Räp;
hopõn lask lapakut (galoppi); `viśsi `lastass jegä pit́ih Lut;
jalga ~ varvast laskma ära minema, põgenema; ruttama Akkasivad sääl `õiendama,
ma lasin `varvast Jõh;
Nii kaua oli väimees kut süüja juua sai,
kui kõik `otsas oli,
lasi `jalga Pöi;
lase aga `jalga,
siis sa jõvad Muh;
Lasi `jälga nenda et päkad vilkust Rei;
lasi `jalga,
`joosis minemä Tõs;
`laśkis `jalga,
pani minema Sim;
laśk `jalga,
enäm ei `näitä nägu Kod;
laseme aga `jalga,
ei massa seistä kedägi Krk;
nigu raha kätte saeva,
lassiva `jalga Ran;
võta oma vana kaldsu ja lase `jalga Nõo;
`pesmise kõrd oĺl mul pia käen,
mina lasi `jalga;
sääl minnu tõrõldi,
siss ma lasi varvast Har;
Lasõʔ aga varvast,
mi‿sa˽vi̬i̬l siin vahit Rõu;
teise naha (~ perse) peal ~ seljas ~ turjal liugu (~ lingu) laskma teise kulul elama Laseb teiste selgas lingu Emm;
`kange ea o teise `persi kanigade peal `liugu `laska Mär;
Laiskvorst, [kes] tü̬ü̬d ei viisi tiha,
teise `perse pääl laseks aga `liugu Hää;
`tahtsid teiste turjal `liugu `lasta Plt;
tõise `perse pääl `lingu `laskme Krk;
tõese `perse pääl om ää küll `liugu `laske,
ega `endä perse ei kulu Nõo;
Mis viga tõõsõ naha pääl `liugu `laskõ Rõu;
Kägo pessä ei tii,
munõss tõistõ `pessä,
lask tõisõ taga pääl `liugu Vas;
Taht tõõsõ säläh `liugo `laskõ Räp b. alla sööstma, laskuma; lendama, lendlema siis `laskod [pardid] ka `sinne vette nei `kuiu `juure Vai;
Nõnda kui [kull] kanasega lasi,
nõnda `ehmed keertsid koa;
üks `sõuke sur punane tuli jusku sur ani oli olnd,
lasnd ikke üles ning `alla Pöi;
vahel laseb juuskuĺl linnu parve sekka Muh;
sõgelased oo `kärpse `moodi kirjo `tiibadega,
kui inimese `piale laseb,
veri `lindab Lih;
kiilid,
suured pikad sabad taga,
nagu `parves `lasvad,
`lindavad Aud;
kuĺl `laśsis nagu nool kana `peale Juu;
metsaned lasivad einamalle maha JõeK;
üö luhakad,
käu `muodi lind - - `piale päeva `vieru akkavad `laskma Kad;
pääsukesed lahevad periss seĺla `piale Pal;
kuĺl laseb linnu pääl nõnda ku üits nu̬u̬ĺ Hls;
mesiläse leevä ütte sumakude kokku,
lassiva puu `otsa Ran;
ao tullõh omma˽jo˽`kärbläse üleväh,
siss `laskvaʔ nigu huŕrin Vas;
kahale ~ kahha laskma emamesilase ümber kogunema ku [sülem] kahalõ lask,
sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka Har;
sülleḿ `laśke `kahha Plv Vrd laskama12. a. (midagi) mingisse asendisse, olekusse, seisukorda viima või seadma `seili `lassasse `rohkemb `lousi ehk `tõmmetasse `sisse Jõh;
`laskes sedasi pea teissele ja oligi `surnud Khk;
Siis oli nädal `otsas ja sai öhe päeva `inge tagasi lasta (puhata) Krj;
Ela see kaua änam `öhti,
ta on põsed kõik `alla lasnd (põsed lohkus) Pöi;
lase köis `lõõgamale;
obu laseb pea `norgu ühna Muh;
kui pea `viltu `laskis,
siis kukkus müts maha Mih;
võib vist jo natuke pikemale `lasta `lüpsi (lüpsiaega edasi lükata) JJn;
lasen [varrastel] tõese silmä tõesele `kaala,
kui lõpetan kudumiss Kod;
vokk laheb nöörid `kaela,
pane pilbas piapaku `alla Pal;
`laśsis silmad `alla (langetas pilgu) Plt;
obesel piap iki ohja sikku `oidme,
ei tohi `lonti lasta Krk;
hopõń om `täämbä nii nuran,
pää ribahusi last,
taa õks `haigõ vahest om;
iilä oĺl `kangõ külm,
`täämbä hommugu laśk jo `õigõ `pihmess ilma (soojaks) Har;
`loissu lask kõrvaʔ Rõu; [loom] laśt nõ̭na `nurru Vas;
kõrva `lasknu jo `lonte;
põrmad lastass sippa (punnitud lauad soonde) Se ||
vili lask maku (kasvatab pead), ku nakass pää tulõma Har;
kanda ~ nisa ~ udarat laskma udarat kasvatama enne poegimist udar soeb suuremaks,
lehm laseb udard Khk; [aher] lehm laseb väε udart Muh;
juba akkab `kanda `laskma,
juba akkab vasikas tulema - -
lehm lähäb paksuks sält takka Mar;
lehm laseb udart,
kui `lüpsma akkab tulema Kse;
kaks nädälid `enni `lüpsma tulemist akkas [lehm] udart `lasma Ris;
lehm laseb `kanda JMd; [lehm] laseb jo udarad ja udar lüeb kõvemast VMr;
vana lehem laheb udarad,
õhõv akab nisi `näitämä Kod; [lehm] akkass nisa `laskme,
udart `laskme,
ta tulep kodu jo Krk;
enne kui lehm `poiga akaśs `tu̬u̬ma,
kui ta joba nisa `laskma akaśs,
siss akati talle iki jahu `andma Hel;
pilve ~ villu laskma pilve minema ilma laśk `piĺve ega ei saa hääd haina`ilma Har;
taivass laśk `pilve;
ei˽tiiä˽no kas laśk `lämmähe `pilve vai Rõu;
ilm sääd sadama,
lask `nu̬u̬rdõ `piĺve (ilmuvad õhukesed pilved); ilma lask `villo Vas;
silma(laugusid) kinni ~ linku ~ looja laskma suigatama Kui `jõuata `enne `koitu kõik ahed maha ja õled rabistatud,
`saata ka terakese `laugusi `kinni `lassa Lüg;
Lasen vähäst ajast `silmad `linku Jõh;
Ma lase korra silma `looja Pöi;
`viskam kondi `kuhja maha,
lasem siĺm `kinni Hls;
lassi siĺmä pilguss siĺmäd `kinni Ran;
leiba luusse laskma pärast söömist pikutama lähän `leibä `luusse `laskemaie Lüg;
lased `luusse `leiba sööma `pεεle Khk;
laseb `leiba `luuse Tõs;
lähme aame nüd `leiba `seĺga ehk lähän lasen `leiba `luusse Juu; [nüüd] kuluks küll `leiba `luuse `lasta Kad;
vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et laseme ivä `luie `sisse Ran;
`pääle söögi oldas lebaluusi laskman sängun Ote;
ma ei˽makaʔ,
ma˽lasõ `leibä `luuhhõ Har b. laskuma, langema või heitma `tõine `õskab üväst ujuda,
siis laseb `põhja (sukeldub); kana laseb kukke ette ludu,
et kukk `pääseb `selgä Lüg;
`päivä `lasko `alle,
`lähtö `luoja Vai;
tegad `ristisid ede,
`laskevad pölili,
`andvad maale suud Jäm;
`öhta kaste laseb `pεεle;
oled sa väsind,
lased millegi `naale,
`ingad Khk;
Veri lasi palge (näojume taastus) Emm;
`ilma `paaladeta sukad lasid `lörti Käi;
elu mured `laskid münu `pεεle Phl;
küll o sańt,
kui täie kõhuga peab kummargile `lasma;
laseb käsi põnsaksile Mär;
`põntsa `laskma (pikutama) Kse;
`laśsid `senna kükakile Vän;
ma lasin küll otseti,
aga ega sis `rasked und ei oln Ris;
`laśsin `siia pengile küĺleli maha Juu;
sülita enne kolm `korda maha kui maha lased,
siis ei akka maast midagi `küĺge HJn;
ma lahen ennäss põĺvili;
lahema `maoli `natke `aega,
siis lähmä tüäle;
kana laheb ennäss `lońti ja sorokile Kod;
`laśsis roho `peale siruli Pil;
mia lassi külliti maha Krk;
lassid maha nellä käpä `pääle;
kui `kartuli võtad,
siss oled iki `urvi,
kui põĺvikeli ei taha `laske Ran;
Maailma `kõrge läve,
laits laśk kõtuli `pääle,
läits `vurtsti üle läve `väĺlä Rõn;
lätt ja lask põĺvildõ mahaʔ,
nakkass `pallõma Kan;
mul tüküss uni `väega `pääle,
ma pia maha `laskma Krl;
must härm laśk mullõ nõ̭na kottalõ mahaʔ,
ta õ̭ks mullõ `surma tähendäss;
saʔ olõt `täämbä henne nii `loissu `laskõnu,
ei olõ sukugi `sirgõ enämb Har; [lehm] `tahtsõ `nüsmise `aigo `maahha `laskaʔ;
Suiḱ ja suiḱ,
a viimäte laśk mättä pääle piḱäle ja˽jäi uinussillõ Rõu;
ku ma lasõ `nindä `nõ̭õ̭ku,
sõ̭ss ma ei istu˽`truksahe Plv;
Hummogu `häste `varra ja õdago jäl˽ku `kastõ `maaha laśk Räp;
lasõt kõtuldõ `maahha Se13. a. (koos adverbidega järele,
järgi,
tagasi)
järele, tagasi andma; (mingit omadust) vähendama, endisesse olekusse viima sa pidid kohe sen `suodi järel `laskema,
kui puhk tuli,
et ta `paati ärä ei `kummund Kuu;
sepp tieb pajas tüöd,
kui raud lähäb kõvast,
laseb tules tagasi Lüg;
Lase nöörist natuse tagasi Jäm;
see nuga oo paĺlo kõba,
`tarbis tagasi `laska Mar;
Lasõ `ankru ketti viel `järge,
muedu akkab `lainõga `tõmbama Khn;
kui tahetakse `laumad `lõnga,
siis lased siit vähe järele - - [voki] kabja kruuvist sialt KuuK;
ku ta (kirves) `liiga kõva,
siss piat tagasi `laskme Krk;
`langa lastas tagasi,
ku um `iibä keeruh Lei b. (koos adverbidega alla,
järele,
maha,
tagasi)
alanema, vähenema; taltuma siis kui oli leib `alla `laskend,
siis panime jahu `juure Kuu;
`leivä `taigina `lasko `alle,
kui leib on segatu Vai;
vana isa jalad ka paisetand,
`pääva `ütleb natise tagasi `laskvad Khk;
laps rubis - - siis tulid pisigest krellid ja `lasksid ise `alla `jälle,
pole neil `rohto ega medaged olnd Käi;
paistedus laseb maha;
Kui merevesi `alla lasi ja voo pöhjast oli,
siis sai `lesta Rei;
jää oo `alla lasnd Mar;
pärast mõisa ärra viha `laśkis järele ja jät́tis ta `seia koha `peale järele HJn;
leib laseb `alla,
siis võiks `sõtkuda Ann;
siis on leib paras,
kui akkab `kerkima ja on juba `alla last,
siis on juba apu Kad;
ilm om tagasi `lasken (soojemaks läinud) Krk;
`paistusõ um tagasi `lasknuʔ Plv ||
hinda alandama tεεb kas ta innast veel maha laheb Khk;
kole tüir,
ei lase `alla,
tingib `kangeste Jür14. a. lööma lasen `siule kebiga pähä Vai;
Oli vanale öhe lagipeale lasnd Pöi;
lasen vastu `kõrvu `sulle Kul;
üks `ränkä kuri inime,
tõmmab kätki alt puu ja laseb Vig;
lasi teisele `kaikaga mööda pead Trm;
kubijas `lasknu kepiga üle kühmu Rõu;
läbi laskma (äkkhaigusest) rabadus on küll old teine kuri,
last teise luama läbi VJg;
`lendaja laśks looma vanast läbi. ku südame `ümmert olli läbi `lasken,
siss sai loom `otsa Pst;
loomal ütelts,
`lendäje lask läbi;
lehmäl `lasken massast läbi Krk;
nippi ~ (nina)nipsu laskma nipsu lööma ma lase `nipsu Muh;
laśkin `tälle ninä `nipsu sõrmedegä Kod;
ma lase `nipsi sul nina pääl Krk;
ma lasõ tõsõlõ niṕpi sõrmõ ja päḱägaʔ Plv || (sõnakuulmatust) `kullõ‿ei ta immä enämb,
ta lask jo imäle niṕpi enne sõrmõga Har 15. a. midagi küljest heitma, eraldama kana laseb juo `sulgi maha - - akkab sulitsemma Lüg;
puud `laskvad `raagu Khk;
loom laseb kevade `karva;
kanarbikud oo `õitsed maha lasn Muh;
sügise,
siis akab puu `lehti maha `lasma Käi;
lina akkab `tüikast `lemmid `lasma. laseb `lemmed maha,
siis o parass `kiskuda;
ku kuusk laseb okast,
siis kuu aea perast tali lähäb Vig;
kui suvel lepad lehed maha lasevad - - siis talvel tuleb sel aeal suur sula Mih;
õunap̀u lasi kõik õunad maha HJn;
kana,
ani,
pardsi,
kiḱk laseve `suĺgi maha Hel;
`paklanõ rõivas lask putsu,
villane rõivas aja `villa Har;
lapsi ~
poega ~
sülemit laskma peret heitma puud akkavad peret `laskema;
sie (mesilaspere) lasi sääl neli `poiga ja esimene poig lasi ka viel poja Lüg;
mesilased `akvad `peret `laskma Khk;
mesilased lasevad peret Trm;
siss ku mehiläne `poiga laśk,
siss läits oma perega `sinna tarupuu `sisse;
mehiläne nakap peret `laskma Nõo;
ku˽mihidse˽`poiga `laskõva,
siss neid `sautadass Har;
minev`aaśta laśk üt́s taro kat́s süĺlemet Räp;
meiladseʔ `laskava `lat́ši Lei b. maha langema, eralduma lese tamm - - jätab sügise omal lehed `pääle,
ne‿p lase maha mette Khk;
õunad `laskvad maha (kukuvad puult) Muh;
lεhed `lasvad maha puust Käi c. paljunema, sünnitama täi lask `poiga;
taa naanõ laśk ti̬i̬ pääle uma poja;
ku˽naanõ `poiga laśk,
siss `ańti taad ti̬i̬d Har 16. a. eritama, (endast) välja andma, puhuma `suitsu `laskema (suitsetama) Vai;
koi`valge `aeges tuli tuliänd ja `laskis `sätmid `väĺla Mih; [pull] `uhkab,
ähvardab sarvedega teist,
isi läbi nina `nuuskab,
laseb `õhku Hää;
kaśs `laśkis turts ja turts koerale `vasta `siĺmi;
`ämlek laseb `siidi,
on nihukesed siidi nöörid taga Juu;
kui `surnud majan one,
siis `lastse kadaga`suitsu Kod;
mõni pada laseb sinet,
`suurma puder lähäp paan sinitsess Nõo;
pada laśk `tossu San;
raudikõsõʔ haina sisen,
`laskvaʔ kipõd,
nakass iho `õ̭hkama Kan;
petäi lask paĺlo `vaiku Rõu;
mõtsast koŕaśs [tark] nõia `kõldu ja laśk noidõ `tossu,
sõ̭ss eläjäʔ `naksõva `sü̬ü̬mä ja `ju̬u̬ma Räp;
hobõssal jo lask `nõlga Lut;
marja, niiska laskma kudema Aavid `ööruvad `peale öheteise `vastu ja `lasvad `marja Pöi;
lutsu kudu,
ku `marja lasep Trv;
esäne kala timä lask õks `niiska Se b. (eri ühendeis) peeretama, haisutama lasi `sussi,
tegi `alba `aisu Jõe;
süöb ja laseb `persest `vällä kõhe;
mõni on `kange sitta `aisu `laskemaie,
ei pia `perset `kinni Lüg;
Kis on sii jälle perset lasnd,
keik kohad santi aisu täis Emm;
laps laseb `tuśsi,
vana inimene laseb sala sitta Mär;
lapse `kohta ikke nagu `öetasse,
kuule poiss,
sa oled `puksu `lasnud PJg;
laseb `kanda,
mõeub pähe = peeretamine Hää;
kas sul äbi ei ole,
võeras inime siin ja sa lased `puuksi Saa;
laseb aga salaja `tolmu `jälle Ris;
sala laseb `vingu Kei;
`laśsin takka `kärtsu nõnna et,
seest ajas nii täis Juu;
parem lase üks pauk `pieru,
kui nisukest juttu aad Sim;
kuule poiss,
sa ei ti̬i̬ muud kui `ühte lugu `kärtsu lahed aga Trm;
kui `luhvti `laśsis või peeretas, [öeldi:] laheb `pussu Ksi;
lait́s lasep `piuksu;
sosin sitta `lasken,
paĺt ais kuulda ja äält ei kuule Hls;
sa olet sitta `lasken,
irmust `aisu tule;
lase perset siss ku kõtt puhutsen om Krk;
lasep `pi̬i̬ru nigu mürin Ran;
tädi võt́t aenakoti `säĺgä ja laśk `pi̬i̬ru partst Nõo;
ku `ku̬u̬tõga pessät,
siss ei tohi `pussu `laskõ;
ku peeretät,
siss peeretät,
ala `lasku sala `tsośsi Har c. urineerima, ekskrementeerima lähän vett maha `laskemaie Lüg;
läks `oue vett `laskma Ans;
kõht `lahti,
laseb nagu kure jook Kse;
ma lähen lasen vee maha Kei;
lammas laseb kust Juu;
oinas `laśkis kotta suure oidu JJn;
pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale - - `vaata et `sulle sialt pähä ei lase VMr;
laheb nõnna et vikerkaar taga,
kui kõht `lahti Lai;
tüdrukud `öeldi `praoga,
et laseb praost,
poiss laseb tilsu otsast Plt; [hani] aab pugu täis,
tagant laseb `välla Vil;
mõnel lü̬ü̬b irmuga kõtt `valla,
no sis võib `pöksi kah `laske;
üits julk maha `lastu Ran;
vanatońt - - lasnu toomepuu `täitsäni ligedass Puh;
al(l)a ~ alle laskma aset märgama laps on `üösse `alle `laskend Jõh;
see laseb ikka ala,
see on sihand viga Ans;
laps on omale `piśsi `alla last Juu;
täna `öösse `jälle last `alla Lai 17. a. (tuli)relvast tulistama (ja tabama); (noolega) märki laskma; jahtima Isa läks mere `ääre `püssügä `partisi `laskema Kuu;
pani `püssi pale ja `laski VNg;
kahe `laskemisega sai jänükse kätte Vai;
püśs oo tühi,
ma `laskesi tühjaks;
see oli jäle tappamine,
merest `lasti suuretükkidest;
poisid `lasvad noolega `märki Khk;
Jahimihed `aksid `metsas `püssi `laskema Kaa;
kolm `pauku lastasse ikka `järges Muh;
Lasi naa‿t roud punane Emm;
mina ei mõesta püssiga `laska Kir;
`laskis kogemata püssi `lahti Kse;
püssiga ikke `märki lastase Tõs;
Püss lüeb `laskõs tahakohõ;
Maesõmaa `metsess suab `tetri `laska Khn;
`riivlega `lastse `luikesi Saa;
`röuged rikkosid nönna möne inimese nägu ää,
nagu `aavledega läbi `lastud Ris;
miilitsad `laśsid neid metsa`veńdi Juu;
siĺm viel seletaks `lasta,
aga jalad ei käi;
pääsuke isegi täbar lennust `lasta JõeK;
oli last põdru Tür;
lahevad neppa ja muid `linde; [ajujahil] `laśkjad one taga ja inimesed eden one `aajad;
vibu püśsigä lahevad,
`tõmmab nüäri `amma `piäle ja laheb nuale `väĺjä;
mina lahen ike `märki,
sinä ei lahe tarele kua `külge Kod;
ei saand lasta kah,
püśs tühe SJn;
lase püśs `valla Hls;
`soldani laseva `püssi;
lääme nu̬u̬lt `laskma Puh;
tu̬u̬ poig `olli sõa `aigu lasnu `endä puruss;
minu `endä `mi̬i̬segi laśk täppi;
küti `lasknava siss `sinna uniku seḱkä,
kos soe purelnuva;
poiss kärdsutap `püśsi Nõo;
me `laśsime `põtra,
es lähä `külge Kam;
`suuritükkega `laśti - - mõts oĺl kõ̭iḱ puruss last;
no pandass laud üless,
`piirdu `lastass (märki), sinna˽piiru `sisse Har;
esä läbi luh́t`aknõ laśk,
ni taṕp `hauka arʔ Vas;
`nuuti `laskma (vibu laskma) Se ||
käivad `piale ega `öösse `märki `laskmas (tüdrukutega magamas) Krj;
`mölder,
see pidi ikke `öösse koa `veśkis olema,
mud́u käesid kukke `laskmas,
käesid varastamas Juu;
sa nakkat varõssit `laskma (haigutad) Räp;
mõnikõrd `tühjä `pauka lask `vällä (valetas) Se || (haletsusväärsest inimesest) Sa oled tänä `jusku `lastud vares - - `ninda lodagalla Kuu;
nagu lastud vares teine Rid;
Nagu `lastud vares sorakil Han;
`Lastud vares kardab ju `varjugi Hää;
käis siin `ringi nigu `lastud vares VMr;
maha laskma surmama, tapma `kullisi `lassasse maha,
aga neid ei `süia Lüg;
`laskes `püssügä karu maha Vai;
akkasid `püssi `laskma,
lasi ennast ise maha Krj;
poiss `laskis kure maha Muh;
tä oli `eese maha lasnd Mar;
selle mehe `lassime maha `u·ndre·hti Mih;
`põtru ju sii maha `lasvad - - irmus visad `olle `laska Aud;
`laśkis jänekse maha Jür;
sie ei last valla maa pial maha `lasta HJn;
varas `laśti püśsiga maha JMd;
sie oli ennast maha last VMr;
laśk mehe eenämite `piäle maha Kod;
`jõulu `lauba `öössi `laśti maha,
see`samma mees Plt;
seni olli pauguten ku olli maha `lasken Krk;
sõa `aigu lassiva `ulka inimesi maha;
ärä mine,
na viivä ja laseva su maha Nõo;
ma˽lähä lasõ varõsõ mahaʔ Har;
timä tah́t pińni `maaha `laskaʔ Rõu;
laš́k `maalõ Lei;
rabapüssi(ga) laskma euf peeretama `enne `joodi petti,
pärast `lasti raba `püssi Ans;
kes seal raba `püssi `laskis Muh;
raba`püssi võib lasta ilma ialeta koa PJg; [kui] piäretäd,
si̬i̬ one si̬i̬ rabapüss Kod;
ma lasen sind raba püśsigä KJn;
lät́s nulga takka raba`püśsä `laskma Har b. õhkima, lõhkama kas lasivad `sakslased tämä (veski) `ohku vai venelased Vai;
mis paugud ne köevad,
seal lastasse vist kive Muh;
`enne üksvahe ikke `tihti `laśti kiva `lõhki Juu;
nied `tahtsid jo sadamad kua purust `lasta VMr;
na oss tinamendiga selle maja puruss `lasken Krk ||
Lapsed lasid elud üles (põletasid majad maha) Emm c. praksuma, paukuma (hrl pakasest) aia `teibä lasev `laksi,
vällän om laksi `laskje küĺm;
küĺm om vällän nüid,
`pauku lask katuss Krk;
mul lei iks kõrva seen,
`tiksi laśk Krl;
väläh um `väega külm,
`tiksi lask Plv;
`kullõ `pauku lask,
külm tulõ;
ku puuʔ härmäh ja `tiksi lask,
sõ̭ss um külmä vana väläh Vas;
kõva ḱulm,
lask `tiḱsi ja aia˽`paukvaʔ Se18. lõbusalt aega veetmaa. kurameerima, flirtima; liiderdama, seksima (sag mitmesugustes ühendites) Omal `suured `lapsed,
a laseb `ringi `teistega IisR;
`Ingel lasi `poistega `ömber Rei;
Nii kaua `laskis kender`lenti,
kui omal laps oli kää Han;
Kes oma naise juurest teistega laseb,
si̬i̬ on ooratäkk Hää;
naene `laśkis `lipsu `metses teste mestega Juu;
`põesa all - - selle suure `laskmese `piale mis ta laseb,
piab ike tagajärg koa olema Kad;
ta laseb poistega `ringi VJg;
poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti,
`laia `arvu lahevad;
tüd́rik selle poosiga laheb `servä;
akab `võõra miessegä `ümber `laskma Kod;
mis ta (poiss) muidu käib sial,
käib `sihku `laskmas Lai;
see [tüdruk] on üks suur `laśkja,
laseb kõigiga;
alt aisa `laśkja - - laseb lükata ennast salaja;
laseb `lit́si,
käib `ooramas;
mõni mehe naine ka laseb ringi,
kuradi oor Plt;
tüdruk lasep poistega;
ümmer`laskje (kõlvatu tüdruk) Krk;
Lask egaütega ümbre,
kes õ̭nne esäne Räp;
tagasi laskma seksima õli ulk `aiga `tütrik,
siis käis kõrd kuus vai kaks `linnas tagasi `laskemas;
lähäb laseb `preilida tagasi Lüg b. (eri ühendites) lulli lööma, laisklema luuspuud `laskema Kuu;
Ei `viitsi tüöd tehä,
`laapis `õtsida ja `lainas,
lasi `lainu;
lähäb magama,
laseb sia `nahka juo,
laisk Lüg;
Ella oo seike löbus laps,
muud kut aga laseb lilla Kaa;
teised pikkavad `koplis `niita,
ta laseb `peale luuder`punti Muh;
Tüdrik akkab kua juba luus`lanti `lasma Han;
laseb kadalippu elu aa,
ei akka `tööle vahest Juu;
lask luus`lanki pääle ja kõńd külä `mü̬ü̬dä Hls;
ta ei anna `vällä tühü tat,
lask kodun `lirku;
si̬i̬ ei viisi keäk tetä,
paĺt luśu lask Krk ||
`lonksi `laskma (tukkuma) Räp19. (lausenäited, mis ei sobi eelnenud tähendusrühmadesse) võt́tis teesel kraest `kińni ja `viskas üle ree eäre maha,
vedas siis sedasi loha järel - - ütles et `laśsin `talle `lośsi Juu;
nüid on kõik nõud pidetud ja plaanid lastud,
lahevad `kõśja mineki nõu ja pidäväd `plaani Kod;
teene poeg `laśkis ennast sõedu `alla Pal;
temä (imik) laśk `lihvi rinna otsage;
mea ei lase tal tuult alt - - ma‿i jõvva tat liigute Krk Vrd lahetama,
lasetama,
laskuma
lits2 lits g litsu SaLä Kaa Pöi Mär Kse Saa Juu uisk, jääraud poisid `söitvad `litsudega jää pεεl Jäm;
kui mina poisike oli, pole nii palju `aega olnd, et oleks litsud ala saand, `aeti vörgu taa Ans;
mool es ole `litsu ka all, ma‿s seisa ju libe pεεl `püsti ka Khk;
Pole vanade meistel `sõuksi `litsusi ja `suuski `öhti olnd Pöi;
poisid teevad `entele litsud ja käevad nendega jää peal Mär || (uisutamisest) poisid `laskevad `litsu Khk;
poisid `jooskevad `litsudega Mus;
käevad jalgrauaga `litsu `laskmas Juu Vrd trits
liugamine,
liugamini `liugamine VNg,
-mini Kse libamisi pojad `laskevad `liugamine mäest `alla VNg;
läks määst `liugamini alla Kse Vrd liuga,
liugamis(s)i,
liugumini
maa1 maa (moa, mua) üld
1. maakera a. maailm; meie planeedi pind elukeskkonnana (ka vastandina taevariigile või põrgule) Palub omale maad ja `taevast abi Kuu; `Enne oli mies maad ja `ilma (mida kõike) lubama - - siis teind enamb juttugi IisR; ju maa pεεl pailu `riikisid on Khk; nεε mei mette änam sii maa pεεl (keelejuhi ütlemine jumalagajätul); teist nii `öölad mina äi tunne mette maa `pεεlged Käi; ega nii elmast maast (kaugelt) ei olnd `lapsi [koolis] Rid; eks ma olen küll maa peal `raskusi `tunda saand Mär; lapse irmutis oled moa peal, irmutad ja koĺlitad `lapsi Tõs; olen maa pial üks `terve inime oln HMd; Maa ja taeva vahel ruumi küll Jür; kui inimene on ike kõik maa pial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; kolmekeisi me mua piäl õlema, kaks sõsart ja üks veli; si̬i̬ mu̬u̬d sigineb mua `piäle; `niskess nime ma ei õle mua piäl kuulud Kod; küll se maa on suur ja lai, tagaspidi `Põltsamaad on veel talusid nalj Lai; vanakorat om nüid maa pääl, küll `mülläp; jummal `säädnu vikerkaari `taivade `pilvi `sisse, et maa pääle ei piä enämb vi̬i̬uputust tulema Nõo; toda ei lövvä sa maa päält ega `taivast kah Kam; üteldäss küll, et taivass ja maa lätt ukka Ote; ma‿le havva inemine, ega ma inäp maa inemine ei olõʔ; mis `mõisa neil jaka om - - ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har; naid pratu ja hät́i um maast `taivaniʔ (väga palju) Rõu; Maa pääle ei mahu, taivahe ei taheta ja põrgohe ei päse Räp; mis tuu minno vanna inemiist viil sinnä maad-`ilma pite vitäʔ, sis paŕep aja˽jo kotoh ar elävält `hauda Se || piltl ta `pööras küll maa ja `taeva pahupidi, aga võta näpust, mis läinud, see läinud Saa; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ (võõrastele) ärʔ Vas; maad ja ilmad ~ ilmast (ja) maast ~ ilma ja maad (jututeemadest:) sellest ja teisest, paljudest asjadest Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; teab elmast maast seletada Mar; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; pajatab ilmast moast kokku Trm; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad Plt || ilmast maast (kõikjalt) tuli kokku [inimesi] ussi sõnu `viima Kse; maa ja ilm väga palju, küll ja küll neid puid on miule maa ja ilm Saa; siin on maa ja ilm `ruumi Krk; maast ega ilmast (taevast) ~ maad ega ilma (taevast) mitte midagi, mitte vähematki s‿õlin kaks vai kolm `päivä ja üöd `ninda, et midägi en `tiedänd maast ega `taivast Lüg; Ei tiand maast ega `ilmast, kus maa`kolkas sie küll õli üläs `kasvand Jõh; `Juuva täis, ei tia maast ega `ilmast; Paks udu, näe maad ega taevast IisR; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab, et näe änam maad ega taevast Pöi; Akkas kolõdad `muõdi `tuiskama, et olõss mitte muad ega taõvast nähä Khn; `ennemuiste olid inimest loĺlid, nad ei teand moast ega `taevast Juu; temast ei tia maad ega taevast JMd; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; minä õlen nõnna rumal, et ei tiä muad egä `ilma Kod; eläb ku tońt üksindä, ei tää maast egä ilmast Vil; südä iki valutep, et sa‿i näe mitte taevast egä maad Krk; sadasi maha, ei tiiä maast ega ilmast Ran; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; tä es tiiäʔ maast es ilmast Se b. planeet ojatäht o ele erk täht, `körges paśtab, `löuna `sisse läheb Maa `varju Krj; päe ei kei, ike Maa keib [ringi] Tor; Maa `käänäp `ümber San
2. maismaa; mannermaa; sisemaa `tormiga kui vesi `touseb, siis vesi tuleb `maisse Jõe; `rannamies old `jälle maal `silku `kauplemass; tulid `toisep̀uolt Purekari `maisse Kuu; vihm ei jää tulematta, kajagad on maal Hlj; sügaval maa puol `kanneda `pasli VNg; `meie elama maa pial, aga `Suure`saare `suomlased elavad `saare pial Lüg; `este `tahtosin, et tuon jo tänä rüsäd `maale `kuivama; tuul oli maa puolt Vai; meri touseb loeks, tuleb `kougele `maale, sügise sedasi Jäm; lehma sain säält maalt (sise-Saaremaalt); laevtega läksid vahel siit alt, läksid ikka linna ala kaladega ning siis obustega läksime maad `koutu Ans; mihed väljas (merel), maal tuli pöleb, näidatse, et mihed maale osavad [tulla] Khk; minu kasupölve aja sees on Salme jögi ummistund, viimaks läheb maaks Pha; äi nämad es karda kedagid, maa ega mere peal Vll; Vahest sügise suurde `tormide ajal mered tulid ää tükkis `moale, tõusid nii `kõrgese; Kala koorm `pandi [rannast] peale ja `mindi `moale `müüma; Astu edasi, `kindel moa jala all (merelt tulles) Pöi; nee (väikesed kalad) oo maa eares, sügavamas oo ikka suuremad; `kõinlased köivad `jalksi moal; laevapoiss `tulli moalt `leiba `viima Muh; Vanaste tulnd poomvilla laev Köpu alla `maale, siis inimest said sääld poom`villa Rei; tuul puhob maa poolt Mar; maa sees `köidi talve `reega [kalu] `müimas Tõs; `Sioksõ paksu jõlmaga ei maksa mua piält `vällä `minnä; Tormaga ei maksa mua iärest `küüsi `lahti `laska Khn; kammilaid, noh neid ikke `tõivad - - rannarahvas ike `maale‿s käisid jälle maalt omale `leiba saamas juo ja KuuK; nuarits on nisuke `suarma `tauline luom, kes elab kuival mual Kad; rükki kõrduse aal on kajakas kõhe mual Kod; kuiva maa `kaptengi oli olemas, see oli nöök `ütlemine Lai; või mia mere veeren ole elänu, maa sehen siin elä Hls; mu˽veli oĺl kõ̭iḱ se sõa aig laiva‿päl madrussõn, noo om jo maalõ tulluʔ Har; järvehn oĺli˽nii suurõ˽`lainõʔ, et lainõʔ visaśs kalaʔ kavvõdahe maa pääle Rõu; hädä maah, hädä mereh (kõikjal) Se
3. a. maapind, pinnas maa on `oistund, maa `oistub kevadel, kui on `külmand maa, siis kevadel `oistub Jõe; `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus inimene ei kannata viina juurde võtta) Kuu; kivine maa on, mis on vähämb kivi täis, aga kivistikku maa on `puhta kivine; sie on taga `aetod poiss, `tütrikud ei jätä maa `allegi tõst, säältki `õtsivad üless; Täma käib maa sies tüöl, lähäb maa `sisse `tüöle, on vagunilugija Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt; `Ninda kõva maa pidi ikke õlema, et obust `kandas Jõh; `Päesukesed `vilksavad maa rajalt vihinal `kassi iest läbi; Kus ma ikke olin, ega ma maa `alle kaduda‿i saand IisR; perast soda oli siin keik `maaga tasa (kogu küla maha põlenud) Vai; mönes kohas mättad, siis jälle sile, sedine `mätlik maa Jäm; rabas on mäda maa, `leikab läbi; mis `körgemad maad on, sääl rohi `körbeb εε kuiva ajaga Khk; `lambad söövad maa `urmsseks Mus; Seal oli kõva maa, mis seal viga oli `eina teha Pöi; see `olli ikka `sõuke ea vihm, mis moa ühna tümaks tegi; `õunbu oksad `vaovad maini Muh; laastet maal on palju maasiged Phl; maa oli aleks põletud LNg; [puutelgedega vanker] `sõitis `rohkem `pehmed maad Rid; tänä oo `nõnna ikke lund sadand, et oo maa `valgeks teind Mar; nii kõba maa, ei saa teevastki `sisse Mär; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön Var; maad ligi lähäb [taim] mädanema Mih; `loiklene maa, küngas ja `jälle loik PJg; mis `turvlane maa, siis on `tarvis kütist teha Ris; siga `püörand ää kõik selle moa Kei; kuib moa, see vihm vaob moa `sesse, kadund kohe Kos; kuiva välk - - lüöb `õhta pimedas, madalas, maa rajal Amb; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; siin on madalad maad, kõik kraavid vett täis Tür; sie ilm tahendab easte moad Koe; Kui Tammikust `tulla, akkab ilusam `sirgem maa, enam põle mäge Sim; vana rahava kuńss õlema et süĺtä maha `enne ku issid maha, muass võtta ärä moeto (muidu saad nahahaiguse); kadi minu köhä ku mua `alla Kod; sammas - - üks kolm `jalga oli ta maa sehes; maa on ikke pia asi viĺlal ja puul Äks; siin on maad tükati kivised ja savised, aga mägiseid `maasi siin ei ole; värav käis maa raealt Lai; tao vai maa `sisse KJn; kiĺgid, ni̬i̬d karasid nõnda‿t, maa sirises ja särises Vil; [jookseb nii, et] jala `maasse ei putu mitte Trv; `enne es ole viĺla redelid, siss `lü̬ü̬di kärbusse `maasse, lati pääle ja, vili pääle `rõuku Pst; kallakune maa - - vesi vii kiḱk väe `alla; ei ole nüid ti̬i̬d ega maad änäp - - tuhk lumine; maa võt́s `kinni, ańds inimesel `aigust Krk; kui vikatit pandass varre `otsa - - susatass kiil vahele, et ta maad ligi võtab; naese es tohiva tanuta `kõndi, et siss tulna oora põli ja maa lännä `lahki; nüid käevä kõ̭ik `paĺlald, ei ole tanud ei rät́ti ja maa ka ei ole `lahki lännu Ran; maa om jo nii sägävält küĺmänu, `kartuli `küĺmuva jo ärä Puh; sääl om lätte kotuss, keedäp maa sehest `väĺlä vett; laosa `paĺla maa pääl satte maha, es ole kivi es `kandu i̬i̬n; mia otsi, kos laits om jäänu, aga laits nukan nii vakka nigu maa; ku `uibu olliva ubinit `väegä täis, siss ku tu toŕm `tuĺli, siss maa olli ubinist `valge; mõnikõrd lina kasvap iluss ja puhass, mõnikõrd om nigu maa küĺlen `kińni, `sände lühike Nõo; uśsi`maarjapäävä läävä uśsi - - maa `sisse ärä makama Võn; tuisass, et taevass ja maa segi Kam; sügise `oĺli `paĺla `maaga (enne lund) tu̬u̬ varastamine Ote; maa om nii kuiu nigu üit́s puru San; no sannast tuĺlime jo sügüse ärʔ, joba musta `maaga (enne lund) Urv; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; siih kasuss niipaĺlo võid`lille, et `koṕlih kõ̭iḱ maa om kõllanõ; ku om `lambanaha suurunõ palakõnõ palast maad, sõ̭ss lõiv jo lõõritass pääl; keväjä sü̬ü̬ maa lummõ Vas; lätt maad pitih Lut || sõematagu miu maass vai massass, mia ole iks va Miku Juhan Nõo; maa alla vajuma ~ tükkima ~ pugema (häbi-, piinlikkustundest) kus sa lähed selle äbiga, kas poe maa ala Khk; ma äbi pärast vajuks kohe maa `alla Pal; temä sai silmä ninda äbi täis, et ta oless või maa ala tükkin Trv; täl nakass tollest nii äbi - - oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; mul sai ni˽häpe, et maʔ oless vai maa ala˽tükkünü Har; et maa must (kirumisest) vanamis `põhjas sind et mua must Sim b. põrand vm aluseks olev pind magamine ei `anna `maani `särki, uni ei `anna `uuta `kuube Lüg; tegad `ristisid ede, `laskevad pölili, `andvad maale suud Jäm; Ruut oli kena küll olnd, leit olnd moani Pöi; jõkid `ollid `õndla august saadik, aga kuued `ollid maini Muh; Omal veel perse maa külgis kinni (on noor) Emm; siilik nii pikk `tehtod, üsna maani Mar; kört oli `maaga tasa, jalad ei paisn `vällä Tõs; `eńtsed `riided olid maani, jala pöia `piale `tehti kördid Aud; `enne olid [seelikud] jo maani maas VMr; kummardab `maani Trm; `niiske `uhmer oli, maast oli üks nõnna `kõrge Pal; sannan suits `maani Trv; mõni lää sedäsi paksuss, kõtt lää maass `kinni (tiinest emisest) Krk; trambib `jalgu `vasta maad nigu ull; tu̬u̬ jagu jalast, mes maad pidi ju̬u̬sk, pidi tävveste `õige olema Nõo; ku venne naisõ `keŕküde tuĺlivõ, siss es olõki muud, ku üit́s risti ette `eitmine ja `maani kumardõmine San; mõ̭ni vedä `jalgu maad `mü̬ü̬dä Krl; ku tu paugutamine oĺl, sõ̭ss tõõsõ oĺli˽kotohn põrmandu pääl maahn Rõu || piltl oh kui aka `mõtlema, südä lääb muani `lõhki Kod c. (üldisemalt, ka fig) ala, ruum, koht ei `löüdänd maad, kus `seissa; `anna miu judule ka maad, lase `minnu ka `rääki Vai; kui vanad inimesed rehe tuba tegid, siis `kεidi tule tukiga `ümber tua, sest saadik `anti suitsule maad Khk; Nooda looma maa (noodatõmbamise ala) `tehti meres kividest `puhtaks, kivide `otsas käristas nooda ää Pöi; `aigus võtab maad Mär; iga looma ehk `ankru maa peal piab olema neli `märki HMd; Anna ruumile maad (mine eest ära) Trm; läksimä üles püügi muale (kohta, kus võrkudega püüti) Kod; Pada ei või `riiki täis `panna, põle keemese maad SJn; lastel ei ole muial maad; temä sugugi tõisel ei anna maad eläde; selle inimesel ei ole naĺla maad (ei mõista nalja); tal olli vanu jutte, ta neid sõa maalt (sõjaväljalt) sai; mea ole nüit peśs `tervise maal (tervise juures); ullul ja rumalel anna maad (anna järele) Krk; naĺlal om õks enämb maad ku˽tõ̭õ̭l Har; `mõtlõ˽tu̬u̬ vere valangut, säidse inemist tapõti katõ versta maa päält Vas
4. viljeldav pinnas, põllumaa kui ei `jõua arida ega tüöt teha, siis jättad maa `süöti; maa on pien, `rohtost puhas Jõe; Üheksa `päivä `enne rukki tegemist `kõrdati maa `uuesta üläs ja siis `ääseti maha, `tehti maa kõik `valmis Jõh; maad `künnedä madalukaiselt Vai; liivane must maa, aga ta‿p vöta `sahka adra `sisse Jäm; see pöld pole väge saandkid, see oo ise rammus maa Khk; Uus maa, sellepärast kasvatab ka; See on `söuke `pörgu maa (vilets, lahja) Pöi; maa `ingab siis kui `jεεda kesasse, siis maa `puhkab Emm; kõre maa on üks kruusi rõhk, üks va vilets maa Mar; `kaevab labidaga maad Kul; paĺlu uut maad `juure teind Mär; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; Sedä `põldu iäks muaks ei sua Khn; va `lahtine maa (kesa), selle sui taal ei ole `vilja kedagi peal; mulla maa, kui sa ikka väge annad, see oo ia viĺla kasvataja maa Aud; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu; Ku sa maast ei ooli, maa‿i ooli sinust ka Hää; lähme uut moad `looma ja küt́ist tegema Juu; Odra ja kardulid said ikke korratud `muasse `tehtud Amb; uad tehakse ikka rammusa maa `sisse Ann; kui maa on toores, siis maa on `täńkjas, tema läheb `kuuli Tür; narri muad üks kord, `vaata mua narrib sind pärast üheksa `korda VMr; kui maa on ia, iast sõńnikud saand, siis ta on rammus ka; sauekad maad on `rasked maad Sim; `tehti `uusi `maasi, purustati kõik karu äkkega ära Trm; järve `kõlda vedäväd `muade `piäle; kruusane mua sü̬ü̬b sõnniku ruttu ärä Kod; siin on musta mulla maad, aja adraga nii sügavalt kui tahad Pal; kui maa rammusam on, siis [rukis] aab `poega, kui maa kehva on, siis ta ei jõvva `aada Äks; minu isa `ütles: alb mees jääb ädasse ia maa pial, ja ia peremees elab `äśti alva põllu`maaga Lai; ku sul maa valmiss om, muud ku `viska maha (külva); ni̬i̬ `maase om puha ää, neist maadest saa `leibä küll Krk; sulane läits `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; adraga vaja `lu̬u̬ma minnä, ader lu̬u̬b maad Ran; maa om ää küll, aga maa tegijit ei ole; nigu Miinä es pia maad, puha tõese näppe vaheld vaht; maa ei lase `endä mõnitada, maa taap väge ja maa taap ka arimist Nõo; si̬i̬ maa oĺl nigu ristikaina sü̬ü̬t́, nigu puhanu maa `rohkemb Ote; ku sa maad üt́s kõrd petät, maa pett sinnu ütesa kõrd Har; `vahtsõt maad tei manoʔ; ma ti̬i̬ no maa arʔ ja panõ kuŕgi˽ka ittu; Kehvembä maa pääle tet́ti kaar, parõmba maa pääle `kartoĺ Rõu; maa um rüä all Vas; sul maa joonõh (korras, väetatud), mis viga eĺläʔ Se; ku sa äi anna maal, siss maa äi anna sul kah Lut || piltl maa toedab meid `kõiki Ran; maa om tu̬u̬ emä, kes inimeisi ülevän piäp Nõo
5. kellegi kasutuses või omandis olev maa(tükk), krunt, maalapp minu isa õli `kuuendik, `kuuendikku maa pial õli; `viie `päivä maist `tehti kaks `krunti Lüg; midati maad `uvvest `ümber Vai; teised olnd suurema maa mihed - - Jüri olnd pisise maa mees; sellel puud maad kää (on talumees) Khk; `möisnikul oli pailu maid kää Pha; mina pole mitte teie elude maade sihes keind Jaa; Mõisa moa oli, `sönna küla looma jalg äi `tohtind `minna; See oli koletu maa, mis öhe inimese käe oli Pöi; vabadikel põle maid egä `loome Rid; see oli ilma `maata inimene Kul; tää oo maade piäl, sai maade `piäle, peremehes, sai koha omale Tõs; muadõ reńt oli `makstud Khn; siit Juuriku koha küllest oli tal maa Aud; eks meil omajagu muad ike ole JMd; mul ei õle jala`täitki moad Trm; `taśtid kõik mua käess ärä võtta, aga maja alune `jäeti; siäl o viis peret vai kuus ühe `muade piäl Kod; `kańtnikud tegivad oma päävad `mõisa nende maite eest Äks; mõned talud olid ropp suured, palju maad kääs Lai; `Maade piält ollid suured maksud KJn; siss tulli aig, ku neid `maasit `jaotive; veerek maad om, saa mõni vagu kardult tetä Krk; üits sinu kana jalg ei tohi kooli maa pääle tulla; miu esäl maad es ole, niipaĺlu maad `olli ku lävest `väĺlä tulla, `tu̬u̬gi `olli tõśte maa Ran; mõnel poesil `olli palga i̬i̬st lina pereme maa pääle tettu Puh; nu̬u̬ jaganuva `rüitlidele `väĺlä meie maa, nii teḱkunuva meie `maale `mõisnigu; siin üits veerekene maad `olli, tollegi i̬i̬st pidi peremehele kolm `päivä tegemä; üits jalatäis maad, tollega nüid nii suur ädä Nõo; `u̬u̬ne omma käen, a maa `võeti käest ärä Ote; meil om küländ maad, uma sada kat́skümmend vakamaad Kan; pu̬u̬ltõsõ päävä maa oĺl inne maa `mõõtmist, `pääle `mõõtmist `üĺti `taadrimaa; sääl medä om, `perse laiut maa (väike maalapp) Har; meil oĺl `väikene maa ja suuŕ pereʔ, latsõn `eĺli ma˽kehväste; kel oĺl mesi, tu̬u̬ sai suurõ maa, tu̬u̬ sü̬ü̬t́ maa`mõ̭õ̭t́jat `mi̬i̬gaʔ Rõu; [ta] oĺl mi˽maa küleh poṕs; maa om no käest är˽võ̭õ̭t, a vanast `tahtu es kiä tõõsõlõ adra`täütki maad `andaʔ Vas; `oĺle siss näil siin ta talo, katõ päivä maa `oĺle Räp; maad ~ maid jagama tülitsema, vaidlema, asju klaarima Meil pole omakeskis maid jägada Emm; Turtsakaga ära sa mine maid jagama Hää; mine nüid loĺliga maid jagama Kod; nüid na jagave sääl maad, nüid na `tõmbave Krk; kõ̭ik latse ei ole ää latse, kas tu̬u̬ oppejagi jõvvap needega alati maid jagada Nõo; mina ei lää temäga maid jagama, etse jäägu tu̬u̬ raha tälle Rõn; nakka˽naidõ juudidõga vi̬i̬l maad jagama Kan; Mine no saʔ vi̬i̬l `sääńtside loraśkidõgaʔ maid jagama vai soid `mõ̭õ̭tma Urv; kes jõud sääl maad jagada Plv; puud (ja) maad varandus, maine vara inimene sureb ää, mes sest kaso oli, nüüd kõik puud maad jähid tast maha Mar; mis puud maad su kää oo, et sa teesega õiendad Mär; kõik on ta ärä juonud, puud ja muad ärä priisanud, `terve varanduse Kod
6. a. kaugus, vahemaa; ulatus uss oli tuld vihinäl Jüri pääst `müöde, `ninda et `sendi`meeter maad jäi `puudu Kuu; nii neli `versta maad tuleb `sinne VNg; sie tagumine `kuulus `säältki maalt `siie Lüg; natuse maad mine, seisa `jälle; ons kellud ühes maas (kas näitavad ühte aega) Khk; Virn - - pitk peenike rohi, tükk moad on varrel vahet, siis on jälle lehed; `Laske maa oli pailu pitk, püśs äi võta nii `kaugele; `Eesel aluskuub tükk moad teise alt väljas Pöi; siit oo `sõnna ea laks moad veel; rehi pannasse nõnna, et natuke maad‿o parte vahet Muh; vesi tuleb vahest suurest merest kusa `maale (ei tea kui kaugele) Mar; pika maa takka tuli `siia Mär; üsna jooniga kasvab rohi, iga päev ulga maad `juure tuln; `kostis kos `maale ära, kui lenu lõugutati Han; üle jala maad sügä (sügav) Tõs; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus, kilu`meeter maad ikka teistest `iemal HMd; osalt `müiri on ja muist maad on maha vaun Ris; oras on ikke juba `kasvand, `kämmel moad juba `kõrge Juu; Niievarv piab mõlemast otsast ühe maa pial olema; Kus `maale sie köis siis ulatab Jür; ühe `maaga sai ikke [rukkilõikusel] edasi `mindud Amb; jumakad tõrvaka kännud olid üks `mieter maad `samla sies JJn; tallab seda moad edasi tagasi aśsa iest teist taga Koe; `veśkini põle `kuigi pailu muad VMr; mõni aĺlika suoń - - läheb vahest kohe tüki muad mua alt Kad; pitkä mua tagass tuli `seie `kaugelt `kosti; kui pääv süld muad `kõrgel one, siis tule kodo Kod; elaja `söötmise riie oli - - täitsa nelja nukeline, süld maad oli lai Lai; kruav on üle jala muad sügav Plt; läks natuke maad Kõp; poolest maad laasi oksa ärä; otsa ürjätse om meelest lännu, ma `ütli poolest maad sedä `laulu Krk; obene kerib küll, aga maa ei edene Hel; katuss sai jalg maad paks Ran; tõenekõrd `kõnsit `ulka maad läbi, midägi es ole (marjul olles) Puh; me es olõ kavvõn, veedikene maad oĺlime tõõsõlpu̬u̬l `uśsi Võn; `mõtlõ, `seoni `maani oĺl rüǵä San; ma˽pańni riśtiḱ`hainu jänesseile ja˽lät́si esi lasõngu maad kauõdõ Har; Kullamäe `haudu mano om jo `ilmlik maa Vas; [võrgu] pullaset om paksost küleh, paaŕ `vassa vahet, vai vass maad ütstõõsõst Räp; `küĺbjä lätt `külben, tõõnõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ `kuoni maaniʔ `hi̬i̬täʔ Lut b. (ajalisest vahest, teat määrast vms) Sander oo Seiust tüki maad kolpsakam mees; Ma ole selle aigusega ulga maad peenemaks jäänd Kaa; ulk maad on vähemaks jäänd körva `kuulmene Rei; see maa oo ikke tüki maad parem kui see teine maa oo Mar; sinna `maale oo `aega veel Mär; me `soolasime `teisa (räimi) `sisse ja sõime `siia `maale Pil; Mine anna lehmile süia, aeg sial maal KJn; temä om miust `ulka maad löhemb Nõo; `seoho `maaha olõ ar elänü, olõ‿õ̭ `vaesust nännü Vas c. osa, jagu Põlve alt pireke `alla `poole on jäme säär, see peenike moa on peen säär, siis on luupeks Pöi; Vörgukudumisel juhtub - - ärg sisse minema. Seda muidu välja vetta äi saa, kut leigeda kuiut maa äärest ärjani vörk luhki ja kujuda puuduv silm vahele; rool, lai maa on vee sees, ots käib veidi üle paadi Emm; kui jöhvi maa `otsa löpeb, toleb tohl - - looma hänna tohl Phl; `uutel oherdidel pole ebre maad Ris; vikati rood ja kõber maa seal taga, vikati kand üiavad PJg; aeru änd olli peenempes tett, aeru lai maa olli seidse `jalga pikk Hls; [sukasääre] lai maa om joba är koet Krk
7. a. riik; teat geograafiline piirkond oma maa inimene, sie on oma `rahvusest Lüg; mei maal ei ole `tiigeri Vai; `laevadega käivad soojal maal Jäm; Rootsi on vana `Skandinaa·via maa, `kuulus maa Khk; `Tapjad saadeti enne maalt `välja, Siberi läksid Pöi; see on `vöörod maid näind Käi; `reisisid kõik moad läbi Tõs; `reaksid sii ikke, et meid pidi ää `viidama `võerale `moale Juu; küll tema on maid läbi käind JMd; kuda moa, nõnna viis, kuda lind, nõnna nokk Pal; `viina juvvasse üle maa Trv; egäl ütel oma maa armas, kun sa oled Hls; kui sääl `võ̭õ̭ral maal küll ää `olli olla, aga südä igäts iks esämaale Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirgu - - `suurte `parki (parve) ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; tiä om kõ̭ik maa ja mere läbi `reisünü Krl; näet Rood́si rahvass siin magahasõ mi˽maa seen (langenud sõduritest) Rõu; kurõʔ lääväʔ, pääsokõsõ lääväʔ, kõ̭iḱ nu̬u̬ `lämmäle `maalõ lääväʔ, nu‿mma `lämmä maa linnuʔ Plv b. tühi maa Siber vm kauge väheasustatud piirkond lubatud kõik tühjäle `muale viäda Kod; perremihe `lät́si `mõisadõ ja `ütli üless, `ańdi `mõisnikalõ maja˽kätte ja `mińti siss töhjäle maalõ Har; tühäle maalõ saadõte `vangõ, kerigu `kiskjäʔ ja inemise `taṕja, ar saadõtass tühäle maalõ, Sahhaliini saardõ Se c. suur maa mannermaa minu ema vend käis `suurel maal `tuoma `pääval, `joulu nädälil Jõe; `saaremehed `käisivad siin `suurel maal `kraavisi `kaevamas Jõh; sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; ma neliteisend `aastad ole suurel maal kεind, raavi tööd ole teind ning pargi ehitusi Kaa; Kevade `vöeti puudane leva kot́t `selga ja `mindi suure moa `sisse tööd `otsima Pöi; naesed `lähtvad suurele `maale Lihula `kanti linutama Muh; mool tuli suure maald söbra Käi; `Iidlast läksid suure maale sulaseks Rei; suurt maad `öeldi kah, kui `saarlased tulivad suurele `maale Lai
8. a. teat (maa)koht, kant, ümbrus ühüksa `unti - - läind kohe `ümber Juminda `nieme kohe - - `muile `maile Kuu; siin küla mail küll ei old `suolapuhuji VNg; Seal lahe äärtsete maade peal pole `ükski änam vikatiga käind Pöi; tänakond `viĺlä puis ja mais (heast saagist) Rid; Vigala maa sees oli mõesa, aga `Tartu maa sehest oli naene Mih; Meie käösime räämetegä Talina muass Khn; me elame Äädemeeste maal Hää; pärna puu, neid meie moades ei kasva Kos; ta oli Pańdivere maa pial `sündind old JJn; lääp kiideldes kodoje, õisadess õmile maele Kod; Talina mual olema nisuksed koŕvtanud Lai; meie mail ei ole `uśsisid Plt; suśe iki üteldi oleva, karu ei ole viśt `kiäki nännu siin maal Ran; [ta] ei ole sääl puil `mailgi (seal poolgi) käenu - - aga temä ike kõneleb ja süüdistäp; meie maal toda kõtu kõrvald `oidmise `mu̬u̬du‿s ole, a nüid om meie mehe ette ku mulgi Nõo; nende puie maie pääl (selles ümbruses) ei ole seräst `asja ollu Kam; Palojäŕv om ka mi˽maa pääl, tu̬u̬ om ka‿ks parass jäŕv Vas; kärnähain, tu̬u̬ kasuss mi maie pääl kaʔ Se; (ei) puil(e) ega mail(e) ~ puis ega mais mitte kusagil(e) laps ei `sõisa puis egä mais Lüg; põle puis ega mais Hää; `tuodi nuorik majasse, ei suand ämmaga `puile ega `maile; vääga `kiskuja inime, temaga ei või puil ega mail `olla VJg; sie inimese luom ei seisa küll puil ega mail paigal Sim; alate tagasipite, ei sua puele ei maele, inimene ei sua õma arilikku `leibä, ei riiet Kod; si̬i̬ ei seisä paigal ei puis ega mais Hls; ta om nii elläv ja pallav, et ta ei püüsü puil ega mail Har; lat́s `käüless `naklu pääl, püsü‿i·ʔ puil ei mail Lut b. eesti (rahvas; rahvus; keel) tańtsiti ring`tantsu torupilli järel, sie oli maa pulm, `randes oli ruotsi pulm Ris; mua Kasepa külä on eesti külä, tõene Kasepa on vene külä Kod; saks sü̬ü̬b ja maa sü̬ü̬b, `nuaga ei lõigata, lavva `piale ei `panta = emapiim Ksi; siss oĺl umb veneläseʔ, maa sõnna es mõistaʔ Se; maa kabõhõnõ (eesti naine) Lut c. (kõrvalisest kohast) mis pagana puis ja mais (kolkas) te olete `kasvand Pai; tu om nii veeren maad, konhkina kõrval; ma olõ siihn veerde maad, ega˽tu̬u̬d kiä ei taha, et piät olõma tarõ manh `valman (valvamas) Har; läki är `vi̬i̬rde maad, koh kiä näe es; sukõŕmańn tetäss kõrval maad, sis peräst säetäss `paika Se d. (ilmakaartest) Tuul puhub omikust - - puhub maa pu̬u̬lt (idast) Hää; iki läit́s külmä maa poole müristemin, ommuku ja põhja poole (põhja- ja idakaarde) Krk
9. maakoht, küla (vastandina linnale) õlen ikke maal eland, `linna elo `mulle ei `mieldi Lüg; möni lεheb maalt `linna Khk; löötsa pill, seda `mänktakse moal egal pool Vll; Ta oli maal sündind ja kasund Pöi; `lõnnas oo preilnad, maal jällä tüdrikud Rid; ta on maalt pärilt Kul; maal kandase ikke maa `riidi - - süiasse maa `toitu, põle linna `ühti Tõs; kõik lähväd mualt ää, `keegi ei taa enäm mua tööd tehä Juu; linnan ep õle tü̬ü̬d, tuli `seie `muale `tü̬ü̬le Kod; rikkast lähväd, kes moalt `linna lähväd MMg; tulite `muale `käima Plt; maal es käi arstirohu `müüjid Vil; tidrek lännü maalt `linna, `sakse teenistuses Hls; sel aal maal `aŕste olli vähä; siin om linnast ja maalt kogusehen Krk; mes sä tapat `endä sääl maal, tule ärä `liina Puh; temä tiiäp `äste sedä maa elu, temä‿m jo maald esi ka peri Nõo; kes `jõuśe, `laśke liinah `väŕmi jah, oĺl jo maal ka `väŕvijit - - sõ̭ss väŕmiti maal kah Plv || si̬i̬ ehits ennast ku `linna ja maad, ei saa minema ei saa Krk
10. a. muld Pane maad `pääle [kui mesilane on nõelanud] Trv; põrmand om maast Krk; sõ̭ss ta tõi maad, pańd lina pääle ja õdagu `mäh́kse mu sinnä˽`sisse Urv; mõsi ma˽tu̬u̬ kasuga arʔ, kasuk oĺl kõ̭iḱ `maaga˽ku̬u̬hn; tu̬u̬ vesi huh́t mäest `alla kõ̭iḱ maa ja kiviʔ; ma naka es inäp `juuri liigutamma, na‿mma˽surõ `maagaʔ, mütsäkuhn panõgiʔ [lilled maha] Rõu; innembist eleti vahe`kambrõh, paĺgest lagi pääl, `samblõ vahel ja maa pääl Räp; pangõ paksõbahe [kartuli] kuh́a pääle maad Se; maale ~ maala panema ~ viima matma `vaesõl mehekesel `ku̬u̬le ar naane, olõ õs mehel miŋgaḱe naist maalõ viiäʔ Se; är `pańte `maala joʔ Lut b. (surnuaiast) pühitsetud maa oo `surnu aid Tõs; eks kabeli aid õle kõik õńnistet moa Pal; seo kotuss, kohn mi no elä, um pühä maa, siihn ollõv vana matusõ paik Rõu; toole maale minema surema timä lätt tuolõ maalõ, śjoost maast lätt tuolõ maalõ Lut; aig `kuolda, tuole maale mindä Kra
11. kaardimast mängu `kaartõ om neli maad: riśti maa, pot́i maa, härdü maa, ruudu maa Har; kõ̭kõ neĺjä maad mul om käeh, haŕgi maa, kruudi maa, pot́imaa, ristimaa; koŕas `hińdäle kõ̭iḱ verevä maa (punase masti) kät́te Se
12. adv a. maani täiesti, täielikult sie vast tuli siis, kui oli juba tuba `maani maas, poledattud Jõe; See maja on ammu maani maas (hävinenud), seal pole änam palgi juppi ka Pöi; põletas teese `ooned kõik maani maha, teese kohe puu `paĺlaks Mär; põles nii `moani maha, ei jäänd muud kui kostan Juu; puol Vau küla põles `muani maha VMr; varass varastap, jääp vaǵa `saina, aga tuli palutap kõ̭ik `maani maha, ei jätä sulle midägi Nõo; ilma tuulõlda˽`paĺli tarõ maani `maahha Rõu || (purjusolekust) Nisukest teist ei ole olemas `ilma `pialgi, kes `ninda `ennast `maani lakku täis võttab IisR; poiss tuegerd kodu, `oĺli `maani täis Nõo b. maalt saadik tumm - - lapsest maalt Lai; sest maalt mina‿i ole üksi veel kodu old Plt; sü̬ü̬k om poolest maalt keenu Hls
maha maha R eP(muha Vll Jaa Pöi, moha Pöi) M T hajusalt VId, mahaʔ ~ `maaha V, `maahha Vai VId(maah(h)a), mahha Har, `mahha San, maa˛a, `maa˛a Lei, ma(a)ʔ Har
1. a. maapinnale vm aluspinnale temal oli enemb `joudu ja rehus minu maha Hlj;
`ahju suu kukkuski maha, on juo põlend läbi Lüg;
Siin ei `lastud õppimata `lõikajaidki `väljälä, et varistavad `vilja maha Jõh;
esimäine `sorti oli, midä `tuule `puole `langes maha (
vilja tuulamisel);
`langis `polvisilla maha;
kui sitta `veidedä, siis nogaga `temmada `kuorma päält maha;
üväd karisod `maahha Vai;
`rinka ääre `pεεle pane linad maha lademese [
pleekima];
jää akab sedasi maha (
kaldale)
`käima, `tuulega tuleb jää rüsi Jäm;
kukkus puu `otsast maha;
nii joonud - - tεεb, saab ta koju vöi jääb ta maha Khk;
rehi `lasti maha - - siis `pandi `jälle üles (
vili võeti segamiseks parsilt alla)
Kär;
külmaga talisel aal `varblased kukuvad lennu pealt muha Vll;
lume `elbed kukkuvad muha Jaa;
`Ärtu on kaart - - see `pandi ikka esimeseks moha (
lauale);
`Järsku oli [
ta]
tuba maha kukkund ja kohe `valmis (
surnud);
Vaata et sa [
õlut]
maha äi püllu;
Obusel oli nii tuline kikerdamise valu, et kuda ma ta adra eest võtsi, nõnda ta ennast sõnna sammasele muha viskas Pöi;
`pakso lund on maha aend Emm;
rukid `pańdi rehe `alla lademesse maha Rid;
`ämmer kukkos kääst maha Kul;
natuke o [
vihma]
ribustan kua maha, mua üsä kirju Var;
õõnad `kukvad maha Tõs;
meri juõsõb maha (
lained ujutavad kallast)
Khn;
vana rahvas ütles, et sülita enne kolm `korda maha, kui maha lased, siis ei akka maast midagi `küĺge HJn;
kella `maidnik kukkus maha JõeK;
metsas oli lund ja jäĺjed jäid maha JJn;
`võt́sin `lamba pikali maha [
et niitma hakata]
Ann;
tuul aas `kelpa otsa maha Sim;
lumi eit maha, kardulid jäed lume `alla;
ma lükkän su `vankriss maha Kod;
sülita maha, kui maha istud Pal;
minestab ära, kohe kukkub maha Ksi;
ta putti maha käest Krk;
aab lume `lortsu maha Ran;
peremiss tõi `peoga sirbi aedast `väĺlä ja pańd ussaia‿päle maha;
sadagu vai `malku maha, aga lina piap kakutuss `saama Puh;
ma‿ss `laina `alla mitte `raasu, süĺlässi maha `õkva ja `uhtsi suu ärä kah;
me lätsime `rääblemä, ma panni mõlõmba maha nemä Nõo;
vissiravva rihm lät́s `kat́ski ja maʔ sattõ `maaha Kan;
laśk säńgü ette põĺvilõ mahaʔ Krl;
hagu oĺl ärʔ kuivat, `pańti maʔ, `turbaʔ pääle;
latsõkõnõ oĺl maha˽satt, om nõ̭na `lahki löönüʔ Har; [
kui]
piim `maaha lät́s lavva pääle, siss latsõ˽lakahti lavva päält ärʔ;
ku undsõ˽`maaha tulõ, saa põud;
kaśsil oĺl kuldnoḱk suuhn, tiä mõtõĺ rot́i ollõv, pańd `maahha Rõu; [
linad]
`tu̬u̬di `väĺlä, `laotõdi `maaha Plv;
üt́skõrd kül˽kõlisi kõõ ta pää, ku ma `maahha sattõ;
saa as inne noorikõt `maaha `nõstaʔ, ku `viina `ańti Vas;
rähm lastas `maaha `tsilku Räp;
üt́š om šikk, tuu om `kangõ, tu `tõmbass su `maa˛a Lei || see oli maha visatud aeg (
asjatult kulutatud)
Lai Vrd mahaje,
mahalõ b. allapoole, madalamale; alla `laiva on `silmist `saate maha `lastatu (
asetseb raske lasti tõttu sügavamal vees)
VNg;
suits lüöb maha `korstnast, nüüd tuleb sula Lüg;
tüttö äbenö, siis lüöb `silmäd maha Vai;
Noored läksid `vastla päeval mägede pεεlt maha `laskma Jäm;
toŕm tappand rugid maha;
aid `katki, loomad maha `tampind Khk; [
vikati]
tera `oidas maha, äi passi löö `otsa;
`ööseks lehed `kerkivad, niid `laskevad maha Kär;
`päike lähäb maha, akkab `looja minema Pha;
meri lihab ka maha, kui kuiv on Vll;
`Rehteajaks `lasti parred moha;
Ega kord kui ta `vastu tuli, lõi ikka silmad maha;
`Sõuke vihm paneb odra jälle maha Pöi;
kui udu üles lööb, siis toob `vihma, kui maha lööb, siis ep too;
mered o maha läin Muh;
lapsed `lasvad kölgoga `ange otsast maha Phl;
vihm pani lenad maha, `vastu `mulda mädäneväd ää Mar;
pais `laśti maha Mär;
rae (
rahe)
lööb rukid maha Lih;
loodetuuĺ ika oo viĺla maha kül pekst Mih;
päe lähäb jo maha, madalase, akkab `looja minemä;
mere vesi oo maha läin, läin `alla, möönä aeg;
rukis nagu pilliroog, tuli kõva vihm, siis pani maha Tõs;
siit otsast oli [
müts]
laiem ja, ja siit kõrvade poolt, siit akkas maha minema;
kuus `tuńni [
vesi]
tõuseb ja kuus `tuńdi `mü̬ü̬nab maha Aud;
võta püksid maha Tor;
täna lü̬ü̬b suitsu maha, tuleb `sańti `ilma Hää;
lase ankur maha Ris;
mielitand `lapsi vommilt maha magusa ja levaga Amb;
vaud on kõik maha siblitud VMr;
`veski tammid `lasti maha, kos eenämud taga Kod;
puud käesid `viltu `looka maha, kas ladvad kohe `maani Äks;
temä `ot́svet maha (
alumisele korrusele)
`kortelt, temä `tahtvet maha Krk;
päev lääb maha, teeme nüid ruttu Hel;
pää lei maha (
vaatasin maha)
, mes ma `sinna lää Puh;
siga kah nosib rügä, ega ta pääd ei saa `süvvä, sõkup maha;
mine tu̬u̬ miu müt́s kõjo ladvast maha Nõo;
vaaliʔ oss mahaʔ, sõ̭ss saa `häelmit kakkuʔ Kan;
papa, tulõ˽tarõpäält mahaʔ;
är trallaku `kapstid mahaʔ Urv;
päiv om maha minekil, no˽vaia tüü rahu jättäʔ Har;
puuʔ `vaaldu˽kõ̭iḱ `maaha Rõu;
mi‿sa `maaha vahit, `vahi üless Plv;
lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas c. pikali, siruli; (haige)voodisse õlut võttab maha. kie `liiast juob, sene võttab `pitkali maha Lüg;
jala‿pel `aigus äp vöta maha Khk;
töbi vöttas muha Vll;
umala vägi oo selle nõnna maha võtn et Muh;
see `aegos võtab kõik `loogo inimesed maha Mar;
kus `kanged õlled, seal võtab maha kohe Kse;
kui võt́tis maha, sis neli nädalat ei liigutandki `vuadist Iis;
teisibä käesin vi̬i̬l tü̬ü̬ss, aga näe, `tõmmaśs nüid maha, ihu nõnna valutab Vil;
maha `jääme akkab (
rasedast naisest)
Hls;
si̬i̬ satass `varsti maha (
sünnitab peagi)
, nenda tubli joba Krk;
ku sääräne `haiguss, nakkaja `haiguss majan om, siss lätt üte mant tõsõ manu - - tu̬u̬ võtt kõrrast inemise kõ̭iḱ mahaʔ nigu pallavtõbi ja pokaʔ Har;
peräst toda jäi `maaha (
haigeks)
Räp 2. mulda, maa sisse (ka mulda sängitamisest) Mes neist `tuhliest tegi vara maha, nüüd ott külm kaik ärä Kuu; lina `külvädä `maahha Vai; sügise juba uśs jääb nönda oimaseks, ennem kut tä akab maha minema maa `sisse, `kuskis mätta ala; mine köpsi sa nii teibad maha (maa sisse püsti) Khk; Vana Pörga Mihkel viidi maha Kaa; [kalade] rapid kaivati soja ajaga ikka maha Krj; Kevade `tuhli maha paneku ajal oli kuiv Pöi; külitse maha ja siis akatasse `künma Muh; puu `roikad `löödi maha Vig; see mis maha tehass, see o `seemne vili Lih; lena `tehti maha niipaelu, kuidas tarvidus `nõudis Mih; ärra oli lasn oma süda maha matta Ris; mul olivad uvad juba `ammu maha `pandud; `suat́sime ta ilusti maha VMr; koer mat́tis iire mulla `alla maha Trm; ma panin kartuli `poegi maha Kod; ommen veeme `surnu maha, ommel on matussed Pal; aŕkadraga sai `eemalt kõik vili maha `tehtud Äks; `pi̬i̬tide maha panekul täpitässe KJn; ku rügä olli maha tett, siis `aeti ni̬i̬ viilukse `siśsi, üle nurme `õigest Krk; sulane läit́s `mõisa `teole, maad arime ja `viĺla maha tegeme Hel; kui põld maha sai, tulli `turba `lõikuss Ran; `maarjapäävän tetti kapusta `si̬i̬mne maha Puh; kui om `kartuli mahapanek, siss `piava olema idu küĺlen Nõo; kaar tetäss enne maha, kesv perän Kam; no om mul kõ̭iḱ vili maha˽tett, no‿m süä rahu; nigu `kapsta loomakõsõ mahaʔ istudi kummaga, ni närvetü mahaʔ Har; `Kirstõ es olõʔ inämp nii paĺlu `jõutu tetäʔ, inemiseʔ `oĺli˽sõ̭ss niisama rohega õ̭nnõ˽maha˽`viidü Rõu; äkki `ku̬u̬ĺjit võõda ai `maaha (ootamatult, õnnetult surnuid ei taheta matta) Se
3. a. küljest, otsast või pealt ära Ärä sa kalu valiess `liiast `sopra, sie otta kalul kohud maha (lõhki) Kuu; `sõńni ei `tohtind juo `vergus `olla. sa pidid `selle maha `leikama ja `uueste kuduma Hlj; luisud on, nendega tapetakse `pihta, `vöötakse see lakk maha [vikatiteral] Khk; aas raibe sarve muha, mis ta tohlaga änam `kaeleb Vll; tuul ragub lehed muha Jaa; ormid o nüid `õitsed maha lasn Muh; kui puu leht maha lähäb [sügisel], siis mõeob väga `kangesti `tervise `piäle Var; kase `lehtega saab ilust kollast, maha ei anna pestes Tõs; juust siest suetasse kõhm maha Amb; ku kaŕjan `käimä akasid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; `lõikad kańepe piä õtsass maha Kod; karvad (habe) vaea maha tõmmata Lai; kalal tuli soomuss maha võtta Trv; talikaru `aetess keväde maha, siss kiḱk lehmä aave `karva; lei käe õlast maha Hel; poiss, muńn maha (hirmutades); serände `virtsuv vesi, `rostene kah, siss tu̬u̬ ku `vaŕbide vahelt käib läbi, võtap naha maha Ran; esät-emät avvan, es ole `ütlejät kah, et poiss, abe maha Puh; servä maha `aada `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna; ame om piḱk, alt piäp tüḱk maha `võtma; sügise aava anise sule maha Nõo; ku muna `häste ärä keenüʔ ei olõʔ, sõ̭ss kuŕal ei tulõ ku̬u̬r mahaʔ Võn; ma võt́i udila ja peśsi ubinit maha Ote; lauda uiss oĺl `ińgi päält maha˽tulluʔ Krl; mul om `väega hää hari, tu̬u̬ tuu viimädse eläje (täi) pääst mahaʔ Har; lei pää `kirvõga˽`maahha Vas; sui latsõl `tihkõ kammiga pää `puhtass, sõss tulõvaʔ kõik maaha, mis sääĺ `kurja teiväʔ; villa heüd om `maaha tullu Räp; rikass tütär lei uma `varba `maaha, et sis lätt timäle käńg `jalga Se || piltl ära mängi poiss, võtan su naha maha Mär; ta om sääne lipõ ja makõ suu i̬i̬n, sälä takan `lõikass pää otsast mahaʔ Kan b. (riiete äravõtmisest) `Möisa ärrale pidi ikka teed `andma ja mehed pidid mütsi moha `võtma Pöi; veta müts ka maha Phl; kõik ni‿sama visasid suured `riided maha KJn; `tõmba pöksi maha, pöksi om sul `katski Nõo; nääʔ kaki umaʔ `rõiva hilbuʔ kõ̭iḱ säläst maahha Vas; timä es võta `rõivit mahaʔ Räp c. piltl katki, lõhki kouk`seĺjad `leikasitte `kammila`vergud `kat́ki - - `rahval `laskesitte `vergud maha keik, muud ei `jääned ku `paĺjad `raamid Jõe; tüö oli nii `raske, et võt́tis mu pihad maha; sie ärra oli abeme `nuaga oma kõri maha tõmmand Koe; `laśkis mau maha VJg; rangi võtav [hobusel] rinna maha Krk d. (kangakudumise lõpetamisest ja telgedelt mahavõtmisest) panin viel `kanga üles, ei `saandki ise maha `kuotud, lasin toist kududa; Sain `ehtuks `kanga maha Kuu; kui `kangas akkab lõppema, siis `tarvis `kangas maha kududa Jõh; ruttasin `kangeste kangast kuduma ja sain `õhtaks maha Mär; Kangas on maha `koetu Hää; Mõ̭ni kangass - - oĺl kah üt́stõisskümme `püürä, tu̬u̬d ańd maha˽kotaʔ Har
4. a. hulgalt, määralt vähemaks `suomlased `toivad `palju `silku `siie, `meie ise `püüdasime ka ja seda`muodi nied `innad `laŋŋesivad maha Hlj; ons se sest maha `vεεtud (maha arvatud, lahutatud) Kär; se on nii valelek mees, et kui ta rεεgib, veta pool maha Emm; kui kaks võtta neĺlast maha, siis jääb kaks järele Mar; lapsele tu̬u̬b `aasta `juure, vana inimesel võtab maha Vig; `kauplemise juuren jätäb maha, annab odavamass Kod; seda `alba `asja võib ikki maha vähända, mis sest tõesele kätte ütelda Trv; lina ind om periss maha lännu, lina ei massa kedägist; si̬i̬ raha rehhendets säält maha Krk; mina sai niipaĺlu tu̬u̬st rendist maha `tińki San b. järele (millegi lakkamisest, lõppemisest) Nüüd mul on paremb, köha jäi maha; Vihm on maha jäend IisR; küll suab `kõike, ku sõda maha jääb; neli nädäläd lehem annab peräss vasikad `piimä, siis akab piim maha `jäämä Kod; tuul jääp maha vist, puri enämp ei vea Ran; juunikuu siss kana jätävä munemise maha ja nakava `audma `tüḱmä Puh; jätä no maha, mi sa täst juuratõt (korduvalt küsid, usutled) Urv; jätäʔ jorisõmõnõ jo mahaʔ Krl; mi‿sä paadõrdat taah, jätäʔ jo `maaha; ku sado kurmutuulega tulõ, sõ̭ss tu̬u̬ kurmu sado inne `kolme `päivä maha ei jääʔ; piim jääss jo kõhnõmballõ, piim jääss jo `maaha Räp c. (muud juhud) no sie oli siis `laitand küll maha, et ärä me nüüd tänä `üösel viel lähä Kuu; `rahvas `naeravad meid maha (välja) Vai; Kange mees teisi maha tegema, aga äga ta ise ka teab mis suur asimees pole Kaa; ta on maha käind (moraalselt laostunud) JJn
5. a. (rõhutavalt millegi sooritamisest, läbitegemisest); lõpuni, täielikult, ära `Terve tie `juoksin maha;
Seda maad `päevaga maha‿i käi IisR;
kui juba tuli maha põleb, ära kulub juba ahe, siis võta `taina `lõimest `vällä Var;
üks lähäb `mõhkides mööda, teene ajab jutu maha Tõs; [
üksi elades]
räägid ühü jutu maha, aga põle, kis seda kuulatan on Aud;
nemä istuva lavva man, `aava pikä jutu maha Puh;
minge`istke koheki aid`vi̬i̬rde, sääl jututage oma jutt maha, aga mitte lavva man Kam b. (hävimisest, hävitamisest) puuk - - viiakse liida `alla, pöletatakse maha Mus;
Maja põles nendel maha Pöi;
maea laob maha Tõs;
kõik `uoned põlesivad `muani maha VMr;
elumaja om maha lagunu, perenaine sures ärä;
laut `paĺle põhjani maha Krk;
si̬i̬ sõda palut ka `ulka majasit maha Puh;
seo külä `paĺli `puhtumass kõ̭iḱ `maahha Vas c. (puude raiumisest; taimede lõikamisest, niitmisest) Kõik jämedäd ja `piened [
puud]
pidid `kirvega maha `laskema ja `katki `raiumaie Lüg;
tämä `tahto terävä vigasti, kui tädä `maahha `lüvvä Vai;
jaani`ätsed parati `öitsvad, kut ein saab maha Jäm;
sügise `lastase puid maha, tehasse agu Khk;
möned kase kärsid on einamale jäänd veel, vötame need poar `kärssi muha Jaa;
`Niitsid eina maha ja `jätsid `sõnna sammase `paika Pöi;
kõik puud `võeti maha Muh;
Oome `öhtaks `saame einamaa maha Rei;
vikatiga niideti rohi maha Rid;
kui vili maha võets, siis koguts ää kua kuhilasse Lih;
mul oo vekat́ vahe, ma löön [
rohu]
maha Mih;
`Niitäjäsi vähä, `õhtas eenämuad maha ei sua Khn;
lehtpuu raiu noorel kuul maha, mädaneb kohe Tor;
meil sai siit maha `võetud `metsa Kad;
puud tulevad maha lasta VJg;
meie aema kõhe eenä maha Kod;
miul küll ein käis maha ku suitseb;
kui kuju ilm olli, lõigati mitu ett maha Krk;
soearjass tirisep vikati i̬i̬n, aga mitte maha ei lähä Nõo;
ku vili ilostõ‿ks kõllatsõss lätt ja - - sõ̭ss ei olõ muud kui lüvväss mahaʔ Plv;
mõts `raoti `maahha, kae˽ni̬i̬ jämehiid puid es olõ˽`kohkiʔ Vas d. (surmamisest, suremisest) mattukse raha `oidasin ikke, et suren maha, siis‿san ikke maa`mulda VNg;
sie `aigus - - tappabki maha, `õlgu `luoma ehk inimist;
võttas karu elo maha;
`käägista maha kõhe sie luom Lüg;
Lüö kas vai maha vai `räegi `iaga, täma tieb ikke oma`muodi IisR;
lasin `ülge `maahha Vai;
kuul vöttis selle maha Pha;
sial Upa põllal `lasti kua mehi muha;
Oli maha `löödud, tea kedagi, kes lõi Pöi;
kolm kuud elas, siis `surri maha;
ta tuleb murrab mind maha Muh;
`uńta oli nii paĺlo, et obose `varsu `olle ikke igä `öösi maha murdnd Mar;
tuapoisi `laśsid maha Vig; [
vana]
obune lüiakse maha sigadele ja, ärg - - läks ikke inim toiduks Koe;
karu muŕs maha mussa äŕjä Kod;
nad laśsivad `põtrasid maha ja `kitsesid Plt;
olli tõise maha kõmmuten;
täo paĺlu `lu̬u̬me maha koolu Krk; [
tal olnud]
kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran;
`pikne `olli kolm `lehmä maha löönu;
püssi`rohtu `olli `väega veedi, selle es saa üttegi tuvikest maha Nõo;
katku aiguss, muud ku rahvass `ku̬u̬li maha Rõn;
lät́si t́sika `ki̬i̬ldmä, taheti püssäga minnu `maahha `laskaʔ Vas;
sõ̭ss tapõti noid maha, kelle pääle sõrmõga näädäti Räp;
surm võtt `kõiki mahaʔ, `korgit kuningit, kedä taht Lut e. (müümisest; raiskamisest, kulutamisest) `ostab siit meilt ülesse, läb `teises kohas müüb maha VNg;
seńdi suad, selle ju̬u̬d maha Kod;
mihe talu `müiti maha Hel;
mes `kopka saab, ju̬u̬b maha;
mes mä `ti̬i̬nsi palga, tolle ma maha jõi Ran f. (mingi aja või sündmuse mööduda laskmisest) Ilus aeg jumalamuidu maha `kulai·tadu Hää;
täna ommiku oleks piima `viimise maha magand, kui kell ei oleks särisend JJn;
magas selle söögivahe maha Pal g. (ametikohast loobumisest) minä `viskan maha õma ameti, enäm ei taha Kod;
aamõtnika taha ai maahha minnäʔ;
aamõtist sai ar `maaha Se 6. olematuks, mitteesinenuks Laste i̬i̬st `oiti `kõike `aśja maha (varjati) Hää; poiss salass oma latse maha, ütel: minu ta‿i ole Ran; kuritü̬ü̬ salati maha Nõo; ärä saladu mahaʔ Har
7. kindlaks, kokkulepituks Meitel oo see asi juba ammu omavahel maha tehtud Kaa; `tehti seal siis kaup maha, `joodi se viin ää seal, kui [kosjad] `vastu `võeti Muh; siis `tehti kaup maha, kuipaelu karjatsel `palka makseti Koe
8. (koos verbiga) maha jätma ~ jääma 1. millestki loobuma, midagi hülgama enamb ei old [pulmas] `kirstu lunastamist, nüüd on keik `jääned maha nie `muodid Hlj; `milla täma jättä sene `juomise maha; sie mies jättas oma `naise maha, vottas `uue `naise VNg; miä‿n sinu maha jädä Vai; Piip ees `jälle, soa ikka [suitsetamist] moha jätta `öhti Pöi; selle reo naese pärast pea ma isa ema maha `jätma Muh; ta jättis need viisid maha, ta oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; sa jätä ni̬i̬d mõtted maha Kod; jät́s selle moodu maha Krk; vanast olliv särgi, särgi mu̬u̬d jäi maha enne eesti sõda Hel; nüid ei tiiä, kas ta om tollest mehest maha `jäetu; jätä maha `ni̬i̬dsekerä, `taivan `tuhvli oodava Puh; Kui levväd linnupesä, siss oia suu kinni, ei tohi ambit näidätä, siss jätäb lind pesä maha, kui ambit näität Nõo; timä lubasi kõ̭iḱ halva˽`kombõ maha jättäʔ; mu poig om ka jumala maha jättünü Har; üte naaśõ jät́t `maahha, võt́t tõõsõ Rõu; noid sõnnu jäteti `maaha, noid inäp tarvitada as; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ma olõ suitsotamisõ maha `jätnü Räp 2. kellegi, millegi lahkumisel alles, endisesse paika jääma; tahapoole jääma `mootor jääb ka `lainest maha, ikka `laine on `kiirem Jõe; `Suuremad `juoksid `kiirest, `veikemb jäi maha IisR; `tahtos miust `maahha `jäähhä Vai; püksid jähid `mõisa `õue maha Muh; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; jäi ise maha, teesed läksid ää Tõs; kui vesi alt ää kuivab, siiss jääb iä korge maha Khn; `kõikel [uppunuil] jäid naised ja lapsed maha Aud; tindid (tindikalad) ma unetasi päris maha Hää; maea põles maha üks sui, muud maha ei jään kui kuusk ja vana sain Ris; ei `võetud teda vekest ligi, `jäeti siia maha JJn; sa olet silmä maha jättän [võrgu kudumisel] Trv; jätten papi `surnuaia pääle maha Krk; ma `saie ette ja mi̬i̬ss jäi miust maha Hel; kes virga viisud rätid kannab, kui `laisku siän ei ole. kae virk unetab maha, siss laisk viib `järgi Ran; temä om oma `tü̬ü̬dega `loiku jäänu, om `aiglane ollu ja om tõśtest maha jäänu `kõ̭ikist Puh; meil om `ulka maad `minnä, `piäme `rühjämä, et me rongist maha ei `jääme Nõo; pu̬u̬l`tõise `aastane olli ma emäst maha jäänu, nii et ma tast midägi ei mälete San; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; säidse `poiga oĺl ja kat́s tütärd oĺl tol, jäi `maaha läsäl naasel Räp 3. sööti, harimata söötis, harimata see on vana mahajänd pöllu koht ‑ ‑ kadagid kasvatab Khk; padrik vöi rapik, mis on maha jäänd Kär; põlluks tegin kaks tükki `põldu `praega, mis on maha jäänd, suur lepik pial, akka uuest `juurima Koe; si̬i̬ maha jäänü maa - - ku ta kolm, neli `aastet mahan om, siis om sü̬ü̬t `valmi Krk; maa `olli lahjass jäänu, es ole sitta saanu, siss jäi maha Ran; mahajäänü maa, kos enne põld om ollu, om `jäetü üless `kündmädä Ote; maha kuulutama ~ hüüdma ~ ütlema ~ hõikama (abielu maha kuulutama) `pruutide mahakuulutamine, kaks ehk kolm pühabad, kolm `korda öpetaja `itleb Jäm; paarirahvas kuuludasse maha; `kirkus `üitasse maha, öpetaja üiab maha: see, see, nee `tahtavad `paari `minna Khk; läksid kirgule, `eelti maha Mus; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse kantslist moha Pöi; Ann tuli sealt ää meitele ja alles sis `lasśid maha ütelda Kir; [kõigepealt olid] kää`anded ‑ ‑ siis on kaks nädalt vahet, siis oli kiriklik mahakuulutamene, siis oli ka laulatamene Lih; pühabä oli `kantslist maha `üeldud VMr; senis kui pulm `tuĺli, kirikust õegati maha, kolm `korda Kõp; ku esi olt kirikun, ku sut maha õigats, siss latse `rü̬ü̬kvet Krk || kombetalitusel surmateadet avaldama surnut üteldäss maha - - opetaea `ütleb nime, kui vana ja kelle laits, kõneleb kah oma `kõnne Ran; maha saama sünnitama täma sai pojaga maha Khk; see naisterahvas on maha saand Emm; tä akkab `varssi maha `soama, akkab titte `tooma Tõs; meie emä on maha`suamisel, maha`kukmisel Kod; sai katõ latsõga `häśte maahha, a kolmada `aigu `ku̬u̬li arʔ Se; meelest maha minema ununema see jo `ammu meelest maha läind Pee; jutud lähvad meelest maha SJn
mari1 mari g marja eP(maŕja Jäm Khk Kod Pal Äks) M T VLä(maŕja Urv Har), maŕa Võn Kan VId(maŕä Se), `marja R(n `marja VNg Vai); pl `maŕda Lei
1. a. taimede lihakas vili siel on `pohlaid, `sieneid, igasugu `marjaid Jõe; Üks `putkes, `toine `marjas (üks ühes, teine teises kohas) piltl Kuu; nüüd `lähma `marju `kõrjamaie Lüg; `mantsiga `marjad on `oige magusad Vai; `öispu `marju pannasse vahest leva `sisse Khk; Marjad olid `nortsis oksa küĺles Kaa; Mari mädaneb, pähes pudeneb, kus vilja pea põllalt läheb nalj Pöi; `toomgal‿o mustad marjad Muh; sinise velli mari `kasvab `metsas `pöösa sees Käi; küll on aga `soostrad täis `marjo, `võrblad üsnä nadisevad Mar; `varblased tegevad naasammati paha, `kipvad naasammati `marje kallale Vig; kes kõik sood solgib, see kõik marjad maitseb (rännuhimulisest) Kse; `marjadest keedetse `moosi, keedetse suppi koa Tõs; `Marjõl allõs apu maik Khn; vanaste kutsuti ikki karused marjad, nüid `rohkem tikenberid Aud; soo pääl es ole `ühtegi `marja änam Saa; tema sõi isu `otsa `marjadest Ann; raad marjad, ei õle küpsed viel IisK; tuamike marjad kisuvad suu `körtsä Kod; maŕjad olid `koŕjamatta, `põesad akasid `kuima Pal; `mińdi `metsa, mätta juures `söödi `marju Lai; `marju tämmu ei ole, kõik mustad `rästad sõid ära Vil; mõtsaalune punetap `marjest Trv; ku pihlap `marju paĺlu ja kuuse käbusit, siss saa paĺlu kardulit Krk; me `põimsime nurmen rügä, seeni seevä linnu kõ̭ik marja `põ̭õ̭sast ärä Puh; suure puu om ärä lõegatu, serände lagestik, sääl marja kasvava `äste; poiss om visnapuu man, sääl om viśt mõni mari Nõo; ma võt́i siss `säĺgä tolle koŕvitävve, sääl `oĺle `ulka `marju Võn; na‿s mõistav jo marjust midägi tetä, nii‿saa (niisama) `sü̬ü̬di Ote; timand om mõtsan kõ̭gõsugust `maŕja San; Naid `kartold ei `saaki˽`ku̬u̬ri, na‿mma jo `väikese˽nigu iǵävetse˽marjaʔ Urv; see keväje häitsess pehlak `väega häste, timahalt saa pehlaga `maŕju Har; mataĺ saa innembi maŕa maast, ku `korgõ tähe `taivast; ku˽toomõʔ omma˽kõvastõ maŕah, saa hää rüäsuvi Rõu; oŕa vitsa maŕaʔ umma sälä valu `vasta Plv; teḱk `hinda vereväss `marjuga Vas; ma oĺli `raskejalaline, perä päiv oĺli kui mari varrõ ots Se; `š́ü̬ü̬gä `d́ulgõdõ (julgesti) `maŕdu Lei; toomõkõsõ maŕaʔ [on] kõtu rohost Lut b. (sise- ja väliskohakäändeis adverbiaalselt marjakorjamise kohta) mei `naisedki on siel `marjas `käined Jõe; Ega vajanase `riistaga `maksa `marjast kuo `tullagi Kuu; `lähma nüüd `marja ka Lüg; `Lapsed `käisivad `marjal, osa `maasikaid `korjati `korvi, osa `aeti rohu`kõrrele Jõh; ma liha oome maŕjale Jäm; Kui sa metsa marjale lεhed, vöta kalakot́t kaasa - - marju süies lεheb süda vesiseks Khk; Nee on juba mütu `päeva marjul olnd, mustikid pidi pailu olema Pöi; Kruugiga äi maksa marjale `minna Rei; lapsed tulid marjolt LNg; põle saand marjule, mustikule Mar; ennemä käesime marjul, sii ennemä oli `marju Khn; käisin marjul, `eksisin ära, aga `tuĺlin viimati lageda `peale `väĺla Vän; lähme marjol Ris; marjus akkasivad `käima KuuK; mina olin ka teese tüdrukuga marjul Ann; lapsest piast tegime tohikud, läksime marjule Sim; [ta] tullud `õsta marjult Kod; siin ei ole ead marjamuad, ei sua marjul `käia Plt; nüid ei ole marjan `käijal muud ku kilu (mannerg) Trv; suvel käesivä marjul, müisivä kure `marju Ran; `täämbä piass marjale minemä, palukmarja olna `vaĺmi Nõo; lepa koorest tetäss torbak, ku marjule mindas Ote; latsõʔ lät́siʔ `mõtsa marjalõ Krl; ku pühäbä `jauhvmist ei tulõʔ, siss Jaań vaja `maŕja `saataʔ Har; sai üte peotävve `jooh́kit, `üt́li‿t hää külʔ, mullõ sedä küllält, mul um maŕah käüd Plv; ma˽käve ka kaŕah ja maŕah, a olõ õi˽saanu˽timä `rõipõga˽kokko (hundist) Vas; tuĺliva maŕast `ilda kodo Räp; joht kotoh midäge tetäʔ. `maŕja ka lät́s, sis oodõŕd pääle `mõtsa pit́e Se; a ma olli mõtsah maŕuh jo Lut c. piltl (rasedusest, sünnitusest) Ei mari `enne `lange, ku küps on Kuu; minu `naine on juo `marjas Lüg; Jo meil mari küps, meil jo mari pudenes puust Jõh; temäl om naine marjan; egä mari enne maha ei pudu, ku ta valmi om Krk
2. a. terataoline muna, hrl kalamari kudu räim, kui räim on `marja täis kevadel Jõe; `laskevad `marja madalalle, `marjast hakkab `kasvama kala Kuu; vähil on `kurgualune küll `marju täis, eks neist `marjadest tule jo pojad Lüg; üks va kala mari just oli `vörkus (väikesest kalast) Khk; kui‿o suur aug, siis‿o nii suur, jäme mari kut käsivaŕs Mus; ahvenas on `marjas (kudemata); Aavi mari on kena, sibult ja natuke `soola `sisse ja lopi segamine Pöi; vähimarjad oo vähi laka all Mär; sai nda paelu ahuni, et `kietsime üsä `marju Khn; isal on niisk ja emal on marjad Vän; lõhe marjast `tehtaks suppi, tal jäme mari, nägu riia `erned Hää; marjaga kala on paksem ku niisaga kala Ris; [sitasitika] kõhu all olid marjad, neist tulid poead Sim; kevade on kooruskad `kangest `marja täis Trm; avi marjass `testi igrada ja `pliina Kod; latikul om midä lämmimb vesi, sedä `pehmemb mari. ku `lämme vi̬i̬ `sissi tulep, sõss om mari peenike Trv; marjast tuleve vähjäl poja, noore vähjä Krk; ku kala `koeva, siss om niisa ja marja kõ̭ik segi Nõo; heeringeid om maŕjaga ja om niisagaʔ Har; kunna mari lumbihn nigu süĺt, haina sisehn lumbi veerehn; Katõ vai kolmõ naglalidsel imä eherüsel um nagõl `marja ilusahe sisehn, ku˽mari jo˽täüś kasunu um Rõu; kunna mari om jämehhep ku kalamari Vas; imädseʔ havvõʔ omaʔ maŕaga Se b. marjataoline seeme või taimeosa Ottand `kouralise `atru ja akkand `atru `marju nosima Kuu; umalad `lähtvad maŕjaks, see `aasta käba ei tule mitte Jäm; tut́er one `irmsass `marju täis Kod; malts on ka väga küliv taim - - kui ta marjad `külge aab, siis on väga `raske [lahti saada] Plt; kui sääl [otrades] siss aena marja sehen `oĺli, siss `võeti sõgel ja sõgluti nu marja `väĺlä Ote c. marja(gi) iva(gi), raasu(gi) ei sie ole `leiva`marja `eiga `piima`märga monel ajal mekkinu VNg; ma põle `marjagi veel ää söön, `lindugi ää petn Muh; põle toidu `marjagi `katsund Mär; noored jäävad laesaks, `ükski töö `marja ei tee PJg; ei põle `marja veel suhu suand Juu; mitte iva `marja ei ole söönu Äks; ma ei ole veel `marjagi `amba pääle `panden Hls; ta om ninda `aige, et mitt‿iva `marja `ende suhu‿i võta Krk; ei ole marja `amba ala saanuʔ San; ma ei ole vi̬i̬l `täämbä üvvä ei `marja `maitsanuʔ Har
3. haigus a. silmamarjad, trahhoom ku on `marjad `silmas, siis ei saa üvast `silmi `lahti teha Lüg; Tal olid marjad `silma kasund, nee lõigatud ää Pöi; marjad‿o `silmas, punased nupakad Muh; marjad `silmäs, silmäd `aiged, nägemene vilets Tõs; kui `silmades akkab `õeruma, siis on marjad silmas, veked `vistrikud VMr; silmäd `aiged, marjad silmän Kod; ku marja või karva om, siis siĺmä om rähmädet Krk; miu vellel olliva marja siĺmän, si̬i̬ siĺmä laud `oĺli verrev kui tuli, `oĺli nigu rägä peenikesi `marju täis Nõo; kuʔ maŕa silmähn ummaʔ, sis ummaʔ silmä veereʔ vereväʔ Rõu b. (sigade haigus) siga on maŕjan, süädä ei `kõlba Kod; kui siga marjan, kui `pääle tuleva nu müǵläd, siss jääb `ellu. aga kui ihu `siśse löövä, et pääl ei näe, siss võib ärä lõppe Ran; Ta om nigu marjan põrss, kona maa külmänu, kona kärss kärnän Nõo; tsial om marja - - liha om kui vesi `elmid täis Ote; Taa maŕjan t́siga, liha sõmõrit täüs nigu˽liiv Urv; saa ma siiä˽kodo, kotoh t́siga lännü˽`maŕja Plv; muni põrss vai t́siga om maŕah, kõ̭iḱ omma kui `valgõ `herne liha śeeh. siss andass `tuhka süvvä söögi sisse - - kui omma `väiku `herneʔ, sis‿sa abi Se
4. säärelihas sεεrel on ka marjad Khk; jekid `ollid `perse mutist saadik, kuued `ollid seare `marja Muh; jalasääre marjad lõigatud ää kirjavädajatel, sis nad old `kangest viledad Kse; akkas põĺvista põdema, sääre marjusta magama rhvl Hää; säär on peenike ja mari on jäme Kei; säärel on marjad, ei `öölda lihassed Plt; seerel taka, mes tu̬u̬ pehme liha, toda kutsuti seere mari Nõo
5. marja eest (ette) ~ marjaks ~ marjalt ~ marjast (millegi väga vaja, tarvis olemisest) sie läks `tarvis `marja iest, sie kulus `marjaks Jõe; Kulub omalegi `marjaks ärä Kuu; kana oliks `marja iest `tarvis VNg; sie kulub `marjalt ära Jõh; se läheb marjaks taarist Khk; Ole sa ikka terve mulle seda toomast, see oo mule otse marjaks Kaa; See (raha) oli just marja eest, sai maksud kaelast ää Pöi; see kulus üsna marjaks ää, et ta `palge `puhtaks `pessi Muh; Urvaplaaster kulub santide lastele marjaks εε Emm; see kulob `moole `eesele marjaks ää, ei ma sest saa `soole `anda `ühtigi LNg; see läks jüst marjaks `tarvis Mär; sii kulub mulle marjalt ää Var; vägä tarvilik, kulub marjass ää kohe Tõs; si nuga kuluks mul marjaks ärä Saa; se läks kohe na `tarbis, just marja eest Nis; `õlgedest sai katuseid `tehtud, õled läksid kõik marjaks JJn; sellele lapsele kuluks vemmalt marja iest Kad; sie rohi kulus marja ette kohe ää VJg; seda `vihma oli marjast tarvis Trm; `korjab kõik ärä, mes param asi, si̬i̬ kõik marjass lähäb Kod; see leib kulub mul marjalt ära Pst; mea ole vanainimen, kulu mõness kottel marjass ärä Krk; See tükk leibä, mis sa mulle annit, kulus mullõ maŕas ärä Võn; `kullu mullõ maŕast ärʔ Plv
6. piltl a. (kananahast, krobelisest nahast) ihu `tõmmab `marja, ku külm one. ihu on marjan Kod b. (tilgastanud piimast) Piim rõõsk alles, aga maik on juures, ei saa suppi änam `ki̬i̬ta ega, ki̬i̬b kokku, `marja läheb Hää; ta (piim) om jo marjass hapanuʔ Har