[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

lahkma `lahkma Hel T V, -me Krk Hel, -mõ San Krl Har, (ma) lah|u, -uʔ (-o Võn Plv Räp Se)
1. a. lõhki või tükkideks lööma; katki tegema sa olet `rohkemp `lahkun ku sa olet ääd tennu (öeld katuseparandajale) Hel; vana kõlvatu oonõ, ei `kõlba enämb, maha `lahku, saab tulõ puiõss Ran; miul parajade siga lahk sulu ärä; vana kell sais mitu `aastat, `kiägi es putu, aga `poiske `olli temä `õkva ütsi tükä ärä `lahknu Puh; ma kässi Juhanil puid `lahku, es lahu; varastiva mehitse ärä mul, `lahksiva mehipuu ärä; anna mulle `väike luśk, suur luśk lahub suu ärä Nõo; sõ̭a `aigo lahoti me mõhḱ ärä; süńnitämine `oĺle külländ rasse, latse pää `oĺle suur - - ta `lahke alt mu `väega ärä Võn; lepä vitsa `pańti rõogule `pääle, et tuul es saa ärä `lahku Kam; oĺl mul kausi är `lahkõnu, tüḱüki laḱka `pillõnu San; meil omma˽kiviʔ ärʔ lahutu˽ja `veetüʔ Kan; mi‿sa˽sańdi ti̬i̬ är `lahksõt Urv; taast paksust räbästikust ei saa `kuigi läbi minnäʔ, tanh lahut silmä väĺläʔ Har; `atra `lahkmada ei˽kasu˽`kinkastki˽künnümi̬i̬st Rõu; [kasemahl] `saise päävä ja ü̬ü̬ ärʔ, ss‿ta‿ĺl (siis ta oli) nii armõdu hapu õt kas vai suu olõss ärä `lahknuʔ; ahi um ärʔ liindünnüʔ, `kaugõss jäänüʔ, nüüd lahk leebäʔ ärʔ Plv; tu̬u̬ oĺl tu̬u̬kõrd ku ma laudah kivve lahe Vas; siin lahotivaʔ kivve ammuki, a `eestläsist es olõʔ [käsikivi] ragojit Räp || häälest ära ajama lahk mädänu (sõim poisike) erila noodist ärä Puh b. puruks kiskuma, rebima karu `lahksive paĺlu `lehmi ja obesit Hel; ja tu lammass jäi sinna maha, [hunt] `oĺli jo pooleld ärä `lahknu tõese Ran; muud ma‿ss `peĺgä ku maru penid, tu̬u̬ lahup `õkvald ärä; [talle] `tu̬u̬di räbälä `lahku, nüid lahub Mildale põrmandu teḱke jaoss räbälit Nõo; minev`aasta rebäne `lahkse üte kana muru pääl ärä Ote
2. intensiivselt midagi tegema a. peksma esä tulli `sisse, akanu `koeri `lahkma roosage Hel; ma tõmmassi poesi kiviuniku `vi̬i̬rde, võti kõjo oosiku ja `lahkse tollega nii et küll sai Nõo; emä `lahke `perse kuumast Võn; lahe tu piidsagaʔ Urv; ku tu̬u̬ lohidsõ võt́t ja õ̭nnõ lahḱ pähäʔ Krl; vana Mat́a oĺl `lahkunu kannu armõtudõ vitsaga, selle et nu̬u̬ `oĺli nisu pääle `lännüʔ Har; `lahksõ `tsu̬u̬gõga `vasta pääd Se b. kolistama, kolkima poesi `lahknuva ussõ ja akandõ taka Nõo; poisi käävä `kambrõ `uśsi `lahkun, ü̬ü̬d mülläten Har || müristama `piḱne lahup joba Kamc. lõhkuma, perutama (hobusest) ku ta siss `lahkma pańd, siss ta lahk nii `räńkä Ran; täl obene läits `lahkma, es jõvva `kinni pedädä, mu‿gu kihut üle `nurmi Nõo; obene läits `lahkma, lahk `vankre ärä San; hopõn `naksi `lindamma, pańd `lahkmadõ Har; ku mäest alla sõõdit, sõss pidi ohjaʔ alati väega trammih olõma, muudo olõss `lahkma naanuʔ Räp d. valutama riśtluu nii `lahkseva nigu väetsega, et röögi `õkva (sünnitamisest) Rõn; mu pää nii hullustõ `lahksõ et silmist `kisksõ vi̬i̬ `väĺlä Kan; pää lahk `hirmsadõ, ei tiiä kas om kru̬u̬ś vai Har e. (muud juhud) mia lahu ütte `puhku kipet `suitsu (suitsetan vahetpidamata) Hel; mes sä nii paĺlu lahud, sina ilma tü̬ü̬d jõvvad ärä nõnda paĺlu rusida Ran; lahu (mine) `õkva üle nurmõ; lahu (söö) `sisse, miä `vasta‿i röögi ennedä, siss olõt täüs miis; [ta] lahk (kudus) `täämba kangast `kangõstõ, `terhve pöörä kodi mahaʔ Har; Repäń lahk (jooksis) üle nurmõ ku˽jala˽võtiʔ Rõu
3. laiali laotama või jagama; lahutama lääme kütüsse `tuhka `lahkma Kan; Noʔ om `päivlik, no võit haina laḱka `lahku; `jäie haina `lahkmaldaʔ; meid `aeti lummõ `lahkma; lahk maa `mitmass tüḱüss Har; kangast vaia `lahkuʔ Har; säńg oĺl neläst lavvast koohn, kat́s otsa`lauda ja kat́s küle`lauda, otsaʔ oĺli˽läbi ja liṕiʔ oĺliʔ i̬i̬hn, nii et tedä `keŕge oĺl `lahkuʔ Rõu