lahkam`lahkamKaaVigKadVilSan, g -i KuuJuuKJnTrvHlsHelRanPuhOteRõu/`ĺ-/, -aEmmHääSaaTrvKrkHel, -eHlsKrk; lahka|ḿ g -mi HarRõu 1.suur kogus, hulk; suur tükka.Sain `suure `lahkami vett `vastu `vahtimistKuu; `lahkam `leibaVig; igaven `lahkam tuli `vihmaKad; läks `lahkam aega äraKJn; said ää `lahkami raha; oĺl üts ää `lahkam, mis ma vedasi Hls; kes mul rohi tu̬u̬ss ää `lahkame Krkb.(maast) Ta arind omale suure `lahkama `pöldu `juureEmm; Ülevel maa pu̬u̬l, kus suured `lahkamad käes `oĺlid, sääl said inimesed `rohkem puhta villa si̬i̬s elada Hää; maailma `lahkam `metsaVil; sinna om ma‿ilma `lahkam maad mińnä Trv; suur `lahkam`mõtsa `anti kätte Krk; ää `lahkam om `niita vi̬i̬lOte Vrdlandam 2.löök, hoop `ańdis tal‿ühe `lahkama `mü̬ü̬dä `kõrvu Saa; aga ma virutasin ea `lahkami `talle rusikaga nõnna etJuu; temä tõmmanu maast vitsa ja `panden ärräl mitu `lahkametKrk; esä `oĺli tälle kolm `lahkamit `annu rihmaga Ran; mia satte maha kõege redeliga, sääld ma selle `lahkami sai, et mul enämb pääd otsan ei ole Puh; Ka‿ku˽ma˽sullõ üt́e `ĺahkami är˽vala, sõ̭ss tõist sa inäp ei˽tahaʔRõu; lahkamit lööma 1. kurameerima tu miiśs `leie tõsõ naasõga lahkamitHar 2. tülitsema Miʔ olõ taa tii peräst küländ lahkamit löönuʔ HarVrdlõhkam Vrdpahkam, plahkam