labinlabinMuhTrvKrkHelPuhNõo; lapin g labinaPuhNõoV(-ṕ-; g -õKrl) 1.on`põrse sööve ku labinKrk; ää sööjä siga, võtab nigu üits labin larbib; tuleb nigu labin vett `alla; vetel puder ki̬i̬p paan nigu labin Nõo; t́siga lõḿps, võtt ku üt́s laṕin Kan; `vihma satass, lapin om kuuldaʔ; ta sü̬ü̬ ku laḿps, lapin om õnnõdõKrl; latsõ `ju̬u̬skõva muta `mü̬ü̬dä nigu lapin ennedäHar; Mõ̭nikõ̭rd oĺl jo˽`mäele kuulda˽kuʔ üt́s [iherus] tõist takahn aiʔ, võt́i˽ku˽laṕin Rõu; üt́s lapin inne ku [vesi] juusk Plv; lät́s porri piteh kui lapinVas; hobõstõ laṕin kuuluss Se; labinagalabinal, lahinal tu̬u̬ lei mul näo puruss, kos veri pańd ku labinaga; `vihma satap nigu labinaga Nõo || nõnna luges aja`lehte mis labin `olli taga (soravalt) Muh 2.lobisemine, jutuvada ku naese kokku tuleva ulganiste, siss om toda labinat üle liia; panep tolle labina minemä, siss ei ole aru `otsa `koskilNõo; lät́i laṕin (läti keel) om ütest tüküst Har || (lobamokast) si̬i̬ va labin, `lärtas paĺluTrv Vrdladin