[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 10 artiklit

lõpp1 lõpp g lõpu Pöi Muh Emanner(v.a R), lõppu Lüg IisR; löpp g löpu Sa Hi Ris; lopp(u) g loppu R(g lobu Kuu Vai)

1. lõppemine, lõpuots Leib o lobuss ja raha ka Kuu; `viimasel loppul oli meil jo nisu `puoleks rukkiga Hlj; siis ku akketi sedä umbluud ja `tontisi `rääkimä siis, siis sel ei `õldki lõppu Lüg; Löpp ee, keik ee Kaa; egal asjal oo löpp Vll; Ta tuli veel lõpu `peale, meil olid viimased kärbised veel teha; Olgu loril lõpp ja ega üks `jälle töö `juure Pöi; [võrgu] akatses ja lõppus oo võrgu ainad Muh; pitkade pulmade löpp on kee Rei; nüid on juba elmal sügisene olek, `august lähäb ju lõpule Rid; Täna `kallab nagu kapaga, põle lõppu nähagi Han; mõesa `ańdis siis viimatses lõppus `meile maad Aud; enne talve lõppu teen ike pulmad Tor; `kangal `tehtass lõpp pääl Hää; minu kodu oli `kaugemal küla lõppus HMd; nüid on see nädal `jälle lõpu peal, aga tööd põle kedagi `tehtud Juu; kaśk jokseb kevade `mahla, niikaua kui puud lähvad `lehte, siis on lõpp Amb; leivauure, uurakas, viimane lõpp leival JJn; nägin selle loo algusest kuni lõpuni Tür; vaest oli kuus seetse kangast [kududa], no sie `ańdis aga `nühkida koa `enne, kui sa said lõpule VMr; süögi aśjad on juo lõpus Iis; ega sa sedä ammadit maha ei jätä elu lõpuni Krk; tü̬ü̬ `sisse vai upu ärä, lõppu tal ei ole Hel; `täämbä vaśt jõodass aena`tü̬ü̬ga lõpule Nõo; kui tu̬u̬ esi ärä `olli põemetu, siss `võeti tõne esi jälle, ni‿ga‿gu rüäl lõpp `olli Ote; `teie aśjalõ lõpuʔ Krl; ma‿i saa õks enne minnä˽ku nädäli lõpul Har; sõss oĺl hainangu lõpp Rõu; kogone lõpuh pandas `siibre ka kinneʔ Räp; tü̬ü̬ om jo lõpul Se; lõppude lõpuks ~ lõpus lõpuks, viimaks loppude loppuks `ma‿tsin (ma ütlesin) et kule, sie oli `ülge liha Jõe; lõppude lõpus kohos läks otsust tegemä Vig; lõppude lõpuss tuĺl `väĺlä, et oĺl esi `naanuʔ tu `tennüśs kõ̭nõlõmma Plv Vrd lõpak2, lõpe1, lõpetus, lõpik, lõppus
2. surm `pussuga siis oli teht sen loppu `pääle `selle `hallile (hülgele) Kuu; [koeral] sandid teud, `tehti löpp `peele Mus; Vana inimene, lõpp lisidal Pöi; Ei taha `kiski `inge `vaaku, olgu lühike lõpp Han; tegi enesele lõpu `piale Iis; pias ikki nõnda lõpp tulema, et sa teste abi ei tarvita Vil; veri joosep `väĺlä ja siss om lõpp Ran; süä mõiśt ärʔ, et lõpp tulõ, et ar koolõss Vas

lõpp2 lõpp (-ṕp) g lõpe Muh Lih Var Tõs, lõpõ Khn; löpp g löpe Sa; n, g lõpe Var Tõs Hää (väike) merelaht, lõugas Käisid löppes kala `püüdmas Jäm; suurest merest tuleb Löu löppe `sisse Ans; ääre `noota tömmetse ikka `kuskil löppes Mus; `surnud tuli löppe `muale Vll; löpe peal ösutakse juba `roogu Jaa; `Saastna lõpp o kalarikas Muh; Lihula soon - - Penija lõppe läks `väĺja Lih; egä nääd (säinad) rinnameres ei kudi, nääd tulavad `alla, `vaiksema merese, lõpede `sisse; mul vend oli noore `ülge saan kiviotsast siit lõpest Var; mere käär, vesi tuleb maa `sisse, `öetse mere lõpe Tõs; keväde mindässe ikka `vjõmbu `püüdmä lõpõst; Lõppõs (Pärnu lahes) oli `luagjas vesi, `Kihnus oln üsä vali Khn; `tisler `tahtis alt äärt kauda `minna, mina `tahtsi üle lõpe `minna Hää

lõpp3 lõpp lott lõpp lõvva all Krl Vrd lõkk3, lõtt, Vt lõpmed

lõppe- lõpe-

lõppema lõppema, (ma) lõpe(n) Pöi L K Iis San(-me), lõppen Lüg IisR; `lõp|ma, (ma) lõpe(n) Muh hajusalt L, VJg I VlPõ Trv Pst T, lõpõ Khn V(-mõ, lõppõmõ Krl; lõppõmma Har); `lõpme, (ma) lõpe Hls(lõpeme) Krk Hel; löppema, (ma) löpe Sa(`löpma SaLä) Hi; loppema, (ma) loppen Jõe Kuu VNg

1. lõpule jõudma; otsa saama `neljaspää `alles loppesid [pulmad] ära Jõe; pidu loppend, `lähma koeo VNg; tulukene lõppes `vällä paa alt Lüg; tänane pää ep taha ka löppeda Khk; leib löppes ää, peab uue teo tegema Vll; Ennem lõppeb ärja `söömine kui naiste jutt Pöi; kaŋŋas akkab `otsa `lõpma, siis pannasse paelule; siia lõpeb ää meite karjama Muh; `eindest toleb puudus, löppevad `otsa Käi; need kraamid akkavad ää `lõpma, jahod ehk kardolid ehk Mar; rahvas lähevad ää, pidu lõppend Kir; kella kahe`teistmest lõpeb `õhtust poolt öö ja akkab omigust poolt öö Mih; üks `aigus akkas, teene lõppis; Leib ei või majast `otsa lõppa Khn; siss lõppis orjapõli, ku ma mehel läksi Hää; `oktoo·bri kuus lõppes kilupüid HMd; ega töö moa pealt lõpe; mo kannatus lõpeb ää koa viimaks Juu; siis kui sõda lõppis KuuK; kuivaga vesi lõpeb kaevust ää Ann; kukelauluga lõpeb kodu`käija võim Rak; mäe kallas on mäe jäär, kus mägi akkab lõppema Sim; viin lõppis `õtsa Trm; tuli one ärä `lõpnud, otsan, ei õle `tuhka, ei süśä Kod; kerik (jumalateenistus) lõppis, rahvass akkas ära tulema Äks; `kuulasin seni kui `vaidlus ärä lõppis KJn; ku pi̬i̬rg akas ärä `lõpma, pańnid uue peeru Vil; lehmä om `kinni, vanast ike olli, et piim lõppi ärä Hls; si̬i̬ tü̬ü̬ ei taha sugug‿ärä lõppe, ei jõvva lõpete Krk; vanast üteldi et tulep `mihklipäiv, lõpep `oina vaiv Puh; no kui `kavva sa avitat ja annat, `anjal lõpep ka `otsa; enämb es jõvva kavvemb kannatada, kannatuss lõṕpi ärä Nõo; puu lõpesse ärä, vaśt ta tu̬u̬ jälle tolle `ku̬u̬rma Ote; ku iks tüńnist niiviisi võedass, asõmallõ kunagi ei˽pandaʔ, sõ̭ss lõpõss är˽ka taa liha Urv; ao`valgõ lõppi välläʔ, ku sa kodu tuĺli, lät́s pümehess; sa˽tulõt muka üten, ni‿ka‿gu tii ärä lõpõss Har; lõṕpi tü̬ü̬ ärʔ, lõpõtusõss `ańti `viina ja süvväʔ Rõu; no˽kül mu elopääväʔ lõpõsõ˽siiäʔ Vas; Kapsta˽tüḱevä˽ka õ̭ks rutto `otsa `lõpma Räp; siss lõpõss mi raha Se
2. hääbuma, kaduma; lagunema pered loppevad ärä Kuu; viśs kaeu sii teinepool `meite rehe, aga see löppes ka εε Khk; palmigod pohas ära löppend Käi; `vaesel inimesel lõpevad sugulast koa `otsa Mih; nägemene akkab ää lõppema Ann; `riided lõppevad seilast ää, `uusi ei jõua muretseta VMr; liha lõpess ärä luie‿pält, nahk jääss lotti Krk; jala ette iks vi̬i̬l näe, aga kõrva`kuulmine om periss ärä `lõpnu Nõo; `rõiva lõpõva `otsa, `vastsit tetä ei näe Ote; silmä `valguss lõpõnu, ei tiiäʔ, kas jäät pümess Krl; lasõ `käsnä `salva, siss lõpõss käsn äräʔ Har; Esi˽`hinnel `umma˽kül [hambad] joʔ är˽`lõpnuʔ Rõu; lõppi nigu tina `tuhka Se
3. kõhnuma, kurtuma Küll sa oled `viimisel ajal ärä loppend Kuu; oli nii `otsa löppend, ale meel oli `vaata Khk; Sa oled nii löpend näuga, oled sa aige vei mis sul viga oo Kaa; löppeja obu pole tööloom änam mette Käi; nii ää lõppend, jusku üks surma vari Mär; mis sool oo, na lõpen nägu Tõs; lehm `lõpnuks jäänu Hää; veis lõppes meil nii ää, et surigi viimaks maha Juu; poiss lõppend kohe ära näost, jäänd kõhnaks, et sie (luupainaja) käib iga `öösse teda `tallamas Koe; lõpeb jala piäl ärä, luu ja nahk Kod; nagu kudend konn teine `otsa lõppend Ksi; vana inimene on aĺli `näoga, näost `otsa lõppend Plt; lõpeb ärä ihust, silmä nätän lõpeb ärä Hls; [hobune] nii kõhn ja är lõpenu ku `erne sard Krk; mõni om näost kõhn, `otsa `lõpnu - - aga kihäst om tugev Ran; maʔ oĺli `kaugõ `haigõ, siss ma lõppi nii äräʔ; no‿m vanass jäänü ja vällä lõpnu Har
4. surema, kõngema Lehm loppes tänävu kevädel tulemisesse Kuu; Lammas oli öösse ära löppend Jäm; me oleme löppejad, löpeme varsti ära Mus; Selle näljaga löppevad keik ää Rei; `noori ei kasva `piale ja vanad lõppevad ära Kir; on üsna `otsas, akkab `lõpma varsi Vän; seda `tuńdi ei tää, kunas sa lõped Hää; `põrssad läksivad pasale, pidivad kätte ää lõppema VMr; Sial vedeles pailu `lõpnud obuste `końte Trm; [lehm] aas täis äkitse, lõppis `väĺla Lai; kui isa ära lõppis, `tuĺlid sõad SJn; jäŕv om ummussen, kala lõppeb ärä Trv; ollu kuri siĺm, nigu lännu `lauta, lu̬u̬m `lõpnu maha Ran; lammass nii `irmsade `trähklep ja `visklep, `õkva `lõpmise veere‿päl Puh; sa‿lt ku vana kand noordel i̬i̬n, ärä ei lõpe Nõo; lõṕpi näĺgä nigu köödetu `suuga rot́t Võn; kas siss eläjäloomad võip ärä `laskõ lõppe Rõn; Põrss ei˽taha˽süvvä inäp, no nakas vaest `lõpma Urv; ku sa taalõ eläjele ruhe ei anna, siss ta lõpõss maha Har; ku ma lõpõ, sõss lõpõ, mis tu̬u̬ `tohtre mul vi̬i̬l tege Plv; Rott lõpõs no vilä`salvõ Räp; täl oĺl jal eläjä `kaiho, üt́s lehm lõppi arʔ Se; tõbrass naaśs `lõpma Lut
Vrd lõppuma

lõppu lõppu Lüg VMr lõpul, lõpus `Saia `süiässe `leivä lõppu - - `päälä `süöki seid tükki Lüg; viimane lõppu oli meil koa `põldu JMd; meie isa suri sie kuu lõppu JJn; ühel `aastal oleme `süńdind, mina `aasta `algu, tema `aasta lõppu VMr

lõppu- lõpu-

lõppuma lõppuma, (ta) lõpus Lei; loppuma, (ma) lobun Kuu Vai

1. lõpule jõudma; otsa saama ei `kennegi `tiedänd, `kuida sie päiv loppub Kuu; pojal raha loppus `vällä Vai
2. kõhnuma Sa oled `ninda ärä loppund, kas oled `oige `haige va Kuu
3. surema ei tämä (lutikas) vie sies ka ei lobu `vällä Vai
Vrd lõppema

*lõppus löppus Phl; lõpu|śs g -se Krl; g loppusõ Lei lõpp ma ole sii koha peel viiskümmend viis aasted oln, nüid on löppus käe Phl; tüül oĺl pia lõpuśs Krl; leivu ki̬i̬ĺ ĺätt loppusõ‿päle Lei

lõpu- lõpu- Pöi Muh Rid Tõs Juu ViK Trm Plt Pil Krk Krl Plv, lõppu- Lüg Jõh, löpu- Khk Mus Pha Rei Ris, loppu- VNg Vai, lobu- Kuu lõpu-, otsa- Ku hüäd `hambad, o lobu`kannikigi hüä näridä Kuu; kevade `niitasin [lambaid] `maarjapäiv ja siis `niitasin loppu `einaaig VNg; `naabur on kõik `võlgades, tämal on siis lõppu õts käes Lüg; juo mei `leiba akka loppu `kerrale `saama Vai; see [vilja] löpu kord jövab nii ruttu `tulla Khk; ku ölut löpukorral oo, siis `öötse, va töök o `väljas juba Mus; kui joodud `möödas olid, löpu `kordas, siis kutsuti tite`sauna Pha; lõpu `otsas akkas `praavima ka Rid; tali jo lõpukorral, akkab `lõpma Tõs; selle `tööga soame nii lõpukorrale Juu; [kanga] lõpuots ike jäi `ühtelugu tibasse; lõpunädalas olivad tema (teomehe) tüöpäävad nellabe, `riede ja `laube Kad; minu elu on lõpukorral, mis mina änam valitsen Pil; [tangudel] lõpu kõrd joba kähen om Krk; koolil om lõpunätäĺ Krl; sa `üt́li leevä lõpukõrral ollõv, selle ma tõi sullõ üte pät́si Plv

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur