kõrvetuskõrvetu|sLüg/`k-/ MärTõsHJnKoeKadVJgKod, kõrvetu|sssporMT, g -se; kõrvõtu|ss g -sõUrv; körvetusVll, körvedosKäi, `korvetusVNgVai(-dus), g -e 1.kõrvetamine midä `korveduse `aiso se on Vai; `nõekse (nõgese) kõrvetuse järel nahk kirvendabKad; Tetti siale õlgiga tuld pääle, nii et arjase ärä kõrbusiva, sii olle sia kõrvetussNõo || tuli `päikese kõrvetus on kohe valus VJg; kui kõrvetuss olli üle käenü, tu̬u̬ olli sõõru maaKam; päivä kõrvetuse kätte ei või minnaʔ San 2.(eha)puna pilve kõrvetuss om, kui päeva `lu̬u̬ja minekil `kõrgelt pilve punatseHel 3.kõrvetis `ninda `kõrvetust ajab kõhe, `rinnad põlevad kõhe Lüg; `rönde sees on säsogene kepidos ja tulist `sooja vett toleb suhu, rönna körvedos Käi; kõrvõtusõ˽`kävve ütte`puhkuUrv || terav valu nüid enäm `ni̬i̬skess kõrvetuss ei õle, kõrvetavad valu Kod 4.figta on kui kõrvetus, ta on väga kärmas inimene Koe Vrdkõrvetis, kõrvets