kõrvetskõrvetsVil, g -ePöiMuhMarKulVig(-rb-) PäTrmM, -i Mih(-rb-) AudSaaPst/-t́s/ 1.(kõrvetavalt) palav, kuum et ta‿nd (ta nüüd) sehake kõrvets änäm ei ole (ilmast) Vil 2.(päikesest johtuv) a.kuumus, põud Selle kõrvetseg ei massa kapustid valadeHlsb.(eha)puna kõrvets lähäb päävä veeriku aeg üle `taeva; Kui kõrvets (punased pilved) üle taeva lähäb, siis lähävad ilmad kuivaleVil 3.pl kõrvetised mul akkavad kõrvetsed `köimaMuh; kõrbetsed `rendos, [siis] oo vahel na kibe `rendos Vig; kõrvetsed käevad ülesse, [võta] soodavett ja `kriiti `sisse; kui röhetsed akkavad tulema, sis on kõrvetsed läbiVän; kõrvetsed käivad, piab soodad `võtmaTrm; Kui kõht `aige om, siss käüve kõrvetsiPst; kõrvets rinnun, tuleb vaśt mõnest söögist; kõrvetse käüve `rindu, ku viga sehen omHls; `ri̬i̬ti `võetse siis ku kõrvetse om, üits supilusiku täis kuivalt, kõrrageKrk || kurguhaigus kõrvetsed oo `kurkus sui palavagaja talve küĺmagaTor; kurgun om kõrvetsKrkVrdkõrvetis Vrdkõrvetus