kõrvetiskõrvetisMuhLNg, g -e PöiHanKseJuuSimPlt; `kõrvetisLüg; kõrve|tesKJn, g -tese JuuPlt, -tseMarMär/-tis/; körve|tis KaaPhaVll, -disJämKhk, g -e 1.kuumus, palavus, põud rohi lεheb selle körvedise kää juba pruunigaks Khk; Kui õhk aiseb, siis on kuiv pala ja kõrvetis edasi, pole nii pea vihma `lootustPöi; Täna oo `väĺlas kõrvetis, pää ühna põletabHan || fig Vikat oo na vahe nagu kõrvetis, kõrvetab maa `paĺlasHan 2.kõrvetav(alt), käre(dalt) a.kuum körvedis palava pää paistab Khk; irmus `kange körvetis palaKaab.külm körvedis külm üsnaKhk || (külmanäpistusest) Talve oo jälle kõrvetis külma pärast, nagu silgu soolvesiHanc.figkange see on körvedis küll (viinast) Jäm 4.pl (kõrvetavast valust) körvedised käivad, nii kibe, ei vöi soolast süia, rinnus `kange körvedisJäm; körvedised, nee körvetavad `rindus - - kui inimene rinnust venitand onKhk; ta oo apud söönd, taal köivad nüid kõrvetisedKse; mul käisid `enne ikke sańdid kõrvetesed alt üles, suhu tuli nihukest `sańti viha vett Juu; aab kõrveteisi ülessePltVrdkõrvets Vrdkõrvetus