Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit
kõrvmanõ `kõrvma|
nõ g -dsõ Plv; p `kõrvmaist Räp 1. kõrvalolev, -asuv trinkpuu om `kõrvmadsõ hobõsõ jaost;
taa um mul uma `kõrvmanõ (naaber) Plv2. kõrvaline, kõrval- `kõrvmadsõʔ inemiseʔ `näiva ja kõnõlivaʔ Plv ||
Lepäpuu es anna˽`mi̬i̬le `kõrvmaist `maiko ja es lasõ mett läbi Räp Vrd kõrumine,
kõrvuline1
kõõksuma `kõõksuma IisR, (ma) kõõksu(
n)
Tõs Vän Saa Jür JMd Trm Ksi Lai;
`kõõksma Kod Nõo/-
õ̭õ̭-/, (ta) kõõksub Saa Kam/-
p/;
`kõõksme Krk/-
ḱs-/, (sa) kõõksud Pst, (ta) kõõksub,
-p Hls; (ta) kõõksub Muh Kad takistusega, kõrvalheliga hingama; luksuma Kaśs akkas `kõõksuma,
akkab `oksele,
aja ruttu `õuve IisR;
kui laps kõõksub,
siis tal oo külm Muh;
rinnad on kinni,
kõõksuvad ku `ingad Vän;
teinekord akkab inimene `kõõksma,
siss üteldi,
et süda tänab söögi eest Saa;
mõni kõõksub puole eluaeg JMd;
tämäl õllud kaks kana,
`kõõksnud `kõõksnud ja tõene surend ärä Kod;
kui kõõksud,
siis `ööldasse,
et taga riagitasse Lai;
joo `küĺma vett,
siss jääb `kõõksmine perra Pst;
`kõõksme akkad ku sa `tõmbad `kanget tubakud Hls;
mõnikõrd ku ma naka `kõ̭õ̭ksma,
siss `ütle et ei tä kes tu miu vana inimest nüid vannup Nõo Vrd kieksuma