kõmakõmaLügsporL, HagJuuJMdKoeVMrIisKodHelPuhRäp, kö-JämKhkKaa 1.kõmin suur jutu köma keib εεKhk; vähä kõma oo `kuulda, aru ei saa `ühtiMär; ti̬i̬ pääl sõedetas, kõma kuuldaHää; jutu kõma oli `kaugelt `kuuldaJMd; laalab, vähä laalu kõma kuulusseKod; kuulu, et kõma vai mürrin `tõśsi - - kari kõńd mäe päälRäp || kõla, helivärving viiulil oo ea kõma, ku tal ea ääl ooTorVrdkuma1 2.kuuldus Seikest köma oo kuulda küll, et meite koloos pidada teisega kogu pandamaKaa; ühekorraga äkiste on sie kõma `väĺla tuld, et sial on niisuke asi oldHag; külas oli kõma juo, käisid kosilasedVMr; õli küll ühekõrra seda kõmaIis 3.figsuur kiirus, rutt Meil oo sepikojas iga pää `neuke kõma pial, et põle aega ninagi `pühkidaHan || merel on ea köma `järges (tormijärgne laine) Jäm Vrdkumu1, kõmu1