[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

käärima1 `käärima, (ta) käärib spor S(-ea- Muh), L(-mä Vig) K(-ia- JMd, -ea- Koe Plt) I(-ia- Trm) Trv Hls TMr Ote, `käärib R(-äe- IisR); `kiärimä Juu, `kiärmä Kod, (ta) kiärib; `käär|mä Saa Hel Ran Puh(-ŕ) Se, -me San, (ta) käärib (-p); `käärüm(m)ä Har Rõu Räp
1. bakterite, pärmiseente vm toimel muunduma (söögist-joogist) a. hapnema; riknema moes läks `käärima Jäm; piim oo `käärima läind, nenda kiliseb et Khk; Ilma `sukruta [keedis] äi seisa, lihab `käärima Pöi; Leiva supp on `käärind Rei; apu aab levä `kerkima ja `käärima Var; marjad `käärväd ärä ja raag jääb üle Saa; muśsiked ku lähväd pud́elin apuss, siis on `kiärmä lähnud, kiäriväd Kod; Vatt jäi `sisseʔ ja tu̬u̬ ai moosi `käärümä Har b. käima, käärides valmima olut `käärib Kuu; `Meski `käerib IisR; [õlu] `Kääris `terve öö - - [nüüd] `sõuke kena matsakas maik Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; õlle `ankur lõi punni eest ää, käärib `kangeste Tõs; kui õlut käib `easte, siis kiärib `kõrgeste Juu; õlle tõŕss käärib ju Ann; õlut akand `kearima, on alles pool `kearind Plt; ku mesi om ära `käärin, sõss kaanetets toobi `kinni Hls; Mõ̭nõ päävä käärümise järge `oĺgi taar valmis Rõu || kääritama sepp, tu̬u̬ olli vetel, õlle olli juba ärä `käärinu Ote
2. käärides kõdunema, kobestuma kobe muld on `sonniguga `ästi `käärima `pandud Vai; maa käärib, mulla unnid, nupud on maa pial Pha; iga kevade üks kord `üöldakse maa käärib, maa aiseb kõik, sel aal teed viĺla maha Tür; rukki oras on sügisel punane ja vilets, ei ta (põld) ole `audund ega `käärind VMr; Kui juba mua kuiv õli ja kiarima akkas, siis läks põllutöö kibekiirelt `lahti Trm; maa on ka teenekord plämm, siis ta käärib või muheneb ja `vaĺmib Äks; maa ei ole `käärmä saanu `mińnä, maa piäb `käärmä, toorest maad ei tohi puttu - - maa tahab `aududa Ran
3. keerlema, keerutama täna `käärib `pilve Hlj; pilved `käärivad (tuulega) Mus; meri käärib kui tormiga `mässäb Var; käärmurd, suur laine, mis käärib nisukse madalikude pial, kierutab; kevadi ja talve ku vesi `kõrge, akkab meri `veikse tuulega `käärima Ris || fig rahulolematust avaldama mai·lm oli juba `käärimäs Vig Vrd käärama

käärima2 `käärima, (ma) kääri(n) S(-ea- Muh, -εε- Käi Phl) L(-mä Saa; `käär|ma Mih, -mä Mar) K(-ea-, -eä-, -ia-; -εε- Ris) I(-ia-, -eä-); `kiärimä Juu, `kiärmä Kod, (ma) kiärin; `kääri|ma VNg Jõh IisR/-äe-/, -mä Kuu Lüg(-ie) Vai, (ma) `käärin; `kääŕ|mä (-r-) KJn Trv V(ḱ- Se; [ma] käärä Lei), -me Hls Krk San, (ma) kääri
1. a. lõimelõnga käärpuudele ajama käärp̀ude `pääle `käärita `kaŋŋass Jõh; `Kahte `karva `lõimed `käerisin ülesse, tuleb `triipudega `kaŋŋas IisR; `mindi nii `körgele kut kaŋŋas pitk oli - - kääriti kaŋŋas nii laiaks kut taheti Khk; kear`laeka `sisse pannasse lõŋŋad kui kaŋŋast kearitse Muh; ema läks kaŋŋast `käärima, loob kaŋŋast Phl; `käärimese `aegas `pańdi tihv `sisse, mud́o lõimed `lähtvad segamisi LNg; kui sa `tahtsid nisukest kangast mis triibud sees olid, siis pidi kahe lauaga `käärima Rid; mool oo `kanga `käärmene käe; nää kuda sii kääritässe Mar; kääritud kangas tõmmatasse sebimusse ja tihvad seotasse kinni Vig; kõik [lõimelõngad] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; `enne `olle seina peal kääritud; `käärimise - - kord oo, kui kääritse korra `ümmer käärpute, üks kord oo kümme küünart Aud; lõnga keradega kääritass ümmer puude Hää; `algmisest kohe, kui ma akkasin `käärima, olen `ümmer käärpuude `käärind Hag; ma keärin kangast, aan keärpuud `ringi Juu; ta `kearis luoma lauaga Jür; vanaste kõige `enne sai kääritud neĺla lõngaga; `kümne keraga on väga õlbus `kearida Amb; kangas on kiaritud, aame aga ülesse JMd; `käärimise kaśt oli, et iga kera jäuks kohe nihuke ruum jah Koe; `kiarisin `kanga äe, aga puudele ei jõund `aada Kad; keradest ja keha pialt kiariti kiarpuie `piale Trm; `lõnga kääritasse lugude `viisi Lai; `enne käärid, siis aad üless, akkad kuduma Plt; kangass tahab `kääri Trv; ma `käärdsi eilä `kanga ärä Krk Vrd käärbutamma b. kangast üles panema kui sai `kaŋŋast `kääridä üless - - üks `kieräs, üks `oidas suga Lüg; `kaŋŋas tule `este pakkole `kääridä, siis akkada kudoma Vai; üks kiärib, tõene oiab kangass `kińni, läbi [kanga]rehä kiärid Kod; `eśti kääriti kangas ära, siadeti lõngapaku `piale Plt; kangast üles `kääŕmä `teĺgi `pääle Trv
2. a. (üles või alla) keerama Kui midägi `mustemba tööd teed, pead `varrukad `ennemb üles `käärimä Kuu; `kääri `käissed üles Lüg; Püksid olid põlvest sandik kääritud; Kääri `käised natuke taha `poole Pöi; kääri `käised ää Mar; võta kääri kot́i suu `lahti Mär; meil olid seeliku sabad üles keäritud; keäriväd `perssed `paĺlaks; keärib varrused tagasi Juu; poiss kiarib püksi reied ülesse, et ei sua mustast Kad; `kätsed vaja üles `kiärdi; kuńni `põĺvi püksid ülesi kiäritud Kod; nüid on i̬i̬st õlma otsad kiaritud; kaelus kääriti kahekorra Lai; käärime `käüsse üless San || fig naerab alati `ammad laiali, mis sa sellest mokast kearid sealt ammaste pealt ää Juu b. (kokku) keerama; mähkima mie `käärisin `nuora kokko; `käärimo `lapse vana mego sisi Vai; `kiarisin paberi `trulli, siis ei lähä `kortsu ega kägarasse; `kiaris pussi nartsu `sisse Kad; [kanga]pakule akkab riie `ümber `käärima Sim || fig ajama, keerama See käärib nüüd omale varandust kokko Jõh; Kiaris selle [leiva]tüki ära `süia Trm; kes pailu `sisse kearib, se pailu `välla laarib Plt c. pead moodustama (kapsast) kabustad akkavad päid `käärimäie; `kapsad `käärivad juo piad; `laurits `laudib lehed, `pärtel `käärib pääd Lüg; `kapsapead akkavad juba pead `keärima Juu; laarits lahutab `lehti, `pärtel kiarib päid; kapsas kiarib, [akkab] `piasse `kierama VMr; kapsas akkab piad `käärima, siis akkab pia `kasvama IisK; `kapsad akkavad päid `kääŕmä KJn
3. viimistlema, siluma, tasandama perän vanutõmist kääritess rõivast Krl; ku [õlekatus] valmis sai, sis tu̬u̬ kaarõʔ, `kaarda vi̬i̬ŕ kääriti tasatsõss, tu̬u̬ oĺl kääritüʔ - - ütstasatsõss Har; käärit rõivass Plv
4. kapsaid riivima mi `käärdi `kapstiid toona; kapstaʔ kääritäss ärʔ, pandass püttü Krl; no‿m hää aig `kapstõid `kääriʔ; `kapsta kääritäss `pi̬i̬nüss; `kapsta no˽kääritäseʔ Har; ma nakka `kapstit `käärmä Vas