Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Leitud 3 artiklit
käkastama1 käkastama S köhima, läkastama koer käkastab,
midad `kurku läind Jäm;
`Ärman köhib vahest nönda et üsna käkastab ning läkastab Khk;
käkastas köik renni sodri täis;
tolm ajab käkastama Krj;
Kui inimene rünnutu aa ja köhida käkastab,
siis aitab sene vastu rünnarohi Emm;
Suits vettis mind na käkastama Käi;
Küll sa käkastad et erm `kuulda Rei;
mes sa käkastad,
äi saa suud änam `kinne Phl Vrd käkastlema
käkastama2 käkastama Khk Krj Pöi Käi Rei 1. kiiresti, hooletult tegema ta oo muidu tüki `valmis käkastand,
sellel pole nägu äga magu Khk;
mes sa käkastat töö `juures, [öeld] kes väga liig ruttus on Käi || (süüa) ahmima kui see akkab käkastama,
siis äp saa teised midagid Krj;
Polnd `aega `süia koa,
`püsti lauva taga käkastas tüki `sisse Pöi Vrd käkkeldämä2. endale tööga liiga tegema Ää adri kivi süle - - sa käkastad ennast ää;
Ää rüki senne maatööga,
sa jo naiste rahvas inimene,
käkastad ka ennast ää Rei
*käkastama3 ipf (ta) käkastas kägarasse litsuma ära käkastas ratta [suure koorma all] Trm