[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 99 artiklit

elu|jõuline
1. (eluks ja tegevuseks) võimeline; tugev [vili] märjäga on toores ja elu`jõulene Var; [imestades] elu`jõuline ja turb mies, täis suur ja suri ära JJn; `pantvoŕm kannatana `katsa`kümne kraadilist `kuuma `väĺlä, ja olna vi̬i̬l elu`jõuline Nõo Vrd elujõueline
2. jõukas si̬i̬ om elu `jõuline kiḱk om tal kõrran puha Krk
eri|oudumane -`ouduma|ne g -se (eris)kummaline, iseäralik Üks eri`oudumane perekond. Mies `vannus `kuuma `kurja, `naine mitte vähemb; eri `oudumasi sanu on `ranna`kieles; Oh sa eri`oudumane küll! Kuu
hiina iina spor eP eL(h- V; hei- Se), Vig Vil Trv; iinna Mar; iińa KJn; `iina spor R(h- Kuu) Hiinast pärit, Hiinaga seotud tie nüüd `kuuma `iina tied; `iina tie pakkid pisikesed, siis sedä puest `tuodi Lüg; `Iina`siidi `riide `eitleb vahest nigu punase, vahest `jälle nigu sinise `põhja`värvist IisR; `iina inimised (hiinlased) Vai; iina ebajumal Jäm; [meremehed tõid kingiks] Iina ommigumantlisi, õhukessi kut ämblikuvörgust kujutud Khk; sii toovad ikke sedä karbi teed. see iinna tee oo kallim Mar; `Iinä ti̬i̬d `oĺli alati küll käe Vil; siĺmä pään ku iina kuninga räeme karbi jälle Ran
ila ila R eP(h- Phl) M T Urv Plv, ilä Krl; ela Rid Mar, jõ- Khn
1. (veniv) sülg, kool pühü oma nenä ja suu ilast `puhtast ja `kuolast Lüg; suu on alande ilas; `nenda `taplevad, et ila `parsko `toise `silmile Vai; [joodik] Nõleb peale teiste inimeste `uksi kauda, mokk ilal peas; Suu äi pea änam ila; Kudas sa (laps) täna nii ilal oled; Kui lehma ila lüpsiku satub siis piim - - akkab venima Pöi; konna kudu oo nagu ila tükid; `veisse röögatis aab `palge. siis pannasse musta sõnni ila `peale Muh; annad `vaesele natuse `leiba ka — vetad ila suust ära Emm; vidas nii et ila käis lõuast `välja Rid; nao va väsind ärg suu ela täis Mar; `Juõnud mehel `tjõlkus jõla abõnõssõ Khn; rumalal koeral jooseb suu ila Saa; ära lase ilasi `juosta rinna `piale Kad; uńdi ilaga õli lammas koon Kod; vekesed lapsed ajavad ila suust `väĺla Lai; inimesel om süĺg, loomal ütelts ila Hls; sõss tulep ka ila ku uisk ärä om lehmä `panden Krk; latsel nakava `amba tulema, suu jooseb ila; riivi karask ku ta `saise kuuma ilmaga ja `kiägi `kat́ski muŕs, siss veniss ku ila Nõo; [piim] venip nigu ärjä äiss, nigu ila Kam; lehmä suust juusk illä Krl
2. (hrl võrdlustes) a. (aeglasest inimesest) Kaa Emm Rei spor L, Pil Plv Millas sehane midagid teeb? Venib kut ärjaila Emm; Venib ku ~ jusku ila Hää; venind nagu lehma ila Pil b. (õhukesest riidest, peenikesest lõngast jm) `Ketrab nigu ila, mis sie `vasta piab Jõh; ila`peenine löng. see igavene ila Khk; Emaste `riided oo niid nii õhuksed nagut va ila; Mu püksipõlved oo üsna ilaks kulund Kaa; ilapeenike löng; Sa kedrad söukest ila Pha; see oo muidu üks kööve ila (peenike köis) Muh; sie pruun [lõng] on nii ila, `liiga pienikene JJn; [lõng] piänikene juśku ila lastud Kod; Si lõng on ninda loiu keerug just ku‿ts ila Pst; sel villatsel langal ei ole `ki̬i̬rdu pääl, si̬i̬ venib nigu ila Nõo
3. liigesevõie `Liikme otsad `kuivasid ää, ila `joosis vahelt ää, liige jähi ükspuiseks Pöi; kui `leika sia ehk luama jalg `kat́ki sialt vahelt tuleb `väĺja ila VJg; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; egäl ühel końdil ja jalal on ila vahel Kod; ku `liikmest är murrat, sõss näet et ila tule `vällä soone si̬i̬st Krk
4. lima soolika ila Tor; [nälkjas] lähäb möödä moad, ila köis järel Juu; kala one ilane, jusku uśs libe, kala ila Kod
ilastama1 ilastama Kuu, spor eP(e- Mar; -ss- Kod), -eme Hls
1. ilane olema; ilaseks tegema `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide sen ärä Kuu; Pisikste lastele `pandi ila lapid kurgu `alla - - siis äi ilastand `riidid ää Pöi; meres [juues hobune] ikka ilastas koa Muh; See levatükk on ää ilastat Rei; Kui lapsel `ambad tulad, siis tä ilastab Han; lapsel nägu on ää ilastud Kos; uńt ilassas ja muris sia ärä Kod Vrd ilama1, ilatama, ilatsema1
2. fig a. (ilataoliselt) venima Aga kui pikalt taaŕ iki kuuma aage ää seisäb, hapneb ruttu ärä, akkab ilasteme Hls b. lohakalt tegema, rikkuma See töö oo ilastud, need mehed `olle - - koa katuse ää ilastan. ooletud Han; mis sa ilastad kui sa üht tüed õieti ei tie VJg; see põle kellegi töö tegemine, see mut́u ilastamine Trm
imahtuma1 imahtuma Se, -mma Räp; imähtümä Vas Se(-mmä); ipf (ta) imähtü Rõu, jimahtu Lut pisut magusaks muutuma, imalduma a. (toidust) leevä kohõtust `pańti kuuma `vi̬i̬ga, siss imähtü ärʔ Rõu; sõss imahtuss õluʔ häste ku tal `laskõ hulk `aigo saistaʔ Räp; [pudrule] puestatass jahuʔ `sisse a˽piä lää ei `kiimä, üldäss et - - putr ar jimahtu Lut b. (teradest, köögiviljast) kesväʔ om ar imahtunuʔ; ku timä (kartul) ai varrõ `vällä, sõ̭ss tiä imähtüʔ arʔ; ritk vai kaaĺ är imähtü, läts mädänemmä Se
Vrd imahhama, imatuma, imauma, imähhütmä
imauma ima˛uma Urv(-mma) Rõu Lei, -mmõ Krl; imahuma Kan Har(-mma) Lut(-hh-); pr (ta) jimahhuss Lut; nud-part imavõnu San; imä˛üm(m)ä Plv; immä˛üm(m)ä, -öm(m)ä Räp; imäh(h)üm(m)ä Rõu Vas Se
1. pisut magusaks muutuma, imalduma a. (toidust) pudõr om imavõnu San; leib om imahuman; tan õi saaʔ jo leib imahudaʔ, ei olõ˽säänest läḿmint olõkit; õllõ miśs om ka ärʔ imahunuʔ, sõ̭ss tu̬u̬ om nii makuss ja hää Kan; Sinna˽karaśkiilõ `võeti valõti puhass ki̬i̬b vesi pääleʔ ja˽`laśti ima˛udaʔ Rõu; piimä pudõr ~ jüvä pandass imä˛ümmä Plv; kuuma `vi̬i̬ga `peeńkese leevä kohetuśs immä˛üss magusass; panõmõ `taare immä˛ömmä Räp b. (teradest, köögiviljast) vili om ärʔ ima˛unu selle ei saaʔ ääd `leibä Krl; kardokaʔ, kaaliʔ `pandass imähhümä; `Kartol om ärʔ imähünüʔ (kõlbmatuks muutunud, närtsinud) Vas; [kaal] är imähhüss, ni lätt mädänemmä Se
Vrd imahtuma1, imama
2. (seismisel) riknema a. (küpsemisel) tänkjaks jääma see leib ei olõ mitte häste küdsänü, see om ahun välläʔ imahunu Har; leib om ahjoh ärʔ immä˛önüʔ ei olõ toorõss ei kütse Räp; leib om är imähhünüʔ `ahjo Se b. ?kolkuma Õluʔ om vaadih ärʔ immä˛önüʔ Räp c. fig ta um arʔ imäh(h)ünnüʔ (laisaks jäänud) Vas
3. immitsema ima˛uss `ussõ, veži ima˛uss lättest Lei
immitus s < immitama paned kuuma `veega [jahud]. `äśti kõva ti̬i̬d siis selle immituse (magushapu leiva juure) Pil
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Sa ajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, -võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, -e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Ann jäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se || fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi | Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se | kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo | ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (e n n e)m u i s t n e j u t t muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se || Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Sa lähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo | (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt jookseb kui | jõgi Vän ~ veskikolust Ris Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn ~ jõgi Ote ~ pudrupada ~ savihaua vesi Har ~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt veereb kui värten Ris Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh | (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR ~ koera peer Mär VJg ~ kuuma kivi pääl tilk vett Hää ~ sea sitt (ja sibulas) Vän ~ sia sitt Ran ~ sõedusoe sitt Nõo ~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu ehk koera sitta Kuu Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt om välän lõimest ja koest Vas | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv | Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp | Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu | jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se || fig jumala juttu Pst Krk ~ jutuh Räp Se – härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
jõrkma `jõrkma, (ta) jõrgub deskr ?mürtsuma, paukuma meś‿si jõrgub et `niiskesed mürgud käeväd; uks `kińni nõnna ku jõrgub; püśsirohi akanud `jõrkma, siis lagunud ahi ärä; kuuma kivi piäle lahe vett, siis jõrgub ja mürgub; [pada] nõnna ki̬i̬b ku jõrgub; köhib nõnna‿gu jõrgub Kod
järel järel spor R, Khk Vll Muh Emm L K I Krk Puh Nõo I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes jne `kuera `kutsikas on `kange järel `käimä Lüg; rattad jugavad nõnna järel et Muh; otsi `peale järel, kus pool ta (mees) on Rei; ikke vahid oo tääl (vangil) järel Mar; ilp ees ja talokas järel Mär; igas `kohta vädas mind järel Mih; Mart jõngib emal järel Han; umikad järel [laeval] Ris; siis nägi nõelale järel `panna `niiti Amb; iga üks läks oma `eega edasi, `parma rida oli järel Ann; viab teist `puusa järel Koe; `vieti sõńnikut, siis `pańdi paar naist `jälle järel lahutama Rak; üksvahe käis riśtinimi ees ja perekonnanimi järel MMg; koer akkas järel `litsuma säiatsile Pil; suured puu lusikad oĺd ja pikad varred järel Kõp b. (välj järgnevust) kui on `kuivand viht, pane `kuuma vette‿s on kohe `kollane vesi järel VNg; siis ku lei, siis iga kõrd veri õli järel Jõh; Kui aga vεhegid midagid aa, kukkuvad [tüdrukud] üks ees teised järel kikitsema Emm; kui kivi märjaks lähäb siis on vihm järel ka PJg; niikui si kähväkäs käis, `oĺli ka müristämene järel KJn; `niitjad läksid üks i̬i̬s, tene järel kõik ühetese `poole Kõp
2. (ajaliselt) taga, mahajäänud kell on järel Kuu; aŕst `ütles, et tema on viis `aastad teistest järel VMr
3. alles, säilinud; elus kui luud on ära kulund, siis on paljas tüng viel järel Jõe; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama; `rõuge armid o järel Muh; tohi mette suppi järel jätta Käi; maja on ära põlend, ahjo vaŕss on järel Kul; loomi rasvad sulatakse ära, kõrnad või närud on need, mis järel jäävad Hää; tõnispää siis piab pool looma `toitu järel olema Ris; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; seal põle muud järel jäänd – kivivared ja rusud Plt
4. (ühendverbide komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küsüme sen `leske `naise kääst järel, kas tämä `andab `selle koha ärä Kuu; kes sind sial järel torgutab Phl; ma taha järel küsta Kse; `kulle järel Saa; järel `proomima Plt b. (välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) peaks ta ometi sadamese järel `jätma Käi; tuul on järel Rei; `Kärda minek jεεb kohe ~ järel Phl; jähi järel, ei tule `vihma Rid; pidi korra järel `jätma (jätma minemata) Lih c. (välj jäljendamist, järgimist, nõustumist jne) Poiss alpis teisi järel Emm; laps akkab järel tegema Kse; ma `kiitsin seda nõu järel Hää; ta kordab mu sönu järel Ris d. (välj nõrgenemist, lõdvakslaskmist, möönduste tegemist jne) `anna sield [nööri, köit jne] järel Kuu; loomadel on `iirid, kui need saab pigistud, siis need `anvad järel; ta süda oli järel ann; ku lähäb `tööle, ega sialt (sõjaväkke minekust) järel saa Ris II. postp (genitiiviga) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes jne va koer käib mo järel, saa mette `sammu `astuda Emm; tema järel piab alati koristama Rei; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel, kui vähegi vikat oli Rid; `Saada `väätse loha obuse järel Han; `oidja see nagu karjane käib nende [laste] järel Pee || fig Sa oled `jüsgü loll kohe sen `poissi järel `juoksemas Kuu; midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg Vrd järes b. (välj teat järjestust, järgnevust) jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; uńdi kari läks riidu, nagu lattorni tulega oleks `keegi läind üksteese järel Ann; tõene tõese järel lähväd, nagu kured Kod
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) taal oli seitse last, kõik riborada üksteise järel LNg; pühad on üks teise järel Trm || (välj korduvust) Eitliku ilmaga pagi tuleb pagi järel Emm; `Aet́i `laaram `laarami järel seda va oma`koetut (viina); Üks raap teise `pääle, õnnetus õnnetuse järel Hää b. hiljem, pärast ilm pehmeneb pakase järel kohe Kuu; `tuhkapäiv oli kohe `vastla`pääva järel VNg; kirskala tuleb kõhe jäie (jääde) järel Lüg; see ja see naine on lapse järel `kaplis (pärast lapsesündi esimest korda kirikus) Rei; sõjade järel tulevad katkud, `aigused ja tõbed Kse; vihmakaśs karjob, siis selle järel tuleb `vihma Mih; sauna järel õlut põle `ültse ia Ris; sõja järel ei oln riiet võtta HMd; `äästamise järel ja küńni järel käisime ärjabete `põldude peal kiba `korjamas Rap; piĺl ikke pika ilu järel Tür3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `Mendi peräst `jälle `kumbasime järel `kursi pedäjes edesi Kuu; `rasva ja `suola ja `siebikivi, sie piab `kaalu järel panema VNg; tie oma nägemise järel Lüg; igä üks otta oma `märgi järel `merrad üles Vai; sene aro järel on nii ja nii `paljo töötegijaid taris Emm; need [talunimed] on mehe nime järel `saadud Noa; Ei `keegi saa immu järel elada Han; `Akna`laasi lõigataks otse seńti`meetre järel `väĺla Hää; `praegu ei saja küll minu silmade järel HMd; kalasi peal kujuti, korra järel kujuti Kei; kui ma oma vanuduse järel akkan `arvama Kos; nied kaks miest olid minu mälestuse järel alles viel HJn; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; kuulu järel piab sie koha ää `müima JMd; kuude järel (kas noorel või vanal kuul) jah ikke piab leigatama [puid] Ann; vana [kalendri] järel neĺlateist`kümnemal mail Tür; vanal aal `üüt́i `lehma värvi järel VMr; loed `paasmid, siis on `asvli järel `tiada, mitu küinart tuleb [kangast käärida] Lai b. sobiv, kohane, vastav see tanu o pea järel `tehtud Muh; saabas on jala järel Rei; terne põle mo `tahtmese järel `ühti Vig; sii on siĺmakas [võrk], `sõuke paras räime nina järel Hää || käsi ei `paindund kirja järel sugugi, siis tegin varese `jäĺga Ann; ei minu kiel selle järel `paendu (ei saa välja öelda) Koe
4. ära tooma(s) sind on ka paras surma järele `saata (öeldi aeglasele inimesele), et kes kaua surma järel käis, siis oli `aega veel elada Lai
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Üĺgasi mõisa järel on sie nukk Jõe; egä siss need kõik ühö mõisa järel ei ole Mar; te ajate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; `Leetse küla järel olime HMd; kõrts on teeśe `mõisa järel KJn
6. järele a. (välj suhtumist kellessegi, millessegi) ta oli justkui imeja laps mu järel Muh; mis immu sul senne järel on Emm; küll sa oled koa kommide järel maias Ris; ma ei ole nende (porgandite) järel, ei ma tänavu `teindgi Ann; lehm jäi `ammuma mu järel [kui ära tulin] Pee b. nemad on kodunt ära. nende järel ei `maksa `uatada Hlj; `valvab `toise järel VNg; `aidnik `oatab aa järel Muh; küll see (mees) aga naiste järel lipitseb Mar; ma ole iga päe õpetaja järel küsinu, tend põle aga viil tulnu; ma `vaata ju sii laste järel Hää c. (lõhnast) `aises viina järel Rei Vrd jären, järges, järgi1
jüvä jüvä Võn V(üvä Krl Har[h-] Räp Se[g üv́ä]; d́üvä Lei); üva (üvä) Jõe VNg Vai Jäm Ans Khk Käi Rid Mär Pär Vän Tor ?MMg Pil Võn Kam Ote Rõn San/ h-/; öva Hi; üba Emm Noa LNg(übä) Rid Mar/g üä/ Lih Kul Kir Ris Pil; n, g öa (öä, üä) Kuu/üä/ Phl Mih Vig Tõs Aud, üa Khk Mus Muh Käi Rid PJgI. viljatera, vili; teradest valmistatud toit; rokk 1. a. teravilja seeme, (vilja)tera üvät karisot `maahha Vai; ruki küpse, üad ühna kõvad; pime kana `leidis koa üa Muh; uppe üba; `erne üba Rid; rukil juba üäd sees. nüid nooremäd `ütleväd et ruki teräd Mar; looma tahtva üvvä kah Ote; rügä um joba jüvän Rõu b. (tera) tuum rot́t lõssetas terä ärä, üvä sü̬ü̬b ärä, siss jäävä lõsta `järgi Ote; noʔ nakas terä kasumadõ, üvä om jo sisen Har; `Pähkne umma hääʔ küll – jüvvä täüś Rõu; rüä teräl üvä jo seeh Se; `pähmel um ilma makuss jüvä Lut
2. tera, viljaollus `kapstit keedeti ilma `suurmideda kah, kutsuti ilma üvätä `kapsta Ote; ilma üvätä puder `oĺli `kartuli puder Rõn; Meil t́sia˽söövä˽puhast jüvvä, selle niä omma˽ni rammun Urv; vanast es anna˽`keśki `tsiale jüvä`kraami Plv; taal hobõsõl om üvä läbi ḱaunuʔ (on hästi toidetud), `peĺgä‿i tüüd Se
3. jahurokk a. leivakõrvane, jook hapendatud (rukki)kördist, veest (ja piimast) rüä jahust tet́ti üvä. mõhen ta läits `apnema, siss `pańti `piimä `pääle ku ta külmäss `saistu Kam; rabandleib ja jüvä oĺl teol üten Urv; vanast oĺl piimä iist jüvä Plv; jüvä tetti rüä jahust kuuma vi̬i̬ `sisse ja sõ̭ss `panti hapu `piimä mano ja `võeti haina mano üteh, tarvitedi söögiss ja ku vette `panti sis `ju̬u̬di; teol `käüdi üväga Räp b. rokk (loomatoiduna) `vaśkillõ klopitass rüä jüvvä Urv; ańd tseolõ jüvvä Vas
4. jahujoogi pära, põhjapaks Jahujoogi vai söögile saistus üvä põhjaʔ Võn; taar päält `seĺge, üvä `põhja vajonu Kam; [õlle tegemisel] last läbi `rõiva arʔ, tu üvä jääss `rõiva pääle, a li̬i̬ḿ lätt läbi Se
5. toit; kerge eine, oode, paluke, linnupete ma võti kolm suutäit `üvvä ärä, siss ei petä mu `lõoke ega kägu Kam; kuiss sa iks läät ilma jüväldä majast `vällä, ilma et olõsiʔ jüvvä `maitsnuʔ Kan; `täämbä es saaʔ vi̬i̬l üvä kibõnat `suuhtõ, midäge ei olõ söönüʔ Räp; otsani üväldä vi̬i̬l olõ (söömata); läkiʔ `võtkõ `veit́kese üvvä Se; kolʔ `päivä `maanu bez d́üvädä LeiII. Muid tähendusi
1. midagi väga väikest; tera, raas, kübe `lamba sita üba Emm; sii o paĺlo üväsid Mar; kaks üba püus, mul mustikad püus Ris
2. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, mitte midagi, mitte raasugi, põrmugi, üldse mitte mitte jumale üvä ei ole suus käind VNg; Ma pole täna veel öva amba alla saandki Käi; Pole sii änam öva röömigid Rei; anna aiʔ `sullõ jüvvägi (mitte midagi); kolm nädälit inne `surma es võta timä jüvä `tolmu `suuhhõ Vas; saa as üvvä `hamba ala Se; t́äl olõ‿i·ʔ kodoma sieh küt́sü jüvvä; küdsü jüvvä olõ õi kodoh majah Lut
3. terav ots, teravik a. (oherdi, vindla) lõiketera uherdi üva Jõe; puuril on leigu üva, pisigeine vahe ots Jäm; vanast olid `üäga uherdid Vig; see, mis kuĺbi `moodi oherdi ots oo, oo oherdi üva Tor b. hanguharu ots vigla üa VJg c. kisk ahingul, õngel vms ahinga üvad; käksi üvad Jäm; `öngedel on ka üvad Khk; pine pulga üa; `üaga tömmetse pine läbi selise; porga üa; `ülge rava üa. üad `keeravad ikka änam `ülge `sisse; `pootsaki üa Mus; unna õŋŋed o jämemad ja jämemad üad koa Muh
Vrd iva
kaduma1 kaduma R(-o- Vai; -ie Lüg) eP(-o- Käi Ris) Trv T, -e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eL, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo-) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai - - tulõ õs üless, ar kattõ Se || (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se || eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa || peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut
4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää - - sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu - - et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kaeblema `kaeblema Trm, `kaev|lemä, -ledä Kod, `kaiblema, kaevelda Nõo Rõn; `kaibõ|llõma, kaivõlda Rõu, -lõma Se, `kaiblõma, kaibõldaʔ Vas Räp, ipf (ta) kaibõĺ Plv frekv < kaebama
1. kaebama (kellegi peale) `kaevleväd alate tõene tõese `piäle; ei tõhi `kaevledä Kod; aga nemä esi om `süidi, esi `kaibleva üitsüte pääle Nõo; Mi̬i̬˽tei telle `külmä ja˽`kuuma, mis käü sõ̭s mi̬i̬˽pääle kaivõldõn Rõu; tu tulõ imäle `kaibõlõma Se
2. hädaldama, kurtma iga aśja jures nutab ja `kaebleb Trm; asjata sa `kaiblet, `kutsnu tütär appi, tu̬u̬ oless avitanu su Nõo; veneläseʔ - - imeht, et `eśtläseʔ ilma `aigu `kaiblõsõʔ Räp
Vrd kaebama1
kahv4 kahv TLä KodT, -h́v Krk Plv Vas, g kahvi
1. hoop; löök; sahmakas ku‿ta tolle kahvi paneb, siss om na koolu; vihaga mõni kahv üle piha [saunas] Ran; visassi üte kahvi ku̬u̬ma `vi̬i̬ga Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja - - ku kahvi `annu‿ss maja lännu KodT
2. vihmahoog üt́s kah́v `vihma tuĺl; õigõ˽suurõ kahvi ańd Plv; üt́s kah́v `vihma sai Vas
3. mahv (suitsu) Temä tõmmaś kah mõne kahvi `suitsu Krk
Vrd kahvauss
kana1 kanaüld
1. kodulind, kana Kana on, kedä voib `süüa `enne `sündümist ja peräst `surma;`Valged kanad `orrel, punane kukk `keskel = keel ja hambad Kuu; Kana `laulab, sis saab `surmasõnumi; madise`päiväl `anta kanadele `võtmed kätte (lastakse õue süüa otsima) Lüg; `Naisel on jo kana aru; Mis ned `naised oma kana `mõistusega viel `kuoli kippuvad IisR; kui kanad nakkitsevad `ennast, tulo `vihma Vai; Kana üle supikatla lendand (supp on lahja) Kaa; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; kanad `lähtvad kiblima Käi; mõnes talus `peetakse paĺju kanu Mär; kanadele tehässe talve nõgese `söömä Tõs; va `audja kana metu muna lämuse `sõtkun Aud; ku kana laalab, sis see kuulutab jälle`alba Vän; Mine`vaata, kas kanadel einad ees on (öeld, kui tahetakse soovimatust isikust vabaneda) Hää; kui kanad `siibi lehvitavad, lähäb tuulele Saa; `käskisin omal üks nuor kana `oeda Ris; kanal suur kõŕss `persses - - tänä soab surma sõnumeid Juu; kanad nakitsevad talvel, siis tuleb sula Koe; talvel `kange külmaga ei või väljas kanu pidada Kad; kanad nakitsesid, nägid `tuisku VJg; `auduja kana luksub Iis; siis ku kana munele akkab, ari lähäb punasest IisK; meie kanad sõevad [kiile] ja nüid on munemine läbi Äks; kui kana `auduma tikkus, siis `pańdi vette, kasteti märjast Lai; kanad nakitsevad, sula tuleb Plt; kaks kana läks salaja `audma Vil; kanade võti andas madise päe kätte Hls; ku kana laul, siis saa surnut, - - ku tal küĺmä jala om, ku kuuma, siis saa tulekahjut. kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; kana vihus, ilm lää sulale Hel; tõese tapava kanu ja teevä `väŕsket suṕpi Ran; kana om orsil nüid, ega kana prõ̭lla ussaian ei ole Puh; väśs kana, väśs kana, kas te saade viĺläst `väĺlä; sa kae `kannugina, et kana `aida rehitsemä ei lähävä Nõo; rebäne kurivaim om kannu ja `kaśse pääle majass Võn; kana `panti õlevõru `sisse ütte `sü̬ü̬mä, siss na läävä ka ütte `pessä munele Ote; kui kana pessä ot́s, siss kaaritass Kan; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; Ku suʔ uma kana kiŕg, sõ̭ss sul pahandust ja˽kah́o tulõ; ku ah́oluud aia nõ̭al `pistü om, siss kuĺl ei˽näe˽kannu Rõu; kikass `sarjass kanna Plv; Kat́s orrõtäüt `vaĺgiid kannuʔ = `hambaʔ Vas; üldäss kanolõ: kõõśs, kõśs, kõśs, kõśs, ku kanno aiass Se; kanadega varakult ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama Mih; Kanadega magama, sigadega ülesse (laisa inimese tunnus) Jür; tõuse kanadega ühes üless ja mine sigadega ühes magama, siis jõuad paĺlu ära teha Lai; ka hummogo `aetass su kannoga üteh üless; kannoga üteh magama, a tsikoga üles (sulase unistus) Plv || (kevadisest madisepäevast) Küinla päevast kolm (nädalat) kanasse Kad; Küündle pääväst jääsi 10 nädälid `kündi, 7 tsikku, 2 kannu San; Küündlepääväst kat́s kanna, viis vette, säitse t́sikka Urv || lstk erneste `öitsmed on kanad, lapsed `üidvad Jäm
2. fig a. (võrdlused)`Kuidas kana `nõnda muna Lüg; ma olen nii kui küps kana kohe (hirmul) VJg; ei saand rahu `seista, - - nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; inimene loksub nigu `auduja kana Plt; ot́s nagu kana pesä kunagi Trv; Nigu kana, nii muna Hel; minijäss istup nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä Nõo; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh Plv; sa olt ku kakut kana (näruses riides); pahanu käüt ku hämmet kana Se | (saamatu) `Vergu `päästämise ajal küll `kinnastega midägi tehä ei old, olid `nindagu kana taguss Kuu; Tatterdab `käia nigu takkus kana IisR; [nagu] Kana `takkude sees `kinni Jäm; Just kut kana takkus Emm; See mees oo iga aśsaga nagu kana takkus Han; ei saa oma `tööga edasi, nigu kana kammitsas Lai; Es lää täl üit́ski tüü, nigu kana rabeli pakalden Hel; nigu kana `paklin, käperdäb `paĺlald Ran; Um ku˽kana kammitsõn Rõu; Olõt nigu kana paklih Vas; ni hiĺlak olõdõ kui kana pakaldõ śeeh Se | (nõutu, teovõimetu) `Miski kättä ei akka, `ulgub nagu `piata kana `ringi Jõh; Just noagu `peata kana, `oska änam tehja midagi; Jooseb ömber naagu muna valus kana Pöi; Just kut munas kana Emm; Inimesed olid nagu `piata kanad sõja `aegas Han; jooseb mööda küla nagu kana munas Juu; lõkendab näost kui munas kana Lai; Käi ku munavalus kana Hel; b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Sant kana kaagudab ise oma pesa üles Emm; (vallaslapse sündimisest) Vade (talu) noor kana akand eele omiku munele Juu | Kana muneb nokkast, lehm `lüpsab suust IisR; Lehem lüpsab suust, kana muneb nokkast Emm; kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust KuuK; kana võtt noḱist munõ Urv; Lehm nüss suust, kana munõss nokast Krl | läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; no püvve lääti˽`püüdmä, peräkõrd `kaotat kanagi˽käest ärʔ Krl; sa˽ `lät́si püvve `püündmä, `kaodi kanagi käest välläʔ Har; läät püvve `püüdmä, kaotat ärʔ kanagiʔ Lut | Ega˽kõ̭iḱ kana ei˽saa oŕsilõ ja kõ̭iḱ `tütrugu ei˽saa mehele kah Urv; kana katkuma ~ kitkuma tülitsema, jagelema, erimeelsusi lahendama tämäl oli sen onuga ka midägi kana `kitkuda siel Kuu; Mis kana te katkute Pha; nendel oo `ampsest ajast teene tesega kana `katkoda Mih; meil on üks sihuke kana `kitkuda Plt; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema Nõo; mul um sukka üt́s kana kakku Plv; kana kuseb ilmvõimatu asi `enne ma [ei] akka tegema, kui kana kusel akkab Ris | (manitsus lapsele, kes suurte jutu vahele kippus rääkima) laps ei tohi muul aal `rääkida [kui ainult] siis, kui kana kuseb Kul; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; laps tohib `riakida, kui kana kuseb Lai; kas nüid kana `kussi (küsiti lapselt) Ran; üteldi latsele et: sa kõnele siss ku kana kuseb Nõo; pime kana (rumal) Näh pime kana, kus su oma `mõistus oli IisR; mis `soldat püme kana lεhe kohegid Khk; ta üt́s pimme kana om päälegi Kan | (ootamatust, teenimatust edust, õnnest) Ka püme kana löiab vahest tera Emm; pime kana leiab ea tera Tor; Nagu pime kana, aga nää, tera leidis Jür; sul nagu pimmel kanal õńn Trv; pime kana lövväb kah terä Ran; Pümme kana ei lövvä terri Krl; sa‿lt nigu pümme kana terä `leüdünü Har; pümme kana löüd kaʔ terä, kuʔ aladi tsagaʔ Rõu | os‿sa kanade päralt küll (leebe kirumine) VJg
3. (linnunimetustes liitsõna järelkomponendina), hrl emaslind `Laanepüü kukk on `teise `äälega ja kana `vastab `teise `äälega; Kuldnokkakana tänä `kaagutas, ei tia, kas akkas munele vai IisR; Metsakanad on mustad linnud - - kukk natuke suurem ja `uhkem kut kana Pöi; [pärlkanad on] väga trähnilised pikema kaelaga `kalkuni `muodi kanad JJn; met́sisse emä, aga tedre kana Kod; vasaa·ni kana Hel
4. taime-, looma- ja putukanimetustes liitsõna järelkomponendina Ls järve|kana, lees|kana, leesu|kana, liiva|kana, maarja|kana, paju|kana, peeter|kana, sipelga|kana, öö|kana
5. vurrkann Ls luuri|kana, tantsi|kana, tantsu|kana
katkuma1 `katku|ma Vai(`katko-) eP, `katkma Khn Kod, kakku- Hää Saa Juu TaPõ VlPõ TMr, -me Hls; `kak|ma VlPõ M(-me), T/-me San/, V(- Krl, -madõ Har); (ma) katku(n) eP, kaku(n) Hää Saa TaPõ VlPõ eL
1. välja kiskuma; välja tõmbama a. (umbrohtu, lina jms) kitkuma linu katkudaste pärdi ajal Jäm; Mede naesõd `õuni (kartuleid) `katkmas Khn; malts kasub üle porgandite, põle `aega `rohtu `katku Vän; `pi̬i̬ndrad tahavad ära kakkuda, ein on sehes Hää; minu ema `rääkis, nemad kakkunuvad odra, kuiva `aaga kakutud odra Äks; ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; esä kanepe kakuts `vällä Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass Nõo; tatrik põimeti tsirbiga ja mis lühike olli, tu̬u̬ kakuti Ote; latsõ, ala˽tii `porknõid üless kakkuga Har; mi lasõ [linu] kakku peo päält (peode arvu järgi tasustades), siss näʔ rutubahe `kakvaʔ Se; kabõheisil `vaia `oh́tjit koŕädaʔ ni kakku `juuriga `ussõ Lut b. (karvu, harjaseid, sulgi jm) eemaldama `ehmed o sulud, mis kanade ja `lindude seljast ää katkudasse Mus; katku karvad koonu otsast ää Muh; seal saab `tapmise `juures `karvu katkutud Tor; ma laśkin `väĺjä `katku aĺlid karvad Kod; akkam `karvi `kakme. kuuma `vi̬i̬ge kakuts; ani kakuti kuivalt, kana sule `võeti `vi̬i̬ge Krk; `amba om kõ̭ik ärä kakutu suust Nõo; vanast oĺliva suurõ arjassega t́sia, ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit, noist tet́ti pää `arju Võn; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; sa olt kui kakut kana (närustes riietes inimene) Se || fig (tülist) nendel on kana `katkuda Jäm; meil tuleb tõene tõesegä ani `katku Kod; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema, tollest ma aru ei saa Nõo c. heinakuhja (~ koormat) siledaks tegema kuhi tuleb ilusti ärä kakku, mud́u ei ole tal `mu̬u̬du ja einä lääve mädäneme kah Hel; `ku̬u̬rma köödete päie orrõga˽kõvastõ kińniʔ ja riibute ja kakute alt `ku̬u̬rma `häste ärʔ Räp
2. (millegi küljest) kiskuma, rebima, korduvalt tõmbama mine too‿si söńn ee, mis‿si katkub muidu seda köit säält Khk; `katkus `karvu, karvustas mind Tõs; Lae katkub keti otsas sedäsi, et pill üsä nagisõb ning raksub Khn; vasikad akkand seena pialt `rihmu kakkuma SJn; opetaja - - kaḱk tu̬u̬d mi̬i̬śt hiussit pite Vas; `väega `lüügeless [loom], kakk `hindä vallalõ lõ̭ia otsast Räp; `haigõ päält kakut `nahka. kakuku‿iʔ, `putku‿iʔ, las eiśs tulõ tu nahk `maahha; lat́s tükke suud `kakma, na (rõuged) `väega süüdäseʔ Se || (oksendamisel) `õkva võim lähäp mant selle `irmsa ossendamise ja `kakmisega; südä nii kuri et, kaku vai `süäme soone `väĺlä Puh; süänd kakk niipaĺlo, et lökkelemmä nakat Plv || pakitsema; mäda kiskuma Pani [haavale] küpset sibulad peale, see riu akkas nii `kangest `katkuma Pöi; `kaśvjas pakitab ja katkub mädä Kod || fig (maaharimisest) kos väega kehv maa kotuss, sääl kah inemine `eĺli, `kakse sääl kah `endäle leevä `väĺlä Kam; Tu̬u̬ puu äägel oĺl olnuʔ `väega hüä äestäʔ, tu̬u̬ oĺl kõ̭ik `turba˽puruss `kaknuʔ Rõu; haŕk adõr oĺl tu̬u̬ riist, kellega kakut́i `vastnõ maa üless Plv; a. noppima sui pidid aga kakkuma `lehmile `rohtu ette ja `raiuma kat́ti ja `suĺpi tegema Pil; mia `kakse sääld `erne `kõtru peo täis Trv; sai lehmäle `ainu kakutuss Ran; mia kaki serätsel `väiksel `uibul `äelme küĺlest ärä; si̬i̬ `väike kakup jäńestele `ainu joba; kui kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; Kliḿbi tet́ti püügijahust, lütsikä tet́ti kesväjahust, kastõti kõva tahass, kakuti `käega patta Har | sulgi rootsudest puhastama sule`talgusi `tehti. sulede `katkumise aeg oli kaks kolm `tundi ja siis `löödi pill `lahti Tõs; `suĺgi kakutass välläʔ, tetäss `pi̬i̬nüss Har b. lahutama, harutama; kraasima Vanad tõrvaköied kakutaks `lah́ti takudeks, si̬i̬ värgitaks `jälle laeva `praude vahel - - ikki naised käisid `värki kakkumas; kakutse kakkumine `oĺli enne lastel igapäevane tü̬ü̬ Hää; `kraase tõmmati peripidi ja `vastapidi, kakuti vill lahedass Ran; kakussõ om `rõivalaìpest kakutu villatsõ langajupi, `kraasega kraasiti lahedass ja tetti lang Nõo; Innõ `ku̬u̬t́sli `kakmist horgutõdi kolga ilusahe ärʔ nii et nu̬u̬˽lina hinne˽kõ̭iḱ tüḱüst är˽lät́siʔ, sõ̭ss kakut́i kohe lavva pääleʔ Rõu c. lõhkuma; katki rebima; räsima ma ole `katkun tεta küitsakatega Muh; mis on torm võtt, ei see tule, ta katkub ära, lõhub võrgu ära Rid; Suaru puõlt võtab vähemäks: laenõ katkub ärä Khn; kaśsil oĺl ka õ̭nnõtuisi, külä kaśsi˽kaḱi˽`kaska ärʔ, no um tõõnõ silm ka verine; susi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; vesi um jõ̭õ̭ ar `kaknuʔ; `tuhkri ot́s `säntse hüä kotusõ, kost vesi maa alaʔ um mulgu `kaknuʔ Rõu; Manda poig kaḱke mul taa saina ärʔ; lontsatuss um sääne haud, mis vesi esiʔ um `niitu `kaknuʔ Plv; haugaśs oĺl jänesepujal silmä˽pääst är˽`kaknuʔ; tuuĺ `väega kakk, tiiä‿i mis ta tuuĺ kakk. tuuĺ kakk `vihma Vas; Mä kaku sul munaʔ persest (ähvardades); kahr oĺl Jaagu ärä˽`kaknu, kõiḱ sälä soonõʔ ja Räp; pini kaḱk˽är imise; häŕg mürrä ni kakk maad Se
3. katki kulutama Hinnel oĺliʔ alasi ńapu˽kirstu põhahn, jovva õss nii˽paĺlo tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakut́i Rõu; seeni˽ku `tütrik mehele saa, piat vanakuri säidse `paari `viisa ar˽`kakma Vas; ko paĺlo `ḱaumist oĺl, siss kakit mito `paare [viiske] ar üte pääväga Se
4. energiliselt midagi tegema Muasillahn `eĺli vanast Tõrva-Ants - - tü̬ü̬d kaḱk timä `hirmsahe Rõu a. kiiresti minema, ruttama vanamiis `naksi `nuia habahõllõma, pini kaḱk minemä Har; Kakuʔ niguʔ jalaʔ `võtva kodu poolõ; Kahr kaḱk õ̭ks edesi mõtsa `sisse, a Juhań lät́s kodu riiht sikkama; Es kae˽kohe poolõ tä kaḱk; Kaḱi ega üt́s umalõ poolõ˽laḱka Rõu; naaśs mi̬i̬ss põh́a poolõ `kakma t́sial peräh, et kos tä lät́s; inemise˽`kakva˽`tüühhü mineḱit Vas; Susi nipsaśs leevä kõ̭gõ väädsega ärʔ ja kaḱk `mõtsa minekot Räp b. (vihastamisest, tülist) Kakub süät nigu äŕg kui tõist ärgä näeb Nõo; küll kaḱiva viil tõnõ tõsõlõ sõńno Plv c. (naermisest) `kaknuva `naaru Plv; Esi kakk naaru, `hambaʔ intsile, ei saa sõnnagi suust; Noʔ kül‿sai naatuss naaru `kakma, ess jovvagi inämb pitä Vas
kauni kauni Var Hää; kaani Vän; `kauni Trv Ran(-ao-) adv kaunis, võrdlemisi, üsna kauni suur ja jäme uśs oli Var; seda on kauni `raske kätte saada Hää; `kauni ää tahe soolaga tett Trv; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma; ku ta `kauni äste tuleb - - siss ta om tubli vihm Ran Vrd kainu, kani, kanni, kannu
keema `kee|ma, -da Muh LäPõ spor K, TaPõ(keeda Pal), `kiia S L Nis Tür VlPõ, `keia, -ä PäLo VlPõ; `kee|, -dä Vig Tõs, `kiiä Vig Juu Kõp; `kie|ma, -da R KPõ Iis; `kie|, -dä Lüg Vai Khn, `kiiä Kuu; `ki̬i̬mä, `ki̬i̬ä M(-me Hls), kiiä T(excl TLä), kiiäʔ V, `kivvä (kivvä) TLä, kiädä Kod
1. keema, keemistemperatuuril olema vesipüks ajab vie`samba ülesse ja vesi nagu kieb Hlj; tien ia tulukese alle, siis akkab pada usina `kiemä Lüg; pane potile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä; panin sene krabu `sinne potti `kiemä Vai; pada akkas üle `keema, kui ta üle ajab, nii väga keeb Khk; sis `erned lähvad `kiies `pehmeks Jaa; Laseme supi kauem `kiia, siis taŋŋud saavad kenast pehmeks Pöi; Vesi on `katlas ära keend, ta sai `liiga kaua `kiia Rei; vesi üsna ää keend, pane pada täis Mar; Lase `tuhlitel veel `kiia, oo alles rõhked Han; `rahked `tuhled `tahtvad `keia veel Tõs; Ää lask `piimä üle `kiedä, akkab `raudõ piäl `kõrbõma Khn; Ära lase pada üle `kiia Hää; oal on nisuke nahk, et ei taha tümaks `kieda Kei; sul siĺmad nagu keend `oinal peas (unised, uimased) Juu; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis, aga `kiegi ei tule `süöma VMr; tangud `kiesivad supi sies lögast Kad; aja pada `kiema, pada ei kie Iis; nõnna ta keie ~ ki̬i̬s lõnga `külge ärä si̬i̬ värv; lahe kiädä vi̬i̬l Kod; kiissel keeb põhja mõnikord Äks; puder on üdile keend KJn; eilä ku `kei˛id paas [kartulid], temä segäs sääl Vil; karduli kiieve paan Hls; siss kii˛ive na makess Krk; ega `kartul `iälegi nii ära ei ki̬i̬, et midägi perrä ei jää Ran; kapust tahap sita sehen `kasva ja rasva sehen `kivvä Puh; `lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo; lihakauss `pańti õdagu pliidi `alla kuuma tuha `sisse, kos ta `pehmes `keie ja siss oĺli terve päiv võtta Rõn; `keie iivalõ `puhtas `kartoli keeseʔ iivalõ Urv; las no kiiäʔ ja `haududaʔ Har; vesi ki̬i̬s paahn ku `tossas; neo umma˽hüa˽herneʔ, keese˽`pehmess, a mõ̭nõ umma˽nigu raud nagla˽kõvaʔ Rõu; vi̬i̬kibõnaʔ – pada keese, siss käävä üless kibõnaʔ (vi̬i̬ `t́silkmõʔ) Se; poolkeend segane, arusaamatu Aavad `praegugi pool keend juttu `lehtes: ei saa mitte üks sõna aru Jür || (viletsusest, hädast) see inimene on `valku näin, `mütmes kaapsa leemes keen Phl; õlen viies kapsaliemes kienud, aga ubade ulgas õlen nüüd Kad
2. sulama (rauast) `rauda `keidetasse `liivaga, ku sädemi akkab `vällä ajama, siis akkab `kiemä ka Lüg; löötsa ees saab raava keema, mujal ep saa, mujal pole nii valusid süsi Khk; aga nüid raud keeb `easte, punane ja ele, `õrgab nõnna et Juu; raud kieb, pane ia its `piale, akkab iast kokku JõeK; sepp paab ravva kiäsi ette, ajab `ki̬i̬mä, siis one raud pehme, paab `patsa `piäle Kod; tulõ ruttu, raud keese Se
3. fig (soojaga) hapnema, kokku minema (piimast) vahest läks `kiema kohe sie `piimapüt́t laual, kies kohe, läks ku üks pisikene pihu täis oli vaid appu `piima sääl kesk pütti VNg; piim on püttis nenda `kangesti ära keend Rei; piim püttes ää kien Ris; kui sa [piima] `lüpsmesest püt́ti paned, läheb kohe `keema, `tõmmab kokku ja, sa pead ikke `enne jahutama Pai; eenämule kiädeti vedeläd `köŕti, moeto piim lähäb `ki̬i̬mä, lähäb liig apuss Kod
4. fig tormiliselt, ägedalt a. pulbitsema, purskuma (nt allikast) Allikad keevad [suruvad vett] öles, see‿b `külma `ilmaski Pöi; uhk vesi aab talve jäe `peale, keeb üles Kse; Siniaĺlika põhjast kieb liiva siest vesi ülesse Kos; aĺlikad kievad vett ülesse, meil oli üks aĺlikas, sie `kietis vett ülesse HljK; kui valata sinna aĺlika `põhja, siis põhjan ilos `selge `valge liiv vesi alati keie (~ kei) üles siält Kod; periss keejä allik, `püśtü pand üless Krk; siist joosep läte `väĺlä ja kiip keśkpaegast kui `erne pada Kam; meil esiʔ kaiv, nakaʔ `lu̬u̬ma, keess üless Rõu; ta [läte] ki̬i̬ss `mitmest paigast üless nigu üt́s pada Räp b. käärima õlut akkab vahel `keema Muh; kus peres õlut kees, sialt `pärmi ei `toodud teise perese; akkas õlut `keema, paneme aga `küĺma vett nõudega `sesse, võttis keema tagasi, küll tuli ia õlut Kse; kui õlut keeb, siis keeb rammu `väĺla Juu; ja lõŋŋa eli `jälle, suodad `pańdi `sisse ja sie - - aas `kiema ja sie oli ise ia rohi kua VMr || (seederikkest) `kõht on nii `lahti keend seest, jooseb lurinal teene Juu
5. kiiresti liikuma a. sagima; karglema, traavima loomad sibavad ja keevad parmude käe Aud; ohvitser annab obusele kannustega, obune kieb kääs Kos; obene alate nagu ki̬i̬b tämäl eden Kod; nigu kusi`kuklasõ keesevä Kan b. fig keerlema, lendama ja [karu] kõhe tuleb kõ˛e `täpselt `pääle nda‿t lume pilv kieb Lüg; `Läksime, `ninda et pori `plartsudes kahele `puole kies IisR; küll jänes silas üle põllu nõndakui lume tükid `keesid Saa; kanad `soplesid kuuris nii et saepuru kies JJn; nüid om üit́s `korki liiguten, ku paha ais ki̬i̬b ja äält ei kuule Hls; karva `kiiev üless, kaśs rüüḱs `kangest kähen (kasside kisklemisest) Krk; läits nigu tolm `kiie Kam; küll tä lätt kõvastõ, et tuli keese `vällä rii ravva alt Räp c. fig kihama, kubisema Vesi kohe kies `jusku `putrupada `paadi `ümbär, neh oli nii `palju kalu täüs Kuu; tüdrikute `riided `oĺlid `täidä täis, ühna keesid Muh; ase keeb üsna kerpudest Mar
6. ägedast tundest haaratud või selle võimuses olema Ära üle `ääre kie (ära kiitle) Kuu; Minul süda `aina üle `kiemas `rõemust, `mõtle `lapsed `saivad kõik `tervest IisR; kaik `silmad `kiesiväd pääs Vai; taet kiis viha pärast; Sapp läks `kiima Hää; kieva verega Iis; Kata ajab Minnada `ki̬i̬mä (ässitab üles) Kod; si̬i̬ ai vere `ki̬i̬mä, mõni poiśs meele `järgi tüdrukut nägiśs Krk || mu `süämest keess `kurjuss üless ku alligust vesi Krk
keerduma keerduma Kse Trm Plt; `kierd|uma Kuu IisK, -oma Vai; `ki̬i̬rdume San; `kiirdu|ma KJn, -me Krl; `ḱiirdumma Rõu; nud-part `kiirdunuʔ Lut
1. kalduma, pöörduma `purje `trehvimine, `seili `kiereti `ümber `puomi, `puomi hark läks `mastisse ja siis ei saand `kierduma tagasi enämb; `raskas on, ei hakka `kierduma mill ajal (paat) Kuu; `veitse `kierdus, ei tiä `kuida tämä `kierdus ja `kargas miu `sorme `külge Vai || pöörlema; ringi käima pää akka `kierdoma ja `püörimä Vai; vesi `kierdub jõe pial IisK
2. keerdu, krussi minema Üks`aaval `turgati kasetohu tükk `enne üht `serva `päidi `kiebä vede. `Kuuma vie mojul `kierdus toht ilusasti kovasti `rulli Kuu; köis `keerdub vihmaga ää Kse; obuse või lehmä taga köis `keerdub ää Tõs; lõng akkas `kierduma IisK; umalad juba `keerduvad Trm; lehmä `ki̬i̬rdusi ärʔ; kablaʔ om är `ki̬i̬rdenu San; kabõl um `väega ärʔ ḱiirdunu Rõu
keevik1 keevik TaPõ, kievik VMr, `kievik IisR Rak, kiävik Kod, g -u
1. kuum, põuane liiv, temä läheb jo tulisest, `üitasse kievik maa VMr; nõnna kiävik ilm, nõnnagu kiädäb kõhe; tule kõhe `seie kiäviku (kuuma majja); kuum one si̬i̬ kiävik Kod
2. elav, rahutu, kärme edev obune, kole keevik, nõnna üppab ja `kargab Trm; kiävik on `käŕsmätä, ei seesä rahul Kod; kis on keevaline, on keevik Pal; nigu keevik, ei seisa `kośkil pool Lai
3. vesine, allikane; liivane niesukesed kievikud, nied on jo odavad maad; kievik mua, sie on niisukene aĺlika pial mua VMr; `kievik on `rohkemb liivane maa Rak; see vana keevik, liiva mua, ei õle `põhja all; keevikus ei kasva ia vili; keevik on mua kõht, mes keevad muad, kas rebase liiv või Trm
Vrd keev
keris keri|s g -se IisR Sa Muh L HaLä spor , Plt, g -kse spor R, HaId spor , ViK Trm, g -sse Lüg Jõh Mar Mär Vig Tõs Sim TaPõ/keri|ss Pal Lai/ Plt; kere|s g -se LNg Mih /g -si Tõs/ Ris JJn Pil SJn Vil/g -si/ Lei, g -sse LNg Hää MMg Äks Ksi Hel; kere|ss g -se Krk V/-śs Har Rõu Se Lut/, g -sse Plt KJn Vil/g -ssi/ Krk Hel T Kan Plv Vas, g -ssa Trv; all keresal Kõp, keressel(l)e spor V; ill kereśsehe Rõu; kiri|s g -se Khk Kaa Krj Pha Jaa Muh(g -sse) Hi(g -tse) Kul a. raudkivihunnik endisaegse (korstnata) rehetoa (või sauna) ahju küttekolde kohal sooja kogumiseks ja säilitamiseks `Uome saab akkada kerist `kergitama (tahmast puhastama); `Nindagu kerikselt läbi `vietud (määrdunud) Kuu; `enne vanast õlivad `ahjud `reie tuas `ilma kerisseta, minu `muistamisi on kerissega; tuop täis vett kerissele, siis on saun täis ägä; `sauna `ahju kerisse vari (kattekivi) Lüg; moned keriksed on `kimburad, tekköd `sauna `kargest Vai; `saunas kirisega ahi, kivid pääl, kosnast pole Pha; kalad kirisele `küpsema Jaa; Tee siis keris `lahti koa (ava keriseauk) Pöi; ei tea millal ta akkab kerist maha `aama ~ `puistama (kive nõest puhastama); nüid o keris, vana mõiste `olli ahu süda Muh; nää sii oo ukseesine nao keris (kivine) Mar; egä igä ühül põle paat (paekivi) kerisse `kohtes `ühti; `ümmer kerisse oo müirid, liiä mürid Vig; raudkibi ahe. `lahtine kerese ahe Pär; pial oli suur pae kibi, et tuli `vastu lage ei käind. kui `lahtise kerisega ahi oli Nis; keriste puhastamine oli enne rehe`peksu Juu; ja siis `pańdi vorstid kerikselle ja siis me vanad inimesed käesid vel keriksel neid `voŕsta `keeramas Kos; must nagu ahju kerise topp JJn; kaks `koormad kiva läks rehe ahju kerisselle Trm; eks kerissed õle kinnisengi ahjun Kod; keress oo maha tullu, võlli alt katik lännu; keresege ahi ei küdsete `leibä `ästi: oiap `rohkep kerese sehen selle `su̬u̬juse; keresege ahi om ilma `lõõrede Krk; [sauna] ahju pääl `olli keress, raud kivedest. peenembit kive `panti vahe `pääle, muidu keress jäi korõdass Ran; keresselle visatass lõunat. mõ̭nikõrd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; kereśs oĺl kummu ja võlvi vahe pääl Har; ma `viśksi jo˽keressehe vett Rõu; `viśsi vett kereśsille Plv; nagu kerisele ~ kerise peale ~ kerisesse (ebapiisavast mõjust või hulgast) sai küll `suure kere`täie, sest kedägi `vällä ei tuld, nagu kerissele `viska vett Lüg; Kus `selle `kaĺja ots, mis ägedaga `juovad, läheb nigu kerikselle IisR; See kaob kui kuumale kerisele `viskaks vett Rei; jõi toobi tühäs, tahab veel, isi `ütleb, oli nagu tilk vett keresele Tõs; Näljatse kohta üeldakse: paneb nagu keresele Tor; reägi `suuga juśt nagu kerise `peale `viska vett. sest ei tule kedagi Juu; nõnnagu kuuma kerikselle `viskas vett, ei siit saand midagi VJg; nagu kerissele loobib (aplast söömisest) Trm; niigu piutäis `su̬u̬la `viska keressele (vaese inimese tulutust aitamisest) KJn; `viskab kui keressele, klaas klaasi tävve `järgi (joob palju) Puh; lät́s (~ kattõ) nigu keressehe; taa hobõnõ mütt nigu keressehe (sööb palju) Plv b. fig (sünnitamisest) keres `langes maha - - perenaene tite`voodis `aige PJg; Me noor keris kukkund sisse (tüdruk sünnitas vallaslapse) Sim; juba keres maha lagunu juba Krk; Naesel (sanna) keres sisse sadanu = lat́s ollu Hel c. hum kere; kerise peale andma peksma `Ähvärdas `tõisele kerisse `pääle `andada Jõh; Paha `lapsele `anneti (~ `anti) kerisse `pääle IisR; öhö inimesele annan kerisse `peale Mar; Sellel poisil on vaea kerese `pääle anda San Vrd kirits, saunakeris Vt ahi
kesa kes|a (-ä) üld1. a. taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli `enne `tehti kesale `kardulid - - ned noppiti `enne ära kui rukkid `tehti Hlj; Aljasskesä (kuhu on külvatud haljasväetist) Lüg; Nüüd kevade `jääti kesa sügisest rukki jaust, `sinne `miski `päälä ei `külvätud; Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; kesa `äästamine oli tüki `enne sönnigu vädu Khk; üks aest rugi põld, teina aest odra pöld ja kolmanda `aesta on kesas Emm; Kesa kordama, ennem talvevilja seemendamist korduskündi tegema Vig; kebadi `väetasse sõnnik kesa `peale, ja `küntasse `sesse, sügisi tehasse ruki seeme `peale Mih; kui kesa on `küntud, siss võid eenamoale `minna Kos; kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud [sügisel]; põld `puhkab kui on kesas Sim; kesä õlgu enne jakopi`pääva kõrratud; kesä piäle tegin vikki; kesä on prii, kesäl ei õle `viĺjä piäl Kod; aja eläjä õhtsapoolen kesä `pääle Trv; linade `järgi jäi [põld] kesäss, ja kaara `järgi, mes `kiägi pidäs Ran; kesä nimme `kandse [põld] keväjäst rüä tegemiseni Kam; Kesasitt `veeti enne `jaani Rõn; om `jätnü kesäst. `saiski kesäh Se; must ~ puhas kesa põllukultuurideta põld (sag küntakse juba sügisel üles ja haritakse vaheaegadega talivilja külvini) `sinne `väljä `pääle ei tie kedägi, piab `mustas kesäs Lüg; Kesa oli must, joanibe ees vääti sönnik peale, sahati äe, rulliti äe, kaks nädalt enne küli `tehti `kordamise küńd Pöi; `Eina `vaega (vaja) põlnu, `küńti kesa `ümmer mustaks Hää; kanaperse. must kesa aas täis teda `paksu ja `paksu; puhas kesa, must kesa see jäi `puutumata (s.o sinna ei külvatud vilja) Plt b. sööt, harimata põllumaa pöllud seisid sidu `aastad kesas Khk; põllud `seisid kaks `aastad kesad, põllud oo rikkus Var; see põllutükk oo nii kesasse jäänd, `sõnna põle midagi `peale `tehtud Juu; mis kaua `seisnud, öeldasse koa kesa Iis; uus mua ei seesä kesäss kava, ike viĺjä all Kod || fig kesasse ~ kesa peale jääma, kesas olema millestki (mehest, lastest, teenistusest vms) ilma jääma ~ olema; maha jääma Naine jähi kesasse (mees läks kauaks ära või suri) Emm; ta (abielunaine) oo kesas, põle tal `lapsi ega, põle tal kedägist Mar; si̬i̬ om kesä `pääle jäänu (vanatüdruk); selle moodug jäät kesä pääl, ku‿sa‿i viisi `õppi; kes es telli (ei kauple tööle) ennast, `ütless mea jää täo kesä `pääle; sa olet oma `tü̬ü̬ge `laokil, kesä `pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina ti̬i̬t alle vi̬i̬l Krk Vrd kesa|maa, kesa|nurm, kesa|põld, kesa|väli
2. suvi – Vai Khk `mihkli `päiväst - - siis `oldi jo kesä tüöd kuos, `tehtü `pello päält; mäni kesäst `naaburi mehele `tüöle; üle kesä `kuivaned `ahju puud Vai || (suvisest kuuma õhu virvendusest) kui `päike sui virgeldab, siis ajad virgitsevad soja öhuga, siis ajad `mängvad kesa Khk
3. = kesakartul varajased kardulid kutsuti edemält kesäd, kesä o na sileda kuarega ja pitergune Kod; kollased kesad ja `valged kesad. need olid ka päris iad, sü̬ü̬gi `kartuled olid, aga mädanesid sügise, mädanesid paelu Pil; kesä om päält `valge, kõllatse ihudege - - õige paĺlu silmä `auke Hls Vrd kesäke
kesv kesv T V; keśv Hel TMr Kra; kesev TMr KodT Võn/--/ Kam Ote Urv/-/ Plv Vas Räp; keesev, kessev Rõu; kesõv V/kesõ̭v Se/; kesiv Kan Urv Plv Vas Se; kesi Hls Hel T Rõu; kesü Hls Krk San Lei; keśü Krk San; keśu M Kam Lei(kež́u); kesu Saa Pst Hls Lei; g kesvä p `kesvä eL(--, g kežvä Lut); g kesva p `kesva TMr KodT; n pl kesvaʔ Lei; g keśva p `keśva Trv; n pl keśva Pst) oder a. suviviljakultuur mulle on õlle jaos `kesve vaea Saa; keśu ka joba ülestõusnu; vars juuśk `keśvä Trv; enne olli iki kesü ja kaar; täo `aasta saap paĺlu `kesvi, pihlap̀u om `marju täüs; kesvä uhak Krk; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; kesväl `olli kaits `tahti. nellä tahilise [odrad] tulliva vaśt viiskümmend `aastat tagasi; `kesvä külvä, kui pihlik `äitseb - - kui latik koeb; kui tu̬u̬m äedsess, siss tetti `kesvä Ran; ku kesi `pääde lääb, uhak `küĺge tulep, siss läp `käole `kurku uhak Nõo; kesev nakap jo paadiss mińemä; kesvil jäi `andu [rehepeksul külge] Kam; kesev and makku. siss kasvass pää sisen Ote; niä lät́siveʔ `kesvi kokku `pandamõ; uhaguʔ kasvasõʔ kesvä sisõn Krl; kesi jäi ohkõsõss – halv seeme; sõ̭õ̭rd tetäss rüäss, kesväss Rõu; kadaja `tolmasõ, hummõn tulõ kesev är tetä Plv; ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas; `Kesvä külvete õ̭ks paŕõmba maa pääle, kehva maa pääl keśv es kasuʔ; kesev `peĺgäss `kuuma, terä saasõ peeńkene Räp; jala pääl sais noŕm, s‿om kesõv, a ku ar˽pessidõ, s‿omma kesväʔ; kesvä `sõklõʔ – koorõʔ [jahvatamisel]; keśvä uh́agu = keśvä hannaʔ Se || (eri odrasordid) miu `tütrel om ka alasti (ohteta) kesvä; kate tahiline kesü tahap parepet maad; katetahilise keśväl om `valge iva. pää om pikk. nii ei anna `vällä nõnda paĺlu; neĺla tahilise keśvä om iki nii kige `kangepe; taani keśu (neljarealine); üits jagu `keśvä om ilma uhakude Krk; eesti `aigu `tuĺli kate tahilised kesväd, enne `oĺli nellä tahiline; jeruu·salemmi kesi = kate tahiline kesi (praegu kadunud) Ran; katõ `hõõlagaʔ kesev; nelä `hõõlaga kesev Plv; Nelätahilisest kesväst saava paremba su̬u̬rma ku katõ tahilisest; keśvä omaʔ katõ, neĺä tahiliseʔ, kuvvõ tahiliseʔ Räp; katõ `hõ̭õ̭laga keśväst saa ai suurt seemend; kuvvõ `hõ̭õ̭laga keśväl om peenikene terä; neĺä `hõ̭õ̭laga kesõv and `höśte `väĺlä Se; `paĺlit `kesvi külbet́i tuuperäst - - näid viedemb `vaia `surbuʔ, näil sõkõl ohõmb Lut b. (söögiviljana, söödana) müüsi kaitskümmend vakka `kesvi ärä Trv; ja õlles võets ike kige parepid `kesvi, mis puha kasvave; kastets nisu jahu vai kesvä pü̬ü̬gelt sekkä, tetas karaskit Hls; palgass `oĺli vakk `kumbagi `viĺlä, vakk `keśvi, vakk rügi Ran; kesväsaĺv om tühi, perä `kesvi `rüistse kanadele Nõo; katel pu̬u̬l oĺl kesvä, vahel `kartuli puder – toda kutsuti vadsass Kam; tei eläjille `keśvi, `kaaru pani seḱkä San; `uhmrõ pakk oĺl, sääl suŕri `keśvi `su̬u̬rmõss Vas; surmuti kesvil nahk `maaha, noodega keedete ua suppe Räp; keśvist ummaʔ surpteräʔ, `suurmaʔ, `glut́skaʔ, pliiniʔ; keśvist makus putr um `võismega, keśvist saa `oltki `kiitäʔ Lut
kilu- kilu- kilude jaoks (püügiks, töötlemiseks jne) kilunuot oli jälle suur - - `sellega `püiti `talvel jää alt Jõe; Kihelkonna `kantis `rohkem kilumeri Jäm; Piim `seisis kilu mannergus, nüid on pleki mekk sees; kilu plekiga lapsel parajas mustigale `minna, kahe tunniga täis Rei; kilu mannerg on kahe toobine; kilu mannergu `viisi `müidi kilu Kos; `võt́sin kilu mannergu kuuma `viega VMr; ku˽ta mulle kaits kilupangi täit `piimä nädälissegi `tu̬u̬ssi Nõo; kilupańg õlle jaoss üten `võetu Rõn; Kilukard oĺl katõtoobiline Har; kilupangiga miiʔ noʔ mõõdagi `piimä Rõu
kirjutama kirju|tama eP(-d- Khk Hi; kirjo- Mar Kul Lih Kod; kerju- Käi/-d-/ Rid[-o-]) M(-teme; -ŕ- Krk) T(kirjo- Võn); `kirjutam(m)a R(-o- Vai); kirutama Jõe VMr Kad, kiŕo- Võn V(kiru|tam(m)a VLä/-ŕ- Krl/, -tõmõ Krl Har; ḱiru-, ḱüru-, ḱüŕü-; -tama, -täma, -teme Lei)1. a. kirjutama, kirja panema mina kirutasin `ennem ikke `ilma vigadetta ka Jõe; poiss tuli kodo, nüüd ei `uoli (pole tarvis) `kirja `kirjuta Lüg; `krihvliga `kirjodetti `tahvlile Vai; jo sii `oome `valmis kirjudasse Khk; ää kirjutag seda üht, mis me pudrast kirjutame Kaa; laulud kirjutati üles Muh; pliipulgaga kirjodata Emm; jättis kirjutamese pooleli Vig; punase kirjaga oln kõik kirjutat need raamatud Var; Juän kirjutattõ, et `ollõ `aigõ Khn; nüid siis kirjutatse kõik ned vanad sõnad ülese Aud; se sai `ümmer kirjutud, teisiti `jälle Juu; ega `kõike kirjutatta ei maksa Amb; ma ei nää, tule lue, mis `seia on kirjutud Koe; üks `ütles ette ja teised kirjutasid Kad; minul ep õle kedägi kiŕjutata Kod; `piibel `üeldasse kua nüid uuemast `ümber kirjutadama Ksi; ega nevä es käi `kolme `talve koolin, aga temä mõiśt lugeda ja kirjute Pst; ma tõise raamadust kirjudi Krk; nüid kirjutadass jo sedävisi, et ei saa `tähtest aru Puh; temä `olli kirjutanu raamatu, a es levvä `triḱjät Nõo; nemä kirjutasõ `sõprule `kirjä Rõn; kiri om kirotõt Kan; kirutõnu õ̭ks vi̬i̬l, `aigu om Krl; ma˽`kaie, sul halv põ̭lvõ pääl kirutaʔ Har; tu̬u̬ vanaesä elo piäss kah üless kirotamma Rõu; kullõldõh lät́s iks inäb `aigu ku kirotõh Vas; mä kiŕote ja näi kiŕotadaʔ Räp; vaja om `ümbre kirotaʔ, sääl om muting siseh Se; ku ta sõ̭na äi olõ ää, ala kürütäga Lei; timä nakkass kirotama `kiŕja Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra || välja kirjutama, määrama aŕst kirjotab ikke `rohtosi Mar; temä kirjuts miul pasa `pulbrit Krk; minä võti toda rohi `rohkemb ku `olli tähe pääl kirjutedu Puh; tähe pääl `oĺli kirjutedu, kost sa puid saad Nõo; alla kirjutama allkirjastama vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; `nõutasse vormi täeduss, et peab `alla kirjutadama Vil; purju `pääga kirjutanu `alla, et om niipaĺlu `võlgu `võtnu Nõo; kõrva taha kirjutama fig meelde jätma `katsu `kirjutatta `korva taha, et `mieles `seisab Hlj; küll miä `kirjodan kaik ne sanad `korva taha Vai; nina ~ otsa peale kirjutama meenutama, teatama; meeles pidama `Kirjutagu sie `ilberdus omale nina `piale: külas on `teisi, tämast paremaid `tütrukuid IisR; kis seda `soole nina‿bele akab kirjutama Khk; ah sa ei tia mis siin teha, no kas ma pian `sulle `kõiki `aśju nina `piale kirjutama; ega nina `piale ei old kirjutatud (näost ei paistnud), et ta nisuke inimene on Lai; kas kellegil `otsa om kirjutet, mis ta om Hel b. arvele võtma, registreerima; üles kirjutama õppetaja `kirjutab `enge`raamatu `lapse nime Lüg; `Läksivad `sinna `ammetmehed varandust ülesse `kirjutama IisR; keisid kirjutamas öpetaja `juures (abiellumisavaldust esitamas) Mus; mine tite nime kirjudama (ristimiseks registreerima) Rei; `lähtvad kiriku lauale ülesse kirjotama Mar; priistav tuleb kirjutab kõik maja tühäse Tõs; `laśsin enese vallamajas üless kirjutada Juu; viljad kirjutatakse kõik ülesse Sim; `õptaja käis kualituba ju̬u̬ren kirjutaman [laua] keriku Kod; ma võti kasulatse ja kirjuti oma nime `pääle Krk; sinna `oĺli kiŕjutedu teopäevä; tolle [vasika] naha `pääle kirjutana [kurat kirikus] `suikjide nime Ran; `u̬u̬ldaja vai ni̬i̬ käsinigu lassiva kraami ärä kirjutada Nõo; peräst `palvõ`tuńni kirut́ tu valla `rahva laualõ Har; Mis säläh, toda ei kirotada (võlakatteks) Räp; kürüt `miega ütte (naine võtab mehe nime) Lei; śjondz hingeraamatulõ kiŕotass ku riśt, et `tiid́nüʔ, kon timä `sündünüʔ ni nimi Lut; maha kirjutama välja registreerima, kustutama siis kirjutetta nimi maha `raamatust, kui inimine sureb `vällä Lüg; et nüid, ku sul panga `võlga one, siis kirjutama ni̬i̬d kõik maha Kod; ku ar massat, kirotass [võlg] maaha Se; a˽kua a˽kuolõss, tuu kiŕotass ar `ussõ, setä `hinge inäp olõ‿iʔ Lut || testamenti või lepingut tegema mea kirjudi Viĺläntin maha, miul om notaa·riuse man maha kirjudet; sõss `loeti ette tõstarmeńt, mis mehe pu̬u̬lt maha kirjudet olli Krk; väümehele esä kirot́ ärʔ (varanduse) Se
2. kirjama, mustriga kaunistama; välja õmblema, tikkima käib kui kägo `kammerissa, kibu `kirjutud `käessa rhvl Lüg; nii kenasti olid `väĺja kirjutud nee kraed ning abu`pεεlssed Ans; ise ma ole tanud kirjutan, põlled kirjutan ja särgid kudun; raed ja `värglid `ollid kõik kirjutat `kirjadega Muh; tanu ääred olid kirjudat Emm; `värvled olid kerjudud; auklehed ja maasiguristid, ja ega `moodi `tehti neid Käi; kirstud olid nagu kahessa kannulest, kõik rauadega kirjutud Tõs; miol põlõ sioksi kirjutõt `käüsi‿mte Khn; tõuse üless mu isäke, tõuse [veime]`kirstu kirjutama rhvl KJn; maagelõng olli kirjutetev lõng, sellege kirjutive `ammit Trv; kuuma orage tat [kirstule] kirjudide, paludide nii risti ja kirjä `pääle Krk; muĺgel olli verevä nööriga särgi, ärä kirjutedu Ote; kanamuna `valgõga om vaia munaku̬u̬ḱ vällä˽kirutaʔ Har; noorik kiŕot́ tu śolgaga käteräti kiŕä Se || fig peksma küll miä siu `perse `kirjudan Vai; sis `võeti mul perse `paĺlaks ja kirjutadi `sinna `peale Juu | mis ne seal niitnd on, muidu [heinamaad] kirjutand natuke Jaa | maged `lasti siis liguda neli ööd`päeva, katsuti kui üüges tanni ääre `pεεle kirjutas (piimal linnasetera jättis jälgi), siis oli ligu paras Kaa; tera juba kirjutab, täna piab linnassed kasuma panema Muh Vrd kirjama1, kirjeldämä
kirsahtamma kirsahtamma Vas Se, kirsähtämmä Plv karjatama lat́s pańd käe kuuma truuba pääle, ku siss kirsahti Vas; `tütrik kirsahtass Se Vrd kirsahutma, kirsatama
kluginal adv < klugin Kurk jäeb sul `aigest, kui seda jäe`külma vett `ninda kluginal juod IisR; Kuuma tiid ei saa kluginal juvva, piad iks suutäite viisi rüipämä Nõo
koguma kogu|ma (-o-) üld (-mma Rõu, -me M San, -mõ San Krl, -madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, -o- R eP M(-de) T/-de, -dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/-/; `ku̬u̬daʔ Har Se(-taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se || (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo || (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä - - kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se || Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik - - madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; aga Nõo keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ - - ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se || `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh || kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku - - seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo || kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
koi1 koiüld
1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha - - siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl
3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis - - siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod
kopp1 kopp g kopa VJg(ls) Iis TaPõ Plt KJn eL, (liitsõnas ka) kopi Har Tõs PJg Tor; -kopp Kuu Kaa
1. vahend vedeliku tõstmiseks a. kopsik; villkopp kopaga tõśsid kuuma lehelise `tõrde Kod; kopp oli nagu kibugi, kõrv oli küĺles, vee `viskamise jaost [saunas] Äks; `seante õhuke kajo, `võeti kopage vett Krk; kos˽om lõunu `hiitmise kopp Har; kopp um kaost vi̬i̬ ammutaʔ; Lätte man oĺl vi̬i̬ võtta˽kopp Rõu; võt́ivaʔ kopa ja lasivaʔ vi̬i̬na koppa ja körbeväʔ Plv; kunass kuĺp isonõ, vai kopp janonõ Vas; kopal om vaŕs piḱk; kaost ammutõdass vett püttü. muni `ütless kopp, muni `ütless t́serbak Se b. (puu)kulp või suur (puu)lusikas; kulbi või lusika kaha ei mina selle kopaga küll `süema ei akka Iis; puu lusik, nisukese laia kopaga Äks; mõned (lusikad) olid suured nigu igavesed kopad, ei saand suhu `panna Lai; `õnne valati, `aeti tina suur kopa täüs sulame; miu mi̬i̬s tegiśs lekist õnge valamise kopa, nagu kuĺp, vaŕs olli perän Krk; kitta·rre om serände kopa `mu̬u̬du, nigu kuĺp Nõo; Luitsuga antu, kopaga ärä võetu Võn; kopaga ammutadass ka `sü̬ü̬ki paast Ote; `väikene kuĺp om kopp, suur om kuĺp San; `Pü̬ü̬rüss vai kopp, mia oĺl `tu̬u̬ga˽`siäti ruttu ruttu et paa `põhja ei˽kõrvõʔ Urv; suppi ammutõv kopp Krl; iidi üte kopatäüe `ru̬u̬ga Har; panõ kopaga `ru̬u̬ga vai li̬i̬mt; ruvva kopp; meil anda ai koppa üle inne kui imä koolõss (kuni surmani on vanaperenaine majas miniast tähtsam) Se c. kühvel, hauskar – Hää Trv Hel Nõo `viskab vi̬i̬ kopaga `merre; suur kopp on suurel laeval, suure ännaga taga Hää; `venne kopp Trv Vrd koppel2
2. (puu)kauss – Saa KJn Trv Hls Puh San `koppe `tehti puust ja savist; kopaga võib sia `sü̬ü̬mä ka `tõsta Saa; puu pahast `tehtud kauss kutsuti kopas; mõned kopad oĺlid suured, kolme neĺlä toobised KJn; pa kassile kopa `sissi suppi; Pane kopaga liha `ahju Trv; puust tettu kausikese kost vanast `sü̬ü̬di om kopp Puh; suṕp om koppe sisen San
3. (sag võrdlustes) linnu pesä õli kadaga siden, kõva pesä nagu kopp, nagu tinakuĺbi kaba; eelitsus one ku tühi kopp; kahal one nagu kopp, pane `vassa, siis kalad lähväd `sisse Kod; kas om kopa (puunõu) maik man Hls; pu̬u̬l pää `nahka tuĺl nigu kopp [maha] Võn; mul ka nigu kopaga tulõ uni `säĺgä Har; kui kopaga piĺl, kui kopaga visaśs (sadas palju vihma) Se
4. (taimest või seenest) a. (taimest) imelällo kopp (õis) one sügäv, mede tiba one siden Kod; huulõ hain kauss su̬u̬ pääl, kopaʔ otsah, ku pit́sität, tulõ `väĺlä `nilbõ pehme nigu mesi Räp b. kollane pilvik Kollased piilikad ehk kopad Hää
kukatsi pl kuka|tsi M(-dsi Krk) Kam Ote, -t́si San, -t́sid Kod, -dsiʔ Krl
1. tuulealused terad kukat́sid `antse obeselle; kukat́sid viĺjän ike one Kod; kukatsi om `õige purutse alutse Pst; kukatsi mis tuule alustest üle om. obestel pannass `torka kukatsit; kaaral ega rüäl es ole kukatsit, `kesvil olli kukadsi Krk; kukatsi olliv all pu̬u̬l tuul alutsit, kukatsi lätsiv agande poole Hel; vesiste maie pääl tulli rüäle seḱkä kahrukaar, tuulutedi `väĺlä, tuul viis kukatside `siśse Kam; kaara kukat́si andass obesele San
2. kupardega linaseemned lina seemeltest sai kukatsit. kukatsi söödeti loomal, `kuuma vett `pääle; kukatsi om tiĺla pulga, mõni linakugur, mõni seemel Hls; lina `si̬i̬mel om kukatsi Krk
3. ristikheina seemnenupud kukatsit läit́s külimä Ote; kukadsiʔ külvetäss nii`saadõ mahaʔ Krl
kumbki `kumb|ki Kuu VNg Tür Iis San, -kiʔ Rõu, -keʔ Räp; (eitavas kontekstis) `kumbegi TLä, `kumbõgi Räp; `kumpki Lüg Vll spor L K, Trm Ran, -d S(-t Pöi); `kum|gi Mar Mär PJg Hää HMd Tür Kod, -ki Juu; `kumbagi Vai Krk, kumma|gi Tõs Tor, -ki Saa, kumaki Krk; g `kummagi, kummagi, `kumbagi, kuma|gi, -ki, ad kummangil determinatiivpron (jaatavas lauses: nii see kui teine, eitavas lauses ei see ega teine) randtüllid - - must tipp on kummagil puol pead Jõe; [noodaveol] kuus inimest, kolm `kummagi `reie pääl, `kummagi `puole pääl; nüid enam ole `kuhja tegemist ega `küini `kumbagi Kuu; `kummaski `paadis oli kaks miest Hlj; `anna `kumballegi pala `leiba VNg; mitte `kumbki ei tuld; `õtsisin siit puolt ja `tõiselt puolt aga `kummaltki puolt midagi ei `leidand Lüg; rihaltse värava pooled - - kummagitel poolel kaks `pööna; see‿p tee äält kummastkist `otsast; `kumpkid es ole kodu; kohus εs anna kummagitele `öigut Khk; nende marjad mette kummalgi ei `aita `süia Pha; `kumpkid sai viis tuhat Pöi; ei ole kummagi pool Rei; ma `ańtsin kummangil öuna Noa; ma `ot́sisin mõlemid obost, aga ei leind `kumpkitki LNg; `kumpki `teitest peab tulema Mar; ei ma `tohtind mette kummagi `poole `rääkida Mär; kumagi pu̬u̬lt küĺlest tuleb [tõrvaahjul] kolm `leeri; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ma ei võta `kumbatki Tõs; `kumbkise `poole ei võind `eita Vän; `kumgi on nüüd süüalune, ega tal `märki otsa i̬i̬s põle Hää; ma ei usu neid kummakid Saa; mölemad `aeged, `kummagitki ei saa teist aedatud Ris; `kumgil oli üks obune HMd; `kummagi jalasel oli kaks `pulka Nis; ta‿i võtn `kummagistki `vuanast Rap; ma ei taha `kummagitki; `kummalgil ~ `kummaskil poolel oli suur kuusemets Juu; kummagi `kamrel oli üks aken Kos; kaks tütart said `kumpki kakssada rubla viel pärandust isalt Jür; `kummagis seena `ääres oli kaheksa `pinki Ann; põle siin enam uonet ega inimesi `kumbagi VMr; ega `ilma päŕmita siis sua sepikud ega `saia `kumbagi Kad; ei laasu mulle `kumgi sõnagi; kalal ei õllud `maŕja ei `niiske `kummagi Kod; kütissas ei `puudu `kummagi, suits egä tolm Vil; ei ole kummatki nätä Trv; ma es saa süvvä ega juvva, kummagid es saa suhu võtta Pst; neist es saa kumakist siiä tulejet; mine kumbat `tahtet ti̬i̬d `mü̬ü̬da, kumbakide päält sa‿i essü ärä Krk; palgass `oĺli vakk `kumbagi `viĺlä, vakk `kesvi, vakk rügi Ran; täl om kaits `kassi, nüid ei täi `kumbagi ärä äävitädä; ei ole `kumbegi põĺv `paistedu; ri̬i̬ kummagi jalasse sehen `olli viis kõdarat; tu̬u̬ `olli esi`mu̬u̬du mi̬i̬ss, kummalegi käel `olli sedäsi kaits päḱkä Nõo; kaits `kaivu - - om tühäss jäänu, ei saa kummastegi vett Kam; meil kummalgina is olõ tu̬u̬d vaia Har; habisi tahn suu `kuuma `putru täüś, no saa õi˽kummastki otsast hüräüst `vällä Rõu; Neli mi̬i̬st `veieväʔ `paĺke üles, kummahke otsah kat́s mi̬i̬st; edimädse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä Räp; kahte kumbagi ei seda ega teist põle kuuld ega tia koa, `kahte `kumbagi; See põle töö ega tegu, see põle mitte kahte kumbagi Trm; mia ei tiia temä `albust ei temä `äädust kah, katte `kumbagi Nõo
Vrd kumbanegi, kumbski, kummaski
kuperteme kuperteme voltima tärgeltide ja riigiti ärä, sõ̭ss kuuma `tańgege kupertide; ka kupertse ravva siin jälle om; põlle rihisit ja aluskördi rihise kupertide Krk
kuri1 kuri g kurja eP M T, g `kurja R(n `kurja Vai), kuŕa (kuŕä) Urv Rõu Vas Räp Se Lut, kuŕja Har, kuŕda LeiI. a
1. (loomult) tige, õel, halastamatu, pahatahtlik va kuri inimene, akab `paukuma, saadab uksest `välja Khk; Ta oli irmus `sõuke vana kuri mees, me `kartsime Pöi; nii kuri et suits käib suust `välja Rei; Vanad mehed ja vanad ärjad on ühte`mu̬u̬di kurjad Hää; ta on nii kuri lapsega Juu; kurja südamega mies VJg; siin põle `ühtegi `kurja inimest Iis; kui jumal tahab kedagi nuhelda, siis annab kurja naise Lai; kurja naise `kohta `ööldi, et kuri koer kaitseb õue; süda ei kanna kuri `olla Plt; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde; kurjepet inimest änäp `taeva all ei oole Krk; kui kareda juussed, siss [on] kurja `süämega; tu̬u̬ om kui karu uhak, kuri ja äkiline Ran; peremi̬i̬ss ollu nii kuri, et mitte üits poiss ei ole `tohtnu `tüt́rigu manu `tulla; inimese om kurja, `kaeva kudass üits ütte maha sõkku saava Nõo; jummal `kutsõ timä siist kuŕjast ilmast välläʔ; noorõn oĺl õks periss hää inemine, nigu vanõmbass lätt, nii lätt kuŕembass Har; lätt kuŕass Plv; küll sai mullõ miniäkene, kuri ku kurusslauk Vas; kuŕemp kui huśs, vihasap vi̬i̬l Se; mis sa tan kirsut kuŕä kurguga, kuŕä helüga Lut || (loomadest) kuri unt võib `karja `tulla; `kurja `ärgidelle `pannasse `rõŋŋas nena Lüg; kuri koer ikke `õue `oiab Jõh; kurjad `kärpsed, nii kibest närivad Mus; Kuri puĺl oli, see läks nendel juba talve kurjaks Pöi; `ämrik oo kuri loom Kul; se on tige kuri obune, plaksutab `lõugu ja ammustab Juu; eks neid `kurje `luomasi ole igast seĺtsist pailu, näe rebane kua VMr; üks oli kuri täkk, ei saand `päitsid pähä Pal; kit́s kurivaim om kuri, aab kate jala pääle üless, siss tuleb annab sulle paogu; ega siinmail kurjembat ei olegi kui uśs; tiĺluke koerake, aga - - kuri, ta‿s lase sul `liiku kah Ran; kuri oenass pessäb `lambit Puh; peni `oĺli kuri, ta‿less vana `kaśsi ka `purgnu; tu̬u̬ puĺl om jäĺe kuri, tu̬u̬ `surmab `õkva inimese ärä Nõo; `täämbä `oĺli mihiläse `väega kuŕjaʔ Har; kuri lehm oĺl, es `peĺgä˽pińni kah Rõu || (taimedest) kõrvetav, torkiv põllo ohakas ei ole kuri Kul; ühed on raudnõgessed, tiĺlukesed, ni̬i̬d on kõege kurjemad Pal || (pahasoovlikust plaanist, teost vms) see `olli ju kuri tegu Muh; ta ike kurja `nõuga sinna usse manu om `lännu Nõo; kuri silm euf kaetav pilk ära völutud, kuri silm üle kεind, loom ep kasu Jäm; Ju nendest (põrsastest) kuri silm öle käind on, et nee `söuksed kännid ja kärna punnid on Pöi; keik piimanöud topiti ära, et kuri silm ei tieks ära Ris; kuri silm on sellest luamast üle käind Koe; noort `luoma ei tohi kurja silmale näidata, siis jääb luom `aigest Sim; kurja silmaga inimene `silmas looma ära Lai; `kurja `silma väga kardeti Plt; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, o tal om üits kuri kahe silm üle käenu Trv; kel pruunid siĺmäd, tol olna kuri siĺm Ran; kuri siĺm om üle käenu, lehmä om ligeda nigu `mõstu Nõo; `juudasitta pit́sitedi lehmäle `kukrohe `karvu `sisse, tu̬u̬ oĺl kuŕa silmä `vasta Rõu
2. vihane, pahane ma sai taga üsna kurjaks Khk; sai kurjas ja vihases, akkas `põrkima PJg; rehepapp soand nii kurjaks, et akand `nuhtlema sial ärrad Nis; sai kohe kurjast selle jutu `piale Lai; temä `seante kare vaimuge, ruttu saa kurjass; selle `pääle tõstets õige `kurja kõnet Krk; kui kurjass vai tigedäss saab, siss om siĺmä `jõĺli pään Ran
3. halb, paha; kehv; hull vms Mes ühele `kurjast, see `toisele `marjast (ühele meeldib, teisele mitte) Kuu; tämale on nüüd kuri tuju `pääle tuld Lüg; Kui kuul on `söuke ratas `ümber, siis tuleb kuri ilm Jäm; läksid suure kurja ilmaga merele Khk; kui seased `tahkivad, siis `teadvad `kurja `ilma Muh; kondid ühnä valotavad, küllap tuleb `kurja `elma Mar; üt́t kuuludab `kurja `ilma ette, ku ilm kurjale läheb, sis ta ti̬i̬b ürt-ürt Saa; ilm lähäb kurjale Koe; kured lähvad, kurjad ilmad VMr; `nõidumine on ike ennemast kurja põhja pial Iis; ilm akkab kurjale mineme Hls; kolmatel pääväl lähäp ilm kurjal Krk; käib nigu kuri ilm, nägu vissin pään ja krimbsun Ran; paremb om kuri kodu ku˽hää külä Har; mügiŕ tege `kuŕja tü̬ü̬d, aja liĺli˽kõ̭iḱ `ümbreʔ Rõu; kuŕal elol om kuri ots Vas; kurõ˽lät́sivä, röögeväʔ, no tulõva˽kuŕaʔ ilmaʔ Plv; taal mehel omma kuŕä˽`kumbõʔ (kombed) Se; hüäl tunnil kõnõlda, kural `ki̬i̬ĺde purdaʔ Lut; kuri tõbi suguhaigus, süüfilis Kuritõbe - - `tõivad mehed `kruonust IisR; ta oo `kurjas tõbes Mär; `siuksed kurjad tõbed `öeldakse olema `rantsuse `aigus Vän; kes kurjan tõven, si̬i̬ viiass `tohtre ala Krk; tu̬u̬ om kurjan tõben, tollega ei tohi üten `sanna minnä ja `süüvvä Nõo || (iiveldamisest) süda on nii kuri ja paha Juu; südä nii kuri, et kaku vai `süäme soone `vällä Puh; ku `kärbläne lääp piimä `sisse, mina toda `piimä ei taha, südä lääp kurjass Nõo; ma˽kaabidsa mõ̭nikõrd ubinat ku˽süä kuri om Har; mul um süä kuri, ei˽taha süvväʔ Rõu; süä lätt kuŕäst Se || Äi näind kurja undgid (ei teadnud aimata) Emm || fig (varastamisest) Kuri käsi on kallal käind Pöi; sa oled kurja tee pääl käind Emm; Pole see looma töö mitte, sii on küll kuri käsi kallal käind Rei || (kuulujutust) kurjad kieled tiavad `riakida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; sa˽käüt naidõ `kurjõ juttõga alasi `ümbre Har
4. (suurust, tugevust, ägedust vms rõhutades) a. ränk, raske; ohtlik; raskesti talutav Öröläne `niulab, siis on asi kurjemb Lüg; tuli oo kuri, ää kisu tuld Muh; küll oo need (sügelised) kurjad ää `kaotada, `kangeste kihelevad Mar; koeranaelad või `kasvajad, rooś on isi kurjem Aud; `Kitslest riiet on kuri `seĺga ajada Hää; kuri akkav `aigus HMd; tal on nii kuri `aigus kallal Juu; angerjat om kuri `mõõta, angerjass kisup kõverase nagu uśs Trv; `lassi olli kurjep seĺlan kanda [kui lähkrit]; `kiskline puu om kuri `raiu Hls; si̬i̬ om kuri lugede säänte ki̬i̬l (transkriptsioonist) Krk; murõʔ um kuŕemb ku tõbi Lut b. suur, hirmus, kõva, kange, tohutu `undil on `kurjad `ambad; `mõtle ku pali ma nägin `kurja `vaiva Lüg; `kiskusime linad ära, oh see oli üks kuri töö Rid; omiko poolt tuul oo kuri ja kibe Kul; Oad ja `erned `tahtsid vahest `kurja `keemest Kei; obune on kuri komistama, paĺlast komistab Juu; kõbi om kuri tuld `võtme Hls; õige kuri põhja tuul Krk; täämbä om kuri `piḱnõ Kan; Plussa Jako [on] kuŕarikaśs Vas || väga palju Seepi läks ikkagi kurja moodi Kei; siin nõmmes on sinikaid küll, `kurja `moodi mõni sügise Lai
5. paljas, tühi; ainult ta om nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; om vast `täämpsess ja ommeness sedä engekest kurja luie vahel Krk II. s
1. kurat, saatan, vanasarvik, vanaõelus `Annad `õhjad `kurjale, ajab obose `metsä; sie pime kuri tahab `õige `välla ajada Lüg; Pani plagama `jusku kuri `kannul IisR; törva `ristisi `tehti lauda uste `peale, et kuri es saa `loomade kallale `minna Mus; mees `karjun, jumalaga ma˛i·lm, nüid kuri mind viib Muh; kurja`aigus, kuri kallal old jälle Vän; kuri enam üle risti ei lähä VMr; kuri `kiusab, kui `jutlust `kuulad, tu̬u̬b une `piale Pal; [pudru] männad pidid olema viie aruga ehk `seitsme aruga, viie aruga pidi olema viĺja mänd, kuue aruga kurja mänd Lai; naine oli pand kõvasti `karjuma, aand mehe ülesse, et last ära `riśtida, et kuri tikub kallale Plt; kuri kihuts tat taga; ku kurja kähen ollu (väga kõhnast inimesest) Krk; kos `piḱne lü̬ü̬b, sääl olna kuri Puh; Ära anna kurjale sõrme, kuri aarab terve käe Nõo; vana kuri om esi vidänü tedä nii `kaugele (halvale teele) Kam; vanast `oĺli kurjaʔ, `kävve inemisi `kiusaman Krl; ku `kelgi [loomal] ollõv kuri manh, ku kahru `vi̬i̬bev `sisse sinnaʔ `hu̬u̬nõdõ, sõ̭ss karh aiev kurja `vällä Har || fig (kirudes, pahandades, ka naljatades:) põrguline, sunnik, kurivaim Oh teid `kurjasi VNg; kurjad tia, mes teevad HMd; kurjad jah, `raiskasid tüdruku ära JJn; moonami̬i̬s ta `oĺli - - tei `mõisa tü̬ü̬d, aga `oĺli kurjal ää pää Ran; no kuda sa kuri `endä nii täis olet söönu; mia tedä `kurja (atra) mitte ärä es mõśta nii säädä, et tä ää oss ollu Nõo; om kurjal küll kahe siĺm, kes mu looma ärä kahet `õkva Kam; Kuri ti̬i̬d, kes tälle ta latsõ um `iśknü Vas; ma olõ õi näid `nännu `kuŕju ui; kuri timmä ti̬i̬d, kos tä kattõ Se || nõidus, kaetamine nee (täid) on tal (loomal) kurjast `selga `pandud, kes tεεb kes nad pani; mu ema oli ühekorra kakskümmend üheksa nädalid `aige, `jälle teise inimese kuri Jäm; ta‿m kuŕda rävästet (kurjast vaimust vaevatud) ińemiń Lei || euf vana matakas (uss), vana kuri Muh; Vanasti `oĺli `uńti ikki kurjase `üitud Tor; kurja vanduma ~ hüüdma ~ panema ~ tõmbama vandesõnu kasutama sa oled vana inime ning sa üiad, vannud ikka `kurja; aeab pümet `kurja `välja Khk; `vandus `söukest `kuuma - - `kuuma `kurja aas suust `välja Jaa; tõmmand täie `suuga `kurja Kei; mutku paĺlast vannub, mutku üiab seda `kurja Juu; tema pand täie `suuga `kurja JõeK; akas tuliss `kuŕja `vanma Kod; vannud `kuŕja, aad `kuŕja suust `väĺja Pal; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave Hls; Kuis saʔ noʔ olõt nii hukah, olõt naanu `kurja suust vällä ajama Vas; kuri karjas asi halb; pahandus käes Nüüd on kuri `karjas, kui täma `jonnist jagu ei saa IisR; kui sa oma elu äi paranda, siis on kuri `karjas Khk; kuri `karjas `jälle, `äigas ära malakaga Vll; Kui `koolis ei õpita, siis kuri `karjas Han; kui sa [rehepeksmisel] `taktis ei löönd, siis oli kuri `karjas Pär; kuri asus `karja VJg; nüid on kuri kaŕjan, et kohos tuleb kõhe vitsakimbuga Kod; sul om kuri karjan, ega sa ei pääse; ma ole kuulu, et siul kuri `karja tulevet Krk
2. halb asi või tegu; halbus, kurjus; viha; ant hea Kes `kurja teind, sie `kurja `vastab Lüg; Tuleksid `süöma `õige? Ega ta `kurja tie IisR; `ülged teevad `kurja püüstele Jäm; äi möista see `kergest jutust midagid, sii piab ikka üsna kurjaga `latsi varuma Khk; Mis sa muidu `kurja teise `kohta `mõtled; Inimene on ennast nõnda kurja `sisse annud, äi tea änam midagi mis teeb Pöi; Vana oli `kurja täis; tuli suure kurjaga mu `pääle Rei; `kurja otsani täis, kuri põleb ta sees, muudku tahaks aga teesele `kurja teha Mär; ei teind kedägi `kurja Vig; Tõnu ajas poisi päris kurjaga kõrtsist koju PJg; kui `iaga ei saa, siis kurjaga `ammugi Trm; sädekene ti̬i̬b vahest suure kurja Äks; `ütlesid täie kurjaga [inetusi], kui meel paha Lai; kannatlik süä sehen, kis ää ja kurja ärä kannateb; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä, ku nuumäŕg kurjage; kuri võtt kulbist ja paha võtt paast – ku inimese kurjusteve ja mõni õnnetuss tule Krk; oma eńge `pääle ei taha `kurja tetä; ega see kuri es ole nii suur, aga karistuss `oĺli suuremb Ran; laits ei mõsta jo `kurja mõtelda ette, kui ta `ti̬i̬pki `kurja, ega ta‿i tiiä et tä kuri om Puh; oma saena veeren om iks paremb, olgu nii ää kuri kui ta om; vahel tulep iks `kurja ka tetä, `kurja kurjaga tasuda Nõo; ma‿le ennembide ka ütelnü, et jumala `pallõmine ei ti̬i̬ kellelegi `kurja Ote; ega sa˽noorõ hobõsõga kuŕjaga `kõrda ei saa, paremb käü õks timäga `hääga `ümbre Har; `kuŕja pelätäss, hüvvä häbendedäss Rõu; kes `kuŕja tege meelega, tu̬u̬d nuheldass ilmarmuta Plv; `piḱne um siih ka tennü˽`kuŕja Vas; inemise˽kihotiva˽`kurja üt́stõõsõ `pääle Räp; kand `kiili ja kihotass `kuŕja (õhutab vaenu) Se || fig (keelatud kohta minemisest, seal olemisest) sina magad tuas ja obune on `kurjas (sööb vilja) VNg; poiśs laheb eläjäd kuŕja `piäle Kod; egass tohi ka paĺlu jäiä [magama], sõss lätsiv jäl eläja kurja pääl `jälle Trv; sia om kurja pääl Krk; kas sa `kannu näid - - viimäte lähvä kurja pääle Nõo; kae˽sa naid kannu kah, na˽tüḱise˽kuŕapääle Rõu; jälle tsiga lätt `kuŕja, lätt `buĺbidi, `keśvi, `kaaru `sisse, lätt `kuŕja Lut || tu̬u̬ ollu nii `aige, et tennu kõ̭ik ää ja kurja `alla Nõo || üli `julgõllõ tulõ õ̭ks kuri ots (õnnetu surm) üt́skõrd Vas || ma sai Leena kεεst `kurja, et polnd mette ta `kuube `valmis `ömblend Käi
kus kus R eP M Puh TMr Rõu Se I. (osutab kohta) missuguses kohas
1. (otseses küsimuses) kus on minu `sussid VNg; Kus se oma oid sul on IisR; kus se `toine maja on Vai; kus `kantis ta nüid elab Mus; Kus sa jöulute aegu mötled olla Kaa; Kus te siis nõnda `seltsi olete soand Pöi; Tiina, kus sa oled Muh; kus sa köisid Kir; kus pudru mänd o, ma taha pudru `keeta Kse; Kus tede rahvas ond Khn; kus tema oo Tor; kus sa lääd, kus sa `käisid Ris; kus su siĺmad o Kei; no kus siis neid inimesi niipaĺlu on sis Pee; kus tema peaks olema VJg; kus toop on Plt; kus sa käisid Trv; kus sa˽käveʔ Rõu; kus kohas ~ kohtas ~ kohal kus no kus kõhal täma siis elab Lüg; parem `maksa [mererenti], siis ei `uoli juo midägi enämp sul `karta, `mutku käi kuskoal tahad Vai; kus kuhas sa elad Jäm; Äi mäleta kus kohas Pöi; kus `kohtas maad kündasse Muh; Kus kohas nii `ilja `olta Rei; kuskohes see asi oo Mar; kus `kohtes sa köisid Vig; kus `kohtas see asi oo Tõs; kus `kohtes sa `oĺlid Tor; kus `kohtas ta on Ris; kuskohas pidi olema see karjane, et lehmad tee peal olivad JJn; kus kohal ta on KJn; saanalava, kuskohal pääl viheltse Vil || kui kus `kaugel ta elamas on Kaa Vrd kosa, kusass
2. (sihitis-, koha-, täiendlauses) `lenna, `lenna leppatriin, kus su isa ema on Nai; `vuoso (saapapöia) `painamise laud, kus pääl `painetasse (koolutatakse) Lüg; saverigod, nied on kus küles `aisad `käüväd Vai; sεεl `kohtas, kus ammas on, teist pole `vastus Kär; `keidi `törva `müimas igas `kantis, kus `rohkem `leiba oli Mus; tea, kus ma˛i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; vahe laut `olli koa, kus kõik värgid sehes `ollid; ma‿p tea, kus tuule all se Riia oo Muh; kus nirk pidi ennäst `näitäma, seal pidi looma õnnetust tulema Mar; ena kus rüssad oo kõik Mih; ei tea kus kääras nii räägitse Tõs; ma ei ole küsind nii `truuste, kus se mees tal ää suri Juu; Kus seda [liha] põld, `aeti piimatilga ja vee varal läbi Amb; kus peres karjane `korda oli, sialt pidi abilene kua olema JJn; kui inimene on ike kõik maapial läbi eland, siis tiab tema ka, kus ia on ehk kus sańt on Pee; set́seteist`kümme `aastane olin, kui tulin `seia kus `kostnaga maea oli VMr; mina põle siukses pulmas ei ole käind, kus taldrikid ei ole olnd laua piäl KJn; [vana-aasta öösel kuulati] kus obene irn, sääl siss saap `pulme TMr
3. (täpselt määratlemata koht; ka fraseoloogilistes väljendites) `Ahvrikas või kus pidada ka mets`sõnnisi õlema Lüg; `olgu kus tahes Jõh; `Käigu sie oma `loĺli löraga kus kurat; Jättas `kuoli kus seda ja teist ja läks mehele IisR; ken kus tüöl olivad Vai; Olga Juhan eile olnd kus tahes, aga meitel ta küll es ole; `Pauku kuuldes `lindasid nonnid kus seda ning teist Kaa; mine kus `juudas Rei; läind `altari eest kus seda ja teist Vig; igavene uńnik maha luobitud `nahkasi, parsil või vommil kus nad olid JJn; `korja oma lamuoŕ ja mine kus seda ja teist Kad
Vrd kon, kuas1, kun, kusassII. (osutab kohta) missugusesse kohta
1. kuhu (otseses küsimuses) kus sa tahid `mennä Lüg; Kus sa kuriloom jälle ronid Kaa; kus tal siis änam `minna oligid Krj; kus te siis nende `kirjadega lähate niid Pha; kus ne eenad kõik `mahtuvad; Muh; kus löa (lõnga) kera jähi Emm; kus sa joosed, ooda neid ka Käi; kus se vikat jäi Mär; kus sa mo mehe `jätsid Vig; kus sa jätad isat emat, kui isat emat viletsase jäid Aud; kus sa `arvasid minnä Saa; see (laps) oli ikka parandal, kus tema pidi minema Ris; kus `küĺgi sa nüid lähäd Juu; kus sa tõttad Amb; kuus tütart, kus ma teid panen Pil; kus sa lähäd KJn; kus kohale ~ kohta kuhu Kus `kohta sa minemas oled Jäm; kus `kohta sa lähed Rei; tä teab, kus `kohta ta rõnd jähi Mar; kus `kohta sa kipud Kir; panime kolm tikku maha, et aru saada, kus `kohta ta lähäb Kse; `tuńtsid `tiatsid kus `kohta nad tulid Kei; ega ei tia, kus `kohta lähvad Jür; ei leia üles, kus kohale ta kukkus HJn
2. (sihitis-, koha-, täiendlauses) `sillal oli suur kaśt kus `sisse siis kivid `aeti Jõe; Äi tεε, kus nad lähvad Kaa; teab kus ta siit läks Vll; see oo suur jäme nöör, kus `peale võrk rakendatse; kus sa põle pannud, sealt põle võtta koa mette Muh; kui tema läks, kus ta läks, aga ikka ta sai [jahisaagi] Noa; putk o ahingal taga, kus vaŕs taha köib Kse; seal (katusel) oo `jälle üks puuarakas, kus vahele [õle]vihk saab `pandud Mih; kerade jäuks on oma kaśt - - kus lähäb kohe kakskümmend kera `sisse Hag; `kiegi ei tia, kus me lähme Jür; oli viinavabrik kus kardulid `viidi Kad; parred oĺlid üleval, kus `pańti vili `kuivama KJn; süte pańn `oĺli all, kus söe otsad `pääle `kuksid Vil
3. (täpselt määratlemata koht) siis ta oleks läin ei tea kus Muh; Kus `kuulmata mei ära läksime, sest änam olnd tääda midagid Rei; ehmatas roosi kää `peale või jala `peale või kus `tahtes Mär; nüid tegavad majad kus taht Kse; Vi̬i̬ all läheb [aul] kus `kaugel (väga kaugele) `teise `kohta Hää; üks on mulgu maha jätt, nüid on loomad tea kus läind Juu; [lihunikud] viisid liha jälle `linna ja kus seda `viidi Rap; kus maale (ei tea) kuhu, kui kaugele kus `maale tä oo jätnd `eese külbi rõnna Mar; kui nad reägivad seal `õues, se kostab kes‿ta (kes teab) kus `moale Juu; siis lähevad kus`maale, ega siis aru ei ole Pai; siit läksid vaest kus `maale SJn
Vrd koh1, kohes1, kusa2, kusse2III. (osutab kohta) millisest kohast, kust
1. (otseses küsimuses) kus sa [suvitajatele] seda `piima vottad, ise tahad ka `saada Jõe; kus sa võtad selle raha äkist Kär; kus see vana inimene `prilla võtab, ei saa änam `linna `mindud Vig; ja kes rannast `iemal oli ja kus seda kala siis said KuuK; kus sa kuradi poiss said selle TMr; kus kohalt ~ kohast kust Kuskuhast `söuke tööriist `leitud on Kaa; kuskohalt si̬i̬ leib `väĺlä võetse, ku sa sedäsi koeral `leibä annad Vil Vrd kusast
2. (sihitis-, koha-, täiendlauses) sii ma oli sii Nigule talus, kus õuest sa ikke läbi tuled Aud; Vuĺbil old koa saun, kus uńt viind kolme`oastase lapse ää AmbIV.
1. siduv ajamäärsõna Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand; Üks `muutus ikka tuleb, paari päeva eest kus ma nägi `päiksel olid `rõngad `ömber Pöi
2. kusagil, kuskil välk lei inimise maha, kus siin Narva puol Lüg; pole last kus oln Phl V. (rõhuadverbina väljendab kõneleja suhtumist) siis kui `kapten toruga `ütles `alla, et ädaoht on `müödas, kus siis akkas `juubeldus Jõe; Kas `ussid `jääväd maha, kus sedä, `ussid `lassed nüüd `ringiradast tämäle järele; kus sain `lahmaka vett `vasta `vahtimist, et `oia ja `kielä; `soimada said igäst `kandist kus küll Kuu; no kus `nindapali sai raha `maksada kui tämä `tahtus; `kolmest tükkist läks [mast] kurat, vot siis kus oli avare·i VNg; ta ei `anna sedä `mulle, `liiate sinule, `meie õleme tuttavamad, kus siis sinä võid `saada; ei, ei, kus sa ühega (ühe ahjukütmisega) said [rehe] `kuivast Lüg; Vai‿s tämasugune mies teist näeb vai `teisele appi tuleb, no kus sa `sellega; Kus ta (poeg) sul isasse on; Kus täma‿nd `millaski `süidi IisR; kus see `külmä, `külmä ei ole Vai; Kus selle nalja ots kui va Juri vangist tagasi tuleb ning levab, et naine - - kaksikud teind oo; Kus selle mure ots, mis nende laste kasvatamisega sii oli Kaa; `värdlig kuub oli üll, kus oli kuuel `laius Vll; Kus ikka mehel õlad olid, mõõda süllaga; Kus tõi ikka ilma `välja, nõnda sajab ja `tuiskab et; Ise aasid uherdi nina otsast tüki ää, kus see änam [puu] `sisse läheb; Vett täis, kus `sõuke põleb; Kus see `vaene ori siis seda (hollandi veskit) pidi soama tehja Pöi; kus sa neid kätte said, rebane ju kaval Muh; Kus naabri poiss oli kohe siin, kui meie tüdruk linnast koju tuli Mar; annan noormihele tooli, ei no kus ta siis `püsti seisab Kse; vaata kus `endine töö oli Mih; Kus tal `meile `aega `tulla ond Khn; kus kasukas oli ikke tore; `õmleśt isi `käega ää ja oli, kus see, masinad või rätsepad olid Aud; kus rehepapp soand nii kurjaks Nis; noh, kus ta (pruut) üksi `jõudis [kõiki veimi] teha; ei kus pidu - - mina põle pidul käind Hag; no kus tema tööl käis, ma käisin üksi jo Pee; kus sa seal `julged sedasi `riakida Juu; kus olid pluomid jäneksel, justkui nuorel sial; mul lihane vedel [potis], kus kukkus kõik põrandalle JJn; kus ta pimedas nägigi, pidas seda minu kääst; oleks siis inimese `muodi `juodud, aga kus sa sellega, `aeti seda `viina `sisse nigu vett VMr; pesu pesemise jäuks sai ikke teha - - tuha lehelist, kus suodad siis põld olema·ski Kad; kus süda akkas `närtsima, `kanget `kuuma valu aas Kad; vaade, kus mi̬i̬s; tõiste latse makav ilusti üte `rõ̭õ̭va all, aga kus me latse, neil olgu egäl oma katuss Krk
kusi|kuklane (sipelgas) eL Ämmake ai mõtsan naid kusi`kuklasi `lapjuge kotti Hel; (peene pihaga naisest) mes tu̬u̬ kusi`kuklane ka tetä jõvvab Ran; sääl `olli `ulka kusi`kuklaisi, mia es saa sääl `istu; aa kusi`kuklase pesä laḱka, siss ta‿m `kuuma täis, mugu `tossab; kusi`kuklaisi om `siibuga kah; ihu kiheli nigu kusi`kuklase pesä Nõo; terä olli tõsõl viĺläl illus nigu kusi`kuklase muna Kam; kusi`kuklase olliva taru `sisse pesä tennu Ote; musta `persega omma˽kusi`kuklasõʔ Kan; Kusikuklanõ om kõvõmb kui kiäki siin maa pääl Urv; `siibuga kusi`kuklasõ `lindäse täämbä ussõn, no õks vehmalõ lätt Har; suuril kusi`kuklasil oĺliʔ suurõʔ pesäʔ, mõtsa all oĺliʔ nigu mäeʔ Rõu; nu̬u̬˽verevä kusi`kuklasõ kusõssõ, sõ̭ss um halluss Plv; tu̬u̬ huśsi jõ̭h́t koolõt́ nu̬u̬˽kusi`kuklasõ arʔ, huśsi viha om jo `väega suuŕ Vas; kusi `kuklasõʔ oma `väegaʔ mi̬i̬ `pääle, tüküsse taro kondsa pu̬u̬lt `sisse Räp; sääntse `veerba kasusõ puuh, nu tsusatasõ kusi`kuklasõʔ `peśsä Se; kuƶ̌i`kuklan salvaš́š `kangõdõ Lei; muurusspesä um kon eläseʔ kusi`kuklusõʔ Lut
kuum1 kuum g kuuma eP eL, `kuuma R(n `kuuma VNg Vai)
1. a kõrge temperatuuriga, väga palav a. (ilmastikust, õhust, ruumist) päiv on `nõnda kuum, et `kõrveteb Lüg; see sui olid `kanged kuumad ilmad Khk; kui päiges palavasti paistab nönda kut enne `äikest, siis o ka `kange kuum Mus; Kuiv kuum pala sui oli Pöi; küll oo kuumad ilmad Kir; tuba oo kuum Tõs; kuuma `ilmadega on `raske tüed teha JMd; tuline kuum aeg, nüid ei tõhi siga tappa Kod; suvel sai sial (suveköögis) `keeta, kui kuum aeg oli Äks; `niisuguse kuuma ilmaga ei taha `tuastki `väĺja `minna Lai; ilm perätu kuum Trv; `väega kuum lõun, ei või sa laval minnä Krk; nüid ei ole `kuume suvesit, ei ole serätsit `suuri `parme kah Puh; ku `kange kuum päiv, siss `õkva kisup unele Nõo; kõge kuumeba ja `lämmämbä ilma Kam; ta küt́t `parrusi, lasõ õs `sanna nii kuumass Rõu; tahai ai `osta˽ka lihha taa kuuma ajogaʔ Vas b. (ainetest, esemetest) süö `kuuma suppi VNg; `kuuma süttega `triigitasse piend peso Lüg; älä voda sedä `kuuma `rauda käde Vai; vesi peab kuum olema Muh; kuum tuhk Kse; raud lähäb kuumaks Jür; kali on ikke ia suvel juuvva, ei lähä kuumast Pal; `erned ja uad pannasse `külma vette, kaalikad pannasse `kuuma vette [keema] Lai; siss ni̬i̬d länikud `lasti kiik kuumasse vi̬i̬ sihis Vil; kuumast peräst `panti või [leiva] `pääle, et si̬i̬ või ärä sulaśs Trv; sõõŕ läits siss [ahju kütmisel] kuumass ja si̬i̬ pidi `kambre `lämmess `aama Pst; `lamba sitt om `kangeste tihe ja kuum Ran; `õkva kuuma olliva nu̬u̬ õle, kui sa kuppu `käänsit Puh; aeme lepä pulga tulen kuumass, siss `mähkseme `juusse tolle kuuma pulga `ümbre, siss olli `juusse kõ̭iḱ säbärän Nõo; sööḱ om kuum, ei saa süvvä Ote; vesi om joba kuumass lännüʔ, nakkami˽`mõskma Kan; ta‿m ülearvu kuum - - ma˽saa naid `kuumõ `kartolt süvväʔ Urv; vikah́ti hikoʔ last (laast) um kannahtada˽kuum (väga tuline) Rõu; lat́s pańd käe kuuma truuba pääle, ku siss kirsahti Vas; ku keväjä - - mehine es kanna `väĺlä `küĺmä, sõ̭ss `pańte tarro kuumast aet savikivi Räp || kuum taud liigne kuumus, põud kivi `oidma kuuma taadi edess, kivi on selless luadud, et tämä annab `külmä Kod || fig tao `rauda niikaua kui ta kuum on (vii oma asi lõpuni) Käi; nennagu kuuma kerikselle `viskas vett, ei siit saand midagi VJg c. (märjast, läppuvast heinast või viljast) redeli piäl ei lähnud riśsikein kuumass Kod; kui ligedäd aenad kuhjan, siss läits palama, kuumass Ran; vili tükip kuumass minemä, piap laḱka `aama Nõo d. (kuumavast ihust, kehaosadest) `õige kõva palavik `nõnda et ihu on kuum Lüg; nahk läheb üsna kuumaks selle palavaga Mar; pää on otsas kuum kui tuletükk Saa; nahk lähäb `tüöga kuumaks Koe; kui niitsid `maake kõhas, siis ivakse aeaga olid jalad kuumad all Lai; väristuse käivä pääle, vahel kuuma väristuse ja vahel külma; ihu läits kuumasse Trv; pää om ninda kuum ku üit́s tule li̬i̬k Krk; kuum jumi ju̬u̬sk üle ihu Ran; nahk `oĺli kuum, siss es või obesele `juvva `anda Nõo; ta nu̬u̬r lait́s, ta küdsä `põrsa põllõ all ja nisuvadsa nisa all, nii kuum om ta San; pää om kuum otsah, kui higonõt `häste Se || fig (täbarast olukorrast) täl tallaalutse kuuma; jalgualune läits kuumass Ran; kere ~ nahk ~ perse kuumaks (keretäiest, peksust) isa `andas `õige `poisi kere `nõnda `kuumast, et `vältab mõne aja Lüg; ma suiu [lapse] `perse kuumass Krk; lardsut `perse kuumass Ran; kütä `poiskesel nahk kuumass; miu emä kah kaits `kõrda soomits mul kere kuumass Nõo; emä larbut́ mul `perse kuumast Võn; `pesnu toda kah, naha kuumass ja esi `käŕknü Kam; Kibõ˛idõ `vitsuga lahu su `perse kuumass Urv; Nööbitse kere kuumass Vas
2. s kuumus `Vuode `riided `tuodi monikerd `sauna `kuumasse Kuu; leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand Khk; nii ermus kole kuum, [vilja] iba põle `kasvan, jääb peenike HMd; tuulega lõi `kuuma `vasta `silmi Kos; Kuum all, kuum peal, kuremunad keskel = leivad ahjus HJn; ei või elada enam kuumas VMr; kuumaga on luamad sirukille muas VJg; kuum ei `jätnud üht `kartulid, aga külm jät́tis `sulle kua ikke Trm; nüid om igävest kuumal maa läbi paludet, nüid võip vili kasume akade Krk; kuum `päĺkäśs viĺlä ärä Hel; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; aa kusi`kuklase pesä laḱka, siss ta‿m `kuuma täis, mugu `tossap; kes ossav sepp `oĺli, tei neli viis `nakla üte kuumaga (ühekordse kuumutamisega) Nõo; ubina tuleva kuumaga maha Ote; `kangõ kuumaga omma˽sivvuʔ mätä seest välän Kan; kuumahn lokahhasõ˽peediloomaʔ arʔ Rõu || palavik, põletik ti̬i̬leh́t pannass aava `pääle, ti̬i̬leh́t kisk kuuma `vällä Krk; `kartuli kaabet `panti `aige kotusse `pääle, et kisup `kuuma `väĺlä Nõo || fig miul ei oole sest `kuuma ega `külmä (ükskõik), ti̬i̬ `seesi või tõisiti; nüid me teeme ta üte kuumage (vahet pidamata, ühe jutiga) ärä, vahet ei jätä Krk
Vrd kumm9
3. suur kiirus, rutt, hoog pani `niisikse `kuumaga ajama; igävise `kuumaga tegi tüöd Lüg; mõlemad `tullid täis kuumaga Muh; `Mihkel `sõitis `neukse kuumaga `meitest mööda, et tolm `lindas Han; lehmad `piśtsid kõik tulise kuumaga padrikusse Sim; poig `tuĺli tulitse kuumaga Nõo; kuuma tegema kiirustama, tagant sundima tegi `kuuma obosele Lüg; teeb obuselle `kuuma takka Jür
4. a. tühi, (rohust, varast) paljas – Sa L einam üsna kuum, pole midad `loomadel `süia; lammas niidetaste kuumaks Jäm; pole mette `senti majas, köik kuhad kuumad Khk; `lambad o karjama kuumaks `paĺjaks `tünnind Mus; Isa leikas poiste peed juustest tükkis kuumaks Kaa; on nad ikka [karjamaa] kuumaks küll söönd, se‿o ni kuum paljas et Jaa; `Tömmand selle jäänikmaa nii kuumaks, et `sönna äi kasugi änam [rohtu] Pöi; tegi mend rahast üsna kuumaks Mar; loomad oo selle koha nii kuumaks söön, et üsna punane Han; puhas paljas kuum maa, loomad oo `paljas söön, kuumas tein Var; tegi teese kuumass (varastas paljaks) Mih b. väga, täiesti [viljavihud] jo rabati kuumaks ära; köht on kuumaks tühi; läkuga kuumaks koos; turu kala täis kuumaks; nii kuum pime, et mette ep nεε `sörme sohe `pista; see kuum `öige, kuum tösi, mis ma räägi; `toodi suurt vöerast seemet kuum `kallilt Khk c. üksnes, laus- mis sii kasvab, sii paljas kuum kivi Khk; kuum kivi täsa `randas paljas, `puhta kivine Mus; üsna kuumad `lusted, et helises kottes; mei pöllal pole muud kui kuumad kivid, `molda poleged vahel Phl
5. a äge, tugev `Vannund `kuuma `kurja Kuu; tükkis kadus see kuum valu ära, käsi akkas kihelema Kär; `kuuma kurja aas suust `välja Jaa; `saapad `väiksed, teevad `kuuma valu Mär; minul oli ka küll kuum irm Amb; ajab `kuuma viha täis JJn; lõi kuum valu `sisse, lehma naal `keksisin `sõnna puu `alla Pee; ristluude ja kubemete pial kuum valu Kad
kuum2 kuum g kuuma spor , Ris Juu vaht õllel oo paks kuum pial Mär; seebil kuuma kord peal Kse; öllel on kuum peal Ris; kui lüpsad, siis piim `kuumab, võtab nihukse kuuma korra `peale Juu
kuum3 kuum Hlj Khn, g `kuuma Jõh kuma `Vitsiku mäält sügise `õhtate õli tule kuum `paistand Jõh
kuumakas kuuma|kas g -ka kuumavõitu alati one puter kuumakas, ta ise `jastob, siis one üvä Kod
kuumama1 `kuumama, kuumata spor Sa, Muh Rei spor L, Juu Koe TaPõ Plt KJn Trv TLä San Plv(-mma) Vas Se, `kuumada R
1. kuumust hõõgama; kuum olema Päiv `kuumab et kukkal `korbeb Kuu; posed `kuumavad VNg; `liiva `kuuma, nii äge `päivä on Vai; pεε `kuumab `otsas, küll ma ikka `aigeks jää Khk; ahi `kuumab; pane ots (puutükk) `alla, las kuumata Muh; `aige koht `kuumab, palavik on sees Vän; pea `kuumab nõnna et ime kohe Juu; kaal `irmsass `kuumab Kod; ma `õerusin klitseriiniga kääd nii sisse et nad kuumassivad Äks; ahi on pala et `kuumab kohe Plt; siga om `aige - - verev ja `kuumab Ran; iho `kuumass Plv; palavah tõbõh inemine `veega `kuumass ja soni Se
2. kuumutama, kuumaks ajama, kütma paekivi vare oli [keriseks], seda kuumati Khk; kuumatud `kaapsad ja teesed `raie `kaapsad Tõs; ma ole kivi `tulle pannu `kuumama Hää; Vahel kuumati `ahju nii et tule ais õli taga Trm; `kuumas `ahju Vas || fig (ihunuhtlusest) Nii palju said mõjuda, et vana Joosepi taguõts kuumamata jäi Trm
3. midagi intensiivselt tegema Mis ta `kuumab puid nii pali `ahju Jõh; ühe jooniga saa [jahu pudrupatta] kuumata mette, sa pead ikka liigutama Vll; sis nad `kuumasid [kive] `irmpsast `kangest meitele `järge Jaa; ma `kuumasi täle järele, sain ta kätte; ma lähe `jälle kuumates edesi Mar; `kuumas padadele tuld `alla Mär || kuumab valutada Mus
4. rohust paljaks sööma Obused `kuumasid maa paĺlaks Kaa; `veised on karjama nii `puhtaks `kuumand et Jaa; loomad `kuumavad `kopli `paljaks Rei; eläjad oo selle maa nii `kangeste ää kuumand Mar; sii oo ea lake koht, `veised oo tä kõik `paĺlass kuumand Mih || Kes sind nenda ää kuumand (nudinud) oo Kaa
Vrd kuumeldama, kuumendama
kuumeldama kuumeldama Pöi Mär Aud PJg JMd Koe Plt
1. paljaks sööma Seal pole [rohtu] änam midagi, nõnda ää kuumeldud Pöi; kuumeldavad ää, änam võtta ei ole, [loomad] söövad maa `paĺlas Aud
2. midagi intensiivselt tegema ää kuumelda nii `paĺlu puid `alla Mär; kuumeldas ulga muad selle `aaga Koe; kuumeldas kõik aod `ahju, nüd ei või `keegi sees olla Plt
3. kuuma hõõgama söed `kõõmavad ja kuumeldavad PJg
Vrd kuumama1, kuumendama1
kuumendama1 kuumen|dama Khk Var Jür Iis Äks KJn Trv, -tem Hls; `kuumendama RId(-mma) VJg; kuumõndamõ hv Krl
1. kuumaks tegema, soojendama; kütma `kuumendamma nüüd `sauna VNg; `paasi `kuumendetti `ninda taga, et ta pidi `lupjast menema Lüg; tuluke - - `kuumendab seda kivi ja kivi `kuumendamist ei `salli, sis tämä ise löb `selle lõhe `sisse Jõh; `liiva on `kuuma ja `kuumenda `jalgo Vai; mis sa kuumendad sest supist, eks ta nõnda sama süńni `süia Äks; kuumenteb ravva kuumas Hls Vrd kuumundama, kuumutama
2. kuum olema, kuuma hõõgama kehä oli kohe `justku tulises `ahjus, sie kohe `ninda `kuumendas VNg; päiv jo mittu `tundi `kuumendand, `marjad akkavad `varssi jo `küpsest `saama Lüg; ahi kuumendab Iis; ihu kuumendap Trv; kiha kuumõndõss Krl
3. midagi intensiivselt tegema kuumendas puid pliidi `alla Jür; `kuumendas (kihutas) kuda obuse jalad võtid VJg
4. paljaks sööma [maa] nii kuumendud, et põle võtta midagi, `puhtas näritud, paĺlas muld veel Var
Vrd kuumama1, kuumeldama
kuumõtama kuumõtama Krl Plv/-mma/ Vas Se õhetama, kuum olema, kuuma hõõgama mul põraʔ nii kuumõtõss ja kõrbõtõss `rindu all Krl; ma kuumõta Plv; päiv kuumõtass Vas Vrd kumõtamma
kõdavuma kõdavuma, nud-part kõdavenu Ran
1. kõdunema, pehkima viiuli ja `kandle kõlamigu jaoss otsiti lõhna `paĺke, mes kuuma käen ära kõdavenu; kui puu om kavva `saisnu vai mädänu, siss om kõdavenu Ran || roiskuma `järgi jäänu sü̬ü̬k ärä kõdavenu Ran
2. kõhnuma, känguma temä `kostegi `süvvä es saa, kõdavusi ja `kuivi ärä; mõni vanainime ei sü̬ü̬, siss kõdavub ära ja `kuevap Ran
Vrd kõdanema
kähen kähen M Ote SanI. adv
1. omanduses, valduses, kasutada ku rügä lõigati, egäl olli vagu (esi) kähen Hls; tal om kikke kähen (kõike küllalt) Krk; Õlut muudku uha ku aga kähen om Hel || tarvitusel si̬i̬ iki vaga ja vana obene, ken ütte`puhku kähen Krk
2. ajaliselt saabunud või vahetult ees tühü (tööle) mineku aig om kähen Pst; senigu `sinna saat, vihm kähen jälle Krk; sääl olli õdak kähen, pidi ma `ü̬ü̬sess `jäämä Rebäse `kõŕtsi; Nüid kevväi kähen Hel
3. mingis seisukorras, olukorras, mingites tingimustes vat nüid om alle peenike kähen; `püsti näĺg kähen Hls; naisel ollu irm kähen, et nüid ääd ei oole; raamadu ots joba kähen (lõpp käes) Krk
4. kätte saadud joba ots kähen (midagi on teada) Hel
5. mingi tegevuse mõjul täkk `irnun nõndagu mõts kõlanu kähen Krk
6. selge (millegi oskamisest) mis ta kõrra olli ärä kuulu, si̬i̬ olli tal kiḱk kähen; miul o viis päätükki kähen KrkII. postp
1. millegi mõju, toime all rõõvass vihma kähen ärä abrasten; päev `otsa väĺlän tuule kähen Trv; lehmä kuuma päevä kähen, tahave `villu Hls; kästäss pääva kähen olla Krk
2. kellegi võimuses, meelevallas temä om - - mõrtsukside kähen ollu Krk; tõne `aaste olli ma jälle obese kähen, obene vedäsi `minnu perän Hel || sedä ei saa änäp oida salussen (saladuses), si̬i̬ om `rahva kähen Krk
3. kellegi tehes temä kähen tü̬ü̬ edeness, temä om tubli tü̬ü̬ inimene Hel
Vrd käen, käes
käkrä `käḱrä kortsu, käkru Kasugõ siil oĺl kuuma truuba kõrval `käḱrä `kisknu Rõu
käppa kängu ku mõni päe `kuuma om, kesü jääp käppa ja lehekse lääve `arku ja kõllatsess Krk
kärsima `kärsi|ma Hlj Jõh, -mä Kuu, -me Phl; `käŕsi|ma Saa Iis Pal; `käŕsmä (-ma) Kod KJn Trv Hel TLä Võn Ote V; `kärssima Vai Han Hää Lai; `käŕssmä Kod KJn Trv San; (ma) kärsi(n), (-ŕ-) Phl Hää Saa I KJn Trv Hel TLä San V; (ma) `kärsin Kuu; (ma) kärssi Han; ei `kärssi Lai, Plv a. maldama, läbema; püsima Ei kärssi oodata Han; sa‿i kärsi ka mite paegal `seisma Hää; mina ei käŕsi ilma `tüöta õlla Iis; tämä ei käŕsi kodo õlema Kod; laps - - ei seisa paigal, kekerdab edasi tagasi, ei kärssi paigal `seisma Lai; ei kärsi süvvä Hel; ei kärsi temä `istma, laseb ike tuhat `kuuma edesi ja tagasi Nõo; ei kärsiʔ `konnõgi paigal, muku roit õnnõ San; Süä om `väega rahutu, ei˽käŕsi˽`kongina olõma Urv; ma‿i `kärssü siin olla, ma taha ärʔ minnäʔ Plv; tõõnõ kärsi ei `koh́ke, tõõsõl `aigo küllält Räp; `kärsmiist sul olõ õi sukugiʔ; mul õks keelekene käŕsi‿i paigah Se b. taluma, kannatama kas hakkab jo `kärsimä [leili saunas]; Ei mina sen `haige jalaga `kärsi `kussagille `kondida; `Ninda külm o `oues, et ei kohe `kärsi kuhugi tuast `väljä `mennä Kuu
kärtsä kortsu, krimpsu `tõmbab ninä `kärtsä; ärä panga `suapid kuuma kätte, `tõmmavad `kärtsä Kod Vrd kärssa, kärtsu, kärsä
kördi|piim jahukördiga segatud hapupiim vahest oli päris ea see kördipiim, alv ei `olndki `ühti Vän; Kallati see tuli kuum kört sinna astna piimale peale - - lasti päev vai kaks seista - - vahel sai nii ea kördi piim, et sai nii sama ilma leevata kõht täis elpi Trm; köŕdi piim oli apu piim, apu piim kallati suuremasse `nõusse - - `sinna kallati `kuuma `köŕti `piale, see tegi piima `klimpidest Lai Vrd kirnu|piim, kört|piim
körr2 köŕr g körri Hls Krk kasetoht körrist tetäss toru ja `marju pannas sisse; `päälmine kase köŕr är võet, alumine korp paĺt jäet; mia `kissi `körri; kase köŕr om siande ärä kujunu - - tuld ää ürjäte Hls; kase köŕr, mis kuuma pääväge kokku kisk Krk
kört|lill kortsleht Körtlilli pandas paestetuse pääle ja umbe pääle, siss kisub kuuma vällä ja nakab paranema Nõo Vrd körthein
külitama külit|ama Aud Iis, -eme San, -äm(m)ä Kuu Vai Puh Nõo Har([ma] küĺlidä); külli- Ote Rõu Plv, küllü|täm(m)ä Rõu Räp, -temme Krl külili lamama (heitma), pikutama Eks ole suvel kohe hüä `ouess külitädä, ku vade `kärbäsed `liiga ei tie Kuu; ole jo mettu `tuńdi külitan siin, luud-kondid valusas jään Aud; külitan ajas (aias) Iis; ma `viska raasike külitämä Puh; mia külitä sinna laste kõrvale; Kuuma päeväga sia külitävä muru pääl nigu laatsaretin Nõo; tia muka külütes säńgül Krl; vaia minnä külitämmä, mis taast ńarutamisest saa Har; Tõõsõ˽`lahksasõ˽tü̬ü̬d tetäʔ, a˽timä mugu˽küllütäss puhma vaŕun Rõu; küll oĺl hää küllütädä `värskide `haino pääl Räp Vrd külitellemä, küljetama
külm külm g külma eP(-- L spor K; g -ä Rid Mar Vig Tõs Khn Juu Kod KJn), `külma R(-ä Kuu Lüg; n, g `külmä, -a Vai); küĺm g küĺmä eL(-l- M; ḱu- Vas Se Lut, ḱü- Se)I. a madala temperatuuriga
1. ant soe a. (ilmastiku, keskkonna, ruumi kohta) Tuba külm `ninda‿gu `undi tall Kuu; `külma `ilmaga on tuad ka `külmad Lüg; `ilma akka `külmäst `lüömä Vai; idatuul on keige külmem tuul Khk; nii kurradi külm tuul oli ka et pidi ää `vötma Mus; Oli koi`valge `õhta `valge, läks [ilm] külmaks, oli punane, läks sulaks; Vilu vihmane külm kevade oli Pöi; ma‿p taha neid `külmi `ilmu mitte Muh; Sii aa (on) külm just kut kuera loutas Emm; läksid `külme `elmega `väĺlä Rid; küll oli `külmä `küindla kuu ja veel aga vaĺlem `vastla kuu rhvl Mar; kebäde oli küll küĺm kaua Vig; [on] virmalesed `taevas, akkab külmale minema Tõs; ärmats oli maas, ilm läks külmemase Aud; varane ja küĺm sügüse Saa; kõle küĺm tuul Kei; `õhta `poole läks küĺmemaks Juu; nüid ei ole enam `külmasi `üösi old Amb; kas tuleb nüid sadu või läheb külmale Ann; ilm lähäb külmemalle, nää kaśs lähäb pliita `piale VMr; kole kaĺk külm ilm Kad; kas lääb külmale või `kierab sajule Sim; saun läks külmäss Kod; kui külm on, siis piab `riidid `seĺga panema Pal; külm nõnna, et kõik kohad naksuvad Plt; ilm on nii külm, et rõkkab KJn; nüid ta pidä neid `küĺmi `ilmu Krk; `seĺge maarjapäeva ü̬ü̬ tähendeb `küĺmä kevädet Hel; `täämbä om `väega vile tuul, küĺm ja valuss Ran; vihmatside suvede `perrä tuleva küĺmä talve Puh; pane uiss `kinni, tare lähäp küĺmäss; põrmand lääp küĺmäss, siss kirbu `kargleva üless, tuleva `säĺgä Nõo; `kambre oĺl pümme ja küĺm Võn; ahjun üd́se kõliseva, ilm lätt küĺmäle Kam; ku kuu madalan käib, siss saab lämmind, ku `korgõn, siss saab `küĺmä Ote; tarõ ei olõki külm, mi esi olõmi `külmä täüs Kan; kuul om `valgõ rõngass `ümbre, no˽lätt külmäss Har; pääsokõsõʔ oĺli˽jo väläh, ku lei ilma `väega˽külmäss Vas; külm maa põhjamaa, -suund (ilmakaarena) tuuĺ akkass joba külmä maa poole `käändme Krk; külm pikne ~ välk ”välk, mis ei põleta” lööb `küĺma `välku Trm; ni̬i̬ om külmä välgi, ilma tulete Krk; `piḱse `leie `tarrõ `sisse - - ja maja is lähä˽palama - - tu̬u̬ oĺl külm `piḱse Har; külm saun fig keretäis ma sul üte külmä sanna anna, tu̬u̬ välläst tedre rosinit Krk b. (esemete, ainete kohta) `länne puol `rannal on `ninda külm vesi Hlj; Ahi on külm IisR; külm vesi εε `juua Khk; rahe sulas ja küĺm vesi oli alles rohu peal Mih; rasvast nõue ei soa külmä `veegä `pestä, ei lähä `puhtas Tõs; Suṕp `soojõn paõlu param kui `külmen (külmana, külmalt) Khn; männa `seena kupatasin ära ja panin külma vette HMd; lädistab `külmas vies JMd; teed `juues ei lähe jänu äe, võta `külma vett `piale Ann; vesi on külm nagu kivi, kohe kaĺk külm; võtab `leibä ja `külmä liha Kod; [naine] jahutab piimä küĺmässe Vil; kui [pakane] õige `lõksu lü̬ü̬b, siss pannass obestele lämit vett küĺmäle sekkä Hel; lume sehen saesiva vorsti sooliku ilusa küĺmä; miä sü̬ü̬ `küĺme kapustit kah ää meelega Puh; ku sa nüssetu `piimä küĺmäle piimäle `pääle `kurnat, siss om müre nigu lõhn; `tu̬u̬di `nurme küĺm `erne suṕp; ku kana `audma tükip, siss piap perst pidi `küĺmä vette `kastma Nõo; meil lätte vesi um külm Rõu; es tiä nurisa˽söögigaʔ, oĺl sü̬ü̬ḱ ḱulm vai läḿmi Vas; külm piim lõss küĺm piim om ära koorit ja läbi masindet piim Pst; külm sõnnik aegamisi kõdunev sõnnik `külma sönnigud pannasse küngu maade pεle änam Khk c. (keha või kehaosade kohta; külmaaistingu puhul) Kääd on `külmäd `nindagu jäätügüd Kuu; surm jo `varsti ligi, jo jalad akkavad `külmast `jääma; Ei mul külm õle, mina `küpsetan kana viel `kaindlas Lüg; [mul] `Ninda õli külm, et `ambad `plaksusivad suus Jõh; muud loom ep ela külma ihuga mette kut kala Khk; kääd on `kangest külmad Jaa; Laps `ütleb `arva, et tääl oo külm, külmetab enese `aiges Han; `vastu `õhtud akkas küĺm Mih; [kui] Ninaots küĺm on, siiś tulevad surmasõnumid Hää; kääd on küĺmad ja `kanged Juu; `külmade kätega [inimene] on rikas Rak; ega mul küĺm ei ole täṕpigi Ran; latsõ jalakese om küĺmä; mia ole `paĺla `pääga ja ilma `rõivada, ei ole küĺm ei midägi; uśs olna küĺm ku inimesele suust `sisse lännä Nõo; `ku̬u̬ljal lätt kõ̭ik kotuss jo˽külmäss Krl; `väega˽ḱulm iks voori pääl Vas; Jalaʔ omaʔ külmäʔ ku iäʔ Räp; tu̬u̬l äi veia olla ḱüĺm Lei; jalad külmad 1. (kogenematust, algajast) noore naise `kohta `ööda, et tal jälad külmad veel, tuleb juba `siia perenaisegs Emm; kui sa vana koha peal oled, seal ikke jalad soead, uue koha peal on jalad nii külmad et Juu; jalad alles külmad, astub ämma sooja `jäĺgede sisse ja juba augub Koe; nüid jo akab `riidlemä, enel jaladki vi̬i̬l külmäd Kod; jalad alles külmad, aga juba `kangus sees Lai; alles viil jalad küĺmäd, aga juba uhkustab oma taluga KJn 2. euf (surnust) täl jala joba küĺmä Ran; perse külm euf (surnust) täl joba perse küĺm Ran; ega mu pikäld ei ole, `varsti om perse küĺm Nõo; süda läheb ~ lööb külmaks (ehmumisest) mu süda on `nõnda `külmast mend, et ei tia, mida `asja sie `sünnib Lüg; ehmatas, südä lõi külmas Tõs; irmu `tundmise pärast läks süda külmaks Koe; mul lei südä külmäss Kod; kahju pärast ja irmu pärast süda lõi külmast Pal; süä lääb külmäs, `eitub Hls; süä läits küĺmäss ku jää, akasi `peĺgäme Krk; ma `hiitü nii arʔ ku süägiʔ lät́s külmäss Vas; kui kuulõt pahandust, süä lät́s `õkva külmäst Räp; külma suuga söömata, kostitamata suadab [külalise] külmä `suuga ärä Kod
2. fig a. ükskõikne, osavõtmatu külm `ninda kui kala veri (`üöldi nüd `tuima ja `loiu inimese `kohta) Kuu; üks külm rahvas, üks tuim rahvas on nee sääl Khk; se on nihuke küĺma südamega inime, mis teese `peale ei `mõtle ega teesest lugu ei pea Juu; minu südä one nagu külm tämä pu̬u̬lt, ma en taha käsa `panna tämä aśja `külge Kod; ta om üit́s tuim või küĺm; [ta] es saa ka üttegi külmä `süämege ärä `saata Trv; [ta on] Külm ku `koira nõna Hel; täl om süä halv, selle veri külm Se b. külma verega julge, kartmatu päris `külma verega mies, `niisukene `külma verega, et `lähteb `üksi Hlj; ta `oĺli küĺmä verega, es `peĺgä ütte koradit Ran || arg, pelglik nihuke küĺma verega inime, `kangeste arg inime Juu II. s sooja puudumine
1. jahedus, külmus; pakane Külm `külmäb `künsi ja `naksub `parda; Lasid paa `külmä `surra (tuli on pliidi alt kustunud) Kuu; kui keväde võttab külm `konna kudu, siis `augusti kuu sies võttab `kaurad; `külmä ies `ninda ilusad `juoned tulevad üles [taeva]; `Paljass külm on `ulga `külmem kui lumega külm; tie nüüd `kuuma tied, siis on üvä `juua `külmaga Lüg; meri `õhkab `kangest `külma Jõh; `talvel `külmägä javadetti; kaksküme üks `kraadi `külmä Vai; kibe külm `väljas, üsna aja teivas naksub; külm vöttis `tuhlid ää; töömest (pärmi) `oiti `külmes Khk; tuhlituba `köötasse sojaks, et külm ep lähe kallale Mus; See kahe ukse vahe oli `keldri koja - - pidas külma `kinni, külm äi läind `sisse Pöi; meri aab `külma `välja, nii külm et Muh; sea pörnast vaadeda `külma ja talvet Emm; `talve külma kεε noored inimest keik na punaste nägudega Käi; külm on tulemas, mered on juba `alla lasnd (alanenud) Rei; kui vares talvel `kõrges puu `otsas, siis tuleb `külma Rid; tähed `taevas säravad, nii `kange kõĺk külm Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; kuib rikkus kõik viĺlad ää ja küĺm pani kõik põdema Mär; suu ohatlend `katki külmä päräst Vig; ää lase `külma tuppa Kse; `lõksuv külm, tuline külm, suur külm, `kange külm, kõik `öetse Tõs; õunad külmä `võetud Khn; erk käre külm Aud; külm (hall) oli maas, rohe kõva ja külmetand PJg; küĺm `käŕpis odra pead ää Tor; küĺm kisub silmad vesiseks; küĺm akkas `kõrvu `kinni Kei; tänä on ikke `rohkem `küĺma kui `sooja Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand JõeK; külm võt́tis oraksed ää Amb; maa oli sula ja `külmasi ei old, tänavu võib `siena `tulla; lesed naised jäävad ikke `külma (puudeta, kütteta) JJn; `talve sai linu ropsitud külmaga Ann; nairid on õrnad külmale; ein ja rohi `tõmmas külmaga nõrgast; nii `kange küĺm ja süda läigib Kad; sie (liiv) `oidis, et külm ei lähä seina `alla Sim; kui külm näpistas, siis vähä rikkus, siis päris ära ei `võtnud Trm; kivi on selless luadud, et tämä annab `külmä Kod; küĺmaga ei ole `parmusid Pal; lase või külmal kääd ära võtta Äks; näe paja perse põleb, `küĺmä tuleb KJn; es `vaate külmäst ei vihmast; `lõikaja külm, `kange külm Hls; vana inimest avits küĺm `rõõvit mõsta (külmaga läheb pesu valgeks); küĺm om [kartuli] är käpisten ~ är `kärpin ~ är näpisten ~ är rabanu Krk; `küindlekuul lääb katik küĺmä seĺg; küĺm laksub väĺlän, nii et `amba akkave suun lõgiseme Hel; [külma tugevusastmed:] nõrk, `keŕge, `väike, parass, tubli, kõva, `kange, käre, kõrvetaja küĺm; sügise vahel iki üteldi, et küĺm valmistab `viĺlä; `küindlä päeväl lüvväss küĺmä süd́ä `lahki Ran; sügisetsel ü̬ü̬l om `ütsä `poiga, sääl om lämmit ja `küĺmä, `vihma ja `lumme Puh; akan om `katski, säält käip küĺm `sisse; vaja `kartuld võtta, küĺm tulep `pääle; käis sital ja küĺm tõmmass läbi, krambi kissivä ja olli otsan tu mi̬i̬s; me‿llime näĺlän ja küĺman, es ole midägi süvvä Nõo; ää `võtja küĺm, tu om joba kõva küĺm; kui si ää kõrre kipe küĺm tulessi, siss olessi kõik jõe ja järve `kinni; oi, küĺm pures minnu valuste, nigu peni ai `küĺge Kam; rasu `kange küĺmäga lü̬ü̬p poti `lahki Ote; tedreʔ ukõrdasõ˽keväjä lämmind, sügüse `küĺmä Urv; `niiskõ külm om `naksõ külm Har; Külmäga kõva, `parraga vet́el, a‿gu˽ki̬i̬ss, sõ̭s kaoss peris ärʔ = vesi; ilmaʔ oĺli˽viil külmä `perrä Rõu; külm om viĺa ärʔ purnuʔ Plv; mia `sü̬ü̬misest üle jääss, ku panõ õi˽`külmä, nii `läühtüss äŕ‿kiʔ Vas; ḱulm pand mõtsa `vańgi, ku mõts om härmäh Se; külma käima ~ käärima 1. puudulikult käärima `Külma keind öllel seisab `keima kord ikka peel Kaa; kui [õlle] nöu `liiga vissist `kinni on, sis akkap `külma `käima Jaa; `Külma `käärind ölut on kena `lahke juua küll Pöi; `Külma käind õlut on [soojas kääritatust] param Kei 2. (vallaslapse puhul) `külma keind laps - - see on `värdja laps, killel isa pole Khk; see va `külma käind tüdruk, `värdja ema Pha; üks [tüdruk] läks kodu `külma `köima Muh; ei ole külma ega sooja 1. ükskõik minul põle sest `külma ega `sooja Aud; mõni on serände üits `kõikne, temäl ei ole sinu murest `küĺmä ega lämmit, sina elä vai koole Ran; Ei olõ tast `külmä, ei lämmind, om õnnõ üts nośotaja Vas 2. mitte midagi ei mõistaʔ timäst `külmä, ei lämmind Plv || külmatunne lapse küĺm ehk koera näĺg (ei vääri tähelepanu) Vll; Mo jäla `otsas nii külm, et `viirguvad puhas Rei; ma ole `külmä saanu, ole ennast är küĺmeten Krk; sai `küĺmä ja jäi `räńkä `aigess Ran; lännu `lopi `mõskma ennäst, sai `kümä ja jäänuva kuu`rõiva `kini Nõo; mõnel inemesel om - - rahu üless aanu, ku `kümä saap Rõn
lahe1 lahe Lüg Jõh Võn, g laheda Hlj VNg Rei L K I TLä Kam Ote Rõn, laheja Kuu; n, g lahe Vai(`lahhe) Mus Vll Pöi Emm Rei Saa M San, lah(h)e Urv VId(-h́h- Se); lahi g lahi() Krl1. a. mitte sassis, puntras või tükkis piab ia pikk vill õlema ja lahe Jõh; lahedad `juused, kamm või ari köib `iaste läbi PJg; `villu kroasitakse lahedaks, või näpi näpuga `lahkeks ja lahedaks Juu; mõni (lammas) on pika laheda villaga Rak; pea `puĺtsind ää, ei `soagi lahedaks Pil; `pakla puistassit lahesse `vardaga, puu `vardaga - - kos sa muedu kedrätä saad, piad iluste lahesse `puistama Trv; käbärdet villa, ei lää mitte lahess; õige lahe `kiuge lina Krk; lahuta aenad lahedass, tükin satava maha (kuhja tehes); kätegä `laotadi sitt `laḱka, lahedass äste Ran; ku [seened] tükki olliva jäänu, raputit lahedass ja pannit `su̬u̬la; vesi ei lase jahul tüḱki minnä, oiap lahedass Nõo; kui terä joba `väĺlä olli põravunu kõiḱ, siss jäi vihk `keŕgess ja lahedass Ote; `t́siale jahu seḱkät vai midägi `pańgi, siss om ää ku pöörissega lahess lü̬ü̬t Rõn; [pärast kraasimist] ku˽villaʔ ommaʔ `äste˽lahheʔ, sõss nakatass öörütämä Urv; `juussõ omma lahidõ Krl; inne kaaŕsiti käsi`kaarssõga villaʔ lahehess Vas; `lamba säläh `mõstu vill om lahhõmb ku uma `mõstu Räp || fig pehme ma `kaie, kanal olli lahe perse, `varsti akkass munel Krk; ku munele naks, lää laḱka takst, kanal perse lahe, kana nakass muneme Hel; ku kanal ari verrev om, siss om `perseluu lahe, perseluu om pehme ja lahe Nõo b. sõre (muld) linamaa peab `kangeste kobe ja lahe olema Saa; rehitse õige lahess peenär Krk; kütisse maa `olli ta niikavva kui lahedass sai, juure ärä mädäsivä Ran
2. halgas, kergesti lõhenev puu on üvä `lõhki menemaie, on lahe puu Lüg; Piirulömm peab lahe olema, muidu äi saa `piirgu käde Rei; lahe puu, põle kisulene Tõs; lahe puu on ea ööveldada; lahedast puust saab easte `pilpid Tor; ea lahe puu, ea `lõhkuda Juu; lahedast puust jooksevad pierud koe särinal Amb; kasest ei saa [pilpaid], kaśk on visa, okaspuu, sie tahab pailu lahedamb `olla VMr; lahe puu, ää `pirdu kista Krk; lahhe puu, `häste `lahkõss Plv || lahe tuli kuiva puiest Krk
3. avar; ruumikas; õhurikas See suur `valge laut, `loomadel kena lahe elu Pöi; lahe ruum, põle kitsas Tõs; mul on siin päris lahe elada JMd; teinekord lüpseti sial (karjaaias), kui laut sõńnikut täis - - väĺjas oli lahedam Lai; sääl om lahe lauda Krk; Egäl pu̬u̬l magasiva suvel aedan, kos om serätse puu aeda, om lahedamb kui taren Rõn
4. kerge, mugav, vaba a. (rõivastest) Jäki kaalus olgu ennem lahem Emm; [kanga]lõim oli linane ja takust `kooti `sisse, sui oli ia lahe `seĺgas PJg; need on ead `lahked ja lahedad `riided Juu; sui olid [riided] `kergemad ja lahedamad Koe; ää lahe rõõvass, ää avar Krk; paremb koŕv kondsan ku viĺl `varban, tähendap saabass olgu jalan lahe Nõo b. (olemisest) tule pigista mu `pihtasi - - paremaks, lahedamaks läheb Tür; `viskasin pinsaku seilast ää, kohe oli lahedam `olla; pärast `sauna on ikke nisuke ia lahe tunne VMr; õige ää lahe olla, ku paksu `rõõva päält är aat; ää lahe kävvä, `paĺla `jalgege Krk; `undrigu es ole `ümbrel, olli ää lahe olla Puh; ku jala `valla, siss om äste lahe olla Nõo; nüüd om mul lahhe elläʔ - - `kiäki minno ei keeläʔ Se || Elu jo tänä`päiväl `palju lahejamb `endise `korval Kuu c. (hingamisest) [tema] rinnust `kińni, aga miul on `ińgämene lahe Vil; köksip `pääle üit́s aavalt köḱs ja köḱs - - rinna lääve lahempes Hls; köhip rinna lahess Krk; temäl jäänä eńg `kińni, siss kas vai lõpep ärä, ku `võtna ańdsat, siss löönä `tolle `eńgämise lahedass Nõo
5. parajalt jahe, jahutav (tuulest, ilmast) täna on lahe tuul VNg; puhub nönda lahed tuult `läänest, lahe tuulega εε merel `käia Mus; kui pala oo, siis oo iä kohe kui lahe tuul puhub Tõs; lahe ilm on parem, väga pala kõrvetab `taimesi Vän; teenekord on nihuke ea soe lahe tuul, ei ole küĺm Juu; eele ja tune eele oli nii pala, täna on `jälle lahedam ilm Ann; vara ommiku on ia lahe `niita; pärast `vihma oli pailu lahedam VMr; põle enam nii lämmi, on lahedam Plt; `kuuma `päivä ja lahet tuult nemä tahave [heinaajal] Krk
6. selge, klaar a. (õhust, ilmast) Täempe olli sannan kipet vingu tunda, mea ai sanna usse valla, varsti olli sann lahe Hls; ilm akkap `laaŕme, lääp lahess Krk; lahe ilm om ilma piĺvetä Ran; suits läits `väĺlä, `olli tare jälle ää lahe Nõo; nüüd lätt pagsõmbade `pilve, enne oĺl lahemb, siss `näite˽taivast kah San || `pikse pilve rüngad, paksud ja kańdilised, muidu pilved on lahedad Plt b. (peast) tinkpiiritus oiab piä laheda KJn; siss akkass miul pää lahepess minem; ma sai ennast lahess magade Krk; pää nii lahe ja ää, nüid ole terve mi̬i̬s Ran; ennist `olli pää ull, nüid om pää lahe, ju̬u̬t (jood) ti̬i̬p pää lahedass Nõo || virge `ü̬ü̬se om pää nii lahe, et mitte und ei tule Nõo c. (silmadest, nägemisest) Klaarid siĺmad on eledad lahedad siĺmad Hää; lahe ja `seĺge nägemine. ku mõset `siĺmi, siss lääve lahempes; sel om lahe silmä, lahe `vaatamine, aga miul om `väikse silmä, kulmu madale Hls; si̬i̬ olli õige iluse lahe `siĺmege inimene Krk; ma‿la mõse suud ka, saava siĺmä lahedass Puh || näo pääl mitte ütte [rõugevilli] es ole, nägu olli ninda lahe Krk d. (arust) mõni pää (päev) on natukse `lahkem, lahedam teene, mõni pää `oopis sańdem Juu; Ta on `seĺge pilguga ja laheda `piaga Trm; lahe mõistuśs Rõu
7. kerge, värskendav (toidust) Tule süö `praba·rbari suppi, `ninda hüä lahe Kuu; sui sõeme ikke kama, palava aeaga ea lahe võtta Vän; see on ää lahe apu õun Saa; [kiisal] ilus lahe liha Ris; ia lahe supp JMd; tahaks midagi lahedamad, kes se palavaga seda suolast süöb VMr; `külmel `tangel kallati `rõõska `piimä `pääle ja aput kah, aput `taari `panti kah, siss olli ninda ää lahe süvvä Hls; Mullõ miildüs, kuʔ ruvval om hää lahhe liiḿ Vas
8. sõbralik, lahke; mõnus üvast lahe inimene `toisele `andama Hlj; lahe inimene Rei; räägib iluste, lahedad juttu iä kuulda Tõs; inimene oo lahe igadipidi Tor; mõnus mees, ia laheda jutuga Ann; kõigi `vasta `oĺli lahe ja elle KJn; `armsa `näoga, lahe kõnega Trv; temä om rõõmuss ja lustilin, üit́s lahe inimen Krk; ta `olli lahe inimene, `lahke jutuga, selet kõegest mes ta nännu ja kuulu Ran; Lahel leib lavva pääl, kitsal kirstu põhjal; tu̬u̬ om lahi jutugõ Krl; Lahhe jutt ja hää sõna om rohkõmp väärt ku kausitäüs terri Vas || si̬i̬ lauĺds küll `äste lahe äälege Krk || mia olli vanast ää laheda `lõugega Puh
9. kerge, ladus si̬i̬ om ää lahe kätege, kel tü̬ü̬ `äste edesi lää; ma osti obese, ää lahe jalg om, lahe `jalgege oben; küll om `kange `sõrgame, lahe `jalgeg Krk || küll om si̬i̬ vasik lahe `ju̬u̬misege, lahe kurguge ju̬u̬ Krk
laisklema `laisklema, da-inf laiselda spor eP(-ta Saa), Trv, lae- Kul spor /laõsõ- Khn/, Ris Juu JMd Ann Koe Kod KJn Puh Nõo(laaśe-) Rõn, `laiskleda spor R(-maie Lüg); `laisklem(e), laiselde Hls Krk/-te/ San; `laisklõm(m)a, laisõldaʔ V(-mmõ Krl); `laiskõllõma Urv jõude olema, olesklema, töötegu vältima sene nädälä õled `jälle juo `laisklemas Lüg; ulgub ühest `teise, `laiskleb `pεεle; mool pole `aega laiselda, üks töö ning toimedus aab teist taga Khk; Lapsest soadik `sõuke `laiskleja olnd Pöi; `laiskleb ja logeleb, pea oo `kuuma täis Kul; mis sa `laiskled, kas sa viitsi tööd teha Kse; Ää lask `lapsi laõsõlda Khn; oled nüid küll laiselnud, näe, päe paśtab `perse juba Saa; ilusa ilmaga ei ole `aega laeselda Ann; one näĺjän, aga parem `laiskleb; õled küll laeselnud, tule `tü̬ü̬le vahel Kod; temä oma eluaig laiselda saanu Trv; kes ju̬u̬b ja `laisklep, tol ei ole amet ka säĺlän Puh; ei jää ma tü̬ü̬d teten `aigess, miä jää laeselden `aigess; nüid võip laaśelda, kaits pühä perätside Nõo; kae˽kui ta `laiskõllõss Urv; taa ei tii muud mitte medägi ku˽kotun vedeless ja `laisklõss Har; na‿mma˽`tü̬ü̬ḱätse inemiseʔ, `laisklõ õi˽naaʔ Rõu Vrd laiskama2, laisutamma, laisutlema
lamakeli lamakile Na oĺleva aena man kuuma ilmaga väsinult endä ainu pääle lamakeli visanuva Nõo
leebuma2 `li̬i̬buma Puh Nõo Võn Kam Urv/-mma/, `liibuma Ran Kam(-ümä) jahtudes tuhakorraga kattuma; kustuma (sütest) edimäld om tulitse üd́se, sehest eledä, siss võtab eledä tolmu kõrra `pääle, siss om `liibenu üd́se Ran; üd́se om ärä `li̬i̬benuva, nüid enämb tuld sehen ei ole, elu tuld; üd́se om prõ̭lla `li̬i̬bumada, noid om triikravva `sisse ää võtta; ku üdsi esi`endäde ärä `li̬i̬bub, siss jääb serände `valge õrn leemusk `jäŕgi Nõo; pliidi all üdseki ärä `li̬i̬bunu, ei saa enämp midägi tetä; üdse `liibuva ärä, siss jääp tuhk; üd́se edimält `õhkase `kuuma, aga kui na ärä omma `liibünüvä, siss ei `õhka enämp Kam; Hüdse omma ärʔ `li̬i̬bunuʔ, no võit kriiska kińni˽`pandaʔ Urv || jahtuma ahi nakab jo `li̬i̬buma Puh; sanna ahi om ärä `li̬i̬benu Kam
leemendama leemen|dama Khk Pha Muh Rei Vän Hää Saa/-ta-/ Trm Ksi Plt KJn Trv, -dämä Puh, -deme San, -teme Hls Krk, -dõmmõ Krl; liemendama Jür JMd VJg, `lie- spor R(-ämä Kuu); liämendämä Kod; li̬i̬mõndama Rõu1. a. libedalt märg olema kuue rae päris leemendab Vän; Siis õli löömast lahti lähnud, nii et veri leemendas Trm; [haav] läheb nii alvass, nigu mädanema läheb, et akab kohe leemendama Ksi; mis üks asi on ukas tahmaga või rasvaga, sis‿ta leemendab KJn; Latsel nińäke leemeńt `ilmast `ilma; `kamri seinä leementeve Hls; latsel suu leemendess San b. higist nõretama `raske tüö `juures inimene `liemenda VNg; nägo `liemendab igist - - `suolane vesi `juokseb kõhe suhu Lüg; Rehe rabamine oli palav töö, särgid leemendasid igist Pha; mõni `aigus ajab küll ihu igistama ja leemendama Vän; Nahk leementas seĺlas Saa; nägu `ermen, liämendäb Kod; ots leementeb nõnda et - - `siĺmi `sisse aab soolast igi; `Kuuma suppi süvvän nägu leementeb Hls; ihu leements sellän kiḱk puha Krk; Kül oĺl rassõ tü̬ü̬, pää pańd otsan li̬i̬mõndama Rõu Vrd leemetama, lehmendama
2. narmendama, kestendama `serväd `liemendäväd; verk `liemendäb Kuu; liemendand nägu vaja rohuga `miarida JMd
Vrd leemerdama
lehma|nisa
1. lehma nisa sul om käe nigu lehmä nisa jälle `pehme, ei pia midägi `kinni Puh
2. mürkel obesemokad ja lehmänisad o pruunakad nagu õrava `karva Kod; lehmä nisa, pikä peenikese lehmä nisa `mu̬u̬du Hls; lehmä nisa seantsama ku udare, neid lase (kupata) kuuma `vi̬i̬ge vähä Krk; Lehmänisaʔ [on] `õkva `säntse pikä˽nigu˽lehmä nisaʔ Rõu Vrd lehma|mokk, lehma|udar3. a. osi lehma nisad on küll nisukesed lülidega. nisuke nupp on tal piaks otsas ja kui lumi kaub, `varsti on nemad kohe akkamas Amb b. (muu taim) `Lilla `õitega `lehmanisa Lüg; lehma nisad o pisikesed nelja arulised, `kolsed. ne kasuvad kesa `põlde sihes Muh; ilosad lehmanisad `kasvavad Ris
lepik1 lepi|k Pöi, g -ku Kaa Vll Muh spor L, Ris Juu Amb JMd Koe VJg IisK I KLõ M T Vas, -gu Jäm Khk Rei Rõu(-ṕ-), `leṕku spor T; leppi|k Hlj, g -ku Lüg Jõh; lebi|k g -gu Kuu; n, g lebiku VNg; lebigo, lebi| g -gö Vai; lepe|k g -go Käi lepamets siin oli nii paks leppik, et rohu`lipsu ei old Hlj; kus `paĺlo leppi `kasva, sie on lebikö Vai; `löugene leerib lepigus Jäm; Kena lepik oli, ööpikud `laultsid sihes Pöi; sial põĺlu aja `ääres oleks tahtnd lepik maha `juurida Mär; lepikuks õegatakse `rohkem `veiksed lepad, kus suuremad lepad, se on ikke lepamets Vän; nemad käesid ikke lepikus, siis viimaks ehitasid peĺdiku Juu; üebikud elavad lepikus. kus ikke lepikud põle, sial ei kuule nende `laulu kua Amb; sai `põldu `tehtud ja lepikud `juurida ja Koe; külä eenamaad enamast lepiku all Pal; lepad nii `õitsesivad, `urbe täis, et ei nähnud läbi lepiku `minna Äks; lepikus on iki suuremad puud. meiegi toome lepikust puid ja agu Plt; miul tuleb lepik `aknas `sissi (maja ümbrus on võssa kasvanud) Pst; lepiklilli kasvav lepikide all Krk; toda es ole, et mõtsan makkale jäid, `kõndsit pääle lepikut `mü̬ü̬dä ja `otsit `karja takan Ran; temä laśk tulist `kuuma `leṕkut pidi edesi; vanaesä lännu lepikude, õeganu sutt, susi lasnu voonakõsõ `valla Nõo; meil om lepikit paĺlu. ma ragusi lepikust aku Kam; leṕiku veerehn oĺl üt́s tsopanõ kotuss Rõu Vrd lepastik, lepist, lepistik, lepistü
libe2 libe u Nõo KodT, g -da RId Pär Tor Hää TaPõ/-Kod/ Pil KJn; n, g libe Vil Trv Pst Hel, lipe Hls Krk Hel T Lei, lipõ Võn San V(g lippõ Krl; p libõhõt; p libõd, lipõt Plv); lipe Pst, g lippe Saa Hls Hel Ran Kam San, libeda TLä Ote; n, g lippe (g libeda) TLä Rõn leelis libedaga `pesti `põuku Lüg; libedaga keedetud lõngad Tor; libedägä kiädeti `si̬i̬pi Kod; ainult `kange libe kannab muna Äks; pesu küna, `otsas oli libe Ksi; libedaga `peśti pead: `tuhka patta ja keeb vesi `peale, `seĺkis ära Pil; lõnga tulev libege `mõske Trv; linast kangast om kuri `ki̬i̬tä, paremp om kuum lipe `pääle panna Hls; soodat ja lipet pannass ja keedets `si̬i̬pi Krk; panet tuha anuma `sisse, sinna valat kuuma vi̬i̬ pääle, ku tuhk liguneb, saab ää lippe, musta võtap `valla küll Ran; kui sa lippe `sisse käe kastit, siss kõhisi ja tõmmass `õkva käe puruss Puh; vanast `leotedi `ernit libedaga, `panti libeda `sisse likku; õlekõŕs kääneti nii `kolme nukka kokku, siss ku õlekõŕs `klaasi kańd, siss `oĺli väkev lipe Nõo; `rõiva kääneti leost `vällä, `panti lipe `pääle, siss nakati `tõlvuga `plaańma Kam; lehepuu tuhk om paremb kui kuuse vai pedäjä tuhk, a `turba tuhast ei `saaki libedat Rõn; mõ̭nõʔ `mõskva lipõga pääd, sõ̭ss lätt `häste `pehmess juuss Kan; kumma `vi̬i̬ga õks tetäss lipõd, aiass vesi kummass vai habisamma, siss valõtass tuhalõ pääle Har; ku väŕmitü rõivass oĺl, toolõ libõhõt es pandaʔ, lipõ kiśk väŕmi ärʔ Rõu; ku kõivo tuhast kõva lipõ sai, tu̬u̬ kõlvaśs kah seebi `ki̬i̬täʔ Plv Vrd libedas, libedus2
ligidal ligidal spor R(-ll Jõe Hlj), eP(-ll VJg Kod Plt) Puh TMr San, -äl Kuu RId(-ll Lüg Jõh) spor L, Kod KJn TMr KodT Võn Kan Plv, -el Kuu(-ll) VNg/-ll/ Lüg Kär Phl Kod(-ll), -õl hv Krl; ligiell Kuu
1. adv lähedal a. Kui ligidäl, siis `möürädä, kui `kaugel, siis `ammuda (koos olles tülitsetakse, kaugel olles igatsetakse) Kuu; tia kui ligidäl tämäga (hundiga) olin, aga noh säl tie pääl VNg; `silgu `kaupmed `käisiväd siin, rand on juo ligidäll Lüg; oleks meri sii ligidal Vll; mõnel oli [heinamaa] `kaugel ja mõnel oli ligidäl Mär; mul oli kool sii ligidal üle `põlde Vig; mets oli ligidal `kangest Kse; ligidal põle maasiku `kuskil Tõs; inimese `inge ligidal ei oln Ris; ole ikke sii ligidal, ää `kaugele mene `ühti Juu; on nii ligidal, et võib kiviga visata Kos; kirik on meil ligidal JMd; nüid on nad (hundid) ikke väga äbemataseks läind, minev`aasta nad `murtsid siin ligidal `lammid ja vasikid ära Tür; ennevanast old sial ligidal `veike küngas VMr; ta ei õld `kaugel, ligidäl, ma nägin tämädä, aga tükk muad vahet õli Kod; kõŕts oli sial ligidal Pal; kus oea ligidal, sial `peśti [lambaid] oeas Lai; ma elän sääl ligidäl `õkva TMr b. `õhtu üsna ligidal Kse; surm o ligidel Kod
2. postp kellegi või millegi lähedal äkkised `järsküd puhud tulid just `kuidagi siin `ranna ligidell Kuu; põld on tua ligidal Lüg; talu ligidal on suur padu Rei; kui kägu elumaea ligidal kukkus, siis pidi surm tulema Tõs; see pere on üsna meie ligidal Juu; ma põle metsa ligidal eland Amb; ei suvel või kuuma ahju ligidal `olla JMd; pia maa teral, pia maa ligidal Ann; taga Kabalad, Viru Nigula ligidal Kad; meie ligidal on Sinike soo Trm; karuvabarmud kasvavad mua ligidell Kod; elu maja ligidal KJn; tu̬u̬ pilukoda es olõ oonõtõ ligidäl, meil oĺl tä sääl riida takan Võn; liina (linna) ligidäl Plv
Vrd ligedal, ligipeal, ligis, lisidal
liha- lihast, liha- Üks silm `vahti liha`karni, `toine kirigu`torni (kõõrdsilmadest) Kuu; liha `astjal varud `välläs; lihasuppi `keidedi vaid `neljaspia ja pühabä `ehta VNg; `naabrieit piab lihakanad - - nied munevad vähä, mukku `rasked ja liha täis `vaide Lüg; `Esmisbe `ommiku, siis `suendeti pühäbä `õhtane supp, aga siis lihajaud õlid `õtsa `süädud, `ommikust siis `tuadi `silku Jõh; memm `keetis kohe liha`limpu (lihaklimbisuppi), kut poisid oomigu tulid; Liha`märga sai `vöetud `katlast kui liha `katlas kees Jäm; kust koer `seikse liha käraka käde saand o Mus; Nüd ma unutasi notipanni lihapirekstega (lihatükikestega) liidiraava pεεle tükkis ää Kaa; Ise kut suur liha unnikas (väga paks) Pöi; `Oolme rohuks on lihalaga (lihasoolvesi) Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälgä `karta, lehanatuke ikke oma kääst võtta Mar; mõni `ütleb, et pead sealt lihatüki ää `lõikama, kus uśs turgan oo Kse; Siga oo nuumatud küll, nagu liha mägi ähib maas; peremees `lõikas `leiba `lahti, perenaisel oli lehakauśs ees, see tegi jäud `valmis; Lihaleent `liipa pialt, kalaleent `kahma põhast Han; neĺlaba `õhtu [oli] lihaleen Var; levaunikud olid `vaangate vahel, eeringad niisama puhastamata ja liha kämakad; liha supp kardola `ilpudega Mih; lastel on sügüsi suured liha kändsägäd käe, kevädi põle raasugestki Saa; panen koa üks lihakild pannil Ris; liha keedus, tema keeb ühetasa (ei kee üle) HMd; vanames toa peal, lihavoanas (lihavaagen) pea peal = kukk Juu; selle lehma `ieli oli üks raiuja lehm, sai lihaluomaks `viidud JJn; kes on rammus, si̬i̬ kui liha unnik, teine on ää `kuinud nigu kildak Ksi; liha `lõikasime puruks `peeneks, ega‿i oln sel aeal liha masinid nagu nüid on Pil; ku laadal lääve, siis om iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge (hobusest); su̬u̬lvett om tonnin, mõni liha närmäss om sehen Krk; lihasuutäis mes sul `olli, tu̬u̬ `kullu oma perele ärä Ran; ma lõegassi tolle suedsutedu lappe küĺlest paar liha`kiilu, panni nu̬u̬ väess; rasvapät́s ja lihakints `oĺli vanast karjusse palk; nätäl `päivi `sü̬ü̬di ua `ru̬u̬ga, es anda liha`raasu es midäginä; kõtt `riplep `põĺvi pääl nigu ma‿ilma liha rõuk Nõo; Lihakauss `pańti õdagu pliidi `alla kuuma tuha `sisse, kos ta `pehmes `keie, ja siss oĺli `terve päiv võtta Rõn; Katõ jala pääl kaputõs, ilma kässildõ siputõs, liha liud pää pääl = kukk Krl; ku ma vellenaist `matman oĺli, siss sääl oĺl lihapiirakõid ja ruĺlitut munna ja kõ̭kkõ süüäʔ; ma hoie uma liha osa imäle, tu̬u̬ ki̬i̬t́ henele `tu̬u̬ga jäl `kapstõid Har; nu̬u̬˽`kapsta saava paĺlo parembaʔ ku liha końdikõnõ um `sisse `pandaʔ Plv; neĺli `lõpmada˽suurt liha`kańti, lappõlihaʔ ja kületüḱüʔ, oĺli˽tala küleh ribah; niidsekadsaʔ oĺli˽nigu lihakindsu˽kõ̭iḱ aidahaŕah ribah; `mińti mu liha`tõrdu mano, lihast keedeti süt, a mullõ lausu us kiäki˽sõ̭nnagiʔ Vas; Nii oĺl kausi vi̬i̬ŕ kõ̭iḱ liha`raaso täüś ja pańn lihast `sü̬ü̬mise alustusõh jo˽tühi Räp
liignõ `liig| g - üle jõu käiv ainategemõni om vahil `liignõ kuuma käel Krl
linnase|jahu jahvatatud linnased Siis `raiuti `toared `kartulid purust ja `pandi `linnase jahu seguga `ahju põrand täis; `linnasse jahu `tehti javakivel `enne, nüüd teha `veskil Lüg; Kui kali sai `õtsa, siis `pandi `linnasse jahu lisast ja valati `kieva vett `päälä `kalja `astja Jõh; kuivad linnasse jahud pannasse raba `tõrde ja siis tehasse `keeba vett ja, pannasse linnasse jahude `peale (õlle tegemisel) Muh; linnasse jahodest sai `tehtud - - see kaĺla leib Mär; kui se kali vesiseks läks, siis `pańdi jälle linnase jahu `sõnna `juure, et jälle apumaks läks Juu; linnakse jahu on järk (jäme) JõeK; pu̬u̬l uassad ja kuda oiavad linnasse jahu, kuu, kaks, suvel lähäb `koitama Kod; linnase jahust tetti taari `autse pät́s Hls; linnasse jahu `tu̬u̬diva `veskilt kodu, siss nakati õlut tegemä Nõo; Sõ̭ss tet́ti linnasõ jahust `vi̬i̬ga˽tahass, paras paks. Tu̬u̬ `pańti mütsäkohe vai `pätse `mu̬u̬du `häste `kuuma `ahjo küdsämä Rõu
logistõlõma logistõlõma sablitsema kanaʔ `tahtvaʔ kuuma liiva seeh logistõllaʔ Se
lokatuma loḱatum(m)a Kan Urv Har(-k-), -omma Räp maha, longu, alla laskuma või vajuma kuuma pääväga loḱatusõ˽`kapsta ladvaʔ ja `kartoli lehe˽kõ̭ik ärʔ; lät́s sõ̭sara poolõ `küllä, sai keśk pallu õ̭nnõ ja loḱatu maha ja `ku̬u̬li ärkiʔ; määre kana tasanõ om ja `kässi harinuʔ, tu̬u̬ loḱatuss maha ja võtat kińniʔ Urv; latsõl mütsükene `siĺmi pääle lokatunu; rüäl jo terä sisen, pää om jo `alla lokatunu; Ku kaalil vai `kapstal omma˽`paatrõʔ alh, siss lokatuss ärä, lask lehe˽`longu Har || norusse jääma kes viganõ om, tu̬u̬ loḱatoss pea ärʔ Räp Vrd lokahtumma
lõhn1 lõhn g lõhna Pöi Muh spor L, Kei Juu Amb JMd Koe Kad VJg Sim TaPõ(lõhõn Kod) Plt KJn Kõp eL(lõ̭hn Har; lõhõn Plv Räp), `lõhna Lüg Jõh; löhn g löhna Sa Emm Rei Ris, `löhnä Kuu; lohn Hlj, n, g `lohna VNg Vai
1. lõhn `ilge `lohna VNg; leib on appu juo, on appu lõhn `juures Lüg; küll on üvä `lohna `aiso Vai; sibula löhn taga Kär; sańt löhn toas Vll; Nii kena `värske leva lõhn oli toas, kui väljast `sisse tulid Pöi; tehasse kadaga `suitsu, siis kaob lõhn ää Muh; jumala käppadel oo magus ea lõhn Mar; sel oo natuke `lõhna `juures koa Kse; `surnul paha lõhn, kaua seisn, `lõhnab juba Tõs; ea lõhn `tuĺli ninase Tor; kevade `aegu on `väĺles ilus lõhn Kei; mõni lill on koa alva lõhnaga JMd; majas on ea lõhn üelda `puhta maja `kohta VJg; tuba õli paha `lõhna täis Iis; kased `lõhnavad, `värske kase lehe lõhõn Kod; sital on ais, lõhn on muul, paremal asjal Ksi; Lõhna om lihale manu tõmmanu joba Trv; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd vai lõhnast om joba ää tunda Ran; eläjäss om jo mitu kuud laodan ollu, ta tahab jo `värskit, temä tunnep nigu ääd rohu `lõhna joba Puh; si̬i̬ lõhn joba aab `süäme alvass; ää aena lõhn `olli, kusa `istsit sääl rattin Nõo; mõssit ja avvutit küll toda `tönni, aga iks `tulli võõrass lõhn rasvale manu Ote; kalluda taa putr pinile, taal om jo hapu lõ̭hn manh Har; nuhuda˽ku hüä lõhn taal liĺlil um Vas; sääne imelik lõhõn `jäie mano `luitsalõ Räp; suust tulõ halva `lõhna, täl om vika sisekunnu man Se || fig sai `lõhna ninasse (aimas) Trm; lõhn vällän vai kõmu Hel; Lõhõn man (purjus) Räp
2. (tuule)puhang, õhk; kuumus, leitsak väälas on täna külma lõhn Koe; vähä seast tuule lõhna tule, siss om ää olla; ahjust tule `kuuma `lõhna üless Krk; si̬i̬ lõhn (kerge tuul) om otse `vasta Ran; ala minnüʔ `ussõ (välja), sul om rinna˽`haigõʔ, `tõmbat `külmä `lõ̭hna `rindu; vingu ja karmu kätte lõpõss inemine, lõ̭hn, tu̬u̬ kätte inemine ei lõpõʔ Har; ei tohiʔ kuuma lõhna kätte minnäʔ, ku silmäʔ `haigõʔ; eilä `oĺle `loiskõ ilm, pehme˽lõhõn Plv; [kütis] ammutõdi `turbaga kõvaste kińniʔ, ni et es annaʔ `lõhna `vällä Vas; sannah mõro lõhõn ja ving siseh Räp; lõhn tulõ ahost `ussõ Lut || sai raaskõni `lõhna tõmmadõ rassõst tü̬ü̬st Krl Vrd lõsn1
3. kiirus, rutt; valu `anna `löhnä, küll siis `lähteväd (lammastest) Kuu; koer lõhnaga `ju̬u̬ksi, `ju̬u̬ksi lõõsaga `võssu Kod; siis tuli kari kodu, tulise lõhnaga kodu küna kallale Lai; anna `lõhna obõsalõ Ote; tu̬u̬ ka no mõ̭ni lõhn Kan; annaʔ vitsaga `lõhna Krl; tuĺl suurõ lõhnaga mukka tõrõlõmmõ Har; Meil oĺl jo˽sääne lõhn takast, et olõ õs `aigu `perrägi˽kaiaʔ; ju̬u̬śk üte lõhnaga peräle Rõu; ega `mulgi kodo `rohkõp `lõhna ei olõʔ, üts lehm um ja hobõnõ [talitada] Plv; ku ~ nigu lõhn ~ lõhnaga ~ lõhnast kibekiiresti, otsekohe poiśs läks ku lõhnaga Kod; inimese olli ku lõhnast tõmmanu ärä `põrse selle naise käest Krk; `mölder ti̬i̬b mul `suurma ärä nigu lõhn Puh; ku `lämmi om, siss lääp piim `apnass nigu lõhn; mes lõdu obene om, tu̬u̬ sü̬ü̬p paĺlu ja situp `endä tühjäss nigu lõhn; `ütleb serätsit `sõnnu, et tõesel jääb suu `kinni nigu lõhn Nõo; tuli lägüsi (läks suureks) nigu lõhn Urv; ta käve nigu lõhnast, is olõ `aigu sukugi Har; Mi̬i̬ss oĺl nii vihanõ, et nainõ lät́s ku˽lõhnaga tarõst `vällä Rõu; Sõ̭ss oĺliva voŕsti˽tettövä˽ku üt́s lõhõn Räp
4. (mitte) lõhna(gi) sugugi, üldsegi ei tää seest mitti `lõhnagi; jalg om nõnda valuss, `lõhna änäp `astu ei lase Krk; Tuli ei taha mitte üits lõhn palada, muud kui visisep; Om kül nigu üits pisuand, et ütte lõhna paegal ei püsi Nõo; lõhnale(gi) lähedale(gi) on mõnel loomal ike jala, ta jooseb nigu tuul, sai saa mitte lõhnalegi; kaits kolm nädälit perän last (sünnitust) es tule mi̬i̬s minu lõhnale Nõo
lõhna|pääline
1. rehetare talade ja parte kohal olev soe ruum, partepealne lõhnapääline `ol´li rehe taren, sääl sai `rõske vili ruttu kuivass; `oĺli kõik õredass `raotu sehest, ärä labatu si lõhnapääline, es piä enämb `kuuma `kinni Ran; meil `oĺli lõhnapääline, kaits puud läits ahju lõhna kottald üle tare, sinna `pańti lõmmu `pääle Nõo; lõhnapääline `oĺli `kõrge, päälpu̬u̬l `parsi ahju suu `kotsil ülevän Kam; et tuli lakkõ kibõnit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa, üteldi lõhnapäälidse˽puuʔ Rõu Vrd lõhna|päälis, lõhna|päälne, lõhnupäälis
2. ahjupealne või ahjurind – Kam Rõu
lõikama `lõikama, lõigata (lõe-) Muh Pöi L HaLä(lõõ- Juu) spor , I KLõ Trv T(lõõ- Võn Rõn) Lei, `lõika(da) Lüg(-maie) Jõh; `lõikam(m)a, lõiga|daʔ, -taʔ V(lõega- Lei Kra, lõõga- Rõu Räp, lõõja- Lut); `lõika|m(e), lõiga|te M(-de Krk; lõe- Hel) San, -, -San(-) Krl Har; `lõikma Vig Lei Võn; `leikama, leigata Sa(-öi-) Hi LNg Kir KPõ(lee- Kos Kad Sim) Iis Trm Pal, `leika(da) R(`leiga- Hlj VNg) Jäm Mus Vll Emm Rei; `leikma, leigata, `leikada SaLä; `leikämä, - Kuu
1. a. terariistaga lõhki, katki, pooleks, tükkideks tegema, viile, laaste jne eraldama üks kilu `leigata `viieks tükkiks, sie `panna `onga `otsa Jõe; luom tappetasse ja `lõigetasse `lõhki; ärä `lõika `vorsti (ära peereta) Lüg; `vastlapä, siis leigeti `juuksid ning siis `pesti `palged; pole köhu äärest leigatud (tunnustavalt kellestki) Jäm; esimene `leikamine leva pεεld o kasu kannik Khk; leigatakse vöi rahvitakse `kaapsu piad, kui oled peenikseks `leikand, nuiatakse tihele Pha; Sea karva `võtmisega `lõikas sõrme ää Pöi; pühabe ei lõegata `küisi, siis `lõikad oma õnne ää Muh; ma `leikasi iga ühele käntsigu [leiba] Rei; sii külas oli ikke sedasi, teine peremees `lõikas teisel [juukseid] Mar; kaaled lõegatasse koa tüki `kaupa kardulete ja liha `seltsi Vig; Ühüssa `korda mõeda, `kümnes kord `lõika Han; Mia lõega obosõ laka vähämäs Khn; pian akkama `si̬i̬pi paast `väĺla `lõikama Saa; peremes `leikas `leiba, ega teised `leiba ei leigan Ris; keäri päräd on nii `kanged, lõegata ei soa Juu; Üks tüdruk leigand kogematta `lambal tiśsi ää Amb; nüri `noaga `lõika nigu `saega Tür; `nahka leigates olgu suured käärid Ann; sõela täis `leiba sai leigata ja `viidi kohe [jõulu] esimesel üel `luamadele VMr; lõigatasse kangas maha, siis jäävad `narmad järele; Jonstavi kivid - - need õlid ead [veski] kivid `lõikama (jahvatama) Trm; `sõrgu lõegati [härjal], sest muedo ei suanud `kündä Kod; liha `lõikan õege `peenest `vürhvlist Pal; naba vaŕs lõigatasse `lahti Ksi; ema `lõikas kõrva `lõhki `lambal - - siis `tuńdis oma `lambad ära Lai; sai õle katust võtta ja `õĺga `kat́ki lõegata ja elä˛eätele `antud KJn; mehe `lõikave [leiva] `valla Hls; `laaste lõegati, kui `õlgi es ole vai taheti parõmbat katust Ran; mia ole ka `väega ell - - ku Miinä mul `varba `küidsi `lõikap, siis miä röögi; põrs songip kõ̭ik taeme üless, `lõikame si̬i̬ `põrsa kärss ̀kat́ski, siss ta‿i saa `sonki Nõo; mõrdsuk `oĺli lõiganu pää otst ärä, ihu ragunu tüḱess Ote; ku‿sa lammast püät, ärä˽lõigaku˽`sisse Urv; poisel om jo tsiga puhastõt, nakasõ `lahki `lõikamma Har; mul oĺl ime˽kaiaʔ, et saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; ma päälisskauda `lõiksi mõnõ lipsukõsõ, nii et `suuhtõ sai tsusadaʔ Plv; kida, tu lõigatass, mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se || (tapmisest) `mõtle, ta lõigass kõri `endel maha; me lõigasime ka `ende sia ärä, liha oli vaea Krk b. (terariista lõikevõimest) jussi ein, seda vikat ei `leika Jõe; `Käiasin `pussi teravaks, nüüd `leikab nii kui `siepi Hlj; saag on nüri, ei sie `leika mitte `suaja sittagi VNg; `suome `kirved on jo minu aja sies `kõige paremad `lõikama Lüg; `suitsu ta (nuga) leigab, `rohkem ta‿p tee medad Khk; see nuga ep nää puud, `miskid änd ei leiga Mus; Kõik äi ole lõigu teras, sellepärast äi `lõika Pöi; sirbid tehässe sepäl `neoksedest vekatidest, mis ei `lõika änäm; rohi lähäb võsaks, vekat ei `lõika Mar; iad `leikajad kiarid JMd; alb nuga, tuema terägä, ei `lõika iva Kod; vikat `lõikab magusade Ote; väit́s om nii nöhrüss lännüʔ, et ei `lõika hapud `piimä kah Har; õdagu oĺl kuiv, vikat́ `haina es `lõikaʔ Vas || minu `ammad ei `leika `õuna Ris c. juurde lõikama särgi käis `valmis leigetud juba, jupid pole kogu `aetud Jäm; tüssist [kampsun] oli, ta oli ise leigatud siis ka nendat siit oli kövasti `ümber Pha; `muntsrite järele lõegatse `riidid Muh; Purju leikamese kohaks valida lagem koht voi suure ruumi pärand Emm; `oskas täda (mütsi) - - `väĺla lõegata Aud; kui `kleitisi `lõikavad, siis on nihuke lõege, kelle järele nad `lõikavad Juu; rätsep `leikab `riide nit́i järele `väĺla, mehe õde `leikas mulle nit́id `väĺla VMr; `enne leigatakse, pärast akata `õmblema VJg; pihaga kuued, mis ni̬i̬d läbi lõigatud, rinna eest `lahti, `keskelt `õmblus sees Lai; poŕst `oĺli serände kitsass jaḱk, aga kõ̭ik kiha `perrä iluste lõegatu Ran; [ta] lõegass jaki ärä, miä esi ummelsi Nõo d. haava tekitama luha ein mis leigab, vahede äärdega Khk; ilus ein, aga luom ei süö, `leikab luoma kielt Kad; keele`leikaja on lai rohi, `leikab sõrme ka lõhki, nii terav serv on Sim; temä (lõikhein) lõegass, kui tõstid, kuju `olli, lõegass käe kah puruss Ran; tarnain om nii kare ja teräv, et `lõikap käe `katski Nõo
2. tööriistaga töötama a. õsuma; niitma käin nüüd iga päe `pillisi (roogu) `leikamas, nie `kasvavad meres, `kalda ligi Jõe; `moisa `pellul sai rugid `leika ja `tuhli noppi Hlj; neli vakkama `leikasid, kas `otra ehk rukki, se `andas ikke `leika VNg; kes omaga jäi `viimäsest `lõikama, sene `seljas õli `kõige `väljä küür Lüg; `leikma aketi oolipääva `aegu Ans; kudas sa `külvad, nönda sa `leikad Khk; rugid, nee sai ikka leigatud vahe sirbiga Pha; viis vikatid `lõikavad `ühte `järge Muh; kui mina veel `leikamas inimene olin, `ilmas ei polnd `körsi maas Rei; talivilja pöllud said sirbiga leigadud, lapsed `olled järel sidumas, vanad inimest `leikasid Phl; kui meri oo määnd, oo kuib, siis lõegatasse lemm`roogu Mar; `lõikaja, kis ei `oska, jääb `paĺlu laga maha, laga järel, siis sasib kõik rukki ää Mär; [jõulu]pühäde `aegas `leikasid, `ennem ei läind roog kõbass mette Kir; Vili küpse küll, võib `lõikama akata Khn; Rukist lõigati sirbiga, pärast `tul´lid rautsid Hää; kolmegisi `leikasime `tündrema rukkid Nis; ei jää `roovimise vihk nii ilus kui leigatud vili HJn; `leikaja pidi ike nii kärmas olema, et `päävas `leikas `kuorma `vihkusi Amb; uba leigati sirbiga, teda ei `kistud juurtega Ann; kui odrad leigati, sai õle sidemed `tehtud Sim; nüid akkavad `lõikama, lüäväd siŕbid `sisse Kod; minagi lõegasin ühe tüki `kaera ära, kaera kõŕs on pehme Pal; seĺg jäi ninda `aigess, aga ega midägi tetä es või ennegu rügä lõigat olli Pst; ü̬ü̬ `aiga lõigasim läbi ja ommukuss olli kikk kokku pant akin Krk; tsirbiga lõegati sõõru `viĺlä, kos juure ja ossa sisen Kam; ku kiä `lõikass, siss ei tuhõ takast `ju̬u̬skõʔ, jääss säĺg `haigõss (rukkilõikamisest) Har; Mõ̭nikõrd oĺl tu̬u̬ oĺg nii jämme ja˽kõva, et jovva õs kui t́siŕbiga lõõgadaʔ Rõu || fig `Ahnepäits tahab ikke `leikada sialt, kuhu ei ole `külvand (teiste töövaeva ära kasutada) IisR; Mis `noores `põlves külid, seda vanas `põlves `lõikad Han b. saagima `laudu `leigata `kuusest ja `männist Hlj; `nürjä `saega kui `lõikad, `üellässe, mis sa sittaga `kihnad; sügise `läksid `metsä ja nii`kaua ku kevädeni sai `mõisadelle puid `lõika Lüg; `nuorel kuul `lõigeti okkaspuud ja vanal kuul `lõigeti lehtpuud Jõh; talumehed `lõikasid ilma lubata `metsa Mih; viin paĺgid `veśkisse, `lõikan `laudu Juu; leigati pieru lõmmud, sialt akati `nuaga, pussuga `kiskuma KuuK; kõige pialt suab puu maha `lastud, siis saab nottideks leigatud Amb; puud tahvad lõigata JMd; sai leigatud `metsa ja rahaks `tehtud Kad; lüht lõigati `saega `välja Trm; alt lõeganud puud, õllud juba piä`aegu läbi lõegatud, ku visanud selle tüvikuga poosi minemä Kod; lõegassivad paĺgi kolmest `kat́ki, üks pu̬u̬lteist `sülda jäi iga tükk Äks; paari piäl (kahekesi) `lõikavad puid KJn; üks on lõigand kasumetsast säält `kaśka maha Vil; suur saaǵ om loogage, sellege saab ütsinde lõigate Hls; `uibul lõigats `vällä kun `väege kähmän, oksa `kokku kasunu Krk; vanast ei ole `lastu `saega lõegata, et pid́änu `kirvega maha raguma Ran; kajosalve puu olliva kõ̭iḱ `valmiss lõegatu ja ärä kanditu, mugu ti̬i̬ kajo; lõegass poole kuuse maha, nüid käip tuul majale pääle Nõo; pedäjä `tu̬u̬di mõtsast, lõõgati tüḱest `kat́ski ja lahoti `kat́ski, siss `kiśti pirress Võn; lõigake see katõkese jala päält mahaʔ, `kat́ski või ma üt́sindä ka lõigadaʔ; `piḱse om `vahtrõ maha löönüʔ, `õkva nigu `saega lõigat Har; vanast oĺl suuŕ saaǵ, `tu̬u̬ga lõigati `laudu, olõ õs vanast maśsiniid Rõu; tu̬u̬d mõtsa saart jo hoiõ, es täüʔ ütte `puukõistki lõigadaʔ; ma lasõ tu̬u̬ vana sanna är lõigada `hindälle pliidi puiss Vas c. kraavi, maad, turvast kaevama `saare mehed on `kanged kravi `lõikamaie Lüg; ise leiga auk (haud) `valmis Pha; raba äär oli rahvast täis, kõik olid raba (turba) `lõikajad Vig; mehed läksid rabasse turvast `lõikama Vän; tüdrukud ja mehed ja käisid `kraavisi `leikamas Kad; `lõikad muad `ümmer - - ku tahad `pi̬i̬nrid tehä Kod; oli suur kraav lõigata Lai; `lõikavad `turbid su̬u̬st Vil; lõegati `turbit ja sõss neid palutide Trv; põllud olliva vi̬i̬ sehen, siss nakati kraavisorisid `lõikama, läits vesi vähämbäle; kos madalambad põllud, sinna `lasti `kraave lõegata; `enne `jaani lõegati `turbad, seeni olliva jälle `kangad kodada Ran; [neil] tulep iki aiamaa viglaga lõegata; egal ütel `olli oma su̬u̬tüḱk, sääld lõegati turvast Puh; vanast ku `turbit lõegati, siss üteldi, et `lõika kamar ärä pääld, siss saame `turba kätte; sital `lastana mõni päiv lademen `kuiva, siss lõegatana nigu meil `turbit lõegatass Nõo; saarõkõsõ lõegassiva Krüüńeri `mõisan `kraavi Kam; maa om jo kuiv, no˽piat `laosõ `ümbre `lõikamma Har; maa om vesine, tulõ kraav́ lõigada `siśse Se d. nikerdama, sälke, täkke vms tegema `lõigetasse `lauvale suon `sisse Jõh; [mõrra] kupu küles on igäl ühel `leigatud oma `märki Vai; need olid siukst vanad `muistist asemed - - leigatud olid sured vigurid `sönna `sisse Pha; leiga önar ede Käi; vitsa küened saavad puu `sisse lõegatud Kir; joogi kannudki olid puust, kirjuss lõigatud Mih; õuemärgid olid puu `sisse leigatud HMd; `lõika `seia `väike õnar `sisse, piab nööri paramini `kinni Nis; uulte väidseg lõigats nõu lavval uulte `sissi Krk; päeva`pulkel olliva teopäevä `pääle lõigat Ote; [kui] lehm `piimä nakass `andma, sõ̭ss lõikass joonõ sarvõ `pääle Rõu e. vikatit noaga teritama lasen vigastimme `leikädä teräväks Kuu; `taudu vikkast `lõikap paremast ku `lõigetu vikkast Lüg; vikatisi meitil ei lõegata, meitil käiätse Tõs; kohe olid vikati `leikamise nuad Ann; kui ma sulane olin, siis `leikasin, pärast `jälle olen ikke `pińnind Sim; pańnid vikati jala `alla, `lõikasid `piale üless poole, niikaua kui teravast sai - - kui `liiga paĺlu õli lõigatud, läks `lot́si Trm; mõned `lõikavad `nuaga vikatid, suurem jagu pinnivad, mina lõegassin kõik Äks; väits ja kirves taht `ihva, vikat taht lõigate Krk; mihe `lõikave naiste vikati kah ärä, aga `luiskame piab iki egäüits esi Hel; kui terä väegä õhuksess om lõegatu, siss lääb katekõrra Ran; ega egäüits ei mõśta vikatit lõegata, aga liibata mõśtab ega üits Nõo; `lõiksõ paari suvõga vikati maha Kam; see vikat́ om paksuss jäänüʔ, see ei võta enämb `haina, sedä piat `lõikamma Har
3. kirurgiliselt sekkuma a. kohitsema, kastreerima Mene `kutsu Ludvi `porsast `leikama Kuu; Kui oli `veike luom `leikada, siis `aitas [liiguks] `puolest `tuobist, kui suur, pidi ikke `tuobine pudel olema IisR; Pörsas on ära leigatud Jäm; kui tall lõegatud `olli, siis `pandi `tuhka `peale Muh; sälg, kui ära leigedi, oli ruun Rei; jäär ehk pässu, aga mis lõegatud oo, need `öötakse `oinad Mär; Vahest ku puĺlid tigedaks läksid, siis põld muud kedagi, leigati ää Kei; kis käib täkkusi `lõikamas, see on `ungur Juu; leigatud ärjad `üiti kabud Jür; vanames - - sie oli vana ärja `leikaja kohe KuuK; täkutsälg, `leikamatta täkk Ann; `lamba `tallesi ja ärja värsikuid `leikas Kad; si̬i̬ kuńdi `lõikamine täl suurem tü̬ü̬ õligi Kod; kutsu va Matt `põrsid `lõikame, mud́u `põrsa lääve vanasse Hel; juśt `lõikamise `perrä pańd ta toda kõevu lehe `li̬i̬mi aava pääle Puh; ku kolmass veeränd om, siss om kuu täis, siss ei või `põrsit lõegata, lääp `paistuma Nõo; Peris käänis`pääga `tasku väedsega lõegatas `kuńti Rõn; nüüd meil vanna `pahru ei olõʔ, `lõikamada˽`põrssit om inne Kan; vanast tuĺl `vendläne t́akku `lõikamma, uma rihm oĺl ola pääle mähit Har; `lõikamalda, mis jätetäss suguoinass Rõu; pahru liha õi olõʔ ni hüä, hot́t ar lõikaʔ paaŕ `päiväkiʔ ińne `tapmiist Se b. opereerima `kopsujest on `leigatud Kuu; `leigetasse kae `vällä Jõh; juudiusulised, ned `leikvad `ümber Jäm; südame `külges oo `kasvaja, sedap tohi lõegata mette Muh; `leepretel lõegati sääremarjad ära Lih; lõegatud luu äärest mäda `väĺla Vän; `leikasivad lapsekoja `kasvaja `väĺla Kad; kos serände kopsu mädändik olna, lõegatana Puh; mõnõl lõegatana emäkoda ärä, siss ei ole kuu`rõivit, ei ole last kah; peĺläss, et vände koolep ärä, ku aŕst `lõikap Nõo; lõegatass laits `vällä ja eläb Rõn; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; ku inemist lõigatass, piat [pärast] kümme `päivä sällä pääl olõma Har || lahkama mõ̭nõl tuĺl äkiline surm - - siss lõigati üless ja siss lubati mattaʔ Har
4. sisse, läbi vajuma kui on sula - - lumi, siis obose jalad `lõikavad läbi, `kuorik on lumel pääl, obose jalad `lõikavad läbi Lüg; ratas `leikab `sisse, `pehme maa; `pehme koht, jalad `leikavad läbi Khk; obuse jalad `lõikavad jääst läbi, ei kanna piäl Tõs; Ilm läks vähe sulakast, reerauad `lõikasid lumest läbi Trm; [talvenooda] arude ja perä all olliva paraea kivi, et `porri es `lõika Ran; lumi om pehmekene, rii `lõikass läbi nikaagu maaniʔ; `lõikass no hobõsõ jala läbi lumõst Har; `võrko vissitädäss, ku mutta `lõikass, pandass `oĺge ala noole kivele, siss lää‿i mutta Se
5. fig a. teravalt valutama, ebameeldivat aistingut esile kutsuma Tal nisuke terav äel, et `leikab luust ja lihast läbi IisR; suur valu, `lõikab sees kohe `kangeste Tõs; `Rüekis sedäsi, et `lõikas `luussõ ning lihassõ Khn; valu `leikas köhust läbi Ris; ku vägä sualane ehk kõva rohi, küll `lõikab kiäle piäl Kod; `tärpentiin, sellel olevet `lõikaje valu Krk; miʔ opõtajal om üt́s läbi `lõikaja helü, ku ta jutust `ütless, ta `lõikass su˽kõrvust ka˽läbi; ku õks valu `lõikass `süämede, siss om mineḱ kah Har; siäh (sees) lõikas suurõst halust Lut b. teravat külmatunnet tekitama tuul üsna leigab, nii külm vahe tuul Khk; `Lõikav tuul, ta puhub sul riietest ja luust ja lihast läbi Hää; `täempe om `kange `lõikaje küĺm Krk; `niiske tuuĺ om kige ullemb, si̬i̬ `lõikab sul lihast ja luust läbi Hel; `täämbä om külm põ̭hja tuuĺ, ta `lõikass kasukast ka˽läbi Har c. südame-, hingevalu põhjustama sie jutt `lõikab mu südant, et lähä `mielest `vällä Lüg; see söna `leikas mo südamest nenda läbi Khk; süda `lõikab tuld sees ja põleb, aga ega kedagi teha põle Mär; sõna `lõikas südäme, `kangeste valus oli Tõs; kui nii sańdid ullud sõnad on, siis `lõikab nõnna läbi südame Juu; `leikas südamesse, tuli paha tunnet Sim; kül süda `lõikab siden - - et tüdrik läks tõesele Kod; tu̬u̬ sõna, mia saʔ mullõ iilä `ütli, tu `lõikass mu `süämen nigu habõnaväit́s; siss `naksi mul süä nii `lõikamma, et kas mu˽poigki enämb elun om Har d. (teravalt ütlemisest, taga rääkimisest) `tõine inimine on `kange kielt `lõikamaie Lüg; Nävad jo uhked, `leikavad teist ikke sõnadega IisR; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist Mar; ees ea, taga `persse, sis `lõikab `kaela Mär; teisele `oskab `öölda n‿na et `aitab kohe, ta on `lõikaea keelega Lai; suu i̬i̬n oma sula sõber, aga säĺlä taka `lõikap `lõ̭õ̭ri; nali ei `lõika `kaala, `naĺla võip `aada Nõo; ki̬i̬ĺ om küll lihanõ, aga `luutsõ kaala `lõikap läbi nigu `niuhti Võn; suu manh sulat nihu t́sukur, säĺlätakan `lõikat lõõri mahaʔ Har; Niisama lõigas õ̭nnõ tõist inemiist - - õt saa‿s muid́o elläke˽ko˽tõist kõ̭nõlõss Se || riivama sääräne jutt lõikass õks au manu˽kah Har e. vaheltkasu saama Ooste parisnikud leikasid iga oo pεεlt oma tasku oma pisiksed rahad Kaa; Kus kukkus kasusi leikama Emm; No küll aga `lõikas - - ku keegi teesele mõne aśja müib ja kõvasti kasu võtab Tor; tu̬u̬ om jo vü̬ü̬rkaoba pidämine, ku sa kasu `lõikat vahepääld Puh f. (muud juhud) `Leikab kodu `nüörigä `leibä (on vaene) Kuu; `lõikas `tütrikulle taha (oli suguühtes) Lüg; `Miski kańt ei `löikand (kuskil polnud edu) Jäm; [on] leevast `lahti lõigatud, läks mehega ise `leiba (elavad lahus) Vll; mul om vastanõ säŕk sällän, nõkl mant lõigat enne (uhiuus) Har; ega no tu kat́ssada `ruublit olõ õi˽puu otsast lõõgadaʔ Rõu
6. kiiresti liikuma, jooksma, tormama kuer kadus jää `krunnije taha ärä, mina `leikan järel Kuu; võttan jalad `selgä, `lõikan menemä Lüg; `lammas `lõikas viel `undile järälä Jõh; paneb ees `leikama, `oota mind üht Khk; las leigata, küll väsib ära Krj; lähed `koorma `otsa, obu paneb `lõikama Muh; `Pistis siit `leikama, nenda et `kampad `vilkusid Rei; `olle kodo magand ja tä vaim `olle möödä `ilma lõigand Mar; Üks läks joostes ees, teine pani lõigates takka järele Han; Kui veistel paelu söödikid kallal, sis tõstavad sabad `seĺga ja panevad `lõikama Tor; näe kud́as si poiss mäe pääl `lõikab, nõnda et kontsad käivad `kukrus Saa; küll me aga `lõikasime, naa kudass vähä jalad `ańtsid Juu; [lehm] `leikab ies, ole mies et saad `järgi JJn; lasime `paĺla jalu - - `talve ja sui alati sai leigata, milla meil jalas kedagi oli Koe; kel `jõudu, `leikavad `linna, kes `vaesed, kutsuvad kojo ämmaemanda Kad; lõegasin õtse `alla pitkä eenä `sisse Kod; muud kui `lõikab ühest `teisi Vil; ta tahass mutku ümmer lõegata sinna tänna Trv; uni tule uegaten, läbi laane lõegaten, meie tiĺlukesele tit́ale; poiss, si̬i̬ `lõikap kõ̭iḱ piduse läbi Nõo; lõikass pääle ütest `tõisi Ote; hopõń lät́s uma langa pääle viĺlä `sisse, is jää˽`saisma, lõigaśs mi˽langast ka läbi Har; Maʔ panõ siist õkva üle su̬u̬ lõikama Vas; kõ̭gõ parõmbidõ `lõikass puŕolaiv, ku tävvest käe päält om tuuĺ Räp || sa oled ikke vist `viina saand, jutt `lõikab naa et Mär
7. midagi hoogsalt tegema Kaik tüö `leikab kääs Kuu; sel on `õige ia `kessel (kõht), nii pali `kraami `lõikab `sisse; `lõikab `ühte `puhku ikkeda Lüg; `istus aga `lapsega ja `leikas `laulu Jõh; siis töstab änna üles ja muudkui `leikab joosta Krj; Kui mölder magama jäi - - paljas kivi lõikas käia Trm; tämä `lõikab juttu küll, `vuata et ei sua jutuss `laśti; su̬u̬l `lõikab (immutab) sia liha läbi, ei lähä apuss Kod; küll ta `lõikass kõvast tü̬ü̬ tegemist Krk; Õdagu pand pää valutama ja lõegas valutamist terve ü̬ü̬ Nõo; ta `lõikass taad `hullu `piĺli alasi (nuttis); kat́s `poiskõist `tapli tii veeren, ma ańni ka vi̬i̬ĺ `hu̬u̬gu, et lõigakõ poisiʔ Har; rüärääk `lõikass `kõõgõ ü̬ü̬ʔ Lei || `Leika kuhe üle `einama (mine otse) IisR
8. lööma, virutama tegin `kuuma vett, `lõikasin `neile `selgä Lüg; Sulane `leikas korupi `lahtiselt rie `piale IisR; ma `leika `soole `vastu nägu Muh; vetad `kaika käde ja `leikad teisel pεhe, siis oled ta maha löönd Käi; `lõika tääl (hobusele) `rohkem takka, mis tä mud́o nörgib Mar; ma `lõika `soole, mes sa vahid veel Tõs; koer tuĺli kallale, mehel es ole muud, kui lõigas tokiga Saa; `leikasin mäda (mööda) `kõrvu JMd; võta siĺmivie kapp ja `leika `vasta nägu Kad; `lõika tälle, pane üks laksak sellele lehmäle Kod; suur tugev tüdruk oli, see `lõikas [lokku] nõnna, et aina `kerkis seda`viisi Lai; temä `mõtlend, et `lõikan `kirvega KJn; ma `lõikan sulle üte napsu mööda `küĺge Pst; lõigats `rõõvil [kurikaga] ku lagin, iki laks laks; `lõika valu tal, sõss ta tääd, et ta tõisskõrd änäp ei ti̬i̬ Krk; `lõika˽no˽mõ̭ni hu̬u̬ṕ tõsõlõ Har; ma tälle `lõiksi üte pusmagu Vas
9. hävitama, kaotama Kirre (kirs) leikab puust paadilouad püsku ajaga läbi Emm; siäbikivi `lõikab rasva ärä Kod; ku loomal ale (kae) `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk || katkestama olass [kartulid] veel varemini maha saand - - vihmasadu `lõikas ära Mih
10. eraldama, piirama See Sinikesoo `lõikab need põllud poolest Trm; niidü ḱäärd, lõigat tu `vi̬i̬gaʔ Se
11. taipama, jagama Poisil nupp leikab Emm

lõpus lõpu|s g -se Pöi Rid Var hajusalt , Ris Nis Rap IisK, -kse Muh Juu Jür JJn Kad Sim; lõpu|ss g -s(s)e Mär JMd I KLõ(-kse Plt SJn) M T, -s(s)õ Võn V, -ssa Hää Vil Trv Pst; loppu|s g -kse VNg; pl löpuksed Jäm Khk, `lõpsõ Võn Räp Se hrl pl

1. kala hingamiselund Kui lõpused punased on, siis pole kalal viga midagi, võib ää süüa küll Pöi; punaste lõpustega oo suure `seltsi räim Var; kalal oo lõpused lõuade all, tagapool oo oemed Tõs; räeme pisike lõpuss Hää; pael akkas lõpuste taha `kinni Rap; kala `ingab lõpustega JMd; särjel on punased lõpussed Kod; ta aab laiali lõpussid Äks; `võt́sin lõpussed ää KJn; lõppusse om küĺle pääl ja ormi om sääl all Trv; tõmmass lõpussit pidi `vennede Ran; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka Nõo; ma nud́se nu̬u̬ kala lõpusse ja luu kõ̭iḱ ärä, kõtuke `oĺle tühi Võn; kui lõpusse valsi, siss kala olevat vana Kam; kalal omma˽lõpusõʔ Kan; angõrja sööse kongo `suuhtõ, konk lätt `lõpsõst `sisse, `omgi poiśs otsan Räp Vrd lõpe2, lõpusmed, lõug
2. lokuti kuke lõpuksed külman ää, kui `talve külm `olli Muh; kukel koa lõpused lõua all, suured lotid kohe Tõs; kanadel nõnda `suuri lõpusid ei ole Saa; kukel on punased lõpuksed Juu; annan kukele `vasta lõpusseid Iis; siandsid lõpusid ei ole kellegil ku mede kanal Hls; kikkal om ka leht ari ja verevä lõpusse Nõo; lõpusse läävä vereväss, nüid nakass munele Ote; lõpussõʔ kurgu all Räp Vrd lõboski
Vrd lõputs, lõtus
3. (kehaosadest) a. kaelanäärmed ku tsial lõpusse paksuss läävä, siss piät `õõrma, tasuma Kam; t́sial umma˽`hakraʔ, mis naa˽lõpusidõ siseh tah ripakillõ säärtse˽paksu˽tüḱüʔ Plv; Ko tsial lõpusõʔ üles aose, siss hõõrutass kuuma savikiviga Se b. lõuad piä lõpusse kińni Puh; lõpussit pitte `andma (lööma) Plv; kuʔ midä ähvärdedi, siss `üĺti, kuʔ anna lõpussihe Se c. kõrvalestadSan
4. esemete osad a. liigendnoal lõpustega nuge oo nüid vähä, nüid oo pussid Var; nua piä `külges oo koa lõpused, rauast Tõs; nua lõpussed one kahel pu̬u̬l, ni̬i̬tnaal käib läbi Kod; nuga om lõpuste vahel `kinni Pst; käänäss`pääge väit́s ligisess ja logisess lõpustest Krk; vana väädse liks, lõpussist ärʔ murrõt, tege inne lika-lika Plv b. petrooleumilambil lõpustege laḿp - - nagu kaits `põske, lõppest palap tuli `vällä Krk; lõpusse - - lambil, mes om nu mokkega lambi Kam c. ahjul aho lõpusõʔ - - ah́o kõrval sääne t́sombakanõ, kohe hüdset tõmmadaʔ Se

lõuge|perä `lõugeperä Trv Hel T (paistes) kaelanäärmed seal `lõugeperä tiiru üless ajanu Trv; sigadel om `lõugeperä, ei sü̬ü̬ enämp Hel; kui `atlit es lõegata, siss õõruti kuuma savikiviga `lõugeperä Nõo; tsial om `atla, `lõuge perä om paistetedu Ote

lõun lõun g lõunu Saa Äks eL(lõo- Ran Nõo Rõn), lõune San, `lõunõ Plv; loun g lounu, luun g luona Lei

1. leil läksime `sauna ja seal olli `irmus palav lõun Saa; `viska keressele vett, siss saame `lõunu Trv; kuuma lõunuge om ää `vihtu Hls; ma `ju̬u̬sse nõnda irmuge, et mul olli ihu nõnda like ku sanna `lõunu visati `seĺgä Krk; mehe vihuva nii tulitsen lõonun, kas vai rasva ais om ülevän Ran; sann ei pia `lõunu `kinni, `päälmätse puu om ärä mädänenu; aga sanna lõun om iks paremb ku kotun `mõskmine Nõo; Kärre kuum lõun sannan Võn; kipiga ammutadas vett ja visatas `lõunu kah Ote; Ihu lüvväs iks enne lämmäs lõonun, siss tulep vesi `väĺlä Rõn; sannan üldäss, `viska˽`lõunu kah Kan; hiidäʔ lõunõt, lõunõt om veidükese Har; saa ää loun Lei Vrd lõuna1, lõune, lõunu
2. hoog, rutt; häda, nuhtlus nüid sai ää lõun selle `tü̬ü̬gä, nahk leemet säĺlän Ran; ku mina `kaibass, siss küll oless poesil lõun; ku ta ullun meelen `oĺli - - siss `oĺli meil lõun et kes `kutse `tohtre Nõo; takast suure lõunuga ju̬u̬sk Ote; õigõʔ lõun oĺl takast Plv
3. kord, puhk ta saa nüid ää lõunu magade Krk; Ta om mitu `lõunu joba `kinni `istnu, aga iks ei jäta näppimist Rõn

lõutsak lõudsa|k g -ku aur, toss Rehe tare nii kuuma lõudsakut täis Nõo Vrd leitsak(as)

lõõdama `lõõdama Jõh IisR hulkuma, kolama; aelema Mis sa `õmmete `lõõdad `müädä `ilma, kui sa kodu ei `määrä `õlla; `lehmad `lõõdavad `kuuma `ilmaga Jõh; `Tütruk `lõõdas `ringirattast; Kus sa `lõõdad puol üöd, vahi mis kell IisR Vrd lõõderdamma, lõõgama3

lähikesi lähikesi TLä Ote Rõn, lähikeìsi Kam

1. adv lähedale kuuma leevä `laudu pääl, et tulega ei või jo lähikesi minnä, lävä palama Puh; küll ta `aiseb jäĺedäde, ei või mitte ta lähikesi minnä Nõo; kõhna terä sattõva lähikeìsi Kam; `tohtre ei lää lähikesi, ei `kaeki, `peĺgäp, et om nakkaja `aiguss Rõn
2. postp kellegi või millegi lähedale ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; käblik ti̮i̮p pesä kas vai keset ti̮i̮rada, aga iks `puhma vai puu lähikesi Nõo
Vrd lähiksi

*läkäts g läkätse läpatis, kopitus ku kiḱk augu `kinni panet, siss om tuba kuuma läkätset kiḱk täüs; kopidet jahust keedet, läkätse maik man Krk

lämmi lämmi Plt, g `lämme Hel, `lämmä T(n `lämmi) V(-ḿm-); n, g `lämmi Kuu Hlj IisR Vll Ris; lämi g `lämme M, `lämmä Saa(lämmi) Lei(ĺämi)

1. adj soe, kuum a. (ilmast, õhust, ruumist) Tänä on peris `lämmi `ilma Kuu; pala soe, `lämmi ilm, nee on vanade inimeste sönad Vll; ilm on lämi Saa; põle enam nii lämmi, on lahedam [ilm] Plt; mis sa `lämme ilmaga kampsist sellän pead; Täembä om kammer peris lämi Trv; lämi aig olli iki Pst; ilm lääb `lämmes, täo ei ole olluki lämit `ilma Hls; mia `mõtli, et vaest om ommen lämmemb ilm Hel; laut om `lämmi, kae sitt aab jo `kuuma `väĺlä; kui sonnune ja pehme lämmi ilm om, siss avvub `vihma Ran; kels ei kao `enne, kui lämmit `vihma tulep Puh; ku küĺm taĺv, siss om makuss mahl (kasel), ku `lämmi taĺv, siss ei ole makuss mahl; ku `lämmi õtak `oĺli, siss kihulaisi `tuĺli `õkva kuhinal `säĺgä; ega edikammer `lämmi es ole Nõo; kõgõ `lämmämbä päevä om enne jaani`päivä Kam; ku lämmi suvi, siss kasvasse tubaka `äste Ote; käesit ärä, joosit jälle `sisse, `olli lämmi tare Rõn; sõ̭ss oĺl läḿmi kevväi Urv; sääräne `hautav läḿmi ilm Har; ku läḿmi um, sõ̭s kasuss kuŕk jovvulinõ Rõu; `lämmid `ilmu timahava paĺlo; ku kuah `sü̬ü̬ki tet́ti, siss lät́s sann ka `lämmäss; na˽`muadse˽järveʔ ummaɐ˽`lämmäʔ Vas; Ilm lämmi, nii õt täi palas ar˽pää pääle Se; lämmi maa ~ pool lõuna(maa) Kure lähvä lämmäle maale, esi oigava nigu konna krooksuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ, kes `külmä `pelgäseʔ, `suurte `parki ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; seedripuu om `läḿmä maa puu Har; kurõʔ, haniʔ läävä parvõ `viisi `lämmäle `maalõ Plv; `lämmäst puolõst tulõ vihm; `lämmän `puolõn `härgigä tü̬ü̬d tetäss Lut b. (esemetest, ainetest) `lämme `kartula, `lämme levä Trv; nüsset lämi piim Hls; siga taht lämit süvvä; olli `panden `lämmä `ahju tallekse Krk; perele es saa anda enämb lämmind `piimä Hel; küläp kaśs ärä sei, ää lämmi pudruke Puh; juuretuss `olli mõhen, tu̬u̬ pitsitedi `lämmä vi̬i̬ `sisse; esä ütelnu: `tassa tulega, `lämmä leevä om `laudu pääl; `lämmä jahu olliva, leib läits ruttu `apnama Nõo; ei ole lämmid vett Kam; ku `lõunass oĺl keedetu, sõ̭ss õdagu lämmit `sü̬ü̬ki es tetä Ote; tu̬u̬ mul lämit vett San; kuan tet́ti karjalõ läḿmind `ju̬u̬ki Urv; läḿmi luńdikõnõ Rõu; lämmi leib om tu̬u̬, mis om ah́ost `vällä `võetuʔ Räp c. (kehast ja soojaaistingust) küll miul om lämi Hls; sa olt pehme ja lämi mu kõrval; Musu olevet mahe ja lämi kui nüsset piim Krk; ku inimene `õkva sureb, siss ta‿m `lämmi ja nõrk Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; küll kitsass kinnass lajass lääb ja `lämmi `tüt́rik küĺmäss jääb; `kaska all om ää `lämmi magada, aga karva lähvä `kirpe täis Nõo; taal om õ̭ks läḿmi veri `süämen Har; ku iks virgastõ lüvvä˽`tahtsõ, ai iks pää otsah `läḿmäss Vas || piltl kel vähä `seante lämi pää, taht meelite (rumalale meeldib kiitus) Krk; mes nüid Miinäl viga om, temä eläp ku `lämmä vi̬i̬ sehen (hästi) Nõo; Ma sai kui lämmähe vette, elu lät́s parembass Urv; tä `ku̬u̬li õks `lämmile `vu̬u̬tile (omas kodus) Rõu
2. adj soojapidav `lämme `rõõva Krk; `undrik tetti äste piḱk, iki końdeni, et siss om `lämmi Puh; võta [rätt] `ümbre nigu teḱk, om paks ja lämmi; kask om `lämmi, ega kask tuuld läbi ei lasõ Nõo; talvõl umma õ̭ks rusik `kindaʔ `lämmäbäʔ Vas
3. subst soojus, kuumus koer väĺlän `lämme kähen Trv; paremp oma `rõõva lämi ku tõise mehe tü̬ü̬ lämi; Oia sü̬ü̬ḱ `lämmen Hls; ei oole ää `kurta, lääme `lämme kät́te Krk; lämmege ei oless si̬i̬ maa midägi minnä; piip tormaśs suun, kes nõnale lämmind `andse Hel; latse `tahtnuva eläjile lämmit tetä, `pannuva kõrre `otsa tule Ran; sügisetsel ü̬ü̬l om `ütsä `poiga, sääl om lämmit ja `küĺmä, `vihma ja `lumme Puh; ega vanast naśtel `lämmäga muud säĺlän es ole ku jakuga ame; pusiti `mulke `sisse sinnä et `lämmi manu lähäb viĺläle Nõo; ku kuu madalan käib, siss saab lämmind, ku `korgen, siss saab `küĺmä Kam; `lämmega piim om ku töĺk; kaitskümmend kolm `kraati lämmind om vilun Ote; te pannite `lämmä peräst ahju palama Rõn; kusi `panti potti, potiga `lämmähe Kan; lämmi tulõ ja nakass maa sulama; minõ no˽`tarrõ `lämmäde; saina ei pia lämmind kińni eiʔ, lämmi lätt `vällä Har; süǵüsene undsõ˽lask läḿmind, keväjäne kütt `külmä Rõu; `kiisla kohetuss `pańti kohegi `lämmähe `hapnamma; muna lätt ka halvass `lämmägaʔ Vas; Lämmi ei tapa kedäge ärʔ Räp; lämmäle 1. sooja, soojendama tuli palanu ahjun ja nemä tulluva ahju suu ette `lämmäle; küĺmägä jäänu veri `saisma, kui sai `lämmäle, siss `verdusi ärä Ran; mine ärä `tarre `lämmäle, mes sä sääl kügelet küĺmä käen; piim om ärä kahutanu, piäb `lämmäle panema Nõo; mia panni käki `sinna kummi `mulku `lämmäle Rõn 2. soojaks lauritsepäevä `küĺmä iki kaits kolm ü̬ü̬d pidäss ärä, siis läits `lämmel jälle Krk; tuul om `lõunast, ilm lääp `lämmäle; ku ilma `lämmäle lähvä, puu joba `lehte lähäb, siss ämp `mahla ei tule Nõo; kui ilma `lämmäle läävä, siss `lindlõss liblikit Ote; keväjä nigu lämmäle lätt - - `kaetass `meh́tseʔ üle Räp; ei ole külmä ega lämmit 1. ükskõik temäl ei ole sinu murest `küĺmä ega lämmit, sina elä vai koole Ran 2. mitte midagi ei mõistaʔ timäst `külmä, ei lämmind Plv

lämmussen lämmussen Kod Ran ummuksis, lämbumas kalad one lämmussen, ei sua ingätä all, iä one piäl; kevädete sõńnik aab `irmsass `kuuma, eläjäd lämmussen Kod; kui om `lämbuman kohegi vette vai karmu kätte, siss om lämmussen Ran || kustumas tuli all lämmussen Kod Vrd lämmukses

lämmümä `lämmümä Rõu Vas soojenema ma paa pudru taha˽kuuma vi̬i̬ `sisse, siss `lämmüss Rõu

läpastama läpastama Pha Muh Tor KPõ I(läpässämä Kod) Ksi Plt; läpästämä KJn Nõo Kam Se, -eme M, -õmmõ Krl; läppasta(m)ma, läppästäm(m)ä R(läbä- Kuu)

1. a. kopitama, hallitama vili läks läppastama ehk `suajaks Hlj; `neie läppastanud `puudega ei saa küttä VNg; leib on `kasvaned rukkistest `tehtod, on läppäständ mekki Lüg; Jahud `läksid `aidas `niiskest, näe läppastand `teised IisR; vili läheb läpastama, kui ta ummusses oo Muh; läpastama, mis `aisema, aĺlitama läheb Noa; ärjabäd läind läpastama Mär; viĺla seeme läpastab ää Kse; vihm läpastas eenad Tor; `vastu maad oleks vili läind läpastama ja mädanema Amb; ein märg seisab, seisab, `ongi läpastand VMr; toit läind läpastama, tuleb nagu apu ais ninasse Kad; tüńni põhi on lähnud läpastama Trm; ein ärä läpässänud - - ei sü̬ü̬ lehmäd üväss Kod; lina`kuprad on läpastama läenuvad Ksi; `kartulil läpästet maik man Trv Vrd läpastlema, läpetama b. sumbuma (õhust), umbne olema tuas one läppastand `ohku VNg; õhk oo `keldris nii kohe läpastan, et tahab `inge `kinni matta Muh; õhk on läpäständ KJn; tuba lääb läpastajas, ku `akna-usse kaua `kinni seisave Pst; sehen om läpästet ja kuum, madale `korsne ja `u̬u̬ne Hls
Vrd läppama
2. lämmatama, hinge matma Like rehi sai üles atetus ja tuli sai kõrraga ahju, nüid om rehetare kuuma enge läpästäväd õhku täis Nõo; õng jääb `kinni, nüid läpästäss Ote Vrd läpähtämä
Vrd läpatama2

mage|jahu linnasejahu mage jahud said `jälle `apnema `jäätud, siis sai `keeba vett vöi `kuuma vett `sönna `peale kallatud, siis see läks kenaks apuks ja seda `joodi Vll; Mage jahu äi seisa sui kuigi kauva, läheb koitama Pöi

magusa|hapu magushapu küläs ka `tieväd magusa appu `leibä, kolm üöd ja kolm `päivä `peksetasse tõist Lüg; ku sa magusa`apna leevä ti̬i̬t, siss panet kuuma `vi̬i̬ga juure, panet `immuma Nõo

make|puder (teat toit) makepuder, mis tal edimest kõrd viiäss, ku nurmikut viiäss Krk; `Tiolisele havvutõdi rüä jahu ärʔ, tu̬u̬ `laśti kuuma vi̬i̬ `sisse, `pańti sõss püttü ja˽`võeti tu̬u̬ makõpudõŕ üteh Rõu || (väljendites) kunas sina ta makepudrun ollid, kunas sina temä lavvan sõid (kust sa teda nii hästi tunned) Hls; kes ta makepudrun om ollu, kes tat tääd, kui vana ta om Krk

mannerg(as) mannerg g -u Mus Vll Muh Phl Mär Han Pär Tor Hää hajusalt K, Trm Kod Lai Trv Hel TLä Rõn Rõu Vas, -a Sim Trm Kod Äks Ksi Ote Rõn San Räp, -i Äks Puh; `mannerg Jõe Jõh, mannõrg Khn Urv/-ńn-/ Rõu, manerg VNg Lüg Jõh Juu, g -u; n, g manner|gu Jaa Pöi Muh Phl Rid Mar(-bu) hajusalt KPõ, -ga Kei Jür Tür Võn Ote Urv/-ńn-/ Rõu/-õ-/ Räp, -ka Se, `mannergu Kuu, maner|gu VNg Lüg, -ga Jõh Vai; mannerg|as IisR/`m-/ Iis Lai Ote Rõu/-ass/, manerg|as RId Iis, g -a; manner Hls, g -i Phl Mär Hää Juu/`m-/, `mandr|i Rei, -e Hää Trv; mannelg g -u VJg, -a Nõo; n, g mann|elga Vas, -ilga Kan plekknõu Mene tuo `mannergu täüs `piimä Kuu; siis `saatas minuga sene manergu kodu - - `piirituse manergu VNg; `läksimä `einä`maale ja panin `ommiku appu`piimä siis manergaga `kaasa Lüg; `võeti manergu ja `pandi raha `sisse Jõh; Manergas kõik luppis ja `lotsis, kuhu `vasta sa lõid teda IisR; mannerguga `väätakse `piima meiereìse Vll; `kallas mannergu `sisse ölut Jaa; Vana mannergu põhi on `jälle katti Pöi; mannergu `olli porsane, `pessid sa kenast ää Muh; mine too mannerige vett Phl; mannerbu oo pleḱk nõu, kahe kolme toobine, kaen oo peal Mar; lüpsi jaoks oo ulga mannerguid Mär; Mannergu täis vett kadus nagu kuuma kibi pial, jõime kolmekesi natukse `aaga tühas Han; Võtamõ eenä`mualõ mannõrguga aput `piimä `juurõ Khn; pańni piima mannergu `sisse Pär; `laśti teha lekist manner Hää; Vii piim mannerguga `kaevu `jahtuma Kei; `manner on teesest küljest `mõĺki läind Juu; kilu mannergu `viisi müidi kilu Kos; suuremad mannergud mul põle kui neĺla`liitrene Tür; pani silgud mannergusse Pee; tõin omale mannergu täie `piima VJg; Plekine sangaga mannergas on siin Iis; ku̬u̬rt paavad mannerga `sisse ja logissavad, mannerg ripub nüäri õtsan lae küĺjen Kod; naistel olnud püśttanud, nigu mannergas pias Lai; Tal juhtus mannerg kaasas olema Plt; vii `mandrega einälisile `taari Trv; manner om `kardin, räime nõu Hls; Mustik kurilu̬u̬m `leie mul jalage mannergu `ümmer Hel; kui istutime sedä `mõtsa, siss temä kajoss `audu ja mia panni `si̬i̬mnit ja mannergiga kanni vett Puh; piimämannerg satte käest maha Nõo; `Kalda si̬i̬ `õhtane lüps siiä mannergade Rõn; Ma˽võta mańnerga üten, vaśt saa `lõ̭śsi tuvvaʔ Urv; solda·ńnele `anti kolme pääle mannõrga pää täüs `viina Rõu; Mannergul oll põhi katski Vas; tädi vei mannergagaʔ esäle `piimä `mõtsa, kui esä mõtsah puid ragõ Räp; Poiśkõnõ ot́sõ mannerkat Se Vrd mannerik

mao- mao- (seedeelundi kohta) Mau`päälise rasv `kiereti kogu ja `pandi `pirguie vahele `oue`kampri lage rippuma Kuu; maurasv, mida mau‿bält `vueta, sie‿i ole `kuigi ia VNg; Mao`kõrda saab `luoma maost - - ära `kuuma `viega ja sis `nuaga `lauvatükki pääl `kaapida Lüg; mau nahk käib ka `rupskite `juure Ans; liha oo `sitke kut mau nahk Khk; Maurasu sai seebirasvade sega seebikatla pandud, söömarasvaks seda äi veetud Kaa; Sea mau nahk sai `puhtaks `tehtud ja ää `söödud; `Valged maurasva `moodi pilved käivad öle `keske `taeva Pöi; mao kile oo nagu õhuke paberi kord Muh; tä ei või ikke suurt tööd tehä üht, kas oo mao aavad või Mar; sea mao nahk saab kibiga ää kõrvetud; täna nii `kangesti mao rasva moodi taevas, saab näha, kas tuleb `vihma või Mär; sõõn oo sia maorasva `karva Tõs; maopiige on `lõhki, soolikas ajab ennast sealt `väĺla Vän; mao kõlu `oĺli õhuke Saa; `lammast sai soolika `otsi ja mao`nahka, lõegati `pieneks Kos; mau`rasva piab jo nii `kangeste pesema JJn; nõnnagu paagatas lõi lehmäl mao ketu `lõhki ja `vaĺmis kõhe; vanass `aeti magu `tangu täis, `pańti ahaju, kutsuti mao voŕst Kod; mao rasv - - temal on teistmoodu mekk. mina olen `pannud voŕsti `sisse ehk `voŕstisi praadida Pal; loomal kui mao kelme `lõhki läheb, siis lõpeb ära Ksi; nael on mao kõlust läbi läind KJn; maoaava om inimesel ja `lu̬u̬mel kah, mao sehen om suure rao Krk; mao keĺm om rasva pääl, ma võti ärä mao `kelme Ote; mao põlõndik, um kõtu seehn kõva valu ja kõtt `paistõt Rõu; mao pääl sääne kese, tu `kutstass maokelmeʔ Se

mokerdama moker|dama Jäm Nis Jür, -teme Pst, -tem Hls

1. (hambutult) mäluma kui `ammaid ei ole, siis mokerdab `leiba, närib igemedega. vanad inimesed ikke mokerdavad Nis; mokertes `pääle, ei saa süvvä, kuuma söögi‿leme `sisse pane, sis saad koorikse `pehmess Hls Vrd mokeldama
2. lobisema, vaterdama küll sie oli `kange mokerdama; sie oli ea mokerdaja Jür
3. kehvasti tegema, vusserdama ärä mokerte, ni̮i̮ asja ei `kõlba `kuskil Pst

muda- Ega‿t sa voi üsige `pääle `mennä, ku tä‿o muda`kolgass, sis kohe vaju Kuu; `keŋŋal ole muda `ranti VNg; `metsäs on `niisuked - - muda `allikad, enesel on külm vesi sies, aga muda täis; kus on kaiv `kaua puhastamatta, siis kogub `prahti `põhja, vesi on siis muda`mauga; kel nenä must on, sene `kõhta `üella mudanenä; `juonud mehe `kõhta `üeldi, et sa õled üks mudaorikas Lüg; sügava `põhjaga muda suo IisR; muda`vatsa ka elä mei jues, niisamane kui karuss, muda`maitsene; joevesi tuob muda, Joesuu `juoma `ääres on muda`pohja Vai; mujaunnid (hunnikud) vähigesed, aŋŋuga kogu `aatud Jäm; `körked kasuvad mere `ääres muja `aukudes; muja parras - - pitk, mere `ääri `kautu (mudapeenrast); Et muda köikidele peredele jätkuks, siis jaotati mujarand vördsetes osades ära Khk; merivähiks kutsutasse, elab mudalintsi sees, neid on aŋŋerjas `kange `vötma Krj; Paljas muda auk, mõnes kohas nii `pehme, et äi kanna varest ka peal; Muda kiht on teab mütu `meetrit paks; Kevade ajas [põllule] muda korra `peale, see on naagu `väetise eest; Kaju veel on muda maik sihes, see on seal ega kevade; Seal on `sõuke `pehme muda põhaga maa; Muda ravi `olla `jooksja `vastu ea küll Pöi; mere `eares oo suur muja laḿm Muh; moda ouk, kos sa oled `sisse `vaibond Emm; lained pahisesid vastu muja `valli Rei; muda vannid oo `Aapsalu `lennas, muda pannasse `sesse. kis `aiged oo, need keivad muda `vannis; `aukode sees ja `tiikide sees oo muja vesi Mar; seäl mudavees peän `tihti `suplema Vig; uhemõegad oo pikad laiad, kasuvad `kraavide sees ja muda`aukude sees Kse; küll oo mujane tee, muja `auka täis Mih; kaanid imustavad mudavees ika `olla HJn; vesi oli suoaugust kõik ära kuivand, üks muda loik aga oli `keskel‿vel Kad; mudakaanid, mustad, muda `aukudes VJg; muda`loimades on vingerjad ikke sagedamast Trm; viiskümmet `süldä one sedä muda `ju̬u̬ma; muda sammas ajab järvess `kõlda üles, võrgud jääväd muda `samba `kińni. muda sammas ike `kaugemal, kos püietässe Kod; kogril on `kange muda mekk juures Pal; kaanid on nisuksed mustad, pikemad loomad, elavad muda vetes Lai; mudaein kasvab soos Plt; temä kikk ma‿i·lma är käinu, Saaremaal muda lohun (mudavannis) ollu Hls; Kuuma ilmage tsia `pü̬ü̬rvä ennast muaaugun Hel

mõri mõri g mõrja Ran Puh Ote Rõn, mõrõ Kan; n, g mõri Plv Räp Se, mori Kuu

1. mõra, lõhe tuule ja ligedaga om käed nigu krobi, mõrjad sehen; mõnel kaosil `oĺli mitu `mõrja sehen Ran; taa om jo `mõrjuga klaas Puh; nigu kuuma vi̬i̬ `puŕki kallassi, `oĺli `plõksti, ja mõri sisen Rõn; `tundse, et üt́s `nühksäüs oĺl ja `oĺgi [klaasil] mõri seeh; mito mõrri om `aknal Räp; pada kõik `mõŕri täüś Se Vrd mõre
2. haav `Sormele `leikasin `nuaga `suure mori sise Kuu

mäände `mään|de Plv, g -dse Hel Har, -tse Hls Ote; `määnte San; `män|de g -dse Rõu; mände Aud

1. milline, missugune näe mände pisse rakus Aud; Mäände nägu täl küll pään `olli, ku löidse, et raha iire `ollive är närinü Hel; mina ei tiiä, `mäände tu̬u̬ tina `oĺli Ote; Tuhkhavvakaraśk oĺl tett kesvä vai üt́skõ̭iḱ `mändsest jahust soola ja˽`vi̬i̬gaʔ, kastõti `häste˽kõva ja `pańti kuuma tuha `sisse Rõu
2. mingisugune, mingi, miski mi olõ läbi ja läbi sugulasõ, ega mi ei olõ `määndse `võ̭õ̭ra Har; ta om kui vana loodõr, ta‿i olõ `määndegi mi̬i̬ss Plv
Vrd määndene, määne2

müdistama müdistama Lüg IisR Vai/-mma/ Jäm Khk Kaa Pöi Muh Mär Kse Tor Saa Ris Koe Kad VJg Iis Trm Äks Plt Pil KJn Trv; müdistä|mä Kuu Tõs Juu Kod/-ss-/ Puh, -mmä Rõu Plv müdinat tegema; müttama, rahmeldama Eks sidä tegemist `tellamist ole `runsast ja üht toist müdistämist Kuu; mida `asja sa müdistad, ku rahul et õle, emä `ütleb `lapsele Lüg; Oleme `senni ajani müdistaned `einamal IisR; Lapsed müdistasid pöhuvirna pεεl Jäm; üks tuleb müdistes, seant suur müdin `lahti Khk; Rehepeksu massin akkas varakult müdistama Kaa; Akkab aga müdistama `jälle, `paergus on `kaugel (müristamisest) Pöi; mis sa kolistad siäl, ää müdistä Tõs; `keegi oĺli aidas müdistanud, rot́id vist Saa; [lastele:] mis te müdistate peal, vanad inimest ei saa raho Ris; küll müdistas `akna ja ukse taga Koe; lapsed müdistavad tuas VJg; `lammad müdissäväd ja juaksevad Kod; ta akkab müdistama kah - - äikest tuleb täna kuuma `järgi Äks; müdistab vasta ust, mis müdistamene se olgu Plt; kessi müdistap sääl väĺlän Trv; roti müdistävä ainte all Puh; es saaʔ inämb `maata, terve pereh nakaśs müdistämmä Plv

napp4 napp g napu V hrl pl pikk (rukki)õlg, kõrs napu˽`pańti kuppu Krl; võta tu̬u̬ kubu nappõ, vii `ku̬u̬pa ubinde pääle, muud́u `külmäse ubina välläʔ; napuʔ, mia `riihhega `peśti, nuid `pańti külle alaʔ `säńgü Har; ma hohe napuʔ vi̬i̬hn `puhtass, rai `kat́skiʔ, pańni `kuuma vett pääle ja jahu ja `su̬u̬la, siss eläjä˽`seieʔ Rõu; sõ̭ss tuĺl nii suuŕ söödä puuduss, et inemise˽söödi˽katustõ päält napu˽ka arʔ Vas

nohu nohu Vai Sa Rei Rid Mär Kse Juu JMd Tür Koe VMr VJg Sim Iis Trm Plt M Puh Nõo TMr Ote San Krl Rõu Lei, noho Käi Mar Kul Vig Var Tõs Khn Ris Juu Kod Äks Lai KJn Rõu Plv Vas Se nina limaskesta põletik ninast jooseb tatti, `kange nohu Khk; keedeti sibulat piima sees, siis kuum sibula piim pidi nohu ära `kaotama Mus; Esimeseks jähi nohuse ja pärast rippi, nüid on `pitkali `oetil Pöi; kui nena `sulgos, nena nohos, siis aevastad `paljo Käi; raudrohi - - noho ja köha `vasto Mar; jäi `kangesti nohusse Mär; kui oo noho, siis ninä loriseb piäs Tõs; Sügisese aaga akkab `kergest noho Khn; nohu tuleb sui õege `õlpsaste Vän; inime aevastab ja tat́t lödiseb taga, on nohol nagu obune Juu; nohu akkab teesele `külge koa JMd; nina on nohusse jäänd Trm; köhk nõnnagu `jõrkus ja ninä õli nohon; ninä läks nohoje eelä `õsta (õhtul) Kod; mul on nii `kange noho KJn; nagu inimesel sulg, nii om eläje nohun Trv; pääle külmetämist tulep alate nohu Puh; ma avvuta kuuma `vi̬i̬ga `jalgu, [kui] ihu ligedass lääb, siss lääb nohu ärä; nii `kange nohu om, nõ̭na tilgup nigu mahla kõjo jälle Nõo; lõhmusse koore ja `äelma ti̮i̮ om kühä ja nohu `vastu Ote; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; noho um `külge nakanuʔ Plv; `külmä olut `jõie, siss `saie nohu Lei || nalj naljaasi, köömes Ah, see asi oo mu kää nohu ää teha Kaa; See on ta käe nohu, käib paar `korda `rakturiga öle ja on `valmis Pöi Vrd nohi, nosu5, nuhu

noorutama noorut|ama Khk Nõo hajusalt V(-amma), -eme Trv; `nuorutamma Vai

1. kuumutades pehmendama kirves vaja tagasi noorute Trv; kui um kalg väit́s vai kirvõss, sõss noorutadass Rõu; kas olõt joʔ ravva ärʔ noorutanu Plv; Hoiat tulõh, a peräst `aigupiteh jaahuss, `tu̬u̬ga noorutat väidse arʔ Vas; pańd patta kuuma vi̬i̬̬ `sisse, ai `pehmess, noorut́ `tu̬u̬ga (puumaterjalist) Räp
2. uuendama, värskendama; vahetama töömees (pärm) noorutase üles, pannasse odra jahu `sisse Khk; Ku˽vili `naksi [magasiaidas] vanass minemä, noorutõdi `villä; mi Jaań lät́s `laata hobõst noorutamma Har; Mul taa lehm lät́s jo˽vanass, sõ̭s pidi är˽noorutama Rõu
3. ilustama `lapsukaised `tahtovad `nuoruta Vai; Las täl noorutada, kes tedägi muedu näeb ehk tähele paneb Nõo; Oĺl `hinde ka är˽noorutanuʔ, tunnõ õs inäp `äŕki Rõu

nõlg nõlg Kod, g nõle PJg Vän Tor Hää SJn, nõlõ Khn, nõlu Saa; nõĺg g nõle KJn M T, nõlõ V

1. nõletõbi nõlg oo üks obuste `aigus, obuse nina jooseb tatti PJg; nõlg on noorte obestel, akkab ninast mäda `väĺla `aama; nõlu `aŕstimises `võeti ikki kut́sirat́siku pesa Saa; obone põeb `nõlge KJn; obese `kangest nõlen, aave tatti `vällä Krk; nõĺg aab noortel obestel kurgu mädäneme mis `irmus Hel; `üitski nu̬u̬r obene ei jää ilma nõleta Ran; nõlega `paistuss lõõri sõĺm ärä Kam; obõnõ põdõ `nõlgõ Urv; hobõnõ aaśe sõ̭ss tat́ti `vällä ja köhi, ku nõĺg um Plv; `nõlgõ ruuhites kuuma kaaraga, `pantass pää kotiga päähä ja hoiõtass `lämmä Räp
2. tatt obõnõ aja `nõlgõ `vällä Krl; egä om põrhõld `nilbõ nigu nõĺg; sul ju̬u̬sk nõĺg `suuhvõ Har; ńägo kõiḱ kärnäh ja nõlõki väläh Se; kuju `nõlgõ ei saa sülätä Lei

nõretama nõret|ama Lüg LNg Kul Mär Kse Tõs PJg Tor Hää Saa Juu Kad VJg I Plt KJn Ran Nõo, -amma Jõh, -eme Hls Hel; nõrõt|ama Khn Võn Urv, -amma Urv Har Rõu Plv, -õmõ San, -õmmõ Krl Har; nõrretama Kul Vig Var Mih; nöre|tama Jäm Khk Vll, nore- Kuu Vai/-mma/

1. tilkadega kaetuna, tilkuvalt märg olema nii märg, et noretab Kuu; kui tüötegemine on palav - - siis nõretad kõhe Lüg; vahest on nenda `kange kaste moas, keik kohad nöretavad Vll; puud vett täis, üsna nõretab kõik Mär; `riided nõrretavad Vig; nägu akas igist nõretama Saa; ruki nõretab, viel ei või `lõikama akata VJg; reht nõretab, ei seda saa `peksa Iis; palava päävaga einamaal - - igist nõretad Lai; jooseb nii, et piä nõretab ots KJn; emä `iksõ ku nõrõti San; põsõ `õkva nõrõtasõʔ pisarist Urv; igi ju̬u̬sk ku˽nõrõtõss kuuma ilmagõ Krl; mul nõrõtasõ kõ̭iḱ kotusõʔ Har || sadama, piserdama nõretab kõik selle päävä `vihma Mär; ega `päivi nõrõtass taad `vihma Har
2. tilgendavalt täis olema puu noreta `marjust Vai; puu nii `õunu täis, üsna nõretab kohe Mär; oksad naa `marju täis, et üsna nõrretavad Mih; `sõstrabud seäl nõretavad Juu; ilos vili kasvab ku nõretab Kod; taa `uibu om ubinõid täüs nigu nõrõtass ennedä Har
Vrd nõrutama
3. punetama punab näust et nõretab Kad

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur