[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 58 artiklit

elu|jõuline 1. (eluks ja tegevuseks) võimeline; tugev [vili] märjäga on toores ja elu`jõulene Var; [imestades] elu`jõuline ja turb mies, täis suur ja suri ära JJn; `pantvoŕm kannatana `katsa`kümne kraadilist `kuuma `väĺlä, ja olna vi̬i̬l elu`jõuline Nõo Vrd elujõueline
2. jõukas si̬i̬ om elu `jõuline kiḱk om tal kõrran puha Krk
eri|omane erinev, iseäralik Küll sa oled üks eriomane, `milla juo `toised `heinä teid; Tääl oli niisugune eriomane `nauramise muod Kuu eri|omasest isemoodi Sie regi on `tehtud `ninda eriomasest Kuu eri|onnes omaette; oma õnne peal (hrl võrguga kalu püüdma) vanemad siis `ansid `neile (noortele laupäevaõhtul) `vergud merele `viiä - - sie oli soril `käümine, vai eri `onness vai; Kävin `paari `verguga eri`onnes `toiste `paadis; sie Jürg on siel kodu nii eri `onness Kuu; igal ühel [on paadis] ühe`paĺju `võrke, ja siis `keegi paneb ühe `võrgu `rohkemb oma eri `onnes Hlj eri|onnesse omaette; oma õnne peale (tegema) `Läksime `niitämä kohe eri`onnesse, ega siis `toistele `jalgu `huoli `jäädä; Mul on nie pola`värnigud, eks ma jään eri`onnesse Kuu eri|oudu eri`oudu g ‑tuma, p ‑dundu iseäralik (asi) Kuu eri|oudumane -`ouduma|ne g ‑se (eris)kummaline, iseäralik Üks eri`oudumane perekond. Mies `vannus `kuuma `kurja, `naine mitte vähemb; eri `oudumasi sanu on `ranna`kieles; Oh sa eri`oudumane küll! Kuu
hiina iina spor eP eL(h- V; hei- Se), ‑ä Vig Vil Trv; iinna Mar; iińa KJn; `iina spor R(h- Kuu) Hiinast pärit, Hiinaga seotud tie nüüd `kuuma `iina tied; `iina tie pakkid pisikesed, siis sedä puest `tuodi Lüg; `Iina`siidi `riide `eitleb vahest nigu punase, vahest `jälle nigu sinise `põhja`värvist IisR; `iina inimised (hiinlased) Vai; iina ebajumal Jäm; [meremehed tõid kingiks] Iina ommigumantlisi, õhukessi kut ämblikuvörgust kujutud Khk; sii toovad ikke sedä karbi teed. see iinna tee oo kallim Mar; `Iinä ti̬i̬d `oĺli alati küll käe Vil; siĺmä pään ku iina kuninga räeme karbi jälle Ran
ila ila R eP(h- Phl) M T Urv Plv, ilä Krl; ela Rid Mar, jõ- Khn
1. (veniv) sülg, kool pühü oma nenä ja suu ilast `puhtast ja `kuolast Lüg; suu on alande ilas; `nenda `taplevad, et ila `parsko `toise `silmile Vai; [joodik] Nõleb peale teiste inimeste `uksi kauda, mokk ilal peas; Suu äi pea änam ila; Kudas sa (laps) täna nii ilal oled; Kui lehma ila lüpsiku satub siis piim ‑ ‑ akkab venima Pöi; konna kudu oo nagu ila tükid; `veisse röögatis aab `palge. siis pannasse musta sõnni ila `peale Muh; annad `vaesele natuse `leiba ka — vetad ila suust ära Emm; vidas nii et ila käis lõuast `välja Rid; nao va väsind ärg suu ela täis Mar; `Juõnud mehel `tjõlkus jõla abõnõssõ Khn; rumalal koeral jooseb suu ila Saa; ära lase ilasi `juosta rinna `piale Kad; uńdi ilaga õli lammas koon Kod; vekesed lapsed ajavad ila suust `väĺla Lai; inimesel om süĺg, loomal ütelts ila Hls; sõss tulep ka ila ku uisk ärä om lehmä `panden Krk; latsel nakava `amba tulema, suu jooseb ila; riivi karask ku ta `saise kuuma ilmaga ja `kiägi `kat́ski muŕs, siss veniss ku ila Nõo; [piim] venip nigu ärjä äiss, nigu ila Kam; lehmä suust juusk illä Krl
2. (hrl võrdlustes) a. (aeglasest inimesest) Kaa Emm Rei spor L, Pil Plv Millas sehane midagid teeb? Venib kut ärjaila Emm; Venib ku ~ jusku ila Hää; venind nagu lehma ila Pil b. (õhukesest riidest, peenikesest lõngast jm) `Ketrab nigu ila, mis sie `vasta piab Jõh; ila`peenine löng. see igavene ila Khk; Emaste `riided oo niid nii õhuksed nagut va ila; Mu püksipõlved oo üsna ilaks kulund Kaa; ilapeenike löng; Sa kedrad söukest ila Pha; see oo muidu üks kööve ila (peenike köis) Muh; sie pruun [lõng] on nii ila, `liiga pienikene JJn; [lõng] piänikene juśku ila lastud Kod; Si lõng on ninda loiu keerug just ku‿ts ila Pst; sel villatsel langal ei ole `ki̬i̬rdu pääl, si̬i̬ venib nigu ila Nõo
3. liigesevõie `Liikme otsad `kuivasid ää, ila `joosis vahelt ää, liige jähi ükspuiseks Pöi; kui `leika sia ehk luama jalg `kat́ki sialt vahelt tuleb `väĺja ila VJg; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; egäl ühel końdil ja jalal on ila vahel Kod; ku `liikmest är murrat, sõss näet et ila tule `vällä soone si̬i̬st Krk
4. lima soolika ila Tor; [nälkjas] lähäb möödä moad, ila köis järel Juu; kala one ilane, jusku uśs libe, kala ila Kod
ilastama1 ilastama Kuu, spor eP(e- Mar; ‑ss- Kod), ‑eme Hls
1. ilane olema; ilaseks tegema `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide sen ärä Kuu; Pisikste lastele `pandi ila lapid kurgu `alla ‑ ‑ siis äi ilastand `riidid ää Pöi; meres [juues hobune] ikka ilastas koa Muh; See levatükk on ää ilastat Rei; Kui lapsel `ambad tulad, siis tä ilastab Han; lapsel nägu on ää ilastud Kos; uńt ilassas ja muris sia ärä Kod Vrd ilama1, ilatama, ilatsema1
2. fig a. (ilataoliselt) venima Aga kui pikalt taaŕ iki kuuma aage ää seisäb, hapneb ruttu ärä, akkab ilasteme Hls b. lohakalt tegema, rikkuma See töö oo ilastud, need mehed `olle ‑ ‑ koa katuse ää ilastan. ooletud Han; mis sa ilastad kui sa üht tüed õieti ei tie VJg; see põle kellegi töö tegemine, see mut́u ilastamine Trm
imahtuma1 imahtuma Se, ‑mma Räp; imähtümä Vas Se(‑mmä); ipf (ta) imähtü Rõu, jimahtu Lutpisut magusaks muutuma, imalduma a. (toidust) leevä kohõtust `pańti kuuma `vi̬i̬ga, siss imähtü ärʔ Rõu; sõss imahtuss õluʔ häste ku tal `laskõ hulk `aigo saistaʔ Räp; [pudrule] puestatass jahuʔ `sisse a˽piä lää ei `kiimä, üldäss et ‑ ‑ putr ar jimahtu Lut b. (teradest, köögiviljast) kesväʔ om ar imahtunuʔ; ku timä (kartul) ai varrõ `vällä, sõ̭ss tiä imähtüʔ arʔ; ritk vai kaaĺ är imähtü, läts mädänemmä Se
Vrd imahhama, imatuma, imauma, imähhütmä
imauma ima˛uma Urv(‑mma) Rõu Lei, ‑mmõ Krl; imahuma Kan Har(‑mma) Lut(‑hh‑); pr (ta) jimahhuss Lut; nud-part imavõnu San; imä˛üm(m)ä Plv; immä˛üm(m)ä, ‑öm(m)ä Räp; imäh(h)üm(m)ä Rõu Vas Se
1. pisut magusaks muutuma, imalduma a. (toidust) pudõr om imavõnu San; leib om imahuman; tan õi saaʔ jo leib imahudaʔ, ei olõ˽säänest läḿmint olõkit; õllõ miśs om ka ärʔ imahunuʔ, sõ̭ss tu̬u̬ om nii makuss ja hää Kan; Sinna˽karaśkiilõ `võeti valõti puhass ki̬i̬b vesi pääleʔ ja˽`laśti ima˛udaʔ Rõu; piimä pudõr ~ jüvä pandass imä˛ümmä Plv; kuuma `vi̬i̬ga `peeńkese leevä kohetuśs immä˛üss magusass; panõmõ `taare immä˛ömmä Räp b. (teradest, köögiviljast) vili om ärʔ ima˛unu selle ei saaʔ ääd `leibä Krl; kardokaʔ, kaaliʔ `pandass imähhümä; `Kartol om ärʔ imähünüʔ (kõlbmatuks muutunud, närtsinud) Vas; [kaal] är imähhüss, ni lätt mädänemmä Se
Vrd imahtuma1, imama
2. (seismisel) riknema a. (küpsemisel) tänkjaks jääma see leib ei olõ mitte häste küdsänü, see om ahun välläʔ imahunu Har; leib om ahjoh ärʔ immä˛önüʔ ei olõ toorõss ei kütse Räp; leib om är imähhünüʔ `ahjo Se b. ?kolkuma Õluʔ om vaadih ärʔ immä˛önüʔ Räp c. fig ta um arʔ imäh(h)ünnüʔ (laisaks jäänud) Vas
3. immitsema ima˛uss `ussõ, veži ima˛uss lättest Lei
immitus s < immitama paned kuuma `veega [jahud]. `äśti kõva ti̬i̬d siis selle immituse (magushapu leiva juure) Pil
jutt3 jutt g jutu eP(g juto Mar Kul; jütt g jütu, jüto Hi), eL(ütt; p d́uttu ~ juttu Lei); jutt(u) g judu Kuu VNg Vai, g juttu Lüg Jõh IisR Vai 1. a. kõnelus, vestlus, keskustelu Kui ma taaga jälle jutu peele juhtu, küll ma siis sest asjast ka juttu tee; Jutt jutuks, aga nönda ta on (öeld vestluse lõpetamiseks); Olga see meite oma jutuks, teistel pole taarist seda teada Kaa; See tuli kogemata jutu sihes ede Pöi; `tehke nüid üks jutu ots ülesse, ja akkame juttu `rääkma Mar; tää `oskab keerutada ja, kui te jutusse `saate Tõs; tuli jutt tantsust, et kissi `oskab `tańtsida Jür; pärast seda põle ma temaga jutus änam old KuuK; `uhke tüdruk oli, ei võtt igaühega juttugi (ei rääkinud igaühega) JJn; kae kos tat́tnõna, vai tükib suure-inimeste jutu seḱkä Ran; tull sa iĺlukõstõ, muedu Miina eśsutap me jutu ärä jälle Nõo; üits kõnelep ütest ja tõne tõsest, siss lätt tu jutt pikäle näil Rõn; noʔ sai jutu pääle nigu tsirk laulu pääle; ma kõnõla muidu külh tõsõ inemisega, ku tõnõ jutu pääle alustass, aga ma‿i `tihka esi juttu alustaʔ Har; näil om jutt pidamin Lei b. kõnelemine, rääkimine; kõneldav, öeldav; kõne juttu ajama (~ heietama, puhuma, rääkima, veeretama, vestma jne) kõnelema, rääkima, vestlema, jutlema alutab ja lõppetab üht juttu, ühest `asjast kui `tõisest, `räägib üht `ümmärgust juttu; piab kõhe juttud maha kui tuleb `sisse, perä ei `lausu sõnagi; see ei õle `täie mehe jutt, sie on `poisikese jutt, [öeld] kie `neskest `kerget juttu ajab Lüg; `Räägi juttu Juhanest ja põleta `piipu tubakast Jõh; Ajasime mehejuttu (asjalikku j.) `ilma `aśjadest IisR; pole küps jutt, sedissi täädmata sönu ajab Jäm; see o sool juba `tuntud jutt (tuttav, korduv ettekääne, vabandus); räägib kaksiti juttusid Khk; See oo su jutuks εε küll Kaa; Kus siis kukkus va Madis jüttu veeredama; See pole jütt äga midagid; Änam mette üks jütt (s.t kõnelus, vaidlemine tuleb lõpetada) Emm; ta keerutab `peale seda juttu, teist `viisi ja teist `viisi; `rääkis nii `laia juttu Mar; küll tema võis `ulla jutta `rääki Vän; vaĺlu juttu, seda ma kuulen küll Ris; muakiele jutt Hag; tüdrukud akkasid juttu puhuma JMd; küll tema lappas seda juttu, ei tuld `otsa ega tuld Kad; keśsi minu juttu jutuss piäb Kod; iast `oskab `riakida, jutt jookseb järjest; läks oma jutuga liiale, `riakis mis enam ei oleks `kõlband; pidi selle ära tegema ilma pikema jututa (s.t otsekohe, sedamaid) Lai; tule `puhka juttu kah Krk; `tuĺli jälle magusa jutuga, nakass liibitsemä Ran; ku jutu otsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul; ku jutu seen ette tuleb, küll ma siss `ütle; ah Oskari juttu nüid (põlastavalt); jutt piap põhja `pääle `saisma `jäämä, mitte laḱka minemä Nõo; mine oma jutuga `mõtsa, ei taha kullõlda Kam; Saajat alasi säänest kraśsi juttu, ega˽s sa `õigõl viiel ei mõistaki kõ̭nõldaʔ Urv; ka‿sa küüsse, kas timä lätt Võrulõ? – ei, tu̬u̬st iss olõ meil juttu; poisi˽`tõmpsi kõ̭iḱ `ü̬ü̬kene juttu Har; timä aja vahel peŕss `tarka juttu; sa `kullõ mu juttu, lasõ `vaesõ mehe hobõsõl ka joostaʔ Se c. kõneanne, ‑võime; jutukus; kõnelemisviis Jõudsa juttuga (luiskaja) Hlj; küll sellele on pailu juttu `antud Khk; `söukse `mältsas jutuga, jutt jääb `pehmeks, kut ta `purju jääb Vll; muhulased oo nõnna järsu jutuga Muh; Lühigese jütuga inimene Emm; niisuke va tüh́a jutuga inime Mär; laia jutuga, kes paĺlu lõhverdas Lai; ta on `irmus segäse jutuga KJn; tuim jutute inimene, temäl ei oole juttu Krk; `lahke mi̬i̬s, ladna jutuga Ran; `veitsi jutuga Nõo; mi˽`pernaanõ `omgina `pihme jutuga, nigu ei mõistaki kõvastõ kõnõldaʔ Har; `Kaimaŕ om jutulõ ka sääne siśsine Vas d. kõneaine sie kaks `pienart [kitkuda], no mine tie näväd `õhtast `vällä, siis `jääväd juttust maha Lüg; pole midagid uuemad juttu (s.t uudist) Khk; temal pole jüttu `ilmas medaged Emm; sellel ea `lahke suuauk, ta saab juttu kõigiga Mar; mugu lahverdab pääle, ei saa si jutt tal üitskõrd ka `otsa Ran; e. (sõnaühendites) muistamise jutt (mõistukõne) Lüg; jutul, ‑e [kellegagi] (ametlikus asjas) kõnelema(s) `käisin `erra juttul `mõisas Lüg; ma oli `taaga jütol Rei; õpetaja üts et minge `teise tuppa proua jutule Kos; akas soldatiga jutule; emä õli minu jutal (kõneles minuga) Kod; ega si̬i̬ miut jutul ei võtagi Krk; mia es saa `täämbä `tohtre jutule Nõo; kahrutantsutaja jät́t kahru `ussõ ja lät́s `tarrõ jutõlõ, et kas saa ü̬ü̬`maia Har; Annjäi arʔ jutalõ (s.t juttu ajama) Se|| fig juudi jutule minema `Oota ma liha juudi jutule (lähen käimlasse); Juut vöttis kohe jutule (kõht käis kiiresti läbi) Pöi| Juudiga on jutud `aetud id Pöi; juttu tegema [millestki] kõnelust alustama, rääkima; kõne alla võtma õles kudagi `muodi juttu tehend kui `vasta tuli. ei terestandki Lüg; tee siis vigadist ka juttu, εε unudag εε mette Khk; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; tei juttu mud́u, taht́s kõnelde, aga ärä es kõnele Hls; nemä ei tunneki miu, ei ti̬i̬ juttugi `miuga Nõo; teist juttu tegema kõneainet vahetama ku mea `musta juttu aa, siss aap temä `valget juttu `vastu, ti̬i̬p tõist juttu Krk; jutuks jääma kõnelemisega piirduma, mitte teoks tegema See asi `loages nõndasamma ää, jähi muidu jutuks jälle Pöi; jutuks (~jutus ~ jutu sees) olema, j. tulema, j. võtma kõne all olema, kõne alla võtma sie asi `trehvas juttust tulemaie, siis `ütlesin tämäle kõhe `vällä midä `arvasin Lüg; äi sõda põle mette meitel jutuks olnd Pöi; tuli jutuks mu elulugu, `kuulasid kahe mehe Ris; ei old jutus (ei olnud kõne all, ei räägitud) JJn; olgu jutuks `ainult Plt; ei massa jutuss võtta (ei ole väärt kõnelda) Puh; oĺl niisaa jutuss õnnõ Krl; tuu oĺl meil jutuh Vas; śjo oĺl meil jutu śeeh Se| kui siesuke asi jutule tuleb Iis; ei ole juttugi ei tule kõne allagi, pole üldse võimalik v mõeldav senest ei õle juttugi, et ka `eina`malle `mennä Lüg; `ilpsab peal külatänavit kada, tü̬ü̬tegemesest põle juttugi Mih; `mõt́sin, et nüid on se tume kana rebase `nahkas, siis põle munadega enam juttugi Ann; jalagaʔ üle tullaʔ om rassõ, hobõsõga enämb ei olõ juttugi Har
2. sag pl kuuldus, kuulu-, laimujutt, väljamõeldis; loba `kuklatagune jutt (rõvedat laadi jutt) Kuu; juo juttud `välläs inimiste suus, et ädägä läheb mehele; aga sie on akkand jutt (väljamõeldis) Lüg; see jälle muidu jutt, sedine tühi jutt, mis tösi pole Jäm; mis‿ep‿ole muidu sönade kasu (jutujätkuks) jutt; See jutt oo ilma ännata Khk; Ää kuulagid, see `joutut (liialdatud) jütt; Rei; kellavalamese ~ kellavaname jutt (tühi jutt, lobajutt); tühi jutt oo nago jänes, läheb kotto `väĺlä ja tuleb uuesti kujo tagasi `jälle Mar; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; tuulest `võetud jutt Hag; tühi jutt se kõpitseb südäme peäl nagu täi krae vahel Juu; ülejäänud jutt (ebasünnis, sobimatu jutt, kõne) Kod; lidra ladra jutt, mis naised külas aasid Lai; si̬i̬ ei ole `kuultav jutt paĺt, si̬i̬ om `tõelik jutt; si̬i̬ jutt olli ammu käimän Krk; terve külä om jutte täis; külä pääl jutt joba liigup, et sa olna jahu toonu; nu̬u̬ nu alvategijä om, nu̬u̬ säĺlätaka jutu Nõo; `larpamari jutt (lobajutt) Ote; tu̬u̬ `vargusõ jutt lät́s jo näide pääle Urv; Ilma nahaldaʔ jutt (tühi jutt) Vas; Kiröjaani jutt (nalja-, vigurijutt) Räp; d́uttõ kańnitsai (keelepeksja) Lei; kuule (nüüd) juttu pej no `kuula‿nd juttu midä tämä `räägib Lüg; kuule nüid juttu, egä se ike kõik tõsi põle, mes näd sedäsi `rääkväd Mar; kule kus jutt! Trv; kulle nüid temä juttu, temä jo võldsip Nõo| ot́si noʔ `säärtse juttu, mis ta noʔ õigõ kõnõlass Har; ümbernurga j. (vihje) Ah, selle jutt on alati nisuke `ümber`nurga IisR; Juula ajas seikest ümbernurga juttu Kaa; ümberpea j. (segane mitteusutav kõne, luiskelugu) terve inimene aab `söukest `ümberpεε juttu Khk; Poiss aes tüdrugale ümberpεε jüttu Emm
3. (jutustatud, kirjutatud) lugu; jutustus, pajatus; muinasjutt, muistend `Ennemb `aestujell `aeti `aeva videligu ajal `lastele vana `viisi juttu Kuu; Sääl õli neil ea lõbos siis omavahel `laulo `kõõrotatta na juttosi `rääkidä Lüg; on see tösigid mis ta `rääkis, see teeb omast pεεst jutu `valmis Jäm; Mihed aest jähimihe jüttu Emm; ta `rääkis vanu jutta Rid; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; see oli vana `rahva jutt, muud `ühti Aud; jüripäva lauba `õhtu tulest räägiti jälle teist juttu Ris; esimene ja teene katkuaeg vana juttude järele HMd; akkas vana`viisi juttusi puhuma Kos; vanavisi jutud ja mõistatamised, nied olid `enne `jõulud Kad; vanamuesed jutud; juśko vanapõlve jutt õli si̬i̬ näil, nõnna kõnelesid puugiss Kod; mõni ale jutt, siis nuteti juures kui `loet́i Lai; nee aive vana `muistsid jutte Hls; miu emä ai seatsit vana jutte; oma tett jutt, oma lõim ja oma koe Krk; kige `rohkemp olli vana`rahva jutt periss `oŕjusest, kuiss `mõisa om piinanuve neid Hel; tu̬u̬ mi̬i̬s ti̬i̬s vana˛aja jutte kah Puh; `tüt́riku kedränu, `pernane sääl man ja kõnelnu vana˛`aatsit jutte, et siss `tüt́riku ei jää magama Nõo; kae kona tu̬u̬ vannuinemiste jutt nüüd kätte om tullu, `autu om jo ilma obõsõda `vankri; ku‿ma `väike olli, siss vana˛emä ai vana˛`aotsit jutte Ote; ma aa `sulle vana˛aja jutte Rõn; ma `loie ka vanast vana˛ao juttõ; vanaimä `naksi lat́silõ juttu kõnõlamma Har; vana-`aodsõʔ jutuʔ Plv; ammunõ ~ muśtinõ jutt Se; (e n n e)m u i s t n e j u t t muinasjutt, muistend `muindane jutt Kuu; sie on enne`muistene juttu VNg; sie mies räägib pali enne`muistasi juttusid Jõh; enne`muistene jutt, `muindesed jutud Jäm; `muistine jutt Muh; see põle muine jutt LNg; `muistsed jutud, mes `enni vanal aal olnd oo Mar; `riäkis vana muinist juttu Khn; lapsed a˛eavad ike enne`muistsed juttu peale Tor; tema ika `oskab luuletada niisukesi vana ennemuiste juttusi Hag; `enne `üiti `ennemuśtsed jutud Juu; `enne`muistne jutt või vana `muadi jutt VJg; kõneĺ üte ennemuśtetse jutu Trv; mis `puhkad vanat ennemuiste juttu Hls; üit́s vanamees aanu ennemuistsit jutte vanapaganatest Krk; latse ike tahava ennemustetsit jutte kullelda Puh; mõni mõist küll iludsõ muśtitsit juttõ kõnõldõ San; tu̬u̬ oĺli ennemustisinõ jutt, mia ma kuuli Har; Liiso tiid ka muśtitsiid jutta Vas; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl, et üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se|| Kui kaks tükki juttu ajavad, siis kolmas vaatku koera sava alla (öeld sellele, kes teiste jutu vahele räägib) Hlj; Jutt läks Riost `Rääsä (s.t kaldus teemast kõrvale) Lüg; ennem reagitse ikka `kuultud juttu kut `nähtud `asja Muh; se jutt on palava pudru pääl puhata (tühjast, mittearvestatavast jutust) Hää; Tühi jutt, et papa surnud. Kus papa nahk on Amb; Salähed oma jutuga üle talise tee (öeld sobimatult kõnelejale) Pil; Juttu raiskame (valetama) Hls; Tu jutt om nigu penipersede puhkmine Nõo| (jutukast inimesest) Libeja `leuaga, jutt `juokseb `ningagu `vändäga `aetaks `ümber Kuu; jutt läks nagu malgaga Vig; Jutt Vän Ris jookseb kui | jõgi ~ veskikolust Pil; jutt joosep ku `tatra `veśki jahvap Krk; jutt jooseb nigu | `ernit valetass anumadõ ~ `ernit suust ~ vorin Nõo; jutt ju̬u̬sk nigu | vabrik ~ varrin Rõn~ jõgi Ote~ pudrupada ~ savihaua vesi Har~ vesi`veski ~ ujaveski Rõu; Jutt Ris veereb kui värten Pil; Tuleb juttu ku hobuse saba alt Kõp; ta aa sedä juttu ku siga lü̬ü̬ luttu Krk; Mõnel poisil kavval jutt juusk ku mesi Hel; kes lõbeda `lõugega om, t‿om `kärmä sõnaga. jutt joosep nigu vändäga `aetass `ümbre Puh| (pej ebaasjalikust, tühisest jutust) (Tema) jutt ja (~ või) kukkesitt IisR Mär VJg Hää~ koera peer ~ kuuma kivi pääl tilk vett ~ sea sitt (ja sibulas) Vän~ sia sitt Ran~ sõedusoe sitt Nõo~ uppunu soe sitt Urv; Sinu juttu Kuu ehk koera sitta Amb; Tema jutt nüüd, just kui hobune situb vette Vil; jutt ja (~ jutul) jalad all (ebausutav, alusetu, mõttetu jutt) Eks ole jutul jalad all ja sandikotil silmad peas Mär; jutt ja jalad all Lai; Jutul põle `jalgu all Vig Han; | (lobisemisest, ebaasjalikust jutust) Jutul ei ole juurt ega sõnal sõlme Trv; ei ole jutul jäkku egä sõnal `sõlme, muud ku `lärtäss pähle Krk; Jutt Vasom välän lõimest ja koest | tol jutul om sõĺm pääl (st jutt on lõpetatud) Plv| Parem juttu kanda kut juttu teha Krj; kuda `juua `antakse, nõnda juttu räägitakse Kad; paĺlu juttu ei täüdä kõttu Urv; Jutt ei ti̬i̬ tü̬ü̬d (suur jutumees ei ole töömees) Räp| Jutt ei rikku luud, naer ei rikku `nahka Lüg; tühi jütt äi veta tükki ja nali äi veta `nahka Emm; tühi jutt tükki ei võta ega `naermene `nahka ei riku Juu| jutt (tuleb ~ tõuseb) jutult (~ jutust) jutt tulab jutust, köne könest Jäm; jütt tuleb jütu `pääle Emm; jütt jütuld ja söna sönald Rei; jutt tõuseb jutust ja kõne tõuseb kõnest Mar; jutt tuleb jutust, kõne `kõnnest Puh; jutt jutust, sõ̭na sõ̭nast Se|| fig jumala juttu Pst Krk~ jutuh Räp Se– härdalt, jumalakeeli [paluma] mea pallesi tat jumale juttu, ess anna‿ss anna Krk; Mä pallõ sinno jumala jutuh Räp Vrd jutus Vt juttama2, juttuma, jutustama, jututama
4. keel ma vene üttü ka mõista; leivijuttu ~ -d́uttu; Alamõiža vallan nuorõʔ väidü `paatava, nuorõ `paatava läti˛üt (~ lätüüt) Lei
jõrkma `jõrkma, (ta) jõrgub deskr ?mürtsuma, paukuma meś‿si jõrgub et `niiskesed mürgud käeväd; uks `kińni nõnna ku jõrgub; püśsirohi akanud `jõrkma, siis lagunud ahi ärä; kuuma kivi piäle lahe vett, siis jõrgub ja mürgub; [pada] nõnna ki̬i̬b ku jõrgub; köhib nõnna‿gu jõrgub Kod
järel järel spor R, Khk Vll Muh Emm L K I Krk Puh Nõork I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes jne `kuera `kutsikas on `kange järel `käimä Lüg; rattad jugavad nõnna järel et Muh; otsi `peale järel, kus pool ta (mees) on Rei; ikke vahid oo tääl (vangil) järel Mar; ilp ees ja talokas järel Mär; igas `kohta vädas mind järel Mih; Mart jõngib emal järel Han; umikad järel [laeval] Ris; siis nägi nõelale järel `panna `niiti Amb; iga üks läks oma `eega edasi, `parma rida oli järel Ann; viab teist `puusa järel Koe; `vieti sõńnikut, siis `pańdi paar naist `jälle järel lahutama Rak; üksvahe käis riśtinimi ees ja perekonnanimi järel MMg; koer akkas järel `litsuma säiatsile Pil; suured puu lusikad oĺd ja pikad varred järel Kõp b. (välj järgnevust) kui on `kuivand viht, pane `kuuma vette‿s on kohe `kollane vesi järel VNg; siis ku lei, siis iga kõrd veri õli järel Jõh; Kui aga vεhegid midagid aa, kukkuvad [tüdrukud] üks ees teised järel kikitsema Emm; kui kivi märjaks lähäb siis on vihm järel ka PJg; niikui si kähväkäs käis, `oĺli ka müristämene järel KJn; `niitjad läksid üks i̬i̬s, tene järel kõik ühetese `poole Kõp
2. (ajaliselt) taga, mahajäänud kell on järel Kuu; aŕst `ütles, et tema on viis `aastad teistest järel VMr
3. alles, säilinud; elus kui luud on ära kulund, siis on paljas tüng viel järel Jõe; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama; `rõuge armid o järel Muh; tohi mette suppi järel jätta Käi; maja on ära põlend, ahjo vaŕss on järel Kul; loomi rasvad sulatakse ära, kõrnad või närud on need, mis järel jäävad Hää; tõnispää siis piab pool looma `toitu järel olema Ris; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; seal põle muud järel jäänd – kivivared ja rusud Plt
4. (ühendverbide komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küsüme sen `leske `naise kääst järel, kas tämä `andab `selle koha ärä Kuu; kes sind sial järel torgutab Phl; ma taha järel küsta Kse; `kulle järel Saa; järel `proomima Plt b. (välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) peaks ta ometi sadamese järel `jätma Käi; tuul on järel Rei; `Kärda minek jεεb kohe ~ järel Phl; jähi järel, ei tule `vihma Rid; pidi korra järel `jätma (jätma minemata) Lih c. (välj jäljendamist, järgimist, nõustumist jne) Poiss alpis teisi järel Emm; laps akkab järel tegema Kse; ma `kiitsin seda nõu järel Hää; ta kordab mu sönu järel Ris d. (välj nõrgenemist, lõdvakslaskmist, möönduste tegemist jne) `anna sield [nööri, köit jne] järel Kuu; loomadel on `iirid, kui need saab pigistud, siis need `anvad järel; ta süda oli järel ann; ku lähäb `tööle, ega sialt (sõjaväkke minekust) järel saa Ris II. postp (genitiiviga) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes jne va koer käib mo järel, saa mette `sammu `astuda Emm; tema järel piab alati koristama Rei; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel, kui vähegi vikat oli Rid; `Saada `väätse loha obuse järel Han; `oidja see nagu karjane käib nende [laste] järel Pee|| fig Sa oled `jüsgü loll kohe sen `poissi järel `juoksemas Kuu; midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg Vrd järes b. (välj teat järjestust, järgnevust) jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; uńdi kari läks riidu, nagu lattorni tulega oleks `keegi läind üksteese järel Ann; tõene tõese järel lähväd, nagu kured Kod 2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) taal oli seitse last, kõik riborada üksteise järel LNg; pühad on üks teise järel Trm|| (välj korduvust) Eitliku ilmaga pagi tuleb pagi järel Emm; `Aet́i `laaram `laarami järel seda va oma`koetut (viina); Üks raap teise `pääle, õnnetus õnnetuse järel Hää b. hiljem, pärast ilm pehmeneb pakase järel kohe Kuu; `tuhkapäiv oli kohe `vastla`pääva järel VNg; kirskala tuleb kõhe jäie (jääde) järel Lüg; see ja see naine on lapse järel `kaplis (pärast lapsesündi esimest korda kirikus) Rei; sõjade järel tulevad katkud, `aigused ja tõbed Kse; vihmakaśs karjob, siis selle järel tuleb `vihma Mih; sauna järel õlut põle `ültse ia Ris; sõja järel ei oln riiet võtta HMd; `äästamise järel ja küńni järel käisime ärjabete `põldude peal kiba `korjamas Rap; piĺl ikke pika ilu järel Tür 3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `Mendi peräst `jälle `kumbasime järel `kursi pedäjes edesi Kuu; `rasva ja `suola ja `siebikivi, sie piab `kaalu järel panema VNg; tie oma nägemise järel Lüg; igä üks otta oma `märgi järel `merrad üles Vai; sene aro järel on nii ja nii `paljo töötegijaid taris Emm; need [talunimed] on mehe nime järel `saadud Noa; Ei `keegi saa immu järel elada Han; `Akna`laasi lõigataks otse seńti`meetre järel `väĺla Hää; `praegu ei saja küll minu silmade järel HMd; kalasi peal kujuti, korra järel kujuti Kei; kui ma oma vanuduse järel akkan `arvama Kos; nied kaks miest olid minu mälestuse järel alles viel HJn; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; kuulu järel piab sie koha ää `müima JMd; kuude järel (kas noorel või vanal kuul) jah ikke piab leigatama [puid] Ann; vana [kalendri] järel neĺlateist`kümnemal mail Tür; vanal aal `üüt́i `lehma värvi järel VMr; loed `paasmid, siis on `asvli järel `tiada, mitu küinart tuleb [kangast käärida] Lai b. sobiv, kohane, vastav see tanu o pea järel `tehtud Muh; saabas on jala järel Rei; terne põle mo `tahtmese järel `ühti Vig; sii on siĺmakas [võrk], `sõuke paras räime nina järel Hää|| käsi ei `paindund kirja järel sugugi, siis tegin varese `jäĺga Ann; ei minu kiel selle järel `paendu (ei saa välja öelda) Koe
4. ära tooma(s) sind on ka paras surma järele `saata (öeldi aeglasele inimesele), et kes kaua surma järel käis, siis oli `aega veel elada Lai
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Üĺgasi mõisa järel on sie nukk Jõe; egä siss need kõik ühö mõisa järel ei ole Mar; te ajate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; `Leetse küla järel olime HMd; kõrts on teeśe `mõisa järel KJn
6. järele a. (välj suhtumist kellessegi, millessegi) ta oli justkui imeja laps mu järel Muh; mis immu sul senne järel on Emm; küll sa oled koa kommide järel maias Ris; ma ei ole nende (porgandite) järel, ei ma tänavu `teindgi Ann; lehm jäi `ammuma mu järel [kui ära tulin] Pee b. nemad on kodunt ära. nende järel ei `maksa `uatada Hlj; `valvab `toise järel VNg; `aidnik `oatab aa järel Muh; küll see (mees) aga naiste järel lipitseb Mar; ma ole iga päe õpetaja järel küsinu, tend põle aga viil tulnu; ma `vaata ju sii laste järel Hää c. (lõhnast) `aises viina järel Rei Vrd jären, järges, järgi1
jüvä jüvä Võn V(üvä Krl Harh‑üv́äd́üvä Lei); üva (üvä) Jõe VNg Vai Jäm Ans Khk Käi Rid Mär Pär Vän Tor ? MMg Pil Võn Kam Ote Rõn San/ h-/; öva Hi; üba Emm Noa LNg(übä) Rid Mar/g üä/ Lih Kul Kir Ris Pil; n, g öa (öä, üä) Kuu/üä/ Phl Mih Vig Tõs Aud, üa Khk Mus Muh Käi Rid PJg I. viljatera, vili; teradest valmistatud toit; rokk 1. a. teravilja seeme, (vilja)tera üvät karisot `maahha Vai; ruki küpse, üad ühna kõvad; pime kana `leidis koa üa Muh; uppe üba; `erne üba Rid; rukil juba üäd sees. nüid nooremäd `ütleväd et ruki teräd Mar; looma tahtva üvvä kah Ote; rügä um joba jüvän Rõu b. (tera) tuum rot́t lõssetas terä ärä, üvä sü̬ü̬b ärä, siss jäävä lõsta `järgi Ote; noʔ nakas terä kasumadõ, üvä om jo sisen Har; `Pähkne umma hääʔ küll – jüvvä täüś Rõu; rüä teräl üvä jo seeh Se; `pähmel um ilma makuss jüvä Lut 2. tera, viljaollus `kapstit keedeti ilma `suurmideda kah, kutsuti ilma üvätä `kapsta Ote; ilma üvätä puder `oĺli `kartuli puder Rõn; Meil t́sia˽söövä˽puhast jüvvä, selle niä omma˽ni rammun Urv; vanast es anna˽`keśki `tsiale jüvä`kraami Plv; taal hobõsõl om üvä läbi ḱaunuʔ (on hästi toidetud), `peĺgä‿i tüüd Se
3. jahurokk a. leivakõrvane, jook hapendatud (rukki)kördist, veest (ja piimast) rüä jahust tet́ti üvä. mõhen ta läits `apnema, siss `pańti `piimä `pääle ku ta külmäss `saistu Kam; rabandleib ja jüvä oĺl teol üten Urv; vanast oĺl piimä iist jüvä Plv; jüvä tetti rüä jahust kuuma vi̬i̬ `sisse ja sõ̭ss `panti hapu `piimä mano ja `võeti haina mano üteh, tarvitedi söögiss ja ku vette `panti sis `ju̬u̬di; teol `käüdi üväga Räp b. rokk (loomatoiduna) `vaśkillõ klopitass rüä jüvvä Urv; ańd tseolõ jüvvä Vas
4. jahujoogi pära, põhjapaks Jahujoogi vai söögile saistus üvä põhjaʔ Võn; taar päält `seĺge, üvä `põhja vajonu Kam; [õlle tegemisel] last läbi `rõiva arʔ, tu üvä jääss `rõiva pääle, a li̬i̬ḿ lätt läbi Se
5. toit; kerge eine, oode, paluke, linnupete ma võti kolm suutäit `üvvä ärä, siss ei petä mu `lõoke ega kägu Kam; kuiss sa iks läät ilma jüväldä majast `vällä, ilma et olõsiʔ jüvvä `maitsnuʔ Kan; `täämbä es saaʔ vi̬i̬l üvä kibõnat `suuhtõ, midäge ei olõ söönüʔ Räp; otsani üväldä vi̬i̬l olõ (söömata); läkiʔ `võtkõ `veit́kese üvvä Se; kolʔ `päivä `maanu bez d́üvädä Lei II. Muid tähendusi
1. midagi väga väikest; tera, raas, kübe `lamba sita üba Emm; sii o paĺlo üväsid Mar; kaks üba püus, mul mustikad püus Ris
2. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, mitte midagi, mitte raasugi, põrmugi, üldse mitte mitte jumale üvä ei ole suus käind VNg; Ma pole täna veel öva amba alla saandki Käi; Pole sii änam öva röömigid Rei; anna aiʔ `sullõ jüvvägi (mitte midagi); kolm nädälit inne `surma es võta timä jüvä `tolmu `suuhhõ Vas; saa as üvvä `hamba ala Se; t́äl olõ‿i·ʔ kodoma sieh küt́sü jüvvä; küdsü jüvvä olõ õi kodoh majah Lut
3. terav ots, teravik a. (oherdi, vindla) lõiketera uherdi üva Jõe; puuril on leigu üva, pisigeine vahe ots Jäm; vanast olid `üäga uherdid Vig; see, mis kuĺbi `moodi oherdi ots oo, oo oherdi üva Tor b. hanguharu ots vigla üa VJg c. kisk ahingul, õngel vms ahinga üvad; käksi üvad Jäm; `öngedel on ka üvad Khk; pine pulga üa; `üaga tömmetse pine läbi selise; porga üa; `ülge rava üa. üad `keeravad ikka änam `ülge `sisse; `pootsaki üa Mus; unna õŋŋed o jämemad ja jämemad üad koa Muh
Vrd iva
kaduma1 kaduma R(‑o- Vai; ‑ie Lüg eP) (‑o- Käi Ris) Trv T, ‑e M San, `kaoma Puh Nõo Võn V(kado- Plv Räp Se); (ma) kao(n) Lüg Jõh Vai Muh L K eLe, kau(n) Kuu Jõh IisR S(kao- Vll Jaa Rei, kou- Ans) Kse Var PJg HJn Amb Ann Kad Rak VJg Iis, kaju- (kajo‑) Vig Kir PJg, kadun R I Lai; ipf (ta) kadi Mus SaId Rid Han Khn Kod, katte Hls Hel T, ‑õ V, kat́te Trv Hls Krk(kat́t, katti)
1. kaotsi minema või jääma a.`naaramas `käivad, kui `võrgud kadoned Jõh; äga see nööl pole, et see nii `kergesti kaub Khk; vaest oo `kendad kadond, ei leiä üles Mar; üks `riidekimp kaos mul ää, ei tea kus jähi Ris; aisad (asjad) kaduvad vastalt laste käest ää Juu; lähäb külasse, `sinna ta jääb ja kaub Amb; old kolm uost juba mitu `päeva kadund VMr; sulbatas vette ja tiä‿p kohe ärä kadi Kod; lõnga ots kadus kääst Plt; laka pulk kat́te ärä, `vanker laḱki ütest `valla Hls; ku‿ta `jäässigi kadunuss las ta jäiä pähle; `perse võti är kadunu (kõht lahti) Krk; mul `olli ää nõgel, `õkva `sõrmi vahelt katte ärä Puh; kana `tunse ärä et muna om ärä kadunuva, enämb sinnä `pessä es mune Nõo; sõ̭a `aigu lät́sivä kellä kadoma Võn; mul om varrass vällä˽`kaonuʔ; inemisil `kaobõv ega `ü̬ü̬si kannu Har; ma‿i˽tiiäʔ kunass tu̬u̬ kot́t är˽kattõ `villugaʔ Plv; är˽kattõ tu̬u̬ raha ni `jäigi `kaonuss Vas; käest är kaoss, raha vai ‑ ‑ tulõ õs üless, ar kattõ Se|| (teadmata kadunust) see mees jähi sõnna tükkis kadunuks Muh; mi̬i̬s jäe kaduma igäväss (igavesti) Kod; temä jäi kadunusse Vil; poig om sest päeväst kadumen Krk; karlane poig kattõ sõtta ärä Kam; lät́s ar sõtta ni tuust saaniʔ `jäigi kadonust Se|| eksima Ma pidi metse ää kadume pole teed üles leidend; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma Khk; Ma kadusi eile metsas ooste otsimisel äkist nönda ää, mette udutuhka es saa aru, kus sa oled Kaa|| peitust mängima akame kaduma Khk; si̬i̬ om kadumine si̬i̬ mäng, akkam kadume Krk b. (võrdlustes) Kadus `nindagu kits `piesastesse Kuu; Kadus ära kui ärja uik Hlj; kadus kui tina `tuhka, ei tule `kustki lagedalle Lüg; `Võlga võttab, siis kaub nigu `putruõhk Jõh; kadusid kut vana kuu `taevast Mus; Kadus kut kivi kerisele Pha; See mees kadus siit kut kerves `kause Pöi; Kaub kut kaste Emm; Kaob kui kuumale kerisele Rei; Kaub nagu vesi kuuma kibi peale; Kaub nagu vilu Han; Kadus ku karu `perse maasikas Hää; kadus kui tuhk tuule kää Ris; se kadus nii ruttu ära nagu udu ja unenägu Juu; Kadus nagu pull vee pinnal VMr; kadus nigu kerisele Plt; kadus siit kui õhk KJn; Kaob nagu vesi sõglast Trv; katti ku maa ala vajonu; kadunu ku vits ~ kivi `vette; kadunu nõnda‿t luud ega pääd ei ole nännu `kennigi; si̬i̬ katti är nindagu udsu kunagi Krk; raha ei saesa mitte üits põrm, si̬i̬ lähäp käest nigu vesi kaob ärä Nõo; Kattõ niguʔ sitt `tõpra ihost Vas; Naańõ oĺl nigu tina `tuhka `kaono; Kattõ ku hunniluu; Kattõ nii et handa ka es näe Räp; Kaoss kuʔ kuu taivahe Se
2. nägemisulatusest välja jääma või minema lihab nii `kaugele, et koub silmist ärä Ans; kui päe kadus, siss said `õhtale Vig; oo ta silmist kadund, siis meelest koa kadund Kse; obo kadus põõsastõssõ ää Khn; `enne `suoja kevaded ei tule kui sõel eha `valguse `sisse ää kaub HJn; kaub siĺmist, kaub südamest VJg; aga nigu kikass `kiŕgnu `mõisan nii ollu kadunu kõ̭ik Ran; nigu ta läits, nii katte pimmete ärä ja mia enämb tedä es näe Puh; majase ja puu, kõik katte lume `alla Kam; tu̬u̬ vaim saisa õs `kaugu, mul silmäʔ veerähtüʔ, nii `kattõ arʔ Vas || (vanast, kahanevast kuust) kuude vaheaeg, kui veel uut kuud põle nähä, vana kadun Tõs; pääv akava kuu `külge `paisma, siis kaduva Kod; nu̬u̬r kuu kasvass, vana kuu kaoss; kui kaduje kuu, siss olevet ää `arsti; iki raiuti kadujal kuul, et mite võrsit ess aa Krk; kui vanakuu ärä kaob, siss om kuu vahepäiv Nõo; kuu kaoss `väikost Se
3. lahkuma a. (kiiresti) ära minema, kadu minu `silma iest Lüg; äga pühabä kaub kodund εε Khk; Kaduge kõik `eemale Pöi; nad kadusid meie ulgast `järsku ära Mär; Mehed `aurasid ää, ei üteln, kus kadusid Han; naised `kauvad ka töö juurest ää Ann; vanami̬i̬s kadonud kui tuul; küńd puar vagu ja kadi Kod; kao ää jo, mis sa veel `aega viidad Plt; enne kui päiv `tõssi, ollin mia kotust kadunu; nu̬u̬ `maokese `valget ei kannatanava, nigu rõevass pääld ärä `võetana, nii kadunava kõ̭ik ihu `sisse Ran; nigu ta miu `varju näi, nii `oĺli kadunu Nõo; kadus ärä maja `taade Kam; `tü̬ü̬lise om nurmest ära kadunu, nemä om söömän Rõn; kae, et kaot mu˽siĺmist Har; [susi] oĺl hürähtänüʔ: sõ̭ss tulõ siist `kaoda˽nigu hüdsü Rõu b. laiali minema, hajuma (pilvedest) `pilved kadovad `vällä ja ei tulegi `vihma Vai; kui pili akab kaduma, siis akab selgitama Khk; eilä sääś sääś, katti ärä puha, ess tule kedägi `vihma Krk; ähväŕd küll sadame tulla, aga nüid kaob piĺv ärä Hel; ilm klaarib, pilve `kaova ärä Ran; pilveʔ `kaosõʔ, ilm selehhüss Lut 4. olemast lakkama a. otsa saama, lõppema; hääbuma tämä `leivä `kannikas kadub `vällä; on kadund, enämb ei tule `miele Lüg; `nenda `suutumast kadoned inimesed `vällä (sõja ja katku järel) Jõh; Ridaküla, sie kohe kados `vällä Vai; ise enesest nägemine kadus εε, pole valu ega midad Khk; pöldkanad on siit ää kadund Mus; Uiestaastast kadune viin meite poest tükkis ää Kaa; kaks jõe aru kadid ää, jähid kuivaks jälle Pöi; see piibu pigi joobutas mind naa `kangest ää, et valu ää kadus; see oo meelest naa kadun et Muh; nii `palju äi jooks ma elu`ilmasked mette, et muistus εε kaub Käi; tää raho oo ühnä kadond Mar; parm kajub jaanipäst ää, sääsk oo `mihklepääni Vig; vata merest kadovad kalad ära, sellepärast neid `kiilisi põle nii paelo Lih; kätega `lautasime sõnnikud, küined olid kadun pealt Han; kõlu kasub ja kasub, nägimene kaub ja kaub Hää; siin oli kord kolmkümmend `suitsu, nüid on muist ää kadun; see rootsi keel kaos tal ära Ris; tervis kaob viletsamaks HMd; uńdid kadusid ää, ei tea kuhu nad saivad Kos; mitu kord `mõtlen `ühte sõna `rääkida aga se sõna kaub mu kääst ää Ann; ega nuor inimene usu kuda vanainimese jõud ära kaub Kad; vana kuu siden savitata ahaju, siis kaduma lut́ikad ja prussakad Kod; metsäd kaduvad ärä, ei sua `tohtu MMg; sarlasid veel on kuulda, aga `rõuge `aigus see on kadund Plt; ku mul kuukirjä ärä kative, sõ̭ss ma akasi paksuss mineme Krk; kui lehmä `kinne `jääse, siss kaoss piim ärä Hel; ei ole jõud meil omast käest, si kaop pia ärä; ei ole midägina enämb meelen, kõik `kaova ärä Ran; kels ei kao`enne kui lämmit `vihma tulep Puh; ku paese `ju̬u̬skma nakap ja mädä `väĺlä tulep, siss kaob valu ärä; `rasva pane suur tüḱk, kaop ku vette, aga õli om `jaksa; üitsaenuke ammass om vil suun, muidu om kõ̭ik kadunuva Nõo; ei ole vi̬i̬l ärä kadunu õdagune eha Kam; mis `iĺdass tetä jäivä, nu̬u̬ ommava ära kadunuva, nu̬u̬ viĺla Ote; ku lämmi om, siss nakass iäkolu kah sulama ja kaoss äräki; hambaʔ omma˽kõ̭iḱ suust vällä˽`kaonuʔ Har; vesi om kraavist ar˽`kaonuʔ, iäkõrrõtuss om `perrä jäänüʔ Vas; rügä‿m `kaonuʔ, seeme‿m `kaonu põllu pält [külmakahjustus]; meelest om `kaonuʔ (uĺliss om `lännü) Se b. käibelt kõrvale jääma, aeguma küll ne mued kadovad kaik `vällä Vai; vardad kadid juba siis ää kui mo isa veel elas Kaa; Nüid on kodune lõŋŋa kedramine kadund. Pöi; nüid on arjustid juba kadond, nüid on `umpsed rangid Käi; kui noodad kadusid ää tulid mõrrad Mar; need vanad sõnad kaduvad ää päris Han; piä pärjäd on nüid kadund KJn; ütevahe kõrdsid katteva ärä Ran; nüid om kahetamine ärä kadunu Kam; vanast eiśs kedräti kõ̭ik, nüüd omma˽vaist vokiki är˽`kaonu c. (tõbedest, hädadest) körvedised kaduvad ise vähemaks ää `jälle (arstimata) Khk; soolaga `õeruda ja `ahju vesata, siss soola `tüikad kaduda ää Vig; nagu ned `vistrikud on, need on õige alva kadumesega, need ei taha ära kaduda Tür; `maaline sammaspoolik om ratta `kaupa, `maaliste eintege kaoss ärä Krk; aga pikäpääle katte tu̬u̬ `paistuss ärä Ran; tsial om `atla lõvvaperän. õõrutass kuuma kiviga ja kablaga, siss kaova ärä Kam; keedete makõt `rasva ja siäte moromuna `tolmo `sisse, võiete `paisõ `pääle ja jõõh́e kattõva ärʔ Räp d. surema kaduvad ne vanemad inimesed ää siit Mus; Vana eit oli ää kadumas Pöi; ta nääb vist kadumist, ega ta mud́u sedasi tee Mär; mehed kõik kaduvad `enne ää, ikka lesed naesed [jäävad järele] Khn; ma nägin unen et peremi̬i̬s sureb ärä, piä kadub ärä; minä õlen kaduja. vai minu enäm kava one Kod; temä akkass är kadume, õige är lõpenu tõine Krk; ku joba inimesel jõud kaob, siss kaob esi ka piä ärä Nõo; mat́ime vele ja vanemba, kõ̭iḱ oma˽kadonu Võn; kõ̭iḱ `kaosõ maa päält olgu nu̬u̬ŕ vai vana Har; mu esä ja imä umma ammu˽jo˽`kaonuʔ, ńapoḱi jo mulla all `pehmess lännü Plv kadunu(d) 1. surnud; surnu minu kadund emä Kuu; `Antonil kadunel õli `ammu küür `selgä tuld Lüg; Isa kadune vedas omale maa·`ilmama varandust kokku IisR; Kusta kadunu olli kõrralik inime Pst; lätsivä miu mehe kadunuga Nõkku Nõo; jummaĺ ülende ta kaonu `ińge Krl; imä-kadonu üteĺ Plv; Esä kadonu˽käśk Räp; ku `kaonu esä vilʔ `eĺli; kadonu mu vanaeśäl oĺ säid́se `poiga Se Vrd kadona, kadunuke(ne) 2. hukkumisele määratud, omadega läbi sääl kui rattas `juhtab, siis õledki kadund laps Lüg; Sopajoodik aa üks kadund ing Emm; [kui sõda tuleb] siis me oleme ikke kadond inged Mar; tema on kadund ing JMd; õled täitsa kadund mees, kui `neskese karmańtsiku `kilda ennast annad Trm e. kõhnaks või viletsaks jääma Kõht on eest kadund (poeginud loomast); veri kadi sehest ära, sellepärast ne jalad külmaks läksid Pöi; igemed kaduvad ää (kui hambad suust ära tulevad) Muh; vana [lamba] udar kaos ära, ta (tall) nii arv imes Ris; näost kaob ja kustub nii ää ‑ ‑ sel on surm ikka üsna ligi; kalivägine, liha on tal kadund Kei; mi̬i̬s kadi kokko ärä et, õli nagu sü̬ü̬lilaps Kod; ta om nõnda är kadunu ‑ ‑ et liha ka ei ole enämp luie pääl Hls; Kadri om ka nõnda är kadunu, et paĺlas eng vi̬i̬l Krk
6. mööduma (ajast) nõnna ned ajad äe `kauvad, ei pane tähelegi kohe Kad; suvigi kaob kääst ära, põle tast kedagi saand; `aastad on kadund nigu unenägu Lai; aig ar˽kaoss käest, nigu saa ai midägi tetäʔ Se
Vrd kaduma2, kadunema
kaeblema `kaeblema Trm, `kaev|lemä, ‑ledä Kod, `kaiblema, kaevelda Nõo Rõn; `kaibõ|llõma, kaivõlda Rõu, ‑lõma Se, `kaiblõma, kaibõldaʔ Vas Räp, ipf (ta) kaibõĺ Plv frekv < kaebama
1. kaebama (kellegi peale) `kaevleväd alate tõene tõese `piäle; ei tõhi `kaevledä Kod; aga nemä esi om `süidi, esi `kaibleva üitsüte pääle Nõo; Mi̬i̬˽tei telle `külmä ja˽`kuuma, mis käü sõ̭s mi̬i̬˽pääle kaivõldõn Rõu; tu tulõ imäle `kaibõlõma Se
2. hädaldama, kurtma iga aśja jures nutab ja `kaebleb Trm; asjata sa `kaiblet, `kutsnu tütär appi, tu̬u̬ oless avitanu su Nõo; veneläseʔ ‑ ‑ imeht, et `eśtläseʔ ilma `aigu `kaiblõsõʔ Räp
Vrd kaebama1
kahv4 kahv TLä KodT, -h́v Krk Plv Vas, g kahvi
1. hoop; löök; sahmakas ku‿ta tolle kahvi paneb, siss om na koolu; vihaga mõni kahv üle piha [saunas] Ran; visassi üte kahvi ku̬u̬ma `vi̬i̬ga Nõo; ku akkanu välk `lü̬ü̬mä ja ‑ ‑ ku kahvi `annu‿ss maja lännu KodT
2. vihmahoog üt́s kah́v `vihma tuĺl; õigõ˽suurõ kahvi ańd Plv; üt́s kah́v `vihma sai Vas
3. mahv (suitsu) Temä tõmmaś kah mõne kahvi `suitsu Krk
Vrd kahvauss
kana1 kanaüld
1. kodulind, kana Kana on, kedä voib `süüa `enne `sündümist ja peräst `surma;`Valged kanad `orrel, punane kukk `keskel = keel ja hambad Kuu; Kana `laulab, sis saab `surmasõnumi; madise`päiväl `anta kanadele `võtmed kätte (lastakse õue süüa otsima) Lüg; `Naisel on jo kana aru; Mis ned `naised oma kana `mõistusega viel `kuoli kippuvad IisR; kui kanad nakkitsevad `ennast, tulo `vihma Vai; Kana üle supikatla lendand (supp on lahja) Kaa; kanad lähvad juba `öhta `valges magama Pha; kanad `lähtvad kiblima Käi; mõnes talus `peetakse paĺju kanu Mär; kanadele tehässe talve nõgese `söömä Tõs; va `audja kana metu muna lämuse `sõtkun Aud; ku kana laalab, sis see kuulutab jälle`alba Vän; Mine`vaata, kas kanadel einad ees on (öeld, kui tahetakse soovimatust isikust vabaneda) Hää; kui kanad `siibi lehvitavad, lähäb tuulele Saa; `käskisin omal üks nuor kana `oeda Ris; kanal suur kõŕss `persses ‑ ‑ tänä soab surma sõnumeid Juu; kanad nakitsevad talvel, siis tuleb sula Koe; talvel `kange külmaga ei või väljas kanu pidada Kad; kanad nakitsesid, nägid `tuisku VJg; `auduja kana luksub Iis; siis ku kana munele akkab, ari lähäb punasest IisK; meie kanad sõevad [kiile] ja nüid on munemine läbi Äks; kui kana `auduma tikkus, siis `pańdi vette, kasteti märjast Lai; kanad nakitsevad, sula tuleb Plt; kaks kana läks salaja `audma Vil; kanade võti andas madise päe kätte Hls; ku kana laul, siis saa surnut, ‑ ‑ ku tal küĺmä jala om, ku kuuma, siis saa tulekahjut. kana näge kadu, selleperäst ta laul Krk; kana vihus, ilm lää sulale Hel; tõese tapava kanu ja teevä `väŕsket suṕpi Ran; kana om orsil nüid, ega kana prõ̭lla ussaian ei ole Puh; väśs kana, väśs kana, kas te saade viĺläst `väĺlä; sa kae `kannugina, et kana `aida rehitsemä ei lähävä Nõo; rebäne kurivaim om kannu ja `kaśse pääle majass Võn; kana `panti õlevõru `sisse ütte `sü̬ü̬mä, siss na läävä ka ütte `pessä munele Ote; kui kana pessä ot́s, siss kaaritass Kan; ta ju̬u̬ nigu kana veidükese Har; Ku suʔ uma kana kiŕg, sõ̭ss sul pahandust ja˽kah́o tulõ; ku ah́oluud aia nõ̭al `pistü om, siss kuĺl ei˽näe˽kannu Rõu; kikass `sarjass kanna Plv; Kat́s orrõtäüt `vaĺgiid kannuʔ = `hambaʔ Vas; üldäss kanolõ: Sekõõśs, kõśs, kõśs, kõśs, ku kanno aiass ; kanadega varakult ühes kanadega `tõusvad üles ja ühes kanadega läksid magama Mih; Kanadega magama, sigadega ülesse (laisa inimese tunnus) Jür; tõuse kanadega ühes üless ja mine sigadega ühes magama, siis jõuad paĺlu ära teha Lai; ka hummogo `aetass su kannoga üteh üless; kannoga üteh magama, a tsikoga üles (sulase unistus) Plv|| (kevadisest madisepäevast) Küinla päevast kolm (nädalat) kanasse Kad; Küündle pääväst jääsi 10 nädälid `kündi, 7 tsikku, 2 kannu San; Küündlepääväst kat́s kanna, viis vette, säitse t́sikka Urv|| lstk erneste `öitsmed on kanad, lapsed `üidvad Jäm
2. fig a. (võrdlused)`Kuidas kana `nõnda muna Lüg; ma olen nii kui küps kana kohe (hirmul) VJg; ei saand rahu `seista, ‑ ‑ nigu kana kaagutab, kui munelt tuleb Lai; inimene loksub nigu `auduja kana Plt; ot́s nagu kana pesä kunagi Trv; Nigu kana, nii muna Hel; minijäss istup nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä Nõo; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh Plv; sa olt ku kakut kana (näruses riides); pahanu käüt ku hämmet kana Se| (saamatu) `Vergu `päästämise ajal küll `kinnastega midägi tehä ei old, olid `nindagu kana taguss Kuu; Tatterdab `käia nigu takkus kana IisR; [nagu] Kana `takkude sees `kinni Jäm; Just kut kana takkus Emm ; See mees oo iga aśsaga nagu kana takkus Han; ei saa oma `tööga edasi, nigu kana kammitsas Lai; Es lää täl üit́ski tüü, nigu kana rabeli pakalden Hel; nigu kana `paklin, käperdäb `paĺlald Ran; Um ku˽kana kammitsõn Rõu; Olõt nigu kana paklih Vas; ni hiĺlak olõdõ kui kana pakaldõ śeeh Se| (nõutu, teovõimetu) `Miski kättä ei akka, `ulgub nagu `piata kana `ringi Jõh; Just noagu `peata kana, `oska änam tehja midagi; Jooseb ömber naagu muna valus kana Pöi; Just kut munas kana Emm; Inimesed olid nagu `piata kanad sõja `aegas Han; jooseb mööda küla nagu kana munas Juu; lõkendab näost kui munas kana Lai; Käiku munavalus kana Hel; b. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Sant kana kaagudab ise oma pesa üles Emm; (vallaslapse sündimisest) Vade (talu) noor kana akand eele omiku munele Juu| Kana muneb nokkast, lehm `lüpsab suust IisR; Lehem lüpsab suust, kana muneb nokkast Emm; kana muneb nokast ja lehm lüpsab suust KuuK; kana võtt noḱist munõ Urv; Lehm nüss suust, kana munõss nokast Krl| läät püve `püüntme, `kaotet kana kogunti kätte ärä Krk; no püvve lääti˽`püüdmä, peräkõrd `kaotat kanagi˽käest ärʔ Krl; sa˽ `lät́si püvve `püündmä, `kaodi kanagi käest välläʔ Har; läät püvve `püüdmä, kaotat ärʔ kanagiʔ Lut| Ega˽kõ̭iḱ kana ei˽saa oŕsilõ ja kõ̭iḱ `tütrugu ei˽saa mehele kah Urv; kana katkuma ~ kitkuma tülitsema, jagelema, erimeelsusi lahendama tämäl oli sen onuga ka midägi kana `kitkuda siel Kuu; Mis kana te katkute Pha; nendel oo `ampsest ajast teene tesega kana `katkoda Mih; meil on üks sihuke kana `kitkuda Plt; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema Nõo; mul um sukka üt́s kana kakku Plv; kana kuseb ilmvõimatu asi `enne ma [ei] akka tegema, kui kana kusel akkab Ris| (manitsus lapsele, kes suurte jutu vahele kippus rääkima) laps ei tohi muul aal `rääkida [kui ainult] siis, kui kana kuseb Kul; laps räägib siis kui kana kuseb Hag; laps tohib `riakida, kui kana kuseb Lai; kas nüid kana `kussi (küsiti lapselt) Ran; üteldi latsele et: sa kõnele siss ku kana kuseb Nõo; pime kana (rumal) Näh pime kana, kus su oma `mõistus oli IisR; mis `soldat püme kana lεhe kohegid Khk; ta üt́s pimme kana om päälegi Kan| (ootamatust, teenimatust edust, õnnest) Ka püme kana löiab vahest tera Emm; pime kana leiab ea tera Tor; Nagu pime kana, aga nää, tera leidis Jür; sul nagu pimmel kanal õńn Trv; pime kana lövväb kah terä Ran; Pümme kana ei lövvä terri Krl; sa‿lt nigu pümme kana terä `leüdünü Har; pümme kana löüd kaʔ terä, kuʔ aladi tsagaʔ Rõu| os‿sa kanade päralt küll (leebe kirumine) VJg
3. (linnunimetustes liitsõna järelkomponendina), hrl emaslind `Laanepüü kukk on `teise `äälega ja kana `vastab `teise `äälega; Kuldnokkakana tänä `kaagutas, ei tia, kas akkas munele vai IisR; Metsakanad on mustad linnud ‑ ‑ kukk natuke suurem ja `uhkem kut kana Pöi; [pärlkanad on] väga trähnilised pikema kaelaga `kalkuni `muodi kanad JJn; met́sisse emä, aga tedre kana Kod; vasaa·ni kana Hel 4. taime-, looma- ja putukanimetustes liitsõna järelkomponendina Ls järve-, lees-, leesu-, liiva-, maarja-, paju-, peeter-, sipelga-, öö|kana5. vurrkann Ls luuri-, tantsi-, tantsu|kana
katkuma1 `katku|ma Vai(`katko‑) eP, `katkma Khn Kod, kakku- Hää Saa Juu TaPõ VlPõ TMr, ‑me Hls; `kak|ma VlPõ M(‑me), T/‑me San/, V(‑ Krl, ‑madõ Har); (ma) katku(n) eP, kaku(n) Hää Saa TaPõ VlPõ eL
1. välja kiskuma; välja tõmbama a. (umbrohtu, lina jms) kitkuma linu katkudaste pärdi ajal Jäm; Mede naesõd `õuni (kartuleid) `katkmas Khn; malts kasub üle porgandite, põle `aega `rohtu `katku Vän; `pi̬i̬ndrad tahavad ära kakkuda, ein on sehes Hää; minu ema `rääkis, nemad kakkunuvad odra, kuiva `aaga kakutud odra Äks; ku tulli lina `kakmine, iki `aeti miu `mõtsa lina `kakma Pst; esä kanepe kakuts `vällä Krk; kaali ja peedi piab ajald ärä `kakma, nu̬u̬ kasvava päälmaa, ku̬u̬r om paĺlass Nõo; tatrik põimeti tsirbiga ja mis lühike olli, tu̬u̬ kakuti Ote; latsõ, ala˽tii `porknõid üless kakkuga Har; mi lasõ [linu] kakku peo päält (peode arvu järgi tasustades), siss näʔ rutubahe `kakvaʔ Se; kabõheisil `vaia `oh́tjit koŕädaʔ ni kakku `juuriga `ussõ Lut b. (karvu, harjaseid, sulgi jm) eemaldama `ehmed o sulud, mis kanade ja `lindude seljast ää katkudasse Mus; katku karvad koonu otsast ää Muh; seal saab `tapmise `juures `karvu katkutud Tor; ma laśkin `väĺjä `katku aĺlid karvad Kod; akkam `karvi `kakme. kuuma `vi̬i̬ge kakuts; ani kakuti kuivalt, kana sule `võeti `vi̬i̬ge Krk; `amba om kõ̭ik ärä kakutu suust Nõo; vanast oĺliva suurõ arjassega t́sia, ku t́siga ärä tapõti, siss kakuti turja päält kõvvu arjassit, noist tet́ti pää `arju Võn; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; sa olt kui kakut kana (närustes riietes inimene) Se|| fig (tülist) nendel on kana `katkuda Jäm; meil tuleb tõene tõesegä ani `katku Kod; `kiisleva ja `kakleva, mes kana näil kakku piass olema, tollest ma aru ei saa Nõo c. heinakuhja (~ koormat) siledaks tegema kuhi tuleb ilusti ärä kakku, mud́u ei ole tal `mu̬u̬du ja einä lääve mädäneme kah Hel; `ku̬u̬rma köödete päie orrõga˽kõvastõ kińniʔ ja riibute ja kakute alt `ku̬u̬rma `häste ärʔ Räp 2. (millegi küljest) kiskuma, rebima, korduvalt tõmbama mine too‿si söńn ee, mis‿si katkub muidu seda köit säält Khk; `katkus `karvu, karvustas mind Tõs; Lae katkub keti otsas sedäsi, et pill üsä nagisõb ning raksub Khn; vasikad akkand seena pialt `rihmu kakkuma SJn; opetaja ‑ ‑ kaḱk tu̬u̬d mi̬i̬śt hiussit pite Vas; `väega `lüügeless [loom], kakk `hindä vallalõ lõ̭ia otsast Räp; `haigõ päält kakut `nahka. kakuku‿iʔ, `putku‿iʔ, las eiśs tulõ tu nahk `maahha; lat́s tükke suud `kakma, na (rõuged) `väega süüdäseʔ Se || (oksendamisel) `õkva võim lähäp mant selle `irmsa ossendamise ja `kakmisega; südä nii kuri et, kaku vai `süäme soone `väĺlä Puh; süänd kakk niipaĺlo, et lökkelemmä nakat Plv || pakitsema; mäda kiskuma Pani [haavale] küpset sibulad peale, see riu akkas nii `kangest `katkuma Pöi; `kaśvjas pakitab ja katkub mädä Kod || fig (maaharimisest) kos väega kehv maa kotuss, sääl kah inemine `eĺli, `kakse sääl kah `endäle leevä `väĺlä Kam; Tu̬u̬ puu äägel oĺl olnuʔ `väega hüä äestäʔ, tu̬u̬ oĺl kõ̭ik `turba˽puruss `kaknuʔ Rõu; haŕk adõr oĺl tu̬u̬ riist, kellega kakut́i `vastnõ maa üless Plv; a. noppima sui pidid aga kakkuma `lehmile `rohtu ette ja `raiuma kat́ti ja `suĺpi tegema Pil; mia `kakse sääld `erne `kõtru peo täis Trv; sai lehmäle `ainu kakutuss Ran; mia kaki serätsel `väiksel `uibul `äelme küĺlest ärä; si̬i̬ `väike kakup jäńestele `ainu joba; kui kõtt valutama nakass, kaki jälle `kü̬ü̬mnit, pisti suhu Nõo; Kliḿbi tet́ti püügijahust, lütsikä tet́ti kesväjahust, kastõti kõva tahass, kakuti `käega patta Har| sulgi rootsudest puhastama sule`talgusi `tehti. sulede `katkumise aeg oli kaks kolm `tundi ja siis `löödi pill `lahti Tõs; `suĺgi kakutass välläʔ, tetäss `pi̬i̬nüss Har b. lahutama, harutama; kraasima Vanad tõrvaköied kakutaks `lah́ti takudeks, si̬i̬ värgitaks `jälle laeva `praude vahel ‑ ‑ ikki naised käisid `värki kakkumas; kakutse kakkumine `oĺli enne lastel igapäevane tü̬ü̬ Hää; `kraase tõmmati peripidi ja `vastapidi, kakuti vill lahedass Ran; kakussõ om `rõivalaìpest kakutu villatsõ langajupi, `kraasega kraasiti lahedass ja tetti lang Nõo; Innõ `ku̬u̬t́sli `kakmist horgutõdi kolga ilusahe ärʔ nii et nu̬u̬˽lina hinne˽kõ̭iḱ tüḱüst är˽lät́siʔ, sõ̭ss kakut́i kohe lavva pääleʔ Rõu c. lõhkuma; katki rebima; räsima ma ole `katkun tεta küitsakatega Muh; mis on torm võtt, ei see tule, ta katkub ära, lõhub võrgu ära Rid; Suaru puõlt võtab vähemäks: laenõ katkub ärä Khn; kaśsil oĺl ka õ̭nnõtuisi, külä kaśsi˽kaḱi˽`kaska ärʔ, no um tõõnõ silm ka verine; susi oĺl külä iḿmise `mõtsa veenüʔ ja, kaḱk tu̬u̬d iḿmist; vesi um jõ̭õ̭ ar `kaknuʔ; `tuhkri ot́s `säntse hüä kotusõ, kost vesi maa alaʔ um mulgu `kaknuʔ Rõu; Manda poig kaḱke mul taa saina ärʔ; lontsatuss um sääne haud, mis vesi esiʔ um `niitu `kaknuʔ Plv; haugaśs oĺl jänesepujal silmä˽pääst är˽`kaknuʔ; tuuĺ `väega kakk, tiiä‿i mis ta tuuĺ kakk. tuuĺ kakk `vihma Vas; Mä kaku sul munaʔ persest (ähvardades); kahr oĺl Jaagu ärä˽`kaknu, kõiḱ sälä soonõʔ ja Räp; pini kaḱk˽är imise; häŕg mürrä ni kakk maad Se 3. katki kulutama Hinnel oĺliʔ alasi ńapu˽kirstu põhahn, jovva õss nii˽paĺlo tetä˽kuʔ i̬i̬hn kakut́i Rõu; seeni˽ku `tütrik mehele saa, piat vanakuri säidse `paari `viisa ar˽`kakma Vas; ko paĺlo `ḱaumist oĺl, siss kakit mito `paare [viiske] ar üte pääväga Se 4. energiliselt midagi tegema Muasillahn `eĺli vanast Tõrva-Ants ‑ ‑ tü̬ü̬d kaḱk timä `hirmsahe Rõu a. kiiresti minema, ruttama vanamiis `naksi `nuia habahõllõma, pini kaḱk minemä Har; Kakuʔ niguʔ jalaʔ `võtva kodu poolõ; Kahr kaḱk õ̭ks edesi mõtsa `sisse, a Juhań lät́s kodu riiht sikkama; Es kae˽kohe poolõ tä kaḱk; Kaḱi ega üt́s umalõ poolõ˽laḱka Rõu; naaśs mi̬i̬ss põh́a poolõ `kakma t́sial peräh, et kos tä lät́s; inemise˽`kakva˽`tüühhü mineḱit Vas; Susi nipsaśs leevä kõ̭gõ väädsega ärʔ ja kaḱk `mõtsa minekot Räp b. (vihastamisest, tülist) Kakub süät nigu äŕg kui tõist ärgä näeb Nõo; küll kaḱiva viil tõnõ tõsõlõ sõńno Plv c. (naermisest) `kaknuva `naaru Plv; Esi kakk naaru, `hambaʔ intsile, ei saa sõnnagi suust; Noʔ kül‿sai naatuss naaru `kakma, ess jovvagi inämb pitä Vas
kauni kauni Var Hää; kaani Vän; `kauni Trv Ran(‑ao‑) adv kaunis, võrdlemisi, üsna kauni suur ja jäme uśs oli Var; seda on kauni `raske kätte saada Hää; `kauni ää tahe soolaga tett Trv; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma; ku ta `kauni äste tuleb ‑ ‑ siss ta om tubli vihm Ran Vrd kainu, kani, kanni, kannu
keema `kee|ma, ‑da Muh LäPõ spor K, TaPõ(keeda Pal), `kiia S L Nis Tür VlPõ, `keia, ‑ä PäLo VlPõ; `kee|, ‑dä Vig Tõs, `kiiä Vig Juu Kõp; `kie|ma, ‑da R KPõ Iis; `kie|, ‑dä Lüg Vai Khn, `kiiä Kuu; `ki̬i̬mä, `ki̬i̬ä M(‑me Hls), kiiä T(excl TLä), kiiä Vʔ, `kivvä (kivvä) TLä, kiädä Kod
1. keema, keemistemperatuuril olema vesipüks ajab vie`samba ülesse ja vesi nagu kieb Hlj; tien ia tulukese alle, siis akkab pada usina `kiemä Lüg; pane potile kaans `pääle, siis lähäb `kiirest `kiemä; panin sene krabu `sinne potti `kiemä Vai; pada akkas üle `keema, kui ta üle ajab, nii väga keeb Khk; sis `erned lähvad `kiies `pehmeks Jaa; Laseme supi kauem `kiia, siis taŋŋud saavad kenast pehmeks Pöi; Vesi on `katlas ära keend, ta sai `liiga kaua `kiia Rei; vesi üsna ää keend, pane pada täis Mar; Lase `tuhlitel veel `kiia, oo alles rõhked Han; `rahked `tuhled `tahtvad `keia veel Tõs; Ää lask `piimä üle `kiedä, akkab `raudõ piäl `kõrbõma Khn; Ära lase pada üle `kiia Hää; oal on nisuke nahk, et ei taha tümaks `kieda Kei; sul siĺmad nagu keend `oinal peas (unised, uimased) Juu; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis, aga `kiegi ei tule `süöma VMr; tangud `kiesivad supi sies lögast Kad; aja pada `kiema, pada ei kie Iis; nõnna ta keie ~ ki̬i̬s lõnga `külge ärä si̬i̬ värv; lahe kiädä vi̬i̬l Kod; kiissel keeb põhja mõnikord Äks; puder on üdile keend KJn; eilä ku `kei˛id paas [kartulid], temä segäs sääl Vil; karduli kiieve paan Hls; siss kii˛ive na makess Krk; ega `kartul `iälegi nii ära ei ki̬i̬, et midägi perrä ei jää Ran; kapust tahap sita sehen `kasva ja rasva sehen `kivvä Puh; `lamba pää lahuti katess tükiss ja `panti patta `ki̬i̬mä Nõo; lihakauss `pańti õdagu pliidi `alla kuuma tuha `sisse, kos ta `pehmes `keie ja siss oĺli terve päiv võtta Rõn; `keie iivalõ `puhtas `kartoli keeseʔ iivalõ Urv; las no kiiäʔ ja `haududaʔ Har; vesi ki̬i̬s paahn ku `tossas; neo umma˽hüa˽herneʔ, keese˽`pehmess, a mõ̭nõ umma˽nigu raud nagla˽kõvaʔ Rõu; vi̬i̬kibõnaʔ – pada keese, siss käävä üless kibõnaʔ (vi̬i̬ `t́silkmõʔ) Se; poolkeend segane, arusaamatu Aavad `praegugi pool keend juttu `lehtes: ei saa mitte üks sõna aru Jür|| (viletsusest, hädast) see inimene on `valku näin, `mütmes kaapsa leemes keen Phl; õlen viies kapsaliemes kienud, aga ubade ulgas õlen nüüd Kad
2. sulama (rauast) `rauda `keidetasse `liivaga, ku sädemi akkab `vällä ajama, siis akkab `kiemä ka Lüg; löötsa ees saab raava keema, mujal ep saa, mujal pole nii valusid süsi Khk; aga nüid raud keeb `easte, punane ja ele, `õrgab nõnna et Juu; raud kieb, pane ia its `piale, akkab iast kokku JõeK; sepp paab ravva kiäsi ette, ajab `ki̬i̬mä, siis one raud pehme, paab `patsa `piäle Kod; tulõ ruttu, raud keese Se
3. fig (soojaga) hapnema, kokku minema (piimast) vahest läks `kiema kohe sie `piimapüt́t laual, kies kohe, läks ku üks pisikene pihu täis oli vaid appu `piima sääl kesk pütti VNg; piim on püttis nenda `kangesti ära keend Rei; piim püttes ää kien Ris; kui sa [piima] `lüpsmesest püt́ti paned, läheb kohe `keema, `tõmmab kokku ja, sa pead ikke `enne jahutama Pai; eenämule kiädeti vedeläd `köŕti, moeto piim lähäb `ki̬i̬mä, lähäb liig apuss Kod
4. fig tormiliselt, ägedalt a. pulbitsema, purskuma (nt allikast) Allikad keevad [suruvad vett] öles, see‿b `külma `ilmaski Pöi; uhk vesi aab talve jäe `peale, keeb üles Kse; Siniaĺlika põhjast kieb liiva siest vesi ülesse Kos; aĺlikad kievad vett ülesse, meil oli üks aĺlikas, sie `kietis vett ülesse HljK; kui valata sinna aĺlika `põhja, siis põhjan ilos `selge `valge liiv vesi alati keie (~ kei) üles siält Kod; periss keejä allik, `püśtü pand üless Krk; siist joosep läte `väĺlä ja kiip keśkpaegast kui `erne pada Kam; meil esiʔ kaiv, nakaʔ `lu̬u̬ma, keess üless Rõu; ta [läte] ki̬i̬ss `mitmest paigast üless nigu üt́s pada Räp b. käärima õlut akkab vahel `keema Muh; kus peres õlut kees, sialt `pärmi ei `toodud teise perese; akkas õlut `keema, paneme aga `küĺma vett nõudega `sesse, võttis keema tagasi, küll tuli ia õlut Kse; kui õlut keeb, siis keeb rammu `väĺla Juu; ja lõŋŋa eli `jälle, suodad `pańdi `sisse ja sie ‑ ‑ aas `kiema ja sie oli ise ia rohi kua VMr|| (seederikkest) `kõht on nii `lahti keend seest, jooseb lurinal teene Juu
5. kiiresti liikuma a. sagima; karglema, traavima loomad sibavad ja keevad parmude käe Aud; ohvitser annab obusele kannustega, obune kieb kääs Kos; obene alate nagu ki̬i̬b tämäl eden Kod; nigu kusi`kuklasõ keesevä Kan b. fig keerlema, lendama ja [karu] kõhe tuleb kõ˛e `täpselt `pääle nda‿t lume pilv kieb Lüg; `Läksime, `ninda et pori `plartsudes kahele `puole kies IisR; küll jänes silas üle põllu nõndakui lume tükid `keesid Saa; kanad `soplesid kuuris nii et saepuru kies JJn; nüid om üit́s `korki liiguten, ku paha ais ki̬i̬b ja äält ei kuule Hls; karva `kiiev üless, kaśs rüüḱs `kangest kähen (kasside kisklemisest) Krk; läits nigu tolm `kiie Kam; küll tä lätt kõvastõ, et tuli keese `vällä rii ravva alt Räp c. fig kihama, kubisema Vesi kohe kies `jusku `putrupada `paadi `ümbär, neh oli nii `palju kalu täüs Kuu; tüdrikute `riided `oĺlid `täidä täis, ühna keesid Muh; ase keeb üsna kerpudest Mar
6. ägedast tundest haaratud või selle võimuses olema Ära üle `ääre kie (ära kiitle) Kuu; Minul süda `aina üle `kiemas `rõemust, `mõtle `lapsed `saivad kõik `tervest IisR; kaik `silmad `kiesiväd pääs Vai; taet kiis viha pärast; Sapp läks `kiima Hää; kieva verega Iis; Kata ajab Minnada `ki̬i̬mä (ässitab üles) Kod; si̬i̬ ai vere `ki̬i̬mä, mõni poiśs meele `järgi tüdrukut nägiśs Krk|| mu `süämest keess `kurjuss üless ku alligust vesi Krk
keerduma keerduma Kse Trm Plt; `kierd|uma Kuu IisK, ‑oma Vai; `ki̬i̬rdume San; `kiirdu|ma KJn, ‑me Krl; `ḱiirdumma Rõu; nud‑part `kiirdunuʔ Lut
1. kalduma, pöörduma `purje `trehvimine, `seili `kiereti `ümber `puomi, `puomi hark läks `mastisse ja siis ei saand `kierduma tagasi enämb; `raskas on, ei hakka `kierduma mill ajal (paat) Kuu; `veitse `kierdus, ei tiä `kuida tämä `kierdus ja `kargas miu `sorme `külge Vai|| pöörlema; ringi käima pää akka `kierdoma ja `püörimä Vai; vesi `kierdub jõe pial IisK
2. keerdu, krussi minema Üks`aaval `turgati kasetohu tükk `enne üht `serva `päidi `kiebä vede. `Kuuma vie mojul `kierdus toht ilusasti kovasti `rulli Kuu; köis `keerdub vihmaga ää Kse; obuse või lehmä taga köis `keerdub ää Tõs; lõng akkas `kierduma IisK; umalad juba `keerduvad Trm; lehmä `ki̬i̬rdusi ärʔ; kablaʔ om är `ki̬i̬rdenu San; kabõl um `väega ärʔ ḱiirdunu Rõu
keevik1 keevik TaPõ, kievik VMr, `kievik IisR Rak, kiävik Kod, g ‑u
1. kuum, põuane liiv, temä läheb jo tulisest, `üitasse kievik maa VMr; nõnna kiävik ilm, nõnnagu kiädäb kõhe; tule kõhe `seie kiäviku (kuuma majja); kuum one si̬i̬ kiävik Kod
2. elav, rahutu, kärme edev obune, kole keevik, nõnna üppab ja `kargab Trm; kiävik on `käŕsmätä, ei seesä rahul Kod; kis on keevaline, on keevik Pal; nigu keevik, ei seisa `kośkil pool Lai
3. vesine, allikane; liivane niesukesed kievikud, nied on jo odavad maad; kievik mua, sie on niisukene aĺlika pial mua VMr; `kievik on `rohkemb liivane maa Rak; see vana keevik, liiva mua, ei õle `põhja all; keevikus ei kasva ia vili; keevik on mua kõht, mes keevad muad, kas rebase liiv või Trm
Vrd keev
keris keri|s g ‑se IisR Sa Muh L HaLä spor , Plt, g ‑kse spor R, HaId spor , ViK Trm, g ‑sse Lüg Jõh Mar Mär Vig Tõs Sim TaPõ/keri|ss Pal Lai/ Plt; kere|s g ‑se LNg Mih /g ‑si Tõs/ Ris JJn Pil SJn Vil/g ‑si/ Lei, g ‑sse LNg Hää MMg Äks Ksi Hel; kere|ss g ‑se Krk V/‑śs Har Rõu Se Lut/, g ‑sse Plt KJn Vil/g ‑ssi/ Krk Hel T Kan Plv Vas, g ‑ssa Trv; all keresal Kõp, keressel(l)e spor V; ill kereśsehe Rõu; kiri|s g ‑se Khk Kaa Krj Pha Jaa Muh(g ‑sse) Hi(g ‑tse) Kul a. raudkivihunnik endisaegse (korstnata) rehetoa (või sauna) ahju küttekolde kohal sooja kogumiseks ja säilitamiseks `Uome saab akkada kerist `kergitama (tahmast puhastama); `Nindagu kerikselt läbi `vietud (määrdunud) Kuu; `enne vanast õlivad `ahjud `reie tuas `ilma kerisseta, minu `muistamisi on kerissega; tuop täis vett kerissele, siis on saun täis ägä; `sauna `ahju kerisse vari (kattekivi) Lüg; moned keriksed on `kimburad, tekköd `sauna `kargest Vai; `saunas kirisega ahi, kivid pääl, kosnast pole Pha; kalad kirisele `küpsema Jaa; Tee siis keris `lahti koa (ava keriseauk) Pöi; ei tea millal ta akkab kerist maha `aama ~ `puistama (kive nõest puhastama); nüid o keris, vana mõiste `olli ahu süda Muh; nää sii oo ukseesine nao keris (kivine) Mar; egä igä ühül põle paat (paekivi) kerisse `kohtes `ühti; `ümmer kerisse oo müirid, liiä mürid Vig; raudkibi ahe. `lahtine kerese ahe Pär; pial oli suur pae kibi, et tuli `vastu lage ei käind. kui `lahtise kerisega ahi oli Nis; keriste puhastamine oli enne rehe`peksu Juu; ja siis `pańdi vorstid kerikselle ja siis me vanad inimesed käesid vel keriksel neid `voŕsta `keeramas Kos; must nagu ahju kerise topp JJn; kaks `koormad kiva läks rehe ahju kerisselle Trm; eks kerissed õle kinnisengi ahjun Kod; keress oo maha tullu, võlli alt katik lännu; keresege ahi ei küdsete `leibä `ästi: oiap `rohkep kerese sehen selle `su̬u̬juse; keresege ahi om ilma `lõõrede Krk; [sauna] ahju pääl `olli keress, raud kivedest. peenembit kive `panti vahe `pääle, muidu keress jäi korõdass Ran; keresselle visatass lõunat. mõ̭nikõrd ku paĺlu `kirpõ om, sõ̭ss pandass `rõiva˽kerese pääleʔ Urv; kereśs oĺl kummu ja võlvi vahe pääl Har; ma `viśksi jo˽keressehe vett Rõu; `viśsi vett kereśsille Plv; nagu kerisele ~ kerise peale ~ kerisesse (ebapiisavast mõjust või hulgast) sai küll `suure kere`täie, sest kedägi `vällä ei tuld, nagu kerissele `viska vett Lüg; Kus `selle `kaĺja ots, mis ägedaga `juovad, läheb nigu kerikselle IisR; See kaob kui kuumale kerisele `viskaks vett Rei; jõi toobi tühäs, tahab veel, isi `ütleb, oli nagu tilk vett keresele Tõs; Näljatse kohta üeldakse: paneb nagu keresele Tor; reägi `suuga juśt nagu kerise `peale `viska vett. sest ei tule kedagi Juu; nõnnagu kuuma kerikselle `viskas vett, ei siit saand midagi VJg; nagu kerissele loobib (aplast söömisest) Trm; niigu piutäis `su̬u̬la `viska keressele (vaese inimese tulutust aitamisest) KJn; `viskab kui keressele, klaas klaasi tävve `järgi (joob palju) Puh; lät́s (~ kattõ) nigu keressehe; taa hobõnõ mütt nigu keressehe (sööb palju) Plv b. fig (sünnitamisest) keres `langes maha ‑ ‑ perenaene tite`voodis `aige PJg; Me noor keris kukkund sisse (tüdruk sünnitas vallaslapse) Sim; juba keres maha lagunu juba Krk; Naesel (sanna) keres sisse sadanu = lat́s ollu Hel c. hum kere; kerise peale andma peksma `Ähvärdas `tõisele kerisse `pääle `andada Jõh; Paha `lapsele `anneti (~ `anti) kerisse `pääle IisR; öhö inimesele annan kerisse `peale Mar; Sellel poisil on vaea kerese `pääle anda San Vrd kirits, saunakeris Vt ahi
kesa kes|a (‑ä) üld1. a. taliteravilja kasvatamiseks ettevalmistatav külvikorraväli `enne `tehti kesale `kardulid ‑ ‑ ned noppiti `enne ära kui rukkid `tehti Hlj; Aljasskesä (kuhu on külvatud haljasväetist) Lüg; Nüüd kevade `jääti kesa sügisest rukki jaust, `sinne `miski `päälä ei `külvätud; Kesadel `käisivad sia `karjad pääl, `kõrda igaühä kesal Jõh; kesa `äästamine oli tüki `enne sönnigu vädu Khk; üks aest rugi põld, teina aest odra pöld ja kolmanda `aesta on kesas Emm; Kesa kordama, ennem talvevilja seemendamist korduskündi tegema Vig; kebadi `väetasse sõnnik kesa `peale, ja `küntasse `sesse, sügisi tehasse ruki seeme `peale Mih; kui kesa on `küntud, siss võid eenamoale `minna Kos; kaera kõŕs jäi kesasse, seda ei `küntud [sügisel]; põld `puhkab kui on kesas Sim; kesä õlgu enne jakopi`pääva kõrratud; kesä piäle tegin vikki; kesä on prii, kesäl ei õle `viĺjä piäl Kod; aja eläjä õhtsapoolen kesä `pääle Trv; linade `järgi jäi [põld] kesäss, ja kaara `järgi, mes `kiägi pidäs Ran; kesä nimme `kandse [põld] keväjäst rüä tegemiseni Kam; Kesasitt `veeti enne `jaani Rõn; om `jätnü kesäst. `saiski kesäh Se; must ~ puhas kesa põllukultuurideta põld (sag küntakse juba sügisel üles ja haritakse vaheaegadega talivilja külvini) `sinne `väljä `pääle ei tie kedägi, piab `mustas kesäs Lüg; Kesa oli must, joanibe ees vääti sönnik peale, sahati äe, rulliti äe, kaks nädalt enne küli `tehti `kordamise küńd Pöi; `Eina `vaega (vaja) põlnu, `küńti kesa `ümmer mustaks Hää; kanaperse. must kesa aas täis teda `paksu ja `paksu; puhas kesa, must kesa see jäi `puutumata (s.o sinna ei külvatud vilja) Plt b. sööt, harimata põllumaa pöllud seisid sidu `aastad kesas Khk; põllud `seisid kaks `aastad kesad, põllud oo rikkus Var; see põllutükk oo nii kesasse jäänd, `sõnna põle midagi `peale `tehtud Juu; mis kaua `seisnud, öeldasse koa kesa Iis; uus mua ei seesä kesäss kava, ike viĺjä all Kod|| fig kesasse ~ kesa peale jääma, kesas olema millestki (mehest, lastest, teenistusest vms) ilma jääma ~ olema; maha jääma Naine jähi kesasse (mees läks kauaks ära või suri) Emm; ta (abielunaine) oo kesas, põle tal `lapsi ega, põle tal kedägist Mar; si̬i̬ om kesä `pääle jäänu (vanatüdruk); selle moodug jäät kesä pääl, ku‿sa‿i viisi `õppi; kes es telli (ei kauple tööle) ennast, `ütless mea jää täo kesä `pääle; sa olet oma `tü̬ü̬ge `laokil, kesä `pääle jäänu, ku tõise om ärä tennu ja sina ti̬i̬t alle vi̬i̬l Krk Vrd kesa|maa, ‑nurm, ‑põld, ‑väli
2. suvi – Vai Khk `mihkli `päiväst ‑ ‑ siis `oldi jo kesä tüöd kuos, `tehtü `pello päält; mäni kesäst `naaburi mehele `tüöle; üle kesä `kuivaned `ahju puud Vai|| (suvisest kuuma õhu virvendusest) kui `päike sui virgeldab, siis ajad virgitsevad soja öhuga, siis ajad `mängvad kesa Khk
3. = kesakartul varajased kardulid kutsuti edemält kesäd, kesä o na sileda kuarega ja pitergune Kod; kollased kesad ja `valged kesad. need olid ka päris iad, sü̬ü̬gi `kartuled olid, aga mädanesid sügise, mädanesid paelu Pil; kesä om päält `valge, kõllatse ihudege ‑ ‑ õige paĺlu silmä `auke Hls Vrd kesäke
kesv kesv T V; keśv Hel TMr Kra; kesev TMr KodT Võn/‑‑/ Kam Ote Urv/‑/ Plv Vas Räp; keesev, kessev Rõu; kesõv V/kesõ̭v Se/; kesiv Kan Urv Plv Vas Se; kesi Hls Hel T Rõu; kesü Hls Krk San Lei; keśü Krk San; keśu M Kam Lei(kež́u); kesu Saa Pst Hls Lei; g kesvä p `kesvä eL(‑‑, g kežvä Lut); g kesva p `kesva TMr KodT; n pl kesvaʔ Lei; g keśva p `keśva Trv; n pl keśva Pst) oder a. suviviljakultuur mulle on õlle jaos `kesve vaea Saa; keśu ka joba ülestõusnu; vars juuśk `keśvä Trv; enne olli iki kesü ja kaar; täo `aasta saap paĺlu `kesvi, pihlap̀u om `marju täüs; kesvä uhak Krk; om `küindlekuu sula, tuleb alb kesvä `aasta Hel; kesväl `olli kaits `tahti. nellä tahilise [odrad] tulliva vaśt viiskümmend `aastat tagasi; `kesvä külvä, kui pihlik `äitseb ‑ ‑ kui latik koeb; kui tu̬u̬m äedsess, siss tetti `kesvä Ran; ku kesi `pääde lääb, uhak `küĺge tulep, siss läp `käole `kurku uhak Nõo; kesev nakap jo paadiss mińemä; kesvil jäi `andu [rehepeksul külge] Kam; kesev and makku. siss kasvass pää sisen Ote; niä lät́siveʔ `kesvi kokku `pandamõ; uhaguʔ kasvasõʔ kesvä sisõn Krl; kesi jäi ohkõsõss – halv seeme; sõ̭õ̭rd tetäss rüäss, kesväss Rõu; kadaja `tolmasõ, hummõn tulõ kesev är tetä Plv; ku˽kolm keśväpääd `leüdse `hitskmõ päält, `laśti `ümbre koŕataʔ Vas; `Kesvä külvete õ̭ks paŕõmba maa pääle, kehva maa pääl keśv es kasuʔ; kesev `peĺgäss `kuuma, terä saasõ peeńkene Räp; jala pääl sais noŕm, s‿om kesõv, a ku ar˽pessidõ, s‿omma kesväʔ; kesvä `sõklõʔ – koorõʔ [jahvatamisel]; keśvä uh́agu = keśvä hannaʔ Se|| (eri odrasordid) miu `tütrel om ka alasti (ohteta) kesvä; kate tahiline kesü tahap parepet maad; katetahilise keśväl om `valge iva. pää om pikk. nii ei anna `vällä nõnda paĺlu; neĺla tahilise keśvä om iki nii kige `kangepe; taani keśu (neljarealine); üits jagu `keśvä om ilma uhakude Krk; eesti `aigu `tuĺli kate tahilised kesväd, enne `oĺli nellä tahiline; jeruu·salemmi kesi = kate tahiline kesi (praegu kadunud) Ran; katõ `hõõlagaʔ kesev; nelä `hõõlaga kesev Plv; Nelätahilisest kesväst saava paremba su̬u̬rma ku katõ tahilisest; keśvä omaʔ katõ, neĺä tahiliseʔ, kuvvõ tahiliseʔ Räp; katõ `hõ̭õ̭laga keśväst saa ai suurt seemend; kuvvõ `hõ̭õ̭laga keśväl om peenikene terä; neĺä `hõ̭õ̭laga kesõv and `höśte `väĺlä Se; `paĺlit `kesvi külbet́i tuuperäst ‑ ‑ näid viedemb `vaia `surbuʔ, näil sõkõl ohõmb Lut b. (söögiviljana, söödana) müüsi kaitskümmend vakka `kesvi ärä Trv; ja õlles võets ike kige parepid `kesvi, mis puha kasvave; kastets nisu jahu vai kesvä pü̬ü̬gelt sekkä, tetas karaskit Hls; palgass `oĺli vakk `kumbagi `viĺlä, vakk `keśvi, vakk rügi Ran; kesväsaĺv om tühi, perä `kesvi `rüistse kanadele Nõo; katel pu̬u̬l oĺl kesvä, vahel `kartuli puder – toda kutsuti vadsass Kam; tei eläjille `keśvi, `kaaru pani seḱkä San; `uhmrõ pakk oĺl, sääl suŕri `keśvi `su̬u̬rmõss Vas; surmuti kesvil nahk `maaha, noodega keedete ua suppe Räp; keśvist ummaʔ surpteräʔ, `suurmaʔ, `glut́skaʔ, pliiniʔ; keśvist makus putr um `võismega, keśvist saa `oltki `kiitäʔ Lut
kilu- kilu-kilude jaoks (püügiks, töötlemiseks jne) kilunuot oli jälle suur - - `sellega `püiti `talvel jää alt Jõe; Kihelkonna `kantis `rohkem kilumeri Jäm; Piim `seisis kilu mannergus, nüid on pleki mekk sees; kilu plekiga lapsel parajas mustigale `minna, kahe tunniga täis Rei; kilu mannerg on kahe toobine; kilu mannergu `viisi `müidi kilu Kos; `võt́sin kilu mannergu kuuma `viega VMr; ku˽ta mulle kaits kilupangi täit `piimä nädälissegi `tu̬u̬ssi Nõo; kilupańg õlle jaoss üten `võetu Rõn; Kilukard oĺl katõtoobiline Har; kilupangiga miiʔ noʔ mõõdagi `piimä Rõu
kirjutama kirju|tama eP(‑d- Khk Hi; kirjo- Mar Kul Lih Kod; kerju- Käi/‑d‑/ Rid[‑o‑]) M(‑teme; -ŕ- Krk) T(kirjo- Võn); `kirjutam(m)a R(‑o- Vai); kirutama Jõe VMr Kad, kiŕo- Võn V(kiru|tam(m)a VLä/‑ŕ- Krl/, ‑tõmõ Krl Har; ḱiru-, ḱüru-, ḱüŕü-; ‑tama, ‑täma, ‑teme Lei)1. a. kirjutama, kirja panema mina kirutasin `ennem ikke `ilma vigadetta ka Jõe; poiss tuli kodo, nüüd ei `uoli (pole tarvis) `kirja `kirjuta Lüg; `krihvliga `kirjodetti `tahvlile Vai; jo sii `oome `valmis kirjudasse Khk; ää kirjutag seda üht, mis me pudrast kirjutame Kaa; laulud kirjutati üles Muh; pliipulgaga kirjodata Emm; jättis kirjutamese pooleli Vig; punase kirjaga oln kõik kirjutat need raamatud Var; Juän kirjutattõ, et `ollõ `aigõ Khn; nüid siis kirjutatse kõik ned vanad sõnad ülese Aud; se sai `ümmer kirjutud, teisiti `jälle Juu; ega `kõike kirjutatta ei maksa Amb; ma ei nää, tule lue, mis `seia on kirjutud Koe; üks `ütles ette ja teised kirjutasid Kad; minul ep õle kedägi kiŕjutata Kod; `piibel `üeldasse kua nüid uuemast `ümber kirjutadama Ksi; ega nevä es käi `kolme `talve koolin, aga temä mõiśt lugeda ja kirjute Pst; ma tõise raamadust kirjudi Krk; nüid kirjutadass jo sedävisi, et ei saa `tähtest aru Puh; temä `olli kirjutanu raamatu, a es levvä `triḱjät Nõo; nemä kirjutasõ `sõprule `kirjä Rõn; kiri om kirotõt Kan; kirutõnu õ̭ks vi̬i̬l, `aigu om Krl; ma˽`kaie, sul halv põ̭lvõ pääl kirutaʔ Har; tu̬u̬ vanaesä elo piäss kah üless kirotamma Rõu; kullõldõh lät́s iks inäb `aigu ku kirotõh Vas; mä kiŕote ja näi kiŕotadaʔ Räp; vaja om `ümbre kirotaʔ, sääl om muting siseh Se; ku ta sõ̭na äi olõ ää, ala kürütäga Lei; timä nakkass kirotama `kiŕja Lut; ti kiŕotago eiʔ Kra|| välja kirjutama, määrama aŕst kirjotab ikke `rohtosi Mar; temä kirjuts miul pasa `pulbrit Krk; minä võti toda rohi `rohkemb ku `olli tähe pääl kirjutedu Puh; tähe pääl `oĺli kirjutedu, kost sa puid saad Nõo; alla kirjutama allkirjastama vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; `nõutasse vormi täeduss, et peab `alla kirjutadama Vil; purju `pääga kirjutanu `alla, et om niipaĺlu `võlgu `võtnu Nõo; kõrva taha kirjutama fig meelde jätma `katsu `kirjutatta `korva taha, et `mieles `seisab Hlj; küll miä `kirjodan kaik ne sanad `korva taha Vai; nina ~ otsa peale kirjutama meenutama, teatama; meeles pidama `Kirjutagu sie `ilberdus omale nina `piale: külas on `teisi, tämast paremaid `tütrukuid IisR; kis seda `soole nina‿bele akab kirjutama Khk; ah sa ei tia mis siin teha, no kas ma pian `sulle `kõiki `aśju nina `piale kirjutama; ega nina `piale ei old kirjutatud (näost ei paistnud), et ta nisuke inimene on Lai; kas kellegil `otsa om kirjutet, mis ta om Hel b. arvele võtma, registreerima; üles kirjutama õppetaja `kirjutab `enge`raamatu `lapse nime Lüg; `Läksivad `sinna `ammetmehed varandust ülesse `kirjutama IisR; keisid kirjutamas öpetaja `juures (abiellumisavaldust esitamas) Mus; mine tite nime kirjudama (ristimiseks registreerima) Rei; `lähtvad kiriku lauale ülesse kirjotama Mar; priistav tuleb kirjutab kõik maja tühäse Tõs; `laśsin enese vallamajas üless kirjutada Juu; viljad kirjutatakse kõik ülesse Sim; `õptaja käis kualituba ju̬u̬ren kirjutaman [laua] keriku Kod; ma võti kasulatse ja kirjuti oma nime `pääle Krk; sinna `oĺli kiŕjutedu teopäevä; tolle [vasika] naha `pääle kirjutana [kurat kirikus] `suikjide nime Ran; `u̬u̬ldaja vai ni̬i̬ käsinigu lassiva kraami ärä kirjutada Nõo; peräst `palvõ`tuńni kirut́ tu valla `rahva laualõ Har; Mis säläh, toda ei kirotada (võlakatteks) Räp; kürüt `miega ütte (naine võtab mehe nime) Lei; śjondz hingeraamatulõ kiŕotass ku riśt, et `tiid́nüʔ, kon timä `sündünüʔ ni nimi Lut; maha kirjutama välja registreerima, kustutama siis kirjutetta nimi maha `raamatust, kui inimine sureb `vällä Lüg; et nüid, ku sul panga `võlga one, siis kirjutama ni̬i̬d kõik maha Kod; ku ar massat, kirotass [võlg] maaha Se; a˽kua a˽kuolõss, tuu kiŕotass ar `ussõ, setä `hinge inäp olõ‿iʔ Lut|| testamenti või lepingut tegema Vilmea kirjudi ́läntin maha, miul om notaa·riuse man maha kirjudet; sõss `loeti ette tõstarmeńt, mis mehe pu̬u̬lt maha kirjudet olli Krk; väümehele esä kirot́ ärʔ (varanduse) Se
2. kirjama, mustriga kaunistama; välja õmblema, tikkima käib kui kägo `kammerissa, kibu `kirjutud `käessa rhvl Lüg; nii kenasti olid `väĺja kirjutud nee kraed ning abu`pεεlssed Ans; ise ma ole tanud kirjutan, põlled kirjutan ja särgid kudun; raed ja `värglid `ollid kõik kirjutat `kirjadega Muh; tanu ääred olid kirjudat Emm; `värvled olid kerjudud; auklehed ja maasiguristid, ja ega `moodi `tehti neid Käi; kirstud olid nagu kahessa kannulest, kõik rauadega kirjutud Tõs; miol põlõ sioksi kirjutõt `käüsi‿mte Khn; tõuse üless mu isäke, tõuse [veime]`kirstu kirjutama rhvl KJn; maagelõng olli kirjutetev lõng, sellege kirjutive `ammit Trv; kuuma orage tat [kirstule] kirjudide, paludide nii risti ja kirjä `pääle Krk; muĺgel olli verevä nööriga särgi, ärä kirjutedu Ote; kanamuna `valgõga om vaia munaku̬u̬ḱ vällä˽kirutaʔ Har; noorik kiŕot́ tu śolgaga käteräti kiŕä Se|| fig peksma küll miä siu `perse `kirjudan Vai; sis `võeti mul perse `paĺlaks ja kirjutadi `sinna `peale Juu| mis ne seal niitnd on, muidu [heinamaad] kirjutand natuke Jaa| maged `lasti siis liguda neli ööd`päeva, katsuti kui üüges tanni ääre `pεεle kirjutas (piimal linnasetera jättis jälgi), siis oli ligu paras Kaa; tera juba kirjutab, täna piab linnassed kasuma panema Muh Vrd kirjama1, kirjeldämä
kirsahtamma kirsahtamma Vas Se, kirsähtämmä Plvkarjatama lat́s pańd käe kuuma truuba pääle, ku siss kirsahti Vas; `tütrik kirsahtass Se Vrd kirsahutma, kirsatama
kluginal adv < klugin Kurk jäeb sul `aigest, kui seda jäe`külma vett `ninda kluginal juod IisR; Kuuma tiid ei saa kluginal juvva, piad iks suutäite viisi rüipämä Nõo
koguma kogu|ma (‑o‑) üld (‑mma Rõu, ‑me M San, ‑mõ San Krl, ‑madõ Har); kokoma Räp; da-inf koguda, ‑o- R eP M(‑de) T/‑de, ‑dõ San/ Urv Plv; kokuʔ San Urv Rõu Plv/‑/; `ku̬u̬daʔ Har Se(‑taʔ)
1. ühte kohta kokku ajama, kokku korjama, koondama `veski `tammedelle kogovad `möldrid vett Lüg; kogos kaik oma varanduse kogo Vai; `andid koguma Jäm; Kaks meest niitsid [vilja], naised sirpidega kogusid ja panid nabrase Pöi; kogu einad kogu Rei; pärast sai neid (viljavihke) kogoma akatud, kuhilasse kogoma Kir; `õhtu pääva `loodeni `võtsid rukid lõigata, siis akkasid koguma Kse; Lähme Piäl`randa lamu kogoma Khn; `villu kogume üks igavene jagu, siss lääme `müima Hää; akkas ja `korjas ja kogos `paĺka, pidi ikke uut maea `sõnna tegema akkama Juu; põrsas kogub aga ära vedelama, jätab paksu `põhja; ammassirp kogub, et sa saad `piuga võtta, sellega saab rukist korjata `piusse JJn; lasnud `laevu kaljude `otsa, siis `riisund `jälle ära, sialt ta ju kogonud omale selle varanduse Äks; sääl siss temä kogus ja sai `ulka varandust omale Vil; looguss om tu̬u̬, mes niidu `aigu [vikatilöe külge] pandass, et ta kogub `kaari, siss tuleb ain ütte unikude, ega ta kaari `pääle maha ei jää Ran; ega võõrass ei kogu, võõrass `laastap, kannap kõ̭ik kodust `väĺlä Nõo; kana nakass `poigõ kokku kogumõ San; mitu länigutäüt `võidu `viidi `Riiga, tu̬u̬ `tahtsõ kõ̭ik `ku̬u̬daʔ, tu̬u̬d oĺl kõ̭iḱ suvi ku̬u̬t Har; paastuh `ku̬u̬t́e pühist suuŕ `tõrdo täüś säänest `piimä Se|| (üldisemas, abstraktsemas tähenduses) kogus muret oma `peale Tor; mis sa vi̬i̬l sest patust kogut `endel, sia olet jo egäpäe mineje Krk; ahi `oĺli kaoni madal, siss kogus parembide `kuuma Ran; mõni kogup `õkva rikkit vaderit, et siss laits saap paĺlu kingitust Nõo|| (vilja-, heina)saaki koristama nüid on jo`vilja kogomise `aiga Vai; old jo põllal ärjäbäd kogomas Vig; kaara tahime enne ärä kogude, kaara lääve otsast ärä; `mõisa tüki pääl `minti tükki koguma; siis `anti neil nööri `kaupa kogude Krk; nüid võtame tõene tü̬ü̬ käsile, sügisene aig, kõ̭ik tahap koguda Nõo; tulep `kaara koguma minnä ‑ ‑ kui terä kõva, tulep nakata koguma Kam Vrd kogondama, kogovama
2. säästma; tallele panema tämä kogos ja `kõrjas ja `kannatas `tühjä `kõhtu Lüg; eks ta ole seda puru küll kogun Ris; Varandust juba küll kogotod Khn; tal pailu raha kogutud JMd; ma olen elu aeg `kööpind ja kogund, aga mis mul nüid on Plt; Puiss om ihne ja kogub raha Hls; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla, ku vaest nällä`aastak tulõp Rõn; ta oit jälede, kogu raha maja jaoss San; mi‿sa tast varandusõst nipaĺlu kogut, kos tä kõ̭iḱ jääss, ku üt́skõrd koolõt Urv; sai `ku̬u̬daʔ vanadusõ `päivi `pääle Har; oĺ `vaenõ mi̬i̬śs ja kogosi hulga rahha Se|| Juhan ja Mari eedävä `paari, kaits om iks kaits, kaits `lindu koguva iks pesä Nõo
3. kogunema, korjuma `siie akkab vett `kõrjamaie ja kogoma Lüg; `Õhtast kogub [kase] `mahla ikke `ämber täis IisR; Ösna east juba [kartuleid kuhja] kogund Pöi; veri oo puhass siia `sisse kogun, seal se kupp siis oo Muh; `pilbesid akkab kogoma, tuleb sadu `jälle Mar; kui ei pese, sis kogub park, tuleb paelu `parka PJg; [vesi] aureb maast ülesse ja kogub pilves kokku Ris; ega siit midagi [heina] kogu JJn; rukkid kogus ligi kolmkümmend vakka, kõluterad veel `piale kauba Trm; loik ‑ ‑ madalam kõst kohe vesi kogob vihma ajal Kod; liimaku ja tuhk kogub riikmasines ala Pst; taevass om `seante, akkass `vihma kogume Krk; `veskiden kogup seräst `tursti, `möldri mü̬ü̬vä toda Puh; kui paĺlu nõge kogub, siss truubi ei `tõmba ja pliit lasep `suitsu `sisse `kü̬ü̬ki Nõo; sonni om köńgäste vahel, kos vesi kogup Kam; madalõidõ kotustõ pääl om vesi kogunuʔ, no˽nakass vesi kogumadõ Har; rahha kogośs `õkva paĺlo ar; sinnä koko vesi Se
4. kokku tulema, kogunema (elusolendeist) `enne `pieti `laatasi, siis kogos inimisi pali kokko Lüg; inimised koguvad keriko Vai; joo `öhtaks akab sugema, `veised koguvad kogu Khk; kured koguvad juba, `tänav`aasta on varem see kogumine Rid; uśsid peavad koguma mätta `peale ennast Kul; nad kogusid endid kokku Kse; `sõnna on kogund kaniste `easte rahvast kokku Juu; kanad kogovad kuke `juure Kod; mud́u temä `oĺli sehake `rahva mi̬i̬s, naesed kogusid talle `ümmer poha ja perisid ta käest Vil; Nõoaga keŕk olna mõtsa `sisse tettu, om inimese sõ̭a `aigu tennuva, om kokku kogunuva ja tennuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ ‑ ‑ ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; siin om lämmi, siia kogusõ [kärbsed] kokku henne Har; väega hüä paŕk `ku̬u̬nu kokko `ju̬u̬ma, nu `ju̬u̬jaʔ (joodikud) Se|| `Laupa `õhta kui pühäbä `laulatama `mendi `läksivad siis inimised kokku. `Peikme `puale `läksivad `peikme ja `pruudi `puale `pruudi `pulmalised. Sie õli kogumise `õhta Jõh|| kui `laulatamast `tuldi `vällä siis `pruudikodu, siis sie `õhta üks tugev mies `luopis siis `terve sene `pulma`rahva põrandale, kõik üks`tõise `õtsa `unniku ‑ ‑ seda `üäldi siis kogumise `unnik Jõh
5. (ennast) korda seadma; fig viisakalt rääkima sii tüdruk kül ennast ei kogu, `iśti sääl üleven masina veere pääl, va nastak oli paĺlass; sa piat oma suut kogume, mis sa larat Krk; kogu ennäst, et sa iluste `vällä näet Hel; jala `arki, suu töluveli, ei mõesta suud koguda, tat́t joosep suust `vällä Nõo|| kas sa ennast ei kogu siit (ei lahku) Krk
koi1 koiüld 1. kahjurputukas, koi koi aja `riided `katki Vai; kuulab köveras kut villa koi; kui jahudele koid `sisse sugend, siis nad löövad `erne Khk; Koid on laua jalad nönda äe ajand Pöi; pole nii palju vara koa, et koid ää aavad Muh; koi närib löŋŋa `katki nago vätaks `noaga; `koide pärast peab `riided `välja `tuule panema Käi; koid `raiund `riided `kat́ki kõik Mär; Kaua‿ss jahud `seisväd, varssi koid siss Khn; koid aavad kasuka pialt villa nõnna ää Juu; maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse JõeK; palitu on `koidest `söödud Ann; riietele kulub tuulutus ää, siis ei lüe koid `sisse VJg; koi aap kasugu naha ärä; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu Krk; sanna man `oĺli alumane paĺk `koidel ärä `aetu, siss tõeva sääld mao jahu Ran; igävetse vana `lamba naha, `koisit kõ̭ik täis Puh; langa om koil ärä `lü̬ü̬du; peräst `leibu, `pańti nu̬u̬ (koitanud) jahu `ahju, ku̬u̬ma käen koi suresiva ärä Nõo; `koise jahu sehen Kam; ku koi `riide läbi ajass, siss om ta otsan San; või˽ku oba rõivass om, `koisil är aet; Langa omma `koidõl t́säd́sele `sü̬ü̬düʔ; `koie täüs, `koijil läbi aet Har; koi aja `kaska `mulka täüs Plv; tubakut kirstu kaasõ vahele `pandaʔ, sõss ei lüüʔ koi rõivastõ sisse Vas; koiss(e) koitanud, koitama Jahud o `menned kaik `kompi, ei `tiie kas on kohe koiss vai; `Villased `riided kipuvad neh suvel igä koisse menemä Kuu; põhja `poole `lasti [puu] maha ‑ ‑ siis ei `minna koisse Kir Vrd kohi2
2. kitsi, ihne Moni on `ninda koi, et ei `raatsi `itsegi `süüä Kuu; Sene koi kääst ei saa `miski. `Ahnussega `ninda koist mend Jõh; koid vöi kitsid inimesed olid Mus; Vanuni läks mees igaveseks koiks Emm; Ei see koi raatsi omale osta sukka jalga ega võid lauale Vig; kuogib igalt puolt omale, igavene koi Kad; `to‿lli serände koi peremi̬i̬s, to‿ss anna midägi Nõo; Ta om koi, kes tõsõ koi paĺlas aja Krl 3. salalik, salakaval Sa oled ju seike koi et äi räägi eese asjadest teistele sönagi Kaa; elab nõnna vagasest, `jüśku koi tõne Trm; käib nagu koi, sõnagi ei laasu Kod; nagu koi aas vagaselt seda `aśja Lai
4. haiglane, vilets, jõuetu sii kaśs om är `nälgünü ku üits koi; ta olli ennegi jo `siante koi, nüid ei ole tat änäp ollagi; mõni terä koi om ka ike siin (aganate) sean Krk
5. teat nahahaigus ajas `siie `sormevahed keik täis ‑ ‑ siis sene nimi oli koi, naha koi VNg; koid on inimese ihu küĺles Jäm; ihunaha koi teeb inimese naha `valgeks, inimesel on koi käe pial Koe; Lamba koi lü̬ü̬b lamba naha sisse, sis aab villa maha Kod
kopp1 kopp g kopa VJg(ls) Iis TaPõ Plt KJn eL, (liitsõnas ka) kopi Har Tõs PJg Tor; ‑kopp Kuu Kaa
1. vahend vedeliku tõstmiseks a. kopsik; villkopp kopaga tõśsid kuuma lehelise `tõrde Kod; kopp oli nagu kibugi, kõrv oli küĺles, vee `viskamise jaost [saunas] Äks; `seante õhuke kajo, `võeti kopage vett Krk; kos˽om lõunu `hiitmise kopp Har; kopp um kaost vi̬i̬ ammutaʔ; Lätte man oĺl vi̬i̬ võtta˽kopp Rõu; võt́ivaʔ kopa ja lasivaʔ vi̬i̬na koppa ja körbeväʔ Plv; kunass kuĺp isonõ, vai kopp janonõ Vas; kopal om vaŕs piḱk; kaost ammutõdass vett püttü. muni `ütless kopp, muni `ütless t́serbak Se b. (puu)kulp või suur (puu)lusikas; kulbi või lusika kaha ei mina selle kopaga küll `süema ei akka Iis; puu lusik, nisukese laia kopaga Äks; mõned (lusikad) olid suured nigu igavesed kopad, ei saand suhu `panna Lai; `õnne valati, `aeti tina suur kopa täüs sulame; miu mi̬i̬s tegiśs lekist õnge valamise kopa, nagu kuĺp, vaŕs olli perän Krk; kitta·rre om serände kopa `mu̬u̬du, nigu kuĺp Nõo; Luitsuga antu, kopaga ärä võetu Võn; kopaga ammutadass ka `sü̬ü̬ki paast Ote; `väikene kuĺp om kopp, suur om kuĺp San; `Pü̬ü̬rüss vai kopp, mia oĺl `tu̬u̬ga˽`siäti ruttu ruttu et paa `põhja ei˽kõrvõʔ Urv; suppi ammutõv kopp Krl; iidi üte kopatäüe `ru̬u̬ga Har; panõ kopaga `ru̬u̬ga vai li̬i̬mt; ruvva kopp; meil anda ai koppa üle inne kui imä koolõss (kuni surmani on vanaperenaine majas miniast tähtsam) Se c. kühvel, hauskar – Hää Trv Hel Nõo `viskab vi̬i̬ kopaga `merre; suur kopp on suurel laeval, suure ännaga taga Hää; `venne kopp Trv Vrd koppel2
2. (puu)kauss – Saa KJn Trv Hls Puh San `koppe `tehti puust ja savist; kopaga võib sia `sü̬ü̬mä ka `tõsta Saa; puu pahast `tehtud kauss kutsuti kopas; mõned kopad oĺlid suured, kolme neĺlä toobised KJn; pa kassile kopa `sissi suppi; Pane kopaga liha `ahju Trv; puust tettu kausikese kost vanast `sü̬ü̬di om kopp Puh; suṕp om koppe sisen San
3. (sag võrdlustes) linnu pesä õli kadaga siden, kõva pesä nagu kopp, nagu tinakuĺbi kaba; eelitsus one ku tühi kopp; kahal one nagu kopp, pane `vassa, siis kalad lähväd `sisse Kod; kas om kopa (puunõu) maik man Hls; pu̬u̬l pää `nahka tuĺl nigu kopp [maha] Võn; mul ka nigu kopaga tulõ uni `säĺgä Har; kui kopaga piĺl, kui kopaga visaśs (sadas palju vihma) Se
4. (taimest või seenest) a. (taimest) imelällo kopp (õis) one sügäv, mede tiba one siden Kod; huulõ hain kauss su̬u̬ pääl, kopaʔ otsah, ku pit́sität, tulõ `väĺlä `nilbõ pehme nigu mesi Räp b. kollane pilvik Kollased piilikad ehk kopad Hää
kukatsi pl kuka|tsi M(‑dsi Krk) Kam Ote, -t́si San, -t́sid Kod, ‑dsiʔ Krl
1. tuulealused terad kukat́sid `antse obeselle; kukat́sid viĺjän ike one Kod; kukatsi om `õige purutse alutse Pst; kukatsi mis tuule alustest üle om. obestel pannass `torka kukatsit; kaaral ega rüäl es ole kukatsit, `kesvil olli kukadsi Krk; kukatsi olliv all pu̬u̬l tuul alutsit, kukatsi lätsiv agande poole Hel; vesiste maie pääl tulli rüäle seḱkä kahrukaar, tuulutedi `väĺlä, tuul viis kukatside `siśse Kam; kaara kukat́si andass obesele San
2. kupardega linaseemned lina seemeltest sai kukatsit. kukatsi söödeti loomal, `kuuma vett `pääle; kukatsi om tiĺla pulga, mõni linakugur, mõni seemel Hls; lina `si̬i̬mel om kukatsi Krk
3. ristikheina seemnenupud kukatsit läit́s külimä Ote; kukadsiʔ külvetäss nii`saadõ mahaʔ Krl

lõpus lõpu|s g -se Pöi Rid Var hajusalt , Ris Nis Rap IisK, -kse Muh Juu Jür JJn Kad Sim; lõpu|ss g -s(s)e Mär JMd I KLõ(-kse Plt SJn) M T, -s(s)õ Võn V, -ssa Hää Vil Trv Pst; loppu|s g -kse VNg; pl löpuksed Jäm Khk, `lõpsõ Võn Räp Se hrl pl

1. kala hingamiselund Kui lõpused punased on, siis pole kalal viga midagi, võib ää süüa küll Pöi; punaste lõpustega oo suure `seltsi räim Var; kalal oo lõpused lõuade all, tagapool oo oemed Tõs; räeme pisike lõpuss Hää; pael akkas lõpuste taha `kinni Rap; kala `ingab lõpustega JMd; särjel on punased lõpussed Kod; ta aab laiali lõpussid Äks; `võt́sin lõpussed ää KJn; lõppusse om küĺle pääl ja ormi om sääl all Trv; tõmmass lõpussit pidi `vennede Ran; kala kõtuli ojob, lõpusse om laḱka Nõo; ma nud́se nu̬u̬ kala lõpusse ja luu kõ̭iḱ ärä, kõtuke `oĺle tühi Võn; kui lõpusse valsi, siss kala olevat vana Kam; kalal omma˽lõpusõʔ Kan; angõrja sööse kongo `suuhtõ, konk lätt `lõpsõst `sisse, `omgi poiśs otsan Räp Vrd lõpe2, lõpusmed, lõug
2. lokuti kuke lõpuksed külman ää, kui `talve külm `olli Muh; kukel koa lõpused lõua all, suured lotid kohe Tõs; kanadel nõnda `suuri lõpusid ei ole Saa; kukel on punased lõpuksed Juu; annan kukele `vasta lõpusseid Iis; siandsid lõpusid ei ole kellegil ku mede kanal Hls; kikkal om ka leht ari ja verevä lõpusse Nõo; lõpusse läävä vereväss, nüid nakass munele Ote; lõpussõʔ kurgu all Räp Vrd lõboski
Vrd lõputs, lõtus
3. (kehaosadest) a. kaelanäärmed ku tsial lõpusse paksuss läävä, siss piät `õõrma, tasuma Kam; t́sial umma˽`hakraʔ, mis naa˽lõpusidõ siseh tah ripakillõ säärtse˽paksu˽tüḱüʔ Plv; Ko tsial lõpusõʔ üles aose, siss hõõrutass kuuma savikiviga Se b. lõuad piä lõpusse kińni Puh; lõpussit pitte `andma (lööma) Plv; kuʔ midä ähvärdedi, siss `üĺti, kuʔ anna lõpussihe Se c. kõrvalestadSan
4. esemete osad a. liigendnoal lõpustega nuge oo nüid vähä, nüid oo pussid Var; nua piä `külges oo koa lõpused, rauast Tõs; nua lõpussed one kahel pu̬u̬l, ni̬i̬tnaal käib läbi Kod; nuga om lõpuste vahel `kinni Pst; käänäss`pääge väit́s ligisess ja logisess lõpustest Krk; vana väädse liks, lõpussist ärʔ murrõt, tege inne lika-lika Plv b. petrooleumilambil lõpustege laḿp - - nagu kaits `põske, lõppest palap tuli `vällä Krk; lõpusse - - lambil, mes om nu mokkega lambi Kam c. ahjul aho lõpusõʔ - - ah́o kõrval sääne t́sombakanõ, kohe hüdset tõmmadaʔ Se

lõuge|perä `lõugeperä Trv Hel T (paistes) kaelanäärmed seal `lõugeperä tiiru üless ajanu Trv; sigadel om `lõugeperä, ei sü̬ü̬ enämp Hel; kui `atlit es lõegata, siss õõruti kuuma savikiviga `lõugeperä Nõo; tsial om `atla, `lõuge perä om paistetedu Ote

lõun lõun g lõunu Saa Äks eL(lõo- Ran Nõo Rõn), lõune San, `lõunõ Plv; loun g lounu, luun g luona Lei

1. leil läksime `sauna ja seal olli `irmus palav lõun Saa; `viska keressele vett, siss saame `lõunu Trv; kuuma lõunuge om ää `vihtu Hls; ma `ju̬u̬sse nõnda irmuge, et mul olli ihu nõnda like ku sanna `lõunu visati `seĺgä Krk; mehe vihuva nii tulitsen lõonun, kas vai rasva ais om ülevän Ran; sann ei pia `lõunu `kinni, `päälmätse puu om ärä mädänenu; aga sanna lõun om iks paremb ku kotun `mõskmine Nõo; Kärre kuum lõun sannan Võn; kipiga ammutadas vett ja visatas `lõunu kah Ote; Ihu lüvväs iks enne lämmäs lõonun, siss tulep vesi `väĺlä Rõn; sannan üldäss, `viska˽`lõunu kah Kan; hiidäʔ lõunõt, lõunõt om veidükese Har; saa ää loun Lei Vrd lõuna1, lõune, lõunu
2. hoog, rutt; häda, nuhtlus nüid sai ää lõun selle `tü̬ü̬gä, nahk leemet säĺlän Ran; ku mina `kaibass, siss küll oless poesil lõun; ku ta ullun meelen `oĺli - - siss `oĺli meil lõun et kes `kutse `tohtre Nõo; takast suure lõunuga ju̬u̬sk Ote; õigõʔ lõun oĺl takast Plv
3. kord, puhk ta saa nüid ää lõunu magade Krk; Ta om mitu `lõunu joba `kinni `istnu, aga iks ei jäta näppimist Rõn

lõutsak lõudsa|k g -ku aur, toss Rehe tare nii kuuma lõudsakut täis Nõo Vrd leitsak(as)

lõõdama `lõõdama Jõh IisR hulkuma, kolama; aelema Mis sa `õmmete `lõõdad `müädä `ilma, kui sa kodu ei `määrä `õlla; `lehmad `lõõdavad `kuuma `ilmaga Jõh; `Tütruk `lõõdas `ringirattast; Kus sa `lõõdad puol üöd, vahi mis kell IisR Vrd lõõderdamma, lõõgama3

lähikesi lähikesi TLä Ote Rõn, lähikeìsi Kam

1. adv lähedale kuuma leevä `laudu pääl, et tulega ei või jo lähikesi minnä, lävä palama Puh; küll ta `aiseb jäĺedäde, ei või mitte ta lähikesi minnä Nõo; kõhna terä sattõva lähikeìsi Kam; `tohtre ei lää lähikesi, ei `kaeki, `peĺgäp, et om nakkaja `aiguss Rõn
2. postp kellegi või millegi lähedale ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; käblik ti̮i̮p pesä kas vai keset ti̮i̮rada, aga iks `puhma vai puu lähikesi Nõo
Vrd lähiksi

*läkäts g läkätse läpatis, kopitus ku kiḱk augu `kinni panet, siss om tuba kuuma läkätset kiḱk täüs; kopidet jahust keedet, läkätse maik man Krk

lämmi lämmi Plt, g `lämme Hel, `lämmä T(n `lämmi) V(-ḿm-); n, g `lämmi Kuu Hlj IisR Vll Ris; lämi g `lämme M, `lämmä Saa(lämmi) Lei(ĺämi)

1. adj soe, kuum a. (ilmast, õhust, ruumist) Tänä on peris `lämmi `ilma Kuu; pala soe, `lämmi ilm, nee on vanade inimeste sönad Vll; ilm on lämi Saa; põle enam nii lämmi, on lahedam [ilm] Plt; mis sa `lämme ilmaga kampsist sellän pead; Täembä om kammer peris lämi Trv; lämi aig olli iki Pst; ilm lääb `lämmes, täo ei ole olluki lämit `ilma Hls; mia `mõtli, et vaest om ommen lämmemb ilm Hel; laut om `lämmi, kae sitt aab jo `kuuma `väĺlä; kui sonnune ja pehme lämmi ilm om, siss avvub `vihma Ran; kels ei kao `enne, kui lämmit `vihma tulep Puh; ku küĺm taĺv, siss om makuss mahl (kasel), ku `lämmi taĺv, siss ei ole makuss mahl; ku `lämmi õtak `oĺli, siss kihulaisi `tuĺli `õkva kuhinal `säĺgä; ega edikammer `lämmi es ole Nõo; kõgõ `lämmämbä päevä om enne jaani`päivä Kam; ku lämmi suvi, siss kasvasse tubaka `äste Ote; käesit ärä, joosit jälle `sisse, `olli lämmi tare Rõn; sõ̭ss oĺl läḿmi kevväi Urv; sääräne `hautav läḿmi ilm Har; ku läḿmi um, sõ̭s kasuss kuŕk jovvulinõ Rõu; `lämmid `ilmu timahava paĺlo; ku kuah `sü̬ü̬ki tet́ti, siss lät́s sann ka `lämmäss; na˽`muadse˽järveʔ ummaɐ˽`lämmäʔ Vas; Ilm lämmi, nii õt täi palas ar˽pää pääle Se; lämmi maa ~ pool lõuna(maa) Kure lähvä lämmäle maale, esi oigava nigu konna krooksuva Nõo; sügüse tulõkul kogusõ tsirguʔ, kes `külmä `pelgäseʔ, `suurte `parki ja nakkasõ `lämmäle `maalõ `lindama Kan; seedripuu om `läḿmä maa puu Har; kurõʔ, haniʔ läävä parvõ `viisi `lämmäle `maalõ Plv; `lämmäst puolõst tulõ vihm; `lämmän `puolõn `härgigä tü̬ü̬d tetäss Lut b. (esemetest, ainetest) `lämme `kartula, `lämme levä Trv; nüsset lämi piim Hls; siga taht lämit süvvä; olli `panden `lämmä `ahju tallekse Krk; perele es saa anda enämb lämmind `piimä Hel; küläp kaśs ärä sei, ää lämmi pudruke Puh; juuretuss `olli mõhen, tu̬u̬ pitsitedi `lämmä vi̬i̬ `sisse; esä ütelnu: `tassa tulega, `lämmä leevä om `laudu pääl; `lämmä jahu olliva, leib läits ruttu `apnama Nõo; ei ole lämmid vett Kam; ku `lõunass oĺl keedetu, sõ̭ss õdagu lämmit `sü̬ü̬ki es tetä Ote; tu̬u̬ mul lämit vett San; kuan tet́ti karjalõ läḿmind `ju̬u̬ki Urv; läḿmi luńdikõnõ Rõu; lämmi leib om tu̬u̬, mis om ah́ost `vällä `võetuʔ Räp c. (kehast ja soojaaistingust) küll miul om lämi Hls; sa olt pehme ja lämi mu kõrval; Musu olevet mahe ja lämi kui nüsset piim Krk; ku inimene `õkva sureb, siss ta‿m `lämmi ja nõrk Puh; pikkä ti̬i̬d kävven nakass `lämmi; küll kitsass kinnass lajass lääb ja `lämmi `tüt́rik küĺmäss jääb; `kaska all om ää `lämmi magada, aga karva lähvä `kirpe täis Nõo; taal om õ̭ks läḿmi veri `süämen Har; ku iks virgastõ lüvvä˽`tahtsõ, ai iks pää otsah `läḿmäss Vas || piltl kel vähä `seante lämi pää, taht meelite (rumalale meeldib kiitus) Krk; mes nüid Miinäl viga om, temä eläp ku `lämmä vi̬i̬ sehen (hästi) Nõo; Ma sai kui lämmähe vette, elu lät́s parembass Urv; tä `ku̬u̬li õks `lämmile `vu̬u̬tile (omas kodus) Rõu
2. adj soojapidav `lämme `rõõva Krk; `undrik tetti äste piḱk, iki końdeni, et siss om `lämmi Puh; võta [rätt] `ümbre nigu teḱk, om paks ja lämmi; kask om `lämmi, ega kask tuuld läbi ei lasõ Nõo; talvõl umma õ̭ks rusik `kindaʔ `lämmäbäʔ Vas
3. subst soojus, kuumus koer väĺlän `lämme kähen Trv; paremp oma `rõõva lämi ku tõise mehe tü̬ü̬ lämi; Oia sü̬ü̬ḱ `lämmen Hls; ei oole ää `kurta, lääme `lämme kät́te Krk; lämmege ei oless si̬i̬ maa midägi minnä; piip tormaśs suun, kes nõnale lämmind `andse Hel; latse `tahtnuva eläjile lämmit tetä, `pannuva kõrre `otsa tule Ran; sügisetsel ü̬ü̬l om `ütsä `poiga, sääl om lämmit ja `küĺmä, `vihma ja `lumme Puh; ega vanast naśtel `lämmäga muud säĺlän es ole ku jakuga ame; pusiti `mulke `sisse sinnä et `lämmi manu lähäb viĺläle Nõo; ku kuu madalan käib, siss saab lämmind, ku `korgen, siss saab `küĺmä Kam; `lämmega piim om ku töĺk; kaitskümmend kolm `kraati lämmind om vilun Ote; te pannite `lämmä peräst ahju palama Rõn; kusi `panti potti, potiga `lämmähe Kan; lämmi tulõ ja nakass maa sulama; minõ no˽`tarrõ `lämmäde; saina ei pia lämmind kińni eiʔ, lämmi lätt `vällä Har; süǵüsene undsõ˽lask läḿmind, keväjäne kütt `külmä Rõu; `kiisla kohetuss `pańti kohegi `lämmähe `hapnamma; muna lätt ka halvass `lämmägaʔ Vas; Lämmi ei tapa kedäge ärʔ Räp; lämmäle 1. sooja, soojendama tuli palanu ahjun ja nemä tulluva ahju suu ette `lämmäle; küĺmägä jäänu veri `saisma, kui sai `lämmäle, siss `verdusi ärä Ran; mine ärä `tarre `lämmäle, mes sä sääl kügelet küĺmä käen; piim om ärä kahutanu, piäb `lämmäle panema Nõo; mia panni käki `sinna kummi `mulku `lämmäle Rõn 2. soojaks lauritsepäevä `küĺmä iki kaits kolm ü̬ü̬d pidäss ärä, siis läits `lämmel jälle Krk; tuul om `lõunast, ilm lääp `lämmäle; ku ilma `lämmäle lähvä, puu joba `lehte lähäb, siss ämp `mahla ei tule Nõo; kui ilma `lämmäle läävä, siss `lindlõss liblikit Ote; keväjä nigu lämmäle lätt - - `kaetass `meh́tseʔ üle Räp; ei ole külmä ega lämmit 1. ükskõik temäl ei ole sinu murest `küĺmä ega lämmit, sina elä vai koole Ran 2. mitte midagi ei mõistaʔ timäst `külmä, ei lämmind Plv

lämmussen lämmussen Kod Ran ummuksis, lämbumas kalad one lämmussen, ei sua ingätä all, iä one piäl; kevädete sõńnik aab `irmsass `kuuma, eläjäd lämmussen Kod; kui om `lämbuman kohegi vette vai karmu kätte, siss om lämmussen Ran || kustumas tuli all lämmussen Kod Vrd lämmukses

lämmümä `lämmümä Rõu Vas soojenema ma paa pudru taha˽kuuma vi̬i̬ `sisse, siss `lämmüss Rõu

läpastama läpastama Pha Muh Tor KPõ I(läpässämä Kod) Ksi Plt; läpästämä KJn Nõo Kam Se, -eme M, -õmmõ Krl; läppasta(m)ma, läppästäm(m)ä R(läbä- Kuu)

1. a. kopitama, hallitama vili läks läppastama ehk `suajaks Hlj; `neie läppastanud `puudega ei saa küttä VNg; leib on `kasvaned rukkistest `tehtod, on läppäständ mekki Lüg; Jahud `läksid `aidas `niiskest, näe läppastand `teised IisR; vili läheb läpastama, kui ta ummusses oo Muh; läpastama, mis `aisema, aĺlitama läheb Noa; ärjabäd läind läpastama Mär; viĺla seeme läpastab ää Kse; vihm läpastas eenad Tor; `vastu maad oleks vili läind läpastama ja mädanema Amb; ein märg seisab, seisab, `ongi läpastand VMr; toit läind läpastama, tuleb nagu apu ais ninasse Kad; tüńni põhi on lähnud läpastama Trm; ein ärä läpässänud - - ei sü̬ü̬ lehmäd üväss Kod; lina`kuprad on läpastama läenuvad Ksi; `kartulil läpästet maik man Trv Vrd läpastlema, läpetama b. sumbuma (õhust), umbne olema tuas one läppastand `ohku VNg; õhk oo `keldris nii kohe läpastan, et tahab `inge `kinni matta Muh; õhk on läpäständ KJn; tuba lääb läpastajas, ku `akna-usse kaua `kinni seisave Pst; sehen om läpästet ja kuum, madale `korsne ja `u̬u̬ne Hls
Vrd läppama
2. lämmatama, hinge matma Like rehi sai üles atetus ja tuli sai kõrraga ahju, nüid om rehetare kuuma enge läpästäväd õhku täis Nõo; õng jääb `kinni, nüid läpästäss Ote Vrd läpähtämä
Vrd läpatama2

mage|jahu linnasejahu mage jahud said `jälle `apnema `jäätud, siis sai `keeba vett vöi `kuuma vett `sönna `peale kallatud, siis see läks kenaks apuks ja seda `joodi Vll; Mage jahu äi seisa sui kuigi kauva, läheb koitama Pöi

magusa|hapu magushapu küläs ka `tieväd magusa appu `leibä, kolm üöd ja kolm `päivä `peksetasse tõist Lüg; ku sa magusa`apna leevä ti̬i̬t, siss panet kuuma `vi̬i̬ga juure, panet `immuma Nõo

make|puder (teat toit) makepuder, mis tal edimest kõrd viiäss, ku nurmikut viiäss Krk; `Tiolisele havvutõdi rüä jahu ärʔ, tu̬u̬ `laśti kuuma vi̬i̬ `sisse, `pańti sõss püttü ja˽`võeti tu̬u̬ makõpudõŕ üteh Rõu || (väljendites) kunas sina ta makepudrun ollid, kunas sina temä lavvan sõid (kust sa teda nii hästi tunned) Hls; kes ta makepudrun om ollu, kes tat tääd, kui vana ta om Krk

mannerg(as) mannerg g -u Mus Vll Muh Phl Mär Han Pär Tor Hää hajusalt K, Trm Kod Lai Trv Hel TLä Rõn Rõu Vas, -a Sim Trm Kod Äks Ksi Ote Rõn San Räp, -i Äks Puh; `mannerg Jõe Jõh, mannõrg Khn Urv/-ńn-/ Rõu, manerg VNg Lüg Jõh Juu, g -u; n, g manner|gu Jaa Pöi Muh Phl Rid Mar(-bu) hajusalt KPõ, -ga Kei Jür Tür Võn Ote Urv/-ńn-/ Rõu/-õ-/ Räp, -ka Se, `mannergu Kuu, maner|gu VNg Lüg, -ga Jõh Vai; mannerg|as IisR/`m-/ Iis Lai Ote Rõu/-ass/, manerg|as RId Iis, g -a; manner Hls, g -i Phl Mär Hää Juu/`m-/, `mandr|i Rei, -e Hää Trv; mannelg g -u VJg, -a Nõo; n, g mann|elga Vas, -ilga Kan plekknõu Mene tuo `mannergu täüs `piimä Kuu; siis `saatas minuga sene manergu kodu - - `piirituse manergu VNg; `läksimä `einä`maale ja panin `ommiku appu`piimä siis manergaga `kaasa Lüg; `võeti manergu ja `pandi raha `sisse Jõh; Manergas kõik luppis ja `lotsis, kuhu `vasta sa lõid teda IisR; mannerguga `väätakse `piima meiereìse Vll; `kallas mannergu `sisse ölut Jaa; Vana mannergu põhi on `jälle katti Pöi; mannergu `olli porsane, `pessid sa kenast ää Muh; mine too mannerige vett Phl; mannerbu oo pleḱk nõu, kahe kolme toobine, kaen oo peal Mar; lüpsi jaoks oo ulga mannerguid Mär; Mannergu täis vett kadus nagu kuuma kibi pial, jõime kolmekesi natukse `aaga tühas Han; Võtamõ eenä`mualõ mannõrguga aput `piimä `juurõ Khn; pańni piima mannergu `sisse Pär; `laśti teha lekist manner Hää; Vii piim mannerguga `kaevu `jahtuma Kei; `manner on teesest küljest `mõĺki läind Juu; kilu mannergu `viisi müidi kilu Kos; suuremad mannergud mul põle kui neĺla`liitrene Tür; pani silgud mannergusse Pee; tõin omale mannergu täie `piima VJg; Plekine sangaga mannergas on siin Iis; ku̬u̬rt paavad mannerga `sisse ja logissavad, mannerg ripub nüäri õtsan lae küĺjen Kod; naistel olnud püśttanud, nigu mannergas pias Lai; Tal juhtus mannerg kaasas olema Plt; vii `mandrega einälisile `taari Trv; manner om `kardin, räime nõu Hls; Mustik kurilu̬u̬m `leie mul jalage mannergu `ümmer Hel; kui istutime sedä `mõtsa, siss temä kajoss `audu ja mia panni `si̬i̬mnit ja mannergiga kanni vett Puh; piimämannerg satte käest maha Nõo; `Kalda si̬i̬ `õhtane lüps siiä mannergade Rõn; Ma˽võta mańnerga üten, vaśt saa `lõ̭śsi tuvvaʔ Urv; solda·ńnele `anti kolme pääle mannõrga pää täüs `viina Rõu; Mannergul oll põhi katski Vas; tädi vei mannergagaʔ esäle `piimä `mõtsa, kui esä mõtsah puid ragõ Räp; Poiśkõnõ ot́sõ mannerkat Se Vrd mannerik

mao- mao- (seedeelundi kohta) Mau`päälise rasv `kiereti kogu ja `pandi `pirguie vahele `oue`kampri lage rippuma Kuu; maurasv, mida mau‿bält `vueta, sie‿i ole `kuigi ia VNg; Mao`kõrda saab `luoma maost - - ära `kuuma `viega ja sis `nuaga `lauvatükki pääl `kaapida Lüg; mau nahk käib ka `rupskite `juure Ans; liha oo `sitke kut mau nahk Khk; Maurasu sai seebirasvade sega seebikatla pandud, söömarasvaks seda äi veetud Kaa; Sea mau nahk sai `puhtaks `tehtud ja ää `söödud; `Valged maurasva `moodi pilved käivad öle `keske `taeva Pöi; mao kile oo nagu õhuke paberi kord Muh; tä ei või ikke suurt tööd tehä üht, kas oo mao aavad või Mar; sea mao nahk saab kibiga ää kõrvetud; täna nii `kangesti mao rasva moodi taevas, saab näha, kas tuleb `vihma või Mär; sõõn oo sia maorasva `karva Tõs; maopiige on `lõhki, soolikas ajab ennast sealt `väĺla Vän; mao kõlu `oĺli õhuke Saa; `lammast sai soolika `otsi ja mao`nahka, lõegati `pieneks Kos; mau`rasva piab jo nii `kangeste pesema JJn; nõnnagu paagatas lõi lehmäl mao ketu `lõhki ja `vaĺmis kõhe; vanass `aeti magu `tangu täis, `pańti ahaju, kutsuti mao voŕst Kod; mao rasv - - temal on teistmoodu mekk. mina olen `pannud voŕsti `sisse ehk `voŕstisi praadida Pal; loomal kui mao kelme `lõhki läheb, siis lõpeb ära Ksi; nael on mao kõlust läbi läind KJn; maoaava om inimesel ja `lu̬u̬mel kah, mao sehen om suure rao Krk; mao keĺm om rasva pääl, ma võti ärä mao `kelme Ote; mao põlõndik, um kõtu seehn kõva valu ja kõtt `paistõt Rõu; mao pääl sääne kese, tu `kutstass maokelmeʔ Se

mokerdama moker|dama Jäm Nis Jür, -teme Pst, -tem Hls

1. (hambutult) mäluma kui `ammaid ei ole, siis mokerdab `leiba, närib igemedega. vanad inimesed ikke mokerdavad Nis; mokertes `pääle, ei saa süvvä, kuuma söögi‿leme `sisse pane, sis saad koorikse `pehmess Hls Vrd mokeldama
2. lobisema, vaterdama küll sie oli `kange mokerdama; sie oli ea mokerdaja Jür
3. kehvasti tegema, vusserdama ärä mokerte, ni̮i̮ asja ei `kõlba `kuskil Pst

muda- Ega‿t sa voi üsige `pääle `mennä, ku tä‿o muda`kolgass, sis kohe vaju Kuu; `keŋŋal ole muda `ranti VNg; `metsäs on `niisuked - - muda `allikad, enesel on külm vesi sies, aga muda täis; kus on kaiv `kaua puhastamatta, siis kogub `prahti `põhja, vesi on siis muda`mauga; kel nenä must on, sene `kõhta `üella mudanenä; `juonud mehe `kõhta `üeldi, et sa õled üks mudaorikas Lüg; sügava `põhjaga muda suo IisR; muda`vatsa ka elä mei jues, niisamane kui karuss, muda`maitsene; joevesi tuob muda, Joesuu `juoma `ääres on muda`pohja Vai; mujaunnid (hunnikud) vähigesed, aŋŋuga kogu `aatud Jäm; `körked kasuvad mere `ääres muja `aukudes; muja parras - - pitk, mere `ääri `kautu (mudapeenrast); Et muda köikidele peredele jätkuks, siis jaotati mujarand vördsetes osades ära Khk; merivähiks kutsutasse, elab mudalintsi sees, neid on aŋŋerjas `kange `vötma Krj; Paljas muda auk, mõnes kohas nii `pehme, et äi kanna varest ka peal; Muda kiht on teab mütu `meetrit paks; Kevade ajas [põllule] muda korra `peale, see on naagu `väetise eest; Kaju veel on muda maik sihes, see on seal ega kevade; Seal on `sõuke `pehme muda põhaga maa; Muda ravi `olla `jooksja `vastu ea küll Pöi; mere `eares oo suur muja laḿm Muh; moda ouk, kos sa oled `sisse `vaibond Emm; lained pahisesid vastu muja `valli Rei; muda vannid oo `Aapsalu `lennas, muda pannasse `sesse. kis `aiged oo, need keivad muda `vannis; `aukode sees ja `tiikide sees oo muja vesi Mar; seäl mudavees peän `tihti `suplema Vig; uhemõegad oo pikad laiad, kasuvad `kraavide sees ja muda`aukude sees Kse; küll oo mujane tee, muja `auka täis Mih; kaanid imustavad mudavees ika `olla HJn; vesi oli suoaugust kõik ära kuivand, üks muda loik aga oli `keskel‿vel Kad; mudakaanid, mustad, muda `aukudes VJg; muda`loimades on vingerjad ikke sagedamast Trm; viiskümmet `süldä one sedä muda `ju̬u̬ma; muda sammas ajab järvess `kõlda üles, võrgud jääväd muda `samba `kińni. muda sammas ike `kaugemal, kos püietässe Kod; kogril on `kange muda mekk juures Pal; kaanid on nisuksed mustad, pikemad loomad, elavad muda vetes Lai; mudaein kasvab soos Plt; temä kikk ma‿i·lma är käinu, Saaremaal muda lohun (mudavannis) ollu Hls; Kuuma ilmage tsia `pü̬ü̬rvä ennast muaaugun Hel

mõri mõri g mõrja Ran Puh Ote Rõn, mõrõ Kan; n, g mõri Plv Räp Se, mori Kuu

1. mõra, lõhe tuule ja ligedaga om käed nigu krobi, mõrjad sehen; mõnel kaosil `oĺli mitu `mõrja sehen Ran; taa om jo `mõrjuga klaas Puh; nigu kuuma vi̬i̬ `puŕki kallassi, `oĺli `plõksti, ja mõri sisen Rõn; `tundse, et üt́s `nühksäüs oĺl ja `oĺgi [klaasil] mõri seeh; mito mõrri om `aknal Räp; pada kõik `mõŕri täüś Se Vrd mõre
2. haav `Sormele `leikasin `nuaga `suure mori sise Kuu

mäände `mään|de Plv, g -dse Hel Har, -tse Hls Ote; `määnte San; `män|de g -dse Rõu; mände Aud

1. milline, missugune näe mände pisse rakus Aud; Mäände nägu täl küll pään `olli, ku löidse, et raha iire `ollive är närinü Hel; mina ei tiiä, `mäände tu̬u̬ tina `oĺli Ote; Tuhkhavvakaraśk oĺl tett kesvä vai üt́skõ̭iḱ `mändsest jahust soola ja˽`vi̬i̬gaʔ, kastõti `häste˽kõva ja `pańti kuuma tuha `sisse Rõu
2. mingisugune, mingi, miski mi olõ läbi ja läbi sugulasõ, ega mi ei olõ `määndse `võ̭õ̭ra Har; ta om kui vana loodõr, ta‿i olõ `määndegi mi̬i̬ss Plv
Vrd määndene, määne2

müdistama müdistama Lüg IisR Vai/-mma/ Jäm Khk Kaa Pöi Muh Mär Kse Tor Saa Ris Koe Kad VJg Iis Trm Äks Plt Pil KJn Trv; müdistä|mä Kuu Tõs Juu Kod/-ss-/ Puh, -mmä Rõu Plv müdinat tegema; müttama, rahmeldama Eks sidä tegemist `tellamist ole `runsast ja üht toist müdistämist Kuu; mida `asja sa müdistad, ku rahul et õle, emä `ütleb `lapsele Lüg; Oleme `senni ajani müdistaned `einamal IisR; Lapsed müdistasid pöhuvirna pεεl Jäm; üks tuleb müdistes, seant suur müdin `lahti Khk; Rehepeksu massin akkas varakult müdistama Kaa; Akkab aga müdistama `jälle, `paergus on `kaugel (müristamisest) Pöi; mis sa kolistad siäl, ää müdistä Tõs; `keegi oĺli aidas müdistanud, rot́id vist Saa; [lastele:] mis te müdistate peal, vanad inimest ei saa raho Ris; küll müdistas `akna ja ukse taga Koe; lapsed müdistavad tuas VJg; `lammad müdissäväd ja juaksevad Kod; ta akkab müdistama kah - - äikest tuleb täna kuuma `järgi Äks; müdistab vasta ust, mis müdistamene se olgu Plt; kessi müdistap sääl väĺlän Trv; roti müdistävä ainte all Puh; es saaʔ inämb `maata, terve pereh nakaśs müdistämmä Plv

napp4 napp g napu V hrl pl pikk (rukki)õlg, kõrs napu˽`pańti kuppu Krl; võta tu̬u̬ kubu nappõ, vii `ku̬u̬pa ubinde pääle, muud́u `külmäse ubina välläʔ; napuʔ, mia `riihhega `peśti, nuid `pańti külle alaʔ `säńgü Har; ma hohe napuʔ vi̬i̬hn `puhtass, rai `kat́skiʔ, pańni `kuuma vett pääle ja jahu ja `su̬u̬la, siss eläjä˽`seieʔ Rõu; sõ̭ss tuĺl nii suuŕ söödä puuduss, et inemise˽söödi˽katustõ päält napu˽ka arʔ Vas

nohu nohu Vai Sa Rei Rid Mär Kse Juu JMd Tür Koe VMr VJg Sim Iis Trm Plt M Puh Nõo TMr Ote San Krl Rõu Lei, noho Käi Mar Kul Vig Var Tõs Khn Ris Juu Kod Äks Lai KJn Rõu Plv Vas Se nina limaskesta põletik ninast jooseb tatti, `kange nohu Khk; keedeti sibulat piima sees, siis kuum sibula piim pidi nohu ära `kaotama Mus; Esimeseks jähi nohuse ja pärast rippi, nüid on `pitkali `oetil Pöi; kui nena `sulgos, nena nohos, siis aevastad `paljo Käi; raudrohi - - noho ja köha `vasto Mar; jäi `kangesti nohusse Mär; kui oo noho, siis ninä loriseb piäs Tõs; Sügisese aaga akkab `kergest noho Khn; nohu tuleb sui õege `õlpsaste Vän; inime aevastab ja tat́t lödiseb taga, on nohol nagu obune Juu; nohu akkab teesele `külge koa JMd; nina on nohusse jäänd Trm; köhk nõnnagu `jõrkus ja ninä õli nohon; ninä läks nohoje eelä `õsta (õhtul) Kod; mul on nii `kange noho KJn; nagu inimesel sulg, nii om eläje nohun Trv; pääle külmetämist tulep alate nohu Puh; ma avvuta kuuma `vi̬i̬ga `jalgu, [kui] ihu ligedass lääb, siss lääb nohu ärä; nii `kange nohu om, nõ̭na tilgup nigu mahla kõjo jälle Nõo; lõhmusse koore ja `äelma ti̮i̮ om kühä ja nohu `vastu Ote; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; noho um `külge nakanuʔ Plv; `külmä olut `jõie, siss `saie nohu Lei || nalj naljaasi, köömes Ah, see asi oo mu kää nohu ää teha Kaa; See on ta käe nohu, käib paar `korda `rakturiga öle ja on `valmis Pöi Vrd nohi, nosu5, nuhu

noorutama noorut|ama Khk Nõo hajusalt V(-amma), -eme Trv; `nuorutamma Vai

1. kuumutades pehmendama kirves vaja tagasi noorute Trv; kui um kalg väit́s vai kirvõss, sõss noorutadass Rõu; kas olõt joʔ ravva ärʔ noorutanu Plv; Hoiat tulõh, a peräst `aigupiteh jaahuss, `tu̬u̬ga noorutat väidse arʔ Vas; pańd patta kuuma vi̬i̬̬ `sisse, ai `pehmess, noorut́ `tu̬u̬ga (puumaterjalist) Räp
2. uuendama, värskendama; vahetama töömees (pärm) noorutase üles, pannasse odra jahu `sisse Khk; Ku˽vili `naksi [magasiaidas] vanass minemä, noorutõdi `villä; mi Jaań lät́s `laata hobõst noorutamma Har; Mul taa lehm lät́s jo˽vanass, sõ̭s pidi är˽noorutama Rõu
3. ilustama `lapsukaised `tahtovad `nuoruta Vai; Las täl noorutada, kes tedägi muedu näeb ehk tähele paneb Nõo; Oĺl `hinde ka är˽noorutanuʔ, tunnõ õs inäp `äŕki Rõu

nõlg nõlg Kod, g nõle PJg Vän Tor Hää SJn, nõlõ Khn, nõlu Saa; nõĺg g nõle KJn M T, nõlõ V

1. nõletõbi nõlg oo üks obuste `aigus, obuse nina jooseb tatti PJg; nõlg on noorte obestel, akkab ninast mäda `väĺla `aama; nõlu `aŕstimises `võeti ikki kut́sirat́siku pesa Saa; obone põeb `nõlge KJn; obese `kangest nõlen, aave tatti `vällä Krk; nõĺg aab noortel obestel kurgu mädäneme mis `irmus Hel; `üitski nu̬u̬r obene ei jää ilma nõleta Ran; nõlega `paistuss lõõri sõĺm ärä Kam; obõnõ põdõ `nõlgõ Urv; hobõnõ aaśe sõ̭ss tat́ti `vällä ja köhi, ku nõĺg um Plv; `nõlgõ ruuhites kuuma kaaraga, `pantass pää kotiga päähä ja hoiõtass `lämmä Räp
2. tatt obõnõ aja `nõlgõ `vällä Krl; egä om põrhõld `nilbõ nigu nõĺg; sul ju̬u̬sk nõĺg `suuhvõ Har; ńägo kõiḱ kärnäh ja nõlõki väläh Se; kuju `nõlgõ ei saa sülätä Lei

nõretama nõret|ama Lüg LNg Kul Mär Kse Tõs PJg Tor Hää Saa Juu Kad VJg I Plt KJn Ran Nõo, -amma Jõh, -eme Hls Hel; nõrõt|ama Khn Võn Urv, -amma Urv Har Rõu Plv, -õmõ San, -õmmõ Krl Har; nõrretama Kul Vig Var Mih; nöre|tama Jäm Khk Vll, nore- Kuu Vai/-mma/

1. tilkadega kaetuna, tilkuvalt märg olema nii märg, et noretab Kuu; kui tüötegemine on palav - - siis nõretad kõhe Lüg; vahest on nenda `kange kaste moas, keik kohad nöretavad Vll; puud vett täis, üsna nõretab kõik Mär; `riided nõrretavad Vig; nägu akas igist nõretama Saa; ruki nõretab, viel ei või `lõikama akata VJg; reht nõretab, ei seda saa `peksa Iis; palava päävaga einamaal - - igist nõretad Lai; jooseb nii, et piä nõretab ots KJn; emä `iksõ ku nõrõti San; põsõ `õkva nõrõtasõʔ pisarist Urv; igi ju̬u̬sk ku˽nõrõtõss kuuma ilmagõ Krl; mul nõrõtasõ kõ̭iḱ kotusõʔ Har || sadama, piserdama nõretab kõik selle päävä `vihma Mär; ega `päivi nõrõtass taad `vihma Har
2. tilgendavalt täis olema puu noreta `marjust Vai; puu nii `õunu täis, üsna nõretab kohe Mär; oksad naa `marju täis, et üsna nõrretavad Mih; `sõstrabud seäl nõretavad Juu; ilos vili kasvab ku nõretab Kod; taa `uibu om ubinõid täüs nigu nõrõtass ennedä Har
Vrd nõrutama
3. punetama punab näust et nõretab Kad

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur