[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Leitud 2 artiklit

kulatama1 kulatama Kod(-ĺ-) MMg Lai T, -em(e) Trv Krk; kuĺada- Lut luituma, pleekima; koltuma, kolletama ein oo ärä kulatand, kuli `karva; `surnu õli näoss aĺl nagu kuĺatanud sein Kod; puud akkavad jo kulatama MMg; sinine riie `kangesti kulatab `väĺja Lai; päävä käen ärä kulaten Trv; ärä kuladet päevä ja vihmage, vanass lännu; vili om ärä kuladet Krk; `oĺli serätse kulatedu ja `aige `näoga Ran; päiv kulatap `rõiva ärä Puh; [kapsastel] ei ole mitte ütte kulatedu `lehte, kõ̭ik om ilusa rohilitse; Sügise nakava kõik puu ja puhma kulatama Nõo; näost kõllane, kulatanu Kam; puha liiv maa, sääl `viĺlä midägi ei saa, ta kulatass ärä Ote; ku sa `aina niidät `kaari `pääle ja om vihmatsega mõni päiv kaarin, siss om kaari alt ärä kulatanu Rõn Vrd kolateme, kuletama1
kulatama2 kulatama Vai, kuĺata|ma Saa MMg Hls Ote Rõn, -mma V(kuĺä-); kulateme Trv, kuĺatem Hls; `kulai·tama Kuu Lüg Jõh Vai Mus Krj Pöi Hää, `kuljai·tama Vig; `kuläi·tama Jõh Muh VJg Trm Plt, `kuljäi·tama Jõh IisR; van, hv `kolai·tama Vig Ris; ipf (ma) guĺadi Lut
1. asjatult aega viitma, (ringi) hulkuma; lõbutsema Nüüd saand `kulai·detud küll, `täüdüs vähä ka tüöd tehä Kuu; `Katri`päiväl `kulai·tasivad `peened pojakaised ja tüdökäised `suures trobis Vai; obused `ootavad pöllal, mees `kulai·tab ja larmitab Krj; Läks niisama ringi kolai·tama Vig; Ilus aeg jumala muidu maha `kulai·tadu Hää; kuĺadab kõrtsis ilmast `ilma Saa; eks ta läks `körtsu `kolai·tama `jälle Ris; nevad `kuläi·tasid läbi üed VJg; `vainlase poiss, läks jälle kuĺatama MMg; Tü̬ü̬ ajal es lasta kedägi kulate Trv; kuĺateb paĺlu `päevi ärä ilma `tü̬ü̬te Hls; ei ti̬i̬ tü̬ü̬d, kuĺatas `ümber Ote; Mes sä kulatat ilusa ilmaga Rõn; noorõʔ õ̭ks `tahtvaʔ kuĺätäʔ; muidu ka talvõl lääväʔ kokko kuĺätamma, õga pühäpäävä om `kuĺä·ńja Se; ma ka siäl sei ne jõi ne guĺadi Lut Vrd kulama, kulitama2, kulutama3
2. jõude olema; lamama, lebama nüid ta kuĺateb, makkab ja istub Hls; üleväl ollaʔ oĺl ka ikäv, sõ̭ss muguʔ kulät́ sängün Kan; konnõss sa‿ss no kuĺadi Har; ma panõ veedükese kuĺatama Plv; Talvõ õdagu õks oll nii, et inne `veetse kuĺatame, sõ̭ss võtame tulõ üless Räp; jumala teno, nüüd jäävä lõvva˽kuĺatamma, sii viis `päivä sai jahvatadaʔ Se

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur