[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kude2 kude Pöi Vän JJn, g -me Tor, koe KJn TLä, kue Iis, ku̬u̬ Trv Krk, kutte Vai San; n, g kude Kuu Jõh Jäm Var Saa Ris I Äks KJn Krk Hel Nõo; kudõ Nõo Räp
1. kala-, konnakudu `konna kude on tedre`tähnide `vasta ia IisR; kalad `süöväd üks `toise kutted `vällä Vai; kude aug kevade vara, kude täis, pole veel kudend Jäm; Kude jääb `siia, pojad tulavad `välja Pöi; Meri ärg sööb siia kude Var; [kullesed] üppavad kudemest `väĺla Tor; kui `küĺma ti̬i̬b, siis `küĺmab kude ära Saa; kui on soe kevade, siis on vähä `sääska, siis see kude lähäb mädanema JJn; vesi täis [konna] kude juba KJn; konna kudege ütelti suud `mõstavet, sõss ei päeväde ärä Krk; [haug] söönä tõste kalade kude ärä Nõo Vrd konnakuder
2. kudemine suvel on räim `oige madalas, kude ajal; sügise ta lähäb `jälle sügavamba - - kudeld ära lähäb ja; kui `oige tugev vuo, siis [räim] `ültse ei `tuldki kudele Kuu; sie on jääkala, esimine mis kudele tuleb Jõh; turva kude on ka ike kebade küli `aegu Vän; kevadid akkavad `krooksuma, siis on konna kude aeg Ris; sügise `mihklipäävä aeg riäbis tuleb kudele; Kiissa `Mat́se juuren om `uśsa, siäl on uśside kude Kod; sai mitu `puuta kõrraga [kalu], kude aeg `trehvab Äks; ku konna kudeve, siss ütelts avi ku̬u̬ aig olevet Krk Vrd kudi5
Vrd kudu1