[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

korjus4 korju|s Khk Hää Kos HJn KuuK JJn Ann Kad MMg, g -se Mus Var Saa JMd, -kse Sim; korjuss Krk, g -e Hää Trm Ksi Lai KJn/-o-/ Trv Hel Ran Nõo Kam, -õ Urv; `korju|s Ksi Plt(ls), -ss Võn Ote; koŕu|ss San Urv(-o|śs) Plv Räp/-śs/, g -sõ Har Rõu
1. alaväärtuslik asi või olenda.  vana lagunenud hoone, lobudik; kõlbmatu asi vana `veske korjus oli, `veske all elasid Var; vana lagund lauda `kohta ütelti korjus Saa; minu emal oli vana silmapesu kauss, selle korjus (jäänus) on vel `praega siin JJn; üits vana korjuss om sääl vi̬i̬l ülevel Trv; meil jäi `jummaltenu si̬i̬ korjuss alali, es tule `kuuli `küĺge, es paluta tuli Nõo; Taa hoonõʔ om jo igävene vana koŕuśs Räp || tu̬u̬ (rehepeksumasina vedamine) olõ õs muud ku˽hobõsõ `tapmine, iǵävene rassõ koŕośs oĺl Urv b.  vana või vilets olend (hrl loom) vana obuse korjuss, mis `siuksest pidada Hää; `miagi ei ole muud kui vana korjuss, vai mul muud om, nahk ja luu; mõni vana vai kõhn lu̬u̬m, nigu vana korjuss Ran; nigu vana korjuss kõhnass jäänu üteldäss - - vana lehmä `kraika kottale Kam c.  (aeglasest olendist) si̬i̬ om üits korjuss, pikälise mooduge Trv; igävene vana suuŕ inemise koŕuss, liiguss nigu tigu edesi Har
Vrd kori4, korusk
2. surnukeha, laip looma korjus, looma risu Var; `umbliku `surma inimesi `üeldi korjuseks JMd; luoma `laipa või korjust kas kuer `puutub või JJn; minu korjus viiasse Tudu`linna Sim; vana korjuss sääl maan Ran
3. sõim raisk ah sina korjus küll oma tegudega et; va korjus, kasi `välja Kad; kuradi vana koŕuss, mis‿sa `mürrät tan ütte `puhku San