[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Leitud 1 artikkel

koonits1 kooni|ts Vig, g -tse Tõs, -tsa Tõs Hää Rõu Vas, -dsa Urv, -dsõ Har Rõu(-tsõ)
1. varjualune; väike (kõrval)ruum koonitsallõ pandass nii`saatõ ütte-tõist `kraami Urv; suvõl magasi kõ̭iḱ väĺlän `kambrõin - - egaüt́s oĺl uman koonitsõn. saina õ̭ks `vaihhõlõ tettüʔ Har; koonits `väikene mataĺ `hu̬u̬nõkõnõ - - kribukrabu `kraami `viskaʔ sinna koonitsahe Rõu; Kana käu koonitsahe munnõ luuma, selleperäst es lasõʔ ma koonitsat ärä lahku Vas Vrd koomits
2. vilets või vana lagunenud hoone, hurtsik; onn vana maja nagu koonits; vana saun. `viltu vaon ja lagun. `öetse koonits. eläb siäl koonitses; Vanaisal oli metsas karjamaal koonits, seinad olid tehtud nagu püstaed ja esimene külg oli ka laialt lahti Tõs; Näe, `lambad sii koonitsa all. Koonits - - `aadest ja mätastest kokku `lautu Hää; Nika ti̬˽käüt tan koonitsõn mürräten ku t́ä teile `kaala satass Rõu Vrd kohnits, koomits

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur