koonits1kooni|ts Vig, g -tse Tõs, -tsa TõsHääRõuVas, -dsa Urv, -dsõ HarRõu(-tsõ) 1.varjualune; väike (kõrval)ruum koonitsallõ pandass nii`saatõ ütte-tõist `kraami Urv; suvõl magasi kõ̭iḱ väĺlän `kambrõin - - egaüt́s oĺl uman koonitsõn. saina õ̭ks `vaihhõlõ tettüʔHar; koonits `väikene mataĺ `hu̬u̬nõkõnõ - - kribukrabu `kraami `viskaʔ sinna koonitsaheRõu; Kana käu koonitsahe munnõ luuma, selleperäst es lasõʔ ma koonitsat ärä lahku VasVrdkoomits 2.vilets või vana lagunenud hoone, hurtsik; onn vana maja nagu koonits; vana saun. `viltu vaon ja lagun. `öetse koonits.eläb siäl koonitses; Vanaisal oli metsas karjamaal koonits, seinad olid tehtud nagu püstaed ja esimene külg oli ka laialt lahtiTõs; Näe, `lambad sii koonitsa all. Koonits - - `aadest ja mätastest kokku `lautu Hää; Nika ti̬˽käüt tan koonitsõn mürräten ku t́ä teile `kaala satass RõuVrdkohnits, koomits