konagikonagiKodT(-iʔOte; -kihvNõo) KrlHarLei 1.(mitte) kunagi metsä lodo one alati pehme, ei sua siält konagi läbi käädäKod; vai karjamaa konagi kuiv omRan; miul es lää konagi rasu `räidumaPuh; päiväl `sü̬ü̬di kolm `kõrda, üits kõ̭iḱ mis konagi `oĺli tettüOte; `varrap pääle, ei lää konagi minemäRõn; `istu ei väsü˽konagi, a˽`maada ei saaʔHarVrdkonagina 2.(rõhuadverbina) ikka, teadagi vanal om kondid kõ̭ik `kanged, tu̬u̬ kobip nigu sańt konagiRan; tu̬u̬ edimätse naese laits t‿`oĺli konagi nigu põletuNõo; käśk om nigu puu annum konagiKam; ilm ka om nigu konagi pääld `mihklipäävä ilmakõnõOte; Is mõista˽tõnõ vi̬i̬l murõtaʔ is ikkõʔ, nigu˽konagi tsillukõnõ ja uĺlikõnõ (vaeslapsest) HarVrdkonagina