kohmima`kohmi|maJõeVNgLüg(-maie) Vai, (ma) kohmi(n) MärHanTorJuuJMdVJgSimPlt, kõ-I/kohomma, kõhõmmaKod/, `kohmimeHelSan, `kohmma,-h́- TrvKrk/-e/ Rõu; (ta) koh́mPst 1.kohmitsema vanad `muorid nie `kohmisid siel `sieligusavad ka viel pihusse jaKuu; pagan sa `ninda `kauva `kohmid, ühe `kõrra ei saa akkamaieLüg; Kohmib nii kaua, ei saa `riidid õiete `seĺga Han; Naine `kohmin omal koa uiest ilbud natuke `ümmerVar; mis sa kohmid enesest nii kauaVJg; kõhmib ja ehib, `kombe ei sua; kohmivad ennäss `riide [paksult] KodVrdkohnima 2.endale võtma, kõrvale toimetama `kohmib omale kõik `asjad, `kange `kohmimaLüg; kohmib, kust suabJMd; kohmib ja rähmib sedä varandust kokkuTrv; `Moonanaisõ˽pööriväʔ õ̭ks hummugu `varra `pi̬i̬te kõ̭iḱi `lehtiga`üśkä ja `kohmsiva˽kodu Rõu 3.sorima, tuhnima näd siäl kõhemsid ja nosisid, mõni tiäs, et `kuŕja tievädKod; si̬i̬ vana kohm tulep siiä `kohmme, igävene `poostel; Paśtap, et kik karmani om kah läbi kohmit; Üt́s om miu `kirstu `kohminKrk 4.klohmima, togima mis sa `kohmid minuda; `kohmib tõist taguda `ühte `puhku Lüg; `Poiskõsõ `naḱsi üt́stõist `kohmmaRõu Vrdkohmerdama