[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kohes1 kohe|s Jäm Khk Kaa Vll, -ss M Nõo Võn Ote V(kohiss Krl, kohõss Lut), koes(s) Jäm Ans Khk Pal Hls Nõo Ote San V(ku- Rõu Lei)
I. kuhu
1. a. (otseses küsimuses) Kohes sa präägu lihad Jäm; Teeb kohes poiss ennast niid pand oo Kaa; kohess sa läät Hel; koess sa tolle korvi viisit Ote; koess no˽mineḱ om Urv; kohess nu̬u̬ pańgi vitsa `jäieʔ Har; koess astudõ Lei b. (retoorilises küsimuses või hüüatuses) koess sedised pärast `aitavad Jäm; poisse, äi juu neid paganid on ka, koess nad jähid siss Ans; Äi sii aita su pöiklemine mettekut üht – kohes sa mehe kääst ikka pääsed Kaa; koes niid mured ja vaevad Pal; kohess ma ü̬ü̬se mõista minnäʔ Rõu; a‿koess ma lää vai kink `hu̬u̬ldõ ma jää Vas
2. (kõrvallause alguses) maja `ümber pole puid, taarist istuta, siis oo ometi kohes sa vahel viluse lähetkid Khk; üit́s muld puha koess `seande vana pannass Trv; aidan om salve, koess vili pannass; mul olli nii äbi, et ma‿i tää, kohess ma oma siĺmä oless `panden Krk; nüid ei ole poosil tü̬ü̬d midägina, koess pää pistäp, sääl päevä viidäb Nõo; pageja om puusa sihen, näis, koess tu̬u̬ pageja lätt Ote; sulanõ lät́s `puuhtõ üless, et ma kae, kohess tä ta raha pand Se
3. (osutab ebamäärast kohta) Siie ma änam küll äi jää, lähe kohes tahes Kaa; kõ̭ik nu̬u̬ latse om ka kadunuva, koess na kõ̭ik ilma`karja lätsivä Nõo; maʔ olõ ka‿ks är rońgiga `sõitnu, a `väega vähä, kohess mul õigõ `aśja rońgiga Vas; õt hingekeseʔ, koes nä lääväʔ, jummaĺ tiid koes‿nu kual saavaʔ Se
Vrd kohe3
II. kus
1. (otseses küsimuses) no aga koes inimesed on; koes sa loigu nääd Khk
2. (kõrvallause alguses) nee laevamihed - - nee olid säl, koess si̬i̬ laeva kipper oli Jäm; pöhi, see koess pöhjanael seisab Ans; mine tεε, koes ta leeb olad; koεs kogu, sääl väge Khk; Mina‿p tee niid mette ööda, kohes sehes küll see porsa kot́t veiks olla Kaa
Vrd koel2