kohalik2kohalik g -usporL(-lekMar) K, IisHlsKrkSanKrlHarPlvSe 1. sobiv, paras; kohane see inime oo üsna kohalik selle ammeti `kohtaMär; [puutööks] kohalik puuVän; mehe kohalik tööTor; see oli kohalik sõna, mis sa temale `ütlesidKoe; ne om kohaliku `u̬u̬neHls; es saa kohalikut saabast, mis passiss `jalga. om tiĺluk vai suur vai; ei oole seast kohalikut `paika (paikamise lappi), mis `pääle sünnüssKrk; neoʔ ommaʔ mullõ kohalikuʔ `rõivaʔKrl; uśs om tarõl iihn, ta om kohalik asiHar; sjo om kohalik asi, sedä om alati va˛äSe 2. võrdne, vääriline See üsna ta kohalikMar; temal põlegi naist old, põle nisukest kohalikku saandAnn; kohalik pruutVJg; temä sai kohaliku naiseHls 3. korralik; sünnis `keelan teist, et ära seda tee, põle kohalikJuu; kohalik talu ja korralik peremisKJn; kohalik oleḱSan Vrdkohane