[EMS] Eesti murrete sõnaraamat
Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
 Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside |
Leitud 1 artikkel
kilt kilt g kildu M spor T(kilda), g kilda V
1. a. (lahti murdunud, rebitud, löödud ) kild, tükk liud läits kildesse Trv; ku obesel `amba kildu (teravad servad) om, siss lõhuve `põski. `ungru `lõhksiv `amba `kilte Hls; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp; lüü mõni kilt alu küĺlest; õhuk(e) ku kilt kunagi Krk; vanast üteldi, et `piḱse`lü̬ü̬du puu `kiltega susi ammast, siss ei nakana valutama Nõo; [hobusel olid] Hamba kildan San; oĺl tan jõulu `aigu maha˽sadanuʔ, käeluu oĺl periss kilduss `õkva˽lännüʔ; kildaʔ `kargasõʔ [puulõhkumisel] `vällä Kan; Rauda olõ õs `vankri man neh `rohkõp ku nu̬u̬˽paa kilda˽sääl tele sisehn ja kaal pulk Rõu; nahakilda leit üless Plv; kapist lät́s kuuli kilt läbi Vas; nigu suurõtükü kilt tuĺl, nii oĺl seere küleh kõmm Räp; savikilt (purunenud tükk); küüdse kildaʔ (nahaliistakud küünevallil) Se; olõ‿i· lavva `kiltagi jeloh, vaä lõegadaʔ sae`laudu Lut; kilta, kiltu minema `kisklik puu läits `kiltu, es lää `õigest `lõhki Hls; `kilta `murdus, tu̬u̬ ragumine es lää `äste Ote; saa aiʔ śoost puuśt `pirda, śoo ĺatt kõ̭iḱ `kilta Se; laud lät́s `kilta (viltu pooleks) Lut b. õhuke tükk või viil `ernel lää kilt küĺlest ärä, ku salvat; `lõika üit́s kilt `õuna Krk; na‿m (õunalõigud) nigu kildu tiĺlukse Nõo || fig emä `olli paks, aga `tütre olliva nigu kildu Nõo
2. Kardula vesitse ku kildu Trv; [herned] kõva ku kildu ei `ki̬i̬vä `pehmess Hel; meil `erne ei ki̬i̬ `pehmess, keevä `kiltu Nõo
1. a. (lahti murdunud, rebitud, löödud ) kild, tükk liud läits kildesse Trv; ku obesel `amba kildu (teravad servad) om, siss lõhuve `põski. `ungru `lõhksiv `amba `kilte Hls; enne lääp kivi küĺlest kilt ärä, ku temä süä `pehmess lääp; lüü mõni kilt alu küĺlest; õhuk(e) ku kilt kunagi Krk; vanast üteldi, et `piḱse`lü̬ü̬du puu `kiltega susi ammast, siss ei nakana valutama Nõo; [hobusel olid] Hamba kildan San; oĺl tan jõulu `aigu maha˽sadanuʔ, käeluu oĺl periss kilduss `õkva˽lännüʔ; kildaʔ `kargasõʔ [puulõhkumisel] `vällä Kan; Rauda olõ õs `vankri man neh `rohkõp ku nu̬u̬˽paa kilda˽sääl tele sisehn ja kaal pulk Rõu; nahakilda leit üless Plv; kapist lät́s kuuli kilt läbi Vas; nigu suurõtükü kilt tuĺl, nii oĺl seere küleh kõmm Räp; savikilt (purunenud tükk); küüdse kildaʔ (nahaliistakud küünevallil) Se; olõ‿i· lavva `kiltagi jeloh, vaä lõegadaʔ sae`laudu Lut; kilta, kiltu minema `kisklik puu läits `kiltu, es lää `õigest `lõhki Hls; `kilta `murdus, tu̬u̬ ragumine es lää `äste Ote; saa aiʔ śoost puuśt `pirda, śoo ĺatt kõ̭iḱ `kilta Se; laud lät́s `kilta (viltu pooleks) Lut b. õhuke tükk või viil `ernel lää kilt küĺlest ärä, ku salvat; `lõika üit́s kilt `õuna Krk; na‿m (õunalõigud) nigu kildu tiĺlukse Nõo || fig emä `olli paks, aga `tütre olliva nigu kildu Nõo
2. Kardula vesitse ku kildu Trv; [herned] kõva ku kildu ei `ki̬i̬vä `pehmess Hel; meil `erne ei ki̬i̬ `pehmess, keevä `kiltu Nõo
© Eesti Keele Instituut
a-ü sõnastike koondleht
 veebiliides
@ veebihaldur
|