[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 35 artiklit

ema|kask emäkaśk one õmmik, isäkaśk one kuevem Kod ema|keel emä kiel on `kõige `kallimb igäl ühel Lüg; ema keel on emast õpitud Juu; `i̬i̬stlasel om eesti ki̬i̬ĺ emäki̬i̬ĺ Krk; imäki̬i̬l om kõ̭gõ edemine, kink latsõ `kuuldava Har; imä kiil, śjoo um sul pääh, vanõbaʔ kõnõlõsõʔ Se; ma‿less pallenu [teada], märäss teil om jema ki̬i̬l Lei
emake → emakas
ema|puu 1. (paadi) kiil – spor R S LäLo, Var Khn Aud Hää Ris nüüd `üütä emä puuks, `ranna kiel oli `pohja puu Kuu; kui venet üless `vieta ja telasi all ei õle, siis võttab emapuu `liiva ehk `kruusi `sisse Jõh; Paadi emabu tehti tammepuust Jäm; kaarte otsad keivad emabu `külge. emabu oo `kaltsoni all Mus; paadi emabu pannasse kõige enne `paika, pukkade vahele, siis akatasse sõnna `külge `laudu panema Muh; paadi emapuu ~ kiilupuu Käi; emapuu `külges oo tald ehk looskiil või liigpuu Rid; Kõõgõ enne tehässe emäpuu `vaĺmis Khn; emapuu, alumene puu kus kaared `külge pannaks, ega seda leigata `tohtin [otsiti kõver juurpuu]; emapuu `küĺge lüiakse esimesed lauad, emapuu oiab `triivimise eest Ris
2. tuuliku püstvõll Emapuu on `tuule`veski püst võll Jõh; Tuulika emapuu oli ikka jäme ning tugev tamm vei siis mänd Kaa; emapuu pusi käib `söömri `sisse, selle `ümber emapuu keerab ja `terve tuuling keerab Krj; tuule `veski - - emabu see kannab kõik seda `värki LNg; piĺlpakk oo `veske emä puu all Tõs; (tuulõ) `veśke emä puu Khn; `Veskes `oĺli pää võĺl või emapuu – piḱk paĺk `püśti, alt üles sõnigu katussani Vil
3. voki osa a. pink Vokki emäpuu sies on vokkisüda, emäpuul om kruuv `õtsas, saab `tellidä; Kolm `jalga emäpuul all; `aisad on emäbu `küljes, vanad inimised `ütliväd `peŋŋi `küljes Lüg b. rindpuu (oki) emapuu ~ ike Mih c. takuhark emapuu on kui takku `ketratasse Vai
4. kuhjavarras moned `ütlevad emapuu. emapuu ehk pia`varras; `kuhja emäpuu Vai
5. (millegi) alus, alge kadagas oo metsä emäpuu Vig; emapuu – neli [mesilas]peret `pieta kust peret ei `võeta VJg|| fig see oo emapuu kes palju `lapsi saab Muh
ette|poole ette- RId Rid Kse Amb VMr Kod Krk Ran Nõo spor V(j- Lei); ettep̀- JJn Pal Vil Hls; etep̀- Kul Hää JJn Koe spor ViK, Pal Äks Lei; etepul Hää I. adv
1. kaugemale ette, (näoga) liikumissuunas Tegi `iuksesihi, `este `kukla päält `tõmmas `arjaga ette `puole; Pikk ja pien ette`puole kõveras `jusku `krieka ie; `Lapsel imelik, `aariklane kiel, `nurgad tulivad ette`puole Lüg; `laened `murdvad, `randas `kallab arja pealt ette poole Rid; [lamba] `niitmine oli tagant etep̀oole Kul; [voki] Kruist teĺlitaks, naba ju liigub etepul ja tahapul Hää; vaja süsä ettepuale `riisu Kod; lähäb ettep̀oole (Viljandi suunas), ei lähä kuevatsesse Vil; akka `mõnda sõna tagapu̬u̬lt ette poole lugeme Krk; [lumehangel] `päälmäne ots `oĺli nigu `väĺlä poole tuisanu, ettepoole aanu Ran; nüid om poodin ka ettepoole `tüḱmine moodun Nõo; Takkapoolõ pańni vähämbäʔ [pätsid], `keskepoolõ suurõmbaʔ ja ettepoolõ jälle˽vähämbäʔ Har Vrd etesspoole, ette|otsa, ‑pidi
2. ajaliselt kaugemale; edaspidi(seks), tuleviku(k)s kui nüüd tänä `ommiku [teder] `kutrutas, siis lue senest `kaeksa nädälä ette `puole, siis piäd lund nägemäie Lüg; voib `olla et ette`puole akkab pueg avitamma Vai; me tänä ei pruugi ärä, vaja `oida ettepidi ~ ettepuale Kod Vrd ette|pidi, ‑poolest
3. (kaugele) ära, välja aniʔ kia `ḱäülese, ĺättevä kauõdõ jettepulõ üle mere; ku latsõkõ `uińdži, sõ̭ss [ema] lät́š jettepulõ; veri d́u̬u̬sk `ussõ, jeńg lätt jettepulõ Lei; lätt `võõradõ `liina ettepoolõ Lut
4. tu imä nakass ettepoolõ `masma (on ilu poolest enam väärt kui minia) Se II. prep (ruumiliselt) ette nüüd `kiereti suga `kõrgemale ja siis `pandi `niied ette`puale suga Jõh; saań lähäb ette poole obust viristes Kse; leib pannass ettep̀oole `otsa (laua aknapoolsele otsale) ike Hls
Vrd edepoole
ilu|hambad pl neli ülemist lõikehmmast `Nuorel inimisel on ilu àmbad `alles, sis suu `oiab ilusti, ilu `ammaste taga `sõisab kiel Lüg ilu|jutt naljajutt `tõine `naljatab ja `räägib kõiksugu juttu ‑ ‑ siis sie on ilu jutt Lüg; na aava ilujuttu Ote; timä mõist ilojuttu kõnõldaʔ. sääne hüä ilojutt Lut
isa1 isa R eP TMr; isä Kuu Lüg Vai Mar Mär Vig Var Khn Kod spor VlPõ, hv Se Lut
1. (üks lapsevanemaist) isa isata laps, kas on isa `surnud vai on `tütriku laps; kui üht isä on siis on `täied `vennad; [laps] isä `muodi, justkui isä suust maha tuld; peris ~ oma ~ lihane isa Lüg; pesiväd isädä Vai; [nüüd] emm ning isa, [enne] emm ning taet Khk; Teab kesse isa-ema laps see veib olla Kaa; ta (poolvend) oli teist isa; kaheksa `poega oli isal emal; Esimese pojale `pandi ikka isa nimi Pöi; mo mehe isal `olle paat Phl; ma `kuultsin seda jutto isa kääst Kul; lapsed olid ju töötegijäd ja isa-emäd olid Mär; isadel olid lühikesed püksid ja pikad sukad Vig; isa emaga köisid tööl Tõs; `Lapsi `raskõ kasvata, kui‿mtõ isät põlõ Khn; nooriku isat emat kedagi ei saan [pulmas] Aud; `kirju `persega isa ja `kirju isa (võõrasisa) Kos; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi JMd; minu isad-emad ei osand kirjutada Ann; poeg on isasse lähnud Trm; poeg one isäje tullud, isä kua `niskene näpimi̬i̬s; laps isä näkko kõhe; vähäke `põldu siin one kua, isäss andud Kod; isa oli arilik nimi, papa oli peenem Pal; `ootasivad, `ootasivad isada, ei tulnud. läks isad `ot́sima Lai; `Lätkalu küläst mõlemad [pärit], minu isäd ja emäd KJn; miu isä vend, si̬i̬ kõnelas Vil; minu isa sai `mõisan `pessä TMr|| isakodu Täna lähen isale; Kui isal `käisin, oli ema `aige; Sie `vankritekk on viel isalt `tuodud IisR
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) sain kohu täüs `justku isä-emä `pulma ajal Kuu; agulevad kut ühe isa ema lapsed (pej sugulaste vahekorrast) Khk b. (mõistatused) isä pikk, emä lai, `lapsed kaik `ümmargused = ahju turvapost, ahi, leivad; isä `istub `istukilla, emä nika-nakasilla, tüttared libi-labinal, pojad `päälä `püürusillä = tapuritv, humal Kuu; Isa `sirge, ema köver, tüdar lai `lätsis, poeg `popsis vihane id Jäm; isa akkab `sündima, pojad pεεlpool puu lade = tuletegemine (algul suits, siis tuli) Emm; Isa istub, poeg pistab, sulane sussib takka = kooguga kaev Han; isa istub `nurkes, süle käkkisi täis Ris= ahi, keris c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Isa `istutab puud, poeg `matsutab suud Kuu; mis sa mu `otsa vahid, ega ma pole su isa-ema ära söönd (öeld naljatades jõllitajale) Jäm; Isa maa ja ema kapsaaia eest (pilasõnad sõtta minnes) Kaa; sinu isa särk `kuivas meie ema aja pial (võttis ütleja perest naise) VMr| (vallaslapse isast) Isa `metsäss, puu `otsass, saba `seljäss, kiel `väljäss Kuu; Uńt `metsas, küsi kes ta isa on; Isa oli enne `koitu kottu ää läind Pöi| (isa tähtsusest, armastusest, eeskujust) Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti; Isa üks mats on enam, kui ema üheksa `totso; Isa kari on kõvemb kui ema vits; Mis isa ies vilistab, seda pojad taga `tantsivad; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini, kui isa `salvu najal Lüg; kui isa ihnus siis poeg pillakas Khk; Isad korjavad, pojad pillavad Kaa; Lapsel aa taris isa ermu ja ema armu Emm; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; üks isa toedab kuus last, aga kuus last ei toeda `ühte isa Juu; isa, pia ikka kübar oma pias, nii kaua kui sa laste sias elad (hoia valitsus enda käes) JõeK; laps mahub `enne isa `põue, aga isa ei mahu pärast lapse `õue KuuK; üks isa toidab üheksa last aga üheksa last ei toida isa VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn| (vastupidavusest; piisavusest) Isa iäks ja poja `polveks ja tüttärelle viel tügüks ajaks Kuu; Sul `aidad vara täis, `jätkub isa iast ja poja `päevist IisR; See Kuresaare loss oo küll isa igine poja põline ehitus Kaa; Senest jätkub isa eaks ja puja pölveks Emm; See seisab isa ea poja põlve, tütrel jäävad veel tükikesed Saa
3. (kõnetlussõnana) a. peremees, ‑isa ma `ütlesin ühe`korra [vanaperemehele] et kui sa isa lähäksid Jõe; ühekorra `meite vana toond kulli poea, pannud Ranna isa köri `pεεle Khk; see oo siitmaja isä `jälle Mar; Vanado isä o nüid viis `aastad jo surnd Vig; Küütsa isat-emat on siit [pärit] või PJg; siit isa tuleb täna `õhta kodu Ksi b. vanaisa; äi Kui oma isa `kutsuti pappast, siis suurisa oli isa IisR; ikka ühtvitte ema ja isa `kutsus [oma ämma ja äia, kellega elas koos] Krj; Vanaisa nimetati isa, oma isa nimetati [ees]nime järele Emm; vanad isäd emäd (vanaisa-vanaema) oo vanas `surnu`aedes Vig c. (nõelussist) isä, isä pikk peenige sarabu `kirjä Saa
4. isa funktsiooni täitja a. isamees peiul oli isa ja ruudil oli ema [pulmas] Mus b. mardi- või kadrisantide juht Kadridel oli `jälle isa ema `seltsis kui käisid; [mardi] Isal oli ikka kepp kää, see `lonkas `kangest Krj; mardi`santidel oli isä ja emä `seltsis Mar c. jumal isa pojugene, püha ristigene Khk; jumalariśsike, `taevariigi isä, mes asi si̬i̬ one [öelnud naine, kes kartis kodukäijat] Kod; isä jummaĺ, isä poig, hoia meid suurõ tuulõ iist Se; Isä (taevaisa) Lut
5. (loomadest; taimedest) a. isasloom; isaloom emäkaru on `valge siit, isa‿i õle; [tedre-, metsise]isäd `lähväd ise `keskes `taplemaie ‑ ‑ vana isä tappab `nuore isä maha Lüg; Isa (isahani) see oli `audumise ajal ikka `öuves Kaa; isa (isaluik) `lindab `sirge kaelaga Noa; isaani. vana isa oli kuri üksi Tõs; isal on niisk (kalast) Vän; Isa ‑ ‑ laseb `tiiva jusku kukk (rabakanast) Hää; isäl (isakalkunil) on suur tolk Juu; varss on läind isasse JMd; [sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta (part) on, isa või ema VJg b. isamesilane `töölised ja isä ja emä oo mesilastel Mar; isa või lesk on must ja ‑ ‑ tömbi tagumikuga PJg c. isastaim emakuusk kasvatab käbi ja isa se seemendab Vän
6. fig vasika isä (härjasoor); vasika isägä (härjasoorast valmistatud peksunuudiga) naha `pääle `anda Lüg; ei tea kis selle juto isä (väljamõtleja) oo Mar; sina õled täis valelik ja valelikude isä Kod
Vrd esä
ise|meeleline isemeelne kui mina olin `veikene vaar, siis olin `oite ise `mieleline Hlj Vrd esimeeleline ise|meel(i)neisekas, kangekaelne; iseäralik – spor R eP sie poiss on isemieline, tieb mida ise tahab Lüg; möni nii ise`meelne inimene, äi ooli teisest Khk; ise `meelne inimene, aab oma `öigut taga Vll; üks ise`meelne inime, ei seĺsi teestega ega lepi kokku Mär; ei tahand [teisele] näidata seda `piima kes nisukene ise`mielne või eba`usklik oli VMr; tema `niiskene ise`mi̬i̬lne, ega tema teeste järele `painu MMg Vrd esimeelne, isemeeleline ise|moodi eri laadi, teistmoodi – spor R eP, sie mei vana kiel oli ikke ise`muodi ka Jõe; `vastla `päiväst `tehti, siis nied olid `niisukesed ise`muodi `kuogid VNg; egas kohas isi`moodi kalad Jäm; Ta pole ikka teiste inimeste `moodi, ikka pireke ise`moodi Pöi; `keetsin nisukest ise`moodi suppi Rid; [kadrid] ehitasid `riided ikka isi`moodi Mär; Iga vili `tahtis ise `moodi moad Kei; old ta (koiku) midagi isemuadi [sängiga võrreldes] Kad; igas `nurkas on ki̬i̬l isi `moodi SJn Vrd isemoodu; iside-, isit|moodi ise|moodne isesugune, ‑äralik pidalitobine inimine oli ka niisugune `uimane ja `niisukene noh ise`muodne VNg Vrd isemuodine ise|moodu isemoodi – Var Tor Saa Kod Äks Ksi KJn Kõp isi`moodu uńt [on libahunt], mis isi`moodu murrab, mette kõrist Tor; iga `kõplaga kõblastadi isi`moodu Saa; nüid one ise`mu̬u̬du laalud Kod; siin on isi`mu̬u̬du adra Äks; igas peres oĺl isi `mu̬u̬du sü̬ü̬k ju Kõp Vrd esimoodu; itsemoodi ise|muodine = isemoodne oligi nisuke ise`muodine `nuorest `saadik ko˛e Jõe; ühe`mastised jahid olid siis ‑ ‑ neil oli nisukune ise`muotine `taklass Kuu; `niisukesed ise`muodised `taadid oli `enne VNg Vrd itsemuodine
juhatama1 juha|tama üld (‑tamma Lüg Vai V, ‑dama Emm Rei, ‑tem[e] M San, ‑tõmmõ Krl; joha- Vil Krl)
1. osutama, (kätte) näitama; midagi teatavaks tegema; [kuidagi] juhtima, läkitama küll kiel miel tiet juhatab Kuu; `kupjas juhati `moisas tüö käde VNg; p‿löva ise midagid, piab keik asjad käde juhatama Khk; kes teid tähe juhatas Muh; loomad oo kadund, juhata mulle loomad ülesse Mar; ma tulen juhatan teed Ris; kas tiate juhatata `mulle inimest [tööle] Trm; kana loĺl juhatab ärä, kos kõhan tämä pesä Kod; üte naisel olli [raha] juhadet Tindi `kalmess (ill), iki `ü̬ü̬se unel Krk; tõene peedäb `endä ärä ja tõene juhatap kätte, et kae `sinna läits Nõo; mine juhada timä mõtsast läbi; juhada, kost `maŕju saa Har; tõsõ juhatamise `perrä `tuĺli Plv; `näütäss sõrmõga, juhatass et min˽sinnäʔ Se; jumal juhatas, (nagu) jumalast juhatatud (millegi õnnestumisest, kordaminekust) jumal juhati meid `onnega kogo Vai; see oo mu̬u̬le jumalast juhatet Muh; `jummal esi om juhatanu `mulle serätse õnne Nõo; Esä trehvas `õkva parasjagu sinna, nigu jumalast `juatedu Rõn; jummaĺ juhat́ mu hüä õnnõ päle, käüḱ läts `höste Se|| vana inimese jutt, ega si̬i̬ koheki ei juhate Hls
2. õpetama, juhendama; nõu andma isa juhatab last `tüöle; `arstid juhatavad, üks salv on ühe [haiguse] `vasta, `tõine `tõise `vasta Lüg; mõni ei `oska ise maja teha, `ütleb et, tule sa juhata mend Mar; tüü tegimises piab juhatamene olema Hää; Mat́sina (Matsi naine) juhatas, et tuada `aptegiss `rohto; juhatas ärä, et pane kartulid patta ja aaduta `kapsad Kod; üttepuhku pidi mia egät tü̬ü̬d juhateme Pst; kes neid [kurgi] om juhaten, et na sedäsi rian lääve Krk; juhatõmise `perrä iks tegi Krl|| juhatab laalu `koori Trm
3. juhtima, suunama a. veokit v veolooma juhtima kes obest juhats, istuss iki ääl pu̬u̬l; mud́u ei saa obest juhate ku `ohje ei oole Krk b. [millelegi teat] suunda andma vett ei saa muud́u juhataʔ, siss piät suuŕ kraav́ `kaibma ja tõsõst paigast minemä `laskma Har
Vrd juhtima1
jänn2 jänn RId(g `jänni Lüg); jäńn VJgkõnepuue Jänn oli keeles lapsel. Justkui niit oli [keele all], sai leikada. Pidas keelt kinni VNg; `kiele `õtsas on jänn, mökketäb. kui jänn on `kieles, siis ei saa `üellä `erri. lüöb `jusku `jänni `kiele `alle; sul `ninda kiel `jännis, segasi juttusi `räägib Lüg; meie lapsel on jäńn kieles VJg
järel järel spor R, Khk Vll Muh Emm L K I Krk Puh Nõork I. adv (koos pöördsõnaga moodustab hrl ühendverbi) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool; taha; kannul(e); kaasa(s), ühes jne `kuera `kutsikas on `kange järel `käimä Lüg; rattad jugavad nõnna järel et Muh; otsi `peale järel, kus pool ta (mees) on Rei; ikke vahid oo tääl (vangil) järel Mar; ilp ees ja talokas järel Mär; igas `kohta vädas mind järel Mih; Mart jõngib emal järel Han; umikad järel [laeval] Ris; siis nägi nõelale järel `panna `niiti Amb; iga üks läks oma `eega edasi, `parma rida oli järel Ann; viab teist `puusa järel Koe; `vieti sõńnikut, siis `pańdi paar naist `jälle järel lahutama Rak; üksvahe käis riśtinimi ees ja perekonnanimi järel MMg; koer akkas järel `litsuma säiatsile Pil; suured puu lusikad oĺd ja pikad varred järel Kõp b. (välj järgnevust) kui on `kuivand viht, pane `kuuma vette‿s on kohe `kollane vesi järel VNg; siis ku lei, siis iga kõrd veri õli järel Jõh; Kui aga vεhegid midagid aa, kukkuvad [tüdrukud] üks ees teised järel kikitsema Emm; kui kivi märjaks lähäb siis on vihm järel ka PJg; niikui si kähväkäs käis, `oĺli ka müristämene järel KJn; `niitjad läksid üks i̬i̬s, tene järel kõik ühetese `poole Kõp
2. (ajaliselt) taga, mahajäänud kell on järel Kuu; aŕst `ütles, et tema on viis `aastad teistest järel VMr
3. alles, säilinud; elus kui luud on ära kulund, siis on paljas tüng viel järel Jõe; `järge es ole järel, pidid `mõisad `orjama; `rõuge armid o järel Muh; tohi mette suppi järel jätta Käi; maja on ära põlend, ahjo vaŕss on järel Kul; loomi rasvad sulatakse ära, kõrnad või närud on need, mis järel jäävad Hää; tõnispää siis piab pool looma `toitu järel olema Ris; vend on `ammugi jo surnd jo ja mutku ma üksi päine olen veel järel Kad; seal põle muud järel jäänd – kivivared ja rusud Plt
4. (ühendverbide komponendina verbi tähendust modifitseerivalt ja süvendavalt) a. küsüme sen `leske `naise kääst järel, kas tämä `andab `selle koha ärä Kuu; kes sind sial järel torgutab Phl; ma taha järel küsta Kse; `kulle järel Saa; järel `proomima Plt b. (välj millegi lõppemist, lakkamist, poolelijätmist jne) peaks ta ometi sadamese järel `jätma Käi; tuul on järel Rei; `Kärda minek jεεb kohe ~ järel Phl; jähi järel, ei tule `vihma Rid; pidi korra järel `jätma (jätma minemata) Lih c. (välj jäljendamist, järgimist, nõustumist jne) Poiss alpis teisi järel Emm; laps akkab järel tegema Kse; ma `kiitsin seda nõu järel Hää; ta kordab mu sönu järel Ris d. (välj nõrgenemist, lõdvakslaskmist, möönduste tegemist jne) `anna sield [nööri, köit jne] järel Kuu; loomadel on `iirid, kui need saab pigistud, siis need `anvad järel; ta süda oli järel ann; ku lähäb `tööle, ega sialt (sõjaväkke minekust) järel saa Ris II. postp (genitiiviga) 1. a. (ruumiliselt) taga, tagapool(e), taha, kannul(e); kaasa(s), ühes jne va koer käib mo järel, saa mette `sammu `astuda Emm; tema järel piab alati koristama Rei; mina olin `vahva `niitja elu `aeges, läksin `kεies vikati järel, kui vähegi vikat oli Rid; `Saada `väätse loha obuse järel Han; `oidja see nagu karjane käib nende [laste] järel Pee|| fig Sa oled `jüsgü loll kohe sen `poissi järel `juoksemas Kuu; midä sa `juoksed tämä järel, egä tämä sinuda ei võtta Lüg Vrd järes b. (välj teat järjestust, järgnevust) jäme liiv on, mis vöib saue sega panna, selle järel tuleb sömer liiv Khk; uńdi kari läks riidu, nagu lattorni tulega oleks `keegi läind üksteese järel Ann; tõene tõese järel lähväd, nagu kured Kod 2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) taal oli seitse last, kõik riborada üksteise järel LNg; pühad on üks teise järel Trm|| (välj korduvust) Eitliku ilmaga pagi tuleb pagi järel Emm; `Aet́i `laaram `laarami järel seda va oma`koetut (viina); Üks raap teise `pääle, õnnetus õnnetuse järel Hää b. hiljem, pärast ilm pehmeneb pakase järel kohe Kuu; `tuhkapäiv oli kohe `vastla`pääva järel VNg; kirskala tuleb kõhe jäie (jääde) järel Lüg; see ja see naine on lapse järel `kaplis (pärast lapsesündi esimest korda kirikus) Rei; sõjade järel tulevad katkud, `aigused ja tõbed Kse; vihmakaśs karjob, siis selle järel tuleb `vihma Mih; sauna järel õlut põle `ültse ia Ris; sõja järel ei oln riiet võtta HMd; `äästamise järel ja küńni järel käisime ärjabete `põldude peal kiba `korjamas Rap; piĺl ikke pika ilu järel Tür 3. a. vastavalt, kohaselt, (millestki) lähtudes `Mendi peräst `jälle `kumbasime järel `kursi pedäjes edesi Kuu; `rasva ja `suola ja `siebikivi, sie piab `kaalu järel panema VNg; tie oma nägemise järel Lüg; igä üks otta oma `märgi järel `merrad üles Vai; sene aro järel on nii ja nii `paljo töötegijaid taris Emm; need [talunimed] on mehe nime järel `saadud Noa; Ei `keegi saa immu järel elada Han; `Akna`laasi lõigataks otse seńti`meetre järel `väĺla Hää; `praegu ei saja küll minu silmade järel HMd; kalasi peal kujuti, korra järel kujuti Kei; kui ma oma vanuduse järel akkan `arvama Kos; nied kaks miest olid minu mälestuse järel alles viel HJn; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; kuulu järel piab sie koha ää `müima JMd; kuude järel (kas noorel või vanal kuul) jah ikke piab leigatama [puid] Ann; vana [kalendri] järel neĺlateist`kümnemal mail Tür; vanal aal `üüt́i `lehma värvi järel VMr; loed `paasmid, siis on `asvli järel `tiada, mitu küinart tuleb [kangast käärida] Lai b. sobiv, kohane, vastav see tanu o pea järel `tehtud Muh; saabas on jala järel Rei; terne põle mo `tahtmese järel `ühti Vig; sii on siĺmakas [võrk], `sõuke paras räime nina järel Hää|| käsi ei `paindund kirja järel sugugi, siis tegin varese `jäĺga Ann; ei minu kiel selle järel `paendu (ei saa välja öelda) Koe
4. ära tooma(s) sind on ka paras surma järele `saata (öeldi aeglasele inimesele), et kes kaua surma järel käis, siis oli `aega veel elada Lai
5. (välj administratiivset alluvust või kuuluvust) `Üĺgasi mõisa järel on sie nukk Jõe; egä siss need kõik ühö mõisa järel ei ole Mar; te ajate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; `Leetse küla järel olime HMd; kõrts on teeśe `mõisa järel KJn
6. järele a. (välj suhtumist kellessegi, millessegi) ta oli justkui imeja laps mu järel Muh; mis immu sul senne järel on Emm; küll sa oled koa kommide järel maias Ris; ma ei ole nende (porgandite) järel, ei ma tänavu `teindgi Ann; lehm jäi `ammuma mu järel [kui ära tulin] Pee b. nemad on kodunt ära. nende järel ei `maksa `uatada Hlj; `valvab `toise järel VNg; `aidnik `oatab aa järel Muh; küll see (mees) aga naiste järel lipitseb Mar; ma ole iga päe õpetaja järel küsinu, tend põle aga viil tulnu; ma `vaata ju sii laste järel Hää c. (lõhnast) `aises viina järel Rei Vrd jären, järges, järgi1
kaasa2 `kaasa R eP(‑oa-, ‑ua-; kaasa Koe Iis) Krk Ran Puh V
1. adv ligi, ühes ta viib küla `kosti `kaasa Jõe; oda `leibä `kaasa Kuu; `riidevähesed ja `luomad mida `kaasa sai, eks nie `ollu `kaasavarast VNg; siasõrg `leigetasse `karjatselle `kaasa Lüg; kaks`kümme viis `verko läks venega `kaasa [merele] Vai; suured leva käntsid `võtsite `kaasa Muh; lεheb `kusse `poole, `anta `kaasa Emm; kui `jälle mehele saab, siis `antasse kaasavara `kaasa Mar; lapsed `võetse mere `ääre `kaasa `lambud tõrima Kse; ta`kutsus mu `kaasa Aud; eks tule `kaasa Ris; sie on ia et `lapsed `kaasa `tuote JõeK; Ta kannab last igale puole kaasa Koe; kui mehele läksid, `pańdi kerst `kaasa VMr; tegin `ku̬u̬ka `kuasa [leeripoisile] Kod; si̬i̬ asi `kiskus `kaasa Pal; [ainult puravikul] vaŕs lähäb `kaasa [söögiks] Äks; j u m a l k a a s a van (hüvastijätusõnad) kui `lähte menema, siis `ütli jumalaga ja `toine `ütli `jälle jumal `kaasa VNg; lähäb minemä, jumalaga. jumal `kuasa Kod; vanaśti `ööldi jumal `kaasa, ku `keegi ää läks Plt; nojah, ää `tervis, jumal `kaasa Krk; tu vanast `üĺti nii: jumalaga! (vastati) jummal `kaasa Har; ku tõõńõ üteĺ jumalaga, sõ̭ss tõõńõ üteĺ jummaĺ `kaasa Räp 2. (koos verbiga väljendab osavõttu, kaasaelamist) εε süda sehes, tunneb `kaasa kessel sańt elu on Khk; tu̬u̬ ei tunne kellekile `kaasa, tol nigu kivist süd́ä Ran 3. postp (väljendab komitatiivset funktsiooni) `Eedi, `Linda, `Valter `surred `näie `aigue `kaasa; `Toisel `talvel `saadeti [mind] ‑ ‑ vana `uidumihe `kaasa oppima sedä `uiduajamise tüöd; `Suurpä kiel on `kirja`kiele `kaasa `rohkemb arenend Kuu; sie mies kie jäi isä `kaasa, sie õli `Solli Juhan; `sinne `kaasa tämä surigi, sene `kaasa tämä surigi, tuli juo `rinduga sääl uherdi pääl `õlla `täie ramuga; `Kahju `kaasa ei `surda Lüg
kand1 kandg kanna eP, hv u eL; `kand(a) g R`kanna 1. a. inimese jalapöia tagumine osa, kand sie on `tallund `toiste `kanduje pääl ja `püüdänd `toistest ede `juossa Kuu; `astus [mulle] `kanda VNg; Iest ära, `muidu `niidan `kannad maha! Ei `jõua sa `mulle järelegi, `ammus siis viel `kandu `niitada IisR; saabas öörub kanna pεεlt Khk; Astub kanna peale, tahab mo vana inimese käest veel `pulmi `soaja Pöi; Koer `joosi moole ühna `kandu `kinni Muh; King `öörus tassi `kanda Rei; see põle `rehte `aegas muud `moodi magand ku teise jala kanna pani teise`varva`otsa LNg; kanna `piale kõege `rohkem `toetab kui köiasse PJg; ma lähän tasa kannade peal Ris; Üks mure kannul, teine`kandus `kinni Jür; `astus jala kanna `kat́ki Iis; isa `keelas, et `kandade pial ei tohi `trampida, põrutab kanna luu ära Lai; käis päka pial, `oidis `kanda üleval Plt b. looma tagajala koodi nukk obosele `lähtö `vanker `kanda Vai; Kandetagune rehm oidas, et rattad oole (hobusele) kandu äies tule Kaa; `vanker käib obusel `kandus JMd; sõnniku vedamise ajal, kui [vankri] redel lähäb `vasta `kanda, siis on `lõhkumine `lahti VJg; kanda ~ kandu kartma hobusest, kes ei talu puudutust vastu tagajala koodinukki See noor obu akkas `kandu `kartma Jäm; Mei vähene punane obu `kartis ermpsasti `kanda Rei; Obu kardab `kandu Han; obune kardab `kandu. ei tohe vankert `kandu `laska Tõs; Mõni obune kardab `kandu `kangeste, kohe kui `vasta puudub, lähäb nii et tuli taga Juu; obune `kartis `kandasid JJn; || obuse kabja kannast lõegatakse `juure, kui raud `alla ei lähä Juu c. jalakannale vastav osa jalatsil, sukal või sokil [suss oli] `kannast `kitsamast `tehtud, nena‿polt `laiemb RakR; sukka kand ja nenä Lüg; ärä `talla `viltu oma `kingade `kandu Jõh; `saapa teine ots on kand ‑ ‑ koes korges all käib Jäm; kiŋŋad olid suka kannad puhas εε löugitsend Khk; siis said sial ninad teistele (pättidele) piha `tehtud ‑ ‑ ning kannad taha Pöi; [suka] `kanda ahendama; `tõmma [king] ilusast `kanda Muh; Kui king öörub, pane üks paber kokku ja kanna `sisse Rei; mõni teeb [sukal] lühikse kanna siilu, mõni pika Kse; Mina olen sukale ja sokile ike topelt kanna teind, see on kõvem Amb; kand õlgu kõva ja `kõrge, moeto tuleb jalg [kingast]`väĺjä Kod; soki konts või kand; kanna lakk Pal; `lõikab nööriga `leiba ja joob `pastli kannaga vett `piale (väga vaene) Plt; lapiga kand Kod, saksa, suur kand Juu Pee Kad; läti kand KJn; vene kand Kadsukakanna erinevad kudumisviisid2. fig (lahkumisest)`Kergitäb `kanda; Lase kand ja `varvas Kuu; Panimi kand ja varvas Emm; | (kiirest minekust, jooksust) läks `ninda, et `kannad `välküsid Kuu; `larbib `ninda, et `kannad `käiväd `kukla taha Jõh; Kui naabriema kodu öues vaĺlu äält tegi, siśs nende poiss kohe kannad välkuma pani Pha; Läks naa‿t kannad sattusd perse Emm; Kannad käivad tagant `kuklas, ta `ju̬u̬ksis nõnda `kangesti Hää; laseme `jalga kand ja varvas, kand ja varvas Juu; Kandadele nõu andma Kad; `näitab `kanda VJg; põgenes ära, põld muud kui kand ja varvas Sim; `näitas ainult `kandu veel Plt| (kedagi sõnadega ründama) `üstku tige koer su `kandus `kińni kohe; oma sõnadega jooseb su `kandu `kińni Kei; kanna pealt otsekohe, sedamaid Kiers `kanna pääld `ringi ja pani ajama Kuu; Täma `räegib `sulle täna üht, `omme `kierab `kanna pialt `ümber ja `räegib teist IisR; ma `keersi kanna pealt `ümber Muh; ma `püöran kanna pealt `ringi Ris; `kiera kohe kanna pealt `ümber ja mene ära VJg; kääńts kanna päält ümmer Hls; kanna peale astuma ~ käima jalgu jääma, teisele tüli tegema See mees äi jöva eese tööga teiste kohta, teised astuvad varsti kanna pεεle Kaa; Akkas teisele kanna pεεle käima Emm; kanda taha ~ külge panema
1. varastama, omastama Pani `kanna `külge VNg; Mõni lits lõi [ööseks välja jäänud kangale] kanna taha, mitte koergi ei augu takka Kei; aga ma panen selle aśjale kanna taha Juu 2. raiskama Las vana kogub raha, küll poiss, kes köva jooma mees, paneb sellele ükskord kanna taha Pha; Poeg pani vanemate varandusele kanna taha Mar; Küll pojad panad isä rahalõ kanna taha Khn 3. lõpetama Noh, selle tööle paneme täna `öhta kanna ta’a Kaa; Paneme pudelile kanna taha SJn; rapsab kandu kannatamatu loomuga Seike pire olemisega inimene, pole ette mette midagid taarist, kui juba rapsab kandu Kaa; kannalt keerduma põhjuseta vihastama `Sengä `täüdüb `helli `ümbär`käüä, tä voib `kergesti `kannald `kierduda Kuu; kannal peetav põhjuseta vihastaja Küll vade sina oled `kannal `pietävä, ei `oska kohe `kuidagi sinuga elädä Kuu 3. mitmesuguste esemete osa, harilikult millegi lõpuots, alus, tugi a. jalatsi konts lakk `keŋŋad ‑ ‑ `korged `kannad VNg; mõned `ütleväd, et madala `kannaga `kingaga on paremb `uopis Jõh; madala `kandadega kingad on vanadel Hag; `suapa kand oo alt ärä tullud Kod; `enne oli `saapal ka kand, nüid on konts Lai b. vikati või sirbi päraosa, millega see löe külge kinnitatakse `sirbi kand ja nenä Lüg; vikkasti piab `kannast `säädma, kuda akkab `rohto võttama Jõh; vikati kanna nurk, vikati kanna pöörd Kär; `ańtsin `talle sirbi kannaga Juu; `kõrge kannaga niidad, siis ladvab jo `rohto VMr; oia kand vasta muad kui niidad Trm; `austria vikatil kand `tuĺli natuke käända, sepp `käänis `kanda SJn c. kirvetera alumine nurk löönd `kerbe kanna kibisse Mar; Kirve silm oo `kirve kanna pialmine külg Tor; Kirve kanna all on `seuke `väike änd, käib varre `vasta, si̬i̬ on kannalapp Hää; `kerve kand on `kerve varre taga Juu d. ukse, värava hingedepoolne osa väriku kand; Ukse kanna ing karjub Kaa; Luud on ukse kanna taga `nurkas Pöi; Jεε aa ukse kanna vahel, uks äi lehe änam kinni Emm; `jooksis ukse kanna taha Kir; mine kojase, meie ukse kanna taga köis `varnas Kse e. kerilaua, lõngakeha jne jalg keri`lauad `juoksevad `kanna `õtsas; maas `kanna pääl õli `jälle ark siis kuhu sie `kuutud `võrgu pani Lüg; kerilaua kand Kad; kehäle `aamise kand Kod f. viinaklaasi jala alumine laiem osa, kabi `Viina `võetakse `pitsidest, pisike jalaga klaas, kand all Lüg g. alus, alumine ots sääl on vana pukk`veski kand Jõh; `toodri kand Jäm; `aardama kand, kus `aardam küljes on Mus; Risti kand juba alt sodi mäda; Kupits on seal aja kanna all; See (kuhi) oli tehes kohe kanna pealt `viltu; `Aitaja lüsi veel, aga kand on `otsas Pöi; Toodri kandas aa ouk, seeld käib röngas läbi Emm h. masti alumine ots; auguga pakk veesõiduki põhjas, millesse on kinnitatud mast ald `masti `kannast pidi mast mädä olema Kuu; `kaltsoni `sisse keivad masti kannad Mus; masti kand, paadi kiilu `külge `kinni löödud Rid; `kalsinast tekini on maśti kand; raha `pantaks maśti kanna `alla, et laev paremini teeniks Hää; i. taime juure lähedane jämedam varreosa; seene jalg; lehe vars Eks `siene `kannad `kelbavad ka `süüä Kuu;`viljad ajavad võsusid, ühe `kanna pääld tuleb juo mittu tükki üles; kui kanermu ‑ ‑ `kannast kukketab, siis on `viimane [rukki] tego üvä, `pärtli tego (pärtlipäevaaegne külv); lehel on kand taga Lüg Vrd kand2 j. saani-, reejalaste tagumine osa, kus saab sõidu ajal seista akkasin `saani `kandule Lüg; ma sai täna ree kannule Muh; saani kannade peal `seisis `püśti Tor; võt́tis kannule, võt́tis saani jalaste `peale; on saani kannul VJg Vrd kannus1 k. üle hoone seina ulatuv sarikaots puari (~ sarika) kand; sarik lüädässe partsuga `kanda; kandpaĺgid oo ni̬i̬d, kohe sarika kannad lähvad `sisse; mes pidem kand, sedä `rohkem `seinä oiab, vesi ei käi nõnna `piäle Kod l. võrgunõela tagumine ots [käbil] on kand ja kiel ja nina. `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; kävi nena ja kand Trm m. kindapära – Trm n. pähklitupp, õie kroonlehtede kinnituskoht – pärna õiekannad tulevad tuulega maha; õie kannal õiepuru vel `otsas Vän; `pähkla kannad on järel veel Rap o. piibukaha, piibukaha põhi – Lüg Juu VJg piip on ‑ ‑ `kannast`ummes, tahab `lahti tehä ja puhastatta Lüg p. puuklots veesõiduki põhja ja täävi ühenduskoha tugevdamiseks; täävi alumine, emapuu peale käiv osa laiva kand Khk; södukest rossi `otsa mis täävi `kanda `kinni käis `üiti paadi ännaks Mus; Ennemä `pandi tävi kanna `alla õbõraha Khn r. veskikinga osa, kust terad kivisilma jooksevad `veśki kinga kand on `niuke toru, sealt joosevad iibikesed `väĺla Juu s. aas, kõrv, kanne olis nie `ruplatügüd igä järele `olled, nie `kannaga `ruplatügüd Kuu; vasknööbid, kannad olid taga, sεεlt sai löng läbi `aetud Jäm; õberahad olid `kaelas, kannad taga nagu `nööpidel Pöi; õbe`ruplel `pandi kannad taha ‑ ‑ ja `pandi inimeste `kaela Mar; sarjal olid nõuksed kannad küĺles Kul; suured kannaga rahad, `paater `öeti Vig; `enne ikke `tehti neid kannadega rublatükka Ris; mõned [nööbid] olid ‑ ‑ vene kannaga ja eesti kannaga Kei; pulmades siis pańdi uastele kulinad `kaela. nied õlid pisikesed kellad, kannad taga Kad; kaela rahad neil oli võru `ümber ja kannad taga VMr; õnge kand (auk talveõnges, kust jõhv läbi käib) Kod t. rihm, millega koodinui varre külge kinnitatakse `rihmane kand ‑ ‑ kävi `nuia `august läbi VNg; koodi kand Lei Vrd kandlekabel, kanne1, kannel2 u. võrgu algussilm, võrgusilma sõlmekoht `Vergu lohk, kust osa lina oli `väljä viend, tuli kand `kannald `neljä `nurka `leikada, siis sen järel ka uus sise `aetav lapp ja siis käü ja paranukse abil silm `silmäld ja kand `kannald `vergu `külgi lohu `täüteks sise ajada Kuu;`vergo `otsas on `kannad, on sial kus silm `täielik ei ole Jõh; võrgu kand on sõlme kõht. ku akkad `võrku parandama, `vaatad et kannad `õigess kokko lähväd Kod v. sõlm, aasake võrgu selise külge kinnitamiseks – Pha Vän kanna niidid ollid võrgu niidist jämedamad; ku kannad `kü´lgis on, siis pannakse `liiga `siĺmasi siduma `kandade `küĺgi; liiad silmad `siutakse kannaga võrgu paela `küĺgi; ned kannad oĺlid nii neli `toĺli pikad, kahe aralesed Vän õ. Kumma pool tuulehaa kand on, sääld poold hakab puhuma Käi; Kui nende (tuulehagade) taga on suurem pilv, see on`pilve kand Rei
kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg 1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised ‑ ‑ ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp|| raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg|| pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har|| jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han|| kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel 1. kõnedefekt, ‑takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib ‑ ‑ ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk 2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud ‑ ‑ inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga 1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh; 2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se 3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel ‑ ‑ omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama ‑ ‑ et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg ‑ ‑ kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks ‑ ‑ se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] ‑ ‑ nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, ‑ ‑ `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse ‑ ‑ jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies ‑ ‑ oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se 5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle ‑ ‑ elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh|| tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää 6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp | | alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha; 7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
kannatama kanna|tama üld (‑dama Hi Saa, ‑teme M, ‑tõmõ San Krl Räp; ‑n- Krl Har, `kannatama R)
1. midagi rasket, ebameeldivat tundma, kogema, läbi elama inimene `kannatab valu VNg; muud ko `kannada ja ole rahu Vai; pea sii seda`viisi teise `kurjuse all kannatama Khk; Ta sai selle va mehe pärast kannata küll Pöi; küll mina ole kannata soan Muh; puudust kannadama Rei; ta kannatas paĺlo selle valo käe Mar; elamise ruumid olid viletsad ‑ ‑ aga `tühja `kõhtu põle kannatand Kei; eks see ole kannataja kes ea inime on, kes `vasta ei akka Juu; eks nad saand kannatata ja kõik aga eks `ennemast inimest olid jo kõvad Kad; nu̬u̬r ihu ei õle vi̬i̬l `siäska kannatanud Kod; vanast ku̬u̬lit alati et, rinna palutuse käevä, aga `säńgi es jäävä `kiägi, niisama teevä tü̬ü̬d ja kannativa Ran; mia jo `puie sehen elä, kas mia siss naka `küĺmä kannatama, mia võta mes mul vaja om Puh; nu̬u̬ latse om arinu joba loomust saanikelt `küĺmä kannatama ja ei lähäki `tarre suguki Nõo; ma‿lõ küll ätä kannatõnu, selle ma˽vi̬i̬l ta lehmägõ˽taha ka `jahti San; kannataja näǵe kat́s, tu̬u̬ tähendäss et, kat́s `häädüst tulõ tagasi Krl; tu kanat́ uman `süämen ilm`lõpmaldaʔ murõt Har|| Kristuse kannatamise päivä (suur neljapäev ja suur reede) Plv
2. taluma, välja kannatama; vastu pidama; kandma, kestma mei `saime siel `ülgeid nii`palju, kui `väiksed `eistukid `kannatasite Jõe; Sie hile on nii kova, et `kannatab joba varest Kuu; vana võrk ei `kannata rapputata Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu. juba kiel sorab Jõh; jooma jänu on `kange kannata Khk; Ma äi kannata pooleski mere`söitu, süda paneb oort sehes ällima Kaa; Valud käind juba `päeva, ta kannatand äe pole `rääkind Pöi; ju ne kirstud ikka nii vissid `ollid, et kannatasid `viia Muh; Kannadas naat ambad tangis Emm; akkand ma mette `nutma, oli valu küll, aga kannatasi Käi; `teenijä ma änäm kusagil pool ei ole ja töötegija ei ole, `tervis änäm ei kannata Rid; ei kannata mette `märga sõnagi, nii pead teda `oidma Mär; maaelma jäme köis oli, see pidi kannatama Vig; kärmes kannatab õte tugeva oobi `väĺlä Kse; leib o na aper `paerste, just kui ruba, ei kannata lõigata Var; Siis läks juba jõlm nda tormaks, et kannata‿ss enäm sugugi purjut Khn; ega need vanad riidenärud kannata kõvaste pesta Aud; jää `murdus iki obuse ja ree all puruss ja ei kannatanu inimest ka pääl Hää; mena ei kannata ju obosega pörotamest ää Ris; kui nöör tugev on, siis kannatab tõmmata Juu; nüid ta (vasikas) ikke juba kannatab kartulid [süüa] JJn; kis põle `suitsus õppind [elama], see ei kannata `väĺla Ann; nii `pehme on se soo ‑ ‑ vahelt kannatab obusega `saadu vidada, vahelt ei kannata Tür; `tohkneb kohe käte vahele ää, ei kannata õiete `katsudagi Kad; mõni puu ei kannata `külmä Kod; [kui] audutab `vihma, siis niideti juśsi segast [heina], mis `vihma kannatab Lai; tüma ei kannata oost Pil; egä mea tuult ei kannata kah Vil; rõõvas vihma kähen ära abrasten, pudev, ta ei kannate enämb `kaede, lagunes äräde Trv; pudeve puu ei kannate paenute Hls; einämaa olli `pehme, es kannade `lindu ega `lu̬u̬ma pääl Krk; säliss om jäḿe, mes kannatab vedädä Ran; kui `kanga vee om `loige, siss ei saa kudada, ta‿i kannata, kakkep Puh; mul om kõva pää kannatab `vingu Nõo; sääld om nii mädä, et ei kannata `päälegi minnä Rõn; hobõnõ ei jõvvaʔ ka nii paĺlo kannatadaʔ nigu maʔ Kan; tuli tuĺl silmist `vällä ma es jouaʔ kanatõʔ nii suur valu oĺl Krl; `lõikust is joua˽kanata `vällä Har|| fig `Paljuks sie märg maa `vihma `kannatab (purjus mees ei kannata viina); `Lastud siis `viie ja `kümme kobiga iest `kriuksu `panna, moni viel `rohkembki, kuda kenegi rahakott `kannat Kuu
3. kahjustada, viga saama; kahju saama `Võide maal on `jälle `niske sügävamma `põhjaga maa, mis `jälle ‑ ‑ `kannatab vie all Jõh; `einamaa `kannatas igavese `põhjavie all Vai; maa kannadab vihma puuduses Khk; `Tartu sai [sõjas] `raskest kannata Kaa; metsä puud on [sõja tõttu] kannatanud, metsäd ja võsud puru Kod; si̬i̬ nukk om alati kannatanu põvva all Nõo
4. tasuma, mõtet olema; kõlbama, sobima; võimalik olema elaja `luomi on vähe, kulus neid ka lisast `kasvata, `toitu on, `kannata pida VNg; See töö äi kannata venitamist, tali tuleb varsti pεεle Kaa; plink saue maa, ega see kannata vihmaga arida Mär; mättad `kuibsid, kui nad kannatasid `pandi kupitsa Vig; Iä allõs nõtõr, obosõga ei kannata `piäle `minnä Khn; einad on rõsedad, ei kannata `saadu `panna Hag; võsa vikat oli lühike ja paks, mis kannatab taguda JJn; nihuksed kodused niidid olid kõik, kissi kasukas kannatas pue niidiga [õmmelda] Ann
5. sallima Ei `kannada `tühja sana, ega süless kätt Kuu; `ninda `vihkab et ei `kannata mitte `toise `varjugi Hlj; miä `taplu `eigä `riidlemist ei `kannada Vai; koer äb kannada kui vööras katsub; lehm äb kannada `sönni Khk; Ma äi kannata `söuksi inimesi, kes ennast `juua täis `vetvad Kaa; Punast abent ma äi kannata Pöi; aga mina äi vöi sind silma `otsas kannata Käi; ma või seda `puskari `aisugi kannatada Mär; Kui sa Ojale `mõtled elama akata, kas sind aga seal kannatasse PJg; no iga sitta ma‿i pea ka kannatama Saa; ei mina ei kannata seda inimest mitte üks õhk Juu; lakardisi ma‿i kannata, `kambrist `väĺla Sim; vai ni̬i̬d poesid kannatavad, kui tüdrikul käib tõene kua Kod; mets siad ei kannata inimese `õhku Lai; temä emä ei ole kannaten `kassi Trv; sedä ei kannate, et mia üle temä läve `sisse astu Krk; `leske na (mesilased) ei kannatanava, `murdnava ärä ja visanava sääld puu sehest `väĺlä Ran; kost Iidä toda kannatab, et sina tõese i̬i̬st saesat Nõo; a nimä es `saava küll esikeste läbi, na‿ss kannata tõnetõse sõnna mitte Ote; kulö ei kannataʔ verevät `värmi, `õkva juusk `sälgä Kan; taad hobõst ei˽saa tõsõga˽`paari pandaʔ, taa ei˽kanata tõist Har
6. kannatlik olema, oodata läbema `Kannada viel puol `ruotsi `tundi (natuke aega) Kuu; `kannata edesi minuga viel, `präigus ei õle `võimalik [maksta] Lüg; Kannata veel natise, sool jo `aega on Jäm; kannada vähä rahaga, küll ma maksa εε Khk; Kannata natuke ma tule kohe Pöi; kannata vähe `aega Muh; Kis kannadab see koua elab Emm; palus kannatada, et kannatage, ku‿ma raha saan, sis maksan ää Vig; Piäks vihmaga viel terä `aõga kannatama, suaks kuõva luõ kogo Khn; ei sul põle `aega kannatada, et `ootaks natuke Juu; kannata ika, kül sa suad kua JMd; mina ei oleks kannatand näppida [sassis lõngavihti] JJn; kannata vähe, ma tulen kohe Iis; ei ta kannata oodata Plt; ära ole nii kärsitu, kannata, `aiga om Ran; kannata veedikene `aiga, kül‿ma tule Nõo; põllu pank siss kannat́, seeni ku sai siss ärä `mastuss tu̬u̬ võlg Ote; kanata nikagu ma anna Har
Vrd kannahtama, kannatlõma
keel1 keel (kiel) g keele (kiele eP) (keeĺ PJg); ki̬i̬l (‑) g keele ILõ KLõ T V(ḱ- Lei, g `kiele Kra); kiel g `kiele R I. 1. keel, kõne- ja maitsmiselund `Enne kui suur `hambavalu oli, `lasti `kiele ald `aatri; Kui `kiele `otsas on rakk, siis sie tähendäb, et moni kirub tädä kovast; `Kuera `kieless on ühüksät `sorti `salvi, `kassi `kieless on `kihvti Kuu; kui jänn on `kieles, siis ei saa `üella `erri (r‑häälikut); kiel lai suus ku raudlabidas Lüg; Mis sa vahid siin kiel pikkal (midagi lootes, oodates) Jõh; `kiele `koidikod (köidikud, paelad) `pandi `kinni Vai; keel tunneb `maiku, seda juba keel tunneb kas on kena (või) kas keele pεεl kibe on Khk; völund lehma ää, seebi vahuga teind lehma keele libeks Mus; iga ing tahab keelt `kasta (juua) Jaa; Va `amba tüükad on nii vahed, rüüstavad keele külje kõik äe Pöi; kenel ussi vega oli, siis laps pidi keeld `nelpama; lehane lets augub läbi `luise aja = keel Käi; tooge `moole `juua, mool nii `kange jano, keel `püsti suus; valeta aga `peale, küll pannasse so keel `põrgus kahe tulise kibi vahele; mes keele peal kepe, see leeme peal lepe Mar; kalal kiel küll, aga iält sua `ühti `tehtüd; Nda kjõpakas puät, et ei või kielt teiss `lõugõs oõda (hoida) Khn; valetaja `kohta `öetasse, keele ots aralene, `näita keelt kas oo keele ots aralene PJg; kelle jalg üppab, selle ki̬i̬l `nälpsab; Mis sa vahid, kui ei räägi, kas sul ki̬i̬l kummuli suus on või!; Enne ma ammustan keele otsast tüki ära, enne‿gu ma seda `väĺla räägin; Suureline, `uhke, teeńe läheb, ei ooligi teistest, siś `öeldaks: näe, astub või keele `pääle teeśe inimesel Hää; nõeluśs ajab keele väĺla, kui süda täis oo; keele kida on keele all Kei; kogu oomikuse aja oli nõnna janune, et keel `kuivas lakke Juu; põle `märga kiele piale soand Koe; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda; lehem lüpsäb kiäless, kana muneb nokass Kod; `ütles kedagi valeste, siis vabandas, et keel läks `amba `auku Lai; Mina sia ki̬i̬lt ei sü̬ü̬ Vil; `lamba ki̬i̬l om ää süvvä Trv; ki̬i̬ĺ ep kige tigep liige om; kelle jalg `ülpass, selle ki̬i̬ĺ `nälpäss Krk; keelel om ots ja perä ja küĺled, mõnel olna keele all kida Ran; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; kit́s `keldren, ki̬i̬l vällän = tuli rehe ahjun Nõo; lihane ki̬i̬l `lõikap luutse kaala `õkva läbi Kam; sul om alasi tu̬u̬ kiiĺ uulõ pääl vällän, ki̬i̬ĺ moka pääl Krl; mu˽ki̬i̬ĺ ka väsüss är kõnõldõh Vas; `Salva `ki̬i̬lde, tulõ `mi̬i̬lde = `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei; keelel olõ‿iʔ luid Lut; keelega ~ keele otsast nagu muuseas, moepärast nimetas keelega korra Mar; `ütles nagu keele otsast ~ mokkade otsast, ka nagu moodi pärast Trm; timä kõnõlõss keele otsast, a esiʔ `mõtlõss õ̭ks halva poolõ Se; pika keelega vastutahtsi Meki ikka `öhti, `vöötakse nii pitka keelega (toit ei maitse) Pöi; keelt limpsama ~ nilp(s)ama midagi väga himustama Küll ta `vahtis ja `limpsas kielt, aga `kiegi ei pakkund Jõh; Jäi `tütruk `selle `poisi järele kielt `nilpama, kätte‿i saand IisR; Kui köht kenasti tühi oo, siis vetab leva kohe üsna keelt nilpsama Kaa; `limpsab ki̬i̬lt, et millal suab kätte MMg; siss [tüdruk] teret provvat ja villa rät́t käe otsan, no siss provva limsass ki̬i̬lt, et nüid tulep saaḱ Kam; kui tälle annat midägi, ta `limpsass ki̬i̬lt Krl; surm ~ hing keele peal surm on `kiele pääl, `kiele `õtsas Lüg; kõik peab `jääma maha, kui ing o keele peal Muh; ing juba kiele peal, eks ta oli surma jaoks Ris; surm on juba keele piäl, aga tal on tigedus sihes KJn; eng keele perä pääl, iki om vähe Krk; no `mõtle, surm keele pääl joba, tahetass su ärä tappa Ran; tell om joʔ surm keele pääl Krl|| Uńt sittugu so keele peale (öeld inimesele, kes teisele halba soovib) Pöi; Pipard soole keele pεεle Emmid || (maitsvast toidust) `Ninda ia, et vieb `kiele `alle. Tahi `kiele `alle vedada Jõh; See on nii magus, et viib keele `perse Pöi; Tänane käkisupp on nii εε, et viib keele `alla Emm; nii ea toit, söö keel kõhtu kas küll Mar; Vilma keedab ikka `neuksed söögid, et viib keele `keskel `persset. Mehed `ütlevad sedasi, naised `ütlevad `keskel kere või `kõhtu Han; ia söök, `tahtis keele `perse `viia Trm; Küll om makus upin, õkva keele veese persele Võn; Ku˽tu̬u̬ piirak ahuhn är˽küt́si, siss oĺl nii hüä, et vei vai keele `alla Rõu| (suurest pingutusest) `Juokseb kiel `vesti pääl Kuu; ähib ja puhib `ninda et kiel on `ammaste vahel ja veri pull on `perses Lüg; keel louast `väljas Ans; Tiitse tööga on keigil `varsti keeled vesti pεεl Kaa; Suur väsimus, lõõtsutab, viab `inge, suu `lah́ti, siis on ki̬i̬l veśti pääl Hää; Mann sidus rukkid, nõnna et keel veśti pial, põld `aega ninagi nuusata Lai; nii joosi et ki̬i̬ĺ uulõ pääl ja lõõdsudi Har; ta ju̬u̬sk nii kõvastõ et ki̬i̬l ola pääl Räp| (lobisemisest) Kiel käüb `nindä‿gü `loukesel, loba `leugujele `üellä; `Kielel pole sul `konti siess (jutt jookseb nobedalt); küll on sana tulemas, vade närin oma kielt (ei ütle) Kuu; Võib `õmmete pladiseda, kiel käib `ilmast `ilma nagu `tallekse saba Jõh; Pista pulk suhe, et keel äi loksu Pöi; Keel öla pεεl ja laseb mööda küla Emm; aga selle keel käib `easte, kui see `lamma suus oleks, küll see määks Juu; sedä manavad, joba lähäb ki̬i̬l õla piäl, si‿o üks vana litoki̬i̬l Kod; sa piat oma ki̬i̬lt taldsuteme, sa ei tohi võle jutte tõ(i)ste `pääle aia Krk; ki̬i̬ĺ käü nigu kitsõ jalg Krl; tä om kõva keelegäʔ (peab saladust) Se| u Kes sulle keele peale astus? (halvustavalt) Kaa
2. keel, suhtlemisvahend `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust Kuu; sie on periss `pohja kiel `Koilas VNg; Nigula `rahvas, sie on kovera `kielega; kõik `kieled on suus, sie `muistab kõik `kieled `rääkida Jõh; seda kahe keele pεεl `eetaste Jäm; kojuses keeles (koduses, igapäevases kõnepruugis); egas kirkkonnas oma keel Khk; `Möisnikud `rääksid oma vahel ikka saksa keelt Pöi; me oleme ju maa keele rahvass, kui me räägime; muhu keel oo ju palju `muutun Muh; sii `Varbla kiil oo sii kõige `puhtam ja `selgem iisti kiil Var; Esti kiel suus, suab ju küsüdä, kui ise tiä‿mte Khn; `Auklene ja `auklik, sii käib mõlemi keele pääl, kudas `ki̬i̬gi ütelda tahab Hää; kui neid `keelesi oli jägatud, siis teised olid kot́i pealt soand need krõpsumad keeled, Kaiu ja `Kuimetsa said need põhjapealsed keeled, Kaiu mädand ja Kuimetsa rojane Juu; ladina kiel, sie on laulu kiel, seda me muedu nii ei räägi; süńdimise kiel = isa ema kiel VJg; si̬i̬ ki̬i̬l on kõege `pustam ki̬i̬l, ei õle `üste kiänet egä viänet siden; meie ki̬i̬l on `peipsi ki̬i̬l. veli ja sõsar on `peipsi kiäli Kod; kes mõistab vene keelt, saksa keelt, läti keelt, riagib kõik keeled, eks siis ole keeled suus Lai; mis mia kõnele, om oma kiiĺ, kelle sehen mia `sündünü ole, vanepel inimesel on oma ki̬i̬ĺ; nüid õigats ka `eesti ki̬i̬l, vanast olli maa ki̬i̬l Krk; üit́s ei tiia üte keelest, tõene tõese (ei saa teineteisest aru) Puh; si̬i̬ om si̬i̬ vana `tartu ki̬i̬l; küll om `veidre si̬i̬ mulgi ki̬i̬l, `ütlevä näńn ja ät́t, aga `meie `ütleme memm ja taat Nõo; mul iks ta vana maa kiiĺ Ote; no om kolmõ keelega rahvast siihn, `veńdläse, `säkslasõ, `eestläseʔ Har; Murrat iks `häste tu̬u̬d võro kiilt Plv; mõista ai˽ma muud ki̬i̬lt ku taad vanna maa ki̬i̬lt. kõ̭gõ uma keelega lää `hauda; keeleldä ni meeleldäʔ, üle ilma tark = pässül Vas; tä murt tõõsõ keele `perrä. śeto rahvaśs `murdva eesti keele `perrä Se; taad om paĺlu `aigu ku ma `maalõ d́ät́ti leivu ḱiele, ku ma ali `paata ĺäti ḱiele Lei; keel juhatab teed kiel juhatab tied, sene perä on kiel suus Lüg; eks kiel juhata tied VJg; küll ki̬i̬l ti̬i̬d juhatab, küsi aga ühe ja tõese käess Kod; kas ma˽sinna˽mõista minnäʔ, tanh omma˽kõiḱ `eestläseʔ, külh ki̬i̬ĺ juhatass Har
3. fig kõnevõime, ‑oskus See laps on oma keele jala alle talland (öeld kui laps vara kõndima ja hilja rääkima hakkab) Hlj; ega tal keelt suus põle, et tä saab `rääkida, mes vega oo (loomast) Mar; `üetasse et unt võtab keele ää. karjane oli ulk `aega ilma keeleta. teesed `meitel ei jäend ki̬i̬gi keeleta Mih; kui mõni on na nagu pahane, ei reagi kedaid, aga kui sie pahanduse toju jälle üle läheb ja akab `reakima, siis üeldakse, et nüid on kiel jälle suhu tuld, nüid akab `jälle `reakima Hag; ki̬i̬ĺ `võeti ää `enne `surma, ei saand enäm kõnelda KJn; ki̬i̬ĺ om ärä, ei saa ääp kõnelte (~ ki̬i̬ĺ `võeti suust ärä) Krk; kolm `lu̬u̬ma om, kes keelege `ti̬i̬ńve omale `leibä, kukk, koer ja kooliõpetei Hel; vana mi̬i̬śs oĺ, `vanhutsõl iäl jäi keeleldäʔ Se; sul inne hauku um ki̬i̬l, tšto hatt keelega Lut; keel kinni kõnevõime puudulikkusest või puudumisest kut ta `vööra koha `pεεle lihab, siis keel jääb tükkis `kinni Jäm; keel jähi `kurku `kinni Mar; just kui tumm, ei sua `reakida, kiel `kińni Hag; kell kolm ku̬u̬li, a inne ku̬u̬lmist `pańti ki̬i̬ĺ kińniʔ Rõu; ki̬i̬ĺ jäi kinni, saa ai kõ̭nõldaʔ Se|| meni‿b osa oma keelt `kinni pidada, räägib keik mis kuuleb Khk; piä paremb uma ki̬i̬ĺ kinni (vaiki!) Se; keel (on) lahti (heast) kõnevõimest kes `äste lõbusast `räägib, küll sel on `lahti kiel Jõh; ta soab `reäkida küll, ta keel veel üsna `lahti, põle ta nii `aige `ühti Juu; eks ia meelega ole keel `rohkem `lahti, juttu `rohkem kui muidu, eks viin tee ka keele `lahti Lai; ki̬i̬ĺ läks [haigel] `jälle `lahti KJn; u keel sõlmes (võõrkeele kõnelemisest, pudistades rääkimisest) `Oitku küll, ei mina `mõista neid vene sõnu `välja `üelda, kiel läheb `sõlme; Võtta kiel `sõlmest `lahti kui `räegid, siis saab paremast aru su juttust IisR| küll tu̬u̬ laterdap juttu, ei ole sõnal `sõlme ei keelel keedist Nõo; keel ei paindu ~ käändu ~ nõrgu ei õle `arjund `ütlema, kiel ei `painu Lüg; tama kiel ei `käänu enämb Vai; keel äi `paindu äästi, et seda ütelda Khk; Ki̬i̬l ei `paindu `rääkima Hää; ta kiel ei `käändi seda `ütlema VJg; kiil ei `painu igäd`ühte sõna `ütlemä KJn; ki̬i̬ĺ ei nõrgu `vällä `ütleme Krk; maʔ ei saa taat sõnna nii üldäʔ nigu sa˽tahat, mu ki̬i̬ĺ ei painuʔ Har; keelt murdma vaevaliselt hääldama raskeid sõna või vähetuntud keelt laps akkab `rääkma, akkab keelt `murdma Tõs; mõned aavad saksa sõnu `sinna `ulka, siis murravad keelt Sim; mõni pani vigurliku nime lapsele, et pärast isegi ei osand `väĺla `öölda, murra või keel ära Lai; laps akkab kiilt `murdma. juba akkab kiilt paenutama (rääkima hakkamisest) KJn; ta murd oma ki̬i̬lt, õpiss ki̬i̬lt alle Krk; keelt väänama idem viänäb sedä ki̬i̬lt, kõrra juanud `mõisa kaevoss vett, `vaata kuda nüid murrab ki̬i̬lt, naaravad sedä Kod; `viana või keel ära, kui `rasked sõna tahad `öölda Lai; väänt me ki̬i̬lt `juśtku pulgage (võõrast keelt kõneldes) Krk; keele pea|l, ‑le, ‑lt mõttes(se), (peaaegu) ütlemiseks valmis No sie nimi on `kiele pääl, aga nät ei tule `miele Jõh; Näh on just `kiele pial, aga mitte `miele ei tule IisR; söna üsna `kerkib keele pεεl, äga mette‿b tule `meele Khk; se üsna kiheleb mu keele peal Muh; mool oli see söna üsna keele pεεl, pidin `ütlema, jähi tagasi Käi; Selle vana inimese nimi `kerkleb keele pial, aga mitte ütelda ei saa Han; Miol ei tulõ selle kaptõni nimi enäm `miele, üsä kiele piäl Khn; Keele pääl kipitama; taad midagi `rääkida, ei või oma tääda oida, piad `väĺlä `rääkima Hää; see `kerkib keele `peale, aga ütelda ei soa mis asi see on Juu; tuli kohe kiele `piale, aga `jät́sin viel `ütlemata VMr; kiäle piält `võet́i ärä, ei tule `mi̬i̬li Kod; si̬i̬ asi tal kipit́s keele pääl; ei tule ette, ei tule keele pääle äkki, mõtten nigu oless Hel; om nigu küll keele pääl, aga ei saa üteldä Nõo; mul oĺl sõna keele päälgiʔ, a jäi `ütlemäldä Se|| mis meele peal, see keele peal Vll
4. fig jutt, väljendusviis (kõneosavusest) Küll on vanamuor libejä `kielegä Kuu; `laia `kielega, pali `räägib Lüg; Kes ei `kannata, võttab paar `napsu, juba kiel sorab Jõh; meelitas mind oma libe keelega Jäm; ta sihantse va nobe keelega, ägale `poole jövab; siis [pulmas söögi ajal] es ole keelde vahetamist (vaidlemist, sõnavahetust) midad, siis olid ne naljad, esimesed naljad `tehtud Khk; Keel kappi ja uks lukku (= jutul lõpp) Noa; keeled `lõikavad nendel, üks aab `ühte lora, teine aab teist; ta eese keelega egal pool vahel (segab alati) Mar; küll taal paelu `keeli oo (valetab palju) Kse; tä oo `kange keelega, ei saa `iästi `reäkida, kas `sakslane või venelane, kõik `rääkvad `kangeste Tõs; se üks va libeda kielega inime Ris; tüma kiel, ei saa `ärra `üölda; tige kiel, tige miel VJg; kes libeda keelega, se paĺlu plödiseb, paĺlu tiab Sim; see vanamoor on `kangest libeda keelega Trm; kui ta vahele nähvib, nõnnagu `lõikab, teisele `oskab `öölda nna‿et `aitab kohe, siis ta on `lõikaja keelega, see nigu `lõikab jutu `ulka Lai; libe keelege inimene tege ennäst ääss, egä ta sellepäräst ninda ää ole; joodikul ki̬i̬ĺ om `pehmess lännu Krk; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest Hel; kes `tühje jutte aab, libe keelega, kõneleb siiä ja sinna, si̬i̬ om kate keelega (teeskleja, kahekeelne), nu kate keelega inimese om kõege vastikumba nigu katõ nõglaga ussi Ran; tü̬ü̬mi̬i̬s om palga väärd, aga mitte keelega (paljalt rääkimisega) ei saa ärä elädä Nõo; Taalõ kõ̭nõla˽kas vai kulladsõ keelegaʔ, t‿om nigu hani `säĺgä vesi; lipõrdass täl `ümbre uma lipõ keelegaʔ Urv; `sakslasõʔ kõ̭nõlõsõʔ pehmet ki̬i̬lt, ladistõsõʔ keele otsast Krl; tu̬u̬ om pudina keelega, tu̬u̬ jutust ei saaʔ arru Har; Kae˽ku˽sõkati sullõ ka˽keele pääle (põrutati vait) Rõu; tu um libõhõ keelegaʔ Vas; Kerge keelega `lühketse meelega; Lipõ ki̬i̬l, sala mi̬i̬l Räp; `kangõ ki̬i̬ĺ, kui rasõhõhe kõ̭nõlõss; keelega ti̬i̬t kerigo `maalõ a kässiga saa‿i midägi tetäʔ (öeld suurustajale, hooplejale) Se; havvõ kiiĺ, kõldu miiĺ Lut|| (kasuliku jutuga inimesest) Tema keel maksab kaera vaka Ris; vana naise om nii kamaltaja, sa täät, et vana naise ki̬i̬l mass kaits vakka `kaaru Krk; tõ̭sõ kiiĺ mass katõsa kaara vakka, et tõ̭nõ tege uma keelega paĺlu ilman Har
5. fig klatš, keelekandmine, tühi jutt oma keelega `ühte `puhku teiste pεεl (tühja juttu rääkima) Khk; [keelekandja] lidistab igal pool oma keelega, kõegiga on tal `aśsa Pil; si̬i̬ om üit́s va keelege inimene, läit́s tõisel `kaibame; ni̬i̬ muud ei ti̬i̬ ku `tõisi keelege `tõmbave, keelege siu küĺlen `kinni Krk; temä oma keelega and `terve riigi ärä Puh; keeleʔ käävä timä pääle Vas; mi‿sa ḱäut tah õgal puul uma keelegaʔ, ajat lorri; sihh oma keeleʔ vaihhõl Se; (kurjad) keeled kurjad kieled tiavad `rääkida, et Linda akkama `uopis emast `suama VMr; Kurjad keeled tiavad alati palju riaki Trm; kohe aga lähäd, kiäled one kõneleman ja tiätä `anman Kod; pikk keel ~ pika keelega (tühja jutu rääkijast) pika `kielega, midägi `kuuleb sis `räägib `kõikidele, valestab viel `juure Lüg; taal om nii piḱk ki̬i̬ĺ, taat saa `ku̬u̬rmõid `käütäʔ ja jääss ots vi̬i̬ĺ `perse lakkuʔ Har; piḱä keelegaʔ Se|| küll ma so keele lühendan (öeld laimajale ja tagarääkijale) Mar; keel sügeleb kellelgi on kange isu (taga) rääkida tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; täl ki̬i̬l `õkva süǵeleb, ei saa muidu rahu, piäb `tõisi kõnelema; kas sul ki̬i̬l nakass süǵelemä vai, et pidid `väĺlä `löträmä Ran; Vanal Meedul ka kõiḱ õdagukõnõ kiiĺ süüt́i, nikagu Lehte sai är˽purraʔ, sõ̭ss sai süä `t́salka Rõu; keelt kandma ~ kulutama tühja juttu rääkima kannab kiilt teise `piale `ilma `aegu Ksi; mis sa oma keelest kuludet (tühja juttu ajad); patt om, ku sa ki̬i̬lt kannad Krk; kes `kangede ärräle ää taht `olla, kańd ki̬i̬ld ja võĺts, toda üteldi talla`lakja Ran; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip ki̬i̬li `kanma Puh; mi‿sa no umma ki̬i̬lt ni˽paĺlu asända kulutat ja käüt `tõisi pääle `võĺssin Har; keele kulutass uma jutugaʔ Se; keelt (~ keeli) lööma ~ p e k s m a id lähäb külä oma kielt `peksama ja `tühja juttusi plagisemma Lüg; mis sa peksad muidu oma keelt Jäm; Mõni inimene muud ei `teegi kui peksab keelt, tä valetab kua teiste pial, et aga sandiste teisest `rääki Han; mis sa oma keelt nii paelu peksad teese `peale, ole param rahul Juu; küll ta lüöb oma ead kielt, jahvatab VJg; võlts inimene peksäb ki̬i̬lt Kod; keelt plaksutama ~ vedama ~ viskama id kielt `plaksutama (klatšima) Jõh; õte `kanged keelt `viskama Tor; külä `mü̬ü̬dä vedä `ki̬i̬ĺe, kate keelege, tõise suu ehen tõisipidi, taga seĺlä tükiss `tõisi kõnelem Krk|| Keelt Vigheitmä ”kangeste paluma”; keele all ~ otsas ~ peal ~ taga resp. keeles püsima ~ seisma ~ pidama ~ hoidma saladust pidama, vaikima (mida sageli just ei suudeta) Ole siis tämägä `rääki˛es varulik, ega sie midägi oma `kieless pia; Kui saad `kieless `pietud, siis judustan `sulle midägi Kuu; `ilmutab `tõisele `vällä, ei saa `kiele all `oitud Lüg; inime kes ei pidä, kõhe ärä kõneleb, siis sedä `üeldässe, egä tämä kiäle õtsan ei seesä, tämä `litrab kõhe ärä, siis kutsutasse kiäle `kańja Kod; Ei su keele takah püsü midäge Räp; täl saisa ai keele pääl, tä `ütless `vällä Se; püsü‿iʔ timä keeleh mitägi, ku hobu situss vette Lut|| Naised olid täna oomiku eeste loomade pärast nönda ääles-keeles (rääkisid ärritatult), et oja-keela Kaa; Noh kui sa selle ki̬i̬le ala juhtud (halvast jutust) siśs sa alles saad kuulda misuke sa oled Pha; keelt hammaste vahel ~ taga hoidma ~ pidama id `Oia kiel `ammaste taga, muidu jääb viel kuhugi vahele Kuu; piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Vahi et sa `kellegille ei `iisku, pia kiel `ammaste taga Iis; pea keel ammaste vahel `kinni Rei; Oo `neuksid inimesi küll, kiś ei saa keelt ammaste taga oida, ikka pläravad kõik `välla Han; tal keel sügeles, `tahtis selle aśja ära `riakida, aga `jõudis ikke keelt ammaste taga `oida Lai; säedse `aastat ma närisi sängi `tulpa ja oesi kiild ammaste vahel ‑ ‑ kui ärä `võeti, siss ma ämmäle `ütli Ran; Paremb um ku˽hoiat uma keele hammaste takan Rõu
6. linnulaul, ‑häälitsus – Kod Puh Har Se minä kutsun vihmalinnuke, aĺl veeke linnuke one, minul õli tämä ki̬i̬l `selge Kod; tulilind laolap kõege keelde pääl, `enne ku ta `põõste laseb Puh; taa‿m `mitma keelega, taal om kat́stõis`kümme ki̬i̬lt nigu `siskal, sisaśs keväjelt laul katõtõi·ss `kümne keele pääl Har; tsirgul ki̬i̬ĺ Se II.
1. muusikariista heliallikas, pillikeel `viiuli `kieled `piäväd õlemaie `lamba `suolidest `tehtod Lüg; `Lapsed tegivad obuse saba `jõhvidest omale `piĺli `kiele ja pimistasid ~ tinistasid `sellega IisR; laulu pillil on üks ainus keel pεεl Khk; körrepillile leigadagse keel `pääle ja sörmilesi äi leigadaged pääle Käi; `kanli keeled ja viiuli keeled, nendegä jo mängitse Tõs; piĺli keeled `kat́ki läind Juu; (kui pasunat tehti) `võeti üks kõver mäńni juurikas, selle `kuńtslikult õõnestati ära ja `sõnna `pańdi siis `kitsad õhukesest `vaśkplekist `pańdi keeled `sisse Kse; viie kiälega piĺl Kod; raad́pilli keele Krk; sõrmõʔ kääväʔ ku piĺli keelte pääl Räp; `kandlõl om `kangõhe ki̬i̬ĺ (kõvasti peal) Se 2. fig pillikeelt meenutav osa millelgi a. piug, haru, keere Tüdruk nii kui piitsa keel (peenikesest inimesest) Jäm; labadi keel (tihvanöör) Khk; `kõrkad‿o `pehmed nagu piitsa keeled Muh; piitsa keel on piitsa paela nimi Käi; piitsa keel, `öetse pael piitsa ots, mõnel oo nahast, mõnel oo paelast Tõs; [Õnge]nööri tegin ruĺli niidist kolme`kordselt – üks ki̬i̬l `valge ja kaks `musta Vil; katekõrrane lõng lää kana`selga, ku tõene ki̬i̬ĺ om kokku `minnu Trv; tõne ki̬i̬l om `jänku `villa, tõne om `lamba `villa Hel; võtat `juuse kolme `ki̬i̬ltisess, siss ti̬i̬t kolme keelest jutigu (palmiku) Krk; linane ohjanü̬ü̬r käänd `enda krutti nigu `sõlme, lei krutid `sisse keeledele, es `saagi `valla Ran; ma küländ `piitsku `tennu: kolm `kapla kokku, kuus ki̬i̬ld kokku, om piitsk vaĺmiss Kam b. pl villa vatkumise vahend on õllud villa `lü̬ü̬mise kiäled `lamma sualikas, õts õllud seenäss `kińni Kod c. pl looma- või linnupüünis püve `püündmise keeleʔ, nu̬u̬ omma laua pääle tettü nii silmusõʔ Har; rebäsilõ pandass sääntse keeleʔ, pandass `ki̬i̬li haŕotuist (sööta). keeleʔ omma tettü säntse kablodseʔ; ma olõ esiki `tetri `püüdnüʔ keeltegaʔ Se III. 1. millegi (kinnitav, ühendav, sulgev) kujult keele moodi osa a. luku- või võtmekeel vottime kiel Kuu; votti (~ voti) küles ~ `otsas on kiel, sie kiel käüb `liikmegä Vai; `Vötme ots oli `löhki ja keel seal vahel Pöi; `võtme keel läks `katki Muh; `võt́me keelel on rist sees, raua `saega `saetud, se on tema muuk `jälle, `üitakse ristkeel Nis; `võtme keel pistetakse augu `sisse, see `keerab luku `poĺti Juu; luku ki̬i̬l käib obaduse `sisse, kui võt́i `ki̬i̬räb, tuleb ki̬i̬l `väĺjä luku sidess Kod; [võtme] ki̬i̬l oli kis vedru ülesse lükkas ja riivi ette lükkas Äks; kammitsetabadel om juśt keele, nii, mis lääve tõisel konksil `siśsi. keele lääve `siśsi ilma nägemede. kastilukul om ka keele, siis ei saa kaant päält ärä `tõsta Krk; tu keelega `kääntki taba vallalõ (võti) Se b. tapp (palgil, prussil, laual) `palgile `raiuta kiel `sisse ja `lasta `piida `õtside `pääle; `Kielegä `sissepanemine on `palgi `jätkämine Lüg; see vaĺts koes seina palgi keeled `sisse lähvad, seda `üitasse sooneks, `palkide `otsas on keeled Khk; Palgile raiuti keel `otsa ja pisteti posti `sisse Pöi; `aknaaugul saavad keeled `sisse raiutud, postil on su̬u̬n si̬i̬s Var; öhel paĺgil on aŕk, teesel on keel Nis; tõesele paĺgile raiuvad sopi ja tõesele kiäle, siis lähevad kiäle `sinna sopi `sisse, kui on vaja jatkata `paĺka Kad; ki̬i̬l om jaku kottel, siis ei puhu tuul läbi Krk; paĺgi jakatasõ `ki̬i̬lde ja pandass tapiga kińniʔ; üts paĺk tu̬u̬l om vahelt `vällä raodu vahe, tõnõ ots om peenemb, nii saat ka `paĺki jakadõʔ, nii om keelen Har c. töövahendi vms osa `kolgispu kaas ja sääl on tämäl kiel sies `kolgispul Lüg; Adraperse sisse oo tapitud adravanna keeled ning kuresõlg Kaa; puudega sae keel (pulgake raamsae pingutusnööri küljes) keelega keerdasse `kangemale või `lõõgamale Muh; [vanda] keel (”see vanda osa, mis raua sees”) Rei; lõugetil oo all kaks soont ja kolm keelt ja kaanel‿o üks soon ja kaks keelt Vig; `enne oli puu`vankril aśsi kiel, nüüd on lakaline, mis teile pial käib, kus `vanker `kierama annab VJg; `koĺtsma – all olli kolme keelege, pääl kate keelege Hel d. piiritsa osa käbi on nii, et tal on kand ja kiel ja nina, `kannale ja `kiele vahele kävitatta `langa `pääle Jõe; löŋŋä lönk lüiatse ui keeli taa; keel‿o södune vahe ots ui sihis Mus; Ui `tehti kadaka puust pisike õhuke liist, keel sihes, aŕk `otsas, teine ots vahe, nina Pöi; keele taha pannasse lõng, kanna takka läbi Muh; uil keel suus Rid; ui kiil on ui otsa sihis, teinebul `ot́sas on kand Hää; võrgu kudumise käbi ots on vähe terav, keskel on keeĺ, ots on kaheaaraline HJn; käbil on kiel ja kand Trm; piḱk ki̬i̬ĺ om piiritsal sehen Trv e. sõle või pandla nõel – Sa Muh all oli preesise keel ~ keelis, sedine kut `vastli keel, see käis `riidest läbi preesise `sisse; niid on `juste pidajad, esiti olid nallid, mustad, kummist `tehtud, vask keel all, keel `pandi `justest läbi muĺluti `sönna `külge Jäm; `vastel on sihand kandiline ning keel on sääl `keskel, mis rihma augu `sisse leheb Khk
2. a. riba, lapp, liistak jõgi läks kahe araliseks, siss seda `nurka `üitakse keeleks, jõgide `keelest sai `tarbespuid Vän; keel, see oli naha ribake, õmmeĺdi kasukaid; mõni üiab `soapa keeled Hag; [aer] kiäle ju̬u̬ress o pienikene Kod; mõla keelega `tõmbad vett, kui sõvvad Ran; oi˽susi tulõ, pirru ki̬i̬ĺ lät́s `lahki, nah, pird lät́s nii katõ `arru, tu̬u̬ pirru üd́si Krl; mõla ki̬i̬ĺ, laǵä ots Se|| (valguse) kiir, (leegi) hari tule keeled Kse; päävä keel paśtab veel (loojuva päikese kiirtest) Khn b. (kella)tila lokadi kiiĺ Krk; ki̬i̬ĺ om pulkstial (pendel on kellal) Lei
keelama `keel|ama, keelata spor L, HaLä(‑ämä Juu) Trm TaPõ(`ki̬i̬l‑ MMg Pal); `kiel|ama, ‑ada R(‑dämä Kuu Vai, ‑ämäie, ‑ädä Lüg; ‑ämä, `kielä Vai), kielata K Iis; `keel|ma, ‑da Hi Rid Han Mih, keel|da Sa Muh L(‑, ‑ LNg Tõs; ‑dama Khk, tgn ‑ja Muh) Ris, `kiel|ma (‑) Khn(kieldä) Ris; `ki̬i̬l|ma (‑|), keel|da (‑) Hää Saa Kod(kiältä) VlPõ eL(‑me M, ‑mõ San; ‑däʔ V, keeĺ|däʔ ~ ‑täʔ Se, kiilda Lei, `kieldäʔ Lut); `ki̬i̬ldmä (‑ĺ‑) Hel; `keeltmä Luk; (ma) keel|a(n), ‑ä(n) S L VlPõ eLe, kiälän Kod, `keel|a(n), ‑ä(n) Emm Mär Mih Ha(kie Ris) TaPõ(`ki̬i̬‑ Pal); `kiel|an, ‑än R K Iis 1. a. keelu alla panema, mitte lubama `Kieletud vili on magus Kuu; ne juttud on jo `vällä `kieletu, neid ei `maksa aruta Vai; oled sa mu keelija Jäm; `sεεdus keelab sandid asjad εε Käi; ahingaga püid keelati ää Kir; siś ahengaga lõid, enne ei ki̬i̬ldud ju Hää; kes võib minuda kiältä Kod; teeńe keeläb, teeńe käsib KJn; ma `ki̬i̬ĺdsi, aga ta läit́s ike Hel; kalluda mu˽peräst ta mahaʔ, maʔ ei˽keelä˽sul kallutamaldaʔ Har b. korrale kutsuma 1. manitsema mina ei akka enämb `tõisi `kielämäie Lüg; natukse aea eest ta `keelis last, laps jähi siis vagusi jälle Vän; `keelis teda järjesti Vän; Sia ju paõlu suurõm, piäks vähämäd `kielmä; Lapsi `kielti kao `piäle minemäst Khn; sedä kiäläväd kõik et ärä müi maja Kod; keela `laitsi vagambass San; `poiskõist piat ki̬i̬lmä, muidu lätt piniss Urv; sa tahat iks `kurja tetäʔ, ei `kullõʔ ki̬i̬ĺmist eiʔ Räp; 2. vaos hoidma, talitsema keeläʔ umma suu`mulku Plv; saʔ piät umma süänd `veitkese `ki̬i̬ldmä, ar saʔ uma `süäme `perrä elägu‿i Se c. takistama, takistuseks olema ei mena keela tät kasomast, ma ole täta `kastnd koa, aga see tähenda kedagist üht Mar; ei see vai `keela teda `lahti `soamast, kui tahab, siis `tõmmab ikka `lahti Juu; ei meil siin seda ole, et vesi `keelab `eina teha Amb; nied rohud `kielavad tõbi ära VJg; si̬i̬ [vihm] meid ei `ki̬i̬lnud Kod; kõrva `auku vahel läheb prügi või `prahti `sisse, kes `kuulmese ära `keelab Ksi; tõrv keeläb `audumast `jalgu KJn; kes sedä ikku `kinni saap keeldä, ku südä lähäp aledass Nõo; ku˽na [varblased] hulgahna mano lät́sivä, sõss seivä˽kõiḱ ärä ega kana näid es keelä˽kah söömäst Plv; ma kae kuis tut `päivä sa keeĺtäʔ [päikesevarjuga] Se|| Et keela-kaitse küll, nüd oo vassikad jälle koplist välja tulnd Kaa; jumal `oetku ja `keelgu Mar; Oja ning kielä ikka `sioksõ asja iest Khn; oh jumal `oitku `keelgu, küll oli aga ermus Mih; jummal `kiilku õnnetusõ iist Krl; jummal `kiiltku esiʔ, ku sa minno ei `kullõʔ Se
2. maha salgama `kohtus ta ära `keeland, et ta küll ühekorra löönd (tegelikult lõi mitu korda) Jäm
keeld keeld g keelu Sa Muh Emm L Juu Trm KLõ; keel g keelu Hi Mar(g ‑o); kiel|d g ‑u R(‑do g ‑o Vai), g kielu Khn Ris(g ‑o) Kos VJg Iis; ki̬i̬ld (kiild) g keelu Hää KJn eL(g ‑o VId), g kiälu Kodkeelav käsk, (ära)keelamine, mitte lubamine üle isa `kielu `läksin `linna Jõh; ma‿s kässi küll `loomi einamasse aida, ikka mo keelu `vastu `aeti loomad einamasse Khk; Rebasi ja untisi voib aesta ümber jahtida, nende keelu pole Emm; sõa keeld ei luba `ööse `välla `minna Tor; ta ei kuula mu kielost Ris; pani maja müigi kielu `alla Kos; ku tüdrik õli lähnud üle kiälu, siis läks vü̬ü̬lmelder kahe mehe vai mõni naene selle tüdriku `juure; ei pannud tämä kiäluss mestäski Kod; keelt om vällän, et koertel peäb `päitse pähän oleme Hls; ta tegis `vastu `ki̬i̬ldu, ma `ki̬i̬ldsi tedä Hel; vanast es ole `ki̬i̬ldu, sis `olli jahimehi `väega paĺlu Nõo; latsikõsõʔ lääväʔ üle keelo, lääväʔ tõõsõlõ meehele, kedä vanõmbaʔ ei tahaʔ Räp Vrd keeldus
keele|kaste viin on `kiele`kaste, võtta `kiele `kasset, võtta kõri `kaśset Lüg; nii kui aeg, linnudkid eb saa keele kastind `kuśkilt Khk; Too, ma kalla sulle ka ruusipöhja piisa keelekastet Kaa; sain natuke keelekastet, õlut ehk vett Juu; kiel suulae `küĺges `kińni, anna `mulle kielekastet Kos; vahel laua juures `ööldi nigu naĺja pärast, et võtame seda keelekastet, kas oli ia kali või õlut Lai; õlut on kurgumeare, viin keelekaste Plt; ma võta veedike keelekastet, mul suu `väega kuevap Nõo; suu är kujun, sis võtid ike keele kastet, et keele likes saa `kasta Hls; kui `huńni jäivä meheʔ, [öeldi] `ankõ keelekastõt kah Räp Vrd keelekarastus
-keelne -`keel|ne spor S L(-keel|ne Mar) Juu Trm Lai Plt, -`kiel|ne VNg Vai Ha JMd Koe VJg Iis, -`kieline Kuu, -`ki̬i̬l|ne Hää Saa Vil Kod Pst Hls Krk San, -`kiil|ne KJn, g -se, -tse 1. a. teat keelt kasutav `iesti `kieline Kuu; kis neist `vööra `keeltse sönadest aru saab Khk; vanad inimesed on oma `keelsed, nemad tahavad ikka oma keelt `reäkida Juu; ma ika iesti`kielseid ruamatuid luen JMd b. (rääkimisviisist) puterdab peale, pudi`keelne inimene Pöi; libe`keelne inime Jür
2. -keermeline `mitme `kiilne pael KJn; Kolme `ki̬i̬lne kabel Pst
keereldi keere|ldi S, ‑lde Käi, ‑ĺdi Trm; `kiere- IisR, kiere- JMd VJg
1. viltu; kõveras; vaheliti Kiel õli `kiereldi `suussa, miel õli mõtteldi `piassa rhvl IisR; aid `vaibund keereldi, saab tale argid ala `panna, muidu leheb tükkis küljeli Khk; nää mool on kääd nii keereldi (liikmed haiged) Kär; Obu oli nobe ning tee auklik, nõndat rattad keereldi `järges; See asi äi istu, sii oo midagi keereldi Kaa; Eks sa kuju keereldi aasad, siiss venib vähem Rei; ree aasad lähtvad keereldi Phl; tie on nõnna kiereldi `tehtud VJg|| koira perse ikka keereldi kui ta jooseb, ajab teist `külge keereldi ees; `näätse kui keereldi `jalgadega see keib, teeb suri kalandi `jälgi Khk
2. keerdus; puseriti Möni puu kasvab metsas keereldi, see oo sańt `luhkuda ka; See oo nii keereldi, ät seda‿b saa kuidagid `lahti Khk; resa `ambad on suuss na teisepidi keerelde Kär; Taal sukad üsna keereldi `jälgas Rei|| kõveras kiereldi `aeles muas JMd
3. kõõrdi Kellel `keered silmad on, teine silm vaadab tese külge, sene `kohta ööda, et ta vaadab keereldi. Ähk kirmab `jälle Rei
Vrd keerd, keerdus, keere1
kida1 n, g kida Jõe Kuu VNg, spor eP(ke- Käi Phl Rid; kjõ- Khn eL) (ḱõ̭- Se), g kea, kia S Vig Kir Aud Pär Vil Vas; kida g ‑me, -m(m)e RId(kidam Vai)
1. a. keelekida; (inimese) keelepära laps kui `sündis, sis vahiti `kielekidand ‑ ‑ kas saab kielt suust `vällä ajada Lüg; keele kida alt `kinni Jäm; kes seda juttu `rääkind on, selle keele kidade `sisse `peavad ussid sugima Khk; See naha äär mis siis paistab kui sa keele suulage tõstad, on keele kida Pöi; keele kida `kinni, [laps] ei saa `rääkida Mar; lastõl lõegati kjõda ‑ ‑ et kiel `äśti `lahti lähäb ning `äśti `selgest `riäkmä akkab Khn; keele all on veiksed sooned, niid o keele kidad Hää; Kui keele kida `paistema aas, siss oĺli kurk `aige Saa; kellel kida kiäleõtsani, si̬i̬ ei sua ki̬i̬lt ammasse tagass `väĺja, tõesel one kida kiäle keskpaegan Kod; mõnel olna keele all `väike kida vi̬i̬l, vai lõks Ran; vanamu̬u̬ŕ lõigass kita keele alt Krl; kida um mõ̭nõl `väikesel latsõl keele all, tu̬u̬ sa‿iʔ kõ̭nõlda ei ki̬i̬lt `vällä aiaʔ Rõu; kida keele all, piät ärʔ lõikamma Plv; kida anna‿i keelel ilosahe kõnõldaʔ; kida langakõsõ; kida tu lõigatass. mõ̭nõl om suurõst ka jäänüʔ, s‿tu ei saa `selgest kõ̭nõldaʔ Se b. kurgunibu see on keele kida, mis `kurkus liigub; keele kida paistab käde Ans; keele kida on see mis keele taga on. keele kiad `aiged Khk; kurgo kea sees `aige Käi
2. fig kõnetakistus, ‑häire Ki̬i̬l on kidas (ei liigu normaalselt) Hää; Keel kidas vai kidakeelne on see, kes ei sua iast reakida Trm; sa umma villänti ki̬i̬ĺt kõnõlat, tu̬u̬l om nigu putass manh, nigu kida om keele sisen Har; kida om keele all mõ̭nõl, tu̬u̬d üldäss kidaga ki̬i̬ĺ Se
3. hobuse kabja sarvkiht, tohl, päkk ma leiga [rautamisel] se kia ää; kabja kiad `mulda täis Khk; Menel obusel oli kabjakida seike körge, see loom äi es vei paĺlaste jalgega, ilma raudeta poolist keija Kaa; kui ööne kabjaga obu oo, siis o vähe kida, `umpse kabjaga obusel o `rohkem Jaa; nuga läks kabja kea `sisse Pöi; `Roudamise ajal peab ega korra kabja kida ka `leikama, muidu obusel on valus ja ta äi saa `äästi `astuda Rei; `kapje kidad oo aiged; nael läks kabja kida `sisse Mär; kui uost raudatakse siis lõegatakse kabja kida ää Ris; obuse kabja kida (rautamisel) `värkima Trm Vrd kidaliha4. a. kalalõpus(ed); lõpuseleht kurgukida, kala pöse`loudade all Jäm; kala kia `teisses `ääres oleks nda‿t rönses, teine äär on `pehme, karune ‑ ‑ kui kala `ingab, siis ta ajab kiad laiale; `värske kalal on punased kiad, vana kalal on kollakad kiad Khk; kala kida, seiksed `karmed ja punased. kui `lõuad `kinni `vaotab, siis vaob kida ko `kinni Pöi; kui kida punane, siis oo kala ea, kui `valgeks võtab, siis ta oo vana Muh; rapid `vöödags `välja, kiad jεεvad `sisse Käi; kala kida, kala kurgu `juures seal, sandi maigu tegevad `sesse, kui alvast `pestud on Mar; Kjõda seüä `ühti, aga mõnõd panad nad `suõla ikka. Mia rapi kiad ikka ää Khn; kala kead oo kala pea sees, `seoksed `narmalesed, lõpuste all Aud; avil on suur kida sialt läbi saab `apnikut vie siest Iis; kõvast lüöd, siis lüöd teravad arud [lutsule] kidadesse; kala kida on loualuie vahel. täma on `mitme lehega, kahel puol Trm; lõpussa kiad Vil|| fig Kjõda `valgõ (surnud); Siol lähäb kjõda juba `valgõks (hallinevast habemest) Khn b. kalarapped kala kidamed `kurgu all, `tõmmetasse `vällä ku kalu `ruogitasse; Kidamed sai `anda `kassile Lüg; Kui kala `ruogid, siis on käed kidametega kuos IisR; kala sisimuksed on kidamed Vai; vähematel kaladel kiad, tursal `eetaste sooled Jäm; ons neid kala kidu kassil veel `süia Khk; kui kalu kidutse, sis sooled ähk peed, mis ää vissetse, o kiad Mus; silgu `röökmed ~ kidad HMd; võta kida (kurgualune väiksematel kaladel) `väljä Kod|| kalal on suus kidemed ~ kidasi VNg; kida oo kalal suus, lõuge vahel, nendega sööb, `lahti ei lase, nagu ogad suus, kahelpool suud Tõs; kala ḱõ̭da (“keel“) Se|| `luoma sisi`kunnad `öellä kidamed Vai Vrd kide1, kidu1, kitt2, kiuksed
5. muid tähendusi a. õhuke kiht, kelme Piimal nii vähe koort, umbest kidakord pääl Khk; Vana rookörre sehes oo kida lahti Kaa; kõege `rohkem `sarlaja `aiguse `juures. `kurku löövad sehuksed väär nahad, kis `inge `püidvad `kinni `panna. `tohter võtab arjaga `väĺla, arja `ümmer jäeb sehoke õhuke nahk, `öetasse kida PJg|| ? neitsinahk put́si kida Se b. “sarvollus sõrme küüne ja liha vahel“ Sõrme kida Kul; sõrme küine kida Vig c. seene kida (eosleheke); võtad selle kida (jala) `enni takka ää, kui seened `keema paned Mar d. `pähkla kida (pähklikoore sisemine osa enne tuuma tekkimist) Mar e. puu langetamisel tüüka külge jäänud läbisaagimata osa, kild üit́s kida jäi üless ‑ ‑ ku puud lõegatess Hel; puukida ~ puu kilt Vas f. väike loomasõrg – Har
kida|kaela uperpalli, ülepeakaela kukkusi kida`kaela maha Khk; Ää laskag sa kööve otsa mette pöust lahti, siis oo teine oort kidakaela maas Kaa kida|kartul kida kartul tohletanud, seest õõnes kartul – Trm kida|keel kange keel, kõnetakistus kes ei saa easte räägitud sel `üelda et on kida kiel Jõe; kidakeelega kes tölbisti ~ sandisti, räägib, keele kida alt `kinni Jäm; `rääkimene oo vaevalik, jutt segane, kida keel PJg; se on kida keelega, kes `rääkida iast ei saa, ökitab `ulka `aega `enne, mögiseb, kui sõna suust `väĺla saab Sim; tal on kida kiel (tummast) Iis; ken pudist kõneless, sel om kida ki̬i̬ĺ, keele ots lühike; kida ki̬i̬l, si̬i̬ om latse `lu̬u̬mist saandigi; ken kida keelege, si̬i̬ aap sõna taga Krk kida|keelne a < kidakeel Noh, räägi, ega sa‿s kidakeelne ole Jäm; kis pudisti `rääkis, selle `kohta ütelti kida`keelne Saa; niisuke inime, kelle kiel `kõiki sõnu ei sua `reakida, selle `kohta ika `üeldakse, et sie on na kida`kielne Hag; mõni on kida`keelne, keel on alt `kińni; kud́as sa kida`keelse (tumma) inimesega akkama suad Juu; kida`kielne inime ökitab Kos; see om kida`keelne, ei saa sõna `selgest `vällä ütelte Krk kida|kõrkjas (taim) raavis on kida `kõrkad KJn
kitsas kitsa|s eP(ketsas g `ketsa Kär Pöi LäLo Vig, kjõtsas g `kjõtsa Khn), ‑ss eL(kitsaśs ~ kit́sass Ran Räp), `kitsas R, g `kitsa
1. kitsas, ahas; pingul ümber (riietest) `kohto `uksed on `laiad `sisse `mennä, `kitsad `vällä `tulla Lüg; `kitsa `suuga `varrukas Jõh; `luotsi juhata `laiva `kitsost `kohtist läbi Vai; saabas kurgu pεεlt kitsas, ei liha `jalga Jäm; nii kitsas värava, lammudab eina koorma εε; köök akkab `kitsaks `jääma Khk; vähike kitsas tee Kär; Sii nii kitsas, istu vähe sõnnapole Pöi; ma‿p taha neid `kitsud `riidid mette Muh; kitsas pöld Rei; ketsas `kamber Rid; kitsas riie oiab `seĺgas `tölli Var; `Kjõtsad `suapad tegäd varvastõlõ valu Khn; kitsas peenik lõng `tõmmab kokku Ris; paat́ on pikem ja `kitsam kui lootsik Nis; Jäkid `tehti `kanged `kitsad Amb; kuhi on alt kitsas, siis lääb laiemaks Sim; puuteĺje `vankrid õlid edemält `kitsad nagu rõńnid Kod; kitsas kaelus Lai; teil on kitsas `istuda Plt; `piiker on alt `kitsäm KJn; taari tõrike om üteline, pält `kitsep Hls; niidäb `kitsa kaari kui renni, ei mõesta `niitä ei Ran; `õiget ti̬i̬d es ole, kitsass rada `olli; sagar `olli `kitsamb kui põõn Nõo; katekeiste kitsass magada Ote; palitu om kitsass Krl; alt `kitsabaʔ (anumad) Rõu|| kõhn, lahja Nägü `kitsas `nindagu `kitse kiel Kuu; Nägu `kitsas kui `kitse jälg IisR; Pale nii pisikseks ja `kitsaks jäänd kut kitse sõrg Pöi; kui kõhn kitsas nägu, `ööldi et nägu nagu kitse jäĺg Lai Vrd kitseljäs, kitsev(e), kitslane1, kitsline2. raske a. vilets, vaene eläb kireldi vireldi, sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua Lüg; `Linnas läks elu `kitsast IisR; kitsas aeg, äi saa raha `kuskilt Ans; õlle tegu oo `kitsa poolt (viletsa võitu) Muh; Tööd tihatse ooletult, elu lähäb `kitsas Han; eks söömaga old kitsas küll Amb; kui inimesel ühest ja teisest asjast on `puudus, siis on `kitsad aad Koe; see on kitsas `aasta läbi elada; mul on neid `kitsaid `aegasid küllalt old Lai; ollu ka kitsass aig ja vilets Ran; nüid om karjatamine kitsass `väegä Nõo; raha `saamine oĺl `väega kitsass Rõu; kitsas käes (~ peos, kotis) puudus, kitsikus `Siemega oli kevade `kitsas käes; Jäin `laada `õhta `massä·lnikutte kätte, mis säl enamb, `kitsas käes igate pidi IisR; vili `otsas, üsna kitsas kää, p‿tεε kust seda `leiba saab Khk; täl oo ketsas käe Mar; kui suurem kitsas käe oo, siis `naabrid tulad jälle `meitele abisse Mih; tal on päris kitsas kää, põle midagi `aśja enäm Juu; inimesel on kitsas käe Koe; mul on kitsas kääs Trm; nüid om tal kitsass kotin; temäl om nõnda kitsass kähen Krk; ti̬i̬ toda tü̬ü̬d ja rubi kõigest väest, iki om kitsass käen Ran; kui mul vana `järge i̬i̬n ei oless, sis oless kitsass käen; kõigil kitsass peon, ega tõesele ei täi kõtutäit `anda Nõo; Lainas mullõ rahha, ku mul kitsas käeh oĺl Vas|| ma ole elu `aegas kitsast teerada köin; `taeva tee oo kitsas Tor b. fig töörohke nii kitsas pääv, nii kiire et ei tia, kuhu oleks `jooksnud Lai; kitsass aig (kiirus peal) Puh; aig um mul `väega kitsass Plv
3. kitsi, ihne niä sääntse˽`kitsaʔ oĺliʔ, es ńä˽panõ lat́silõ `rõivit `säĺgä es midägiʔ. `kitsa jah, es ńä˽sü̬ü̬ es midägiʔ; ma˽tiiä tedä, tu̬u̬ um `väega˽kitsass, ei˽tuu sõŕmist näeʔ Rõu; Oĺoksal om ka `veega (väga) kitsaśs ja sitanõ naanõ, ei timä käest ka naĺalt lagonõ midage `võ̭õ̭rallõ Se; kitsa käega kitsi tõ̭ńõ om `kitsa `käega, innembi lask hukka minnäʔ, a tõsõlõ ei annaʔ Urv
Vrd kitsik, kitslik
kiur kiurhv Kod, g kiuru Iis, g `kiuru R(n `kiuru Hlj RId, ‑o Vai) lõoke kiur `lüöritab VNg; kiur, pisikene paat lind siristäb; keväde `laulavad ‑ ‑ nüüd on `kiuru kiel `lahti Lüg; Kogo põld `kiuru täis Jõh; `kiurud `laulad `ülläl `korgel Vai; juo kiur on väljas Iis
konka-kanka deskr Tämal sie `iesti kiel käib küll `konka-`kanka (takistustega) IisR
kore1 kore R L K I TLä Ote, korõ Khn Ran, g ‑da; korre g koreda, kor(r)õ g korõda Kam; n, g kore S Saa M, korrõ San V(g korõhõ Plv) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)1. (pinnalt) kare, krobeline, konarlik vali `riide on kore Lüg; kore (koorikuline) lumi Jõh; [käed] `Lähvad ‑ ‑ koredast nigu `lehma kiel IisR; Linune lina oo asemel nii kore magamiseks Khk; nüid on seesugused kored käiad, nee `teegid vikatid vaheks Vll; va lüline mänd – vana kore ehuga Käi; kore ein o vali, lõhub kääd ko otsast ää Kse; männa koor oo krõbe ja kore, sihuke rõmelene, rõme või kore Aud; nihuke kore jäme lõng, paelu `karvu sees, süńnib soki lõngaks tehä Juu; üeveldamatta puu on koreda pinnaga Kad; kui põld ei ole viel trullitud, siis on kore VJg; oma `tehtud riie jääb koredaks Pil; `tõugjas om pea kore soomussege Trv; Kaĺg vesi jäl˽tege naha korrõss Rõu
2. suhteliselt suure läbimõõduga, sellistest osadest koosnev, jäme tuulingal sai ikka kored jahu Jaa; kui leva jahud o kored, siis o leib koa kore, jäme; nee nisud o korema kõrrega; korejahu leent keedeti enne koa Muh; ärjäbä söödi peäl saab lina koredam Vig; Lammas ei söö koredad `eina. Koredate eindega söödetse obusid Han; nii kui üks taari auete leib, `sioke kore oli, `sioke jämeda `võitu oli (aganaleivast) Mih; koredad eenad, kore ein, jäme Nis; lina peo on koa kore, jämeda laia `kiuga Juu; kore liiv Kad; suur kore piĺliru̬u̬g Kod; koret `einä eläjäs ei söö Hls; kore põhk, aga terä om vähä; kore `luuge linal om kiud ka lai Krk 3. hõreda koostisega, mittetihe, kohev, pehme; urbne; pude kore puu, pehme leigata Jäm; kore mullaga maa, see laseb vee läbi; kore pöld, see on ikka kuiva `vaevas; nii kore `süiga puu Khk; Saapaks äies ole obunahk suurt asi, oli kore, es pea vett; Ölletańn oo üsna koreks kuivand Kaa; Moa ilma jäme roog kut `kaikad ‑ ‑[katus] jääb koreks `jälle; Nii kore riie, et kas pista sõrmed läbi Pöi; soar oo korem puu kut kask oo; oo ikka kored `tuhlid, mis ää laguvad kui keedad; kirise kivid `peavad kored olema, et `sooja `andvad Muh; koredad `kaapsad, `pehmed Mar; leib oo kore, `auka täis, põle tihi Tõs; kore puu, `pehme puu, ei soa iad pidajad nõu `ühti Nis; kore küńd ‑ ‑ mõni künnäb sedasi, vao künnäb, tese jätab Juu; sõreda `süidega puud on koredad. kore puu põle `kuśkil ia ‑ ‑ ahju`puuna põleb ruttu ää; koredad puud on kõik `alkad Amb; kore jää, krabinal lähäb see `pealmine kord `kat́ki Pee; tümad `kapsa piad on `kasvamisest koredad Kad; odra leib on kore VJg; kevadine ea (jää) o koredamb ku sügisene Trm; tõene `kapsapiä oo `tihke ja kõva nõnnagu raud, mõned piäd on nõnna koredad Kod; kevade on lumi kore. kui kevade sulatab, siis võtab lume koredast ‑ ‑ mine `piale, jalad võtab läbi Lai; kui teed koormad ja ei sõku, sis saab koorem kore SJn; si̬i̬ om üit́s kore ruusa maa, lask väe läbi; suast paks, siss tule kore si̬i̬ rõõvass Krk; kui koe ja vee mõlemba keeru om ‑ ‑ saab kore rõevass; korvitävve sibulde i̬i̬st võtiva pu̬u̬ltõi·st täit rügi. sibuli om koredamba [korvis] Ran; rasu `panti tünni `sisse, nuiatedi iluste `kinni, et ta kore es ole Puh; sõku `rohkemp, ärä jätä näid (põhku) koredass Kam; ku `kapsta patta lõegut, siss edimäld na‿m nigu koreda, pada saab `õkva täiś Ote; seto es saa korrõst savist `kaussõ tetäʔ, kõik pudesi kätte ärʔ Kan; Jõ̭õ̭hn sai˽`valgõ lina. A nimä˽sai˽korrõ˽ja˽`kergeʔ Rõu; jämmest jahust saa leib `säärne korrõ ja halb Räp; tühi iä, tu̬u̬ om tu korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ, vesi alt är `lännüʔ Se Vrd korejas, korp2
4. (lahjast, rammu mittevõtvast olendist) kore `luuga luom mis `rammu ei vota Jõe; va kore lihaga, järjest sööb aga ikka lahja; kore loom vötab nii `kergesti ala (jääb lahjaks) Khk; kored obused o lahjad ja suured, suure kondiga; kore kondiga lehm annab paremini `piima Krj; kore kondiga obu äi pea liha peal, lihab lahjaks Jaa; Suure kore kondiga lehm kut suur raanits Pöi; koreda nahaga obo, kui natukse sõidab, siis kohe märg Mar; kore kõht (suure isuga olend, kes on ikka lahja) Kul; koreda kõhuga inimene Vig; si inime on kore lihaga Saa; koreda `jäoga ~ `luuga obone ‑ ‑ ei võta `rammu ega kedagi Juu; kore eläjäs oo üks kõhna ja luene Kod; kore obene nigu sard Nõo Vrd korp2
5. kare, kähisev Ilus küll ei ole kui `naiste`rahvas koreda `äelega `räegib IisR; mo iäl tänä na kore, iäl ää, kurk valus Tõs; tal on jäme ja kore jaal Koe; no küll si̬i̬ on koreda iälegä, laalab, on `niske kõme ja kore iäl Kod 6. fig halb, kõlbmatu see töö naa kore et Mar
kuivama1 `kuivama R(‑ie Lüg) S spor L(`kuive- Hää), KPõ Iis Pal Plt; `kuivma Rid Tõs Aud Kod Pal Plt KJn, `kuibma Mar Vig Mih PJg Vän Nis; `kuiama Hi; `kuima Sa Muh L spor Ha, Tür Kad TaPõ KJn SJn; kuju|ma Jäm Pöi Saa Kõp Vil Trv T Räp Lei(kuu‑), ‑me M San; kuiu|ma Kär Kaa Võn(kuio‑) Kam V(kuio‑), ‑me, ‑ San Krl Har; kuivama Amb, kueva- Mär, kueu- Hää Saa Nõo, kueo- Võn; kuiumadõ van Har; (ta) kuivab Sa Käi Rei L(‑b‑) HaLä spor ViK, VlPõ TMr, `kuivab R spor S, KuuK JMd VMr Iis Pal, kuiab Hi, kuevab Muh spor L, Rap spor TaPõ VlPõ T(‑p), koevab Vig(‑b‑) Juu Kod Plt
1. kuiv(em)aks muutuma, tõmbuma kiel akka `kuivama VNg; liha `kuivab `vällä siis ku tämal ei õle `suola pääl; kõik kõhad on `nõnda `kuivand, ei õle mitte `vihma `tilka tuld Lüg; `viemö `oige rüsäd `arvast `maale ka `kuivama Vai; `märga maad saab vahest `küntud, kujuvad ära jäävad soue kongid Jäm; on öŋŋed `sisse taritud, siis lapitasse `kuivama Khk; reejalased `lasti parsil tugevast äe `kuivada Kaa; ma pani maged tuulingu ala `kuima Pha; Palavik, sellepärast suu kuivab; Lahja kut `kuivand tursk Pöi; `kõrkad `lasti ää `kuiva, siis ta oo `sitke Muh; Ma pani linapüud `räästa alla `kuiama Käi; maa kuibab ää, `vihma tule mette Mar; rattad pole mette kuind veel, alles tõrvased Mär; parsil `kuibvad ka `kuprad vel; `pöörsin `einu sii teese küĺle `peäle, siss koevab paramini Vig; sedavisi olid `kuimas siis kalad Kir; `pahkrad jäävad põllu `sisse kui põld kuin (kuivanud) Lih; lögä `pehme, kuevab varsti ää Var; ein ei kuiba änam ära ‑ ‑ kaste on ju `kange, millas see `kuibmese aeg on Mih; `metsas oli `kuivin ää ulk puid Tõs; riie kuin ää Khn; sui (suvel) nad `kuivsid ruttu (lammastest) Aud; viisk oli `kastega `jalgas, ei `kuivand `ültse, ei `saantki ära `kuivi PJg; võrgud `kuibsid säl Vän; õunad on väga visad kujuma Saa; leib on `kuivan ja köva Ris; mina tänavu `talve paelut ei koevatantki [pesu] toas, kõik `kuivas `õues ää Juu; põrand on `pestud aga tahab viel kuivada Amb; kasepuu `püidis `lõhki kuivata; sinu isa särk `kuevas meie ema aea pial (lähedalt sugulased) VMr; ommiku suu nõnna kuivand Kad; ädala ein kuivab paĺlu kokku Sim; kui põld `küńti üless, mõni jät́tis `kuivama, siis mua `ingas ja `kuivis Trm; rohi `kuivi ärä, õli ku krõbi Kod; ein tahab ikke `kuivada ja `närtsida Pal; laud tahab nüid `kuiva, et ta täetsa ära kuevab Äks; kui [vihud] ära kuisivad, siis `pańti kuhelasse Ksi; siis [hein] `kuivis ruttu kui ta korra jo `kuima akkas Lai; `kuprad `pańti kõik `sarda seasi `kuima ja siss kuipsid sial ära SJn; nii pikalt kujus kui kuiv `oĺli (hein) Kõp; `rõõva `kuiveva nõnda ruttu ärä Trv; kujunu murumuna om puss Pst; tõene `aasta ku maad tahesiva ja `kuiviva, siss sai `põima; kõhn kui kujunu kiiss Ran; `rõskest pääst om ää `triiki, ärä lase `rõivit `kuiva Puh; mul suu nii `kangede kuevab, et ki̬i̬l jääp kurgu lae `küĺge `kińni; ku karu uhak ärä kuevap, siss om kole nõglane Nõo; medä `kõrgemp lõhn, sedä parembide `kuivi vili Kam; mõni lask `viĺla kujuda kah enne ku `rõuku pandass, vili kuivass Ote; nemä panniva riśtkaena pu̬u̬l likeld `rõuku, et ain sääl kuevap Rõn; aina omma kujumen San; sekäʔ na `häste pusipuuga, sõss `kuioss vili ennembä ärʔ Kan; `lü̬ü̬mi [heina] laḱka, sõ̭ss saavaʔ kuiumõ Krl; maa om vällä˽kuiunu ja `lahkiss lännüʔ; [seebikangid] `Pańti müürüveere pääle kuiumadõ. Sääl kuiusi kõvass Har; Kiä mõõśta õs hüvvä `rõuku tetäʔ, tu̬u̬l `vaivu tu̬u̬ vili är˽littu ja kuiuki õs ärʔ Rõu; hamõh `kuivi `sääntseh paigah, koh tedä `kiäki es nuŕgiʔ Plv; pilveʔ jo kuiosõʔ (vihm jääb järele) Vas; ku linaʔ nurmõh är˽`kuivivaʔ, sõss `tõmpsi rehägä kokko; havvõʔ kuiossõ saina veeren Räp; väläh kuioss parembahe kui tarõh Se; ta vili `kuiv́ži; ki̬i̬ĺ ärʔ kuionuʔ Lei
2. kõhetuma, kuivetuma, kokku tõmbuma sie mies on `nõnda kokko `kuivand, et ei änam `jaksa `käia; `vällä `kuivand, `paljad `lõua luud on järel Lüg; `aiguse aal nenda εε kuind, mis paljas luu veel Khk; kui kukulind ära petab, siis inimene `kuivab ära Mus; ärg sellest kohitsemisest kuivab ära Krj; on ta söhuke suur paks vöi on ta kuind Vll; seukse `kuivand ja `kitsa `näoga [inimene] Pöi; `kange töö `rummamesega perse kuevab takka ää Muh; Ta on jo nii ee kuivend, et taast pole änam midaged järel Käi; inimene, kui söö ega, kuibab ää Mar; `kuivis kokku [haigusest], naa `piske tillike terake oli veel Tõs; vana kuind inimene, vanadus ää kuevatand PJg; kuevab ää nagu puu rońt Vän; ma ole juba vanadusest ära kuivanu ja kõdunenu Hää; `kuivan krõbetes, teist nii viletsad inimest ma põle näin HMd; vaevane, lahja `kuivand krõbin Nis; nii kuind kõhna inime, ei tea kus se sööm temal küll lähäb Juu; inime on tiisiku `aigusse ää `kuivand Koe; ära `kuivand, paĺlas luu ja kere; `kuivand käsi, peenike kui piitsa vaŕss Sim; si̬i̬ kui liha unnik, teine on ää `kuinud nigu kildak Ksi; ää kuind teeńe, tiĺlikse nääpsu `näoga KJn; ta om tiisikun `aige, är kujunu ja kadunu Krk; liha luie pääl ära kujunu Ran; aga mia ole ka kokku kujunu nüid Nõo; seere marja [on] ka ärä kujunuva, juśt ku pinnukse ni seere luu Rõn; ta om tiisikusõlõ ärʔ kujunuʔ Krl; kuioss õ̭nnõ kokko nii et jääsegi vigatsõss Plv; kuionuistõ luiegaʔ [loom] Se|| kärbuma (elunditest) ku sial saṕp nakass ärä kujuma, siss pudelist `lasti paar `tilka [sapirohtu] sia söögi `sisse Puh; kas kops mädäness vai kuiuss, tu‿m tu̬u̬ tiisigu `haiguss Har|| fig `kuulmin kuivass ärä, `kuulmin om är kujunu (kurtusest) Krk; südä kujunu ärä selle murega Nõo; silmä terägi om ar kuionuʔ Vas
3. elutuks muutuma (taimedest) kuusk `siiski `püiäb `vällä `kuivada, mänd ei `kuiva; kui `lilled ei saa `viega `kasteda, siis `kuivavad `vällä Lüg; Sie kadaka närä ei `kasvand `suuremast ka ja `vällä ka ei `kuivand Jõh; kabustad `kuivasivad `vällä Vai; söövad puude puŋŋad ära, puu päris `kuivab ära Khk; Seal on pailu jala peal `kuivand puid seas Pöi; va rädi mets, mes puud on εε `kuiand Käi; lemmergas sial `kasvas, nüid on ää kuind Lih; päris mahla kaśk oli, `kõrge maa peal, `kuibis juurikateni ära Aud; õunabud `kuivsid ära Vän; mitte üks loomipuu ja reegipuu ei ole `kuivand Tor; puu on metsa kuiv, ku ta `kasves `püśti on ja on ärä kueunu Saa; ne ka nisuksed mätsakad ja lehised kased, ega neid `keegi `raiund põle, `kuibsid ja kadusid ää Juu; õõnap kis juba ära akkab `kuima, sellest ti̬i̬ riha pulgad Äks; kuusel on ju vamm sihes, akkab `kuima KJn; lillikse `kuivave kikk ärä, vihmakest ei tule Hls; lõigats jala pääl kujunit puid Krk; kae si̬i̬ `uibu pidi ärä kujuma; `kapsta om ärä `juurdenuva, ega na nüid enämb ärä ei kueva Nõo; aia kraami˽kuiusõ kõ̭iḱ välläʔ; see ru̬u̬s `tahtsõ varrõ˽keväjelt ärä kuiuda Har; [külma ilmaga] lü̬ü̬˽kuusõlõ `küĺge mõ̭ni tirak, sõ̭ss kuiuss ärʔ Plv; `täämba ai˽saa `vihma, kuivasõ `kartuli `vällä Lei
4. mõõnama; veetuks muutuma kagu`tuulega ka vesi `kuivab ko˛e ära, aga läns`tuulega on suur vie tous Jõe; mered `kuivavad ära Jäm; saju eel iseäranis kajud `kuivavad Khk; on kõik ära kuind, jõed Pöi; ei tea kuidas se allikas ää `kuivis; see allikas põle elu`aegas ää kuin Muh; möönä ajal meri kuivab ää Tõs; suured jõed on ää `kuivand VMr; oja ää kuivand, üks tire aga järele Kad; vesi lü̬ü̬b `kuima, kuevab ärä (jões) Kod; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; tuu tiiḱ olõvõt muru pääle ärä kuiunuʔ Har; tiiḱ um mis ussaiah um, kaivõt vai loomulik, kost vesi ärʔ ei kuioʔ Rõu; oja `kuivi ärʔ Plv; `Võõ̭pso jõgi kuio‿i kunageʔ Se|| auruma kui vesi kuevab ää, siis akkab sadama Muh
5. kokku kuivama, deformeeruma kui `ükskid kiha εε `kuivand on, siis iimitseb vett `laudade vahetsi Khk; kasukas kövaks kuind, paljas köbi veel Vll; Pät́t nönda äe `kuivand kut kabjus Pöi; ristad nõud `kuivad sui äε (öeld tuhkapäeval külla tulnud naistele); see (riie) üsna kõbjas kuin Muh; üsna turd nõu, põle kuind Mär; Kuin nõu tahab kaua `liota ennemä kui ää `turdub; `liotasi `pastlu, nied `kuivad kõvadas, tegäd valu varvastõlõ Khn; `kuivand rattad lodisevad Koe; riist kuevab ärä, akkab `ju̬u̬sma KJn; länikud kikk ärä kujund, ku ärä kuevab, siss jooseb Vil; vana kujunit `raake kiḱk kotuss täüs Krk; `Puhta nukaga sain jääp üles nukke `pääle, kuivap `valla Rõn; laud om kuionuʔ rupikohe Se|| fig (kuulujutust) `i̬i̬smält tuĺl taa jutt nii õhinaga üĺess ‑ ‑ peräst kuiusi kokku Har

maa|keel eesti keel; ka kohalik murrak Jumindast Pedaspä `puole on `teine `kiele`murre, `Tsitris `räägivad jo `täitsa maakield Jõe; nüüd `ütleväd `iesti kiel, `enne õli maa kiel Lüg; eesti keel on maakeel, maakeele inime, se köneles maakeelt, `vööra keele inime köneles vene keelt [või] saksa keelt Jäm; sii räägiti mua keelt Var; `purssis maakeelt natike Tor; sie on päris `selge kõva maakiele sies `süńdind VJg; muie ki̬i̬lt mina ei tiä muku sedäsamma mua ki̬i̬lt Kod; temä om esi veneline, aga tal om maa ki̬i̬ĺ ka `seĺge Krk; armass maaki̬i̬l avita (öeldi, kui keegi kelkis võõrkeele oskusega) Nõo; maakeele raamatut mõista ma˽häste lukõʔ Har; Müürükudajaʔ, nu̬u̬ʔ oĺliʔ venne keelega. Kes ussõ ja `akna `raame `teieväʔ, nu̬u̬ʔ oĺliʔ maa keelega Räp; nuide jesa `oĺli ḱül maa ki̬i̬lt `paatanu Lei Vrd maa|ütt

meel meel S hajusalt Ha I VlPõ, mi̬i̬l Mih Hää hajusalt TaPõ/g miäle Kod/ VlPõ, eL(mi̬i̬ĺ; g miele Lei Lut), g meele; miel g miele Khn Ha hajusalt , ViK Iis Trm, `miele R

1. aistingute vastuvõtu ja eristamise võime `ihmisel on viis mielt Vai; inimesel `öetse viis meelt olavad: `kuulmene, nägemene, `maitsmene, `aistmene, `tunmene Tõs; meil on jumalast viis mielt `antud JMd; Need on arilikud inimesed, kellel viis meelt on Trm; viie meelega `tehtud (teadlikult, mitte kogemata) MMg; ega loomal viit mi̬i̬lt pähän ei oole, ärä lüvvä `lu̬u̬ma Krk; meele peale hakkama iiveldama ajama Sie kala supp hakkas kohe `mulle `miele `pääle; Mage `süömine hakkab jo kohe `miele `pääle Kuu
2. a. mõistus, aru; mõtlemisvõime, arukus mis on `vergu parandamine. muudkui käsi piab `käima ja miel piab `tiadma, kuhu kedagi lähäb Jõe; juob `miele pääst ärä; `Poissil‿o kohe miel `tehtud (ära võlutud) `toises peress, `muudku käüb - - igä päiv siel Kuu; nüri `mielega eit, ei saa midagi `arvu Hlj; `luomal `luoma miel, tämäl ei õle aru, `enne ku mene lüö `nuiaga; sel mehel on `ninda tark miel, et tiab kõik `välla selitada Lüg; `undil on `üeksa mehe miel ja ühe mehe ramo, karol on `üeksa mehe ramo ja ühe mehe miel; sie on `mielest `vällä `langind, `ilma `arvota Vai; sool pole mette meele `tuhkagid pεεs; lühise meelega inimese jutul pole ju `miigid aru Khk; Kohe `loodud `sõuke targa meelega laps; Põrutas meele ää, nüid on segane Pöi; sellel põle nii palju meelt mette kut kana jala peal liha Muh; Ma tikkusi üsna tugevasti ta `pääle, jo näib, kas vetab meeld (muutub targemaks) Rei; verutasin tööd teha kui üks poole meelega Rid; meel `mõistus on `seĺge, aga änam oma ihu`liikmeid liigutada ei saa Kul; meelest ää `eese tegudega Mär; kui süda täis‿o ja `riidu lähäb teisega, ju tal siss meel segane oo Var; tuul lääb meelest ää (muutub maruseks) piltl Tõs; Mis sul mielesse läks, et tohmitama akkad Khn; sai teda ikki uditud, a või ta sellest meelt päha võtab Saa; mõni inimene on küll targa meelega, imesta koe Kei; ise ta (kass) `voatab nii aledalt mu `otsa, `justku oleks inimese meel ja `mõistus Hag; temal põle õiged mielt pias JMd; laps akab jo `kuagama, nää tal jo varekse miel peas VJg; sul oo kõhe lapse mi̬i̬l, ei õle täit inimese `arvo; tämäl ei õle miäle terä, ku ulluss lähäb Kod; kus see meel siis oli, `persses või. eks ta vahel lähe `persse kah Lai; sul meel `kaikaga õlal, põle pias. võta‿nd meel pähe Plt; koer on nii tark, tal just inimese meel KJn; pu̬u̬ĺ `narri om, mõni - - sääntse `väikse meelege Hls; võta mi̬i̬ĺ pähä, akka parepest eläme; tark mõist meelege, rumalel näidets näpuge; enne olli ta `raisku lännu mi̬i̬s - - või olla, et nüid akkass mi̬i̬lt pidäme (ennast ohjeldama) Krk; si̬i̬ om meelege `mõista (iseenesest mõistetav) Hel; `amba valu ja `varba valu, ni̬i̬ võtava mehel meele pääst; si vana inimese mi̬i̬l om nigu kit́se pi̬i̬r; emä `suskab rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei `suska pähä Ran; ää söögike küll, aga jätäme vaśt `sü̬ü̬misele `perrä, ega kõtul mi̬i̬ld pään ei ole; obesel om ka üitsjagu inimese mi̬i̬ld; ku sul mi̬i̬l `mõistuss pään om, siss sa olet iks inime Nõo; ma panessi sulle tõse meele, et sa `onte `saaśsi targembass Rõn; nüüd oĺl jo ta mi̬i̬ĺ segätsess lännüʔ Kan; Vana mi̬i̬s, varsa mi̬i̬l piltl Krl; ta‿m jo hullu meele‿päl, ei `mürrä tark inemine ni `hirmsadõ nigu ta; sul õks om ta mi̬i̬ĺ kah `väega lühükene nigu `mulgi Har; `õigõt mi̬i̬lt mul mitte ei olõʔ, ütte`paika tahat, `tõistõ saat; ku `kangõ vaiv ja murõʔ um, sõ̭ss kaoss ärʔ mi̬i̬ĺ; keeleldä meeleldäʔ, ilmamaa tark = päsmer Rõu; sääne om ta mi̬i̬ĺ, nigu˽`kiisla li̬i̬ḿ; miʔ imäst ei˽saa˽kõ̭nõlajat, miʔ imä om meeleldäʔ (mõistuseta); a olt vi̬i̬l - - iks meele man, otsani uĺl olõ õiʔ Vas; `süäme valu võtt vai meele pääst; ei tiäʔ mis asi tu̬u̬ pidi olõma, mis `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; tu̬u̬l olõ õi latsõ `võrdõgi mi̬i̬lt õiʔ; inemine om umast meelest `essünü Se; tühä mielega - - mitägi pääh olõ‿i·ʔ, tõńõ um tävve mielega; mi̬i̬ĺ mihele, a silmäkeseʔ sikalõ; nii paĺlo ku käldul ki̬i̬lt, nii paĺlo havvõl mi̬i̬lt vns Lut; meelt mõistma ~ märkama taipama, aru saama Ää olg `siokõ, mõesta‿nd ikka mielt kua Khn; laps akkab ju meelt `märkämä KJn; akkab mi̬i̬lt `mõistme, lääb targepess Hls; ma ole tedä kuulu sest saanik, ku ma mi̬i̬ld `mõistme `naksi Hel; ku ta `talve siiä käis, siss `oĺli ta ilmast `ilma täis, ja nii täis et es tiiä mi̬i̬ld `mõista; Röögid nigu eläjäs, kes mi̬i̬lt ei mõesta Nõo; `väikene Tiiu nakass jo mi̬i̬lt `mõistma, ei˽saa˽taad enämb pettäʔ Har; lat́s `märkass joʔ mi̬i̬ld Plv Vt meele|mõistja, meele|märkaja b. meelemärkus, teadvus miel läks piast `vällä, kukkusin maha, `silmad `lohki VNg; Mi̬i̬l jooseb pääst ära, siis kui pää uimane on, valutab ja `ringi käib Hää; mi̬i̬l lääb `ümmer, siis kõhe tükib maha `kukma Kod; ku `siĺme ehen - - lääp kirivesess, siss lääp mi̬i̬ĺ pääst ärä Krk; mõne pää ei kannata `karmu, mi̬i̬l lääp pääst ärä, satap maha Ran; ma pane `perse tooli pääle, näiss mes siss saab, kas mi̬i̬l lähäp pääst ärä vai ei lähä Nõo; ma võt́i pliidi alt tuha ärʔ ja `tunsõ nigu mi̬i̬ĺ lät́s pääst är˽minemä Plv; ma‿lõ nii sadanu, et meeleldä oĺli Vas; kõrra ao peräst, sõ̭ss tulõ mi̬i̬ĺ `päähä, siss nakass `tiid́mä Se
3. mälu (hrl sisekohakäänetes) Äkki `turgat `miele, et unestin `ukse `lahti; Mul jäi kohe sie reis `miele `pääle, ei saand `enne rahu, kui tagasi `oldi Kuu; ega tohi seda sana `mielest `lassa Hlj; kui `motlen `kaua `monda `asja, siis ikka `johtu `miele; `päivised `tembud tulevatta `üöse `miele; ärä tuleta vana `asja `mielle VNg; eks mul õle ka `mieles `menna `metsa puid `raiuma; ei tule äkkiste ette, aga `viimäst - - `tärkas `miele; ei minule jäänd `kergest `miele. mittu `kõrda sai ikke üle lugeda, `enne ku vast jäi `miele; `poisikese `põlve `asju, mida neist enamb on `mieles pida; õlen nüüd `selle `kautand `mielest `välla Lüg; siis oli `meele `ärkand, et vana Jüri - - oli `sounas olnd; mo `meele‿p tule `präägu, mis sellega tihaste Jäm; korra välgatab `meele; kui sool sεεl `εεsti läheb, siis tuleda mind ka `meele Khk; mool talbadas äkist `meele, et tä ise oli ühekorra nee sönad - - `itlend Mus; mette mu meele `sisse es tule; kui `meele äratate möne asja [siis räägin] Pha; Ju ta muist [lambaid] meelest `juure pani; se nimi ei taha `meele `jääja; Neid `päevade peale ilma `märkisi oli teab kui pailu vanade inimestel, ma pole neid nõnda `meele pannund Pöi; äkist tülbatas mu `meele; kui sehukst kenad kirjad siiliku aiad oo või `kinda kirjad või, siis pane `meele nee ja too kojo; tämal‿o kõik `meeles oma noorepõlve elu; ma mäletagi oast`numbrid änam `ühti, nee oo meelest juba kadun Muh; äi tule `prεεgu medad `meele, mes `aitaks kerjuta; sene ma unodasin nii εε, et pole `märkiged `meeles Käi; `talbe kui madisepäeb oli, `pandi `meeli, mis tuul oli. sest vaadati kala `saaki Rid; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; `kerkleb keele peal, `meele ei tule; midagist `meeles ei seisn ja pea oli sańt Var; `ü̬ü̬si ärgand `mi̬i̬li, et võti seal ülal `akna peal Mih; Nüid elavad laari maa si̬i̬s, [ei] tule `mi̬i̬legi, kudas si̬i̬ maa maaks on saanu Hää; `voatad seda, siis tuleb sul `miele Kei; paerga `turkas just `meele Juu; need aead on `möödas, mis me neist änam `meele tuletame Kos; ega vanal inimesel enam kedagi `miele siis jäe JMd; ei tuld `meelegi, et see kuer sial `aukus Ann; tuletati `meelde `lahkund sõbrasi Tür; see jo `ammu meelest maha läind Pee; `kahtepidi teda `üeldi, kuda `kelgi sie sõna `miele tuli VMr; sul pole muud kui poisid alati mieles VJg; panen `mielde kõik asjad Iis; elätäb `mi̬i̬li, aga ei tule mette `mi̬i̬li (asjast, mis ei taha meenuda); nüid mul algatas `mi̬i̬lde, mes mul `käśti tehä; lapsed `loevad üle, jääb kõhe `mi̬i̬le ~ `mi̬i̬lde; kui miäless ärä lähäb, siis tahad ike valetata. egä `õige jutt miäless ärä ei lähä Kod; minu `meele on jäänd, et nii ilusad nad (tangud) põle kui `veśkil `tehtud Pal; om küll mõttin, aga `prilla `aigu ei tule `mi̬i̬le Trv; obesel om meelen, kus ta käinu om Hls; ta om lühikse meelege, ei mälede kedägi; miul om si̬i̬ meele `sissi kulunu; siul es `älpä ~ `ärpä no `mi̬i̬li ka ometi; ma‿i või võtta oma muress sedä `asja, mul ei kurda (püsi) meelen Krk; sellege kui tsusaśs mulle vi̬i̬l emä sõna `mi̬i̬ĺde; mis silmist si̬i̬ meelest, mis kõrvust si̬i̬ keelest vns Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; vanal inimesel ei ole enämb mi̬i̬ld pään, mitte midägi ei jää `mi̬i̬lde; mia jõvva siss `kõ̭iki meelen pedädä, pää `onte maakerä ei ole Puh; ku mul `mi̬i̬lde algatab, kül‿ma siss tu̬u̬; äkkitseld karass `mi̬i̬lde, et `täämbä om jo pu̬u̬lpäiv, piap `sanna `kütmä; nigu sa lõpetat kõnelda, nii om meelest lännu; nüid vanan kaop kõ̭ik meelest, ei tiiä ämp midägi; nigu `võeti meelest ärä, mitte es ole meelen; mia ei ole toda juttu viśt kuulu, ei tule nigu meele `sisse; tu̬u̬ om vaest mõni serände võõrass sõna, mes äḱki meele pääle ei tule Nõo; kudass sul siss tulep jummaĺ `mi̬i̬lde, ku sul ädä om Võn; mul om jo näet säändene mi̬i̬ĺ, et õkka lätt meelest ärʔ San; Mitte ta mi̬i̬ĺ ei olõ inäp uma kotusõ pääl, pää ei˽pia inäp midägi˽kińniʔ; Halgata mullõ `mi̬i̬lde, kuis tu edeots oĺl, kül‿ma sõ̭ss kõ̭nõla Urv; mul halgatu `mi̬i̬lde, et tsiga jäi söömäldäʔ; siss `juhtu mul `mi̬i̬lde ja ma `naksi kõnõlamma kah tu̬u̬st aśjast; ma˽panõ uma raamadu su˽kappi, panõ˽sa häste `mi̬i̬lde, ega mul esi `mi̬i̬lde ei˽tulõʔ; kae mia ma latsõn kuuli, tu̬u̬ sais mul nii meelen, nigu iilä olõss olluʔ; ma˽jät́i siss tu̬u̬ meelest mahaʔ Har; mõ̭nikõrd `haarduss meelest ärʔ (järsku ununes) Plv; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü˽meele `sisse, muud es kõ̭nõlagiʔ, ku˽tu̬u̬d hobõst; Mul satte äkki mi̬i̬ĺde, et leeväʔ vi̬i̬l ahoh; latsõ˽laja ilma pääl, kuna tulõ `kuagi `mi̬i̬lde; viisu kudamine om meeleh ja kõ̭iḱ om meeleh; näet püsü üi˽sõ̭nakõnõ meeleh; mi̬i̬l ei˽piäʔ inäp midägi˽kińniʔ, om nii sama ku sõgõĺ Vas; sa piät tu̬u̬ aśa `hińdäle `mi̬i̬lte `panma; tallõ pinile võtaʔ malk ja ub́lota nii et meeleh pidä Räp; Olõ õi mi̬i̬lt, ni vot eläʔ vai olõ vi̬i̬l; heidäʔ meelest aŕa, `naaku‿i `mõtlõma tu̬u̬d `kurbuist Se
4. (inimese loomusest, hingelaadist, vaimust, meelelaadist) Midä libejämb kiel, sidä tigejämb miel vns Kuu; `riiaka `mielega mies Hlj; sie õld au `mielega, `ninda aus mies; kes püha `kirja järele `püiavad elada, nied on vaga `mielega Lüg; Ta on küll pikka `mielega inime, aga nüüd on täma `kannatus ka `katkend IisR; Ära ole nii `kerge meelega (äkiline), nönda ei saa elust läbi Jäm; `körge meelega inimene pεεb `endast liig pailu; inimene nönda tore meelega - - `uhke vaimuga Khk; tää‿o vaa meelega, aga ise `julge Mus; Ta oli ikka nii äkise meelega just naagu püśs; Ta oli alati nii suure `lahke meelega Pöi; se nõnna ara meelega, `kartlik Muh; `äise meelega inimene (äkiline) Käi; kadeda meelega inimene Rid; oo kannatamata meelega, kärsitu Mar; meeste`rahva meel oo üks kergitos `kergid `õĺga, naese meel aga aho täis `toorid `alga Kul; väga laialdase meelega, põle tõsine inime `ühti; tuima meelega inimene, ei tunne tema aletsust ega alastust kellegi `vasta Mär; pikad `juused ja `kerge meel vns Var; vanem poeg `olle sandi meelega Mih; laia meelega inimene, lobiseb paelu Tõs; `Kindla mielegä mies ei lasõ ennäst `narri Khn; toesu (tuisu) meelega, kes reägib `ühte `siia, teist `sõnna Juu; ta on ühe `muutliku meelega inimene JMd; `rõemsa mielega inime Koe; tige kiel, tige miel VJg; akka kannatama ja `pitkä mi̬i̬lt aŕjutama Kod; pika meelega, pole äkiline, teene paneb kärinal nigu kadakas Plt; si̬i̬ om va `eit́liku meelege - - ei ole `kindla meelege, üit́skõrd sinna, tõnekõrd `tõisi Trv; kate meelege, kõnelep katsiti Hls; si̬i̬ om mihitse meelege naine, kel abene suhun Krk; kes tiiäb, mes tä oma äǵedä meelega oless ärä tennu Ran; ku inimesel om serände kannatamada mi̬i̬l, siss ta tulep tõesele vai ammastega `küĺge Nõo; taal om säärän mi̬i̬ĺ nigu jumalõ tuuĺ, üt́skõrd siist, tõnõkõrd säält Har; Hää ku mehel om kimmäs mi̬i̬l Vas; naase mi̬i̬ĺ kui keldo li̬i̬ḿ Se; meelt muutma ~ parandama ~ pöörama end elukommetelt paremaks muutma, halba käitumist maha jätma inimine on paha tehnd, siis piab küll mielt parandamma Lüg; Iga päev lubab mielt parandata, `viina `tilka enamb suu `sisse võtta IisR; `juomarid parandad mielt Vai; `alba inimest mainitsetase meelt parandama Khk; Soadeti `oastaks `eese meelt parandama (saadeti vanglasse); Äi see oma meelt pööra, mis ta on, selleks jääb Pöi; oli ülekäte läind, nää nüid `pööras meelt ja sai üsna inime Mär; paranda meelt, ää ole `sohke `uhke Tõs; muudab mi̬i̬lt, jätäb maha nid `konked Kod; paranda laits, `ende mi̬i̬ld Trv; naka˽sa˽ka üt́skõrd taad mi̬i̬lt parandamma Har
5. (tunnetega seoses) a. meeleolu, tunne, tuju Omal üäst `mielest `silmäd vie`kalkvel Kuu; inimesed `kandasivad - - `nende (lehmade) `pääle koledast paha mielt VNg; ku akkab midagi `õtsima ja ei `leia, `ongi miel `tuulest `vällas; ku üva `süömist `anna, eks siis kuer süö üva `mielega Lüg; Ia miel, et ing sies IisR; viha meelega ta kuulutab moole sedissi `aśju Jäm; mo meel läks ka aleks; nii ea meel, `kargab kas vöi lage; läks teiste sega meelt lahutama Khk; Ju see sańt meel `mööda `jälle läks Pöi; ta `andis sene ösna εε meelega Käi; ma lähe `sõnna eese meelt lahotama, mo meel na `raske Mar; segane asi, tegi seda nii `kahtlase meelega; paĺlu tööd, see ajab meele üsna `kaela (teeb murelikuks) piltl Mär; need `iaduse sõnad ei ole, need `öötakse paha meelega Var; tä pahandas mu meele naa ää Tõs; tä tuleb `lahke meelega täda `aitama Aud; poisil ää mi̬i̬l, et jumal pole sit́ikaks loonu (öeld näilise põhjuseta rõõmustajast) Hää; üks `üösi miel jäi eti pahaseks nende (kirpude) peal Ris; mis meelega sa elad veel, kui sa oled teise inimese ära tapn HMd; teene elas `jälle rikkasti ja teise miel oli kade selle `piale Kei; lähän koa meelt lahutama, ole alati nii kodo `kińni Juu; Mul tuli mitu `korda paha meel `piale, mis ta minust naerab Amb; selle ia mielega ta ei tiand, mis tegi JMd; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; inimesed olivad süönd - - ja siis uńt on tuld nende `juure ja `vahtind nii kurva meelega Kad; kadeda meelega ajab `laimu Trm; ma tahan parema miälegä (meelsamini) talukid `ümmer pahkluu; kui `jälle miäle ärä jätäb (vihastub), ei `kõlba kohegi Kod; kui teisel meel paha on, eks ta aka `albu sõnu suust `välja ajama Ksi; lapsed `kilkavad iast meelest Lai; targa inimese kõnet `kullet ää meelege, aga sedä albi `lärmi ei taha mitte Trv; ei ole vi̬i̬l tõine tõise mi̬i̬lt rikkun; nõnda ää mi̬i̬l, et süä `kargap si̬i̬st periss `vällä; vaigistets temä mi̬i̬lt sedäsi, ärä muretse kedägi Krk; ku sa ohja laset, siss [hobune] lää ku `ullu `mi̬i̬ĺde (peruks) Hel; tule `julge meelega, mes siin peĺlätä; ää mi̬i̬l, nigu sirk oless `piiu `sitnu; lätsi `väĺlä mi̬i̬ld lahutama - - et parembit mõttit ja parembat tuju saad; ää iki, ku `endä peräld majake om, kas mina makan ehk ti̬i̬n tü̬ü̬d, `kiägi ei pahanda minu mi̬i̬ld Ran; emä tulep väĺläst `sisse ja `kangede ääl meelel Puh; mi̬i̬l om `aige, ikk tükip pääle; nii alb inimene, et mi̬i̬l lähäp apuss; ta‿m alati vihäne, täl ei ole ääd mi̬i̬ld konagi Nõo; Kui˽sul vai kui kullanõ mi̬i̬ĺ om, sõ̭ss tiä rikk su˽tuiu är˽jäĺ‿kiʔ Urv; mis sul `tääḿbä ta mi̬i̬ĺ ni˽kurb om; mul om mi̬i̬ĺ ni˽halv, ma˽lähä poodi manu muu `rahva sekkä mi̬i̬lt jahutamma Har; heräsi üless, siss oĺl hüä mi̬i̬ĺ, et oĺl unõńago Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ, koi sullõ `kindaʔ Plv; mul om `väega halv mi̬i̬ĺ ja rassõ ollaʔ, tiiä‿i kas süä midä pahanduist mõist; makase (magaksin) armu meelega (meelsasti), no ei saa `maadaʔ, [kärbsed tüütavad] Se b. soov, tahtmine Kas on miniä ka sul `miele järel; sul on `aeva miel `koerust tehä Kuu; Tämä `miele järälä ei saa `kiegi Jõh; saad sa siis ega ühe meele järele teha Khk; noorem tüdrok oli änam meele järele Rei; Silmi põle peas sitale minna, aga meel peas mehele minna Mär; Sie jutt oli talõ miele `järge, üsä nagu olõs mett moka `piäle miäritud Khn; tahab ika miele järele `rääkida, et ei pahanda Hag; tegema pidi, oli sie tüö siis miele järele ehk `vasta mielt JJn; sie mies on üks iripill, `miski põle tal miele järele Kad; kerik õli küll minu miäle järele; kessi ilma miäle `perrä suab elädä Kod; kui meele järele söök, siis sööb küll; sügise `lambad omal meelel kolavad, on nii `takjaid täis Lai; mes asi sul meele `perrä om, toda sa armastad Ran; kes `vasta mi̬i̬ld om, toda ei taha [külla] `kutsu; aab edevust taka ja säeb `endä, et siss iks pośtele meele `perrä om Nõo; t́siga nakaśs magusast `haḿpsma, tälle sai hää meele `perrä sü̬ü̬ḱ Kan; lasõ no `rät́sepäl ummõlda säŕk uma meele `perrä; mi Eeduardil sai ta naanõ ülemeele (vastu tahtmist) `võetuss, ega ei elä˽ka˽hästeʔ Har; mul es olõki toda mi̬i̬lt tetäʔ, nüüd võti ette; kes `säärne meele peri sü̬ü̬ḱ, sedä sü̬ü̬t ilma `tahtmada Räp; timä tege `vasta mu mi̬i̬lt Se
6. mõte; arvamus, seisukoht; mõttelaad; meelsus miel `velgub viel `toise järel (ülekohus seisab meeles) vns Kuu; mis miel `mõtleb, sedä suu `räägib; nied mehed elavad ühel `mielel Lüg; sa oled ikka `söoke, koest tuul, sεεlt meel, täna sa tahad seda, oome seda `jälle Khk; mis meele peal, see keele peal Vll; meel ja mõte köevad `seltsis Muh; Mes targald meeles, see joonuld keelel Emm; tääl kust tuul, sealt meel, põle naa ühö meelega, naa tuulepea oo Mar; ühe pere rahvas peavad ikke ühel meelel olema Mär; Mi̬i̬l võib pailu mõtelda, aga ki̬i̬l ei või `kõike ütelda Hää; miel juoseb `ringi (mõtled ühest ja teisest) Ris; omas `meeles `mõtlesin, egä temä sedä teänd Juu; luabib sõnu, mes su mi̬i̬l ei `mõtle; ilman on `ki̬i̬li ja `mi̬i̬li egäsugusid Kod; sel ikke `õiged meelt ei old - - kust tuul, sialt meel, eks ta nisuke iuh-aih old Lai; mõni ei lase midägi ütelde, mis temä meele `vastu Trv; `mõtli seda ammu oman meelen Hls; meele ja mõttege `sü̬ü̬sse kikke Hel; meele ja mõttega `ti̬i̬ssegi vi̬i̬l, aga käed ei kuule enämb sõna; elävä käsi käen nigu velle, ja ütel meelel Ran; ma `mõtli kõ̭ge meelega (kõhklemata), et sina tõid [selle kanga]; vana inimese mi̬i̬l, to‿m nigu tuul jälle Nõo; mi̬i̬l mõõdlõss mihe pääle, süä puhk poisi pääle; ma esi olõ küll siihn, mu mi̬i̬ĺ käü `ilma `mü̬ü̬dä; meelest ja mõttõst oss tennüʔ, a käe ei˽küünü˽kohegi, `võimu ei olõʔ Har; miä sul meele pääl (mõttes) um Vas; `julgõ inemine hooli‿i midägi, mis om meele pääl, tu̬u̬‿m keele pääl Se; mi̬i̬ĺ `mõ̭õ̭tlõss mere takka, a surm sälä takka vns Lut; meelest arust, arvates nüüd ma `õige `mõtlen omast `mielest, vai sie asi läheb `kõrda, vai `läheb `nurja Lüg; Oma ema `mielest `kullatükk, `teiste `mielest `mullatükk IisR; see εε minemine‿s ole vanade `meelest `öige üht Khk; omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; poeg `olle vabast meelest (vabatahtlikult) seletan kõik ära Tõs; Paõludõ mielest `pietässe tedä targaks meheks Khn; silk moo‿mest `oopis etem kui se liha Juu; Minu mielest on sie ilmaväŕk päris segi kohe Jür; vaim ja ińg, ni̬i̬d `piäsid minu miäless ühed õlema Kod; üks paik oli teise meelest ia, teisel ei kõlvand kuhugi Lai; ta on mu meelest nigu‿ks nuĺl KJn; omast meelest ma ei ole kellekile `kurja tennu; olgu ta tõese meelest õĺg vai agan, aga egäl om oma armass Ran; ma esi `endä rumalast meelest `mõtle; inimeste meelest ollu ta ää ja tark poiss Nõo; nüid ma ole inemine, `endä meelest ja muide meelest kah Rõn; ma nuhudi taad liha, mu meelest visaśs nigu `halva `haisu Vas; muis meelis 1. hajevil, mõtetega mujal sie on `ninda muis `mielis täna, motted on `toisial Hlj; Ei `kuulagi `teise juttu - - on muis `mielis Jõh 2. arust ära Tia, mis tal tänä on, kisendab kui muis `mielis; `Tuulab nagu muis `mielis Jõh; meelt mõlgutama 1. meelisklema mida sie siel mielt `molgutab Hlj; mi̬i̬lt mõlgutab, ei kuule teese juttu Ksi 2. meelt muutma, ümber veenma akkas teese meelt mõlgutama ja segas `viimeks teese meele ää Mär; mis ta meelt mõlgutad, las lähäb PJg; poiss on tüdriku meele ära mõlgutanu (pea segi ajanud) Hää
7. meelekoht oimud või meeled, need on õrnad, need võivad `surma `tuua, kui äda saab Ris Vrd meele

mitme|kesine mitmesugune nee `tuhlid on nii `mitme kesised, kui nii segamini `tuhlid on - - suured ning pisised - - ähk üks seda, teine teist `liiki Khk; ma sai `metmekesist `toitu Mar; nisu oras oli `mitmekesine, mõni koht oli üsna ilus, mõni oli paĺlas (ebaühtlasest tärkamisest) Juu; iesti kiel on `mitme kesine JõeK

muna|jooja sõim Sie‿o muna`juoja (pealekaebaja), ega sel kiel `seisu `hammaste taga `millaski Kuu; On see küll üks muna`jooja (hellik) pojuke `memmele `kaela `juhtund IisR; See aa üks igavene munajooja (sõnakehv inimene) Emm

murrak1 murra|k Vll Vig, g -ku Jäm Var Juu JõeK Kod Trv Hls Krk Nõo Ote San Rõu; mura|k PäLo Kõp, g -ka Juu, -ku Lai; murrak|as Vll Rid, g -a Trm San; murakas Aud PJg; p murakast Juu, muragast Emm

1. a. piirkondlik keelekasutus igas `pooles on oma keele murrakas Vll; erised [ehk söed]- - [see on] murraku keel Var; igas `valdas ikke oma `piske murak Tõs; vanad inimest `rääkvad, vana murak Aud; `paergast on eesti keel ja tal on mitu murrakud Juu; siin ääres läeb [keelekasutus] `piagu linna murrakuga `ühte, sie on sie `iesti kiel JõeK; teisest nukast tuli ja `riakis teist `moodi, muist sõnu oli teisiti, siis oli teine murak Lai; Taageperän, sääl om tõist `mu̬u̬du murraku Krk; egän paegan om esi murrak, tu̬u̬ om `õige Nõo; mina pea seda murrakut `jampma Ote; si̬i̬ om selle keele murrakas San Vrd murrakus, murrang b. aktsent, võõrapärane hääldus venelase murrak one `kange Kod; `mõisnikul oli saksa murak Lai; eesti ki̬i̬ld kõneĺ ikki murrakuga Trv; tal om `seĺge eesti ki̬i̬ĺ, `seĺge maa ki̬i̬ĺ, temäl mitte ütte murrakut man ei oole Krk
Vrd murre1
2. adj murdeline seal (Tõstamaal) on veel murakam keel Aud; murakid sõnu ei olnd Pär

mõlkuma `mõlkuma Muh Kse JMd Trm Rõu((ta) mõlk), `mõlkma Kod KJn Trv, (ta) mõlgub; `mölkuma, (ta) mölgub Jäm Khk; `molkuma, (ta) `molku Vai; (ta) mõlgub Pal, `mõlgub Lüg

1. meeles, mõttes esinema, seal liikvel olema (ka igatsemisest, millegi soovimisest) sie jutt juo `kuulus `ammugi ja `mõlgub `rahva suus Lüg; see möte `mölkus tal juba `ammu pεεs Khk; selle mõtted `mõlkuvad küll `kaugelt läbi (mõtleb laialt) Muh; see pole mul `meeles `mõlkundki Kse; meel mõlgub ja kiel `nilpab JMd; nõnnakava mõlgub südäme piäl, kuńni suab ärä kõnelda Kod; süda mõlgub ike `sinna `pu̬u̬le Pal || iiveldama südä on alb, tükib õksele, südä mõlgub Kod Vrd mõlkama
2. liikuma pesu `molkus `tuules Vai

mänd2 mänd Hlj Mar, g männ|a Muh Hi Kir Han Var hajusalt , Ris Rap Jür hajusalt , VMr Kad TaPõ Plt SJn, -i hrv Muh, Phl, Tõs Kod, `männä Kuu VNg/n `mändä/ Lüg(-a, -i) Jõh; männ g männ|a Phl Hää, Kod Hls; mäńd g mäńni JõeK

1. toidu segamise või kloppimise riist sel on suu `kirnu ja kiel `mändä (perest, kus piim ilma võid tegemata ära tarvitati) VNg; `männaga `liigudetta jahu`putru, siis jahud lähevad üvast segamine Lüg; `Putru `ühtälugu kies ja siis tuli kloppida `männäga `ninda`kaua, kui õli küps; Mehel käppä kui `mändä (suur) Jõh; mänd `olli ja sellega `löödi `eetsi ja takatsi (võiteost) Muh; putku sees `tehti vöid, mänd oli, senega virudati ja vöi läks kogu Käi; seal oli üks mänd, sellega tõmmati [võikirnus] `vurradi `vurradi üles ja `alla Mar; meitel oli koa mänd, kadaga puust oli Kir; mänd oo männa puust `tehtud sakilene ja arulene, klopib pudru päris vahule Var; männad tehatse kuusest, mänd ei ole ea, sehuke pude Vän; mänd `oĺli, kellega `putru segati, see `oĺligi männa või kuuse ladvast Hää; võitegemese mänd oli neĺla aralene Rap; võid klopiti mäńniga, sie oli kas lepapuust või kadakast `tehtud JõeK; Naine - - võtt koorepüt́i omale koe reite `vaele ja kukkund männaga taguma Amb; ega‿sis nüid `mända enamb palju pruugita, liigutatakse samate puu lusikaga ja kuda `suadakse; tegin pudru `mända, ega seda muust kua `suagi, kui männi ladvast Kad; viie aruga mänd õleva viĺjä mänd, neĺjä aruga õleva näĺjä mänd, si̬i̬ nägeva `nälgä alate Kod; männaga segatakse pudru, `visvliga `körti Ksi; võid `tehti kirnus - - männaga lõid tükk `aega, oli koos Lai; männäge se˛ets `putru, levä juurt paned, `männä jälle vaja Hls
2. lutsuõng lutsu mänd on nagu pudru mänd, pikad arud, männa ladva õtsast lõigatasse; nüid tievad vasktraadist kõhe männad. `litrikesed vaskketile aga `peale panna ja mänd `valmis; kivi jäärest vedasin männaga seitse `lutsu `välja Trm; `lutsa püiäväd, siis on mänd, viis `sarve ja kulj́os küĺjen ja punased lõngad vedetud Kod
3. teat motiiv rahvuslikes kudumites ja tikandites muidu `olli [vatt] must, aga punasega `ollid männad `sisse kojotud; kapetate ülemised otsad `ollid kirjutet, seal `ollid männad; mõned tooli põhjad‿o männilesed, üks mänd sii, teene sii; lappidega kiŋŋad `ollid - - kõredega männad `tehti `sisse, õbe kõredest männad Muh

nina nina () hajusalt, hrv R, eP M, nena R(nenä) Hi Rid Mar Mih Aud Rak VJg Iis Trm

1. hingamisteede algusosa ja haistmiselund a. (inimesel) Küll‿se nenä `juokseb juo `mitmat `päivä kohe; Mes siel `külmidäd, nenä punane pääs Kuu; tupaka küll `enne võttasivad nenä, sie pani `kangest `aivastamma Lüg; Sie ei õle `miski, sie on vaid nenast `nuuskada (käkitegu) Jõh; Tüö `niisuke, et pole `aega nina `pühkida; Nina `juokseb kui `mahla kask IisR; tämä `katsos `peilist, nenä oli `musta Vai; Nina oli `öösse `kinni jäänd; Sel nina punane kut pardi nokk Jäm; nina kut tuhlis piha visatud Ans; nina üiab juba, `norskab; see laps on selle nina `otsast maha kukkund (tema suust kukkunud) Khk; abe mehe au, nina mehe nägu Kaa; nina kipitab, puru läks ninase Vll; Nina on nii `umne, et mitte üks inge pihk äi tule läbi Pöi; nina noriseb, kui ma maka Muh; tüdrugod `naarsid, et käivad nenad maas Rei; oli üks vana inimene, alati `nuuskas tubakad ninässe Mar; sai äbi, nüid nina reite vahel Mär; lapsel on rehe püksid ninä all (nina tatine) Vig; ma olen kõber ja `kööpis - - nena `vastu maad Mih; küĺm akkab ninäse `kinni Tõs; Miol `siokõ ramp ais ninäs Khn; juudid oo `kongis ninaga; tuul - - vahest kisub nina `niiskes PJg; nina jooseb verd Tor; Nina sügeleb, saab uudist kuulda Hää; `pańnin tal ühe [tohlaka], nõnda et tat́t käis ninäst `väĺlä Saa; külm akab ninasse `kińni Ris; ernes läks kogemata ninasse Kei; mul oli õrn nina, kui sojaks sai, sis veri akkas `joosma Juu; mokad ja nina on vaest külmaga ohutand (ohatanud) JõeK; külm akkab ninasse JMd; silm on `sirkel ja nina `vinkel VJg; kes `aisu ei tunne, sel on vilets nina; `vaata kui `vianan sind ninast Sim; lei mulle vasta nena Iis; ninä süveleb piält, kas `jälle mõni sureb Kod; tuul nina all, eks sa puhu `piale - - `üeldasse, kui suṕp pala on Ksi; kel suur nina, sel suur muńn Lai; lapsed `mäńgisid pikka nina - - `pańdi kaks kätt nina ette, et nii pikk Plt; nina ka tatige like; ma pia su nina `puhtes arime Hls; `käise om kiḱk är mitit, muial na oma ninu `pühki‿i mõista, ku iki käistess Krk b. (loomal, linnul) oli vana `alli mend `lüöma ja ei ole saand nena `piale Jõe; nenä on senel kalal `oige terav VNg; sial on pikk nena IisR; tihujaised nied toppid obosille `nennä Vai; maa roheline nönda, nüid loomal `asja nina maha pista; [rähn] lööb ninaga oksa `pihta Khk; Siga on ninast ellik, `ilmaski äi tohi nina `pihta `lüüa; Lehmal nina jahune peas Pöi; koer kraabib `mulda, ninä `mulda täis Mar; suits lähäb loomale ninäse Tõs; [metsseal] nina kui suur ater ees Aud; turb on kõbema ninaga veel ku purikas Vän; [siga] pistab nina `pahna ja magab Hää; pannakse rõngas ninasse `talle, et saab teda taltsutada Amb; kärp vaja `ninnä `panna, vars vaja ärä võõrutata; varessed `tõśsid ninäd ülesi ja `vuaksid Kod; koer `kargab obusele ninasse Lai; igä lu̬u̬m ninägä tunneb `aisu KJn; kana muneb ninast, lehm nüssäb suust Hls c. piltl On `onnestund alade nenä `tuule järel `oida (igalt poolt kasu lõigata); On old kogu aja `toistele nenäst `vietäv (kergeusklik) Kuu; ei `maksa `ninda terava nenaga `õlla (ennast teiste asjadesse toppida); laps ajab juo nenä `kätkist lagedalle, akkab juo `kõndimaie ja `rääkimäie Lüg; see jähi mool kahe silma vahele, nina `varju Khk; Koit akkas pilve ääre tagant juba nina `näitama; Kes `käskis nina `põhja ajada (ennast täis juua); `Mõisnik `tõstis siis `renti oma nina (tahtmise) `järge Pöi; Äi näitnd änam ninagid (kadus ära) Emm; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (sead eeskujuks); võta ninä `pihku (häbene) ja aka minemä; ma mursin `natke ninä täl (noomisin teda) Kod; läks sama ninaga (sama targalt) tagasi, kui tuli, ei saand kedagi Lai; ei sest ole nina täit `aśsa Plt; küll ta löüd mõne, kes temä nina lühents Krk
2. inimene, isik; (tähtis) tegelane, asjapulk Eks neil `suurdel nenäjell ole hüä elädä küll Kuu; tämäl ei õld `õigus seda `kõhta `saadagi, aga sie suur nenä pani ta `sinne `keisri `metsade üle Jõh; Nina `piale tuli `kortel õlut, sest saand kedagi IisR; Nende `endine karjapoiss `olla niid `linnas suur nina; Ta oli teiste suurde ninade `seltsis raekoda läind Kaa; Poiss olla taal linnas tähtis nina Pha; Koa üks `tähtsam nina, kool`meister Pöi; Raha ära jagasime, nii ja nii pailu sai iga nina pääl Hää; `Preilna - - pidas ennast suureks ninaks Jür; sial on keik suured ninad koos JMd; Ei tea, kas see on kua mõni tähtis nina Trm; ninäde piält `pantse raha kokko, siis õssavad `viina; panema igä ninä piält kakskümmet `kopket Kod; õpetaja ja `köster olid suured ninad Lai; raha mehed on - - suured ninad; küsin paĺlu vaevatasu, no kakskümmend viis rubla nina pialt Plt
3. taip, vaist, oskus nagu õhust midagi välja uurida Küll sul on ia nena Jõh; Ei minul nisukest iad nina ole; Küll on ikke ia nina - - `metsas `millaski ära‿i `eksi IisR; Sellel peab ea nina olema, kes selle üles `oskab `nuhkida Rei; küll sool aga oo - - nina, kõik sa ülesse ot́sid Mär; tal on terav nina igale `puale minema VJg; vat sinul on ike üks pagana nina, kõik sina ommeti üless nuugid Sim; vaat kus oli nina ikke, et sai aru Lai
4. a. esiletungiv, eenduv (ees)ots, tipp käbi (võrgunõel) on nii, et tal on kand ja kiel ja nina Jõe; `ennevanast `tambiti [kartuliputru] `kulbi nenä `õtsaga; roho nenä ajab lagedale, kana juo saab oma nokkaga võttada Lüg; `kinnastel on nenad `katki; lüöb oma `saapa nenad `vasta kive Jõh; Õppimata `niitaja lei [vikatil] `estest nina mätta vai maa `sisse IisR; [paadi] edimine ots nenäga lüöb vie `laialle iest Vai; adrade ninad nenda tölbid, sepa `juure taarist minna Jäm; orased `pistvad ninad `välja Khk; sirbi ninaga sai `soskida maas rugisid Kär; Ukse aak oo ukse ninas Kaa; `Küünla nina sai ikka ää näpistud, kui pitkaks jähi, siis äi akkand `suitsema; Siis olnd nälg möödas, kui kevade nõges ja malts olid ninad moa sihest `välja pisnd Pöi; `pasli ninale lõigatse `niplused `otsa, kui vanuma akatse; lipu (tuulelipu) nina juba `leanes; ta paneb uie nina adrale `otsa Muh; Kerve ninaga proovivad voorimihed jεε paksust Emm; pesti nöör on paadi nenas, see eidedaks `välja Käi; poiss, mine paadi ninase Rei; lodi on laia põh́aga - - nina lähäb `kitsaks nagu paadil Rid; `saapa ninad sool punased kui rebased Mär; lootsikul üks keis ehk pael ike ninas peab olema, muidu ei saa teda `mäele - - tõmmata Vän; [kui] saha nina on nüri, siis `pandaks uus tükk `otsa Ris; nina oli Saksama sahal, ega puu sahal nina ei old Kei; `kerve ninä läks kibisse; kingal (pastlal) tõmmatakse `eśti ninä kokku ja `tärked ja kand ülesse, `ongi `vaĺmis Juu; ei ole viel ia `künda, adra ninasse akkab kirss `kińni VMr; [suss oli] kannast jälle niimuodi kitsamast `tehtud, nena‿polt laiemb Rak; vikati ninä lei mua `sisse; rükis pissäb jubä ninä `väĺjä mua sidess Kod; enne olid `suapad terava ninadega Lai; Rummu nińa ette käib raudteĺle `vankrel mutter SJn; uherti nina `lõikap käbi või selle puru `vällä sehest; `ernit tõmmati sirbi ninage üless; alasse nina - - ümmer tetti kumerikust `asja nagu `aasa vei rõngast Krk b. poolsaare, neeme tipp, maanina Nenä [on] `väikäne `laiemb maa nurk, ulatub `merre Kuu; `Muiste oli nena suur, nüüd on juo `veikene, meri on süönd ära VNg; Sääre ninalt `käidi Kura`maale Jäm; `Saastna pikk nina lähäb `kaugele meres Kir; Suaru ninä oli ennemä paelu suurõm kui `praegu Khn; vanasti sõideti ikki nina ninalt (ühe maanina juurest teise juurde) Hää || kõrgem koht, seljandik `Naistesuo nenäks nimidedä sidä `korgemba `kohta, mes käüb kohe peris pikkite üle suo Kuu
5. (eri ühendites) ei näe nina pähe (uhkest, ülbest inimesest) `Ninda `uhkest läind, et enamb oma nina pähe ei näe; Sie ei näe oma nina pähe, `ammus viel minusugust IisR; naa tore ja `uhke, mette ei näe ninägi pähä Mar; On - - korra linna kajust vett joonud ja nüid ei näe enam oma nina pähe Hää; on nii `uhke, ei nää oma ninägi pähä mitte Juu; si‿o üks `sündlik inime - - tõene ei näe mitte ninä pähä Kod; see inimene on nii `uhke, et ei näe nina pähe Pal; haisu ninasse saama (millestki kuulmisest, aimu saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; nina all ~ ees; nina alla ~ ette; nina alt ~ eest (vahetust lähedusest või kättesaadavusest) Lei `ukse `klõpsti `teise nina ies `kinni; Minu nina alt `aagab `siened oma `korvi; Pimedikus `tõusi üks lind `vuhti nina iest `lendu IisR; söit oli `umbest nina alt εε läind, jäänd maha mees Khk; Nii kauva naagib `pääle teise nina all, kut `viimaks on karupidi koos Pöi; tuli `jälle irisema siia ninä `alla Mar; Ta nämistas moka otsast oma nina ette Han; Ninä ies, siis `lahkõ, `perse taga, siis ette susib Khn; jänes ninä alt `kargab ülesi Kod; nina alla ~ alle hõõruma korduvalt, tüütavalt meelde tuletama `Naine `õõrus iga `õhta mehele vana `asja nena `alla Jõh; Tuleb seda vana lugu `mulle `jälle nina `alle `õeruma IisR; Seda öörutakse mulle iga pää nina alla Kaa; nina kirtsu ~ kortsu ~ viltu ~ vingu ajama ~ tõmbama ~ vedama; nina kirtsus ~ vingus (halvustavast, põlastavast, rahulolematust tundeväljendusest) `tõmmas nenä `kortso ja läks menemaie Lüg; Ei õld mielt`müädä, vedas nina `viltu Jõh; Ära‿nd `jälle nina `vingu aja IisR; Jälle sa pole sellega rahul, nina kirssus pees; Kes oma osast ilma jähi, sellel oli nina `vingus Kaa; `tõmbas nena `kirssu Muh; Nina `vingus, et ta pole teiste `seltsis `metsa marjule `minna saand Rei; ninä `kirtsus peas, südä täis alati Mar; Ikki tal põle ää, ikki nina `viltu pääs Hää; [pahameelega] `tõmmab nina `kirtso Ris; nina norgu laskma ~ tõmbama; nina norgus ~ norus meeleolul langeda laskma, masenduma; keegi norutab, on masendunud, löödud, häbistatud kui ei `mieldind `miski, siis `tõmbas nenä `norgo Lüg; Ära‿s `sellepärast nina `norgu lase IisR; See oli vanal pauk, võttis oort nina `norgu Pöi; aga kui [kosjasid vastu] es `võeta, no siis `ollid jälle norus ninad pias Muh; Mis su viga on, et sa käid sedasi, nina `norgus Rei; Oli `kange mees ennast `kiitma, aga nüid `laskis nina `norgu ja saba `sorgu - - mehel äbi Han; nina peale heitma ~ viskama etteheitvalt meelde tuletama Ta on juo küll sidä `mulle nenä `pääle `viskand Kuu; Kui inime ükskord `eksis, mis sest alati nina `piale `viskada IisR; akkas `moole seda `asja nina‿pele `eitma Khk; Olid vanale seda nina `peale `viskand, et `meite einad ennem ää `toodi Pöi; seda eidetse veel paergust nina `peale, kes kaded oo Muh; mes sa sest mo nina `pεεle eidad Emm; `viskab seda `moole paegal (alati) nina peale Mär; mis sa lähed talle seda nina piale `viskama Hag; võõras eedäb emäle ninä `piäle lasse teod Kod; nina peale kirjutama 1. tähelepanu juhtima, kellelegi midagi ütlema `kirjutab keik `selle nena `pääle, mida `kuuleb Hlj; Sinul põle vaja `kõiki `asju `tiada - - piab sis kõik sinu nina `piale `kirjutama Lüg; Vahi nina `piale `kirjutajat, vai teist `süüdistama IisR; kis seda `soole nina‿pele akab kirjutama Khk; Niid kirjutati mulle keik nina pεεle, mis ma veel tegema pea Kaa; kes seda `teite nena peal kirjotama akkab Mih 2. hästi meeles pidama, kõrva taha kirjutama `Kirjuta sie omale nina `piale, siis `teine kord tiad; Kui sa oma `vimpkaid ei jätta, saad `koĺki `ninda‿t, `selle võid omale nina `piale `kirjutada IisR; nina peale ~ pihta andma; nina peale ~ pihta saama õpetust andma; sellist õpetust saama Nüid said nenä `päälä - - küll `kieläsin Lüg; Ta piab iast nina `pihta `saama, siis akkab ehk `mõtlema; `Talle vaja nina `pihta `anda, saab `targemast ehk IisR; Sai vεhe nina pihta Emm; Sai nina `pääle, sai `nu̬u̬mida Hää; sai mu kääst nina `piale Koe; Selle iest ta sai nena `piale, et ta nõnna õli teind Trm; si̮i̮ olli `äste kah, et mõni tal nina pääl üteĺ, et temä oma nina pääl sai Krk; nina pikal (uudishimutsejast) ninad pikkal - - sai vahitud Hlj; mida sa `nuugid `ühte `puhku, nena pikkal VNg; `Menga akkaga `mängima, mida `teie vahita, nenad pikkal Jõh; nina püsti ~ selga ajama ~ viskama; nina (on) püsti ~ seljas ülbeks, uhkeks muutuma; (keegi on) uhke, ülbe, ennast täis Sai `joukamaks vähä ja ai ka kohe nenä `püstü Kuu; iga puol nena `seljas Hlj; täma `tõisega ei `räägi, lähäb nenä `seljäs `müödä Lüg; Sai pali raha, eks tal `piagi nüüd nena `seljas õlema Jõh; Täma ajab nina `püsti, `teisi `jusku ei `näegi; Kui `talle kedagi mielt`müöda ei ole - - `viskab nina `selga ja läheb IisR; noored mihed, nee ikka `epsamid, kεisid, ninad olid seĺlas Jäm; keib, nina `püsti, kut aabitsi kukk Khk; Äga‿p maksa nina nii ülearu püsti aeda üht Kaa; Sellel on nina elu aja `selgas olnd Pöi; Käis, nina püsti pεεs Emm; Kus nina teisel püsti, ei maksa nii saksik olla Mar; Üks tark inimene ei aa nina `püsti Han; Uata‿nd, kui `uhkõ, ninä üsä `püstü piäs, kui käüb Khn; käib, nina `seilas Koe; nina `püśti, nigu mõni suur aśjamees Sim; `uhked, et jumal `oitku, ninäd seljän Kod; `tõśtis kohe nina `püśti, et tal nihuke võim kääs Plt; ninasse ~ ninna (kinni) kargama häbematult, ülbelt, tigedalt ütlema Sie on `kange igäühele kohe nenässe `kargama Kuu; Sie ninasse `kargamise muod on tal ikke viel IisR; Oli Juhanit mütu korda külas löugutand, kus siss üks omiku - - Juhan kargand tal ninase kinni Pha; akkab kohe ninasse `kinni Mär; Iga tühja asja pärast kargab ninna, asja eest teist taga Trm; `kargab `ninnä õma sõnadega, täisinimene Kod; `kargab teise ninässe `kińni, nii vihane KJn; ninasse ~ ninna võtma puudutatud, solvunud olema Mes sa igäst `tühjäst judust nenässe odad Kuu; Senepera `maksa siis nena võttada; Enamb ei tuld, tia kas `õige võttas nena Jõh; Kui iga `asja akkada ninasse võttama, siis ei saa eladagi IisR; nina täis tõmbama ~ võtma; nina täis (purjujoomisest, purjusolemisest) `Tiie kust sai `jälle raha, et vois nenä täüs `tembada Kuu; `Eile nenä täis, tänä `jällä, iga päiv nenä täis Lüg; `Tõmmas jo `lõune ajal nina täis IisR; Kui see mees ölle vöi viina juure pääseb, kohe vötab nina täis Pha; Kes kässib nina nii täis tõmmata Pöi; sa `tõmmasid oma nina kohe täis, et ei määleta Vig; See küll ei lähä, et naa `noores ias nina täis tõmmatse Han; `jälle oli `endal nina täis `võtnud Sim; `tõmmas nina täis Lai; nina (veel) tatine peas (veel) noor ja kogenematu Mis sa ka `räägid, sul veel nena tattine peas Hlj; poisikse noĺk, `endal nina tat́ine pias, aga tuleb õpetama Plt; nina vinklisse ~ üles lööma vastu vahtimist andma, peksma Lööb nina vinkli Kaa; Kus pidand kohe teisel nina öles `lööma, aga teised tulnd vahele Pöi; Löi nina üles kut kassaka pasun Emm; nina välja pistma kuskilt korraks välja tulema Ta sojab ikka nõnda, et või mitte nina `välja `pista Pöi; Täna oo `väĺlas `neuke `mardus, et ää pista nina ukse vahelt `väĺla Han; ilm oli ka nii külm, et ei taht nina tuast `väĺla `pista JJn; (oma) nina kõrvetama ~ põletama valusat õpetust saama Mes sa lähäd `sinne nenä `poltama Kuu; Käis ühe`korra `kosjas, tuli `korviga tagasi, ei sie enamb lähe nina `kõrvetama IisR; Nüüd ta (keelepeksja) körvetas ometi kord oma nina Pha; (oma) nina pistma ~ toppima ~ torkama sekkuma millessegi, mis ei peaks olema sekkuja asi Kuhu sinu nenä `tarvis ei ole, `sinne ärä sedä ka tobi Kuu; mõni laps `torkab oma nenä vana inimiste juttu vahele Lüg; `Ärgu toppigu oma nina `võeraste `asjadesse IisR; kes `käskes oma nina `sönna toppida Khk; Mis sa topid eese nina sönna, kohes seda taarist pole Kaa; Paras, kes kässib oma nina egase `poole toppida Pöi; Εε topi oma nina egasse poole Emm; ää topi `eese ninä `sõnna mette, kos põle `auku ees Mar; väga terava ninaga, topib eesi nina igale `poole Mär; mis sa enese ninast `seie vahele pistad Hag; mis sina sitaperse oma nina topid igale `puale VJg; ära topi oma nina teise kauba vahele Sim; kui kaks ninä koon on, ärä pissä sinä õma ninä `sinnä vahele Kod; pika ninaga; pikka nina saama (petmisest, altvedamisest, narritamisest; pettunud olekust) Oi oi, vai sa said pikke nenä, ärä usu `kaikie juttu Kuu; meni `pitka nenägä tagasi Lüg; Kes `selle mehe juttu usub, saab pikka nina IisR; Vana tuli ää - - sai pitka nina Pöi; sai pitka nina, paras Rei; läks pika ninaga tagassi, saand sealt kedagi Mär; `eśteks akkasid - - nii suure `uhhai·ga (hooga) `peale, aga said pika nina Juu; `Mennes suurustas viel, tagasi tuli pika nenaga Trm; suu põigiti nina all (kellestki, kes on kange õiendama või õpetama) Igäüks `haugutab, kel suu `poigite nenä all Kuu
Vrd nõna

nägu1 nägu, nägo g näo, näu üld(ńagu g ńao San V); nägü g näü Kuu; nägö g näö Vai; njagu g njao Khn; nego g neo Mar; p näko, ńako V

1. a. inimese pea esikülg nägu punane kui viheldud `perse Jõe; `vaatab `sulle `näusse ja valestab Hlj; Õli `niisikese `veidra `näoga, `õtsaedine madal, nenä `viltu Lüg; Nägu on nagu `kitse kiel, aga kehast prisk; `Ehmatas kõhe `ninda‿t õli näust `valge Jõh; Mis ilu tal on, nägu `jusku padapõhi IisR; nii `valge `puhta klaari `näuga Jäm; see on nii `irmus oma isa nägu (näolt isaga sarnane) Khk; Eks mütmes kohas ühtteist ju näo järge (meeldivuse alusel) tehakse Kaa; Selle nägu on küll `kervega `tehtud (inetu); `Tõmmas näust kohe punaseks kut keedet vähk; Nii `öhte nägu kut oleks öhe vormi sihes valatud Pöi; tuul küpsetab näod ää Muh; Nägu tesel ees justkut sörviti loud (kitsas) Emm; paksu `pullis `näoga mees Käi; `rõuged oo neo `kangeste ää rekkond Mar; kärbes `lindas näo `peale Kul; näost alles nii noor Mär; näust ma ole päris võeras, `keegi tunne mind näust Kse; Tüdrik `kohkos sedäsi ää, et njaost üsä `kolnõ Khn; pidali tõbine seda nägu nagu lubi Tor; Nägu ku roosiõis, ilus roosa Hää; sülitasin tale `näosse Ris; `andis rusikaga näkku Kei; nägu nagu `näĺkja jalg (kahvatu ja kõhn) Jür; ta on jo päris `näĺgind `näuga JMd; naeratus näul Koe; mul oli `enne pailu vää `viĺlisi näos VMr; ei tia, mis ohatus sie küll näu `lõhki lõi Kad; vana inimesel on nägu `kortsund, mulla `karva; näud `ühte `vormi, nigu õde ja vend Sim; `pü̬ü̬räb näo kõrvale, ei `julge `sinnä puale `vaśti Kod; `puńnis `näoga, `loodud juba nõnna, et nägu on `puńnis Ksi; mõni lõkendab küll näost, aga sureb noorelt ära; on [pildil] täitsa oma `näoga Lai; kus sa lähäd nii ukase `näoga, pese `puhtaks; `endal nägu nigu kitse jäĺg pias ja tema tahab veel `jõudu `katsuda Plt; silmad on `selged, aga suits on i̬i̬s, kogu näen, aga nägu ei näe Vil; ta vah́ks mul terävest näkku - - ta es tunne mut Hls; ma esi ole körsän `näoge, enne ma olli libeve `näoge Krk; nägu nigu kuu pään Ran; kos sa nüid läed seeratse ikutse `näoga Puh; ma lase nüid abendel `kasva - - siss om näol `varju; nii `kange kuum om, et nägu leemetäb, igi jooseb `mü̬ü̬dä nägu nigu vett oless visatu Nõo; nägu olli nii laǵa, et `siĺmi es `näeki suku Rõn; sul om ńao pääle must karanu San; oĺl nii vihanõ, et lät́s mustass `õkva ńaost Urv; pühä inemese omma pühä `ńaogõ, nii piim`valgõ `ńaogõʔ Krl; ńaust ma sinnu is tunnõʔ, a˽helüst ma˽tunnõ su välläʔ Har; ma˽pia ka umma ńako pisu kaabahutma, taa vaest um `nõ̭õ̭gaʔ Rõu; mõ̭nõl um tedretähine ńago, um tedretähidse `ńaogaʔ Plv; ku ma kummalõ lännüʔ, olnu˽ńago `lahkiʔ Vas; nägo om muide nätäʔ, tervüss olgu `hińdä tiidäʔ Se || millegi esikülg vms kui leib `laual on, siis pidädä `leivä nägu (lõigatud pool) oma `puole õlema Lüg; Enne oĺlid `kirved rauast, siś `pańti terasest nägu ette (kirveterast) Hää; keväjä `laotedi [linapeod] `maahha, ni oĺ tuu `valgõ ńago ka pääl Se b. (kurnatust, kahvatust, armetust) kui `aige on õld, siis on näust maha `tõmmand Lüg; Lõppes `aigusega `ninda näust otsa IisR; tämä on näöst `langend Vai; egakord kui ma söi, ikka käi neli-viis `korda `väljas - - nönda vöttis näust ää Vll; nii näost ää lõppend Mär; näoss ärä `lanknud, kõhna Kod; küll om ta näost ärä jäänu Krk; `tooja naene om näost ärä sadanu Ran; kones sa noʔ olõt olluʔ, sa olõt ńaost ni vällä˽tõmmanu Har; Esä om nii umast näost arʔ lännü Vas c. mask mardi näud olid `linnas `müia, sured näud `toodi, muidu tunneb ju εε Kär; meie Paul tõi linnass sańdimäŕdi näo Kod
2. a. näoilme `tõmbab näu `vingu Hlj; `Ühtälugu nägo `pilves Lüg; Appu nägu ies, mis nüüd viga on; Muhe nägu, nagu õles lind sittund pihu Jõh; Mis sa nisukesele `räegid vai `ütled, ei sie tie teist nägugi IisR; `vingus `näuga, kui pole missegid asjaga rahul Khk; Miks sa nii `mossis `näuga oled Pöi; nägin näost ää juba, et see `õige mees põle `ühti Mär; oli vägä tigeda `näuga Vig; ta tegi seantse näo, et ei tää kedagi Saa; näost nähä, et temä sedä teind on Juu; näust ei tuńnista seda sugugi (nägu ei reede) Koe; vahib `otsa rumala `näuga VMr; `tundeline oli - - `tuńdis näost ära, et teeśel alb on; mõru `näoga `vaatab Pal; murelik nägu `nähti tal olema Ksi; midägi ei ole muret, kas ta `süvvä saap või ei, ei näidä `kurba näguki; vihane nägu ehen, es lausu pääst ega `persest Krk; sul om `kahklane nägu pään, ma tunne su näost joba ärä, et sa võldsit; kai `mulle törsutse `näoga `otsa Nõo || grimass Möni inimene muistab nenda nägusi teha, et naera ennast puruks Emm b. (surmaeelsest näoilmest) sie on jo `mulla nägo, sie `kaua enamb ei ela Lüg; see juba `otsas - - surma nägu `juures Khk; Löuvad ja silmad puhas `auku vajund, surma nägu pääl Pöi; kõhna ja kahvatanud, kõhe mulla nägu piän Kod; ega tu̬u̬ `kauga ei eläʔ, tu̬u̬l jo mulla nägu Har; mõni inemine kua um jäänüʔ halvast, jo maa `karvgi pääl, maa nägo Lut
3. (hlv) inimene, tüüp oh sa kurati nägu Muh; Uusi nägusi sigis järjest juure Emm
4. piltl ilme, pale (välimus, väljanägemine; vorm, kuju või ilming) `Helsinge puold tuleb hüä `hitsigä `kahtlase `näügä modur Kuu; mõnes kõhas on vesi `ninda vase nägo Lüg; neil (õuntel) on ise `ilge nägu, aga nad on iad `süia Jõh; kena paks obu, möni on sedine, seisab oma näu juures (ei lähe kõhnaks) Jäm; taivas nönda vihma nägu; sel `kervel polnd nägu ega kedad, `suitsu ta leigab, `rohkem ta‿p tee medad; neid (lõngu) oli `mütmed nägu, punasid ja sinisid Khk; ma näida, mis nägu koogud on Kär; Küll siia ikka maaviha on `sisse läind, et see jalg nii ullu `näuga on Kaa; erilese nägu on, aga suurem (vaablasest) Vll; Leib oli muidu üks must käkk, pole nägu, pole magu Pöi; nee `tuhlid‿o nii kena `näoga, maik ei ole ea Muh; nüid on `palju nimesid küll, aga äi ole nendel tegu äga nägu Käi; Mis nägu see löng värvides jähi Rei; ilm täna nii vesise `näoga; kas‿se `oogi kuld, see üsna vase nägu Mär; Merel tänä üsä vihanõ njagu Khn; `meukad oo `tuide `suurused ja `tuide nägu Tor; sui nägu, talve `ambad (jahedast suvisest ilmast) Hää; natuke kollakas nägu `juures sel `riidel Ris; kaperdas sial, ta tööl põlnd `õiged nägu Kos; ilm vihma nägu Koe; kui `õhta ilm lööb teist nägu, pane [heinad] kokku, omiku lahuta `jälle laiali Sim; ma `vaatan, `meskess näkko leeväd one Kod; juba akkap pimedast minema, `õhta nägu `kiskuma Lai; `Umbusi jõgi - - ta siit `kuśkilt - - oea näol enne `piale akkab Plt; ma olen kuuld küll, aga ma‿i tea, mis nägu ta on SJn; põle änäm `mu̬u̬du egä nägu inimesel, ku üks - - liha müräkas Vil; pilvikit on egät nägu, punatsit, kõllatsit, `aĺle Krk; ilusa `näoga rõevass; kui vili - - äste lihavast kasvab, om serände tüme (tume) nägu Ran; vana ku̬u̬k jah om, ma näe koogi näost joba ärä Nõo; kujuma `panti `rõiva aia `pääle - - vai näil sääl `õiget nägu `saie Ote; Ma˽pöörüdi naid `langu veidü˽värmi leeme sisen - - sõ̭s võt́i˽nä˽ka˽tõõsõ ńao pääle; Karaśki˽saiʔ ilusa˽pruumiʔ, tu̬u̬ ańd neh toolõ õllõlõ ka ilusa ńao Rõu; lepä˽teivä lihalõ ilosa ńao, kadajaʔ ańniva hää mau Plv; Ańd paĺast vett [juua], kohe oĺl ńaost `sisse `pantoʔ maŕa `li̬i̬me Räp
5. nägemine tünsi `näuga (ei näe selgesti) Ans; nägu läind tuhmimaks `jälle Vll; taal `olli lühike nägu, aga lennukid nägi `kaugelt Muh; silmad on nii vesised, nägu jεεb uduseks Emm; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ Krl; kana `ńaogaʔ, tuu õdagu‿i näeʔ Se
6. et seda nägu et aitab, et küllalt saab kodo sai `tampida, et seda nägo õled (karjamaa oli kaugel) Lüg; Mis sul `puudu on, süä ja jua `ninda‿t seda nägu õled Jõh; `päeva ole noogakili `otras, et sa seda nägu jäed Muh; Ma oli `õhtani söömata, no siis lõi kõht `pilli, et seda nägu Han; nägu näitama kuhugi, kellegi juurde ilmuma ei `näitä enämb nägugi, tämä `pelgab minu nüüd Lüg; `Pruovigu oma nägu viel `näitada Jõh; Sie sul‿nd nägu `näitab IisR; ei tea, kas `näitab nägu‿vel Muh; kui sa peaks veel oma nägu siis `näitama Mär; Oia, et sa oma nägu enam ei näita Trm; sai `ulka `kraami ja läits, nüid ei `näitä nägugi enämb Nõo; nägu täis sõimama põhjalikult läbi sõimama `Sõimas näu täis - - mina ei `jõudand viel `kolmegi lugeda IisR; nägu täis võtma tugevalt purju jooma vanames võttand näo täis Lüg; Võttas näu täis, ei tiand enamb maad ega `ilma IisR; Möni kis näu täis vetnd - - muudkut akab jourama Emm; näkku hüppama ~ kargama ~ paiskama ~ panema ~ ütlema häbematult, teravalt (välja) ütlema, sõnadega kallale tungima läks ja `ütles talle kohe näkku, mis ta tahab Hag; aga ma `paiskasin `talle siis kua kõik näkku; ära ikke näkku üppa Sim; tõene paneb sulle näkko, `ütleb sulle kõhe ärä sinu teod Kod; üte suurebe inimesel akka nüid näkku `ütleme Krk; sina `suśksit ja äristit, tõene es saa muidu, karel näkku Ran; miä `üt́li siss tälle `õkva näkku, et mes `anja sina olet Nõo; näole andma ~ tulema kellegi juurde, kuhugi ilmuma `Katsu `tulla - - viel toist `kerda mu `näüle Kuu; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi; `Laenas raha, nüüd ei `anna enamb `näule IisR; Ei ta tulnud näolegi Mar; Uhkust täis teine, ei anna näulegi Jür; ei tule näol ka - - ka ta mõne `lahkame tappa om saanu Krk; Tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; näost sisse ajama õgima Aab näust `sisse kut igavene kakand Mus; Küll nüüd ajab näost sisse TMr

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur