ketsu1ketsuHlsKrkHel/-ds-/ Vas/-o/, ket́suHää 1.edev; elav, erk, püsimatu Mede laps päris ket́suks läinu. Oh sind ket́sut küllHää; om üits igavene ketsu, ei tää kudas ta neid mokke säeb või Hls; kedsu om, ken ei kurda paigal, lu̬u̬m või inimene; sa olet ku ketsu kunagi, ei kurda puil ega mailKrk || Ossav ketsu (lambast, kes ei lase end kinni võtta) Hel 2. a.(nöörita) vurrkann höörähüdä, tsõõr juusk, pulgakõnõ peräh, oĺlketso; näpo tõmmati ketso `juuśkma VasVrdkets1b.kedervars – Vas