Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit
era|koor1. (kohakäänetes) lahtilöönud pealmine (leiva)koorik –
spor RId I,
Äks leib kohotab erä `kuorele, kohotab `kuoriku üles Lüg;
Leib, sai, seppik kõik `võivad erä`kuores `õlla;
leib tuleb erä`kuorde Jõh;
Leib tuli erä`kuores, kui `naine tegi pattu `leivategemise ajal IisR;
Kui leib on apnemisest mage, ahi küpsetamisest nõrk, siis - - ööldasse, et leib on erakoorel ehk erakoorde löönud Trm;
leib on eräkuaren, viss pere lääb `lahku Kod Vrd erakoorik2. piruka pealmine koorik eräku̬u̬r on kartulipudru piirakal kua si̬i̬ ku̬u̬r, mes piäl one. eräku̬u̬r on ise magus Kod
kõlu kõlu RId Pöi Muh L(-
o Mar Lih)
K I(-
ĺ- MMg;
kõĺo Kod,)
M(g kõlva Hls Krk)
Ran TMr Lut,
kölu Jäm Khk Mus Kaa Emm Rei Noa1. a. hrl pl väljatuulatav kehv viljatera või kesi kõlud nied õlivad juo `niiskesed,
kel ei õld enamb `tuuma sies Jõh;
kölud lähvad tuule `alla,
`kerged Noa;
vili piinikseks jäänd,
`justkui kõlod,
vili oo üsna kõlo Mar;
viĺla änd tuulati veel läbi,
siss jäid `alla üsna kõlud Kse;
mes vili see oo,
va kõlud,
mes sa `seokest maha külid,
tä‿i saa jo kasuda kui `tuuma ei ole Mih;
mis `niuksed kõlud olid ja `kergemad,
need läksid kõik `allatuule aganate `ulka Juu;
suured aganad puhus [tuul] ää,
eks veked kõlud jäänd kõik [vilja] `ulka Amb;
rabarukis,
sie oli kõige parem vili,
teise viĺla `ulkas oli `pienesi ja kõlusi ja lustart JJn;
kuiv aeg,
suab ikke `viĺja kua ivake,
aga vihmaga ei sua kedagi,
kõlu ikke kõlu Trm;
kõlud ni̬i̬d o `niskesed lujoteräd andasse obeselle Kod ||
kaeralible,
kõlud,
mis kaera teral `ümber kasuvad Kse;
kõlud olliva kesvil `ümbre,
`uhmrõn tambiti kõlud `valla Ran Vrd kõlgas,
kõlu|iva,
kõlu|tera,
költsb. a kõlune tänakond oo kuib aeg,
vili jäänd üsna kõloks,
vili oo piinikseks jäänd Mar;
vartalused on kõlumad terad,
ei ole suurt `tuume Var;
odra on tuppe jäänd,
kõlud terad PJg Vrd kõlukas2. kõhn, vilets olend Vana inimese kõlu,
äi tea mis maja sa änam teed,
kergu`aidas on so maja Pöi;
inimese laps oo koa,
`öötasse,
küll oo lahja,
justkui üks kõlo Mar;
Memm oo kah na kõluse jäänd,
tuul puhub juba läbi küĺle końdide Tor;
ta on kõlu `moodi,
pane teise kõrvale,
tene on täis tugev [inimene] JJn;
sinä `vaata `põrsa nägu,
`niiske kõĺo,
terve suvi ei sü̬ü̬,
tämä raisk ei tunnegi et tämädä süädäd Kod ||
see see viimane kölu (viimane laps), mis sääl taga `otsas aa Emm Vrd kõbu1 3. kile, kelme rasu aeda masinest läbi ja `panda siis kölu `sisse tagasi Rei;
sulatamisest jääväd rasva kõlud järele Saa;
naha kõlu Trm;
kopso kõlu;
südäme kõlu KJn;
loomi rasva pääl om rasva kõlu,
kõlu om õhuke nahk Pst;
`laṕmerasval om kõlu pääl;
mao kõlu om katik lännu,
soolikse tulev naha ala;
`amba kõlu (hambavaap) Hls;
kase kõlu (õhuke lible kasekoorel); säält tule `valge kõlts,
kõlu maha, [looma] keele päält,
suu laest kaabidets maha;
naha küĺlen kõlu,
mis `nülgmisege jääss,
kutsuts kõlvass Krk Vrd kõld1,
kõlts1,
kölv4. kae mul on ka silmal kõlu pääl;
pruun kõlu ja aĺl kõlu Hää;
üä silmäl om kõlu pääl,
kõlu `piavet kõva oleme ku küüś Hls5. pähklitupp `pähke kölu;
ühe kölu `sisse kasund kahe poolega pähes Jäm;
mis `pähke `ümber kasumise ajal on,
see on `pähke kölu Khk;
`pähkid `pandi moa `sisse vanuma,
kaks nädalt `peeti mulla all,
siis akati kõluma,
ju nad kõlust siis juba ise ää `tullid Muh