[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 6 artiklit

elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
jaksama `jaksa|ma, jaksata spor K, I M TLä spor, u V(`jaaksa|mma, ‑da Har); ‑da R, ? Tor, ? JMd, ? Iis([ma] jaksan); `jäksa|ma, jäksata S(spor da-inf ‑da) K a. (füüsiliselt) suutma, võimeline olema `Ennemb `jaksasid üle obose üppädä, nüid ei `astu üle õle`kõrregi Lüg; kesk`õhtat võttab, ei `jaksa `ilma `õlla Jõh; Tä tieb nagu jõud `jäksab Han; mina ei jäksand kohut `käia nendega; ega suo siis iad puud `jäksa kasvatata Amb; `ańtsin obuselle `leiba siis akkas `jäksama Ann; ei `jäksand `niita, käed kukkusivad kohe `kõrva Kad; kui akkasin `jäksama, akkasin `käima meeste juures `okse põletamas VJg; miu jõud ei `jaksa sedä Krk; ma‿le väsinu, ma‿i `jaksa minnä Nõo; kas sul joud jaaksass üte suvõga elu`maia vaĺmiss tetäʔ Har|| mõistma – Khn b. varanduslikult, materiaalselt võimeline olema ehk `jaksamo vähä `aavalde `protsenti `maksa Vai; `jäksab oma `lapsi kualitata VJg Vrd jõksama
kange `kangeüld, `kangõ Khn V; `kaŋŋe Lüg 1. kõva, jäik; tuim, paindumatu; kangestunud `tärgelduss tieb pesu `kangest VNg; `surnu on `kange juo Lüg; Ei sie `parkida `mõista, jättab nahad `kangest IisR; `selgä jääb `aigest ja `kangest Vai; `käised ‑ ‑ ära tärgeldud, mida änam `kanged, seda `uhkem Jäm; `kangete `jalgadega obu; külm vesi vöttis kääd `kangeks Khk; Ju see va jooksva on, vahest `tömmab käe päris `kangeks; Alatsepidi ripub, öletsepidi kipub, sile ja pehme, kõva ja `kange = pähkel Pöi; nõges `tõmmab naha `kange ja teeb punaseks Muh; pia valutab, kaela sooned oo `kanged Mar; küĺm võt́tis mu kohe `kangeks Mär; jalg oo ää `kangen, `kanges jään Tõs; uus särk on ju köva ja `kange; ma ehmatasin ennast `kangeks et́i Ris; kui mõni sureb krambi `aigusesse, siis lähäb `kangeks ja kõbaks Juu; minul on käsi `kange ei `painu enam Iis; jalad `kanged all, kui palju `kõńdind Trm; vahel mõni kes vihassab, `tõmbab `kangess ku pulk; `kange ku uńt Kod; sügise esimise külmaga, kui rohu `kangeks tegi, siis oli juba aĺl maas Lai; kael lähäb `kanges, kaela rahud aeavad ülesse SJn; süä lei üsnä `kangess selle irmuge Trv; miul om kondi `kange ku vana undil Krk; küĺm kohmitab käed ärä, võtab nigu `kangess Ran; susi olna `kange, ta ei saana käändä `endä; kui surnu nõrk om, siss lääp `varsti mõni `perrä, ku surnu ruttu `kangess `tõmbab, siss ei koole nii pia Nõo; jala om nii `kange, valiste `kõndi ei saa; tolle `kuŕkaga siss `koĺkset linast `pehmembäss, kivi pääl, muedu aa nigu puu `säĺgä, linane `oĺli paks ja `kange Rõn; üldäss et `kangõ nigu susi, susi ei saa `ümbre käändäʔ Har; Kangõ ku soeluu kõtuh Räp|| raskesti käsitsetav, liigutatav `kange lukk, minu käsi ei `kierä `lahti Lüg; see on `kange nuga, `kange vedruga nuga Juu; `kange nuga, `kange vedrudega, ei saa `lahti ega `kińni VJg|| pingul `vankri `juhkmed pole `öiged, teine `löölas, teine `kange Jäm; [kootaval kangal] teinep̀ool `kangem, teinep̀ool lõtv, siis jääb ribaduse koht `sisse Sim; `tõmba ohja˽`kangõmbass, siss ta (hobune) ei˽lähä nii kõvastõ Har|| jäätunud Tänav`aasta põle vist meri `kange `olngi; `Külma põln, mis mere `kanges teeb Han|| kalgendunud, kallerdunud leva tainas oĺli mõhe vahelt `väĺla joosnud ja `kanges kujunud Saa; `hapnõlõ koorõlõ klopiti munna `sisse. paraśs arv pidi ahjoh olema, ku `kangess jäi, sõ̭ss olli paĺlo lännü Räp; kange keel 1. kõnedefekt, ‑takistus kie `külmetab, on kiel `kange Lüg; keel on nii `kange, ei soa reagitud `ühti Juu; ki̬i̬l õli suun `kange, ei suand kõnelda Kod; `enne on `riakind, aga jäi `aigest, siis ei saand kõnelda, keel oli `kange Lai; lat́s kõnõlõss pudistõ, täl om `kangõ kiiĺ Krl; `kangõ keelega kõ̭nõlõss, ei saa `arvu Se
2. võõrapärane aktsent see `kange keelega, kes öpet keelt räägib ‑ ‑ ei saa `keiki sönu kenast itelda Jäm; venelased on nii `kange keelega Khk; Pole eesti keelt kenasti `möistand, `rääkind nönda `kange keelega Kaa; `kanget keelt räägib võeras inime Tor; räägib `kanged kielt, `kangeste nagu `sakslane VJg; kes iast keelt ei `oska, see riagib `kange keelega Lai; `kange keelege, kes eesti ki̬i̬lt puŕss Krk 2. kangekaelne, jonnakas; järeleandmatu, visa tui`vańka `öella `kange inimise `kohta VNg; `Ninda `kange, et kedagi appi ei mend `kutsuma; Lähäb `ninda `kangest kätte Jõh; `Ninda `kanged last on `raske `kasvatata IisR; see on `kange, `kuskil äb anna teiste ala; kukkus `kangeks (hakkas vastu) Khk; Maksa teise `vastu nii `kange `öhti `olla Pöi; Sa äi tohi nii `kange `olla Rei; Ta oli nii kange, et raiu või tükkides, tükid kargavad ka vastu silmi PJg; kõva ku raud ‑ ‑ inimene väga `kange Hää; laps oli juba pisikeselt `kange Ris; küll ta on aga `kange, ei lase ennast paenutada Juu; `kange inimene oma `võitu ei anna MMg; `kange naine, kes oma sõnast tagasi ei anna Lai; Voĺdu `olli `kange, temä miu es `palle Nõo; tu̬u̬ om väega `kangõ inemine, tu̬u̬ ei anna sukugi tu aśaga `perrä Har; kange kaelaga järeleandmatu taalõ anna vi̬i̬l `vitsu, mõ̭ni lat́s om `väega `kangõ kaalaga; mi vana hopõń om nii `kangõ kaalaga, ta ei käänäʔ, `kaksa vai ohjaharu `kat́ski Har; kange peaga 1. sõnakuulmatu `Kange `peaga [hobune] Rei; `kange `piaga obu Mar; see on `kange`peaga poiss Mär; kis seokse `kange `peäga, pane rauad suhu, sis jõuad kinni pidädä Vig; `kange `piaga obusel on kang `vaĺlaid vaja Juu; `kange `päägä obene Puh; 2. õppimisvõimetu tuim ja `kange `pääge Krk; poiss om `kangõ `päägõ, täl ei nakkaʔ midägi pähäʔ Krl; kange süda(mega) järeleandmatu, jonnakas `kaŋŋe südamega, `kaŋŋe südä sies Lüg; üks va `kange südämega inimene Mar; `Süakas on `kange südamega Hää; Kai on südamest `kange, ajab oma `õigust VJg; `kange südä siden, ei si̬i̬ järele ei anna Kod; `kange süä sehen `justku sia `tapjel Krk; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä, rao vai tüḱk küĺlest Ran; `kangõ süämegaʔ Se 3. kõva, tugev; suur, äge `kange maru Kuu; `kange külm ja pakkane; `kange tuul; `kange valu õli Lüg; üks mies oli `kange `kaardi `mängijä; `kange lume `pöllü Vai; Maru on köige `kangem kut kaksteist `palli on; Äi sääl tεε midagist, kes see `kangem pool on Jäm; poud on nii `kange olnd Ans; ilm leheb `kangeks tuuleks; keige `kangem kaert oo rumbi tuus Khk; kisub tuule `kangeks Mus; Ah sul oo siis päris kaŋŋe tahtmine linna elama minna Kaa; ajab oksendama, teeb `kanged valu `sisse Krj; nii `kange vaev oli südame all Jaa; Ma tegi sii veel ‑ ‑ omale kange paadi, `puhta tamme puust Pöi; `kange igi `laskis peast maha, ühna sorises; ehk lapsed kasuvad `kangemaks Muh; `kange `töstmesest saab seda vega Käi; neil mõlemil oo `kange jõud Mar; `kange tuulega puu ladvad üsna `loogos Kul; mul on `kange jänu Mär; Liha oo kõrven panni pial, `kange tuli oli all Han; akkasid obustega aeama ‑ ‑ et kumma obused oo `kangemad Mih; `kange näĺg ‑ ‑ kõht oo tühe Tõs; Nigul oli malõs kõege `kangõm Khn; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; ärg on lehmast ikki paĺlu `kangem Saa; ` mul on ise ka iad nõdrad prillid, peaks `kangemad olema Ris; vie juoks ‑ ‑ se tuleb `kange tuuldest HMd; moa `ohra tehti koa ikka sügavama moa sisse. ta on `kange `kuiva `kartma Kei; norm pannakse `jälle `kangemaks; minul põle nii `kanget näĺga old Juu; `kange uuviga läksime [pulma] ‑ ‑ nuored inimesed, `kange luśt `minna Jür; oli tene `kange koloo·si korra `vaendlane Tür; tuule iil on nii `kange, et tõstab `õhku, viib ära Trm; ja siis akas `kange piavalu ja palavik `piale selle Ksi; neil (jõemüntidel) on väga `kange lõhn Lai; tuli `u̬u̬gas, ‑ ‑ `kange `jõuge palas, ku müüri `puhtes pühit Hls; lõhup `kanget valu, nõnda et ei jõvva mitte kannate ka ärä Krk; sarra tetti. üits `kange kuurma iki sard Ran; `tulli `kange müristämine ja välk Puh; vanast `olli nii `kange küĺm `talve, et varess satte lennust maha ja `olli valmiss Nõo; tiigi pääl oĺl nii `kangõ iä Urv; täl kangõ nohu, silmist pand vett maha Krl; tu om `kangõ `kuhtu`käüjä miiśs Har; nii `kangõ külm, mia `maahha t́silgahti, tu̬u̬ `külmi Vas;`kangõ põud, kõva, oĺl hää `hainu `pandaʔ Se
4. tubli, hakkaja; jõuline, mõjuv `enne oli nii `kangei inimisi old, et pand kohe nii `kange sanadega kohe `kinni selle `pulmahobuse ‑ ‑ jalad Kuu; sie on nii `kange `tüöle, ei sie pia üöd ei `päiva Hlj; `kuerust tegema `kange VNg; on `kange `tõisi `lüömä, suur `riiu karu Lüg; Mies õli kole `kange `juama, et `irmus Jõh; `Katsu sa, kust sa nii `kanget `poissi `leiad IisR; nee olid `kanged ölut `kihmama Khk; `vöttas teise mehel seitse `looma `surnuks, nii `kange mees oli völuma Mus; ma ole nii `kange unutama Vll; `lulli `lööma on nad `kanged küll Pöi; `kartis et mees `kangem nöi (nõid) kut tema Emm; ma pisiksest peast olin `kange puu `otsa ronima Mär; Neid `kangid mehi oo `niitma taris Han; minu ema oli `kange `sundima Mih; poesid oo `kanged `ratsa `sõitma Tõs; Mõni [hobune] `oĺli `kange, `pańni päris laiast liidust (jääpraost) üle Hää; minu isa oli `enne `kange kiba ja `kända kangutama Juu; tiumies ‑ ‑ oli `kange lugema Kos; kaań on `kange pugema HJn; `ämblikud on sui `kanged `võrkusi tegema Ann; lepad on `kanged võsuma Koe; `kange lubama, aga kohut ei täida VJg; kaŕjus õlema `irmus `kange `taĺtaja Kod; ta oli `kange mi̬i̬s olnd nisukese `tõstmese `piale Pal; ja tüir inimene on `kange oma `poole `oidja, ei taha kellegile kedagi `anda Plt; lapsed on kõik `kanged tü̬ü̬tegijäd KJn; `lamma rasv `kange kohe `anguma SJn; si̬i̬ om ike üit́s `kange sõami̬i̬s Trv; vana Riimik olli `kange `puskma Hel; südidä olekiga, `kange egäle asjale Ran; kes `kangemb `põimja `olli, läits ette, jät́t teese maha Nõo; ega ma es `peĺgä midägi, ma oĺli `kangõ verega mi̬i̬ss `täämbädseni Võn; `kangõ mi̬i̬ss, ei annaʔ tõõsõl hinnäst `võitaʔ Se 5. a. ebasoodus, halb, raske küll se oli `kange aeg üle aeda; Saksamaa aavad on `kanged `luhkuda Jäm; `söuksed suured jämed tamsalöŋŋad, nee on nii `kanged `kiskuda; see [vatuka tallutamine] oli `kange töö Ans; elu on nii `kange; saaks see `kange aja üle, saab see `kange aeg üle läind, jo siis jälle ‑ ‑ elada saab; jooma jänu on `kange kannata; külab nee kiudud kuued `kanged kududa on Khk; Noh oli ikka kaŋŋe töö küll, aga nääd sa, ära tegime Kaa; `orjus oli `kange Pha; põua `aegas o `kange (visa) vihm tulema Muh|| tige, kuri mees mees irm `kange kui joob Khk b. (ilmastikunähtustest) `kange sää oli rikkund `ketjud `katki ja `laiva tuli `randa Vai; linnuraja pεεlt `vaatvad targad mihed kut tulab `kange tali; `kange ilm oli `väĺjas Jäm; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi nink Ans; kui koue `ilma on, müristab ning eidab, siis on `kange ilm; mehed kobisid küll `luupi, aga nii `kange meri oli, `täitas luubi εε Khk; kuu oli `söuke seliti, siis pidi `kange kuu tulema Pha; ku meri `kange on, siis aeab üle `parda `sisse ku `tuiskab Hää 6. tugevatoimeline, kontsentreeritud, ant lahja se oli nii `kange nagu `margur, pani `inge `kinni Jõe; leheline õli `ninda `kange et muna `sõisas lehelise pääl Lüg; `Kange kui `piiritus IisR; küll sie on `kange `karsi·tsa Vai; see oo nii `kange, et se vötab iŋŋe sehest ää Khk; Ta joob nii `kanged teed, et ajab suu `lahti Pöi; õlot käärib `kangeks Kul; `rohkem põletada saab, siis oo `kangem lubi Var; see tuvakas oo `kange. tä oo nii `kange, et tahagi tät änam Mih; kis naa `kangega pesu pesta võis, käsi ei pann ju `vasta sellele Tõs; Inimese kusi ju kipitab ka aava pääl, aga neil ta on vi̬i̬l `kangem, va kusirautsikatel; sügismere räimel on `sõuke `kange rasu, ku maha `kallad, põleb ku tuli maas Hää; si̬i̬ ät́ik on liiga `kange Saa; `kange värv, süöb löngad ää Ris; aga see on `kange viin, `tõmmab mokad `krämpsu Juu; Paĺlu ei või `panna, `kange on, söeb ää Amb; `kange kohv on kõhe viha Iis; mõni õlu on `kangem, mõni lahjem Lai; küll om kõva ja `kange [viin], mea tat võtta ei või Krk; seebi `ki̬i̬tä pidi olema nii `kange lippe nigu kana muna `kandu pääl Puh; aga mugõl `olli nii `kange, et võt́t käe `katski Nõo; [arst] kirot́ `kangõ roho Räp | | alkoholist Eile sai poistega seda kanget katsutud Pha; 7. väga, kangesti on `kange `kiire `tüöle Jõe; minevaasta oli `kange ea pöllu kasu Krj; `kange paks mets Phl; `laudeks tamme puu pidi `kange elos olema; `kanged magusad õunad Mar; raudsipelgad need olid `kanged kibedad ammustama Mär; olid `kanged `valged kaltsod ümmer säärte Lih; `kange ilus `vaikne ilm oli Kse; Nii `kange soolane, jusku kõrvetab keele pääl Hää; ta oli nihuke `kange pikaldase käimaga ka; `kange visa `niita Ris; `kanged iad küpse leebad olid Nis; ärjaga oli `kange ia `künda Hag; nüid on `kange `raske aeg Juu; `köster `kange tige mies Jür; Seelikud `tehti `kanged laiad Amb; `kanged rammusad kuerad, `jäksavad ammustada küll JJn; tuba `kange `sumbund, soa jo akent `lahti teha Tür; minu isa oli `kange maias õlle ja viina `piale Pal; `kange kivine maa, paĺlu kive Krk; `kange kuum päiv, ta kõrvetab ku tuli jälle; temä om nii `kange ihne Nõo; `kangõ vihmanõ suvi oĺl, es `saava `aina tetä es midägi Urv; tuu om `kangõ tubli tüü miiśs Har
Vrd kanke1, kanks
kasvatama kasva|tama eP(‑dama Hi, kaspa- Vig, kaso- Kul), Trv T(‑tõmõ, ‑tõme San, kasutamma Võn), ‑tem(e) M, ‑ta(m)ma V(kasuta(m)ma; kasutõmõ Krl, `kaustama Räp); `kasvata(m)ma, ‑d‑ R
1. (kellegi või millegi) kasvamise ja arenemise eest hoolitsema a. viljelema, kultiveerima mei siin `kapstu ei `kasvata. kuiv on, väga tuleb `usse `kapstade `piale Jõe; akab noort `metsa kasvatama, b‿lase `loomi `pεεle Khk; vanass näd kasvatasid kodo `taela, `viskasid kase aia `jääre maha, kos rohi ja alate `rõhke Kod; ma˽kasvatõsi eiśs naa `uibuʔ San; ammuʔ siss `tuagu kasvatamine `siiäʔ tuĺl õigõʔ Vas; kas ti kanepit kasvatat Se b. loomi pidama põrsas oo `tüiti kasvata Muh; `loome sai kasvatada ja ära `müia PJg; iga `aasta pidi üks sälg kasvatatama Pai; meil isa-ema kasvatasivad nuumikid Plt; ma˽kasvadi ja hoie kaśsikõist Har c. lapsi kasvatama ja õpetama sie laps on `ellikult `kasvadettod Lüg; näed sa kuidas nüid `lapsi kasvatatse Muh; mina tat kasvatasin, ema ei saand taaga `õigesse `ühti Mih; minä kasvatasin õmad lapsed kuuvve siden põvven; sureb ärä ja jätäb maha oma pere kasvatamata Kod; vilets `vaene, keda vitsul kasvatasse KJn; kaśk oĺli lapse kasvataja (kasevitsaga karistati) SJn; meil `olli kuri emä, kasvat kurjaga Nõo; esä kasvat́ `vaesit `lat́si üless Se 2. a. kasvamist põhjustama; kasvada laskma; tekitama, moodustama ko maa ei saa aritus, ei `kasvada ka Vai; lehtpu kasvatab vösasid Jäm; möne `aasta äi kasvata umalud; lehm oo rammus, oo udart kasvatand, aga `piima pole sehes Khk; kevade saab seitse `aastad, kui mu silmale kae peale kasvatas Vll; `erned akkavad `kauni kasvatama Muh; roho kasvataja maa Var; kaśk on käsna kasvataja Vän; `viereja kivi ei kasvata sammalt ega `maandi tie akka `rohtu kasvatama Ris; kui lepp kasvatab pikad urvad, tuleb ia rukki `aasta Amb; vene papid kasvatavad pikad `juuksed VJg; turgi`kardul on varane, ku akkab `pialist kasvatama, siis kohe `alla kua IisK; sarapu kasvatava `pähklit Trv; ruusa mulla segu maa, si̬i̬ kasvatep `äste terä villäl; anna `lambal ää ninaalune, siss kasvats lammass `villa Krk; paisõʔ oĺl mitu pääd `otsa kasvatõnu San; ku leh́t jo˽`kõivu `tuĺli, sõ̭ss nakass jo `mäihhä kasutamma Plv; no kasvatass hiust Se|| kinni kasvama, paranema Mis sa `kardad, et käsi ukkas ja mädaneb, `uota, küll `kasvatab `ninda `kinni, et ei saa arugi; Küll muretsesin ‑ ‑ arm jäeb näu `piale, aga `ninda kasvatas iluste siledast, äda kedagi IisR; sõ̭ss `naksi nigu kasvatamma kińniʔ (haavast) Har Vrd kasvama b. fig `kasvatab `laiska liha `selgä ~ `laiskusse liha `kasvatab `selgä (laiskleb) Lüg; nüid tä oo jo suled `selgä kasvatand `eesel (on rikkaks saanud) Mar; tamme kasvatama pea peal seisma `tamme `kasvatab, pia on `vasta maad, jalad `püsti Lüg; me olime `kanged kuker`paĺli `laskma ja `tamme kasvatama Juu; poesikesed kasvatasid `tamme ‑ ‑ kas sa mõessad `tamme kasvatata Kod; südant kasvatama jonnima laps kasvatab südät, `jonni täis, ei `kuula sõna Tõs; Suurt südant kasvatab Hää; `kurja süät kasvats Krk
2. idandama rugidest `tehti linnasõd, kasvatati ää Khn; taren põrmatu pääl kasvateve linnasid Hls; ma˽kasvadi linassõid, ma˽taha olut tetäʔ Har; kuŕgi `si̬i̬mneʔ `kaustadas ińne `samblõ siseh tarõh ärʔ, siss ei `peĺgä inämb väläh nii paĺlo `küĺmä Räp; linnasõ kasvatõdasõʔ Se
3. suuremaks tegema, lisama; koguma kuhi `tarvis `lassa `laiemast, `kasvatada magu Lüg; kasvatab ia (ida) tuule sihist `pilve (pilved kogunevad) Mus; siis oli kümme `tahti, mis kasteti `sinna tüńni `sisse ja [küünal] sai kasvatada nii jämmedast kui sina `tahtsid VMr; akab `ange kasvatama, tõesess kõhass kisob ärä, `tõisi `kõsta kasvatab `ange; kõik eeläne pääv tä kasvatas ja vinotas sedä `pilve. tänä läks sadama Kod; ku `mulda `pääle kasvadets ja sõnnikut pannas, siss rahk kand `viĺla küll Krk; kasvatass `piĺvi, pilveʔ aja üless Vas|| kartuli `võtmise aeg sadab vihimä, siis kasvatab korvid ärä (korvid koguvad mulda ümber ja lähevad raskeks); nõnna sula, obese kabjaalused kasvatab ärä, mu‿ilma su̬u̬red lume nut́id kabjade all; sügise kartuli `võtmise aeg kasvatab `atra, suured `piälsed lähväd adra ette ~ ater kasvatab Kod|| kudumisel silmi juurde looma akkan sukka laiemast kasvatama Trm; `kindal piat peoss kasvateme Krk; sukalõ vaja `siĺmi pääle kasutadaʔ Plv; `mõrda vai `kriisi kutõh kasvatadass Lut|| üht kangaäärt lõdvemalt kuduma pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva, et ei kasvatand teist kätt ette VMr; teĺle om alva, kasvatep käe ette; nõndapaĺlu piat sa kasvateme ku ta `tassa tule tõise veerege Krk|| juttu, viha jne suurendama sa ise `kasvadad viel seda viha VNg; ära sa `juure kasvata kedagi (jutule) VJg; sea oled selle jutu suures kasvaten Hls
5. korrutama (matemaatilise tehtena) jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; kokku `arvamine, jagamine, kasvatamine, kõik tet́ti sääl `tahvle pääl Ran
kuhi kuhi g kuhja eP(kuhe Kõp Vil) M T VLä(kuh́ g kuja Lei), `kuhja R(n, g `kuhja Vai), kohja Har, g kuh́a, kueha, kuha L(n kuhe PäPõ SJn, kohe Tor), kuh́a Võn V
1. suur hunnik a. kuiva heina või põhu kogum (ümber varda) `laia lämäküse `kuhja teid Kuu; `kuhjal on `malgad pääl ja `argid all VNg; `einä kuhide `alle ja lao `räiste `alle; kus neli `nurka `püsti on, sie on `kandiline kuhi; `kuhjale `panna ago `põhja, perä `panna `kuhjale `malgad `pääle Lüg; õlen isegi neid `kuhji tehnd küll Jõh; ne vaid `vehkiväd kuhi (kuhjasid) tehä; üks `kuhja vaid `ongi `tehtu Vai; on änam `eina, tehasse `kuhja; kuhi on labust suurem, kümme `koorma on ühes `kuhjas Khk; meite küla inimesed olid eile `kuhju teind Mus; ma ole `söukest `kuhja teind, eina `kuhja et, puu oli kasumas oort ning tegime `sönna `ümbere Vll; kuhjad `üidsid vanad rahvas kuad Muh; `raiuda neli `pitka jämed puud ‑ ‑ kuhja soova puud Emm; kuh́al sai lava `alla `tehtud Rid; `kuhja ei kasvatata, kuhi lastasse `põntsa (tehakse keskelt jäme) Mar; kel [heina]küint ei old se tegi `kuhja; tä teeb ead kuehad, oo alati otse Vig; toob `terve kueha korraga koeo Kse; Kuhja tegemese `aegas tuleb võid `süia, siis kuhi tuleb libe, ei võta vett `sisse Han; `lässus kuhi, kuhja lössakas Var; kuehale malgad `piale Mih; kuhe oo suur ja kubu oo pisike; `seoksi magudega `kuhju sii põle Tõs; kuh́a oŕk jääb kuh́a `keskele Aud; põhk võib `kuhjes kah seesta Vän; tegin kuhjale ea terava pea `peale, siis jooseb vihm `easte maha Juu; nää su kuhi juob (on viltu) Jür; `tehti ikka suured kuhjad JõeK; nukud on veked unnikud, saod on suuremad, kuhi `kõige suurem Koe; `kuhje `tehti, kahest kolmest saadust akkas `piale, niikaua kui kahe`kümne viie saaduni; kui `kuhja alustati `kitsalt ja magu kua ei `tehtud, siis sai kitsas kuhi Trm; isä tegi kuhuja, kõik ehä `valgel tegimä kuhja Kod; `suadudest suab kuhi Ksi; ega kuhjal ei old `mõetu Plt; naiste tü̬ü̬st ei jää `kuhja kohekil (tulemusi pole näha) Krk; kes kuhja otsan om, si̬i̬ võtab einä `vastu Hel; katussega `kuhje `olli küll ennembide; otsib nigu kuhjast `nõkla; `kuhja `panti kümme ruga Ran; tulep kuhjale suur magu, saap `maokass kuhi Nõo; ma tuĺli poolen kuhjan ärä kuhja otst maha Kam; vääri oiava ort, et kuhi `ümber ei lää Ote; esi `oĺli ülevän kuhja otsan, terit `kuhja Rõn; `Kuhja tulõ `parral aol `aigu `mü̬ü̬dä kokku võtma nakadaʔ, sõ̭ss ei˽lähä˽kuhi makku Urv; `täämbä nakami `kuhja `lu̬u̬ma; alustõdass kuhi pandaʔ (kuhja panemist) Har; ka määne ilm um, ütelpu̬u̬l mäḱe satass `vihma, tõõsõlpu̬u̬l luvvass `kuhja Rõu; ko inne `paassa`päivä tet́te vai `lu̬u̬de kuhi, sis tet́te kuh́alõ vü̬ü̬ vööle Se b. viljanaber kuhi oli kaheksa`kümmend `vihku VNg; `kuormased `kuhjad Lüg; rugi akkijalad `panna `kuhja Vai; kuhi tehti aga kuda rukist õli Kad; pärast `pańdi odrad `kuhja, kolmkümmend `vihku `pańdi `kuhja Sim; kuhi `tehti nii `kõrge, et ulatasid pia`vihku panema Trm; kaarad `pańti kuhuja vanass Kod; kui `kańtsid paĺlu rukki `vihka kokku, sai mitu `kuhja Pal; kui [rukki]akid juba ära `kuisivad, siis `pańdi `kuhja Lai; kuh́a pää pandass vaib, et `vihma läbi löösi‿iʔ Se; rüäʔ sõss `kuhja ku is olõ `š́kouni kuõ pondaʔ Lei c. kartuli‑ või aedviljahunnik (talveks kinni kaetud) küläs `panna `kartolid `kuhja ja `kuopa Vai; killel pole `ruumi `tuhlid `sisse `panna, ne panad `kuhja; `naarid, `leiked keivad seda sammuti ka `kuhjas kut `tuhlid Khk; kardulid saab talvel `aukudes `pietud, kui palju on, siis kuhjas JõeK; kui kuhjal on õhuke kord `mulda pial, külm käib läbi, lähvad viimaks `mürdima kua Kad; `mihklipäeväss om `kartoli ärä `võetu, `kuhja ja `keĺdrede `pantu Nõo; `kartuliʔ pandass `kuhja Krl; kuh́a `haŕja jäteti mulk Rõu d. mingi muu hunnik vesi on `õige ajand jääd `kuhja kevadel Lüg; suured kivi kuhjad pöllal Khk; jää ajab `kuhja üles Rei; kik einama on müta `kuhje täis Saa; ladusivad puid ‑ ‑ `suurde `kuhja või uńnikusse Pee; vedid suure kuhja `lassa (laaste) `õvve; kivid oo kuhuja korjatud Kod; liha olli nõnda `uiske täüs, ku‿t́s uisa kuhi Krk; sääl es ole muud ku üits `ämläse võrgu kuhi Nõo; siss ommaʔ küll ormussõʔ tal sällän, sulõʔ `aetu `kuhja üles San; egä ei päse vi̬i̬ĺ minemä, [jää] om sinna i̬i̬ käänätüse pääle `kuhja üless ajanuʔ Har|| no tulõ ta põld `kuhja `küńdäʔ, ińne oĺl laḱka küńnet; kuh́a otsah kasuss pareb vili, ku `pińdre all Se|| Nii täis söönd, suur kuhi kaela peal, kot́t koonu all Pöi
2. nõu äärtest üleulatuv (keskelt kõrgem) osa vakal ning külmudul keib kuhi pεεl ikka Khk; `möisast äs saa `ilmaskid kuhjaga vakka, `suilisele `anti ikka kuhjaga vakad Kär; jöulu `laupa `tehti kuhjaga leib `valmis Krj; pane üks õun veel kuhjas `piäle Tõs; `katsusin `kuhja `peale `panna, ei seist `ühti, `veeres `alla Juu; pane toobile kuhi piale, nii et kuhjaga saab Trm; vanast üteldi et, `kartuli vakk om kuhjaga, viĺlä vakk om `riibu Nõo; kõnõldi, et sääl om paĺlu i̬i̬n, kas ta kuhjass `pääle lätt (kui mehele läks) San; magasi aidast `pańti `triiki vakk, süǵüse es `võeta `vasta ku `kuhja is olõ Har; kuhjaga (täis) ~ kuhjani väga palju; viimseni Tuleb aeg, saab kõik `sulle `kuhjaga tasutud IisR; tamal on varandust küll `kuhjaga Vai; Taḿm kuhjaga tõrusi `täüde Khn; tulli nõnna paelu `vihma, et pand raavid kohe täis kuh́aga `joosma Vän; panin päris kuhjaga täis kohe Juu; nõu om kuhjage täüs Hls; küüń om `einu kuhjani täüs Krk; tü̬ü̬d om kuhjani Hel; toṕs kuhjaga `kärbläisi täis Nõo; meil om alh `kartuled hulga nigu kohjaga om ala˽kasunuʔ, periss maa om üless `nõstanuʔ Har; mõ̭nikõrd om uba kuh́aga `viŕnjet täüś, nii et saa eiʔ `põimaʔ Räp Vrd kuhjakil(e)

nägema nägema (-mä), da-inf näha () R(ma-inf -maie Lüg) eP(da-inf nähja, `nähja), niha Jäm Ans, nätä M(ma-inf -me) T(ma-inf -me San), nätäʔ V(-ǵ-; -me Krl); nägi|ma Vän Tor Hää, -me San, -mä, -mõ Krl; (ma) näe(n), nää(n) üld, nεε hajusalt S; tud-kesks nästud, -od Kod

1. a. silmadega, nägemisaistingutega tajuma; (nägemise kaudu) teada saama, millegi üle otsustada võima kass nägeb pimedass ka Jõe; nään küll `ilma `prillidetta lugeda Kuu; seda mina olen oma `silmaga nähend, ku uss on kivi pial VNg; tia kas `jõulupühasi saab ka näha või surm koristab `enne; kihutab `metsäst tulemaie `ninda, et tämäl saba sitta `auku ei nää (kiiresti) piltl Lüg; `ovve `kuerad - - kui näkköd `ihmist, sis akkad `aukuma Vai; kellel silma `valgus kεε, miks see‿p nää; nεεb nönda kut läbi oeu Khk; taal `nähti suits `lahti olad, ju ta ikka kodu on Kaa; pääsuksi on sii koa nähja Vll; üks purju laev nähakse tulavad Jaa; Pealt näha `sõuke va tubli mees, aga teud rumalad Pöi; olli `nähtud, et tüdrik undi änna `peose võtn Muh; teda ma‿i kannata `nähja ka mette Käi; meie pole mette nεin, misuke see `olle Phl; kui `ärkas nägemä, nii pani `joosma; siis ma nägin (mõistsin) koa, et pead ei või `päikese kätte `panna Mar; siin põle nähä varesid Kul; ega ta minu nähäs seda `julge teha; nägin näost ää juba, et see `õige mees põle `ühti Mär; ma ole näin koa silmaga `viiskusi, need oo paiu koorest Lih; tä ei nähje `easte mette Var; kõrbad ei kuule, aga silmad nägad küll Mih; Kissi‿ss sedä nägemäs ond, kui paha tehässe Khn; kukkusin lume pääl tuld nähjes Hää; tares oli nii pime, et ei näind `sõrmegi suhu `piśta Saa; kirikulesi `nähti ikka üsna ia jägu olevad Ris; kui ma lugeda nääks, oleks aja viidet olema HMd; ma põle näind, kus ta oli Kei; peält nähikse kaniste kenä olema Juu; ega ta minu nähes ei `julge seda teha JõeK; nüid saan nägema, nään ja luen Amb; siin ei nää nädalal pääval inimest JJn; kus tegijaid, seal nägijaid. `mõtle küll, et ega `keegi nää, aga ikka `keegi nääb Ann; vana inimese silmad, näe änam kedagi ilma prillita Tür; kui nähasse `õhta taevast virvendama, siis `üeldasse, et tuleb tuult VMr; kes seda `enne näind, et kaśs ja kuer ühest süevad Kad; ei sie sua enamb `musta muad näha, ta juba nii `aige VJg; ma õlen arjust meres nähnud Trm; seda one nästod, et rükki piä `õtsa kasvab terä ärä Kod; inimene on nii `uhke, et ei näe nina pähe Pal; ega ta (vähk) ilma nägemata ei ole, silmad on i̬i̬s, kos vuńsid Äks; tubakas kasvab päris silma nähes Ksi; ma ei nähnud seda, kui ärjad `küńtsid Lai; kodune elu nähasse küll kena olema Pil; tõhu `nahka oled ju näind küll SJn; luts ja purik ja säŕg ja ahven, neid ma olen näänd ja neid ma olen söönd Vil; temä püünäb nägemada mińnä, miu näten ei lää Trv; ka tulekahjut näide (nägite); mis sa kuulet, ärä pane `kuulduss, mis sa näet, ärä pane nätüss Krk; `mõistlik näge silmäge, rummal kaess `käege Hel; sääl (peopesas) om paĺlu nätä, kui vanass eläd ja; nigu `leibä näi, suu nakass vett `ju̬u̬skma; tõise saava `kallu, sinu [püügi] riist iki vist ei näe nalj Ran; vanast olliva õle katusse - - siss muud es `näekina; `ütlivä, et kana tulega ei nännä, aga tühi jutt, näeb küll Nõo; ku ma `näessi, siss ma `ti̬i̬ssi Kam; nii pimme, et jala ette es näe Ote; oĺl lõigatu, siss oĺl nakanu nägime San; paĺlukõsõ mi˽tu̬u̬d `liina sääl näḱki Krl; ta näḱk külh, et ma˽säält timä `hainu võt́ti, ta kai tõsõlõ poolõ, is panõ nägeväss; kis ti̬i̬d, kas ma joulusid enämb `näegi Har; `kaśvi `siĺmi näteh; ńago muidõ nätäʔ, `tervüss `hindä teedäʔ Plv; timä siĺmih jäi sõda näǵemälläʔ; timä kah ei näḱev inäp lukõ˽siĺmist Vas; nätä, õt sust olõ õi `asja Se; Aabramit ~ Iisakut näinud (purjus olemisest) ta täna iisakid näind Mar; sa oled täna `aabrami näinud Lai; ni̬i̬ om `aabramit nännu puha Krk; mehe on `täämbä jälle `aabramit nännu, ei mina joodikit inimesi ei salli Nõo; käärid ~ nuga ei näe (nüri olemisest) sie nuga ei näe midagi. mene viel `suoja sitta `lõikama, aga muud midagi ei näe Lüg; nuga nüri, ei see näe kedagi Mär; ei need keärid nää sugugi Juu; ni̬i̬d kiärid ei näe kedägi, nõnna nüriss lähnud Kod b. (tegelike nägemisaistinguteta) ma `nuoremald nägin `ühte lugu unes, aga nüüd enamb ei näe Lüg; tεε‿p mis koer unes nääb, nönda nuutsub Khk; ma nägi täna `alba und Muh; ta nεεb `vaimusid Käi; Ma nägi nägemist, et üks `iilav `valgete riietega `ingli kuju `lehvis `aknast `mööda Rei; kas sa nägid unes seda Var; kui sa `surnud unes nääd, sis on `teisi `ilmu Juu; kõik näeväd und, eläjäd ja inimene Kod; ku ma vahel unel näe, ega ma vana ei ole suguki, iks nu̬u̬r Nõo; ku˽siss sõda tuĺl, siss mi˽papa näḱk unõn Har; siss oĺl kah uńni nätt, et üt́s suuŕ pahanduss um tulõmah; ma näi unõhn, et kaśsi perse˽`paĺli ja sa˽kańni˽`suuga vett pääle Rõu; inemine näḱk und, et vett jõi, a˽`siugu jõi, ju̬u̬ õs vett Vas c. märkama, tähele panema ühe `kõrraga nääd, et ei õlegi tähele pand; kas õled minu tõist sippuka nähänd Jõh; teise `silmas nääb `pinda, oma `silmas `palki üht Vll; ku `juhtud nägima, et Selma `mööda lähab, kutsu `sisse Vän; eks inime näeb ikke teise `siĺmas `enne pinnu ää, kui oma `siĺmas `paĺki Tür; eläjä ain kesväst `väĺlä - - peĺlässin, et kodust nätäss Ran; ku sa tõenekõrd johut vi̬i̬l seräst ilusat rõevast nägemä, siss võta miu jaoss kah Nõo; ku ma näi, et inemine oĺl armõdu, ma iks ańni, mis mul `küündü Plv; tõõsõ `halvusõʔ näet iks kõ̭gõ, uḿmi viku `näeki eiʔ Vas d. külastama `milla siis tuled `jälle mind nägemaie Lüg; tüttär käis minu nägemas Jõh; Ehk võttab `selle pikka tie ette ja läheb kälimest nägema IisR
2. kogema, tunda saama kolm`kümmend `aestat olen mere pääl neh `liepund, eks ma ole siis saand `mitmesugused `päiväd nähä Kuu; mina olen meres mittu valu nähend VNg; mõni tüö saab `valmist nii, et ei õlegi `vaiva nähnd Lüg; `linnas sain `nälga näha kole pali Jõh; `vaeva nägemata äi saa sa siit nuki pεεlt midad Khk; küll sa näed kala nälja (tunned kalast puudust) Kaa; Juused on ripakil kaela vahel, kammi nee pole änam teab millal näind Pöi; kes ädas on, see saab nägu`pεεvi `nähja Käi; eks selle luige jahiga ikka keige `rohkem sai [vaeva] näha Noa; kis teab, kas seda `aega änam nähä saab Mär; küll sai `valku (viletsust) nähä Var; ega ma üksi, seda vatti nägavad kõik emad, kel pojad on Tõs; Ää nähk tühjä aśja kallal muedu `vaeva Khn; ei ole `seokest valu näin, mis ta nüid näin Aud; eks see ike `näĺgä viimäks nää Juu; ega tema ei ole ka `kerged elu näind JJn; näävad natuke `päikest, siis nad on kõik ära `pliekind VMr; oh `päävi, mes‿o suanud nähä; küll näie `uassite siden on tü̬ü̬d testod ja muret nästod; tämä ei sua `valged `päevä nähä, alate ühed ädäd ja riśsid Kod; peris `näĺgä põle näind KJn; Kadu näeb si̬i̬ [vanamees] küll oma `tempega Trv; sina ei ole vi̬i̬l kedägi muret nännu Krk; kas sa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää - - temä man näet `vaeva ilma`aigu Hel; mia ole ollu igävene ori, ei ole üttegi ääd `päivä nännu Ran; ega miä ei ole `keŕget `põlve nännu Puh; kõiksugutse valu ja päevä näi tä; kes kõ̭ik pühä piäb, si̬i̬ kõ̭ik näĺlä näeb Nõo; olõ ma küll näguli `päivi nännü Võn; ei tunne `nüidse aja rahvass toda `vaiva, mis mina `näie Ote; küll sa saat ummi `lat́si peräst `rõ̭õ̭mu nägemä, ku na suurõss kasusõ Har; kaŕa pääl sa näet hätä ja `haiguisi Rõu; viletsüse pääväkeseʔ näḱk timä kah Vas; sõta no küll inämb ei tahaʔ, märäst hätä sai nättüs sõ̭a `aigu Räp; śoo põld olõ õi joht sitta `näńnüʔ Se
3. (etteheitvalt:) taipama, oskama Ise ei näe oma `lapsi `kasvatata, mis minul `nendega `asja; Sie‿nd `kellegi kuer, pueb aga `ahju `alle `suoja, `aukuda ei näe IisR; sa‿b näe vagusi `olla mitte Muh; mis sa kaaberdad `ringi, kui sa tööd ei näe teha Mär; Küla `mü̬ü̬da `aega laperdada küll, aga kodus ei näe `korda teha Hää; nüid sue süek, ei nää `süia (koerale) JJn; Süda üösse kodjatakse, ei näe magama `eita Kad; neh, tõiss obess ei näe ärä ruunata Kod; oma tü̬ü̬d ei näe tetä, aga muudku `sõklap `tõisi Puh; joba `jälle lähät tõśtega `kuitama, kas sa kotun ei näe olla Nõo
4. tajuma, tunnetama; ette nägema kaeakad nägeväd tuult ja `tormi Mar; pääsukesed sidistavad, need näävad `vihma vist Mär; kui `täisi on, siis täid näävad õnnetust Juu; kanad nakitsesid, nägid `tuisku VJg; `kärpsed valusass ammussavad, näeväd vihimä; kusilased tulevad `väĺjä, ku `näeväd `kuŕja `ilma Kod; lapsed jooksevad ja kilatsevad - - kas `vihma näevad või Plt; ü̬ü̬kuĺl nännä ka `surma, ku ta kodu lähikesi tuleb `ikma Ran; si̬i̬ näeb viśt küll iä `otsa (elu lõppu), kõ̭iḱ ta ärä `pillap ja `raiskap; kõ̭iḱ jalaluu ja käeluu valutava, vaśt `albu `ilmu näevä; peni istup ange otsan ja uĺub, ei tiiä, kas näeb pahandust vai Nõo; kihulasõʔ `väega `suŕmvaʔ, nägevä `vihma Plv
5. (tulevikus) teada saama, milleski selgust saama ju me nääme, kudas see elu nüid minema akkab Khk; saab näha, mis nendega keik tehakse Kaa; ju nääb kuuleb, kas näh veel see `aigus `kargab sedasi küĺje `sisse Vll; seda `parka see `oasta on, jo nääb, kudas selle muha soab Jaa; Saab nähja, kas akkab sadama `jälle Pöi; `Varssi nähäkse, mis sest `vällä tulõb Khn; soab näha, kas lehm tuleb koa karjasmalt ää Juu; eks näe, kaua sie sõbrustus kestab VJg; saab nähä, mis ta selle `pääle kostab Vil; ma sul tübinege anna, siss sa näet Krk; ma ärä koolda ei taha vi̬i̬l, tahass nätä, mis sest elust saab Puh; uiss käägsät, nätä saap, kes säält tulep Nõo; no näge, mis tege neĺlä latsõga Har
6. heaks arvama tee nagu sa isi nääd, ega `maagi tea ütelda Mär; talita nõnda, ku isi näed Hää; tiä niisamadõ eläss nigu nägi San
7. (määr- või hüüdsõnalaadselt:) tähelepanu juhtides, seletades, nentides või kinnitades; imestust, halvakspanu vms väljendades siga käis nää siin `meie sama aja taga `tuhnimas Jõe; nää `süüess mend sie meri`ärjä kont `sinne `kurku ja nää - - nii `onnetumald, et nää enämb `kurgust `väljä‿i ole saand Kuu; on `kiele pääl ja nää mitte ei tule `miele Hlj; siis ei old mitte prago `olla ja, aga `päiväl nääd `liutas sene prau `sisse [jäässe] Vai; nää nüid, mis vana `viimaks tegi Khk; Nahaloud küljeli ja näe mo küüp `nurkas maas Rei; olavad näe paĺlu raha `teenind Rid; meie rahvas läks täna põllale odre `lõikama, nää tahab teina vägise `põldu pudiseda Mar; nää sel pisiksel pardil - - koa nihuke nälv kõhu all Juu; `kapsuni varrukas nää läks kärinal kat́ti Tür; nää lehm jäi `ammuma mu järel Pee; nääd nüüd, mis inimestele vahest pähä tuleb VMr; nää kui paĺlu ma jämedast olen lähnud Äks; näed sa, mis sääl tetäss Krk; näet nigu sa laset otseti, siss lääp mi̬i̬l pääst ärä Nõo; vihma pääle om näet kastõ suuŕ San; esä oĺl näet ni‿kõhn, et es jovva˽maia `ostaʔ Urv; näet noʔ, kas ma is `ütlä ääsäʔ, et ajage kari `täämbä varatsõpa `mõtsa Har; Magasilõ sai `villä näet nigu˽hoiulõ ka˽tuvvaʔ, nüüd näet `häötedi magasiʔ ärʔ Rõu; kõ̭iḱ tsirgu˽näet `laulvaʔ, kui sis kiä laul, a varõsõl `vaesõl näet olõ õi määnestke muud `laulo ko kõgõ uma vaaʔ Se
8. ette nägema 1. (ette) aimama, oletama Vanaste `olla old `targad, kes `mõistand kõik ette näha IisR; kis seda söda siis ede nägi Khk; mes `moodi ma selle ette nägi, et mool kana nüid `paergo ää suri Mar; näeb muret ette Kod; südä valut́ sehen, näi ku ette ärä, et üits õnnetus tulep Krk; miä `näie joba toda ette, et tu̬u̬ asi nii ei lähä Nõo; ega me `kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; mu˽süä näḱk ette välläʔ, et taast õnnõtusõst ma `mü̬ü̬dä ei pääseʔ Har 2. ettepoole nägema sa˽piät õks ette nägemä kah, kohe sa astut, noʔ olõt kaalani hämm Har 3. sätestama Pailu, mis `määrus ede näeb, kes see `määruse `järge teeb Pöi; pealt nägema pealtnägijaks, tunnistajaks olema nägin kõhe ise päält oma kahe `silmaga, ku täma varastas Lüg; `vargal ikka pεεlt nägijad ka Khk; eks ta nägi jo pealt, kui ma tegin, nüid teeb isi järäle Mär; nägin `kaugemalt piält, ku õśs selle obese Kod; välja nägema teat väljanägemisega olema `Välja nägemine on selle majal `tõesti kena Pöi; peaks sa isi nägema koa, misuke sa `väĺla nääd Mär; sie asi näeb ilus `väĺlä Ris; nüid nääb jo inimese `muodi `väĺla VMr; ta‿i näe kedägist `vällä Krk; ta näeb suur `väĺlä, aga kaaluld ta `rasse ei ole; tol `olli ka kasvatedu siri abe, nüid näeb ta nii naĺlak `väĺlä Nõo; inemõni näge pääle `aiguse alv `vällä Krl; ära nägema 1. (ammendavalt) nägema; näha saama; ka kogema et ma vana inimene pεε ka köik εε nägema Khk; looma alvatuse ma näi ära Kär; ta nägi kõrvast ää, mis ma tegin Mär; ma ole need naĺjad ikke kõik ää näin Aud; seda peaks oma silmaga ää nägema HJn; minä õlen kua kõik ilman ärä nähnud Kod; ta `oĺli naese ärä näind (vahekorras olnud) `enne kui laalatadi KJn; temä nägiśs ärä, et ma vellel nisu `andsi Krk; ärä näi mina puu vigla Ran; miä näe ärä, et sa olet üits `tõtlane inimene Nõo 2. mõistma, taipama ta nägi ää, et ega sii ikke midagi teha ei ole Mär

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur