[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–30. vihik (a–osatama)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1 artikkel

kare1 kare Ote Rõn g -da R(g -ja Kuu, `karre Vai), Mar Mär /karõ g -da Khn/ K I TLä(-õ Ran), g kare Trv; n, g karre Hls Krk; n, g karrõ Kam Vas Se; komp karõhõp Har
1. a krobeline, ant < sile, pehme kare `riie Kuu; `Maarja`kaski on neh vähemb ku `toisi `kaski, on karejama `kuorega ja lehed o ka karejammad Kuu; nii kare on, et ei `palja `jalgo voi `käia; `karre lumi otta `saapad `karvendama Vai; `sirge villaga oo karedama villaga `lammad Tõs; lumi sula `järgi küĺmetab karedase Tor; karmi villast rõõvas on liiga kare Hää; nahk karedaks lüön Ris; alb nahk lähab villerdama, kui kõbas karedas lumes käid Nis; paneme `liiva `ulka, siis sau lähäb `easte karedaks Juu; abe on kare JMd; karedate juustega on kuri Rak; riiegi one kare kui pesotamata Kod; liiv tiib savi karedas KJn; kitsi `soŕti `lamba, kõva ja kare vill Trv; kellel karre juuss, sel om pää `pehme ja `tarkust paĺlu sehen sel pääl Krk; mõnel `lambal olliva karõdad villad kui kitse karvad `püsti Ran; arukõjo om karedite lehtega Nõo || loomadel on mao sees kare, pala `veega `võetse kare maha Var
2. fig karm, tõre, järsk, kuri tää üks sańt inimene, va kare inimene Mar; ta on väga kare inimene Mär; küll on kareda südamega inime Juu; kare ja vali tõese vassa Kod; Ta on kare kui oriohakas Pil; sel om kare siĺm Hls; Si̬i̬ om karre inimene Krk; `ta‿lli kareda iseloomuga, aga ega ta mulle alb es ole Nõo; sa olõt karrõ `süämega Se
3. kärisev, räme, kähe (häälest) räägib karedaste, kareda äälega Tor; mul nisoke va jäme kare ääl Ris; kare ja räme eäl teesel Juu; laalab kareda jaalega JMd; kareda äälega kes krõmedast räägib VJg; `Meokas elab kuuse`metses ja karjub kareda äälega tsuu-tsuu, tsuu suu SJn
4. äge, kärea. kõva, (liiga) tugev, karm küll on täna kare `külmä Vai; Tänane tuul on `söuke suur kare Pöi; täna oo kare külm Muh; peab kare küĺm olema, kui meri ää küĺmetab Aud; ku märdipääväl puud lehen, sis tuleb külm ja kare taĺv Kod; n‿om tuuĺ karõhõp ku oĺl Har; `ü̬ü̬se oĺl karõ külm Plv || (liig)soolane mõni keedäb leeme ja pudrod ja paneb väga paĺlu `soola sesse siis `öötasse: küll oo kare leem, nii kareda leeme keetnd Mar; suìp om karõ soolanõ saanu Plv b. agar, kärmeHls Krk emä olli karre tü̬ü̬ inimene, karre tü̬ü̬t tegeme; karre kotuste pääl (jões), kus vesi karrest ju̬u̬śk Hls; si̬i̬ om karre tü̬ü̬ inimene, temä ei väävelte tü̬ü̬ man; ää jooja vasik, karre `ju̬u̬ma, ei mekude sääl man Krk
5. karge, värske; tahePöi Saa M spor T, Urv süä läit́s nõnda karres, süäme `jäŕgi sü̬ü̬ḱ olli; võt́t karret `külmä alliku vett Hls; ku sa `küĺmä vett `vastu saat, siss lü̬ü̬ süä karrepess, ku süä närb olli Krk; sü̬ü̬ `valget `klaari, tu̬u̬ ti̬i̬b südäme karedass Nõo
Vrd kahre, karge, karm(e), karune, kore, käre

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur