[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kants4 kants g kantsu Jäm Rid Pal M(g kandsu Krk) TMr, kantsa LNg Mar Kod Trv Krk/g kandsa/, kansa Mar Kod Trv; kans g kansu Hel Nõo; kands g kandsu Hel T V(g -o Plv Räp); kańtð, kańts g kańdžiʔ, kandsi Lei; `kantso, -u Vai
1. tüügas, konts, roots kui `kapsa pea ää lõigati, siis jähi kants maha LNg; lehe kants Mar; puu kants (puukild kännu või palgi küljes) Krk; kui aena ärä niidäd, jääb kands `perrä Ran; ku̬u̬se ladu om ärä `murdenu, paĺlass kands om jäänu; ärä anna muśu, sul om valluss suu, abena kandsu `suskava Nõo; kari sõi kuku päält ära (linal), ka siss `kandsest ka seement saab Ote; `villu mõsuvesi kallatass `kapsta kandsu `pääle Rõn; obõsõkõsõ ilma söömäte, ei˽söögi `rü̬ü̬mi iin, `paĺla kandsu pääl San; vana kulunu luvva kands Urv; niidäʔ ligi maad, äräʔ pikki `kandsõ `jätku Krl; lehmä˽söövä˽riśtikhaina kandsu pääl Har; mõ̭ni tege riśtikhaina `kandsu rüä, mõ̭ni kesä pääle Plv; rabati noid rüä `vihka. a kandsust `võ̭õ̭ti nii`muudu kińni˽siss, tu̬u̬ga `lü̬ü̬di `pińki `vasta Vas; ahjo luud tetti sanna vihast, käänetäss viha kands luvva varrõ `pääle köödetäss kinni Räp; `hamba kandsuʔ halutasõʔ; `tõmba taa viho kands liḱibähe, ma lüü munõ voori koodigaʔ Se || kuu viimane veerand ma näi kuu `kandsu, perä otsakõnõ, vana `kuukõnõ joʔ Se Vrd kantsakas1
2. millegi tagumine või alumine osa a. vikatikand vikat́ kantsast katik minnu Trv; vikadi kants sepäl käänets kõveress, et löe `sissi saa panna Krk; vikati kants tuleb `niitmise `aigu ästi `vastu maad oida Hel; tuust pandass kandsu `külge, kate nööriksega sinna `kinni Ran; vikat kandsust li̬i̬gup, säe temä kõvembide `otsa Nõo; lu̬u̬k `pańti vikati kandsu manu, siss sai kaar `puhtass Kam; `kirvõ kands Urv; vikat lät́s kandsust `kat́ski Har; vikadi kands `vällä `murdunu Lei b. püstkrae alaäär kaaltagutsele `aeti kaits `vitsa siiä `alla `kandsu Ran c. masti, purje jne alumine ots edimene purju kands olli `sõitmise jaoss, tõine kaletamise jaoss; kandsu nü̬ü̬r lääp alt üless kandsu kõõra pääle, säält lääp `päälmätse ravina kandsu `küĺgi Ran Vrd kand1
3. leivakannikas sain kantsu `leiba Pal; latse `tahtseve iks `kandsu Hel; leevä otsast om kands ärä lõegatu Kam; [leiva] mõlembin otsen om kands Ote; anna˽mullõ üit́s kands `leibä, seeni ku ma küdsä San; sehh leevä kands, süüʔ sa taad, saat külä `otsa mehele Plv; leevä kandsuots oĺl kõrrõ Vas; ańd mullõ ku leevä kandso nud́okõsõ Räp; süü leevä kands ar siss saat külä`otsa mehele ja kasusõ suurõ nisaʔ Se; `lõika üt́ð kańts karaskit Lei Vrd kantsik2, kantsukene, känts
4. jahvatamisel, rehepeksul üle jäävad tera otsad ku `tangu tehässe, siäl jäeb `kantsu, tehässe vi̬i̬l õdrajahu `kantses Kod; `suurme kantsest tetti raasike kesvä jahu Krk; kui `suurmit tetti, siss mes ülejäänu kandsu, nu̬u̬ `lasti `katski pudru jaoss Ran; `suurmakandsu jahust saab ää karask Nõo; ku `su̬u̬rmit tet́ti, siss noist kantsudest tet́ti üle sõgla kesvä jahu Kam; `suurma `kandsast tetäss pudro jauhaʔ Plv; kandsuvili, kõhn vili Se
Vrd konts