[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Leitud 1082 artiklit, väljastan 100.

aablane `aabla|ne RId LNg Kse Var Amb Kad VJg Sim IisK(-ai|ne), `oa- Muh Var Amb Sim Trm, `ua- Rap JMd Trm, g -se vaablane ku üheksä `aablast `torka, siis inime enämb ei `kannada Vai; `aablane on `kange `nõelama Kse; `aablased, suure `koltse `persega Var; `aablased, erilase `taulised ja `nõelavad irmus valusasti Amb; mina olen küll `uablast näind - - üstkui mesilane JMd; `aablaine on suuremb ku mesilaine ja erilaine IisK; kui maduuśs või `oablane `naelab, siis see kõht paesetab üless Trm Vrd aavlane

haak aak eP(h- Phl; [v]ua-, [v]oa-, vaa-) TLä Kam, aaḱ M Võn Ote Rõn San V(h-), aek Muh Tõs, g aagi; aak g `aagi R(h- Kuu; n `aaki VNg Vai)

1. väike konks, hrl kinnise vms osana; selline konks koos aasaga a. (uksel, aknal jne) panen `ukse `haaki Kuu; veräv on `aagist `lahti, siis `luomad `lähväd `väljäle Lüg; karjamal `seoksed väravad, kos pole `aaki mette Khk; Tuulingu `külges keti `otsas [oli] oak, tiiva sihes oli oas, `kange tuulega päŕs üksi äi pidand, siis pani `oaki Pöi; veta uks `aakist `lahti Emm; `akna aagil koa aas Vig; aak on jämedast rauast `taotud Nis; oak läks kat́ti, oagi nokk tuli ää Juu; `kaśtidel õlid koa ennevanast vuagid, käisid vuagiga `kińni Kad; pane aken `uaki, ärä jäta uagiss `lasti Kod; aak pannasse ubaduse `sisse KJn; kergita uśs aagist `valla Puh; `värjäʔ haagiga kinniʔ Har; panõ kraḿp haagilõʔ Rõu b. (riietusesemetel, jalatsitel) `riide `haagid `panna `kinni Kuu; kamassi `aagid, `vaskised Lüg; `püksi `aagid - - `tõisep̀uol on aak, `tõisep̀uol on `vastuss Jõh; `kuubedel olid pisised mustad aagid; sest`saati, kut saabas `lahti käib, on aagid Jäm; `enni olid naistel `aakidega `saapad koa, `aakidega olid paĺlo paremad `kinni `panna kui `pussidega Mar; [naiste jakil] aagid olid ees, teispool `jälle aasad Mih; maśsil (kamassil) olid kummid, nüid on vaagid Nis; `kampsunite ies olid suured riad `oaka Hag; kuuel on oagid ja vastuksed JMd; `uaka one küll, aga vassuśsid ei õle Kod; i̬i̬st oli ta (pikk-kuub) kate aagiga `kinni Trv; kui mina `kasvi, siss ei ole üttegi `aaki es `amme `nöpsi Nõo; suurembil `rõivil ommaʔ nüüd ka kaala all aagiʔ Kan; mõlõmba˽piat olõma, nii immän haakkui ka essnn haaḱ Har c. muu konks; kida, kisk Minuti viis vai `kümme, `lüömäiel (enne löömist) lasid [seinakellad] kovast `haaki `vasta `polti Kuu; `aadri `rauval on ka `piskene aak sääl `vetro `külles; [kanga] `templi `aagid Lüg; varna `sesse `tehti aagid, viis-kuusteissend `aaki, siiss ega lusik käis ühe aagi sees Käi; kaalkoogud on teina haak teise `otsas Phl; [meremees] lü̬ü̬b aagi [ankru] ket́i lüdist läbi, siis on `kergem vidada Hää; koĺgil piab uak olema, muidu ei sua obust ette `panna Hag; õngõ aaḱ Võn
2. hammas, sakk a. (vokilühil) vokkil on `lühvi `külles `traatised `aagid Lüg; lühü `ravva `küljes on lühü `aagid - - niit `juokseb lühü `aagi ehk `amba päält Jõh; oagi pealt lähäb lõng `värtne `peale Juu; aagi om voki siiva küllen, `väikese kõvõra traadikese Kam; pooli `pääle aagi `viisi lätt lang Urv b. (hobuseraual) raud sai `kapja järel ära `paśsitud, `aagid said `alle `lüödud Hlj; taliraud, nendel o vällap̀ol `ääres aagid Mar; obusele pannase talve iarauad `alla, tehäse raua `otsa ja ette vahedad aagid Tõs; obose raual kaks `oaki taga päka all Juu; aagid olid igal raual. kui teine aak `löödi teravast, siis oli talveraud Lai; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala; `talve pannass teräve aagi Krk; aagi om nüriss lännuva, ärä kulunuva, sepp lü̬ü̬b obese ravva alt ärä, siss lü̬ü̬b aagi teräväss. üits aak om i̬i̬n suur, ja kaits `aaki om taka Nõo; suvõravva oĺli ilma haagilda Har
3. konksuga tööriist a. vitsahammas aak, kenega puu vits pütti `pääle `panna VNg; varutamise `aagid Jõh; vitsutamise vuak Kod b. pootshaak silla jakk (jätk) `olli keśkpaegan sillal - - `lasti palgipaŕv läbi, jakk tõogati kõrvale - - `aakega juhiti `õkva Ran c. sõnnikukonks aagi ommava kolme arulise ja kate arulise, aaḱ ehk sitakonks Ote d. vahend rattarehvi pealetõmbamiseks akkad `rehvi `pääle `tõmmama, siis on aak, obose `ravva `muodi Lüg e. palkide kinnitusklamber `palgi tahumise aak, kui `palki tahutasse, et palk `sõisab `paigal Jõh; Tahumisel lüiakse paĺk oagiga `kinni Pöi f. tempel aaḱ, mis `rõiva sirun hoit Kan
4. sälk, täke `lõikata üht `riiet `sirgest, ei `lõika - - `aakisi `sisse Lüg; Niidu `aegu lõigati `lambale oak `kõrva, siis `tundis sügise oma ää Pöi; kivi läks vigadisse ja aak tuli tera `sesse Käi; Sarikatele ja ülemistele `palkidele raiudi aagid `sisse Rei
5. mõrra osa, külgmõrd mõrral oo karjaaead, aagid ja vesiaead; aagid nagu uksed, kaks keppi, teene teenep̀ool `ääres Tõs; aak oiab mõrra `kinni Hää
6. piltl a. (äkilisest suunamuutmisest) `ussid olid nii `kanged old - - et `vaata tie `aakisid, ei `joua `ussi iest ärä Kuu; jänis `viskab `aaki, püiäb `kueri `eksitä `jälgide päält Lüg; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; mõni vana lu̬u̬m ti̬i̬b `aake, `viskab `kõrva Hls b. (hambakuju muutumisest) obune `peale viie `aasta akkab `aaki `lõikama, `amba üks nurk kulub ära ja teine jääb pikaks Hag; uńdil `ambad uagin, siis ei sua osa (liha) `kuśkilt võtta Kod c. lätt tõõsõga `haake (tülli) Räp

*aanike g aanikse = aani|hein ku `kange köhä ja kurgust `kinni olet, siss ti̬i̬ aanikse ti̬i̬d Krk

aega1 `aega Sa Mih Hää Kad Vil, `ai- Kuu Lüg Jõh Vai Kam Rõu Vas Se; -`aega VNg Juu Amb ajal, aegu minugi `pulma `aiga õli `niisuke mies, kedä `õitsiti Lüg; sönnigu vädamise `aega `tehti ölut; mis sa öö `aega `konnad Ans; kis `ristimise `aega vaderiks on, see on riste ema Khk; see oli isa ema `aega Kaa; sis nad tulid `õhta ämariku `aega Jaa; limbi suppi keedeti pulma `aega Pöi; laaritsapää `aega oli `kange toŕm Kad; minu `aiga olliva raud vigla Kam; täl es olõ˽tu̬u̬d `aiga hobõst es midägi Rõu; tu̬u̬l`aiga, ku ma lat́s oĺli; vanal`aiga oĺl sussõ paĺlo; ma˽ka‿i˽tiiäʔ, kual`aiga ma saa mennäʔ Vas; varahitsi kartohkit või jo `piitrepääväl`aiga süvväʔ; rehelisõʔ tuliʔ jo poolõü̬ü̬l`aiga üless; pühil `aiga Se; seda aega 1. sel ajal, siis kodu old sidä `aiga `kennegi laps `ouess Kuu; ma tulen tagasi sedä `aiga Lüg; Eile me olime seda `aega juba kodu Pöi; kas ma olen seda `aega jo surd VMr 2. selleks ajaks ju seda `aega jövad `valmis Khk 3. seni, selle aja jooksul veri mage ei seeśa, `su̬u̬la `ulka, seda `aega seeśab küll [kuni vorsti tehakse] Pal Vrd aegu1

aelema1 `ael|ema hajusalt R(-mma) eP, Trv T, -eme M(-m), -õm(m)a Khn Võn V, -õmõ San Krl Har; `aelama Jäm Khk Kaa Pha Vll Pöi Emm Rei Hää Saa Vil Trv Kam Ote Rõn hajusalt V(-mma); da-inf aeleta Muh Juu Amb, aelata Khk Saa

1. a. aeg-ajalt liigutades pikutama, vedelema tule sest tööst midägi `väljä, `aelen sama `viisi Kuu; tämä `aeleks üht`puhku asemel VNg; `aeleb `põõsa all, ei taha kedägi tehä Lüg; `Lõunani `aelavad asemel, siis öhekorra `tõustakse Pöi; kellel‿o `aega seda `moodi aeleta Muh; Mis sa asemel `aeled Kos; aeletakse ühest `vuodist `teisi Amb; `aelesivad ahju peal ja parsil Pee; mis sa `aeled, tõuse üless ometigi Sim; mis sa `aeled, et `tööle ei lähe Plt b. (liikumisvajadusest, vallatusest jne) vähkrema, püherdama `ülged `aelevad jääl Jõe; Ära `aele `põrmandul `tolmu sies Kuu; obu `aelab muru pεεl Khk; Neid (palderjanijuuri) nad (kassid) närivad, ise `aelevad moas ja `näuvad Pöi; koerad või kes seal aelen oo, `aelemise ase oo vilja sihes Muh; Ära `aele, `riided saavad mustaks Rei; obune jusku va kääl `aelab Hää; Õled `toodi tuppa - - sial pial sai mürada ja `aeleta Kei; koerad on vist siin `aelend Juu; sie laps - - aina `aeleb põrandal muas Kad; mis sa iki `aelet, kurda vahel vaguviisi kah, `aeless paĺt Krk; Kui kirbu aelasõ, sis tulõ suur tuul Se; hopõn `aõlõss, `köüdet kińniʔ, timä ni a ni `aõlõss kabla pääl, nakass `aõlõma Lut c. (unetusest, valust jne) vähkrema, visklema Uni läheb öösse pεεlt ää, muud kut aela sääl aseme pεεl Kaa; [loomal] Nii `kange valu, ta `aelab kohe sõnniku pääl moas Pöi; `aige `aeleb `voodis, ei saa magada Mär; `aeleb valuga, `keerab `ühte `puhku Juu; ma ei saand `üösse magada, `aelesin ja kierutasin Amb; `aelen asemel, ei tule und ega kedagi VJg
2. a. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma `aeleb `ümber minu Vai; mis sa `aelad, ep möista vagusi `istuda Khk; Seesänd ühekorra vagavast, ää `aelõg `puatis Khn; lehmad `aelavad kopelt `mööda, ei söö Saa; kanad alate `aelevad, savitsavad, jalad käeväd all Kod; `aeleb ja niheleb toolil, ei istu paegal Plt; ütte`puhku `aelede - - ussest `sisse ja `vällä Krk; täl om ilma mulda˽ka `aelõmist `väega˽paĺlo Vas; elläi `aelõss - - ei püsüʔ paaǵah Räp; hopõn - - `aelõss kabla pääl Lut b. taga ajama; otsima `lamba `aelõsõ mõtsast tattõ Urv; naanõ oĺl `puuga nakanu miist `nurmõ piten `aelõmma; mi `aeli varast takan; pini `aelõss `lambõid; surm käü sääl ka `aeldõn piltl Har; Süǵüselt `naksi `mõtsa pite `si̬i̬ni `aelamma Rõu; mis sa `aelat mu˽kannu Vas; papiʔ oĺli ka vanast `ahnõʔ - - naʔ käve kõ̭õ̭ nii `aeldõh Se; miš šińä `aelõdõ mińü `perra Lei c. akeldama, rabelema tämä `aeleb `irmsass selle `tü̬ü̬gä Kod; taĺlidi t́siku ni `leh́miga `aeli Se
3. a. (ringi, ümber) hulkuma, luusima, kolama mis sa `aelad muidu `nurki `kautu Khk; öö `otsa aelatakse külas Pöi; `aeleb `pääle öhest kohast `teise Emm; jahi kütid `aelevad `metsa kauda; `Aelab ku urdakoer `ümmer Hää; mede kaśs `aelas mitu `päeva küla pääl Saa; ta küllät `ilma `müüdä ümmer `aelnu Trv; mea käüsi ka `aelemen vällän, `aeli puha läbi selle külä Krk; `ü̬ü̬se `aeleb külä `mü̬ü̬dä `ümbre, siss `päivä om siĺmä `kinni Nõo; poesi `aelava keväde `ümbre nigu esätse kassi Kam; jäneseʔ `aelive välläl Krl; är˽`lasku˽`poiskõsõl minnäʔ `aelamma jõ̭õ̭ `vi̬i̬rde Rõu; `ilma pit́ti `opnuʔ `aelõma, tiä ei ti̬i̬ kotoh tü̬ü̬d Plv; ta um noʔ `aelõmise pääl Vas; latsõʔ `aelõsõʔ huuĺtsit pit́e; `aelõija leh́m, püüsü üi `kohki Se b. halv ringi tõmbama, amelema Nii kaua `aelas `pääle teise `kaelas, kut tegid lapse valmis Pöi; `õige tüdrik ei `aele `ringi Hää; sie tüdruk `aeleb aga poistega VJg; taa `aelass `poissõga `ümbreʔ, taa mõ̭ni `tütrik Kan; Vana meherõibõ esiʔ, a muidugu `aelass Urv; noorõʔ `rahvaʔ kääväʔ `ümbre `aeldõn poissõga Rõu
4. indlema; paarituma mõni lehm `aeleb mitu `kõrda, egä kuu Hls; ei saa joosnuss, `aeless pääl pullige Krk; lehm om `varra ärä `aelnu, saa `varsti `nüśmä Võn; peni `aeleb, pidä `pulme Ote; Sõ̭ss tuĺl kit́sil tu̬u̬ `aelamise aig ja˽sikk nakaśs sõ̭ss `haisamma Rõu; lammass `aelõss `oinidõga; lehm om härägaʔ arʔ `aelnuʔ; tsiga `aelõss pahral Se
Vrd aerlema, ahelema, ailema

aevastama aevastama Jäm Kaa Muh Hi(h- Phl) L K Iis Trm Kod/-ss-/ M(-eme) T, `ae- Jõe Kuu; aivast|ama hajusalt Sa, Rõn Kan Se, -õm(m)õ San Krl; `aivastam(m)a RId; haivastamma Urv Rõu, aav́a- Räp õhku ninast (ja suust) välja purskama `aina pani `nuusku ninasse, kus siis tuli `aevastamist Jõe; `muudku `tomma `aivastada VNg; küll sie on `kange `karsi·tsa, `lähtö `nennä, `panno `aivastamma Vai; mool tuleb vahest aevastamine nenda `ühte`järge, et mitte‿p saa pidama Jäm; nii kövast aivastas Ans; Kui korra vilu tuul öle käib, siis aivastab ja tatistab mis kole Pöi; kui aevastatse, siis peab `ütlema: `aita `jeesus ise Muh; kui `kange noho ja köhä, aevasta `ühte `puhko Mar; aevasta ja köhi naa et Kir; aevastas ja `turtsus `vaĺlu Tor; kui omiku aevastab, siss tervis tuleb, kui `õhta aevastab, siss tuleb `aigus Kei; kaśs aevastab ja kuer kua JMd; nina jookseb vett ja aab aevastama VMr; tõsi on, mis sa `rääkisid, ma aevastasin nalj Trm; obene turaldab, inimene aevassab jälle Kod; aevaste ja turdsu nõnda et - - ku sa akkad `lõhkme, siss mitu kümmend `kõrda Hls; aevastab nii kõvaste, et ärä eidutab Nõo; Kae˽kui haivastamma pańd, tolmu kibõna˽lät́si˽`nõ̭nna Urv; latsõʔ kõiḱ aivastõsõ, ommaʔ `külmä saanuʔ Krl; Tark - - üteĺ, et ega sina inne ärʔ ei koolõʔ, ku kolm kõrd aav́astad Räp; üts lat́s oĺl hällüh `maanuʔ ja aivastanuʔ - - sańt oĺl `vasta `võtnu aivastamise, tu̬u̬st `saige aivastamise `vasta`võtmine, kui inemine aivastass, [siis juuresolija ütleb:] aamõń armaśs jummaĺ Se Vrd äivastama

aevastus aevastus Jäm Muh Rei Mär Kse Tor Juu Kos JMd Koe VJg Iis Trm Ksi Plt Hls, aevastos Emm Mar, aivastus Khk Pöi, `aivastus VNg Lüg Jõh, g -e; aevastu|ss g -se Puh Nõo, -sõ Krl; `aevastu|s g -kse Kuu; aivastu|ss San, haivastu|śs Rõu, g -sõ; aav́astuss Räp aevastus `aivastus tuleb `pääle Jõh; Aivastus tahab `tulla Pöi; mul kipub nii `kange aevastus `peale Muh; aevastuse ajal `pööra pea ikka kõrvale Mär; aevastust ei saa tagasi oeda Tor; üks aevastus käis teese järele Juu; aevastused käivad VJg; aevastuse uag tuli piale Iis; aevastus tuleb, kui sa külmetad Ksi; `õhtune aevastus tu̬u̬p `aigust ja ommukune aevastus tu̬u̬p `tervist Hls; kae merände aevastuss `tulli, `õkva kuse põrut `väĺlä Nõo; Üt́skõrd pańd tubakot `piipo ja tuĺl aav́astuss Räp Vrd aevas, aevastis, aeve

aga1 aga üld

I. vastandav sidesõna; kuid, ent 1. a. (lausete või lauseliikmete vahel) neid `siivusi inimesi one ikke vähä `ilmas, aga `siivutumi, neid one pali VNg; ta õleks `vielgi `jäätud `nuori õppetamma, aga jalad jäid `aigest Lüg; `ihmine oli, aga mia en `tundend Vai; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi Ans; vahus - - sedasama nägu kut luts, aga roheline roog Khk; puhumine oli suu sehes, sörmed olid aga `kinni Mus; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; ei tä sure ega elä, aga ing oo ikke sees Mar; ma pidasin sind ikke eaks lapseks, aga nüid sa oled nii vallatu et Mär; Oli kua `inge `vaakmas, aga sai omiti `jälle `terveks Han; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld inimesele, kes ei tule toime jõukohase tööga) Hää; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; isa üteld: sina ei `soagi naist, aga poiss üteld: ma võtan kümme tükki Hag; meie `lammal oli koa tall, aga põld utt `ühti Juu; vallatust tegi ta küll, aga ia õppija oli Amb; oleks ta nüid lage maa olema - - aga vat sinna `metsa meie ei tule Tür; jõgi oli `lahti jah, aga luht oli kõik jääs Koe; ta lugend küll raha ilusti üle, aga‿i tia, kust sie viga tuli VMr; tue`seĺga aed on nagu püst aed, aga ta on madalamb; pidin iljast `jääma, sain aga kiisakibadi minema Kad; teda `üiti `okmańn, tema nimi aga oli `Elba Sim; `tütred õlid täl ilma ilosad - - aga üks jäe vanass tüd́rikuss Kod; olema olnud siin, aga ega ma sedä ei tia Pal; `pilpad on `jälle `sindli `moodi, aga ei ole `sooni sehes Äks; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; poiss võis ka külida, aga eks iki külimene ole änamaste pereme asi SJn; `tu̬u̬relt `sü̬ü̬di [naereid], aga õige maguse ollive Pst; ilus nägu, aga sita tegu Krk; mul kana muneve küll nüid `talve, aga sööve esi mune Hel; ilm olna oṕpi, aga mitte elädä Ran; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; mina kudasin küll, aga jalad es küini lavvakide `pääle TMr; tuule käen `äĺlüsi ää vili, aga kõhn olli nigu soldat püssi all Kam; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; `varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoise Plv b. (alustab iseseisvat lauset) paarsada kilo mehele sai [lõhet]. aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja Lüg; `peale [mehe] matuste - - ei jäänd mool muud järel ku `ainult üks sinine eesti kroon. aga siis me akkasime ise [kala] püidma ja Rid; sis naene küsind: aga kust sina minu `võt́sid Juu; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures ja. aga `siiski oli ennemal aeal sie mood́, et ei old `aega `lõunelle ega keskommikulle eenamaalt `tulla Amb; nelikümmend miest tegivad talve läbi metsatüed. aga ega `sinna sis `kõiki ei `võetud VJg; egäl käis ta (pruut) kosi `viinä viimän. aga igaüits ańd, mis kellekil siss anda olli Pst; `pruuni `väŕvi iks sait `väŕviʔ. aga ega na‿s kulõhtu kah, mis iks `sääntsega oĺl väŕmit Plv c. (muud juhud) peris tasane [ilm] oli ja, ühe `kerra aga jää hakkas - - `liikuma Kuu; siis olid aga `kueranahast torupiĺlid ja sie kua `mäńgis VMr; rehepapp aga pannud minekid siält rehe juuress Kod; eks aga ollud suur u̬u̬l ka selle rehegi küt́iga Äks
2. ega Kiviparand oli ikka parand, äi seda‿s vöta vamm aga pole `kartand `märga Kaa; Ega koti pealt `võtke kaks `toopi, mitte `rohkem aga vähem; Äi ta ooli oma riietest aga midagi Pöi
3. vaid egass `persel midägi ei ole viga, aga `jalgul; `päivä ei `uika mõts `vasta, aga õdagu Nõo
II. adv 1. muudkui, vaid uss oli kihutand aga järel, nii`palju kui `joudand Kuu; lähevad aga `jälle `pienarte `pääle siblima Hlj; laisk, `põõnatab aga magada Jõh; ma‿p tule, üüa aga teda Jäm; pistab aga lapsele nisa suhe Vll; Pöksub aga `pääle ühest päävast `teise, pole `surma, pole elu Pöi; ole aga ea laps Muh; anna aga kätte, olgo siis külm toit või Mar; Kül‿se laps oo igavene joośt, `mutku jooseb aga Han; laseme aga käed `köia Aud; Muud sa ei tee, ku sirgeldad aga Tor; nii märg maa oln, kardoled ojon aga vie peal Ris; [rukist lõigati] sirbiga ikka, muudku aga sirbiga Hag; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; arakas sagatab, raga-raga-raga aga tieb KuuK; akka aga karjas `käima Amb; `rüepasin aga `küĺma vett Ann; mine aga `pialegi Koe; kõik ahnitseb aga omale VMr; piim on apu, aina kihiseb aga; `kondab aga `piale ühest tuast `teisi Sim; suńd aga minuda Kod; tükib aga `vankri MMg; lase aga `tulla Lai; ot́sime aga `istmid, `toolisi on meil küll Pil; pane aga mulla `sisse, küll ta `tärkäp Krk; anna aga `siiä, küll ma ärä sü̬ü̬ Nõo; et las(e) aga käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) Sie on üks sala koi, et lase aga `käia Jõh; tantsib nenda `poĺkad, et las aga `kεia Khk; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Vana Tiiu `siokõ kõrõ, et lasõ aga `olla Khn; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad
2. a. ainult, üksnes `hieringe `laevass - - `oldi noh siis aga suvel ja‿s `talvel `oldi kodu Kuu; inimene nääb `silmaga ja `tahtoses omale `saada, aga et task ei `kuule sõna Lüg; Süö `teine `suurema kedagi, vähe mekkitab aga IisR; ta suu oli muiul, `muigas aga paljast Muh; kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; nahk oli olnd aga `kontide peal Mar; Kjõrs oli, et aga (vaevalt) `kańdis lod́ja piäl Khn; mutku oleks aga viel oleks kududa, viel koeoks Kei; ropsitakud olid juo jämedad, neistsai aga kardulikot́i kuet KuuK; Eĺvil aga üks poisikene JJn; mina olen nagu üks inimese vari aga Ann; kui aga raha, lähen poest saan `siidi ja `sit́si kõik omal Pee; teśtel `viĺjadel ei old libli, kaeral üksi aga VMr; nüüd kannavad jua säŕgist soadik kõik `siidi, enne õli aga `sakstel Kad; anna aga `aega, eks siis nää, mis saab Iis; `kiissel one `kerge toit, et üle aia karata aga Kod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; looderdab aga `ringi `ümber Ksi; [särgil] põle käist `otses, kaela auk aga Pil b. iganes karuohakas - - kasvab lina `seltsis, ku tä aga vähä saab PJg; kis aga eenamuas oli, kõik `niit́sid Pai; nii `kaugelt kui silm aga ulatab, kõik üks vie luam Kad; [kiikusid] kõik, kes aga `suovis ja kelle pia kannatas Rak; jooma ulguss ulgub ühest kohast `teise, `vaatab kust aga [viina] saab Plt; võhnitseb - - kost aga kätte saab Ran
3. a. alles, ikka õleta te aga `siivusad Lüg; on aga vana kell küll Phl; küll see on aga elm rekas inimene Mar; küll sel‿o aga nośu Aud; on aga töbras küll Ris; ned on aga ühed `luodred Jür; vaest oli kuus seetse kangast, no sie `ańdis aga `nühkida koa, `enne kui sa said lõpule VMr; küll aga satass Rõu; tu̬u̬ oĺl aga üt́s `kimmäss mi̬i̬ss Se b. just, nüüdsama `köster sai aga `issa`meie `luetud, kui orilad akkasivad `üidma Kad; ma tulin aga aast (aiast) Pal
4. (ebamäärase tähendusega) a. (sissejuhatava sõnana) aga küll se ilm läks siis kolejaks Kuu; aga sain täna `ommiku pali kalu Lüg; aga nüüd `lämmetab lund maha Jõh; aga sie tuba `kaia (kajab), kui müö `räägimö Vai; aga `kiuhkab täna (paisest) Muh; aga laps magab täna eloste Kul; aga se `vanker on ea `kerge Juu; aga sie läks ia `vaardiga JõeK; aga ta võis jutustada JJn; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia Kad; aga tuhveldasin tedä KJn; aga `oĺli küll muru pääl sükäv lumi Ote b. (koos verbi kordamisega) `kõrda aga `kõrda mittu `kõrda, ikka ei `kuule Lüg c. (muud juhud) kui sul aga iad `asja tiada või midagid on Hag; üks `surnud valvand sis - - pärast aga akkab liigutamma viel KuuK; põldpüid lähvad kohe vudinal üle lume - - tedrest aga pisem Amb
Vrd a2, äga

ager ager virk ager inimene, sie on `kange `käima Jõe

hagu hagu g hao Urv Krl Har Rõu, hau Kuu Plv Vas Räp Se Lut; hago g hao Kan VId; agu g ao R(au) hajusalt eP(au), T Urv Krl Har, aa Tor Kos Krk; ago g ao Vai Emm Võn; n, g agu Jõe Vai, ago Emm

1. a. maharaiutud peened puud, võsa, laasitud oksad; oks, vits `meie isa läks ühe`kerra hagu `tuoma `kelgaga siit Kuu; vanaste `raiusivvad inimesed `lammastelle agu, `nuore sang leppä ja kase agu Lüg; isa `panno akku kuppo Vai; mees läks `metsa agu tegema Mär; agud `siotassõ pao vjõtsaga Khn; aad saab oksadest `tehtud Tor; Iga `oasta raiuti `uusi agu `piale [kuhjalavale] Kei; kuuendiku mies sai kütuseks aenult agu, aud tulid vedada `kaugelt metsast Kos; raiutud aud `siutakse kubusse; [kütisetegemisel] süödi mättad `sinna agudelle `piale ja `mulda `piale Amb; agu ei saa muidu vidada, kui olgu `siutud Ann; `enne `küeti jo agudega `ahju VMr; poisile agu (peksu) tarvis, tarvis peenikest agu `anda piltl Trm; ku puu on `alla neĺjä toĺli, si̬i̬ lähäb agude `ulka; püssaid one `aodess ja kuuse õksadess, kui lat́ipuid ei õle; pitk ein nagu agu Kod; aost aid MMg; pikad aud laduti [vedamisel] piku rege Lai; mis sa ud́jad neist (loomadest) nii paĺlu, `endal suur agu käes, võta vits Plt; kuhjal `vastu maad pannass aa Krk; `panti egä rua `alla kaits agu - - `sirged `oslised aod `võeti; agudest aid Ran; lehitse ao `tu̬u̬di keväde kodade katta, ega ao küll `vihma es `piävä `kinni, ao olliva tuule peräst Nõo; akku ragusime maha, pańnime unikude Kam; linaleo aoʔ Krl; kirvõss jäi sinna hakõ manu mahaʔ; taa‿m ni äkiline inemine, nigu kadaje hagu lätt `kõrbõmma Har; sääsäle `pańti hago `sisse, hao pääle `pańti mõrraʔ, nii et vesi pääl oĺl Rõu; ti̬i̬d sillutõdass `hauga ja kivvegaʔ Plv; `raoti hago ärʔ ja `kääńti kuppo piḱält Vas; lina läpü hagu, mis linno pääle pandass [leotamisel]; halanõ hagu, halõʔ `raodu `siśse Se b. piltl (peksa andmisest, peksa saamisest) küll sain agu, nahk `aurab VNg; kui sa vaid ei jää, saad agu `vasta `perset Lüg; sie laps on agu küll suand, aga ikke `kange VJg; poisile agu tarvis Trm; ma‿lõ taalõ haku küländ `persede `andanuʔ, ei˽`kullõ˽näet Har; ma sinnu võta `haugaʔ Lut | (kergest einest) `vöeti natuse agu ala Jäm; Võta `piima-`leiba agudeks `alla, `varsti saab `tuhli `lõhka ja liha; Sõi enne kõbaste agusid `alla, nüid tahagi teistega änam koos `süia Han
2. kaera pööris, ripse sel kaeral on east agu `otsas Juu; suure agudega kaer - - `ringi on tal aud Amb; tal on `niuke tari `otsas ja seda `üiti agu, kaera agu Tür; kaer aab agu `väĺla, odra ab odra pia Pai; üheküllegä kaeral on agu üksipidi KJn
3. kiudpilv `seuksed aud o `taeva all Kse; Agu taevas - - kui taevas on siuksed räbused, pikad pilved KJn
4. kriips, joon Kevadest `talve sai `vaadatud, kus metiskukk akkas agu (tiivajälgi) vedama, `sinna tuleb mäng IisR; [saba] tähel nagu suur agu taga KJn
Vrd haga1

aha2 aha Muh LNg Rid Mar Kir Kse Han Var ahav kevade aha tuul akkab käte `peale; aha tuul lõhub `palged ää kõik Muh; `kange aha juba `väĺlas; sol nii `kangeste aha `peale `eitend, nego üsna must juba Mar; küll oo ahad tuuled; kebade aha tuulega nägu üsna kipitab Kse; Vanaste ei `taetud, et ahatuul piale akkab Han Vrd ahe2

ahmima `ahmima Jäm Khk Krj Pha Pöi Hi Mar Mär Kse Han PJg Hää Juu Kos JõeK JMd JJn Koe VJg Sim IPõ Plt Pil KJn, `ahmma Nõo, `ah́mma Trv Krk/-e/, (ma) ahmi(n); `ahmima, (ma) `ahmin Kuu RId; (sa) ahmid Hel

1. korduvalt haarama a. toitu ahmama kõik `ahmib `sisse - - on üks `ahne luom `süömä; tämä `ahmis sääl süä Lüg; `Ärjäpä ädälal `ahmiti enesed `lõhki; Sie (lehm) `ahmib vähä ajaga oma kõhu täis, `ahmib `tõisel iest `vällä Jõh; `Lmbad pugesivad läbi aja oraselle, `ahmisivad kered täis IisR; ta oo `kange `süia `ahmima Khk; Εε ahmi sedaviise, söö iluste Käi; küll ta `ahmis suure `suuga Mär; täkk akkas `kaeru `ahmima Juu; Pika lusikaga sai ahmitud lient suurest kaosist Kos; ahmib `süia küll teńe JMd; kõik süegi ahmib oma ette Sim; obune - - kui `kökside juures `seisis, `ahmis oma kere kua täis sial Trm; `süia ahmib, aga tööd ei soa `tehtud Pil; ahmib `sü̬ü̬ki `sisse Nõo b. sügavalt sisse hingama, õhku haarama kui ei saa iast `ingada, siis `ahmi Jõh; ahmib `suuga `öhku Khk
2. kokku ahnitsema, enda valdusse haarama tämä `tahtub kaik omale `ahmida Kuu; `Ahmisid omale `nindapali `süüli, nüüd ei `jaksa `püsti `tulla Jõh; kui `ükskid riie pigem vallali on, siis akab tuult `ahmima (tuult võtma) Khk; Läks - - tuhli unniku taha ning kukkus omale kotti ahmima Pha; Kus saab, sialt ikka ahmib oma pool Han; ahmib suure süle täie, sis kõik kohad `einu täis Juu; Oli suure varanduse kokku `ahmind Kos; `ahmis lõngad kot́ti JJn; `ahmis ette, pärast ei jõud ära `süia Lai; Ahmib omale kõiksugu manti kokku KJn; küll ahmib ta sedä varandust kokku Trv; ahmip kõ̭ik tõese i̬i̬st ärä Nõo || nied ahmivad seda tüäd teha Iis
Vrd ahnima

ahmitsema ahmitsema Khk Mär Tõs Khn/-õma/ JõeK JJn Trm MMg Lai Plt KJn Ran, `ah- Kuu IisR; (ta) ahmitsap Trv ahnitsema `Ninda `voisid `terve `ranna `atru omale `ahmitseda ja `toised peris `ilma jättä Kuu; ära ahmitse korraga nii palju `sülle Mär; ta `ahmitses oma kätte neid `mõisaid JõeK; `kange `püüdma ja ahmitsema; ta ahmitses siin `mulle puid JJn; lehm ahmitseb `süia Trm; ahmitseb omale `kaapida MMg; ahmitses rikkuse järele Lai; temä kormib iki ja ahmitsap Trv; esi joba `katsa`kümne `aastane, aga niidäb vi̬i̬l järve veeren, ahmitseb kui Ran

ahne1 n, g `ahne R hajusalt Sa, Emm Rei Mär Vig Lih Tõs Ris Juu Amb Koe VMr VJg Iis Plt; ahne g `ahne Muh Rei Mar LäEd Khn// Vän Tor Hää Kei Kos JõeK Sim IPõ KJn Vil M T, ahane Kod; ahnõ, -õʔ g `ahnõ San V; ahnes g `ahne HJn Amb JMd; ppl `ahned Rid; `ahne- Tür Pil, ahne- Khk Mär Mih Plt, ahne- Rap

1. ablas; ahnitseja; himuline `Anna `ahnele `aida täüs, `saagi imulisele `salve täüs (ikka ei piisa) Kuu; `Uota tigedalt tänu ehk `ahnelt `aitüma; `ahne `uudiste `asjude `pääle, tahab kõik `asjad `tiedä `saada Lüg; `Jõuad `ahnet inimist `täitäda Jõh; ää olg sa üksi nii `ahne, jäta teistele ka Khk; `ahne kut varene Vll; On üks `ahne sööma jooma loom Pöi; see `olli ahne inime, kes seanahast `paslid tegi Muh; üks va ahne inimene, tämäl peab kõik olema Mar; aga see (vasikas) oo ia `ahne `jooma Lih; nii `ahne, et ei tea, mes ta kokku ajaks Ris; `ahne inimene ei `suagi täis Juu; ahnes ahmerdab omale kõik HJn; mul on mõlemad lehmad `kangesti `ahned Amb; `ahne inime ja `põrgu aud `üelda ühetasane olema VJg; [nemad] one ilma ahaned Kod; raha piäle ahne KJn; ahne lu̬u̬m - - si̬i̬ sü̬ü̬p kiḱk maa ja mere kokku Krk; si̬i̬ on `kange ahne, ta tahass oma kätte puha saia, mis ta näge Hel; `ahnel om piḱk käsi; mõni kihulane om ahne, ludistap nii paĺlu verd, et lähäb `lahki Ran; nii ahne, et tahap `vaesel inimesel `siĺmi pääst ärä võtta Nõo; taa om ni ahnõ˽latsõrõibõʔ, ei˽taa jätäʔ üttegi ubinat `aida Har; kui eläjälu̬u̬m ahnõ˽`ju̬u̬ma um, sõ̭ss anna˽`parrusi Rõu; ahnõ `möldre võtt suurõ mat́i Plv; söögi pääle ahnõʔ Se || piltl natuse valjemaks ma vöi `öövli `panna ka, `rohkem vöttama, `ahnemaks (nii et höövel võtaks paksema laastu) Khk
2. agar, kärmas `onvad `ahned `tüölle VNg; tema oli alati selle töö `peale nii `ahne, ei `roatsind ää `viita seda `aega Juu; mõni `leikab rukistki nii paelu, et - - tieb nari, kes `ahne tüöinime on Amb; üks raha piale, teine töö piale ahne Iis; ahne ja kärme tüäle Kod; mõ̭ni perremiiśs om `väega ahnõ˽tüü pääle, ei˽lasõ `perhel siĺmil kińni˽minnäʔ Har
3. ihnus, ihne Vana on nii `ahne, ta‿b täi `süia koa änam Pöi; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua - - anda‿mtõ Khn; ahnes, sie ei küta `ahju JMd; nende `ahnide käest midägi saad Trv

ahven ahven Tür Ksi Pil, g -a SaLä Pöi Hi Vig Lih Ris JõeK Amb Tür Kad VJg IPõ Äks SJn Kõp Vil Lei, -i Amb JMd JJn Pal Äks Lai Plt, -e uus Hls Krk/n -ń/; `ahven g -a Kuu VNg Vai, -i VNg Lüg Jõh; ahven|as Sa Muh Emm L/ahbe-, ahpe- Mih/ hajusalt Ha, Kad Trm KJn, `ahven|as Jõe Jõh, g -a ahven `ahvenas on igavene `końtine kala - - aga `mundest kalast ei saa nii iad `sousti kui `ahvenast Jõe; `väike `nuodaga `tombasivad siit `servast moned `ahvenid VNg; `ahvenil on ka punane sava õts ja all nie kidamed `onvad ka punased Lüg; ahvenast - - `saadi kenad suppi, ega keigest kalast sa‿p saa ju Ans; Köhna nagu kevadine ahven Khk; ahvena puńn - - väike ahven; ahvenid oo kaks `sorti, teisel oo `oimed punased, teine soŕt `valge oimestega Mus; ahvenas on `marjas; Ahvena liha on kena magus küll, aga `kõhtu pole sealt `saaja midagi, `puhta luu puru Pöi; aŋŋerid ja ahvenud `püidvad nüid Muh; ahvenas - - paks soomuskord `selgas; Mihed läksid ahvenate riiki (uppusid) Emm; ahvenide saak oli ia Rei; põle saand `ühtegi ahvenast Rid; ahvenas, sest saa kedägi, üks kondi puru Vig; ahvenal oo `kange valus arjas, `kange soomusega Kse; soea vee ahvenad - - `enne jaanibäd sai Var; `püidis ahbenud; ahbenatest `tehti leent Mih; ahvenal on kõbast soomus `seĺgas `kinni Vän; kui ahvenid `püidsin, sis ahvenate jaoks õngitsesin viidikid Tor; mis sa nendest ahvenatest tõid, paĺlas końt Kei; ahvenid ma olen isegi `järvedest püind Amb; karusikalad - - [on] nagu ahvenid, nisukese plaaniga JJn; ahvenad on iad `süia VJg; mut́iga saab `kiissa ja ahvenad Trm; tõi kaks ahvenid Pal; järves on ahvenid ja `särgi Äks; pańni ahvenatel `jäeti piad `otsa [praadimisel] Lai; ahven, veike kala, `naala kolm ikki on Vil Vrd ahmann, ahmen, ahmik, ahnes1, ahun, ahunik, ahve, ahvenjas, ahvnik

ai1 ai üld hüüds väljendab või rõhutab a. valu ai ai ai, mul on kibe Lüg; Ai, ai, ai, `kange valu läks `jälle `sisse Pöi; Ai, nöölas torkis mu sörme Rei; ai, ai kui `kange valo Mar; ai, ai, valus koht Kos; ai, ai, ära tie `mulle `aiget VJg; ai, ai, küll valutab Iis; ai, ärä pitsita Trv; nüid om ai ai, mul jala valutava Nõo; ai, küll om vallus aav Krl; ai, halluś um Vas b. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms Ai ai, kui kenädäst `laulvad; ai ai, kudas mia ää `kohkosi Khn; temä joonu `viina õlle klaasiga nigu vett, esi `kitnu, et ai küll om ää; ai sina `jummal, mes küll saab, ku ma kavva vi̬i̬l elä Nõo; ai sa pimme, kui ilusa ilma Ote; ai no˽tulõ illust `vihma nigu lakin Har; ai tä oĺl küll nii näläne, ku kodo tuĺl Plv; ai kui illoś Vas c. etteheidet ai, ai, tei paneta seda `naerust - - [mis] mina `räägin VNg; Ai, ai, mis tegäd Khn; ai, ai äbemätä, mes ta `sulle `ütleb Kod d. pahameelt, kirumist ai sa kura Jõe; ai kurat, jalg jähi ukse vahele Khk; ai, täna on tilgastand piim Kul

haiglane `aigla|ne Kuu/`h-/ VNg Vai, Käi Mär Vig Tõs Vän Tor Hää Juu Kos JMd ViK Trm Kod VlPõ Puh/g -tse/ Nõo, `aiglai|ne VNg Vai(`aige-), `aegla|ne Mar Ris, g -se; `haigla|nõ g -sõ Har Rõu Vas; `aiglan Krk, `aiglõne San haigevõitu; kehva tervisega ei minust `präiga ole `asja, olen vähä `aiglane VNg; `aigelaine, ei ole `terve `eigä `aige Vai; `aeglased silmäd Mar; see siga oo `aiglane, kel saba `sorgos oo Vig; ma olen si nädali `siuke `aiglane Vän; sial kõik `aiglased inimesed koos Juu; `Kange külmaga jääb inime `aiglaseks Kos; ta on viimasel aal nii põdur ja `aiglane JMd; tema oli `aiglane `äśti ja tema ei saand sis `kuigi Kad; õli jõud õtsan ja `aiglane Kod; `aiglane, ei jõund tööd teha, ei söönd Plt; temä latse om kõik nii `aiglatse Puh; ma ole täämbä `aiglõne San; sukugi˽`maada ei˽saaʔ, säärän `haiglanõ olõt Har Vrd haigene, aigline

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har
2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel
3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

hais ais g aisu, aesu eP(-o) eL(h- V), `aisu R(h- Kuu; n `aisu VNg Vai)

1. (ebameeldiv) lõhn nie (kassid) sen `haisu `pääle kohe `lähteväd ja näriväd [palderjani] Kuu; nie kana `varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; kuer `nuusib ja `tõmmab `aisu, `aisu `müödä ajab taga; senel (haigel) on juo `surne ais `küljes Lüg; tämä tieb paha `aisu (peeretab) Jõh; mönel roosil on sańt ais; liha akab `aisu `juure `vötma Jäm; `neitsitina‿p söö `ükskid loom, tal pole sööma `aisugid Khk; apu ais oli tuas Mus; Männi `vaiku `pandi seebi `sisse, võttis kõvaks ja tegi kena aisu Pöi; kalad lähvad kanastama, ais taga Muh; sireli puu, `kange ilus ais Emm; Kas ma pidin aisust `täädma, kui sa ise äi räägi Rei; ülles läks lodides vee aisu `peale Rid; taari aśtas mudo `seisend, võtab ummoksi aiso taha Mar; suur süte ais lööb tuppa Kse; kuldi liha ei `kõlba `süia - - ais taga `olle Tõs; Pane rasu `väĺla, [rasvatihane] jusku aisust tunneb Hää; teil ia `värski leiva ais tuas Ris; kui üks ehk kaks `tinti on [võrgus], ei nää, aga ais annab ära HMd; kadaka lusikal oli ilus ais Rap; viimaks tund aisust ää, et kaśs old JMd; teine [tubakasort] oli kollase õiega ja koleda aisuga nagu se piibutubakas oli JJn; oled vana aisukot́t, igal pual on ais sul taga VJg; saia ais `kamrin Kod; sital on ais, löhn on muul, paremal asjal; koer - - aab `aisu juba, nüid ta lääb sinna, kus loomad on Ksi; ku tal nii alb sii ais on, no mis sa tast aesutad (nuusutad) KJn; oben om peenike aisu `tundje; oma rahvas, võõras ais - - [öeld] ku mõni om `aisu tennu Hls; mõse emä ais mant ärä, sõss lää `põrse kasume; ku `lamba sõra ais, mis ta `seantset `tõmbass (piibutubakast) Krk; obest ei `tohtna mehiste lähikesi `laske - - obesel om igi ais, toda na‿i `saĺna Ran; toda ole mia `kuulu `mitmide käest, et tu̬u̬ kimmelgu ais tennä `tervess Ran; ma `tõoti `laske sul nuusutada, kas koṕpenut `aisu om jahude man; kül‿nä siss ärä matava, ku ais `nõ̭nna lähäb Nõo; pussuga tuli `rohkemb paha `aisu ku kuiva peeruga Ote; tan ei olõ tulõ `aisugi Krl; putr om paa `perrä `välläʔ kõrvõnu, siss tulõ kõrvõnu hais Har; hopõń tuńd soe `haisu Rõu; pini tund `höstehe `haisu ja lätt haisu päle takah Se; pää ši̬i̬st aisust aĺg aieldaʔ Lei
2. piltl juo sel `asjal one `aisu `lahti, seda `asja one juo vähä `kuulla VNg; äi saand raha `aisugid näha Khk; põle mehele soand, siis `olla uńdi ais `juures Juu; läbi nad käesid ja sugulased nad oĺlid vanast aisust vi̬i̬l Vil; mul om joba vähä `aisu, mul vähä `täädmist om; ei sedä enäp `kennigi võta, sel undi ais man jo Krk; vana `tüt́rigu `kroika joba, mulla ais man Ran; tõse ei saa `sinna aisulegi (võisteldes ligilähedalegi) Ote; ku ar˽koolõdõʔ, külʔ hais matt, maa pääle iks jää äiʔ Vas; haisu i̬i̬st olõ õi mi̬i̬lt Se; hais on ninas, haisu ninasse saama, hais ninna minema (aimu või teada saamisest) Nüüd said - - juo `haisu sest `asjast nenässe, eks ne `vargad saa käde ka Kuu; Kui varastad, võtta `ninda, et `keski `aisu ninasse ei saa IisR; Sai veel öigel ajal aisu ninasse Emm; juba mul ais ninas, tean juba ää selle aśja Juu; lähväd metsäss jalasse puid `tu̬u̬ma - - metsävahil‿o ais juba ninän Kod; tal olli ammuki ais nõnan, ega si̬i̬ asi äkki es tule Hel; `kiäki es tiiä, kost‿tu poiss peri `oĺli, aga sulase naine `oĺli `aisu `nõnna saanu, et sa `oĺli sõast maha jäänu, et ta`oĺli pageja Ote; sullõ jo˽hais `nõ̭nna lät́s, et ma˽`põrsa taṕi Har; siss lät́s `rahvalõ hais `nõ̭nna, et mul sääne õ̭nnõtuss Rõu; ei ole ~ pole (mitte) haisugi mitte midagi, mitte sugugi Vast ei old viel `tuule `aisugi `tunda, nüüd juba paras `tuule vilu Kuu; kui mina abielosin - - ei siis õld viel minul `püksi `aisugi majas; lund ei õle `aisugi maas Lüg; Taal pole kannaduse aisugid Käi; nüid ei ole tast änäm `aisugi, sest nooda püist Rid; Põle tal ädä `aisugi Hää; nüid on lumi nii kadund, et põle mitte lume `aisugi enam Juu; temal põle aru `aisugi pias VJg; mitte `aisugi ei mälesta Trm; mitte tule `aisugi ei õle enäm ahjun Kod; minu `ti̬i̬dväst `oĺli siin rannan viis kiisakoda - - mõnest ei ole enämb `aisugi jäänu Ran; tal ei olõʔ meele `haisugiʔ Rõu; haisu vedama nuusutama kaśs väab roti `aisu Ans; karu nuusutab, vääb `aisu Var; luom veab `aisu Ris

haisema `aisema San/-õmõ/, (ta) `aiseb hajusalt R(h- Kuu; -maie Lüg), Emm Rei Juu ViK TLä Rõn, `aise, -o Vai; `aisema Vll Pöi Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Ha Sim Iis Plt Puh TLä, `aisma SaLä Pöi Muh Rid Mar Vig Han Mih Khn TaPõ KJn Vil Trv Hls Puh Nõo, (ta) aiseb, ae-; `aisma, pr (ta) `aisass Krl(-mõ) Lei; `aisme, pr (ta) aisess Krk; `haisma Rõu Räp, da-inf haisadaʔ Vas, haistaʔ Har Lut; `haisam(m)a, da-inf haisadaʔ Krl/-mõ, -dõʔ/ Rõu Plv Vas Se; `aisama San(-mõ), da-inf aisata Ote(-da), aesa- Rõn haisu eritama ning levitama; lõhnama kas sa `haisev saad `väljä sõim Kuu; kana`varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; ei piä `perset `kinni, `aiseb `ühte `puhku Lüg; `ruosid `aisod kovast Vai; oomigu oli nii `kange maa ais, kas sii `kuskil pöles vöi `aises see saeu `vastu Khk; Piiberlehe ein, kui ta pole `vihma soand, siis aiseb nõnda kas söö ise ää Pöi; tõid ühe rebase kojo kasuma, `aisi nagu raebe teene; liha läheb apuks ja `aisma Muh; `lastel `ööda, et ärge mette sööge muna ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; mes sa siga aised sii ja kärsotad (öeld peeretajale) Mar; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises kohe Kir; `Aisis nagu sokk, jalad olid pesemata Han; `kartulivarred `aisad niikui sõnik Mih; lilled `aisvad naa kõvasti Tõs; kuldi liha aiseb, orikal ei aise Hää; supp keeb, kardulas `aiseb juba Juu; tema sõi kõik ää mis `aisevad oli Jür; `aisend kalu ei taha `süia Ann; suveti tuli tiigi`piale nisuke nagu roheline `muake kord ja läks `aisema, kohe `aises `iemalle Kad; `maarjaein aiseb, ia lõhn on teisel Sim; angervaksa eelitsus aeseb magusass Kod; määr on üks `aisev loom, aiseb kui `irmus Ksi; aiseb viinaga Lai; sirel vist aiseb `akna all. ku õied `lahti lähvad, siss akkab ju `aisma kah Vil; liha lü̬ü̬b `aisma Trv; ku tagel `aisi, siss olli tuli küĺlen Krk; toomik aeseb nigu irmuss, temä `äitsme ja kõ̭ik aeseva Puh; mia ei näe midägi tappa ei matta, jääb kõ̭ik sain`vi̬i̬rde `aisema Nõo; anuma avvutidi ja liivatidi, na‿s jo muidu lännü `aisama Ote; vana `saisva vesi, si̬i̬ `aiseb Rõn; surnu lätt maa‿päl alvass, `aisamõ San; anuma aisassi, ma mõsi niä ärʔ; kusi jo `aisass ku `oitkuʔ Krl; ku˽`siipi keedät, siss tu̬u̬ hais; mata˽kaśs liiva `sisse, mi‿sa˽tel tan haista˽last Har; lät́s eederiputeĺ `kat́skiʔ, tu̬u̬ haiś kavva `aigu Rõu; minu esä es `tõmba˽`piipu - - ütel, et piip `haisavat Plv; imä mõśk nii ärʔ nu̬u̬˽villaʔ, siss `haisa as sukugiʔ; ku järvest tõmmati linnu `vällä - - siss kat́s küllä `haiśsiʔ Vas; `rõiva haisiʔ Se; nińn `aisass Lei || piltl oma `kiitus läheb `aisma Muh; lase muu kitävä, ärä esi kitä, `endä kituss `aiseb Nõo; kes `hińdä kitt, tu̬u̬ hais ku sitt Räp; haisema hakkama ~ minema teatavaks saama, avalikuks tulema mis sä `sossutad `tõisele `kõrva, sala jutt lähäb `aisema Lüg; see akkab ikke `aisema juba (varguseasjast) Mar; mes me tast niipaĺlu kõneleme, `viimäte lääb `aisema Nõo

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:
1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama
10. raseerima; karva võtma
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut
2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv
3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se
4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp
5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn
6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se
7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se
8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se
9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se
10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut
11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa
12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk
13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv
14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk
15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se
16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote
17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu
18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv
19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut
20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu
21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas
22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut
23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se
24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs
25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut
26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk
27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp
28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg
29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

aju2 aju (ajo, aeu, aeo) R Jäm Khk Mus Pha Hi L Kos Jür HJn Ann ViK Kod Plt Trv Hls Krl; ao (au) hajusalt Sa, Muh Mar; kaasaü `aoga Juu

1. kihutamine, tormamine; rutt, hoog tont pani ise `jälle aju, tulejuga taga VNg; mis kuradi ajo sul `ühte `puhku on; `Lehmäd tulevad vahel koleda ajoga Lüg; Akketi - - tulema, ikke ajuga `kõige tie kuni kodoni Jõh; mis aju sa täna aisid (mis käimist sul oli) Khk; üks suur ao `ühte `jooni; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; läks `kange aeoga Mär; `sõitsid suure aeuga ja läksid `ümmer Tor; veis laseb nõnna `aoga et Juu; uśs sai tigedaks, tuli kohe ajuga kallale Ann; aga kihutasid teised võidu ajada, ei tia, mis aju sie neil sies oli Kad; üks aju teise `piale, ega `aega ei ole VJg; siis ku [tuulel] ajo tuleb, puud kõik luagan; jänes tuli `irmsa ajoga Kod; läits suure ajoga Hls || indlemine lehmal on aju - - lehm otsib `pulli VJg
2. a. triivpüük olimme `vennaga kahekesi ajus - - `vergud `paadi `küljes `kinni Jõe; `ennevanast `käüdi ajusse - - `pandi `vergud mere ja siel akkas siis paat `triivimä `neie `verkuega `seltsiss; ajus `käidi `kaugemal Kuu; mihed läksid ajule, ajule minnasse sügise Khk; läksid kilu `vörkudega ajuse Mus; Sörve mehed keivad ajul, nendel on suur lage meri Pha; vörgod on ajos (triivimas) Emm; käisime sii lounatsepool `püidmas ajus Rei; täna `ü̬ü̬si `oĺlime aeus. aeus `käitaks sui räime lõppemese aeg Hää || mereaju `ranna `äärest `viati kohe `kardulimaa `piale seda `ranna `sonniku ja aju Jõe b. ajujaht `meie `nõusima tiad karu `singi ajo iest Lüg; undi aul `keidi Khk; räpadid tarvidatti undi aul Mus
3. a. korraga niidetud hein Sidä aju on juo maas küll - - ei `rohkemb voi `niitädä Kuu; aju on ühe korraga niidetud ein Kad b. pöetud vill va kebadesed aod - - need oo kõige räbälämäd vellad, lühiksed ja purosed Mar

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk
2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls
3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg
4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk
5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk
6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel
7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk
8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod
9.  hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

aksel `aksel elav, vallatu `kuerust tegema `kange, siis `üölla: küll sie oli `aksel `poiga VNg

alandama alan|dama R(ale-; -mma) Khk Pöi Muh Hi Mar Han Tõs PJg Tor Hää Ris Juu Kos JMd Koe VJg I KJn Trv Ran Nõo hajusalt V(-mma), -damõ Krl, -dõmõ San, -teme Krk

1. a. vähendama, madaldama, allapoole viima; vähemaks tõmbama kui - - `ostjad `kalliks pi˛id [kala hinda], siis se `müöjä aland - - `kruoni `viisi, aga aland Kuu; sadude iel `kaivudes ja jõgedes, igäl puol alendab vett Lüg; alandad `inda maha, siis `saama kahe vahel `kaupa Lüg; `kruonu alandab `maksu Vai; nüid peab `purju alandama, tuul läheb ikka valjemaks Muh; alandab `inda, jätäb odavamaks Mar; ma sain seda odavalt, sain sedasi alandud innaga; suvi alandab suure vee Juu; `reńti alandama Koe; Kui [tuulik] jäi tasemaks `käima, siis tuli kivi kergitada - - kui jälle [tuul] akkas `oogu `võtma, siis tuli kivi alandada Trm; `lu̬u̬mi oo paĺju, ei jõõda üle oeda, vaja alandata ja vähendätä; `aarmańni eli on üheksä ädä `vassa - - tädä `võetasse `sisse, ku pusk siden, siis tä alandab ärä kaala Kod; mea sai alantet innage periss Krk; ülendedü olgu˽timä hingegekne, alandõdu pääpatukõsõʔ, jummaĺ `antku telle rahulikku `puhkamist mulla põrmun Har || (häälest) ilos kõla õli jäälel, ta alandas ehk ülendäs nagu pill puhk Kod
2. madalamale ametikohale paigutama alendas `tõise `ammeti, `suuremast `ammetist pisema `ammeti Lüg; alandati ametis Tor; alandati soldatist (saav) teine Iis
3. kedagi halvustama, halvustavalt, üleolevalt kohtlema ärä alanda toist `ilma `asjata Kuu; tõist alandad ja `ennast `kõrgendad, ühe sugused õleta mõlemad Lüg; `Vaesid ei sallitud silma `otsaski - - `võeti viimane võhm `väĺla ja alandati Han; ta alants tõise ärä ninda‿t tõine midägi ei massa - - `tõisi om ta `kange alanteme Krk; alandab `endä `väega alatuss. alandab `endä nigu sandikene jälle Nõo; alandas hinnäst tu tüügaʔ Vas; muni ülendäss, muni alandas śinno, muni kitt, muni põlg Se
4. alluma, alandlik, järeleandlik olema no mina sene ede alendama küll ei akka VNg; sel ei õle kedägi varandust, piäb sene rikka inimisele `alle alandamma Lüg; teine riiu mees piab alandama Khk; inimene peab ennast alandama, alandlek olema Emm; kis iseennast alandab, seda ülendakse JMd; ei sie ennast alandand ärra ies, kas või tükid taga VJg; eks vahest pia ennast alandama kua, ega muidu saa Iis; sa piat ennäst iki alanteme ka, ega sa ütte˽`puhku `vastu lõvvate ei või Krk; alandab ennäst, tunneb `endä alamba oleva, ei piä ennäst `uhkess, ei ole `u̬u̬pleja Ran; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv; esä tuĺl `tarrõ, võt́t kübärä pääst, nii alańd hinnäst Vas
5. ”võrku merest välja tooma ja lahti päästma” alanda `võrku, `tõmma viest `vällä ja `tõmma `lahti Jõh

all1 all üld

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, allpool, alumises osas; sees, varjus mul `käivad `suoled all (songa puhul) Lüg; alus kot́t keib all magada; pia sa all, ma kalla `sisse Khk; piimal põle koort `ühti, mudu vesi all ja kile peal Kse; pialt oo [tõhk] vähe must ja all oo pruunakas kollakas Var; kördil oo pitsid all, pitsidega kört Tõs; jää on koristikus, vett all ei ole Saa; ihu pial kõige all on säŕk JMd; siin natuke `vaesem maa - - saue põhi all Pai; on üks igavene laustik sie saun küll, ei tia kuda nad viel sial all tohivad elada Kad; pudrul on põhja mekk - - kui on `kange tuli all Äks; libe all, libe piäl, libe kala `keskel = kanga kudumine KJn; [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; aga kui kulu all `olli tõesel aenal, niideti üten maha Ran; lumekirmeke `olli pääl ja `nilbe iä `olli all Nõo; puul - - all om tümi, pääl ladu San; tõõsõ kõrra pääl `eĺli esiʔ, all oĺl näil `koŕteriliìsi Vas b. madal, (millestki) madalamal; maas; allalastud asendis `päivä terä on juo all, on `õhta kääs Lüg; Laealuse vötab sojaks, all pole midagi, kas `külma ää; Maja on ölal mää `otsas, kaju all Pöi; suvel jo piab [jõe] tamme all pidama, muidu ei saa `eina teha, kõik vett täis Kad; päev one juba õege all, aga vi̬i̬l paessab Kod; see sügav koht [jões] on muar, all kus vesi keerutab Plt; kui makad, siss om klapi all, `siĺmi pääl Ran; kassipoig om lännu üless posti `otsa ja peni aogup all Nõo; ma˽pańni ärʔ värehti all (rehehoone juures, mis asub elumaja suhtes madalamal) kińniʔ Rõu c. (lähemalt kohta määratlev) [laevas] sai all `puordis `olla VNg; `käisin all (alamjooksu pool) `veskil Lüg; sii all `lahtes on `roogu Kär; `Tahkuse külas all jõe `ääres on kõŕts Vän; all `koples olid [kangad pleekimas]- - kus meil sial ned aavad all kasvavad Amb; vana tarelohak õli all külän Kod; meil tulli vähä peenikest `vihma, aga all järvekuru pu̬u̬l ollev iki kõvasti sadanu Hel; lehm oĺl tah all niidü man; imä jäi `mäele, teḱk mäel süüäʔ, ma˽kammańdi all saana man Vas d. madalas kalda ääres all meress Kuu; täna olid lestad all olnd, mdalas Khk; Pailu `laevi oli all [sadamas] Pöi
2. allküljel, põhjas olemas; küljes, kinni; alla, külge kinnitatud; toeks, toena Jalad punased all `nindagu `pardi `lestad Kuu; alasil on jalad all - - `miska `sõisab pakku `õtsas Lüg; `Ninda jalg `surrud - - kas on `jalga all vai ei õlegi Jõh; `katso et `sumbul ei ole `pohjagi all Vai; varased `valged [kartulid] - - öite agarasti all Jäm; rataste pulk, se ojab ratta all - - et ratas ep tule alt ära; ainus tuhlis, es ole `loodust ka all Khk; obuse raud laksub all, tahab kinnita `sooja Muh; lähäb nõnna et jalad `vilksuvad all `vankri ratas `loopab all Mar; obusel o lume lombid ~ kombid all Kse; puu`kingel oo puutallad all Tõs; mis mütale viga tulla [tuppa], mullast põrmand oĺli all Saa; oleks mul jalad all olevad (liikumisvõimelised) et tulen `vällä ja jalotan Ris; tiel `keltsa viel all, ei võta `sisse Koe; vana põhi all, sie o `jõukas Kod; nüid on padal jalad all, `lendab keeda Äks; pooliku ravva es kurda all kõlege Krk; kae `päeval om jala all, viśt `ommen läp sadama Nõo; sillal olli kolm või neli tarandust all Ote; joosõʔ nii kõvastõ ku sul `jalgu om all Har; `kuultul jutul ei olõ˽`põ̭hja all Rõu; ah́ol om `puunõ vańk all Se
3. (välj olukorda) obene sõit, jäi `saisma, `oĺli ärä `vaibenu - - vars all (imemas) kah, [nõrk] nõrk Ran
II. postp (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (vertikaalselt kellegi, millegi) all, alumises osas; (millegagi) kaetud, varjatud `ukse `lingu all on trikkel, `kergitab `lingu üless VNg; `linnud `lennavad `kõrgel `taiva all Lüg; mei `käisimo jää all `püüdamas ikke `verkoga Vai; keeb maa - - jala all virtsub Jäm; Kui katus `samli lihab, `samli all ta seisab kas vöi sada `aastad Pöi; pääva all `sõuke punane parras Muh; kark `kaindla all Rei; munal o koa kile koore all; ja särgil oli kurgo all nööp Mar; tule tukid oo paea all Mär; mää all kasub vili parem kui mää peal Kir; küll ta teab, kus kibi all vähk seisab Var; `särki `kantakse kuue all Hag; [varss] imes poole `vuastad emä all Juu; vili kasvab ärja jala all, ta tegi `talve sõńnikud Kos; koorm kui kägu `persse all Pee; `vihkab nagu `uśsi aja all Pal; kevade kui maa sulab, suland korra all on kelts Lai; padi `oĺli pia all KJn; lot́t lõvva all; obestel om suve kaara `kapje all, las na esi süvvä välläst Krk; vahel lähäb ratas `katski `ku̬u̬rma all Nõo; kõjo puu pehastass ärä ruttu, [kui] koore all sais Ote; ei olõ `kuiva kotust `kańgla all Kan; aidal - - om õnnõ kiiʔ `nulkõ all Har; põllõ all oĺl laǵa pit́s Rõu b. (millegi) sees; varjualuses, varjus neli pere`konda ühe kattukse all VNg; vähid ja `lutsud - - `sõisavad jõe `kalda all Lüg; tegid `suuri `koopud maa ala, elasid maa all; seakiha oli roovi all Khk; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja Pha; tuli `iildub tuha alla Muh; metsa all ei kueva ein nii ruttu ää Kir; reheall sai `enne obustega pahmatud Aud; naarits elab niisammute mätta all nagu tõhk Vän; maavitsad `kasvavad toa ullude all Ris; tuli pliida all Amb; pää on `pilve all JMd; vikatid ripuvad kuuri all VMr; iie all on umb aĺlikas Kad; tuli`u̬u̬ne all ärä `aade siast lori; `kaksime lina ja emä sääl siss imet last rõuna all Trv; egä suidsu all (elumajas) om `viina; si̬i̬ makass juba ammu mulla all (surnud) Krk; perve all om uru, kon om `vähju Hel; rii alutse all om ovese Puh; niisama maa all ka jõõʔ nigu maa `päälgi Rõu; pedästiku all kasussõʔ palo seeneʔ Plv; kalaʔ ummaʔ aad́a all Lut
2. (kellegi, millegi) läheduses, juures; (millestki) madalamal alus `seisis Lettiba `nieme all VNg; `peigmes ja pruut `istusivvad - - `tõine `küünäl põles `tõise nenä all Lüg; mere `kalda all olid `karjamaad Vai; `kaapsu jäad oo köögi `akna all Khk; `meitel keige lisem poe on kergu all Vll; Lääve all oli suur vee auk; Ta elab sii sammas mo ääre all (lähedal) Pöi; me `laulsime ikka, kui kiige all ollime; `istusid [peeru] tule all ülal Muh; mei heinamaa `olle ukse all üsna Phl; seal jaanistule all niisa·mate `joodi `viina ja tansitasse Mar; meil oo meri õue all Lih; `ruhnlased köisid sügise `Saastna all `üĺgid `püidmas Kse; ema küĺle all `kasvand JJn; suure `tahvle all sai `käia [vastamas] Ann; paessutab ennäss ahju rinna all Kod; mäe rinna all oli `umbesse tuisand Lai; muist eenamaad on oma all (talu juures) Plt; valu om `rinde all; jõgi olli nurme veere all Krk; sääl Ummuli `mõisa all oli tuu Root́si sõda San; kurgun kõrvõtass, kaala all Krl; sääl oĺl Taheva kõŕdsi all suuŕ paŕv, kost hobõstõga üle `veeti Har; esä oĺl kaŕaga˽sääl `kaldõ (järsk mäekülg) all, ku tuĺliʔ lennugi Rõu; eläss `õkva külje all (väga lähedal) Vas; `kopli oĺl mi kodo all sääne niidükene Lut
3. (allküljel) omal kohal olemas; küljes (kinni); alla, külge kinnitatud obusel on lume `klombid jala all Jõe; sies `kapja all on varekse liha Vai; `eńni oli poistel va końt (uisk) jala all Kul; iä jumikarad `riästä all Khn; suured jää kamakad saabaste all, kudagi `mu̬u̬du ei saa `käia Hää; viies ratas vankri all (üleliigsest) Trm; kardula - - ku `erne terä juure all Krk; `jalgu all umma hobõssal ravvaʔ et nilbahanu‿ss mahaʔ Lut
4. (päri)suunas, pool ema üttel - - iga `tuule all on minu `lapsi Hlj; `tuule all oli `jälle nie samased `pienemad [terad vilja sarjamisel] VNg; Õhta all teeb pilve Kaa; Ait oli oort lahve tule all, aga ikka jõutsid oida [süttimast] Pöi; tuule lae oo aguline, teine ots o vesigare all, teine ots oo `maagare all Muh; (luiged) käivad - - sui pöhja all, kus nad munevad Noa; Lunandi eenam on pääva all Ris; keskoimiku all akkab `mürlain `piale Kad; vualu all VJg; [ta] õli tule all kõhe, kuulid nõnnagu rahe lennänud üle piä Kod; Õdagu saiś `lõuna all suuŕ must piĺv Rõu
5. (välj tegevus- või mõjusfääri) a. tegemisel, tegevussfääris; olukorras, seisundis; mõjus `Talgu `ehtul olid kaik mihed `häürü all Kuu; `kaljasi oli sadamas `purje all (purjed üles tõmmatud, sõiduvalmis) VNg; une all õled juo - - õled unine juo; vaguni `uksed on `plommi all; maja on juo sarikuie ~ kattusse all; meil ühe `kõrra õli juo sie asi juttu all Lüg; luha ein paremb, kui kaks ehk kolm üöd [seisab] `kaste all Jõh; mujal ep tee tööd kut `umbest kepi all, kubja silma ees; järjest istub lapse all, järjest kaps süles; emased on koo maksu all Jäm; `soldadid on püssi all; kalad paers ragede all (verisoolas) Khk; ma ole küll nende (rõugete) all olnd Kär; Oli öhe `öhta `jälle teise [mehe] käe all (käe alt kinni); Eile `öhta - - oli veel lehma all (lüpsmas) Pöi; elab enese elu päävad niukse piina all, mees joob tal ja varastab Mär; oli kihla all (kihlatud) Kir; Lihonetsi mägi `üitase, see oo `kaitse all koa Lih; vana moĺd oli talve all (talv läbi) sii küliti maas Var; Kuhad `oĺlid `mõisast `lahti, müigi all Hää; oli sünnituse all (sünnitamas) HMd; mets - - kõberas kõik lume all Juu; suri aŕsti kää all Kos; [kui] õlut ei ole iŋŋe all, kohe `luhtub ära KuuK; `istus iel`uurimise all JJn; mina olen aga teśte oiu ja varju all Ann; kolm neli `pääva on kardulid äkke all (põld seisab äestatuna); [rukist] ei `vuotud, aga suvivili, sie oli `vuodmise all VMr; olin `leikusel - - unerohu all Kaa; kaup läks `kaĺli inna all `väĺja Trm; kannu kild jäe `püśsi - - kui `lõikad puud ja ladva `raskuse all `murdub Kod; Ta `oĺli Viĺländis `tohtre all seäl KJn; kaks `aastad oĺlin õppuse all Vil; ma ole `justku orja oben, ommukust `õhtuni iki `rańge all; maa olli kik adra all (üles haritud); `rahva naaru all Krk; si̬i̬ om jo piina elu, sa oled sunni `tü̬ü̬line, nuia ja malga all; maja joba roovi all, võib nakata katust `katma Ran; minijäss istup latsõ all, midägi ei taha tetä, munatab last Nõo; `tüt́rik jo tanu all (mehel) Rõu; Vü̬ü̬d, sukka, kinnast `koetass, nuʔ ummaʔ kõ̭ik kudamise all; eelä vana räbäk oĺl kõva kammu all (purjus) Plv; `ratsalõ hopõn um sadola all Lut || vahel; töötlemisel niit `tohkes masina all Kuu; `tangu lõppetused `lassasse kivi all `pienest jahust Lüg; Suivili tambiti obuste jalge all Pöi; `ennemuiste oli käsikibi all jahvatud leiva jahu koa Rid; Ei lagu `amba all Hää; `tänkjas - - maa, äki all ei lää peenikses Saa; [villa] tordid said kroasitud, kää all kroasi koane pial veeretadi Nis; truĺli all said [kangad] siledast küll VMr; koodi all (koodiga pekstes) tuli alvem tera `väĺla Trm; `varba all `kuuŕõ [pasknäär] tammõtõhva arʔ Vas b. (kellegi, millegi) alluvuses, halduses; käsutuses, juhtimisel `meie olime `Tallina all, `orja`polves pole old Jõe; mies on `naise valitsuse all Lüg; nee on teise `möisa all Khk; Param vana [mehe] abeme all kut noore ruusiku all Pöi; need [talud] pole `Taebla valla all old Noa; tä oo ikke mo võimu all, tä peab sedä tegema, mis tahetasse Mar; `Iisaku kiriku all õlen üleväl Iis; tienib pereme all ja käsu all juba Kod; `enne vanast - - kui oli küla kari ühe karjusse all Lai; `enne `olli viiskümmend `aastad pidänü roonu all oleme Hls; egass timä tõsõ all ei olõʔ, timä om õks henne alh (omaette peremees) Har; vabal tü̬ü̬l oĺlit `meiśtre all iks vaba mi̬i̬s; tõõśõ `tahtmisõ all vai tõõśõ käe all; Võrp kreis oĺl kõik timä (arsti) all - - näit (haigeid) saadeti kreis`tohtrõ `kaemisõlõ Räp c. (millegagi) hõlmatud, täidetud; (kellegi, millegi) kasutuses; (millegi) jaoks, tarbeks `suured `karjamaad keik oli `luomade all juo, ega sääl maa `puudu old parunil VNg; meil `musta kesä ei õle, kõik maa on `vilja all Lüg; `raandad on vee all `kinni Khk; pöld on karja all Rei; kolmanda kolmandese all oli kesa Vig; õue all suur tükk maad kohe Tõs; see väli om tänäbu rukki all, see kesa all Juu; õvv kõik õli valgvede all Kod; `Kaśme külä eenamad enamast lepiku all Pal; `toober om solgi all; suur lagendik oli oma all, aga löhike eenäke Trv; puu annum, ku ta paar kõrd `olli piimä all ärä käenu, pidit `ki̬i̬tmä Rõn || (klassifitseeriv) ega sie siis oldki päris `vargus, aga nii et `varguse nime all ige oli Kuu; mis `suuremb, sie on pada nime all, `veike on `katlik Lüg; `väike `ankur oli lassi nime all Tõs; eläb `võõra nime all, `võõra paśsigä Kod; kalu `ru̬u̬kma ~ `kaapma, nu̬u̬ käesivä üte tü̬ü̬ all Ran; kõik, mis nelä jala pääl kääse, om eläjä nime all; `plotnik vai `tiisler, katõ nime all Räp; mi̬ ole üte nime all, meil mõlõbil üte nimeʔ Se
6. (välj mõõtu või määra) egass ni̬i̬ lombi `onte mõõdu all ei ole Nõo; taluʔ oĺli iks `taadri all (talude suurust arvestati taalritega) Har; Vilä saaḱ oĺl katõ, koĺmõ `si̬i̬mne all Rõu
III. prep 1. a. (millestki) allpool, madalamal all paesu oĺl suur vesi Vän; allmäe tei `aida Pst; irs `oĺli kolmkümmend `sammu piḱk, mes all jää käis Ran; nemä om vi̬i̬l mäe otsan, aga mina ole joba all mäe; kistavaŕs [veskis] on all kivi, ta aab kivi `ümber Ote; mäe otsan oĺl põld sääne sama ku all mäe Krl b. (millegi) sees parep os iki all maa olla ollu, ku pääl maa Krk; ku linamatuss üless tõusess, siss pandass `kivve manu, et ta allvee saisass Ote
2. (päri)suunas allmaa tuul (maatuul); all vuo tiib (vee voolusuunas asetsev noodatiib) Kuu; Alltuule külgis Emm; `sõuke sańt ais, et all tuule ei või `olla Hää; kummass all tuule one, ni̬i̬d one `soemad majad Kod; vikerkaaŕ vaist om enne `vihma, all päevä iki, iki `vastu `päevä Krk; All päevä sinetäp Nõo
Vrd alh

hall3 aĺl g aĺli Pär Hää Saa KLõ T V(h-), alli Pär Hää Saa M T

1. malaaria, hall-, külmtõbi aĺl tulnud `piäle, raputand ja murinud MMg; oli parajas̀ti aĺlis; põdes `aĺli Ksi; ka siul aĺl seĺlän, et sa väriset; si̬i̬ alli inimene lännu `ahju; es kuule `latsi allin olevet Krk; inimese ütelnuva et ni̬i̬ olnava Lapimaa vana `tütrigu, kes alliss käenävä Puh; tullu aĺl - - raputanu nii et kõik kondi värisnuva, `õiknu iks `nimme pitti - - kui `vasta ütel, siss `tuĺli `pääle Kam; haĺl - - oĺl tulnu inemise ńaol, sõ̭ss oĺl raputanu˽kõvastõ. inemise pellänüʔ, joosnu˽`haĺli pakku Urv; [inimene] oĺl `viidü rükkä paossihe, haĺl `kõńnuʔ `ümbre rüä ja `hõiknuʔ: Liis, uu, Liis, uu Plv; vanal `aiga haĺl ka käve pääle; `haĺli hirmutõdi mant, võiõti ńeft́iga, `püssä `laśti ja Se; halli sõitma, tantsima halltõbe põdema; (halltõves) värisema sügise mina akkasin `aĺli `sõitma, talve läbi, kevadi `tõusin `inge Pär; päävalu `oĺli `kange, kiik kohad värisest, sõedab `aĺli Vil; väristes, juśt ku `aĺli tańts kunagi Krk; ta sõit ku `haĺli (väriseb); mu esä oĺl ka˽`haĺli `sõitanuʔ, säidse nädälit Har; ihu nakass `haĺli `sõitma (külmavärinatest) Rõu
2. aĺl (halltõbine) soninu iki Krk
Vrd hall|tõbi

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo
2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm
3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo
4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar
5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se
6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas
7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo
II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo
2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran
3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil
4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn
5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo
6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm
7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak
8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo
III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs
2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp
3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se
4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir
Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

halle2 n, g halle Kuu/`h-/ Phl, alle Jõe/`a-/ Khk Kär Muh Emm Käi Rei Kam Ran Nõo Kam, ale M; alle g `alle Ran Nõo Krl//; hallõ g `hallõ V(n hallõh Se)

1. hallitus leib `lähteb `hallesse Kuu; öllel on alle magu `juures Khk; nii `kange alle ais `olli, `riided `ollid nõnna alletan et Muh; Kas sa‿p `oska siiss allet ää `riisuda Rei; leval halle sees Phl; mõhk kaabiti `tainast `puhtass, muedu `tõmbab `alle `pääle Ran; `väike abe, nigu alle peni sita pääl Kam; hallõʔ om pääle tõmmanu˽taarilõ Urv; hallõʔ um saia `sisse nakanuʔ, ma kraabe taad hallõt tast päält ärʔ Plv; leib lät́s `hallõhe Vas; munikõrd oĺl tuud nüśsigu hallõht, piip nii täüś, et `piimäki joose es Se
2. kirme, õhuke kord `rostene vesi, sinikass ale pääl Krk
3. silmakae selma pεεle kasob alle, allet arstidaks `krihvle puru ja `sokroga Käi; vanast puhati `rihvli `tuhka `silma loomal, si̬i̬ võt́t ale ärä Trv; ku loomal ale `pääle tule, siis ani sule läbi puhuti peenikest `su̬u̬la `siśsi, si̬i̬ pidi ale är `lõikame Krk

almus1 almus g -e Rid Ris Kad VJg Lai; `almu|s g -kse Jõe Kuu Hlj VNg Lüg (armu)and; annetus `Andasin oma `almukse titte emale ärä; `martidelle ja `katridelle `anti `almust Jõe; elab `teiste `almustest; pruut́pulk, `sellega akkas [pruut] `almust ajama - - `anti `siepi ja `riiet, üks kätterättik Hlj; käis `almust `õtsimas `viina pudel `põlles, `pulmad tulevad Lüg; ega ma almust ei lähe `saama Rid; möisast `ańti `kange almus ikke `enne [mardisantidele] Ris; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müeda peresi VJg; `enne jõulu pühi koŕjati `vaestele almust Lai

alp aĺp g aĺbi (-l-) Jäm Khk Krj Vll Muh L K Iis Trm Kod Trv Hls Krk TLä Krl eL(h- V); alp g albi Emm Rei, `albi Jõe Kuu/h-/ Lüg; n, g `alpi VNg Vai; haĺp g haĺbi hajusalt V edev, kerglane, narrivõitu; puiklev, kartlik; erk epitseb alati oma riietega, on alp oma `asjadega Jõe; `Kuused `paukujess polevad, `halbid `kiitäjess `kondivad Kuu; `alpi inimene aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; kui obu kardab midagid, siis ̀eetasse, üks va aĺp obu on Khk; nee tüdrukud läin puhas albiks Krj; alp lõõbitseb ja reagib muedu `tühja Muh; Rõdali kihelkond pidid albid olema [et ei käinud pasteldega] Rid; erk obune, aĺp obune lähäb nii `kange rutuga riginal ja raginal ja parinal Mär; see põle ea laps `ühti, see ette va aĺp Mih; `Tolkab või `tonkab, si̬i̬ on `pilkab, `aĺpi sõnu `ütleb Hää; na aĺp või `kerglane, topib igale `puole oma nina vahele Hag; kes‿se aĺbi juttu usub JMd; aĺp one edev, jõĺgib ja ud́ritab, `kerkleb, ku tõiss näeb, nagu tüd́rik poiśsi Kod; aĺbi juttusid aeas, ehk käö jaani juttusid Plt; ah, seast `aĺpi ei massa `kutsugi, `seatse, kes ette tükive Trv; tu - - `oĺli joodik, serände pu̬u̬l `alpi, vai `keŕge `oĺli Ran; ala aiuʔ alasi naid `halpõ juttõ Har; mõ̭ńi um haĺp kõ̭gõ aśagaʔ, jutuga˽ja; tu̬u̬d üldäss haĺbiss, kiä `poissõga `ümbre˽ju̬u̬sk, kiä `poissõ vahiss Rõu; haĺp mi̬i̬s, haĺp jutt Se || (tühisest jutust) inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg

hamba|mees 1. naljamees, vigrujuttude rääkija Küll sa oled vade hüä `hambamies, ega sinuga igäv tule Kuu; Ta oli teiste seas igavene `ambamees Pöi; `kange `ambamees - - teeb paelu `nalja Tõs; `Ambami̬i̬s, suu `äśti jooseb Hää; `ambamees - - ega tema jutud tüli ei teind, need olid `rohkem naĺja jutud Lai; ennembide `oĺli serätsit `ambamehi, noil `oĺli kavalit jutte ja `kõnnit, mugu `kulle ja naara Ran

2. vihamees tu̬u̬ um mullõ väega suur `hambami̬i̬ss Vas
3. nõid pulma `rahva `nõidund undiss, kui oli sihuke `ambami̬i̬s, si̬i̬ `nõidus `vasta Ksi

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas
2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han
3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod
4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har
5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk
6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod
7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgiRan
8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

hand hand V, and Hel T Urv Krl Lei, g (h)anna

1. saba ku arak kadsatess - - kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; `kange kuumaga lehmä võtiva anna `säĺgä ja joosiva tanumide; egä peni kergitäb oma `anda - - kes ennäst väega kitt Ran; kuri puĺl tulli ussest `sisse, nu̬u̬ lehmä sarve olli ummeldu pääkoti `külge, vana viht olli annass `pantu (pulmanali) Puh; ja kui kana `anda soputana, siis tulna `võ̭õ̭rit; tuule`veskil om nii et, kui ää tuul om, siss tuleb jahu ku obese annast; last vihuti siss laaleti et, at́a at́a anna pääle, tsopu tsopu tsooru pääle; töbi annaga peni; nüid om [koeral] äbi, tuleb and sorun ja pää norun; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = nõel ja niit Nõo; lõõgaśsi kodu poole minekit nigu and `õigõ takan Võn; kas vai neli viiś obest `pańti `anda üitsütele [rehe tallamise ajal] Ote; Kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; Tuli om nigu pini anna otsah [tulenäitaja ei pea pirdu paigal]; Üt́s iiŕ, kat́s `anda = pastel Urv; no˽timäl om suuŕ juuss nigu hobõsõ hand; timä `tallass õks alasi tõsõ hanna pääle, timä taht alasi `tõisi tüssädaʔ; kasi˽kaśsi hanna alaʔ sõim Har; kas susi soe hanna pääle kunagi˽situss (kelm ei reeda kelmi); T́sia hand hoiõti kesvätegijäle; Hopõń näüdäśs `handa ja˽kattõ (jooksis ära) Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh (kerglane inimene); `lamba hand saa kaŕussõlõ [süüa]; vana `loikam [koer] tulõ kodo hand `jalgo `vaihel Plv; jobi hannaga pini; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas; mis teil om müvväʔ, hobõsõ `handu vai haŕaśsit vai `ńartsõ; pini höörätass `handa, hannagaʔ; ku hädä om olõ õi `härgägi hallõ, a kui hädäkõrd `mü̬ü̬dä lätt, siss om `handagi hallõ Se; kaśs situ‿iʔ är umma `handa; hüäl tsial kõõ kõvvõr hand; mõnõl [lehmal] um padi hand ka kui luud - - mõni um harva hannaga Lut || piltl kibu anna all (rutt, ajapuudus) Urv; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um (rase) Rõu; ei olõ nail nooril häpü ei˽`handa; hanna ku̬u̬h (vabaabielus); Lahke hannaga inemine (kergete elukommetega); om ta mineke kiim, hand `kukro pääl, annaʔ joostaʔ õnnõ kohe taht Räp; kiä `uhkõ om, `viskass hannaga Se; ligõhha hannaga, hüä olõ‿i·ʔ Lut; hannan, hannah jõrel, kannul sa olõt nigu `väikene lat́s imäl alasi hannan Har; Taa pinitüḱk `tirkass ka‿ks alati sul hannan Rõu; oĺli ma˽ka iks suuril hannah `valvma minneh Vas
2. riietuseseme (alumine osa) kördi and Hel; võta and üless, ma anna sulle `vitsu; praḱk (kuub) `olli poolõni `perseni, praki and `olli `lahki; ta‿m talulaits - - om `uhke - - lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdriguannaga maha Nõo; laits om nigu tila emä anna küĺlen Ote; pane oma poig vai anna `sisse, mia ei pane tost tähelegi Ran; imä nõśt säŕgihanna (kuuesaba) üless; kat́s `tuisku väläh, üt́s tõst `handa, tõõnõ aja lummõ `persehe Vas; Kattõ `mu̬u̬do siidi omma, pääsiidi ja hannaʔ - - Nuu˽hanna˽köüdetäse˽`taadõ, naasõ˽`köütva˽linige `küĺge, `tüt́riku˽vanigõ `küĺge; liniḱ, mäh́k `ümbre pää, hanna takah Se
3. tarberiista osa, käepide, vars üits aenumane annaga pańn `oĺli, ku vahel liha küd́sätedi, siss `pańti `ahju Ran; `lapju and läits `katski; pöörä annast kääneti pü̬ü̬r ette, siss `olli uiss `kinni; kos vanast olli olusa kopa, `handul kõ̭iḱ naśade taka ja Nõo; `luitsa `pańti `andu piti `varna `pistü, egä üt́s tuuś oma ärä; pää ari `oĺle `öörgune, and `oĺle iks takan Võn; villkopa kõru `olli madalamb ku kipi kõru, säält kõrvast läits and läbi Ote; Üle lapjuhanna ja roobihanna ei tohtev minnä, siis minnev au ahju San; ss‿võedass kas vasara hand vai, mia taht, `minkä˽nii t́ä [kips] peenikesess hõõrutass Urv; vigla and oĺl ka parass piḱk ja jämme, iks hää `peiu võttaʔ Krl; tooli hand om tooli sällä takahn Har; timä näḱk mi̬ ilma hannaldaʔ rihhu, tah́t hinele kah Rõu; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; Hummogo niidete hain `maaha, sü̬ü̬m `aigo `leivä˽naaśõʔ riha hannaga˽haańa ülest vai kaari˽laḱka; prenneĺ, tol hand peräh, puust hand Räp; a tu puu, mis `perrä läbi tsusatass, pulk otsah, tu kutsudass meil ratta hand vai lankhargi hand Se; hand kua um tsiŕbil, lüvväss `vardõ Lut
4. vilja idu; ohakas; lehe, marja, õuna varreke kääneti lade `ümbre, et põhjan mõni konds om `tervess jäänu, kesväl mõni and `persen, uhak küĺlen Ran; `müimise kesvä iväti, et siss lähvä anna takast ärä Puh; kesvil jäi `andu, `keśviga olli tu sõda, kaaral ja rüäl ess jää `andu; anna olliva uhaku kandsu, terä `küĺge jäänü Kam; kesvä anna om vällän, kägu ei kuku siss Ote; lihel om hand, taast timä kasuss Har; ma idudi kardokit, kardokil umma˽jo hanna˽takahn Rõu; keśvil hõõruti hobõsõga hanna˽takast `maaha Räp
5. järve sopp, maatüki ülemõõduline osa Üle jäŕve anna `tuĺlimõ San; hannaga vakamaa, suurõmb kui vakamaa Har; `Uutsõh om üts järvehand Se
6. ühisest töörindest mahajäänüd tükk, tööjärg ku mõni `põimja jäi `taade, siss üteldi et, kae tu̬u̬ jäi `anda, t‿om vana laisk `põimja, lähme kuseme ta anna pääle; tõese `põimja avitiva siss tu̬u̬l `anda `jääjäl ärä `põima, tu̬u̬ `olligi tu̬u̬ anna pääle kusemine; mõni kes äste kärmäss `olli `põimma, laśk `endä `i̬i̬ga minemä, ja tõese jät́t `anda Nõo; kuiss sa nii uma hannaga `perrä jäät Har; tuu jäi `handa uma `i̬i̬gaʔ, niku˽hand jääss `perrä, niku˽siba; timä om kõõ hannah Vas; tää tügüss kõ̭gõ hanna pääle `jäämä Se
7. rida, rivi kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn; Kurõʔ `lindasõ katõhn hannan Rõu; kala˽puhaśti ärʔ, ja `su̬u̬lśsi, siss salid́si `handa Vas; hahe hand ĺätt; sibulahand, `handa saĺlidsa (nööri otsa lükin), ar saĺlidsa sibula `handa (kuivatamiseks) Se
8. kraasimisel saadav villarull(ike) oi õigõʔ mitu `handa `villo sai taast pügüst; Es kraasita˽küll˽sääntsiid nigu noʔ kraasitas `kerrä, siss kraasiti iks hannaʔ Kan
Vrd händ

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar
2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teisteleT V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har
3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp
4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm
5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga)R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se
6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se
7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi
8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut
9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv
10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp
11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

hane|rasv Ma jõi lapselt `kange köhaga ane `rasva Pöi; ane rasp `aitab koa `praadida Mar; anerasv on kõege param voki meäre Juu; ane `rasva pannakse küĺma `võetud `sõrmede `piale ja kõrva `piale Jür; ane rasv, sellega määriti vokki, seda ei `söödud Ann Vrd hani|rasv

ankur2 `ankur g `ankru uus R, eP(`ank|or, g -ro) M Ran, `ankuri Kuu VNg Lüg Vai; n, g `ankru Har Rõu, `ankro, `ankri Räp; ankur g `ankru Krl Har/n -ŕ/; sisseü `ankrude Ote, gpl `ankrute Võn laeva, paadi, kalapüünise vms kinnitusvahend kui laev on `kinni, siis `varbita ta `ankruga `välja, `ankur viia `eemale ja siis kisuta Jõe; `laeva `ankurisse panema; laev on `ankuris ~ `ankuri pääl; `Ankur imeb `pohjast `lahti Kuu; `panga `ankuri juo; peli `ankuri üles VNg; laiv `sõisab `ankuris; `ankur `juokseb järele, siis kui on vedeläst sääl mere `põhjas; `ankuril, sel on ka `aarad `küljes `jusku `ärjä `sarved Lüg; `kange `sääga rikkus `ankuri `ketjud `katki Vai; `ankur ep pia mette - - lae riivib Khk; olime `terve öö `ankru‿pel Köpu `ääres Mus; vörgu jäal on ikka `ankur `otsas Pha; Kaśt mõrd on `ankrutega sihes, `ankrud `küĺges, mõrra `ankrud; Ankur on raua jurakas, sepad tegid, ankrul on sirge säär ja kaks kõvert küünt; Paadi vanema võrk lasti ankru alla kõige esimeseks sisse Pöi; `ankur on `pöhjas ja tuul on `kange, siis `ankut jookseb järele nagu tuhli kook Emm; üks kõva maru - - võtab laeva `ankrud üles Rid; legoo· `ankur (lase ankur sisse) Hää; `spillivad (hiivavad) `ankurt Ris; mõrrad `oitasse kolme `ankruga `seitsme kahessa jala sügava vee pääl Trm; `ankru võru, säär, sarved, käpad Kod; lootsikumi̬i̬ss `tõmbap `ankru üless ja sõedap manu suurele `vennele Trv; üte `ankru pääld sai kuus loomust [mutipüügil] Ran; kesk `järve tuleb lootsik `ankrude panda Ote; viie käpäga `ankri nigu `pü̬ü̬rüss; viis `puuta oĺl `ankri Räp || piltl Paneme ennast siie ankru (jääme siia kohale) Kaa; Oled kaua ühe koha pääl, nägu sulane jäi peremehe `juure paigal, [öeld] ta on `senna `ankrus jäänu Hää

hapatus apatu|s Khn Juu Trm Trv, -ss Hel T Krl Lei, -se; hapatu|ss g -sõ V(-śs); (h)abadu|s, -se Kuu(-kse) VNg; appatus Lüg(apa-) Jõh, -dus Vai, g -se; apa|tis hrv Mär, g -tise Vig(g -tsi) Kos, -d- Khk; apates Vig Kos, g -e Juu JMd Pee Koe; apats g -e Tõs PJg Tor Hls Krk, -i Pil; apat́s Hää KJn, h- Kan Räp, g -i; n, g apatse Pst Krk; n apats Vig SJn Hel, h- Plv Vas; g apatse Trv

1. hapendav või hapnev segu a. (eriti naha parkimiseks) odin nahad habaduksest `väljä Kuu; apatuse tõrs, sääl `sõisas neli viis kuud, `suure `luoma nahk kuus kuud; kus `lamba nahad sies õlid, sie õli appatus, tõist `üeldi `rohkemb park; `taula tuli appatuses pidädä, salpiet̀ri `viega `liudetti ja tuha lehelise sies `pieti `pargis Lüg; `kange apadise ais keis kihast `väĺja Khk; ma ei kannata seda apatise `õhka Vig; naha apatses paŕgitase `lamma `nahku Tor; Värmiapatus - - vanaaegne apatus, ku ilma `ki̬i̬tmata värmiti. Kruusi si̬i̬s apendadi kusega Hää; naha apatese tõŕss Juu; naha apatse tetäss ivast, rüä jahu pannass, kaarajahu jah, `su̬u̬la jah; miu esäl olli kait́s apatse `tonni Krk; `panti naha `apnema ja sõ̭ss `võeti apatusest `väĺlä, ku karu `olli `valla; tu apatuss tu̬u̬ kiśk tolle naha kestä `valla Nõo; nahule ka˽tetäss niisa·ma `tahta hapatuss Har b. (leiva)juuretis `leiva, `kiisli abadus VNg; Leib tuless kohe ärä `kasta, apatse peris kõhisep joba Krk; leevä apatus om mõhõl Krl || toit leivajuuretisest (ja ubadest või hernestestLut; toit hapendatud rukki- või kaerajahustSJn Vas Vrd apand, apandis, apandus, apants, hapendis, hapendus, apetes, hapnik, hapu
2. mudane, porine koht; mülgasM V igävene apatse auk Trv; Ärä sa nüid `ü̬ü̬si küll läbi su̬u̬ mine, si̬i̬ om jo igävene apatse, `sinna sa jäät Krk; `tahraid om nigu apatus Krl; kae˽ku˽vehmalõ lätt, siss om [tee] nigu hapatuss Har Vrd apandik, apants, hapnik
3. sõim a. Üks igävene apatõs, ḱõppu ei viisi Khn; Lehmä apates on ennast vaia otsast `lahti `tõmmanu, võtaks neid apatsi küll Hää; poisikeseapatsid KJn; oh sa vana apatse; ei tää, kus ta apats om lännu; om si̬i̬ kuse apatse küll (voodit märgav laps) Krk b. lobiseja; lõuapoolik Oh saʔ igävene hapatus, mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas Vrd apat, happ2

hapu n, g apu eP(-o) M TLä, appu R, abu Jõe Kuu(h-) Khk; apu g `apna, p aput T(g San) Lei; (h)apu, `(h)apna, `(h)apnõ, p `(h)apund, `(h)aput V; komp apem Kod Kõp, apep Krk

1. hapu; hapuks läinud, hapendatud habu piim; Abu `nindagu `äädigäs; `keideti abu `kapsta suppi. sie oli siis `pulma loppu toit Kuu; kisla apu [õun] väab suu `kiiva Jäm; [kase] mahl läheb abuks Khk; Nina peas kut apukuŕk (külmaga või joodikul) Pöi; nii `kange apu, et ühna peast köis läbi, kihvakas apu Muh; apo mańt Mar; ja õlle pudi keedeti õllest - - nisuleba tükid `sisse ja apuleba tükid ja Lih; tilgastand [piim], apu magu sees Vig; kibe apu nagu aanikas Kse; apumad marjad oo jõhvikad Tor; apu `kaĺla `joodi ja soolast `lesta `söödi Ris; Piim on natike apu`võitu, aga päris paksapu vi̬i̬l ei ole Hää; kui tainas on natuke apukaks läind, tehakse apukäkki Kei; leevad on vähe apud Juu; apu piim, sie apendeti ära puupüt́i sies - - mida apumb oli, seda paremb oli `süüa VMr; tuleb nagu apu ais ninasse Kad; leib one nagu apem Kod; `suisleppa ma tian, need on apid ja magusad õunad Lai; piim apu ku tuli ~ kisla Hls; midä apep, sedä parep Krk; mõtsiku `uibu küĺlen om abuda ubina Puh; `apna kurgi; si̬i̬ taar om nii apu et panep vai `kiŕgmä Nõo; nii apu nigu pihkar Kam; suu jäi nigu `apnass `maŕju süvven San; putr om `raassõ `hapnõ `mauline; mõruva˽`hapnõʔ Har; `kiisla oĺl ilosahe hapu Vas; kui kohetuś om hapu, sõ̭ss vaja [leib] ärʔ `kastaʔ Räp || käärinud, riknenud supp oo apuks läind Khk; Tuba oli nii suurt santi apu kala `aisu täis Pöi; kalad lähevad vahel koa apuks, kui napp sool o Muh; liha lähäb apuse ja `vängese Tõs; [toit] om apus lännü, ei sünni süvvä Hls; apu lõhn (paha hais) Krl || piltl vana, kulunud, tüütav ära seda juttu `räägi, sie on jo apust mend VNg; läks juba apuks see asi (pulmapidu tüütas ära) Vll; nali juba apus läind KJn
2. halb, kibe, vastumeelne tegi `miele apust; kohe miel `lähte apust, mina‿i `tahtu nähagi toist VNg; kõik appud sõnad `luobid `mulle suust `vällä Lüg; Appu nägu ies, mis nüüd viga on? Jõh; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks; meel on nii apu ja sańt, ei taha kedagi Juu; ta on alati apu `näuga VJg; kõik õlid ühel nõul [tema valimisel], küll ta näele nüid apuss lähäb Kod; kui elu apu, siis nü̬ü̬r `kaela KJn; temäl apu sõna ütte `puhku suhun Krk; mi̬i̬l um hapu Plv; hapu maa 1. halb maa, ”külma põhjaga (allikane) põllumaa” apu maa pääl kuiva suvege olli vili küĺle pääl mahan puha, apu maa om keedikine Krk; tah `hapna liiva pääl no midä kasuss Plv 2. (mõneks ajaks) sööti jäetud maa `jäeti apu maass `engäme [põld]. apu maa es ole kava `aiga `seisen, ta üte `aaste olli mahan ollu, visati vaist `kaara `pääle, vaist jälle lina [ilma väetamata]; ku lahep maa om, siis jätä maha, lase apumaa all olla, siis pane sõnnik pääle, küll siis rügä tule Krk || sõim kuradi apu `rätsep Kse
3. hapusus, hapu ollus, hape eks need toedod, kellel ei ole sees `soola ega apot, need ole magedad Kul; apu aab leevä `kerkima ja `käärima just ku pärmgi Var; mõnekord `pandi [värvides] aput (äädikat) ka Tõs; apust on mage viel, ei kõlba viel apu`kapsa suppi `kieta VMr; magusad ei taha, apuda ei taha Kod; ta tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge Krk; apnale om mage (leib) Nõo; vana leib tule ärä võtta ja uus [taarile] `pääle `panda, si̬i̬ ei anna enämb apud Kam; [leib] ärä vala˛onu, tu̬u̬ om apund `puuduss Kan || = hapatus `leiva appu. mõned `keitäsid appu `putru, `leivä appu `putru; naha appu Lüg; leiva `aśten, sel oli appu sies, `üeldi juurutus VJg; apund ajamõ pimesikku mängima tu̬u̬ oĺl `apnõ ajamine; latsõ ajage no apund. `pańti ütel silmä kińniʔ, `saisi `ümbre `tsõ̭õ̭ri; läkiʔ apund ajamõ; `apnõ ajamist tet́ti tarõn Har

armastama armastama eP/-ss- Kod/ M(armaste-) T(-m(m)a) V(armaste- Krl), `armastam(m)a R

1. armastama, kiindunud olema, kalliks pidama; erootilist armastust tundma `Iuksed tulevad ärä pääst, sis `keski salaja `armastab Lüg; ema ikka keige suurem armastaja Käi; kolm `aastad armastasime jumaliku `kange armastusega Ris; panete omale `puhtad särgid `seĺga - - `vuata mies kohe armastab. jah, mies armastand kohe `üöse Koe; obene oiab `irmsass taga inimess. obene one `kange armastaja Kod; mõned `piavad - - `anma poestele karva `kooki, et poiss akkab siis armastama teda Äks; [emal] `oĺli lollike tu poig, aga ta iki armast Ran; `eldet `anjat õnnistab jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; Jumalõt ja ligimest pedi külh armastama Har; timä `väega `lat́si armaśt Vas || temä võt́s miut ümmer kaala `kinni ja armaśt miut Krk
2. meeldivaks, meelepäraseks pidama; himustama Siga `armasta sitta, `lammas `suoja vett, vasik jahurokka Kuu; pudeli armastje mees Jäm; tema armastas seda nεh söna nönda; ma‿p armasta üht suuremad sääl `käia Khk; `naisterad armastavad muidu lora `aeda Käi; sedä `asja ikke armastasin `eesele Mar; mina olen kala armastaja inimene HMd; `külvamise `juures `lõuna tuult ikka armastakse Kei; ta armastab seda tööd küll, ega ta `vastumeelt ei tee Juu; ma ole küll vana ja `muldaminei, aga `laulu ma armasta Trv; ega siss kõ̭iḱ lina`talgusi es ti̬i̬, `talgut teivä nu̬u̬, kes lõbu armastiva Ote; timä armaśt raamatut lukkõʔ Se | piltl mitte armastama, vihkama (võrdlustes) Armastab kui koer keppi ~ kui koer luuavart Hää; armastass nigu pini `paalkat ~ nigu pini `kassi ~ nigu tsiga `musta `pańgi Se
3. haletsema, kaasa tundma armasta‿i naist sukugiʔ, halõsta‿iʔ Se
4. (emf hüüatustes) oh armastaia jummal! Vas
Vrd armama, armastelema, armatsama, armatsema, armustama

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se
2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim
3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se
4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo
5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim
3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se
4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo
5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

haspeldama aspel|dama Sa(asper- Khk Kär Kaa) Muh hajusalt L(aspõl- Khn) K(asfel- Ris), I(aśpel- Kod) M(-dema, -deme) hrv Ran, Puh Kam(-damma); `aspeldam(m)a R(`asvel- VNg); asvel|dama hajusalt Sa, L(aśvel- Kir) Ha Lai Plt; astel-, as(s)el- hajusalt L, asmel- Rei

1. haspeldama, lõnga haspli abil vihtideks tegema `Keträsid `värtna täis, sis akkasid `aspledama Lüg; pooli peelt asperdati `asprite `peele `vihti Khk; Asveldades - - saab tiada mitu lugu lõnga oo Han; asteldavad lõnga `vihti, et teda pesta saab ja Vän; Mõni lasi asveldamise aal `lõimelõnga kua läbi nõelasilma. Mõisas proua ise `oidis `nõela ja kua takuse lasi läbi nõelasilma asveldada Amb; aśpeldamise varras, sel one nut́t õtsan Kod; aspeldamise aal loed `paasmed; aspeldad, `värten kääs Pal
2. askeldama, sekeldama; ruttama, kiiresti midagi tegema aspeldab tööd tiha; poisid aspeldavad - - müravad ning mängivad Jäm; `kange aspeldama, ta tallitab kiirelt Jõe; küll asveldavad tuttu `minna Koe; ta aśpeldas kodo `tulla Kod; `veske aspeldab juba tublisti KJn || aplalt sööma No küll aspeldas toitu sisse Pha; Lugemist `laulmist meil pole, kuku aga kohe asveldama Pöi || lööma, peksma Kui sa‿b jäta ühekorra `järge mitte sa soad asveldamist mo käest Pöi

hatakas atak|as g -a Mus Kaa Pha Pöi Muh; ata|k Jäm, g -ga Khk Mus Emm Käi Phl/h-/, -ka Krj; adaka Hlj

1. kiiresti liikuv madal pilv; pilvetükk atakpili - - kut suur suitsupili jooseb nobest Jäm; pilve atagad `lindvad Khk; Läheb ruttu kut atakas Mus; põhja poolt ta aeab pilve atakid ka Pha; vahel põle pilve atakast `kuskil ja akkab sadama Muh; Kange tuulega aa taevaalune atagid täis Emm; hatagad, `vihma sees äi ole Phl
2. kalts, räbal; hatt `paljad vanad atakad veel Krj; Omal suur atakas `ändas, `voata ikka koa Pöi Vrd atikas

atsissina atsi·s̀sina Jõe Lüg Jõh(aksis̀sin) Vai/at̀-/ Trv Hls Hel Vas Räp; atsi·ssina PJg Kei Kõp(sisna) Võn/at̀-/ Rõu(at̀-); at́sis̀́sina KJn; atsi·ssin Pär Kos Koe Trm Kod(siśsina) Hls(-s̀s-) Hel; `at́siśsin Iis; atsi·ssinka Krk; assi·ssina VJg; aktsi·ssin Puh; altsiisina Kse; altsiśsina Plt; arsistsin Äks; atsisna Tor; `tsissina Hel; t́siśsin San, -a Räp puhastatud riigiviin lähmo `puodi `juoma paar pudeli `atsis̀sina Vai; Pool `toopi atsi·ssinad `maksis üle rubla Pär; mehed jõid atsissina `viina Kei; piiritusele pool vett jure, siis sai atsi·ssin Trm; `atsi·s̀sina om neli kümmet `raadi `kange ja topelt atsi˙s̀sin om `kangemp Hls; me˽võta üit́s juśs t́siśsinet San

hauduma `audu|ma R(-maie Lüg) eP(h- Phl; `oudu-, `oudo- Jäm Ans Emm Rei Han), `aud(u)|ma Muh hajusalt L, Kod Kõp Vil eL(-m[e] M, `haudma ~ `haudum[m]a V, `haud́ma Lut), `auma Vän; pr `audu- (`audo-) R(h- Kuu; impers `auv[v]u- Kuu Lüg) eP M Ran hajusalt Puh, (ta) audub Koe Kad Trm Lai, aadub Kod; au- (ao-) Kuu Hlj hajusalt eP, Trv Lei; (h)avvu- T V

1. hautama, kuumusega (ja niiskusega) mõjutama, soojendama, kuumutama; kuumuse (ja niiskuse) mõju all olema, selle toimel (teiseks) muutuma a. [mune, poegi] hautama, poegi munast välja tooma Lösüksis `justku va `haudund kana Kuu; litigad oo tuppes, siis tä akab litiguks sugema, tä aa˛ub ennast sεεl sehes Khk; `Öötakse ka, mis sa luksud, ega sa‿b akka `auduma minema Pöi; Ani aub ühü jala pial = kasvav kapsapea Han; [mesilase] kärg lähäb mustas ja `sitkes kui pojad `auduvad Var; kanad `luksuvad – kippuvad `auduma Juu; ia `auduja kana VMr; ikke seest pigistavad [kalal] marjad `välja ja `auduvad siis pojad `välja Trm; `audev kana Kod; Mul ei olõḱi essä, susi sittõ kannu `otsa, päiv `haudsõ `vällä (vallaslapsest) Urv; logõvalla nigu `haudva kana Har; Sõ̭ss tulõvagi nu̬u̬ vaglaʔ sälä sisest `väĺlä, miä sinnä pagsu naha alaʔ umma `haudunuʔ Rõu; Kakõno nigu haudja kana Räp; paisõ haud mää `sisse Se || uus (haiglas) last ajaliseks kasvatama nu̬u̬ latse, mes `enne `aigu sünnivä, noid avvutass `tru̬u̬bi mulgun `kaskanaha tüki sehen Puh; `säitsmä `kuune laits, oless ta latse `kliinikude `annu, oless `väĺlä avvutu. laits avvuti `seeni, ku ajalisess `saanu Nõo || (rasedast) tea mes tä õlma all seal `audumas on Mar; nüid `auduss, siss lää `lõhki; kaśs `auduss `poigi nüid, kurt kõtuli mahan Krk || saamisel, loota maʔ otsõ ḱuudu hobõst. – no kas `saieʔ – `haudmisel om Har || piltl `Kaua `audund `asjad `lähteväd `aisema (kuulujutt levib) Kuu; Oh sie va igavene `tossakas saa kedagi `tehtud, üks `enne `aegane ja vähe `audund ikke on IisR; magu hauduma paisuma, valmima (viljast)Kam V kesv vai kaar `audse maku; kui maku auvvup, siss tu kotuss lätt jämedämbäss, kost pää `väĺlä tulep Kam; kuu aud maku (kuu kasvab) Krl; mao `haudmese `aigo siginess vilä `sisse tungõĺpäid; kesev haud mako, käol joba uhhak kurguh Räp; rügä nakkass jo mako `haudma, keśväl om ar mago haut Se b. kuumuses (ja niiskuses) valmima, küpseda laskma; väikesel tulel kaane all kee(t)ma, aeglaselt küpse(ta)ma `autu liha VNg; kali `audub `ahjus, `paistub `küpsest Lüg; leib oo `audumest `vaego, pool küps Mar; `audub einu lehmale JõeK; `kui `erne supp keeb ja jääb `auduma, siss lähäb `pehmemast Äks; tangu om alle kõva, puder taht `aude vi̬i̬l Krk; kiisa `panti potiga `ahju, `audusiva `pehmess, luu kah ärä `audenuva Ran; lehmile avvuti sü̬ü̬m aganist Kam || lühikest aega keetma, kupatama (kapsaid enne hapendamist) `auvatasse `suure padade sies, `aetasse `kiemä, `tõstetasse `laudude `pääle – `auvutud kabustad Lüg; egä aadutud `kapsale `su̬u̬la pantud Kod; `väikse pää avvuti, avvutu `kapsta. pää lõegati `riśti `kat́ski `pańti `auduma Kam; ma `täämbä hausõ `kapstit Plv Vt haude|kapsas c. (tulises vees) leotama v ligunema [karu] pahemal käppäl õli `põlvest `saate karv `vällä `audund suus [imemisest] Lüg; rehetoa vommil oli silma kivi, selle sies `audus kaŋŋas [värvimisel] VMr || [pesu, kangast] hautama; (leelises v kuumas seebivees) ligunema v keema `Põuku, `kaŋŋast `auduma. Panin `tõrde, tuline leheline `selga, alt lased ära ja `jälle ajasid `kuumast, kõhe et kiev ja `uuvesta `pääle Lüg; ega sie aĺlitand plekk `välla lähe, au ehk pese VMr; siss ma olli tüdrukene, ku `püiki avvuti Nõo; ku mina `naksi mõssu `mõskma, sõ̭ss joba `paaga havve Plv || [kalja, taari] tegema, uuendama, värskendama enne `auti ega `laupa `öhta ikka `taari Vll; `taari `autasse, kui tä sandiks on läind Mar; kahe nädälä päräss aaduti [kalja]. `panti uut raba ehk uuded kaĺja leeväd `juure, siis `ju̬u̬di vi̬i̬l Kod; taaritõrikse `põhja `panti kõrd `õĺgi, siss taarileib ja kuum vesi kallati `pääle. siss `lasti tõse päeväni `audude Hel d. (soojuses ja niiskuses) pehmitama v pehmenema; painduvamaks muutma või muutuma `niine `auvutasse sedäsi et lähäb kuor `lahti ägedäs; `virsu `auvatasse ka, et akkab iast `jalga, on `pehme Lüg; pannakse veel tulise `leibadel̀le riie üle, et siis `auduvad Ann; linad on viel valjud põle easte `audund Koe; vanast tenäti sannan, üteldi at́tuma viha`audjale. viha`audja kaśt viha likess pańd keressele `auduma Nõo; ja siss kud́a [vehmripuu] `pehmess `oĺli `audenu [kuuma tuha sees], s paenutedi ta telele `ümbre Ote; taa tõrikõsõ vits om vaia vällä `hauduʔ, siss saat tõrikõsõle pääle aiaʔ Har; loogapuu pandass kuuma vii `sisse `hauduma Plv e. puunõusid hautama, turrutama `audub `tuorvi, akkab `audumaie. tulised kived ja kadaka `õksad, siis ei lähä appust Lüg; lüpsiku torirohud `pandi `kuima, kui taros `olli püt́ta `audu, siis nendega `auti Muh; puu riist kui tema ei saa `autud, siis piim akkab venima sial sies VMr; ṕutt jo `hõnkass, timmä vaia `hauduʔ kivvegaʔ Se f. soojendama, kuumutama, (ennast) hautama; sulatama Nüüd `haudusin laval `tarbeni, ott hie`augud `lahti Kuu; Juhan on `ahjul, sääl tämä `audub oma `külgi, ei tule maha, ei tulegi Lüg; All kõhu otsa sihes `olla `kange valu, `audus soja kiviga Pöi; aade ahamned; kui soe ilm, siis mua `aurab, `keltsä aadub Kod || arstima, mäda välja kiskuma; lahti lööma, puhkema (paisest) mu põĺv oli kohe nagu suur pada, siis sai vana sea rasvaga ja tangu pudruga `lahti `autatud teist Juu; midägi havvutuist pääle pandaʔ, nigui ruttu ar havvusiʔ, päsesiʔ `ju̬u̬skma Se || piltl (soojas kohas) istuma, magama, lesima; vedelema, laisklema Miäds sa siel tuas nüd `hau˛ud - - tule `väljä `vastla`liule ka Kuu; Kes pani omale `suaja `ilmaga pali `vantaruid `ümbär, [sellele] `üäldi, et mis sa `audud `ennast Jõh; Saab jo küll `ahju pial `audumast, tule `alle IisR; `riide all oo ea `aududa jah, ea soe Mar; mis sa `audut siin kodun, ku sa `vällä tühü ei viisi minnä Krk; haud pääle magamist (alati magab) Plv || anna `seie, mis sa oma püus seda `audud Khk g. (niiskuse ja soojuse toimel) põletikuliseks muutuma laps one `audumas, pan linase `riide `öüdeid `kaindla `alle VNg; `varbad `lähtad `auduma, pane `jälle villatukk vahele Mih; lapsil `auduvad `kaindla-aagud ja põtkavahed Kod; `loomadel olid sõrad, kui `kasvasivad suurest, kogusid pori tükkisid, akkasid `auduma Lai; `perse sori ärä `audenu latsel Ran; mu emä ütel et, ku keväje edimält `konna vii sisen näet, siss tüḱkev jala `audumõ San; havvunu `varba `vaihhõlõ panõʔ kuusõ `tõrva Lut h. pehkima, mädanema, kõdunema; määndama; rabedaks muutma v muutuma nüüd `künnetasse rukki kõrs üles, eks siis akkab kõrs `mulla sies mädänemä ja `auduma Lüg; riie, on tä märjalt jäänd kohegi paksuli, siis tä `audub ära; sönnik `audub `lautas Khk; lahju [võrgu] lina nii mädaks `audund Mus; linad `viidi likku. kui linad kuivale jäid, `audusid ära Pal; siss `pańti naa [keedetud taelad] mullage `kinni, `lasti `audude Hls; vana egä om keväjelt ärä `haudunuʔ, egä `hu̬u̬lduss alt ärä Har; maa joʔ ar um uttunuʔ, turbass joʔ är `haudu; rüä orass `peĺgäss `hämmä, gu `hämme maa pääle satas lumi `tuori (siis) ga keväjält või ar havvudaʔ Lut || muhenema, käärima (maast) umalad `kasvavad `niskeses `audunes maas, kus vesi `tassind `prahti ja Lüg; sõnniku maa künneti äräde ja `lasti siss `audude sääl Krk; Kesväl pidi maa olõma ilusahe är `haudunuʔ Rõu; sińnä kehvebä maa pääle haaru ui sitta, tuu lasõ `haududa õ̭nnõ. śoo maa om no `haudunuʔ, `piasi õks `viĺjä `saama Se i. umbselt soojana tunduma, vihmaootel olema (ilmast), ilmamuutuseks valmistuma, ilmamuutust ennustama `audub elm, ise soe ja ise `pilves Mar; aob suurt sadu Khn; pääv `õige kõrvetab, si aadub `vihma Kod; ilm akkas `audum(e) vihmal. kisk `umbe, nüid auts `vihma joba Krk; päiv om niu vii sisen paistuss - - nüüd aud õkka satu; ku kana `liiga paĺlu vihussõ ja näḱitsese, siss om ka et, `vihma `audva San; ta undsõʔ aud `põuda Urv; ku põvvaʔ ommaʔ, `nu̬u̬rdõ `piĺve lask, ilm nätäʔ haud sadama Vas; `piĺvi haud, saa `vihma; `haud́ja ilm Se
2. piltl (põhjalikult) mõtlema, kaaluma; endas kandma, hoidma, vimma pidama mis sa `audud omas mõttes kui et `räägi `kellegagi Lüg; mis sa selle asja kallal nii kaua `audud Khk; Piab viha, `audub `kurja Hää; tea mes mõtteid see audub Trm; `audub neid `plaanisi, kes tiab mis ta nüid `väĺla `audub Lai; kis siantst pikkä viha piab, `audub, `õhkub, juśt ku üits aa kubu kunagi Krk
3. piltl peksma `audusin `õige `kõrra ovost Lüg; Pani pia `jalgude vahele ja `audus naha tümäst Jõh; Viĺlu suab `audu Kod; Sain lõpuks selle rattavarga kätte, aga ma teda audusin KJn

avitama avita|ma R(-mma) hrv Emm, Mär Hää Koe Trm Kod Plt KJn Trv Hls T Urv Lei Lut, -mma V(avvitama Vas), avi|teme M(aavi- Krk), -temme Krl, -tõmõ San(-tõme) Krl; aavitama Jõh hrv Khk Rid Kse Tõs Kos/oa-/ Puh Kam; abitama L(aabitaja LNg)

1. a. abiks olema, abistama Ei avida `kiired `koivad ega arg süä `rinnuss (häda ja õnnetuse eest ei pääse) Kuu; avida `tosta `mulle Hlj; avitasima `ninda `kaua kui vähägi ülitas VNg; tule avita, mul on `ränkes `tõsta Lüg; siis tämä ehk akka `minnu avitamma Vai; tule mend abitama LNg; mene aavita tat Rid; sai `kεia tänd abitamas Var; tämidi ma es olnu `mõisa `rihtes avitamesel Hää; ma avitess kige ihu ja hingege tedä, aga miul ei ole `jõudu selles Trv; käsi avits kätt ja jalg avits `jalga [öeld] kui tü̬ü̬ manu `rohkep inimesi tuleve Krk; `julget jummal avitap Ran; `olli sańt kost ta `olli, mia tedä aviti; `jummal om `õkva käsitsi minu avitanu Puh; siss tulna `tõisi `väikeisi `linde ja appi, avitana käo`poiga `sü̬ü̬tä Nõo; mina olli ka `kange, esi jumala jõun aviti ennäst Ote; ma ää `meelega `ti̬i̬śsi ja avitasi `sinnu, aga mu käe ei teevä Rõn; `pernanõ pügi `lambit ja ma lät́si ka avidi tu̬u̬l püḱäʔ Urv; Kuri keerutäs ruuska a hää miis avitas härjägi üle kraavi Krl; kõ̭igin om ta abimiis ja avitaja ja kõ̭kkõ timä ti̬i̬d Har; kas lähük̀õrral ei olõ mõ̭nd inemisekeist, kes sinno avitasiʔ Rõu; jummaĺ oĺl kõ̭gõ avitamah; ei avida minnu nu inäp jummaĺ ei juudas Vas; avida mullõ ~ minno kaʔ Se; mina avidi `skruud́leĺ ummõlda Lei; kel um `kõhtu paĺlo, tuu või tõõsõlõgiʔ avitaʔ Lut || toimetama, hoolitsema ma ikke isi˛ennast avitan veel Mih; temä saap esi ennäst ärä avide Krk; tä säeb neid ja avitab Ran; sina neid vana˛inimesi avitat, näiss ku `kavva sa neid rohitset Puh; ta‿m avitanu naese ka serätse tü̬ü̬ `pääle, kos ääd `palka saab; temä om nii `aige, ta esi enda avitada ei saa Nõo; Marin kõ̭gõ avitass ja paśs Har b. (mitmesugustes soovides, hüüatustes) ku tü̬ü̬st `mü̬ü̬dä `mińti [öeld] jumal appi, avide jumal [vastati] Krk; vansat ku nurmen tü̬ü̬d tetti ja tõene `mü̬ü̬dä läits, ütel: `jummal abiss, [sellele vastati] avita `jummal Nõo; jummal avitaʔ sedä nädälekeist jälʔ `vastu võttaʔ Räp; ko ilosahe mõnikõrd hummogolt `varra vaak, sis õks kõ̭gõ `üt́let õt avida jummaĺ varõsõkõnõ vai tere `hummogost võrõsõkõnõ Se; avida jummaĺ šinnu Kra
2. mõju, toimet avaldama, mõjuma; kasu, abi olema `mitmad igä `uskusid sidä, et sie (sinine paber) avitap küll [haiguse vastu]; Ei avida muud kui oda ise jalad `selga ja `elmad `kaula; Mes avitab udu `määgimine ki se päss pääd ei `pöörä; Ei avida `istumine, küll avitab `astumine Kuu; säl ei avida midägi Vai; ni̬i̬ rohu ike avitive, ni̬i̬ ike `mõieve Krk; vits kah es avita Ran; lehm `luhtit täis, midägi es avita Puh; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s es `kiäkinä Nõo; ku rohu avitasõva siss avitasõva, ega mina (arst) ei avita ku rohu ei avitava Ote; temä kuevat ja tsuidsut noid sibulit, aga midägi es avita Rõn; ku vanass lätt hädä, sõ̭ss avida ei `üt́seginaʔ inäp Urv; mu nõo ei avida tanh medägi Har; Asi om nii hull, et ei avida jutt egaʔ jumalasõna Vas; ku `vihma vi̬i̬l õks tulõsse, sõ̭s kardohkele õks avitaseʔ Räp; taaśsperiĺde lukõʔ, tuugaʔ avit́ `haigustõ `vasta Se || arstima, terveks tegema avitap sõnaga `aigust Trv; Tamme vallan ollu üits vanami̬i̬s, kes serätsid ädäsid avitanu Ran
3. kõlbama, sobima, kõlblik olema eks ne `heinäd täü igägi kuhugi `korjusse `panna, ega ne sis `oues avida; Rugi jahud avidid ka `kohvi tehä Kuu
4. a. jätkuma, piisama, küllalt olema eks siis nüüd avida juo, jädä `ehtule, `huome o `jälle päiv Kuu; `kümne naglalisi kive ei ole vaea, avitab katest kolmest naglast Ran; Sellest joba avitap Rõn b. läbi saama; kestma, vastu pidama Ma nüüd parandin `vergu nii `terveks ku sain, `täüdü avitada vähä `aigu; Pesin püksitaniged ka puhtaks, siis `jälle vähä`aigu avitavad; Küll sa `pargid `kuokisi kere täüs, et kohe avidad sen `süömägä `huomikuni; `Siie lakka ei enämb `rohkemb sovi `heini, no avitab üheks `aestaks Kuu
Vrd aitama1, autama2, avihtamine

hea ea, ia, , eP; ia, hrv R; ää hrv Jõe Kuu Hlj, Rei Hää Saa hrv Ksi, Kõp Vil eL(h- V); εε SaLä Kaa Emm Käi, hεε Phl; komp ea- Mar Var, ia- VNg Mär Var Tor Trm Pal, ää- Hää Krk Plv/h-/, εεm Khk Kaa

I. adj 1. (hrl inimese füüsilised või vaimsed omadused, oskused, tervis, meelteseisund jne) nõuetele vastav, võimekas, tubli, terve; suurepärane; tore, rõõmus see vana on üsna sur εε (kõbus, tugev) veel; mool oo veel εεd `ambad, teistel pole sel aal änam `ambud suus Khk; kui tä `viina ei võtaks, siis tä oleks ikke üks ea töö mees Mar; mool oo söögi isu eä Vig; olass mool silma nägimene olad, siiss olass ma veel üsna ea inimene olad Mih; jõhvikas ia apu, teeb südame `iase Aud; sel oo ea oiu peas, see tiab paĺlu PJg; seda iam meel tal `oĺli Tor; Kui obune `äśti viab - - siis sellel obusel on ää usk Hää; ia kõnemies Hag; mul on nii ead kõrvad, et kuulen kui kerp `põhku kuseb; mõnel on ea tervis, jüst nagu va uńdi tervis kohe; temal on alati nihukesed ead lõuad, läterdab ja ladiseb alati Juu; nii ia kui ta `sinna [kooli] tuli, nii ia ta sialt läks - - ta‿i osand seda (lugeda) koa HJn; kui inime ias tujus on, teeb kõik Pal; keśsi poolteist vakamad väĺla `niitis - - se olgu isegi ia `niitja; kohe iad meelt tegi platserdada sial [sooja vee] sees Lai; nagu tei `ääpess `süäme; moka om tal ää, tü̬ü̬tegu ei oole `kunnigil; olli neil ka ääss meeless si̬i̬ latsek Krk; esi vigane, ega egä päiv väĺlän - - tol om ää eńg sehen Ran; poesi emä tulep väĺläst `sisse, ja `kangede ääl meelel; säl `iksi niikavva ku mul mi̬i̬l ääss sai Puh; aud ti̬i̬p kõ̭ik üte ääss, olgu na `vaesõ vai rikka; tu̬u̬ nahuk jäi sul saamata, võit tenädä äid `jalgu; mul `olli ää pää, ma‿less võenu kävvä küll koolin; om mõni obene küll ää `ju̬u̬skma; `uika sina, sul om ää eli Nõo; Hää om ku `häste tańdsit, paŕõmb vi̬i̬l ku paigal püüsüt Urv; täl ei olõ hääd näku kaiaʔ tä kõõritõss; leerilatsõ tetäss pühäbä ääss (õnnistatakse kirikus); innebi oĺl iks urgõp̀ääväl poisslaste äässtegemine Krl; taa mihel om hää pää, kiä nii `korgõdõ üless `julguss minnäʔ Har; hää `sü̬ü̬misega loomakõnõ Rõu; ma˽`tahtsõ sul mi̬i̬lt hääss tetäʔ Plv; tõõsõl om hää mi̬i̬ĺ tõõsõ pahandusõst Räp; hea meelega meelsasti, rõõmuga Ma tuleksi eemeelega, aga mette pole aega Kaa; `viska luomale `erne `vaŕssa ette, ta süöb neid ia mielega VMr; targa inimese kõnet `kullet ää meelege Trv; ku mul om, sõ̭ss anna häämeelega sullõ Räp
2. (loomad, konkreetsed esemed, nähtused, omadused jne) korralik, kõlblik, meelepärane, viljakas; maitsev, toitev; küllaldane, rikkalik; lihav, rammus jne on pääst jala `tallani ias `riides; ia luo ilm tuleb täna Lüg; Äid `lambaid `sünnib `palju `ühte `lauta IisR; näĺlaga sööb inimene kõik εε, olga εε ehk sańt Khk; Joodul olid keiksugu eed-paramad söömad rennipeel Kaa; Kaks kövad kivi äi tee `ilmaski ead jahu; See (toit) on nii ea et viib keele `perse Pöi; kui päe tarab, siis o ead `ilma tulemas Muh; rabatud rukid - - need olid kõige `eamad; ma teen oma sängi eaks (korda, mugavaks) Mar; panevad saiatükkisi `sisse [õllesupile] ja panevad sukkurt ka ja. kudas `keegi teda `iamaks teeb Mär; mõni annab ike kuus seetse `toopi `lüpsis, see oo eä lehm Vig; meitel olid `eamad pärmid Var; viĺlad oo tänabi ead Mih; see kuńts olnd, et `raske`jalgsed naesed kudusid [võrku]. sis olnd ea saak Vän; Siśs põlnu kangast nii `kangesti pleegitada, ku lõngad enne `oĺlid ääks `tehtu, `autadu ja pleegitadu väĺlal õrrede si̬i̬s Hää; malsad. ias maas kasvavad, ia maa puud JJn; täna on supil ia mekk Ann; sian leiva sooja `veega, tuleb ea magusapu Tür; siin on `kange si ädäl `kasma, kui on vähägi vi̬i̬l ia eenam; sial [kaevus] piab isi vääga ia vesi olema Pal; ia taluke, juśt suur ei olnud, aga iad põllud Äks; kui kuusel `paĺlu käbisid siis tuleb `kartul (kartulisaak) ia Plt; se väŕm es ole ää, es tule iluss miu köŕt Trv; ni̬i̬ korbi olli `väega `ääde Pst; Mis viga äie puideg tuld tetä Hls; Ää `olli, `otsa saie, makuss `olli maha satte (öeld pärast maitsvat pala) Hel; es ole `riistu, mugu kirvess, kui ää-kuri `tu̬u̬gi `olli; sedä sama kiisa `solki `anti sigadele kah. siga läits tollõga õge ääss Ran; üits tuline ää kajo; pojapoig om ää ameti pääl, saap kallist `palka; pääasi kui sü̬ü̬k suust ää om, olgu siss kõtun mes tä om; ää `maoga suṕp Nõo; kihu survava, ilm lätt `ääle Kam; taa nahk om muud́u hää, a keśk `nahka om suuŕ mulk `sisse lõigat; ilm lätt hääss, vällä˽`seĺgüss Har || küps, keenud (toit)Sa Rei Ote `tuhled `küpsesid kenasti εεks Käi; suur tükk, kee ju millalgi eaks mette Kaa; Katsu onts tuhlit katlas iad Pha; keeda tuhlid ääks Rei; odot kos väit́s om, ma kae kas liha om ää Ote || (nõrgenenud leksikaalse tähendusega) öhel ääl päeväl läksin ma Viĺländisse Vil; Kül ma sõ̭ss ühel hääl pääväl võta kuriku ja pessä tiä läbi kah Urv
3. (mingi abstraktsem nähtus, olukord jne) sobiv, nõuetele vastav; mugav, mõnus; meeldiv, meelepärane, tore; hõlpus, kerge jne vat see olnd täna üsna äil päil (saanud hästi süüa või lõbutseda) Jaa; Ka oli see ea asi, et nad (sakslased) täst ära läksid; [tuulik] On `paergus eas korras Pöi; see on eaks küll (käib küll); [hinnetest] üks oli väga ea, kaks oli ea, kolm läks `korda Mar; Igas pool ia kus `meitid ei ole Han; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; Üsä iä kua, kui mõni vana inimest `uatama tulõb Khn; ma panin ikke liha `aśtjasse, końdised tükid panin taha `eäre, siis oli ea kord kohe, kuda ma `võt́sin; vahest se üle kaela töö lähäb paramini kui ea töö lähäbki Juu; `kurja ei soa teha iaks Kos; sie nii algas puu, ea `lõhkuda HJn; ia küll, et ulu akk saab `olla Ann; ei nähend ead `undki sellest; meie olime alati eas läbi`saamises HljK; ea muretu elo Trm; eks ta siis räägi `mitmed `moodi, oma aśjad eaks Plt; õlbastege om ää vett kanda Pst; ää põĺv (elukäik) Hel; satte tolle asjaga `siśse, nüid süidäb kõrvatagust, otsib ääd nõu; kui `kiäki `risti üle ti̬i̬ - - `ääl poole lääb siss om ää [kala] õńn Ran; aga tost om vil ää, et ma kõnni; ja äid `päivi ma konagi es äe, tei tü̬ü̬d ü̬ü̬d ku `päivä Nõo; mul oĺl tuhand ää (väga hea) uni, mis ma `ü̬ü̬se näi; na˽peenikese˽puu, ommavõ ää˽palamõ San; elu um hää, ei˽taha kooldagi Rõu; [taulmehed] `masva inne [mõisale] massu ärä ja, ja om sellega kõiḱ hää (korras); suvõl om siin tulihää elläʔ Plv; aig and hääd nõvvo Räp
4. a. positiivsete eetiliste omadustega, (moraalselt) väärtuslik, heatahtlik, lahke, sõbralik, sõnakuulelik; lähedane, intiimne no siis `otsa `kannika - - `keige `iamalle `lapsele `anneti VNg; `Naabrumehed `riidlesid küll, aga nüüd on `jälle iad IisR; akkas koiraga εεks tegema (sõprust otsima) Khk; Teine eese eest südamest tahab sulle eed teha Kaa; Kes `sõukste tigede `kurjade `silmadega on, see pole ea inimene Pöi; mul üsna kahju nende `hεεde inimestest Phl; ees ea, aga taga `persse sis `lõikab `kaela Mär; `ööldi ikke, et tüdrekud `olle kõik iad, aga seda ei tia, kust tigedad naised tulevad Aud; (kui kedagi heaks kiideti, vastati) Kui ma ää oleks, kaśs oleks mu `ammugi ära söönud Hää; Ea laps, lambasilm, saba vaja, valmis unt (öeld salalikust lapsest) Jür; Eada tuntaks äkki ajast, kaunist lasta karjapõlvest; Ea laps kasvab vitsata ja vibuta KuuK; [koer] `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni Ann; süda kohe rahul, kui tiad, et ta (loom) ikke `iades kätes on VMr; ia südamega inimene; kuda ma ia inimene sinuga nüid tasa saan Lai; sel tüdrukul oli õige õńn nüid, sai siatse ää mehe Trv; me `kakleme ja saame ääs (lepime) jälle; ää inimese eläss üte `amme sihen ärä, kait́s `kurja ei saa küünin ärä eläde Krk; sest ü̬ü̬st päeväst jäime meie periss ääss sõbrass Hel; `kanga kodaja vai `kangur - - ääl latsel om jo mitu nime Ran; ku‿sa `anda jõvvat, siss olet sa ää; mõni inimene om ää vaemuga, aga tõene om nii alb; siss ku Mari tegijä `olli, siss `olli ää küll, aga nüid nemä ei tunnegi Marid Nõo; om nii kole ilm, et ää peremi̬i̬s ei aa `pennigi `väĺlä Kam; `väimis om mul läbi (täiesti, väga) ää mi̬i̬s Rõn; ää lat́s tunnuss `ällü, ää naariss lehe alaʔ; olõ esi ää, siss omma˽tõsõ˽kah Krl; ta tuĺl no˽hennest hääss tegemä, selle et meil iilä pabaduss oĺl; ma˽hiidi poisilõ hääd sõnna, poisi˽kulssi ka mu˽`palvõt; sa˽tahat kõ̭igilõ hää ollaʔ Har; vanakuri täi hää (naise oma) latsõ tagasi Vas; tõist nigu taht oma võimussõga hääss tetäʔ (meelitada), et nä ütte sünnüsseväʔ Räp; ma tei sullõ hää mehe peräst (sõpruse tõttu) Se b. (kõnetlus- või viisakusvormelites) ole sa - - ea mees, et sa `aitasid mind Mus; eestvedaja eit viis pruudi kiriku, aeas inimesed pingist `väĺla, et olge ead, `antke pruudile istet koa Juu; ole ia, too `mulle puest tikkusi Ann; olga iäst Trm; ia inimene `aitamast (tänusõnad) Lai; jääge iäs van KJn; jumal `seltsi (öeld sauna minnes, vastati) jumal ää seldsimi̬i̬s; ole ninda ääss, ti̬i̬ mul äräde si̬i̬, mea esi ei saa Krk; olge ääss, viige miu `Elvä `poiga `kaema Nõo; ole nõnda ääst ja - - anna mullõ seeme lammast KodT; jummaĺ seḱkä (öeld sauna minnes)! `vasta üteldi, et jummaĺ ää mi̬i̬ss! San; olõ ni˽hää, tulõ mullõ veidükesess appi Har
5. a. soodus, kasulik, sobiv; tulus, õnnelik menel inimisel on εε käsi `loomi `sööta Khk; Täna oli seike eepää – teris oli kena ning ilm pidas, sai lehmaeina kenasti kuivalt labuse; Äi vaada ee silmaga selle pεεle (ei ole sellega nõus) Kaa; εεs `lootoses (rase) Phl; villakad `lammad on ääd pidada Mär; kas mu jutt `võeti iäs (kas kõlbas) Vig; iäks ei `võetud kui ta (kägu) mõja ligidale tuli Var; kui tuuĺ ea oo, sis tuulati rukist öhe peenikse sarjaga Mih; kui kardulid `tehti, siis vaadati, et ia aeg – suured pilvetükid oo Tõs; seda saab `ease `loetud, kui `peimes tuleb vanaemadega `rääkima Aud; ta `kiitis koa selle eaks Juu; kolm `pääva olema nädalas mis on iad päävad Koe; kalo·śsid pidasin, ned `jälle ei ole iad, võtavad jalad `aigeks Kad; koŕvid on iad kraasi`täisi `sise `panna, aga ei ole iad `villu `oida Pal; enne kirikuõpetaja võt́tis `reńti, kudas ta eass `arvas Vil; mia pia kiḱk ääss `võtme puha, üteldu ta mis `tahten Krk; nii kummi kota ei ole `jalgule ää suguki; nigu ääss `arvat, nii ti̬i̬ Nõo; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; härmä `võrku juusk `maaha, nüüd om hää rüä `külvmise päiv Rõu; `kü̬ü̬mne om kühälä hää, `kü̬ü̬mnet́säi Se; võta heaks või pane pahaks ole rahul ~ nõus või mitte Võtta iast vai pane pahast, aga ma pian nied `alvad `uudised ära `räekima IisR; Veta εεks vei pane pahaks, aga üks tüngam sa oled Kaa; Veta eaks vöi pane pahaks aga sedasi see asi oli Rei; saa nüid pahases või võta nüid ias mis ma räägi Kse; võta iast või pane pahast VJg || karjane‿s jõva `koeri oida, koerad pidid eaks `võtma (maha murdma) Muh; see obone on able `sööma. see vötab keik eaks, on nii able Ris b. (soovides, tervitustes, jumalagajätul) `uue `aastal `suovita `onne: iad uut `aastat, iad `onne, üks laps ja ü˛iksa `särki Jõe; kui vöiras `välja läheb, `ütleb ead `aega ehk ead `tervist. teine `vastab: `tervist `teile ka; ead `pääva – `teile paramad; kui omaksed ää lähvad siis `öötakse: aed elamist, ehk ead `önne! teine `ütleb siis: `soole ka Vll; äid pühasid Kul; ead `tervist – teist `teile Kse; ead und; ead teed teil `minna Juu; ead `õhtat Trm; äät `tervist, vana rahvass `ütlev iki: jääme jumalege nüid Krk; vanast ütel mõni, ku ärä läits: ääd `päivä, ääd `aiga; ääd nägemist, mia piä minemä nüid Nõo; ääd d́akku (jätku leiba); `andava (soovivad) ää `päävi Lei c. (vastusena tänamisele) Tuhat tänu `teile – `Võtke iast IisR; Veta ~ vetke eeks Kaa; `antasse `jälle `süia siiss tänätasse `öötse `võtke eaks Mar; `võtke iaks – kui annad `noabrele `süia ja ta tänab sind, siss `ütled nõnna Kos; timä ańd mullõ söögi iist suurõ tenu. ma `ütli: `võtkõ hääss Har
6. parem; parempidine; ant kura, vasak, pahemSaa KJn Kõp Vil eL `ü̬ü̬ssi akas mul üks kura jala `veike su̬u̬n kokku `kiskma, siss akas ää jalal kah Vil; [riidel] ää küĺg ja paha küĺg; ää toim ja paha toim; ku surnul ää jalg pikep om, siis saa mi̬i̬ssurnut; käänä ääd kätt; suka ja `kinda vi̬i̬ŕ tule ää paha (parempidi pahempidi) kudade Krk; ää siĺm süǵeleb, vist saab `naarda; `latvamine om ää käe pu̬u̬ld, oiab vikati `kõrgen Ran; ääst siĺmäst iks näi (nägin) Ote; Ää poole `pääle `võetass maa (maha) lammass ja korapu̬u̬ld nakatass edimält pügämä Rõn; käänät `langa hääle poolõ (päripäeva); ku˽kura kõrv `piĺli lüü, kuulõt `kuŕja juttu, hää kõrv, hüvvä juttu Har; ma haari sõ̭ss katõ puudalise kot́i `häähä kätte Plv; Mis ää käži teǵe, taad kura käži ei tejäʔ Lei
7. (välj irooniat või midagi negatiivset) ia on sie minu `kiele`murre, sedä `ullemb `neie oma; no sie eit sai küll ead sõnad (sõimu) `tõise kääst Lüg; εε ning veel param (kaks halba inimest) `lähtvad Khk; kui `ühte `asja lubad, ei anna, siis `öetse: `tõotis koa iä mees; iä mees see, kes lubabki Tõs; kaks tükki lähevad `neaklema, tõine ütleb ika äid sõnu ja tõine Hag; küll mu kääd olid `irmsad, olid nad ead `enne, aga siis olid nad veel ullemad Juu; oleks nüid ta ia mies (uss) ammustand JJn; üks `iames jätt värava `lahti Kad; `ütles omi äid ja paremaid sõnu (sõimas) Trm; ead `ot́sis, veel parema `leidis Plt; vigel om maan, tõene äämi̬i̬s võtap vigla ärä, ei oleki enämb `vikla Nõo
8. (kogust, hulka märkivalt) a. (koos substantiiviga) rohke, paras, tubli, suur; palju minu mehe onu oli ka, meid õli ia ulk IisR; mitu εεd `aastad läks `enne `mööda Ans; `Öhtase olnd veel eed `aega Kaa; Kätele lihaks ead `muljumist ää, küll siis see venind veri `jälle `liikuma akkaks Pöi; ma magasin ühü ea une Mär; ma `ańdasin tal `vemlega ühe ea `nähkämä Saa; nii et kahelt poolt `laetedele `ańtsime nisuksed iad matsud, muidu ei tuld vili `väĺla Kos; luomad lähvad ea iiliga Jür; mul omalgi küir, ia (suur) küir `seĺgas Tür; no eesti valitsuse aal jo sain iad (palju) `viĺja Kad; süöb suu, katsub `kaksi, kolmel olgu ju `iagi kogu ees; mina olin ia plikajõmm, kui ema laadale läks, tõi vaśk piira Sim; ommen siss panen ää tule `ahju; temä on ju ikki mitu mitu ääd `aastad sääl Vil; ihess om õige ele `valge - - ää eerine pikkuss Trv; ää `julguss tal iki minnä Krk; `tulli üits ää uug vanemba `vihma Nõo; vanast toit́ perremiis selle `häŕgä, et siss sai hääd raha ku vällä möi Har; ma tõi mõtsast hää voosiku ja anna sullõ hää nahatävve Plv b. (intensiteedisõnana) õige, üsna, hästi, väga meil on viel lakkas ia `ulka `piirdu VNg; εε köva (päris tubli) `keima Khk; kes ea `julge oo, see ikka läheb Muh; oli ia natuke `aega vahet Var; mina `viskasin kibi `senna (kaevu) `sisse. läks ea tükk `aega, kui `sulpsu oli kuulda Mih; aga ma tegin `talle ead kiiret takka Juu; teeme iad suured vihud Kos; näe kus naisel ead pikad `juuksed JJn; ma olin ia vana - - käisin kooliski `krüiga Plt; joba ää suureke si laits tal Trv; kaer `kasvi vahel ää pikäkesess Ran; noid `sarvi `olli tambil iks ää paĺlu Ote; tu̬u̬ `olli ka joba ää elänu inemine Rõn; see niit́ om õigõ hää kõvakõnõ Har; [taarile pandi] ki̬i̬b vesi pääle õ̭nnõ ja, ka sõ̭ss oĺl hummogu jo `õkva hää hapu kah Plv; eelä hummogu oĺl õigõ hää suuŕ hall; timä (mesilaspere) oĺl hää `korgõh; üt́skõrd oĺl löönüʔ süĺlem `õigõ hää `korgõhe `kõivo; ahivarrõh oĺl vist huśsel pesä, ma `löüse säält hää mito tükkü Räp
9. (hüüatustes) Tule iast appi! Kas `ninda`muodi sis `keśki tieb IisR; `taivane `jummal, tule esi ääst appi, kas seräst pahandust meile vaja `olli Nõo; o˽su hää, mis om rikkal [viga] elläʔ Krl; head aega aegsasti Selle (põhuveo) saab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi `piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; hea küll (välj kinnitust, nentimist, nõusolekut jne) olgu peale(gi); küllalt Ee küll – oleme `rääkind; Ee küll, sellest jägub mulle juba ulgaks ajaks, rohkem pole taarist anda Kaa; noh, ia küll, akasime sis ää tulema Jür; noh, eä küll, `ańti nüd tükike `leibä kätte KJn; ah, hää küll miu isu saa täis ka joba, mea ei taha olla Krk; sai poole tükki ärä lugõda, ütel õpõtaja: ää küll! ää küll! jätäʔ Nõo; ää küll, kari lännü˽`mõtsa Võn; noh hää külh, küll ma˽`kullõ `perrä kuiss tu̬u̬ asi oĺl Har; sai üte peotävve `jooh́kit jah. `üt́li‿t hää küllʔ, mullõ sedä küllält Plv; head nahka saama ~ tulema õnnestuma; korralikku inimest saama Eluaig `arjund `kergel õlema, ei sest enamb iad `nahka saa Jõh; Isa `juodik, ei siis ole `lastestki iad `nahka `luota ~ tulemas IisR; laps oo ka ukkas, kui sa‿p saa εεd `nahka tääst Khk; Ega sellest nisust ead nahka saa - - nüüd öökülmad kisuvad juured katki Mar; Äga kohe tööst iad `nahka tule Han; ei neist tütardest iad `nahka tule VMr; ei saa temäst ääd `nahka Ran; hea olema ~ seisma (kellegi, millegi) eest kostma või vastutama; hoolitsema Siis isames pidi senest siis ia õlema et pruut́ pidi `kingitud `kraami kättä ̀saama, et sõnast tagasi ei saand Jõh; kis selle eest εε on, et see `valmis saab Khk; Mis see teise ee seismine aitab, kui sa ise eese eest mees pole Kaa; seisäb ikke teise eest ea ja teine seisa so eest ea `ühti Mar; `niide panemesega pian ma selle eest ia `seisma [et ühe ja teise varva pealt panen] Tür; küll mina juba selle iest ia seisan VMr; heast peast asjata, põhjuseta, mõtlematult Täis mies niisama iast piast parisniku käest obust `ostama ei akka IisR; Seda sa tegid küll otse εεst pεεst lollisti Kaa; üsna east peast tuli pahandus, põlndki seal kedagi `põhja Mär; akkas kohe iast piast `nutma Koe; ääst pääst nakass `sõimama, `asja i̬i̬n, tõist taga Ran; üks hea kõik ~ puha ükskõik, üks ja sama räägi sa `easte ehk räägi sa kurjaste üks ea kõik Mar; üit́s ää puha, kudass sa ti̬i̬t Krk
II. subst 1. a. väärtuslik, mittehalb asi, omadus või nähtus; headus, heategu; kasu, tulu siis tämä `rääkis vahest säl iad ja `alba `keiki `mieste `ulgas sie vanames VNg; Ia `puolest `katsusin vanainimest `aitada; Ei tie [laisk] seda iad, mis `leiva sies vesi IisR; Ega kahte eed vei tahta (et lubatakse ja antakse) Kaa; Äi seda vanamate öpetust soa laste `sisse vägisi `öhti `panna kui nad seda `eaga äi vöta Pöi; tee ead, aga ea ei ole `ilmaskid; tee `õelale ead ehk, paku pahale perset, see oo ükskõik Muh; kui vares `karjuma akkab, siis εεd tema äi tεhenda Emm; läksite `metsä. kas te tegite seal koa ead kedägist (mingit tööd) Mar; Igas pool oma iad ja viad Han; se ei ole tervisele eaks `ühti Juu; ma põle kõverad kõrt iad (midagi kasulikku) teind Koe; `lueti `mulle siis kõik ette, mis iad ja viad mul pidivad olema VMr; poisid ajasid [kiike] `ümber ja sõidutasid plikasid. aga noh, ega mina seda iad saand Sim; ma `ütlen iä päräst ega ma paha päräst `ütle KJn; kae `ääge või kae kurjage si̬i̬ om üit́s puha; ti̬i̬ `vaesel ääd, või kaitse kõhna `karja, si̬i̬ om üit́spuha. temä iki sellege rahul ei ole; parem om ki̬i̬t kapustid `ääge ärä süvvä ku nuumäŕg kurjage Krk; kui sa joba `julguse `kaotad, siss ärä ääd looda; ti̬i̬ ääd ehk `kurja, lövvad i̬i̬st Ran; ku‿sa tõesele ääd ti̬i̬d, siss ti̬i̬p tõene sulle ka ääd Nõo; sääl aida man joht ääd ei olõʔ, jäll oĺl mürü˛üss Urv; sa ei saa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; `Harva um hääd ilma halvalda ja ˽`halva ilma `häätä; Hääl olõ õi iḱä, kuŕal `otsa Rõu; Paremb poolik muna `hääga ku terve tülüga Vas; noh, mis hääd (uudist) kuuluss Räp; heaga vabatahtlikult; meelsasti; otsekohe, jalamaid Kui nais inimene `randa `minnes `vastu tuli, siis päära oort `eaga tagasi, kala `õnne äi olnd Pöi; Oura siit eaga εε Emm; `ańdis `iaga ennast kätte Kos; mis sa tihud vel ise, ole `iaga vaid Kad; Siis ta akkas `tihti meie pool `käima. Meie `eaga ei `tahtnud, et ta käib Trm; mine `ääga minemä Nõo || maitsev või rammus toit Tahab ääd `süia ja kaĺlist kanda, aga isi ei ti̬i̬ midagi Hää; tu̬u̬ meil `pehmet `leibä ja lehmä ääd (võid) Krk; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd, vai lõhnast om joba ää tunda ~ tuta Ran; Ku vahepääl rasvast ja hääd seiʔ, sõ̭ss lei `õkva˽kõtust vallalõ Urv || piltl si̬i̬ tiib ala puha - - ää ja kurja (roojab ja kuseb alla) Hls; poiss `käskin vanatüdrukut `pükse paigada, tüdruk `vastan: kunass ma su püksi ääd ole kaia saanu, et ma su `pükse pia `paikame Krk; tu̬u̬ naanõ oĺl nii `haigõ et säńgüst `vällä is saaʔ, hää ja halv kõ̭iḱ oĺl üten säńgün (roojas ja kusi alla) Har b. Paljast eest-paremast (põhjuseta, asjata) äi anna kengi sulle sohe vei silma mette miskid Kaa; lεheb εεst paramasse, kui on `vaene laps – lεheb `teenima Emm; kui üks muu inimene tuli ja küsis: kus isä nüid on, siis lapsed `ütlid: isä läks iä ette paramat tegema. isä oli all `aeda tegemas Juu; küll ta `reakis east ja paramast (lobises) VJg; kui teine `vasta `ütleb, iast paremast, siis lääb riiust `lahti Lai; läks iäst paramad tegema, läks alvemas vi̬i̬l KJn; vanaesä lät́s `hääle parembat ette tegemä (läks kapsastele jäneste kaitseks aeda ümber tegema) Räp; head (ja) paremat 1. maitsev toit või jook; midagi väga head Iad ja parema omale `sisse ajand; `Juoksis `linna iad ja parema `otsima IisR; Taga `möisast tuuasse neid εid paramid, `palja suu augu jäuks Khk; Lubati nönda suure suuga keiki eed ning paramad Kaa; vanaeit poputas teist oma eade paramatega `mõnda `aega `peale Muh; [vanasti] kala `leiba oli. nüid söövad ääd-paramad Rei; põlnd ead egä paramad `ühti (polnud tulemust, kasu) Mar; Ääd-paremat täis, ei tahagi midagi [süüa] Trv; ti̬i̬ kodupoolist iki, ääd ja parepet Krk; sulane `söönu siss ääd ja parembat kõtu täis Puh 2. Tieb kõik tuppa iad ja paremmad (kuseb ja roojab) Lüg; Seda äiep tee paes eed-paramad (üldse), kas vana ruskekiut toobsigid änam vassikad vei äi toogid Kaa
2. vara(ndus), kraam ei viisi tü̬ü̬d tetä, mugu tahap tõeste ääst elädä; `endäl midägi ei ole, siss ku tõese ää manu saab, siss võtasss kõ̭ik ärä Nõo; mis tel viga tõsõ hää pääl elläʔ Krl; mina olõ `vandõga `tõotanu, et `üt́ski ei peäʔ `mõisa hääd `putma ilma herrä lubata Räp; mis sa tõsõ hääd habidõʔ Se
Vrd hüva

eba|usuline 1. ebausklik sie `kange ebausuline. `noabre perenaene usub `kuńtsisi Jür; oh teie ebäusulised `pelgätä `surnud Kod

2. lahkusuline; uskmatu üks äbausolene tääl ei olegi jumalad Mar; ilma jumalata rahvas on ebausuline JõeK; ebausulised (lahkusulised) Kod

eblukene = eblakas eblukene `üelda kes on `nõnda edev, on `kange `rääkima Jõe

eegel- eegel- Mar Han Koe Kad Trm Kod Plt Trv Hls, ie- JJn VMr, `ie- Lüg Jõh IisR Ris; eegel- Kaa Nõo

1. heegeldamiseks vajalik `Iegelnokkaga (jämedam heegelnõel) `iegeldati `kampsulid ja takkusest `niidist pättid; `Iegel`niulaga (peenem heegelnõel) `iegeldasid `pitsi, kas linasest vai `rulli`niidist Lüg; mis akkad tegema `iegel `kouguga ehk `iegel `nõelaga Jõh; Eegelnaagel ~ - naat Kaa; Eegelnõelu oli vähä saada, siis sukavardast viiliti Han; `kuusmańn - - `kange kõva puu, eegel`nõela võib temast teha Kad; õli raud eegel`nõelasid puu`nõelasid Trm; sõredamad `aśja ku tahavad eegeldätä, puuss eegelkonks kuhlap̀u puuss; võta eegelnõul ja tee `pit́si Kod; sibula `võrku `tehti - - eegel nõelaga Plt; eegeldet pit́s, mis eegelnõglage eegeldedi Trv; Eegel naadliga eegeldedi kõige sugutsit ilusit pitse ja mütse Nõo Vrd heegeldamise-, eegeldis-
2. heegeldatav, heegeldatud eks ma juba lapse piast nähkerdasin kududa ja iegelpits oli näpus JJn; [tegin] kõiksugu, eegel`pit́si ja Trm

eeli `eeli hajusalt HaLä, Ann Sim Lai; `ieli Hlj Lüg IisR Ris KuuK hajusalt , ViK; eeli Rid Koe Lai; ieli Koe Kad

I. adv 1. (ruumiliselt) ees(pool) obo tõttab koa `kangeste teisele järele, kui teine lähäb `eeli; üks vanatüdruk läks meile `eeli Mar; ta võt́tis juba poole parandalt `enni `oogu pia `eeli ikka kudas ta sialt uksest läbi sai ja Ris; eks see ole ikke `peimes, kis `eeli tuleb Rap; kui oli neli inimest [reht peksmas], siis lõid neĺlägisti `peäle, esimeen poar `eeli, teene poar järel Juu; ärra läind üpates järele nagu kukk, ajand `teisi `ieli nagu `karja Amb; obused olid `ieli `köides, lehmad järel (sõid hobuste söödud rohumaa üle) JJn; lina kasvab `ieli, `kääga saab sedasi korjatud [peotäiteks] Koe; eina kuart `ieli ei `jaksand `niita Kad
2. enne, varem vana `kosklane `veskas eese eeli maha [pesast] Rid; nönna kudas känd `ieli nönna vösa järel koa Ris; mis ma `eeli `ütlesin, siis `kiitis seda järele; `uhkus käib `eeli ja `vaesus takka järele Juu; ma `suatsin ta `ieli ää JMd
II. postp 1. (ruumiliselt) ees(pool) üks läks mu `ieli JMd
2. enne, varem `viisivad `louna `ieli `väĺjale kanad Hlj; saeu `eeli Kul; Eńtsel aal `mindi einamaal pääva tõusu `eeli Han; `kange külma `eeli taevas on pöhja alt kõik `valge Ris; kolm ööd olid üleni kõik `piĺved veripunased - - suure sõdade `eeli pidi ikke olema Juu; sie pääv oli väga pala, `äikse `ieli vihmase `ilmade `ieli Amb; õks `õhta `ieli - - oli [tal] nagu puolalvatus JJn; pääva luoja `ieli; pääva `ieli (enne päikesetõusu) on ikke küĺm VMr; `mardus käib surma `ieli ja koputab Kad; seda `eeli Sim; `õhta `eeli jäb [tuul] `ooglisest Lai
Vrd eel

eelmine `eelmi|ne Khk Kaa Muh Mar Mär Ris HJn Kod Lai, `ie- Kos HJn JMd JJn Rak VJg, `i̬i̬- Hää, `eelme|ne Tor Tür Trm, g -se; g `ielmise Kuu

1. ajaliselt eelnev, möödunud `eelmine söda Khk; `i̬i̬lmene päe olli mere laabe Hää; tegin `ühte jägu odra viel `ielmine `riede JJn; `eelmene `talve ei old nii `külma talvet Tür; `ielmine `üösse Rak; seda oleks võind ju `eelmisel nädalal teha Lai
2. (järjestuses) eelnev, eespoolne selle [lapse] `eelmine oo Miku Khk; selle `eelmine oli `kange ea muneja kana; peremies tuli `ielmise `koormaga kojo juba Kos; tä ikke `kõikse `eelmine (ettetükkiv, ninatark) `eese `asjadega Mar Vrd ielmäne

Eesti, eesti2 eesti LäPõ(ii- Kul) Vig Tõs Tor hajusalt Ha(ie-), Kad hajusalt TaPõ, Krk Hel Ran Har Rõu Se, -ś- Mär Aud Rap Kod; `eesti hajusalt S, Mar Kse Kod Pal Krk Har Se/-ś-/, `ie- R Ris JMd; esti Mar Vll JõeK Plt Puh Nõo, -ś- Räp Lut; sisseü `eesti Tor Ris, `eśti Plv

1. (tsaariaegne kubermang) Eestimaa; (maailmasõdade vaheline) Eesti Vabariik `Iesti maa õli `Tallina maa. `Tallinama jago käis `Iestiga ühes Lüg; Seda (magushaput leiba) akketi tegema `iesti ajal ja rukki `püüdlist Jõh; Oli kaua ää küll, aga surma ees tuli tagasi `Eesti Pöi; eesti riik Tõs; ega `enne põln eeśtid ega `eestlasi, siis oli kõik ikke maarahvas Aud; eesti krooń, seńt; eesti mark, peńn Rap; sie oli koa viel iesti valitsuse aeg alles; sie vana iesti`aegne (väga vana) HJn; `eesti aeg ta (Mustvee) linna nime `alla `pańti Kod; ku tule mõni ilma pööre, sõss ni̬i̬ eesti rahase ei massa ääp midägi Krk; tuĺliva siiäʔ `Eśti Plv; eśti `aigu kävevä kalameheʔ järvele kümme vai kat́skümmend kilo`meetrit `kaugõlõ Räp || tõese om nüid sääl Võru pu̬u̬l, sina siin Estin (Tartumaal) `eestläste siän Puh
2. Eestile või eestlastele kuuluv või omane a. eestipärane, -keelne; eesti soost minu ajal `panti `lapsele ikke `iesti nimi Lüg; `eesti ema ning isa venelane Jäm; Ta saab `eesti keelest aru küll aga nää `vastu äi räägi Pöi; te olete kustkui `eesti mees Muh; minu `aeges ta on old köik aeg eesti küla Noa; `eesti `töölesed `tahtsid `palka `juure saha Mar; mõesa ollendrel käis eesti leht Kos; eeste õli [kirikus] eesti `jutlus ärä; vene küläd one lähikesed, `eesti küläd one `kaugel tõene tõesess Kod; vana eesti keel (öeld oma murdest) Ksi; `eesti (sileda ninaotsaga) pastal Krk; eesti `kirvet olliva siĺmä mant teräni õigõ küllegä Ran; maarahvass no üldäss eesti rahvass Rõu || mitte setu `ketraminõ om eesti sõ̭na, a meil om prääditäminõ; Vai paĺlo no inäp seto `rõivetke `peetäss, nooril jo kõ̭igil `eeśti `rõiva˽säläh Se b. kohalik tõug või sort, maatõug oboste `kohta `öötasse, et `eesti `tõugu ja `araa·bia `tõugu Mar; üks oo `ildani kuusk, sehuke aĺlaste okastega ja teene kuusk see oo eesti kuusk Vig; vana esti `tõugu `lehmi oli vanast ka JõeK; eesti rukki õli peenikene, ei `kasvand pikk Trm; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; ni̬i̬d õleva eesti `tõugu, ni̬i̬d `vaĺkjad punased [hobused] Kod; vana `eesti `lamba, ni̬i̬ olli `kange `terve ja tugeve; robentski rüäl ei ole iki siandsd `jõudu, ku `eesti rüäl - - `eesti rüäl om peenikse, pikä terä Krk
3. luteri- ka [mees] `ütles, et `iesti kirik ei ole muud, kui üks tukkumise koht Jõe; `Iesti ~ lutteruse usk IisR; iesti kirikus korjati raha Ris

ega|pidi 1. igati, igas suhtes, igal kombel See on egapidi imelik, ajad `terved, obust pole Pöi; minä egäpidi kõhe `mõtlesin Kod; kui paĺlu `viina om `võtnu, siss lähäb `u̬u̬gu, kõva jutt ja, egä pidi `kange mi̬i̬s Ran; egä pidi võib üteldä Nõo; siihn om halv hainamaa egapidi om halv `niitä Har

2. igas suunas, igalt poolt osa tükk olle viiskümmend `sammo ega pidi Phl; si̬i̬ mets oo nõnnagu sõul, egäpidi ti̬i̬d [sees] Kod
Vrd ega|pite, ega|pääti, egat|pidi, iga|pidi

eha eha R hrv Mär Vig Kse, K Iis MMg Lai; ehä Kuu Lüg Kod MMg Pil KJn Vil Räp; iha Pär Hää Kei Ann Pee Äks Vil Trm; eha- hrv Pöi Var Trm; ehä- Tõs Hää; iha- hrv Vig Kse Var, Aud PJg HMd

1. eha; ka lääs, läänetaevas kui eha `koldub, siis lääb sulale Aud; Iha päält punab - - ku taevas pääle päeva punab; Lae läb otse iha `sisse, ku lae just iha pu̬u̬l purjutab Hää; taevas lööb eha‿polt juba`selgemaks; kaks `tuńdi on koedu aeg, kaks `tuńdi on eha aeg Juu; kui sõel jõuab ehasse vajuda kevadel, tuleb ruttu soe kevade, kui ei jõua ehasse, tuleb küĺm kevade HJn; eha punas, `kuiva tuleb; nahk iired - - lennavad õhta eha aal Kad; sügise kui ehä ärä kussub, one pime; kui mõni nu̬u̬r lu̬u̬m või laps one `aige, `ütleväd, laps one ehä käen õllud; kui oo punased pilved ehä piäl, one ommen `kange tuul; suvel ku ehä kõmu akab kaduma, siis koedo kõmu lü̬ü̬b Kod; kui pääv loojas on, iha kestab paar `tundi Äks; eha `karva (beež) Pil; õdakune agu ~ iha TMr
2. õhtune ühistöö veneläsil om igress, `eestläsil om ehä - - kudava `võrku Räp
3. ?ehalkäimine eha aeg ommuku tulevad poisid tüdrikute juurest Vil

ehmatama ehmatama uus S(-d- Hi), L(-mä- Mar) K I(ä- Trm) TMr KodT, -em uus Krk, äätämä LNg Mär Vig Tõs Juu Kod KJn Vil Trv; `ehmatam(m)a, -ätämä R

1. hirmutama, ehmuma panema `ehmatab `teised ära `ninda et `kas tove vai Jõe; Esimeseks ehmatas ää, kõik õue oli `valge [pikselöögist] Pöi; tä ehmatas `lambu Tõs; ehmatab une pialt teist Kos; ta ehmatas mu kohe nõnna ära et `seisma jäin Kad; mes sinä ehmätäd, pagan Kod; kui `lendev oli läbi löönd, siis pidi [arstimiseks] `lehma ehmatama Lai || (hernestele või ubadele keemise ajal külma vee lisamisest) Kui `erni vai ubasi `ehmatata, siis `kievad nad paremine `pehmest IisR; Kui `erned tükk `aega keend olid, siis ehmatati külma `veega - - siis pidand rutem `pehmeks minema, külm vesi ehmatas neid Pöi; `erned ei kiend `pehmest, ehmatasin `teisa küll mitu `korda VMr | [keedetud] Munad äi koori. Sa pole neid vist külma veega ehmadand Rei
2. = ehmuma `Ehmata `viimast omale ruas kuhugi Jõh; ma `kohkusi εnam kui ma ehmatasi Muh; [ema] `andis ehmatand `piima tüdrukule Rid; kui oli ehmätänd või, siis `anti `enni raua roostet - - või `jälle `anti `tahma Mar; ehmatand uśsist Kul; naesterahvastele oo `kange rinna `peale ehmatama [roos] Mär; ma pidi enese `surnuks `kohkuma, ehmatasi `kangest Tõs; ja mina lõi nagu ehmatama ja `kartsi Aud; uśsi eest ehmatab igaüks Vän; et siis pidi tulema [aadrilaskmisel välja] sie, niskuene veri mis on ehmatand KuuK; mõni ehmatab oma kohe `aigeks Ann; eliding - - tuleb kas ehmatamisest ehk vihastamisest VMr; inimene ehmatab. luom `kohkub Trm; lehem one ehmätänud. piim one nagu soĺgitud Kod; mõned obused on `kanged ehmatama - - ehmatab ja `kargab `kraavi Lai; jumi ju̬u̬śk üle ihu, ma ehmadi vähä Krk || paneme äkitselt `külma vett `piale siis `erned ehmatavad lähvad [keemisel] tümast kohe VJg; `erned ehmatavad kui `keemise aal `külma vett `peale valatakse Plt
3. (nõrgast kahvatust värvusest) kui värvist oli [riie] plaśs või kahvatu - - siis oli ehmatand; [riie] jäi nisuke ale või läks `värvimine `vuśsi, et nisuke ehmatand `näoga sai teine Lai

heina|lind käosulane (Hippolais icterina) need siit ära ei kei, ned elavad siin – einalind. isi ilusad, kange ele kollased kõhualused LNg; kägu raudsepp ~ einalind, se `luiskab vikatid Mär

heina|puru ma riisusi eina purud ää Muh; `kange kuib ein, küene esine kõik eena puru täis Mär; einä puru kikk kotuss täis Krk

heina|tegu `eina tego - `niida, võtta `luogu, pane `saatu Jõh; `vihma `pitkenda `einä tego Vai; Einategu aegus pole aega neid (vikateid) lööta Emm; `kange einategu Kse; Eina tegu akkas `piale `enne jaanibed, nädal ja sedasi Kei; `peale einateu küini suu `pańdi `kinni JJn; eina `teuga ei tohi iĺjaks `jääda Sim; vanast lähäb [rohi], kui si einategu juba `mööda lähäb Äks; me jätim enäteo poolikul Krk Vrd haina|tegu

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:
1. (hooga) viskama, loopima, lööma
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama
5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma
8. (teat asendisse) laskuma või langema
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se
2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallamaV vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk
3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se
4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajamaSa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk
5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut
6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei
7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut
8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä
9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se
10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa
11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut
12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se
13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm
14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut
15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei
16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut
17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk
18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

elajas elaj|as R eP Hls KodT, -ass Pal Äks TMr, g -a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, -äss T, -ess Krk Hel, g , g -e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; egass Muśt `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1
elavik elavi|k g -kku Lüg/-ä-/ Jõh(g -ku) elav(aloomuline) `suure `ahnusse ja `kiirussega lähäb, nagu põlema lähäb, sie käib `niisukese elävikku inimise `kõhta; on elävik `ninda kui tule säde; `luomad `nindasamati elävikkud; `kange elävik `kuerust tegemä ja Lüg
hele ele g ele S M, -da R L K I, -dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodT; (h)ele g -jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a.  heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b.  valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a.  kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b.  kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo || (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
elev elev(e) Krk; ellev transl elevess Hel
1. hõõguv, tulipunane väit́s olli tule sehen elevess lännu Krk; siss tegi temä `endel raud `kinda kätte, sepikuan `aie ni̬i̬ `kinda kuumass vai elevess Hel
2. kõrge ja kõlavKui tühjä juttu aetes, üteldes, nüid valetes kiriku kellä. Midä suuremb jutt, seda elevemb kell Hel
3. terav, läbilõikav `kange küĺm ja elev tuul, `küündlepäävä aig `talve Krk
Vrd hele
4. tuule võimuses olev tuba om tuult täüs ku tuule eleve kunagi. ninda küĺm ku tuule eleve Krk
helistama elistama spor R eP, -eme Krk, -ämä Kuu(h-) Khn Juu Kod/-ss-/ KJn Nõo; elistämmä Vai, h- Kuu Rõu; helist-, heĺüstä- Se
1. helisema panema, helinat või heledat häälitsust tekitama kes siis `kaige `enne kuo `joudab sield kirikust `joulu`laupä `ehtul, sie akkab siis vigastimmi helistämmä ja sie saab suvel `kaige esimä(se)ks `heinä `tehtud; `Selge `ilma `kerral elistäb `üösel kovaste [kui külm tugevneb] Kuu; keriku mies elisti jo pühä `sisse; mida sa elistid last VNg; kui [surnu] matta oli, siis elistati `kella Jäm; `tornis elistässe eńge `kellä Khn; kirik elistab `sisse [enne jumalateenistuse algust] Ris; iga `lauba `õhta elistakse [kiriku] `kella JMd; mis sa [kannelt] `luśti elistad, mängi parem Trm; [pereheitmisel] `kellä elissäväd, ja kannavad `valged riiet, kui mesiläsed tahavad ärä `minnä; elissämise lat́t – võrud küĺjen, sellegä sorgivad põhõja [kui aetakse kalu võrku] Kod; [pulmas korjati toopi raha] tu̬u̬p käis `ümber, elisteti. si̬i̬ raha sai nuorikulle Pal; kuĺlussid elistämä KJn; [varem koolis] es eliste `kellä `kennigi. nüid kõlistets `kellä Krk; naaśs peremi̬i̬ss `atra `kõrda `sääd́mä, selle et tõõsõl kuul tuĺl jo adra`raudu helistämä (kündma) `naadaʔ Rõu; `keĺli heĺüstedäss Se
2. u telefoonima no eks vanames saand aru et oma poig oli - - ja eliständ `Sievalti Kuu; kutsudi ära, juba elistadi mine Emm; siis elistädi `siiä-`sõnna Juu; elistasime `senna ja `tänna, tulivad kõik kokku JJn; siss akassid neväd `jäŕgi perima ja elistama `ühte `poole ja teisel poole Vil
3. fig (juttude levitamisest ja rääkimisest) On `teine `kange `teiste `piale `müöda küla `tühja juttusi elistama IisR; elistäb sedä juttu nüid kõigile KJn; ei elistä `uupi `kiäki, kui säl (jutul) `põhja all ei ole; toda `asja om joba niipaĺlu elistedu, et terve külä om jutte täis Nõo; [juttu] vaja heĺüstäʔ, nigu tiidä saa kõ̭igilõ Se
4. heleda(ma)ks või värvika(ma)ks tegema kõllane elissäb, teeb kõhe eledäss, ku tõesse lõngade ulgan; üks [värv] annab tõesele ilo `juure. [värvid] elissäväd üks tõiss; egä rätt, kui uus, on ele, ja elissäb Kod
elitlema elitlema Kaa, -d- Pöi Muh punetama, läikima Liidiraud oo nii pala et otse elitleb; Pärast kukkumist oli pöli `aige ning elitles Kaa; Kerkus kange soojaga rahva vahel võttis paksud ühna elidlema [näost] Pöi; `palge sasud elidlevad [palavikus ] Muh Vrd eridlema
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. elusolu a.  bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se || (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b.  (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp | (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu ~ elu poolt Kuu ~ elu poolest Jäm ~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo ~ elu ette Hää ~ elu peale Mär ~ kas elu (armas) Kod San kõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk ~ kargab Hlj Pal ~ tuleb Jõh ~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran ~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se | nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a.  liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli- mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b.  (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on - - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls || (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c.  (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - -`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a.  eluaeg, -iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b.  (viivitusest) Vai sa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, -viis, -kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se || (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut || (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a.  (igasugune) hoone, ehitisS saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b.  (rehi)elamu, elumaja; eluruumS LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c.  majakorrusKod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a.  toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b.  sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c.  Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a.  laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Sa eluull oma `ütlemisega KJn; Sa elukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b.  (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
elu|elaja elujõuline (loom või inimene); ellujääja, eluloom kel vasikul ää karre ki̬i̬ĺ oo, sellest tulep ää elueläje Krk; toda ei tiiä, kas tast sai elueläjät enämb, vai jäi sandiss ja vigatsess Nõo; Ku‿tu nu̬u̬ŕ elläj är˽`kunduss, sõ̭ss tu̬u̬st inäp `õigõt elueläjät ei˽saaʔ Rõu; na˽koolõsõ `näĺgä, kas naist saa määne elo elläj Vas; kua jätetäss eloeläjäss, kua mäŕgide tapueläjäst Se Vrd eluelajas || minä `seie eloeläjäss jäen, tõesed ei issotand kedägi `seie; kis one `kange majapidäjä, si̬i̬ one üks eloeläjä mi̬i̬s Kod
elustama elustama hv R L KPõ, Trm MMg Plt
1. (kuskil) elama, elutsema ma sealt küll läbi käind, aga elustand ega seist ei ole Rap; viis obosega palga `sõnna, kus ta `talve elustas Juu; mõned on küll rännand ja `sisse tuld Muĺgimaalt, mina olen küll aga elustand siin juba Ann; rebane elustas siin Sim Vrd elutama
2. elavamaks muut(u)ma, (end) virgutama `ussi tule elustama `päiva käde kevade; elusta tuld `liede VNg; kui `looma tahad elustada pead teda vägeva söögiga `söötma Tor; elustas teda `kange viinaga Kos; elustas teda vähe ta sai pailu `rõõmsamaks Plt
3. elatama Natuke mis ta toetust sai - - aga ega see teda elustanud Trm Vrd elutama
enamisti enamisti Noa, -e spor R, HJn spor ViK, Iis Trm, -st Hlj ?Kad Lai; enämiste Kuu Lüg Vai Khn, -st Hel; enämbiste Trv Hel Ran Puh Rõn(-ü-), -st Trv Hls/-mp-/ Hel; enäbiste San; änamisti Mus Kaa Noa Ris, -e Jõe Jaa Muh spor LäLõ, Mih Aud spor Ha, JMd VMr, -st Khk Mih; änämiste Mar Vil Trv, -st Pst; εnamisti Rap, -st Muh(-e) Ris; inämbiste Võn Rõu Plv/-ü-/; inäbüste Räp enamasti enamiste kahegeisi `käisime merel Jõe; Enämiste igäpäiv `aeva `kange torm Kuu; joulu keiasse änamist kirgul ikka Khk; änämiste `pestasse `lambad `aukodes ja meres ää Mar; änamisti seitse meest oli, igapäävased ärjamehed; rukis `tahtis εnamist laisaks `jääda (lopsakalt kasvanud rukis lamandus) Ris; `valge lehm oli, enamiste `valge, `mingeid plakke tal [veel] pial oli JJn; enamist igal pool olid puĺlid Lai; sai märdipäeväss rihe pesset änämist egal Pst; nooda kala olli enämpist `väikse Hls; `rõuku tetti `ainu vähä, `sarda `panti iki enämbiste Ran; sakõ võrk - - inämbiste kõik säreʔ [sees] Võn; meil muud́o rabati inäbüste iks maśsinagaʔ Räp Vrd enamesti
ennegid pealegi, liiatigi [kange õlu] läks pεhe, siiss oli sańt ju `olla - - meestel ennegid ju, kes teda `rohkem jöid Mus; Lastel oo lõbu omast kääst, ennegid veel, kui neid ulk koos oo Kaa
ennem|aegu enne(aegu) ruĺl-laine oo `väiksem - - ennem`aegu lähäb laiali kui ta `kalda jõuab Var; `kange maru tuli `peksis [õunapuu] õied maha, ennem`aigu `ropsis `alla Ris
eputama eputama Sa Muh Emm/-d-/ spor L(-o-) K I(-o-) T, Vas, -eme Hls, -õmmõ Har; hepotama Kan Räp; epputama Kuu Jõh edvistama; peenutsema; uhkeldama Epputab, et `tõistel ei õle, tämäl nüüd on Jõh; mis sa `eesega eputad Khk; mis sa muidu ennast eputad ja kiidad Muh; see obo oo `kange epotama (hobusest, kes kipub kiiresti minema) Mär; Üks eputaja tüdruk Vig; Äks poiste ees kõige änam eputatse Han; üks plika eputab, klanib ennast JMd; [lehmale lüpsi ajal] seisa, mis‿sa eputad! eputab `piale, ei seisa paigal Koe; lahe aga eputavad piäle, küll pill tuleb pitkä ilo `piäle (tüdrukutest) Kod; paku `talle midagi, `viina või, aga ta eputab, ei võta Plt; Mi‿sa eputed, sü̬ü̬ kõtt täüs Hls; eputap ja vigurdap oma ihuga Kam; kae˽kui hepotass, taa nii etev inemine ku `hoitkuʔ Kan Vrd hebutama, ependeme, epitama, epustama
ere1 ere g -da L spor Ha, Trm Plt Kõp, ere Khk Vll Pöi Muh Phl/h-/ ?San; n herre Se; n, g äre spor Sa(h- Khk), Emm
1. (teravalt) hele, kiiskav mones kohas pannakse `miski eredad `värvi tups onge `külge Jõe; nii irm äre `päike paistab täna Khk; Oli see (linnutee) kena `selge ja tähed ered siis tuli külm sügav tali Pöi; nii ere [lambi]tuli toas et; pihelga marjad o kenad ered punased Muh; ta oli `ostnud omale ereda `riide Mär; kui on `kuskil mõni ere plekk `vasta `päikest aja ots, siis kiirub Tõs; eredad väŕvid paestavad `äśti `silma Kos
2. käre, (väga) kuum; leegitsev; hõõguv ahi on pailu äre, tömmab levad saiad mustaks pεεlt Jäm; tee erem tuli `alla; kui na `kange ere päe oo, siis kuevatab päeva ees [vilja] ää Muh; ere tuli, tule sööd eredad; ereda ahoga jääb [leib] ikke pealt `valgeks (tooreks); saab ää puistatod siis tä (keris) oo ere jo Mar
3. erk, mitteloid a.  elav(aloomuline); peru; äge, äkiline häre inimene vihastab nönda `kergest Khk; teeb äre meelega `miskid `valmis, pärastsi pole rahul änd Mus; Igavese äreiŋŋega [naisterahvas], kisa teisel igal pool `järges Kaa; ää olg sa ikka nii ere mitte igase `kohta menema; ere `nutma, ere `naerma, veel virem vihaseks `saama Muh; üks ereda vaemuga inime Kul; `valged kanad oo ikka eredad, ergud; ere laps – väga ereda ingega - - viriseb ja karjub ja jooseb so tülinaks Kse; peru ja ere `öeldakse obuse `kohta ku ta paigal ei püsi Kei; `mõnda veist `üitakse ere või pahur Hag; meil teine koer oli ikke ere [haukuma] Plt b.  (väga) tundlik Ere (kartlik) lammas Muh; `kange ereda unega Mar; `rihman nõgestega so reied eredasse (valusaks) Mih
Vrd erev
3. kõrge ja kõlav (heli) pere `eitmesel oo [mesilastel] `seoke ere ääl PJg
4. ere (liialt küpsenud) leib, terava köva koorugesega Khk; `uhkuse poolest äre (uhke, tore) Emm
eretama eretama Jaa Pöi, ä- Mus Kaa kõrvetama (hrl päike äikese eel) täna o nii `kange pala, ät üsna äretab; Ahi εretab Mus; Ta on ikka jälle kuskil kõve ilm, et ta sii nõnda eretab Pöi
erilad pl erilad Äks TMr, -a hv Võn Kan, TLä; ppl erilaid Lüg; eril g Ran orel `köster on `kange erilaid ~ örilaid `lüömä Lüg; `köster mäńg erilit. erilde tagast tõmmati `kellä; täl `oĺli üits `väike eril, tollega siss mäńg ette [viisi] Ran; erilde `sõkja `olli esi, `köster laul ja mäńg erildega; ku keŕk `sisse `lüvväss, siss nakava erilä `mäńgmä Nõo Vrd erel2
esseldama `esseldama Lüg; ipf (ta) esseldas Sim; (sa) esseldäd Kod
1. hum peksma kui [laps] `jonnib, siis `üeldässe et ma sinu `esseldan Lüg
2. hum (kiiresti) sööma tulist süöb, tämä on `kange `esseldama Lüg; [öeld] luamale `sü̬ü̬mise `piäle, et mes sa alate esseldäd Kod Vrd esteldama
3. `neśke vana edev, pośte `ümber esseldas Sim
et1 et üld (ät, εt Khk Mus Pöi; õt Plv Se; lausefoneetiliselt t); konj (kuulub sag ühendsidesõnade koosseisu, tähendusfunktsioonid pole alati selged)
I. (põimlauses)
1. (aluslauses) Ei esi`otsa `paistundigi, et sie `lougas `ninda sügäv oli; [kui kaugemal oli hele taevas] siis oli `selge et jääd on siel mere `keskel `sendä küll Kuu; Tüdruk kui tulesüsi, näha et eluvaim sies IisR; midä `kumma sie on et nämäd kotta eiväd tule Vai; See on nii ea, et tulite Pöi; vahest oo koa küll olnd, et uśs oo `põldus, et laseb orase maha Mar; et nad (lehmad) ise tulavad kojo, ei seda põle `ühti Vig; ia küll et ulu all saab `olla; siis see oli vana`eitede rohi, et `ańti iiri sitta `sisse Ann; egä `koski ei õle et laud on eden muku sü̬ü̬ Kod; olli mõnikõrd jaa et tulli [lihale] nagu alb maik manu või Pst; siss om `kindel et mõne päevä peräst suur tuisk tuleb Hel; nüid om täl `tervuss jälle veedike paremb, paśtab et saab iki elulu̬u̬m Puh; tu̬u̬ om ää et ta saab iks ilma tõese abita ärä elädä Nõo; vanast oĺl pruugiss tu̬u̬ et vanõmballõ pojalõ `ańti talu Har; är iks tunnuss, et targa esä tütäŕ om Vas
2. (öeldistäitelauses) Nee olid söhused ät söhussi ma‿p taha mette Khk; mis‿sa oled isi niisuke, et teśt sind `naervad Mär; asi nihuke, et `kauge se `viimine on Juu; siis `oĺli saabas nisuke et võisid käiä KJn; si̬i̬ (aganaleib) olli sihante ollu, et tulege es tohi manu minnä Pst; miul üits kana `ommegi, aga nisuke et, pesä ei oia ja, `kange `pi̬i̬tmä Nõo; ja siss [kivi] küĺlet oĺli nii et, `sinnä‿s saa ka `pääle eedätä TMr; egä om sääl tii pääl sääräne, et ei kanna ei murraʔ Har; ma olõ sääne et, panõ˽vai terä `salvõ, `rammu ei lääʔ Rõu; üt́s innemuśtinõ jutt oĺl õt üt́s vanamiiśs oĺl `veiga rikaśs Se
3. (täiendlauses) lubati `tiedos `anda et `milla tulevad Lüg; [härral] tuli `jällä tuur et `peksada [kedagi] Jõh; sie `muodi oli et ikkunalle ei `tohtind `kardino `pulma ajal `panna Vai; `Sõuksed massina elukad `roomavad põllal, et kole kohe Pöi; rehes o sösune leitse, et ninase hakkab Phl; kus [ta] sõda `aega annab, et lehma `karja lähäd Kul; kuule see oo nihuke va läterdis et las aga `olla Mär; Jah ja `aamen, si̬i̬ on kinnituseks, et olgu nõnda Hää; oli see `siadus kohe, et `vastla saab ua suppi ja sia `jalgu Ann; tuli käsk et tiomi̬i̬s ja vaim `väĺjä Kod; obusel oli paha viga et näris ohjad `kat́ki Pal; änäpest jaost om iki `seante asi, et parep sü̬ü̬ enne ja palu peräst Krk; serände irm, et karva tõseva `püśti Ran; säräne `aiguss om, et ta väristäss minnu nigu vanaajonõ aĺl Võn; ja ma võt́i tu̬u̬ (tütre) henele naasõss, tu̬u̬n mõttõn et ma˽saa sulasõ `orjusõst vahest vallalõ Har; a ma olõ saanu˽`sääńtsiid `pauka, et pää kõlisass Vas
4. (sihitislauses) Elutumad `liikuvad (öeld, kui esemed iseenesest kuskilt kukuvad), tähendab et saab `kustagi `surre sanumi; Et mes `sulle heneläs hüä, sidä tie `toisile Kuu; [naine] `kuulo, et laps ei `engä enemb Vai; eks sa kirjuta et ma ela veel Muh; vaada, et sa pahandust ei tee Rei; nägi jah et parandast `mõrdo Mar; Söömaajaks `oĺli uus ahe ülevel partsil, sis ti̬i̬, et põllu päl saad Hää; isa `uskus et paenakas käib peal Jür; näed et messugune taud one tänävuade õõnapitel Kod; `oĺli kuulda et ikki mehed oĺlid [õitsilised] Vil; mi̬i̬s saanu täädä, et raha `ot́sme tullass Krk; mia `kulle‿t kõik läävä [laadale] Puh; kae et sa ruttu tagasi tulet, et sa paĺlu `aiga ei viidä Nõo; noh `tunse ärä joba et viimäne aig oĺl [sünnitada] Ote; tu̬u̬d nimä˽`tahtavaʔ, et nimä˽vi̬i̬l uma maa tagasi saasiʔ; no˽tütär, kas sa siss tu̬u̬t paĺluss panõt et sa mul avitat `lihti võttaʔ Har; ei tiiä nüüd et kas ta rago sõ̭ss puud vai Plv; latsõ˽saĺlika ai õt milless ma kõ̭gõ käse Se
5. (kaudses või siirdkõnes) a.  (hrl saatesõnaks ütlemist või mõtlemist märkiv verb) `ehtu `süömäajal siis `rääkind et jaa tämä nähnd `tonti Kuu; isä ütel ikke oma pojale - - et no poig et, et nüüd akka siis naist võttama et meil on ikke inimist vaja ka, et kas on sul `pruuti ka vahitud Lüg; No näväd `mõeldi, et kust sie isand `ilmus `siie `tiele, et `uatama Jõh; Vanasti `ööti, ät aŋŋerjas kεib `erne`pöldus `öösse Khk; Siis papp küsin ka. Et kudas see kerst nii lühike on? Et see oli jo suur pitk mees ikka Krj; ma `keelsin tätä, et mis sa `jaurad nende raamatutega Vig; surnuaja `juurdes `öeldi [surmast], et liiva annus Vän; siis poisid `käskind seda vaestlast, et tie `aigeks ennast JMd; `mõtlesin, et Jaań `mõtleb, et nüid sul nii suur valu Ann; nõnna äralik `ütlemine, et maga kohe kui auk maa `sisse vaeob VMr; ilos, kui `eeste jukutad [väikest last] et, Juku ja Juku; tämä paluma et, ärä `viska Kod; kui ammas ää mureneb, siis `üeldasse, et konts on veel sees Ksi; mi̬i̬s olli `ki̬i̬len küll, et ärä kellekil ütelte Krk; `poiske `kirsnu, et ärge lööge Ran; naene sõõmass [soldatist] mi̬i̬st et, vana sõda Nõo; [kalkun] `rü̬ü̬ḱse iks et kuĺo, kuĺo, kuĺo Kan; kaupmiiśs küüsüss, et mis sa kaet taad väist Krl; luigõl üteldäss õt tulõ lumi takah õ̭nnõ, kurõʔ, õt sõ̭ss tulõva hallaʔ Plv; Kośa˽siss kõ̭nõlevva, õt rahvass õks kõ̭nõlõss, õt sul tütäŕ `höste näe ei Se; timä üteĺ nii, et ma süü üs kõ̭õ̭ päävä; vanarahvass tiiä äs miä um `d́eśtjin ni `jehtar, nimä kut́siʔ et vago Lut b.  (saatesõna märgib kõnelemise või mõtlemisega kaasnevat tegevust) vahiti lapsel jaa et kas kaks `püörandaist on et sie saab `vangi VNg; `viimaks `istusime kohe maha et no küll on ull RakR; siis läks et `mõisi ikke võttab minuda; Isä tuli kodo, et kus poiss on Lüg; mie imestäsin, et üväd pabud `oldi, et nüüd `ninda vähä `tuldi `vällä Vai; ükskord ema ja isa pidand nõu kahekesi, et `üösse `valvama akata, et kas `kiegi ei käi `poega `vaevamas JMd; poisike käis, et tule tema kodu mõneks päävaks; nut́tis siin kahe saana vahel, et mina ei `julge üksi `olla Ann; üpand ise `merde, ujund läbi et te piate järel tulema VMr; kutsuti mehi, et `aitate sia ära tappa Lai; [poisikesed täkuruunaja kartusel] `ju̬u̬sknuve kiḱk si̬i̬ aig et kas ta võtt [kinni] Hel; mina naarin et, ooh, mina jõvvan nüt sedä (saladust) pidäda TMr; `Peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko, et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene, et matamõ timä õigõʔ uma kulu päält vi̬i̬l ärʔ kah Räp c.  (ütlemist või mõtlemist märkiv saatesõna on juurdemõeldav) No mehed `estest ei tõhi enamb `vankri ligigi `menna, a `kirjaja, et `menga aga `julgest, et ei nied mehed tie `teile midagi paha Jõh; suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime, et sii on Sörve noid, et see peab ikke `tεεdma Ans; mõisa mehed panid obuselle saba `alla nõgekseid, et tegime ergutest Jür; mua lammastel oli [sarved] et `sarvedega `oinad VMr; tegi võid, mina et `jõudu Iis; ku poiss `viskab kivigä, ei sua `õigess, et ärä magatud käsi Kod; kes ästi `norskab, et: `tõmmab `paksu kohe Ksi; no sääl me ligidäl om jälle, üt́s talu. ja siss [räägiti], et, tollel om puuk ollu; siss `aeti kõik latset üless et tulge nüid `voŕste tegemä TMr
6. (sõltuvusmääruslauses) no eks vanames saand aru et oma poig oli Kuu; kes sellega `õigeks saab, et ta maja sees kükitab Muh; Koeral koera `ambad. Si̬i̬ käib selle `kohta, et `seukest `kurja inimest ei tohe äritada Hää; natuke `puudus, et oleks outu `alla jäänd VJg; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; oia et `siśse ei sata sinna `älvede Ran; nimä ei˽tii˽`tu̬u̬ga˽tegemistki, et nimä˽ka˽tulõva˽ja˽`nõudavaʔ Har; ma‿s panõ˽tu̬u̬st täheligi, et kos munaʔ jäivä et Plv
7. (kvantumilauses) suvel sai viel nii`palju kalu et kala`unnigud olid kohe maa pääl. `ruogi nii et `sormed olid kaik `paistes ja nahata Kuu; küll säl oli `laulu `ninda‿t `linna kajas Vai; saim sii nii `kougele, et tulim `seie `sisse (majja elama) Ans; täna o nii `kange pala, ät üsna äretab Mus; maribud oo nõnna täis et ühna `nõrkuvad; `varsti tuleb nõnna `vihma et kole Muh; ahvenad oln mütu `aastad kadun, et üks äi ole oln Phl; `sõnna `maale jõund et‿tä äbi εnäm ei tunne Mar; tämä on juba nii kole valu et valu kohe Kul; nda märg, et üsä nõrisõb Khn; vahel oli lumi oli nii et et et mine üle pea `sisse Hag; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid Juu; [seeliku] all ei old enam, kui et `pańdi se seelik `seĺga Kos; sel aal kui ma tiul käisin siis neid (metshanesid) oli Kallavere väĺlal et ime JõeK; [ta] `naeris kas et `oedis `kõhtu `kinni Amb; `kuhja tõmmati nõnna paĺlu [alt] `lahti, et tikud näha on Trm; niskene kõva sinine et `irmus Lai; [mära] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil; siande ahne kah, et rääbiss kokku kikk Trv; siss ant tal varantust `kulda ja õbet, et laev tublist täis Krk; oless ta `annu `niigi paĺlu, et `ümbre sõrme `mähki Ran; `oĺli nõnda lähiksen, et oless saanu `käega `kinni võtta Kam; parass ahi, et tä‿s kõrvõta Ote; Tu̬u̬ (vesi) oĺl `endä häste˽kumb, et palut́; `tahtsõ nii juuaʔ, et läbi rät́i nulga immitsi vett lehma jalaasõmast; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har; noh teil saa nüüt suvi `väega hää et, et oi Plv; Taa (mees) om nii kangõkaal et hoiaʔ Vas; ni paĺlo `ahnõhe ja näĺätsehe sei tuud `kiislat [käega] õt es läpe˽`luitsat `u̬u̬taʔ Se || `pisku pεεlt, et es jää ala; karva pεεlt et es lehe `auku Khk
8. (viisilauses) Mes sa `siprad siel, et eit saa ega `saaki viel `verku `terveks Kuu; eks `ennevanasti ka ikka olid [rätsepad]. ega `siiski old et ei old RakR; midä `uoletumad `muodi sinä `läksid et kukkusid Lüg; seppä takko `otsite, `ninda‿t jääb `paksemast Vai; kes sedised `epsam ning ette asjad inimesed `tahtsid olla, et tal kägisevad `saapad vöi kiŋŋad Jäm; See on ikka änamast jäust et kui - - vihma kaśs karjub siis on vihm `lahti Krj; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; Olgu küll, et majal oo ia elada, aga kodu ikki kõege parem Tor; `seĺtsis sai vaelt [sõnnikut] vidada nii et teene `aitas teesel vidada Pee; oli õma elämine kõik et parem ei või `õllagi; aja kerves üles, et aja kuumass ja tao terä õhukesess Kod; nüid on nõnna säädetud et [tule]lõõsk `väĺla ei tule Äks; ja siis oĺli sedävisi et säl (püstkojas) sis keedeti KJn; [kootud jakid vammuse all] oĺlid sedäsi et poolest saadik oĺlid Vil; Seidse-ka˛eksa `aastat vihma kähen ollu, oless vi̬i̬l et varju all (pehkinud puust) Trv; [angervaksaga värvimisel lehed] `aeti sülege patta ja keedeti ärä, et li̬i̬ḿ ästi paks om Hel; olgu pähle et ta vana om; tennu [surikleit] nii nigu eluinimesele tetäss, aga mitte et koolule; mia tulli ärä ilma et ma `poiga es `näeginä Nõo; tu‿m neile nii sugulõnõ, et neide esä oĺl Mari unu San; keväjelt maa om kihtine, siss ei võiʔ nii maa pääl lammõdaʔ et suu `vasta maad panõt; võta kirvõss ja naka tahuvamma, ilma et sõna`lausumist ei olõʔ; naʔ hiireʔ (haigus) omma nii et lihm `t́siplõss Har; [tatrapuder] oĺ havvutõt, õt väega hää oĺ olnuʔ Plv
9. (kvantumi- ja viisilausete piirijuhtumeil) `kuonal poles et särises kohe VNg; õhu rattas on mõnedes majades `korstna sies, käib et kõrin taga; sie `juokseb juo `ninda‿t nenä `augud on `laiali Lüg; koer veab et jalad üsna `tangis Jäm; Valetab teise näu täis, et `aitab Pöi; tüdrik kedran takku et okk ühna ulun Muh; `ühte `inge `patrab et vahet ei ole; karib nõnna, et kas ing seest `vällä minemas Mar; sõitnd ikka naa et obu `kuumas `vahtus Kir; aga küll ta nut́tis, nõnna et ime oli kohe Juu; ta (põder) lüeb kohe nõnda, et puu killutab KuuK; las joksevad et muda `lendab; `kiskus neid `vindusi küĺlest et (nii et) kõveras JJn; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; kevade õppisivad siin n‿et piad `tossasivad VMr; lasi püśsist et käraki; lasi `püssi et `põmdi; [vikat] `leikas et nahinal Kad; joosi nõnda, et engest pańds `kinni Krk; pańd `ju̬u̬śkma, et jala es putu maa `küĺge Kam; [varss] siss ju̬u̬śk et kabja plakin oĺ ennedä Har
10. (vastandavas kõrvutuslauses) Sen asemel et [halva] `lapse `valmis tegid, tehnd parem kubu agu Kuu; selle asemele, et teda karistada, annab ta taale veel `öigust; selle asemel et varasta, ta oleks vöind jo küsida Jäm; tolle asemel et Täkule `minnä, ta‿less võenu siiä tulla Nõo
11. (põhjuslauses) `Sendäp‿se `tütrik oli nii `kärme, et oli `mieli `miestä `saada Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega et sais `valmis VNg; tühi ei anna äbenedä. [öeld] kui on `vaene et äbeneb oma `vaesusse perä; ei `täidind `müiä [kartuleid], et‿ku `lähväd `kallimast Lüg; Sie õli senest paha, et sepp ei saand `ääsi `juures `lõõtsa ise `tõmbada Jõh; `ninda pabil tuli üvä miel, et `köster `oskas üväst `rääki Vai; pidi `mööda `pääva paet `ümber `pöördud `saama et parem öńn olevad Pha; sii jo külitse rukki kõik vagude `peale, et vesi ää ei võta Aud; ju sis nad (pererahvas) ike [püüdsid austada tõnnivakka] nii et loomad surid nendel ju PJg; `võt́sin toedu kottu `juure, et ma jään `öösiks `senna HMd; meil ikka olid vel `akned ies et me nägime [valgust] Kos; saa `siiski vel sõimata et oled laisk; eks sellepärast ole siis saananaine et ega sul põle üiri`maksmest Pee; ja‿t peremi̬i̬s vana Nikalai `aegne soldat õli, siis sae kroonu paiukad Kod; `vastla pääval koa ei tehnud tü̬ü̬d, et tõrva pisarad lähvad linade `sisse Pal; kui `vihma sadas, siss tuĺli `rohkem lina kakku, sellest et siis oĺli `aega SJn; mehed oĺd iki `julgemad et kui, suitsu ais juures on sis uśs `kartma sedä Kõp; si̬i̬ (kotikangas) `koetass toemine, et ta om kõvemb `seismä Trv; täl om `jõudu külländ, selleperäst et tä äste `süvvä saab Nõo; nüt meil ike nahatäis tuleb et `meie oleme maha `aanu [uriinipoti ahjuservalt] TMr; sulahanõ ei taha `täämbä `tü̬ü̬hhe minnä, sest et `täämbä om pühäpäiv Har; uma poig `istõ kõ̭gõ imä pähidse man, et niä˽lasõ õi˽näǵemällä˽kooldaʔ Vas; selle mindäss kerikolõ et `paatõrd `pallõma; `vihmreʔ ummaʔ kuusidsõʔ selle et umma˽`kergebäʔ; et külmänü˽s ärʔ, vaja nappagaʔ kińniʔ `köütäʔ Lut
12. (otstarbelauses) kui kuningas `lasko `panna kaik joed ja ojad `kinni, et üht `tilkagi [vett] pääle ei tule Vai; kui aŋŋerud `püitakse, panevad sirbaki `alla, ät kala `mõrtsi läheb Pöi; [saani] kori oli selle `taŕvis, et [hobune] lund `peale ei loobi Mär; korgitsen oo et pudelid `lahti `keerda Vig; obose raua `sisse soab toĺlid keeratud, et obone ei libise Juu; anna `aega selleks, et soab paramini teha Kos; sai kõik [villad] segamine kruasitud, et ei jää `triipu, et kangas tuli ühetasane VMr; tähed on `noodadel, et `õigest vedada Trm; kerves on pandud pruudi sängi `alla pulma aal, et siis tuleb poeg Kod; nurme `pääle iki ülesse `aeti roovik `kõrgese, et [jaani]tuli nätä oli Trv; ruad tetti `õkva perätside, et ütte ti̬i̬d `mü̬ü̬dä sai `kanda, et `ainu paĺlu laḱka es lää Ran; ma jäti minev`aasta `lamba tolle tarviss, et siss om mul ka elulu̬u̬m Nõo; peräst andass `rahvalõ käsk `mõisast viinavoori päleʔ minnäʔ, et `viinu viiäʔ `Pihkvalõ Krl; iḿmiselle andass hiire `poigõ süvväʔ, et paĺlo `põrsit saanuʔ Lut
13. (mööndlauses) ehkki, kuigi, olgugi et läks valat ja mere `puole sield (rannalt) ja et oli küll o·kke˛aani üle käünd Kuu; et küll on `tuiskand, aga obusejalg `tunneb tied VNg; Ega kana igakõrd mune, et kaagatab (alati ei täideta lubadust) Lüg; et näväd (esiisad) ei õld `kuolis käind aga näväd õlid `muidu `targad mehed Jõh; sii `sakslased olid, et sa‿s möista küll keelt, ikka sai räägitud Khk; ma soa `siiskid `rohtu ää vötta (kitkuda) et küll vörk ees on Vll; ega sest põle `õhta et vidune oo Muh; ma ei ole mitte seal keind et ta küll on meist üsna ligidal Rid; marjad `maksis ikke ää, et ta ei and kaĺlist raha Ann; Et neid veskid küll kaunis tihti õli, aga ikkagi nad ei jõudnud niipalju teha kui vaja õli Trm; et küll mõni kaua eläb, aga iki ükskord lähäb (sureb) Plt; vanaemä `oĺli küll siuke tark inime - - ilma et temä kooliski on `kuśkil käind KJn; tal om `päevi küllät, et ta esi `seantse vähikse kasuge Krk; et varass mu küll `puhtass tei, aga nüid om mul `kõiki külländ Nõo; et sul esä vällä˽`ku̬u̬li, imä õks eläss vi̬i̬l; et külh `vihma sattõ, maa õks om kuiv Har; Et küll kehväst `sü̬ü̬de, `sõ̭sske oĺl reńdi `masmisega õ̭ks `väega˽suuŕ hädä Räp
14. (tagajärjelauses) pime kui kott ei nää et `torka `silmä; mis siin nüüd `lahti on, et `nõnda `vaikisest ja tõsisest `istuta Lüg; ah! midä me neid `tuurasi viel akkamo rege panema et, tülist Vai; kajakad tulevad `maale, et nüid akkab `vihma sadama KuuK; kui kuusk kolmat kord `pillab okkaid et siis laguneb lumi Amb; [kangas] pidi olema lõdvem et ta villale läks JJn; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; mis mul nüid olli, et ma maha satti Krk
15. (tingimuslauses) ta (lehm) ika `lahti on, εt ta ika lüpsab Jaa; mis ta (lehm) peaks seal nõletama et‿eb `oska `süia mitte Muh; See pidi ete ia pere olema, et liha `oasta `otsa ette lõi Kei; et oleks `kõrgemast soost ammetmes, aga et alvast soost - - siis on südamed täis Juu; oleks et `järsku istud, siis on aeg pikk; ma jätaksin ta (siili) `siia, kui et koer ei võtaks (murraks) teda; siis akkabki kudumine `piale. et [kangas] on niies ja suas ja sõĺmitud ära JJn; kos nemä olli, et na `räimi är es tu̬u̬ Krk; tõru om `säändene, et ku˽käe `küĺge jääss, siss ei jõua änt är˽puhastõdõ˽tidä San; mi˽ka˽suka (sinuga) lännüʔ et `lastuʔ [taevasse]; et `lasknuʔ, ma ka lännüʔ Lut
II. (alustab iseseisvaid, sag elliptilisi fraase) a.  (konstateering, kahetsus, etteheide, imestus) Et‿se käsi ka `ninda hüppiss [kirjutamisel] Kuu; piim `aeti läbi masinast ja `sellest `tehti vast suppi. et sa said `roesast `piimast! [seda ei olnud] Hlj; pani minu `kuondla ka polema, et ei pand tuba polema VNg; `Naised on `irmus kädistajad nigu arakad. Et seda vada neil ka `jätkub IisR; Et keela-kaitse küll, niid oo vassikad jälle koplist välja tulnd ning otse kaapsu Kaa; mina pidin kõik `tiadma. tegema, et perenaene oleks koa tüdrukud õpetand Hag; seal on üks tokk, `viska ta `siia! [kui tokk antakse kätte, ütleb keelejuht] et annad kohe kätte; [tanguteradest] et on sińakas. kas nii vähä seda kett on kooritud või millest see tuleb JJn; sa tulid mulle ette. et sina tuled minu luamusse `sisse ajama (noota sisse laskma) Kod; `ossa lit́s, paigal jäänü veli! et tuńn o paigal jäänü (seisma jäänud kellast) Krk b.  (soov, käsk) oh, et mette södasid tule εnd Käi; et anna `aega Rei; et lasõ kui tahad Khn; et sa menema saad siit Iis; et tule ette, poiss Kod; et kae sa poiśs, mine sa ruttu Har c.  (keeld, ähvardus, sajatus) et sa kaud siit, et ma sinu enämb siit ei nää Kuu; et seda teist `korda änam ede‿p tule Jäm; et sa εnäm eese nägo ei `näita Mar; tooge ta ää tuppa, et mitte ei lase küĺmetada ega küĺma kää `olla Juu; et‿sa mul `jälle `aigeks ei jää Plt; et sa mul siin jälle ei võĺsi KJn; Et sa ei naarass [teise inimese teguviisi] Trv; et sinno `maakõnõ kannu‿s inäp Lut
III. (lause lõpul mõne lauseliikme sisu rõhutavalt) ja siis vask`ussid, nied olid old viel nii `irmus `mürgised et Kuu; nda kena veel `istuda‿t Khk; se moa on `söukse parga all et Jaa; seal `öetse nii riieldavad ja raageldavad et Muh; vahest oo ruki [rukkililli] nii täis et Mar; ja nii ilus kollane lõng sai naa et [kaselehtedega värvides] Kir; kis ikka `vahva `leikaja on, `leikab ikka nii paĺlu kohe et et Hag; täna lõõna sõi nii vähä et Amb; pala rehetuba nii et JJn; villad [värvi] `sisse, sai nii kõva sinine et Trm; `rahkle nendega (lastega) nõnna et Pil; pühavase pääva ollin nii `voodis et SJn; siäl um nii illoś liin et Vas || mõni kõrd oo naĺjajutt. siis naaravad et kas Kod
IV. (hrl fakultatiivse täiteelemendina) a.  (fraasi sissejuhatava abisõnana) Et kui see vana Rotsi Jaen oli ää surn, et siis `iilased varastan selle aidast ää, `mötlen sea olavad; Et sa parakust arm jah, kui poleks neid va `ussisi olavad mis siis oleks sui viga `metsas `käia Krj; [taibates, millest on jutt] ahsoo·, jah et kurat lõi lappi lauaga `vasta `seĺga kubjale JJn; [mis peigmehe emale anti] ja nii et tekk ja säŕk kõik siukst `väŕki KJn; Nii et kaśsil on neli `jalga SJn; tu̬u̬d su̬u̬lvett keedä et sõ̭ss, panõ˽su̬u̬l `sisse jah Plv; et siss lehm ḱulʔ oĺl üülnüʔ, et elo ḱul om hää Se b.  (alustab fraasi, mis piirab või täpsustab eelnevat väidet) ega sis sie koht - - `toitand jo, `ainult et, et kolud olid maas, et ei old `tarvis `ühte`puhku neid `kaasas `kanda RakR; `muudku et sööb ja lakob Mar; ei tea, mis‿se tähendab, niipaĺlu et ma kuulnd olen Mär; kasteein on `süödav ein, niipaĺlu et noorelt ära `niita Sim; minä, vana inimene, muku‿t õlen; muku‿t kohe tämä aśja paneb, siäl `seisku Kod; ainult et sinnäʔ vaja minnäʔ Urv c.  (välj teat ebamäärasust või oletust) Vanasti oli neid `vargusi et ösna pailu; Nuudid olid ka `nääripoistel kää, kes `kuskil `pöhkus et magas sellele `anti `nuuti; Neid pardi `poegi‿s saa et `nalja käde `öhti Krj; nüid nad ei viitsigi kududa, et mis sial `viitsida on ta käib [tööl] Pee; [turba] labidas oli‿s nii pikk - - nii et ta lõi et iga kord `turba `laiuse Rak; no nüid on mul, oma `arvamise järele et põline koht; mõni akkas [heinale] `enne `jaani, mõni tegi et jaani `eina Äks d.  (rõhutab vastandavat seost) `aukud[e] [jäässe] `raiumine ei ole midägi tüö - - aga et se `külmä Vai; muedu jõuaks ära `käia veel, aga et jalad `aiged Tür; sial (jutustatud loos) `miski `tähtis ei ole, aga et nisukesi `juhtumisi on Koe; ega ta (poolivokk) `teistmodi ei old aga‿t nesuke vanemb [vokk] VMr; mine magama aga et te minu ei erätä Kod
ette3 ette R Muh L K I eL(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm `käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva - - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se || teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; ette või ~ ehk taha ~ taade (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo; ette (ja) taha ~ taade igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c.  aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv || (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se || avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b.  varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se || varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c.  tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut || normaalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv || hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var || fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp || (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu || asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a.  (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b.  (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp
II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a.  (ruumiliselt) ettepoole, -otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei || lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b.  söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c.  aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d.  kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a.  enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b.  (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh || hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran || kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har || alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo || jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod
III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
igavene igave|ne Kuu IisR eP(e- Khk Vll Käi Rid) Trv Pst, igä- hv Lüg Vai, Rid Mar Khn Juu KJn eL(-n Krk; -ni Krl; iǵ- Hel spor T V), g -se (-eise Rei), g -tse spor T V(-dse); igäbene Mar
1. ajaliselt lõputu a.  jää(da)v, igavesti kestev; (väga) pikaajaline, püsiv, põline saad igavesed rattad kui `sönna tiha viid Ans; `ükskid asi pole igavene Khk; [surnu hing] `Käie köik nurgad läbi kus inimene on eland, siis ta `soaje alles oma igavese paiga `peale [pärast 40 ööd-päeva]; Ing on igavene Pöi; see on nii tõsi kui igavene tõsi Rid; aeg on igäbene ja elma `otsa ei tea Mar; mete kätetööl on ika oma löpp, ei see igaveseks jää Ris; [kivisamblaga saadud värv] nisukene igavene pruuń ka mis ei läind `jälle pialt ära KuuK; õle aga virk, õle aga virk, egä tuul ei õle igävene [tuulamisel] Kod; vanad igavesed talu majad Plt; vanast igävesest aast kaastiti [villa]; si̬i̬ om üits igävene (väga vana) sõna Trv; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu, iǵävetsess omandusess veliste seltsile Ote; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; [õlekatus] `Vasta `põhja sammõldõdi är, sõ̭ss tu̬u̬ oĺl jo iǵävene Rõu || pärast surma jätkuv mina usun liha üles`töusmist ja igavest elu Ris; igavene elu, see on raamatus Lai; maa`päälne eluaig om meil lühükene, a tõsõn ilman om meil igävene aig Har; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma iǵävetse elo kätte saa Vas b.  igapäevane see põle igavene tarvitatab sõna PJg; aga ikke `talvel oli sie (rehetuba) ikke igavene elumaja KuuK c. fig Vana oo eese poisiga igaveses päivis (hädas) Kaa; oled teist - - `vargale ässitand, igavene surm [tabab sind selle eest] JõeK; käib kui igavene juut́ (kodutu rändur) Lai | (surmast; suremisest) igavene `tohter ~ aŕst Muh; lähäb igavesse rahu`paika Vän; Igavese unele minema Hää; lät́s joʔ igäveste `hingustõ ~ igävesele unõlõ; [ta] maka joʔ igävest und Rõu
2. (kogust või omadust märkivalt) a.  (koos substantiiviga) tohutu, erakordselt suur, rohke, väike jne; täielik Tia mis ta (siil) `üöse `toimetas, aga igavest krõbinat tegi [põranda all] IisR; ta sai igavese napsu sεεlt kukkudes Khk; [ma] Igavese pirekse ise sedakorda sai, niid oo see ka otsakorral Kaa; Inimesel köht ees kut suur igavene `lähker Pöi; igavese ulga kalu saeme Muh; üks igäbene kiho (imevähe) oli Mar; [jaanalind] elab igaveses `kõrbes Hää; se on igavene vale Jür; ta oli nii `ihnus nigu üks igavene koi VMr; ma sain sialt üks igavene tilk (üsna vähe) Trm; kole keerd lõng, igavene ruuksu puru SJn; temä olli igäven joodik Krk; siin ju `olli iǵävene sõda, niisugune `laskmine et Hel; nemä oppeva temäle igävest lori ja igävest labi Puh; lagunu põĺl i̬i̬n, nigu igävene paega punnatuss Nõo; siin om igävetse mäe ja oru, ja vi̬i̬ lombi Ote; taa om jo iǵävene ḱugrat́s, kühmäh kõ̭iḱ Vas b.  (koos adjektiiviga) väga, üsna, päris [härgadel] igavese suure pitka `puuga [ader] Ans; koera nael tuleb ise, see igavene `aige Khk; rebase saba on egavene tore Käi; tuulekala on üks igävene pikk kala, ja igävese suure pikä ninaga Rid; siin sammas õue pial oli. igaven suur räśtik oli HMd; aeab igavest vägevad kõva joru, `vińtis `piaga Lai; viĺla kerstud olid, igavesed suured kaaned käisid `piale ka Plt; kõrdsimi̬i̬ss olli `väege suuŕ igävene jämme mi̬i̬ss Hel; temä pidi jo igävene alb ja võemak inimene olema Puh; raud kańg, igävene tugev ja `rasse; ja kos igävene `kange naene `olli, kõ̭ik tü̬ü̬ temä `teie; üits igävene paegatu lagunu `uńdrik jäi `mulle `ümbrele Nõo; lehmä oĺli˽`mõtsa lännüʔ, taha iǵäveste `suurtõ suhuʔ Urv; [haugid] igävetse jämme ja suurõʔ; taa vana igävene kõhõn inemine kui vana `kimle Räp
Vrd igane2, igavine, igäväne
3. (imestust, ehmatust, hädaldamist, kahetsust jne väljendavates hüüatustes) igavene aeg Jäm; oh sa igavene aeg, mo mees oli irmus `kange `pähke `korjaja Kär; ui igavene Muh; Igavene aeg `oitku, ta lööb sind jüst maha; Jigavene `oitku Rei; oh sa igävene, mo kerest käis nii `irmsaste läbi Rid; oi igäbene kui kauaks sa `jälle jäid Mar; oh igavene `oitku (imestavalt) Kul; oh sa igavene aeg, mis sa tahad teha Kos Vrd igavine
4. sõim täielik, tõeline Oh sa igavene märä Kuu; Igavene raisk IisR; sa vana igavene kurat kuda sa panid selle obuse ette VJg; sa igävene aia toe all tettu; oh sa igävene mait, mes sa sääl otsit Nõo; igävene huśs, jätäʔ ommeti üt́skõrd minno joba rahulõ; igävene tat́itõõsik mõsõ noʔ pühäbägiʔ umma suud Räp
higi igi g igi R(h- Kuu) Sa Muh Rei L K I M T Krl Rõu/h-/, ige Hi(h- Phl), ie Kuu(h-) Lei, i̬i̬ van TLä V(h-; hii); kom `iega Mih
1. higinäärmete eritis, higi; higipisar Ei ole kui `aeva vade pühi higi, `ninda sidä `juokseb; higi vajub, `toine `touseb Kuu; sugad on igis VNg; Nägo `liemendab igist; tegi tüöd nda‿t igi pull õli `perses Lüg; Obose igi pane `viele ehk `õllele `ulka, võttab siest `lahti; Palav igi ajab üläs Jõh; äkine `aigus [võeti] vas(s)aku kainu alt igi, `aisti igi, sai `terveks Jäm; Eks nee suured kiviaiad ole keik rohkest igi-vaeva vettand Kaa; `kange igi `laskis perst maha Muh; hobune ösna topane higega Phl; võttis päris igile kohe Rid; et külmäd igid akkavad juba `keima [surma eel] Mar; see (särk) lähäb `ooste `iega kollasess Mih; minu igiga on need põllud kõik `kaetud ja kastetud Rap; ma juo tükk `aega `päikese kääst ää ja nüid alles tuleb igi `otsa Amb; nii pala, silma augud on igi täis JJn; kõhna inimese igi ei aese nõnna Kod; kui palavik, `antasse pärnaõie teed, siis läheb igisse Lai; pala nõnna, et igi otsa ees Plt; küll rühmib, nõnda et igi tilgub Pst; obese igi andass joodikul `sissi - - sõss lää viin tal `irmsess Krk; `amme kaaluss om igiga ärä mädänu. igi sü̬ü̬b kõik ärä Ran; ame om igiga ku̬u̬n, `aiseb igist; ku sa `kangede `peĺgät, siss tulep kah igi `väĺlä Nõo; Kae˽sääne rutt oĺl et es olõ `aigu hiḱi ka `pühkiʔ Urv; hikõ ju̬u̬śk suud `mü̬ü̬dä mahaʔ nigu `herneteŕri Har; ku hain um maahn ja, vihm tulõkil, siss võtat nii et higi `lindass Rõu; pu̬u̬ĺpühä `pańti `hammõ `korsna `taadõ vai müürü pääle `lämmähe et ta nigu hi̬i̬st vallalõ tuĺl Plv; tal tuĺl haĺl pääle, lännüʔ hikkõ Räp; `väega suurõ hi̬i̬-vaiva śeeh om tä Se Vrd ihe, higu1
2. (lamba) villarasv nüid o `lammad `paksu igi sui läbi täis Rid; saastane vill oo pesemata vill, kus `lamma igi sees ja `virtsa Aud Vrd ige3
3. (aknaklaasile, kirvele jne kogunenud) aur, niiskus ku `ammas jo vähe akka `uimendama [pannakse] raua igi `pääle (kirve kohal hoitakse niiskuse kogumiseks põlevat peergu) VNg; kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; `aknad `joosvad igi (tuleb vihma) Mar; `veise röögatis. [kui] peerunua igi `piale `panna, kadus ää kua Tõs; kui külm kerves `tuatse äkki `su̬u̬ja `tarre, siis lü̬ü̬b üks igi kõrd `piäle. sedä tarvitatse rohoss `tõura rüägätuse ehk ohatuse `vassa Kod; ku `lämmi om, siss kivi aab igi `väĺlä; kirvess paestetass tuliveeren kuumass, siss tuleb igi `väĺlä, `kirve igi om sammasspoole rohi Nõo; akan om igiga Kam; [pudel] tu̬u̬ külmäst `tarrõ, sis `tõmbass kõ̭õ̭ hikkõ Se Vrd ige3, ihe
4. ihe, ihumispuruSa Muh Vig Kse Tõs Aud Trv Se kövasi igi Jäm; vahaluisk `tehti käia igist - - ning mee vahast - - igi `saadi mollist Khk; käia `peale tuleb igi Muh; kõbasi märg ja sis kulub, see o kõbasi igi Vig; kõbasil oo koa kueva ajaga igi kord peal Aud; taho higi Se
5. nõgi; (piibu-, korstna)pigi kui igi `koŕjus, `rait́sime sirbi õtsaga `siibri suane `puhtass. [kui vaheldumisi] soe ja külm, ravva küĺjess juakseb, one igi; `korsna igi one muss tökati `taoline, juakseb `alla talvel külmägä. suvel mette ei tule igi Kod; Põleti pabert `valge taldriku pääl ja tõmmati sedä `musta igi säält `pääle [sammaspoolele] Vil; piibu igi, si̬i̬ om paks, mis piibu sehen om Krk; peibu igi Lei
iha1 iha Hlj Mär Tor Hää Kos Nõo; ihä Ran San hv (kange) himu, sisemine sund on inimisel ka iha seda `saada Hlj; Inimesel on ka oma ihad, nägu patuihad ja mis kellegil on Hää; ihan ja õnnen innukalt, ihust ja hingest nakass teǵemä ihän ja õnnen, aga `varsti `oĺli perse piḱkä Ran; tõene loodap ihan ja õnnen mehele saada, aga ei saa Nõo Vrd ihk
ihaldus s < ihaldama suur imu ja ihaldus `olli Muh; mul on `kange sööma ihaldus Ris; ihaldus käib egä aśja järele Kod; mi˽latsõl oĺl õks armõdu suuŕ ihalduss kerikudõ Har
ihitama ihitama Lai, -mma Lüg Jõh, -ämä Kod(`ihh-); ihhitama IisR/`i-/ Lai; hihitä- Se
1. naeru kihistama Muud ei õle kui `ilmast `ilma üks ihitamine Jõh; Piad kuos, susivad suśs-suśs ja ise `ihhitavad IisR; mõned alate ihitäväd ja kikitavad naarta Kod; mõni tüdruk on `kange ihitama Lai; [tõreldes] mi‿sa taah hihität Se
2. (loomadest) a.  = ihetämä ei tiä kas tõene [hobune] `vi̬i̬di ärä, obene ihitäb Kod b. turtsuma (koer, kass, siil) IisR
ihk ihk Muh, g iha Kuu Kad iha; kihk `Aeva igä vedäb sinu `sinne `toise külä `puole, neh `pruudikane on siel ne; Alade oli ihk `ehtul `verku `laskema `menness `kaasa merele `mennä [lapsena]; tal on suur ihk sen `järgi Kuu; jooma ihk o sihes; sellel o veel pulma ihk peas. õlut vel peas ja Muh; kui tema (tüdruk) meste ette `seisu jäänd - - kusi `lahti kohe, nii `kange ihk Kad Vrd ihkuss
ihkuma1 `ihkuma, (ma) ihu(n) Sa Hi, (ma) `ihku(n) Kuu Jäm Vll Emm Rei; ihuma, (ta) ihub Pha; ehkuma Vll
1. (purjuspäi või ülemeelikult) hõiskama, karjuma; (valjusti) hõikama, hõisates laulma emase `ihkumine kostib `taeva; [talgutel] kes viimase pöllu maha said, viimase piu vöi midad, se siis `ihkus, selle kord oli `ihku(da) Jäm; `pulmade `aega ihuti. ägaüks `katsus teisest valjemini `ihkuda; nii `kange ölut et see ajab `ihkuma Khk; [kui õllele toodi] umalavihad `sönna `sisse, siis `ihkusid mehed sääl - - siis pidi [õlu juues] `kangesti pähe `akma; tuli `ihkudes `körtsist koju Krj; kui `purjus on, siis ihuda. `pulmas ihuda ka Emm; Peiupoisid `ihkusid köigest körist: `öissa `pulma; kui pulmalesed tulevad on suur `ihkumese kisa `kuulda Rei
2. (loomadest) a. luikama pull `ihkub Kuu; söńn läks `ihkudes teisepere `veiste kohe; sönnid `ihkuvad teine `teisel `aida Krj; Ärg `ihkub, ta kuuleb vist `vöörud `loomi Emm; ärg ihub karjamel Rei Vrd ihkama3 b. häälitsema (linnud) kiived `ihkuvad einama peal Pöi; jänesehuugid `ihkuved `öössel Phl
ihu|karv hrl pl a. karv(kate) iho `karvo ~ `karvade küles on sadiko Vai; mönel on jala sεεrde pεεl ihukarvad, et ösna väta `pöoga Käi; ihu karbad olid kõik `ärmes [rinna peal] Vig; kõik ihukarvad on `aiged (inimene on väga haige) Vän; kui küĺm on tõusevad ihukarvad nii `püśti et Juu; kellel on paĺju ihu`karvu jalasiäre piäl, selless `suama rikas inime Kod; nõnda `kange valu, et egä ihukarva otsan om tilk; tõine niit́ ku ihukarva kiḱk like puha Krk; [kaetatud hobusel] ihu karva kõ̭iḱ `silknuva, nigu vesi tullu ihu `karvu `otsa Nõo; ni oĺl külm, kui iho karvaki halusaʔ Se b. (kartusest, hirmust, vihast) Eks sie sõda õle kole akka `mõtlema siis tulevad ihu `karvad `püsti Jõh; ma `kartsi nii väga – kõik ihu karvad olid üsna `püsti Khk; kõik ihukarvad värisevad Vän; mu iho karvad `kargasid `püsti üsna Ris; ma olen nii tige kohe, et ihukarvad tõusevad `püśti Juu; ihu karvad värisend pole mitte suand magadagi VMr; irmuga ike kõiḱ ihukarvad lähevad `püśti Pal; nõnda irm, et kikk ihukarva ai `püstü puha Krk; ärä aa seräst `ullu juttu, si̬i̬ aab ihu karva kõ̭ik `piśti Nõo; ma `hiitü nii, et ihukarva `lät́si `piśtü Har; `pelgäss nii et iho karvaʔ värisäseʔ Vas
ihu|rõhvet(i)sed pl kananahk, nahakublad nii `kange küĺm, et ihu rõhvetsed kõik ülevel, `pissed nupsakad Rid; ihu rõhvetised, kanaleha `selgas Mar
iil1 iil R(h- Kuu; `iili) Khk Pöi Mar Kse Kei Jür HJn KuuK spor ViK, Trm Lai Plt, iiĺ Rid HJn JõeK Amb Koe Iis Plt, g iili, g `iili R, iilu Kse; kom iiliga JJn
1. (äkiline) tugev hoog; puhang `Ninda `käüväd `iilid, ei `voigi merele `mennä `verku `laskema; suur hiil (vihmapilv) tuleb; müristämise iil; Nüüd sau `iili ajal `kastusid kõik [võrgud vabedel] vesi`märjäks; eks `tormi iil tuld `pääle ja `kummund `paadi ärä Kuu; üks `norgastuse `iili käi üle inimise; `äiakese `iili VNg; siest `iivendäb - - üks iil tuleb, `tõine lähäb Lüg; see‿s ole paiguline sadu ka mette, iili sadas, teise oli kena ilm Khk; iiĺ käib `järsku ja lühidalt, kui pikale jääb, siis oo toŕm Rid; `voatame, kas see [vihma] iiĺ läheb üle HJn; üks veḱe iiĺ tuli [vihma]; iili `viisi käib JõeK; `väituse iilid akkasivad `käima Kad; köha iiĺ tuli `piale Iis; kui juba iilid käivad, siis on vihm tulemas Plt Vrd iilikas, iiling, iis1, ilin1
2. kiirus, rutt tama läks `iiligä menemä Vai; küll ta tuli kibeda iiluga Kse; luomad lähvad ea iiliga; tegime nüid ühe ea iili (suure hooga palju tööd) Jür; kui krat́t on läind `müöda `kange iiliga, siis pidi ` jalgade vahelt `vaatama JõeK; paneb iiliga kodu poole JJn
3. kord, puhk siis peremes läks oma `iili `mõisa Jõe; `toisel `iilil tege [tööd], `toisel `iilil ei tie VNg; [laps] läks oma `iili ajama (omapead, omatahtsi minema) HJn
iis1 iis Rak, g iisi JMd Koe VMr(g iie) Sim; iisk g iisi JMd, iisu Sim; -iisk Lai iil iis paneb puud `liikuma; möru on teene kui iis, on kauem ja lõhub JMd; oli mitu tuule iit; tuule iis. ta ei ole pikalt, ta tuleb iisiga sult läbi VMr; iis on `kange maru tuul Sim
ila ila R eP(h- Phl) M T Urv Plv, ilä Krl; ela Rid Mar, jõ- Khn
1. (veniv) sülg, kool pühü oma nenä ja suu ilast `puhtast ja `kuolast Lüg; suu on alande ilas; `nenda `taplevad, et ila `parsko `toise `silmile Vai; [joodik] Nõleb peale teiste inimeste `uksi kauda, mokk ilal peas; Suu äi pea änam ila; Kudas sa (laps) täna nii ilal oled; Kui lehma ila lüpsiku satub siis piim - - akkab venima Pöi; konna kudu oo nagu ila tükid; `veisse röögatis aab `palge. siis pannasse musta sõnni ila `peale Muh; annad `vaesele natuse `leiba ka — vetad ila suust ära Emm; vidas nii et ila käis lõuast `välja Rid; nao va väsind ärg suu ela täis Mar; `Juõnud mehel `tjõlkus jõla abõnõssõ Khn; rumalal koeral jooseb suu ila Saa; ära lase ilasi `juosta rinna `piale Kad; uńdi ilaga õli lammas koon Kod; vekesed lapsed ajavad ila suust `väĺla Lai; inimesel om süĺg, loomal ütelts ila Hls; sõss tulep ka ila ku uisk ärä om lehmä `panden Krk; latsel nakava `amba tulema, suu jooseb ila; riivi karask ku ta `saise kuuma ilmaga ja `kiägi `kat́ski muŕs, siss veniss ku ila Nõo; [piim] venip nigu ärjä äiss, nigu ila Kam; lehmä suust juusk illä Krl
2. (hrl võrdlustes) a. (aeglasest inimesest) Kaa Emm Rei spor L, Pil Plv Millas sehane midagid teeb? Venib kut ärjaila Emm; Venib ku ~ jusku ila Hää; venind nagu lehma ila Pil b. (õhukesest riidest, peenikesest lõngast jm) `Ketrab nigu ila, mis sie `vasta piab Jõh; ila`peenine löng. see igavene ila Khk; Emaste `riided oo niid nii õhuksed nagut va ila; Mu püksipõlved oo üsna ilaks kulund Kaa; ilapeenike löng; Sa kedrad söukest ila Pha; see oo muidu üks kööve ila (peenike köis) Muh; sie pruun [lõng] on nii ila, `liiga pienikene JJn; [lõng] piänikene juśku ila lastud Kod; Si lõng on ninda loiu keerug just ku‿ts ila Pst; sel villatsel langal ei ole `ki̬i̬rdu pääl, si̬i̬ venib nigu ila Nõo
3. liigesevõie `Liikme otsad `kuivasid ää, ila `joosis vahelt ää, liige jähi ükspuiseks Pöi; kui `leika sia ehk luama jalg `kat́ki sialt vahelt tuleb `väĺja ila VJg; kui põlve ila `väĺja jokseb, siis põĺv on `kange Sim; egäl ühel końdil ja jalal on ila vahel Kod; ku `liikmest är murrat, sõss näet et ila tule `vällä soone si̬i̬st Krk
4. lima soolika ila Tor; [nälkjas] lähäb möödä moad, ila köis järel Juu; kala one ilane, jusku uśs libe, kala ila Kod
ile ile
1. (tuule)vinu pisine väheline tuul, mis `liiga `kange pole, see on ile; mette tuule ile pole ka Khk Vrd ili1
2. vilin kui tuul `kuskil vilistab - - siis `eetasse tuule ile Khk
ilmatu ilmatu eP(e- Mar; jõ- Khn) M T spor VId(-o), -du Khk V(-); `ilmatu R(-du Kuu) VMr; hrl ind
1. (rõhutavalt) a. (koos substantiiviga) tohutu, (väga) suur `Ilmadu mürägäs Kuu; töi ilmadu `kandami `ölgi Khk; suur elmatu kot́t `toodi tagasi Mar; Käristäsid `ankruga mio võrgussõ jõlmatu lõhastusõ Khn; sie `Undla suo on kõik üks ilmatu luam Kad; sopits ei taha pidädä, ku ilmatu maru on Kod; ilmatu aja `kaotsin Trv; kaobel sibuldega, tõmmass sibuldega ilmatu rüä `endäle kokku Nõo; ilmatu kisa San; Ilmadu vaiva näet õ̭nnõʔ ärʔ a˽`saaki olõ õi˽midägi Rõu; siin oĺli ilmadu latsõ˽kah (väga palju lapsi); [ta] mõśk ilmadu mõsukõsõ Vas b. (intensiteedisõnana) väga tämäl on `ilmatu pali `kraami Lüg; ilmatu `kange tuul Khk; Ilmatu `körged, tihed irs ajad Pöi; vesigar vetab ilmatu `körgeld vahel vett ülese Rei; elmatu pekk tee `menna Mar; ilmatu külm ilm JMd; ilmatu `uhke ja tore; ilmatuss ariklisess jäänud õksad Kod; ilmatu kallist kala `tu̬u̬di Nõo; neli ilmatot laḱa `laida Plv; tett ilmato `korgõ suuŕ maja Räp; vanast küĺbeti `tat́rikku ilmadu paĺlo Se
Vrd ilma2, ilmatalune, ilmatuma, ilmatune, ilmlik, ilmnik, ilmuline
2. pej toho ilmaduʔ, kui sa no nii `teieʔ Se
ilmukene ilmuke Muh Rid Kse; `ilmukene Kad; p ilmukest Pöi ilmake Täna nii pailu massakud vadimas küll ikka akkab ilmukest tulema Pöi; küll siis `olli ilmuke (kuri pikseilm) Muh; `võidav ilmuke (kui pakane oo `järgi and); jumala ilmuke oo üks `kange ilm, maru ja tuisk Rid; [väljast tulijalt küsitakse] mis täna ilmuke oo, kuri või ilus Kse
imbima `imbima Hlj VNg Jõh Muh HJn KuuK ViK TaPõ Ote, Kuu Kod Vas, -e Hel; `immima Vig Kse Tõs Aud Nis Rap Ann Äks VlPõ, Juu KJn; `immima, (ta) immib Han Plt, tud-part immitud Pil; `imbümä u Rõu; ipf (ta) `immü Kam
1. läbi, välja või sisse tungima, immitsema; täis imbuma vesi `imbib vähe`aaval VNg; õlut `imbib nõnna pissikest; päeva ees kukkuvad `välja `imbima [molluskid karbist välja tulema] Muh; `pehme maa peäl `immib `sesse [vihmavesi] Vig; vesi `imbib läbi paberi ja `riide JMd; `pliekimatta linasest lapp, suol`veega läbi `imbind JJn; tünni põhi ei pia `ästi, `imbib aga vähä`uaval vett `välja Kad; Neid seeni tarvitati söögi seendest, mis piima välja imbisid Trm; nää `suitsu immib `sesse Plt
2. kuumuses hauduma a. pisut magusaks muutuma, imalduma (toidust) olu `panna `imbima siis tule üvä `kange VNg; nii `imbin leib, `sõuke magus Muh; linnased pannase nõue tanni `sisse `immima. keev vesi piäl, riie tanni piäl Tõs; kallatakse `meśki kaĺla `aśtjasse, `lastakse üks veerand tuńd `immida Nis; Leib `lastakse `imbida, jahu segatakse keeva vee `sisse, si̬i̬ on `imbimine Pee; `võeti kaila `auded ahjust ära, [öeld] paneme kaila `imbima [tulise vee alla] VMr; keeva vee leib `imbib Lai; õlut on `immimes juba; [halva pärmiga] `immis kaua, ei soand ead `leiba `ühti Pil; `immind leib on magus KJn; üśte pääl `oĺli väegäde ää üvvä tetä: `immü magusass Kam; [leib] imähtü ärʔ - - noorõmbaʔ `ütlese `imbümä Rõu b. tõmbama pane tie viel `imbima JMd Vrd immama
3. idanedes imalduma peab `easte tugev esimene küt́t olema [viljakuivatamisel] muidu rukkid `imbivad ää; kui rukkid löövad `imbima, ei sünni [nad] `seemneks HJn; [terad] `imbisid ää enne kui `kuivama said Koe; kui meie tieme `kalja siis linnaksed paneme `imbima et nagu mättas on VMr; `imbind viljast ei sua äid jahu Kad; mõni kõrd on ju terad väĺla pääl ära `imminud. leeval on `imminu mekk juures Äks; tera `immib ära `toorest piast, mitte leib ilus ei tule, ta on jo `enne ära immitud ja küpsetud Pil; `immind rukkid, kasuma läind SJn
4. aeglaselt toimuma a. nõrgalt põlema, hõõguma tubaka `imbi `piibus VNg; Tuli immib tuha all; `Turva sihes `immide tuli kaua; Puud `toored, üks `immimene oo, põle põlemest Han; [tuli] `eśti `immib ja soetseb, sis lööb kohe `plauhti `lahti Juu; nädalapäevad tuli `imbind rabas HJn b. sombuseks minema, sajuks valmistuma `imbib ja `immitseb, külap tuleb sadu Kuu; `imbis `ammugi, nüid `viimaks akkas sadama Hlj; ilm `imbis, näiss mis tule Hel c. turduma Pani püti vette imbima KuuK d. fig arenema hakkama Sield jäi sie mette `imbimä ja `viimaks `saimmegi `Viinistülle `uue `kuolimaja Kuu
Vrd imbuma
5. seismisel riknema a. (küpsemisel) tänkjaks jääma kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis akkab `immima ja ajab muhud ülese Aud; kui leiva ahi jahe on, siis leivad nagu `imbivad ära Koe; ta (magushapu leib) põle `kerkind, on ära `imbind Lai; leib om `kaugess `ahju jäänu, om ära `imbinu - - alb maik, koorik `valla ja vesi kooriku vahel Ote b. raisku minema `ärgä `laska `imbi `piima pudi tulg `süöma VNg; aue on vedel. lähäb `imbima. [vaja] kaĺlale auet `juure tiha Ann; piim `imbima lähnd, kõik venib; odra leib on `imbinud, kui murra, köied venivad sees Trm; `imbind maik juures kui [toit] rikki tikub minema Lai; piim um `imbimä (venima) `lännü Vas
ime1 ime R eP eL(imeʔ San spor V; imeh VId), g ime R eP Trv Nõo Rõn, `imme Kod eL, `imh(m)e Har; transl `immes Vil
1. ime a. imestust äratav, uskumatu või üleloomulik asi, nähtus, omadus jne küll `pandi imest kui miä `tervest sain Vai; Ise ime, ise püme, ise riu moa ilma tark = päsmer Pöi; saab imeks näha kas ta tuleb vel takatsi või Muh; Obune komistab neĺla jala pääl, mis ime siis, kui inimene kahe jala pääl (öeld eksimust vabandades) Hää; saab imeks näha, mis neist joodikude lastest saab HMd; [endist elu] akkasivad `rääkima, siis nagu imet VMr; `kange küĺm, ime et ää ei võta Sim; kõik `immed one mua piäl suand ärä nähä; si̬i̬ on üks imede ime et meie `ello jäemä [lahingus] Kod; nüid `vaata nagu imet, kuda tihasse Äks; imeväärt asi, isi `vanker sõedab KJn; sii om periss `immese panna kudass temä eläb Trv; t‿om küll suur ime, et ta mulle `leibä tõi Nõo; ma˽näi `täämbä `säärtse `imhme et ei `tihka kellegi kõnõlda Har; taad imeht um maa pääl iks `väega˽paĺlo Rõu; puja˽`ku̬u̬li ärʔ, a imä jäi iks elämä, tu̬u̬ oĺl periss issändä imeʔ; ma˽pei tu̬u̬d `ti̬i̬du `immess Vas b. imelik, iseäralik, veider ime `kuidas se `Helmi nii `kaua `laudass on Kuu; sie on `ninda `illukene sene `tüega, et ime kohe VNg; küll siä tied neid `temposi, et `ilgä ja imet on näha Vai; Mis see siis nönda ime on, isa oli koa viie`kümne `oastane kui naise vöttis Pöi; [meeste püksid] olid niipaĺlu lapitud et se oli kohe ime vaadata Kos; mis ime magamin si̬i̬ nüid om Krk; ime küll, nigu tagasiperi oless tõmmatu Puh; tada om periss ime˽kullõldõ San; mul oĺl ime˽kaiaʔ et, saia mant oĺl lõigat pu̬u̬ĺ arʔ Rõu; [setud] `piitska `kutsvaʔ ru̬u̬sk. mul oĺl nii imeh Räp; mul kui imeh sai tu̬u̬st jutust, kost timä tu̬u̬d jutto tiid; mul lät́s ta jutt nii halvast ja `immest Se
2. trikk, vigur, temp Obune tegi minuga tie pääl sada imet Kuu; tegi `ilget ja imet `tõisega Jõh; ühna `viite imet tegi Muh; küll `seistaks, küll istudaks, `tehtaks sada imed εε Käi; tä `olle teind tääga viis vana imet Mar; tä tegi imet. nõiutab ja kuntsitab Tõs; aga ma teen `sooga viiskümmend imet ja iga ime `olla isi `moodi Juu; `sirkust ja imet tegema VJg; kui ärä lähäd kodoss, kaŕjussed teeväd siin vana imet; teeväd imet, mes ei saĺli nähä Kod; ta om mõni seidse imet äräde tennu Krk; ku‿sa `viina aat pandass `kińni ja tetäss sada imet Nõo || nõidus, kaetis silmäga imehhüt́ arʔ, timä silmäst sai imeh; ka koh tege imeht (midagi halvasti) vi̬i̬l maa pääle Se
3. (hüüatustes) a. (välj imestust, üllatust, kohkumist jne) aga ime `hoidagu, kas `sengä (parvega) nüd `tohtis nii `kaugale hakkada menemä; valatand et tule sina imet abi, kas sis viel ajavad järel; oi imet! oi imet Kuu; sina ime küll Hlj; midä imet ma nüüd tegin, kus mu arud õlivad Lüg; Oh sa ime, nagu `kõrvist `tõsseti (meeldivast teatest) Jõh; kuula imet vöi noor Jaen köind `kosjas Khk; Tohhoo imet, mis täna veel näha saab Rei; vaada imet. täna tuleb `taevast `saia Phl; nää `ullu imet Mar; ui ime, või temagi saand mehele Mär; `Kärba imet, või kukkus jõkke Vig; ossa ime kui pala Juu; Ime, et sa oskasid ka seie tulla KuuK; voi ime kus sa nii kauast jäid VMr; oh sa ime ise pime abe suus ja `ambid põle = peenis Trm; oh mu ime. kõik väĺjäle; minu ime küll! küll minu ihu värisi Kod; kas sa näed imet! Trv; oi sa imet, `õkva nigu udsu om kõ̭ik i̬i̬n; peremi̬i̬s ütelnu kollerile `vasta et, ime ime et kidu keelil kõnelap Nõo; oh sa elläv ime, mia veli na (kärbsed) omma; või elävät imet, ilm lätt hukka Har; kae imeh, määne asi tuĺl; oo imedü ~ perädü imeh Se b. (välj arusaamatust) ime tiäb, mes täl viga; ime tiäb, kohe minä selle põlle panin; ime sedä mõessab, luamad jäed alles; ime mõessab kost si uni tuli Kod
4. (intensiteedisõnana) õige, päris; väga Ime tark `teistele, `oskamata omale Kuu; `iesel ime pisukene VNg; ime suur ~ kallis Muh; üks ime raasuke, paĺluks sest sai Mär; `kihnlast kuduvad `praegagi ime toredi kirjusi sukki Tõs; ime`tihti on mul eliding old JJn; lugemine oli sel vanainimisel ime `selge Sim; imeilosass laalavad ja `loevad Kod; õõnabud olid imepaĺlu `õisi täis Pal; temäl `kasviva na (sibulad) ime ilusa Nõo; kuis tä (laps) kül˽ni imeilluss om Krl
5. (kvantumi- või viisilauses) akaa·tsi puud on nii pekad et ime Mih; poisil läksid kohe jalad põĺvini punaseks nõnna et ime Amb; ise mies üśtku jupakas aga kerib `käia mis ime Sim; tõesed naaravad kas imet Kod
himu imu R Muh L(e- Rid) K I M T, h- Kuu hv Vas; imo LNg Tõs Juu Kod KJn VId/h-/; immu Sa hv Muh, Hi(h- Phl) LäLõ Mih Hää Kõp Hls Võn Rõn(`i-) San Krl, h- VLä Rõu; immo Käi LNg Vig Vas/h-/; emmu, em(m)o Mar
1. kange tahtmine, (tugev) soov, isu (saada või teha) minu `rääkimised on keik `räägitud ja imu `ilmast `otsas Hlj; himu tege `menna VNg; mul ei old imugi veel mehele `menna Vai; immu pärast sööks küll veel, aga köht täis Jäm; Nii `kange naeru immu tuli `peale Pöi; [poisid] Möni taub teist kohe immuga Rei; tääl oo `kange piibo iso ~ immo Vig; mina olin koa imus ruki keevavee leba järele Mih; akkas suure õhenaga karduld `koorima, aga varsi läks immu ära Vän; kohe `vuata imu pärast (mõnuga), kui kellelgi on pikad `juuksed HJn; mis selle (viina) imule võid teha JJn; nied said imu `otsa, akkasid jälle teesed [kiikuma] Kad; nüid on ta imu tasa [jooksust] Trm; tämä sadab õma imo ärä, mitu nädäläd (ilmast) Kod; lapsed `tahtsid imuga [kasukannikat] Pil; aga ikke imu käind `piäle, et ei tiä mis selle (taldriku) si̬i̬s on KJn; miu imu om joba täüs [jutuajamisest] Krk; mõnel (rasedal) tulna mõne söögi pääle imu, mõnel tulna imu varastada; [kana] piap perstpidi `küĺmä vette `kastma, siss lähäb `audmise imu ärä Nõo; Mul ei olõ˽ta liha `perrä nii himmu Urv; taa aja ennedä ummi himmõ takan; kat́s nu̬u̬rt mi̬i̬st tuĺl ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `väega himmuga (hoogsalt) Har; `väikesel [tüdrukul] latsõ himo Plv; sul om timmä `väega himo (himu suitsetada); himo puu, `hamba vaǵa = piip Se
2. sugukihu, himurus Sie va ull `naine `mutku `kanges `miesteimus alati IisR; immu naakut keiks poisi `järge Mus; eks tüdruku imu tieb poisi nii terasest; `ükstas kõik kellega oma imu `aada suavad Kad; mis imu sul näiss mehiss one Kod; kubeme imu Ksi; temä imu käi selle tüdruku `järgi Hel; seräst (meest) üttegi ei ole ollu, kes ta imu oless `jõudnu vaegistada; imu viab i̬i̬st, `tahtmine `tõukab takast, rõ̭õ̭m kisub `rõiva `kaala, arm aab aru laḱka Nõo; tu̬u̬l t́sural om tu `tüt́rigu pääle `väega himo Se
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
hing2 ing g inge u Emm, L K I Hel, iŋŋe S VJg; ińg g ingi Krk; (h)ing, -ńg g (h)inge, -ńg- V; pl `inged Jõe Jõh IisR, `hiŋŋed Kuu; eng g `enge, `eŋŋe Lüg, enge Var Tõs Hää; eńg g eńge Trv T Krl Lei; `eng(i) VNg, -e Vai, g `eŋŋe; g enge Krk; pl enge Trv Hls Har/-/, -d Rid Ran
1. hrl pl (ukse, akna, voki tallalaua jne) kinnitusosa `Uksed `nelkuvad `hingil; kans `hingi˛ega pääl Kuu; sepp tegi liht`uksele `pitkäd `eŋŋed; vanast õlivad `ukse `eŋŋed puust Lüg; `suure `ingedega sie (kõrtsilett) `tõmmeti üless Jõh; ake keib `ingede `kaelas, siis ta liigub Ans; pisemate `kastidel olid nahk iŋŋed; ing oli nagadega pööna all ukse küljes `kinni. vahel oli ing pöönaks ka; laigastel olid raavast `tautud iŋŋed Khk; [kruustangidel] Teine mokk oli nahast iŋŋega teise `küĺges Kaa; Värav läind `ingede pealt ää; adra inged (aasad aisalaudade kinnitamiseks adervarrele) Pöi; sagarad oo pihtjala sehes ja iŋŋed o ukse sehes Muh; ukse inge `otsas ouk ja `panta sagara `otsast läbi; Keilutiaknad aa kahe poolega, keskeld ingede kohast körgem Emm; See (voki tallalaud) käib niisuguste `ingedega, et ta `liikuda annab Rei; päris vanaste olid kõik uksed tõmmata - - pärast`poole `tehti neid juba sagaratega ja `ingedega Mih; Oome pian `linna minema, ukse ja `akna `ingsid `tooma Tor; inged on ukse põõna pial. käivad tappide `otsas; inge sõrmus käib tapi `ümmer Nis; uks käib `ingede pial Kos; värävä inged one ukse ingedega `üste `mu̬u̬du Kod; ing ja inge konks Äks; vanast ollu usse sagara, nüid om enge Trv; ussõ eńged olliva sepä tettut, õhembast ravvast Ran; tõstamiʔ uiss `hińgi päält mahaʔ Kan; ussõl õi olõ `ińgi i̬i̬n Krl
2. fig (inimesest) litsi `endel õlaingist (õlaliikmest) käe maha; ku sa enge kottel (selga) lü̬ü̬t, sõss om `kange valu; aga om iluss `keŕge liigutusege, ku `eńge pääl kõńd Krk; Käü ku˽`hińgi pääl, mõista õi˽`jalga üless `nõsta ei˽maha˽`panda Rõu
hinge|ahastus meeleheide kis tεεb mi (mis) iŋŋe ahastusega teeb Khk; `kange ~ suur inge ahastus Mar; kui suur õnnetuss üle käib, siss tunned eńge ahastust Ran

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur