[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kand2 kand g kannu Sa Hi spor Pä, KuuK ViK I Äks Ksi VlPõ eL, g `kannu R(n`kando g `kanno Vai)
1. a. känd noh küttas [ahju] `kandudega ehk `puudega VNg; võsu ajab `kannu `juuridest üless Lüg; `tõrva saab `männi `kandudest Jõh; `tervaksed, nied on `tervased pedäjä puu `kannud Vai; Puu`raiujad olid `körged kannud jättand Kaa; Va mäda kand, äi kinidand `istudagid Rei; `metsas oo `kanda küll Tõs; [maa] oĺli puid ja `kandusi täis, ega künda‿i saanud Hää; ega õnnetus möda kivi ega `kandu ega metsa puid käi VMr; vahest kannud aavad paĺlu võsusid Kad; [isa] käis `kandu `juurimas ja siis `kaevusi `puurimas Rak; suur puu tõmmati kannu pialt maha Trm; ümmer `kande näväd (maasikad) kasvavad Kod; suurel puul jääb kand, aga agudel jäävad töngad, ku `kervega raiud Lai; juure murrust kuus toĺli om kand; ega ta (haigus) kive `kande `mü̬ü̬dä ei käi, ta käi inimesi `mü̬ü̬dä Krk; mi̬i̬s mehega saab kokku, aga kivi ja kannu ei saanava kokku Ran; `istnu kannu `otsa ja naanu võid`leibä `sü̬ü̬mä Võn; pessuʔ omma˽suurdõ `kandõ külen Kan; `kanda `ümbre om paĺlo palokit; ega˽katsk˽käü‿i˽`kanda piteh, katsk käü rahvast piteh Vas; Ah́al (Ahjal) `aetass pedäjä kannast `tõrva Räp || juuritud kännust tugijalg – Lüg Sim Kod Pal paneb keri`lauad `sinne `kannu `pääle, et pikkali ei kukku Lüg b. taime juurepoolne osa; tüügas ma lein vikkastiga [takja] maha ja `sinne tämä `kannu `pääle panin kamalu `täie `suola Lüg; kut rugi kannust `öitseb, `vastu kört, siis saab terava rugi Jäm; loomad söönd orased εε, `paljad kannud jäänd maha Khk; teräväd kannud (kõrretüügas), näd `torkivad nii valusasti Tõs; oras ja kand on üks, `este tõuseb kand, pärast oras; oras tõuseb kannust VJg
2. fig (laste sarnasusest vanematega) kuda kand `ninda vesu Kuu; kuidas kand nönda vösa Jäm; kuda kand nõnna võsu Kod; kudass kand ehen, nõnda võsa perän Krk; nigu kand i̬i̬n, nii võsu takast `perrä Nõo; niguʔ kand iil, nii võsu takal Krl; kui kand iih, nii võsu takah Vas | egä käbi kannust kaugelle kuku KJn | võsu `kasvab `kandu Kuu; õga˽kand võsust `mü̬ü̬dä‿i lääʔ Krl; võso lää äi kannust kavvõndõhe Se | (ühest suguvõsast) nemä om ütest esäst emäst, ni̬i̬ om ku ütest kannust `vällä tullu Krk; mõlõmbaʔ ommaʔ näʔ üt́est kannust Se | (kellegi sarnane) seo‿m `umbõss teie `kandu miiś Se | ehitä kand `metsä ärä, one kua ilos, `ütleb vanasõna Kod; panõʔ kannulõ illośs rõõv́aśs, `tuugi saa illośs Lut | (vanast inimesest) Mis minust vanast `kuivand `kannust enamb abi vai `asja IisR; Meite lapsed oo keik ilmas-maas laiali, kaks vana kandu üksi veel sii koduöues Kaa; siinkohas oled sa üks vana kand (põliselanik) VJg; vanapoiśs oo üksi nagu vana kand Kod; õleme `praega nagu kaks vana `kandu MMg; vana kand, si̬i̬ taht vi̬i̬l naist võtta Krk | ei olõʔ mul `kandu ega võssu Rõu || sa olt nii saa must ku vana kand Krl; ta no ku kand jo, kannu `värki jo ḱäu (kasimata välimusega vanast inimesest) Se
3. Ls kerikand