kaimkaim g kaimuSsporLä, MihJõeKsporJä, VMrVJgSimIisTrmÄksLaiPltHlsKrkPuh/n `kaimu/, g kaemuMuhEmmsporPä, RisJuuKosJMdVMrKJn, kaemoRisJuuKosKod, `kaimuR, kaimaRid; n, g `kaimaVNgLügVai; n kaemJuuKosTrm 1. nimekaim õlima`kaimad, õlima ühed `MihklidLüg; miu `kaima vast `ilja `aiga üks suriVai; ma sai kaimuga koguKhk; Kaim läks siit ilmast minemaPöi; Koubi Iida on münu kaimEmm; me oleme jo kaimadRid; `Villem alate `ütles: tere kaimKod 2. sugulane; sõber; hea tuttav on tema vend ehk, seda `üiti `kaimustVai; mo kaimud tulevadPöi; Tulge kallid kaemud ka vahel mind `vaatamaPJg; kas mehed vennad või naesed õed, siis on kaemud; poisid `ütlesid ikka tüdrukulle, et oh sa mu kaemJuu; me oleme ligidalt kaimud Pee; me vanad kaimud oleme, olime ühöskuas `kasvandVJg Vrdkaimane, kaimas, kaimukene, kaimuksed