kahe2 n, g kaheKodMVõnOteHarRõu, g kahedaNõoKam 1.akade, kurja silmaga, nõiduja, tige kukk oo kahe südämegä, tige. egäl pu̬u̬l tõesele kallaleKod; mõni lu̬u̬m ei sü̬ü̬, tal om üits kuri kahe silm üle käenuTrv; mõnel om kahe sõna; si̬i̬ olevet kahe inimene kel abene suhunKrk; kui kahe inimene ärä läits, siss pühiti põrmandut ja kõrvetedi `pühkme ärä ja joodeti loomaleNõo; kud́a kaheda siĺmäga mu `lu̬u̬ma kai, jäi `õkva `aigessKam; vana kahe inemise rõibõʔ; rot́i omma kahe eläjeʔ, na omma nii kadõhust täüsHar 2.skurja silmaga inimene; nõid, võlur mis sa sellele va kahele näität; sa oled ku va kahe kunagi, kahetat äräTrv; kahe karva olli `lauta viit karva topusse, kahe karva ja nõia karvaKrk; ta om peŕüss kahe. taa oĺl hüd́simusta `juusõga ja musta veregaʔHar Vrdkae2, kaehtaja, kahi3