kaebama1`kaebamasporLä, TõsKeiJuuHaIdKoeKadTaPõ, `kaibamaR(-ie Lüg) S (`kae-EmmRei) KseVarPäKsiKJnVilTrvTV(-mma), -me MSan, -mõ SanKrl, `kaevama sporLä, MihHaLäKosJäKodPltPilVil; da-inf kaevataMuhsporL(kaõ-Khn), HaLäHJnJMdKadIPltVilTrvTLäRõn, `kae- uJõe, kaivata KhkVllPöiReiKseHanTõsVõn(kaav́-, kaab-), -te KrkHls, -de KrkKrl, -daʔ UrvPlv, kaavadaʔ HarRõu/-v́-/, `kaavada, kaavataLei, `kaebadaReiPärJuuIisKod kaebata MärHääKJn, `kaibadaRSHää, -deHls, kaibata PhlHää, -da(ʔ)RõuVasSe, -dõ(ʔ)SanKrl 1. kellegi kohta süüdistades midagi teatama mina `kaibama en tule, en taha `kaibaVai; Räägi, räägi rähnule ~ räägule ja kaiba kirju kassile Jäm; lapsed `kaibavad ükstese `pεεleKhk; mis sellest `kaibamesest kasuMuh; `kaibama ei `tohtind `menna, ema `ütles et `kaibaja saab ennem ja teest (teised) takka järele; Kaiba kassile, räägi räimele, valetle vana emisele Mih; `peale`kaivajasi ei oln, `keegi ei `kaivanAud; `kaiva, `kaiva kaśsile, räägi räeme rot́ileTor; inimest akkast juba `pääle `kaibama; `Kaiba, `kaibakaśsile, koeraga käi kohutHää; nagu vana susi, `kaibab ja susistab Saa; taĺlitaea läks `mõisa `kaevama, et saanarahvas ei tule `tööleAnn; kaevasin ärä emäle, et sina minoda leidKod; nemäd `kaevasid `piäle, `tuĺligi `väĺla [see lugu] KJn; kuri ja tige inime, `kaivab teese `pääleVil; si̬i̬ mõni asi nüid är kaevate, kas sa `kaibamede ei või jättä; nüid om Mari jäl kaevate tal (ta kaebab Mari peale); poiss, mis sa sait selle `kaibamise i̬i̬st. tatti, `leibä või tallekse `paskaKrk; esi om tu pää koerõstigu tegijä, aga tõśte pääle `kaibabNõo; ku laits medä tei, siss emäk kaevass ette mehele, tu̬u̬ peśs [lapsi] Rõn; kaibat oĺl, taheti är˽viiäʔ. oĺl näet kaibatu niiSan; vihalanõ `kaibass pääle Plv; ku˽kiä `kaiba aiʔ, siss olõ õi˽midäginä, a‿ku kaibatass õ̭nnõ, siss om trah́v sälähVas; Mis kaibamise i̬i̬st sait, kas tatiga võid-leibäRäp; timä kaibaśs mu˽päle ilm aśändaSe; ma `kaiba tu̬u̬d (tema peale) Lei || kohtusse kaebama `muidu ei saa kohot edesi `kaibada, piäb `kontsijuòni (kautsjoni) `sisse `maksamaLüg; kui sa‿p maksa, kaivatse sind `kohtuVll; si̬i̬ om selle `kohtuss kaevanu ja miu tunnistusess kaevanuKrk; timä kaavaśs `sisse minnu, `kuhtudõ; kaavati `ümbre (kaevati edasi); `kuhtu kuluʔ piat enne vällä `masma, siss saat edesi kaavadaʔ; kõ̭gõ edimene `kaibamine oĺl valla `kuhtudõHar; esä `tahtsõ hiidütäjät `kohtohe kaibadaVas 2. kurtma, hädaldama `lapsed `kaibavad `nälgaVNg; ma akkasi lastel seda `kaivama, et ma oles tüssata saanLih; `kaivas irmust valu seesVän; ega ma taha pattu kaevata, küll oli kõht vaest tühiKei; paelu naśte`rahvid ikke `kaevavad seda `jooksjadTür; [mees] `kaevab `jalgu (kurdab, et jalad haiged) Pil; `kaebab et elu alb Trm; näväd kaevasid et kaśs ei `sü̬ü̬mä; kõik inimesed `kaebavad nüid `jalguKod; ta `kaibass ütte`puhku `eńde valusitKrk; noore - - `kaibava et, `ambavalu võtap meele päästRan; ega Nuka Mari ei üteldä valu `kaibavaNõo; kaav́aśs mitu kõrd et luu`painaja tedä vaav́anuʔRõu; taa kõtuhädä taad `kaivasõ˽kõ̭ik vanaʔ inemiseʔ Vas; `kaibass umma hätä; kaibakuiʔ, piä umah süämeh õ̭nnõSe || jutustama, (ära) rääkima na `kaibave, et sibule tahav `äste `kasva, `rohkemp ku looma sõnniku pääl (kui põldu väetatakse järvemudaga) Hls; mea `kaiba sedä unenägu egälKrk; Kahr kaav́ass ka uma pattu ärʔRäp 3. halama; taga nutma; igatsema ise`kaiba toist `lehmäVai; nutab `surnud taga, `kaibab `leinabJäm; vana rotsi kuningas on neid sis taga `otsind nii taga `kaibandPöi; ma sõin ommikul kilusid, nüid nad `kaebavad vettKad Vrdkaeblema