[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

kaapima `kaa|pima R, eP(-oa-, -ua-), `kaap|ma Vig Var(koäp-) Mih Tõs Kod/-ua-/ KJn T Krl/-mõ/ Har Plv; `kaaṕ|ma M(-me) Rõn spor V; (ma) kaabi(n) eP eL, `kaabin R
I. kaabitsema a. mingi esemega hõõrudes, kraapides milleltki pealispinda eemaldama; õõnestama, uuristama `tarvis `kaapida `astja `puhtast ja teha `kaapekakkust Lüg; akkan `kartoli `kaapima, saab `kartoli suppi `keitä Vai; Noaga koabitakse porgandi pealt ja süüakse Pöi; puu peält saab kaabitud `mähkä Vig; minu ema `kaapis talbe koa `kartuli küĺlest koort ää, ei `koorind Mih; ma kaabin oma abeme juśu ka maha Saa; lusika kahaga suab pada `kaapida JMd; kaabiti ka ikke rahade pialt, rahasi [elitingi peale] VMr; kui `tärklist `tehti, siis `kaapisime kardulid Iis; nüriperäne raud õli, kellega kuap [nahaparkimisel]; puu `vuagnad õlid lepä puuss. kuabitud kõmmeldigä sidess `õõnsess Kod; kaabi jala `puhtase porist Trv; ku jagu es saa kaalist muidu, siss kaabiti; kaabiti väidsege soolikit, sõ̭ss tule maha libeve tahm Krk; kala tulõva ärä `kaapi - -, `kaapsit väedsega vai riiviga, soomuss ärä Ran; väedsega kaabiti kammar `puhtass kõ̭ik Puh; aga mõni es kaabigina `mõhke, jät́t mõheküĺle `kaapmada Nõo; Perän paku pääl kaabitas vana vikatiga [nahk] `puhtas Rõn; väitsega `kaapih naa (soolikad) es˽saava˽nii `puhtaʔ Plv || fig paa `põhja `kaapima (pulmas isamehe kutse lapulistele) Lüg b. (linu) sugema; kupardama voda `kolgispuu ja akka linu `kaapima, `kaabi luud `vällä Vai; ei sitad kõik mõesta linu `kammi `ühti, mõni kaabib na samuti Vig; siis saivad nied lina `kuprad - - nugade vahel ära kaabitud Koe; `kuapsid su̬u̬re luu ärä linal Kod; oĺli niisugune rat́s, kellega sa `kuprad otsast ära kaavid SJn
II. kraapima, kratsima, hõõruma, terava esemega kriipima a. kokku kraapima, rehitsema, riisuma; pühkima Justku sida pääld `kaabitud (kahvatust inimesest) Kuu; Kaabime toa korra luuaga üle; Kaabime niid nobesti see natukse eina kogu, siis saab öhtale Kaa; ma kaabi [laua] ära Pha; `loogu ma ikka natukse kaabi Vll; siis akati `eina üless `koapima Muh; Jusku kaśs kaabib tuult (öeld, kui keegi lohakalt riisub, rehitseb või pühib) Hää; kuabi ja kuabi nõnnagu `kõõma (lühikesest heinast), ei ulata rehä `piäle Kod; kaśs mulla `sisse kuseb, siss kaabip peräst mulla `pääle Nõo; siss `laotedi tu tuhk laeale sinnä maa `pääle, ja‿ss rihaga kaabiti sinnä `siśse Ote || fig ahnitsema; varandust kokku ajama; varastama igalt poolt `valmis `kaapima, `kaapija `sörmedega mees Vll; si̬i̬ kaaṕ kust ta saa, iki `eńde poole Krk; ta püünd ja kaaṕ taad varandust egalt pu̬u̬lt kokku, kost kätte saa Har b. kriipima; kratsima; sügama, silitama Küll ta koabib ennast kiskuda Pöi; mis sa oma ihu kaabid Muh; kuer kaabib ennast, kirbud `küĺges või Mih; Andja, võtja, kassi persse kaapija PJg; koer koabib ukse taga Juu; poiss - - tahnd sügädä. kui ülesse tõust, `kaapind ühest kohast ja teesest kohast KJn; pää valut́s, lasi pääd `kaapi, - - siss läit́s vähä lahepess; suga kaaṕ kangast, suga akkass kangast `kaaṕme ~ kuluteme Krk; miä `ütli vanainimesele sõna ette, temäl `olli ää mi̬i̬l, kaap miu Puh; ni̬i̬ kirbu ike söövä penid, ega ta muedu ei kaabissi ennäst; peni aap `kirpe, istup maha, siss kaabip ennäst nigu `oitku; ku suga paks om `kangale, siss suga kaabip kõ̭iḱ langa puha tuṕpi; kaabip langa kõ̭ik `katski, puusua olliva kareda, nu̬u̬ `kaapseva Nõo; mi‿sa kaabidõʔ, kas sa kärnäh olõt; haiguśs saanu `küĺge, ni jovva ai mant kaabida arʔ Se; kintsu ~ põlvi kaapima meeldida tahtma; paluma kui `saksald midagi `asja `läksid paluma, siis pidid täma `põlvi `kaapima. siis ikke `asja sai, kui `põlvi `kaapisid Lüg; tä `olle `sakste `kintsu `kaapind Mar c. kraapima, siblima; pealispinda segi ajama; kobestama `Leimuda vähä kanu, `lähteväd `piendru neh `kaapima Kuu; `kaapis `kääga mulla tasaseks, `kaapis rohud segamini Khk; [põldkanad] `Koapivad pöhu `kuhjade `ääres Pöi; tä (kana) kaabib taeme ülesse Kul; karuse päeval `äestasid `enne kesa `põldu, siis uśsi pesad pidid `saama kõik laiale kaabitud; kanad `tahtvad `kaapida Aud; kana `kaapis piinre üless Hää; nüid om miu kurgi lännuva, kassi om ärä `kaapnuva Puh; kana pimedä `kaapsiva kõ̭ik [lilli ju̬u̬re] `väĺlä. nüid om `uibu ju̬u̬re ka `väĺlä kaabitu Nõo; `poigega kana, tu̬u̬ om kõ̭ge ullemb `kaapma Kam d. auku kraapima, õõnestama obosed kohe `kaapivad Vai; `Talve [põldkanad] `koapivad augud lume `alla Pöi; `tuhle aŕgiga kaabits `tuhle vagu `lahti Lih; suured `irmsad pullid oln sii, mis müran ja `kaapin ja Tõs; põder oleva suu ranna piäl augu kaapnd KJn; koer pist nõna iire `urgu, siss akkass `kaaṕme Krk; neli `musta täkku ollive ihen. ni̬i̬ `irnseve ja `kaapseve ihen Hel; siss soe tullu kü̬ü̬ni saena `taade, sääl `kaapnuva ja `kiunnuva ku jäĺe Puh; karu `kaapna inimesel tolle künnäpä säĺlä sehest `väĺlä; si̬i̬ peni `ommegi ull `kaapma, vahel `oĺli viĺlä `sisse `lännu ja kurivõrk viĺlä mulla `alla `kaapnu Nõo; ma kaabi kartoliid mulla seest Krl e. fig kaapida saama petta saama; kahju kannatama Juhtub ikka vahest ka kaapi saama; Sai mihesti kaapi Emm; sain kaapida Vig; sa `tahtsid minu perset küll `kaapida, aga ei soand Trm; minu nooren põlven olliva kulla, viielise ja `kümnelise, olliva `väikse, `tüḱsevä ärä kaduma, rahvass saeva `kaapi Ran || peksma ma kaabin so perset KJn
III. intensiivselt midagi tegema Akkas `kaapima `mennä Kuu; Riidu pani äkisti kodu `poole `kaapima; Mis te veel oodate, pange ka `kaapima; Kus te nönda `kaapides lähete Kaa; Liini koabib vana luua töngiga tuba pühkida Pöi; kes seal `kaapides tulavad Muh; läks üksi `kaapides Rid; lähän `kaapides `senna Kul; pani `kaapima, taheti `peksa `anda, aga sai `kaapima, sai eest ära `kaapida Lai; `mitme mehega kaabime (sõuame) iki ärä sinna küll, ku paĺalt aeru ei `murdu Ran
Vrd kaapama, kapatama, kõõpima