[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 168 artiklit, väljastan 100.

elajas elaj|as R eP Hls KodT, ‑ass Pal Äks TMr, g ‑a; eläj|äs spor R, Mar Mär Vig Khn Saa Juu Kod MMg KJn Kõp Vil Hls, ‑äss T, ‑ess Krk Hel, g ‑ä, g ‑e Hls Krk Hel; pl jelajad Aud, elat van Hää
1. koduloom, eriti veis kui elajad siis oo ärjad, lehmad ning sönnid Khk; Kadakas pole puu, kitsi pole elajas, sörulane pole mees Kaa; Elajal ikka elaja aru Pöi; teil o ühna palju elajud Muh; aea elat `karja Hää; aga nied pidu-padu elajad (pudulojused) söövad inimese `vaeseks Kei; paksud metsad olid, ei saa jo elajaid kätte. kümme peret, igas peres oli mõni kolm elajast Ann; lehem ja ärg oo eläjäd. obene one ike obene. lammas tuleb ike lahun `üeldä; eläjäd `seisid vallali kaŕjaaian. nüid seesäväd eläjäd laadan pulgan Kod; `veissed `üeldi enne, nüid on elajad Ksi; elaja `söötmise riie - - sellega `kańtsime `einu ja `põhku, riśtikud ja Lai; siis on tuld `kõiki `loomi kokku, obusid ja `lammid, elajid ja Plt; Elateaid (karjaaed); Elateõue (karjaõu) pidi ikki talus olema SJn; oolik karjane kurdab `püsti eläjäde ehen Hls; sääl om eläde vesi ~ soĺk; eläjess and sammasspoolikut ku `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts, si̬i̬ om esäne sammasspoolik; ku eläje edimest kõrd `vällä aet, `anti `leibä; ku eläje `vällä `aeti, siss pandass kirvess läve ala, et siis eläje kurdave `terve ku teräss, ei jää `jalgust ärä Krk; Musegass ́t `mu̬u̬du‿i jätä, arinu eläjäss ametit; aja eläjä `lauta! `kange kuumaga eläjä ei püsi mõtsan; ega sia eläjidega üten es `käivä [karjas]; ta‿lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo
2. muu loom, elusolend kas oli midagi elajas tal (ussil) suus vai; aga tema (hüljes) on `ingaja elajas Jõe; mida elajas sie one, kas `kärbälaine voi sitta`sundilaine VNg; Ta (hunt) riu oli ju `söuke elajas, et - - siis ta `murdis [karjas] nii pailu maha kui sai Krj; `murdjad elajad (naaritsad) Rid; eläjäkotos (kull) seal ülevel puu `otsas; nahkiir jo `tiibega eläjäs; kana tuleb eese elajadega (poegadega) Mar; üks va must elajas oo, teeb ronk ronk ronk Mär; möir, `kiskjas elajas Tõs; üks elajas on obokiil, suur elajas, `kärpsest ikka kolm kord suurem; `kammisin ta piad ja `ot́sisin elajaid (täisid) siis Ris; rot́id vöi ma ei tia mis elajad söid uad ää HMd; uśs on libe elajas; kobrased koa ühed elajad JõeK; kiĺk on üks elajas Kad; elajad (kärbsed, parmud) on `luamade kallal Iis; mäletäjäl eläjäl ike õlema kõrdmagu Kod; om ehk kurjast eläjist ukka saanu, ei tule esi, ei kirjuta kah Nõo
3. (asjast, nähtusest) see kreeps on ikke üks kuri eläjäs Mar; sedä (kratti) ma‿i teä mis eläjäs see on Mär; mool põle `seokest elajast (roosihaigust) olnd Mih; Ei jõudnuvad [veski] võlvi peale panna - - Niisugune elajas õlnud kõhe, et ära mine ligi; Õli mõnel kuuevakane kott [vilja jahvatada] ja ütle mis nüid ütled, kui niisuguse elaja peale lasid ja tuul ära jäi Trm
4. pej (võrdlustes; halbu omadusi märkivalt) no siis panin `rüökimä ja `karjusin ku eläjäs Kuu; Ei old sial enam midagi, tühi keik, `jälle `ilma kui elajas Hlj; On ikka elajas oma tegudega Pöi; kiisk pisigene, roog kut elajas Emm; ühed `ermsad elajad oo `paerguse aja naeste`rahvad Rid; No neokest elajast, nii lakku täis põle enne nähä olnd PJg; metsa tööl ta võt́tis ka `irmsaste [riiet], niikui üks kole elajas ole Kos; sa õled kui eläjäs. aad `sisse. eläjä `viisi sü̬ü̬d Kod; sa olet periss eläjess oma tembuge Krk; nüid om jälle sitaga ku̬u̬n nigu eläjäss; sü̬ü̬p ku eläjäss, ti̬i̬p ku tigu; vana igäne lakkõkrańts, ju̬u̬b nigu eläjäss jälle Nõo; `väega suuŕ säǵä, ta ollu ku eläjäss Võn; elaja moodi väga palju või tugevasti `Kargas eläjä `muõdi `rüekmä; Tänäve kasvab eläjä `muõdi `lutsu Khn
Vrd elaja, elukas1
hele ele g ele S M, ‑da R L K I, ‑dä Lüg Vai Kod KJn TLä TMr KodTT; (h)ele g ‑jä Kuu; n, g elle Vai/`e-/ Hls Krk(eĺle) San V(h-; j-, jellõ Lei; n elleʔ Krl); elle g eledä T; helle g helehe Har Vas; heĺle g helehhä Lut
1. tugevat valgust kiirgav; kirgas, särav; valgusküllane Isa `külmi `pohja `tuuli, emä elejä `päivä`paiste Kuu; ele päiv. ei saa `silmi `lahti `oidada Lüg; `Uuvele tehasse `suuremad `aknad kui vana majale, küll siis tulevad tuad eledad IisR; täna `õhta oo nii eled tähed `taevas Muh; korra läks [ilm] naa allisse, aga nüüd `tõmmas jälle eledamass Mih; tema (põhjanael) on ele, nagu tuli põleb `taevas Saa; autul oli ele `valgus Kos; ahve ei taha eledäd, tämä oiab pimedä (lumise jää) `alla; ele ijatus - - ele ja puhas nõnnagu kluaś. paessab läbi Kod; oli ele kuu `valge Lai; kui ilus ele ommiku oĺli, siis `mińti lina külima SJn; kui `taeva pääl paĺlast elembe tähe nätä om, siss tähendeb si̬i̬ maru ja suurt sadu Hel; näeb et sarviline, eledä (läikivate) `siĺmiga, vahib tälle `vasta Ran; nii ele tuli, et siĺmä nakava vett `ju̬u̬skma; ku‿ta eledät `välku `viskab, mina `väega toda `peĺgä Nõo; taavaśs om jelle (virmalised taevas) Lei
2. (värvist, värvitoonist) a. heledavärviline; valkjas; blond `eigas vanad inimesed eledi `riidi taha VNg; Samagońka sul küll puhas ja eleda `karva IisR; küll on monel eledäd `silmäd Vai; `mailane, teine riips on tumem ning teine elem Kär; `lendjas on alt ele aĺlas, seĺla pealt `mustjas aĺl Vän; [lapsele] `Tuĺlid tulenaksid, eledad punased ja vesi all Hää; on nii ele ja elgas lõng, et ei sedä või voadata Juu; eks nuoremad panevad kõik jo eledasse `riide Amb; õhukesed eledad, `läikisid sedasi nagu õbe, neid `üiti `pärled Ann; vaśk uśs on, noh tema on niesukene ele vaśk VMr; võta ikka kahaver ja nuga ti̬i̬ tämä `läikmä `vuata ku eĺk ja ele; naene tuli `vassa eledän ruasan sit́sin õli Kod; mõni loom on ka eleda karvaga Lai; `värvimene on nii kahmatuks jäänd, ei ole ia ele Plt; rüä lilli sinine olli kige elep väŕm Krk; `valge eledä `pääga nigu linalakk Ran; kohess ma noidõ `elli sukkõge lähä Krl; Väŕv kulõtuss äräʔ, `muutuss helehepäss; Rõõvass `pli̬i̬küss helless Har; Kõnõldass, õt helehhipi `siĺmiga inemisõʔ ommaʔ parebaʔ kuʔ tumõhhidõ `siĺmigaʔ Se; heĺle hõbõhhanõ raha Lut b. valgetverd; jumekas helejä verega Kuu; Õli ele ja ilusa `näoga, läbi`paistva nahaga Lüg; mies oli `kangeste ilusa `näuga, eledad paled Kad; eledä veregä oo `valge inimene Kod; eledäd verd inime KJn; kui ilus jume näon, siss om iki verd ja ele, verevä põse ja Ran
3. tuline, väga kuum; käre, suure leegiga (põlev); hõõguv Lase kivid sütte pial eledast, siis `viska `tüńni IisR; eled sööd Khk; `kange elgas, ele tuli. suur tuli all Nis; ega tal (tammekännul) nii ele tuli ole kui kasel JõeK; vekesed eledad (käredasti põlevad) kuivad puud `pańdi põlema Amb; saana keriss on ele Trm; eledad süded nagu kõlisevad; nahk oo ele seĺjän. vaja `minnä jahutama. palav one Kod; raud on ele, punab Lai; magu tetti `puhtase `aeti kivi elesse, kõrvetedi äräde Trv; rõkendaja päiv `oĺli - - väegä kuumass läits vai eledäss Ran; sepp aab `ravva äksi suu pääl eledäss; kui üd́se `li̬i̬benu om, siss na‿i ole eledä Nõo; [kui piim venib] noh, aame `kirve pliidi all eledäst ja kuumast, ja siss raiume `piimä KodT
4. (häälest, helist) a. kõrge ja kõlav; kile; hästi helisev `naistel on ele ääl. `miestel on jäme ääl; obosel `pieti ele kell `kaulas Lüg; [ostmisel] `Kelksutata vikkat `miski `asja `vasta, eleda `äelega on ia vikkat IisR; `mitme `kümme `äänegä `laulad. moned `elled, moned `kommed Vai; ele äälega koer, kui kibest augub Khk; oli akkan `kiirguma eleda äälega naa et maailm rõkkab Var; ele laks oli, nagu püssi pauk Mih; kiilub eleda jaalega Koe; tuleb `kamri eledä kisaga; kui kiviloesaga `luiskad one ele jääl; veeke kell teeb eledäd jäält Kod; temäl om õige eĺle ääl Krk; mõnel om äste ele laalu eli; aava puu om äste ele, kõliseb äste Nõo; ku helle helü, sõss um kauśs kõva; pill oĺl helle pedäjäne rhvl Plv; Helle ku Petsere klu̬u̬stre kell (kausisetud kiitsid oma kaupa, kausiservale koputades) Räp; tilitedäss määnestki pata, et kas om helle; kummõ kell ja helle Se b. kaikuv, vastukõlav ku keväde mõts elle om, siss kõlap `vastu; enne `jaani olli mõts eĺle; elle ilm, `kuultuss `kaugele ku kõneltess Krk; mõts om ka helle, ei tiiä, kas nakass `vihma tulõma vai lätt põualõ Har; `täämbä `väega om helle, `kaugõhe om kuuldaʔ Plv
Vrd helgas
5. (hrl näljast) tühi `Süömä ajal kere nii ele, tükk suuss, `toine `poskess, `kolmass lusigass; Ele (meri tühi) `nindagu `Else `perse Kuu; no kui sie nädäl `piases `kuiva õlemaie siis tehässe mets `ninda eledäst `mustikist et; magu on ele. tahan süä `saada Lüg; Lut́tikad `jäened `näĺjaga `ninda eledast, `paistavad läbi kohe IisR; küll miu `vatsa on ele ja `oige `tühjä Vai; sa oled alati ele Jäm; `kange töö teeb kere eleks Khk; perse ühna ele taga (kõht tühi) Muh; No küll on nahk ele sööks või undi ära Vig; Loomad lähtvad pahuras kui kered oo eledad Han; sõi kõik teiste (teoliste) piimad ja leivad ää, siis `üüti ele Juań VJg; keri oo koeral ele ja piänike; kõht ele, süädä tahasin Kod; kesspaik om elle ei jõvva enämp tü̬ü̬d tetä Hls; `elde perse om ike ele; kere om nii ele, et sü̬ü̬ss vai elusa soe ärä Nõo
6. elav(aloomuline), peru `suulesed – rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; ta on küll vagane `vaikne obone, põle erk ega ele mitte Juu Vrd helgas
7. erk, terav (hrl kuulmine) minul ele terä (terav nägemine) kadus ärä Kod; mia ei kuule `äste, eledät `kuulmist ei ole enäb; ega‿i tohi kõnelda, täl om `väega eledä kõrva, ta kuuleb ärä; vanavuss võtap selle eledä aru`saamise ärä Nõo; ḱull om t́sural helle kõrv Se
8. kibe, terav vahest on nii ele kibe valu Juu; `niiśke ele valu Kod; eledad valu ei ole Pal; valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo|| (peksust) odin `vitsa ja tegin `piial `kannigad eledast VNg; `Tarvis `põrgulisel `kõrvad eledast teha IisR; oot ma ti̬i̬n su `perse eledast Trm
9. küll sie ilm oli täna ele (külm) Koe; siäreluu oo ele (sile) ja kõva Kod; Tegi meiäreis mis ta isi `tahtis. Ku mõni liige selle `kohta oles kas või kõssand sis oles ta sellel `vaŕssi elet teenud Vil
elu elu, elo üld (j- Aud Trv Se Lei Lut) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents
2. (mitmesuguseis väljendeis)
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog b. (iseloomust) c. (esemetest, asjadest)
4. elamine; tegutsemine, liikumine
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik b. (viivitusest)
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg
9. majapidamine; talu(koht)
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum c. majakorrus
11. ese või selle osa a. toos, karp b. sahtel, lahter; vahe(ruum) c. (särgi osa)
12. eluase; kodu
13. püsi, asu
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti b. (vähesust rõhutavalt)
15. (hüüatustes)
1. elusolu a. bioloogiline eksistents; eluvõime; ant surm kas `pääseb eluga `maale voi piab `pohja menema; juo sie one `tau˛ist `päässu juo elu `puole VNg; [kevadel] `kärbäsed tulevad elo; muu ei võttand tädä (inimest) elold `vällä kui õbe kuul Lüg; Kui elu ja `tervist, `lähme pühapäe `Iisaku IisR; `terved `luomad, `mildised on üva `seltsi, jädedä elo Vai; kes elab see ika elus ning iŋŋes Jäm; kui käsi vaadetesse tuleb elu, kui `jalgu vaadetesse tuleb `surma (öeld, kui pilk jääb kauemaks peatuma kellegi kätele või jalgadele); elu `otsas (surnud) Khk; Elu oli `antud (pääses ohust) Mus; [metsloom] oli elule tulnd, `krat́sind `aavi Pha; Meri meite elu sihes pidaja (toitja) oli Pöi; mis `teite pool kuulda, `surma või elu või Muh; üks jäi elo `sesse (ellu) Rei; [uppunu] oĺli küll `väĺla tõmmates surnd olnd, a akand sis liigutama ja `tõusis `ellu; tikkusid teisele elu kallale Vän; ta on oma elul otsa peal tein Ris; nüid on `tüösi nii paĺlu, ehk jää tüö `kõrva oma eluga Kei; kui nüid esivanemad elusse tõuseks Ann; [kirss] ei jõua `kõiki elule `viia (marjaks kasvatada), mis ta kevade õetseb Pai; lill pidi küll ära `kuivama, aga läks `jälle elusse Trm; elole `terviss ike tu̬u̬b mõni rohi, kui `päävi one; kui täl (rukkilillel) elo küĺjess ärä on, kõhe pliägib; tubakal on kava elo siden (ei kuiva ruttu); mind kua lõigati elon (narkoosita); siis luadatud, et ike elole tuleb Kod; ku ta (emata tall) akaśs joba `einä `sü̬ü̬mä, sõss oli iki elu pääle looduss Trv; ka eluge viiäs või tapetult Hls; nüid lää elu `valla (hakkab paranema), ega ta nüid änäp ei sure; elust peräst ei saa jo kätte [jänest]; si̬i̬ puu om kiḱk elun, mis kasvass Krk; kaits elu `pääsi [tapmisest], esä oma poesikesega; kui ta iks elu sihen om; `panduril om keśkpaigan vesi sisen ja sinna pandass kala `ellu Ran; ehk mõni `suskap onde `põrsale, võtap elu ärä Puh; koolust pääst võeva na miu viia, elust pääst mia ei lähä; topsi sõbra võtiva elu mant (tapsid) Nõo; peremiiss läits oma vara mant pakku, ja kaot́ elu ka ärä Rõn; Elustpäie (elusalt) paĺlu linde es püinete San; kaśs oĺl elun iire koduʔ toonuʔ Krl; eluga (elus) härm Har; tahõti tappaʔ, a `päśsi ma iks `terve elogaʔ; näi ma unõhn et, imä oĺl elohn Rõu; rüük elo `vällä (karjub kõvasti) Plv; egaüt́s hoit umma ello; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; saagu mis taht must, elo vai surm; `keiśri jal˽`peĺgäss umma ello (kardab elu pärast); kunass lätt elo `vällä (sured) Vas; naaʔ kat́s ut́ikut tulõvaʔ elo pääle jättäʔ; mina oĺli `üüse elost `väĺlä minejä (surija) Räp; toss lät́s mant arʔ, ni jelogi otsah [loomal] Se|| (hrl inimese) surematu osa, hing; ant ihu, keha leitsakas ~ elu `väĺja lεind Jäm; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; eks teine kevadi kui elu viel rinnus on Kad; [surija] kolm kõrd `tõmmab - - [siis] elu on väĺjas Pal; viĺetsäl om visa elu; mahl tu̬u̬ puu elu om Ran; vanast üteldi `ju̬u̬skjat `tähte et, tu̬u̬ `oĺli inimese elu vai eńg; selleperäst ma ärä ei koole, et mul om visa elu Nõo b. (usu seisukohalt) maapealne või surmajärgne eksistents igävine elo Lüg; ajalik elu Ans; möni muretseb `εεse maise elu eest nenda pailu Vll; surmast lähme läbi elu `sisse Tõs; katsu `iaste elada, et pärast `vaimlises elus oleks ia Ris; si̬i̬ kaduv elu ei ole mitte midägi väärd; siin ajalikun elun tulep `kõ̭iki ette, ääd ja `alba Nõo; ma˽`tahtsõ tiidä˽saiaʔ, kuiss ma igävetse elo kätte saa Vas; är lät́s jigäväiste `jello (suri) Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) Äga inimene `kahte elu ela (võta elust, mis võtta on) Han; Elu üürikene, surm äkiline, kohus igavene (austatagu surnut) Hää; mu elo um nigu tuli `tu̬u̬rahn puuhn, ei˽kistu ei˽pala˽kah; Kostä õ̭ks inäp lätt, ku‿täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um; Ei ole˽`surma ilma elulda jaʔ ellu ilma surmalda; Mul ka ta `tervüss um sańt, olõ õiʔ ellu elläʔ ei `surma kooldaʔ; Siin taa mägi mäe ja org oru sälän, olõ õiʔ ellu elläʔ ei˽`surma kooldaʔ Rõu; Kuräl ei olõ surma, hääl ello Räp| (kriitilisest, elukardetavast seisundist või olukorrast) `panga nüüd `viimine voim `väljä kohe et, nüüd oleme kohe elu ja `surma pääl `väljäss Kuu; [hundid] `sõisa eloga vana `siaga `taplivad; sie `aige on juo elo ja `surmaga `võitlemas Lüg; vaagub elu ning surma vahel, nii `raskesti `aige Khk; Elu rippus niidi otsas; seal oli elo ja surm ühnä `võitlemas Mar; sõjas käib `võitlus elu ja surma pial Kos; si̬i̬ panni oma elu kaalu `pääle, kes tulekahjul `sisse läit́s Trv; sääl ma olli elu ja surma päl vällän Krk; temä elu om ka kate kaalu pääl, kas jääb elämä, vai ei jää Nõo; tu̬u̬l oĺl elu surmaga üten ku̬u̬n, taal oĺl hing `väĺlä minemän Har; elust hingest Kuu~ elu poolt Kuu~ elu poolest Jäm~ elu eest Kuu Jõh IisR KJn Nõo~ elu ette Hää~ elu peale Mär~ kas elu (a r m a s) Kod Sankõigest jõust, kõvasti Ei ole parada `mieste `korval `soudajes, ku pead elust `hingest igä `tembama; No sai igä kohe elu puold neid kivi ubida, `ennegu `aiaks sai Kuu; `Rapsisid elu iest [tööd teha] nii`kaua kui väsisid Jõh; `Püidas küll elu poolest, aga jähi ikka `jänni Jäm; see oli nii `raske mool `tõsta, ma elu `peale käristasin Mär; Nii ku sa umi [lume] `sisse tuled, nii käib [kitsa peaga regi] riśta-räśta ja obune vidagu elu ette Hää; naard kas elo; lehmäd sõid nõnna vagasess kas elo Kod; poiss `rühmäss kas elu armass San; elu | saab Hlj IisR Khk~ kargab Hlj Pal~ tuleb Jõh~ läheb täis Rei Krk Ran Se; elu (on) täis Hlj Jäm Vll Ran; ajab Ran~ teeb | elu täis Kuu Hlj IisR Khk Mus Kse Hää Kad VJg teki(ta)b viha, ajab vihale, saab vihaseks, on vihane Mes sa ajad alade nüd niisugust siga`posmu juttu, sie tege elu täüs kohe Kuu; Mehed akkasivad `viimast tõst `narritama. Elu tuli täis ka Jõh; `trotsisid oma `louludega teist ning jälle [teisel] elu täis Jäm; vihastas teise kohe, elu sai täis Khk; ta tegi mu elu täis et ma oleks ta maha kohe lüönd VJg; elu `kargas täis, et mis sa mäńgid Pal; ah mul läits elu täis. karjal om kikk põld ärä söödet Krk; aab eńge ~ elu täis, aab vihale Ran; täl `väega elo lät́s täüs Se| nail lätt elu täüess, naa ei˽taha enämb petä˽sõta Har
3. eluavaldus a. liikumis-, töövõime, tervislik seisund; kasvuhoog `nendel (milli‑ mallikatel) on elu sies, nemad `liiguvad Hlj; pali tüöd `ninda et akkab juo elo `pääle `käimä Lüg; veri `seisab, siis käsi on `ilma elota Jõh; Kui tark on, siis pole meest olemaski, aga niipea kui tilga`viina saab on elu sihes Pöi; Ämmamoor puntsudas titel elu sisse Emm; Kas suad vitsaga laisale elu `sisse Jür; ta (vihm) ikka võt́tis teise elu viĺjale `sisse KuuK; nüid jääb juba jo elust päris viletsaks ma ei saa `lüpsta kudagi Pee; [ta] tegi edu oma pidulistele, aga ei suand elu `sisse Koe; poole eluge sai kätte [jänese] Krk; tońt tennu [soe], aga `soele ei ole elu `sisse tullu Ran; välk lei poole pää seest elu ärä Puh; ei ole täl (mõnel inimesel) elu ei `vaimu sehen, kohmerdap pähle; mes iks `väega ärä om `närtsenu, tol (lehel) ei tule enämb elu `sisse Nõo; õngukene kinni elu `jalgu seest vällän Ote; konh kõhna rügä, sääl om sinenińnel elu (põli); na jo eläse kõ̭iḱ, nail (mesilastel) om kõva elu sisen Har; mõ̭nõ um `piḱne löönü˽nii`viisi kah, et jääss poolõ elogaʔ (halvatuks) Rõu; `maahha olõ mitukõrd sadanuʔ, nii et elolda olõ Vas; ku [pikne kuuse] `süämehe `leie, sõ̭ss võt́t kasumise elo äräʔ Räp; eluga hoogsasti, kiiresti Noh, poisid, tehke niid ette eluga, et minema saame Kaa; Ära viida aega, ti̬i̬ eluga Hää; Mis ti̬i̬t, ti̬i̬ eluga Urv b. (iseloomust) `antud köige änam `mässas löŋŋaviht ta (nooriku) käde kerida. siis kuuleb kudas ta elu on ‑ - kas on ea inimene vöi tige Vll; sel (lapsel) om ää elu sihen, si̬i̬ om ää eluge Trv; temä om iki üit́s eluge (elava loomuga) mi̬i̬s Hls|| (laisast, loiust inimesest) sa olet nigu kuradi tuhkapuśs, sul ei ole `ellu ega `vallu sihen Kam; inemine om kohma, ei ello ei vallu Räp c. (esemetest, asjadest) Monikerd - - ans vunkrattast `oige `kaua `väntädä, et `muoturile elu sise saad Kuu; p‿saa piibule `inge ~ elu `sisse (tõmbama) Khk; Kui perenaine oli oma sönad ja pomisemise jätn, oln `vihtadel elu sihes (krati tegemisest) Krj; Akkasid suured auru`vesked, ni̬i̬ `vötsid tuulingute elu `välja Pöi; Ma katsu tulele elu uuesti `sisse `saada Rei; Jakobipäeva tuuled panevad veskile elu sisse Trm; küll om targad, ravvale `aava ka elu `sisse (magnetofonist) Ran; [esimesel lambil] noh tu̬u̬ oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah ‑ ‑`hińkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp
4. elamine; tegutsemine, liikumine `ühte lugu `aurigud `käisivad - - `Kunda sadam sie oli elu täis VNg; vanast õli elo `reie tuas Lüg; äi sii saa eluga `korda änam kuidagid, paljas vee tuisk käib üle [laeva tormiga] Khk; tühi maea, sial talus ei ole elu Var; reialune oli ja oma elu oli koa seal. reie `peksmised olid `öösse HJn; korra `oĺli si̬i̬ elu õege elav [palvemajas] Vil; olli lootsik käen, sõss olli elu `valla, omal rand olli `püündä Trv; jahude sehen om koi, aap jahu `ellu; nüid iki om na kiḱk joba elun (magamast üles tõusnud) Krk; ega ma koolu pääle ei `mõtle, ma `mõtle elu pääle; mõte om iks elu poole [raskel haigel] Nõo; Kui riih üless atõti, sõ̭ss `taati elo vahe`kambrihe Räp; `tõistõ `paika lätt elolõ Se || juo tuli one elul (põlemas) VNg; Kase puu sööd seisid köige kauam elus (hõõgvel) Krj
5. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Sie täma elu, kui `teisi saab `seĺjataga `põhjada; `Piimasupp sie `laste elu (lemmiktoit) `ongi IisR; See on laste elu kui nad liiva `auku soavad; Kust vee piir ää lõppeb sealt lõppeb roog ka ää, vesi on roo elu Pöi; muda ei tohi [kala lõpuste] `pääle minnä si̬i̬ om temä elu Trv; põld `ommegi nüid me elu (elatusallikas) Hel
6. (eksistentsi ajaline kestus) a. eluaeg, ‑iga; elukäik Mina olen oma `nuore elu ja keik vanad `päävad `üksinda eland Jõe; Elu `viereb `nindagu `ernes (möödub märkamatult); igal nuodal oli oma nimi ja moni nuot sai viel mittu nime oma elu sies Kuu; eks miu elo jo eletu Vai; Kes pööripää `sündis oln see poiss vei tüdruk, sellel oli elus suur varandus Krj; toatüdruk olen olnd elu `aega Pha; te akkate alles elu elama ja, mool o lõpetis varsi käe Muh; Elu igine, poja pöline (vastupidavast asjast) Rei; tahtn `rεεke oma elu, äi ole nutu eest saan Phl; mo `keskmese elo `põlves tulid jo vekatid `vällä Mar; me ei ole omal elul ajal mesilasi pidand Mär; ma ole ju elu`aeges rikas olnd, muul oo kaks emä olnd Vig; elamata elu oo alles ees Tor; ma ühe ilvekse lasin maha omas elus JõeK; kis seda elu ikke ilma vaevata saab ära elada Pai; `Varnja on elost saadik (ammust ajast) juba vene külä; elolaud one käe piäl. terve su elo õtsass õtsani; minu elo `nästvel (eluajal) Kod; Kui jumal elu `tervit annab [on sügisel palju õunu] Trv; mea ole elu sehen tü̬ü̬d küll tennu Krk; `mõtlet oma elu `pääle, et küll om kibedit `päivi ollu Ran; üits kooleb vara, tõene kooleb `iĺda, nigu kellelegi elu om määrätu Nõo; kolm kõrd ole ma elun ärä `eśsenu selle kuvve`kümne `aasta siśen Kam; Nüid küll minu elu `aigu om `u̬u̬nit kinnitedu Rõn; ku sa olõt umah eloh ka midägi läbi elänüʔ; nii häid `vorstõ ei olõ˽ma eloh vi̬i̬l saanuʔ Plv; Viido käve elo elleh no kõ̭gõ õdagidõ siiä `hauśma ja mullõ kosilaisi `tsoŕtsma Vas; Ja sai vi̬i̬l tu̬u̬ ülejäänüʔ rahaga `häste elläʔ niikavva ku uma elo otsaneʔ Räp; mu elo pääle haaruss varra Se; elus(ki), elu sees(ki), elun(gi) mitte kunagi, iialgi mina‿i ole eluski pidul käind VNg; elu `seeski põle tein Lih; mina ei ole elus `aige old Ann; ega `valged `varssa ei ole `ükski elus näind Lai; mina elu si̬i̬s `vorsti ei sü̬ü̬ KJn; elu sehen ei uneta Trv; ma‿i ole elunegi seräst `aisvat suppi söönu Nõo b. (viivitusest) Vaisa sis `sinne `huolid `jäädä `oite elu elämä, sis `torka `kiŋŋed `jalga ja mene `töisse Kuu; mia `üt́sin küll, et ärä sa elule (liiga kauaks) jää Vil
7. päevast päeva toimuv eksisteerimine, elamiseks antud aja möödasaatmine; (inimest ümbritsev) tegelikkus Elu on `nindagu pahem`päidi `temmatud `tasku (sassi läinud); Elu on `nindagu sibul midä `kuorida nuttajess Kuu; `Tallinnas õli küll väga ia elada. siis sain juba elole jalad `alla Jõh; Küll elu õppetab IisR; möni tüdib elust nii ää et läheb `oksa; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks Khk; Tüdär akkas `teisi `oidema, sai jälle eluse (elu läks kergemaks) Mus; Kudas elu läheb Kaa; selle mehega elu ei vädanud Vll; See nii ea, et tulite, `kuulis sealt kandi elu koa Pöi; tä elo ühnä ea korra peal põle paha egä viletsust `ühti Mar; ega ne inimese elud ole roosi ja lillide peal `ühti `puhku Ris; nüid on nende elud ukkas, `nüitsed inimesed `kiskuvad ja `riidlevad HMd; mu elu on `persses VMr; vai ma tiän, kuda ni̬i̬d aśjad ja elod siäl one; konn tiäb mes elo kueval mual, ja tiäb mes veden elo Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi Plt; kikerdab oma eluga `peale ühest ädast `teise Pil; Es saa siss aru miastig, et naśte elu oles rassemp ollu ku pidi oleme Hls; ei mõista oma elu pidäde, elu eläde, elu lääp `untsu, elu lääp `alla; mis sa nooren eläd, si̬i̬ om elu, mis vanan eläd, si̬i̬ om vaev Krk; jah alamb `oĺli vanast elu küll, aga parembide es saa; mes om talu`tüt́rigu elu, paĺlass luu ja palanu koorik Ran; elun tulep viśt jälle midägi muudatust, elu käänäp üsnä tõese poole; tõesel om `endäl naene, a temä tükip tõese elu vahele ja aab tõese elu nii alvass Nõo; oh sa `taivake, kudass `kiäki oma `ellu ülevän piäp Rõn; ta `naksi mu elu pääle `käümä (kiusama) Har; Piimä pääl suvõĺ tu̬u̬ elu neh oĺl Rõu; timä taht ka iks ello elläʔ ilosahe Vas; kalast elo siin kottal ollegi Räp; umah eloh pidägu‿i `võĺssi Se; inemise jelo kui rataśs: lätt `kuiva pite nii muta pite, nii lätt kivve pite, nii lätt hämmet pite Lut
8. elulaad, ‑viis, ‑kombed; elujärg `kehvas elus ja `puuduses on saand `kasvatata neid (lapsi) Hlj; Elo ku `ilvessel, põlv ku `põtrakesel (vabast inimesest); sie on üks `kitsas elo, ei õle inimisel süä ei jua; `jõute elo Lüg; nüid noored tahavad `kergemad elu Muh; see pole kellegi elu olnd. seal oli sant elu mul Phl; mol täis `kindine elo, ei saa `jalga `kuskile kottu ää viiä; ta `lennas ea `kerge elo peal Mar; see talve elu teeb mu nõdremas Han; lääb kibeda elu `otsa (abiellub halva mehega) Ris; ja nüid olen selle aa kõik üksikud elu eland Ann; [abielurahvas] elavad rahulikku ja puhast elu Trm; vai si̬i̬ ühen elo, pualemehen, one kedägi; kõhna elo sa eläd; õt́sib `õlpu elo Kod; tema on `kergel elul (ei tee rasket tööd) Lai; [talvel] siss oli tare elu (tubane töö) `rohkem Pst; seast elu ei joole `ernen ka, miul om ää elu Krk; [olen] iki `kurba `ellu elänu Puh; ütsindä elu om kõ̭ige paremb Nõo; ei olõ vanan ää elo, iho om `kange ja tuim Võn; nüid eläme `väikest ellu nüid ei ole meil nii `suuri t́siku Kam; tu̬u̬ oĺl mul kõ̭gõ `armsap tu̬u̬ vana`aolene elu Krl; no um taa elo sääne, et ait um sälähn, taba kaalahn, tagavarra olõ õiʔ Rõu; kuŕal elol saa kuri ots; kõ̭iḱ eloʔ ommaʔ ärʔ eledüʔ, no om taa viimäne; vaiv vanass saiaʔ, vanal hüä elo Vas; `vaesõh eloh, armõtohe olõ ma elänüʔ; `tõistõ `jello lätt [abielludes] Se|| (väga heast elust) Ia elu kui `muaneme `naisel ja `möldri sial IisR; Elu kui ernen, põlve kui põrsal Hel; elo ku immissel, põli nigu `põrsal Rõu; Elo nigu `hernel `maśka`pinre pääl Plv; Elo niguʔ `herneh Vas
9. majapidamine; talu(koht) laut oli, kõik lahutasime ära - - `selles elus (poja majapidamises) kõik siin IisR; nu̬u̬r mi̬i̬s tahab elo `siädä, ei õle `seńtigi; vedi maja`kruami, kõik mes elole taŕvitab aga Kod; mõned abielutavad sääl (Siberis), on `säädnud elu `sisse Äks; ku ma `lu̬u̬me pidäsi ja elu sehen (oma majapidamises) olli; `surri ärä kiḱk elu jäi maha Krk; suuremban elun oĺl tü̬ü̬tegijit `rohkemb, vähämbän elun oĺl vähämb Ote; ei olõ˽mul `aiga, mul elu kaia˽kotun San; Olõ˽nigu hao seen (tööga üle koormatud) ti̬i̬˽`rahvallõ süvväʔ, taĺlida ellu ja võta˽`kartold; meil om suuŕ elu: kümme `lehmä, ulga `laḿbid ja t́siku Urv; kos eloh paĺlo inemiisi, sääl tulõ paĺlo ütelüisi; tä häöt́ innembä `kaśse elost (majast) ärʔ Plv; esä `tahtse ka `endäst ello, tuĺl siiäʔ, ehit́ rihetarõ `pääle; lihha mõ̭nõh eloh oĺl `veekese Räp; `kõikõ nõvvo `riistu jeloh vaia Lut|| (iseseisvast elust, abiellumisest) igaüks oli ikke oma eludes juba (elas omaette) Hlj; elu akatuse `põlbes sai ikki viletsust küll koa `nähtud Mär; ta akkass vahel oma elu eläme (abielluma); latse teeniv egäüits ja piav oma elu Krk; latse lähvä oma elu pääle, mes mä ütsindä ti̬i̬ Nõo; ku ma oma elule sai, söögi`puudust meil es ole Ote; ma˽taha tu̬u̬d et, tiä kah umalõ elulõ saa (abiellub) Krl
10. hoone või hoone osa a. (igasugune) hoone, ehitis – S saare puu `kasvab elude lisidal; kabel on kirgu ajas - - sihand kivi elu; Ütsa elus (palvemajas) keis teise pühabe öpetaja Khk; Vana `kartuli elu (kartulikoobas) Mus; kui kerk irmus külm `talve oli, siis ristiti kergu elus (kirikumõisas) Krj; elu `nöumbud Pha; lammaste elus oli pisike ahi, seal viheldi; üks o kala elu, teene vilja elu, kolmass riiete elu. nee oo ühe raeda all ne kolm elu Muh; vea rattad elu `alla (vankrikuuri); palvelu (palvemaja) Emm b. (rehi)elamu, elumaja; eluruum – S LNg Kod Urv VId mo vanamad pidasid ühe teise mihega maid kogu. teine elas oma elus ning teine oma elus; elude `palged vastamissi [linnamajadel] Jäm; piab `akma elusid `kraamima Khk; ma oli elu taga `marju noppimas Kär; olime kalame elus `kortris Mus; Eluotsaseinas oo kaks akent, üks toa, teine kambriake; `Tiuliste elus olid vanasti `seiksed roovialused `mõisates; Eluesine pühiti vanasti iga `laupa kenasti `puhtaks Kaa; kotsib `peale oma elude `ümber Jaa; elu esine `olli ikka kohe lõunat; eks te tulge elu `sisse koa Muh; Elud täna na `lämmed Rei; seal oo koa üks elo, kus üks vana inimene elab LNg; puadi uksed o `kińni aga elo pu̬u̬lt (korteri uksest) lähväd `sisse Kod; ostõti tu t́sit́sirät́t kah, ku haŕokõnõ tuĺl `ello; [toonekurgi] ei või elo `lähkeiste [lasta], õt tu̬u̬ kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; `kärbläse`rõipit om nii paĺlo et, pakõ˽vai elost `vällä Räp; jeludõ maja (elumaja) Lei; vaia jelo kabistaʔ Lut c. majakorrus – Kod M Ran Puh Krl akata kualimajale tõiss `kõrda piäle ehitämä. eks siis `panta preili ülemise elode piäle Kod; tõise elu pääl Trv; kate ~ kolme eluge maja Hls; karanu tõse elu päält maha, sadanu `surnuss Hel; `õkva kabeli veeren ääd kätt om tu̬u̬ kate eluga maja Ran; ülemine elu om majal `vastsõmb Krl
11. ese või selle osa a. toos, karp kella elu; prilli elu; `kumpassi elu Emm b. sahtel, lahter; vahe(ruum) Kui mo liigesnuga sääl seljakoti teises elus ka pole, siis ma küll unudasi ta kodu; Penaa·lil mütu elu Rei; rahakoti elu; kolme eluga kott Phl; [tagumine] `kanga lahk on `kanga elu LNg; kui sotivahed vähiksed, siis oo ühes `sumpas metu elu Rid c. Kate eluga ammed (särgid, millel ülaosa linasest, alaosa takusest riidest) Hls
12. eluase; kodu `nahknär linnab `öhto iĺla, puu kannu sees, kus ta elu on Khk; [läks] siiss seda `mõisad omale elule `korda `siadma et, tema akab sial elama Pal; si̬i̬ (häll) om latsel üit́s elu Krk; suvõl ollõv tä `Eevaĺdi majahn elol (korteris) Rõu; ta‿m ku `tuhkru, ei lääʔ elost `vällä (istub alati kodus) Plv; siih kala ello olõ‿i - - siiäʔ `maŕja `laskma tulõ Se
13. püsi, asu inimene saa siis elu mitte ku need (mustad tiibadega sipelgad) `ümber tulevad Emm; ema küt́tis `ahju, siis oli tuba `suitsu täis. isegi kaśsil ei old elu `olla KuuK; näd ammussavad valusass, ei anna elo `koski sul; sedä elo sul ei õle, sul one silmäd alate vett täis; ta näeb ärä, et meie siin üvä eloga (rahulikult) issuma; ühel vahel munadel ei õllud elo (mune kulus palju) Kod
14. (intensiteedisõnana) a. laus-, väga (tugev); üpris, lausa, täiesti Ta sai mu kääst elu mau`täiä [peksa] Jõh; elu`iidne vana puu, küll tema oli `õisa täis; elu`iitsed majad olid Ris; [hobune] elu `neĺla pani `sinna taha `otsa Plt; Saeluull oma `ütlemisega KJn; Saelukurat, vällä võtab enge Pst; elu tuult aap `sissi põrmadu alt; kummi `tuhle (kingad) periss elu vett täis Krk; nä ommaʔ elo kavvõh; elohüä; eloillośs Se Vrd elumane b. (vähesust rõhutavalt) Enge terä, elu terä Khn
15. (hüüatustes) meite sõnad pannatse `kirja, oh `elde elu Han; Oh sa elu (imestades) Amb; o elusõkõ, om taa ka‿ks tüü (kirudes) San
eĺu → heli
ema ema R eP(ε- Khk Mih) TMr MMgT Lei; emä Kuu Lüg Vai LäLo Vig Var Tõs Khn Saa Juu Kod spor VlPõ, M T; jema Aud Lei, ‑ä Kra; imä Võn V; äma- Mih
Tähendusrühmad:
1. (üks lapsevanemaist) ema
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) b. (mõistatused) c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne)
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema b. vanaema; ämm
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine b. kadri- või mardisantide juht c. tegelane mitmesugustes mängudes
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom b. emamesilane c. emakanep
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge b. esimesena loonud viljapea c. (vana) seemnekartul
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu b. (lootsiku) põhjalaud c. roolitääv
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa b. (kalapüünise) pära c. tuuliku püstvõll d. (muud)
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht b. auk jääs nooda väljavõtmiseks
10. tungaltera
1. (üks lapsevanemaist) ema emäst (kui ema suri) jäin mina `neljä `aestaseks Kuu; Ema ei tõhi `põlle lappida, siis tütar lähäb ukka; senel `lapsel ei õld emädä egä isädä Lüg; Kes ema lüeb, `sellel `kasvab käsi `auast `välja Jõh; `piened `lapsed `purrod ~ `immod emä `nännä Vai; oma ema `kutsusid [lapsed] memmeks Jäm; esiti pisemald ikka taet ning emm, suuremald ikka isa ning ema Khk; aga ega öö rehel ma pole käind, sääl emad ning isad käisid Pha; see tüdar o emase tuln, ema nägu; naese isa ja ema elavad teese kohja peal Muh; ema [sõna] tuli pärast, enne oli eit Kir; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ja emasid `üeti `jälle vanaema ja noorema, kui `jälle kaks majas olid Mih; minu isat-emat olid jah siit [pärit] Aud; ja `käśti mind emad `kooli `tulla Hää; minu isa-ema `oskasid `selgest lugeda, kirjutada ja rehkendada Kei; meil oli ikka ema [sõna], mammad olid `linnas Juu; te `eńdi emad ei ole enam? Ann; [tüdruk] akkama `uopis emast `suama; mu oma täis lihane ema VMr; `tütred tulid emasse, pojad isasse Iis; kirju ema (võõrasema) Trm; pojad o `emmä lähnud; näd õlid `üste emäje, aga tõesel tõene isä Kod; me oleme ühest emast Äks; tädi on emä õde Vil; mia pidi emäle (ema vaatama) minema Hls; lihalik emä om kellest sa `süńdunu olet; `langu `ju̬u̬ma tulev noorigu ja nu̬u̬rmehe emät esät Krk; ega `võ̭õ̭ral miu `vasta iki toda `armu ei ole, mes omal emäl; miu emäkadunu ütel, mia onde es saa küll `pessä [mõisas] Ran; emäst `olli mul ka joba `ammit Puh; `tütre emäl `piava `lahke käe olema; kaits emäd ei `kõlba üten ku̬u̬n. poeal `olli emä ja naesel ka `olli emä, oh sedä pahandust; ku `tütrele panna emä nimi, siss saap `tütrel ää õńn Nõo; emä esäga kõneliva, et aganit `pantu leeväle `sisse Kam; mõni (sõna) lääb emäde (ema keele järgi) Ote; ma `mõtli et üle `ku̬u̬luidõ `lat́si kah hulga `lat́si imilõ auraha andass; võt́t imä (endast vanema naise) Har; mu esäl oĺl imägaʔ säidse last Rõu; kõ̭iḱ sai imäl meele ostõtuss; eläge iks ilosahe, ja piä iks immä imäss Vas; imäldä lat́s Se; `särtse `oĺli vanul jemil laulusõ; uodõtav jema (rase) Lei; [muinasjutu algus] `eĺli imä esäga jälʔ; `Kristusõ imä `umgi pühä `Maaŕa Lut Vrd emm, ime3, imi
2. (mitmesuguseis väljendeis) a. (võrdlused) Mis on `pehmemb kui ema `süüli Lüg; Kõtt täüs nigu uma imä saaja aigu Urv; Imä üśk um `pehmep ku˽villa vakk Rõu b. (mõistatused) Üks emä, mittu`kümmend `poiga = tomat, kurk Kuu; `Lapsed `juoksevad lagedat `müöda, emä `alles `luomata = `Eina `soadud Jõh; Tütar `tiine ema aher, elab `surnu reite vahel = okk Jäm; Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, `tütri käsi kõberas, poja pia ümmargune = humal Han; Pojad kaunis pońtsikud, ema alles sündimata = heinasaod, kuhi Hää; isa pikk ja peenikene, ema keero veerolene, tütar oli lai ja latergor̀ne, poeg oli pisot pikergor̀ne ja nüid lääb tipin täpin `taeva `alla munele = humal Ris; Ema lai, isal pikk saba, lapsed kõik ümmargused = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Äks; Immä luvvass latsõʔ kõ̭ik `laokilõ = kuhja‑ tegemine Urv; Emäl laga magu, esäl pikk sammass, latse üte ülbalise = leivanõu, ‑labidas, ‑pätsid Krl; imä alh, esä pääl, vitu vatu `vaihhõ pääl = villa `kaaŕsmine käśsiga Har c. (ilmekad ütlused, kõnekäänud, vanasõnad jne) Emätiss viel suu`nurgas, vade nää `oskavad `kergikäsed `olla (noorukitest); Emä `tuodo `saabastega (paljajalu) `käidi `ninda `kauva ku `kuoli `mendi Lüg; Keha must ja `korpane, `üäldi, et ema`tuadud `nahka ei `paistagi enamb Jõh; Ema perse taga üleskasvand (liialt hellitatud, elukogenematu) Emm; siu ema särk `kuivas miu ema aja peal (kaugelt sugulased) Kir; Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele, kes täiskasvanutele vastu räägib) Hää; mis sa tõbras vihasted, egä ma su emä `lehmä ärä söönü ei ole (öeld põhjuseta vihastajale); mis sa miu pääl vihane olet, egä ma su esä emä ärä ei ole söönü id; ta (tütar) emä `perse taga üless kasunu, si̬i̬ ei tää kedägi elust Krk; olgu esä sikk ja imä kit́s, ku˽ma esi enne mi̬i̬s olõ; Imä-esä alalõ, lehmänisa vallalõ (öeld neile, kelle vanemad elavad) Har; imä sei `si̬i̬pi ja lät́s `lahki (öeld lapsele, kes pärib pidevalt ema järele) Rõu| (liiderlikust naisest; vallasemast) Emä pani `kelgu laga`otsile, tüdär ott kelgu laga `otsilt maha ja akkab vedämä Kuu; Sakisud ema kiŋŋad nii vara ää Rei; kas sa nüid emä ri̬i̬ pääle nakat minemä, emäga `võitu `latsi tegemä Nõo| (ema tähtsusest, armastusest jne) Paremb oma emä vits kui `viera emä voileib; Oma emä `koorukane paremb, ku `viera ema void leib Kuu; Ema `põlve najal `kasvab laps `ennemini kui isa `salvu najal; Enam `võõra tõrelemine kui oma ema `lüömine; Ema `süülis `pehmeb kui `saksa `sängis; Ema `armastus võib `lapse ka `kaivu `põhjast `välja võtta; Paremb oma ema õlesäng kui `võõrasema sulekott; Paremb oma ema irm kui `võõrasema arm; Sureb isa, `kaotad `puole, sureb ema, `kaotad kõik; Isa üks mats on enam kui ema üheksa `totso; Seni `lapse `piake sile kuni ema `silmad `lahti Lüg; Kuidas ema nenda tüdar Emm; oma ema vits on `armsam kut `vööra ema vöileib Rei; Kärme ema, laisad lapsed; Mees saab ikka naise, aga lapsed änam ema ei saa; Oma ema vits ja võõrasema oo `ühte `maiku; Isa sõna oo änam kui ema vits Han; Ema `viitaks uksest `väĺla, armud lähvad `aknast `väĺla Hää; Oma ema malk on magusam kui võõraema võileib Jür; isa õńnistamised kińnitavad su elumaea, aga ema `vandumised võtavad ära VMr; sureb emä, sis sõgeneb isä KJn; kudass emä ehen nõnda om laits perän Krk; paremb om üte siĺmäga emä, ku katõ siĺmäga esä; emä piśtäb rinna suhu, aga mi̬i̬ld ei piśtä pähä Ran; Imä `põĺvi nõ̭al kasusõ˽latsõ˽paŕõmballõ ku esä villäsalvõn Urv; Paremb uma imä must pudõr, ku võõra imä võidleib Krl; kütüse kesvän kasusõ magusamba `nakrõʔ ja hoolika imä põllõ vaŕon teǵüsämbä˽`tütreʔ; Sõ̭sarõ arm `sõklanõ, vele arm vesine, imä arm igävene Rõu; jema nisa `pondav `suhtõ, bõt mi̬i̬lt ei d́õudav pondaʔ pää Lei; leib olõ‿iʔ mińnij, `kiisla olõ‿iʔ imä Lut| (laste tänamatusest ema vanaduspõlves) Üks ema `toidab `kümme last, a `kümme last ei `toida üht emä; `Üeksa last mahub emä `põuve, üks emä ei mahu `üeksa `lapse `õuve Lüg; Seitse last mahtus ühe ema pöue, ema ei ruumi ühegi lapse öue Pha; Üks ema toidab ühüssa `poega, aga ühüssa `poega ei toida `ühte ema Han; ühe ema `põlle mahub kuus last, aga üks ema ei mahu kuue lapse `õue VMr; emä söödäb ja kasvatab ütessä last, aga ütessä last emäd ei `jõvva `sü̬ü̬tä Nõo; Ütessä last kasuss üless üte imä hõlma all, a ütsel latsõl ei olõ ruumi ütele imäle Krl
3. (kõnetlussõnana) a. perenaine, ‑ema Naine läin `naabri ema kääst nöu küsima, et kudas `kurjadest `vaimudest `lahti `saaja Krj; teese pere ema `soatis `siia Muh; Tiige ema `ütles mo emale, et sa `ketrad surma tuńnini Vig; Juba saana ema tuli peale mede poole, kamsud kainlus PJg; nende (naabripere) ema elas ka sada üks `aastad vanaks HMd; mina olen vana inime, kõik üiavad mind emaks, aga ma‿i ole nende ema JõeK; Moori ema lõi oinas maha Lai; Otebä emä tulep pühäbä siiä Nõo; ollu ku sourõ jemaʔ (emandad) Lei b. vanaema; ämm ema (ämm) oli ikka ees perenaine, ma oli ikka töötegija Krj; vanad isäd emäd (vanavanemad) oo vanas `surnu`aedas Vig; mehe või naise vanempid kutsuts ämmass ja äiass, mõni `ütleb `jälle esä ja emä Hls; kos minijäss kotu om, sääl om emäga ike `ütlemist Nõo; meil oĺl mamma (ema kõnetlussõna), selle et vannaimmä kutsuti imä, latsõ˽ka `üt́liʔ vannaimmä imäss Vas Vrd emm1
4. ema funktsiooni täitja a. kaasanaine esimees ja ema läksid ede [laulatusel] - - siiss jo se pruudipaar `järge Mus; pruudil oli ema `seltsis. `üiti ema, see oli mu vennanaine Jaa; ema `peksis [pruutpaari] aseme läbi, `peksis kirbud ää Pöi b. kadri- või mardisantide juht kadri `öhtul siis ema `korjas [andeid]. kadride emal oli `söuke egabäsed `riided - - ta oli ikka ema, vanem, teised olid ta lapsed; [mardi] isal oli ikka kepp kää - - ema `selgas oli `jälle kot́t Krj; [kadri] emal oli `valgest `nartsudest titt süles Aud; [mardi] ema [siis], kis tegi sukka, läks [selle] `juure, et lapsed tahavad `süia - - emal õli üksipäeni kot́t - - kui ema ära `mangus, `ańti teestele koa. `võt́sid `istusid maha, ema `ańdis sialt kot́ist Pal; mardi`sańtide emä KJn; kadri`sańtel olli emä, emä võt́s `ende kätte `viĺlä ja raha, mis `anti Krk; esä ja emä lätsivä i̬i̬n `siśse, laoliva oma märdi `laulu, tõese `oĺliva latse Ran; Kadrisandõl oĺl imä kah. Tu̬u̬ oĺl ka˽hańdsakohe `rõiveh, vanakõnõ Se c. tegelane mitmesugustes mängudes sabastikku `mängimine, üks õli ies, kie `püüdas, edimane õli ema, kie `oidas `poigi Jõh; Köige suurem tüdruk, see `pandi siis [mängus] koera emaks - - Siis tuli öks vööras väljast ja küsis `poegi nime `järge `osta. Kui selle nimelisi oli siis `ostis ema kääst ää Krj; [lambamängus] ja siis see `jälle kis ringi sees oli, see oli emä - - ja emä ikke laulab Mar
5. (loomadest, taimedest) a. emasloom; emaloom kõik `luomad isäsed `õtsivad emäsid taga, aga `tetre ja `metsis, vata emäd ajavad isäsid taga. kui emä `kuuleb isä `laulu, siis lähäb `lennab `sinne `mängo; obone on `kolme `varsa emä Lüg; lehm on kolme vassigu ema; kaks talle ema (imetavat lammast) surid ka εε selle `aiguse käde Khk; utt `seuse sama musta `pεεga, na ta emagid oli Käi; isa [luik] `lindab `sirge kaelaga, emal on köver kael Noa; [tibud] emä oole all alles Mar; sia `põrssaid piab ka `valvama, ema ju tahab ära magada vägisi ja HMd; [pardi sabasulgedest] saab ära `tunda, kes ta on, isa või ema VJg; tõu puĺl õli, aga emä puhas eesti verd; üheksä poja emä oo vana [lehm]. minul õli viie`tõisku poja emä; talleksed o kõik emäde mao all nõnna arad Kod; vars igatseb nii emad taga MMg; `taeva kits ja `taevasikk. emä mekutess mehee-mehee Hel; tõenekõrd sünnib küll emä `mu̬u̬du vars Nõo; [sügisrändel] kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja, latsõ˽takahn Rõu; tu̬u̬ varsakõnõ käve tu̬u̬d [surnud] märä asõnd `kaema kõ̭gõ, nii `väega hoit́ immä Vas; kual jo pojaʔ ommaʔ, tuu om imä ~ imälammass; imä [kass] kand kõ̭õ̭ `poelõ `hiiri ja `t́sirka; imä alonõ (imev) põrss Se|| fig Sureb obu maksab nahk, varsa ema elab ikka veel (öeld, kui midagi on kadunud) Pöi; sukku tuleva soepoja, `emmä emmissepoja Nõo; `immä `lätväʔ iḿmisepujaʔ, sukku `lätvä˽soepujaʔ Rõu; imä `perrä vars virk Lut b. emamesilane või ‑herilane mesi `linnud mis emäst tehässe, sie tehässe eri tuppe; emä on pitk ja `pienikene. kui emädä ei õle siis `lähväd [mesilased] puust `vällä kõhe Lüg; kui pere `eitmine on, siis keik lähvad ema `järge Khk; ema sai `otsa, pere läks `puusse tagassi Mär; kui poead akkavad `väĺla tulema, siis emä laulab. emäsid tehatse iga `aasta `uusi Var; erilase ema on suur ja lai; [pereheitmisel] kui uus ema vääĺa tuleb, lüövad [mesilased] `lahku, muist oiavad uue, muist vana ema `poole Amb; vanass õlid naesed nagu eriläse emäd, `keskelt piänikesed Kod; mesiläste emä KJn; mesilinnu emä Krk; tu̬u̬ vana emä ku ta saana, siss `murdna tolle noore emä ärä Nõo; vanast oĺl imä piḱk, vanast kutsuti kõlladsõ `persega imä. noʔ om mustõmb ja vähämb Har; vana ~ noorõ imäga pereh Plv; imä tege puja`haudet; noorõl imäl om peenikene helü; edimätse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä; `meh́tseʔ esiʔ `tapvaʔ tõõsõ imä `maaha, ku süĺlemet ei lasõʔ Räp c. emakanep teised o koerussed, teised o emad; kui emad saab ää `väetud, siis pannasse parsile `kuima; koerussid saab poole vähem kut emasid Muh
6. (millegi) alus, tekitaja a. ka fig, alus, alge `Küünlä`päivä sula ja mareti`päivä poud on `näljä emä Kuu; [linnastele viinaajamisel] `pandi kuum vesi `pääle, `sõisas ja `jahtus `vällä, `pandi `pärme `sisse, siis õli emä (käärimisvedelik) `valmis Lüg; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; neli peret (taru) `pieta kust peret ei `võeta nied on emad VJg; maa om egä eläve enge emä, maast saap egäüit́s `toitu Krk; päiv (päike) om si̬i̬ kes meid elätäb, `kõikide emä Ran; maatüḱk om iki leevä esä ja emä Puh; mõtsa imä, vana petäi kutsutass Lut b. esimesena loonud viljapea odra, ruki ema Mih; [rukkil] ema tuli kõige `enne `väĺja tuppest Trm c. (vana) seemnekartul Ma pane vana emä, mis on tugevam, [kartulivõtmisel] pis(se)tega ühte korvi Tõs; metssiad söid kardulad ära, emad jähid alles HMd; ma `ku̬u̬rsi `endäl perämätse `kartuli ärä, n‿om nigu emäse; `kartuldel piab idu ärä `murdma, muedu lähävä emäss Nõo; näet see emä om, nii illuss kõva et San; kardoka imä Vas
7. paadi või laeva osa a. kiil, põhjapuu – SaLä Pöi Hi spor L laeva ema, keige esimene kut sa akkad `laeva tegema Jäm; taga emast oli läbi auk, kui laev `maale tömmati, vesi `jooskis `väĺja Khk; `kaltsoni puu pannasse ema `pεεle Mus; [paadi] `vannad `pandi ema `otsa Pöi; paadi ema `olle tammepuust Phl; laeval pannatse kaared ema `peale ja siis akatse `planka `ümmer panema Tõs; Puadi kiil pannassõ `pulkõga emä `külge Khn; paadi ema on paĺgist `väĺla tahutud, pikuti paadi `keskel Aud; ema pääl tulevad laeva pańnid. ema on männa `puidest; Suure laevadel `pantaks vi̬i̬l kiil ka `alla ema `kaitseks Hää; paadi ema kelle `ümmer akatakse paat tegema. jäme puu ots `püsti. kaared ema `küĺgi ja kaarede `küĺgi lauad Ris b. (lootsiku) põhjalaud tiävid pannasse plangu emä `küĺge `kinni Var; emä `pantse kõege `enne, põhja laud on emä - - emä `piäle kõhe `eeste `pantse piäpakk ja tohopakk. siis kuarud; `venne põhja piäl on emä `venne emä, siäl piäl seesäd Kod c. roolitääv Rooliema aa alumese otsa tapiga kiiluotsa pεεl kandmas. Ülemene rooliema ots uladab läbi ahtriteki üles - - Rooliema külgis käib roolileht Emm; Roolpinn pannaksõ rooli emä `külge Khn; `kookre august tuleb rooliema läbi Hää
8. (millegi) olulisem või kandvam osa a. (särgi, jaki jne) kehaosa särgi ema. kui sool pole `käisid `pεεle `aetud. särgi ema juba `valmis Jäm; jöki ema Khk; [endisaegse särgi] `kainlaalust lapid olid nelja nurgelist, ema ja `käise vahel. pitk säŕk, see `üiti emaks. särgi ema ühest tükist, siilud vahel, et laiem oli Jaa|| naiste särgi pihaosa `hammõ imä˽ koi peeńokõsõ˽linadsõʔ, nu̬u̬˽pańni üt́si sukka, `hammõ immä või is paarõ sukka `panda; Särgil oli paklane labane hand, peenükesest linatsest imä ja katsanitsega puuvillane käusserõivass Se b. (kalapüünise) pära mõrra imä Vas; imä suu [kust algavad nooda tiivad]; nooda imä om nelli śuld; ku suuŕ nu̬u̬t, om imä takah katõsa śuld; kalla om, lää‿i `immä; võrgu imä, tu om perä, kohe kogonõsõ kalaʔ siśse, ku loomuśs kistass; Leesuvast püvvetäss meresega, imäldä talvõl ijä alt, sääl ei saaʔ imäga vitäʔ, suvõl püvvetäss imäga; kala`püüdmise man oĺ ga haaḿ [tindi]nooda imä ḱüleh Se c. tuuliku püstvõll tuuligu ema, suur jäme puu mis see tuuligu ülal peab Jäm; Aamõ `veske emä `püstü Khn d. [karbi] kaan [ja] ema (kere) Emm; (voki) ema van ~ pesa u (voki kabi, süda) Ris; mõõgade emä kos [ropsimasina] mõõgad kińnitet Kod; voki emä (rindpuu) Rõn
9. (veekogus) a. veekogu sügavam (voolu)koht vesi on emas (jõesängis, mitte üle kallaste) Vän; jõe ema oo kõege sügavam koht, nihuke reńn jões - - jõe ema `kohtas `kõrkjas ei kasva Tor; jõe emas - - sialt jooseb vesi vaĺlemini Tür; `Peipsil õlema kua emä, jõgi `keskel, kõege sügäväm kõst Kod b. auk jääs nooda väljavõtmiseks ma satte `emmä `sisse Hel
10. tungaltera emad ~ rukki emad IisR
ennim ennim Vig Ris teat aeg tagasi, ennemalt; vanasti sii tehasse kas `puuda kaks kolm maha [lina]. ennim `tehti kümme `puuda maha Vig; ma sain selle kirja juba ennim kätte Ris Vrd ennem
esi|algselt adv < esialgne Esi`alkselt `müüdi soola`lesta `tünnides Khk esi|algu algul, esiti – Hlj Lüg hv Jäm Ans, Var Mih VMr VJg IPõ `kümme verku oli esi`algu [igal kaluril], pärasteks jäi nii`paĺju vähämaks Hlj; esi`algu on valus VMr; ja kui esi`algu läksid [heinale], siis tuli ikka terve päev `niita Trm; tegin esi`algu nõnna, eks pärast proovi paremast Lai Vrd esi|algul, ‑algus, ‑algusel, ‑alguses, ‑algust esi|algul esialgu – hv Khk, Rei Kos Plt esi`algul ei soand poiss `tööga akkama Kos
esimene esime|ne spor R Sa, Muh Hi L K spor I, ‑i|ne Jõe RId Sa Noa Rid Kir Tõs Aud spor Ha , ViK spor TaPõ, Kõp, g ‑se; esime hv Lüg(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. (järjestuses) esimene, eesotsas olev, loendit või rida alustav lihavõtte esimine pühä Lüg; üks vana `piibel, äga esimine leht on εε kadund Khk; uie `aasta esimise pääval suri ära Kär; Esimene [pudruports] suhu, teina püuse, kolmas luusigusse [tsaarisoldatil] Emm; laps lähäb sügise `kooli esimesse `klaśsi Kul; pole `keegi `julgend esimene (esimesena) üle [silla] `sõita Mih; esimine ilmasõda lõppes Tõs; esimene ja teene katku aeg HMd; kui kolme niiega [kangas] on, siis üks (lõng) pannakse esimesse `niide Juu; Kui peigmees [kosja] tuli, tõi saiakot́i, siis saiakot́i suhu `pańdi koe esimene puar `kindaid ja sukki Amb; esimese `aastatel JJn; [kuu] esimine veerand; nüid kessnädali jääb nädal esimesse `augu·śti Ann; istu kohe esimisse `pinki Sim; mina akasin esimist `aastad tüdrukusse Kõp Vrd ensimäine
2. (ajaliselt) enne muid olev või olnud; kõige varasem esimine tütar oleks kuus`kümmend `seitse old Jõe; tagumised `lapsed oppivad esimestest `targemast VNg; [kevadel] Esimine vihm peseb `talvise `kõntsa; esimesed kured kui `lähvad, siis on `kõige paremb aeg rukkist teha; `karja leib on esimine leib ja `viimane leib; `ernepiim on esime, mis lehm `andas Lüg; tämä on esimine küll `siia tulema Vai; [ta] tegi külas esimesed kaks ratast (käru); esimine ~ keige esimine laps Khk; Esimine vassikas läheb aja taa (esimene töö ebaõnnestub) Kaa; kiived munevad esimesed munad paastu `maarjabe omingu Muh; egä tä ennast elma jätä, tä jo kõige esimene võtab Mar; täna nägin juba esimest pääsukest Mär; esimese `õhtu ja öö oli noorik laulatse riietega Aud; esimesel poeal oo esimese `süńdimese `õigus Tor; lapse esimesed `ammad on liha sees, teesed kasvavad luu `sisse Kei; Ma `käärisin esimist villast kangast Amb; esimine piim seda võtavad ja annavad lehma kätte; ommiku vara oli esimine [töö] kaŋŋas, `viia [pleekima] VMr; esimine `künmine [eelkünd] - - on et́e õhuke Trm; [abiellumisel] esimine mi̬i̬s oli joodik mi̬i̬s Pal|| esialgne, esmane kui `tõine akkab `krunti pidama, siis `tõine `aitab `tõise esimese `õtsa `piale; palk läks ~ meni esimese `lopsuga `paigale Lüg
3. varem mitteesinenud või kogetud `mullika tulo esimist `rohto `piimä Vai; kut ma esimist `lingu `Riigas keisi Mus; kui esimeist `korda kevade `lambad karjamale `aedi, siiss - - lammastele `ante veel `süia [lauda ukse ees] Phl; seal nägime esimese korra `autod Mih; Nii kraasitud villad esimisel korral `talgudega ää Amb; see oli esimine [kord], kui ta kottu oli `väĺla saand JJn; ma olin sial esimist `korda VJg; minev`aasta oĺlid ühel jaol [õunapuudest] esimesed õõnad `otses; sel aal (vanasti) es nisujahust es siis esimese akatsega es tehägi `summa [leiba] Vil
4. (väärtuselt, tähtsuselt) esimene, (teiste seast) esileküündiv; parim no sie (lõngaõli) oli juo `ennevanast ige esimene kohu rohi kohe Kuu; moni inimene küll `tahtu `olla esimine igal puol VNg; `õemel õli esimine `õigus isames `õlla Lüg; `Ennemast õlivad nied (lapsed) jua `einalised ‑ - luavõttajad esimised Jõh; oli esimene öppija `koolis Khk; tammetõru jahu oli - - esimene sigade `söötmise raam Pöi; esimese `numbri obo; esimese `numbri tüdrekud Mar; esimene soŕt `seeme`viĺla Juu; ta oli üks esimine keĺm; esimine pueg ei läind `ültse soldatisse, ta sai esimise kergituse Kos; esimise `numbri mua, ja teise `numbri mua Trm; keśsi poolteist vakamad `väĺla `niitis, se oli esimeses töö ringis (väga hea niitja) Lai; sel (üksikul pojal) `oĺli esimene `õigus [kroonusse minekul] KJn
5. eesmine, eespoolne esimeses `rehvis ~ `rievis [puri] VNg; `tõine õli taga `kammer, `tõine esimine `kammer Lüg; ma `jätsi oomiku nee raŋŋid esimisse koda (eeskotta); `ülgel esimesed o käpad, tagumised [on] loivad; [kirve] esimene ning tagumine nukk Khk; Raie `kindad tõmmati esimeste `jalgade `otsa, siis [härg] äi libisend jää peal Pöi; `keldri esimene rind kukkus `alla; ta läks kohe esimese perese Muh; [laeval] esimene, tagumine mast Rei; [kevadel karjuti] et esimesed ette ja tagomesed taha. `suitsed suhu ja `päitsed pähä. siis ned esimesed luiged pidid taha `pöörmä; vahest müiässe ikke kas seal või, esimene pool ää ja tagomene jääb kojo Mar; Esimesed eidetse, tagumesed tapetse, `kesmesed koju tulevad Han; [kangal] esimesed ja tagumesed `narmad Kse; raudassidega `vankrel oo tagumese rattal kaksteist [kodarat], esimesel kümme Mih; esimesed `ammad `oidvad piibu vart `kinni PJg; esimene nimi on ristitud nimi, teene on liig nimi Juu; [ree] esimestest kodaratest saadik VMr; [vankril] esimene ja tagumine lakaline Sim; kangas`jalgade esimene võllas ja tagumine võllas Trm; aedal - - esimine ja tagumine sein oli pikem Äks
Vrd esimane
6. peigmehe või pruudi abiline a. isamees teine oli pruudi esimene, teine oli peiu esimene Jäm; [pruudi koju tulles] `peigmes keige ees, ja siis se peiu esimine Ans b. pruudi saatja annete kogumisel – Jäm Ans Muh viinaplaśs oli selle esimese kääs. esimene se pidi naine olema, see käis inimestele pakkumas seda `viina Jäm; esimene `olli [annete kogumisel] ees, üks mesterahvas, ruut jekib aga järel Muh c. pruudipoolne pulmategelane, kaasanaine kes naene oo, see tuleb [pulmas] esimeseks, ja tüdar tuleb `järgmeseks; naene oo ruudil ees, see oo esimene, tüdrik oo taga, see oo `järgmene; esimene köis aga noorikuga `peale, kirstu võti käe ja Muh
ette3 ette R Muh L K I eLe(j- Lei Lut); ede van Kuu Hlj Vai, Sa Hi van Var Tõs Khn Kod; että hv Krk; (lausefoneetiliselt) ete Vig Kir Kad Iis, ete- Kul JJn Koe Sim VJg Pal Ksi(tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad: I. adv
1. välj kohta või liikumissuunda a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c. aiste vahele, rakkesse d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)
3. välj aega a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b. varem kohale või valmis c. tulevikus
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama)
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte, kasutusele (juhtuma, tulema jne)
11. meelde, mällu; kujutlusse
12. koos teat verbirühmaga a. piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga b. ettevaatust, tähelepanu välj verbigaII. postp
1. välj kohta või liikumissuunda a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eespoolsele alale, lähedusse b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) c. aiste vahele, rakkesse d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni)

3. välj aega a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem b. (teat aeg) tagasi

4. asemel, kellenagi või millenagi

5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses

6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse

7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne)

8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne)

9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale
10. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)III. prep (ruumiliselt) ettepoole
I. adv
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eesmisse suunda, eespoolsele alale; esile, (teiste hulgast) välja Oda igä jääpiik `kaasa, jää viel nork, saad ede `katsuda Kuu; ja siis sai [püksi] `paelad `siie ette `solme `tomma VNg; veneusulised - - eidavad ristid ede Jäm; teine vötab kooguga suast läbi [lõngad] ede `vastu Khk; Emm`käskis üüda: tagu ede, esi taa! et siis akavad kured `kohti vahetama linnates Kaa; [tulusel] nii `kaugelt kut tule `valgus kumab, nii `kaugelt paistab kala ede ära Pha; üks istub ette saani koĺlu `peale Kse; Ku tahad pikka `toime tiha [kangale], siss võtad ikki trepp-trepelt kas tagant ette või i̬i̬st taha Hää; pane kangas nõnna, et kangas ette ei kasva ‑ - et ei kasvatand teist kätt ette (üht serva pikemaks) VMr; lähäd meierile, tõene paab õmad piimad ette Kod; [kurgedele hõigatakse sügisel] ema ette, isa taha Äks; [kampsun] käis `vaakidega ette `kinni Lai; seḿm tetass eläjäle ette; ei `julge ette `astu ega kõnelde Trv; rabandus lü̬ü̬b `kangale `sisse, tõine käsi kisub ette Ote; Karulõ vald ette, kalsaʔ mahaʔ, õigaśs `mõisnik `kohtul Krl; nu̬u̬ŕ [inimene] hiit jala ette, tu̬u̬ ei˽sataʔ Vas; suurõl tabal om võĺl - - pööretäss ette; ma ati (lasksin ativõrgu) sinnäʔ ette ~ `sisse Se|| teene jälle paneb mu `kõrba teist `viisi ette (üks räägib üht-, teine teistmoodi) Mih; karjalapsed ikke tegid tule ette [karjas] Juu; e t t e v õ i ~ e h k t a h a ~ t a a d e (ükskõik kas) rohkem või vähem, varem või hiljem õlgu `uassa ette või taha. aga ta neĺjä`kümne ümmer on; õlgu pääv ette ehk taha eks ta ike testod suab Kod; nellä`kümne `aasta `ümbre ta iks om, olgu päiv ette ehk tõene `taade Nõo;
e t t e (j a) t a h a ~ t a a d e igatepidi; kõik viimseni valmis Kodu tegi oma `lastele kõik ette-taha `valmis IisR; Mis naistel niid viga elada keik asjad tehakse ede ning taa ää Kaa; kõik tie neile kätte ~ ette ja taha VJg; ise `sõimad ette ja taha ärä; ennäss kiidäb - - ette ja taha kõneleb Kod; ti̬i̬ kõik `talle ette ja taha kätte KJn; mõestab `asja ette, tõist `taade, ei lase `endä `koskil tüssätä Nõo; kõ̭õ̭gi päädi mõist ette ja `taadõ Räp Vrd ettehe b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) oluve raba on viel üvä, `tarvis `viiä sikkole ette Vai; rahi pörsastele `tuhlid ede Mus; loomad söid seda `eina küll, ei nad pole ede mette jätt Rei; `kooris ühü püt́i [piima] ää ja `ańdis kohe perele ette Mär; süödo koŕv pannakse `einu täis ja viiakse luomadel ette Ris; panen [lehmale] joogi ette JJn; õlesi jahu õllud, ma õlesin ette kannud `siale Kod; pane lehmile õle ette. `viska obestele ja lammastele kah einä ette Hel; nüit tõmmatana jah ette `kõ̭iki, `talve siss om sü̬ü̬k otsan Nõo; nüid inemise ei võta toda `sü̬ü̬ki ettegine, midä mina pidi `sü̬ü̬mä Ote; ma vali söögi `tsialõ ette Vas; [heina] kuivatame kuivast, sõ̭ss saa lemilõ (lehmadele), mis ette `pandaʔ Lei c. aiste vahele, rakkesse Vähe maad `sõitasid, obune lagunes ette ~ ies ära (tuli rakkest lahti) IisR; paned obuse ede, aad ta aiste vahele Jaa; säeb obust ette Tõs; aŕk sahk - - kaks `ärga ette KuuK; rakenda obune ette Lai; soridega `pańti obone ette KJn; `pańdive obese ette Hel; taludel `oĺli obesit [vankri] ette panna mitut Nõo; [peremees] siss lööno - - kaks obest `tiisliga ette saanile ja KodT; obõnõ väsünü nii ette ärʔ et, vai mine eiśs `vehmbrede San; nüüd panõmi˽taa varsa `vahtsõst ette Plv; `iistame obõsõ riel jette Lei d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks jänes juoks tie `pääle ede Kuu; pues `siutasse kott `nüörigä `kinni, siis lüöb `sõlme ette Lüg; sa oled `umbest ede `juhtund Khk; aĺl udu vetab ede (nägemine jääb tuhmiks) Kär; piiru nakid torgatse ette, siis lõng ep akka pooli pealt ää varisema Muh; abokati (advokaadi) `võtsid ette Mar; ahe oli pealt `lahti, lebad ei tahtnd ää `küpseda. munutsi tuli `tehti ette; lööb nagu luku ette `kõrbesse (ei kuule hästi) Mih; `siatsin mäńni oksad ike `eesele ette - - olin ise sial taga Nis; kui sa ei oja, jumal ei saa ka `tulla kätt ette panema Amb; `viskasin selle reha jänese joosule ette Pai; sõńnik `kaśvi ette, ei `jõudnud ärä `laatada; täl ike üks asi ette tuli, et tä ei suanud `tulla Kod; pane ärä, siin putub ta mulle ette Trv; käänä pü̬ü̬r ette [ust sulgedes]; liidi sehen suur auk, `sinna vaja savi ette tõmmade Krk; täl om `aonõ aid ette tettu, et eläjä ei saa `kapstide Nõo; mes minust prilla tegijät ei ole, siss mine `sinnä ette ribelema Rõn; `poiskõsõ rõibõ pańd mullõ jala ette Har; timä käänd hobõsõga ette ti̬i̬ pääl Se; `saiõ ńääĺe jette süvä ni laǵa haud Lut
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) `talve `aknade `raamid on ka mädäd, `viimaks saa ettegi kogu `aknu Jõe; aja nööbid ede Jäm; se kerves vöttas kenasti tera ede [käiamisel] Mus; said sa ette aada (lõnga nõela taha); aesad pannasse adrale ette ja Muh; peiupoiss `säätas noorikule `põlle ette Pär; vanast oĺlid mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; ega muido ei näin kojoda kui panin prill ette Ris; siis poisid tegime `eńdile neist (puusamblikest) suured abemed ette Amb; panen kardinad ette VMr; ilusamad särgid - - neile olid siis ilusad kirjad ette `tehtud Lai; teräśs pannasse `kirvele ette Vil; sõss (talvel vett kandes) oli kikk põll ärä karratet ette küĺmägä Trv; Kit́iga `pańti iks `aknakruudi ette Rõn; aia `värteʔ omma kidsavallõ ette `pantu Krl; kaṕi võt́i `sündü ette külʔ Rõu; naistel oĺl verevide `nü̬ü̬rega ärʔ `aetu säŕgiʔ, `aeti [varruka] suu `vi̬i̬rde, ette, `taade Plv|| (muust tasapinnast) kõrgemale aja rind ede Khk; sõi omale - - kõhu ette Kos; [pärast sünnitust] mõnel jääb suur kõht ette Ksi; kel kõtt suur, ette kasunu, si̬i̬ üteldi `maokass Ran; ei noh `sihvtin poiss, ku ta vi̬i̬l rinna ette ka aab; kui sooliku om kubemede tulluva, siss aap kõ̭ik ette `puńveli Nõo
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem inimene ei tia ette tuuld, aga kala tiab Kuu; kie nääb juo ette et `omme tuleb `vihma Lüg; olid selle asja pärast ede keind (altkäemaksuga mõjutanud) Khk; kes nende nime muidu `tohtis suhe vötta kui es `ütle `rohkest seda ruuva nime ede Kaa; kõik `sääti ja õpetati `taale ette Mär; `mustlased kuulutavad ette; niisugusid tähendusi oli see mees paelu ette `rääkind Mih; see oo nii ette laedetud (määratud) Aud; me `iandame `kaapsa `seemne ette ära Hää; inimese südä `näitäb ette, kui õnnetus tuleb Kod; ma `aimasin seda õnnetust juba ette Lai; ei `mõtle ette, mis ta kõneless Hel; inimene ei ole ette nii tark kui `taade Nõo; ma kõnõlõ sullõ [enne minekut] ette, mis ti piät tegemä Krl; sa˽piat egalõ `tü̬ü̬le uma aig ette `vällä `arvamma Har; üldäss õt parep õks ette kõ̭nõlda ko `perrä tõrõldaʔ; hoolikass mi̬i̬śs, hoolits ette jo arʔ Se|| avansiks; lisaks, juurde `Selle mehele küll raha `enne ette [maksta] ära usu IisR; sihantse mihele‿p tohi ede anda (maksta) Khk; Eks peab peremehe kääst vaka rugisi suilisepalgast ede vetma Kaa; üks teeb teisele päeväd ette [sõnnikuveol] Mar; juut́ küsib puale `inda ette Kod; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste Krk; ma maśsi opõtajalõ naaśe i̬i̬st palga ette (laulatusrahast) Räp b. varem kohale või valmis isä jagas igäle ühele oma jago ette Lüg; Mina lähen ette, `tulge `teie järele IisR; Kivi ehk `kandu kaaluti, labindaga natuke `auku ette, viblas `alla Hää; ja eks `kervega tuleb ette `raiuda [sälk puulangetamisel] VJg; viib käsu ette et sel pääväl `tultse `vassa Kod; om `ti̬i̬dmine joba ette `viidu, et piäp `riśtkät̀si minemä Nõo; Surm tu̬u̬ õi˽sõ̭nna ette Rõu; `määntse kivi ette `viskat, tu̬u̬ peräh lövvät Vas; [surm] sõ̭na ańni jo ette, võt́i ar kõrva`kuuldmisõ Se|| varuks, tagavaraks No siis kui nädäla `päiväd jua õli seda `manti ette `kõrjatud, `laupa siis `einaajal ehk tüäajal [tehti võid] Jõh; piab vilja `järge ede `oidma; söö siis pühapεε nädali `vastu ede Khk; oli tal vaadiga ede ostetud [õli] Vll; ma `jõudsi eile ikka päevase küli ette külida Muh; akkavad `toitu tegema ette kohe [pulmadeks] Tõs; üks talve jägu kisuti ette kohe [peerge] HJn; sul `oĺli ette kogutu, et sa saat `aasta ärä olla Rõn c. tulevikus mis taĺv ette tuleb (tuleval talvel), siis akkame `tüele Hlj; pikk ü̬ü̬ tule ette magade mudiki Krk
4. (ajaliselt, saavutuste poolest) ettepoole, kaugemale; kiiremini, mööda minä `jõudasin tämäst `einaga ette; Kie ette sai, sie tegi `ennemb [süüa] Lüg; Katsu aga veskile minnes teistest ede, siis saad rutem jahud käde Pöi; lasõ oma obo ede Khn; tagumest rattad käevad ette (öeld lapsega tüdrukust) Kad; ega `keegi ei võind oma `eega ette `minna Trm; mõni tükib õma jutuga paĺju ette, kiidäb; si̬i̬ juakseb kõhe tuuless ette Kod; iline vili lääp varalise viĺläst ette vi̬i̬l Krk; illane voonake kasvap varajatsest ette Nõo; sa lähät uma rinnaga ette lõigatõn Har; timä jälʔ juusk `mõtsa pite, lätt `puhma pite ette Lut|| nor‑ maalsest kiiremaks (kellaosutitest) `meie oma [kell] kippub ette suvel Lüg; kellu keib ede. poole `tundi ede keind Khk; meil [kell] verotab küll ette jah Mar; kell on ette käind Kos; si̬i̬ (kell) käü pu̬u̬ĺ `tunni tõise kelläst ette Krk; üits kell käib ette, tõene jääb `taade Nõo; sulanõ `käändnü˽kellä ette Vas
5. kätte, tegevus- või mõjusfääri kuer käib jahi pääl, ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; Täna on `jälle `söuke `kohtlane ilm, võib `jälle ede `minna (väljas töötada) Pöi; [puud] `lastasse teisele ette, teine raiob oksad `jälle `vihko Mar; [pulmas] et kui laud sai pühitud, siis `vinnasid mõne `kopku ikke ette koa selle `pühkijale `pühkimese raha Vig; üks mees pani `alla, kaks naist lahutast ette [vihke rehepeksul] Aud; kärutasin `saue tegijatele ette Rap; siis `viidi [kosilastele] ette üks ja teine naisterahvas, ikke ei ole sie tedre VMr; vana inimene `tõmmas põhu tuustaku ette, raputas ilusast rehaga läbi [käsitsi rehepeksul] Trm; reheaeg ette`kiäńjä kiänäb `üstelugu ette tõesele, tõene annab aŕgiga paŕsile Kod; edimält `tu̬u̬di puttõl ette, siss ku joba siĺmä kirivä, siss `panti `veksel ette Puh; kana tahab kikast, laseb lohvikeli ette; `kohtualune kutsuti ette Nõo; piät ette (kohtusse) tulõma tu̬u̬ss aoss Plv|| hoolele, karjatada, rühmana kokku `karjane vottas `värsid ja `muĺlikad, `kümme `luoma ette Hlj; Karjane vöttis omiku karja küla vahelt ede Pöi; aga nüid võta `veissed ette ja mene jälle Vig; Igaüks `laśkid oma lehmad laudast `lahti temale (karjasele) kohe ette Kei; kui kibe tü̬ü̬aig `olli, siss `panti mulle sia ja lehmä ette, ja mia oesi ka kõ̭ik iluste Nõo; nüt tõenekõrd lastass `püśsi jälle - - mina siad ette ja kodu TMr
6. käsile, tööks, teha; arutusele, kõne alla, nõuks `viimäst tuli asi ette. `tohter üttel et sinule ei `aita `prilli vägi enämb Lüg; egal oma [lõikus]rind ede `vöötud Ans; see (kohtuasi) küll nii ruttu ei tule ette Mär; Si̬i̬ (soonehöövel) võtab `kitsad jutid ette ja läheb Hää; no tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi ko `lastel [koolis] HMd; panid kilimitu uuest [vilja] täis, `jälle uus rind ette Trm; [kes] teeb `kurja, selle võtab ette (noomib läbi) Kod; üks kõik mis ette `pańdi (ettepanek tehti), tema oli ikke `vasta Plt; üit́s esi võets kõrrage ette Krk; si̬i̬ om `uhke nigu rikka mehe kuĺt, ei võta `kõhna emmist ette Nõo; rabe ja peru ja räpäkass obene, kes vedämist ei võta ette Ote; timä võt́t ette mõ̭nõ makõ jutu, sõ̭ss muidugu ai tu̬u̬d Vas
7. (kellegi asemel) tegema, tööle; teenistusse ruut akkas `kerjama - - võttis ühü naise omale ede Pöi; puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale Mar; näd olid saksad - - võttis omale kaks kolm tüdrikud ette Var|| fig võt́i ma‿ka‿ks `õigõ `süäme ette (julguse kokku) ja lät́si `kaema Vas
8. (suhtlemisel) ühelt teisele, edasi, ära (teatama) üks siis lugi ede ja, siis olid `naaburid siel kaik `kuuldamass Kuu; juut `luiskas `soole ede Khk; ma kinnitasi taale küll et, ää reagi ette Muh; teine inimene `ütleb ette ike sõnad `palve`tundis Mar; vanad inimesed on üks tõesele `kannud ette sedä juttu; vanana paab (räägib) ette; kiidäväd poośile ette et, tule ja võta tüd́rik ärä Kod; teesele räägib teist `viisi ette KJn; ta kõnelap ette sõss tõine usub Trv; meil võletide ette, aga asi oĺl periss tõiseti Hls; sai [laul] `seĺgess, siss paarin laoleti ette opetajale Ran; nemä võldsiva, puhuva vanainimesele ette Nõo; ta aja (jutustab) sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; ta tuĺl ette `käänmä (süüd teisele veeretama), et ta oĺl kuŕja tennüʔ Räp|| (koos etteheidet välj verbiga) ta eidab mulle alati vanu `asju ette VJg; võõras `viskab emäle ette, kui laps teeb kedägi Kod; oia et sea miul midägist ette ei `ütle (heida) Krk; hauk imäle ette et, timä ollõv `tüt́rigu tütäŕ Har
9. märgiks, tähiseks; eeskujuks, prooviks kuol`mester `kirjutab tähed ette Lüg; `Kraana tegi `enne sügava `kraavi ette [põlevkivi kaevandamiseks] Jõh; teine kεib külimihe körval, vaadab kohes küli rind, pistab pulgad ede; `näitad teisele üht tööd, teed natise ede Khk; jalaga viisid jälje ede, kui külirind löppes Kär; [seinapalgil] varaga jooń ette ja `kervega `õõneks Mär; ega mud́u ei teä jo [palki] tahuda mitte, siis tahmase nööriga `tehti kriips ette Juu; `tõmma juaned ette. ju̬u̬nt `mü̬ü̬dä one üvä lõegata Kod; [hark]adraga `aeti `it́smed ette Vil; kassige tõmmats riips ette [seinapalgi varamisel]; kiḱk sai tal ette ärä näüdet Krk; `võtku esi `endäle sihk ette, kedä `mü̬ü̬dä ta lähäb Ran; Nurmõ pääl vidi jalaga `hitskmõ ette Rõu|| asitõendiks `näita leping ette Muh; kuller `näitäs tõesen juaman obese kõrvad ette Kod
10. (juhuslikumalt) vastu, kätte (juhtuma, tulema jne); kasutusel (olema) on ju mittu kord ette tuld, on kala`paadid ajaned purust ja VNg; elades tuleb pailu ede Khk; `vaema on vana söna, nüid seda toleged ede Käi; teeb seda tööd, mes ette keerab Mar; tuli üks tuhin ette, `tahtis `senna `minna Mär; neid (leetreid) on nüid ikke viel, lastel ja tuleb ette KuuK; mina `korjasin põllult kõik kivid ära - - mis ette `juhtusid Trm; kõik ärä viädud, mes ette si̬i̬ kätte Kod; si̬i̬ tule sul alle `aaste peräst että Krk; meil viĺetsä aena, siin kolmess tegemist es tule ette Kam; kanaʔ savitsõsõ miä taht, miä ette nääle putuss Plv
11. meelde, mällu; kujutlusse sie `kabo·rnik `üstku tähendaks teist `aśja ka viel, aga ei tule `paergast ette Hlj; üks jutt toob teise ede Jäm; Kessele see ede tuli, et `seike asi veib tulla (öeld mingi ootamatuse puhul) Kaa; ei keerä ette `paergo Mar; ei tule ette, kuda seda `üeldi JJn; mes‿sa sedä ei tuanud ehk ei küsinud. ei tullod ettegi Kod; aga kes si on, kes seda unenägu nõnna ette toob Plt; miul es tule ette seast juttu, et ma os küsünü ta käest Krk; mul `tuĺli ka ette nigu Ülo eli oless ollu Nõo; tulõ õs tu̬u̬d ettegi et är˽`pühḱsä `kahvliʔ Rõu
12. (koos teat verbirühmaga) a. (piisavust, jätkumist, kestvust välj verbiga) leib ei lüö `kauvast ette, on värsk. vana leib lüöb `kauvemb ette Lüg; Kas eina kevadeni ede lööb vei äi Kaa; Kui raskid kehalikka töösid alati teha, sis tervis kauat ette ei löö PJg; see töö jätkub mul veel `mitmeks päävaks ette Ris; leib ei `piisa ette VJg; kui si̬i̬ toŕm läks maja südämesse. mes si̬i̬ ette lü̬ü̬b; ühe päävä perena, ei `piisa `ükski asi täl ette; nüid tuleb neid süädikid, vai siäl ette kedägi kestäb Kod; sellel ei pisu kedägi ette Krk b. (ettevaatust, tähelepanu välj verbiga) `Sengä `täüdüb edevalatada `kuida `räägid, on `oige äkkine Kuu; vahi ette, iga `kõhta ärä `juokse umb`pahka Lüg; looma `otsimise juures piab ede (hästi, hoolega) nägema, et äb lehe kaudu Khk; `vaata ette et sul õnnetust ei `juhtu Tor; `voata ikke `enne ette koa, kuhu sa lähäd ja mis‿sa teed Juu; sa ti̬i̬t iki sedä `asja ilma ette `vaatemede Krk; mes‿sä joosed nii räpäkude, ku‿sa ette ei kae Nõo; rõba [inimene] ju̬u̬sk kas `saiba `otsa, ei kaeʔ `hińdäle ette Räp II. postp
1. (välj kohta või liikumissuunda) a. (ruumiliselt) ettepoole, ‑otsa; eespoolsele alale, lähedusse pime kui kott - - ei nää jala ette Lüg; see söidab nii tasa, et jalg jala ede Jäm; `pinkide `peale `istusid. `rendide ede Ans; ühekorra (vanasti) `pandi pöhk [loomade] nina ede maha Mus; mis te ukse ette kusete; päevased tembud tulavad `ööse unes su ette Muh; ta siab vεhe `korda εnnast, siis tuleb so näo ede Phl; eks sa `vaata eese ette koa `onti, et sa oma jala ää taod Mar; `vahtind enese ette Mih; ise läks `sängü, mind pani sängü ede `valvama Khn; `silme ette läks mustaks Nis; tarvispuud soab `vasta tuult ja pääva ette (päikesest läände) `lastud Kos; tuob surma ka suu ette Kad; sina alate paad mulle `ämmä ninä ette (eeskujuks) Kod; ees minu läheb tua ette KJn; ahju suu ette es panna puid Hls; et ei ole `mahtun tellede ette, kangast kudame änäp; mis sa ütte `kintsupidi läät, võta kaaŕ rinna ette; mine riida ette, võta lühiksit puid Krk; ma lää ka voki ette, naka `paklit tokutamma Võn; kae sinna aida ette trepi `laudu pääle Har; saistass jumalõ ette, vannuss Se; ḱülm veži `tuudass sanna ette Lei|| lei `plaksti `õtsa ette Jõh; siis et matakas tee `vaeva mette, kui tõrvaristid `lehmdele otsa ette `tehti Muh; võta `külmä vett ja tõssa õtsa ette Kod; mugal saŕv om serände `kõvver, käänäp kõveride otsa ette; latsel keedeti (köideti) laṕp `ümbre pää - - sõĺm tetti otsa ette Nõo b. söögiks, joogiks (lauale, sõime jne) `anna `leivamurened kana ette Lüg; Ohakad `kisti viljast ää ja `toodi sigade ede Pöi; pebred korjati kokko korvi `sisse ja `viidi lammaste ette VMr; [kõlud] visati kanade ette siblida Kad; [kõrvitsakoored] anna lehmä ette Kod c. aiste vahele, rakkesse siis `pandi obosed rakke `saani ette Vai; aga poiss `panni [hobuse] omale ikka siis vedru`vankri ette Muh; pannu obuse ri̬i̬ ette Saa; mõesa ärjamehed panid ikkega ärjad suure aŕksaha ette Kos; ärg listri̬i̬ ette, ies `saŕvi Kod; `õhta tõmmati ia obune saani ette Lai; egä sa `lehmä adra ette ei pane Krk; tõese ägle ette pannass tõene obene Nõo; esä `pandnuʔ hobõsõ `vaht́siidõ ratastõ ette Rõu d. kaitseks, varjuks; takistuseks, jalgu, tüliks se pani käsi sedämodi `silmä ede, `muidu `päivä - - `paistas eledäst Vai; pane iste ukse ede, muidu ta lεheb `kinni Khk; Ooda ma lähe siia augu ede ehk siis `saame kana käde Kaa; naene tuln saunast parasast ja pand kääd `rindade ette Muh; jöö ede `panta pais Emm; ää topi `eese nina teeste ette ~ vahele Mär; lehmale `pańdi silma ette üks niisuke laud, et ta ei näind `minna Amb; kelle ette sie piaks `puutuma VMr; õige klaassepä tütär, seesäb `valge ette; vars juakseb oudo ette Kod; kui kedagi jala ette jääb, oled kuhe maas Pal; lää tõõśte ette kambertem purjuste `jalgege; turbast ai adra kaala ette Krk; plaat `panti ahju suu ette, ku `leibä küd́seti Nõo; ma `teie rohulist `aida haost karja ti̬i̬ ette Har; [kastekannul] ei˽tule˽torost vesi `vällä, looga`hiit́jä `lätvä˽`sõkla ette Rõu
2. omale kohale või paigale (hrl esiküljel), külge (kinni) pole `eese silma ede `rilli saand Khk; särgi ette `aetse rinna lapid; õle topp torgatse `leitse augu ette Muh; ja sedä (sakilist paela) `aeti noorde meestele särgi `rõnde ette Mar; [äkkel] niisa·ma kui `vankri ette panid aisad Trm; sammetid `pańdi [jaki] `rinde ette kua Lai; riiv käib ukse ette KJn; ta pańd `kardina ka akande ette Nõo; kraań käänetse aami ette San; mi˽`väikene `preili pańd ka jo prośsi rinna ette Har
3. (välj aega) a. enne, eelnevalt, (toimuvast) varem kui tuli suur pöllu `kordamine - - rugide (rukkikülvi) ette Ans; eenaaja ette, siis oli naestel suur särgi `õmlus Kul; tuulispask nagu tuule keerod - - vaest ilma `muutmiste ete Kir; sie oli jõulu ette Kse; `Kapsad `võeti lume ette aeast ää Kei; [lehmal] `lüpsma tulemise ette siis tuleb piim nisasse Ann b. (teat aeg) tagasi kahe `aasta ette oli mul suur õnnetus; ühe nella`kümne `aasta ette Ris; kaheksa`kümne `aasta ette siis tema oli juo ikke, ilus leib KuuK
4. asemel, kellenagi või millenagi siis (alguses) nied kardulid olid nii iad aśjad et nied olid piima ja liha ette [supis] KuuK; ma olin kaheteist`kümme `aastane, jäin sulase ette VMr; [sõrmkindad] kel õlid sõlmed sies, siis sie õli kahe poari kinnaste ette Kad; ma sedä innass ei `arvagi ~ inna ette ei `arva Krk; Vanast reheahjun kütseti kaale kah mes läits kah söögi ette Nõo; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv|| (kellegi, millegi) võrra, väärt, (kellegagi, millegagi) võrdselt, sama palju tieb ikke mihe ette tüed Hlj; See joob `mitme mehe ette; See viab obuse ette (hobusega võrdselt) Han; lehm ei anna mitte kitse ette `piima VJg; mis‿sa padrad või paterdad või vaterdad. need käivad kõik ühe inna ette (on samaväärsed sõnad) Plt
5. tasuks, katteks; vastu, väärtuses keik läks `inna (raha) ette, ega `raisku mend midagi [hülgest] Jõe; kus nad `viĺja `muidu `saivad, `silkude ette vahetasivad Hlj; `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi VNg; ei `maksand kedägi, sain `aituma ette `tõise kääst Lüg; kolm `päivä nädälas pidid `mõisale tüöd tegema `rendi ette Jõh; tegid `mõisa `päivi selle (popsikoha) ete Kir; suur tänu sööma ette Ris; kiriku juurest jägati jahu, selle ette käisid karja tied `täitmas HJn; ema `ośtis raha ette ka `piima JJn; ikke pidi et sa lieris olid ikke selle ette `maksma Kad; turu oor laseb kõigiga raha ette Plt; tü̬ü̬ arvati reńdi ette [mõisas] Räp
6. kätte, tegevus- või mõjusfääri; käeulatusse Peremes lükkäs `silgunappa sulase ette; kits ei `anna `püssimehe ette Lüg; Peab ikka vihma ede minema Pöi; kui korikad `välja jätad koi`valge ette, siis oo lapsel koi viga; siis `toodi vars rehalt `valge ette Muh; seda `juhtob ka elo`aeges, et inimene tole ede jεεb Käi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette (ei söö midagi) Mar; panime pääva ette (päikesepaistele) veed `sooja Kse; naelane ahvenas `juhtund not́i ette Vän; `Öeldi `jälle nõnda mõistu [rasedast], nägu laste kõrvade ette ei tahetu lausa `kõike `väĺla `rääkida Hää; vesi ei piä surma`ohvrid õma ette `võtma - - ajab `kalda piäle; si̬i̬ asi tuleb ike ühekõrra - - ilma ette (inimeste teada) Kod; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akandki KJn; villa kadsad tullive masine alt `vällä ennegu na `ketruse ette lääve Pst; no om küll irmuss, kes laste ette tuld jätäp ehk tikku Puh|| hoolele, karjatada ajad oma loomad omigu `väĺlä, karjatse ete Vig; ennembide suur külä kari käis ütte kokku, üte karjusse ette Ran|| kõrvu, teada naise jütt läin `viimaks `möisa härra ette Phl; [kaevati] rehepapp viib `viĺla sialt. jutud läin ärra ette Nis; viimaks läin sie asi `keisri ette juo JõeK; kannab kõik ilma inimeste ette KJn
7. (kellegi) poole, lähedusse (jutule, asjaõienduseks jne); kellelegi (rääkima, teatama jne) siis `kutsuti kohe mehed `sinne `kohtu ette VNg; sis saadeti meid arsti ede Ans; ta tulli oma äda mu ette alisema Muh; `lapsi `viidi sõna lugema kiriku ärra ette Kse; [õpetati] ku `kohto ette minevä, siis vaadata `kohtokuĺli `piäle Kod; esi ta kõneless miu ehen, lää tõise ette kõneless et mea kõneli; senikava ku suure koolini pidiv latse ku̬u̬ĺ`meistre ette lugeme mineme Krk; kutsub koolust pääst vi̬i̬l `kohtu ette Nõo; pomisõss `eńde ette Krl; üteĺ, et ku ma lät́si opõtaja ette, siss ma võt́i raamadu `piiu henne siĺmä manu Har|| alluvusse `suata `ämmä ette kui ämm on `alles Lüg; siis ma jäi venna ette (teenistusse) Tõs; tulin `võera ette [teenima] PJg
8. pärast, tõttu; (teat) põhjusel; (kellegi, millegi) suhtes (hoolitsema, mõtlema jne) `ennevanast õppetajad palusivad ja lugesivad `kantslist `ilma `süüta `vangide ette Lüg; ega minu ette põle `karta, et ma nurisema akka; mis sa Manni ette `õhkad; kevade `olli `kange külm, siis `olli selle ette `karjumine Muh; küll mul oli `kange irm selle asja ette Ris; nää `vaeva ja jüst oma kõhu ette Juu; selle ette et nad `vasta akkasid pekseti kiriku `pośtis HJn; aga ma sain selle ette õletata et õige `aitas Kad; `ükski vana inimese ette u̬u̬lt ei kanna; suur muretsus selle aśja ette Kod; ommendse päeva ette ärä muretsa Trv; oolitse talve ette kah Krk; temä ommenitse päevä ette ei `mõtle Nõo|| jaoks, tarvis noored inimesed põle jõun selle ette muretseda (lapsele riideid enne sündimist) Muh; vahel tüdrikid `üeldässe, vaĺmissab vana aja ette - - ku naesess suab, siis one täl vana aja ette vaĺmisset Kod
9. (saavutuste poolest) mööda, kaugemale virk poiss `koolis, lähäb teeste ette oma õppimistega Mär
10. ise enese ede (päralt) olemine – pole teistega segamini Khk; Nee (vindid) on `eese ede `söuksed vagusi linnud Pöi; üks niesukene nohik miest, enese ette (omaette) ta pusib Sim; käib nagu koi ise enese ette. ei laasu sõnagi Kod III. prep (ruumiliselt) ettepoole üteldi vanast et, regi lääb ette obest, jõõrastab Nõo
ilja|päev iĺja- Lut, `i- Seeliapäev (20. juuli) Iljapääväst jääss kümme nädälit mihklipäivä; Ko `iĺjapääväh tü̬ü̬d teit, siss oĺl `veiga müristämist ja˽`piḱset pelädäʔ Se
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, ‑ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n ‑i VNg Vai, ‑e Vai), enge ? Rei spor L(‑ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, ‑ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte13. ujupõis14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill ‑ ‑ puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh|| fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana ‑ ‑ elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu ‑ ‑ nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas ‑ ‑ käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad ‑ ‑ sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, ‑jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] ‑ ‑ turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se|| elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa ‑ ‑ eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse ‑ ‑ ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba ‑ ‑ kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, ‑surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu ‑ ‑ är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel ‑ ‑ Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära ‑ ‑ Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab ‑ ‑ nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö ‑ ‑ siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut|| hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist Trvnädal märti b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi ‑ ‑ mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt ‑ ‑ `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv ‑ ‑ mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi ‑ ‑ oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut|| (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra|| fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss ‑ ‑ mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), ‑tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp 11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se| timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se 12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] ‑ ‑ aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk|| (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se|| (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
inglis(e)‑ `inglis- spor R(‑k- Kuu eP) (‑es Hi), ‑ss- hv M, Võn Rõn Kan Vas/‑ń‑/; `englis- Lüg Ris/‑es/, ‑ss- Nõo Rõu; `inglise- Khk Muh JõeK VMr Kod Võn, ‑sse- Lüg
1. Inglismaale või inglastele kuuluv, inglaslik mina oppisin `inglis`kiele `ilma `kuolita Vai; siis ta `sõitis ulga `aega `inglise laeva peal Muh; `ingles (naise) valitsos Phl; ko mina olin `kümme `aastane, siis oli siin merel kaks `engles `laeva Ris; `uhkasivad oma usuga et `inglise usk JõeK; `englissvägi Rõu
2. Inglismaalt pärit või sealt levinud olen `tantsind keik `tantsud, `inglis`tantsud ja ‑ ‑ kaik `vastamisi Kuu; kui panin `inglis tubaka `suuhhu, siis akkasin pugi `nahko `kiskoma Vai; nüid on `inglis `töugu sead Krj; tonn on kuuskümmend kaks `puuda ‑ ‑ `ingles tonn Käi; Inglisnõel (haaknõel); Ingliskruuvõti (tellitav mutrivõti) KuuK; aga `antke `mulle `inglis `virtsi (?nelki); Värviliste loe- vai inglislõngadega ilustati [heegeldatud] tekk ära Trm; `inglise lõng `seisi kava. ta oo küll kuue `keine Kod; Kus sellen talun om obese, raavle inglise riisten Pst; siss oĺl `ingliss alaś ‑ ‑ `inglise alaś, alt laǵa ja sais ilma `sisse `kaivmada paku pääl Võn; `ingliss nit́t om `saapa soŕt Rõn
Vrd inglas(e)‑, ingluss-
3. Inglise riik `inglise ja saksa tükiväd kokko minemä Kod
isiku|maks u igalt 20–60 aasta vanuselt isikult võetud maks (Eesti Vabariigis) spor R eP M `pandi viel `naiste`rahva isikumaks ka `pääle Kuu; minu minial oli isiku `maksu `maksa kümme `krooni `õigus Vig; vallan oo iisikumaks Kod; nüid om iisiku mass, vanast olli pääraha Krk; suure iisiku massu om Hel isiku|tunnistus u isikut tõendav dokument, pass – hv eP, Plv mool pole isigu tunnistust Khk; vanasti `oĺli tuusik, nüüd on isigutuńnistus Saa; vanaduse paśsid `ańti nüid `niukesed isiku tuńnistused, et änam mitte vahetamest põle Pil; egal inemisel piät isikutuńnistuss olõma Plv
issa|mees `issa- Lüg; issä- Kod(põhisõna hrl lühenenud) isamees `issames jagas `viina. `issames tõi `reie sia liha, `kümme `tuopi õlut, viis `tuopi `viina. `issamele pruut `andas sukkad ja `kindad. [hobuse] `luokas õli viel vüö; kui `issame `lapsele `anneti sukka paar kätte, siis pidi `pengi pääl ‑ ‑ üppämä kolm `kõrda ja `üüdämä `aituma Lüg; issämi̬i̬s sõit pulma eden, siis sõit peig; issämi̬i̬s õli peiu pu̬u̬lt. `altari eden kerikun seisid peiu taga või kõrval; õli meie Paulil issämehen Kod issa|meie `issa- R spor eP, Krk, ‑ä- Kod Trv Hel; `iśsa- Krk, ‑ä KJn; issa- Khk Muh Rei Hää Ris HJn, ‑ä- Trv Krkmeieisapalve `issa `meie van ~ `meie `issa u; pidid [ristimata] `lapsele `issa `meie lugema Kuu; sis `lueti `issa`meie `palve, siis kadus [nägemus] kohe ära VNg; Öhuke laes on nii ellik, et loe ennem `issameie ää, kut käde vetad Kaa; `Kerkus `loedi nominal `issameied, keik olid ise pöliti Rei; issameie on jumala palve Hää; `issameie pidi `vastuksi ää `loetama [posimisel] Juu; minul püksid vabisid. aka või `issämeied lugema Kod; ku oben edimest `kõrda adra ette pandass, siis andass kolm pala `leibä, üten soolage. mõne `loeve `issameiet kah; loe nüid issäme [palve] `pääle ärä kah latsel Krk; ma jähmati tollest ‑ ‑ nakassi `issämet lugeme Hel|| fig `Issa`meie `känkär (inimesest või loomast, kes väga kõveras seisab, istub või magab) Kuu; kaśs kuriseb, kuule ku loeb `iśsameiet Krk| (taipamatust, sõnakuulmatust olendist) Lue ku `undile `issa`meiet ‑ ‑ ei saa aru, ei tie Lüg; Lue `undile`issa`meiet vai `räägi tämälä, `ükstas kõik Jõh; Üle `eitand ei sie `ennast enamb `püöra ‑ ‑ võid `uńdile `issa`meie lugeda IisR Vrd essä-, isa|meie issa|meieke dem < issameie loet issä meiekse ärä, ja enge minemise `palve Krk
istuma `istuma R(‑ie Lüg; imps `issu- Lüg Jõh eP) (‑o‑), `istma Vig(`isma) Han Var Mih Tõs Vil eL(‑e M; ‑št- Lei; ‑he Lut), (ma) istu(n) (‑o‑), (ma) `istun R; `isma, (ma) isson, ‑u- Kod; `estoma (‑u‑), (ma) eston (‑u‑) LäLo Kul; `jõstma, (ma) jõstu Khn
1. istuma a. istuvas asendis olema, istuvat asendit võtma `istu ja `puhka `jalgu Kuu; `kirve tera on paks, `istu kas `kaksite `selgä; akka `istuma; vähä `aiga lähän `vuodes `pitkäle, siis tulen `jälle `istumaie; `Lauva `nurgal ei tõhi `istuda ega süva – jääb vanast `tütrikust Lüg; `pruudi sisar oli vahel ikke esimäine `pruudi `korvas `istumas; `istuti `lauda Vai; jalg sureb `istudes εε; istud sa meitel ka (öeld külalisele istet pakkudes) Khk; Kui [hunt] karja lisidale tuli siis `istus maha Krj; `istusid [seeliku] kurrud ää, siis ta‿s ole kena mitte, `pulmas tohigid `istu; neitsit istub mäel, neli `põlle ööl (vööl) = `veski Muh; Esteks istu maha, lase suur rutt üle minna (öeld kiirustajale); Poiss äi istu, tahab veel püsut kasvada Emm; [luik] pidi just nende [peibutus] koeude `seĺtsi `istuma vöi kukkuma Noa; tetr estob `mändis; eso `otsas `estomast Rid; kahepoolega kiik `senna läks kaks kolm inimest `peäle `istuda Mär; `lõuka paaś oli, seäl peäl `istsid Vig; Jõstu kua, muedu viid mede lastõ unõ ää (öeld kiirustavale külalisele); Varõs jõstn ~ `jõstun tillegrami pośti `otsõs; Lapsõd piäväd `mõistma lugõda, kui võevad süemä `aegõs lava `iäres `jõstu Khn; me `iśsime sauna põrmandul Saa; [kangaspuude] istelaud on, kus pial saab istutud Ris; Ei ma `korja veel ää [kangast pleekimast], istun ise vähe `aega üleval [ja valvan] Amb; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `naisi `iśsi rõõgu juuren; kos kasvavad `kapsad, nagu naesed issovad Kod; `istsin obesal `säĺgä Vil; i̬i̬ otsan istutse, vao otsan vaadetse; perse vajob ärä `istun Hls; õõd́sin tüdriku `isteve tule `vi̬i̬rde Hel; kui na tennuva tuld, siss soe `istnuva `kaugembale Ran; kos illuss aĺlass muru, sääl sai istutuss; `istke pengi pääle; vanast es tohi paari`rahva sängiveere pääle `istugi; üitskõrd siist `kukru takst nakass nii valutama, et ma‿s saa `istu es `astu; esi nii pikk `pisti, kui peni `istu ja temä tahab ka vi̬i̬l `istu (öeld lapsele, kui ta söögilauas istuda tahtis) Nõo; t́siga `iste ja `rü̬ü̬ḱe, söögi mano tulla es saa; tu̬u̬ kerk `istu Võn; `istsevä mitu mi̬i̬st rinnu üte keŕgu pääl Kam; sul kleit́ om `istõn `ḱortsu lännüʔ Kan; `rõiva om `ḱortsu istutu; ma jovva nüüd ülevän `istuʔ (istukil olla) Krl; Istuʔ `saiba `otsa kõ̭gõ uma võĺsiga (mine seenele) Rõu; är `istku‿i˽`taaha, peräkõrd jäät `suikma Plv; kae˽no süvveh ja `istuh tah ma `vässü nii ärʔ; lina ülnüʔ et kül˽minno leebitäss ja laabitass, `sõ̭sski ma istu `mõŕsa pää pääl (tanu on linasest riidest); üt́s näḱkü lavva otsah `istuv Vas; istu `tu̬u̬li; ku t́säika koh istusõʔ, siss sääl om kalla gaʔ; mi olõ parh·illa kõ̭iḱ `istuh (istukil, istumas); olt sa kaaleśänd mullõ, istut kõ̭õ̭ kaala pääl (oled koormaks või tüliks) Se; istutav ~ ištutav peńk (istepink) Lei; Istu sa ka istmahe; tsõ̭gand kulla siäh istuss = `katla; `veŕtinaga prääditäss, `kuut́slikeist kistäss, istutass `puukõsõlõ `pääle Lut; üles istuma istukile tõusma temä `olli sängin pikäli, ja `iste iluste üless Puh; nigu [nõid] är˽kai, nii `vankrin joba `istunu üless [lamav haige] Krl; ta‿m sängün jo üless `istunu Har|| (võrdlustes) `Istub `nindagu `pulma tola Kuu; vähäse juttuga inimine, `istub ku `nunna `nurgas; mis sa `istud nagu nui `nurgas (ei seltsi teistega) Lüg; `Istusin nigu tuliste sütte pial (olin rahutu) IisR; Istub kut kinninaelutud (ei viitsi liikuda ega tööd teha) Pha; `justku `nõelde `otsas estob (on rahutu) Rid; istub nago nońn (vaikselt) Mar; istub `nurkes nagu nui, ei tee egä reägi koa kedägi Juu; istub nagu va kütüss (laiutades) Trv; minijäss istub nigu `audja kana pesä pääl, ei viisi midägi tetä; poesi `isteva nigu käo kapi pääl; ja siss ollu koolin, ja `istnu ku nui Nõo; vana suuŕ kana istuss ku kütüss pesä pääl; istuss ku vana nui, `mitte heĺlö `vasta ei ti̬i̬ʔ Kan; sa istut niu vana nuhi nulgan Har; tu̬u̬ lää es kohegiʔ, `istõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas; Istuss ku künä (tüsedast, lohakast naisest); Istuss ku muuk nukah (tegevusetult kodus) Räp; `istõm kui kaśs vakah: `kõ̭ikõ oĺl [küllalt] Lut b. sõidukis(se) istuma Küttejõust `istuta kõhe `massina `pääle Lüg; rong tuli Tapa poolt ja sis, `istusime `piale Pee; istin obuse piale (rekke) ja käisin `liugumas Iis; meie iśsimä oudu `piäle; nii kui provva. ukse alt issub obesele (sõidukisse), ja ukse `alla sõedab; edemält pruut́ ei `isnud peiu piäl (peiuga samas sõidukis) Kod; temä iśts `saani Hls; ku es mahu `saani `istma, siss läits üits saestass `taade kannuste pääle; poiss `iste [jalg]rattale `säĺgä; istu rongi pääle ja sõeda meele (meile) Nõo; `istnuva `pääle (saani) ja `sõitnuva tüki maad edesi Ote; jah kõ̭iḱ istusõ˽seo vana ri̬i̬ pääle, ei jääʔ `üt́segi `istmaldaʔ Urv; puśsilõ istu˽pääleʔ ‑ ‑ ja olõdõgi˽kotoh; siss `istõʔ mõlõba˽rat́tillõ (vankrisse) Vas; a ruih um, miä üt́s inemine istuss siäh, a luod́sikul või `istuʔ kümme Lut c. tr ennustamiseks rukkivihul istuma kui õli [rukkilõikuse] lõpp, siis `istuti `pässi `vihku ‑ ‑ `istusivad igä üks oma `viimäse vihu `pääle ja `istusivad ja `uotasivad midä `neie vihu `alle tuleb; `istuti `ämmä `vihku, `ämmä vihk õli `perse all Lüg
2. (otsesemalt või kaudsemalt) istumisega seotud olukorras või tegevuses olema a. pikemat aega mingis kohas või olukorras viibima; aega kulutama, jõude olema nüüd on tükk `õhtat jo `issutu; `Istub sõrm suus, `pöial `perses (istub jõude) Lüg; jo tä kuus talvet ikka sεεl ää `istund (koolis käinud) Khk; [talvel karu] istub oma `koopas ja imeb käppa Krj; Inimene istub päeva `otsa külas, `asja ees teist taga Pöi; meks mool põle igäb üksibäni sii kodo `estodes Mar; kaks kuud `istsi `aigemaeas Tõs; `Jõśsimõ `sõprõga eele `õhta `kõrtsis Khn; istub aga voki ees (ketrab) alati Juu; `istusin kõige selle `õńtsa aa tuas kohe Kad; `iśsi lapse all (tegeles ainult lapsega) ja `maatas lass Kod; Ia istje oleme (mitu aastat samas kohas teenima) Krk; esi ütsindä istub oma nukan, serände `uḿne inimene; mia nooren es kärsi `istma konagi, nüid ole paegal; noh, vai miä jää latse `alla `istma, mia teeni iki edesi Ran; kona mina sedäsi `aiga saa `istu ja raamatit lugeda; sinul kotun looma ja sina istut `aiga `kaardelavvan mestega Nõo; pirru pilak `oĺle keset tarrõ, siss naaśe `istõ˽voḱkega `ümbre Võn; kas ta enämb `kuhtuhäŕr ei olõ, ta‿m jo oma ao välläʔ `istunu Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ, ja ajava õdagudi jutta Vas; `täämbä ei olõ tü̬ü̬d, nüüd `muutku istu Räp; timä kõ̭õ̭ istuss, viisi‿i tü̬ü̬d tetäʔ Se b. intr, tr ühiselt aega veetma või käsitööd tegema puhet `istuma (videvikku pidama) Kuu; ämärikkul `istusivad `muidu, kui `talgud õlivad, siis `ketrati Jõh; tule `meile `ilda `istuma ämärigo ajal Vai; [õhtul] minnasse korraks `teisse perese külatsema, ämariku `istuma Khk; lähme `vastlaba `öhta üles ‑ ‑ `istuma, sääl oli `vardakudumist, sääl `laulti ja sääl mäŋŋeti `pilli ja sääl tansiti Mus; keisid `teises peres ka ülal `istumas. ikka oma tööd tegid Kaa; Tüdrikud `jõstvad üläl ning kuduvad `vardu; kui juagupipää tuli, siis akkasime üläl `jõstma; `piäle jõolu, siis akati `jälle `jõstma, siis jõstuti sõnis (paastuni) `jälle üläl egä pühäbä `õhta ning neĺläbä `õhta Khn; `iśtja tulõva, nädälist aost `tu̬u̬di `tüt́rigu `istma [enne kevadpaastu] Se; `tütregu `ütleseʔ üt́stõsõlõ: sõsarõkõnõ tulõʔ mi poolõ `istma ~ `istmalõ (appi veimevakka tegema) Lut c. vangis olema, karistust kandma siel (kohtus) olis meid kohe `istuma `pandud Kuu; Kel on `kuklas kaks `püörändast ‑ ‑ sie `istub, süöb `vaŋŋi`leibä Lüg; siis tä istub `kinni kui tä oma `rahvi istub Khk; `Istus oma karistuse ää Pöi; neid oo küll, kis elma `süitä oo `kinni `estund Mar; mies läks pogrise `istuma Kos; `istus viis `oastat `türmis JMd; `istus iel`uurimise all JJn; `kińni `isnud on mõlemad Kod; kui si̬i̬ aeg neil sai ärä istutud ‑ ‑ tuĺlid nemäd `vällä (vanglast( Vil; mina pidi kat́s `aastet `kinne `istma Hel; ta‿m `koerust külländ tennu, las istub Nõo; mu˽veli lät́s kah vańgi`toŕni `õigust `istma Har; vańg oĺl uma ao kińni `istnuʔ Rõu d. van tallu majutatud olema – Hel Har Rõu Plv ku es ole sõda, ku na (soldatid) `isteve, siss saadeti na `kreisi `mü̬ü̬dä laḱka Hel; Lõpupoolõ määräti Poolamaalõ `istma peremeeste manuʔ [soldatid]; vanaesä üteĺ et Tüŕgi sõa `aigu `oĺli soldani˽siihn `istman Har; `soldańni oĺliva `istmah talosit pite Plv e. klassikursust või õppeülesandeid kordama `toisess `klassiss oli [poiss] `jälle `istuma jäänd Kuu; Sie `istub jo `kolmat `aastat ühes `klassis IisR; Tei poiss jähi jälle istuma Käi; Kui `koolis ei viisi õppi, sis tuleb `istuma jääda Tor; sie jäi `õhta `istuma ~ jäi `kińni [pärast tunde koolis] Kei; ei sua `eksamid `väĺla, jäi `istuma teisest `aastast Kad; ta jäi `istma [samasse klassi] Krl f. (mune) hauduma kas one mõni kana `isman Kod; kolm nädälit piap kana munade pääl `istma Puh; pańni kana `istma Se; Kui noorõ kuuga kana istma Lutpanõt, saavaʔkikkaʔ g. vanatüdrukuks jääma Ku tüdrek mehele ei saa, sis üeldase, et jääb `istuma Tor
3. istumist meenutavas asendis olema (elututest objektidest) a. asuma, paiknema; (omale kohale) kinnituma `Istub `mustass `auguss, odad `väljä on päält punane, `leikad `katki on siest `valge = redis; `Kaare puu pidi `istuma tihejästi `vasta `paadi siess `puolist `lauda; `Istub `nindagu tädi süles (öeld, kui mingi asi sobib omale kohale) Kuu; `riisusimma `einad `ninda kahep̀uold kokku ‑ ‑ sene `riaga `läksima `alle, taga ku titted `saadud puha `istusivad; ku oli kaks ehk kolm [linaseemne] `purna, siis `istusivad `niigu mehed rias VNg; `Istub ku sadul sea seljas (ei sobi üldse) IisR; [õllenõus] paks `valge juuk, käim on ta ära `klaarind, siis ta sönna ala `istund (settinud) Jäm; `Valjala istub `Pöide `körvas Kaa; murispuu, kus paarid piäl istuvad Var; esimäsed rattad `tõusid üles [liiga taha tehtud koormal], tagass `ku̬u̬rem `lanksi maha, siis `ütlesid, joba `ku̬u̬rem issob Kod; [vesiveskil] Ennem kriimi kinni ei valatud, kui piĺl kindlalt `istuma jäi Trm; [pesemisel pandi] need (puunõud) põhjuli `istuma Äks; kos kiiss istup (asub) Ran b. vees asetsema või ujuma (laev); (põhjas) kinni olema, (põhja) kinni jääma `Lieted-`potskad ott vett täüs ‑ ‑ `istusid `ninda mere`pohjass kui `vergudki; `Julla `istus juo sügävämäl [vees] Kuu; `istub `keula `alle pitte (laev ujub, vöör madalamal kui ahter); sie `laiva `istu sügavas (ujub sügavalt vees); `laiva `istu `kümme `jalga maas ~ vies VNg; lae istub `kuivas; lae istub siis pailu maha kui täda laaditasse Khk; Ta (paat) istub nii madalalt vees Pöi; meremees `vaatab kuda paat istub Rid; laev istub, ta on tormist ranna `ääre liiva `sisse surutud Var; mitu `jalga [laev] laadungiga istub Hää; laev jäi `istuma (põhja kinni) Ris; sul om vene nii ku paŕv, istup ku pada vi̬i̬n; kiilukastist om nätä, ku sügävält ta (veesõiduk) sehen istup Ran; laiv istuss põrhõld kivi otsan Har c. (leotatud linapeosid, viljavihke, turbapätse) püsti kuivama panema mõni paneb `istuma [lina] pihud Lüg; linad olid `istumas Rid; piu `võetasse alt `lahti ja lüiasse `topsti `isma; siis `löödi piu `lahti ja istutedi maha; [turba] mättäd pannasse [kahekaupa] `istma. mättäd `istvad Vig; [lattidest suve]köögi `moodi või sedasi pannakse linad `istuma Pai; [oasarral] lat́id `pańdi `õkste `piale, ja `sinna vihud `piale `istuma Trm; kui [linad] oĺlid kõvas liust jäänd siis `istust nad `rohkem väĺlal SJn d. (kuu või päikese asendist) ku `päike vi̬i̬`pinda istub, siis on kell kaksteist Hää; kuu istub `õhtust (tõuseb hilja pärast täiskuud) Pee; kui kuu istub (on poolpüsti), siss tähendeb `aigust ja sula Hel; kuu luvvass `istuh (on loomise ajal vähe kallakil) Se e. kuskil olemas või juurdunud olema pää valutass, ma ei tijäʔ mis tallõ `sisse om `istnuʔ Kan; mul om nii suur valu, et turja pääl nigu istuss Krl
4. sobima, passima `istub iast nagu valatud (valmisrõivast) Jõh; Seike istumise amet äi istu mulle mette üks pörm; See asi äi istu (pole õige), sii oo midagi keereldi; Uks istub täitsa tipp-topp Kaa; Sa maitsed ühte ja teist, toit ikka öieti äi istu Pha; sene rätsepa tehet asjad `istuvad küll Käi; rätsep `voatas ja `proovis, kudas pintsak istub Kos; tomat minule ei `istund (maitsenud) VMr; Mõ̭nõlõ poisilõ istuss taa piḱk hiuss periss `häste Rõu
jagama jaga|ma, ‑da, (ma) jaga(n) R(jäga- Jõe Hlj; ‑maie Lüg; da-inf jakka Vai) S(jäga‑) L(spor jäga‑) K(jäga‑) I([sa] jaad Kod) M(‑me, ‑de; [me] `jaame Hel) T; (ma) jaka(n) spor L; da-inf ‑daʔ, jakaʔ, (ma) jaa V(‑me ~ ‑mõ, ‑de Krl; [ma] jao Lei); imps jae- (jaa‑), jäe- (jäa-, jää‑) VNg Vai Khk Muh Rid Mar Var Tõs Khn Kod Vil Krk Hel T V 1. a. osadeks tegema; tükeldama, jaotama `vennad jagavad vara `puolest Vai; nee jägasid `leiba (läksid eri leiba) Khk; sillatöö jagati ära perede `peele Mus; jägasid kuha kaheks Kaa; kalad oo `seĺtsis ää müind, `oome omigu jagavad raha ää Mar; tänane pośt oli jägamatta VMr; `jaetasse kõik `piäde tasa (võrdselt) Kod; silmad tulevad jägada `varda pial pooliti Lai; põld om `jaetu viiess nurmõss Ran; raha `jaami poolõss, pu̬u̬ĺ sullõ, pu̬u̬ĺ mullõ Har; vanast oĺl maa `jaetu põllatõ Räp|| peret heitma (mesilastest) sie suve nad jagasivad ka irmus pailu JJn b. välja jaotama; midagi osade, jao- v tükikaupa välja andma `enne surma jagas oma varanduse `vällä Lüg; `Kasvu`kannikas, sie jagati `laste vahel `vällä Jõh; vaka jägamine [pulmas]; körvane jägas vakka Mus; sügisi `jäeti linad ää, `piode `viisi ‑ ‑ ühe võrsi said kõik Muh; Isa jägas liha εε, kεik said ühesuuruse tüki Emm; kui mõesad ära jägati, `ańti inimestele maad Kul; pruut oli sõni uiu all sõni kui `veimed `jaetud said Khn; ära jäga `kõiki oma kääst ää Ann; peräss kerikud vü̬ü̬l`mölder jagab `leibä `vaesile; `viina `jaet́i lapulisile Kod; kos sina siss ollit, ku tõstele äbi`tunmust `jaeti Nõo; siss nakati näet maad jagamõ inemistele San; ta‿m sääräne aruldaʔ, ta‿m aru jagamise `aigu vällän olluʔ Har; sõnu jagama sõimama `sõimab ja jakab `moole sõno nii et Mar; nakas `jälle sõnnu jagama Krl; hoope jagama peksma – Iis Krk; voodit jagama abielus olema – Pha c. ühetasaselt jaotama, reguleerima ku [hammas]ratta `ambad ei ole `ästi `jaetud, siis akkab purustama Var; kui kedrati ‑ ‑ [vokilühi] `ambad jagasid [lõnga värtna] `piale Sim; [ratasadral] ratas jookseb taga, jagab vagu, adra ei lähä `kõrgemale ega sügavamale Trm|| saehambaid laiemale väänama sae `ambad ei õle jaos, `tarvis akkada `saagi jagama Lüg|| fig (puid‑) maid jagama, maad-mõisad jagada õiendama; tülitsema mis `mõisa neil jaka om vai `mõisa kraaḿ, ku inemise ei mahuʔ elämäde eiʔ maa pääl Har|| Sie on viel varestega jagamatta (s.t pole teada, kas asi õnnestub) Iis Vrd jägatama
2. matemaatilist jagamistehet sooritama jägamine oli `raskem kut kasvatamine Kär; ta (köster) pole `oskan mitte `murdudega jagamist Krj; Jäga kümme kahele Pöi; jägamise `rehnuk Kos; rehkendüśs `olle: kokko˛`arvamine, `maaha˛`arvamine ja jagamine Räp
3. fig taipama, aru saama mestu `katsa `aastane jagab, tu̬u̬ ike ei jaga midägi Nõo; kolu ~ kuppel ~ nupp ~ pea jagab, peaajud jagavad (taibukast, arukast inimesest) Ei sie ädä ei jää, sene pia jagab Jõh; pia ajod änam ei jäga Aud; nupukal nupp jägab iast Plt; ku˽pää jaa õiʔ, sõ̭s jagava jalaʔ Rõu
4. fig jagelema, sõnelema, tülitsema; sõimama; õiendama, seletama; jantima, sekeldama mida sa viel `vasta jagad, men tie ärä VNg; `eile `alles `preiliga jagasimma, midä nied käsi tahud õlivad Lüg; Küll jägas teda egasuguste sönadega Emm; ullo `pööra jakab ja `sõimab so läbi Mar; tä `ambad ei seesä mitte rahu, alate jagab; kaalussega (st kaeluse õmblemisega) on jagamine ja tego Kod; temä piab nende rumala lastega jagama sääl Vil; mis sa iki jagat, jäta ottigi üit́skõrd rahu Krk; sinnu `jaetas (st räägitakse, laimatakse) Vas
jah 1. mööndussõna a. (vastuses küsimusele välj nõusolekut, jaatust; ant ei) kas jah vai ei? Vai; onss ta kodu? – jah Jäm; [Kas ette ka midagi pandi pruudile?] jah‿jah, suur `valge põll ehk kiri põll Pöi; [Kas mõis härgi nuumas ka?] jah, `mõisas nuumati ka Rap; [Ise õmblesid särgi?] jah jah, ega meil siis rätsepaid old Amb; jah, ma lää kohe Krk; kas käńksepp kodu? – kodu jah TMr; sa nakat noʔ siss väist higuma? – jah, mul om tsiku `tapma mineḱ Har; kas tulõt? – jah Rõu|| jaa-sõna, nõusolek abielluda sa olet jah `kostand elost ajast Lüg; Siis ikka `ütles jah ää ‑ ‑ jah on ju see laulatuse kinnitus Pöi b. (mingit väidet kinnitavalt, rõhutavalt) küll, tõepoolest; no, küllap ah sie vist oli lehes, sie vist oli lehes jah Jõh; kiitsakas kädistab jah sedasi Vll; jaah, olid jah küll need parunid metsalest Kir; sedasi oli `enne jah, kui ma laps olin alles Nis; nisuke veke [nisu] uńtjalg. jah ei tia, miks tal‿s nisuke nimi oli Amb; ennem jah ei raat́situd `süia ega magada JJn; latse pillike läits katik jah Trv; tu̬u̬ oĺl kah nigu `tohmań jah, tu `rätsep Kam; Jah, tü̬ü̬st ess saa˽viländ Urv; tu um nii jah, et kat́s munna ta munõvat jah Plv; jaha jah id jah‿a jah, ta ju `katkine Muh; jah ja `aamen (öeld kinnitavalt, nõustuvalt) Hää c. (välj kahtlust, uskumatust, halvustavat hoiakut) sa jah `mötle, suurelt maalt tulnd `seie `tarkust `otsime Ans; jah kis seda elu `aśsa jõuab`kõiki `reaki Rap; jah temäst nüüd minejat saab Trv; jah, temä nüid `ütless, ei `ütle temä Krk
2. jah ja a. (lause v poolelijääva mõttekäigu lõpul) ma mäletan sin oli sesa·mmune saun oli jah ja kaks surnud oli korraga tuas ja vanad inimesed olivad mõlemad jah ja ‑ ‑ ja kaks puu`särki oli tuas jah ja Rak; tal olli sõss kolm tüdärt jah ja poig ja Krk b. (iseseisva lause algul, eelmist mõttekäiku siduvalt) `kit́sesit oĺl `kümme tüḱki. jah ja tuĺliva sedä ti̬i̬d‿müdä üless TMr; ja `keśvi oĺl tõnõ vakamaa ja `kaara tõne. jah ja‿ss kolmass olli `kartul Rõn Vrd ahah, jaa1, jaah, jahki
julla(s)| paat = julla `enne oli aga `jullapaat oli sie `kümme kaksteist `jalga põhi pikk; `jullaspaat on ka `veike, mida mere jauks vähä `tarvitata; `enne `käidi `lesta `vergul, siis oli `jullas`paat́ijega `käidi Kuu
jupp jupp g jupi eP eL(n juṕp), g juppi VNg(n juppi) Lüg IisR
1. väike lühike (jäme) olevus, ese v osa millestki a. tükk, väike osa, väike kogus, hulk, raas, pala suured jämed palgid said `vöötud ning teind juppideks Ans; kägarik pöld, koes sihantsed saue jupid sihes on; kauss kukkus `mütmeks jupiks Khk; [pudrujahu peab tasakesi laskma, muidu] jäävad jupid `jälle, ta jääb jo juppi Vll; oheliku jupp oli `vankre ies Kos; sai vorstijupi kätte, nüid näsib `süia JMd; karu äke `tehti kuusest. `rauda ei õld mitte üks jupp Trm; lõnga jupp; paku jupp Kod; sõir oĺl `väikeisiss jupõss lõigut, sõirajuṕi˽`pańti `sisse, tu̬u̬ oĺl `peestüss Urv; heerińg um soolanõ, juṕi `sü̬ü̬deʔ, päävä `ju̬u̬dõʔ Rõu|| natuke, pisut mulle es jää mitte üits issändä juṕp Nõo; sulanõ ei olõʔ [palka] inne `väĺlä `võtno kui `aaśtaig oĺl är˽teenit, sai juṕi rahha; mükerd tõnõ juṕi `aigu ujah ja sai sõ̭ss kolm `lutsu Plv; jupp maad `sõitaʔ Se|| väljaheitepabul `lamba sita jupid mustad, pisised pitklikud Jäm; Aga ta läks nõnda et jupid Saaolid päran || jupp rinnus, noh söömine‿p lähe ala Khk|| pliida jupp (pakk pliidi ees puude lõhkumiseks) Rei|| jämedam koht lõngas löŋŋal jupp sihes, jämeks läind Jäm|| mustad iduaugud kooritud kartulil kartohkal omma juṕi seeh; ar˽sa juppõ `jätku‿i `sisse Se Vrd jupats1, juppal, jupstükk b. lühike riietusese; jope lühike särgi jupp Saa; palitu juṕp Trv; `uńdrik nigu juṕp `ümbre Kam; kasugu juṕp Krl Vrd jubi2 c. väike laps v loom poisijupp Kse; taast jupist saa˛ai eläjät; üü, sa vana latsõ juṕp, mis sa ḱäut siih jaloh Se|| fig [Omast ei tagane,] kas tükk või jupp Emm Vrd juna, junk, junn1, junts, jups1, jõmp1, jänk2
2. fig lihtsoldat; jaoülem sõjaväes vahi mees siis `tõstis keppi, `välja `joosi kümme juppi (laulust) Muh; jupi jumal Rak Vrd jupi-, jupp|jumal
jurakas jura|k(as) g ‑ka Jõe RId eP(excl Hi; g ‑ga Rid Kir); ‑gas g ‑ga Vai(n ‑ka) Khk; jura|k g ‑ku Jäm/‑gu/ Khn Saa Kod SJn eL(n ‑kas Ran; g ‑ko Räp, ‑gu Krk V, ‑ga Har)
1. suur, kogukas ese v olevus a. suur tükk millestki, suhteliselt suur (ja raske) ese; midagi suurt (resp lühikest) ja jämedat suured igavesed jurakad `ankrud Mus; `kümme kaksteist surt levajurakad `tehti laua `piale üles Pöi; suured juragad jõhvigad Kir; jäme ku jurakas Aud; ilmatu jurakas oli seda `rauda, `müidi jurakate `kaupa Juu; uńdi nuiad kasvavad mäda `kraavides, pikk pruuń jurakas ota Plt; `tehtasse sihuksed pikerikud jurakud – ämud SJn; [lõng] jämme ku jurak Krk; kae˽ku suuŕ kaaĺ om kasunuʔ ta‿m `õkva nigu iǵävene jurak Urv|| okslik, jändrik puu igavesed puu jurakad, `okslised teised Koe; `lahkse nii et pää otsan likõ, agaʔ jurakut `katski es jõvvaʔ lüvväʔ Kan; ei saaʔ riistapuud, juragutüḱk om Urv; jurakid om iks inäp, `õigõt puud om vähä Plv|| väljaheide sitta jurakas Jõh; nää kohe jurakad maha jättand Ans; ta on selle tii nõnda ära roojastanu, juraki kõik ilm täis Hää|| peenis kes neid juraku ei õle näind Lüg|| mürsk Kuival moal ‑ ‑ saad ikka `kuskile nuki taha varjule koa, kui möni jurakas tuleb Pöi b. (suurest elusolendist) küll oli juragas mees Khk; pole ma södukest jurakad löhe näind Mus; kaks suurt juragad `ülgest Rid; kohe ärjad olid ma˛ilma jurakad Tõs; aga sie on alles üks jurakas miest, nagu ahi tene Sim; suur tubli põrss ku jurak joba Krk; õigõ jurak mi̬i̬st Urv|| jõmpsikas (hv tüdruk) kui ma `kooli läksi, ma oli suur tüdruku jurakas juba Kse; ma olli alle tiĺluk jurak Krk; `poiskõsõ jurak joʔ Räp|| vigaladsõ inemisõ `kotsilõ ka `üldäs jurak Rõu|| ebameeldiv ülesanne Niid ma sai alles eesele juraka kaela, pandi teiste tagasundijaks Kaa
2. sõim oh sina vana `poisi juraka Vai; igavene jurakas Kse; oh sa juraku perä Puh
3. pauk, mürts ise magab, perse juokseb. jurakas juraka `piale; väĺlas oli mailma jurakas, kivisi vist lõhutasse Sim
4. hoop, löök Ta (jääras) virutas mulle tagant juraka jalaöndlu Kaa; Sai juraka silma auku Mar; `antsin jalaga öhö juraka Mih
Vrd jorakas, juurakas, jõrakas, järakas, jörakas, jürakas
juust juust g juustu u eP, Trv Hel Puh Nõo Krl Har, juusta Kõp Hls Krk Hel, juusti Puh; juuśt p `juuśti Urv; `juust(u) g `juustu R
1. a. u meiereis valmistatav juust `linnas ikke on `juustu. vahel siin ka pidudes `annetasse `juustu Lüg; kut körvitsad sihantsed juustu rattad Khk; juustu kera Emm; kolm `korda `viidi piim Jädibre juustumajasse Vig; küll old juust magus süöm, ei minu suust läind `alla, jusku siebi tükk oli Kad; Vanamis võttis tükki kümme juustukäntsu oma kotist MMg; ega ma ostetud `juustu ei taha Pal; `juustu `aetasse libe kaltsuga kokko; vasika libe kaltsud `võeti ja `tehti `juustu KJn; ussi olliva juustu sehen. juustukerä `oĺli õhevili nigu üits kummi paĺl Nõo; mi˽meieŕ teḱk suurõ juustutsõõri nigu rattatsõõriʔ Har b. kodus valmistatav juust, sõir teeväd rõõsapiimä `juustu ja apuss piimäss Kod; mina isi olen ka `juustu tehnud. `rõõska `piima ja apu `piima segamini panin `keema et ta kokku läks. siis panin õhukse rät́i `sisse. natuke `su̬u̬la ikke, preśsi `alla et `äśti kuevast läks. panin võid `peäle tad́riku ehk pańni `peäle ja `ahju. kui peält oli pruunist läind, siis `võt́sin `väĺlä Pal; paksu piimäst ja kardule pudrust tetäss ka `juusta – kardule juust; ratass juust; pott juust (tehtud ratasjuustu purust); napp`juusta tetäss paksu piimäst (”kohupiimale pannakse koort hulka, lüüakse klaasiga suured tükid ja kuivatatakse päikeses”) Krk
2. toit kanepiteradest No sõ̭ss `juuśti tet́ti nii, `võet́i näet kańõpi teräʔ, `pańti `uhmrõlõ, taḿbiti ärʔ. no sõ̭ss `pańti anumalõ, `pańti `siät́i solatõdut väḱe ka˽`sisse; [kanepiteradest] tet́ti `juuśti ja˽`tiḿpi. juuśt oĺl paŕõmb ku˽timp; Oi armas, t‿oĺl must ku iǵävene juuśt Urv
jären jären Pst Hls Krk Nõo Rõn San Krl Har, järren Hls, järeh Vas Se, järõh Lut I. adv
1. (ruumiliselt) taga, kannul käinu oma auduge jären Krk; tä‿s saa midägi kõnelda, täl (vangil) olliva vahi jären, kes tälle `perrä `vahtsiva; meie kaśs käip mul jären Nõo; no kas ma sul ei olõ jo `jälki jären, noʔ om mul kolmass kõrd sul `jäŕgi saiaʔ Har; meil ańd kümme `lehmä `piimä, `põrsa˽sei˽kõ̭ik järeh ärʔ Vas; niitmisegaʔ olli järeh, kundsa pääl Se; lääm järõh Lut
2. (ajaliselt) a. (millelegi järgnev) `järgmäne lat́s – `aaśtak `aigu ni jälki, väega järeh tõõsõl Se b. taga, mahajäänud || [kell] om jären Hls; nemä om `tü̬ü̬ge jären u ~ perän van tõśtest Krk
3. korras, joones, [tööga] lõpukorral, mitte mahajäänud tü̬ü̬ om jären ~ järe pääl Krk; ma‿le nüit `tü̬ü̬ga jären Nõo; no olõ `tüüga järeh Se|| otsas piim om jären Har
Vrd järel, järjesII. postp
1. (ruumiliselt) järjestikku, (üksteise) järel üt́s-tõõsõ takah ~ üt́s tõõsõ järeh läävä Se|| fig Si̬i̬ vana lits om siu ärä kaheten, ega sa mud́u temä jären ei joosess Krk
2. (millestki) hiljem, pärast sõa järren käüve `rü̬ü̬vle salga ja kormi `aaja Hls
järetsimmi järetsimmi järjestikku järetsimmi käü kümme kord vällän Krl
järjest järjest spor S L Ha, Amb JMd Koe I(järjess Kod) Äks KJn Kõp Ran Nõo TMr Ote; `järjest u Lüg; järest Tor Hää JMd(jäŕest) JJn Trm KJn Vil M spor T, Krl Se I. 1. alati, ühtelugu; üha leheb järjest `körgemale Khk; peenikest `leiba, no see `tehti `ainult pühade aaks ja `arba, aga seda põle järjest `tehtud mette Pöi; teeme mud́u, tuńnati, saa järjest seal kallal `olla Mär; `nõidu oli `enne järjest, sii riagiti mjõtut Khn; ala järjest iga `öösse käib seal Juu; varastab järjest, ei tema küll parane JMd; iki jääp järest kõhnepess, kõhnepess; salaksi kõnelts ütte järest Krk; järest tulliva nu̬u̬ ädä ja õnnetuse Nõo; sadu lät́s järest kõvõmbõss Krl 2. a. üksteise järel, järgemööda Tulevad kolm tükki järjest `ku̬u̬rijad `lained Hää; kõik kümme `kitse lähväd järjess Kod; kait́s tükki sõidiv järest; nüid surm tege tühjäss selle maja, võtt mitu järest Krk; `Pi̬i̬ter `oĺli kah üits suur jõmmeldaja, mitu `päivä järjest Ran b. teat kindla korra järgi, korrapäraselt; järjekorras [veskikivi] teritab iseennast. ta põrub just järjest sealt pealt, et ta ikka terav on Pöi; teeme järest iki ärä, lõpetame einä ärä ja sõ̭ss lääme rügä `lõikame; me tü̬ü̬ om järe päl, kiḱk järest tett Krk; [õlgkatuse tegemisel] enne `panti üless arja poolõ, siss järest `allapoolõ, siss olliva ku̬u̬d järest võtta; tõene laśk `võrku, et kokku es jää, laśk järjest mińemä Ran
Vrd järjeste, järjestiII. postp tagant, järelt varas lööb su järjest ühe asja üle Khk; `älbivad ära ühetese järjest Mus; Kesse järjest sa niid nee ää virutasid Kaa
järjestikku järjesti|kku hv Jäm, Khk Vll hv Emm, Rei Mar/järjestekko/ Kse Tõs Tor Juu Kos Sim Trm Ksi; ‑ku Mär Vän; järesti|kku VNg Lüg Vai/‑kko,-ko/ Pha Kod(järeśsi‑) Plt; ‑ku Ris Koe KJn Hls Krk Nõo San Krl Vas; järrestikku PJg
1. (ruumiliselt või ajaliselt) üksteise järel; reas(tikku) üht järestikku tulevad kas `pulma ehk mattusse Lüg; mei `läksimo üks`toise järele – järestikko Vai; järjestikku obussi `üiti meitel `pitsis obusteks Khk; kured `lendavad järjestikku Mär; leevad pannakse järjestikku `ahju Kos; lase puud järestikku maha Koe; kaks `pääva jäŕjestikku sadab Trm; `küidi `käigid liig järestiku KJn Vrd järastiku, järestigu, järgestikku, järistikku
2. ma oli kümme `aastad ühe peremehe `juures järestikku Pha
jääma `jääma (‑) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, ‑me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (‑) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, ‑de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, ‑dä TLä, `jääja(jää‑) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür(tähendusrühmade piirid väga tinglikud)1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida ‑ ‑ `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv| Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite s u v e r e k k e `j ä ä d a, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se|| `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se 6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se|| süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti ‑ ‑ kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp|| (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
kaal1 kaal g kaalu eP(-oa-, ‑ua-, g ‑o Käi) eL, g `kaalu R
1. (asja, eseme, keha) raskus Perenase kääst `saadi linad vai takkud kaha `ketrada, siis `kaalu `järgi `valmis niit jagati, mõlemad said ühevõrd `niiti; Tahid kaks ehk kolm `naula midagi, aga ei õld täis sie naul, sis `üöldi et kaal on vähä `alle; õli üle`naela, sis [öeldi] et kaal on vähä üle Lüg; see nii `kerge, see‿p anna `kaalu täis (ei küüni teatud raskuseni) Khk; `ańdis selle kaalu täis, ei jäänd vajaka; vamm võtab `kaalu, kui ta `raskemast lähab, kui vesi sies on VJg; siga sööb `äśti, küll ta võtab `kaalu Plt; kaal ei ole täüs vi̬i̬l, ma pia manu vi̬i̬l roobitsem Krk; tõesel kotil jäi kaalust `puudu, aga tõene `oĺli täiskaaluline kot́t, tävvelik kaal; ta näeb suur `väĺlä, aga kaalult ta `rasse ei ole Nõo; `kaalu kaotass, ar˽kuiosõ mant Se|| vajutis, raskus `kaalu õli `nööri `õtsas [ploki küljes], `nüörist rõhus `ukse `kinni Lüg; lina `aamise masinal `panti `kaalu `pääle, redeli pääl olliva kivi ja tu̬u̬ preśs `päälmesi `truĺle `pääle Ote|| arvestamisest sa piäd ike egäle aśjale `kualu panema Kod 2. a. kaalumisseade `kaalu nui on jo `kaalu `küljes, `kaalu `pannasse jo `nuiast edesi; `kaalu `taldrikud Lüg; `viska naĺa pärast kaalu `pεεle Khk; Koalud olid rauast, suured malmi pommid olid, naelad peal, pärast `tehti `pommidele kilud peale Pöi; nüid mõedetasse suure kilo `kaaludega Mar; õpetaea proual on kaal, `numre laud üleväl `otses, seieritega puha Hää; kualuga vuagitakse, ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; koalukausi `sisse pannakse pommid Kos; meil õlid iad ja `õiged kaalud Iis; vanass õlid puuss kualud, kualulaud ja kualupuu, kõik õli puuss Kod; `kaeru `ańti ikke [hobusele], kui töö kõvem, siis tugevamast, siĺm oli ikke kaal, salvest `võt́sid Lai; kaal `vaie maha, nüid om kaal `õige; kaalu kausi nõndagu kuld `läükleve Krk; poolakaal (kümnendkaal) Har; kaubakaaluʔ, `väikäist `aśja `kaaluʔ Se; k a a l u s loodis Vesilood́ `näitab, kas müür oo `kaalus ja seinaga `risti Han; üt́s laud alaʔ, tõnõ pääleʔ ja sõ̭ss kivi õigõ˽pääleʔ, et sõ̭ss sais tä (sõir) kaalun Urv b. fig (k a h e) k a a l u p e a l otsustamisel, kahevahel sie asi on `kaalu pääl, kas saan tämäst `asja vai en saa Lüg; `aidade jägamine on veel kaalu pεεl, p‿tεε kuidas ta leheb Khk; ilm oo kate kaalu pääl, ka ta kuivale lää või Krk; ta om `alla vi̬i̬l kate kaalu pääl, `õigele `otsusele ma ei ole vi̬i̬l `jõudan Hel; ta jäi nii kate kaalu `pääle, es tiiä esigi, kas saab `minnä vai Ran; k a a l u (p e a l e) p a n e m a ~ p e a l o l e m a ohtu seadma, ohus olema pani oma elu surma ning elu `peale `kaalu Pha; panni oma elu kaalu `pääle Trv; Elu olle kaalu pääl, läits viil nigu üle väetse terä, et ellu jäid Nõo; täl om viil elu kaalu pääl Krl 3. kaaluühik a. linade kaaluühik (10 puuda) lõna kaal oo kümme `puuda Rid; linad `oĺlid `indas, kolmkümmend nelikümmend rubla sai kaalust Vän; lina leesik kualub kakskümmend `naala, kakskümmend leesiked aga one kualun Kod; oli vakamaa linu mahan, sai kaal linu Trv; nelisada `nakla olli, mis terve kaal olli; ku linu viisit, siis küsiti, ka sul suure kaaluge või puuda kaaluge Krk; jõoluss `olli mul kaits `kaalu `linnu käsitsi ärä tettu Puh; rabasi kaalu linna Se b. üks kaal `leiba VNg; paaŕ vai kolʔ `kaalu `tu̬u̬di Riiast `su̬u̬la aasta jagu, kaalun om kat́skümmend `punda Har
kaal2 kaal g kaalu Sa Ridkala mõõtühik müümisel (30 lesta; 100 kilu või räime) lesta kaal; kaal pütingid Jäm; kolmkümmend `lesta üks kaal, kolm `lesta korraga, räimil ning kilul on sada; sada `räimesid ähk kaal `lesti `antasse toobi ölle `vastu; mere meśtel o küll lesta sönad, loeb, `viskab kolm `lesta korraga, üks söna. saab kümme `korda visata siis oo kaal täis Khk; vat ku `kalliks kevade pütinglesta kaal läheb Mus; pailu lesta kaal `maksis turul Krj || k a a l u k a t s u m a ~ v i s k a m a lutsu viskama; lutsuviskamisega kalakaalude arvu ennustama `kaalusid `katsuvad, kivi lueb miduks `kaalusid on; `viskasid kivi ning see löi `kaalu: lups-lups-lups, se on kaalu `viskamene Khk; poisid `vinnivad `laiade kividega mere `ääres, `viskavad `kaalu; mitu `korda vett mööda edasi läks [kivi], niimitu `kaalu sai `lesti; katsume mitu `kaalu `lesti saame Mus
kaaluma1 `kaalu|ma eP(`kaalo- Käi LNg; ‑oa- Pöi Kos, -ua- Khn Koe Kad); `kaal|ma VNg Khn Saa Kod(‑ua‑) KJn Vil Trv eL(‑me M San), (ma) kaalu(n) eP(‑o- Ris) eL, `kaalun R; ipf (ta) kaald Kod Nõo Har, kaaĺd Plv; pr (ta) kaald Rõu
1. kaaluma, raskust mõõtma `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedetu `eigä `kaalutu Vai; nüid `öetse kooli`lapsi koolis kaalutama Muh; poiss `poodis `müija ja `kaaluja Käi; Jusku kullaga kaalub (vähese töö eest liiga kallist tasu nõudma) Hää; ma ei tea kui `raske see lõng on, ta alles `kaalumata Juu; ekse ole margap, kellega siin `muuga ikke `kualuda suab Kad; kui `surnu kruam margap̀uga ärä `kualdu ja rohoga `sisse `panna, siis `seismä vi̬i̬l, moete i̬i̬red ja koid süäväd ärä Kod; Kaalu ku kulda (mingit asja vähe andma) Trv; vanast kui päsmerd es ole, siss `kirvega kaaluti `leibä Ran; Mõista, mõista mõõlu, kassi and kaalu, kaalup kana munakõst = margapuu Võn; kaalu meid üless ku `raske mi olemi jah San; liha`kaaljaʔ, nimäʔ eś mööväʔ, ni `kaalvaʔ Se|| fig kas sa sedä `aega tiäsid `kualdu; keśsi näid uassid edemält kuald ja mõõt Kod
2. teatud raskuses olema, kaalu omama ühtvõrs `kaaluvad Lüg; küll see nüid pailu kaaluks see eina koorm, vett täis puhas Khk; rohi kaalub `ikka eina tugevasti ülesse Käi; põrsas kaalub [kümme] `naela Trm; tü̬ü̬d olli paĺlu ja latse `oĺli, ma `jäie nii `kergess, et es kaalu ämp midägi Nõo; paĺlu sa kaalut San; śjoo tunnõ ma `käega paĺloss kaal Se
3. hoobama, kangutama, üles tõstma Kaalu see kivi kaŋŋiga välja Jäm; lapsed panid aja irre pöigiti aja `pεεle ning siis teine `istus teise otsa `pεεle, siis teine `kaalus teise üles, `kiikusid sedavisi Khk; Kaŋŋiga koalutakse kivisi ja lüüakse `aukusi moha Pöi; kitsass ligu kaalub matused pealt maha Vig; kutsuti appi [kive] `kaaluma, kaeveti `lahti ja kangid `alla Vän; kiva sai aga kangi pial kaalutud, kangutud, `kaalusime ja rippusime sial pial kahekeste JJn; obosed jäid `jalgupidi `sisse, aga ma `kaalusin nad `jalgupidi `väĺlä KJn; si̬i̬ oone kaaluts üless `pu̬u̬ḿege ja raiuts `paĺke ala, tetäss `kõrgepess Krk; sain om vaeonu, selle piäb üless `kaalma Nõo; `saarlasõ võtiva puid juurtõka, `kaalseva `väĺlä Kam; silmä laua˽kaalutass üless, siss nakass vesi `ju̬u̬skma Har|| `suula `mõ̭õ̭tma ~ `kaaluma (rahvamäng) selg selja vastu seistes, Sekäed küünarvars-seongus ühendatud teineteist vaheldumisi seljale tõmbama Vrd kaalutama
4. vajuma, kalduma pilv `kaalub `sinne `puole Lüg; Tüü ots on ikka `raskem, koalub `alla Pöi; see koorm kaalub teinebole `ääre, tä oo `veltu läind; [piir] akand Ranna`mõisa maa `sisse `kaaluma Mar; `rõngad kualuvad põhja `puõlõ, et [võrk] mette vee piäl ei seesä Khn; kui puu `murdub, ladva `raskus kualub `irmsass, juuriss kualub ülesi; kõhnad eläjäd, `seisi võsu jäären, kuegotas ja kuald piäd `alla Kod; [vilja‑] pää lätsivä vett täis, `kaalseva `silda Kam|| fig noh, saab näha kumma poole see asi kaalub, kummale [kohtus] `öigus jääb Khk; keik pärandus kaalub tema käde Rei; aeg jouab `sinna ligi, kaalub `sinnap̀uole VJg; kummalõ poolõ nu̬u̬ʔ mõttõʔ `kaalva, kas `õigõlõ poolõ Räp Vrd kaalduma1
5. kaalutlema, järele mõtlema piaks seda `asja `kaaluma `enne kui akkab tegema Hlj; ma ole seda `asja `järge `kaalund, `arvand, otsus jähi ikka sedasi `jälle Khk, ma `kaalusin õige kaua seda `aśja, aga ei saand `õigest `ühtigi VJg; tõsine mees oli, `kindla iseloomuga ‑ ‑ mis `ütles, selle oli juba läbi `kaalund Lai; küll ta `mõtles ja `kaalus, ei teand mis teha Plt; ma `kaalse kas lää või ei lää; ma ei saa periss `otsust `anda prilla seeni kui ma `järgi kaalu sedä `asja Hel|| usutlema sa kui `hińge kaalut, sa usu‿i tõist Se Vrd kaaluslõma
6. (piibli või lauluraamatu abil) ennustama, arbuma `kaalus `aigusi ülese, `võtme `piale pani raamatu, `rääkis seda `aigust, kellega tuleb tänd parandada, kui `õigus oli kellega tuleb parandada siis läks `ümmere kohe, see oli see `kaalumine; vanaema `kaalus laulu raamatu ja `võtmega, `kaalus `aigusi ülese Pär; metu kord pime Anu `kaalus `lõngade ja odra teradega ‑ ‑ nii nad (kasvajad) kadusid ää Vän Vrd kaalima
Vrd kaaldma1
kaalu|maja kaalukoda `kaalumajas `kaaluti midä asi tuli `kaaluda Lüg; kaalu maja, see on suur kut eina küin, `teissest `otsast minnasse `sisse eina koormatega, `teissest `välja Khk kaalu|mõõt ega `enne kaalu `mõetu põld, kõege rohkem olid vaka mõedud Mär kaalu|naine nõid Kaalunaene Vänvõtab üles kust tõbi tulnud kaalu|nui margapuu kaalunuiaga kaalud linu Tõs; kaalu nui või `päsmer Tor kaalu|pomm (suurem) kaaluviht `Kaalupomm `rauast, kääpidemega, `nummer pial, üks tähendas `kümme `naela Lüg; kaalu `pomma põle nii paĺlu kui `tarvis oo, ei saa korraga paĺlu `kaaluda Mär; kualu pomm one ümmärgune, sang küĺjen Kod; kui ammu ni kaalu tulliva vai kaalu pommi Ran kaalu|ponn kaalupomm – Trv
kaara- 1. (kaera osadest) kaarakõlgastest `tehti `vańni kui seĺg ja ristluud oĺlid `aiged Saa; soas kaara lidvesid ärä panna kohegi; tõid kaara `õĺgi elä˛ille Kod; kaara `lipne unik Trv; kaara `lipne `pehme, eläjile söödets ärä Hls; kaara aganit ja kaara `kõlkit eläje nüit tahave; kaara`põhku sööve looma parepide ku keśvä`põhku; kaara pöörüste `aigu ei lasta (kütita) jänessit; tiisikul keedeti kaara `kõlkit ja `õlgi Krk; kaara libeme; kaara libled `pańti `puhtide kaartega segi (ja siis anti hobustele) Ran; `vaesimbide padja om kaara `liplist tettu; kaara põhk pandass sängi koti `sisse Puh; kaara liblu `panti `moldi ja, `panti molliga [lammastele] ette Nõo; kesvä päid korjati `koŕvega ja kaara pöörissit Kam; kaara `liplust tetäss padi kah, om hää pehmekene Har; tuuĺ ai kaara `liplõ `silmä Rõu; kaara `liplist tetti `patjo; kaara `oĺgi `aetass sängü kot́ti Plv; Ni˽kuuĺd ku kahr kaara˽`pü̬ü̬rüseh tsädsüt́ Vas; kaara `liple omma nii `pehme, kas vai pad́a `siśse panõ Se 2. kaerte jaoks kaara aun one kolm neli `vihku kõrvu - - tõesed vihud `riśsi `piäle kahelt kolmelt realt; `multse (mulluse) kaaramua piäl one nisud Kod; ike obesele võt́t kaara torga ja `endele levä [põllule kaasa] Hls; obesel pannass kaara tork pähä Krk; siga lännu `väĺlä kaara rõugu manu; obese kaara `torbuss Hel; kaara nurmekene om tare `akna all Puh; kaits kaara kubu `panti `pisti ja sinna üits kubu `risti pääle seenigu piḱk kaara rońt sai; kaarasaĺv sai kuhja `pääga täis; enne kui nu̬u̬ kaara ku̬u̬ `rehte üless ateti, `võeti na `valla ja puśtati segi; suur varesse paŕv läits üle kaara nurme Nõo; mina ei saa minnä, minul om kaaravakk kuhjaga, kikass lahup maha (kiirest tööst) Kam; kaara kukat́si andass obesele San; kaarakot́t om vähämp ku viĺäkot́t; Võta kaarakot́t kah üteh (piits hobusele); kaaramaad es kõrrataʔ, tu̬u̬d `äestedi paaŕ `kõrda ägliga üle ja külvete seeme pääle Räp; täl vajä kaaramuulõ minnäʔ eläjidõgaʔ, sääl om midä süvväʔ; Koosõri nurmõh om kaara põld kõ̭iḱ kõllatsõst tõmmanuʔ Se 3. kaerast, kaertest valmistatud,kaeru sisaldav kümme naha `piale `pańdi kakskümmend `naela kaara jahu ja siis oli ta (pargitav nahk)apnikus VMr; ku sügisesel ajal akas piim ärä `lõpma, siis `tehti kaara `ki̬i̬sa, `pańti pi̬i̬mäkördi `ulka; kaara `püili tegid ja kaara`tangu ja;`õptaja tüd́rikud ise tegemä armu`leibä, kaara`tummi `laskma voŕmi `sisse Kod; kaara `suurmist ei saa `paksu `putru Trv; kiriku leva üteltse kaara `pü̬ü̬glest oleved Pst; kaara `tangest keedets `putru, piimäge ike tetäs Hls; koṕpenu meḱk `olli man tol kaara kilel Nõo; kaara `su̬u̬rma li̬i̬m Kam; makekopp teti õllest ja kaarajahust Ote; kaara kisla putr Krl; Hummogus - - oĺl kaaraleeme peesütüs Rõu; kaara `peestüss om `väega makuss sü̬ü̬ḱ Vas; kaara kama teti paĺlalt kaartest. nüid pandass nissu. mõ̭ni pand rüä terri kah; [pulmas] hummogu söögis tetti kaara `peestüst; kaaratuḿm keedeti kaarasu̬u̬rmist; `säärne mäĺsä om kaara `suurma pudõr Räp; `kiisla, kaara jauhõst keedetäss Se; `kaara`keislat põrõda väidu `š́ü̬ü̬dess Lei
Vrd kaera-, kakru-, kaura-
kaheksa kaheksa R S LNg Rid Kul Mär Saa Vil KPõ I, kaeksa Hag Amb Rak, `kaeksa Ris VMr Vil, `kaiksa Juu, kahessa Jaa Muh Rei L MMg Pal Äks Ksi Lai VlPõ Pst TMr, ‑e Saa TMr, kahesa Rei Phl, kaesa Aud, kaessa Saa Pst TMr; g kaheksa Vai Khk Kär Kaa Mär spor KPõ, I(‑ä Kod), ‑ma Jõe Kuu Lüg Jäm Mih Tor Hää Vil, kaheksma Kär Rei LNg Rid Kul Ris Juu, ‑me Khk Rei Noa, kahessa Mar Kul Tõs Tor Hää Pil SJn, kahessama Mih Pär Hää, ‑me Vil Trv, kahesma Rid, `kaeksama Ris, `ka˛eksma Jõe; n, g kahõksa Khnkaheksa kaheksma `aastane Jõe; kell on `kümme minuti vaja kaheksa Kuu; akkab kaheksat (kaheksandat eluaastat) `käimä Lüg; kaheksa veist Khk; kaheksa kolmat (28) Pha; kahessakümmend kahessa Rid; `seitsmed kahessad lademed; oleme kahessaga (kaheksakesi) Mar; ta saand kahessatki `loetud Kse; kella kahessama `aegas Mih; kahessast oli keskomigu Pär; karul kaheksa mehe jõud ja ühe mehe meel Hag; põle `oastad kaheksatki sest `müedas JMd; kaeksa kilu`mietrid VMr; aed (ajasid) `einä kaheksa inimese Kod; ommen ommuku maga kellu kahessameni Vil|| number 8 ma taha lõegata laua `sisse `nummer kahessad Tõs; `seitsme `järgi tuleb kaheksa Juu; vanast tehti `juustest üstku üks kaheksa nummer taha Kad|| fig `Vasta`päivä `puhti tehä oli `voimatu, `lengid `läksid kaheksaks ja `krupsu Kuu; ratas on kaheksaks läind, kui tugevaste sõedad, `vastu kibi. on mu ratta kaheksaks aand Juu; Sul jookseb tagumine ratas kaheksasse (vänderdab) Tür; Pistsin kõhe kausi täie suppi kõrraga kinni, kõht on kaheksad kanti täis Trm Vrd kahisa, katessa1
kaigist-kaiki = kaigist Täna oli `verkus `kaigist-`kaiki `vaide `kümme `kammilast Kuu
kainu2 `kainu Hls, kainu Krk(‑ń‑) üsna, kaunis mul lääb `kainu vara uni ärä; `kainu lähüksen Hls; ni̬i̬ olliv kainu suure levä, mis kümme `nakla; kainu peenelin lõng; si̬i̬ o kaińu must joba; kaińu `seĺge ilmak Krk Vrd kauni
kaks|kanti kahest küljest rugi tükk oli kaks`kanti kümme latti, kaks`kanti üksteisend Jäm kaks|kolmat van kakskümmend kaks `naised lugesivad sedäsi `võrkeid, kui `niiti `aspeldasivad: üks `kolmat ja kaks `kolmat Lüg; kakskolmat `korda Phl; enni asveldati sedasi, `loeti `lõngu üks kolmat, kaks kolmat, niikaua kui kuuskümmend `lõnga Mar; meie lukeme sii kakskümmend, siis akkame ükskolmat, kakskolmat Mär; ükskolmat, kakskolmat, kolmkolmat – kolmkümmend oli `viimaks Juu; kaks kõlmat Kod|| puol`kolmat [või] kaks`kolmat (hum lombaka käimisest) IisR
kaks|teisku kaks`teisku Saa Vilkaksteist eina`kuhja, `väiksesse `pańti kaks`teisku `saagi `einu; kümme minutid `puudub kahe`teiskus Saa; kell kaks`teisku sa tuled `lõunelle Vil Vrd katstõisku
kallal kallal eP, `kallal R 1. postp a. millegi juures (tegev) koer on liha `kallal (söömas) Kuu; egä mina ei õle käind `kella `kallal; käib `tõise `tasku `kallal Lüg; `Kümme `kitse `süövad ühe `eina `kuhja `kallal = ketraja sõrmed koonla ümber IisR; lapsed leva kallal `purgamas käind; Keik olid töö kallal Jäm; ihu ning iŋŋega asja kallal Khk; Ma `jändasi selle va värava kallal Pöi; ma es ole küll rehe kallal üht (reht rabamas) Muh; laps pukeldab sukavarraste kallal, äi osa kududa Rei; mis sa sii mo kallal pirised Mar; varesed on `raipe kallal Mär; tossivad `peendra kallal Var; ta on nönna mies pähälde kallal Ris; Muudkui ninapidi lehe kallal, tüe seisab Jür; tegid uue maja kallal tüöd VJg; mis sa `tohlad seal kapi kallal SJn b. liiga tegemas, kimbutamas, ahistamas kille kallal see koer on Khk; koer on looma kallal Mär; `Antun noris natuke Allekse kallal Han; `kärmsed oo looma kallal Tõs; marutöbi on `koerde kallal Ris; ma `riidlesin ta kallal Trm; `enne `jaani oli `parmusid paĺlu obuse kallal Pal
2. adv a. tegevuses, ametis mis sa `mõtled seal kallal; mis sa sii näpid kallal Muh; kui varas oo kallal köin, kuevab [koirohi] ää Aud b. kimbutamas, liiga tegemas sedakord oli nönda `peksa saand, kolm meest olnd kallal Vll; Lilleke on nii `longu jäänd, külm on kallal käind; Siis on silma munad kollased, kui kollatõbi kallal on Pöi; `kange krömm kallal Käi; parmud ja sääsed ja kõik oo kallal Mar; vanudus on kallal, inge matab `kinni HMd; set́se kuradid old tal kallal VMr; kõik one tämäl kallal Kod
kana|poeg tuul `kasvatab kanapoja, vihaleht `lapse`nuore Kuu; Ku kanapojad vana kana `tiiva all (lapsed ema ümber) Lüg; maas pisine kana poeg puperdab Khk; Vares ramp viib kana poja äe küll Pöi; siilid `süie kana`poegi ja kana mune Mar; mis sa viiksutad kana`poega Kse; kana`poege söödetse ikkä `tangega Tõs; kanapojad sipitsevad oma ema tiiva all Hää; kanapojad akkavad `siukoma, äälitsevad peal Ris; kuĺl võt́tis poolteist minu käte vahelt kanapoja ära JJn; kanapoeg kolme`päevne, ise teeb kõik Kod; kanapojad lähväd `su̬u̬ja kana `alla Pal; `viska kanapojele teri Trv; kana`poigi kutsuti tibi, tibi Krk; kanapoig kasvap tuulen, laits sanna lõonun Ran; kana`poigel olliva täi säĺlan, üteldi et kanapoja om ärä kahetedu, vaja su̬u̬dsutada Nõo; Üt́s kanapoig om `väega nõrgakõnõ, taast vaest küll elu`lu̬u̬ma ei ˽saaʔ Urv; mul üt́skõrd `laśti vaĺli˽kana`poigõ, ma˽tõi kümme kanna ja üte kikka Rõu Vrd kanane, kanass kana|purts valge karikakar kanapursud on `valged. loom sööb kana `purtsusid Plt; kana`kuuljad kasvavad vii ääres, kanapurtsud kesäl KJn kana|puu = kana2 laiva kana puu Khk kana|põlv pl kanapõlvõʔ (ravimtaim) – Lut kana|püks karikakar või kummel kanapersse, mõni ütleb kanapüks. kanapüksil on ka niisukesed lehed nigu kumelil Plt
kanar2 Küinlast kaks kanari, nädalad seitse siguri, siis kaheksa karilaśsi, kümme `küńdi Trm
kandma `kan(d)ma eP eL(‑me M ‑mõ San Krl, ‑madõ Har); `kandama R/‑ie Lüg/ SaLä; da-inf `kanda Hi K I T, kanda Sa Muh Kse M, `kandaʔ V(kandaʔ Krl Har Lei), `kandada R; (ma) kanna(n) eP eL, `kannan R 1. ühest kohast teise toimetama; tooma, viima a. füüsilise jõuga kel ei õle obost, piäb kää `õtsas `kandamaie; kui `saavad jo `rohkem `kärgi `sisse, siis `akkavad [mesilased] magusa `kandama Lüg; rotta oli `kandand pabud `eini `sisse ja teht omale pesä Vai; Kaśs `kandas `εεse `poegi suus ühest kuhast `teise Kaa; pisike vähike kannetav kot́t `olli `selgas Muh; mis sa täst (lapsest) süles kannad Mar; rääts on `vitstest `tehtud põhu `kandmeseks Tõs; Käe suõnõd venüväd `korvi kandõs ää; `Kandug mtõ üksi, udu·tt ma `aita kua Khn; Jusku kaśs kannab `poegi Hää; peremees ei jõund külimituga `sisse `kanda niipaelu kui perenaene põllega `väĺla `kańdis Juu; karusipelgad kannavad suured pesad Kad; anguga sai kuared kokku `kantud Sim; ku `surnud `väĺja kannetasse kerikuss, kanneti kuńni `surnu`aida Kod; ära söö nii palavalt nagu kokad sulle ette kannavad Ksi; suurt `sarja `kańtsime kahekeisti Lai; siin `veikses `luhtades kõik ein `kańti `väĺla Plt; kannab varanduse laiale Trv; õlbastega om ää vett kanda Pst; otspakaldest tetti `kõlkakanneteve `rõõvit Krk; pisuand `kanna (kandvat) `kraami, ütest aedast `kanna `tõisi `aita Puh; üits tei `rõuku, kaits tüḱki `kanseva Nõo; minge ti˽kah `kantkõ nuid `vihkõ kokko, siss saa ennembi är˽kannõtuss San; puuḱ kańd varandust Kan; vanast kannõdi `sü̬ü̬ki `mõtsa nurmikidõga Rõu; hobõnõ ütelnü, et innembä ma viis viä ku kat́s sälän kanna Räp; ku tsia˽`põhku `kandva, saa halv ilm Lut b. fig jumala `süämess `kandama Kuu; Ühega läks `altari ette, teist kannab südames IisR; äga üks kannab oma `koorma ise Khk; egaüks kannab `sorma `pöues, sorm on lesemal (ligemal) kut särk Käi; igäühül oma rist kanda Tõs; iga lind kannab oma suled Kad; kis palju `riśsi kannab, sel oo palju mõt́tid Kod; seda `aśja piab mõttes kandma, siis saab täielikult ära tiha Ksi; om paarirahvass ‑ ‑ tõene kooleb ärä, jääp tõese `ku̬u̬rma ka tõese `kanda Puh; miä niikavva ku ma elä, kanna jumalat `endä `süämen Nõo; tä kand jumala `riśti Se; kätel ~ käte peal kandma väga hoidma ja hellitama nii armas, et kannass kätel Pal; ois oma `pruuti, oless tedä vai käte pääl `kannu Ran; käe peräh `kandõgi, nii hoit timmä Se; viha kandma vihkama, viha pidama `teine inimine `kannab viha `teise `luomade `pääle Lüg; [kartsin] et akkavad `mulle viha `kandama Jõh; surmani kannab viha, ep lepi millaskid ära Khk; `üeldasse et teine inime kes viha kannab su `piale, piab sedasi luu`painjast `käimagi su enese või luoma seljas Kad; si̬i̬ kand õige pikkä viha Krk; ta kannap miu pääle viha, nüid om mul täi säĺlän Nõo; Ku˽tõõsõtarõraa (naabrirahva) pini käü su uss`aida sitalõ, sõ̭ss tiiät et nimä˽`kandva su pääle viha Rõu c. loodusjõudude jõul (tuul, vesi, voog, vool) paigast teise liigutama tuul kannab `kaarnad `randa Jõe; `Terve pikke üö olid juo [ajupüügil] `tuule ja vuo `kannetava Kuu; jooks kannab, nii et võrgud on `sirged Pha; vee joosk kannab võrgud edasi Rid; vesi kannab `liiva `ümbre Ran; d. teadet, juttu jne suust suhu edasi andma; kaebama, laimama õli `selle `ämmäga nõus ja suualune, `ninda `kandas ette kõik Lüg; kes tale seda ede `kandand, ju ta seda isi `täädis Jäm; `Roksab, `tüh́ja juttu kannab Hää; `kanvad jutto ta peal `ilma`aegu Ris; kannab niisukest `tühja juttu teise `piale, mis `õige põle Hag; külakubjas, kes `käsku kannab VJg; mõni vanana (vana naine) on `kannud edesi sedä juttu meie päevini; kiälik ja salalik, kannab kõik kõned ette Kod; kittä inimene ta‿i ole, ta tükip `ki̬i̬li `kanma Puh; temä ei ole su̬u̬remb asi inimene, ta kannap `tühje jutte Nõo; om üts keeleviskaŕ, kiä kand küllä piti `albu juttõ Urv 2. midagi (altpoolt) toetama, üleval või püsti hoidma; millegi najal püsima sured `lieted on pial [ajuvõrkudel] ja `pullud `kannavad `vergud ülesse Jõe; jalad ei `kanna kehä üles; `lapsel on `kaula`suoned viel `nõrgad, ei `kanna sedä nuppu üles, pää `vangub Lüg; miu jalad enämb ei `kanna Vai; sülla joompuu on suur palk, mes sülla üles kannab Emm; oripuu kannab lage Käi; Äga lind `kõrgemal `linda kui tiivad `kanvad Han; jalad oo seukst, et ei kanna änam Aud; kui vaevased jalad on, ei kanna üleväl mis paks kere on Juu; silla `kańdjad puud Ksi; ahjul on võllid, kelle pääl kannab `päälmäst jagu Ran; oripuu om `risti jõge, ta kand [silla] `tõisi puid Ote|| millelegi pidama jääma, toetuma`senna `pandade `peale jäid eenad,`kandma, tuul sai alt läbi `köia ja ein ei saand na `kergeste läppoma `minna Mih; [kukkus jääauku] jäi `õlgade peale `kandma Trm; kui vara `raotu, siss `oĺli magu maha `lastu palgil, jäi kõtu `pääle `kanma; ratass lääp nii sügäväde, et rumm tu̬u̬ kannap vi̬i̬l, tu̬u̬ `piatap `vasta Ran; ega `kõrgembale ei saa lennätä ku siiva kannava Nõo; kaela ~ pead kandma 1. pead püsti hoidma `estest [laps] ei `kanna juo `kaela, `noksib `pääga VNg; `lapsukene akkab `kaula `kandamaie Lüg; Ta kannab `kaela, ta ajab isi pääd `püśti Hää; laps on kaela`kańdja Juu; kui võtad [lapse] üless, om kaal kõva, joba kannap pääd Ran2. töövõimeline, tööks suuteline olema Nüid ju kõik [hakkavad] mihaanikuks, kis `kaela `kanma akkavad Hää; nigu `poiske `kaala nakass `kanma, nii `panti ta sia`karja joba Nõo 3. (peal lasuvat) raskust välja kannatama ei old jääd viel ja ei old sula ka, `üöldi: ei `kanna `e(i)ga `katke Kuu; sada viis`kümmend `tündri `kandas (laev) `kardulid Hlj; `märtsis akkas lumi `kand(a)ma IisR; Pöld juba kannab, oome oomiku lähme äästama Kaa; `Sõuke `korkene lumi, jänese kannab `peale, koera võtab `sisse Pöi; ea oo nõrk, ei kanna Muh; ta (heinamaa) [ei] kannagi `suuri masinuid Vig; `seoke va raba maa, ei tä kand oost, ei tä kand `ärga Mih; ei sie kiige `kannud mjõnda rhvl; Laõ (laev) oli, `kolmõ `sülda vist kannaskid (ei kandnudki) Khn; sii (sild) piab `kandma obuse, `vankri ja `kõiki Hää; `vaese turi tugev `kandma Ris; ea küpse küĺm, se paneb kõik kohad `kanma Juu; mülgas soo, `pehme, kis ei kanna Tür; õhuke jää kirmatis, mis ei kanna viel VMr; ti̬i̬ one rõõdane, ei kanna ei `katke Kod; kevadi läksime, kui lumi pial `kandis ‑ ‑ `õue `lindu `mängima Pil; nüid on ta sihuke raba et ei kanna jala inimest ka pääl Vil; `tolli kümme olliva talad, nii et kanniva, ärä es vajo Ran; mõni soenatuss olli mädä, es kanna läbi minnä Kam; mädä maa, tuu ei kanna varest kah pääl Ote; taa sild ei˽kanna enämb üle minnä Harʔ; inne oĺliva `venneʔ, kes kuuskümment `puuta kańnivaʔ Räp; kas ta sild kand üle minnaʔ; korrõ iä, ei kannaʔ, ei murraʔ Se; et sinno `maakõnõ kannu‿ss inäp! (sajatus) Lut|| veesõiduki püsivusest tuul oli niipaĺju kagust vägev ‑ ‑ paat́ ei kanna purjet ka Jõe; Rank laev äi kanna änam purju ja leheb kergesti ümber; Täiesti rank laev äi kanna änam mastisi ja nee tuleb maha raiuda Emm; Rangal `pantaks `parlasti `sisse, muidu tüh́jalt ei kanna Hää 4. taluma, (välja) kannatama; vastu pidama `raske tüö on, minu jõud ei `kanna sest üle `üksi`päini Lüg;`verko ei `kannagi nii pali kalo Vai; pεε‿b kanna nii `kanged `leili; mo süda‿b kanna seda εε, see tuleb tagasi; mis sa selle pärast muret kannad Khk; üks äda teise `pεεle, ema peab `köike seda `kandama Mus; ma ei kanna valu `välja Muh; vana inimese veri, see äi kanna änam medad, alati on sii ja sεεl `aige Emm; ma kannan laasi `viina ära Mih; leib oo na pude, ei kanna näpu vahel võtta Tõs; temast küll meremi̬i̬st ei saa, ta‿i kanna ju merd Hää; ma olen kõik tornide ots käind. ia pia oli, `kańdis `iaste Nis; mol nii paelu muret `kanda; ma olen kahju `sisse jäänd, ma pean seda kahju nüid `kandma Juu; `pehmeid `koarlaid sai `süia ike nõnna kui kere `kańdis Juu; kui mulle rist on `peale `pandud, eks ma pea teda siis `väĺla `kandma; kõik pidid tööd tegema, kui aga jõud `kańdis Kos; villast `lõnga `jälle lehelesega ei kanna `keeta Tür; talve vili `kańdis talve ära Trm; tämä piä ei kanna [viina]; tõene muretsab ja `aitab muret `kanda; ei `tastnud äbi `kanda et läks uarass Kod; süda tal nigu ei kanna teese verd näha, minestab ära Ksi; kes `kurptust kand, kuivass ärä Trv; miul om paĺlu muret kanda Krk; mina kanni niisama `viina nigu mõni mesterahvass; ku esi `vaiva olt nännu ja kulu `kannu, siss tiiät oeda kah Nõo; kah́o kanname mõlõmba üteliisi Võn; ärä `lõika `liiga õhukõsõss, et ta (vikatitera) luisata kand Kam; mu käe es kanna˽nipaĺlu `tü̬ü̬teʔ; `aigõ olt, siss ei˽kanna˽ nipaĺlu `kõńdmeist; sann võtt nõrgass ja vanainemine ei˽ kanna `vällä Krl; sa mine ni˽kumma vii `sisse nigu kihä kand; siss lät́s nii `virka minemä nigu `astu kańd; taad murõht ei joua enämp kanda eiʔ Har; süä ei kannaʔ mul `liikvat; raud um nii huba, et ei kannaʔ hobõsõ `rauda käändäʔ Plv; hobõsõl löövä hiireʔ, kanna ai `sõitu Vas;`olku˽`pääle, mina jõvva `kandaʔ Räp; a määne süüd, sääne `kanminõ Se; timä pää ei kanna setä `vällä Se|| (karistusest, vastutusest) kui sie süü `kannab, siis saab alema `ammeti, kui ei `kanna, siis saab `järsku `lahti Lüg; siis kui sa trahvi ää kannad, siis soad `lahti Juu; teine on süüd tehend, aga meie pea peab `kandma; `kańdis oma `nuhtluse ära VJg; ess ta siss oma trahvi kannap, kui `nõudmine tuleb Nõo; mul jäi nulgah `saismallaʔ ja koolitrahp̀ `kandmallaʔ; uma suu sulg, uma säĺg kand – suu `ütless, sälg vastutass Vas; määne süüd, sääne `kanmine Se 5. suutma; võimaldama, lubama sie kruńt ei `kanna sedä `vällä Lüg; tama maa `rohkemb ei `kanna `lehmi ku kaks `lehmä Vai; mo süda‿p kanna seda `vastu vötta Jäm; mo jõud ei kanna `rasked tööd tehä Tõs; nii vaśtik rohi oli, et süda ei kand seda võtta Juu; kui aru kannab, siis `vastan; sie koht ei kanna `välja nii`palju kui temast taheta VJg; näie `õigus kannab nõnna Kod; pia käib ümmer, ei kanna üleval `olla Plt; anna nii paĺlu ku su `elduss kand; ma tule, ku mu aig kand Krk; meele mõttege lääss `vihtu `tu̬u̬ma, aga `tervuss ei kanna; ti̬i̬ ku‿su jõud kannab ja ku‿sa ei jõvva, siss jäägu ta tegemädä Nõo; mul om jo˽vana pää, taa ei˽kanna änt (ei mäleta) San; mu joud ei kanna taad `nõsta; tu̬u̬d ei˽kanna süä kõnõlda eiʔ Har; tu̬u̬ kotus ei kannaʔ tuud `vällä Vas; `ihna ai süvväʔ, `ihnuss kanna ai; kas aig kand minnäʔ Se
6. (rõivaste, ehete jne kandmisest) `meie `kandis `kanneti `saare `kengi ja `saapaid Lüg; tüdod `kandad `elmi `kaulas Vai; mõni akkab ju nii noorelt `prillisi `kandma Vll; keik oli kodune kätetöö, mis inimene `kandas Mus; siilikud nee oo `paergu veel `kantavad Muh; küit kuub `olle, ma ise pole mitte kannund Phl; naesed `kantsid renna peal õbe `sõĺge Kul; need ju õige `kantud `riided Mär; `salli ike `kaelas kandase Tõs; mia teda (vööd) põle teenud, põle kannud ka Hää; ta on oma `riided nii ää kand, nii räbalaks läind Juu; sis `talvel akati `viĺtisid `kanma KuuK; miks sa seda vanemad palitud ei kanna VMr; vanami̬i̬s küll ei `kannud `prilla; kuda käsi ti̬i̬b, nõnna kaal kannab (omatehtud riidest); naesed `kańtsid `juuksed nuian Kod; ma olen isi küll kand jätkuga `säŕka Plt; lind kand oma sule ärä ja sa ei jõvva oma `rõõvit ärä kanda (etteheide sellele, kes palavaga lahti riietub) Krk; rät́te mina oma`koetusi es kanna Ran; om sel ihu küll, kes seda karedat amet kannab; sitt kannab `siidi, `eldel ei ole `elmigi kaalan Nõo; mis isatanu ei sü̬ü̬ ja mis alastõ ei˽kannaʔ Ote; mehe˽`kanva˽kah siŕmiga˽kübärit Kan; `paklist oĺl `koetu päternäʔ, mis `tsu̬u̬gõ asõmõl kannõti Urv; nu̬u̬ (saapad) omma jo kannõduʔ Har; sõss kańni jal˽`tõisi sukkõ Vas|| `kannab pääd `luogas (hoiab püsti) Lüg 7. omama a. muu lu̬u̬m ei mäletä ku `paĺjalt ni̬i̬d kes `sõõrga kannavad Kod; b. (nimest, nimetusest) nied `kannavad `ilget nime ‑ ‑ sitta `siened Lüg; eks need punased ussid kanna tuli`kaarna nime Mus; üks kale·ndär `kandes neme servelauad Käi; `raandas oli puust. plekist akkasid `ämre nime `kanma Lih; sülg ja ila, see kannab `kahte nime Ris; arjuklased akasid juba kaupmehe nime `kanma Kod; kahessa ühessa `kuuni `kańdis [siga] ikke kesiku nime Lai; kahe või kolme `aastased on ikke sälud, `enne kui obese nime kannab; siin ommava `väikese ojakõsõ, ni̬i̬ jõe nimme ei kanna Kam; laisa nimme ka‿ks vi̬i̬l kańni, olõ õss et virk vi̬i̬l oĺli Vas c. põdema Mina ole saja`jalgse ära kannud Mus; vilu `aigust, seda ole ma ise ko `kandand Pha; närvipõletik, seda ma `kantsin varem ka Kul; ma ei oole `aigust midägi `kanden; ei˽ol mea `maalisi `kanden Krk d. (menstruatsioonist) naiste`rahva riiet `kandma Muh; kolm `päävä piäd `kanma kuu `riidid Kod; kuu`kirju `kandme Krk 8. kasvatama, saaki andma see on εε maa, see kannab ikka `vilja Khk; kui ta (põld) saab rammutud ikke, eks ta siis kannab `viĺla küll Mär; Kirsipu oo kuuse juurikate peal, ei kanna `marju Kse; küll need puud kannavad nii kaua kui elan Juu; õunapud kannavad tänavu `easti Tür; egä pajod kõik ei kanna `urve Kod; esä kaneì mis `äitsnep, ei kanna teri Krk; vaja `aaderd `laske `uibule kui ta ei kanna, siss nakap `kanma Ran; kärk midägi es kanna, olli `kõlbmada maa, es kanna `mõtsa kah Kam; rüä `tolmase, muidu na ei kanna kui na ei `tolma Ote; `kańde `kümne võrra seemend Plv; [toomingas] kand `maŕju; ti maa `piasi hüp̀vä `viĺjä `kandma Se 9. rase, tiine olema kui ema `kandamise ajal vahib `viltu, sis laps ka vahib VNg; `lammas `kannab kaks kümend kuus nädälä, ‑ ‑ siga `kannab kuus `tõistküme nädälä Lüg; kiidetse ühössä kuud olema seda lapse `kanmese `aega; oled sa `kanmas Mar; `kandmise ajal ei tohi `looma `peksa ega `lüia Mär; ta oo `kanmas, käima piäl Tõs; kis last kannab, se oo `raske`jalgne PJg; lehm on tiine, nüid kannab Juu; kannab juba neĺlat kuud Koe; ärgvasikad kannab lehem `rohkem, lehemvasikad kasinam Kod; eks lehm ja naine kanna ühe võŕs `aega Ksi; siga kannab neli kuud Lai; mis miul muud om ku `talve kanna, suve oia (sagedasest rasedusest) Krk; kassi toova jo suvel kolme poja, kaits kuud kannap ja `jälle tu̬u̬b Puh; ku‿sa last kannad, maka kah, siss om laits ää laits Nõo; kuu vahepääväl `sündünü naistõrahvass ei kannaʔ suku Plv; last `kandõh piat `veiga õhitsama; kua naane imetäss ja kand, tu̬u̬l olõ õi kuu`rõivit Se; puusa all `kandma (viimaseid kuid rase olema) Lut|| poegima noor lehm, tuleb esimest `korda `kandma Khk; lehm akkab `kandama tulema Mus; Meite noor kiri lehm tuleb enne jöulut kandma Kaa; ohva, ‑ ‑ mis pole veel kannund Krj; `meite lehm `kandis täna Vll; on‿s su lehm kannud Muh; lehem tuleb `kandma Rei; pügälist `olli nätä, mitu kõrd lehm om `kannu Nõo; `Vahtsõst `kandma saanut [lehma] `nüsti kolm `kõrda pääväl Urv; tu̬u̬ lihm saa pia `kandma, tu̬u̬l om jo utar suuŕ ja piim nisan Har; lehm sai edimätsel piimäl `kandma Rõu; lehm om `kandmah (lüpsma tulnud) Se; ilmale kandma sünnitama ema‿o ammu `audas, kis‿o mind ilmale kannud Muh; emä oo näd (lapsed) elmale kannund Mar; olen kuus last ilmale kand Kos; mes tä noist lastest nii `paĺlu `ilma kannap Nõo 10. veetihe olema see `kange tuul kuivadab laivad puhas εε, nee‿p kanna `ükskid änam mette Khk; pot́i `persses auk, pot́t ei kanna änam Mär; puu nõu kui tä ää koevab, egä tä siis kanna mete Vig; katus ei kanna änam (sajab läbi)