[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 9 artiklit

jõlkama `jõlka|ma, jõlgata Pöi Muh Tõs Hää HJn, -me Pst, `jölka|ma Khk Mus/-da/ Kaa Krj Pha Emm Käi
1. hulkuma, ringi jooksma; ulakust tegema poisigesed `jölkavad `ühte `jooni küla tänagud `kautu Khk; Noored inimesed oo nõnda jölkand olemisega Kaa; Poiss - - juba `jölkab külas käia Pha; lapsed `jõlkavad külavahel, teevad ülandust Pöi; `jõlkab aga `peale ühest uksest `sisse, teisest `välja Muh; teesekorra nägi sii õuest läks jõlgates (nirgist) Tõs; mis sa `jõlkad `ümmer, ku sa paigal ei seisa Pst Vrd elkama, jõlkuma
2. tüütavalt kordama tüdruk sai söna sohe, nüid `jölkab `peele; äi tee kui pailu tä `moole seda juba `jölkand oo Mus; jölkand jutt sündsusetu jutt – Kaa
3. suguakti teostama – Emm
jäurama `jäurama Lih Jür, da-inf jäurata Vll/part jäuratud, da-inf `jäurada/ Pöi Mär Kos Koe jaurama poisid külavahel `jäuramas Pöi; `jäurab `piale nagu ullu`meelne Mär; küll ta võib jäurata Kos; `juomise `peaga `jäuras `ringi Jür; `jäurasid teised meil kõikse üö Koe
kõlama kõlama Pöi Muh L K I M(-me) TLä San Krl/-/ Har Plv(da-inf kõllaʔ), köla- Sa Hi
1. kostma, kuulda olema kuke laulu ääl kölab nii `kaugele Khk; ilma muude [tuleb] kui ääl kõlab ehk `kostub `kaugele Rid; [karjane] aas külävahel pasunad tuutat tuutat, vahest `kangeste kõlas nõnna omiku Juu; räägib kõlava äälega, kõlavalt, sie kõlab `äśti `kaugelle JMd; kui vana õppind karjuss, siis `mäńgis sellega (pasunaga) ilusad lood `väĺja, et kõlas `kaugele kõvast Lai; köögitüdruku asi olli loki `lü̬ü̬mine, kate puu vasarege `lü̬ü̬di, et `mõisa kõlasi Hel || see jutt kõlab (levib) igase `kohta Muh; seda [juttu] pole `siia mitte köland Rei; Arja kõlab (kasutatakse talunimena), mõisaraamatus oli `Esna Aud; eks mõni asi kõlab naa `kaugele, et kis tiab kus sie on juba kuulda Hag
2. helisema, helama `laulud kölavad `laste suus; [kiriku] kell kölab, köliseb Khk; kõrv aab `piĺli, no mes asi siäl kõlab Kod; Siis `laśti `laulu nigu kõlas KJn; Kus see `rõõmus sõit, kellad kõlasid pial, piĺlid `üitsid SJn; Ega magada es läpe, vaja olli `luusi ja `naĺla tetä, luht kajas ja kõlas Ran; äkki kuuleme et kuĺluss nakap kõlama, nõnda‿t terve luht kajab Puh; ku laalab, siis kõik ilm kõlab Nõo || kooskõlas olema, harmoneeruma küll see `valge kõlas siis iluste [vikerkaarevärvilises kindas] Kul; `mitme eälega laalavad, see kõlab nii iluste kokku Juu; ääled kõlavad `ühte VJg
3. kajama kirk kölab `vastu Khk; Sügiseti, kui oo kena vaga öhta, kölab mets mütmest kandist vastu Kaa; maa kölab (tümiseb, kõmiseb) Rei; `höilab nenda et mets kölab `vastu Phl; omigu vara kõlab, egä `pääbä naa kõla, `õhta koa kõlab Vig; kui mets pani ääle `kińni, siis on `omme ilus ilm, kui aga kõlas `vasta, siis `omme on vist `vihma VMr; kui mets `vasta kõlab iast, siis tuleb teist `ilma Lai; aga keŕk kõlass `vasta, ma mitte üits sõna [jutlusest] arru es saa Nõo; koodi `lüümine, ku `lüümä `naksit, siss külä kõllass inne Plv
Vrd kolama2
4. karjuma, kära tegema; valjult lobisema mis sa nõnda paĺlu kõlad Pst; [laps] puhast kõlab (kiusab, karjub) selle päeva Hls; karjalatse kõlava nii et, `näevä `vihma Ran; tütrigu pistävä kõlama Puh
5. (muid tähendusi) nii ilus puhas puu et kõlab Tor; Ma pane sul `mü̬ü̬da pääd ku kõlab Hää; mõnel pialuu paĺlas, nigu kõlab Ksi; nende kähen tü̬ü̬ lätt ku kõlass `õkva San
küla|vahe külatänav (ja külavainu) `tütrukud `käisivad `poistega, `nuori `poistega `laulamas `müöda külavahet VNg; see na tubli, jooseb küla vahet kaudu veel Kaa; va kintspüks, aeab peale möda külavahet Mär; tuli kümme autut korraga, tuli kohe külävahe täis Juu; külä`vaih́e `laiunõ Rõu; külavahel külas meil oli kiik külävahel Kuu; ta oli kuolitud mies küll, aga külavahel oli karduli`võt́ja HJn
lõhverdama lõhver|dama spor L(-hb- Mar), Hag Juu Koe VJg I Plt KJn Vil Trv Pst TLä Rõn, -deme San, -teme Hls Krk; `lõhverdama Hlj Jõh IisR, -mma Lüg; lõhvõrdam(m)a Khn Urv Har Rõu Vas Räp, -õmmõ Krl Har; löhverdama Khk, `löhverdämä Kuu
1. lobisema, latrama; taga rääkima Midäs sa `löhverdäd sama`viisi, ku muud ei ole `rääkidä, siis ole vaid Kuu; `tõine on `kange `lõhverdamma ja `patramaie Lüg; üks igavene löhverdaja, löhverdab `pεεle Khk; mes sa paegal lõhberdad Mar; poisid-tüdrikud lõhverdavad Kse; kas kalad juba `tehtüd, et te lõhvõrdatõ Khn; Eeded olid külavahel ette lõhverdand PJg; lõhverdab, on sel aga lõvvad, `laimab tõiss ja mõessab kõnelda Kod; kodus kedagi teha ei old, siis käis möda küla lõhverdamas Lai; naised sial omavahel lõhverdasid, jahvatasid mitu `tuńdi Plt; Sääl olli ta kait́s `tunni lõhverten ninda et moka vatuten Krk; temäl om `tutvust nii jäĺedäde, ta lõhverdab `terve ilma läbi Nõo; taal taad juttu `väega paĺlu, timä jäi vi̬i̬l sinnaʔ koolimaja manu lõhvõrdamma Har; Naaśõ˽lõhvõrdi ja˽tśaagadi hummugu kao veeren, tiiä˽kiä neil `hambin oĺl Rõu; Käü küllä pite vana lõõts ja lõhvõrdas Vas || lõkerdama järest lõhverdab naerda Trm Vrd lõverdam(m)a
2. ringi jooksma, hulkuma Mis sa selle krõhvaga ringi lõhverdad Mar; Nüüd juba piäks ühekorra külä kaudu lõhvõrdamisest `aitama Khn; Miu lehm, si̬i̬ muud ku lõhverteb Hls; lehmätüḱk ütest `tõisi lõhverdab, võtass siist ja sääld `suuga, `üitsegi tälle ei passi Nõo
Vrd lahverdama, lõhmerdama

lääpama `lääpa|ma, -da VNg IisR/-äe-/ JMd/-ia-/, lääbata Sa Kse Hää Hag Jür/-ea-/ Kad/-ia-/ Sim Lai Plt/-ea-/; `lääpä|mä Tõs KJn, -dä Lüg Jõh, lääbä|tä Juu/-iä-/ Nõo, -dä Rõu; `lääpämõ Krl

1. vaevaliselt või lohakalt käima, lämpama sulase `jalga one `aige, tämä `lääpäb VNg; vana inimine `lääpäb, ei käi `õtse, jalad on juo `töntsid Lüg; kui käib, siis `lääpäb - - ei käi `luomulikkult, nagu puol `kõrvas sie jalg Jõh; läks lääbates siit tänakust läbi Khk; kel jalg vigane, si `liipab ja `lääpab Hää; `liäpäs teist `jalga Juu; mõni `liapab oma `suapad `viltu; [joodik] `liapab külavahel ühele ja teisele `puole Kad; inimene `lääpab - - käib `lääpadi `lääpadi - - tal on jalg `aige Sim; `leapab `jalga Plt; Pinikene `lääpäs ka˽taga`jalga Rõu || kaapama Ei tiiä kos ta endä jala om ärä määrnu, nüid lääpäp jalga vasta aina Nõo Vrd klääpama, lääpima, lööpama
2. loperdama, viltu vedama `vankuri rattass `lääpäb VNg; ratas akkab εε `lammuma, `lääpab Khk; ratas lomberdab, `öetse koa ratas `lääpäb Tõs; `vanker `jälle `lääpab, `vankri rattad lähvad küllekille `alla, käib teine kahele `puole ja logiseb Sim

muda muda g muda R eP(g muja S L, muea Khk Tõs, moja Rid) Trv Puh, mua Vll Mih eL/p muta Ote San V/, moa Saa Se; n, g moda Emm Kse

1. pori; veekogu põhja pehme sete külavahel vottasima, mittu `tantsu`platsi oli `paljad, mida `tantsisimme mudale kohe VNg; kus `kruusi pääl ei õle, sääl on muda, `ilma tegemättä tie Lüg; `lapsed `mäŋŋivad muda sies Vai; ma `astusi mua `sisse Vll; Nendel äi ole kena maiguga vesi, muda maik või mis seal sihes on Pöi; siis üks suur kotkas rõhond tä `seĺgä ja vajotand tä muja `sesse Mar; olin põĺvini muda sees Kul; soppa ja muda ja pori kõik kohad täis Mär; jalad oo `kinni muja sehes Mih; [järves] `seoke muea põhe kõik Tõs; sut́t on muda sees Vän; moast läksime `paĺla jalu läbi, siss pańnime jalad `kińni Saa; vihmussid on vihmaga muda sees Hag; kinga põhi muda täis, vahest kruabi ja puhasta teda HJn; lapsed luobivad `eńdid mudaga JMd; sügisel on pailu muda, kõik tied on mudased, ei pease kiriku VJg; Särgjärve põhjan one paks kõrd muda, ei sua nuadaga tõmmata, kõik muda täis Kod; küll olet sa ennäst mudaga teind ukka KJn; nagu - - raav on kaevetud, juba `korjand muda `põhja SJn; är minnä sinna, sääl sügäv auk, muda täis, mua sehen om kaani Hls; jala om `muage üten; vaist olli äbärikit `põrsit, ää küll, ku na keväde mutta lääve, küll na siss kosuv Krk; pää tõsti üless, kai, küläline kadunu ku mutta, ei paesta ämp `arja ei `anda Nõo; ku kaal `aige olli, siss võeti seda muta Ote; ungõrdass tan mua seen Urv; tanh om suuŕ muda, taast ei˽saa˽`kuigi kińni jalaga läbi minnäʔ; nimäʔ omma mi˽kaŕjamaa `puhtass `mualõ `sü̬ü̬tänüʔ Har; ku likõ aig, sõ̭ss um muta külät; lat́s sattõ mutta, um `muaga ku̬u̬h nigu määrkaśs Plv; muta piteh sambõrdi, jala˽saiʔ `muagaʔ Vas; tšaa `vähklese muan Lei || rabamuld vääb siit muda - - kuiv, punane, `väätse karja`laute `juure, tuuatse `loomadele `alla Kse Vrd modi
2. adru, meretaimed Muda on εε külmakaitse `tuhlireigaste pεεl Jäm; siis jägati mere äär ära, iga talule `anti oma muja jägu; `talve läbi `seisas muda sääl rataskus (hunnikus) ja kevade siss kui `jälle pölluarimine akkas, siis `vääti säält `pöldude `peale Ans; muda `vεεtase mere `äärest pöllu `pεεle sönnigu eest Khk; mujaga saab ka `pöldu lihudud Mus; kui tasased ilmad, et pole `tormi, muda seisab vagusi, muda äi liigu meres. kui `kanged tuuled, siis peksab [võrgud] muda täis Pha; mõrrad tegime mujast `puhtaks Muh; linna`sakstel aluskotid muda täis Emm; Ma lähe too rannast paar `koormad muda `peendra `maale Rei; kui tuul toob merest muda, siis kakandid õeruvad võrgud puruks Rid; tormaga aab muda `võrku - - sellepäräst `uõtaksõ ilusad `ilma, kui mere minnäkse Khn
3. (intensiteedisõnana) täiesti, läbini Mi‿sa˽tu̬u̬d kõ̭nõlat, t‿om jo muda laisk Urv; Sul ka‿ta vanõmb poig um muda joodik; Olõ no˽vai muda laiśk, a uma tü̬ü̬ piät õ̭ks är˽tegemä Rõu; Juss om nii muda uĺl, et kas seletä vai ei, ega `arvu ei saa Vas

naakslema `naakslema Khk Pöi/-oa-/ Tõs nääklema, sõnelema külavahel `naakslevad, nad vöivad sεεl ju pia`aegu käsitsi ka `minna Khk; kui kaua te `naakslete, et te järele ei jätä Tõs Vrd naaklema, nääkslema

oma|pead `lehmad on oma`pääda Jõe; Midä neid `lapsi - - `rääki, omapääd `kasvaned, külävahel `juoksevad Lüg; Vanad läksid omiku `mõisa, lapsed jähid omapead Pöi; ei `tiädin kedägi enäm oma piäd tehä Tõs; ju nad omapääd lähvad Hää; omapääd ei või `loomi kunagi jätta Saa; Kui juba kaela`kandjaks said, siis võisid omapiad juba `tööle akata Kei; teevad puha omapead tööd Tür; eks me nii oma piad `kasvandki VMr; elas isi omapiad, vana`poolne mees oli Äks; lapsed - - omapiad, et tia, mis teevad ja `tõmmavad Plt; `talve olli ta (sulane) nagu omapääd, läits `kuskil `ti̬i̬ńme Pst; kedägi ehen es ole, akasi omapääd tegem Krk; omapääd arinu elämä Ran; sia tulliva omapääd kodu Nõo; taa poiśs lätt hukka, taa käü ummapääd hurletõn Har; Kohe taa sääne risu mõist ka ummapääd minnäʔ Rõu; Pääkooli aig oĺl õ̭ks illośs aig - - sait jo ummapääd `aśjo `naata ajama Räp Vrd oma|peal

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur