jõlepjõlep g -iOte; jõlõ|p (-ṕ) g -pi (-bi) V(pl -peʔRäp) sõima.(hulkurist, ümberaelejast või kergemeelsest inimesest) egaʔ sa jõlõp nii ilmast läbi iks ei saaʔKan; vana iǵävene jõlõṕ om, käü `ilma `mü̬ü̬dä, tü̬ü̬d ei˽viisi˽tetäʔUrv; `aeless `ümbre nigu vana jõlõpeʔRäpb.(sõnakuulmatust inimesest) `assa jõlõṕ maa pääl, ku sa üttegi˽sõ̭nna ei˽kuulõ `õiõʔ; olõ‿õ˽ma˽sääntside jõlõpidõga üten elänü eiʔUrvc.(sõnades valimatust, hooplejast inimesest) ta um üts vana jõlep, tiiä eiʔ esiki mis kõnõlõssPlvd.(suurest ja kõhnast loomast) mis suuŕ om ja kõhn, tu̬u̬d üteldäss, tu̬u̬ om ku vana jõlõṕKanVrdjolep, joolep