järenjärenPstHlsKrkNõoRõnSanKrlHar, järrenHls, järehVasSe, järõhLut I.adv 1.(ruumiliselt) taga, kannul käinu oma auduge järenKrk; tä‿s saa midägi kõnelda, täl (vangil) olliva vahi jären, kes tälle `perrä `vahtsiva; meie kaśs käip mul järenNõo; no kas ma sul ei olõ jo `jälki jären, noʔ om mul kolmass kõrd sul `jäŕgi saiaʔHar; meil ańd kümme `lehmä `piimä, `põrsa˽sei˽kõ̭ik järeh ärʔVas; niitmisegaʔ olli järeh, kundsa päälSe; lääm järõhLut 2.(ajaliselt) a.(millelegi järgnev) `järgmäne lat́s – `aaśtak `aigu ni jälki, väega järeh tõõsõlSeb.taga, mahajäänud || [kell] om järenHls; nemä om `tü̬ü̬ge järenu ~ peränvantõśtestKrk 3.korras, joones, [tööga] lõpukorral, mitte mahajäänud tü̬ü̬ om jären ~ järe päälKrk; ma‿le nüit `tü̬ü̬ga järenNõo; no olõ `tüüga järehSe || otsas piim om järenHar Vrdjärel, järjes II.postp 1.(ruumiliselt) järjestikku, (üksteise) järel üt́s-tõõsõ takah ~ üt́s tõõsõ järeh lääväSe || figSi̬i̬ vana lits om siu ärä kaheten, ega sa mud́u temä jären ei joosessKrk 2.(millestki) hiljem, pärast sõa järren käüve `rü̬ü̬vle salga ja kormi `aajaHls