jalutu n, g jalu|tuKuuJämKhk ?Kaa ?PöiKseRis(jalo-) JuuJürIPltKJnKõpMTLut, g -tumaVaiKhkReiMärVigTõs(jalo-) KhnTorHääKosJMdJJnAnnKoeVJgKõp; n, g jalu|duKrlHar, g -tumaKuuVNg, g -tummaHar; jalotoMar; n, g jalo|tu, -duRõu; jälutu g -maEmmjalgadeta; haigete jalgadega, käimisvõimetu (inimene, loom) laps one viel jalutu, `milla saab jalad `alle VNg; nii jalutumaks jäänd et kuidagid äp saa edasiKhk; jalutu inimeneJuu; jäin `Jaanis jalutumaks, jalad jäid ää JJn; jalad `aiged, natuke käib, tasa, on jalutuPlt; to‿m jalutu, tol ei ole `jalgu all, ei kõnni; mõni `süńdub jalutuNõo; tu̬u̬ jäi täüs`iälisen jalutuss; hoonakõnõ jäi jalutummassHarVrdjalgutu, jaluti