[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Leitud 1834 artiklit, väljastan 100.

aade2 `aade (ilma)enne [kui suvel] Nie `ehtu`puolised `päiväd `oite `selged ja `vaikised [olid] - - sis vanad meil alade `ütlid: `külläp‿se nüd o paha `ilma `aade; Midä sügävämb `aade, sidä `suuremb maru Kuu Vrd aat

haak aak eP(h- Phl; [v]ua-, [v]oa-, vaa-) TLä Kam, aaḱ M Võn Ote Rõn San V(h-), aek Muh Tõs, g aagi; aak g `aagi R(h- Kuu; n `aaki VNg Vai)

1. väike konks, hrl kinnise vms osana; selline konks koos aasaga a. (uksel, aknal jne) panen `ukse `haaki Kuu; veräv on `aagist `lahti, siis `luomad `lähväd `väljäle Lüg; karjamal `seoksed väravad, kos pole `aaki mette Khk; Tuulingu `külges keti `otsas [oli] oak, tiiva sihes oli oas, `kange tuulega päŕs üksi äi pidand, siis pani `oaki Pöi; veta uks `aakist `lahti Emm; `akna aagil koa aas Vig; aak on jämedast rauast `taotud Nis; oak läks kat́ti, oagi nokk tuli ää Juu; `kaśtidel õlid koa ennevanast vuagid, käisid vuagiga `kińni Kad; pane aken `uaki, ärä jäta uagiss `lasti Kod; aak pannasse ubaduse `sisse KJn; kergita uśs aagist `valla Puh; `värjäʔ haagiga kinniʔ Har; panõ kraḿp haagilõʔ Rõu b. (riietusesemetel, jalatsitel) `riide `haagid `panna `kinni Kuu; kamassi `aagid, `vaskised Lüg; `püksi `aagid - - `tõisep̀uol on aak, `tõisep̀uol on `vastuss Jõh; `kuubedel olid pisised mustad aagid; sest`saati, kut saabas `lahti käib, on aagid Jäm; `enni olid naistel `aakidega `saapad koa, `aakidega olid paĺlo paremad `kinni `panna kui `pussidega Mar; [naiste jakil] aagid olid ees, teispool `jälle aasad Mih; maśsil (kamassil) olid kummid, nüid on vaagid Nis; `kampsunite ies olid suured riad `oaka Hag; kuuel on oagid ja vastuksed JMd; `uaka one küll, aga vassuśsid ei õle Kod; i̬i̬st oli ta (pikk-kuub) kate aagiga `kinni Trv; kui mina `kasvi, siss ei ole üttegi `aaki es `amme `nöpsi Nõo; suurembil `rõivil ommaʔ nüüd ka kaala all aagiʔ Kan; mõlõmba˽piat olõma, nii immän haakkui ka essnn haaḱ Har c. muu konks; kida, kisk Minuti viis vai `kümme, `lüömäiel (enne löömist) lasid [seinakellad] kovast `haaki `vasta `polti Kuu; `aadri `rauval on ka `piskene aak sääl `vetro `külles; [kanga] `templi `aagid Lüg; varna `sesse `tehti aagid, viis-kuusteissend `aaki, siiss ega lusik käis ühe aagi sees Käi; kaalkoogud on teina haak teise `otsas Phl; [meremees] lü̬ü̬b aagi [ankru] ket́i lüdist läbi, siis on `kergem vidada Hää; koĺgil piab uak olema, muidu ei sua obust ette `panna Hag; õngõ aaḱ Võn

2. hammas, sakk a. (vokilühil) vokkil on `lühvi `külles `traatised `aagid Lüg; lühü `ravva `küljes on lühü `aagid - - niit `juokseb lühü `aagi ehk `amba päält Jõh; oagi pealt lähäb lõng `värtne `peale Juu; aagi om voki siiva küllen, `väikese kõvõra traadikese Kam; pooli `pääle aagi `viisi lätt lang Urv b. (hobuseraual) raud sai `kapja järel ära `paśsitud, `aagid said `alle `lüödud Hlj; taliraud, nendel o vällap̀ol `ääres aagid Mar; obusele pannase talve iarauad `alla, tehäse raua `otsa ja ette vahedad aagid Tõs; obose raual kaks `oaki taga päka all Juu; aagid olid igal raual. kui teine aak `löödi teravast, siis oli talveraud Lai; obese ravval om aagi, käänets ruvidega ala; `talve pannass teräve aagi Krk; aagi om nüriss lännuva, ärä kulunuva, sepp lü̬ü̬b obese ravva alt ärä, siss lü̬ü̬b aagi teräväss. üits aak om i̬i̬n suur, ja kaits `aaki om taka Nõo; suvõravva oĺli ilma haagilda Har

3. konksuga tööriist a. vitsahammas aak, kenega puu vits pütti `pääle `panna VNg; varutamise `aagid Jõh; vitsutamise vuak Kod b. pootshaak silla jakk (jätk) `olli keśkpaegan sillal - - `lasti palgipaŕv läbi, jakk tõogati kõrvale - - `aakega juhiti `õkva Ran c. sõnnikukonks aagi ommava kolme arulise ja kate arulise, aaḱ ehk sitakonks Ote d. vahend rattarehvi pealetõmbamiseks akkad `rehvi `pääle `tõmmama, siis on aak, obose `ravva `muodi Lüg e. palkide kinnitusklamber `palgi tahumise aak, kui `palki tahutasse, et palk `sõisab `paigal Jõh; Tahumisel lüiakse paĺk oagiga `kinni Pöi f. tempel aaḱ, mis `rõiva sirun hoit Kan

4. sälk, täke `lõikata üht `riiet `sirgest, ei `lõika - - `aakisi `sisse Lüg; Niidu `aegu lõigati `lambale oak `kõrva, siis `tundis sügise oma ää Pöi; kivi läks vigadisse ja aak tuli tera `sesse Käi; Sarikatele ja ülemistele `palkidele raiudi aagid `sisse Rei

5. mõrra osa, külgmõrd mõrral oo karjaaead, aagid ja vesiaead; aagid nagu uksed, kaks keppi, teene teenep̀ool `ääres Tõs; aak oiab mõrra `kinni Hää

6. piltl a. (äkilisest suunamuutmisest) `ussid olid nii `kanged old - - et `vaata tie `aakisid, ei `joua `ussi iest ärä Kuu; jänis `viskab `aaki, püiäb `kueri `eksitä `jälgide päält Lüg; jäness lõi `aaki tagasi, mitu `aaki tegi `enne kui kätte said Lai; mõni vana lu̬u̬m ti̬i̬b `aake, `viskab `kõrva Hls b. (hambakuju muutumisest) obune `peale viie `aasta akkab `aaki `lõikama, `amba üks nurk kulub ära ja teine jääb pikaks Hag; uńdil `ambad uagin, siis ei sua osa (liha) `kuśkilt võtta Kod c. lätt tõõsõga `haake (tülli) Räp

aas1 aas g aasa S L Ris Kei Ann Sim Iis Lai KJn Kõp eL, `aasa RId/n -a Vai/; oas g oasa Pöi Juu Kos Jür Koe; uas g uasa Hag Kod; voas g voasa Nis Juu(vua-) Jür(vua-) Koe; vaas g vaasa Jür Muh Plt; pl aasud Mih PJg

1. a. silmus, keerd; sõlm eida pailale aas `sisse Khk; `keerti [lehiseviha vitsa] ladu `rulli seda`viisi, et aas `otsa jäi, vitsa tüi `pandi aasast, aasa august läbi Mus; löŋŋa aasad jäävad `uĺtusääre `sesse Pha; Selp̀uu `pandi `otsapidi kööve oasa `sisse ja pitkuti öle `koorma; öhes selise `otsas on aas, teine `lahtine kööve ots on ain Pöi; [lõnga] viht `võetakse `asvlete pealt maha ja keeratakse `keeru ja teine aas pannakse teisest läbi; võrgud `pandi nagide `peale ja paela aastest `pandi pulk läbi Rid; koera `kaela aas; sea`sõrga aas; obose `ända aas Mih; pane `aasa, ää pane umm`sõlme Tõs; lõng on aasa `sesse löön Aud; [pastla] kõeruspaelad - - pannakse `piale `sõlme ehk `voasa Nis; kui [võrgud] rehast ära `võeti, said `aasa `pandud ja siis `seĺga `võetud Kei; aasa sõĺmid, teene `poole jääb aas. esimene kord `tõmma läbi, teene kord jääb `aasa Ann b. piltl Küll me viimaks ikka aasa pεεle saame ka, mis viguriga see massin keima läheb Kaa; Jänes teeb öhe `ööga `sõuksed aasad (kõverad jäljed) `valmis, et sa‿p `oska arvata ka mitte Pöi; jänes teeb aasa, eksidab ennast koertest εε Emm; Taal (kergeusklikul) naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ, selle tää ususs `kõ̭ikõ Rõu; küll maʔ võta tast aasa (hakkan sõnast kinni) Plv; tuu ku kiä aja `kriukõ, siss üldäss: aja no mullõ `aasu `siśse Se

2. a. suka-, kindasilm sukal oo aas maha jään; kaks `aasa parempidi, üks `jälle pahampidi vahele Phl; `laśti nii `paĺlu `aasu maha kui `pöidlale `tarvis läks, viis ehk kümme `aasa Rid; siss akatasse tättä (sukapöida) ahendama, `aetasse `aasu kokku Mar; kududa ei nää `iasti, aasad `lähtvad maha Ris b. lõngasilmus kinda siseküljel `Aasadega kinnas on paks ja soe Pöi; laba`kindad - - kahe kolme lõŋŋaga [kootud]- - vaasad `tehti `sisse, et soe `olli Muh; narmastega `kindad, sees olid nisuksed aasud; aasad `paatusid ää, ta (kinnas) läks kõvasse PJg; paksud lõnga oasad `kinda sees Juu; aaskinnastele tehasse aasad `siśse Lai c. niie pikem silm kui niie aas katti lähäb, siis jätäb lõnga kibasse Mar; niitel on kua aasa pual ja silma pual Iis; niie vaasad on kesk paigas, kus silmad jäävad Plt; aasa tetti `enne ja siĺmä tetti peräst, aasast `võtsid niidi läbi ja `eitsid `sõlme Nõo; `nit́sil omma aasa sõlmõʔ alah, silmä sõlmõʔ üleväh Plv

3. kaarekujuline niidist, nöörist, metallist jne moodustis; tripp löŋŋast tihaste [kuue] aagi aas Jäm; [lõngast] aasad pistetasse `külge [kangale], `pulkade `kaela, siis tuul ep `viska`keerdu täda Khk; [mõrra] Tiival on luded - - sihes, lude `küĺges lõŋŋa aas, sealt käib vai läbi Pöi; rihma ots pannasse aasast (põikrihmakesest) läbi Muh; Pirgi ülemene ots oli purju nurga küljes aasa sees Emm; [naiste jakil] aagid olid ees, teispool `jälle aasad Mih; [võrgu] pullu aasad Kei; voasad aame [kangale] `külge, kus pulgad läbi pannakse ja `pliekima pannakse Jür; lõpepuu oli `nööridega [kanga] paku külles, sial olid vaasad Plt; siiva aasa [veski] purju küllen Krk; niidist tetäss `nöpsi ja tetäss `aasa ka kos nöps `kinni pannass Nõo; vanast oĺliʔ `aasuga nüpsiʔ. `aasa pite ummõldi nüps `rõiva `küĺge kińniʔ Kan

4. a. metallist kinnitusvahend, obadus `kaalukonks kuhu vihid paned, rippub `aasas Lüg; `seinas on aas [kuhu loomad köidetakse] Jäm; eidad aisa konksu aasa taa, aas igepaku sehes Khk; [vartadel] suured jämed nuiad olid, raud aas `otsas, vörreldega `kindi Pha; Ramp on see raud, missega uks tabas on, üks ots on aasaga ukse `külges, teine aasa `kaelas ja taba peal Pöi; [adra] `aisadel oo lemmelavad - - kus sihes aasad köivad - - [adervarre] sagarad pannasse `aasade taha Muh; värava haagil o aas Phl; ike, sellel oli raud aas `küĺges, sealt tõmmati ket́t läbi; [paadi] tüüri aasad Rid; telkäl oo aasad, aaste sees käib [sedelga] rõhm Mar; `akna aagil koe aas Vig; kodara uasad oeavad kodarast [ree] paku `külges `kinni; nukipulk oeab juhevitsa `uasa `kinni; kui [vankri] redel on väĺjap̀uol `rõukusid, siis on redel `rõukude `külges `uasadega `kinni Hag; pane värät `aasa Hls; pannass aasast mõla vaŕs läbi. ravvast aasa (aerutullid) loodsikul; alasse nina – sääl ümmer tetti kumerikut `asja nagu `aasa või rõngast; luku aas, mis rambi `sissi pannass Krk; usse `panden peris `aasa Hel; aas om kos lińk `siśse käib, väĺlänpu̬u̬l [ukse küljes] Ran; lü̬ü̬ aas usse piida `sisse, om ää ust `krampi panna Nõo; tu̬u̬ om hi̬i̬ haagi aas, kohe ussõ haaḱ `sisse pandass; kohe lińk pääle lastass, [on] aas; `kirvõ aas (keel) tu̬u̬ om kuuast ligi, `kirvõga üten tükün Har b. korvi, ämbri jne kõrv kurnal oli kolm - - `aasa Khk; `raanda sang `aasadega Mus; korvil‿o `pissed aasad Muh

5. pastlapaelte silmus; pastla tärge; silmus viisu äärel `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas Mar; pannakse aas ja siis [pastla] pael pannakse sialt aasast läbi, siis tõmmatakse `ümmer jala Nis; tsuvva aasa Hel; tõmmatass aasulõ kapl `perrä Krl; ilma `paŕkmalda tsuuanahalõ piat lajaʔ aasa˽`puśkma Har; `Vi̬i̬ri manu˽jäteti niid́sist aasaʔ [viisul] Rõu; paiu koorõ pańd nii katõkõrra [viisu külgedele], siss `jäie nigu aasaʔ; `aasu tetäss tsuvvalõ `peikliga ja `aasu läbi `aetass nü̬ü̬ŕ Vas; viižõ aasaʔ, kohe kabla `perrä aiaʔ kat́si pooli; tsuvval omma `tsäĺkmeʔ, a viižol aasaʔ, vai kõrvaʔ; pangu‿i· liig`aasu piḱki [viisule]. kõkõ perämäne aas oĺl liigaas kundsah Se

1. aasta või teat arv aastaid vana `seitsma `aastasi `lapsi `voeta `kuoli Jõe; üks `mustlane `ütles `mulle - - kaheksa`kümme `aastasenna sured VNg; oomikust `ilma ning `aastast naist ep tεε mitte `kiita Jäm; viie-kuie`kümne `aastastel on veel se jutumurre Mus; `oastane, see kutsutakse säluks Pöi; ma `olli kuue `aastane - - kudusin kevadeks vörgu `valmis Phl; jo tä `aastaseks saab Mar; `Seitsme`aastane siapoiśs, kahessa`aastane karjapoiśs, `kümne`aastane künnipoiśs Han; ühüssa `aastane (aastaseks) saab Tõs; Neid `seitsme`aastasi põleks küll vi̬i̬l `maksnu `ku̬u̬li nõuda Hää; laps on juba `oastane, käib teist Juu; enne meil oli kaheteistkümne `oastane koer Amb; kõbe ääl viel üheksa`kümme `aastasel JJn; olid sa `kümne `aastane, siis pidid sa `tüele akkama VMr; `mitme `vuastane ta juba on VJg; `uassasse `varsegä ei sua tü̬ü̬d tehä Kod; mis ma olin, kolme neĺla `aastane Äks; venides läheb, nõndagu mõni sada `aastane Lai; mis enne kahe `aastast - - tuleb lehmas, `üeldas et õhviti tuleb `lüpsma SJn; üle `aasten siga; `ulka `aastesit vasikit Krk; tu poig `oĺli täl periss lollike, `katsa `aastatsen sitte vi̬i̬l `pöksi Ran; kuvve `aastene oĺli mina, kui `naksi esä `lehmi man `käimä San; nakass `aaśtatsõss `saama Plv; tõukasimise `aigo sai tu̬u̬ lat́s nelä `aaśtanõ Vas

2. teat aastasse kuuluv iga `aastane tüö, `viljä maha tegemine ja `kündämine Lüg; kas teise `aastast `vilja on veel Ans; Öhe `aastane suur lumi `murdis noorde õumbute oksad kõik ää Pöi; täo`aastane küĺm võt́tis vist küll muśtika õied ära Hää; nemä üte `aastese latse, üte `aastel oleme `süńdunu Krk

3. aastapikkune; aastaks piisav sai `aastase `tienistuse Lüg; Ta oli rikas mees, `oastane leib oli ikka `salves ees Pöi; sii oli `aasta sepp - - tegi sul kõik `aastase töö `valmis Tõs; üks poar `puuda oli neid teri, mis ma sirbiga `korjasin - - sie oli siis mu `oastane toit Kei; üks kakskümmend `pulka [küünlaid] oli `oastane jägu Juu; si̬i̬ suvine päev one `uassane päev Kod

Vrd aastaline, aestane, ajastanõ

aat aat g `aadu Kuu; n, g `aat|u Hlj VNg Lüg, -o VNg Lüg Vai

1. jõululaupäev (ka mõne muu tähtpäeva eelõhtu) `joulu aat Kuu; `anti `joulu `aatu (jõululaupäeva toitu) Hlj; `joulu `aatu sai keriku `menna VNg; `aato `ehta ei teha tüöd Vai

2. (ilma)enne Tänä `taidab `olla vist üks paha `ilma aat, `ninda `korvendab päiv ja tuuld ka ei ole; Tänä on `tormiaat (tormieelne vaikus), `ärgä `mengä `vasta üöd meresse Kuu Vrd aade2

haavama `aavama, da-inf aavata S L Ris HMd VMr VJg Iis Trm Ksi Plt KJn Vil Trv TLä, `aavada R(h- Kuu; -maie Lüg); `aavame San, da-inf aavate Krk Krl/-mõ, -dõ/; `haavam(m)a, da-inf haavadaʔ Har VId; `oavama, da-inf oavata Pöi Kos; `uavama, da-inf uavata Khn Juu/`vua-, da-inf vua-) JMd Kod Plt; ppl `aabamisi Hel

1. haava tekitama, vigastama on sojas saand `aavada Jõe; me õlima `nelja `venna, `tõised said kõik [sõjas] `aavatud Lüg; Kui inimene - - jala ää `oavas, siis `võeti teerohu leht ja `pandi `peale Pöi; mees on aavat Rei; ei niisukest `suuri `lindusi ei lase ikka aaveldega, see ei tee muud kui `aavab neid Noa; vend läks jälle teenistusse - - sai aavatud ka kord Lih; ku `juhtud ennast `aavama, sis pane veri`eina `peale Vän; teda uavati paremast kääst JMd; sai `ilma sõas aavata VMr; lei ́kervegä `jalga, sae uavatud Kod; kakeluse pääl väitsega aavanu Trv; ta om juba ärä aavat (rase) Krk; siss aga tulli sääl [kõrtsis]- - ette `aabamisi Hel; tu̬u̬ sai jälle haavatuss käsist ja jalust Har; a haavat hopõn oĺl i̬i̬h Vas; oĺl kaarnass, haavat rebäsel (rebase poolt) `väega kõvastõ arʔ Se

2. solvama ta `aavas mind oma sõnadega Mär; tämä tahab minuda sellega uavata, minule valu tehä Kod; mõni aab seräst `tühjä juttu, siss `aavab süät Nõo; ta minnu aavaśs oma jutugõ Krl; timä `uhkuss oĺl haavatu Räp

habe abe KodT, g -me R(h- Kuu) Pöi L K I TLä, -ne S(h- Phl) Kse Tõs M, -na SaLä Kaa Saa Vil Kõp Trv T; abõ g -na, -nõ Khn; aben g -a Trv Nõo San/-õn, -õ/; apõń (-n) g abõna V(h-), abõnõ San Krl(h-) Lei(apen g aben|a, -e); hrl pl eL

1. a. mehe näo alaosa karvkate silmnägu kaik habemes Kuu; abe nagu viht `lõuvas; koledast on abemes, `justku ei õlegi nuor inimine Lüg; Tuli `nindat abe kahes lehes (kiiresti); Ärä `ütlä midagi, annab `vasta abet (nägu) ka viel Jõh; abe kut udu Jäm; abend `soeti vanast Ans; kikkis abenega mees; suur aĺl abe - - kut takutoŕt Khk; Vanasti abe oli au asi, kes teise abeme ää rikkus see `anti `kohtu `alla; Naise `moodi mees, pole abent ega midagi Pöi; abene `aamise nuga Muh; Enne ela vana abene all, kut noore piitsa all (vanema mehega on parem elada) Emm; sa oled jo abenese `kasvand üsna; mina äi aja oma abend ära, las ta `olla Rei; mõned kasvatavad abeme et `rõndo ühnä Mar; Abe mehe au, nina mehe nägu Han; tä oli `seokse alli abenega Tõs; Piip `tolmas abõnõs; Nüüd käüväd kõik mehed abõnõta Khn; Suu suitseb ja abe `aurab (valetajast) Hää; tõmmanu tal abenast `kińni Saa; nüri abe - - nihuke löhike, ää lõegatud Juu; abet soab iga nädal `aada Kos; mõnel mehel abet põlegi, mõni ude aga lõua ots Kad; abe must kui pigi Sim; vanemad mehed kańnid abet; abe `valge nagu lina kolga Kod; abemes ja `karvas vanamees Lai; nüid ei kasvata enam `keegi abet, aga vanasti oli ta `moodis Plt; laseb abeme suures kasuda KJn; üits aben (habemekarv) oli põse pääl Trv; esä olli mai·lmatu pikä abentege Hls; ta lask `kasva abentel, ta ei `aaki abenit; si̬i̬ om mihitse meelega naine, kel abene suhun Krk; kudass siss ilma abemeda saab, abe om jo `lämmi küĺmäga Puh; mia sugisi abenit ja `ot́se `kirpe abende sehest; `juusse om säbärä, aga abe om siri Nõo; `väike abe, nigu alle peni sita pääl Kam; `suurde abendega vanami̬i̬ss Ote; tu̬u̬ püǵä abeniid San; hapõn om mehe au, küpär mehe `korguss Krl; timäl ei olõ habõna `juurtki `vi̬i̬l (on väga noor) Har; ma naka habõnit ajama, habõnaʔ ummaʔ ajamadaʔ Vas; hapõń `kaśvi suu `vi̬i̬rde, a `mi̬i̬lt olõ õiʔ; habõndõga karvõtunuʔ (habemesse kasvanud) Se; habõnaʔ kui sikal; kel suurõʔ karvaʔ käśsi pääl, suurõ habõnaʔ, tu̬u̬ um `õndsa. tõbrass, mehidseʔ vihädüseʔ Lut; habemesse ebaselgelt; omaette muhas abemesse Lüg; Läks ja `naeras abeme, et vot kus lasi `ennast pettada Jõh; oma abenesse köneleb Jäm; mes sa seal pomised `eese abemesse Mar; pobiseb oma abemesse, kes sest aru soab Juu; Mõni `reaksi rahulikult nii kui ise `endale õleks abemesse `reakinud Trm; mõmises `endale abemesse, ei saand aru Lai; naaŕ abenase Trv; pomisess `pääle abenesse Krk b. piltl tegi mulle abemesse (pettis) Lüg; Sihantsid abenega (varem kuuldud) jüttusi kuulemi ühtepuhku Emm; laeval akkab abe `kasvama (vesi hakkab laevanina ees vahutama) Pär; [mölder] Mõistis matsidele easti abemesse puhku (valetada) Trm

2. habet meenutav moodustis a. karvade tutt, vurrud, poised sokul - - suur abe on suus Khk; kitsel o `väiksed sarved ja abe kurgu all Jaa; kassi abene Hel; kivijüräjä ommaʔ abõndõgõ kalakõsõ Urv b. sammal, rohututt vms laeval on abeall - - piab `jälle tokki minema; su̬u̬s kasuvad pikad kaelud, punased abemed `küĺgis Hää; kuuse abemed ripuvad kuuse `küĺgis nagu tropid Juu; puu külles kasvavad niisugused `närmad, sie on puu abe VJg; mätas on suure abemega, suure rohu ehk einaga Ksi; va su̬u̬kuuse juńn, abenit täis Krk; mõ̭nõl vanal puul kasusõ habõna manuʔ Har c. lokuti, lõpus kikka habõnaʔ Se; kikkal om lia (liha) apõn Lei

abi n, g abi üld(g avi R), avi van Trv; seesü avi|s Rak Sim, -n Krk Hel

1. aitamine, abistus; see, mis aitab laps sureb ka `kirmisse kui abi ei saa Jõe; sie (põllumaa) `anneti kaluritele abiks, et `muidu kalamies sureb `nälga Hlj; häbü olis old hakkada abi `hüüdämä; vana `paati ja vana naist saab viel `värvi abil ilusaks Kuu; kas tuliksid `mulle vähest ajast avist VNg; `meiesuguse abi ei `aita `sinne midägi; minu emä õli puol `tohtri `saarnane inimine, tämä tegi `luomidelle abi Lüg; üel võttab [soolatüügas] ühest `asjast abi, `teisel võttab `teisest `asjast abi Jõh; tama käis `miule avist Vai; `ilma täma abita saa ma läbi küll Jäm; üks kolm nädalid oli [pruuttüdruk] `pruuti abis Khk; siis es ole `arstide abi `saaja enne vanast Kär; lähen - - paulma ja abi ajama Vll; eks see ikka abiks nõuks ole Muh; inimeste abiga `hoiti nad keik (lambad pesemise ajal) `senna vee `ääre Phl; ma kõik elma abita - - töö ää teind Mar; võrgu vastalesed [on] mere `jääres kalameestel abis; oli isat abis Var; kaśsi suust pidi `öössa `ohtu tulema ja koera suust `öössa abi Mih; Sio abissõ mia enäm ei usu Khn; abi ega `armu `mulle `kuśkilt ei `anta Pär; Juuli tuleb meile oome abis kardulid noppima; kui nägemine alb, sis `võetasse prillid abiss PJg; sai ika läbi ise oma abiga, et ei old sõnna obuse abi `tarvis Hag; tema on ea inime, `aitab ja annab ikke teesele abi; nüid on kõik aśjad ja abid katsutud, nüid katsun veel seda viimast abi Juu; Sa said oma sõńniku küll [talgutega] `kärmemini `väĺja, aga sa ise pidid `jälle `teśtel abis `käima Amb; ma `aksin vallast abi `saama Ann; lähän kua nendele õnnetumatele abist VMr; tema käis alati sel `kõŕtsmikul abis `viina müümas VJg; ilma jumala abita ei saa `kuigi `kaugele Iis; ei ole `kuśkilt abi ega `armu `loota Trm; küll tä kisendänud abi, `ükski ei sua abi tehä Kod; `võt́sin kepi `piosse. ega ma siis ei kuku - - kepist on suur abi kohe Pil; `lahke egäde `vastu, kus abi vaja, panep käe `külgi; es saa rõõvast `seĺgä, es saa maha ilma abite Krk; mia olli avin, me istutimi [taimi] Hel; rü̬ü̬k abi Ran; ku sul `endäl `jõudu‿i ole, abi `armu ei ole mitte `kostegi `lu̬u̬ta Nõo; massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ku abi ti̬i̬t, siss abi saa; kui kedägina ei olõ sul abin, siss piat üt́sindä tegemä Har; kiä `sańtmah käveʔ, noile iks `ańti aṕi Vas; mul olõsi api vaia, tiiä‿i kost saiaʔ Se; arbi`ańdja, timä and api Lut; appi ~ abi ~ abis(s)e abiks, aitama (töös, tegevuses; imestust, ehmatust, pahameelt väljendavates hüüatustes; tervitussõnades) `tulga abi `paati vedämä Kuu; võttas `tarkuse appi, aga tuld sest `vällä kedägi; tüö `juures `üüdasivad: jumal appi Lüg; tuli meid abi tühe Kär; ole sina meheks mind abi tulemast Vll; tule sa jumal appi, `vaata mes nüid oo Mar; `saatis teise `moole abise Kse; `kartole`võtmese `juure `võeti `päilisi abisse Mih; tule mind abise koa Tõs; ta lähäb oma sugulast abi Khn; pakkus ennast appi Ris; taevas tule appi Koe; tüed ei jõua teha, `piame enestele appi `võtma VJg; isa palub appi siga `tapma Iis; tule jumal appi, mes sel nüid viga; kui siämendätse, siis vanem rahvas `ütleväd: `jõudu `tü̬ü̬le, jumal appi Kod; tulliv pühabelt meid appi Pst; `tü̬ü̬lisi `võetse välläst abisse Hls; `tulden appi, `panden käsi `külgi Krk; kut́s miu appi `lehti raguma `siale; vanast ku rügä põemeti [öeldi:] jummal appi Nõo; ma karaśsi tälle aṕpi Räp; tere `joudu, jummaĺ appe (öeld kündjale) Se

2. a. (kellestki, millestki) kasu, kergendus ei ole abi tast sugugi Kuu; midä abi sest `viina `juomisest on Vai; mis abi mool `poistest ka oo Käi; neist kana munadest, neist `üöldi ikke [tervisele] suur abi olema KuuK; teeb tü̬ü̬d, aga kedägi ei õle sess abi Kod; siss ma tuusi, et tollest `määrmisest `olli põlvile abi Nõo; `Kapstist oĺl kah vanast suuŕ abi Urv; kas tu̬u̬st abi saa, et sa vannudõ hobõsõid Har; must (minust) olõ õi abi `tolmu kah Vas; ma [aadrilaskmisest] joht api es tunnõʔ Räp || (lahasest) `tohter sidub käe abide varale, kui käsi one `kat́ki Kod b. lisa, täiendus piimale keedeti jahusuppi `juure ja `pańdi `sesse, see oli siis piima abiks Rid; [kartul] oli naa jahude abi, kui ruki vähä oli Mih; ennemuśte olid kitsed ka old `lehmadel veel abiks Ann; [kambritele] `võeti rihaalusess abi (ruumi juurde) Kod; `kartolt `pańti nigu jahule appi [leivategemisel] Plv

3. abiline suur mieskond, et üks on `kapten, sie on `kapteni abi, on `tüürmann, `tüürmanni abi, siis kokk, kokka abi Kuu; võttasin abi omale, `endal tüö `jõudu vähä Lüg; ta lihab abi perese `tooma (naist võtma) Jäm; `kohtumihe abi; kirjutaja abi Khk; Ma `vötsi omale ka einaajaks abi Pöi; täna oli [karjasel] ühest perest abi, `omme oli teisest perest Koe; `paerga metsaülemad ja abid, siis oli metsa ärra VJg; mis nüüd viga, sul abi kõrvas Iis; [väike laps] isä abi, emä tugi Kod; kellel ei olnud inimesi, `sii võt́tis rehele abi Äks; ta ise oli `meister, võt́tis abi kua Lai; üits vallavanemb oli, tõese oliva abide Trv; saadat `vällä [mõisa] seidse inimest: jalgteomi̬i̬s, jalaabi, `tõpre teomi̬i̬s, `tõpre abi Krk; tütär tulõ emä abi, poig esä abi Rõu; vallavanõmbaʔ ja timä abiʔ Räp || (rahvast, inimestest) täna oli `saunas pisine abi (vähe rahvast); pidasid pisise abiga pulmad; nendel suur abi (palju töörahvast) kää Khk

abi|elu sie peigmies ja pruut akkasivad abieluse Hlj; se on `pordo elo sies, ken abielos ei ole Vai; See juba mütmega abielu eland Pöi; kes o abieluse `astun, peab oma pead `varjama (abielunaine ei tohtinud käia katmata peaga) Muh; abielu ja `paariselu; abielus inimene PJg; `juhtub, et väĺlap̀olt abielu tuleb laps Kos; kui abielusse `seie `tallu tulin KuuK; kirikust üteldi maha pruutpaarid, kis tahavad abielusse `eita Koe; eläväd ilma laalatamata, eläväd väljaspu̬u̬l abielu; `õptaja kuulutab, et tahavad abielusse `minnä Kod; õpetaja elab abielu õma `ti̬i̬nijaga Pal; me oleme viiskümmend säidse `aastat abielun ollu Trv; sis ma riku abielu, kui ma tõese mi̬i̬st vahi ja taha ärä võtta Nõo; kui abielu `riḱja kõńd, siss maa värisess kolm süld all Urv

abu|kasukas pihtkasukas; kasukvest meistel oli abu kasuk - - `lamba nahast - - ariligu veśti `taulene; abukassuk ööst saadik `ümber kere, `käised pεεl Khk; abukasukas oli `ümber (taljes), ilma varukata, riie peal Pha; Abukasukas - - oli `talve teiste riiete all Pöi || piltl See mees oleks ühe abukasuka (nahatäie) väärt olad; See kurti abukasukas on jäle sülla peale tulnd sõim Pöi Vrd abu|pelts

abu|käised lühike naistejakk; vest abu`käised, nee `tehti kirgu taarist; mustast `riidest abu`käised, punased pailast aasad, nööpaugud ja puust pöörad ees; abu`käised oli naeste `riided, ilma käisteta Khk; abu`käised olid allist tüssist, `käised oli `otsas; meestel olid vammused ja naistel abukäissed Mus

abu|vatt = abu|vest abuvat́t kut veśt ikka, ojab keha `ümber; talvel‿o kasukas abuvatiks; ilma `käisseta ollid `sõuksed abuvatid Muh

abu|vest (kasuk)vest abu veśt - - ilma `käiseta Khk Vrd abu|vatt

hadak hada|k Vas, g -ku Plv Se/ho-/; had́a|k g -gu Rõu

1. kergats; hulkur; joomar ta vana had́ak, timäga saaʔ midägi kõnõldaʔ Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh Plv; hodak - - timä paĺlo kotu püüsü‿i, kas juu vai niisama ilma piteh huĺgiss Se

2. raha eest ostetud nekrut, kes läks kellegi teise eest teenima – Vas

aed aed g aia Tor Äks Ksi uus Lai, aja, aea, aa Jõe Hlj VNg Lä PäPõ K IPõ; aid g aia Tõs Pär Tor Hää Saa ILõ(g aeda van Kod) VlPõ eL, `aia R(g aja Jõe VNg Lüg), aja, aea S Var Tõs Khn, aa Vll Jaa Pöi Muh Han Var Khn; `aida g `aia Vai

1. piirav või eraldatav tõke, tara `tehti ajad, `roikad said `viistakil `pandud ja `teibad on `püsti Jõe; Aid on vajund `kallalla, `täüdüb tüdi `vasta `panna Kuu; [hunt] oli mend aja ald läbi VNg; agune aid õli leppä aod ja kase aod ja `kuuse näred ja midä `vaide kätte `saivad; lõhutud raud kividest aid on kerik`aia `ümber `tehtud Lüg; läks aja taha, ikke oma `asjale (sitale) Jõh; `riugune `aida Vai; siin pole `aida ees, ajad on maas Jäm; risttugidega `aida tehakse siis, kui teine on maha kukkund, kui ruttu piab aja tegema Kär; Ajad said öhiselt `tehtud, kevde, siis mehed keisid keik aide pεεl Kaa; aide `kargajad obused, nee lippavad `köigest üle Vll; See oli aja pea, kust `aida tegema akati Pöi; see kivi oo aaks ää lõhutud Muh; Kui loom on öppind `aidu `aema, äi sis pea neid änam `ükskid koht Emm; `veltu roigastega aed Rid; ajast on `ennigi üle üpatud Kul; pahur loom, kis `aidu aeas, siis `pandi pia jala `külgi Tõs; Selle `aassõ lähäb puär kerä `ruati Khn; lat́test aed Aud; vanast oĺlid aeal mulgud, kus `roekad ja lat́id ette käesid Vän; Aia iga kolm `aastat, koer elab kolm aia iga; aiade vahel suured lume anged `tuiskanu Hää; uued `roikad said `aeda; kadaka teibas seesab aeas kaua Nis; punutud aed Kei; ta `vihkab ja susib mind nagu `uśsi aja all Juu; tegi `väĺladele ja karjamaale aad `ümmer Kos; aed on soe `seĺga ülesse `lüödud; siin meiegi rohuaa `ümber on `varbudest aed Amb; naese võt́tis üle aa (naabertalust) JJn; parandas lagund `aedasi Tür; `vaotasin aa maha Koe; pane õige sie vańn sialt muast põhjuli aa `piale Kad; `ennemuina `tehti angast, `laśti puud üksteise `otsa ja oligi aed `vaĺmis Sim; kuuse `õkste aed Trm; püssruadike aed one `vilta; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei `puutu Kod; aed olgu nii `veike kui tahes, aga mulk `jäetasse nii suur, et obuse ja `vankriga suab `siśse `minna Ksi; kui karjamaa `aeda tehasse, pannasse kolm lat́ti kahe `teiva vahele Plt; reisik elajas, kõõlub ala aja `seĺgas Pil; loomadel `pantas pia jala `küĺgi, kui `aidu `kargab SJn; sinna tetti egä keväde katess poole jõkke aid, si̬i̬ olli roovikist tett (kalatõkkest) Pst; kiḱk aia mateljan olli kuusest; obeste `kopli ümmer tetti neĺlä roovikust aid Krk; selle jaosse tetti kuhjale aid ümmer, et mud́u looma lõhuve kuhja ärä Hel; õre aid, kudass sa tedä (siga) oiat; agudest `aidu tetti tanumi `vi̬i̬rde - - et loomad `viĺlä ei saa mińnä Ran; arak kädsätäp aia pääl, ei tiiä, mes `käsku jälle tu̬u̬b Puh; täl om aid `tihti tettu, sääld ei saa kana poig ka läbi; ega si̬i̬ mi̬i̬ss suur asi ei ole, aga `aotse aia i̬i̬st käip küll Nõo; meeli`kaudu ma lääʔ, tokiga koputa, seeniss ku aid tulõ `vasta; `aone aid tetäss ädä peräst Ote; Mõnel `oĺli `piśti kuuse `ossest aia, nu̬u̬ `oĺliva ilusa aia ja kõge kavvemp `saiseva Rõn; Siin olõki es innembi `tõisi `aidu, kõ̭ik säärtse˽vildak aiaʔ Urv; `aidu teḱk egä peremi̬i̬ss esiʔ; ruhulitse aia˽hobõstõ ja˽`lihmi jaoss omma˽tettüʔ Har; tüha kõtuga˽`kargat üle aia arʔ, a `rõivalda˽saa ai˽kohegi minnäʔ Rõu; ku - - külmäss, siss om kars maa pääl ni `aidu pääl Vas; pu̬u̬ĺpistüline aid oĺl `liuhka, tol es olõʔ `päälmidse otsaʔ ütepiku Räp; võrguʔ pandasõ aia‿päle kuioma; `taĺli om aid tett vaihhõlõ [latreiks]; jutt ku `haunõ aid (ei kõlba kuhugi); tu̬u̬ jutt läts hüäste kui `aida piteh (ladusalt) Se; `varbun aid ka `oĺle paĺmit, tuu `oĺle bes nagluda (naelteta) Lei || (mõrratiivast) `aeda `mööda lähäb [kala] mõrra kotti Mar; mõrrade ees mõrra aid, kalad `lähtvad - - aiast mõrrade `sisse Ris

2. hrl taraga piiratud ala mingiks otstarbeks a. viljelusala; ka õu mene aja kanad `aiast `vällä Lüg; `aias `kasvad `karva `marjad; kabusta `juurigad `jäävad `aida, ku `leikad maha Vai; meite `aidas pole `öumbid midad Khk; pole maad, pisike aid on sauna `ümber Pha; selle aa ma istutasi Vll; Maja `juures oli siis veel ega perel pisike aid, kus natuke tuhlid moas oli; `aidade sihes oli üksi `tuhlid, aga nüid on [kartulid] änam põllal kut `aidade sihes Pöi; meil on `aedas mõned `soostra `põesad Kul; kanad `lõhkvad kõik `peendräd `aedas ää Tõs; putkõd `õitsõvad `aidõs Khn; [läks] `aeda `õunu `tooma Juu; `naabri aeas on kollane pluom VMr; järve `kõlda vedäväd `aide `sisse Kod; kui oli aed `kaugemal, siis `vankriga `toodi [kapsad] ajast kodu Äks; naadid on `jälle aeas Pil; olen vanass jäänd, nüid nukitsen naasama aias Vil; aia`kesvä olli mitu `aida, säält sai vara kätte Krk; mine pähle `aida, tu̬u̬ sibulat; ega mul midägi `puuduss ei ole, kesi om rõogun, kapusta om aian Puh; ma kasvati ka üitsvahe umalit siin `endi aian; mina lää nüid tõese `aida müüsterdämä Nõo; vanaesä tei karjale viki keväjä `aida maha Ote; tu aid `olli - - `kaeda nigu üits liĺl, `uibu ja visnapuu ja kõik äedsessiva Rõn; kikass lät́s mu `aida maŕjapohma manuʔ Har; võinińni˽`häitsäseʔ, kõ̭iḱ aid um või`ninne täüś Rõu; aiah mõ̭nõ krobikunna ika olõ nännüʔ, a `veitüss um nuid jäänüʔ Vas; tsirulit paĺlo om aioh Se; `uiṕšidõ aid Lei || võrkude kuivatamise koht juhete aid, koes vörgud `kuivamas käivad Khk b. karjaaed; koppel; sulg, aedik sead `panna `aeda, siis `panna `nuumama Jõe; `muudel `luomidel ~ `luomiel on aid, kanudel `kardin; justkui siga `viŋŋud `aias, ei elä, ei sure Lüg; ma ole omal vassiga `varsti [pärast sündimist] `aida pannund Kär; Siga `nühkis ennast oma `aidas Rei; siga pannakse `aeda, see tahetakse jõuluks ää nuumata Mär; suur pulli aid oln, suurte `postega ees Tõs; `tallede aed tehakse `lauta, pannakse `laudu, mõni vana uks ja Juu; anel oli aed siin, poead olid ka `aedas. üks anepoeg oli `väĺla tulnd aeast Tür; kus not́si sai, on aas või VMr; paneme orika `aida, ei tapa vi̬i̬l orikad KJn; sigade aid või kopel, muist olli üle jõe, muist olli kodu pu̬u̬l Pst; eläjä tuleva `aida `laske; ma piass kanade aia ärä kasima Nõo; Ku lehmäʔ süünüss `saiõʔ, `aeti aia pääle - - suvõl `oĺligi lehmäʔ `lõuna`aigu ja `ü̬ü̬se aia pääl Har || hundipüünis raisk `pandi `aia `sisse ja `aisu `pääle siis unt tuli Lüg | Ädas kut unt uue aja nukkas Emm Vrd aidu c. heinamaa Aid‿o `heinäkökkisi täüs, `milla ne kaik `kuivaks saab Kuu; [ta] niidab sii aide sihes Vll; kodune aid `olle juba labus Muh d. kalmistu see oo luteruse aid; siia vanase `aida `tuuasse koa [surnuid] Muh; tädi oo sii Karuse `aedas Kse; ükskord pidi veel aja peal `jutlus olema Juu; Palamusel on kaks `aida, vana aid ja uus aid Pal; kes olli poonu ja ilma `ristmede, ni̬i̬ olli taga aia matet. viimäeti `anti neil `aida esi nurgak; nemä tulev obesege aia päält (surnuaiast) Krk

3. (väljendites, ütlustes) üks `rääkib `aida, `toine `aiatagust (räägitakse eri asju) Kuu; Aja `äärest `korjatud laps (vallaslaps) IisR; `Mõisnik `ütles sind `välja [majast], kas mine aja `ääre Pöi; paastu `maarjabe emis `menne `seitsme `põrsaga aa ja aŋŋe vahele (saab juba õuest toitu) Muh; noorik oo üle aja `astund - - mõned kuud alles `paaris, juba laps PJg; anna maad kääst ää, mene ise aja ja ange vahele Mar; mul mõni elo, elän nagu aia jäären (hoolitsuseta) Kod; külä kõhutäiega ei saava üle aguse aia ka `astu Vil; vanast kel `tüt́rikul lat́s oĺl olluʔ - - tu̬u̬ `tüt́rik oĺl üle aia karanuʔ Har; Rü̬ü̬ḱ ku t́siga aia vahel Urv; aia taha minema otsa saama; äparduma se luom läks `aia taha, sest ei saand kedagi Vai; Esimene vassikas lihab ikka aja taha Pöi; Keik mo töö ja vaev läks aja taa Emm; Su mõõtmine läks oopis aia taha Tür; tinav`aasta `olli ka lehmäl kaits `poiga, mõlemba lätsivä aia `taade Nõo; Üt́s kurn `põrssiid lät́s õ̭ks keväjält aia `taadõ Rõu; aeda, aias viltu, kiiva(s); untsu piird o `aida kistud, si̬i̬ o kuduja süi, piira pinnud o `viltu kistud Kod; uśs [uks] `aida vaeunu, lavva `viltu ku tarassaid; meil köögi uśs om aian Krk; Kõ̭gõ inne `pańte kõrvaga lavvaʔ ärʔ - - mu̬u̬d́o lät́s annom `aida; Tu̬u̬d pidi anomategijä kõ̭gõ `rohkõmp siĺmäh pidämä, et annom virril es saaʔ - - `aida ei lääʔ Räp

aeg aeg g aja, aea, aa eP; aig g aja, aea R(n `aiga) Saa, aja, aa M T, ao, ajo Võn Ote V; saav `aegass Kod; rajav `aegani VMr VJg MMg, `ai- Kuu Lüg; `aiguni VNg (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

1. aeg kui niisugune (lähemalt piiritlemata) vat nisukesi juhuseid ikke ajas `juhtub Jõe; Aig avitab `konna mättäle ja `kehva palukasele; Küll aja `juoksul jalad mau alt `välja tulevad (laisast saab virk) Kuu; aig kõik `asjad `kaotab Lüg; jo aeg näidab, mis tuleb Ans; Aeg väob öhtsele Kaa; Aeg annab aru Vig; Aad ees, päävad pial (inimene ei tea oma tulevikku) Han; kui ead `tantsijad ja pillimehed olid, siiss läks ühü kaheni aeg Mih; maksa tämale aea jooksul see osa `väĺla Aud; Ajaga tuleb `seĺtsis `minna Hää; aeg lähäb ubasesti edaja Ris; Aeg kõik aavad parandab Rap; siis oli jo aeg kaĺlis vana `rahval `kangeste Amb; kes tiab, kuda siin `aegade jooksul on elatud Lai; ajad lähvad ruttu edasi SJn; ku päävä lääve pikepess, siss ütelts, et nüid lää pereme poole aig; si̬i̬ piat üit́s ajage inimene oleme (rohkesti vaba aega) Krk; veri `üibub aja päle, vesi ei `üibu ilmanegi Nõo; [vanasti] `Loetu pääst `aiga nädälide `viisi Rõn; paremb `aigu müvvä˽ku `ostaʔ Urv; mul om aig ikäv Krl; ega aig jänessess ei olõʔ, et ta välläʔ ju̬u̬sk; see oĺl jo igävetsest aost igäveste nii olluʔ Har; Noorõh mõista‿i ajoga midäge tetä, a vanah tulõ ajost puuduss Räp; aig aasõ `aigu takah (on väga kiire) Se; aig and hüvvä nõvvo Lut

2. piiritletum ajavahemik a. teat periood, ajajärk üks aig `räägiti, et soda tule Kuu; `ammetmies on aja rikkas ja `põllumies on `põlve rikkas Lüg; Ehk mina ei õld küll sie aig suur `riieline, a `siiski avist `aeti ka Jõh; nüid on `kehno ja `vaine `aiga Vai; ajad on sandid; lühine aeg veel `oota Jäm; nii `kanged ajad olid, et `süia‿s saa kuidagid käde Khk; Oli `aegu, kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; küll aad `muutuvad; ma tuleta `meelde ehk tuleb `aale pitkale üles (meelde) Muh; Laikala oli siiskid vehem, seda söödi aruleste aegadega Emm; oleks aeg teine olnd, ma oleks änam öppind Käi; ei ma küll pole niisukest `aega näind Noa; sel aeal oli `puudade aeg (arvestati puudadega) Kul; tänabu oo viĺlalene aeg, nisukest viĺlalest `aega pole mõnel `aastal olnd Mär; ennevanasti olnd `juused alati `lahti - - minu määlestuse aeal ei olnd Mih; ea `aegega oo ea elada; minut [on] lühike aeg Tõs; temäl `ollõ ikka rutt aeg Khn; ega sel ajal `kella oln Pär; On küll aeg ja `aasta, et mitte `ilma ei anna Hää; torupiĺl on ajast igänu Saa; kui on old need `nuhtluseajad alles, peksuajad ja Rap; puaŕ mune `maksis kolm kopik, oli kaĺlis aeg; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas ja Juu; kui ma noormees olin, olid juba aead vähä paremad Kos; minu lapsepõlves oli undiline aeg JõeK; [puuassivanker] on nagu ajast mahajäänud `jälle ja KuuK; selle aja kui ma `pietusin nende juures, läks puśs ära; selles ajas (siis) kui minu ema `tuodi [siia mehele], oli see `kamber viel `püsti JJn; ennemalt võis ike se aeg veel ull `olla Pee; kolmel pääval ei `tuldud `vuatama, ma oleks võind selle aa sies ää `surra VMr; edemält õlid pääväd ja ajad, sae `kõike tehä, `viina ja õlut Kod; [rakked] on ärä mädänenuvad pika aa `peale Pal; eks neid `aegasid on old, äid `aegu ikke vähäm Plt; nüid ni̬i̬ aja imeliku, nätä mis nende `aige `järgi tule, ka ni̬i̬ aja lääve parepess vai, vai tule pess (päris) `raskit `aigu; sõa kannatajide ääss korjati si̬i̬ raha `kallil aal, suure neĺläp̀e, suure `ri̬i̬di palmipuide pühäl, üles`tõusmise pühäl; nüid om `seante aig, ei kanna ei murra, sügüselt `ti̬i̬ge; selle `aage ku mea `kasvi, es kirjute `kennigi Krk; `saadan om sel aal mõuranu, ku teid om `soetet Hel; t‿om üits aru aig, ku temä‿i ole joonu Nõo; Sõ̭ss es olõ˽jäl˽söögi teku inäp sõ̭ss tu̬u̬ aig Urv; tu̬u̬ (orjaaeg) ka‿ks oĺl õel aig Krl; no olõt sa ka üle pikä ao tulnuʔ Har; Ega aig nõud umma teku Rõu; vanaimä es näeʔ toda `aigu Plv; las no aig paranõss, kül˽ma sõ̭ss kutsu kõ̭iḱ kokko; kõ̭gõsugudsõ ajoʔ ommaʔ arʔ `olnuʔ Vas; timä kõnõĺ külʔ tod pagana ajost `aigo - - et `väega `olnoʔ kolõ tu̬u̬ aig; halb poig `ku̬u̬le tollõ ajo siseh äräʔ Räp; nüüd jäi pikäle ajolõ `küllä Räp; tuun aon kitetäss linnu `küĺväʔ ku pajoʔ `tolmasõʔ Lut b. teat ajalooperiood `suure soja ajal `saite `palju kilu Jõe; vene ajal olid `paskii·rid old `valvurid siin majaka pial VNg; vana `õnnis `ruotsi aig Lüg; `sakslaste ajal äs saa midagid teha Ans; vana teo ajal oli orjuse aeg Käi; vana `sääduse aeal Kul; sõea aeg tulid undid `seia Ris; `sakste aeg sai se küla ära laadatud Ann; sõda aeg `pantud varandus `sinna Kod; mina ike vanast saari aeg korjasin vel saari raha Äks; `mõisa `aegadest mina ei tiä Lai; vanast katku ja sõa aig na olli ennäst varjanu Krk; orjapõlve aal es ole `seandsit `sü̬ü̬ke Hel; rootsi sõa aig ollu panguraha Ote; Sakoĺja˽tuĺlivaʔ eśti ao keskpaigah Räp; ajast ja arust iganenud, vananenud Sie `tuhlimaa on kohe mul ajast ja arust (hooletusse) jäänd Kuu; sihandused riistad on ajast ning arust `väljas Ans; see asi oo aeast ja arost jäänd Mar; Mis aeast läind, see koa arust läind Rap; se on juba aast ja arust maha jäänd Juu; mis ajast see arust Trm; kõik ajass ja arvoss one si̬i̬ kadunud Kod; Mis joba aost om lännü˽t‿om arvust ka lännüʔ Urv; śjo om aost ni arvost läänü ärʔ Se c. (minevikust, olevikust, tulevikust) kävi siel `Amee·rikas `laevaga omal ajal (kunagi, ükskord) Kuu; vanast ajast (vanasti) inimised eläsiväd `ninda ja nüüd `jälle tõist `muodi Lüg; jo seda nääb mihantsed ne tulevase aja asjad on; `viipsel ajal on keik teisiti Ans; vanast ajast olid `uhked pulmad Mus; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; vana `aega ahi Pha; vanast `iidsest ajast saadik Mar; `nüitse aeaga ei `vaata sedä (kuu faase) `keegi Tõs; vana `aegas (vanal ajal) Aud; aĺlil ajal meeste sukad olid üle põlve Pär; siin oli omal ajal kolmkümmend `suitsu Ris; nüid uuemal aal kui ma juba aśjaajaja ja töötegija olin; `enne`muistne aeg Kos; ennemal aal `üiti rie lahasted Jür; sie tońdi tegemene oli vanemad `aega kui mina mäletama akkasin JJn; kali ja `kapsasupp on ikka `ampsest aast Ann; vanemal aal `enne mind kui pekseti `töölesi; see oli vanemalt ajalt, ennemal ajal Pee; `eńdine aeg ei seisa aja najalgi (ei kõlba kuhugi) VMr; eks `eńtsed aad old ikke lõbusad küll Kad; meie kańdis seda sõna ei õle vanast aeastki õlnud Trm; selle aa põlvega (praegu) ei õle [enam nõidust] Kod; tulevad uued ajad, uued viisid ja `kombed Lai; no juba viimasel aeal tuĺlid `poodi ka lambid müia SJn; vana aegil õletive latse karja man Trv; ennemal `aigel `võeti lassige `piima manu Pst; `nüitse `aage ei ole alli `aigust Hls; ku ma ennepelt `aiga (varem, ennemalt) poen käüsi, latse tulliv miul `vastu; noorepel (uuemal, hilisemal) aal Krk; `õigit mehi om `nüidsel aal veedi, `nüidse aa inimese om laesa Nõo; umal aol oĺl kõva mi̬i̬ss Har; mis no muśtinõ aid taad `aigu `vasta Vas; Kuna `nüüdest `aigo ei mõiśta˽vanaaotsõ `aogaʔ kui inämb võrrõldagiʔ Räp; noʔ om hüä elokõnõ `vasta vanna `aigu; vanah aoh tu̬u̬d jo kõnõldi Se; vanun ajun `oĺle varbun aid Lei d. eluaeg; iga, vanus Ei ma küll ole neid va ühüksä`silmäsi oma ajass süönd; oma aja (kogu eluaja) käüs igä merel Kuu; nää kuda madalast ajast igäl ühel on `küüned oma `puole; `tõrva `pandi siin [seebi hulka] viel ikke siin minu `aigudelgi Lüg; see (inimene) on oma aja juba eland ka, mis see piab‿s niipailu tööd veel tegema Ans; Äi kedagi ela `kahte `aega Pöi; siis änam `niuksid - - `kõrgid `müt́se põln mette, `meite aeal Lih; ma ei `teagi änam kus tä oma noort `aega (noorpõlve) elas PJg; keige ingelisel on ju oma aeg `antud JõeK; aga mina oma aa sies küll ei tõust ommiku ülesse [kella viiest ketrama] Amb; minu aast kolmas põli, siis old näĺla aeg Ann; minu aeg ikke olid karduled Tür; oma aja `kohta sel poisil `kasvu küll Trm; meie põlve aal, meie eloaal ei õle õllud Kod; olliv enne, vanaesä aal tennu jaanituld Krk; kõik minu ao sisen ta (Otepää alev) om `säetü Ote; poolt [elu] `aigu `loetass kolm kümmend [aastat]- - tu̬u̬ om jo üle poolõ ao; temä aig om jo õdakun (surm on ligi) Har; vanal jo ajoline surm, aig jo är eletö Räp e. kellegi kasutada või käsutada olev ajalõik, mille jooksul midagi toimub, tehakse või peab tehtud saama ega `aiga ole `ilmaski, kui ei `aiga oda; sina‿i `anna `mulle nii`palju `aigu; Ega ajata `asja saa Kuu; tie `enne `vällä kui aig `õtsa saab Lüg; mis sa `viivitad `aiga Jõh; miul ei ole `aiga avita Vai; `aega vötab, aga `asja saab Jäm; kui aeg iĺlaks lεheb, peab ilist rugi külima; ähk annab völaga `aega Khk; puar nädalid pühase `aega Vll; jutu aamaga läheb aeg ää; kus nende laste aad siis `lähtvad [mujale kui mängimisele] Muh; ma oleks sene `valmis küll teind, aga äi pole `aega `antud Käi; Tegi kodus aja parajaks Mar; kukulind [ei kuku enam], o vist läbi tä aeg Vig; `Anna `aega `atra sääda Han; ei selle lühekse aeaga ei tee siäl mette medägi Tõs; Rängeldä egä päe sedäsi, et ei põlõ `aega `ändä augu `piäle `panna Khn; ega ma ei saand `aega nendele `kieta Kei; viis miinutid on veel `aega; aeg kaob ää, ei soa ega soa tehä Juu; võta töö jäuks `aega; võta omale `aega Kos; sie aeg sai ära raisatud JõeK; rukki `lõikus sie võt́tis `jälle pikka `aega Amb; nüüd on aeg üle läind (olen hiljaks jäänud) JJn; milla sa `istumese `aega saad Ann; kaua sie `aega võtab Koe; milla temal oli `aega viel meie jäele `vahtida VMr; `sinna nied aad päevad `kauvad, ei pane tähälegi; ega se kõik selle `aaga viel `vaĺmis ole Kad; vihm `ańdis `aega lua üles võtta Iis; `aega orjal, `aega ärjal, `aega võevasel vasikal Kod; siin lääp üit́s aig (palju aega) enne kui si̬i̬ (rikutud kangas) saa är säet; miul lõppi aig ärä kodun `eńde ümmer; aig käüs ümmer (läks mööda), sõda tulli `pääle; aja `põrmu ka ei olle; selle aa pääl võiss küll valmiss olla; tuhka päe - - ja tõnise päe - - neid pühäss ei `peetä, `õhtu tüdrukil `anti oma aig Krk; kos sa oma aja `viitsit Hel; mes latse sul tallitada, et sa `aiga ei saa Ran; selle `väikse ajaga om kõ̭ik ärä tettu Nõo; es ole toda `aigagine seenile minnä Ote; kõ̭ik om tu̬u̬ ta omast ajast tennü San; võta nu raasikõnõ `aigu kah Krl; taa `aoga olõss mul ollu˽jo˽kümme `ruuhhõ täüt t́saet; mul ei olõ `aigu `kõrvu `süütä ka õiʔ [kiirel tööajal]; kas timä minnu saa `suńdiʔ, ma umast aost käü Har; taa tü̬ü̬ võt́t mul katõvõrra `aigo; aig lätt käest ärʔ, midägi ei olõʔ tü̬ü̬d käsil Räp; ma või ei - - pikkä `aigu `viitäʔ Kra

3. a. teat tööde, tegevuse, sündmuste, loodusnähtuste jne põhjal määratletud periood siis on paras `kurgi maha panemise aig, ku sirelid `heitseväd Kuu; kevadel `ristibä aal on `lamba `niitamise `aiga VNg; kui `vilja `kõrju aig on `müödä, siis tuleb `kartuli võttamise aig; sie `suuremb poiss `sündis rukki tegemise ajal Lüg; Sia saba `pandi `põhja `puale `astja, et `õtra`külvi ajast tuleks lagedale Jõh; `küindla kuus metsa `loomadel küis `jalgade `indamise aeg Jäm; kevade oli undi aju aeg olnd Khk; kasukonna aja sees (kasvuajal) Kär; Lapsel `amba `murdmise aeg Pöi; `pulmde aeg olid üsna `mütmed ölled koos Käi; kui püiu aeg juba `möödas `olle, siis `olle [mõrdade] kuivatamese aeg Phl; õõnabude `õitsmese aeg oli külm Mär; [kalad] tulevad kudema suure vee aeg Vän; vi̬i̬ lagunemese aeg on nõnda lihavete pühade `ümmer Hää; se oli juba sui `vankre aeg Nis; `Rehte aeaks `viidi kroamid toast `väĺla Kei; `sakstel pidude aeg `kümned toedud Hag; sie (rätik) on old juba kaks sauna`aega [kasutada] JJn; kui oli küńni aeg, eks nad siis old ikka `kündmas Ann; nüid one vasika kudo aeg, kevädi pu̬u̬lt `talve; si̬i̬ kutsutasse suviline kes tuleb eenä `aegass ja kõegess tü̬ü̬ `aegass Kod; `parmude aeg oli nii pala, et ei saanu `künda Pal; [viisu] kõrvad jäävad kudumise aeg Lai; si̬i̬ oja jooseb ainult siss ku vihma aeg on; minavaasta `oĺli õõna aeg Vil; tõise kõrra aig tett nisu karaśk om iluss `valge nõndagu Krk; tohussel `käidi keväjä, kui purike kudemise aig Ran; küll `olli alb `kapsta istutamise aig Nõo; vanast `panti kuud tähele külümise aig Ote; Kassõl ja pinel om keväjä joositamise aig Urv; lat́s `vi̬i̬di ahupalamise ajoss `lauta Har; pühi aoss tet́ti kah vi̬i̬l `tat́rigu `vatska Rõu; Kõ̭gõ paŕõmb kaara küĺvi aig oĺl sõ̭ss ku kuu kolmõ päävä vannunõ Räp b. oma eripäraga osa ööpäevast või aastast sügüse aig `paistuvad tuled Kuu; nüüd on puol üö aig kääs, kukke `laulu aig nõh; `õige varajasel ajal (hommikul vara) tuli Lüg; `enne `joulune aeg on ikka lidrine olnd Ans; meri suitseb kevadise ajaga; metsa kolla aeg (kolletusaeg) Khk; `pääle `löunane aeg on köige soem Pha; `nääribä aeg käisid sokud Pöi; umigost [söögivahe] `aega `anti kell kaheksa seni kut üheksa Rei; pääva `loode aeg; see oli kebadest `aega, suine (suve hakul) aeg oli Vig; noore kesk omigu aeg Tõs; päeva `tõusme aeg PJg; sui aeg kipub leib aĺlitama Ris; nüid tuleb `varssi pime aeg, `oome juba joagup̀ä Juu; `talve aeg on lehmad `kińni Kos; nüüd `suine aeg, maga kus aga oled JõeK; ema suri `jõulu aeg ära VMr; tämä tuleb päävä aeg; tüd́rik lähäb `venne `õhtasel aal Kod; külm, kesktalve aeg oli Pal; videviku ajal peerg veel ei põlend Lai; käis jaanipääva aeg siin Plt; lõunaeg keedeti `kartulid vi̬i̬ga Kõp; siss ollu ta paar nädält ärä sügüsese ajage; päävä veeru aig Krk; nüid om joba `pruukosti aig Nõo; sügüsene aig oĺl, `mihklipäävä aig Võn; keväjäne aid oĺl, põlluteǵemine käsil Urv; illatsõl aol `saie õdakult koduʔ Har; suvine aig, kost sa˽tu̬u̬d seebikiv́vi `saadõʔ Vas; õdagõnõ aig om jo `mü̬ü̬dä nüüd Räp; `päivätseh ajoh; kas sai mul halval aol (enne keskööd) tet́tüss, et lää äi `höśte Se c. (kuu faasidest) kui kuu kaduneb siis sie on kuu kaduv aig Lüg; Ära sa mitte kaseval ajal pesu pese, si̬i̬ ei lähe `puhtaks - - aga kadeval ajal pesed, saad `puhta pesu; Kadevad ajad `oĺlid vana kuu neĺlapäeva `õhtad, siss arstiti Hää; sedä (siga) nevä kaduvel aal ei tapa, ku kasuvel aal [tapetakse] noorel kuul liha `paisub jämmempes Hls; ku kuu päevä kätte saa, sõss om kaduje aig Krk; kuu luvvass, om kolm `päivä kõva, siss om kolm `päivä pehmet ja kui kuu vahepäiv, siis om kõ̭ige `pehmemb aig Nõo; `peeti iks `aiga (arvestati kuu faase), külümise `aiga `peeti; ärä tekku nüid `kesvä, ei ole ää aig Ote; `Lambit `pöeti `pehme `aogaʔ - - kuiva `aoga es kasu˽vill hää, `pehme `aoga˽kasuss vill iks `näede˽paŕõmb Urv; no‿m nu̬u̬ŕ kuu, no‿m halv aig; kuu edemine veeräńd om halluss aig, tõnõ veeräńd aig, täüs kuu om hää aig, perämine veeräńd om kuiv aig Har; Vana˽perremehe˽kaivaʔ `aigu (kuu faase) kah - - a vai tu̬u̬ aig vi̬i̬l midä täheńd õigõʔ Rõu; noorõl kuul kaĺg aig Räp

4. kindlaks määratud pikkusega periood a. teenistusaeg sie on juo mitu `aiga õld `vallavanemb Lüg; igä mies pidä `tienimä oma `aiga täis `kruonus Vai; teist `aega `teenija Jäm; mo `eese mees oli koa kolm `aega talitaja. aeg oli kolm `aastad Mar; poolt`aega `suilene teeb kolm `päeva oma tööd ja kolm pereme Aud; tulen ära tienistusest, kas soab aeg täis JõeK; Mul vend oli `enne `ilmasõda `aega `tienimas Amb; kroono `piäle lähväd `aega `ti̬i̬ńmä Kod; vend oli sõaväes kaks või kolm `aega Äks; soldatil `anti at́stahvku, siss olli ta oma aa ärä `ti̬i̬nin Pst; [kroonu] teenistuse aig `oĺli viis `aastat Ran; `olli soldatiaja `väĺlä, siss `tulli ja võt́t ärä `tolle `tüt́rigu Nõo; rassõ oĺl - - es jõvvaʔ ärä umma (kokkulepitud) `aigu Räp b. rasedusest, tiinusest puol `aiga on juo `küljes Lüg; kui emasel aeal mune peab `sööma, siis peab lapsele möeuma, leedi kiri tuleb `palge Khk; laps oo `pooles `aegas, pool `aega jo `kantud. pool `aega veel ees PJg; ta (naine) juba poole aja peal Ris; poole `aage luuvvas eńg `sisse joba emä ihu sehen Hls; poole aja pääl akass liiguteme [laps] Krk; tu̬u̬ olna käemä pääl, kõneleva et olna poolen ajan Nõo; kas om poolõh aoh vai ei olõʔ Se

5. ajamoment a. teat hetk, moment; tähtaeg `pannu pääl sai kala `paistada paraja `aiga; sai `õiget `aiga `sinne; igä tüö `nõvvab oma `aiga; miä `läksin õma aja `pääle (õigel ajal) Lüg; `senni ajani ei ole vel käind Vai; sa tuled paraguseks (õigeks) ajaks Jäm; einad piab oma ajal kogu panema Ans; senne ajani ilm on üsna kena Khk; Sa oled juhtund sõhuksel ullul aal, tuba sumas Pöi; küll need sool pekendavad jah `maksmese `aega Mar; eila `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; Tüe olga `õigõd `aõga `tehtüd Khn; Kas külisid midagi oma `aega, kasus `äśti Hää; Pillimees tuli ka selleks ajaks kohale oma lõõtsaga Kei; selle ajani ~ `aani ma põle veel seal käind Juu; `vastlapää ei kiedetud [kartuleid]. jah, neil oli ikke oma aeg KuuK; olid kõik selle aeg (sellel ajal, selleks ajaks) surnd JJn; aeg selle põllel ja lõppeda (põll on vana) Ann; mis ajal ta on sadama akand; rukis tuleb sügisel oma `õigel aal maha külida Tür; `siia `aegani läks mul aeg `kiiresti ära VJg; tuli parajal ajal appi Iis; `ommen sest `aegast vii ärä; milla aeg (millal) suab si̬i̬ `vistlemine Kod; `seie `aegani on õld ike vett MMg; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks; on juba aeg, vaja kalale minna Ksi; ma tiiä igäl aal perembine ku sina Trv; lehm es naka `pulli `ot́sma, aga lehmäl es ole vi̬i̬l aig Nõo; tooni aani `olli rońg ärä `sõitnu Kam; külümisel om oma aig; mis aal sa lääd Ote; `seoni `aani ei olõ˽leevä `näĺgä vi̬i̬l nännüʔ San; parandõ sõ̭ss ku parass aig Krl; `saie vi̬i̬l viimätsel aol (hilja, kuid veel parajaks ajaks); surm om külh teedäʔ a aig om `ti̬i̬dmäldä; vihm lätt tu̬u̬l aol (samal ajal) üle ku iilä sadama `naksi Har; ega eśä `kotsile uma aig Vas; kuńst sõnnik tege [lina] inne `aigo `vaĺmest; vaśt si̬i̬ ajo `pääle minev`aaśta (just aasta tagasi); pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; mehele minnä paraśs aig joʔ; `aoni õ̭ks varastass, üts kõrra saa õ̭ks lõig täüśs; päiv (päike) tulõ õks uma ajo pääle, päiv käü üi kellä `perrä Se; aig `kuoldaʔ, tuole maalõ mindäʔ Kra; ao pääle õigel ajal mineʔ ao pääle magama ja tulõ ao pääle üless Plv; kuʔ saa es ao pääle `mõisahe, oĺl nahk kuum kah sul Vas; ao päle hain `häitsess (õigel ajal vaja abielluda) Se; sü̬ü̬ḱ `olli [talus] kõrran ja ajo ~ ao päält Ote; ühel ajal samal ajal; samaaegselt ühel ajal lähvad `linna Khk; akame nüid ühül aal menema Kir; tema (kukk) omikuti laalab ühel aal Ann; mi˽sai mõlõmbaʔ ütel aol `alla rońgi pääle Har; egass tu̬u̬ uma `haiguss (menstruatsioon) kõ̭igil üte ao pääle ei tulõʔ Plv; mil ajal 1. millal mil ajal kuer `aiseb Lüg; miil ajal tama lähäb Vai; ei tea mil aal kojo tulavad Muh; mil aal si̬i̬ oli si̬i̬ pulm Äks; mil aal si̬i̬ olli, ka suve või `talve Krk; mi̬i̬l aol t́ä˽lubasi tagasi tullaʔ Har 2. kaua aega; ammu Sääl on keede, `senna ei saa mil ajal obusega `pääle `minna Hää; põle neid (laule) mil ajal enam lauld JJn; ma põld muśtikeid `milgi aal `katsuda saand Ann; põle `milgi ajal näind Pai; sedä põle nähä olnd enäm mil `aalgi KJn; `milgi aal (iialgi) ei jõvva sa tat ärä kirjute Krk b. sünnitusajast sie laps oli old `enne `aiga Kuu; küll ta aja päält ikke tuleb - - kas lehm tuob vasika ehk `naiste`rahvas tuob titte ehk Lüg; pudenemise aeg - - sünnitand lapse ää PJg; tite ema aeg soab `müöda Ris; lehm tuli `lüpsma ikke `õiged `aega Juu; see lehm tõi üle aja Trm; ku mõni eläjäs suab `aiged, `süńdib vaśkas enne `aega ärä Kod; lehmäl `olli vaśk periss ajalikul ajal; aig jõvvab kätte, nüid om vaest `varsti lehmäl poig Nõo; es tiiä midägine `enne, kui aig kätte tulli. siss tõsel päiväl tulliva `kaejatsi Ote; Üit́skõrd visass onde mitu kuud `vaśka enne`aiga ärä Rõn; taal oĺl enne `aigu lat́s, kat́s nädälit oĺl enne tu̬u̬d õigõt˽`aigu Har; tõõnõ poig `sündü iks uma ajo pääle (õigeaegselt) Vas; mõ̭ni om kat́s nädälet üle ajo, mõ̭ni om kat́s kolm `päivä `perrä Räp; ühte aega minema samaaegselt sünnitama teite lehm `oiti sel samal ajal ää kut meitel, nee `lähtevad `ühte aega Khk; ämm `ütles et Muśsik ja nuarik pidid `üste `aega minemä Kod c. kellaaeg `Aega `arvasid kukke `laulu `järgi IisR; `karjas `päiva kell `näitab `aega Vai; pilise ilmaga p‿saa [päikesekellal] ajast aru Khk; mis aeg `paergust oo Muh; aeg on na iline juba Käi; mis aeg see emä `käśkis `lehmä `lüpsä Vig; mõõdeti peeru söed ää - - selle järele sis `arbasid, kui `kaugel aeg oli Mih; mis kellu ajast ta `linna lähäb Khn; kas kell `näitab `õiget `aega Iis; minu kell oli `seisma jäänu, kui `pääva ei ole, ei tia `aega Äks; `vaate, mis aeg om joba, mis tunnipakk näüt́s Krk; Aig joba poolen päevän, sina iks makad Nõo; `Kaiõ `aigu päävä `perrä kah Har; kikass jo ti̬i̬d ajo; koodi`tähti `perrä `kaeti tu̬u̬d `aigu Rõu; kui paĺlo `aigu um (mis kell on) Lut d. paiku, umbes siis ja siis eks ta `kellu kahe ajal tuli Jõe; `kellu `kuue `aiga oli kui kävin teil VNg; kellu kolme neĺla ajal Ans; jo se viie kuue aeg oli, kui töhe `menti Rei; kella kahe`teistme aeg pidade olema kurjavaimo tuńd Mar; omingu kell kolme neĺla‿aks oli rehi `vaĺmis Pee; minu mies tuleb neĺla viie aast kodu VMr; kella kahessa aeg oli keskhommik, kella kahe aeg lõõna Pal; kellä viie aig vai pu̬u̬l kuus päiv `lu̬u̬ja Ran

6. ilmast, ilmastikunähtustest suve ajal, `suoja ajaga kilu ei ole Jõe; kena töstetav aeg, Kuramaa metsad ning liivamääd `paistavad käe Jäm; pöld jätab tükkis `ilma, kui sańt aeg on Khk; teist `aega (ilma) teeb Kär; `seisvad aead, soead aead et pöle `tormi ja nenda Pha; `kangesti libe koĺlakane aeg Vll; `Sõukest suurt vee `puudust pole sii änam `ammu olnd, nii pailu olid ajad ikka märjemad Pöi; sel `aastal pole lund olnd, köle kuiv aeg olnd Rei; nüid ei kuulegi kuku`lindu, vata külmad aead ja Mih; Mia oli parajuttõ kois `pitkes, kui `sündüs kieväks aaks (läks tormile); Läks `lendäväks aaks (tormiks); Ei tiä, kud́as nad `sioksõ `lendävä aaga Ruhnust `tuldud said Khn; Vahest sai [rukis] iĺlem, vahest varem küpseks, sedasi kudas aead olid Kei; nüid poar `oastad kuivad ajad ~ aad HJn; sügise `paĺla maa aeg viel läks JJn; tänavu ei ole palavad `aega Ann; eedid magama, õli vagane, ajad taga `muutsid kõik, tuul kohiseb ja puud liiguvad; porine aeg one keväde enne jüripäävä Kod; Prossa `järve ei ole kuiva ajaga `sisse tulemas midagi, aenult metsa ojakesed Äks; kui `oĺli soem aeg - - si̬i̬ säŕk `oĺli sis seĺläs KJn; palava `aage om paĺlu `uiski Hls; kos madalad maad, siss vihmatse ajaga es saa arida Ran; `saone aig Kam; nüüd om `kuivi `aigu olluʔ San; `muanõ (porine) aig; ku külm aig tulõ, siis om õks rassõ Har; hainangu lõpp, kuum aig Rõu; `š́elge aig; aig eh́t jo vihma pääle Lei; tsiga kand `põhtu, saa kuri aig; `pihmeʔ aoʔ (soojemad talveilmad) Lut

7. a. (koos hulka või määra märkiva sõnaga) käis `ulga `aega `meiga ühes Jõe; mone aja tagant; ole vähä `aigu `karjass Kuu; no kuda sadu on, vahest `kestab tükk `aega Hlj; üks `einekene `aiga `lähte viel VNg; üle `ulga aja sai sedä inimist `jälle nähä; tuli vähäst ajast `siie Lüg; vahel on siin `ulgad ajad Vai; anna `moole see asi möne aja `pεεle Jäm; niid sadas tou `aega; üle `mitme aja olid kenad ilmad Ans; `nahkjas `toodi puu küljest ää ning `lasti tüki `aega mädaneda Kär; see oli mütu `aega (kaua) kodu `aige Kaa; Pole nüid tükil ajal külas käind; Ons sol pihu `aega; Kus ilmatu aeg läks ennem ää kut andma aketi [vilja] Pöi; `ulka `aega o juba läin Muh; ma `ootsi keik see aeg Käi; ma istu vahest ka tükid aad Rei; mina olen hulk `aega sii elan Phl; jätäme natokse ajaks `jääbima Mar; mõni aeg tagassi Kul; see oo isa eaks ja poja põlveks, `tütrelegi tükiks ajaks Mär; tä neoke va lämupeä, tä saa mõnel aal `kellä `tundma Vig; üirikese aa pärast tuli tagasi Kse; käib iga natukese aea pärast Ris; ma ta˛an ika mõneks aeaks siia `jääda; üks iil `aega tie, järjest ju teha ei või JõeK; nüid on kõik aa nii pime, et `voata, et öö tuleb Amb; ma olen kogu se aeg ikke neid (mesilasi) pidand; `laśkis suured tükid ajad [masinal] tühjalt `käia JJn; lasi ennast `ilma aa uodata; mina põle teda ulgal aal näind VMr; `uata viel vähe `aega Iis; vähätuse plaksu `aega sa õled juba maganud Kod; ivakene `aegu Äks; `mitmel aal ei `pestud põrandad Plt; mea piä `kü̬ü̬ki minem küben aass; ma lää kübeness aass; `lasti ärä jakk `aiga nurgan `olla; puhk `aiga üte kotuse pääl elänu; ta olli iki `mõnda `aiga `aige Krk; si̬i̬om ää rohi küll, sedä saab `mulle `mitmass aas võtta Nõo; ää törtsu `aiga olli siin Ote; sis tä `tahtsõ ütele tõsõlõ [mehele] minnäʔ, üit́s kotuss `aiga (korra, üksvahe) San; mul oĺl säĺg mitu `aigu `aigõ Urv; siss oĺl sääl üte jao `aigu; üle paĺlu ao olõ ma sukka (sinuga) kokku saanuʔ; ma‿i˽saa jalapäält minnäʔ, ma `veitü ao peräst lähä Har; olõ˽vi̬i̬l kõrd `aigu kotohn, siss tulõ˽tagasi Rõu; olõ no sa˽ka kõrrakõnõ `aigo lammastõ man; tuĺl mõ̭nõ ao peräst peiǵmiiss Vas; sinno ka `harva nätäʔ üle mõ̭nõ ajo; mineʔ `veitöst ajost ja tulõ rutto tagase Räp; kõrrass aoss lätt; kõrra ajo peräst tuĺli kodo Se b. (koos ajaühikut märkiva sõnaga) `istub ja `mõtleb `tunnid ajad Kuu; õlen `aasta aig juo `uotand Lüg; magasin `tundi `aiga Vai; silma pilgu aja pärast tuli tagasi Ans; jäi tunniks aaks `sönna Jaa; Mo supp jähi veel `keema, see võib tunni `aega veel `kiia Pöi; üks nädal `aega oo, põle ea, tuleb tagasi Muh; üks minut `aega käis ää, tuli kohe tagasi Mär; [kell] köis nädälis aeas viis minutid ette Tõs; tuńni ajaga läks `Pärnuse Tor; `paastus kõik se seitse nädalid `aega Hää; kuu `aega oli `linnas Ris; `aastad ajad oli asemel, ei `pääsend `liikuma JJn; kümme `lehma pidin tuńni `aaga `lüpsma Ann; laenas raha `aasta aja piale Iis; vahel lubasid `tulla kõege peregä kuuss `aegass; kuu ajaga tegi `u̬u̬ne `katse `alla Kod; sääl `olti ü̬ü̬ ja päe `aega Vil; keedet `sü̬ü̬ki es saa nädälil aal kah; ku ma är tunni `aiga ti̬i̬, sõss om ta iki tett Trv; ta sat́te üte tunni `aiga ninda jämet [vihma] Pst; kuuś suvet `aiga käüsi ma karjan; si̬i̬ om joba `aaste `aiga põdenu Krk; jalg `olli `aige, mia likati suvi `aiga Nõo; tiä ka taĺv `aigu palleĺ jumalõt Krl; tu̬u̬ tulõ tuńni ao peräst kuuʔ Har; sa võid nätäl `aigo uno pu̬u̬l olla Plv; (heinamaale) Sinnä˽`mińte `tervess nädäless aoss `vällä Räp; `aaśtaga aoss läts sulasõss Se c. (koos ajaadverbiga) `kaua aja tagant kui keriku saab siit Lüg; ta läks kouemaks ajaks ära Jäm; oli sii veel ilja `aega tagasi niha Ans; se oli juba ammut `aega, kui seda sai `kuultud Jaa; see `kelder `tehti ilja aa eest Muh; se pole väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; ei ole kauat `aega kadun Aud; põle kaual aeal tein `leiba HMd; kaua `aega sa ikka `uotad JMd; mul on kauast ajast [seismas] ühed ieringad JJn; siis oleks [paranemine] võtt kaua `aega `aega Ann; elas kavvat `aega pialt selle viel Trm; ma panen su kavass `aegass vahi `alla Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; joba ammul aal ei oole `sinna saanu Krk; kraasi om ammust `aiga temä käen Nõo; kavva `aigu, kuʔ jo sõna sai Krl; tu̬u̬ oĺl `kauga `aigu `aigõ Har; `ilda ajo i̬i̬st käve siin Räp d. nii ja nii palju aega tagasi, möödas `sellest juo `palju `aega juo, `seitse kaheksa`kümmend `aastat `aega Jõe; on juo nädäl `aiga kui `viimast `käisin sääl; sest on juo, kuuskümend `aastat tuleb `aiga senest Lüg; ma‿p `tεεgid, mis sest `aega on, kas seitsekümmend üks `aastad voi Jäm; sest on üks ports `aega Khk; neli `oastad `aega, kui ta ää suri Juu; kaks ehk kolm iga `aega tagasi Kos; ravvast [vankri] juhisid akati tarvitama `oastat nelikümmend `aega Trm; ligi sada `aastat `aigu tagasi Võn; sinna˽saa jo viiś aest`aiga `aigu tagasi Har; no˽saa sinnaʔ `aigu üle katõsaa `aasta Rõu

8. (vormelid) a. (imestust, üllatust jne väljendavates hüüatustes) nää, kus on `külma verelisi inimesi, oh sa `armas aig Jõe; oh minu aig, küll on iga se moni inimine `uidurane Kuu; `armas `elde `aiga, vai sina oled siin VNg; oh sa `eldene `aiga Vai; oh äŕje aeg Jäm; Arm aeg ette oitku, on ikka nende lastega rist Kaa; oh sa aeg, kui nobe ta oli `riidid `selga `aama Rei; sa igävene aeg, va vihm `leotas `meite `riided kõik ää Mar; `jeldene aeg, no kas mina täda `tuntsin Mih; kis seda `tohtis `koolis `rääkida, sa alastuse aeg Hag; os‿sa kulla aeg õt́e, kui ilus se on Juu; oh kaĺlis aeg, ei ma `tiandki Jür; sa `oitku aeg, ma kohe imestates `vaatasin seda `kaśsi Amb; nõnna `pilvesse läheb kohe, et os sa aeg Ann; oh sa õnnis aeg küll, mis tema ometi `ütleb VJg; kaĺlis aeg, mul ei õle pesogi ühen Kod; os sa suur aig, mis nüid tahad tetä küll Krk; oi sa `eldene aig, mes nüid küll saab Nõo; oo pühä aig, timant koolõss nii paĺlu `vannu inemiisi San; `Taivanõ aig, noorõ inemise˽rögisäse ütte `puhku Urv; oh `heldene aig, kuiss meil ta si̬i̬ṕ no ni hukka lät́s Krl b. (hüvastijätuvormelites) `jäeti iad `aiga; üva `aiga, üva `aiga, üva `peigumehe `õnne ka; vanad inimised `ütliväd aja `pääle Lüg; kenad `aega Vll; Olgu siis seda `korda `jälle loril lõpp ja ead `aega Pöi; ead tervist, ead `aega Tõs; iad `aega JMd; üvad `aega MMg; ääd `aiga siss, näiss konass ma tule jälle Nõo

9. eks mets ole siin old ige oma aja (kogu aeg), ega sie ole `toiseks `muutund Kuu; juo sie jääb vanast ajast juo, sest tule `vällä `ühtegi; kevädel juo kippuvad [mesilased] tali`korterist `tüöle, sii sajavad `aiga taga Lüg; Minul tuli kene aeg (kaua) teda `oodata Jõh; tal käisid segased ajad (meeltesegadus) peal Phl; mes aeal põlvel see oli, kui neid metsä matikuid akkasin pidama Var; Ma põle seda kuna ajal (kunagi) näinu Hää; nüid ei ole ma enam `miskil aal (kaua, ammu) teind Pee; poeg põle sada `aega (väga kaua) siin käenod; minä ei õle sadandel ajal tädä nähnud; ku tuleb miässerahvas `vasta, suab üvä aeg (läheb hästi, on hea õnn); kelle ilma aeg (ammu) nägimä tõenetõiss; kõik õli muadon ja ajan (komebkas ja ajakohane); kavva mina vahin siin, mes `aega ma täädän; õli õnnelik aeg (õnneks) et `tuiskas, ei nähnud `jälgi Kod; `sinna `kohta ei ole ma kuna aig (ammu, kaua) saanu; sehast `laulu es ole kuna aal kuulu Hls; nüid om vanami̬i̬ss ilusen ajan (heas tujus) Hel; kona ajal (millal) sa lähäd ommen; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; sinno ku kirbu˽sööväʔ, püsü‿iʔ `kohḱi paigah, kannahta ajoniʔ (kannata ära) Se; head aega aegsasti Selle (põhu) soab säält oome ead `aega ää Pöi; Vahest kui arvati et soab sõniku `õhtaks iad `aega `väĺla, siis `pańdi piale lõunat `ärgi poar `kündma Kei; aost aigu järjest, kord-korralt valu lät́s ika aost `aigu suurõmbass Urv; [rukkivihkude kuhjapanekul] ladva˽`säeti iks `saiba poolõ üless minemä, aost `aigu iks nii `liuhka ülesspoolõ Rõu

aegu1 `aegu Jõe S LäPõ(-o) Tõs PJg Vän Ha Amb JMd Tür VMr Lai KLõ, `ai- VNg Lüg Vai Krk Hel T V(-o) ajal, paiku tuli `mikli `päivä `aigu Lüg; mihed tüdrugud kevade `aegu `lähtvad siit ära Jäm; ölle tegemise `aegu vanad mihed tarvitasid [kütteks] sakkusid Khk; ma‿p tεε, mis `aegu se löhe kudu aeg oo Mus; koidu `aegu inimene akkab aigutama Pha; Sui eina `aegu ning vilja ösumise `aegu, siis `võtsid `päilisi Pöi; igate `aegu (igal ajal) Muh; se oli noore jεε `aegu Emm; teise `aasta surnd sama `aegu ära; mool iga `aegu `aega Rei; `lesta `püitakse kesk suve `aegu kah Rid; not́iga saab [kala püüda] kebadi suure vee `aegu Vän; sui `aegu põld `aega kellegil Kei; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud Juu; keskomik oli kella kaheksa `aegu Amb; minu isa `aegu `tehti küt́isid Tür; suure pidu `aegu kakelsivad Äks; `pandlid on vi̬i̬l minu `aegu alles Lai; vanast jõulu `aigu olli `seĺge leib Hel; no kadripäevä `aigu `oĺli enämbide iki sula Ran; taliste pühäde `aigu; tsaari `aigu `olli si̬i̬ Vana Nõo kroonu vald Nõo; timmatain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; kes ti̬i̬d, kona `aigu ta‿m esäl ostõt (vanast toolist) Ote; pühi `aigu Rõn; prilla `aigu San; ku ma `tütre `aigu paks oĺli Kan; Noh egass vanastki˽paĺlu `tõistõ olõ õs ku˽seo ilma `aigu Urv; nällä`aigu keedeti uhaku ja naadi söögiss Krl; poolõ õdagusspoolõ `aigu; väümiis `vi̬i̬di minev`aasta neil `aigu `väega kauõdõ Har; sedä `aigo (selle aja peale) pidi ta ammu˽`ki̬i̬mä; ma lät́si tu̬u̬d `aigo sepä mano Plv; `sääńtside vannu surm om tu̬u̬l`aigu ku leht́ `puuhhõ tulõ vai ku leht́ puust ĺatt; kual`aigu `täämbä kerik om Vas; `kohve ja tsäid, noid vana ilma `aigo es olõʔ Räp; śjoo põlvõ `aigu eletä‿i nii; rüä põimu `aigu Se; `oĺle tu̬u̬l`aigu tõpin; nii eži uman `aigu (omal ajal) tulõ uni `pääle; `kumba `aigu (millal) Lei Vrd aega1

aelema1 `ael|ema hajusalt R(-mma) eP, Trv T, -eme M(-m), -õm(m)a Khn Võn V, -õmõ San Krl Har; `aelama Jäm Khk Kaa Pha Vll Pöi Emm Rei Hää Saa Vil Trv Kam Ote Rõn hajusalt V(-mma); da-inf aeleta Muh Juu Amb, aelata Khk Saa

1. a. aeg-ajalt liigutades pikutama, vedelema tule sest tööst midägi `väljä, `aelen sama `viisi Kuu; tämä `aeleks üht`puhku asemel VNg; `aeleb `põõsa all, ei taha kedägi tehä Lüg; `Lõunani `aelavad asemel, siis öhekorra `tõustakse Pöi; kellel‿o `aega seda `moodi aeleta Muh; Mis sa asemel `aeled Kos; aeletakse ühest `vuodist `teisi Amb; `aelesivad ahju peal ja parsil Pee; mis sa `aeled, tõuse üless ometigi Sim; mis sa `aeled, et `tööle ei lähe Plt b. (liikumisvajadusest, vallatusest jne) vähkrema, püherdama `ülged `aelevad jääl Jõe; Ära `aele `põrmandul `tolmu sies Kuu; obu `aelab muru pεεl Khk; Neid (palderjanijuuri) nad (kassid) närivad, ise `aelevad moas ja `näuvad Pöi; koerad või kes seal aelen oo, `aelemise ase oo vilja sihes Muh; Ära `aele, `riided saavad mustaks Rei; obune jusku va kääl `aelab Hää; Õled `toodi tuppa - - sial pial sai mürada ja `aeleta Kei; koerad on vist siin `aelend Juu; sie laps - - aina `aeleb põrandal muas Kad; mis sa iki `aelet, kurda vahel vaguviisi kah, `aeless paĺt Krk; Kui kirbu aelasõ, sis tulõ suur tuul Se; hopõn `aõlõss, `köüdet kińniʔ, timä ni a ni `aõlõss kabla pääl, nakass `aõlõma Lut c. (unetusest, valust jne) vähkrema, visklema Uni läheb öösse pεεlt ää, muud kut aela sääl aseme pεεl Kaa; [loomal] Nii `kange valu, ta `aelab kohe sõnniku pääl moas Pöi; `aige `aeleb `voodis, ei saa magada Mär; `aeleb valuga, `keerab `ühte `puhku Juu; ma ei saand `üösse magada, `aelesin ja kierutasin Amb; `aelen asemel, ei tule und ega kedagi VJg

2. a. (rahutult) siia-sinna, edasi-tagasi liikuma `aeleb `ümber minu Vai; mis sa `aelad, ep möista vagusi `istuda Khk; Seesänd ühekorra vagavast, ää `aelõg `puatis Khn; lehmad `aelavad kopelt `mööda, ei söö Saa; kanad alate `aelevad, savitsavad, jalad käeväd all Kod; `aeleb ja niheleb toolil, ei istu paegal Plt; ütte`puhku `aelede - - ussest `sisse ja `vällä Krk; täl om ilma mulda˽ka `aelõmist `väega˽paĺlo Vas; elläi `aelõss - - ei püsüʔ paaǵah Räp; hopõn - - `aelõss kabla pääl Lut b. taga ajama; otsima `lamba `aelõsõ mõtsast tattõ Urv; naanõ oĺl `puuga nakanu miist `nurmõ piten `aelõmma; mi `aeli varast takan; pini `aelõss `lambõid; surm käü sääl ka `aeldõn piltl Har; Süǵüselt `naksi `mõtsa pite `si̬i̬ni `aelamma Rõu; mis sa `aelat mu˽kannu Vas; papiʔ oĺli ka vanast `ahnõʔ - - naʔ käve kõ̭õ̭ nii `aeldõh Se; miš šińä `aelõdõ mińü `perra Lei c. akeldama, rabelema tämä `aeleb `irmsass selle `tü̬ü̬gä Kod; taĺlidi t́siku ni `leh́miga `aeli Se

3. a. (ringi, ümber) hulkuma, luusima, kolama mis sa `aelad muidu `nurki `kautu Khk; öö `otsa aelatakse külas Pöi; `aeleb `pääle öhest kohast `teise Emm; jahi kütid `aelevad `metsa kauda; `Aelab ku urdakoer `ümmer Hää; mede kaśs `aelas mitu `päeva küla pääl Saa; ta küllät `ilma `müüdä ümmer `aelnu Trv; mea käüsi ka `aelemen vällän, `aeli puha läbi selle külä Krk; `ü̬ü̬se `aeleb külä `mü̬ü̬dä `ümbre, siss `päivä om siĺmä `kinni Nõo; poesi `aelava keväde `ümbre nigu esätse kassi Kam; jäneseʔ `aelive välläl Krl; är˽`lasku˽`poiskõsõl minnäʔ `aelamma jõ̭õ̭ `vi̬i̬rde Rõu; `ilma pit́ti `opnuʔ `aelõma, tiä ei ti̬i̬ kotoh tü̬ü̬d Plv; ta um noʔ `aelõmise pääl Vas; latsõʔ `aelõsõʔ huuĺtsit pit́e; `aelõija leh́m, püüsü üi `kohki Se b. halv ringi tõmbama, amelema Nii kaua `aelas `pääle teise `kaelas, kut tegid lapse valmis Pöi; `õige tüdrik ei `aele `ringi Hää; sie tüdruk `aeleb aga poistega VJg; taa `aelass `poissõga `ümbreʔ, taa mõ̭ni `tütrik Kan; Vana meherõibõ esiʔ, a muidugu `aelass Urv; noorõʔ `rahvaʔ kääväʔ `ümbre `aeldõn poissõga Rõu

4. indlema; paarituma mõni lehm `aeleb mitu `kõrda, egä kuu Hls; ei saa joosnuss, `aeless pääl pullige Krk; lehm om `varra ärä `aelnu, saa `varsti `nüśmä Võn; peni `aeleb, pidä `pulme Ote; Sõ̭ss tuĺl kit́sil tu̬u̬ `aelamise aig ja˽sikk nakaśs sõ̭ss `haisamma Rõu; lammass `aelõss `oinidõga; lehm om härägaʔ arʔ `aelnuʔ; tsiga `aelõss pahral Se

Vrd aerlema, ahelema, ailema

haga1 aga Rap Lai, g aa Kuu/h-/ Sa Hi(h- Phl) L Juu SJn Kõp Vil M Ran Rõn; n, g aga hajusalt S, Kse Han Var Tõs Ris Kei

1. hagu; oks, vits, kepp labu - - kasest aad ala, agadega sai vädada Jäm; `seaste läks vara kevadeks, `rookisid juba jüribe oomiku agu (puhastasid okstest heinamaad) Khk; aad raiuti ala, `tehti kuhja suga Mus; sügise `tahtvad lammaste agasi (lehiseid) teha Pha; `türnis `juused, mis nii `püsti on justku agad Pöi; mul suur aga, sellega `pühkisi kõik õue ää Muh; Kulmuaad oidvad et einad [küüni] kulmupuu ja lauseina vaheld alla äi vau Emm; `erne aad; Pane möni aga veel tule Rei; `saele (saole) `pańdi neli aga `alla ja obusel oli köis järel, siis `pańdi [vedamisel] agade `otste `küĺge `kińni Rid; puu aad pannasse [linade leotamisel] kõige `vasto lenasid ja siis pannasse kibid; lõin `aaga last Mar; agadega sai [reheahju] `köötud Kul; `põõsad raiutasse ää, tehasse aku Vig; [sõstrad] agadega (rootsudega) koos Kse; agadest aed; tee aad `vihku Aud; mõrra `peale pannakse `oksi, kas kuuse aga Vän; Aad on pikad peeniksed oksad, `aadest `teh́ti enne `aida ja mõned keedavad `aadega, võsast saab agu Hää; agad said `kinni `siutud, `talve sai ää `küötud Ris; vanemal ajal mättad `piale `pańti, aad `alla, sai ia suur küt́is SJn; [me] ei saa `kuśkilt aa vidajad Vil; tulep kuhja lava ase valmiss tetä, kuhjatiku ümmer`ki̬i̬ru lüüvvä ja `aada (haod) keset panna Trv; kuiva ja iluse aa ku kõdra; väits olli ärä kadunu agade `sissi Krk; sääl muud aga es olegi ku lepä Ran; Pikä aa `raoti - - [mättad] `pańti sinna agadele `pääle `ümbre `tsõõri, et akku `väĺlä es näe, siss `pańti katsipäedi tuli sinna agadele `sisse Rõn || piltl (kergest einest) sool oli ikka agu all, et sa‿s söö `ühtid Jäm; eks me võta agu `alla, enne kut suur sööm akkab Muh; mia anna agu ala, [siis] pere ei sü̬ü̬ paĺlu Pst

2. kaera pööris, ripse kui kaira ogad nönda laiali egase `poole `oidvad, see on aga Vll; üiges on `elbe ähk aga sihes; kaira agad - - `pandi `patjade `sisse Jaa; kaera haga juba `väljas Phl; rukil oo pea, kaeral oo aga Mar; `lusted nagu suured kaera aad rukkis Vig; kaer - - kasvab, lööb `mitmesse agasse `väĺja Kse; tänabi naa elus kaer, suured aad `otsas Mih; muist [kaeru] on laia `aaga, test on ühe küĺlega SJn

3. kiudpilv aad o peenised `püsti pilvekiud Mus; siis kui `söuksed pilve`rünkad ning aad on, siis pidi `vihma tulema Pha; tormi agad on ikka `valkjad Pöi; `valged agad `taeva peal Muh; teeb tuult, agad ülevel; ää ilma aga Var; kus aa tüi on, säält akkab tuul puhuma; ku kaks aa tüid `vastamisi, siis kolmanda pääva tuleb suur torm ja vihmasadu Hää; `kõrgen kuiva aa pilve Krk Vrd aha1, häga

4. kriips, jutt ühekorra `tehti kihadele raavaga `sitmesugused aad `sönna `sisse Khk; tähel oli aga järel Kul; `aage täh́t (komeedist) Krk

aga1 aga üld

I. vastandav sidesõna; kuid, ent 1. a. (lausete või lauseliikmete vahel) neid `siivusi inimesi one ikke vähä `ilmas, aga `siivutumi, neid one pali VNg; ta õleks `vielgi `jäätud `nuori õppetamma, aga jalad jäid `aigest Lüg; `ihmine oli, aga mia en `tundend Vai; nii `kange ilm oli, aga me saime ikka `öhta tagasi Ans; vahus - - sedasama nägu kut luts, aga roheline roog Khk; puhumine oli suu sehes, sörmed olid aga `kinni Mus; Kala on meres küll, aga ta tuleb öles `otsida Pöi; pöial on ka sörm, aga tal on ise oma nimi Rei; ei tä sure ega elä, aga ing oo ikke sees Mar; ma pidasin sind ikke eaks lapseks, aga nüid sa oled nii vallatu et Mär; Oli kua `inge `vaakmas, aga sai omiti `jälle `terveks Han; Isi vana metsavahi obune, aga igat `kändu kardab (öeld inimesele, kes ei tule toime jõukohase tööga) Hää; ega `enne saand puhata `ühtigi inimesed, aga nüid on neil `kulne põli Kei; isa üteld: sina ei `soagi naist, aga poiss üteld: ma võtan kümme tükki Hag; meie `lammal oli koa tall, aga põld utt `ühti Juu; vallatust tegi ta küll, aga ia õppija oli Amb; oleks ta nüid lage maa olema - - aga vat sinna `metsa meie ei tule Tür; jõgi oli `lahti jah, aga luht oli kõik jääs Koe; ta lugend küll raha ilusti üle, aga‿i tia, kust sie viga tuli VMr; tue`seĺga aed on nagu püst aed, aga ta on madalamb; pidin iljast `jääma, sain aga kiisakibadi minema Kad; teda `üiti `okmańn, tema nimi aga oli `Elba Sim; `tütred õlid täl ilma ilosad - - aga üks jäe vanass tüd́rikuss Kod; olema olnud siin, aga ega ma sedä ei tia Pal; `pilpad on `jälle `sindli `moodi, aga ei ole `sooni sehes Äks; meie räägime siin ike mõjal, aga mõni `ütleb majal koa Pil; poiss võis ka külida, aga eks iki külimene ole änamaste pereme asi SJn; `tu̬u̬relt `sü̬ü̬di [naereid], aga õige maguse ollive Pst; ilus nägu, aga sita tegu Krk; mul kana muneve küll nüid `talve, aga sööve esi mune Hel; ilm olna oṕpi, aga mitte elädä Ran; tü̬ü̬d om külländ, aga `leibä om kasinde Nõo; mina kudasin küll, aga jalad es küini lavvakide `pääle TMr; tuule käen `äĺlüsi ää vili, aga kõhn olli nigu soldat püssi all Kam; küĺl esä vi̬i̬l `uhtsõ `poiga, agaʔ midägi es avita Kan; `varblaisi kül˽ta‿s saĺli, aga muid `lindõ ta `väega `hoise Plv b. (alustab iseseisvat lauset) paarsada kilo mehele sai [lõhet]. aga kolm `kruoni ka `maksas `ostaja Lüg; `peale [mehe] matuste - - ei jäänd mool muud järel ku `ainult üks sinine eesti kroon. aga siis me akkasime ise [kala] püidma ja Rid; sis naene küsind: aga kust sina minu `võt́sid Juu; meil ei ole `kaugel einamaad, siin oma juures ja. aga `siiski oli ennemal aeal sie mood́, et ei old `aega `lõunelle ega keskommikulle eenamaalt `tulla Amb; nelikümmend miest tegivad talve läbi metsatüed. aga ega `sinna sis `kõiki ei `võetud VJg; egäl käis ta (pruut) kosi `viinä viimän. aga igaüits ańd, mis kellekil siss anda olli Pst; `pruuni `väŕvi iks sait `väŕviʔ. aga ega na‿s kulõhtu kah, mis iks `sääntsega oĺl väŕmit Plv c. (muud juhud) peris tasane [ilm] oli ja, ühe `kerra aga jää hakkas - - `liikuma Kuu; siis olid aga `kueranahast torupiĺlid ja sie kua `mäńgis VMr; rehepapp aga pannud minekid siält rehe juuress Kod; eks aga ollud suur u̬u̬l ka selle rehegi küt́iga Äks

2. ega Kiviparand oli ikka parand, äi seda‿s vöta vamm aga pole `kartand `märga Kaa; Ega koti pealt `võtke kaks `toopi, mitte `rohkem aga vähem; Äi ta ooli oma riietest aga midagi Pöi

3. vaid egass `persel midägi ei ole viga, aga `jalgul; `päivä ei `uika mõts `vasta, aga õdagu Nõo

II. adv 1. muudkui, vaid uss oli kihutand aga järel, nii`palju kui `joudand Kuu; lähevad aga `jälle `pienarte `pääle siblima Hlj; laisk, `põõnatab aga magada Jõh; ma‿p tule, üüa aga teda Jäm; pistab aga lapsele nisa suhe Vll; Pöksub aga `pääle ühest päävast `teise, pole `surma, pole elu Pöi; ole aga ea laps Muh; anna aga kätte, olgo siis külm toit või Mar; Kül‿se laps oo igavene joośt, `mutku jooseb aga Han; laseme aga käed `köia Aud; Muud sa ei tee, ku sirgeldad aga Tor; nii märg maa oln, kardoled ojon aga vie peal Ris; [rukist lõigati] sirbiga ikka, muudku aga sirbiga Hag; `tõmma aga takka, mis sa `kuulad Jür; arakas sagatab, raga-raga-raga aga tieb KuuK; akka aga karjas `käima Amb; `rüepasin aga `küĺma vett Ann; mine aga `pialegi Koe; kõik ahnitseb aga omale VMr; piim on apu, aina kihiseb aga; `kondab aga `piale ühest tuast `teisi Sim; suńd aga minuda Kod; tükib aga `vankri MMg; lase aga `tulla Lai; ot́sime aga `istmid, `toolisi on meil küll Pil; pane aga mulla `sisse, küll ta `tärkäp Krk; anna aga `siiä, küll ma ärä sü̬ü̬ Nõo; et las(e) aga käia ~ olla (kinnitav, rõhutav väljend) Sie on üks sala koi, et lase aga `käia Jõh; tantsib nenda `poĺkad, et las aga `kεia Khk; Poeg oli niisugune karmantsikas, et lase aga olla Mar; Vana Tiiu `siokõ kõrõ, et lasõ aga `olla Khn; nõnna oma `jõmmi täis, et lase aga `olla Kad

2. a. ainult, üksnes `hieringe `laevass - - `oldi noh siis aga suvel ja‿s `talvel `oldi kodu Kuu; inimene nääb `silmaga ja `tahtoses omale `saada, aga et task ei `kuule sõna Lüg; Süö `teine `suurema kedagi, vähe mekkitab aga IisR; ta suu oli muiul, `muigas aga paljast Muh; kui aga saaks, ma öpiks ikka Käi; nahk oli olnd aga `kontide peal Mar; Kjõrs oli, et aga (vaevalt) `kańdis lod́ja piäl Khn; mutku oleks aga viel oleks kududa, viel koeoks Kei; ropsitakud olid juo jämedad, neistsai aga kardulikot́i kuet KuuK; Eĺvil aga üks poisikene JJn; mina olen nagu üks inimese vari aga Ann; kui aga raha, lähen poest saan `siidi ja `sit́si kõik omal Pee; teśtel `viĺjadel ei old libli, kaeral üksi aga VMr; nüüd kannavad jua säŕgist soadik kõik `siidi, enne õli aga `sakstel Kad; anna aga `aega, eks siis nää, mis saab Iis; `kiissel one `kerge toit, et üle aia karata aga Kod; `enne on vähä kuma aga, et koit akkab Äks; looderdab aga `ringi `ümber Ksi; [särgil] põle käist `otses, kaela auk aga Pil b. iganes karuohakas - - kasvab lina `seltsis, ku tä aga vähä saab PJg; kis aga eenamuas oli, kõik `niit́sid Pai; nii `kaugelt kui silm aga ulatab, kõik üks vie luam Kad; [kiikusid] kõik, kes aga `suovis ja kelle pia kannatas Rak; jooma ulguss ulgub ühest kohast `teise, `vaatab kust aga [viina] saab Plt; võhnitseb - - kost aga kätte saab Ran

3. a. alles, ikka õleta te aga `siivusad Lüg; on aga vana kell küll Phl; küll see on aga elm rekas inimene Mar; küll sel‿o aga nośu Aud; on aga töbras küll Ris; ned on aga ühed `luodred Jür; vaest oli kuus seetse kangast, no sie `ańdis aga `nühkida koa, `enne kui sa said lõpule VMr; küll aga satass Rõu; tu̬u̬ oĺl aga üt́s `kimmäss mi̬i̬ss Se b. just, nüüdsama `köster sai aga `issa`meie `luetud, kui orilad akkasivad `üidma Kad; ma tulin aga aast (aiast) Pal

4. (ebamäärase tähendusega) a. (sissejuhatava sõnana) aga küll se ilm läks siis kolejaks Kuu; aga sain täna `ommiku pali kalu Lüg; aga nüüd `lämmetab lund maha Jõh; aga sie tuba `kaia (kajab), kui müö `räägimö Vai; aga `kiuhkab täna (paisest) Muh; aga laps magab täna eloste Kul; aga se `vanker on ea `kerge Juu; aga sie läks ia `vaardiga JõeK; aga ta võis jutustada JJn; aga ma `eĺpisin seda `kiisli `köŕti `süia Kad; aga tuhveldasin tedä KJn; aga `oĺli küll muru pääl sükäv lumi Ote b. (koos verbi kordamisega) `kõrda aga `kõrda mittu `kõrda, ikka ei `kuule Lüg c. (muud juhud) kui sul aga iad `asja tiada või midagid on Hag; üks `surnud valvand sis - - pärast aga akkab liigutamma viel KuuK; põldpüid lähvad kohe vudinal üle lume - - tedrest aga pisem Amb

Vrd a2, äga

aganik1 agani|k Kuu Vai, g -ku hajusalt L, K I eL(g -gu), -kku VNg Lüg Jõh; `agani|kku Vai(-kko), g -gu VNg; hagani|k g -gu Kuu Se(-ku) aganate hoidmise ruum aganik õli `reietua `ahju taga; aganikku ja kuru vahele tehä sein Lüg; Aganik õli senest ia, et aganad ei jäänd kuhugi lovisema Jõh; üks saraja alune `reie `juures, kuhu `aeda aganad `sisse, sie on aganikko Vai; aganik oo kohe rehealuse `kõrvas Mär; vanaste oli aganik rihaluse `otsas, ühe katuse all, puu sein oli vahel, uks läks rihalt aganikku Nis; meil rõiall on kaks aganikku, `teises olid jämedad, `teises `peened aganad Juu; aganad `pańdi aganikku, mis oli tua taga Kos; kolm neĺlaba `õhtad tee aganikus [pisuhända] Koe; kel kivi rehetuad olid, neil ei old aganikku VMr; aganik, vanal aal oli kohe niisugune veike `kuntrik reialuse sies VJg; aganik õli reiaaluse õtsas, mõnel vasta tua `seina, mõnel õli `teisi `õtsa `tehtud Trm; aganikud teeväd peris maja `sisse, aed vahele, et õledega kokko ei puutu Kod; kus aganad `pańti, si̬i̬ on aganik ja kus `kõlkad `pańti, si̬i̬ on kõlgus SJn; nüssik jäi aganigu läve ette; aganik paĺgest iki tett Trv; rihatse otsan olli ahtik aganik; sia olli `talve aganiku põhja all Krk; meil `olli aganik talli kõrval - - talli ja aganigu vahel `olli puu sain, rehe alt läits aganigu uiss; kaits aganigu `oĺli, tõene `oĺli lina`si̬i̬mne aganik; aab nigu aganigu (sööb palju) Ran; terä `panti kotti, agana `aeti aganikku Ote; Aganik oĺl rehe kaartõ ala rehetarõ kõrvalõ vai ka rehealutsõ otsa ehitedü koomits Urv; aganik oĺl `konhki `kõlksõ otsan vai eräle, ilma laelda Har; `poiskõnõ magasi aganiku `kambrõh Plv; aganaʔ kannõtivaʔ aganikku ja teräʔ `pańtiva erä `salvõ Räp; aganik, sääne erä hoonõh Se

hagema agema Jõe Kuu SaLä Pha Vll Kse Ran Nõo Ote Rõn; agõ|ma Kam Krl Urv Lei, -me San, -mõ Krl Har/h-/; hagõma, da-inf hakõʔ V(ma-inf hagõmadõ Har)

1. hurjutama a. noomima, manitsema tiä kadunukõnõ `eĺli, sõ̭ss iks hagõsi naid `lat́si, nüüd ei olõʔ kedägi inämb, kes neid vi̬i̬l hagõ Kan; Sinnu piat iks alati hagõma, hae˽nigu pińni; Ei jõvva˽ma sinnu hagõdaʔ, sullõ ei˽mõo inäp vits kah Urv; minnu ka um haet iks, ku˽halvastõ˽tei, siss jäl˽`haeti; ma˽hai kül˽tedä, a mitte ei˽`kullõʔ Rõu; hagõgõʔ ummõt tõõńe tõist, mis ti `müĺlät; kui tõnõ nakass tõist tõrõlõmma, sõ̭ss tõõne nakass `vasta hagõma Räp; hae no umma last veid́okõnõgiʔ Se Vrd haagama2 b. hüüetega eemale peletama, ära ajama tõsõn kaŕan `kuuldu jo sutt `haetavat Kan; susi näet tu̬u̬d hagõmist peläśs, sõ̭ss lät́s ärʔ Urv; sutt ja marupińni õks `haetass - - hõõ hu̬u̬, hõõ hu̬u̬, nii ̀haeti; mi˽haḱki kül˽hulgasna˽kaŕusõʔ, õks susi lät́s umma ti̬i̬d; kui susi sinnu enne näge, siss jääss helü kińniʔ ei saa `haeda eiʔ sutt Har; lät́si iks `perrä nurmõ pääle hakõn, lät́si iks ja hai Rõu; suśsi `haeti: tõ̭õ̭ĺu-tõ̭õ̭ĺu; susi taht hagõmist, raha lugõmist Se; kõik hagõvaʔ soe pääle Lut

Vrd hagima

2. nõutama, hankima `leiva `vilja pidi `suurest maast agema; ma `käisin külas jahu agemas Jõe; kui sul ei ole [midagi], kaet `kostegi agõda Kam

3. haarama, (kokku) ahnitsema ma age siit omale süle tεis Jäm; mis sa aged teiste eest εε puhas; see ageb nönda tiiusti `asju kogu; ageb `süia Khk; mes sä nii paĺlu aged, jätä tõestele kah; tahass terve ilma `endäle ageda Ran; temä ageb `endäle `kõ̭iki, mes `kostegi vi̬i̬l saab Nõo; hagõgõ kokko noʔ `kraamiʔ Se

4. taipama, aru saama; meelde tuletama ku nakkad `mõtlema ja agema, siss tule `mi̬i̬lde Ote; Inemisel ei ole üits agemise raas Rõn; Ta jo hää suur lat́s, ta nakkass jo `mutsu hagõma Urv; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

5. korrastama Agõ˽no sa˽kah innäst ummõtõgi, nu̬u̬ŕ `tüt́rik Urv; sul oĺl mullõ nii pallu `kośti pant, ma `õkva `heitü, ku ma `naksi `lauda hagõma Plv; tsia suluʔ är lagonoʔ, `tahtvaʔ hakõʔ; nakass `hińdä hagõma (ennast kokku võtma) Räp

ahi ahi g ahju (-o), ahu (-o) eP(n ahe) eL(g ah́u, -o), `ahju R; n, g `ahju, -o Vai, ahu San Urv Krl Har Rõu; ahj g aiu, aju, ahja Lei

1. seade, ehitis, milles kütuse põlemisel eraldub soojus pane tuli `ahju, `leiväd on juo `kerkined; `kergita tukkid `ruobaga üless, `liiguta ahi segamini; magu ies ku ahi Lüg; Mis sie ka tieb, kodu `ahju taga `istub IisR; `kilgid, nied on tuvas `ahju vahel Vai; ahi löi nönda `umpseks, kaaruda natuse, siis puud akkavad pölema; kahe `laega ahi (kinnise kerisega reheahi) Khk; ea `veoga ahi, pöleb nii et müriseb Mus; Nii aruline inimene, kas aja oort ahju pεεle (öeld haruldase külalise tuleku puhul) Kaa; Kõige vanemad ahud olid ilma keriseta, kui `kööti, siis rinnaaugust käis tuluke `välja kut obuseänd; Lehm kut ahi (suur) Pöi; poisslaps upitati ahu otse `kohta, et levad ep pakata ää mette Muh; ahju suu all sääl `kolde pääl kiededi vanast, sööd `veedi ahjust `kolde Emm; Ahju otsale `panti märjad `kindad ja sukad `kuivama Rei; ahu‿päl kasund (kitsa silmaringiga) Rid; ahi oo tüdind, ajab `kangest `suitsu `sesse Mar; kui ahi süsal oo, siis kraabitakse ahi `puhtaks roobiga Mär; ahe oo kulun Var; vana rehe ahe oli suur, kuus suurt `leiba läks `ahju Mih; mõni `mõisa või ahjutäüs `voŕsta (asi on tühine) Khn; `lahtise keresega ahi, lage ei ond, suits tuli poha tuppa PJg; ahe küdeneb Vän; kas panid tule `ahju Nis; kummiga ahi Juu; vanal rehetubadel ahjud olid mua `sisse `tehtud KuuK; ahi akkab `lõeskama Amb; liiguta `ahju, siis ta põleb `äśti Ann; kui pańdi ahi kińni, siis pańdi kriiskad peale Kad; vommiga ahi; ahi on käre, põöetab leevä ärä; talvel `pańti piärud ahju õtsele, jõõlu piärud `seisid ahju õtse piäl Kod; ku on ka mädad puud, si ti̬i̬b ka nõrga ahju Äks; ahi oĺli ju rehe tuas, ja egä sis ei olnd - - ust i̬i̬s selle ahjul KJn; tuli `tuĺli ahjust `väĺlä linade `sisse ja põles elumaja ja tare kiik (kõik) ärä Vil; keresege ahi om ilma `lõõrede; aage tuld `ahju, tuba om külm; mis sa kurvasted, egä sul mõni mõis maha põlenu ega ahjutäis `oŕste ukka ei ole lännu Krk; ta om `mitmast ahjust `leibä söönu (palju kogenud) Ran; vana `tu̬u̬re puu, ahi mugu `viśsub enne; siä `ahju, `tõmba ahju perä üless, siss palava tuki kõik ärä Nõo; nüid om ää küll ah́o kõrval `maata Võn; me ollime üleväl ahju pääl, sõeme sääl käḱke ja lämmitime Rõn; ta om suuŕ ahu, siss lätt `rohkõp küttä kah San; panõ aho uśs kinni, ahi `miiltüss är Kan; ahu om `oige, leeväʔ ei küdsäʔ äste ärʔ Urv; ku ahu `vaĺmiss sai, siss `vi̬i̬di kaaliʔ [ahju] Har; ahi `pańti kińniʔ ja hüdse˽jäiʔ `ahjo `hõ̭õ̭hkumma; mi˽`peĺksi tu̬u̬d vanna `ahjo, et vaest `kuigi˽pudõnõss Rõu; t́sia jago `vorstõ tet́ti arʔ, sõ̭ss kuivati ah́oh üle, et muido haĺlitõdasõ arʔ; no‿m tubli naańõ ku ahi Vas; Ku leeväʔ ah́ost `vällä `võet́evaʔ, sõss `ahjo tühäst es jätetä, `ahjo visate kas halg vai paaŕ puid; küdseti mito ahjotäüt `leivä, ku ütest ahjotävvest es saaʔ Räp; must siga ahjus tuli ahjus kustunud `sandid puud, ei akka põlemaie - - juo must siga `ahjus Lüg; Must siga `ahju läinu Hää; muss siga ahjon Kod; lastel `käśti tuld teha, isa `vaatas - - et nääh poiss, must siga sul ahjus juba Lai; must tsiga lät́s `ahju Rõu; vesi ahjus häda käes; nutt varuks `Enne ei `mõistand `õiget elu elada, nüid kui vesi `ahjus, isa ole ia, `aita IisR; Poisil võttis ühna vee `ahju Pöi; Lastel oo vesi üht`inge `ahjus, kui kurja sõna nendel `ütled Han; sellel `olla vesi `ahjus old nõnna et Juu; nüid oo vesi ahjun. akab `aelema, ei nähnud `enne ärä tehä Kod; Naa˽seo ilma latsõʔ umma˽jo˽`väega helligu, nigu˽midä `ütlet, nii um vesi ahun Rõu || (sünnitamisest; lapsesünnist) tia kus säält maja pere`naine on. no sial lagunes ahi vist `vällä Lüg; meie ahi kukkus tänä `sesse Mar; ahi ära lagunud, akavad katselised `käimä Kod; aho suu nakass `maahha sadama Se

2. (tehnoloogiliseks kuumutamiseks) `terva `poltamise ahi Kuu; kalk ahi, sääl `ahjus on kolm `ahju, `miska `lupja põledetta; sie õli `umbinane ahi, kus `enne `tõrva põledetti Lüg; kala suitsetamise ahi Muh; enne ku tind́did raha `maksid, siis kuivateti neid `ahjudes Trm; savikõdan õlid kivi põletamise ahjud, siis `teśti teliskiva ja pot́tkiva Kod; lubja palutamise jaoss - - `korgõ perve sisen oĺl ahu Har; savikua ahi Se

3. ahju meenutav kivihunnik angerjapüügiks Aŋŋera ahjud`lauti kevade `valmis - - suu `jääti `lahti, aŋŋeras puges `päävaks `ahju, kivi kergitati tasakesi öles ja aŋŋeras `võeti pisikse ahinguga ää Pöi

hahkats hahkat́s Se, g -i Plv lobiseja, tühja jutu rääkija ta vana hahkat́s; hahkat́s um tu̬u̬, kes `tühjä juttu aaśe ja ilma i̬i̬st sõ̭nno pill Plv

ahked pl `ahked Rid Mar Lih

1. peened kalaluud augil on - - aralest peenikesed kala `ahked Rid; särje liha on `ahkid täis; sedä liha ei või lastele anda, kus `ahked sees oo Mar; silgul on koa `ahked sees, ega silkki ilma ole Lih Vrd ahed

2. odraokas odral oo suured `ahked `küĺgis Lih

ahmitsema ahmitsema Khk Mär Tõs Khn/-õma/ JõeK JJn Trm MMg Lai Plt KJn Ran, `ah- Kuu IisR; (ta) ahmitsap Trv ahnitsema `Ninda `voisid `terve `ranna `atru omale `ahmitseda ja `toised peris `ilma jättä Kuu; ära ahmitse korraga nii palju `sülle Mär; ta `ahmitses oma kätte neid `mõisaid JõeK; `kange `püüdma ja ahmitsema; ta ahmitses siin `mulle puid JJn; lehm ahmitseb `süia Trm; ahmitseb omale `kaapida MMg; ahmitses rikkuse järele Lai; temä kormib iki ja ahmitsap Trv; esi joba `katsa`kümne `aastane, aga niidäb vi̬i̬l järve veeren, ahmitseb kui Ran

ahne1 n, g `ahne R hajusalt Sa, Emm Rei Mär Vig Lih Tõs Ris Juu Amb Koe VMr VJg Iis Plt; ahne g `ahne Muh Rei Mar LäEd Khn/-õ/ Vän Tor Hää Kei Kos JõeK Sim IPõ KJn Vil M T, ahane Kod; ahnõ, -õʔ g `ahnõ San V; ahnes g `ahne HJn Amb JMd; ppl `ahned Rid; `ahne- Tür Pil, ahne- Khk Mär Mih Plt, ahne- Rap

1. ablas; ahnitseja; himuline `Anna `ahnele `aida täüs, `saagi imulisele `salve täüs (ikka ei piisa) Kuu; `Uota tigedalt tänu ehk `ahnelt `aitüma; `ahne `uudiste `asjude `pääle, tahab kõik `asjad `tiedä `saada Lüg; `Jõuad `ahnet inimist `täitäda Jõh; ää olg sa üksi nii `ahne, jäta teistele ka Khk; `ahne kut varene Vll; On üks `ahne sööma jooma loom Pöi; see `olli ahne inime, kes seanahast `paslid tegi Muh; üks va ahne inimene, tämäl peab kõik olema Mar; aga see (vasikas) oo ia `ahne `jooma Lih; nii `ahne, et ei tea, mes ta kokku ajaks Ris; `ahne inimene ei `suagi täis Juu; ahnes ahmerdab omale kõik HJn; mul on mõlemad lehmad `kangesti `ahned Amb; `ahne inime ja `põrgu aud `üelda ühetasane olema VJg; [nemad] one ilma ahaned Kod; raha piäle ahne KJn; ahne lu̬u̬m - - si̬i̬ sü̬ü̬p kiḱk maa ja mere kokku Krk; si̬i̬ on `kange ahne, ta tahass oma kätte puha saia, mis ta näge Hel; `ahnel om piḱk käsi; mõni kihulane om ahne, ludistap nii paĺlu verd, et lähäb `lahki Ran; nii ahne, et tahap `vaesel inimesel `siĺmi pääst ärä võtta Nõo; taa om ni ahnõ˽latsõrõibõʔ, ei˽taa jätäʔ üttegi ubinat `aida Har; kui eläjälu̬u̬m ahnõ˽`ju̬u̬ma um, sõ̭ss anna˽`parrusi Rõu; ahnõ `möldre võtt suurõ mat́i Plv; söögi pääle ahnõʔ Se || piltl natuse valjemaks ma vöi `öövli `panna ka, `rohkem vöttama, `ahnemaks (nii et höövel võtaks paksema laastu) Khk

2. agar, kärmas `onvad `ahned `tüölle VNg; tema oli alati selle töö `peale nii `ahne, ei `roatsind ää `viita seda `aega Juu; mõni `leikab rukistki nii paelu, et - - tieb nari, kes `ahne tüöinime on Amb; üks raha piale, teine töö piale ahne Iis; ahne ja kärme tüäle Kod; mõ̭ni perremiiśs om `väega ahnõ˽tüü pääle, ei˽lasõ `perhel siĺmil kińni˽minnäʔ Har

3. ihnus, ihne Vana on nii `ahne, ta‿b täi `süia koa änam Pöi; Tämä nda ahnõ, et täü teesele kivi kua - - anda‿mtõ Khn; ahnes, sie ei küta `ahju JMd; nende `ahnide käest midägi saad Trv

ahne|päitsik ahnepäits kellel on `valge lapp `palges, see on nii ahne päitsik (lehmal) Khk; `põrgu ahnepäidsik, ta ahnustess ma‿ilma kokku Krk

ai1 ai üld hüüds väljendab või rõhutab a. valu ai ai ai, mul on kibe Lüg; Ai, ai, ai, `kange valu läks `jälle `sisse Pöi; Ai, nöölas torkis mu sörme Rei; ai, ai kui `kange valo Mar; ai, ai, valus koht Kos; ai, ai, ära tie `mulle `aiget VJg; ai, ai, küll valutab Iis; ai, ärä pitsita Trv; nüid om ai ai, mul jala valutava Nõo; ai, küll om vallus aav Krl; ai, halluś um Vas b. üllatust, imestust; rõõmu, vaimustust jms Ai ai, kui kenädäst `laulvad; ai ai, kudas mia ää `kohkosi Khn; temä joonu `viina õlle klaasiga nigu vett, esi `kitnu, et ai küll om ää; ai sina `jummal, mes küll saab, ku ma kavva vi̬i̬l elä Nõo; ai sa pimme, kui ilusa ilma Ote; ai no˽tulõ illust `vihma nigu lakin Har; ai tä oĺl küll nii näläne, ku kodo tuĺl Plv; ai kui illoś Vas c. etteheidet ai, ai, tei paneta seda `naerust - - [mis] mina `räägin VNg; Ai, ai, mis tegäd Khn; ai, ai äbemätä, mes ta `sulle `ütleb Kod d. pahameelt, kirumist ai sa kura Jõe; ai kurat, jalg jähi ukse vahele Khk; ai, täna on tilgastand piim Kul

aia|teivas Kui `aia `teibäd `paukusivad, õli `luota `ilma `pehmenemist Lüg; aea`teibud tehasse `metsas, siis tuuasse `talve `reega koeu Khk; kes ikke `kangeste köhn oli, oli ajateivas piltl Mus; `talve `olli nii külm, et aa teivas `naksus Muh; Aja`teibad `tehti änamasti kadagast Rei; aja`teibasse pannakse `kaltsa, need ripendavad tuule kää, siis linnud `kartvad Mär; viherpuust aja`teibid ikka saab Kse; Kõrõ oli aa `teibä `otsõs Khn; lumi - - ni sügäv, et anged üle aa teeväste Juu; sie aa teivas on täiesti `viltu Kad; aea `teibad olid püt́ta täis VMr; tarvis metsäss aia `teibid tuada Kod; aia teevas pienikene puu on, pu̬u̬lteist `toĺli jäme MMg; versta pośtid lähvad nigu aea `teibad (kiirest sõidust) Lai; jäme võrge oli aia teivast - - `kińni siduda Plt; aia `teibit teridets, tetäss kolme tahilisess alt; ommuku arak aia`teibän kädsät́s Krk Vrd aed|teivas, aia|saivas

haigema `aigema Hää Saa; `aigõma Lei, `haigõma Lut haige olema; valutama kui mina ära tunnen, et jalad `aigevad, siis tuleb `kurja `ilma Hää; ku kõht `aigeb, lase altotsast `luhti või `pussu Saa; karm om, pää `aigõss Lei; ku `pääsläne ju̬u̬sk pää man, pää nakass `haigõma; silmäʔ ärʔ `haiksiʔ Lut Vrd haigetama

haigus `aigu|s g -se R(`h- Kuu g -sse IisR, -kse Vai) eP(`h- Phl; -o|s Mar Kul); `aigu|ss g -se M T(-sõ Ote), -sse Lüg Jõh; `haigu|ss g -sõ V(`a- Krl); aigus (-os) Hi(h- Phl), `aegus (-os) LäLo Ris, g -e; p `aigut S(`h- Phl), aigut Hi(h- Phl)

1. organismi normaalse elutegevuse häire `Aigus ei küsü `aiga, viletsus ei vahi `päivä Kuu; aga nüüd ei sure enamb [lehmi] punase `aiguselle VNg; võtta `rohto, siis `aiguss ehk `annab tagasi; `tõine on paha `silmaga `luoma `vahtind ja `aigusse pand `selgä; sa saa siis `kussa ega sittuda kedägi, sie on siis `ummel `aiguss Lüg; `käisiväd inimesed sial `mitme `aigussittega Jõh; alisi oma `aigukse oma jala pääl `vällä Vai; sipelga patti `tehti kah `aiguse pärast Jäm; viu tuuldest tuleb uste vahe `aigus; mönel inimesel on laisa `aigus; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna Khk; vanames o mitu `aigut ää pödend Mus; kevadisel ajal saab maa seest `aigut, külmetamise `aigus εnam Krj; `aigutega surid [lapsed] ära Pha; suust `sesse läind `aigus (viinaviga) Vll; `Aigus on surma käsk; See va `varguse amet on möne inimesel kut `aigus Pöi; muud `aigut es ole mette, äkine ja lemm Muh; `raske aigos - - pole `lootost änam `terveks `saada end Emm; liigendes on aigus Käi; `aegos kasi, valo vähene, `paistus alane, tõbi tagane (öeld roosi puhul) Mar; küĺm on änameste kõigi `aigoste ema Kul; `aiguse eest ei saa `keegi ära `minna Mär; kui külma värinad oo, inimene kardab `külma, siis oo väline `aigus Kse; ku `tohtred tullid, sis tullid ka `aiguste nimed; `palsam on seest `aiguse rohe Vän; sihukese aĺlika vesi, kes põhja `poole jooseb, teeb `aigusi `terveks Tor; `aigus tuleb obestega ja äŕjadega lähab Saa; kas selle `aigusel midagi `rohtu ka on HMd; ei `aigus üia `tulles; särläd, tuule`rõuged, laste `aigused on tuulest tuld `aigused; nihuke `püśti jala peal `aigus oli Juu; linnu magus on ea `mitme `aiguse `vastu HJn; kui mõni oli ehmatand, nihuke järsk (äkki algav) `aigus tuli Ann; `aigus on vist kallal; lapsele viel lauletasse: arakalle `aigus, varekselle valu, mustale linnule muu tõbi VMr; venind `aigus - - kui on `rindade alt sedaviisi `paistes Kad; nüid õlema üks uhatuse `aigus, suu jääre lü̬ü̬b täpi Kod; ma kõnelsin kõik oma `aigused ära Äks; sedä`viisi kasvati sis `laṕsa - - es ole `aigust, es ole kedägi Vil; periss suur `aigus om joba ärä `lahkun; jumala `aiguse puha, paĺt luu murd om esi tett `aigus; musta kuse `aiguss [hobusel], siis sori otsa aavet `paisteteme ja kusi om punane Krk; kui kuu istub, siss tähendeb `aigust ja sula Hel; `aiguss olna vali tulema, obestega tulna, `äŕgiga lännä ärä; noooren olet sa kõva ja terve - - aga vanan otsiva kõ̭ik `aiguse su üless Ran; `aiguss om ärä lännu, nüid võib jälle tü̬ü̬d rubima nakata; ihu kõik `naklu täis, si‿m maast `saadu `aiguss Nõo; serätse ilma toova jo `aiguisi jälle Ote; tu̬u̬ `aiguss tõmmass naha kõ̭ik maha, käte pääld ja `jalgu pääld Rõn; Kollõŕ oĺl halv `haiguss, tu̬u̬d pelläti, et nakkaja `haiguss Urv; ta om taa `aigusõ maalt saanuʔ Krl; naid imäst peritüid `haigusi, naid om kah `mitmasugutsõid Har; tõõsõl um tu̬u̬sama `haiguss `kerge, aʔ tõõsõl `väega rassõ; ta haard alati taad `haigust (on tihti haige); tu̬u̬ oĺl `sakslaste `aigu tu̬u̬ `vastnõ `haiguss (gripist) Rõu; kolmass rops om sedä `haigut ollaʔ Räp; tiiä äi kas tälle om tett taa `haiguss vai om jumalast jo last Se || tu̬u̬l käävä suurõ˽`haigusõ, üldäss latsõ `haigusõʔ (sünnitusvaludest) Har

2. a. (suguhaigusest, hrl süüfilisest) Mies õli perä pahas `aigusses Lüg; `Rantslased olid ilmal suure `aiguse `siia `sisse toond Pöi; Santi aigut aa södade aegus ikka keige änam olnd Emm; alles karjapoisid kaks tükki, mõlemad olivad pahas `aiguses Kad; si̬i̬ olevet `rantsusen - - kurjan `aigusen Krk; üits Ann `oĺli, tu̬u̬ ravits toda `alba `aigust Nõo; kuri `haiguss vai `prantsuss; [ta] um ka halvah `haigusõh Rõu b. (reumast) `juoksev `aiguss on, midä inimistel `juokseb ühest kõhast `tõise Lüg; `jooksiv `aigus peab `söuke olema, et puhu on ühes kohas, teisel on `seisev `jooksiv `aigus Vll; tal oli `juoksev `aigus Ris; mia põe toda va `ju̬u̬skvat, `ju̬u̬skva `aiguss om `końte sehen; ämmäl es ole `ju̬u̬skvat `aigust ei üttegi ädä, t‿`oĺli terve nigu tibu Nõo c. (rabandusest vm äkilisest haigusest) `lendav `aiguss, mis nii äkkiste lüeb - - et siis enamb inimene ei saa `rääkida Jõh; äkise `aiguse `vastu suitsedati jaani `rohtudega Khk; äkine `aigus, keik su `liikmed, kondid ning sooned on valu täis, `kange külmaga tuleb Kär; Äkist `aigust `öeldi, et seda `olla teine inimene teind Mus; äkise aigose `rohtoma lapseld nägin küll Käi; mud́u üks äkildane `aigus oli Vig; läbiminemise `aigus - - tämä läin läbi Khn; kui tuleb nihuke äkildane `aigus, suu lähäb kat́ti, ohatab ülesse; püśsi rohi öeldakse äkildase `aiguse `vasta olema Juu; säärän äkiline `haiguss oĺl, rabati läbi Har d. (langetõvest) `laŋŋev `aiguss, mõnel käib tämä tihemäst, mõnel `arvemast; kui tuli `langeva `aiguss `pääle, siis vilistas sedä `viisi Lüg; `öösel käis laŋŋe `aigus pääl Rei; `olli sääl üt́s - - naśterahvass - - sel käis `lange `aiguss Hel

3. piltl kirg, nõrkus Vanaisal oli `püssi`haigus kohe - - `ulkus `püssiga `metsas Kuu; aga see oli üks `aigus koa, keige sańdema `ilmadega pidi `saama `mintud [jahile] Noa; tuadil oli `aigus, et `ośtis `kohtasi ülesse JJn; kellele `ahnuse `aigus `külge akkas, ega sie enamb pääse Iis

haina- heina- aena `teoge kige `rohkemp om rubelemist; aena tü̬ü̬, rüä `lõikuss olli inimeste jala tü̬ü̬ Hel; jaanin nakab aenaaig; ilus aena ilm `oĺli, parass tuul kuivat äste; kui luht valmiss - - siss saeva aena lõpetust, `viina Ran; siss ta sääs kõ̭ik nu̬u̬ aenaunniku mõtsan `ümbre Puh; `päivä paestab, mul vaa aenakaari laḱka lüvvä; pää nigu aena kuhi jälle, aga ma‿i taha rätti pähä Nõo; enne aena`aiga vanast üteldi, et ärä `leibä ärä kulutagu, `oitke aenaajass; kos ädälät `tet́ti - - sääl oĺli aenaaig vi̬i̬l tõu paneki `aigu; kui niipaĺlu `päivä näep tõnnissepäeva `aigu, et mi̬i̬ss võip obese `säĺgä karata ja säĺläst maha, siss saava ää aena ilma; mõni kraavit su̬u̬ kah ärä, `kündse üless, `külvse aena`si̬i̬mne `pääle Kam; ainarihal om viistõiskümme, kaitskümmend `pulka Ote; `istõ sääl üte haina unigu otsan ja `mõt́li ilma `väŕki Urv; aina vetu‿i tulõ ni˽pia Krl; marusuuŕ inemine esi ja uma `rõiva olõt kah keśkkottalõ `ümbre mütserdänüʔ, noʔ olõt nigu haina kuhi; siist om `hainu veet, haina tuuśt om maha˽satt Har; haina`ku̬u̬rma `kaldu `ümbreʔ Rõu; leib olgõ hainaaoss; panõʔ - - hainakoti `perse alaʔ [vankris]; rüä `kuh́ja pandass, a haina`kuh́ja luvvass; haina massinaga niidetäss riśtk`haina Se

aina2 `aina saama Khk Muh Hi Tõs korda, hakkama, läbi saama p‿saa `riide `tööga `aina; ma‿p saa taga `aina Khk; nad põle ise koa kahegeste `aina saan Muh; äi mina saa taga mitte `aina Emm; kuidas ta nüid `aina saab `ilma tüdardeta Käi; ma sain oma asjad `aina; küll lapsed saavad `kiikumisega ise `aina Rei Vrd aima2

ainuke(ne) ainu|ke(ne), ae- hajusalt eP(aino-, aeno-; -gene Jäm Rei), Hls TLä TMr Võn Kam, g -kese Rei Mär Kei Juu Jür JMd Koe I Plt KJn Puh Nõo, -kse Mar Kse Tõs Hää Kei Hag JMd KJn Hls; `ainuke(ne) Lüg Jõh Vai Khk Vll Saa Krk; ainukõ|nõ (`ainu-) g -sõ Ote San Har Rõu Plv Vas Se; `aenukõ|ni g -se Krl

1. ainult üks, ainus siit on kadund kõik mehed `välla, mitte `ainukest `miestki ei õle `jäetu Lüg; Saaks kas vai - - `ilma keppita ülä tua põranda `ulkuda, sie on viel sie `ainukene suav Jõh; igal vörgul on üks ain, üks ainuke ain Pha; [linnud] `võt́sid marjad `viimse kui aenukese ära Mär; viimane kui üks aenuke liige oo valusad Aud; mu poeg, si̬i̬ olli mu aenuke `lootus Hää; on ta ainukest `ahju tein; põle sial änam kivi ainukest (vanast kiviaiast) HMd; mitte lusika aenukest põle Kei; ainuke laps ja `seegi sureb ää Juu; mõned ainukesed [naised] käisivad tüöl JMd; jõe põhi oli [vähke täis]- - nüid põle üht aenukest Pai; ainukest last oia kui oma silma tera Iis; ei lähnud ainukesti `tuńdi `mööda Trm; neli aenokess eläjäd onegi; `ambad viimäne ku aenoke ärä tullod Kod; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke Plt; ni̬i̬d oĺlid sis aenukesed kolm maja [siin] KJn; Üte ainukse latse ma `saiki Hls; nüid mindäss jahu`veskile, tetäss mõni kolm `sorti jahu, vanast `olli `paĺlald üits aenukene soŕt Nõo; `aenukõne tütär Krl Vrd ainike(ne), ainukane, ainumane, ainuvane

2. ainult `Vaivarust kadus viin ära, `ainukene olut jäi Vai; pole kalu olnd - - sai `umbest kaks `ainukest Khk; `enni olid vähiksed `aknad, neli ainokest `kruuti olid Mar; sui `polndki muud `selgas, kui ainuke linane särk Mih

haisema `aisema San/-õmõ/, (ta) `aiseb hajusalt R(h- Kuu; -maie Lüg), Emm Rei Juu ViK TLä Rõn, `aise, -o Vai; `aisema Vll Pöi Mär Kse Tõs Tor Hää Saa Ha Jä Sim Iis Plt Puh TLä, `aisma SaLä Pöi Muh Rid Mar Vig Han Mih Khn TaPõ KJn Vil Trv Hls Puh Nõo, (ta) aiseb, ae-; `aisma, pr (ta) `aisass Krl(-mõ) Lei; `aisme, pr (ta) aisess Krk; `haisma Rõu Räp, da-inf haisadaʔ Vas, haistaʔ Har Lut; `haisam(m)a, da-inf haisadaʔ Krl/-mõ, -dõʔ/ Rõu Plv Vas Se; `aisama San(-mõ), da-inf aisata Ote(-da), aesa- Rõn haisu eritama ning levitama; lõhnama kas sa `haisev saad `väljä sõim Kuu; kana`varbud, nie `aisevad üvä `aisuga VNg; ei piä `perset `kinni, `aiseb `ühte `puhku Lüg; `ruosid `aisod kovast Vai; oomigu oli nii `kange maa ais, kas sii `kuskil pöles vöi `aises see saeu `vastu Khk; Piiberlehe ein, kui ta pole `vihma soand, siis aiseb nõnda kas söö ise ää Pöi; tõid ühe rebase kojo kasuma, `aisi nagu raebe teene; liha läheb apuks ja `aisma Muh; `lastel `ööda, et ärge mette sööge muna ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; mes sa siga aised sii ja kärsotad (öeld peeretajale) Mar; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises kohe Kir; `Aisis nagu sokk, jalad olid pesemata Han; `kartulivarred `aisad niikui sõnik Mih; lilled `aisvad naa kõvasti Tõs; kuldi liha aiseb, orikal ei aise Hää; supp keeb, kardulas `aiseb juba Juu; tema sõi kõik ää mis `aisevad oli Jür; `aisend kalu ei taha `süia Ann; suveti tuli tiigi`piale nisuke nagu roheline `muake kord ja läks `aisema, kohe `aises `iemalle Kad; `maarjaein aiseb, ia lõhn on teisel Sim; angervaksa eelitsus aeseb magusass Kod; määr on üks `aisev loom, aiseb kui `irmus Ksi; aiseb viinaga Lai; sirel vist aiseb `akna all. ku õied `lahti lähvad, siss akkab ju `aisma kah Vil; liha lü̬ü̬b `aisma Trv; ku tagel `aisi, siss olli tuli küĺlen Krk; toomik aeseb nigu irmuss, temä `äitsme ja kõ̭ik aeseva Puh; mia ei näe midägi tappa ei matta, jääb kõ̭ik sain`vi̬i̬rde `aisema Nõo; anuma avvutidi ja liivatidi, na‿s jo muidu lännü `aisama Ote; vana `saisva vesi, si̬i̬ `aiseb Rõn; surnu lätt maa‿päl alvass, `aisamõ San; anuma aisassi, ma mõsi niä ärʔ; kusi jo `aisass ku `oitkuʔ Krl; ku˽`siipi keedät, siss tu̬u̬ hais; mata˽kaśs liiva `sisse, mi‿sa˽tel tan haista˽last Har; lät́s eederiputeĺ `kat́skiʔ, tu̬u̬ haiś kavva `aigu Rõu; minu esä es `tõmba˽`piipu - - ütel, et piip `haisavat Plv; imä mõśk nii ärʔ nu̬u̬˽villaʔ, siss `haisa as sukugiʔ; ku järvest tõmmati linnu `vällä - - siss kat́s küllä `haiśsiʔ Vas; `rõiva haisiʔ Se; nińn `aisass Lei || piltl oma `kiitus läheb `aisma Muh; lase muu kitävä, ärä esi kitä, `endä kituss `aiseb Nõo; kes `hińdä kitt, tu̬u̬ hais ku sitt Räp; haisema hakkama ~ minema teatavaks saama, avalikuks tulema mis sä `sossutad `tõisele `kõrva, sala jutt lähäb `aisema Lüg; see akkab ikke `aisema juba (varguseasjast) Mar; mes me tast niipaĺlu kõneleme, `viimäte lääb `aisema Nõo

aitama1 `aitama, da-inf aidata, ae- eP, `aitada R hajusalt Sa

1. abiks olema, abistama ma käisin `aitamas `neile `päästada `verku Jõe; `talvel, siis `aitasime emale kedrada IisR; ma `aita so `riided ült ära Jäm; ta saab mind `aitada Kaa; pole `siia `moale teiste aidetu olnd mitte Jaa; Arm aidaku `teitid Pöi; ma oleks aedan sind veel `lapsi kasvata Muh; mede saare pεεl aidedaks ikka `teisi Käi; Mind pole `ükskid `aitand Rei; tule `aita moole kot́t õlale Mär; ma `aitsi `lamma `einä koa tehä Vig; pruut nut́tis ja muist pulmalesi `aitasid koa nutta Lih; toeduga `aitassõ kua, inimesed viiväd ligi [pulmatoitu]; Kas nämäd `aitaga (peaksid aitama) `puati `vällä `aada; `Teiti küll juba `aitõt Khn; Aita nagu oma last aia teiba otsa sitale PJg; nemad on ead inimesed, metu `korda meid aedand Vän; kui teene `aukus on, lükka takka veel teist, ega maksa `väĺlä aedata piltl Juu; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe KuuK; kui te `aitaks `otsa üles tiha, siis ma ehk saaks akkama; ega ta ise `voodist `aitamatta `kääga `väĺla ei saand Ann; ta ei soa ennast aidatud Tür; eks me kõik aidand teda mehele `panna VMr; `aitaks jumal selle pääva `müöda Iis; mina aedassin `vaśkad [ilmale]; õma last ei õle `aitaman, `aitavad `võõrad Kod; kutsar - - aidas ärral pakid `väĺla `tuua Plt

2. mõju, toimet avaldama; asja parandama Mis `aitab `rahva `rääkimine - - kui `kiegi `menna vai võtta tahab Lüg; möistab `aigust sönadega `aitada Jäm; kailud `aitavad tiisiku `aige `vastu; mene `aiguse `vastu‿p `aitagid rohi Khk; Obuse jalakońt oo katti, äi siis aita änam miski nöu Kaa; mis‿se `nutkid `aitas Muh; räägi mes sa räägid, egä see ikke mend ei `aita Mar; ku änäm `luiskamene ei aedan met‿siis sai jälle tahuga koa ihutud [vikatit] Mär; üks oli natuke targem - - [see] oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; räeme pead ei põle aedand kedagi `ammavalule Vän; mis se `reäkimene enam `aitab, mis on läind, se on juba `möödas Juu; minul on mitu `korda eliding olnud ja mul `aitas rukki jahu VMr; ei aidand kedagi, tüdinesin ää ja `ańtsin järele Kad; si̬i̬ vihim ike `aitab Kod; ennevanast oĺlid sehantsed `nõidused, ni̬i̬d aedasid Vil

3. kõlbama, sobima roho `aitab juo lüä küll, akkama `lüömä Lüg; kaltsumihed [said] keik kaltsud ning vanad vörgud, mis ep `aita εnam; siiakala ning tursakala `aitab ka ilma `keetmata Jäm; täna‿b `aita `ilma `kinduta (kinnasteta on külm) Khk; isased vöivad küll `linnas olla, aga emased, mis `söuksed `ristlased on, äi `aita sääl (linnas elada) Kaa; se nönda näŕp loom, see‿p `aita üle `talve pidadagid Jaa; vihma `saoga `aitavad nee [riided] üll küll Muh; äi `aita `rεεkidagid, nii ull jütt; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; rebase saba on igavene tore, `aitab kraeks küll ka `tehja Käi; Äi siis `aita mitte, kui laps äi `kuula söna Rei; `kapsa leeme `sesse pidi liha panema, see mud́u `aita mette LNg; õunad `aitavad paari nädäli päräst näridä Mar; Ainult talve külm jää pealt, siss `aitab [merevesi] rüübata Var; nüüd vist putõr `aitab kua `varsti (varsti on valmis); vana inime, kas `aitaks viel `pilti tehä Khn; need vanad rauad `aitavad küll tal (hobusel) veel `käia Juu; eina ei `aita `tuua viel JõeK; [kui piimal] külmavalu väilas on, siis `aitab `juua JJn

4. a. piisama, küllalt olema `Tõisel `aitab `sarja`täiest, `tõine ei saa `tarbet `reie`täiestki Lüg; Nüüd sai `leiba `ninda `palju `kaasa `pandud, et `aitab kahest nädälast IisR; löö köps `pihta, jo siis `aitab Khk; Sai just abude vahele `sõukse laksu et `aitab Pöi; ära änam kalla, `aitab jo küll Käi; kahest `aitab küll Rid; ma `larpsin `perse muśtiku suppi täis, nii et aidas Saa; sest rohimisest `aitab siekord küll Ris; kui purje ei aidand, siis jälle aerud HMd; `andis ikke luadal teisele tohlaka ära et `aitas Kad; minule `aitab si̬i̬kõrd sellesski Kod b. läbi saama; vastu pidama selle natoksega peab `aitama niikaua kui `jälle saab Mar; omiku `aitasin `jälle ilma [söömata], lõõna, siis sõin `truuste Juu; temal oli preśsraud, se `aitas tema eluaa Ann; lüpsilehmad suavad kääst kua, ega nad sellega üksi `aita, mis nad karjamalt `korjavad VMr; kaua teie selle süemaga `aitate, süege `silku, vat siis `aitate `õhtani VJg

Vrd abima, avitama

ajama ajama R(-maie Lüg) V(-mõ Krl Har; uja- Lei Lut); ajama, aeama, `aama eP(`aema SaLä Hi Vig Ris) M(-me) T (tähendusrühmade piirid pole alati selged)

Tähendusrühmad:

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma c. piltl

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma c. noorpaarile pulmas raha korjama d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma e. (kokku) kutsuma, paluma

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama b. liiderdama c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama d. (vastuvoolu) ujuma e. kiikuma

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma c. vagusid kündma; kartuleid muldama

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma b. maad üles tuhnima, läbi uuristama

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama

10. raseerima; karva võtma

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma b. masina, tööriista abil töötlema

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama b. puurima c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama d. vitsa, rehvi peale tõmbama e. kaapima, puhastama

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma b. kirjama, tikkima; pilutama c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama e. (kangast, riiet) rulli keerama f. sõelast, sarjast läbi laskma g. peale määrima, võidma

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma d. (õhku) täis puhuma

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) c.

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma b. (hrl taimedest)

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama b. (peam tulusel) kala püüdma

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama b. tähti ütlema; veerima

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama b. pilli mängima, puhuma

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. midagi tegema sundima a. kuhugi või mingis suunas minema sundima, saatma, suunama; midagi tegema sundima; tagant kihutama Sinu aja igä `tüöle `jusku `laiska huost `hange; Ajamata läks, palumata `tulgu tagasi Kuu; lähän `luomi `karja ajamaie; ädä ajab `ärjägi `juoksu; `sillu`kupjas tuleb ajamaie tied tegemä Lüg; teise küla loomad olid meite odras, ma aisi `kinni; vanast oli üks rubel `trahvi `maksa looma pεεlt kui `kinni `aeti Khk; `tööga üle jöu putkestand, ülearu aeab ennast taga Pha; aa sead pöllale; enne `aeti süidlased `möisas läbi lipu, pekseti Vll; ma liha aa lehmad väljalt ää [koju] Jaa; Pulma omiku siis `sõuksed targemad ja änamad naised `aeti `ruuti ehitama Pöi; Aes omad erpsesti tööga pεεle Emm; üks hunt läin `ühte majase, nälg aas ta `senna Phl; mene aa loomad laiemale `sööma Mar; sul põle anepid `ühti, kõht aeab su suiks `maale Lih; `koera `aedatse tagasi Kse; Lapsest oo ikka kasu kua, `siia-`sõnna üida-aada; [olen] ise `käskija ja töötegija, pole teist, kes taga aab Han; loomad jäid pikil päibil `metsa, änam `lõunile ei `aeta Mih; kui udjaga tahad [kalu] vägisi `võrku ajada, sis ei lähä Vän; koer ajab `lammad laiale, `lahku; see võeras loom tahab ära `aada; nihukene pikaldane, nagu vana oost aa takka Juu; akkas mesilasi `puusse `aama Kos; kui koer küll jokseb, siis ikka `rohkem `aetakse JJn; ei lähe tema (koer) minu aades [toast välja] VMr; koerale `öeldakse asi - - kui loomale `piale `aetakse Sim; ajavad kala `juoksu`võrku `kinni Trm; naene `aeti ` väĺla oma talust Pal; aasin vasikad `kople Kõp; äbu aa ärjä `kaiu, näĺg aa näiu `vargil(e); `kutsmed olet tullu ja aamate võit minnä kah; poisi aets joba `lu̬u̬su `võtme Krk; kae `aiksalt kari `mõtsa aia Hel; ädä aab ärjä `kaivu ja näĺg aab soe `küllä Ran; Siss taluse aeva karja kokku Rõn; Ajaʔ Annõ, käseʔ Kärtu; astu eśs, saat innembide; är ajagu `aiku pääleʔ Urv; külʔ sa näet, `aesta peräst aedat (aetakse sind) minemä; ajaʔ nigu `nürhrü vaḱa saina `sisse, siss ennembä ti̬i̬t esiʔ; ku [loomal]- - ollõv kuri manh - - sõ̭ss karh aiev kurja `vällä sealt `hu̬u̬nõst; Poiss `aiõ lehmale pińni pääle; esä `istõ rattõil, ma `aie `lihmä `perrä Har; Vana kahr ju̬u̬sk kut́sikiidõ manuʔ - - jaʔ ai tõõsõ˽poisi mant är˽minemä Rõu; lät́s lehmäga˽puĺli mano, ma˽lät́si `lehmä takast ajama; naańõ lät́s võlssõ, et Juula `kaara piteh aja kannu; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽`kullõʔ Vas; pasanõ vaśk aasõ kaŕa `kiini; ei tiäʔ mis asi - - `aie tedä uĺli meele `pääle minemä Räp; `aeti maha ar aamõtist, sai vallalõ; kolaga `aete rahvast `tü̬ü̬hhö ja kolaga `süümä jah Se; mul om `aamin kari jettebule Lei; `lambakõsõ ai ärʔ `ussõ Lut; üles ajama äratama, tõusma sundima ei taha üless `tuissa, siis `tõine lähäb ajab üless Lüg; `tarvis `männa `aia nämäd magamast üles Vai; mine aja `suiline üles Khk; kell kuus `aeti ülesse Mih; ma aan ta ülesse maast, mis ta magab `pääva Juu; päevä tõusust, sis `aeti ülesse meid, einäle Kõp; temä käśk ennast vara üless aia ~ `aada Krk; `kullõ ku kikass laalap - - aab rahvast üless Nõo; ku sa hommugult üless tulõt, siss ajaʔ minnu ka üless Har; aivaʔ üless, a tulõ õs Se || (minema, eemale) kihutama, peletama oli sühelust ärä ajamas (arstimas) Kuu; `körkus taarist `väĺja aeda Jäm; ta köib igavust `aamas, kodu akkab igavus `kinni Muh; aas mo une pealt ää Mar; `ükstas kõik, kellega oma imu `aada suavad Kad; siis suab su näĺg `aetud Kod; `seante `tahtmise ni̬i̬l, `kennigi sedä janu ega `niilu ei jõvva ärä aia (öeld ka suguihast) Krk; Juuli om jälleki sängin, ma aa täl une ärä Nõo b. hobust minema sundima; hobust, hobusõidukit juhtima ära aja ovost `ninda pali taga Lüg; `aeti kaik oboed `pulma maja `ovve Vai; sa‿p sa jo neid rattud aeda Jäm; Akkand otse - - minema, ajand hobuse `sisse [merre] Pöi; kui teina obo `vasto tuleb, siis aeb körvale Emm; aa obost tagasi natuke; ei ole saksad ise oost aand `ühti Mar; aas `vankre `ümmer ja aas kummuli; kui sõńnikuvidu tuleb, on `vankre `aajad `tarvis, lapsed lähväd `vankert `aama Juu; eina aeal - - `aeti obusega regi [auna] `juure Sim; ku `ainu laopäle `aeti, siss üteldi, aa `ku̬u̬rma äste ligi Nõo; aga nüid `oĺli peiupoiss, kes obesid ajas, egäss `peidmes‿s aja TMr; ma aie obese pihaaia `vi̬i̬rde Kam; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs [pahmast]; aja no˽hobõsõid virgõmbadõ; taad (hobust) ei jouaki `sõitma aiaʔ Har; Mis sa hobõst nii laaśastõ ait, et `ildast jäit (öeld, kui keegi tuli söögi lõpul) Räp; `aiem huu sõńni manu [paaritamisele] Lut

2. a. jälgede või lõhna abil kellegi asukohta selgitama; ees kihutama, jooksutama; jälitama, kätte saada püüdes või otsides järgnema mies ajab `koeraga jänikse `jälgi; Ei see kuer `ilmaski jänest aja, ken vägise `metsä viiä Kuu; mõned `kuerad on, kie `lindu ajavad; [koer] ajab jänisse ette, küttäle ette Lüg; oh sa `vaine jäniksekäine, sinu küll taga `aeda Vai; aga nad (sakslased) koirtega ajasid ju metsad läbi [inimesi püüdes] Ans; Oli eile käind rebast ajamas (küttimas) Pöi; koer aab `lambud takka Muh; no ma aeasin ikka üks kilu`meeter maad teda (haavatud luike taga) Noa; karo oli sedä meest takka aand Mar; undid aand vanal aal krat́ta taga Kse; koer tuleb `nuhkides, aeab oma inimese `jälgi takka Tõs; `Ülged aavad kalu tagant Khn; lehm aeab `aisu, otsib `teisi `loomasi Kei; nad olid akand `jäĺga mööda `aama, et kuhu se obone on läind Juu; jänekse `aajatel oli ennemalt käristesed JMd; egäle ajajale `ańti kakskümmend `kopkäd - - kui jänes kuuld ajajite kisa, tuli `väĺjä; `Villem minuda taga ajama, kańt seĺjän Kod; varga `jälgi aiass; ei tää koś ta (koer) läit́s `nuhki `aama; vanast olli inimese `uńte aaman ollu; `aajase om, kes `masti (küttimisel metsloomi ette) aave; enne olli taluperemehe karjatsit aanu taga `ratsilobesege Krk; pagenuva alli i̬i̬st, aĺl aanu takan Ote; pini nakass `tsirkõ ja jänessiid ajamõ Krl; Latsõ`riśtmise `aigu piät vadõra jäl˽tu̬u̬ `riśtmise `vi̬i̬ga välähn `ümbre˽tarõ `ju̬u̬skma ja üt́stõist takahn ajama Rõu; sutt ai takah; `määntsit `vargit `aeti takah jo otsiti Se b. otsima, taga nõudma, kätte püüdma `avvi kala, täma on kudemise ajal `kange suo vett taga ajamaie; ajan tied taga - - `eksisin `vällä; kui midagi `asja `otsib, siis `ütlevad, ajab `ninda kui tuld taga kõhe Lüg; sest kassist ep saa `kassi, kes `sooja taga aeab Khk; küsitse, `aetse `suilesi taga; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka (otsitakse, kust saaks) Muh; te aeate naa Vigala järel [kohanimesid] Vig; meriao köesid `aamas või Var; Noorest pärast just `kürvasi sai taga `aetu Hää; tat́ikad - - `veised aavad neid `kangesti taga Tür; lammas aab päid taga nagu tulega MMg; lehm niilustab `süiä taga ajada KJn; [tal oli] Sääre `kangõ himmu kõ̭kõ takan aiaʔ, mia vi̬i̬l ilman `näieʔ Urv; sõna (taga) ajama kogelema, kokutama ekitab selle sõna `juures, ta akab `aama üht sõna, tieb na suure joru, nagu kukk akab `aama enese `laulu Hag; ta `veikselt `rääkis `selgelt, aga nüid paar `aastad ajab sõna taga Pil; aab sõna taga, kis ei saa sõna `vällä ütelte, kokutess Krk || õiget aega vajama, nõudma kõik tüö ajab oma `aiga Lüg; `kartul aab ikke oma `aega taga. tema ei ole niisuke, mis teesest `aastast seesab; kalad vee pääl mäńgivad, oma `aega ajavad taga, kudevad või Äks || vastassugupoolt otsima, kätte püüdma sie on taga `aetav poiss, `tütrikud ei jätta maa `allegi tõst; ajavad `pruuti ehk `piiga`lapsukesi taga, `juoksevad `üösite külas; `ärjäd ajavad `lehmä taga, `lehmäl tuleb `jooksu aig Lüg; lehmal ähk pullil o ind, kui puĺl `lehma taga ajab Mus; jäär - - kes `lambud taga aab ja sugu teeb Jaa; Ranna`vahtidel polnud sii teha midagi, `ööse käisid külas, ajasid `naisi taga Pöi; lehem aeb `pulli Emm; poisid aavad tüdrikusi koa takka ja mõned tüdrikud aavad jälle `poissa takka Mar; puĺlid aeavad `lehma taga, lehm otsib PJg; ma läksin noorelt mehele, mies aas mind `kangesti taga Kos; minev`uassane õhõv one kua ärä `aetud (paaritatud) Kod; aas tüdrukuid ja `naisi taga nagu tulega Ksi c. piltl ei old `mahti `millagi, üks tüö ajas `aeva ühttoist taga Kuu; sie ajab `tühja tuult taga, ei `sellest saa `asja Hlj; Kie tüöd taga ei aja, seda ajab tüö taga (öeld laisale); `ennevanased `rahvas `rääkisivväd - - `tuona `viimate, nuo aja taga siis, `milla sie `tuona `viimate õli; siis `aetasse tuld taga (köetakse, pannakse puid alla) Lüg; Möni inimene ajab sida tööd irmpsesti taga Khk; aik ajab `aiku taga, akkas `pεεle aigutama Kaa; `paergu on öö `otsa `valge valu, koivalu aab `koitu taga Pha; paar pilve räädakad aasid üksteist taga Jaa; Sii on ju auklikud künklikud moad üks küngas ajab teist taga Pöi; Ärja `ända taga ajama (öeld sellele, kes pidusöögile hiljaks jääb); Ema ajab kodus `lambaga `lehma taga ja sina siin (öeld ulakale lapsele) Hää; üks tang aab teest taga, ei olegi [supil] `paksu sees Kei; üks tera ajab teist taga (tangusupp on väga vedel) Iis; ära aa `näĺgä taga (ära ole ahne); ku mõni asi ärä `võetess käest, siss nakka vi̬i̬l tedä perime. ah mine nüid aja `ruśkaga tuuld taga vi̬i̬l Trv

3. (kokku) koguma, korjama a. midagi kokku koguma või kandma; tagavaraks koguma, ahnitsema küll sie on `oskand nosi kokku ajada Jõe; `aakrikku ajama Khk; [harakapesa] Oksa `raagudest kogu `aetud kut suur riu unnik; Sealt ta ajas kole raha kogu Pöi; olime `oksi kogu `aamas [heinamaal] Rei; `aeti metsast `raagu, see vana rimps korjatasse ära kõik Rid; talbe köisid [harjakad], aeasid paelu raha kokku Mih; igä kevädi köiase `ränkä kokko ajamas Tõs; ta on nii `ahne, et ei tea mes ta kokku ajaks Ris; [mahalaotatud] linad `aetakse üles ja keidetakse kubusse Juu; ei tää mis selle varag tetäs et teda ninda paĺlu kokku aias Hls; ma käisi mõtsan `rämpsu `aamen, korjasime `rämpsu mõtsast; mis sa tagavara aat, kokku kogut Krk; mammunat `korjab, aab `taade sedä varandust Ran; taa om taa varandusõ üle`kuhtuga kokku ajanuʔ; mihidse - - os `võidanu mõ̭nõ tarutäüe mett siiä kokku aiaʔ Har; `Tu̬u̬ga timä tu̬u̬d varra kokku ai ja˽rikkass sai Rõu b. külast midagi kerjama, korjama; kokku, üles ostma `oostega `käisivad `sandid `katri `pääval `almust ajamas Hlj; ajab linu taga `pitki küläde; muna `kaupmes ajab `jälle mune taga Lüg; Kui `kiegi põles, siis `käidi küläs ajamas, kes `miski `andas. Sie õli põlendabi ajamine Jõh; möni kεib `ölgi aeamas, ölut ka `seltsis; poisikesed keisid ning aisid `küinla puna; `kerjajad ajavad `leiba; ostab ulga `seepisid üles, ajab `villu peresid kautu (vahetab villu seebi vastu) Khk; Jöulu poisid tulid `pähkid ajama Kaa; `tuhlid `köidi ka viinaga `aamas Muh; kui `juhtob kedägi ää põlema, siis keid `jälle armost `aamas; nendel (kadridel) olid kotid koa `juures, aasid `kraami Mar; maeasi kauda aab `kormi kokku Hää; `jõuluks käis [hobusekarjane] linnaseid `aamas, `vorsti ja sepikest, `lamma jalg liha Ris; `peipsitagused käisid vana obusid `ostmas ja `kaltsusid ajamas Hag; lina`ośtjad käisid linu `aames, linu ja lina `seemneid ja; muna`aaja oli ikke `enne, viis munad `linna Juu; hobusega läks ajama `õĺga, siis viinutab `õĺga Jür; `lambulene käis ka kakkusi ajamas Ann; `enne käisid ikke põlend inimesed almust ajamas Kad; ta on `vaene sańt, aab almust `müöda peresi VJg; si̬i̬ om kormi `aaja, ken raha ei massa Hls; tema karguts, aa `si̬i̬mle `karku egä `aaste; ma lää sua `karku `aama (suga otsima küla mööda) Krk; [mardisandid] ajava rahha, ajava `leibä, kõ̭kkõ aja mis õ̭nõ `üski vili Se || (viinaga) pruudile veimevakka korjama pruut ajab oma `andisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; pruudid käivad `villa aemas Jäm; Ruut käis `kerjamas, viina ja ninatubaka ees aas `eesele `villu Pöi; pruut keib `pruuti `aamas, keis `korjamas mööda tuttavaid Mar; vanast ruut võttis viinad `taskusse, mitu pudelid, siiss läks undi `ända ajama - - siiss perenaesed `antsid `villu ja `ü̬ü̬sid ja `kindud ja kabjusid Mih; noorik köis külä kaada undi`ända aamas - - viinaga omale `aśju korjamas Tõs; `pruuti aeama - - ku kihlatud sai, pruut akas `müöda küla `käima Ris; pruut `läks uńdi `ända `aama - - pruudid käisid `valdas pia`aegu kõik pered läbi Rap c. noorpaarile pulmas raha korjama `taldrik oli laua pial [pulma ajal], `sinne igamies pani, mis kedagi tahas `sinne `andada - - sie `üöldi `kihtiajamine Jõe; pruudil `olle tano pεεs. siis hakedi `lauda `pühkima ja raha `aema Phl; raha `aetassõ enne ärä, siis akatassõ nuõriku kannikast jagama Khn; siis kui pulmad akkasid `peime maeas lõppema, siis akati `piale`jootu `aama Nis; siis [pulmas] `aeti seda raha vägise Kei; küll `aeti [pulmas] voki raha, küll `aeti lapse kiigu raha Ann; [pulmas] `aeti raha - - mi̬i̬s võt́tis põlle ülesse - - ja `pańti raha noorikul põlle `sisse SJn || kirikus kotiga raha korjama `rotmester ajab kotti Jäm; pisine ümarune kot́t oli pitka rougu `otsas, sellega `aeti kirgu kotti; `kirkus `keidi inimiste vahelt korrast keik läbi kotti ajamas Khk; muud äi tee kui aeb aga raha ega pöha Emm; kirigus `ohvrid ajama Rei; need olid kiriko `vöölmül̀dred suurt koti `aajad. teine oli meeste pool, teine aas naiste poolt Mar; kirikukotti `aama, püsteti nina alt läbi, varre `otsas oli [kott], kell oli `külges Var; iesti kirikus korjati raha, suur must kot́t, pidi kukurd `aetama Ris; `enne `Rapla kirikus `aeti kot́iraha Juu d. (maksu, palka, võlga jne) kokku koguma, sisse nõudma tänavu kevade käis `köster ise siin `maksu ajamas Hlj; `enne õlivad `tallitajad, ajasivvad päärahasid taga `pitki külä Lüg; mõni ajab oma `völga käde Jäm; rot́t `möistrid - - ne aesid siis [talusid kaudu] kirgu vilja kogu ning kirgu raha ning Khk; Karjane käis korjas ise palga pere perelt ää, käis `palka ajamas Pöi; üks`päägi üks mees käis `võlga taga `aames; kui on `mitmes `kohtes `võlga, [öeld] et nüid lähän oma `võlga kokko `aama; `enne `köster käis oma `palka `aames [mööda talusid] Juu; ja võttis selle raha sialt ära, ja siis `kiegi ei aand seda taga kua enamb Kad; `hü̬ü̬lmöl̀dri lät́s `mu̬u̬na kokku ajama Har; `massu `aetass; vata vanõmp käve jo küĺli pit́i `massu aema Se; aa ummi `võlgõ `perrä Lut e. (kokku) kutsuma, paluma kui üks laps `sündis, akketi `ristimaie juo, siis `aeti vaderid kokko ja `varrulised Lüg; keisid `talgulissi ajamas Khk; lähen `rääkima ja paluma ja abi ajama Vll; Mann köis ühe päeva rehelisi `aamas Muh; `käidaks kölast ajamas looma tappijad Käi; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; pruut́ käis pulmalesi `aames, `ańdis `viina ja Juu; kraasitud kodu, `aetud kõik küla nooremad kokku, käesid pere perelt ühes koos tegemas Pai; oli maailmatu inimesed kokku aand VMr; ken vaest vaderes aab, või `santi `saaja kutsub Hls; ku su vaderiss aiass, si̬i̬ olli au `peale `aamine; `sinna olli terve kihelkond kokku aet Krk; viinaga kutsuti, paaŕ pudõlit `viina oĺl tol `talgude `aajal `karmani Ote; au ahnitsõja aiass au pääleʔ (kui seeliku äär on kahekorra jäänud, tähendab see nt vaderiks kutsumist) Krl; ma esiʔ ka ai kokku `rahva ja kat́i napu katusõ Har; sajaliisi oĺl ilmast ja maast kokko aet Plv; siss aiassõ külänaasõ kokko, tetäss olt ja `viina, siss om suuŕ kuĺataminõ naisil Se

4. sõitma a. hobusega sõitma, kihutama; hobust haigeks või surnuks sõitma Jalad `kanged `nindagu läbi `aetud obusel; Ai kohe tiepääl sinist (kihutas kiiresti) Kuu; lähäb suurt ajo, ajab obose `lõhki ette; `erra `andas `käsku, et las `kutsar - - ajab treppi; egä sest obosest enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä Lüg; see on obuse pailu läbi ajand Jäm; obu aab `nelja Khk; obu ajas nönna üle jala Vll; peremes pani obuse ette ja `aades mεnema Muh; ära aet obo Emm; see aab üsna `kullerid (kihutab kangesti) Mar; oli kõik `risti-`räśti `vankre `jäĺgi täis `aetud Mär; kui pruut́ kirikust tuli, siis veli ja aeomees aeasid võidu Mih; ta võis nii kõvasti aeada, kas obune `lõhki Saa; ajab `ratsa; aas pulma saest `müöda Koe; alt ära, muidu ajame `otsa; ajab vedru `vankriga nii et tolm `tuiskab VJg; ku `traavlid ajad, alate one obene märg kõhe Kod; si̬i̬ (hobune) `jalgest ärä aet; üit́s tulep ajaden Krk; `olli ärä pagenu, sääld `olli `ratsala obesega `perrä `aetu; om obese kuumass `aanu Nõo; Esäkene, no ai latsõlõ pääle; ärä aiuʔ nii kõvastõ Har; ajagu‿i karatõh, las `sõita `aigu piteh; puŕoh `pääga ai uma paŕeba hobõsõ arʔ Se; sõõd́at iibä kõvastõlõ, uat hobõsõ vatulõ Lut || (hobusega) vedama Kevade enne jaanibed aeda ikka sönigud Emm; `möisas pidid ka omade `oostega töö tegema, `kündma ja sönigud ajama Rei b. (jalgrattaga, autoga jne) sõitma, kihutama; (laeva, paadiga) sõitma, purjetama `aeda masinui˛ega ja `rakturi˛ega; Aga `meie `puordisse kohe ei ajaned; `Suome laev oli `millalgi `sinne `kinni ajand ja siis sie kivi sai nime Kuu; sai `puolest `tuulest ajada (küljetuulega purjetada); vat `saimma ligi Suur`saare ja sääl tuli `meile `massin (mootorlaev) `selga - - ajas meid sääl purust VNg; õppija juht õli, ajas obose `alle Lüg; laevad aavad lee `peale `kinni Muh; `aedaks `pouti, tuur `ümber Käi; `lähtvad `tritsu `aama Rid; mede Anni ajas `järgi `Ruotsi; Pidime `võrkõssõ `aama `üese. Tulõd olid [võrkudel] pial. Pidime `sisse `aama Khk; ajab suisadega möda `väĺja Tor; uesuga `aetass ju jääd kauda Hää; poisid `tõmmava `uisku `aada Saa; laev aeas `kruńni Ris; mõned ajavad ulluss [jalgrattal] Kod; ajas `mootorrattaga ennast `surnus, meelega oleva ajand KJn; toonaʔ `aie üt́s matoo·ri rattaga tõõśõlõ `otsa Räp

5. a. (ära) minema, kiiresti käima, jooksma; kuhugi liikuma, tükkima; hulkuma, ringi kolama Kiers `kanna päält `ringi ja pani ajama Kuu; mis sina `ennast `siiä ajad, toppid minu ligi; älä aja `ennast `tõiste ette, `tõised `tahvad ka `käiä; kuhu ajad (lähed rutates) Lüg; kassid ajavad paigalist `järge, p‿saa kohegile teśte eest `minna; poiss ajab ööd läbi `ümber; ep püsi vagusi, aeab ühe paiga pεεlt `teissi Khk; poisid käivad nöndasamma ula `aamas; möni koer on `söuke lits, aab `peale teistega `ümber Vll; meie va `ruske [lehm] on igane rüiste, köik aa ääred aab läbi Jaa; Nii täis (purjus) oli, nelja käpakil ajas ennast edasi; See on `sõuke loom, täma ajab egast poolist ennast läbi (ükski aed ei pea) Pöi; saavad mööda `uksi `sõelond ja aand sii; iga kord lähäb `aades pedule, muud `teegi Mar; mis sa (inimene, koer) ajad sii räätsakil maas ees Mär; jo te ajate `metsas kõik kased läbi ja otsite varese `pessi Mih; aeab (jookseb) `kiili PJg; mõnel on nihuke mood́, et kui ta teesega reägib, siis aab teesele ligi Juu; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse mäda `ilmad `ringi VMr; ma saen aga ajama ~ `ju̬u̬ksma Kod; noored inimesed aeavad `ringi - - kas pidudele, küla `seĺtsidesse ja, ulguvad `pialegi Lai; ümmer ajame ~ `aelem, ei kurda kodun paigal Hls; oenass kargutab `lambit, aab ennäst kõhnass Ran; tõene `aie vi̬i̬pangiga `perrä sulle, visass sulle vett `kaala; aga tu̬u̬ (talleke) aab `õkva `endä ussaiast `väĺlä Nõo; hi̬i̬˽lat́s aja jo˽käṕikullaʔ (roomab) Har || uss ajab maa siest lagedalle `päivä `rinde `suoja; `tuise üless, päiv ajab juo kesk`ommiku Lüg; ratas aab ülekaela, `kiiva all, kui ta otse‿p joose Khk; tüka näd `lindavad `koplis, tüka öues, pole `säädust, kus näd läbi ajavad Mus; Kui massakad ennast põõsaste sihest ja aide äärest teede peale ajavad, siis tuli `varsti `vihma Pöi; kui leedul `köidi, siis juuskullid aasid tule `valgele Muh; mõnes kohas ajavad uśsid majasse; [mesilased] `lendavad `lendavad, aavad `ringi Amb; pää aab jo `lõune `rinda Koe; va madu aand kua `künkast `välja päeva kätte Kad || kadri-, mardisandiks käima kadrit `aetasse; need keivad `marti `aamas; mardi `aaja (mardisant) Mar; `märti käesivä aaman Ran || liikumismängudes (peaosalisena) jooksma, püüdma üt́s võt́t siss kasuga karvupooli `säĺgä ja üteĺ, ma˽lähä `karhru ajama. laśk käpile mahaʔ ja `naksi `tõisi `aelõmma Har; latsõ ajavaʔ sõkõsikku Rõu; lat́sil, noil om tuu t́suuri ajaminõ, munikõrd `võtva `sääńtse laŕmiga ku; ku sa püḿmest pääst tunnõt arʔ [mängija], sis päset kaabast, a muido piat vil ajama Se b. liiderdama juob `viina, `kannab `põllega `kraami `laiali `pitki külä ja ajab `tõiste `miestegä `ringi Lüg; se aevad sellega läbi (käivad läbisegamini) Jäm; ta‿b äbene mette piretkid isastega `ümber ajamast Khk; tüdrek köib laialt `ümmer, aeab meestega `ringi; sehoke liperdis, kis meestega `ümmer aeab PJg; Leńts on `lu̬u̬der - - lohaka naisteinimese `kohta, kis meestega pailu `ümmer ajab Hää; mitte `kuskil ta ei seisa, muudgu ajab `ringi poestega Ksi; mis sa nendege (tüdrukutega) ike ümmer aat ninda paĺlu Krk; `jõõrab küllä piti. aab `ümber Ote c. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama laps ajab kukker`pallu Lüg; läks undiratast aides ülepεε-kaila; lapsed aeavad üle pεε, akkavad `tamme `aama; katsu sa nendega `tamme ajada (vägikaigast vedada) Khk; Kajuarki ajama (tiritamme kasvatama) Kaa; Nii kaua ajad `peale öle pea (kukerpallitad), kut `viimaks kaela ää murrad Pöi; nuga aab aru`tamme (on teraga ülespoole) Muh; lapsed aevad ülepεε `kuutse Phl; lapsed aavad karo`tammi ja aavad uper `palli. aavad sedäsi üle pea ennast Mar; kui kaśs palderjaàni oo saand, siiss aeab uper `palli Mih; poisikse aave tiri `tamme Krk d. (vastuvoolu) ujuma kalad `õtsivad suo vett, ajavad üless Lüg; Särg meres äi kude, ta ajab kudemise ajaks ennast `maale jõgede sisse; Siis tuli ka tugev lõuna tuul kui aŋŋeras ennast maa `parda ajas Pöi; võrk küll ilusti maas, a tema (kala) ajab võrgu paela ala; purikas ajab tagaspidi, tikub tagasi; purikad ajavad üles `metsa kudema suure vete `aegu; kraavist saab vitsmõrraga purikid, ku kalad üles ajavad Vän e. kiikuma ajavad üle vöĺli Ris; üle võĺvi ajatasse kiigel KJn

6. a. teed, sihti tegema, rajama; (piiri, jälgi jne) ette vedama, märkima sel suvel `aetasse sihid `sisse ja tuleval suvel `võetasse maha [mets] Lüg; `arju ajama (henamaade sihte ajama); vahel `aetasse koolilastele `jälgi ede süva lumega Khk; aea `sitmed hobusega Mus; urgid `aeti `sisse, kui tükkide `peale õsuma `aeti Muh; aeb tee `sesse lomega Emm; lina mual kui on pailu kahlasi, siis ajavad jäiled `sisse kus kellegi jägu on VJg; `eeste one ummine, kui ti̬i̬d juba `aetasse, one parem käedä Kod; kui külima akatasse, siss `aetse `itsmed Ksi; pliiatsiga `aeti `mustrid ette, kust tuli õmmelda Plt; adraga `aeti [külvamisel] `it́smed ette Vil; lina vakamaa mõõdeti `vällä, `aeti raa `sissi Krk; nu̬u̬ lätsivä `mõsta `sihki `aama; `talve om tuuśanu, siss tulep ti̬i̬d `aada Nõo; mine˽sa `piiri läbi ajama, mi lähä peräst `niitmä Har; taĺvinõ ti̬i̬ `aeti `õkva üle `jäŕvi ja soisõ Vas; tõõnõ aase `hitskmit, tõõnõ külv Räp || (juustesse) lahku tõmbama ta aab laugo `otsa Mar; aea pää `lahku Hää; aa mo lauk otsekohe Juu; `juustel aias lahk `sisse Pst; suiu pää ärä ja aja laik `otsa Hls; keset pääd `aeti ju̬u̬n, `juusse `oĺliva katel pu̬u̬l Ran; vanast suḱki `juusõ katõlõ poolõ - - ju̬u̬ń `aeti lagipääst. kiä uhkustaja poisi, nu̬u̬ `aie joonõ üte kõrva pealt Har b. (maatüki) suurust ja ulatust määrama, mõõtma; (maatükke, varandust) ühendama või osadeks jagama meil `aetasse maa rajad `pitkemäst ja `suuremast; maa `mõõtja ajas `krundi `lõhki (jagas kaheks) Lüg; nüid `aeti arvad `ühte kokku, nüid o ruńt Muh; pia`aegu kümme `ektari aasid ikka mu maa suures Lih; tänäbu `aeti `mitmel moa `piired laiemaks Juu; kui mina `süńdisin, `aeti maad `kruńti Pal; igal külal oli karja tee - - ja pärast igal talul, kui maad eraldi `aeti Lai; maa `mõetjad ajavad su piiri `õiges KJn; nurme oli kikk `põlde `kaupa aet Trv; esi `oĺli viis `sammu, `viirguse `viisi `oĺli `väĺlä `aetu Ran; Tu̬u̬l `aiga oĺli˽maa `krunti ajamaldaʔ Rõu; pääle esä imä `surma `aet́e kõ̭iḱ kraaḿ ja eläjä˽poolõst Räp; krońdi ajaja (maamõõtja); meil om maa `katsahe `nurmõ aet ~ lüüd Se

7. põldu harima a. põllutööriistaga maad harima; põldu tegema metsad on üles `aetud (haritud) Pha; Nad on selle tuulingu aluse puhas öles ajand (ära kündnud) Pöi; ühe vakama `peäle tuleb linal ikka viis `korda `peäle aeada (äestada) Vig; ajavad karjalappa üles ja teevad `uutsimaad Kir; kare `aamise (koorimise) jaos oli veel `lõikamese raud Tõs; pienar tuleb läbi `aada Kos; siin on musta mulla maad, aea adraga nii sügavalt kui tahad Pal; lina tuli mitu `korda `aada (äestada) Lai; aiass rullige `pääle, ku är om vedrudet ja `äestet; `aeteve ravvage om kige parep aiaʔ, kel oboest ei oole, ni̬i̬ aave ka ravvage [umbrohujuuri] Krk; ku seeme om vedruga ärä seemendet, siss aiass ägliga kõrd pääle Ote; tu̬u̬l jäi `kesvä üt́s panõhuss aiaʔ (künda) Har; ala om ar aet (äestatud), mine `küĺbmä Se; pakoga `uätass, et pit́sitänüʔ maa arʔ tassatsõst Lut b. (seemet, sõnnikut) sisse kündma `Einaaja ies `vieti `sõnnik `sinne kesale, siis puusahaga `atra ajas `sõnniku `sisse Jõh; ja `külvasin ja, siis pueg akkas `sisse `aama - - vedruga sai `aada Koe; vanast me `külvasime `käega, siis tuli vedruga `sisse aeada Trm; aŕkadraga `aeti `sisse linada Trv; linna `aeti kah õhukeselt adra ala `siśse Kam; linaseemet es `aeta adraga `sisse Ote; ajage no `täämbä ta keśv mahaʔ, siss nakass ta kasuma Har; Terä `aeti maa `sisse kõ̭iḱ haŕkadragaʔ; Lina taha õi˽sügävät `sisseajamist; Vana põllu pääle `vi̬i̬di sitt ja `aeti haŕgiga `sisse Rõu; vedroga tohi‿i linna `siśse aiaʔ, `veiga sügävähe saa; `keśvi aasõ `maahha (adraga vai vedroga vai) Se c. vagusid kündma; kartuleid muldama `ärgadega läks ajas vau `lahti, inimesed panid `kardulid `sinna `sisse Jõe; mudiga `aeda `karduli vagusi VNg; `lähmä `kartuli vagusi `kinni ajamaie Lüg; küli vaud `aeti `sisse; adra `kurku pannasse nuut `sisse kui vesi vagusid `aetasse; rugi vagusid äp `aete `arja (harjast teravaks) Khk; ruki küli aal `aetse vesivaod; vaod `aeti `ärgega `sisse, `ärgega `künti Muh; obune aas [kartuli] vao `lõhki ja sealt sai kraabitud; kardulid `tahtvad läbi ajada Rid; karduli ajamese jaus ei `pandud `kulpi `peale [sahale] Kse; sahk`atra tarvitatse vesivagusid aeda ja kardulivagusid aeada Mih; Taris `õuni (kartuleid) `võtma akata ning vaod `lahti `aada; adraga `aetassõ `sisse vaod, `karduhvlid pannasõ `vaossõ ja `aetassõ `umpsõks `jälle Khn; kaks `ärga olid saha ees - - nemad aasid ju vagust, kardule vagust `küńtsid ja aast `lahti Rap; need vaod on üless `aetud (mullatud), teesed ajamatta Pai; vaod olid `enne `aetud, teene päe `aeti vaod `kińni [kartulipanekul] VMr; `enne `kartuli panekud `aetasse vaod `sisse Trm; ku lähäd väljäle `künmä, esimäse vao piäd `õige `aama Kod; masinaga `aetse [kartuli] vagu `lahti Kõp; [tema] ei saand peedi vagusid `aada Vil; kardule `aeteve raud; ku sügüselt kardula `võtmine olli, siss `küsti, paĺlu `jälgi ma üless aa Krk; kukid om ärä `aetu, nakava joba [kartuleid] panema; rügä ja nisu `aeti argiga kukki - - kukid `aeti kui `olli ärä seemendedu ja äestedu, madalamba maa `pääle `aeti kukid Ran; `kartuld piab üless `aama. ku kuju ilm om, `täämbä võtame `kartuld Nõo; `kartuli `õõla om vi̬i̬l aamata Kam; ma˽lähä ubina `haŕju ajama Har; kas `virkse ar omma aeduʔ. `virksit `aetass haŕkadragaʔ; ku kartohka ar ommaʔ istuteduʔ, siss `aetass kinni Se

8. läbi närima, uuristama a. (mingit ainet, materjali) läbi närima, uuristama, rikkuma koid on ajaned sene kasuka `paljast Lüg; kumuti jalad akkaned `pöhkema, eks koid ole läbi ajaned IisR; maretabä äästetäste `põldu, et uśs äp aja `pöldu ära; kui sa [puu] `pehme tuule `sisse lahed maha, ussid siss aivad täiesti ära ta Ans; ussid ajavad seinad εε puhas Khk; koid `aevad `riidesse augud Käi; salakoi ajab `nahka kada, ihu kestendab Mih; vεdage palgid metsast ää, koi aab need ää Tõs; koid aavad kasuka pealt villa nõnna ää Juu; uśs ajab orakse ää, ei tulev `vuasta sua rukist kedagi VJg; juaksiked ajavad kot́id läbi Kod; maoaaje uisa aave mao läbi; oravil [käbi] ärä lülüdet, käbu `lipne küĺlest ärä aet Krk; sain - - õõsikuss ärä `aetu rot́tel Ran; ku koi om jahu ärä `aanuva, siss `pantana `kuuma `ahju nu̬u̬ jahu Nõo; koiʔ ja iireʔ ajava `rõiva iivalõ Urv; hulga ubinõid oĺl toona maha `ju̬u̬skunu, madõl läbi `aeduʔ Har; `kapsta rood́soʔ hińdsitäseʔ, vaglul `mulkõ täüs `aetu Plv; kariʔ ajava villast rõivast `kat́ski ajava; hoŕäʔ aasõ karva `maahha Se || viljateri tühjaks närima odra mügamad tehasse `pandade `peale - - siis rotid ep aa ää mitte Muh; sealt ei oln kedagi (vilja) saada, rot́id olid kõik ärä aean Aud; roti om ärä `aanuva kõ̭ik viĺlä, ei ole teri, paĺt `sõkle Nõo b. maad üles tuhnima, läbi uuristama `mütjäss ajab maa alt läbi ja `õõnest kõik Lüg; `mütjäine `aia `mulda maast üles Vai; mutid `pürgivad mulla all, aavad `mulda ninaga ületsipidi Krj; Mügrid aand einamaa puhas ää; Rotid seina alused kõik ää ajand Pöi; kui tal (seal) on röngas ninas, siiss ta äi saa maad `aada Phl; kuhud aeavad `mulda, tea kas tuleb sadu Kul; loomad (sead) ajavad juurikid Tor; `õhtu akasid mütad ajama kardule vao sees Saa; liimukad aavad `üösse moa kupud ülesse Kos; [siga] ajanud vao puna `pi̬i̬ta üles Kod; mütt aab maa ülesse. kos ia maa, sääl ta aab. päris `värsked `aamist ei ole nähnud Äks; vihma ussit `aava maad TMr; mütel om kõ̭iḱ saina veere unikit täis `aetuva; mütä `aava `urge Ote; tsiga tsuńg, aja põllu pääle tsopaʔ `sisse Rõu; nügrõl ~ mügrõl ommaʔ ar kõ̭iḱ `pińdreʔ `aeduʔ Se

9. niitma; (vilja) lõikama; (heina, vilja) kokku panema, koristama ajasivvad `enne `einä maha kui `tõised `saivad Lüg; ta aeas nii `laia kaart Khk; aead kaare üle, sis `luiskad jälle Vig; ajasime Nuke omadega kokku `viĺla, nende masin oli meil ja siis `jälle meie masin neil JJn; peredel olid ka [mõisale] viĺla pośtivahed ajada Ann; riśsik`einä näd ei taha `enne ajada ku pähä lähäb, edemält ku maśsinid ei õld, `aeti vikatitegä rükkid Kod; rükis `aeti obestega Kõp; masinege aias maha [rukis] , taga köüdäve; [odral] pää `lonti, ku kavas ajamed om Hls; ka te rüä alle aamade; meil läit́s päe `aiga aian (masinaga niites); kesü om `valge, parass aia; `kaaru pidi `rõhkest peräst ärä `aame [muidu pudenevad]; [mõnes kohas] om aru rügä, sõss ei saa muud ku aiass vikadige kokku; `mõisa `minti tükki `aama Krk; masinaga nakatass `niitmä, enne piäp vikatiga veere `valla `aama Nõo; kui kaar `aeti läbi, `tuĺti tõesipidi tagasi [heinaniitmisel] Kam; Siss `tulli vi̬i̬l `tõugu kokku `aada Rõn; ajaʔ upa vai künnä˽kütüst, üt́s tü̬ü̬ kõik Räp; ajagõ niidu `keśkelt üt́s kaaŕ läbi Se

10. raseerima; karva võtma `tarvis ajada pard maha; `ennevanast `vaŋŋid `viedi, siis `aeti `puoled pääd `paljast; kie `pargivad, ajavad `luomal `karva maha, `lupja `viegä Lüg; ajas näu `puhtaks Khk; abene `aamise nuga Muh; aeab `pastla naha `karva Tor; ega (vanasti) paelut abet ei `aetud, eks noored mehed aand; kui mehed aavad abet noorel kuul, siis kasvab ruttu Juu; ta pia on `paĺjast `aetud nagu `persse näkk VJg; iga üks aeas ise abet - - nüid on abeme aeajad Sim; `noaga `aeti abet, minu isa aas iki `noaga Ksi; `paĺlas aet pää abene väidsege Krk; [vanasti] es aava paĺlu abõt - - lõvval külm, nakava `ambadegi valutama, ei tohi `aada Ran; vanast tetti nahk `su̬u̬ga, siss `aeti veerest väedsega karu ärä, siss sai `tärki; `rätsep kah - - `aie karva ärä tol veerel, mes tä `kaska vi̬i̬rd `mü̬ü̬dä `aie Nõo; ja˽kumma `vi̬i̬ga `aeti karv mahaʔ (seal); meil jo˽vesi ki̬i̬ss t́siku aiaʔ Har; `viiga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile Plv; habõnit aiass; aasõ `hiuse‿ga `paĺjass, habõnaväidsegaʔ Se; vaja habõnaʔ ärʔ aiaʔ Lut

11. eraldama, levitama a. (karva, sulgi, villa, kesta, hambaid jne) eraldama, ära heitma, vahetama; kõõmama, kestendama uss on naha ajand `seljäst `vällä Lüg; koer ajab `karva‿p viluta `viisi Ans; `lamba vill, natagas puhas, akkab `villa εε aeama; iuste sihest ajab köhu üles; loom aab sarve εε, paĺjas verine tohl jεεb piha `jεlle Khk; sarved aavad `kestu Krj; Nägu akkas `korda, suurt `karpa ajama Pöi; `veissed aavad vana `karva Muh; pεε lεheb `kööma, siis ajab `kesta Käi; uśs aab kesta maha Kir; [kanad] aavad `suĺga maha, ei mune änäm Tõs; ihu aab `kõntsa; pia ajab `kõõma PJg; siss ta (kana) aeab `suĺgi ku ta `auduma akkab Hää; kui naha `aigus on, siis aab `nahka Juu; terve lammas `villa ära ei aea Sim; ku kaŕjan `käimä akosid, aed taĺvtaku maha, eläjäd ja siad; ku laps puhas ei õle akab `liimite kõhalt `kõrda `aama; kitse raisk aab kua sarved ärä Kod; piima `ammad - - `seitsme ja kahessa `uastane, siis aab maha Ksi; nahk om `lõhki ragenu, aab `korpa päält; [lambad] `aave villa maha päält Hls; kana ei munegi nüid, kana aave `karva; sarve aave `kõltsa Krk; küĺm `oĺli kõrva `lehti näpistänu, kõrva aeva `kestä Ran; sügise `aava anise sule maha; kadajass ei `aagina `nõklu küĺlest ärä Nõo; koore ajaga pajo (ajab igal kevadel koore maha) Ote; umbtõbi aja maha küüdse Krl; suurõ `haigusõga aja `juusõ maha˽pääst; mul om paisõ joʔ paŕemb, jo˽nakass `ku̬u̬rdumma, nii `nahka ajama; śuug aja `nahka; kiä [kana] loḱs, tu̬u̬ aja pudsajõid Har; ega jüripääväh pańni kana˽`haudma, ku karva är `aievaʔ Plv; `kilsto aase üless küüdse `rańdidi päält Se; lihm, hopõn aa `karvu Lut || karvendama püksi pölved ajavad `karva - - kui sedavisi `katkised atakili on Khk; [lõimelõngal] ei tohi `pinku ega `tompu `olla, läheb soa pii vahele ja akkab `kesta `aama Mar || väiksemaid osakesi eraldama `Lehtne luud - - vanaks jääb, siś ajab `leh́ti Hää; vähe aurutamist suand [laud] ajab `pindu Juu; mets aab `raagu Amb; kase puu ei aja `kiska üles; kuusepuu surnukad akavad `kilda ajama Kod; laud är kulunu, akkas `pinde üles `aama; pehme teräss taap kõllatsess minemist, ku ta siandsd araku `sulge akap `aame Krk; anoma vits ai kissa üless; [look] aase `kiskmõʔ üless, kui `häste är ei painuʔ Räp b. eritama, uhkama, kiirgama, levitama; kaldale uhtuma meri ajab `külma `auru `välja Jõe; pada ajab üle Kuu; `paise akka mädä `vällä ajama; jued ajavata kevadel üle VNg; kuseb verd, ajab punast `vällä; `vinga ajas tuba täis; rukkil `onvad `pitkad `eited `küljes, `tuulega nied ajavad `tolmu `vällä Lüg; mere natta ajab `serva Jõh; ake ajab `talve `uhka; kui (kuiv) kadus, see aeab nönda vett läbi Khk; `tiiskuse `aige ajab kopsust toppa `väĺja; külma kääst ää tulles `riided ajavad tuas `uhku Mus; Kui korsnas `talve külmaga vett ja nõgi ajab, siis läheb sulaks; `Küünla `valge oli puhas, pole suitsend ega `niistid ajand Pöi; kui üks koht on paistetand vöi aav on, siis ajab öisvett `välja Käi; pada tõuseb, aab tulesse, keeb üle Mar; ahi ei `tõmma, aeab `suitsu `sisse; `keedav maakoht. vett `väĺla aeab Mär; vesi oli ühe võllaskala poja `väĺla aan Kse; suust aeavad `väĺla `kanged kõrvetsed Vän; kohu piim ajab paksu `peale ja vedel jääb ala Tor; põsed `õõgavad, palavad `õhku ajavad väĺla Hää; kõrvad aavad `vaiku väĺlä Juu; `elkad [puud], kui `kangest kuivad on ja aavad sädemeid Ann; siis akkab ahus leitset `aama VMr; kuhi akkab `aurama, aeab nigu `suitsu `väĺla Sim; puu soe, ae vaegu `väĺjä Kod; temä (maagelõng) es keedä `vällä, es aja `väŕvi Trv; piim ai üle; mõts aa `auri `vällä, vihma `järgi Krk; rinnust aab röǵä `väĺla Ran; vii kusepot́t `väĺlä, `aisu aab; vana õle kot́t aap `tolmu kõ̭ik tare täis; kondi om `kange ja `aava valu `väĺlä (valutavad) Nõo; `tarrõ om paĺlo `suitso ajanuʔ Kan; kõiv jääss kińniʔ - - `rahka aja joba `vällä Urv; piim om joʔ ülearu hapu, taa nakass jo˽kuĺlussõid ajama; siss ku˽tu̬u̬ satavhädä tulõ, siss aja suust vattu inemine `ussõ Har; piim tüḱiss üle ajama Rõu; rasõv pliidiravva pääle t́silgahhass, tu̬u̬ aja `karmu Vas; piimähain aaśe piimä `väĺlä; lehem nakaśs joba `häüssä ajama Räp; verd aasõ `vällä suust Se || piltl Ma tunne, mul akkab ka üle ajama (vihastan) Kaa

12. midagi valmistama, töötlema a. (midagi) tootma, pruulima, utma kui tõist kõrd ajad läbi [viinategemisel], siis kadub puol `vällä kõhe; `mõisadest `vietässe `linnade [viin] ja sääl `aetasse `ümbär; `tõrva `ahjuga sai tõkkati ja `tõrva ajada Lüg; akkame olut ajama Vai; Suurde massinatega `aetakse õuna `mahla Pöi; `jooksva eli `aetakse mädand männa kännost Kul; sõja aal aand siin metsas `viina Kad; kasetohust `aeta tökatid VJg; `puskarid torode läbi `aetama ja `testämä Kod; kase tohikust või kase puiest `aeti täidet Lai; saare koorest `aetasse `tõrva KJn; nevä aave sedä va `puskarit kodun Trv; täädäst üteldi `aava kõjo tohikust; mine tiiä, kest tä `pühkmist kokku om `aetu [odav vein] Nõo; aja (ajab) `hańssi Har; tõrvassõʔ omaʔ pedäjä `juuŕkaʔ, `minkede sisest `aetass `tõrva; taari ~ õllõ `laare ajama; ku viin läbi samõti ja hüt́si käve, sõ̭ss `aeti `viina `ümbre Räp b. masina, tööriista abil töötlema võid ajan kokko, või `massina sies ehk `kausi sies Lüg; ku `villad `unditud, saab vatti ajada [villaveskil] Jõh; läbi `aetud piim (lõss) Jäm; see vili tuleb veel tuuli masinast läbi ajada Khk; linad veel otst ära `aemata. nupud otst `aemata Emm; `pöörade vahel `aeti kolm kett kokku [köieks] Phl; enni `aeti linu lõugetiga Vig; eks nied linad piaks küll `kerged `aada olema, nied on `iasti `liotud ja `aedund; `ümber `aetud piim Koe; takkudest `aetasse köie kieret Iis; lääme masina `juure `viĺja läbi `aama Trm; `mõisan õli piimä `rentnik, `mõisa piimäd tämä ae läbi Kod; mina olen liha läbi masina ajand Pal; talupoisil `oĺli kolmsada pihu linu `aada SJn; siin `aeti magust (vurritati mett) Vil; ma lää `villu `aama (kraasima) `veske `pääle; ipsi kivi, kust `ipsi aiass vabrikide sehen; `ekslit aiass `eksle masinege Krk; ku̬u̬l`meister ütel et, aanu esäl kodu linu, mes sä tuled siiä Ran; `u̬u̬pis vanast kolgiti `linnu, siss `tulli lina`aamise `massin Nõo; `turba aiass `kat́ski - - loomalõ ala˽puistadõ San; vanast `aeti hüŕsiga linno; vuŕrirõibõ˽löḱerdäss, taaga˽halv taad mett aiaʔ Kan; maśsinõgõ `aetõss `piimä läbi Krl; mass ka jahvõtass välläʔ, aiass läbi masina Har; [koor] `pańti maśsinahe - - `tu̬u̬ga `aeti kokko Plv; aagõ hainaʔ läbi `veḱsle Vas; ai ar kõ̭iḱ piimä, jätä‿s `hindälegiʔ süvväʔ Se || ka teil masin ärä aet oo (vili pekstud); ku `viĺlä aiass, ütelts masint aiass Krk

13. lõnga hasplile, kehale, käärpuudele vedama; kangast kudumisvalmis seadma; pooli, vihti jne tegema tämä `polves ei old käärpuid, tämä ajas [kanga] `seina `pääle VNg; meil `aetasse `käärbudelle [kangas] - - siis `aetasse `kanŋŋas`puile Lüg; `enne `käärimist lõng `aeta kehale Jõh; `päävä `kooti kaŋŋast, `öhta `aeti `uisi Kaa; `kanga völlas, miga [peale] kaŋŋas on aet Rei; kui ma `tahtsin `kanga kakskümmend `pasma laia ajada, siis tegin kahe`kümne `pasmase vihi Rid; `aetasse kangas üles ja akatasse `niide panema; ta aab lõnga poeli `peale, aab `lõnga `pooli Mar; uiesti `aeti lõng `vihti Var; `võrkelõng, sie aa puoliks HJn; kui kangast ülesse `aetakse, siis iga [kangareha] pulga vahele jääb ühepailu `lõngu JJn; nuorel kuul `püüti linane kangas ülesse aeada, et siis saab nuorel kuul mahal ka VMr; käbi `ümber `aetakse lõng ja siis `kuotakse nagu surnukaga Kad; akkasin `käävi `aama; kui kangas on paku `piale aeatud, siis tuleb `niide panemine Sim; `ümber `aamise pakk õli, kohe kangas `piale `aeti; [kanga] lõngad `aeti kiarpuie `piale Trm; kaks `seinä kangass aen `lõibu `piäle; villass kangass ei tõhi kõvass pakku ajada, kui üles ajad, kangas`jalge `piäle Kod; mina põle neid viiuliga annad ~ kerind; `asple `piale `aeti [lõng] `värtna pialt eh kerast ka Plt; lõng taht kokku `aade, ärä `aade (haspeldada); kaits vai kolm `pu̬u̬li `aetas ütte Trv; villast ja linast `lõnga `aeti üles loimege; `ketsä `aeti ni̬i̬ niine, õigati sis niine kedsä Hls; vanast ku `villu `veśke pääl kaariti, sõss `aeti `kätsä Krk; ta ai `langa `asple `pääle. kui värden `olli ärä `aetu, keedeti (köideti) lang vahele Ran; ma pia `pu̬u̬li `aama; tolle ri̬i̬tkammi läbi aid `kanga üless poomi pääle Nõo; `rõivavõllass `panti `siśse, siss nakati kangast üless `aama Kam; Langa`lu̬u̬mise riśt kohe lang aiass pooli päält Urv

14. peam terariistaga töötama a. lööma, raiuma, lõikama, lõhestama ajab puud `kiiliga `lõhki Lüg; lapsel nuga kεε - - saand sa kεε `sisse ajand, nii kaua sa ukerdad `pεεle Khk; nii`meistri ning äksiga `aeti `puude koor päält maha Krj; piiru letsiga `aeti `piirgu; Vana `istus liidi ees ja ajas vitsapuid `lõhki Pöi; need (kalad), mis kuivatadi `aeti kõik seĺla rood mööda `lõhki Rid; lepad `aetse maha `uhta ja põletatse see ää Kse; `kloasisin oksad küĺlest ää ja aasin labad `küĺgi Juu; `vintsked pajod - - `aeti neĺjändikuss `lõhki Kod; kuuse kośk on see, mis paĺgi pealt ära `aetasse SJn; rihavarresse `tu̬u̬di mõtst nu̬u̬r kuusepuu. ots `aeti sel `lõhki Hel; [vene kirve] terä om õhuke, ei saa `lahki Ran; servä maha `aada (saagida või tahuda) `laudul, siss om ää põrmandut `alla panna Nõo; mi‿sa˽nii˽pagsu˽koorõ aat, koori õhukõsõ San; lauda lagi oĺl `lahki `aetuist palgõst, paĺk poolõss `lahki aet Har; paasaʔ `aedu `siśse hirrele Se b. puurima uherdiga aead puu `sisse augu Khk; Mundiga uherdid olid, nendega `aeti enne kõik augud mis taris oli; Uherdiga `aeti `lähkri kerele veel `peale topi auk; Seina puuriga `aeti `palkide `sisse augud Pöi c. höövli sooni, õnaraid jne lükkama `servad [ukselaudadel] `vuugiti ehk lihiti `laududel kokko et äst liht õli, siis `aeti `suoned `sisse Lüg; ukse sammastele `aetasse valsid `sisse; see äär oo vaasitud, kańt maha `aetud Khk; Kirja `öövliga `aeti `söuksed soonelised liistud ja ääred `välja Pöi; valdsi öövel, kellegä `valtsi `aetass `siśse, `akna `raamõlõ ja; [põranda] lavvad `aetass `ü̬ü̬vlegä `lihti Ran; lauda ussõ laua˽vaia `poḿmi aiaʔ Har d. vitsa, rehvi peale tõmbama `aeti törrele vits `pεεle Khk; Sarapuu vits oli, `aeti sammuti [käsi] kivi peale kut kapa püti vits Pöi; vitsa hammas - - mikega `vetsa `pεεle `aetakse Phl; pütile `aeti koa vetsad `peale Mar; ratta rehvi `piäle aeamese ratas (sepatööriist) Var; aab kapale uut `vitsa `piäle; rattale `aetse `vitsä `piäle Tõs; `ankru võru on si̬i̬, mis puu tokiga `ankru pääl on `aetu Hää; `nõule `aetse `vitsa `pääle Pst; koĺmjalale piap vits `pääle `aama; mis neele `sõ̭õ̭rele viga `rehvä `pääle `aada Nõo; sepp ai rehvi pääle rattale Ote e. kaapima, puhastama nüüd `aśtja `põhja ei `aetagi, paks rańt jääb kohe `sinna `taignad Kad; nüid oo vi̬i̬l kalal veri sidess ajamata Kod; puhaste kala ärä, võta sisikond `vällä ja aa soomuss maha Krk

15. õmblema; külge kinnitama a. õmblema; nõeluma Ain `kuue `aukujelle labid `pääle Kuu; ajan üle `ääre sene `augu `kinni; ajan `nüöbi ette Lüg; ma sai jöki `valmis ning aisi `ümberaimised (kanditud ääred) ka `ümber; `valgel `kampsunil olid mustad `ümberaimised, sinisel punased; päti tallad - - `riidest sai `tehtud, möni [nüüd] ajab nahk tallad; pole [särgi] `käisid `pεεle `aetud, särgi ema juba `valmis Jäm; `riide äär `ömluse pεεlt, see `aetasse üle ääre Khk; peiu särgile `aeti tahid `peale; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla Muh; meeste püksid ja vestid, naised `aasid ise kokko Mar; ajan särgi kraed `peale Mär; säŕgi jätk `aetase `käise `otsa või säŕgi `alla Kse; `Purjulõ liik `liiga `kangõlõ `aõtud Khn; kört oli - - toodi `peale olid pobid `aetud iluduses Aud; padjade `otsa aeati [pitsid]; ajan sieliku `alla `tuoti Ris; passel sai tärgitud - - ja siis sai ninapialne nööriga `kińni `aetud; aa parem oma suka augud `kinni Koe; lapsed `pańdi järi`auku - - `riidega kõik oli ära `aetud see serv et ta `pehme oli; aasin püksile ju `karmanid `küĺge Lai; traadi lõngaga `õmles kińgsepp - - lappisi aas saabastele `piale Plt; meeste `ammil olli `kaalduke `pääle aet, naistel es ole Hls; `pit́sega ärä `aetu pluuse Puh; see rõõvass piat üle veere ajama, muud́u `argõss üless Har; `hammõlõ `aeti tsiirotuss Plv; `rõiva aasõ kokko (traageldab) Se b. kirjama, tikkima; pilutama `enni olid naiste mütsi peale nisuksed suured kudrossed, mes `sõnna `aeti, õbe `lõngest ja kuld `lõngest ja Mar; kui `tihke riie, `tõmmad lõnga `väĺja ja ajad tikkuss Kod; tike `aetasse ninä nartsu `sisse KJn; Tarvastus - - roosad, punased sinised eĺmed oĺlid kikk sinna [tanu] `pääle `aetud Vil; aet ame, meeste `ammile tetti rinna ette viguri ja pilu Trv; vanast `aeti `amme `kaaltukse ärä, meśtel Hls; poole ratta ja `terve ratta `aeti `ammel ette Krk; periss jämmest `rõõvast olli tanu ja kirja `aetu Hel; `ammele `aeti vitsa (tikkpistete read) olalat́te `pääle Nõo; `värdli `keskele `aetass vi̬i̬l kat́s pillu Kan; ilustõ `uḿbli ja `aiõ tu̬u̬d pillu Har; `piinüʔ pilu nõglagaʔ ärʔ ai Lut c. võrgulina jätkama, parandama; võrgule paelu külge kinnitama `Ainus `paula ajama [võrgu külgedele] Kuu; Võrgule `aeti `ömbe`rinki pael, ölal oli ääre pael, all alus pael ja `otstes oli rind pael; Linad `aeti öheteise `otsa, kööved `küĺge, pära taha, rakendasime nooda ää Pöi; ku võrk äärest kat́ti on, siis piab üles aeama; Kimmlü̬ü̬t́ on, ku [võrgulina] põle korralikult paigatud või `aetud mitte [paela külge]; ega enne ei saa `võrku `merre `panna, ku ta on ära `aetud (võrgulinale äärelõngad, tamsad ja paelad juurde pandud) Hää; ajaʔ ta võrk kokko, piiridsäga ajat kokko (jätkad võrgulina) Se

16. a. ka piltl lükkama, tõukama, tõstma tuul ajab katustelle lund Jõe; `paadi `masti `aeda `püstü Kuu; üks laug `lasta `kerraga [maha parsilt], sie `aeta `angudega `reila VNg; kui `tantsisivväd siis kie ei `muistand `tantsida ajas `servi `lahti (keksles ümber tantsuruumi ja tõukas tantsupaare); tuul `tõukab puu `riida maha ja ajab `ümbär; sie (mure) küll minu `auda ajab; tuul ajab jäid; `ammaspuu vahel `aeta `ukse `lauad `lihti; viin ajab `mielest `vällä - - [hiljem] siis tämäl ei õle midägi `mieles Lüg; `ninda sää ajas `laiva `randa perälist tuult Vai; muja, sönnigu `koorma `pεεle `aema Jäm; taarist ääred `pεεle aida [viljalademel] Ans; tuule`aetud (murtud) puu - - seda ep `panda laiva `sisse; vali tuul nöndat ajab sia `püsti Khk; εi tee, kas saab εnam [üle jää mandrile käia], laivad aavad tee `luhki eest; aja `kapliga kalad unniku Mus; vesi rahu on vee all, aab laiva `pöhja; meri ajab `maale eli `vaatisi ja korgi kulisi Pha; Suured saepaku jurakad olid, `aeti öles pukkide `peale ja `saeti laudeks; Sakslane ajas `meite pühad paigast ää (uue kalendriga kaks nädalat varasemaks) Pöi; aa linnassed ahu peal unnika; kas sa põle εnam `peale `aamas (sõnnikut peale tõstmas); vastulised `aitasid `võrka `juhtele aada; ei tea, millal ta akkab kerist maha `aama; aasite põllu koa üles, kui ruki ää lõpetasite? ruki kahl `aetse üles, kahl tõstetse käte vahel üles [ja lauldakse] Muh; ees `aeda on param kut taga vedada (öeld lapse sündimisel); keige `enne `aeda sarikad üles, siis `panta latid sarikate `peele; mene ae sönek laiale Emm; ära aja raamadod nii `selmde `alla (öeld lühinägelikule lapsele) Rei; väravad `aeti `lahti Rid; tuul aas võrgod `ühte kerasse; nao suur tuule `aetod seal, nao va `erne pehletis `selgas (kui inimesel liiga laiad riided seljas); majale `aetasse koa tugesid `alla, kui maja oo `velto vaond; lähme `ändi ülesse `aama (heinakeeritist kokku panema); `enni `mõisas `aeti `ärgega teed `puhtaks, `aeti `angedest läbi; `kaevo `umpseks ajama Mar; kebade vesi aab jääd kokko Kul; kui jo kiud `murdub ladvani, siis `aetse linad veest (leost) `väĺlä Vig; Laisk inimene aab `ääri `piale, ei tee õiged tööd äga kedagi Han; ollandi `veskel oo `tuule `aamese ratas Var; ein ja vili kõik sai `ända `aetud Mih; rabandised `aetse `nurka ja tuuletse ää Tõs; torm aas laeva kummuli Khn; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; turbaga saab õlle raba `seita `aetud PJg; tuul `oĺli nõnna `vasta, ma‿i jõudnd ratast ka ajada Tor; `Tehti `seuke lud́a, kellega [viisu] vahed üles `aeti, niin pisteti läbi Hää; reagib kõik mis sülg suust `väĺla aab Hag; eenad ja ärjabäd `aetakse ülesse laudile; `veśki `tuule `aamise kelk, kellega `aetakse `veśkid `tuule Juu; mõlad kellega `poati mäda vett soab ajada edasi Kos; suured jääkrunnid ajab tuul talvel ranna `äärde ja mere madalikule JõeK; rabas oli kitsas raut̀ie ja turvas sai ajada [rullikutega] väilale `kuivama JJn; `aasime einad kökki; aab pimedad Lienud `ieli (öeld rasedast) Kad; `irsnik ajab irre anguga irt edasi; ajasid talvel pööraga `noota kokku Trm; `seitsme vokiga kedräsimä taren - - vokid ajavad tuult, tare külm Kod; [rukkid] olid vihus. siss aad ülesse tuppa parte `pääle Äks; `lüisi `mööda `aeti `vaati `vankrile Lai; katuss mädäneb - - tuul aab maha tüki `kaupa Vil; aja aken `valla; ärä aa `tühja kotti `püsti (ära kiida ennast) Trv; [vesi] läits jää ala ja ai jää üless; karjapoisi `aave `palli emä`auku [mängimisel] Pst; `väike om suure pikäli aanu, maha aanu (öeld, kui laps on sündinud); kellä `tiḱsje liṕp si̬i̬ aap `tunni edesi; mõtsan om nõnda paĺlu `marju, aa või roobige kokku; suur tuul o `rõõva aia pält maha aanu; lääm `mõtsa puid kokku `aama; vundarment aiass päält vesi`lu̬u̬di; `suuri küĺmenit `kampe `aeti `pääle [hauale]; si̬i̬ aa lauluviisi `kõrva (laulab valesti), aa tõise ka `kõrva Krk; `keśvi iväti, `aeti vangerdega annad ärä; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu; ütte lugu om looguss pääl [vikatil], siss aab aena üte külle `pääle; `panti `kartuli koŕv kärru `pääle ja `aeti; [öeldi] et aa trääsäga `valla, kui lammast nülliti; esi tei, aga ai iki tõese `kaala; pane tüir `taade ja aa `perrä (sõua päraaeruga) kah Ran; tuul om rüäaki `ümbre `aanu; leeme lidsip [siga] ärä, sao aap kõ̭ik mollist maha; ärä aa miu pikäli; `aeti leib laḱka `lavva `pääle, siss `panti `luśkaga tu kõrutuss `pääle; jäńesse `aava nõ̭naga lume ärä, siss söövä orast Nõo; ku tuuĺ aavapuul lehe pahepidi aa, siss tule `vihma Ote; perän `künmist aiass käśsiga muld `ümbre˽`kapsta juurdõ Kan; haina ommaʔ unikulõ `aeduʔ Urv; ku ku̬u̬rma `ümbre lätt, siss om edemine asi `ku̬u̬rma üless aiaʔ; hämme˽haina˽`saiõ˽`rukka `aetuss; vehmaga om vili kõ̭iḱ maha ait; ma ai `kellä oiilõ `tuńni edesi; pernaanõ aja õks alasi uma ratta ette, timä võit piat õks alasi `saama Har; kunass oĺl aidauśs otsani vallalõ aet; lepät́sirgukõsõ pujaʔ oĺli˽ḱaopujal pesäst `maahha `aeduʔ Vas; tuuĺ `aie `venne minemä Räp; laḱkä aäʔ är teräʔ, palavass lääväʔ Se; kõlguss aet `hainu täüs Lut || lõhkuma, lahutama Sie lehm o `oite `kange `aida ajama Kuu; [vaenuköit] `üksi inimene ei `kestä `laiali ajada Lüg; pahur obu ei püsi, ajab `aedu Vll; vaja panna laud `silmade ette lehmale, ta ei nää siis `aedu `aada HJn || kaardimängus teat kaarti välja käima aja sa `väĺja kaaris Jäm; see tihi oo minu. aea `väĺla Tor; ai `sääńtse lehe, ku jovva ai ar kattaʔ Se || ajaliselt viivitama, edasi lükkama midä senest viel kevädest edesi ajada Lüg; ei taha `sõnna `minna, aan ikke `aega edasi veel Juu; ei õle üvä, ku pitkäli edesi `aetasse si̬i̬ asi Kod; ei ti̬i̬ ärä, aap sedä `aiga edesi Krk; mõni aja taad tü̬ü̬d edesi Har || piltl hindu, makse jne kõrgendama või alandama nii ajasivad [soomlased] `vilja `kallist ja `meie `silgud ei `kelband kuhugi VNg; ajab `innad `kallist, `tõine müüb `uodavammast; `aetasse kõik `maksud `kõrgele Lüg; ajasid inna nii ala Khk; na `aie inna `väege `korgõss Krl; `hinda aa (kõrgendab) Lut | Ta oo vali teist alla ajama (laitma), oleks ta ise teeb mis asi olavad Kaa b. vees või vette lükkama; (palke) parvetama; laeva või paati vette laskma või kaldale tõmbama; kalapüüniseid vette laskma kuhu `kõhta `platsi `pääle õlid `palgid `talve `vietu jõe `ääre, siis keväde `mennä ajama. ajajad `vieretavad siis `kaldald jõkke `sisse, puu ajajattel õlid kõik puolsaed käes - - `miska `palkisi `aetasse; lähäb meri `lahti, siis `aetasse `paadid vette Lüg; pole oma `laeva veel üles ajand (kaldale tõmmanud) Mus; siis saab [kalu] ajamas `keidud, sügise vaa `veega `aetakse vörgud ede ja maa äärest mennakse [nuiaga] `lööma Pha; Uus laev aedi mere; `noota `sisse `aema [jääalusel püügil] Emm; `mõrdo `aetasse `sesse Mar; laeva `väĺla`aamise `talgud olid Tõs; raiub `iässe mut́i `auku, et mut́t `alla aada Khn; käisime `võrku ajamas. laseb võrgu `sisse, tonksib natuke `aega, võtab `väĺla Vän; Lemmjões kalad kasvavad, seal ei ole puu ajamest Tor; `ütlevad, et ku [laeva] `väĺlaaeamese juures torm on, et siis tuleb õnnetust Hää; nii lahk [tuul] jää ärä, et es saa `võrkugi `siśse `aada Ran; pru̬u̬sshangõga aiass `palkõ ekõ `mü̬ü̬dä `alla; parvõmihe˽jo ajava˽`paŕvi Har c. labidaga kaevama; (tasaseks) lükkama; (labidaga) täitma, täis ajama; mullaga katma keväde kui `kartuli `kuhjad `vällä `vietässe, siis `tarvis `kuhja asemed tasa ajada; kui on `ummes tie, siis ajavad tie `lahti; ajan `mullaga ja kividega `augu `kinni Lüg; `kartuli `kuhja `aeta `kinni Vai; `raavi `aetasse `kinni Khk; ajasid aua `umpseks LNg; lund `aetse Tõs; aua kinni ajamene on meil ikke matuleste asi Vän; vanad kaevud on, sedä enäm ei ole `tarvis, selle aame täis Juu; tegime lina `kammimese aseme, ajasime roho pialt ära Plt; ti̬i̬d silutas, `aetas `rüüpit tasatsese Trv; aive jälle mihe lauda `põhja [sõnnikuveol]- - `laṕmege Krk; Ei˽või˽vanna `kaivu inne kińni aiaʔ, ku `vahtsõnõ vaĺmiss om Urv; ti̬i̬d aiass tasatsõss, `lapjuga aiass Har; `aamandaʔ lumi Lut d. kukkuda laskma, kukutama, (maha) loksutama `älgä ajaga `lavva `alle `leibä; [laps] süöb rumalast ja ajab maha Lüg; aed ennast suppi täis eest, mεεrid kleidi εε Emm; ajab `peale `eesele, eest rokane kõik Mär; mõni ajab vett maha Tõs; aas piima üle jaare Kos; mis sa aat vett `seĺgä Krk; ei tohi jumalaannet `jalgu `alla `aada Nõo; poesi aeva pangi `kaivu Kam; ku na (kaelkoogud) lühikese om, siss tuuĺ aap pangist vi̬i̬ pääle kah Ote; mi‿sa˽taast piimäst maha ajat üle veere Har e. (kangast, riiet) rulli keerama aja `riie `trullisse Kuu; kaŋŋast ja `keike `asja `aeda `rulli Emm; `neoke ümär`korne jäme puu, peso `aeta `sõnna `ümber ja kurikaga rullitasse tättä; `riided `aetasse `rulli. ja kangas `aetasse `rulli Mar; siis `aesime [pesu] `ruĺli ja - - `koĺkisime Aud; mina aan `kanga `truĺli, siis taon kurikaga, siis lähäb siledaks. aan `kangast kaks `truĺli, mud́u on vägä suur - - pärast aan `ühte `truĺli Juu; vanast vanutedi kangast, siss `aeti `trulli, siis `panti `kuuma leevä `ahju Nõo f. sõelast, sarjast läbi laskma `tuhlid keedeti ära, tambiti `peenes - - `aeti läbi sõela Han; Sie jahu muõdu ei sünnü, kui aa sõõlast läbi Khn; kögelik - - `aeti `üsseid esiti läbi Plt; kui `oĺli [vilja] i̬i̬ld läbi `aamine, siss pilluti käpäga ~ käṕpiga läbi õreda sarja, toda sõkutedu `viĺlä Ran; ku tõist `kõrda läbi `aetasse või tuulatasse, siss om pirrest koŕv, kellega`sarja terri tõstetasse Ote; Sõ̭ss ku˽tu̬u̬st edimäd́sest saŕast tu̬u̬ vili läbi sai `aetuss, sõ̭ss tougati timä säält - - kohe nuka poolõʔ Rõu g. peale määrima, võidma `tärtini öli `aetasse `joosku `pεεle ka; `riidele `aetase `seepi `pεεle Khk; see `olli kullaga üle aet, see `olli särje sapi `veega üle aet Muh; elavöbe ja ploom `panta segamini, saab loomale `pεεle aet, kinnel on täis pεεl; nest (vihmaussidest) saab `tehtud keige paramad öli, mis `aeda `silmade `pεεle ja silma kae ära sööb Emm; tüdrugud ajavad proovanksi öli pähe Rei; tüma `aedakse nööri `pεεle, tehakse `traati Phl; Mit́ib, ti̬i̬b nägu ilusaks, ajab pummatit ja `puudert `pääle ja Hää; aavad võid `piäle Juu; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote

17. a. ka piltl (kuhugi) toppima, suruma, sisse panema, lükkima, pistma, torkama ajad `niiti `niulale `silma; `rongi, `ühte rida `nüöri taha, `niiti `aeti `pihlaka `marju; ajab oma nenä igäle `puole, on `asja `kõikidega Lüg; mine aja tuld ala [pliidile]; lehm nönda vihane - - saaks `leiba sohe aida Jäm; oli `katle ees tuld aeand, ning kukkund `keeba`katle; ma‿p nää `niiti nööla taha aeda; `naaskliga nahast läbi ajama; see oli kuńst leib `ahju ajada; tεεb midu meest selle tüdrugule on taa ajand (suguühet sooritanud) Khk; Linused `kangad `aeti kõik `tuhka, tuha `leeltse `sisse; Linapuud `aeti `loomade `alla Pöi; koe `aetse `kangal `sisse ja lõemed luuasse üles; maasikad `aetse kaste eina `peale; said sa ette aada (lõnga nõelale taha) Muh; üsna kollast sammeld `aedi `piipu; ma `aesi ikka einad `patja Käi; kõlasi `peale `aetasse [võrgu] silmad; jah [lõng, niit] `aetasse nõelale silmäst läbi; aa eesä kondid kotti, too kondid koeo (öeld õhtul pärast väsitavat tööd) Mar; ennemuśte said rellid ike `paela `aetud, nüüd aavad `raati Vig; ema ajas sügisi `kaapsa lehed `rongi Mih; Meie aasimõ puru `alla [laeva tihendamiseks] ning saõmõ laõva üsõ viksiks Khn; kala pahlad - - kalad saavad peadpidi `sinna `sisse `aetud Aud; Vili `aeti kot́ti Kei; `tehtre `sisse pannakse pudru ja `aetakse pulgaga soolika `sisse Juu; limukas aa õnge `otsa, `viska `järve ja ahven tuleb `otsa; meil on koŕv, aa [mesilas] pere `sisse Amb; voadi lavvad piab `enne kõverast paenutama. seda kutsuti `roamiajamine Trm; karu ku uavatud, kõhe - - `aama uav `samlid täis; akan `kingi paalutama, ajad `tärkmitess läbi paalad Kod; rehetuas sai tuld pliita `alla `aada Lai; piirits `aeti läbi võrgust, lükati läbi Plt; sulane `oĺli `ahju kütnd ja ahju `tu̬u̬rid lepä agu kõvasti täis aand; `pastlal `aetse paalad `perrä Vil; ku leib `tõusme akkass, aiass tuli `ahju Krk; aa ravva suhu [hobusele] Hel; rańgjala om kõvera nigu `taosse, mes obesele `kaala `aetass Ran; ärä nüid käppi `arja aa (juustest sakuta); aa `miule nõgla `taade `langa; vanast langa `aeti `orde ja `panti `pli̬i̬kmä päävä kätte; ma aa ubinit nööri `taade; me `piame `vastset `põhku kotti `aama; edimäld `aeti `amme `käistele köŕtlang `sisse Nõo; `aimi õkka maa`maokõnõ elävelt pudõlidõ ja viin pääle San; taa miis om uma talu podõlide ajanu (joomisega hävitanud); ku rügä hukka lätt, mis siss `lõugu vahelõ ajat (süüa annad); ku [mesilaspere] kahalõ lask, sõ̭ss `võetass kinni ja aiass vakka; aja mullõ nõgla `perrä [niit] Har; vanainemine ai keele silmä laka alaʔ, tõmmaśs `liplõ silmäst `vällä; t́siaʔ `aiõ˽pää˽`vällä sannasainast Rõu; niidse˽kääneti `katsa, `aeti kabla `perrä ja `pańti kuiuma; `hiusõkaḿm oĺl tõõnõ, mia - - `hiuśsihe `aeti Vas; taa ai minno ku `vardahe (kitsikusse, kimbatusse); mi‿sa taad `tühjä tuult ajat kot́ti (öeld uhkest) Se; ora `aamine om `urvi (on vaja ajada ora istmikku), ku t́egei laisk om Lei; ku kanapujakõsõl pää `suuhhõ ajat (hinele) tu̬u̬ kikass saa Lut || (maha) matma, mulda panema läksid vanad meest `auku ajama Khk; sügise sai tütär `mulda `aetod; loomale tehässe auk ja `aetasse `auko Mar; elläi lõṕpi arʔ, `aeti `hauda Se || (vedelikku kuhugi) valama, tõstma `auskriga ajame vett jullast `välja Jõe; ajab õlut `ankuri Lüg; Keedeti [mustikad] ää ja `aeti pudeli Pöi; aa `kapliga vesi [paadist] `välja Muh; `lεhkride `sesse `aeti `piima ja, `aeti `taari ja, vett ja Mar; kui juba vaht `alla käib, siis on õlut `vaĺmis ja `aetakse `ankrusse Juu; `Leht́reg aa `piimä pudelis Hls; aab õlut vaadi `sisse Nõo || piltl aas talle prügi `silmä – pet́tis teist; prügi krae vahele `aama (petma) Juu; puru `siĺma ajama (petma) Plt; sa aat mulle juśtku `kärblisi pähä (püüad mõjutada), oma `ulle juttege Hel b. riietuma, selga või jalga panema, seljast või jalast võtma `alpi inimine aja `pitsisi ja norusi enese `ümber VNg; aja omal öltsid üle Jäm; öö `paikus siis `aeti ruudile tanu pεhe; kui sa pahupidi `riide üle ajad, siis pidi εε kaduma (ära eksima) Khk; vammus `aeti vel kasuka `peale `ülle; ma akka `jalgu `riide `aama Muh; `talve peab ikka `kindad käde `aema Käi; ma lähe `püksä `jalga `aama; aa särk pahupidi või üipidi `seĺgä Var; ta aab `soapad `jalga Kos; mõni inime ei `oska `riides `käia, aab kodinaid ulga `ümber Kad; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla; poiss oĺli püksid maha aand Vil; aa köŕt ümmert maha; mu emäl olli enne siidiame `seĺgä aia; aa nii kaldsa siis `jalga Krk; et osta `endäle üits `mantli `pääle `aada; ei ole seräst pikuti ju̬u̬nd `uńdrigu, mes `ümbrele `aada; aa latsele ääd kätt (aja lapsele särk jne selga parema käega alates, siis ei jää laps vasakukäeliseks) TMr; poiss aja kalsa˽`si̬i̬rde; kat́s `kaḿssi oĺl sällän, üte kaḿsi `aiõ mahaʔ Har; paĺäss kui kunn, olõ õi `seĺgä midä aiaʔ; aä `rõiva säläst ~ `säĺgä Se; ujakõʔ `saapalõ jalakõsõʔ Lut c. (tugevasti) sööma; söötma, nuumama; jooma; jootma ajad nenä täis, õled käppili maas (joodikust); ajab `sisse kui obone, magu ies kui ahi Lüg; küll see ajab ennast täis. ajab ennast kurguni täis; üks va nägal loom aab köik `perse Khk; See on kalakoagas, oh ta võib kalu `sisse ajada Pöi; Aesimi mustigud püuga sisse Emm; sellel loomal oo ete `kampsu `peale `aetud Mih; aa seda va kalja laga `sisse et ägise Kad; mõni kõrd `aetse luamale `sisse eläväd õbedad; kui palju sa `viina elo aeg kõriss `siśse õled ajanud Kod; i̬i̬st aab [hani] pugu täis, tagant laseb `väĺla Vil; üle seĺlä täus aanu ennast Hls; kardultege aave obese üless, lina`si̬i̬mnege, apuge, `maarjejääge; ku ristikeinä pääl [loom] täis olli söönü - - `aeti iki verist liha su̬u̬l`li̬i̬mi ja mädä kanamuna `sissi; ta aass `siĺmege `endel `sissi (ahnelt sööjast) Krk; siga om verevän ädän - - `viina `aeti `siśse Ran; midägi sa tettä ei viisi, aga `sü̬ü̬ki aad `endäle `sisse nigu kajak Nõo; paaŕ kuud pidäsi `lehmä, ai tu̬u̬ liha täüś ja Urv; hopõn om häste `rammu aet Har; iso tolmukõist ei olõʔ, aja˽`väele `sisse Vas d. (õhku) täis puhuma kusi rakkule `aeta `enge `sisse Lüg; ajab `akne `pεεle iŋŋe `aulu Khk; vanad mehed ajavad põied `inge täis, koebatavad ää Vig; sia põis `aetas `enge täis, `erned uad või ka `aavled `pantas põie `sisse, lapsed mängivad Hää; sia põis õerutasse tuhaga ja `aetse `inge täis KJn; õlekõŕs tsusati sääld kusima kaalast `sisse, ja mõni `erneterä kah, siss `aeti kussim `õngu täis Ote; vasigõ piimämago kuivatass arʔ, `aetass hõ̭ng `sisse Rõu

18. masinat, tööriista jne liikuma panema, käsitsema uherdi `aeta `ringi Jõe; vesi ajab `veski kived `ümbär ja `käimä rattad. tuul ajab `jälle `tuule `veski rattad `ümbär Lüg; `laiva `vinti on sie midä tämä edäsi ~ edesi ai Vai; kui taaspidi keeruga kedretud on ning akkad teisit ajama, siis on `vastuksi keerd Khk; lähme `käia `ümber `aama; vahel aab [võimasinat] tulise `aoga, vahel `pissi illekest Muh; mönel `olled hobused, kes aasid `ümber [rehepeksumasinat] Phl; suur ratas, see on seespool `ääres [tuuleveskil], see aab `rinki `värkelt LNg; teese käpuga aead `ringi [linamasinat] ja teese käpuga `pöörad piu Vig; oki vänt, sellega `aetse okki `ümmer Aud; käsikibi, vändast `aeti `ümmer Vän; Me koorume `lõnga - - okit kuripidi `ümmer ajad Hää; ommiku juba `jälle kella kolmest neĺlast üless, akka vokki taga aeama; suur vändast `aetav pump oli [viinavabrikus] Kos; kolmas aeab pulgaga lõngapakku `ümber, kus siis kangas `piale läheb Sim; panen nööri lühi `piale, siis aean ratast `ümber Pal; tiivad aavad `ümber [tuuleveskit] Äks; leier`kasti `aetse vändast Hls; vaist om jala väsünü okki aian; ma taass kirvest teräväss aia, tule `pü̬ü̬rä `aama Krk; kistavaŕs käib üless ja `alla, aab vokiratast `ümbre Ran; ma esi olõ uḿmi käśsiga ajanu `ümbre˽tu̬u̬d [lina] maśsinat Har; vana`aotsõ `külvmise maśsinaʔ oĺliva rihmaga kaalah ja `aeti vändäst `ümbre Plv

19. teat olukorda, seisundisse viima, teat olukorda, seisundit põhjustama, mingisuguseks muutma suvi `vilja `vuodamine, kui `leigetu vihk `aeta sasi `reie tuppa VNg; tuul on rukkid räsa ajand; ajad sene tüö sasi, ei sest tule `vällä midägi Lüg; koes orgi `otsa sa `eese püksid oled `puhki aand Khk; tahab tiitsastusega tööd `luhki ajada Mus; see jummikas oo `lahti aamata alles (õied veel kinni); te aasite mu une koa `raisku; `uhkus aab upakili, `kangus käpakili Muh; labigute varred `peavad siled olema, muidu `aevad püud puhas puruks Käi; poĺt ei ole kuum, ei aja tina sulaks Mär; kudas sa selle peä naa ruttu `patsi ajad Vig; [lõnga] `punni ajama Hää; meie aeasime omal siin [maja] `jälle `liiga pikaks Ris; mis sa aad teesed tülisse; juurekakk aab `taina apuks Juu; tuul aab pia segamine Koe; `aama vede `leigess; miilisüsi ae sepäl kõhe ravva `ki̬i̬mä Kod; pääval on ikke `võimu, seĺla aab ikke soojast Pal; koonerdab iga aśjaga, tahab kopikud `lõhki aeada Plt; soal om kaits lippi katik aet Trv; või aias sulale ja pannas säält [korbi piima] sekkä; nõu keri om kokku aet, siss põhja ümmer aets keri kokku Hls; `õigus aiass õieli ala ja kõveruss kõtuli pääl; sia `lõikat nõnda, ku kõrre aave `perse`lõhki (öeld, kui rukkilõikusel on jäetud pikk kõrs); võip olla, et poja aave talu eläme (muudavad jõukaks); sia röögiv ninda‿t ilma aave `lõhki; tule säde aap maja põleme Krk; `uhkuss aana upakeli Ran; suur toŕm aab laeva ukka Nõo; terä ai `verde - - kesväl ja rüäl enne valmiss `saamist, siss terä olli verrev Kam; piim `aeti paan `lämmäss Rõn; hiivalõ `aetut pipard pandass `väŕski lihasöögi `sisse Kan; Anna˽piĺl hullu kätte, hull aja piĺli `lahki; perremi̬i̬ss aja vikadi vaivass; Sõ̭ss ai [kaerakile] `hindä üless kohuvalõ ja keśk kottalt hapaśs sääre lahe˽vai mõrõ˽`sisse Urv; mi‿sa väidsega kivi päl raot, sa ajat väidse kokku (nüriks); [naistel] `juusõ kõ̭iḱ `t́sarru `aedu Har; mis sä tarõ nii kuumast `kõ̭õ̭vatõ ja `lämmäst ajat Räp; vanast es käüdäʔ `kohtit, vanast iks `aeti iho kuumast (anti peksa) Se || terariistale sepikojas uut tera jätkama aja vahase. keeda kogu - - `ühte raava `asja Khk; sie kerves tahab vahas ajada Ris; siis `aeti kerves üles, kui `kervel enäm terä eden es õle Kod; kirves paks, kirves lähäb sepal ülesse ajada Pil || (lõngale, köiele) keerdu tekitama sa ajad `lõnga `kierdu, ku tulist `tallad Jõh; aja kövele keerud `pääle Rei; vokiga kedradi, see aas keeru `peale Phl; kuurud tulevad kui lõnga väga keeruks aad Plt; kui [lõng] väegä keeruss `aetass, siss om kanasäĺlän Ran; vokiga saa [lõng] loiumb ni kierumb `aiaʔ Lut

20. hrl impers tekkima; tekitama a. füsioloogilist protsessi või psüühilist seisundit tekitama, esile kutsuma; paistetust, paiset jne tekitama kahe`puoliksed ehk rahusimmed `külmitamisest ajab Jõe; ajab `süäme täüs sie sinu jutt Kuu; irm `ninda et ihu `karvad ajab `püśti Hlj; `tormi käs olin ma küll, ei minu ei ajand `oksele ka VNg; kui `kiegi tõist pigistäb, siis ajab sinisest; ajab `juure `ühte `puhku `tõisi (paiseid); kie üle aru süöb enese täis, siis ajab tagasi; kui lehm süöb `ärjäbä ädälä, obose ajab `pierestamma, aga sarv`luoma ajab `lõhki Lüg; igistab, ajab nagu vesi `ernele; kui magamast üles `tõused, ajab `ringutamma Jõh; kui mesilaine `neulu, siis aia `paistetukse Vai; ving ajab piha; sool ajas üsna puna üles Jäm; kui sind nuttama ajab, siis silmad löövad vee älevile; pet́t ajab pasale Khk; `kange kihu ajab reit `kiskuma; piim on `närdind - - aab kere seest täis Krj; Kanad nokkisid nögesi, küll see pidand kanad munele ajama; `Koera `narrind, sellepärast ajavad koera nailad öles; Vanad mehed `rääkisid et - - punane ajand undi vihale; Viina köögi roak `anti ärgele, ajas ärjad liha täis koa Pöi; kui iirid üles aab, siis joosetatse obust Muh; ihu seest `aevad sihansed kärnad `välja Emm; selle öhö silmägä o ikke vilets küll, aab selle teise koa mässäle Mar; soola `tüikad ajavad kää `peale Mär; sul aan suure `viske `seĺga Kse; na külm, et aab kohe `ambad `risti Tõs; `Siokõ lödisejä rasvanõ pekk, et jälestüse aab `piäle Khn; et aeada ihu sügelema, kui `noores kuus - - pesu pesti; lastel o kevadi kure `saapad `jalgas. tuulega aab naha `lõhki Aud; valu aab rind‿alt ülesse; välgud sähvivad üle `taeva, aeab pimedas kohe irmu `peale; puu `raimene aab käed rakku Vän; kõht ajab puhutsel Hää; nõges kõrvetas, nää aab nõnna nupud ülesse; kõht aab täis Juu; maisi praak - - se aas loomad ülesse nõnna‿t Kos; sie (roos) võt́tis nisukeseks punaseks kohe ja `paistesse aas KuuK; nisuksed `vistrikud ajavad vahel maast Ann; `vuolmed ajavad ülesse, ajab siest täis VMr; väe vińnid aeasivad inimestel näo `piale Sim; kisendäs `pihta ja `rindealuss, `vaata pihad aavad üles; mine issu ahju rinna all, aab kuumass; tõene aab tõiss `naarma Kod; mis ei `meeĺdi, si̬i̬ aab üsna `inge täis Pal; eliting aab inimese küĺmetama `kangesti ja valutama Ksi; üks lehm oli täis aand ristiku pial Lai; suu aab üles, ohatab KJn; kupe om üles aanu, kupe om `paistet Hls; aa süä `rindu ja küsü; pant `nõstse aave üless; kuumage aa surma üless; si̬i̬ sü̬ü̬ḱ ai `süäme närveteme periss; olli naha kuumass aanu ja `külmä vett joonu Krk; käsnä om, mes aava loomale ehk `endäle käte vai näo `pääle; su̬u̬kaela - - nu̬u̬ aava ulluss inimese Ran; `umbe ai mõnikõrd jala `alla, ku midägi `suśkusi `sisse; emäl om tõene rind üless `aetu (paistetanud); ai `endä igile Nõo; nisukene alv saabass, om villi üless aanu; vasik aab makku, vasik om makku joodet Ote; kõtt aja puhussile San; käsi koolõss ärʔ, nakass `pindõ ajama; pahussõ vai kasuva aja `heitümisest Kan; säĺg aja hallu, ei˽või˽`kaugõ `istuʔ; ku˽lihm täüś aiass - - siss andass klaubõr`su̬u̬la; no˽nakasõ na viĺliʔ jo `määle ajama; mää aja jo naha alaʔ Har; mul `aeti suu `pääle tedretäheʔ; `ku̬u̬lja luua aa `jalga [hobusele]; tu̬u̬ hüdse karm ai mu hoimussehe; pää lei ärʔ, noʔ aja muhu Rõu; pää om mul hukah, taa aja hallu Vas; ku kurgu üless aaśe, siss toomõ `häelmo ti̬i̬ hää Räp; aasõ `süäme kuŕäss, pand ossõlõ Se b. tekkima, tekitama, esile kutsuma (teat loodusnähtustest) ajab `ümbär `kaudu üleni `pilve; `einamad puha ajab vett täis sie sadu; ajab jääd ja `ühme `silla `alle kokko Lüg; suurt `sööna ajab üles, pilve `sööna Jäm; kui virmalised üle `taeva ajab, siis tuleb pikaline sügise; vesikaare tuul ajab sii mere loeks Khk; tuisu aŋŋed o täna kogu ajand Mus; Selle `talve ajas paksu lume maha; Kui tuul mere pealt akkas, siis ajab mere jämeks ja mustaks kut öö Pöi; ühna aab rät́sakast ülalt `alla Muh; jää ajab `kuhja üles Rei; anged teed `umpseks aand; päevä terä juba paistab. päe aab äärt `välla Mar; aeas kao `umme, `tuiskas `umme Mär; suured sagarad pilved ajavad `taevasse Aud; kui `vihma sajab, siis ajab vikerkaart ülesse; `pilved aeavad ülesse Tür; nüüd on vihm üle, aga ta aab säält uut jälle Kad; taevas ajab puna üles Sim; nõnna veekess udu ae (sadas) ommogo Kod; pää aab `õhtasse Plt; jäŕv aas pagu KJn; lume lobjakud aab maha Hls; kiḱk kotuse aa (tuiskab) täis Krk; suurõd `oarmigud - - olliva kah tuulõl ja tuisul `aetu Ran; kell `olli kolm, ku päev ai vi̬i̬rd (hakkas tõusma) Puh; pilvetämä nakap, aap nigu `ahka `taiva päle Rõn; nigu utsu `aie, udsuti kipõn `aigu Har; ti̬i̬ `pääle jo `uarmoʔ ajanoʔ, `väikeseʔ hangõʔ ajanoʔ kui `tuiskass Räp; `pilvi aa Lut c. kui käre ahe ja leib ei saa `kerkida, siis ajab muhud ülese Aud; `rohto ajab võrgud täis Trm; ragusi täis aand, leib `lõhki lähnd Vil; `keĺdren `oĺli vesi, vesi ai vammi tare põrmandu `sisse; õlu nakass `käima, joba aab `muĺle Nõo; kuum vägi panõ˽länikohe, säält imma läbi, väe joonõʔ aja `laudu `vaihhõlt läbi Rõu

21. ennast või mõnda kehaosa teat suunas liigutama, teat asendisse tõmbama uss ajab `rengasse Kuu; juba ma nüüd olen paranennu, akkan `püsti ajama `endasa VNg; ajab oma `rinna `püsti ja `kõnnib pää `seljäas; märä obene - - ajab `ambad `itsi, `silma `valged ajab pahemitte Lüg; poiss ajas jalad `arki ehk ajas `laiali; tige obone, akkab tagant üless ajama Jõh; pisine laps ajab ennast istukile Jäm; mis sa sest suust `jälle `kulpi ajad Ans; obu ajab taaspidi, ajab `püsti ep vöta `koormad paigast ää; mool oli see valu nii `kange, et aea kas pεε `pεεle `püsti; ajab jala paigast ää `jälle Khk; obused ja `veised aavad ännad `püsti kui kiilid kallale tulavad Jaa; kes `kähmo jεεnd, aeb ennast `sergeks Emm; laps aab `eesä paled `punni pähä; aab suud päräni peal ja aegotab; va joomane inimene kui tä aab `eese töllakile Mar; Koer aab kua `kukla karvad `turri, kui vihatses saab Han; Loom akkab tagaspidi ajama, käristab kurgu `kinni Mih; ajab oma rinnuli Tõs; laps aab ennast nii `kangeks ja kõvaks, kui ta võemost täis on Juu; kaśs aas ennast `küiru; kuer aab ennast seĺlali ja küĺleli Kos; ta ajas suu ja silmad laiali selle jutu `piale; siga ajab sava `rõngasse VJg; aab silmäd `jõńni, `järsku tuleb kõhe kallale Kod; [kala] aas veel lõpussid laiali Lai; aas keele suust `väĺla Plt; vahel [kass] aab `riśti asemas ennast nii pikk ku ta on Vil; ega pääsuke siul suhu ei tule, ku lõvva laiali aat; obene aa ammasteg `küĺgi (hammustab); ta ai miul ümmer kaala `kinni Krk; aage nüid käe laḱka, olge viksi [linatööl] Hel; nigu ametide sai, nakass pääd `püśti `aama ~ `oidma; es saa [sõlme] `valla - - aa vai ammastega `küĺge Ran; kaśs ai mulle küśtega `küĺge (kraapis küüntega); `aanuva obesele `küĺge nu̬u̬ peni Nõo; ajasime `eńdi jalat sinna ülesse, selle suidsu `sisse TMr; ma kae, kas ussi omma `endit joba `sirgu aanuva Kam; ku sinno no `kalkuń `näesiʔ, sõ̭ss ajasiʔ `õkva˽lońdi laḱka Kan; är ajagu innest `urvi Urv; peni kõrvaʔ `kirki ajanuʔ Krl; ma `aiõ käe piḱkä ja˽võt́i säält üle aia `maŕju; `haudva kana aja henne üless `kuĺli, aja henne üless kohuvalla nigu `kuĺlgi Har; Tõõnõ susi - - ai `hamba iŕvile Rõu; Ärʔ ajago kässi külge (ära tule kaklema) Räp || piltl (uuesti) elama hakkama, jalule saama õli `vaene ja vilets, aga nüüd ajab `ennast `jälle üless vana mue `pääle Lüg; see koht ajab ennast üsna üles (talu rikastub) Khk; tiumieste ja talumieste töövaevast olete ennast ülesse aand Kos; Taluinemine nakaśs kah sõ̭ss innäst `pistü ajama ja nakaśs `indä`kot́silt elämä Urv || piltl `turja ~ `kärsa `püsti ajama (vihastuma) Hlj; äga pisise asja pärast ajab aejase `püsti (vihastub) Ans; aas koivad `sirgeks, suri ära Plt | käed aavad nõrgalt `külge pöllutüäle; aab käed tõesele `külge, ei jätä tõiss rahule; täl ei õlesi vaja `ammid `külge ajada (riidu norida), aga soŕgib alate Kod; küll om `täämbä kipe tuuĺ - - kes äste `sõrmi `küĺge aap ja jala `küĺge; [kõva külm] aap `amba `küĺge nigu peni Kam; külm aja käśsi ja `jalgo `küĺge (käed ja jalad külmetavad) Vas

22. elama; toime tulema, läbi saama; (aega, elu) mööda saatma, (asjatult) kulutama ajab `ennast `päiväst `päivä, `kuida saab läbi, pää `toidetud; kas näväd (mesilased) ajavad üle `talve vai ei [omakorjatud toiduga]; ajama `tõistega (naabritega) läbi, `emma `taple egä `riidle; ei midägi `viitsi tehä, ajab aga oma ajad `ümbär, üks päiv `siiä ja `tõine `sinne Lüg; üksigult vilund `pεεle, ajab oma `tahtsi `jälle; piab talve selle pöhuga läbi ajama Khk; Eina`aegne pää `oasta `pitkune, `andis ikka öle ajada küll; Mis nee seal teevad, just et nad pääva `öhtale ajavad; Mis terit mo vana inimesel änam on, voagu `pääle ühest päävast `teise, aja `päivi täis Pöi; katsub selle päeva `eetsi aada Muh; ajab neid `päivi na edassi kirati virati Mär; Mõni inimene aab eluaa teiste õlul läbi Han; Sui võib jõlma `kengetä läbi `aada Khn; siis aasin sedä `aega sedäsi edäsi ja - - pidasin vahest särgi kuu `aega `seĺgas (et mitte liiga tihti pesu pesta) Juu; aame oma inimestega läbi VMr; aea aga seda elu `pialegi surma `poole edasi Lai; suur õńn kui soad päävad `aetud (elu elatud) Pil; kamaga saa mõni tiir `sü̬ü̬ki edesi aia; piap peenepelt läbi `aama, et ots-otsage kokku tule. tule kidsevepest läbi aia Krk; ma pia ka iks elu edesi `aama (vaevaselt elama); ma pia selle küti`nõuga iks taĺv `aiga läbi `aama Nõo; ku talvõ jouvat üle aiaʔ, sõ̭ss saat iks vällä elläʔ; eluaig om vaavan elänü, om `päivi `mü̬ü̬dä ajanu; om `laisku [abilisi] kah, kiä `mut́ku aja `päivi edesi Har; Ku õ̭ks vähäge `aastak oĺl, sõ̭ss `aet́e kui taht ots otsaga kokko Räp; śjoo leeväga mi aä läbi `vahtsõniʔ Se; `lõuna `kohtu ai ärʔ üle, tu `peokõnõ jäi õdakust Lut

23. a. (midagi) teha tavatsema; taotlema, kätte püüdma ajab oma `kangust Kuu; sie (inimene) aja oma `kiusta ja `jonni VNg; ajab `ahnust taga, üks `ahne inimine; ise eneselle ajab suurt `õigust taga Lüg; tama aja `kuulsust taga Vai; `pulmas - - `viimaks akati rahaga `vöitu aeama Khk; sa aad muidu oma `jõõna; ei tea, oo ta imu nüid `aetud Muh; aeab oma `tahtmest, `kiusab teist Käi; tä aab ikke sedä toredust takka Mar; ta ei tee ead tööd, ta ajab `jõudu taga Mär; laps oo ära imetletud, siis aeab `kiusu Mih; mis sa uhkustad, aad edevust taga Hää; `kange inime, oma `õigust aab Jür; sa aad `maiust taga ega süö igat `toitu Koe; akkas kord `jöńni aeama Sim; mes tämä `kiusleb ja aab õma `võimo Kod; nüid inimesed ajavad lõbu taga Pal; lehmäd neelustavad, `aavad `ni̬i̬lu taga KJn; tüdär aab nännige `kiusu Hls; mine `endest suurepege `õigust taga `aama; si̬i̬ om `kange õtsikut `aama [vihastuma, jonnima] Krk; üit́skõrd aive [lapsed] ulbakut Hel; aeva enne `aeva enne `uhkust taga, käesivä siidin ja sammetin; ka inimene aab oma `aelit, `mülläp, om kah ira Ran; ta aja mukkõ `kraśsi Krl; ma˽`mõtli, ta aa `koirust Har; nüüd sait sa uma hõla är aia Plv; `kõŕkut aaśe, esi `vaenõ inemine Räp; `väega kisa ineminõ, kõ̭õ̭ aja `hanka Se || (millegi poole) püüdlema ajab `ennast minuga ühe `iälisest mehest, aga - - on minust pali `nuoremb; ajad juo inimise `iälisest, aga ise `räägid viel rumala juttusid Lüg; ajate ennast perekonna inimeseks Khk; kekk om tuu, keä uju hüvvi `rõividi päle, hüvvi `kängi päle Lut || piltl mis sa sii oma `sarve (võimust) ajad Mär; mes sä nuudsut, mes sä süänd aat (pahane oled) Rõn; Mõ̭ni lat́s aja süänd (on tige) ja traḿp `jalgugaʔ Urv; süänd aja (loom möirgab, mürab) Rõu; süänd aasõ, pahandass tõõsõ `pääle Se b. (hrl taimedest) laste `pihta `eetaste kut kasub `joutsasti, seisab lahja, ajab kasu taga Jäm; see aab kaso takka, `kangeste suureks kasvab Mar; vili aeab kasu taga Lih; vanal kuul tehakse kardulid, kui noorel kuul, siis ajavad kasu taga, kasvatavad `pialsid Tür; vähene vili peab olema. ta kõrt aab taga VMr; vili aab `jõudu taga (kasvab jõudsasti ja ei valmi) Trm; ernes aap iki kasu taga seniss ku ta ärä võets; kardule aave kasusit taga (kasvatavad pealseid) Krk; mul kurgi `aava kasu taka, ei ole midägi küĺlen Nõo; tõnõkõrd uba kah, kui paksult maha `pantu ja väega väkev maa, ai kah kasu takan Kam; ubina varrõʔ ajava kassu ennedä, kas tanh no õigõ medä alh om Har; [hernes] `kasvo aasõ takah, kõ̭õ̭ `häitsess Se

24. mingis tegevuses olema a. (millegagi) tegelema, (midagi) harrastama; õiendama, korraldama ajab `asjad `troisse Jõe; ajab iad `kaupa ja pettäb inimisi ühe kuni `tõise `asjaga; sie (tüdruk) on `niisuke `anniga, et egä poiss saab `sengä oma `asja ajada; `asja ajamaie (ekskrementeerima, urineerima) Lüg; saksad jahi pεεl käisid, aisid `jahti Jäm; see ajab kibedast tööd taga (ruttab tööga) Ans; ajab `linnas teiste erisid; vanast `keidi äga kevade undi au ajamas Khk; te `peate oma tööd koa edetsi `aama Muh; teitel tuleb oma ammetid ajada (tööd teha) LNg; siis [lööpred] läksid koerte eest `jahti aeama, `koeri põlnd Lih; sahkeldajad aavad äri, `ostvad, `müivad ää `jälle Tõs; aab laaber`jah́ti, jooseb ilma asjata `ümmer Aud; ajab kielatud `kaupa VJg; on kaubad nii `kaugele kokku aanuvad, et nüid tulevad puömad `varsti Ksi; vallavanemal olid kõik valla aśjad `aada Plt; aas sedä `aśja `vaĺtskusega Vil; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; mis `jahti ti˽tan ajat (öeld lastele, kes ühest kohast teise jooksevad) Krl; vana Kasaga Ot́t oĺl `oksjooni aiaj, tu̬u̬l jäie peräst helü kińniʔ aien; sa˽piat õks poja elu ka `ju̬u̬ndõ ajama; kasak lät́s `valda tii `säädmise `käskü ajama (viima); vahetamisega `aie jäl tsigani umma äŕri Har; ahi om õks kütet, asõl aet; mi aja õks `kaupa, ti̬i̬ `kaupa, võta maad `rińdile Se || puĺl ajab `inda Khk; lehm akkab eri `aama (pulli tahtma); kebäde lennud `aavad `lusti Mar; pulmamaja läve ihen tullu vana emmiss `vastu, kes kundi`jahti aa Hel; lätsivä `tüt́rigide poole - - `ü̬ü̬se `aeti toda `jahti Ran; läämeʔ uri ajama (ehale) Plv b. (peam tulusel) kala püüdma mihed kεivad toost ajamas Khk; toost `aetse vaa ilmaga, kui vesi `eeste `selge oo; `öösse toost ajades pöledatse käre`kantisi Mus; lähme äärt `aama (võrguga äärepüügile) Vll; tõrva `küindlaga `aeti `tooste Muh; Peksu aamene (kalapüük jää alt põrutamisega) Phl; keisid ahingud aamas; mehed `aavad tojost öösi Rid; aga tule`aajad (tulusel käijad) seal merepeal olid, sai `öötud nää kala`aajad seal merepeal Mar; `aeti `lańti [tulusel], ahingaga `raisid Var; küll oles läin angeru `aama, aga ei näe änam Tõs

25. kasvama, võrsuma; kasvatama, välja ajama kaur ja `otra akkavad juo `tohlule ajama; `katsu kas kaur akkab juo `ripsele ajama, ajab juo `putke siest `vällä VNg; õras on ajand üles juo; õras ajab juo `aljendamma, ajab juo `suurest; rukki ajab `poigi - - `talvel tämä kaub `vällä. siis perä ajab ühest `juurest `uuvesta `kõrred Lüg; `iire näkk - - `viljä `sisse ajab. `õileb ka - - `õilede järele ajavad `mustad `kaunad Jõh; puud juba `urbi aemas Jäm; roomets - - akkas ikke sedasi laiale `aeme Ans; akab maast `rohtu ajama; ajab kadagid karjama täis; rohi aeab ega pεεvaga pitkemaks; rugi akab kört ajama kevade kui rugi köŕss akab kasuma Khk; Kas sool ide `välja ajab, et sa `vihma kardad; [põldmurakas] Ajab juured äbemata sügavasse Pöi; meiu kuus akkasid puud meiut `peale `aama (läksid lehte); liiv maad aavad `sõrga Muh; seemet ikke vahest vahetasse. kui aavad sea teĺled või `luśtad või kure `erned `sesse; vahest aab villa kõik oras`rohto täis; ruki akkab jo `peasi `vällä ajama Mar; kase`lehtegä tehässe koa kollast, kui nad kebäde alles aeavad Vig; vili aeab orasele, läheb orases Lih; kevadi aeab [puu] mähä Var; sirina põõsas aeab kõik kohad ennast täis; mets akkab `pungi `väĺla ajama Tor; kevade ajab mõnel lepal paelu võsusi, teesel ei aja Juu; `nuori `mäńdi aab aina ülesse JõeK; sirinad ajavad nii laiaks Ann; mets aab iire kõrvule VJg; einam ajab ädalat; puu akkab `lehti ajama - - läheb `lehte; rukki `sisse ajab karu `kaera Iis; kui vili maha külvatasse, siis tera akkab idule `aama; vili piab sõredast `külvama, ta aeab ise `poegi Trm; kasuõks on `sõśral mes ajab ise juured `alla Kod; vahest ohakad aasid [vilja] `ulka Lai; liĺl akkap juurt `aama; ein aap juurest `vällä kaharikuss; pütsik joba paunan, akkass `äitsnit `aama Krk; ai `terve selle su̬u̬ aenamaa mul anger`püśti täis Kam; uba aja iduga üten jala `väĺlä; peedi om `sääntse `väikese, vesiaina ai pääle nigu `kaska Ote; puu nakasõ `täŕknemmä ja `urbõ laḱka ajamadõ; siihn mi maa pääl ei saa˽`kapsta kassuʔ, siihn aja alasi `paatrõ alaʔ Har; nigu lumi lätt, nii kunna`kapsta ajava häiermunut́iʔ üless Vas; lõõgato ossa `küĺge ai `vahtsõʔ kasvoʔ; nüüd ei `peetä mi küläh `tatrekko sukugeʔ. aaśe `haina Räp; leib kasuss `vasta `päinemeist. uä pääd `ussõ Lut

26. a. ütlema; rääkima, kõnelema; vestlema; jutustama ajab valet `kohto ies; ajab mõned sõnad `saksa kielt ehk vene kielt ehk Lüg; läks `senna `aiga `vietäma ja juttu ajama `kiires tüö ajal Vai; kes seda nõnna `ilmsiks tahab aada (välja rääkida, päevavalgele tuua) Muh; aeb roppu sönu Emm; jah meil akkab [laps] jo üksikod sõno `aama Mar; Külas `aetade `neukest juttu, et `varsti pidi akkama lund sadama Han; `veskekoeas koti `otsas sai ika jutta `aetud küll Mih; aame vähä juttu, eks `aega ole JMd; jõriseb tõesega. aab aga `ärsklemise sõnu; ärä `aada minul rumalad juttu, kõnelda `õiguisi; lähväd kahekeisi näväd sõnelema, aanud ike Jakopille sõnu Kod; tule sa tagasi, ära sa pikka juttu jää aeama; riagib, riagib, teine `ütleb et, mis sa aad - - ei `uskund seda juttu Lai; mia kuuli, mis na sääl aive; kiusa jutt, aets kiusa peräst; miu emä ai seantsit vana jutte, msi ta kuulu olli Krk; siss iki aeva, et tu̬u̬ `olli periss näḱk Ran; mes sa laemu sõnnu aad Puh; me‿sä aad, nüid mõnõ õtak om; temä om esi omast pääst tolle jutu `väĺlä `aanu Nõo; ku ma `väike olli, siis vanaemä ai vana`aotsit juttõ Ote; ku˽midä säänest kon `nimmat, siss aiass jutt laḱka San; taa aja sullõ ette inne, sa mugu usut Kan; katõkõistõ kõnõlõvaʔ, suust suhu ajava juttu Krl; ala aiuʔ, kuiss sa˽siss süüä ei˽tahaʔ; Hall ei olõ˽kartuliile midägi tennüʔ – (kahtlevalt) Mi‿sa˽noʔ ajat Har; mehe˽nu̬u̬ʔ istusõʔ ja ajava õdagudi jutta Vas; ütte luku kääse siin jutto ajamah Räp; timä aasõ jutust, mõist aiaʔ. mis om olnuʔ, `säädse jutussehe Se; timä nakass jutust `aama, a mi nakam jutust `kullõma; aa vinne `väŕki Lut || ajas kekki, `kelmi; aeab pümed `kurja `välja (vannub) Khk; aab `tühja loba Vll; mis sa `peale pori aad, porised Muh; ta aeab ika `tühja lori Emm; aab aga `parlori Mar; inimene lõõp, ajab `alpi välja PJg; on üks suure `suuga inime, aab niisukest `lompsi ika `väĺla Hag; noored aavad mud́u `parru Rap; [pulmas] süövad, juovad ja aeavad lamet Amb; see aab `ilmast `ilma oma `lolli plara JMd; ärä aa `naŕri, `ütled ku tõene aab `niiskess loba. ehk ku kõneleb siäl kos ei `kõlba Kod; ära aea nisukest jama Lai; aab mud́u joba; ära aea käo `jaani Plt; tema aab `ullu `paaru nüid Pst; muud ei kuule kui ike sedä `kurja `vällä aave [noored tänapäeval] Hls; õige pahane näkküss `vällä, võib `olla, et mõni jälle `ullu ette om aanu ja manu `panden; mea ai `naĺla siul, sa võtat tõess Krk; ropu `suuga `oĺli, kes väegä lori ai Ran; temä aap ike oma joru, egass temä sinu juttu ei usu Nõo; ärä aja `laimu San; `orlobi ajavaʔ, ilma`aigu ajavaʔ rumalat juttu Kan; nii pu̬u̬ĺ viguri `aeti `ahka Urv; mi‿sa ajadõ umma porra Vas; aagu ui `haĺpi Se || ajab `vällä suust, midä sülg `suule tuob Lüg; ennemasti eida rist suus ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; ajab suust pudra-padra `välja ning loriseb änam kui `tarbis Vll; vandus `söukest `kuuma, tuhat kuratid aas suust `välja Jaa; ajab nurjatumaid sõnu seest ~ suust `välla Mär; aab roppust suust `vällä, ropu `suuga Tõs; Lõugerdes on `seukesamma lobamokk, aga ajab `rohkem `paska suust `väĺla Hää; juonud mies aab jampsi sõnust suust - - `väĺla Hag; kõik aab suust `väĺla (kõneleb kõik ära), mis ta kuuld on Juu; ärge aeage `tühje sõnu suust `väĺla Ann; purjen `piägä eks tä rumalid sõu aja `väĺjä Kod; küll ta pajatas, ajas suust `väĺla Pil; küll ajas suust `väĺlä, mutku `paĺlas kurat ja kurat KJn; suu laiep, ku ame alt pu̬u̬lt [öeld sellest], ken rumalit sõnu aa `vällä `endä si̬i̬st Krk; ropu `suuga `oĺli kes väegä lori ai - - `solki ai suust ̀väĺlä Ran; aja suust kõik `vällä, miä `suhvõ tulõ Krl; ta `naksi suust tu̬u̬d igävest poŕri `ussõ ajama Har b. tähti ütlema; veerima kui laps akkab lugema, siis [öeld] õppib ja ajab `tähti juo, ajab sõnu ka juo; ise ajab üht sõna üht `muodi ja tõist sõna tõist `muodi, ei `õska viel lugeda; emä `ütleb `lapsele, älä aja `puoli sõnu, lue `täielikkuld Lüg; Akkab ikka juba ridu `veerima, `tähti kauda ajab sõnad öles Pöi; laps aeb juba sönaks, aeb juba `tεhti `kouto sönaks Emm; mis käe tääl oo se lugemene, aab alles `tähti Mar; `eśte aja tähed, siis viäri, siis loe kokko; ku laps one `ku̬u̬li nu̬u̬r, ajab `täśti Kod; `tähti `mü̬ü̬dä aa iki sõnu kokku Krk

27. a. (kangekaelselt) väitma,tõendada püüdma; vastu vaidlema, tõrkuma ajab minu süüks Kuu; üks `naiste`rahvas `Madli `mõisast akkas ajamaie, et õlen mattand tämä `avva `selgä Lüg; ää ajag valeks midad; `laudad oma suud `pεεle, ajad `vastu (öeld lapsele, kes ei taha käsku täita ning vastu räägib) Khk; ta aab paegal üksasõnu, ega taal põle sellepärast `õigust mitte Muh; igaüks aab oma süist ää Rei; tääl `aetasse muido peale. aga tä põle `miskid süüd teind Mar; üks aas ühe `piale, teene aas teese `piale (üks süüdistas üht, teine teist) Rap; ta ajab tagasi, et ta‿i ole paha teind Amb; alate ajad sina mulle `vassa, mine ti̬i̬ ärä, mes ma käsin; egäüks tahab süid õma piält ärä ajada Kod; kui oma jońnist ei jätä, `tahtmisest, siis `ööldasse et, aeab `pialegi oma joru Lai; temä tah́tis vägisi võless aia, mis ma kõneli; esi sa olet selle tegije, mis sa tõise `seĺgä `süüdü aat; aap luud`sarve `vastu, et temä ei ole sedäsi tennu Krk; ta‿s taha vanembile `vasta `aada, läits kah [mehele] Nõo; kas sa˽tahat `õigust võĺsiss aiaʔ; Taa aja õks umma ajamist, mitte ei jätä rahulõ Har; ja se must pini sei liha arʔ, ja timä (härra) `aiõ `tiindride pääle Vas; tä aasõ `vasta, `vasta `taplõss Se b. tungivalt nõudma, nuruma, manguma; peale käima või sundima vägise ajas `pääle kõhe: `anna ja `anna Lüg; üks inime, kes `kangesti midad tahab - - ajab `pεεle kud luu`painiji Jäm; loom ep toida ennast karjamalt, ikka aeavad `öhta kεεst; `lambad `karjuvad `ühte `jooni, ajavad `süia Khk; ajab tüdrukute kääst `kindud pääle ja `pähkid ja ölut Krj; Just kut `mustlane ajab `pääle, anna ja anna Pöi; Töö aeab pεεle (sunnib takka) Emm; käis möisast krahvi kεεst Köpu `möisa rendi `peale ajamas Rei; laps hakkas `tisse ajama Phl; akkasid `sooja õlut `kaela `aama Rid; nao suur `iidlane aab `kõiki `peale Mar; Tüdrik aab luu`sarvi pial, et täda pidul lubatse Har; nda paelu käüs asja `piäle `aaju ja `korjaju, sua mte tehä kedägi Khn; ta aab suisa `piale, ei anna rahu Hag; kadrid ei aand `piale, `neile ei `antud kedagi Ann; ajab `piale nagu vana juut́ Ksi; aab `seĺgä nõndagu luud`silmi, ku luupaene Hls; ken küsüme `julge, aab luu `sarve `pääle - - mudgu anna Krk; `nuiab ja musteldab, aab `pääle kui uni Ran; `õkva une ̀viisi aap `pääle, anna `viina ja anna `viina Nõo; mina es taha minnä, aga emä ai et, mine pähle Ote; aja kut t́siga pääle, ̀nurgõlõss iks ütte ja tõist Kan; aasõ sullõ `säĺgä, et osta äräʔ Räp || pärima, õiendama kui `ütled `tõisele pahast, siis `tõine kie `jälle sedä `vällä ei `kannata, ajab sedä sõna taga Lüg; ajab äga paigulist sihandussi juttusid taga; saab ikka taga `aetud, müdu `raadi `soo˛ea on Khk; teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; mis sa `tühja `kalko veel taga ajama lähäd Mär; naŕr kes viel `tühja juttu akkab ajama VJg; mis sa `ahka takan ajat Võn; mõ̭ni nakass ajama mõ̭nd sõnna taga Krl; mis sä tada `horloppitahak ajat; tu̬u̬ om jo ammunõ asi, mis sä tedä inämb takah ajat Räp

28. a. mingit häält, heli tekitama, teat viisil häälitsema; hüüdma, kisendama; laulma, laulu jorutama Aja sina `viisi `virgasti, mina ajan joru `julgesti Kuu; vassik ajab ine Jäm; aurik aeas tossuga toru, kui tossune ilm oli; kellu kuuest akkab vabrigu vile aeama; lae aeab tossuga `törva; laps `koogab alles - - söist äält aeab; see (lõõtspill) laseb siit läbi, sellepärast aeab alalist ire; möni inimene aeab niru, niriseb paiguliste teiste `perse taga; aka lapsele `äia ajama (äiutuslaulu laulma), siis jääb magama; saad sa ääle üles aida, kadub pεεlt ää, `painija; linnud ajavad nii kenasti viit; ajad εεlt - - uedad teist Khk; `kutser - - `vaatand `aknest `sisse, öpetaja oli seda `kohkund ning ajand ääle `lahti Kär; tedre kukk ajab kahu uhh, uhh, uhh; veeuśs ajab suurt `sissi Mus; Emased kassid on `kanged nuru ajama; Aja sa [laulu] ots öles Pöi; kui pulma `aegas `laulti, siis `öeti akkame `uike `aama; ta laulab unisest peast koa, aab aga `peale ine; see puu visiseb nõnna `kangest tules et, aab `vissi `välja Muh; aeab oma jöru (kurjustab) Phl; aab suurt toro peal (laps viriseb) Mar; aeab laolu inet Tor; kõrvad aavad kuminad; `tiimer aeab joru Hää; üks vana [hunt] tuld ta `vasta, aand ise jöńn, nutt sure aleda ialega Hag; nad (hundid) `ulgusid kohe, `aasid joru Ann; enne `amma tulekid akab laps `vurri ajama Kod; sis `aeti vilet, kui tuult ei olnd. kutsuti tuult Kõp; ei ole vi̬i̬l õegatu, ei uŕa `aetu [sigade kutsumisel] Trv; ünisep `pääle ütsinti - - mis `ünni sa iki aad; [õlu] akanu `vissi `aame Hls; kaśs ai `kurri; ku ta (hobune) ärä vähernu om, sõss raputes ennast, aap `purri, puristes vi̬i̬l; laits aa `purri `suuge; karjatse aave `põrri (jäljendavad kiili häält); uisk aap `vassi mättä pääl; koer aa `ürri `vastu, ei taha `vällä minnä; ku lait́s `irri ai emä man, siss emä üteĺ latsel, oh mul ollu üit́s ää kandsik Krk; `inni aava [loomad], nagu küsis süvvä; [hauduv] kana aa `kõrri pesä pääl Hel; ja pane pudel tuule kätte pu̬u̬l `viltu, kae meräst `vingu ta aab; aga emä laolab [mesipuu] sehen, seräst tüminät aab Ran; ärä aa oma torinat ütte`viisi Puh; vene `keŕkun, tu̬u̬ vene paṕp - - ai oma oskarit; ku [hagu] toores om, siis [põlemisel] `viśsup, aab vusinat Nõo; eidsipoesi aeva õsnat Kam; sääräst üsinad aja, lehma ünisese Ote; tõnõ inemine om `säändene tiri, aja alasi tirri San; Latsõtüḱk mitte paigal ei˽püüsüʔ, nigagu maha˽satass, nakass torru ajama Urv; mõ̭ni ei mõistaki lauldaʔ, tu̬u̬ aasegi tu̬u̬d õ̭ad vai jorro; taa alati rü̬ü̬ḱ, aaśõ nigu `tõrdust taad jõrri Plv; üt́s `kärblänõ om tarõh, a mito ü̬ü̬d aaśe säänest jället hellü Räp; kaśs aaśe `nurru; kahr aja jorro; [joodik] lätt läbi külä - - kõ̭õ̭ jorro aja Se; pilli ajama 1. (viletaoliselt) undama, helisema, kumisema Kui paremb korv `pilli ajab, siis `kennegi `rääkib tämäst hüäst, vade kui pahemb korv `pilli ajab, siis `räägidä pahast Kuu; tõine kõrd `ahjus puu ajab `pilli Lüg; nii suur kisa, üsna körvad ajavad `pilli Khk; Kõrvad ajavad `piĺli, no siś `öeldaks surma`piĺli, surmasõnumi - - saab Hää; kõrv aab `piĺli, tuleb sadu Juu; `ütle kumb kõrv `pilli ajab, siis suad mu varanduse omale VJg; pahemb kõrv ajab `piĺli, saab paha sõnumid Iis; sääsk aab `piĺli KJn; ku kõru `pilli aa, siss pidävet suguvõsa `enge rõõmusteme, siss jääp tagasi Krk; tuul vahel vingub kah - - nigu `piĺli aab Ran; ku kura kõrv aja `piĺli, siis üldäss et hääd juttu kuulõt Har; Puuʔ - - ahun mugu˽visisi ja vusisi ja ai˽`piĺli Rõu 2. nutma, virisema, jonnima Mida sa ajad sest `pillist nii `kaua (öeld, kui laps kiusu pärast karjub) Lüg; äbistab [tüdruku] ää ning jätab lapsega taga viu`pilli ajama Mus; Ära aja `pilli, see asi pole seda väärd Rei; üks ajab oma `pilli, teene oma `pilli ~ `jońni Mär; viriseb `seäsi sis aab nina`piĺli Juu; Maʔ `naksi pilli ajama, õks sai tuud mis tahtsõ Vas b. pilli mängima, puhuma õlen ajand pajo`pilli; `enne `aeti `ärmoo·niku; ajab `viiuli Lüg; musigandid ajasivad truba Vai; muiste `ööti öövaht `linnas virelt ajavad Mus; küll see aga aab lõõtsa `pilli, kõik kohjad ühna põravad Muh; kui näd koertega `jahti pidäsid, siiss aasid `luike Mar; Mia muud `pilli mte mõõsta `aada, karvakannõlt vahõl krõbista Khn; `ennevanast mängitud toru`piĺli ja `aetud `sarve Rap; keśsi ajab vili`piĺli Kod; vana karjane aas pasunad, `kutsus eläjäd kokko KJn; karjatse aave pajo`pilli; üit́s ai seast `väikest vilekest Krk; koerapoiss ai `piiparit jahi peńedele Kam; mõni karjuss - - ai lutu`sarvõ Urv; üit́s lätt ti̬i̬d `mü̬ü̬dä `sarvõ aiõn Har; [kuningapoeg] `aie sõ̭ss jahi`sarvõ ja jahimeheʔ tuĺliva kõ̭ik kokko; Aja nigu `sarvõ (halvastõ laul) Räp; torro `aeti kaŕäh, kaŕusõʔ aava torro; toro`piĺli `aeti Se || helisema, mängima vilets pill, ei aja üväst, ei `mängi Lüg

29. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) nüid ajab `lapse `vaimuld `vällä (äratab üles) VNg; siit nüüd ei ole pali `aiga, `aastat kaks`kümmend ehk ajab; ajab kokko - - tieb [tööd] `ninda roba raba; eks minu jutt ajand `märki, et sie on `õige jutt Lüg; Kuhu nied kumuti`võtmed ajand oled IisR; `katsus pillile `inge `sisse aida (mängima panna) Khk; Äga ülekorra ajada (töötada) ka äi maksa Kaa; mees aas `söukse tuule taale taha (tegi kiiret) Vll; Kus neid siis nönda öle ajamas (palju) on Pöi; siia oo küinar riiet `aetud `perse taha [paigaks] Muh; Näd aavad enese elus na läbi, et `tervis ei pia kauat `vasta Han; kui söönd said, siiss `ütlesid, ma lähän natuke `leiba `seĺga ajama Mih; isa `rääkis, kui kohad `aeti ostu `alla Ris; lepa kuor ja kuuse kuor `aeti `ümber pasuna VMr; pügäl aab aga `kõrda, mitu pügäläd nõnna paĺju `poegi oo lehmäl Kod; vokk aab nöörid `kaela; üles `aetud (ärritatud) nüid selle aśja `piale Pal; sülega `ümmert aa puu `kinni [nii jäme] SJn; aame audul ääl `sissi (paneme käima); ai `arja `kinni, kiśk miut `arjapidi; Ku [korstnasuits] `pistu üless aa, tule `seĺge ilm Krk; mõni aab egäsugutse `ehte `küĺge Puh; mia es taha `endäle viina `aisu manu `aada, mina es võta; aga viimäte tulep aig ku `sinna - - ka kraavi kaevetass, ja `aetass (juhitakse) otsa `oia Nõo; suidsuga tuustiga ai mihiläseʔ `maaha (hävitati meevõtmisel) Har; `końte ajama (vankrilauda sõidu ajal vastu hobuse jalga laskma) Räp

haju|karask sõim (kerglasest, liiderlikust mehest) oĺl üt́s vana (h)ajokaraśk, periss ilma aruldõʔ Krl

*hajulõma ajulõ|ma Urv, -mõ San/ajo-/ Krl(-mmõ); (h)ajolõmma Urv; `aolõma Lei

1. vallatlema, hullama, alpima ma ti̬i̬ iks tõtõt tü̬ü̬d, ma‿i ajolõ San; lastõlõ `ülti: är ajulgõ Urv; aja lopi ja ajulõss ütte `puhku; ega ta tõtõt tü̬ü̬d ei ti̬i̬ʔ, ajuldõn (kergemeelselt) käü õnnõ Krl; `aolõmin `tütrigidega Lei

2. hulkuma Sa‿lt nigu hajo pini hajolõt `mü̬ü̬dä maad `ilma Urv

ajutama1 ajutama Lai, ajo- Kod

1. kiiresti sõitma, kihutama; tormama ajotas obesega `irmsass; mes sä ajotad, kas sul `aega ei õle; tuul ajotab, vahel one vahet Kod

2. ringi hulkuma; tõmblema ajotab `mü̬ü̬dä `ilma, ei sua õma tü̬ü̬d tehä; ajotab käedä ühe peremehe juuress tõese `juure, ei seesä `koski; no mes sa ajotad, rabeled alate Kod

hakk2 haḱk g haḱi (haki) hajusalt V; akk Jäm Khk Vll Pöi Muh Emm Rei hajusalt L, Ris Juu Kos KuuK Amb JMd Koe Kad Iis Kod Plt KJn, aḱk Khn M hajusalt T(g aḱi), Krl/g aḱi/ Lei/g aḱi/, g aki (lind) akid - - no jo `nonnide pooled vennad, `seltsis ikka `liikivad Khk; Esiti akid elasid ja pesitsesid üksi `kerkude `juures, nüid on kõik külad ja metsad täis Pöi; Akid `lindvad `parves Rei; kirikute juures on alati paĺju akkisi Mär; akid oo mustad linnud, pisemad kui varesed Tor; Jusku akid kisuvad sääl kallal - - lapsed `kisklevad oma vanemate varanduse kallal Hää; kui akkisi paelu on, siis tuleb nii `irmus maru sügise Juu; akid o süsimussad linnud nõnnagu varessed Kod; küll ta röögip ku üit́s aḱk; latse - - vahive ku akipoja külälisel suhu `siĺmi Krk; ku aki `vällä tuleve, siss ilma `muutve Hel; no˽käävä hakiʔ `rü̬ü̬kin mitu `päivä, no tulõ˽sõda Har; na musta varõsõ meil `kutsva haḱiʔ Se || Kasaritsa, Haanja või Võru elanike pilkenimetus taga Võro haḱiʔ Plv; kutsutass `Haańa haḱi ja Kasaritsa haḱiʔ, `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass Räp

hakkama1 akkama, da-inf akata eP(`akma hajusalt Sa; h- Phl) M(-me, -de) Ran Nõo TMr Võn, akkada R(-maie Lüg; h- Kuu) Sa; akama, da-inf akada Kod MMg

1. mingi tegevuse juurde asuma, midagi mingit uut olukorda alustama a. (koos ma-infinitiiviga) tahan - - akkada `siepi `kietama Jõe; `Martoni omad ei akkanu `millagi `riedisel `päiväl `eina `algama VNg; eläv `andas `surnele suud ja `surne akkas elämä Lüg; Ja puusärk rekke ja mehed aketi tulema Jõh; `minnu akka janotamma; kados on `katki, `tarvis akka parandamma Vai; akab ju alliks `lööma, `koitu akab tegema Jäm; ää akkag nuttama mette, ole `vaasti Khk; kevade kui oli aketud `loomi `väĺja `laskema, siis oli `kellasi kölistud Mus; jo nüid ilmad ikka `eitima `akvad Muh; saab [kuhi] juba pooleks saand end, akeda ahendama Emm; poleks ma mette `nutma akkand; mei olime jüst kodu menema akkamas Käi; rehi kuib, süńnib `peksma akata küll Mär; siiss akkass piĺl `mängima ja tańts akkas `köima Mih; pühaba akate einatööd alustama Aud; pidi uut `maandid `tehtama akatama PJg; `aksin kuduma Vän; taevas akkab seletama Ris; muĺlikas on nihuke veis, mis alles `lüpsmä akkamata Juu; ommiku kella neĺlast sai akatu juba `peksma [reht] Jür; teda siis pidatud kõige `enne akkama `peksma Amb; vana maha jäänd `põldudel akkab kohe kamardikku kasvatama Tür; akanuvad `juoksma kodu VMr; akkasin `tundma et valu iilid akkasivad `käima Kad; mis nüüd akkab olema HljK; minä akin `leibä tegemä; mes‿sa nüid akku tegemä, enese `kõsta `öeldi - - mes nüid akata tegemä Kod; siis akatasse teda (ladet) `pahmama obustega Äks; lehm jääb `ahtrast, `lüpsma ei akka, kui rikutud on - - siis ei akka akkamas̀ki Lai; akassime `viina temäl `sisse `anma Kõp; akkas mutku kodu `tahtma Vil; agu akkas tekküme; raud aiass elgiss, sõss akats tagume Krk b. (koos illatiivse või allatiivse laiendiga) akkasime kesk`ommikulle `kellu kahetei·st`kümmeni Hlj; `milla `teie `reiele akkata VNg; aus laps - - ei akka `vargale; akkab `itku; vahi mu `silma `sisse, kõik ei saa vahitust, nauru akkab; jalg akkas verd `juoksu Lüg; `tarvis `koido unele akkada; kui on ilus ilm, siis akka `luole; akkas `riidu Jõh; akkamo `ildaselle; mei akkasimo kisa Vai; ma `aksi sii kaubale Khk; ole miheks töhe akkamast Käi; igäpäe `ootan munele akkavad Mar; kella kaheteiss`kümness `tõuse üless ja akka linule Vig; nüid lähme ja akkame `jälle `tööle Juu; kell kaks ommiku akkasime rehele Amb; kui jo jaanibe oli `müeda, siis jo ikke akati eenale VMr; võib toedule (sööma) akata Kad; kui kadri akkab kusele siis andres paneb aani ette VJg; kui külm ilm, vars akab pasale; akas soldatiga jutule Kod; `eśte kui ma `tü̬ü̬sse akasin raut`pulke ei olnutki [äkkel]; ei änam ei joose [kask] `mahla, nüid akab jo oksele Ksi; ommuku `tulti üles `näiti tuli `pihti ja akati tühü Hls c. alustama, alust tegema ku `kartulid oli noppitu - - siis sai linudega akka VNg; mis sä akkad `ilma `asjata, sa et `õska tehä; akkab aga `jälle ja ajab oma `jönni, `ühte `puhku edesi Lüg; `einaga akkada `pihta; ei tea, minest `pääle akkada Vai; kui rugi küps oli aketi `pihta pεεle Khk; nutt `pääses `lahti, nutt akkas `lahti Mus; `puita akates poleged asi nii ull Käi; näe ma akkasi päris `paĺla käsi (vaeselt) `peale, nüüd oo mol `kraami küll Mar; omigu sai vara üles `tõustud, kahest kolmest oli jo `peale akata [rehepeks] Mih; üksainus `sirge oŕk ilma aruta: muidu ei saa esimesi `silmi akata (üles luua) Vän; küll si on üks jutujakk, ühe jutu lõpedab, teise akab Saa; `eile akkasin `leiba ja juba läbi Ris; akab ievast `aadamast `piale, tiab kõigist aśsast `reakida Hag; pikendäsin veel sedä akkamast – aga ikke tee `viimäks Juu; `kartles on akata ja lõpetada [toiduna] nüid alati Ann; ei taheta tüed akata esmaspe ega `riede VMr; kana lõpetab sarja ära akkab uut `sarja Trm; no kedä muud, akama `piäle aga Kod; sai joba ärä akat [töö]; `pu̬u̬ĺbesel pääväl akati kiket tü̬ü̬d; ta iki ligi saa `aasten joba. nüid akka sadata `aastet Krk; peale, pihta hakkama tegema, ette võtma tuli `seie kodusse nink `vaatsi, sii es ole mitte midagid `pihta akate Ans; see töö on `jälle sealt moalt `otses, mis nüid peab `peale akkama Juu; `ilma adrata põle sial enam `miśkid `piale akata VMr; mea nõu ei lövvä, mis ma pia `pääle akkame, nüüd om miu `mõistuss otsan Krk

2. a. algama, algust saama üks ädä lõppeb, `tõine akkab Lüg; ku `tuule `küüned [taevas] - - siis akka tuuld Vai; pärdi pεεvast siiss `aksid `möisa rehed Jäm; mere kallas, kus maa ää löpeb ja vesi akkab Krj; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta; Lutsu jooksu aeg akas sügise `ingede päevast Pöi; `Lõetsa jõgi akkab soost Muh; pühäbä ja neĺläbä akassid pulmad Vig; eimene maailmasõda akkas `peale Mih; eha lõpeb ja koit akkab Tor; ru̬u̬ś akkab vihastamesest kah Hää; siis akkasid joomad ja söömad ja pärast pulma naĺlad Rap; eks allikal ole küll koa siĺm, kui ta akkab alles Juu; tuńnid akkasid siss, kui `valgeks läks ja lõppesid kell neli Kos; `kangest akand `pikne `piale, nemad läind `sinna ulu `alla JJn; `Valma saunaküla akkas maande äärest Pai; suured saud on viel akkamata; mõisas oli, kell kaheksa akkas kesk ommik VMr; juba järve kallas lobiseb – vist akkab järve tuul; mõrra keha akkab reiede õtsast Trm; `mõisast läbi `minna akkab kohe küla; akkab nagu kirmetis servast `pääle Äks; agu akkab (koidab) Hls; ku paistetse rinnust akkass, siis om `varsti minek (surm) Krk || nad on `Narvast akkaned (pärit) Jõh b. käibele tulema; tekkima, sugenema; sigima `autu akkas vast soja ajal Jõe; sie ei ole mitte ise akkand [jutt], sie on kohe old asi VNg; sie on ikke kõhe täis `sündind lugu - - ega sie ei õle mõni akkaja lugu Jõh; `septe·mbri loppus juo - - akkas `marjalohe Vai; puukiŋŋad `aksid ennemdi, kut `sakslane `seie tuli Jäm; See nüid sii alles öhe kahe`kümne `aasta eest akkand asi et `paargutele aketi `korsnud `peele panema Kaa; nooda püik kadus ää, siis akkasid mörrad `jälle Vll; Nee vanad õue ja võrkaide murud on ise akkand, nee pole külitud; Telg on `seemnest akkav rohi Pöi; koi liblikad, munadest akkavad ussid Muh; inimest `ütlesid, et `ülged `olla varaù·st akan, varaù· soost Var; kui `kolloo·sid akkasid (loodi) Vän; `väiksed ua ja `erni läätsäd, mis akavad alles Saa; minu ajal nendega (maavärvidega) ei väŕvitud siis akkasid ikke puevärvid juba KuuK; minu emal oli kerst, `kohver akkas iĺjem JJn; se on `luoduse viga, kogeldamine, sie ei ole akand; tiik, nisuke veike kierastik – kas ise akand või tuld, kes teda `kaevas Sim; kot́i `sisse koid ei akka Iis; viimati kadusid ni̬i̬d rüid ärä, akasid vammussad Vil c. mingi tunde, meeleolu, aistingu tekkimisest akkab ale miel nähä Lüg; Akkas vist `ilge, läks menema Jõh; kahju akkas `vaesest inimesest Khk; nii `kange jänu akkas Pha; mool akkab nüid külm ~ pala `kinni Vll; miol akkas küll naa jõrm Khn; siit rinnust akab valu PJg; kas sul ei akka ~ soa veel äbi Juu; tõmmake kuued `seĺga muidu akkab külm Ann; kõpsute `jalgu, sõ̭ss ei akka küĺm Hls

3. a. (kellekski või millekski) saama, muutuma; kellegi kohustesse astuma ehk hakkab viel elusaks Kuu; ise akkand kinksepp, ei õle `kuski õppi saand; sinä `sündind laisk et õle, sinä õled akkand laisk Lüg; kahe`kümne `aastane sai `oldud kui sai naiseks miheks aketud (abiellutud); mo ema isa oli suur `kontide panija, ise akkend Khk; Kukulind - - kevade kukkude, pärast akate kulliks Pöi; pole ma mette teise `teenijaks akkand Käi; oo nüid viksiks inimeseks akand Mär; Vanaste üks `õige mees mõisa kubjas ei akan Han; noorem tüdar akkas karjatses̀se Mih; ega `enne põld [loomaarsti], olid mud́u nihukesed akand toadid, kes obose suud `rookisid ja Juu; mineva sügise - - akkasid taĺlimeks Pai; si̬i̬ tahab saksass akada Kod; mina akasin tädi ja tädime juures palgaleseks karjatseks Plt; noh ku ma käisi karjan vi̬i̬l paaŕ `aastat sõss akassi poisiss joba `põldu `kündmä Pst b. mingisse ametisse või tegevusse asuma, mingisse olukorda või vahekorda astuma sie ei piä `ammeti `kinni `kuski, ühest kõhast ikke `juokseb `vällä, `tõise akkab; sügise saan `seitse`kümmend täis, akkan juo kaheksa`kümme `pääle; mina akkasin `este vana Juhani puolt; akkab oma `leibä. lüöb `tõistest eräldi; (kokkuleppimisest, ühinemisest) akkama kokko ja `õstama sene `massina Lüg; siis ma `aksi ~ akkasi küla `lamba Kaa; te akkate abiks koa Muh; ei ma akand tä `kelda üht; ma `katsusin meelitada, aga ei akand minu `nõusse `ühti Mär; ta akkas riigi teenistusse Aud; `enne akkasid `kangesti vene `usku; teene on aher lehm, teene on `jälle akand (lüpsma tulnud) lehm Juu; kui mina koha `piale akkasin, `küńtsin kõik ühe obuse adraga Pai; akab mulle `aitima `anma et kas minä akan appi Kod; käis `lüpsmas, kui lehmad olid akkamata Pal; vastu ~ vasta hakkama 1. vastupanu osutama, mitte kuuletuma, tõrkuma igale `puole, kuhu tahad, läheb, `vasta ei akka `millaski Lüg; Aga no kus sa `erra käsule tõhid `vasta akkada Jõh; `vastuakkaje obu Jäm; tä `rääkis et kis kubjale `vasta akkan, siis kohe vits `lahti Tõs; üks - - oli ää laitn, et `meitel ei `aita akkamine `vasta Khn; lõpu `otsa akkas viel vanematele `vasta kua VMr; nõnna ku `rauda akab `vasta MMg; `vastupaneje lu̬u̬m, akkass `vastu Krk 2. tekitama, vastik olema a. (toidust, joogist) sie akkab `mulle `vasta, minu kõrist ei lähä sie `alle Lüg; Vesi akkas `vastu (oli joogiks kõlbmatu) Emm; see sööm oli nii sańt, et akkas tääl `vastu, aas tä südäme sandiks Mar; `süemine akkab `vasta Kad; kui paĺju sü̬ü̬d, akab `vassa Kod b. (tööst vm) see pole lisige tee, akkab `vastu (ei jõua ära käia) Khk; vahest tee ja tõtta, aga nüid akkab `vasta, enam ei saa `tehtud Juu; kui ei süe, siis väsid ära, tüe akkab `vasta Kad c. teat asendisse asetuma või laskuma `usklikkud, nied akkavad `põlvili maha; tämä akkas maha ja õli `kummuli, ei `jaksand `ennast `kierädä egä; `undi rattast `lasti – üks akkas selikile maha; läks `sinne `kuuse närede vahele, akkas `sinne `vastuli maha Lüg; maast `engab, luom kõhe `nuusib ikke seda aset, ja akkab siis pikkali; Akka `vuade pikkali, sa õled `aiget nägugi Jõh d. minema, muutuma, pöörduma (ilmast) ei akkand `tormile ega kedagi Jõe; sene järele kas akkab `pitka `vihmale vai lähäb `kuivale Lüg; ilm akkas `saule Jõh || akkavad `kaurad `ripsele, siis tuleb karu `liikele Lüg

4. a. kinni või ümbert haarama, millestki kinni võtma akkavad `tõine `tõise `kaula ja `annavad `tõine `tõisele suud; minu `ambad on juo `nössid, enämb `kinni ei akka, nagu vanal `undil Lüg; ta akas mu `öltsi `kinni, vöttas `riidest `kinni Jäm; siis akkas mo kaela `ümber Muh; akka `saage `kenni Rid; akkan so pähe `kinni (tutistan) Mar; võtad [kibu] `kõrvapidi jood, akkad `kõrva `kinni Var; akand emal karvust `kinni, ja `tuupind emad Mih; välla takka oli üks papal. ei ulata sülega `ümmer akata ~ võtta HMd; akka mu `jalga `kinni ja ojume üle Jür; `kuḱsi maha, küüned ei aka `kińni serväss Kod; sedä ei tää, kust ma `kinni akka Krk || hammustama, kiskuma (eriti koerast) sie on `kange kuer, sie akkab kõhe `kinni Lüg; Koer, saepεε, akkas `jälga `kinni Emm; noor kuer akks naks ja naks `külge `kinni Mär; ta oo `kerge `kanda akama Tõs; panin ta (koera) `kinni, ta akkab `külge ka JJn; aaguvad kurjasti küll, aga ei ole `kińni akand; kui obune sööb maast, siis uńt ei pia `saama kõrist `kińni akata Ann || piltl kallale kippuma või minema; riidlema; tüli norima sie akkas `suisa suu `püsti minu `pääle VNg; akkab minu `kallale - - minul süüd ei õle Lüg; teised akkavad `jälle mo `peale Mar; kui sa kedagi `ütled `talle, mis `vasta mielt, siis ta kärinal akkab `sulle `piale Amb; küllalt on nisukeìsi riiukukkesid, kes `kaine `piaga akkavad teise kallale Plt || piltl millegi (töö, ülesande) kallale asuma, midagi ette võtma ei hakkaki sen kääd kuhugi `kinni (ükski töö ei sobi) Kuu; `viltse löŋŋa venitaje, kes sedasi vedelast `kinni akab (pikkamisi, vastumeelselt töötab) Jäm; ilma akkamata (saamatu, loid), midagid ei korralda Pha; ikka akkab `kinni `tüösse JõeK; tämä o niiske südäk, kõhe akab aśjass `kińni; tämä ei õle südäk, ei aka tüäle kõhe `kińni Kod b. millegi vastu puutuma, midagi riivama; kinni või külge jääma, kogunema, kinnituma; takerduma, kleepuma; ühte või kokku jääma (surumisel, loksutamisel jne) vahest oli `otra nii lühike - - ei akkand `sirpi, et oleks `sirbiga `leikand Hlj; madala `ukse`päälne akkas pähä VNg; lumi on `ühmäne ja vesine, akkab rie ette ja igäle `puole; ei saa `kuiva `toto süä, `ühte `puhku vesi tuop `juures, `muidu akkab kõri `kinni; tänä on supp paa `põhja akkand, on `kõrbene magu; või ei akka kokko, tao tõist juo `kõige `päivä Lüg; papper akkas `küĺge `kinni Jäm; jalg akkas vähä (komistamisest) Ans; `seaste pole vigadi ede midagid akkamas (pole midagi niita); oks akkas `iussi `kinni Khk; tegi adra `vanna `katki, akkas kivi taa Kaa; jahud akkavad käkki `ümber käe [leiba sõtkudes] Muh; justkui köva pudru, mis kokko äi akka, siis `üitas rabe Phl; kui paet `põhja akkab, siis lükatasse takka `randa Rid; nepod akkavad `ühte (kleepuvad); `vaata kui tolm akkab riiete `külgi Mar; kõrv akkas `kinni (läks lukku) Var; lasna `peale sai natuke jahu siputud, et jahu akkab lebasse `kinni, leib ei jäe mette lasna `küĺge Mih; Aeru laba akkab vee taha Khn; obuse kabja `alla on akand suur lume kamakas Vän; Nätset `leiba on alb `süia, akkab `ümmer ammaste Hää; virnrohi - - on teräv, pikk akkab igasse `kohta kärts ja kärts `kinni - - akkab `riide `küĺgi; suure tulega ei või `keeta, pudru akkab `põhja `kińni; keedä ja keedä `rauda [sepapajas], vaat kokku ei akka Juu; kui tomp sies [lõimel] akab sua `piisse `kinni Jür; mis `angu akkas, sie akkas KuuK; mul akkab pia `varsti lakke `kinni Amb; iga õle kõŕss akkab `jalgu `kińni ja komista VMr; leiva tainas on rabe, kui ei aka kokku Lai; [ree] jalas akab liiva `piäle `kińni, ku lund kasina one Kod; jäŕjest segada, muedu akkab `põhja Pal; käki vedelal on rasv sehes - - mud́u käḱid akkavad `rindu Äks; ein `oĺli nii `veike et mitte vikäti ette käsitsi ei akantki; lootsik akas `põhja `kińni KJn || (kõnehäiretest, kogelemisest) ta keel vähe akab (kogeleb) Jäm; [kogeleja] saa söna suust εε mette, keel akkab `kinni Khk; täma keel akkab `kangeste, täma kokutab Mih; mõnel on luomusest koa, et sõnad nagu akkavad `kinni, siis üeldakse kogeldab Hag || piltl kui on kõrd juo `kinni akkand ja `sisse vedänd [poiss tüdruku või vastupidi, öeld] et enämb põrn maost ei `lahku ; igä riid akkab tämässe `kinni, üks `riiakas inimine on; igä `ammet akkab kättä - - on akkaja igä `tüöle; ei minu `küüned küll ei akka kuhugu `kinni (ei taha kellegi oma võtta) Lüg; `meie poiss ei akka `silmä, tiab kus tämä on; Laseb ühäst kõhast `tõise - - `kuski `paigal ei `sõisa ja `ükski tüä kättä ei akka Jõh; `oige `elma ei akka `kengi (õiglast ei süüdistata) Vai; Tühi perse akkas taga `kinni, akkas uiest [lehmi] `lüpsma (puudus sundis uuesti tööle) Pöi; minu `külge ei sua `kiegi `kińni akata VMr; si tüdruk akab talle (poisile) südamesse Ksi c. püünisesse sattuma, (õnge jne) otsa jääma, näkkama (kaladest) sie kala `õnge akkamine on `pilves `päivägä Lüg; tursad täna ei aka Jäm; kõik kalad `akvad aŋŋerga õŋŋe `otsa Pha; `talve köiasse unnel, aavid akkavad `otsa Muh; kalad polnd `unda akkand Rei; akkab ikke mõni [kala] `kenni koa [õnge] Mar; suur aug akkas ahingusse Mär; `öösi ka akkab angerjas Vän; õng on pisike konks, kala akkab `sõnna `otsa `kińni Juu; abakala akkab `võrku koa Trm; kala ei akka õnge `otsa Plt; es akka õnge `otsa, es võta `sü̬ü̬tä Krk

5. levima, (teisi) kaasa haarama a. nakkama, teistele edasi või üle kanduma, kuskilt saama (haigusest, nõidusest jne) tobi akka ikke `toise `küljest `toise VNg; `ennemast punusivad eläv õbeda `kellä `nüöri `sisse. siis ei akkand `luomale `nõidus `külge; kõva verega inimine, senele ei akka `ninda `õlpsast, aga `viimast ikke akkab ka; paha muod on juo isäst `külge akkand, sie on kõhe vere sies Lüg; Kui `leivad `niisikesed `vistrikud üläs - - siis `üäldi, et sie on akkand -- - `üäldi ka `tuulest akkand ja maast akkand Jõh; äkine `aigus ning akkand `aigus mis tuulest tuleb Jäm; see akatav `aigus, tohi `sönna üht `minna; akkand `aige (nakkushaigus) Khk; ei `aigos kka `moole `küĺgi Kul; Siberi katk, üks akkaja `aigus Tõs; tiisikus akkab teise küllest `külge Vän; sülita maha `enne kui istu, et siis ei akka maa alused Tür; `rõuge `aigus sie akkab kohe üheteisest VMr; maa peab `ingama sialt kohast kus se `aigus (maa-alused) akkab Ksi; aga nüid on vähk akand inimestesse Plt; temäl akkajet `aigust es oole temäl olli surma`aiguss; sellest (sammaspoolikust) om kuri `valla saia, si̬i̬ akkass ka tõisel Krk || (paaritumisest, sugutumisest) tiä kas akkas ka `külge, sel `selgi ajal õlivad `paaris, eks sie käi ikke eloka `kõhta; igä `tütrikulle ei akka `külge Lüg b. põlema, süttima, (teistele) edasi minema (tule kohta) tuli‿b aka – puud on märjad Khk; puid peab nii pailu olema, et sa `turba akkama saad Vll; kut tulerovaga tuld lööd on ka sädemed, sädemest akkab taala `otsa Emm; siss `löödi kibi peal tuli põlema, tuli akkas käsna `külgi Mar; mina panen ike puud nii, kuda ta (tuli) kõege paramini akkab Kos; teene maja akkab teesest. teene võtab teesest Äks; üks `istus `küindla `juures ja vaadas, et se `kuskile akata ei saand SJn; (tuli) akaśs taglale `külge, tuli akaśs `õhkume Krk

6. mõju, toimet avaldama a. mõjuma, toimima, tagajärge omama `tõmma `kõrvid maha [mütsil] et külm ei akka `kõrvide `piale; kui päiv `paistab, siis `elgib. `vasta `silmi akkab; külm akkab `jalgudelle `kinni; `tõmban `piipu, siis akkab `rindu Lüg; joulu `ölgi `pandi paigale - - suitsetati nendega `pöldusi(d), `enne pääva. Ttise inimese kuri silm ep aka `pεεle Jäm; suits akab `silmi; eida veel `leili – b‿aka `kinnigid; nii külm et akab `amba Khk; see [õlu] pole sedamoodi `tehtud, et esimene toop akab Mus; Akkas ikka `konti `kinni (viinast); Ussi pead `peetud `taskus siis `nõidus äi `olla `peale akkand Pöi; Roheltsed ounad akkast sisse (tekitasid kõhuvalu) Emm; meno nõu selle `peale ei akka (nõutusest, abitusest) Mar; aha tuul o `näule `peale akan Kse; jalg oo kuib lośsidega, aga akkavad jalade `piale Aud; luege pääl ei akka püssi kuuĺ kah Hää; ele pää akkab kevade `silme `peale Kei; ommiku `jälle märg kangas `väĺla tõmmata, siis `päike akkas paremini `piale (pleegitas) Amb; kańnis särka ilm, akkab ninasse VMr; ele väŕv – akkab `siĺmi Trm; minu isa tegi [kaelkoogud], mis olid vildiga seest `löödud, et õla `pialegi ei akand Lai; kipe akkaje küĺm Krk || piltl kel `kerge pää, siis akkab [õpetus] iast `kinni Lüg; egä see meno `külgi akka egä puudo mette Mar; temäl raamat ei akka; ta om kõva `pääge, tal mitte ei akka, kõva `pääge lu̬u̬m; tal akkass küll, aga ta ei õpi, küll andass tal `vitsu Krk; kõva pää, ei akka midägi manu Hel; pähe (kinni) hakkama 1. purju panema, joobnuks tegema, joovastama; uimastama, pead haigeks tegema meri akkab pähä Kuu; Ehk mis õlut sie `muidu on kui ei akka pähä Jõh; oul akkas piha kinni [saunas] Ans; nee on nii `kanged rohud, nee akkavad pεhe `kinni Khk; kaelud akkavad pähe Muh; viin oli pähä akkan Kse; `vaata, `viimaks akkavad [kailud] nii pähe, et aavad oksele Tür; ving akkab pähä VJg; kui süed `õhkuvad, siis akkab kaŕm pähe, kui on kaŕm sehes Äks; tuba (aur) akkab pähä, ei või siin `olla KJn; viin akkass pähä, läät ulluss Krk || tämä sest (tüdrukust) `lahti ei saa, akkab tämäle juo pähä sie asi Lüg; poisile akkas put́s pähe Sim; võta võta, tämä ei aka sinule pähä egä `persse Kod 2. meelde või pähe jääma a, pee, akka pähe, kui et akka, `viskan lakka Lüg; [õppe] tükk ei aka piha Jäm; raamat ei akka pähä Mar; va maltsi `peägä, kel kirjad egä lugemesed ei aka pähe, egä jäe `meelde Vig; laulu viis akkas `mulle `iaste pähe Kei; mina piäss ei mõessa - - tahab enne paĺjo õppi kui pähä akab Kod; kõva pea, ei akka päha Plt; südame peale ~ südamesse ~ südamele hakkama iiveldama või oksele ajama, halba enesetunnet tekitama sie asi akkab `mulle südämelle, mina sedä süä en saa Lüg; rasvane liha akab südamesse Khk; see suur `öötsodamene, see akkas tema südamesse (jäi merehaigeks) Rei; mõni toit akkab südäme `piäle Tõs; `suoja `piima ma‿i juo, akkab südame `piale VMr; nisuke rive asi et akkab kohe südämel̀le Kad; miul küll `keńnigi asi südäme `pääle ei akka, mis ma sü̬ü̬n Vil || vastumeelsust tekitama, vastik olema Midäs sul viel `süämelle hakkas, et panid nii pia ärä tulema Kuu; `niisuke jutt tuleb, et sie akkab `mulle südämelle, et mina en sedä `salli egä taha `kuullagi Lüg b. peale jääma, kinnistuma (värvist) `pannasse `suola [riidevärvile] et siis akkab üväst `pääle Lüg; värvile `pandi `maarjad `juure, siis akkas `pεεle Khk; Väŕv äi ole east akkand, [seelik] jähi lapeliseks `jälle Pöi; muar`jääga värviti muidu s‿akka mette Muh; mõni värb akkab `eäste `peäle, aga mõni ei akka üht mette Mar; aa kui seda (kübaramusta) `ulka ei pand siis värv ei akand `piale KuuK; lõngad one ehätänd, värv ei õle `külge akand Kod; värv oli nõrgalt `piale akand Lai; nüid na (villad) om jo periss alli, ega väŕm nii ruttu `pääle ei aka Hel

7. mingiks tööks või tegevuseks suuteline olema a. teha suutma, jaksama; toime tulema, jagu saama `Viskasid `terve `nauri `lehmäle ede, nää ilastab `vaide senn ärä, ei hakka `hammas `pääle Kuu; minu jõud ei akka `külge sene `asjaga, ei akkagi `tõstamaìe `üksi `päine Lüg; Sie on kaval pettis ja suli, `selle `piale ei akka `kellegi `ammas IisR; sia lihal nii paks kamar – `ambad äb aka `pεεle Khk; kui vähe [kala] oli, et ikka mees `peale hakkas, siis töi `selgas ära Phl; ikka läks mööda ja ta‿i näind - - ma `üt́sin mis asi see siis on, et su silm ei hkka sis Noa; va sańt maa kündä, atr ei akka `peale Mar; ei mu nõu sii akka kedagi, mu nõu `siia ei akka Mär; nüid on kõik asi nii `otses, ei akka `kuskilt `keegi nõu enam `peale Juu; kõva kooruke, ammas ei akka `piale Kos; nõnna kõva, et ammas ei aka `külge Kod; liha kaets paast, odot, ma kae, ka ammas ei akka vi̬i̬l; miu `mõistuss küll ei akka sellel `pääle Krk; hakkama saama 1. toime tulema; midagi ära tegema, korda saatma Laps läks ilulugemisega `ninda `ähmi täüs, et ei `saandigi hakkama Kuu; ma küll `seukse alatu `teuga akkama äi saaks Khk; Kana on varvasjalg, ta‿b soa vee sihes `öhti akkama Pöi; See kiri lehem on nii pahur loom, äi mina saa temaga akkama Rei; see on `siiskid veel hea, et mina omaga hakkama saan Phl; aga üksi saab koa selle `tööga akkama Mar; ma luban iga pää `metsa `minna neid nõia `oksi `otsima, aga ei sao ega soa sellega hakkama Juu; ta `lahke kätega, saab iast akkama kõigega JõeK; sie tüdruk on illukene ei sua `tüöga akkama VJg; `tautab ja `tautab, aga ei sua akkama Ksi 2. (omavahel) läbi saama see nii töri inimene, kus sa sellega akkama saad Krj; Korra oli pere `leibas, pole akkama saand, akkas oma `leiba; soa akkama sugugid mitte üksteisega Pöi; mees ja naine, `loetud ja laulatud küll, aga ei saa akkama mette, siis elavad `lahkus Mar b. lõikama (terariistast) tänä ei akka vikkasti rohole `külge; viil ei akka `saele `pääle, mutkui libeb `vaide Lüg; see nuga akab `umbast palava pudru `pεεle (on nüri) Khk; se (nuga) oo nõnda tüńts ei aka `ühti Mus; Ons su kerves veel akkaja Kaa; omingu `kastega siis oo rohi märg, siis vikat akkab ennemini Muh; Nuga jo nii tölp, see˽p aka sooja sita `pääle ka mitte Rei; ega ma teist seokst [vikatit] änam saa, sel oli ea akkamene Mih; vikat o vahe, akkab `easte Tõs; raut́s on nüri, ei akka pääle Saa; oh sina ull, küll on aga soag nüriks läind, mitte enam `peale ei akka Juu; vikat́ ei aka rohole `külge, ku rohi one libe ja kuiv Kod; si̬i̬ om `seante nagu undi arjass, vikat́ `pääle ei akka Krk

8. (kokku) sobima, paras või kõlblik olema Meie ei akka enämb kokko, on jua viha vain vahel; sie ei akka minu `pääle, mul on juo kuorm suur, on `ruumi vähä; sie toit akkab `mulle üväst `amba (meeldib, maitseb) - - sie toit akkab `ambaga ja mokkaga kokko; tüö `ammet akkab kõhe, aga lugema ei taha akkada Lüg; [rõivas] akkab iast `selgä Jõh; `Söuke kalośs akkab juba mo `jalga koa Pöi; kui supp akkas juba et sa võid suppi suhu `pista, siis oli juba `vaangas tühi (sest sööjaid oli palju) Lih; kõige param akkavad sut́id ja vihmaussid Vän; teesel ei soa ega akka (edene) se `korjamine, teene aga soab kõegest asjast seda vara Juu; tämä akab iga ühega Iis; meie keele `murdesse sie ei akka Trm; jääl läks kõledass `väl´jä, jääl ei akand tõesegä kokko Kod

9. hakkama(s) töökorda, valmis; töökorras, tegevus-, tegutsemisvalmis; teoksil; olemas nemad (angerjad) panevad ko˛e keik savad akkama ja `kaŋŋutavad maa siest ka `lahti `oŋŋed Jõe; sain elämise siin akkama, ega old midägi `enne akkamist; ja siis ans sie mies oma `leivätagavara ärä ja ans kohe pere`naisele `käskü, et sega kohe uus `jälle hakkama Kuu; jüri`päiväl `kaubeldi juo `karjane akkamaie; kõik mehed ei `õska `panna `rangi `ruoma akkamaie; `vankri sättin akkamaie, tahan kuhugi `mennä; ajas `mõisad `suurest ja `suurest akkamaie; mul on vokk `präigast akkamas. talv tuleb, `tarvis sukka ja `kinnast Lüg; pane `ennast akkama, sie on iast `riide, siis akkama mänemä; Õli suur pere, õli `leivä `asti alati akkamas Jõh; Kui mina `kanga akkama panen, küll siis kudujaid on IisR; `säätsi pere akkama (tööle); meite Jaen täna mujaga nönda akkamas - - kεik selle aja muda roogib ülesse Mus; Noh vanamees, pane ennast ka akkama, pead töhe minema; Mu poolest oo asi akkamas Kaa; no siis pannund suuretüki akkama, ning annund käraka ää Vll; Ma pani tahenduse juba `öhta akkama Pöi; pane kulmu köis ka akkama Emm; Minul oli ilmast `ilma koirohi akkamas Rei; mu `ammad olid akkames ja kurk oli `vaĺmis `neelames Mär; Iga töö pial akkamas Han; nää `praegast `aśtja sial akkamas (leiva tegemiseks); kui lumi kaub, `varsti on nemad (osjad) akkamas Amb; sie on `niisugune akkamas tüdruk et lase `olla VJg; panen süögi akkama (keema) Trm; kui kõik oli akkamas, oli [õhtu] söök, ja `piale selle `kraamisin laua Lai; tragi (inimene) on alati vali, igal pool akkamas Plt; hakkama panema hävitama, rikkuma, raiskama Ega tä `enne kuo saa, kui kaik raha on hakkama `pandud Kuu; Jo sie `keikse paremb siep `pandi minev`aasta akkama IisR; `jälle pudeli akkama pannud, `jälle `möirab (joodikust) Mus; selle nuore inge pani tema ise akkama Amb

akna- akna- `tehka sie `akna`auku `lahti, `tomma sie ole tuppu iest `vällä VNg; tihane nokkis `akna`raami `küljes Vai; `viskas kiviga kaks `akne`ruuti `katki Vll; `Aknaauk oli nii pisike kut ruusik; Roosid mäandasid `aknalauad ää, vesi `joosis `peale Pöi; no meil oli rihaalune nii pime, et meil ei oln `ühte `akna`aukugi ees Tõs; kui `seina tehakse, `jäätakse kohe `aknaaugud `sisse Nis; `aknaigiga kolm kord kastetakse soola`tüikuid Juu; `aknaluugid käeväd `kińni väĺjäss pu̬u̬lt Kod; kuused `oĺli ehitedu ja `küindlid `aknapäälitse täis Ran; `Aknamulgu `oĺli vanast pua ilma `klaaśeda Rõn; `aknõlaud pandass peräst, kui `aknõid `naatass `sisse `panma Har; ku määne sammasspu̬u̬ĺ om - - tu om ka hüä rohi, tu `aknahigi Se

ala2 ala Jõe Kuu Jõh Sa Muh Vig Vän Tor Saa Ris HMd Juu M T V(alaʔ)

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, allapoole vöta `karge ära pεεlt, `valge liiv jääb ala; `tuhlid kasuvad ala Jäm; laps kusi korige täis, `pandi uus `jälle ala; `kaapsa lehed `pandi [leivale] ala Khk; `möisa ärra pidi kää passile ala panema (alla kirjutama) Pha; viĺlavoorile pistetse puu ala ja viias `rõuku redelte pääle Pst; enämpest tulev `amba kige päält ala Hls; ku tuḱke om ala (ahju) jäänu, om `vingu sannan; kes‿si ala `kussi, sedä olli tühjä `surnu `auda last kusede Krk; tei eläjille `keśvi - - sinnä `küĺvi ristikaina ala, `kaśvi ätäĺ; `sõ̭õ̭rdsõ, purukõsõ `jäässe sõgla pääle, `kü̬ü̬mne tulõvõ alaʔ San; Pada ki̬i̬ss joba, är sa˽tuld pangu inäp alaʔ; laud `pańti [sõirale] alaʔ, tõnõ pääleʔ Urv; küüdsealunõ, pind ala lännü, tege mää ala Krl; aja säŕk `sälgä, kask ala Vas; ala om jalg koet [sillale]; käe kirodi ala, tu `omgi allkiri; poola lagi – kat́s `lauda ala, kolmass pääle Se b. (millegi) varju meil tet́ti kah minevä `aesta vastanõ vaŕu alunõ, no‿m kõ̭kkõ hää ala panda˽rattõid ala tõmmadaʔ ja Har; tõllahu̬u̬v́, kohe ratta ala kistasõʔ Se

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha merevesi kunagi `paigal ei ole - - [on] üleväld ala kävijä ja ald üles kävijä [voog]; treppist ala Kuu; tuli - - kut oavarrest vett ala; niikoua olid tööl, kunni `öhtu `päike ala `veeres Ans; mis sii valitseda on, ega toit pεεb suust ala minema; `talve lapsed `söitvad `kölkudega aŋŋest ala Khk; meri oo ala läind (vesi on rannast taganenud); suured - - `lained keivad üles ning ala Mus; vesi jookseb siit otsekohe ala jõkke Vän; ta (kass) kihotan kruuk `akna pealt ala Ris; käändäss veerekene ala et ei `argnõʔ, sõ̭ss ummõldass Kan; ala `anmise korut (jääauk nooda sisselaskmiseks); kõtuldõ (kõhuli) maah, kõtuga ala Se || ette, vahele (töötlemiseks) kolgitsale `panti peo ala ja `muudgu lõksutedi Ote; `Kolkmõ tegijä oĺli ma˽kah, a ala`laśkja ma es olõ [linamasindamisel] Räp; rehe man andass ala [vilja] Se b. (teat suunas või suunast) allapoole, kaugemale `Kandab ala (kursist kõrvale) Kuu; [tee] pöörust pöörad Kihelkonna `poole, sial lähed ala Khk; lähete veel edatsi, tee pöörab ala Kär; ku suurt vett `järsku tuleb, angerjad lasevad ala Vän; anise lähvä `oia pitte ala Hel; kõ̭iḱ lätt vi̬i̬ `perrä ala, `üt́ski ei˽tulõ `vasta hoogu `mäele Har; üte keväjä kits läts ala `iäga Se c. randa, ranna lähedale `soitab `ranna ligi küll, ala‿i `julge `tulla; [võrgud lasti] ala meresse (ranna ligidale) Kuu; loets on laiva mees, viib laiva ala; vaarvaert oo paiguline söidu tee, laivad tulad ala lahese küll, aga see pole tä paiguline söidu tee Khk

3. külge, kinni, omale kohale allasendisse, (alla) omale kohale Jääking `itse oli `vaaksa `laiune nahatükk ja ala olid `lüödud `niisugused `rauast teräväd `raasukased Kuu; [saapa kontsale] pannasse raavad ala Khk; mia lase oma `kamrel uvve põhja ala panna Hls; Kate mihega iks rauvvutedi [hobust], üits oit `jalga, tõne lei rauva ala Rõn; panilõ vai anumalõ pandass perä alaʔ; ma˽`teie jo joulukuusõlõ jala alaʔ Har || piltl temäl pańds naine talul põhja ala (kindlustas majanduslikult) Krk; lat́s ei võta `jalgu ala (ei hakka käima) Rõu

4. (hulgalt) vähem(aks) natune jääb nailast ala Khk

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) sa lεind näust nönda ala; kui kaks tükki sõnutlevad, siis teine piab ala `anma; see oli `kohtus ala läind, kis süialuseks jäänd on Khk; ega timä ütegi sõnna ala ei vannu Ote; ku miravoin kah ala `jäie vai `õigust is saaʔ, siss `kaipsi ringkonna `kuhtudõ Har; `maadlõmisega jäi ala; ku mu `õiguski om, mina jätä ala (annan järele); pehme viiegaʔ, ala `ańdja (järeleandlik) Se

6. (ajaliselt) eel, ette; enne, varem (kui) ala `leerimata tüdrek `oĺli Vän; võta noʔ saajajalg enne alaʔ, siss `minge `tarrõ, `istkõ laua manuʔ Har; kaaramaa `äestedi kõrd vi̬i̬l ala Vas; ala süvväʔ ka hiidä midä, pääle süvväʔ ka hiidä midä; ala `äeśtämmä (külvi eel) Se; alaʔ `äestämen um tu̬u̬, `äestät kooni olõ‿i `sieme külbet Lut

7. (välj korda) meil kaŕuśs jäi `haigõst, sis sõ̭sar tuĺl ala (asemele) Se

II. postp allapoole, madalamale 1. a. (millestki, kellestki) allapoole, madalamale; (millegi) alla, alumisse ossa ma panen `pliida ala Jõe; kalad jεid `talve jεε ala ummuse `jεlle; jalg oli rataste ala jäänd Khk; tule akatised pannakse `okste ala Kär; püstan `kirve öö ala Tor; öled visati lae ala Ris; [ta] piśt kübäre `kaindla ala Pst; laits sai `sapsu ännä ala; lina jääss koorikse ala, suur vihm tulli linal `pääle Krk; pane tuli paa ala Hel; `tuhkrul neli viis `ku̬u̬tslid `paklid viidu aida ala Ote; Rua ala `pańti kait́s lehist akka Rõn; mi̬i̬ss jäi tel mõtsan puu alaʔ San; `päägi `lei perä alaʔ (põhja) Har; püdälä `lätvä naha alaʔ, imese verd; vana˽pini˽ka vahel `lätvä `autu ala Rõu; `tsuskaʔ siilo ala, et `kiäki ei näeʔ Plv; elläi sei ni kiśk `jalgu ala kah Vas; piät tõõśõ lavva ala jalaʔ `pandma ja tõõśõ pudroga kõttu valama (teenistusest võõra juures) Räp; iä ala jäi; `alla läts, mäeala läts Se b. (millegi) sisse [nad] tegid suuri `koopud maa ala, elasid maa all Khk; juba Ants `pańdi mulla ala (maeti) Vän; ma˽pańni `rõiva˽likku vi̬i̬ alaʔ Har; joba `pańti mätta ala (maeti); mõ̭ni ku mattuss maa ala, maa satass kui pääle, tu̬u̬ ka läppüss ärʔ Rõu; koes nä `jäieʔ - - kattõ ku maa ala `vaiu Se; ä˽lät́s vi̬i̬ alaʔ Lut c. (millegi) varju Ajasivad obused `vankridega rii ala Jõh; saime männigu ala ning kui siis akkas sadama Ans; roovialune on köök. me läksime roovi ala; pane nee `riided `räästa ala `kuivama; `istus `pöösa ala Khk; [jalatüvikud] ni̬i̬ lääve `veśke ala maha; taren rabati, peräst pilluti [vihud] riha ala Trv; tuli oonete ala es tohi minnä - - kedä uisk om `panden; nüid ei oole aset `kunnigi, mine või kuuse ala; kus siu mi̬i̬s läit́sʔ – `veske ala (veskile) Krk; igäl `u̬u̬nel olli `rästsealutse. mõni `vanker või regi tõmmati `rästse ala Hel; ää küll et vaŕu ala˽`tu̬u̬di naa ainaʔ San; tää lät́s mõtsa ala `samblit `kakma Kan; vii no˽puu˽sinnä˽kuuri alaʔ; `istkõ siiä rõugu otsa ala `sü̬ü̬mä; põrhõld lät́s päiv pilve alaʔ Har; Ku˽`vahtsõt maad mõtsa ala˽tet́ti, sõ̭ss `raoti kõ̭gõ inne mõts ärʔ Rõu; vii tõug riheala Plv; `piḱse `aigu `saista˽kõõ kadaja ala, sinnä ei putuʔ Vas; kõrdsialonõ vanal aiga oĺl - - ü̬ü̬maälisõʔ - - kõrdsiala aiʔ hobõsõ; tarõala söögi `kraami pant. tarõalonõ om õ̭ks õgah maäh Se; jalʔ pilve alaʔ vilgahti päiv Lut

2. lähedale, juurde `kiige ala `lähvad `ehtu Jõe; jäi `seisama `ukse ala; igäkerd ei old siin külä iess kalu, no siis `mendi `mohni ala ka [püüdma] Kuu; olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala Khk; ku silmä ala pane, sõss näe `seĺgest; `Rahva silmä ala ärä minnä sedäsi vana närudeg(e) Krk; ahosuu ala om paĺlo hüt́si maha aet Kan; sulanõ pańd uma säńgü ussõperä paja ala Rõu; tu `ku̬u̬rma kukati sinnäʔ rihe külele `maaha, sinnäʔ tarõ `aknid‿ala Plv; läve ala sattõ `maaha Se; ku unõh situss nõ̭na ala, saat raha Lut

3. (päri)suunas emä oli `kraapind ige obeja ja `leibä ja mend siis `oue ja `luopind siis ige `neljä `tuule ala sidä; Ale külä `lähteb `länne ala Kuu; suits leheb tuule ala Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; ku saŕati, sõ̭ss nu˽kõhna˽terä˽lät́si˽tuulõ alaʔ Rõu; tsirguti̬i̬ ju̬u̬sk `lõunõ ala Plv

4. külge, kinni; omale kohale (allasendisse) poisid panevad saabaste ala jääraavad, `söitvad nendega Khk; poolik raud `panti kabja ala kate aagige; obestel jääss suure komba `kapje ala Krk; mõnel om puu tettu ja raud `sinkli pääle lü̬ü̬d. si̬i̬ pandass adra ala Ote

5. (välj olukorda, seisundit, mõjupiirkonda) a. teat olukorda, seisundisse vöttas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; mehed `vöeti `numbri ala Khk; see oli `söuke arst, udare pani öhu ala Kär; said keik kolm sösart tanu ala (mehele); liha o ragede ala (riimsoola) pandud Mus; Katsu ikka sedati tulema akata et sa tee pεεl püme ala‿p jääks Kaa; vanaste on seal `kohtes kirik olnd, `pańdi `kaitse ala; kukkusin rahvi ala Vän; `mõiside pääl sohi maad es oleki, mis mitte massu ala es käi Hls; kelle oole ala te tahade jäiä Krk; `pańti ma püssä ala `saisma; katuss sai roovi alaʔ, hoonõʔ om roovit Har; Ku kosõʔ ärʔ kisuti, panti näʔ vao alaʔ Rõu; vanast lät́sivä kõiḱ lipu ala Räp; raha oĺl pant hoiu ala Se b. (kellegi, millegi) võimusesse, valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda koodi poisid - - pääva ala jäänd (hommikuvalgega külast tulevatest ehalistest); me jähime `möisniku ala Khk; Kare akiti sügise ää ja `jääti siis `talve ala mädanema Kaa; jäi tuule-`taeva ala, paĺt ihu-eńg sai `vällä (tulekahjust) Krk; podräätsik, si̬i̬ võt́t mihi oma ala, `kaupless mihi ja juhatess tü̬ü̬d Hel; ma jätä ka uma tü̬ü̬ su˽hoolõ alaʔ Har; Su̬u̬hara käü T́solgo `kerko ala; Paŕõmba˽maaʔ võt́t `mõisnik ärʔ `mõisa ala Räp; ma anna timä `kohto ala; uma käe ala panõ - - `hindä tiiu ala Se || (klassifitseeriv, osutav) söni kut sai naise nime ala (abiellus) Pha; kuiviku omma nigu `kõrgemba ~ `kõrgõmba liiva ja kruusa kondi, aga iks käevä põllu ala Kam; `Kündmine oĺl õks `kündmine, tu̬u̬d iss loedaʔ `heĺlämise alaʔ Har; kutsutass `Haańa hakí ja Kasaritsa haḱi. `väikese kasuga meheʔ, `musta verd rahvass, `väega `häste `sündüvä haki nime ala Räp c. (millegagi) kaetud, täidetud olukorda, (millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks püt́t jäi vee ala Jäm; maja vötab maad oma ala üsna palju Khk; `laśsis mõesa kohad metsa ala istutada Vän; miul sai terve nuŕm kesä ala jäet Krk; `kopli ala `võeti särände maa, mis `aina `kandse, sõmõra maa Kam; põld om mõtsa ala kasunu Har; Riśtikhaina all `peetäss toda `nurmõ kat́s `aastat, ja˽künneti sõ̭ss jälʔ üles vilä alaʔ Rõu; jäŕv võtt ega `aaśta osa `perve `hindä ala Räp; vana riśtikhaina [põllu] jät́i kaŕa ala Se d. (välj tegevuse objektiks sattumist) oli neid `endisi kilu `verku viel, migä `ueti `uuest `jälle `püüdämise ala Kuu; `märkis `metsas nee puud ää, mis maha `vötmise ala tulad Khk; sis lähv’d linad müigi ala Vig; kangas - - lää mõsus ja siss tule ta `li̬i̬ḱmise ala Trv; misa sa ti̬i̬t sedäsi, jäät `rahva naaru ala; see asi, tule vi̬i̬l kõne ala, tule arutuse ala Krk; [soetud linad] käänät `ku̬u̬dslide - - lääp `ketruse ala; `kartlimaa käis jälle `kõrdamise ala Kam; Rein ollõv ka iks `vasta nakanu - - ja lät́s `pesmise ala Ote; perremiheʔ - - lei katõgese kokku, võt́ti talu `ostmise ala Har; kohuśs mõiśt timä `surma `tapmise ala Se e. (masina või tööriista) ette, vahele; töötlusse mies jäi `ilma `käätä `vilja masindamise ajal, jäi `viljamasina ala sie käsi Kuu; kas `teite rugi ka ägi ala tehasse Khk; tera kallatse `veskel koĺusse ja säält lääve kivi ala Pst; lina ja rügä tuleb ägla või adra ala tetä, kas adrag või ägleg `sisse `aia Hls; miu käe ala sa piat sureme (ähvardus) Krk; linna võib ägli ja vedru ala ka tetä Ote; Lina külvete kolmõ ägli ala ja truĺlite peräst ka kińniʔ Räp; ańni linno `maš́šina ala Se

6. (millegi) eel, ette ma `vötsi sööma ala suu täve `viina Jäm; võta pit́s `viina söögi ala Trv; lina ala (linakülvi eel) `piasi `neĺjä `kõrda `äeśtämmä; `si̬i̬mne ala (enne seemendamist) kõrrada ar vaä Se

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) [head maad arvestati] katõ vakamaa `taadri ala, mis `hõelõmp, `säit́sme vakkale `taadrin Har

8. (välj viisi, laadi, korda) – V a. Tiä sai jo˽kõ̭gõ mu̬u̬ala tettüss, noid `rõivit sai `koetuss kül kõ̭kõ sugumat́si Urv; viimätseh otsah tet́te näid kõ̭gõ moodo ala, näid piiraḱet; na latsõʔ ojossõ kõ̭gõ moodo ala, kõtulõ ja säĺlüldeʔ Räp b. meid oĺl paĺlu `lat́si, üt́s üte ala˽kävemi `kaŕja `hoitman Urv; esä oĺl ku̬u̬lmisel, mii˽`vaĺvi˽vellega üt́stõsõ ala (vaheldumisi) Har; lööse tõnõ tõsõ ala ku helks inne [kootidega reht pekstes] Plv; um kuuldnuʔ ku rõivit um `mõstuʔ, tõlvaʔ üt́s tõsõ ala `pandnu nigu `pauknu `õ̭nnõ Vas; üts tõõsõ ala lääväʔ (üksteise järele, ükshaaval); ma saa ai täämbä `tüühü minnäʔ, min‿sa mu ala Se

III. prep 1. (päri)suunas paat `liikub ala `tuule Kuu; tee lihab alamäge Jäm; mõrra suu pannakse ala vette, et ku kala ajab üles, sis ei saa enam suust `väĺlä Vän; alatuule jääb purusid sekka [vilja tuulamisel] ja ni̬i̬ om alutse Pst; lääme `varju ala tuult Kam; ala mäe vai peri mäḱe, tu om üits Ote; ku saŕatass - - sõ̭ss kõhnõmba˽terä lääväʔ ala tuulõ Kan

2. (välj suhet) (kellestki, millestki) väiksem, noorem jne ala `kuoli vast, laps viel vähikä Kuu; ala rubla es ole `papri raha ka Kär; võid `oĺli ala naela Tor; ta iki ala `kümne `aaste om; ka veeräńt om ala nagla vai Krk; kes om ala iä (alaealine), toolõ jätetäss [karistus] nõrgembahe Se

Vrd alale, alas, alasi, alla1

alandama alan|dama R(ale-; -mma) Khk Pöi Muh Hi Mar Han Tõs PJg Tor Hää Ris Juu Kos JMd Koe VJg I KJn Trv Ran Nõo hajusalt V(-mma), -damõ Krl, -dõmõ San, -teme Krk

1. a. vähendama, madaldama, allapoole viima; vähemaks tõmbama kui - - `ostjad `kalliks pi˛id [kala hinda], siis se `müöjä aland - - `kruoni `viisi, aga aland Kuu; sadude iel `kaivudes ja jõgedes, igäl puol alendab vett Lüg; alandad `inda maha, siis `saama kahe vahel `kaupa Lüg; `kruonu alandab `maksu Vai; nüid peab `purju alandama, tuul läheb ikka valjemaks Muh; alandab `inda, jätäb odavamaks Mar; ma sain seda odavalt, sain sedasi alandud innaga; suvi alandab suure vee Juu; `reńti alandama Koe; Kui [tuulik] jäi tasemaks `käima, siis tuli kivi kergitada - - kui jälle [tuul] akkas `oogu `võtma, siis tuli kivi alandada Trm; `lu̬u̬mi oo paĺju, ei jõõda üle oeda, vaja alandata ja vähendätä; `aarmańni eli on üheksä ädä `vassa - - tädä `võetasse `sisse, ku pusk siden, siis tä alandab ärä kaala Kod; mea sai alantet innage periss Krk; ülendedü olgu˽timä hingegekne, alandõdu pääpatukõsõʔ, jummaĺ `antku telle rahulikku `puhkamist mulla põrmun Har || (häälest) ilos kõla õli jäälel, ta alandas ehk ülendäs nagu pill puhk Kod

2. madalamale ametikohale paigutama alendas `tõise `ammeti, `suuremast `ammetist pisema `ammeti Lüg; alandati ametis Tor; alandati soldatist (saav) teine Iis

3. kedagi halvustama, halvustavalt, üleolevalt kohtlema ärä alanda toist `ilma `asjata Kuu; tõist alandad ja `ennast `kõrgendad, ühe sugused õleta mõlemad Lüg; `Vaesid ei sallitud silma `otsaski - - `võeti viimane võhm `väĺla ja alandati Han; ta alants tõise ärä ninda‿t tõine midägi ei massa - - `tõisi om ta `kange alanteme Krk; alandab `endä `väega alatuss. alandab `endä nigu sandikene jälle Nõo; alandas hinnäst tu tüügaʔ Vas; muni ülendäss, muni alandas śinno, muni kitt, muni põlg Se

4. alluma, alandlik, järeleandlik olema no mina sene ede alendama küll ei akka VNg; sel ei õle kedägi varandust, piäb sene rikka inimisele `alle alandamma Lüg; teine riiu mees piab alandama Khk; inimene peab ennast alandama, alandlek olema Emm; kis iseennast alandab, seda ülendakse JMd; ei sie ennast alandand ärra ies, kas või tükid taga VJg; eks vahest pia ennast alandama kua, ega muidu saa Iis; sa piat ennäst iki alanteme ka, ega sa ütte˽`puhku `vastu lõvvate ei või Krk; alandab ennäst, tunneb `endä alamba oleva, ei piä ennäst `uhkess, ei ole `u̬u̬pleja Ran; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv; esä tuĺl `tarrõ, võt́t kübärä pääst, nii alańd hinnäst Vas

5. ”võrku merest välja tooma ja lahti päästma” alanda `võrku, `tõmma viest `vällä ja `tõmma `lahti Jõh

ala|pool 1. alaosa, alumine pool vanast riihhetarõn oĺl sau poolõni `ülhen ja alapu̬u̬l oĺl ilma sau˛uldaʔ; `mäemine pu̬u̬ĺ om liivamaa, alapu̬u̬ĺ om mullamaa Har

2. allpool `uńdrik om alapu̬u̬l, `niḿmist saaniʔ Kan; iilä om alapu̬u̬l `vihma sadanu tublistõ Har; tõõnõ oĺl mäepu̬u̬l `puhma, tõõnõ alapu̬u̬l Rõu

alasi2 n, g alasi Lüg Jõh hajusalt eP, alasõ Urv; alasi g alasimme Kuu; ala|s VNg Jõh Khk Kär Kaa Vll Tõs Hag Plt Puh Nõo Kam Lut, -ś VJg Iis KJn Võn Har Lut, -ss Vai Puh Nõo Rõn, -śs KJn Plv, g -si; alas Var Ann Tür Äks/-ss/, g -e Pöi Käi Tor Ris Nis Amb Koe Hls Krk/n -s|s/ Ote, -ss Krk, g -se; ala|ss g -sse Hää Krk San/-śs/, -sõ Krl; allaś g alas|i Rõu Vas Se, -õ Lei alasi a. (terasest) alustööriist metalli või muu materjali töötlemisel, tagumisel `rauda `tauda alasimme pääl Kuu; alasil on lai platte ja siin `otsas on sarv Hlj; `Roua keind ega päe `katsumas kas alas pala on, et kas sepp teeb paigulisti tööd Kaa; Tükk raua kandakad oli alaseks; Nii kaua pole mehe elul midagi kui alas `vastu peab (noor naine on) Pöi; alas on rauast, kord terast pial, `teises `otsas on auk, `teises `otsas ümmargune nokk Nis; oomikust `õhtuni alasi `kiĺksus käes Juu; alasi seesab puupaku `otsas Kos; pia paĺlas `juskui kullassepa alasi JõeK; alasi saŕv, sarve õtsan tuleb obese `rauda tehä ümmargusess; juudi alasi, kos piäl tehässe plekktü̬ü̬d Kod; alasi püüraak KJn; sepä alase aaḱraud, kun obese `rauda kõverdets Krk; alasiʔ oĺl `suuri ja `väikesi - - sepä alaś oĺl iks `säitsmepuudaline; sõ̭ss oĺl ingliss alaś, õige vanast olnu˽vene alaś nigu vikati `pinmise alaś, paku `sisse kaav́etu, ot́s terräv, mitte laǵa nigu `inglise alaś, alt laǵa ja sais ilma `kaivmada paku pääl Võn; sääl tetäss `suuri `asju alasi pääl, `kirvit ja adra teräsit tetäss teräväss Kam; `känksepa alas om kivist, selle pääl taotas `nahka Ote b. alus vikati pinnimiseks vikkasti alasi Lüg; vene vikatid ei süńni käiata - - `oamrega pińnitakse, all on pisike alasi Juu; `aamber ja alasi on juures einamal, ega neid ära `tuua JõeK; vikati `pińmise alasi Kod; Vikahti t́sagamise allaaś oĺl laǵa, sinnä˽`pańti vikaht pääle ja˽`t́saeti vasara `pi̬i̬nü otsagaʔ Rõu; `niitmä läät, siss võta allaś ka üteh Se

Vrd alask

halastama alast|ama Hlj VNg Lüg eP/-ss- Kod/ Trv TLä, -amma Vai Plv, -eme Hls Krk, -emme Krl

1. armu heitma, säästma, häda leevendama üks alastaja inimine oli `nuorennasa jo Hlj; ma nüüd alastan sinu `pääle - - ei `anna sene `kerra `sulle `vitsa VNg; Miina, alastaja inimene, töi sis tüki `saia `moole `siia Khk; kohus käib ilma alastamata Emm; ek‿sa (eks sa) alasta, ära karista ikka veel Mär; selle `vaese inimese üle peab üsna alastama Ris; laps akas tuas `nutma, eks ma juost `jällelast `aitama - - et ma `jälle lapse `piale ka nii alastasin Amb; üks tuares inime on alastamatta VJg; alassaga `vaesse `piäle Kod; kõva, alastamata inime KJn; kui tõene inimene ei alasta, siss jummal ammugi ei alasta Ran; niä alastive `vaese `pääle Krl || (hüüdsõnana) alasta `peale, mis sinu `sisse on nüid siginend Kul; vähä minä õlen jala käenud, jumal alassa küll Kod Vrd alatsema, halestama

2. kaebama, kurtma alaśt, et hulga `lat́si Plv

alasti alast|i R eP(alast Ris) Trv Hls Krk, -e Vai Kir hajusalt T, -õ V; alaśsi Kod

1. a. alasti, riieteta tulivad `tütrigod `puodi, kaik puol keha alasti Vai; `tahtis alasti kätega `katsuda Jäm; tui `puhta puru alasti, mett‿üks `riide ilp pole `selgas Krj; Alasti poiss kut porgand Pöi; `paĺla alaste olid `auku pand Kir; `võtke ta `riided seilast ää et siis ta alasti `kuśkille ei lähä Koe; tuli alaśsi nagu iire poeg Kod; alastõ `jalgoga Plv; `kaŕga sannast alasti `ussõ, tsiuguʔ anomast vett uguritsulõ, et kiäki nännü‿s, kasusõ uguritsaʔ hüäʔ Lut || ilma `kleideta obene on alasti Äks b. viletsate, väheste riietega; kergelt riietatud Käib alasti ja `paljas, ei õle tal `õiget `riiest `seljas Jõh; üks vaene, armetu, ta ju üsna alasti Ris; mes sa `kergeperse juaksed `väĺja `paĺjalt, alaśsi Kod; nii küĺm, kõik alasti, `kińdid egä kedägi KJn; ku oma näpu ei jõvva tetä ämp, siss jääd alaste kah; selle `tü̬ü̬ga jääme `näĺgä ja alaste Nõo; alastõ om, olõ õi rõivit säläh, kas omma kakõnu `rõivaʔ vai `ju̬u̬duʔ Se c. piltl varanduseta, vaene ta on nii puu paĺlas, alasti nagu saha rauapuu Juu; ma‿le (olen) periss alaste jäänu, mul ei ole mitte midägina Nõo

2. a. paljas (sulgedeta, karvadeta, soomusteta, juusteta jne) alasti kala, ei õle `suomussi tämäl Lüg; roti pojad veel alasti (karvadeta); alasti (udusulil) kana poeg Khk; See `olla tark mees, kelle pealagi alasti on Pöi; mõni [kana] `suĺgib sedasi, et arvast pikka `müeda ajab ühetasaselt suled maha, aga mõni on päris alasti peńnil JJn || miu `tütrel om ka alasti (ohakata) kesvä Krk b. katmata, katteta; kattekihita kitsid `raidasid noore metsa puhas äe, `tömmasid pisiksed männid nii alasti ja närisid kasud puhas äe; Kohes sa sedati alasti levakakuga lähed, paneme natikse paprit ümber Kaa; `ülgel `ambad alasti nagu kurjal koeral Krj; lapsele `ańti näpi piäle, kui tükk kuarikud ärä `kiskma, et piirak jääb alaśsi Kod; kui segad leeva ära, riputa jahu `peale, et ta alasti ei ole, `kaetud on Pal

halb alb g alva eP(g alba Vig Mih) M T, `alva R(n `alba VNg Vai); alv g alva eP(h- Phl) Hls San V(h-); komp alve- eP(albe- Mar) eL(halvõ- V), `alve- R

I. 1. sobimatu, nõuetele mittevastav, väärtusetu, ebakvaliteetne a. (inimese füüsiliste või vaimsete omaduste, võimete, oskuste, tervise, meelteseisundi jne kohta) vilets, kehv, paha, ebarahuldav; pahane; inetu; rõhuv, vaevav mool o seda `korda nii alb tojo Muh; alv veri jääb `seisma Kul; mool pia sihes na alv Kse; soiub, alv `olla Var; `tervis on alb, ei taha mitte `süia Iis; mul on alb tunne, ma‿i saa `rõõmus olla Pal; nägemene on mul parem, aga `kuulmene on alvem KJn; alva meelega `ütlep mis `tahten ära tal Krk; mul olliva vana alva `amba, valutiva ja tulliva kõ̭ik suust ärä Nõo; südä nii alb (raske, vaevav) , juśtkui kivi `ku̬u̬rma `vasta mäkke vedädä Rõn; mul om põra˽südä `väegõ alb. kuiś‿ti˽ni alva˽latsõ olõtõ San; hääĺ om karrõ vai halv; mul om halv pää ei˽tulõ medägi `mi̬i̬lde; si̬i̬ ilma `aigu omma˽tulihalva˽jalaʔ, kost vanast oĺli [inimestel] ilmilusa˽`valgõ˽jalaʔ Har; ilm om sääne tinnõ, selle ka vaest om halv [enesetunne] Vas; taa halva `kõnnõga mi̬i̬śs, taal olõ õi jutu hakkot Se; halva `tehrüga timä um Lut || (iiveldustundest) ku süda `seoke alb ja okse tuleb siss ta ju pööritab Hää; südä alb ja `närtsib, siis ei taha süädä Kod; ku süä lää alvasse, siss raba `küĺmä vett Trv; suu läits alvass osse tüḱk `pääle Puh; üt́s ossõńd, mul lät́s süä halvass kaiõh Vas b. (loomade, konkreetsete esemete, nähtuste, omaduste jne kohta) kõlbmatu, sobimatu; vilets, väheväärtuslik; ebameeldiv; ebasoodus; vastumeelne, vastik; maitsetu, mittetoitev; vähene, kehv, ebapiisav; lahja, kõhn alb (nõrk) jää Jõe; `valge `paska lepp on alb puu, tämäst midägi ei saa Lüg; nee on ühed kuivad maad, `aitavad alvemad `viljasi küll pidada Emm; alva ilmaga ei taha `väljagid `minna Rei; aga ek‿se ein oli alv egä see, see `looma ei kosotand `ühtigi - - vilets ein oli; nii `albu kebadid põle `olndki, kui nüid oo Mär; va alba karbaga rohelene [värv] oli Vig; karjamaad oo sii albad, vesitsed Mih; alva `maolene, alva maeguga suṕp Tõs; läks alva ilma `sisse, küll ta saab märjass Hää; tüdrik löterdab, ei `ketra ilusti. lõng on alb Saa; savi raadik, nied on ühed alvad maad VMr; alva mekiga Iis; ja vahest on alb suvi, et vili jääb kehvast Trm; alused one alvemad teräd; külävahe ti̬i̬d õlid nõnna alvad, et kõhe ei `piäsnud läbi Kod; õhakad alva põhja mua `piäle ei tulegi MMg; sadas `ühte`puhku - - eena aeg oli vääga alb Pal; alb lõhn Äks; ilm lähäb alvast, rasva tihane prääksub; anid lähvad, alvad ilmad Lai; meil aias on viserikka puid - - ära põdend, alvaks kõik läind Plt; küll om `alba `aisu `kambren Trv; ku sa näet tõise inimese `alba amet (menstruatsiooni ajal kantavat särki), siis siĺmä jääve `aigess Krk; põrna `aiguss olna kah alb `aiguss; ilma läävä alvale, kui siga `põhku viis `sulgu; kui `alba vett tuleb suhu, siss üteldäss et, `soĺkme nakava kusele; jäme alb maa, ei ole pehme muld Ran; alvan `aigusen (süüfilises); aga `miule tei ta küll alva `rõiva, alvembit ei `saagi ämp tetä Nõo; küll‿tu leib `oĺli alb, koer ka‿s sü̬ü̬ toda `leibä TMr; tal söögl om nii alb magu Ote; rostõ aja raua alvass; alb ti̬i̬, tegemede `jäetu San; lait́su˽hobõsõt halvass; tan om paĺlu `säärtseid `halvu kotussõid, kon medägi ei˽kasuʔ; mul om ni˽halv tubak - üt́skõrd `tõmbat, kat́skõrd `süĺgät Har; `halvu linnu üteldäss rääss Plv; tu̬u̬ leib om `väega halv; elo ḱul om hää, a süüḱ om halv; halvah tõbõh (suguhaiguses) Se; selle um halv saak et um halv kasu; keväjäne hopõn olõ‿i kõvastõ lihhav, üle talvõ halvast jäänüʔ Lut || riknenud, roiskunud; tarvitamiskõlbmatu liha lähäb `alvast, kui vähä `suola pääl; `augusti kuu sies `lähväd muttukad jahude `sisse, siis `üellässe, jahud `onvad `alvad Lüg; silgud `lähtväd alvas. lehk taga; alvas läin, sandis Tõs; üks eeringa tüńn oli alvast lähnud Pal; või om alvasse minnu Trv; ain lääb alvass, aenad mädänevä ärä Ran; taar om alvass `lännü, tulep `väĺlä visata Nõo; tidä (surnut) piat är˽`matma, muidu t́ä lätt maa pääl alvass, `aisamõ San; tu̬u̬ liha oĺl tuli halv, taa‿ĺ `maolõ halv ja haisass Krl; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ siss lätt piim rinnan halvass Har || peab `oidma, et `kat́ki ei tee [vesivilli], ta lähäb `oopis alvaks Amb; `paistuss lännä nii alvass et võena `surma ka `tuvva Nõo c. (millegi abstraktsema nähtuse, olukorra, tegevuse jne kohta) mittehea; ebamugav, tülikas, raskustega seotud nüid on ned `asjad `nenda imelised ja `alvad Vai; kudas kellegi `saatus oo. mõnel iä, mõnel alv Tõs; alb käia `rü̬ü̬plese `ti̬i̬ga Hää; alvad aead Rap; nii alv õńn, `kiski asi lähä `korda Juu; laidab kõik alvast mes teen Trm; alb asi küll, kuda elämä akada või `õlla Kod; naeste `rahval on vägä alv `kohta `saada KJn; kes esi [oma] tõrva `märki näeb, tol olna alb õńn Ran; asi om alva kõrra pääl, ma˽i os usnugi, et nii sitaste lähäb Nõo; iilä oĺl nii halv, põrss es püüsü˽mitte üt́s raas; sul taa kusi ju̬u̬sk, vaest om halv sul muidõ inemeiste siän Krl; tast om sul `väega˽halv minnäʔ, hain om hämm; ilmhalva amedi võt́t Har; maa oĺl külmänüʔ, tsopa `kaihmine oĺl halv; halv (vägivaldne, õnnetu) surm Rõu; halv [olukord] olõ õi˽no `taivakõnõ, taa jo˽kõ̭gõ halvõmb halv Vas; vana˛uss lätt päiv päävält halvõmballõ Räp; haina tegemisõga om timahavva halv lugu; meil no om halvõp elläʔ Se d. (varanduselt, ühiskondlikult positsioonilt) alam, väheväärtuslik, põlatud, halvakspeetav nää ku pidi `alvast et ei mitte `maininugi VNg; kes oli `uhkem pani omale siidirätigu, kes oli alvem mees pani sitsirätigu Jäm; suuremad asjamehed `istuvad `laudas, alvemad laava taga Khk; `Vaesid inimesi peeti alvas Han; alvast soost (madalast seisusest); teene peab mo nii alvaks kõegis `aśjus, ei `arva moost kedagi ega pea moost lugu Juu; seda `pieti alvast, kes külast `kruami `ot́sis [puuduse pärast] VMr; piäväd teist jusku alvas ~ alamas KJn; `uhke om si̬i̬, kes ei taha kehvebe, alvebe inimesege kõnelte Krk; ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo; halvaks panema halvaks pidama, põlastama; pahaks panema alvaks panema teist inimest Ris; taad panõ ma‿nd alvass Krl; ma˽kõnõli muidõ Jaanilõ tu̬u̬d juttu. tu̬u̬ pańd tu̬u̬d `väega halvass Har

2. negatiivsete eetiliste omadustega: ebamoraalne; sündusetu, taunitav; pahatahtlik, tige; südametu; tõrges, sõnakuulmatu ajas sene `alva `lapse `välla: se on nii `alvast mend Vai; üks va alb inimene, `keskid täda εi salli Khk; helvet on halv söna Phl; tä põle `moole `ühte `alba sõnagi annond egä põle mena koa mette Mar; ää arjuta omale `alva kommet Tõs; `alvade inimestega on `raske läbi `suada Juu; alb rahvas, tõesega `riidleb Kod; alva iseloomuga Lai; kukk kui `alba `lindu näeb, siis kuristab oma kanadelle; see on jõle inimene, `alba juttusid aeab Plt; alb laps, ei loe; alb tegu KJn; oma jagu om `albe `sõpru, oma jagu om äid `sõpru Krk; ämm olna iki alb - - miniäle Ran; joodikide peräst `olli Pangodi vald saanu alva kõne `alla; ta‿̀lli serände alb eläjäss, es saesa karjan Nõo; `oĺlive `väega alva minule, `võĺsse minu pääle San; tu̬u̬ om halva jutu ala sadanu Krl; taa vana halv mi̬i̬śs, joodik Har; sääne halv mu̬u̬d, lätt jätt ussõ `valla; Parõmb `halva inemist kittä, ku˽hääd `laita; Kuri võtt kuĺbist, halv sõ̭na paast Rõu; kadõ ja lähk inemine, `süämega halb inemine; Ku halb inemine vasta tulõ, sis võtt õnnõ ärʔ Räp; halvaʔ meheʔ `tüḱväʔ `taplõma; suu pääl arvatass paĺlo `halvu `vaimõ olõvat; tõõsõ pääle `halva süänd `mõtlõss (on vihane) Se

3. mittesobiv, vastunäidustatud; kahjulik, õnnetust toov `reedi on alvem nädala pää Khk; [parun] ise oli `ütlen, et mul nii alv sõna ja nii alv silm [toob loomadele õnnetust] Tõs; ta on alva silmaga, ei tohi `looma näedata Kos; nüid om serände alb aig, lähvä kõ̭ik aava mädänemä Nõo; `i̬i̬spä ja `ri̬i̬di es lasta [loomi esimest korda karja] – nu̬u̬ `oĺli alva päevä Rõn; n‿om nu̬u̬ŕ kuu, n‿om halv aig. no‿i˽või˽`põrsõid lõigadaʔ, nakass mädänemmä takast Har; `Ri̬i̬de tohe es sukugi alustaʔ, tu̬u̬ oĺl tu̬u̬ kõ̭gõ halvõmb päiv Rõu; halva ao tuńnil (tund enne keskööd) tohi‿i tüüd tetäʔ; kas sai mul halval aol tet́tüss, et lää äi `höśte Se; noil um halv siĺm kua um sääne kadõlik inemine Lut

4. odav Kala `hinnad olid `voimata `halvad Kuu; `juudiga `tarvis kovast `tingi(da), et `alvemmast jättä Vai; üks [sulane] oli `kallim, teine oli alvem palgaga Pöi; jo ma siis osta ka, kui alvemaks lεheb, nüid nii kallis Emm; nüid oo loomad albad. maksa obosed `inda, egä `veisse loomad koa Vig; alva palgaga tienib koa Ris; ma põle seda `alba sukurt soand, ikka kaĺlist ostnd KuuK; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim

5. kahju, hale või˽ku halv om naid armõtuid latsõkõìsi Har; ku ma loe vai laala, sõss silmäʔ `ju̬u̬skvaʔ – mul lätt mi̬i̬l nii halvass Räp; hallõ ~ halv mi̬i̬ĺ tuĺli pääle Se

II. subst 1. kuri, paha tegu või olend, ebasoovitav nähtus; ebaõiglus, ebameeldivus; kurjus karud `tieväd pali `alba ja `kahju Lüg; `motleb minust `alba Vai; kes `sõuksid `albu akkab ää `viima Muh; kis `alva oli teind, see sai `jälle vahel `peksa koa Kir; `kaarna `lendamist ja `karjumist `kartsid, et toob `alba, igä sugust `alba Tõs; `vainokägo näeb `alba, õlgu si `albus messuke ta one; alvad ja üväd ti̬i̬b [haige] kõik `sängi (roojab ja kuseb alla) Kod; me vahel ei ole midägi ääd, kisk nagu alva poole Trv; paari`rahva elu om iki `seante vahel `alba vahel ääd Krk; jummal om miu `oidnu kõ̭ge alva i̬i̬st Nõo; ma‿lõ `täämbä nii käŕsitü - - ei tiiä˽kas midägi `halva om tulõman vai Kan; ei˽käü˽nuil käsi häste˽kis tõsõlõ `halva `püündäväʔ; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; mis sa˽tõõsõlõ `ütle hüvvä vai `halva, kõ̭iḱ tulõ `hindälle kätte Vas; `halva kitä‿iʔ ärʔ, hüvvä põlõ‿iʔ ärʔ; mul `ümbre süäme halv (paha tundmus, iiveldus) Lut

2. kurat perremi̬i̬ss üteĺ jalʔ noile tõisilõ halvulõ: säidse `ku̬u̬rmat `võtkõ `laṕjut üteh; tuu `valgõ susi `omgi `halvu `muŕdja; Ku haigutat, sis halv kisk suud laḱka Se

ale|kere, ale|kõre, ale|kõrs söötijäänud maa; kõrgem koht heinamaal või metsas; alemaa, ka metsatulekahju ase põlend koht metsas on ka alek̀ere Trm; siäl alekõrre piäl ei kasva kedägi, `kõrgem kink eenämä siden; alekõrre `piäle `tõmmad eenäd `väĺjä [kuivama]; alek̀õrre künd üles Kod; alekõŕs, kus on `sööti jäänud maa, ilma arimata maa Lai

ales ale|s g -sse Jõh särgijätk Minu vanaema oli - - `kõrtsmiku tüttar, täma võis `ilma alesseta `särgid `saada Jõh

algmisest `algmisest Lüg Vai Pöi Muh Han Hag Juu Ann Koe Kad VJg Hls Krk Ran/-ĺ-/ Rõn, `algmesest Muh Han Pil Lut, `aĺgmisess Kod algusest sie on ikke `algmisest `ninda old Vai; Kaśs on kohe `algmisest `peale `murdjaks `loodud Pöi; ilma `algmesest `olli sii üks kui maa Muh; `algmisest kohe kui ma akkasin `käärima, olen `ümmer `käärbude `käärind Hag; kas te olete `Tartu elanikud juba `algmisest Ann; meil on ikke `algmisest `piale tänaseni old oinas Kad; kõik akab nõnna `aĺgmisess suat́ Kod; `algmesest soadike, kui mina `kuulma olen akand, on iki virre Pil; sedäsi om ni̬i̬ asja `algmisest ma‿ilma otsani Krk; poesiksed om `lu̬u̬du joba `aĺgmisest serätsed vigurised Ran; si̬i̬ om ilma `algmisest nii ollu, et sa piat vaevaga `tü̬ü̬tämä Rõn

algnõst `algnõst Se Lut algusest ilma `algnõst saaniʔ kõ̭iḱ śjo [setu] rahvass śjo om pühämaaŕa rahvass Se

halg|puu halg algpuid pannasse paea `alla Mar; peeru `pilpad `saadi kase alg puudest Vig; suured algpuu virnad olid aja `ääres Kse; Kui algpuudest ilma jähi, siis `aitasid aud kua Han

algus `algus g -e VNg Lüg(n -ss) Vai hajusalt eP; algu|ss g -se Krk Nõo, -sõ Har Plv Lei; seesü `algu|sen Hls Ran Rõn, -sõh Rõu(-sõn) Räp

1. alustamine, pihtahakkamine; algusmoment või algusosa no nied (kivid) `pandi `moisa `algusest VNg; kui `tõine ies `algusse `lahti tieb, küll mina avitan `kaasa kõhe `laulda ka; `talve `algusses Lüg; see on ma‿ilma `algusest saadiked nenda olnd; `augusti kuu `algusel Khk; Reede - - siis äi `tehtud öhegi töö `algust öles Pöi; Iga `algus oo `raske Han; leiva `algus oo kasukanikas, teine oo konts Var; ta tieb seda tüöd `algusest `piale Kos; ega sie tigedus kao, sie on jo `algusest `luodud VMr; sie oli riiu `algus VJg; tegi `tüäga `algust Iis; se oli lina küli `algus, kui tomingas `õitsma akkas Plt; si̬i̬ viga on juba `algusest tal küĺles KJn; si̬i̬ olli talve `algusel iki Krk; rüä puut maśs kuuskümmend kopika, minu `nu̬u̬ruse `algusen Ran; veebruari lõpul vai `märtsi `algusõh na (küüvitsad) `äitseseʔ Rõu

2. esialgu, algul, esmalt `algussest ei lase `lüpsädä, aga kui `kuoldub sene järele, siis laseb `lüpsädä küll Lüg; `algusest lõi jumal `taeva ja maa Kse; kõege `algusest akkas ehitama, tegi paadi, siis ehitas `veske Aud; kis sest `oolis, et `alguses `raske oli Tür; `Algusen es saa selle `õṕmesega suguki akkame Hls; `Algusõn oĺl tü̬ü̬ rassõ, a‿kuʔ är˽harisi, sõ̭ss olõ õs midägiʔ Rõu; `algusõh käve esä imäga orja tü̬ü̬h Veriora jao pääl Räp

Vrd algnuss, altus2

alla1 `alla üld

I. adv 1. a. (ruumiliselt) alla, kaetud või alumisse ossa, (millestki) allapoole `kuiva `atru paneme `luomadele `alla; `loomadel `võetse nahk pealt ää, siis jääb kile kord `alla; kui õlut köib, siis päŕm `korjab `alla Muh; rukid `pańdi parsile, siis `kööti `alla, kuivati kuivaks Rid; ajale `aetasse tugesid `alla, kui aed oo `velto vaond, ja õunpudele `aetasse toed `alla; vanaste sõideti koa `ratsa, `mindi külässe, siis `võtsid obose `alla Mar; ma võtan liidi alt tuha `väĺla ja teen tule `alla Vän; apu leival jääb koa vahest `alla tahu kord; sooled käeväd `alla (songa puhul); ei soand [teda] `tõsta, ei soand - - mitte tuult `allagi Juu; kuhja põhi tehakse `vaĺmis, pannakse agu `alla ehk kiva JõeK; laps kuseb `alla Sim; tule kirjota käsi `alla Kod; särgi jätk tuli `alla ajada, piht `tehti `peeniksest `riidest Pil; `sinna `aasid vammussalle kasuka ka vi̬i̬l `alla Vil; vaea kana `audma panna, muna vaa `alla panna Nõo; timäl oĺl ka - - uma nimi `alla pant Vas b. (millegi) varju võrgud köevad siia `alla (võrgumajja) Muh; `raagjaalune - - pani `tühja kolusid `sinna `alla Mär; varjualutsel om nüid `vastne katuss pääl, kos võip `turbit `alla panna ja puid Nõo

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole; madalasse, maha jah nüid ta roogib ette (väga) ega pää seda lund `alla Vll; nεε kui tuleb tüminal trepist `alla Phl; [meri] möönab, lähäb `alla; laseb kõik kõrist `alla, joob kõik ää Phl; `maarjakaśk - - on `alla oksadega PJg; pääv akkab `alla `vierema Ris; [silma] laug liigub ülesse ja `alla Kei; lasen mäest `alla iad `truavi Hag; tuule kää vesi joosev sirinal siĺmast `alla Juu; sügise iĺjaks jäänd odrapiad `kieravad `alla, kahekorra [kõrre otsas] JJn; kukkusin lakast `alla Pee; vikerkaaŕ juob, `tõmmab vett ülesse - - [öeld] kui ta ots lähäb üsna `alla `vasta maad VJg; lõng läks voki kõrist `alla Trm; tõssad sõõla üles pää `kõsta, siält lahed teräd `alla `tu̬u̬le `piäle; suured kalaluud süäväd [kanad] `alla Kod; peru obene, tule mäkke `alla perset `pildun iki Krk; rinna luu om siin rinna i̬i̬n üleväld `alla Ran; `riśti ju̬u̬nt [seelikud] tuĺlivaʔ perän, `alla ju̬u̬nt (pikitriipu) oĺliʔ vanambil Kan; päiv `veerüss jo `alla; häŕm lask `langa `mü̬ü̬dä `alla ja üless Har; säńgün `istun tulõ paremb uni, sõ̭ss t́sangahhass pia nõ̭na `alla; `poiskõnõ sattõ puu otsast `alla ku roṕin Rõu; `serbäʔ `piimä `pääle, sõss lätt kaalast `alla; `kaska siiloʔ läävä üleväst `alla Plv; kui [tainas] parass hapu, sõ̭s satass leib `alla Räp; atuss om jo ar `alla sikat; kuu lät́s ar jo `alla Se; [vilja] pääʔ lamenevaʔ `alla ku ummaʔ rasõhhabaʔ `olgõ; [sea] kõrvaʔ är ribahhanu `alla kõrvaʔ, tõõsil um `pistü kõrvaʔ Lut || Ela see kaua änam `öhti, ta on põsed kõik `alla lasnd (lohku vajunud) Pöi; võtab `alla tätta nii `kangeste kui lah́aks jääb, kas siis loom või inimene Mar; näust `alla tõmmand Koe; mõne obuse kael on nõdus - - `rangide kohast võtab `alla Lai; küll on aga näost `alla läind Plt || ette, vahele (töötlemiseks) Mis `autud `lasvad pärisest, katsu eest äe. Et äi jää `alla Pöi; sügise olin masina pial `viĺla `alla panemas; `lasksin `viĺla `alla masina kõrisse Kos; meil õli lina masin, lipima (loopisime) `kolkmid `alla Kod; enamast ma ikke maśsina pial olin, ma `laśsin `alla Pal b. (lähemalt kohta määratlev) `ümbrikud - - nee olid `alla ännani Krj; vesi läin [kaevus] `alla madalase Tõs; läind `alla tuppa PJg; `alla `seia kui saue `maasse tegime, siis ernes `kasvas tugev, aga ei kiend `pehmeks Koe; `kanga võllas, kost kangas `alla pakku lähäb Kod; läme `alla sulastare manu; nurme otsa lääve kodu, majade manu `alla; [vihma] u̬u̬ `vaijiv kiḱk `alla `põhja Krk; minev`aasta olli meil küll `alla niidu ilus ein kasunu Hel; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla `järve Ote; mi˽lät́si `alla jõkkõ hainalõ, Keretü su̬u̬n jõeveeren oĺl meil hainamaa Urv; ma joosi ilma `ammõndõ `alla (all mäeveerul asuva tare juurde) Krl; `alla kua manu `viidi tuli; Mat́simäe tütäŕ tuĺl ka˽siiä `alla `pu̬u̬t́i Har; ku [põlle] nööri˽pikembä, ribatuss kõtu pääle `alla Rõu c. teat suunas või suunast allapoole, kaugemale palgiparved lastasse jõge `mööda `alla Mar; tuul viib laeva `alla, ei soa midagi teha Ris; läks `muandit `alla Juu; või vit́sikud lähnud ku `ti̬i̬derattad müdä vett `alla Kod; Liguski soo, `Reasverest `alla `minna Lai; kõppeterad ehk alusterad, mis tuul `alla lükkas, `kaugemalle Plt; loodsikega käi `kaugele jõe `vi̬i̬rde - - peri vett viib vu̬u̬g esi `alla; Jõesu̬u̬ `luhta pidi `alla minnä Palupõhja poole Ran; ku `tuulama `naati - - sõ̭ss `pańti sari `värrede `pääle, agana˽lät́siväʔ tuulõga `alla Räp; iä lätt `alla (jääminekust); vesi ju̬u̬sk tsoŕri pite `alla Se d. randa, kaldale; sadamasse mere `ummikas käib `alla, siis tuleb mere pääld ida `pohjast kova torm - - `laine käib `alla, `rannale Kuu; Madal, laevad äi saa`alla Pöi; Tuul on küll vaikind, ära `präägu käib veel nii `kange lokse `alla, vastu kallast et Emm; loots jo se, kes laevad `kõrgest mere piält `alla toob Tõs; järve tuul ajab vie `alla; saaniga tuuasse kalad järvelt `alla Trm

3. omale kohale allasendisse; külge, kinni nakid, nee, `missega tallad `alla lüiakse Krj; kui lühike säŕk oo, siis `aetse alane `alla. alane õmmeltse särgi `külge Muh; jεε rovad `panta `alla, `käida noodal ja Emm; mine `rauta obone ää, löö rauad `alla Mar; kui `pastlel on auk sees, `pańdi talokas `alla Kul; raudtald `lüäkse `alla laevalõ Khn; uurin uied `uurded, siis saab põhe `alla `pantud Aud; jää kambakad - - akkavad `alla, obusel kah Hää; Lehmad olid `kontidega `aiged, taht `jalgu `alla võtta Kei; `voatame, kas kardulest on koa `alla löönd juba Juu; ma lõin ise omale `saapa tallad `alla Pee; `reele panivad ka kudagi rauad `alla Lai; lumi on sula, obesel akkavad pangad `kangesti `alla KJn; iile jää ei piä `jalgu all, pane jalaravva `alla Ran; servä maha `aada `laudul, siss omm ää põrmandut `alla panna; kui rataste teĺg `katski läits, siss jäi `ku̬u̬rma ti̬i̬ `pääle, seeni‿gu `vastne teĺg `viidi `alla Nõo

4. (välj olukorda, millestki hõivatud olemist) ma pani `eese `kenni `senna `alla ühna (võtsin mingi töö või kohustuse enese peale) Mar

5. (välj suhet, määra, hulka) a. vähem (kui) põle veel kuue `kümnene mette tä `alla ikke Mar; need teĺled on paarisaja `aastased, või on natuke `alla JJn; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm b. vähemaks üks table·t́t ei võtagi änam valu `alla Rid; see võtaks täst tüki `alla (väärikust vähemaks) Mar; juba viiendämä `aasta sui käisid [talupojad] `reńti `alla `teĺlimas Vig; eks sa jäta `alla, eks sa alanda `inda koa natuke Juu; ind läks `alla Plt; kuu `lü̬ü̬di `alla, sai tävvess säntsel pääväl lüvväss kuu alla, kuu jääss jo vähäbäss Se

6. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab `viimaks `järge, eidab `alla, kes targem on Vll; on teina `kangem, sa pead ikka `alla `andma; jähi teisest `alla Emm; `ańtsin nüid `talle `alla, kaua ma ikke `vasta `vaidlen Juu; Mia ole ka `kange, ega `miagi tälle `alla ei anna, ku mul `õiguss om; ku `nääsklevä, siss temä om kõhnemb, jääb iks `alla Nõo; Pätt om üts allakäünüʔ inemine, kes varastass ja valõtass Vas

7. (välj aega) eel, enne, ette oli sedasi olnd, et pulmad olid [tüdrukul] `iljaks jäänd, kaks tükki oli ̀alla tolemas (kaksikud olid sündimas) Rei; ma anna `raagu `alla (kergest einest enne suuremat söömist) Phl; viinaklaaś `enne `alla ja liha ja kardulest `piale ja Kei; naesed käevad enne saanas, naesed käevad `alla Pal; ańd meele `süvvä ja ańd `viina `alla Nõo

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla, alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale puude `alla on kukkund `öuni Vll; Laudi `päelne arja `alla [põhku] täis Pöi; noorik `pandi ojo `alla, et ta pale‿ss paista Muh; särgi krae tuleb kurgu `alla, nööbiga `kinni; see oo siss `loodo tä surm kui tä puu `alla jähi Mar; panin `kerve koa ree `põhja eente `alla; mine sa pista tuld natuke pliida ~ paja `alla Mär; säŕgi jätk `aetasse - - säŕgi `alla Kse; tuulispask viis eenasao ülesse `taeva `alla Mih; udi oo pikk ritp, kellega talvel `võrkusi jea `alla `aetse Aud; Käi kaśsi saba `alla (tõrjutakse tüütut) Hää; vii si pahn eläde `alla Saa; iline `vaatab saba `alla, varane pugu `alla JõeK; `mõisas käisime tööl, õnneks oli, kui saime tiumehe kuueõlma `alla magama Ann; kerstud - - old kaane `alla `kangid täis; `puhtad terad tulid `sõnna sarja `alla ja tuul aas aganad `eemalle Tür; viis `kirve aseme serva `alla IisK; tapid uśsi ärä agude `alla; ei tiä mes mulle jala põhja `alla sorganud Kod; pind läks küine `alla KJn; ja saeva aenad katusse `alla üless, jälle tõsteti [kuhja] katuss `kõrgõmbale Ran; panni vana `kaskaturgi küĺle `alla; võt́t raamatu `kańgla alla Puh; roti vedäsivä põrmandu `alla kõ̭ik `rõiva Nõo; peenikeist hako‿m hüä paa alla aiaʔ; muldhiŕs kivest `koetass saina `alla Se b. (millegi) sisse `köömne varred pannasse õlle `alla, raba `alla Muh; ma suren ää, lähän mulla `alla Mar; paŕt läks vee `alla Kse; lähäb vee `põhja mere `alla Var; oless äbi peräst vai maa `alla vajonu Ran; tõene kinnass om kadunu nigu maa `alla Nõo c. varjualusesse, (millegi) varju läksime nabra `alla `varju Vll; vanad `kroami korjati roagealla Pöi; võrgud pannasse `randas maa (võrgumaja) `alla ; lõhu se puu ää, mis ma ula `alla `panni Muh; `oĺlid kraami tuast kõik `väĺla roovi `alla `kannu Hää; ei ole `kohta, kus lähäd, mine metsa kuuse `alla Ris; pää läks `pilve `alla JMd; tańtsiti - -reie all. läksime aga - - reie `alla kokku Kad; siis ei tõhi tuli`u̬u̬ne `alla `minnä, si̬i̬ kedä [uss] naalanud Kod; lähme sinna sarapuu `alla. sääl om ää varis `istu Nõo

2. (millegi) lähedale, juurde Läks obust Äiukivi `alla viima Pöi; ma vähe lase uulde `alla [viina] Muh; `silmde `alla `panne kui ta luges Phl; kui oli rehkenduse tuńd, saadeti sind suure `tahvli `alla Rid; kui `lähtväd tülisse [öeld], et ää sa mette mo silma `alla εnam tule Mar; eenä saod - - väed kueha alla Vig; `Vatla raba lähäb Pärnu linna `alla `väĺla Kse; Salaja oma nina `alla (omaette, vaikselt) kirub; on käsk, et ärjad `süüma pannass einamaa pääl põllu alla Hää; jääb ukse `alla `seisma, ei tule `kaugemale `ühti Juu; vanal aal `tehti lõke ahju suu `alla, kui `peĺti viel ei old Kos; ikke kiige `alla läksid pühabä ja paupääva `õhta Ann; ujus `kalda `alla Trm; kägo `lendäb `akna `alla ja kukub - - kõhe `kamri; kõik `tüksimä Anne suu `alla magama Kod; tuli `mulle seda nina `alla `ütlema, et mina olema tema koŕvi ära võtt Lai; lähme `köstrei `alla ueuma KJn; valu lei `rindu `alla Ran

3. (päri)suunas; poole `viska `soola iga tuule `alla, siis kaduvad `visked ää Muh; [luiged] panevad sia pöhja `alla Noa; mõnikord kõue elmaga tuul pööräb pilve `alla ja vihm tuleb siis kohe Mar; panima obesed suetsu `alla, üks siäsk ei tullud [hobustele kallale] Kod; tuulutamese all tuule `alla jäävad `kerged perad, tuule aab ni̬i̬d `i̬i̬mal Vil

4. omale kohale või paigale (allasendisse) külge, kinni lume klomp `korjas obusele jala `alla Jõe; trits `pantaks menikord teise jala `alla ja jεεraud teise jala `alla Käi; sula lumi jääb `jalgade `alla Kad; `kampel on see, mis obuse jala `alla akkab sula lumega SJn

5. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse vahest `jäite `vihma `alla ja - - `kuivad `einad jäid maha Jõe; sie asi tuleb ühe `kõrra kõne `alla Jõh; `numbri poisid `läksid ikka liisu `alla Khk; [hobune] lähäb maha `löömese `alla, `kautamese `alla Pha; sa lähed selle asja pärast veel `kohtu `alla Vll; Tohi mite `öhta püme `alla `jääja; Talud läksid - - maksu `alla Pöi; ma vii tibud tapu `alla Muh; kõik läks müima `alla, seapoeg või `miskid muu Rid; enni `pańdi soldatid kroonu teenistuses püśsi `alla Mär; va paper [raha], see lüjässe ike `ümmer, ja inimest jääbäd kah́o alla; kimbust läks lina sis `rookmese alla Vig; teist süi `alla aeama (süüdistama) Mih; nekruudid läksid `Pärnu `linna `numri `alla Tõs; Mine siä tänä lehmä `alla (lüpsma) Khn; olen oma `tütred juba tanu `alla pand, `tütred jo mehel kõik PJg; ma jää kurja kubja `alla, kurja kubja kepi `alla rhvl Hää; ta läks `linna `tohtre `alla; kohad läksid ostu `alla Ris; saime maja juba katuse `alla Nis; kõik juadikud ja laisad pannasse tüe alla Iis; annan raha tämä uole `alla; käib `tostri `alla, one vigane ja `aige; kõik kõrvalised ti̬i̬d `pańti nüid `kruusamise `alla Kod; seda ei `võetud jutu `allagi, ei `tehtud juttugi sellest Lai; oĺli linaarimene, iga ommiku kell kaks lina `alla SJn; kui `oĺli vihmane siis tet́ti lina äǵli `alla, muidu `laśti aŕk adraga õhukseld, `tet́ti adra `alla Ran; nemä jäivä `kohtu alla (kohus jäi pooleli) Puh; emä läits `vande `alla ja vańd Nõo; lat́s tahass nime `alla pana, viimäte sureb ärä TMr; mis `niitmise `alla lät́s, tu̬u̬ olli niidu ain Kam; ma tuĺli naist `palvusõ `alla `panma (et õpetaja kirikus naise eest paluks) Plv || ette, vahele; töötlusse nee oo paljast vilja `uiped, ulata vikati `allagid; mees jähi massina `alla Muh; pane obu äge `alla (ette) Rei; need lenad nii veletsad, ää mädand, need `lähtvad kõik lõugeti `alla Mar; kaks suvet panin `viĺja masina `alla Ann; obused piavad `niuksed olema, et nad `tallavad uńdi `jalge `alla Tür; lased villad uńdi `alla, se kisub `pieneks Sim; vili - - tu̬u̬ läits triigipuu `alla (viljavakk lükati triikpuuga tasaseks) Ran b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele `andis teise ärra `alla, läks teise ärra `juure [teenima] Emm; mina jähin sandi saksa `alla rhvl Phl; `vaenlane võt́tis kańtsi oma `alla Mär; vene kotkas võtn selle `laastõt mua oma `alla, rotsi käest võtn ää Khn; karjakud ja karjanaesed köisid tä (mõisa aidamehe) `alla Aud; kus pere `kohtas oli `rohkem inimesi, siis `pańdi tret́siku `alla `tööle, said raha Juu; vanass lapsed kääsid egä `lauba `ku̬u̬l`meistri `alla, kääsid `näitämä Kod; Kalana käis Pajosi mõisa `alla Plt; piät hinnäst alandamma tõsõ `alla Plv || (klassifitseeriv, osutav) viu `alla läksid veel `ummes viie`kümne sendised [angerjad]; see mõisteti surma süi `alla Muh; kui `kruńti `pańdi siis `Lepnapurre küla jäi Kurgvere küla nime `alla Rak; raba ja eenäm, kõik käib eenämu nime `alla Kod; kui põrsass juba puudane on, siis lähäb kesiku nime `alla Äks; üless`ostja `reńtsiva aia ärä, õonad ja marjad lätsivä üte rendi `alla; soolikud ja magu, südä ja kops, ni̬i̬ kõik käevä sisikonna `alla Ran c. (millegagi) hõlmatud, täidetud (olekusse); (kellegi, millegi) kasutusse; (millegi) jaoks, tarbeks Rugi kõrs sahati ikka kõige esiti ää, see läks teise `oasta `jälle odra `alla; Singi leki `ämber piima `alla äi `aita, teeb singi maigu `sisse Pöi; nõu pannasse naa vee `alla, et tä turraks lähäb Mar; kesa jääb `ingama ja päävatama, ei saa mete sui`viĺla `alla `tehtud Vig; kõige jämedamast [takkudest] `tehti siis kotid `kartuli `alla Tõs; see [heinamaatükk] on `kaskede `alla jäänd JJn; pani kõik oma raha `veśkite `alla `kinni VMr; jääb paelu tegemata eenämid, kasvavad metsa `alla ja Kõp; Ta om lai nigu üits ruga - - mitma inimese ruumi võtab endä alla Nõo

6. (välj aega) eel, enne Kiedetud `silgud - - `piimasuppi `alla Jõe; võta `viina koa sööma `alla Muh; löövad `risti ette, söömä `alla ja `söömä `peale Mar; ta jõi sööma `alla Kos; tieme rukid `kortuse `alla VJg; Viis troppi [arstirohtu] süegi `alla Trm

7. (välj umbkaudset mõõtu või määra) elu kinnitasin saea krooni `alla Kul; inimesile `ańti mua `suurduse järele kas vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada], mes üvä sul õli elädä, võta tämäle (mõisnikule) `kartulid puale vaka `alla, `einu kahe vaka `alla, rükkid kahe vaka `alla; kui vakamua vaka `alla teed linud, siis oo muailm näid Kod; siin om kuhja `alla aenamaad küll, siit saab üits kuhi `ainu; siit saab `mitma kuhja `alla `ainu, vai kuhja jagu Rak

8. (välj viisi, korda) Ilma sõa aigu käesivä Nõo vene keŕku papp ja luteri keŕku pastur Elvän tõene tõese alla koolimajan jutust ütlemän Nõo

III. prep 1. a. (millestki) allapoole, madalamassse; allpool, madalamas pää jo `alla lõunat, lõuna mööda (kella 14-16 paiku) Mar; meeste säŕk oli natuke `alla põlve Mär; tüdrukud läksid [jõkke] `piale tammi, aga poiss läks `alla tammi Ann; `ruaśke muad `alla`kalda õli saun Kod; mul onu - - tol `alla `põĺvi `küindusiva käe; [reht] küteti, aur tulli `alla pardepuole Ran b. (millegi) sisse, sees `teised on juo `alla `mulla, mina `üksi`päine ikke olen VNg; lähen linu `matma, et ligu `alla vaos, `alla vett Aud c. (millegi) lähedale, juurde tuli mere piält maha, tuli laevaga või paadiga `mäele, `alla `kalda Tõs

2. (välj suunda) päri, mööda maja `paĺka piab `alla `pääva `lasma, siis ei lähä koid `sisse Jõe; `Alla tuult oli purjuga ea `minna, `küĺge tuult sai ka veel kuidagi Pöi; lei külg on `alla tuule parras Emm; kui [võrgu] kiht`voogu ehk `alla`voogu lasen, sis jääb ilusti Rid; parved `lastakse `mõndakümmend `versta alla vett `alla Mär; obusel `kergem `alla mäge `menna Kir; `alla tuule läks kõlu ja aganas Mih; `vastu`pääva käibad kõik kruud `lahti, `alla`pääva käibad `kinni Nis; köis lähäb - - vie juoksu järel `alla vuod HMd; `peoga küliti `alla tuule Juu; puu, mis `easti `lõhki läheb, soab `alla tuult ja pääva taha `lastud Kos; sial jõepial - - siis läksid [jäätükil] `allavett kista kuhu kohe Koe; `lõime `lõnga - - `alla kää kedrasivad VMr; tie lähäb ülesse mää ja `alla mää VJg; `alla tuule lähäb ike suits Kod; kui läks `koormaga `alla mäge, siis sidus ühe ratta `kińni Lai; `alla tuule ja `piäle tuule KJn; sõ̭ss nakass kõ̭ik elu `allamäge `kiskma (ebaõnnestuma) Nõo; sõidami alla ~ peri kallast San; ku `leibä lõõgate, sõ̭ss aganaʔ `lińtseväʔ, sõ̭ss pidi `alla tuulõ `hoitma, muud́o puru lät́s `silmä Räp

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) `alla sadat samu Jõe; Alla möödu mihed (väikesed poisid) kasigu koju; se on `alla iga, seda `kohtunek äi karista ka end Emm; kül‿tä täib vist anda jah sool `alla inna Mar; `küine panemesega `saagi allakolme inimese Vig; ma oli `alla kümmet `aastad Pär; sii on `alla naela, põle `naela `täiski mitte Juu; `alla kolme `aasta obune on sälg JõeK; ratas on nõnna `alla jala paksuti Amb; sudakaid `alla kaksteist `tolli ei `lasta `püida Trm; [hargi] vaŕs `olli nii, et parass `tõsta, `alla süllä Ran; ega paĺlu es ole toda `langa, `alla nagla `olli Nõo; `alla üte `küündre ei saaʔ; `alla `aeśta ma `kaupa ei ti̬i̬ Plv; alal nagla om Se

4. (välj aega) eel; enne ma oli ikka `alla `kooli (ei käinud veel koolis) Kse; puul on noor loom, `alla `lüpsi Ris; `alla `leerimest on plika, `peale `leerimest on tüdruk Kir

Vrd ala4, alahalõ, alale2, alali3, alas2, alle1

halle1 n, g `halle Kuu, alle hajusalt S, Kse Han Var Tõs Aud PJg Ris Kei JõeK Kad Äks Lai Ran Kam, ale LNg Mar Mär Lih Kse Mih Aud Rap Juu; alle g `alle Puh Nõo (külma)hall vähä `hallet oli Kuu; alle vöttas noored viĺlad ära Jäm; Täna omiku on nii paks alle, et kõik kohad on `valged Pöi; aned `lähtvad, nüid tulavad alled maha Muh; täna omingu oo uutsikas maas, ale või uutsikas Lih; külm omik oli - - `valge alle oli maas Var; küĺm ale `eitis maha - - rohi oli küĺmetand Mih; sügisel `akvad külmad aled muas `käima Juu; aned `lähvad, siiss alled käivad JõeK; ommiku oli alle maas, nisuke natuke `ärmas oli Äks; ilma om küĺmä, nüid nakava joba `alle `käimä Nõo Vrd halletus1

alle1 `alle Hlj RId Rak VJg Iis

I. adv 1. alla, kaetud või alumisse ossa; (millestki) allapoole panin `sinne nahad `alle vana `vestile VNg; asu sinä `alle, minä asun `pääle; tule pane `puhtad `nartsud `lapsele `alle ja `kuivad; pisikesed `lapsed kusevad kõik `alle; Vene `keiser `kirjutas kää `alle sõa leppingulle Lüg; ei saand [heina] teha, vana kulu, vana ein jäi `alle Jõh; Kevade `luomad - - `tõussa ei `jaksa `muidu, kui aja `uovad `alle IisR

2. a. (suunalt ülalt) alla, allapoole, madalasse sie `justku kuuld `alle kukkund, ei `oska midagi; [ei] `tohtind nii `kiiresti `alle `lassa `longa [ketramisel] Hlj; siis `lasti uus `laiva teluld `alle (vette) VNg; `linnud kui `saavad porodetust (kui mesipuud põrutada), siis kukkuvad `alle (surnult maha); kui `korsna `õtsast suits `alle lüöb ja `korssen ei `tõmma üäst; `istub `kelko ja laseb `alle menemäie; [leib] jääb kõri `kinni, ei lähä `alle, on pali aganu sies Lüg; sukkad `lähväd `alle, kui `paelu pääl ei õle; Siis akketi `männäga sääl `kirnu sies üläs `alle `liigutamma, kui sie mant läks siis võist Jõh; akkas `kallast `müödä menemä ja kukkus `kaldast `alle; `leivä `taigina `lasko `alle, ku leib on segatu; `päivä `lasko `alle - - `lähtö `luoja Vai; `vanker `vieres määst `alle Iis || ette, vahele; töötlemiseks kui `torgid `vilja `trummalille `alle, `torkad kääd sügävälle, unt `karsib purust kääd Lüg b. (lähemalt kohta määratlev) `kaura `tehti `siiä `alle `õitside küll, aga mina piän siit kõik [muudki viljad] `saama Lüg; siis `laiva kippar toi pudel `viina taas `sinne `alle (laevaruumi) Vai c. (päri)suunas; allapoole, kaugemale keväde kui vesi `lahti lähäb ja jää `alle lähäb juo, siis `aetasse puud jõkke Lüg; ida `tuulega vesi `lähto `alle, `lähto `lääne `puole; kui on `allemenemine, veso `lähto `rannast Vai

3. omale kohale (allasendisse); külge, kinni `kartulid akkavad juo `alle `lüömä, saab `varsti liend; laps võttab jalad `alle juo, akkab `kõndimaie Lüg; tekköd `puused jalad `alle; seppä `rauda tänä ovost, pano `rauad `alle Vai

4. (välj suhet; määra, hulka) a. vähem (kui) en õle viel `seitsekümend viis täis, õlen `alle viel Lüg b. vähemaks sääl on pisikesed `mustlased, nied norivad koleda `alle `inda VNg; `tõmmab `indasi `alle, sie on siis kui `tõine müüb `uodavammast kui `tõine; nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; löi `innad `alle Vai || jões on ka vesi kahenend ja `alle `andand; nagu pakku õts õli jäme [paistetusest], nüüd on juo `alle `andand Lüg

5. (verbi tähendust modifitseerivalt, möönduse tegemist, vastupanust loobumist, nõrgenemist jne väljendav) mene akka `vasta, ärä `anna `alle VNg; `tõine on `kärmemb tegemä, mina jään ikke `alle Lüg; `Allekäind inimine varastab, `räägib rumalast Jõh; üks iga `anda `toisele `alle, leppivad ka Vai

6. (välj aega) eel, enne, ette `silku `leibä `alle ja siis viel `kartuli ja võid `pääle, siis sie õli üks eht `süömäaig ma `ütlen, äh Lüg; No kui õli karaski, siis `võeti `suala`leiba ehk `silku`leiba `alle, siis `üäldi, et `tiema nüüd `silda `alle Jõh

II. postp 1. a. (kellegi, millegi) alla; alumisse ossa; (millestki) allapoole, madalamale rukki `alle [pandi sõnnik] VNg; pane nied `kuogid `piatsu `patja `alle; ühe pisikese alukese panin `pliita `alle; mitte palakeist ei `andand `amba `alle; mies jäi `metsäs puu `alle; aluskuub `panna `kleidi `alle; `õmblesin `sieliku `alle `tuoti Lüg; kukkus üle `päide kõhe `meie obuse `saani `alle IisR; `viskas `einä `verko `perse `alle ja läks kodo `puole Vai b. (millegi) sisse, varju mul kattusse alust ei õle, kuhu lähän, kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sain oma `vilja `õigel ajal kattusse `alle, `sisse `vietost; lähäd kevädel `metsä `alle `kõndimaie; sao kääst sain `räistä `alle `varjule; `jõute `riistad `viedi agerikku ulu`alle Lüg; maod `männöd maa `alle `ussi `maarja `päiväl Vai

2. (kohta märkivalt) (millegi) lähedale, juurde täma läks pere `ukse `alle ja `viskas `saŋŋa `ukse `august pruut́`pulga `sisse Hlj; ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; ärä jää `ukse `alle `sõisama; suri minu `silma `alle, õlin kõhe `juures sel ajal; pääv kesk`õhtas, saab juo `Tallinna `alle Lüg; Ei `salli `silma `allegi (sugugi) Jõh; `sõitaja tõi minu‿ss (pruudi) nii`kauagu `siie treppi `alle, ämm oli treppi‿päl `vastas IisR; `istuda ikkuna `alle ilosad `ruosid Vai

3. suunas, poole `Tartu linn `oiab `lõune `alle Lüg

4. (välj tegevus- või mõjusfääri, kuuluvust) a. olukorda, seisundisse; tegevusobjektiks; (kellegi, millegi) mõjusfääri, võimusesse keik vili `tehti `künni `alle Hlj; `voidasimma `siepi `pääle [pesule] ja panima `vanni `jälle `kuuma vie `alle VNg; kikkerberi `marjad `pannasse `korgi `alle `sõisamaie, ei luhi `vällä siis; siis kokk võttas anel pää maha, kui juo läks prae `alle; jättän siis nüüd `lapse sinu käsu ja `uole `alle; en `maksa `võlgu `vällä egä `sintsisi, `pannasse varandus `pitsati `alle; tieb üks inimine süüd, siis `pannasse vahi `alle; `kartuli vagu, midä ei saa sügise `võetust, jääb `talve `alle; tämä `viedi `tohtre `alle, on tõbine; `viedi `arstimise `alle; `ilma `süütä sain `tühjä juttu `alle; kui laps on jo `kolme `päiväne, siis `panna nime `alle Lüg; sie õli `arvast, kes [vilja] äkke `alle tegi; sie `tarvis kõne `alle võtta, vaja `rääkida Jõh; `Leenu sai tanu `alle Vai || vahele, ette sedä tuleb `tihti, et kääd ja jalad `jääväd `massina `alle Lüg b. (kellegi, millegi) alluvusse, haldusse; käsutusse, juhtimisele sie `kuulus Vihula `moisa `alle sie `vaprik Hlj; Rio külä käib `Maidli `mõisa `alle Lüg; piab `linna `alle `sisse `möllima Jõh c. (millegagi) hõlmatud, täidetud tegin juo sügise rukki `alle sene `uuvve maa Lüg

5. (välj aega) eel, enne `süömä `alle võttan `viina, `süömä `pääle en taha enämb Lüg

6. (välj umbkaudset mõõtu või määra) kas on sada viistõist tuhat vai on sada kolmkümend tuhat, sene `alle näväd `onvad üless `kirjudetud [tulekirjutusteks] Lüg

7. (välj viisi, laadi, korda) `lüödi `vartaga ~ `vardaga üks ühe `alle VNg

III. prep 1. (millestki) all(a)pool(e), madalamas(se) päiv on juo `alle `lõunet, siis kui `lõune on juo üle, on juo kahe `kolme aig; minu `aigasi vanu enamb ei õle, nied on kõik `alle `mulla juo Lüg; `Lapsukeste `kleidid `käisivad kõik `alle `põlve; `Lapsed `veiked, `alle `põlve keik IisR

2. (päri)suunas läks `viilite `alle `tuule `ranna `puole (laevast) VNg; `alle `tuule piäb `külvämäie, siis vieb `sieme `laiali; `alle tuult ei tõhi `põtrale järele `mennä, siis näväd `tunnevad minu `aisu Lüg; `Allemägä vahi, et `vanker ei käi `kandu Jõh; vei rüsäd mänemä `alle vett `merre; tulimogi sedämodi `alle `lained - - `randa Vai

3. (välj suhet) vähem (kui) sie on viel `alle kuut`kümmet `aastat VNg; minul on raha `alle kaht `kümmend; mõned kalad õlivad `alle `naula, mõned õlivad üle `kolme`naula, kuda `trehvas; `alle `aastat `tienis merel Lüg; vähäse moned kobegad `alle `neljä `rupla läks Vai || sa õled `alle minuda, minu `vasta ikk‿et saa Lüg

Vrd alla1

alpima `aĺpima (-l-) eP, `aĺpma Kod eL(h- V), pr aĺbi- (albi-) eP eL; `alpima, `albi- R(h- Kuu) kerglaselt käituma, vigurdama, edvistama; puiklema; tühja juttu rääkima `albib enesega, `värvib `põski ja `kulmusid, paneb ühed `riided `selgä ja `tõised võttab `vällä Lüg; ära albi oma riietega Jäm; mis sa albid, ep vöta `vastu Mus; Mine aga teiste sega, pole sii alpida üht Kaa; mis sa muidu albid, `tühja reagid Muh; Selle ketutisega ühna äbi `linna `minna, jooseb ja albib pial Han; sa oled va pila, mes sa aĺbid ilma `aegu Ris; lõõbib ja aĺbib `piale JMd; mes sa aĺbid ja `tõmmad alate, nagu lapsed `kargavad Kod; Mes sä albid ja lõustid suurte inimestega; `poiske om serände `väega jõõbak, albib ei saesa `kossegi paegal Nõo; `naksi `haĺpmadõ, naid `keŕgeid ja `halpõ juttõ ajamadõ ja `halpõ t́ekõ tegemä Har; `haĺpku‿iʔ, istuʔ ilosahe; mis sa haĺbidõ ~ haĺbit, petät tõõsõ päle Se || jälejndama, matkima Poiss alpis teisi järel Emm Vrd albitsema

alt alt üld(ald R)

I. adv (välj kohta või liikumissuunda) 1. a. (ruumiliselt) altpoolt, allpool; alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); (millegi) alt; varjatud, kaetud osast on üks vie riist kuiv, ei jää alt pidämä Lüg; `pesti sie kleid `vällä - - ja siis `tärgeldetti `vällä alt saba Jõh; nii `külmä `ilma et `panno ikkunad alt jähä Vai; naised ju alt `lahti, pole es `püksa jalas ei midad Jäm; kalapüiu paet on pεεlt lai ning alt vahe Kaa; `ümrik oo must ja kurrulene, alt o natuke `kirja koa; iga nädal pidi ika `juuksid `lõikama et alt tasased oo Muh; Äi sest `pääse änam alt ega päält (väljapääsmatust olukorrast) Rei; lina õlmad `löödi alt laiale ja istudedi maha Vig; kui vesi alt ää kuivab, siis jääb iä korge maha Khn; Puud laaksivad ennast isi alt ära Hää; nüid tuli üsna iad `vihma aga maast läbi ei käin, alt oli päris kuiv Ris; [aida] põrandad olid alt `õensad HJn; `riided `lõõgavad alt Amb; piimä pütt õli alt kuńni piält ühe laiune Kod; nõnna `tihkest läind - - et sa ei saa üle ega alt läbi [padrikust] Lai; tuli lõpess ärä alt; altjoosuge `veske (töötamisel liigub alumine veskikivi) Krk; ait tetti `kõrgõdõ - - alt jäi tühjäss, et tuul alt läbi käib Ran; kui kirn täis sai, `lasti li̬i̬m alt `väĺlä, ku̬u̬r tetti võiss Nõo; mõ̭ni pand pääle mulla lae jaʔ ala `leie toĺlitsist lau˛ust alt `lü̬ü̬dävä lae Har; `lambatat́t om alt haĺaśs, päält veteĺ Räp; `maahhapant (lamandunud) ristkhain mädänes alt hoobiss arʔ Se; võtaʔ alt, kaku˽`hainu alt lihmäle Lut b. alumises(t) suunas(t), altpoolt; madalast, maast mönel juba sööma aeg toleb alt ülespidi, ööldaks `röhtleb Käi; `uhkav alliaks keeb alt vett ülese Kse; Ein `niistub ikki maa pääl, maa annab alt üles [niiskust] Hää; linnarabamise ratas - - olli puulangist tettu - - alt sõksit Trv; opetaja - - tei `kuhja ja `köstre `annu alt kätte Nõo; valujoonõ˽tulõvõ˽tast alt, `si̬i̬ripit́i, nigagu üless `põĺvi `sisse San; ennevanast tet́ti vesirattaʔ alt `lü̬ü̬dävä `viiga `ümbre minema Har c. (lähemalt kohta määratlev) kas `kuskist alt metsa seest ehk alt põllo pealt ehk Mar; ei see suur piĺb ei tuld `siia, see läks sealt alt läbi Mär; kelts all - - `päike akkab päält teda sulatama, aga alt põhjast on kõva Äks; me saime mõne sada neli viiś-kuuskümmend `sarda riśtik`einu siitsa·mast alt eenämäst KJn; Kui ma eńnist alt (saunast, popsimajast) `mööda läksin, `oĺlid seal lapsed üksi kodus SJn; tuuĺ om altt järve pu̬u̬lt Hel; alt lohust lät́s ka küll ti̬i̬, tu̬u̬ lät́s likõss Rõu d. jalust, teelt, eest (ära) mine alt ära Jäm; erilane jah `nõelab, tuleb et oja alt kohejoonega Mar; alt ära arjakad, järvakad tulevad Kos; alt ära, muidu ajame `otsa VJg; kui veel pia täis `tõmmab, siis oia alt Lai; pakõ alt Vas

2. omalt kohalt või paigalt (altasendist), küljest `lained `täitasitte `paadi täiss ja, ja siis paat vajus ald ära meil Jõe; vurr`puuri rattas on ald `vällä tul(n)d; `kiera `nössid alt ära [hobuseraual] Lüg; kui sui raavad alt εε on sisi kabjad kuluvad nii öhuseks Khk; see oli mütu `aega kodu `aige, jalad olid alt `otsas Kaa; õlut lõi `ankru põh́a alt ää Mär; kukkusin `järsku maha, jalad nagu `võeti kohe alt ää Juu; `arvad ikke‿t ma enam ei kedra vist, ega sa muedu neid voki `jalgu oleks alt ära võtt Amb; kelsa võtab alt ära [soe vihm] Trm; kui vanger akkas `kräunuma - - `võeti ratas alt, tõmmati miaret `piale Lai; kaits part pidi kõrrage alt ärä lükkäme Krk; oĺl suuŕ pada, tu̬u̬l lät́s põhi alt ärʔ Plv; kapi `vaia är `tassuʔ alt hobõssal Lut

3. (ajaliselt) eelnevalt, enne lepakoordega lepidati enne alt - - siis kahjati riie εε Khk; siis sai põld alt ärä äestätud ja, siis sai külimä `mindud Mär; `maarjaga kollutadi alt - - sss ei lähä [värv] peält ää mete Vig; värnitsega tehaks alt üle Ris

4. teeb `rimmus nägu - - sandi näo, teine on ni alt (vilets, mannetu) ta meelest Vll; noorest peräst tõistest alt, tõiste `jalge alune (lollist, rumalast) Krk; alt (halvasti) lugõma Lut

II. postp 1. a. (ruumiliselt või suunalt) alumises(t) osas(t); alumises(t) küljes(t), põhjas(t); kaetud osast jää akkas ilusti `meie `paadi ald läbi `käima Jõe; umb `aavad on sedäsi, et akkab naha alt mädänemmä; vesi `juokseb [vesiveski] ratta alt läbi Lüg; `Naine ei `tõhtind `palja `piaga `süiä, siis maa `lõhkes `seitse `süldä tämä `jalgude alt Jõh; mie `kardan `kaindla ald kudina; `läksin verävä ald läbi Vai; nεε kus `lähtavad kεε alt `kinni oides Khk; vatid ollid kurgu alt `kinni; keele alt lõigati kile `katki ja, kohe akkas `reakima Muh; Uue ölletäku saab ölletegu aegus ölle alt - - see jεεb keige alla Emm; juuse tort on räti alt `väljes Phl; pliida alt tuleb suits Mar; lina ei taha saue koorukese alt tõusta Vig; `köidi `jälle `vorsti lae alt ää toomas Aud; sul on tänäne pää pikem, teene riie paśtab `väĺla teese alt Juu; sukapael - - ulatas põlve alt `kinni `panna JJn; ema tuli lüpsikuga lehma alt (lüpsmast) VMr; piim korjati kuare alt pudru `kastusess Kod; `kańdla alt akasś si siil; künnapu käüve `risti ri̬i̬ põhja alt läbi Pst; jala põhja alt om katik Krk; võti temä lõvva alt pääd piti `kaińlade Hel; latse kaabiva toda `mäiä sääld lepä koore alt Nõo; säält mäe alt ju̬u̬sk oea `alla ̀järve Ote; sau tulõ paa alt `ussõ Har; susi kaabit́s muldhirre alt `lauta mulgu Rõu; iä alt talvinõ püüḱ om rasõhõmp Se || (millegi) seest maa alt ajab üks roho üless, nagu nüüd on õhakad Lüg; aĺlikast tuleb mua alt vett Kad; lumõ alt saa õs `haina kätte Rõu; maa-alonõ u̬u̬ś, maa lat lätt u̬u̬ś Se b. (millegi) varjust; varjualusest nüüd on juo vana `jaagup `müödä, egä `põõsa ald ei lähägi `kaste `vällä Lüg; `metsä `varjos ja `kalda ald `müödä tulin [sõudes] kodo Vai; vahib kulmu alt Muh; lähen `räästa alt läbi Ris; ega sa‿i saa et sa nüid `uone alt [karjase ööseks] `väĺla aad Kei; aganik oli `reialuse küĺles. `reialt kihuta aganad kohe üle ukse aganikku HJn; ega sa kuuse alt ei lähe, et na kuivalt lähed (kõrtsist kainena lahkumisest) JõeK; `ootan teda nagu `pääva `pilve alt `väĺla tulema Koe; eenad on `lahti lahutetud - - kieritisse paksu alt `väĺla `tuodud VMr; läks õõnapite alt `rosto ajama Kod; poisikse otsiva `kolta alt `vähju Trv; mine˽`tõmba vaŕu alt rattaʔ `ussõ Har; `kulmõ alt kaess Vas

2. (millegi) juures(t), lähedal(t) kiers `ukse alt `ümbär Kuu; `väänäb südäme alt, `püüjäb `õksele ajalda Lüg; kasi silma alt εε Khk; Ma `kohkusi nõnda, et südame alt läks valu läbi Pöi; jala tulid tagasi `Martna kiriku alt Mar; ku siit `Lüitse alt minna [parvega], sis sai `õhtuks `Pärnu Vän; Vasalemma alt kõrts, muist `üitsid Vasalemma Nömme Ris; ei `kästa naist koa oma küĺle alt võtta, siis lähäb ikke ää tene Juu; [kaetamise vastu] kolme ukse alt `jälle pühiti prügi ja siis suitsetati neĺlabä `õhta Koe; kas jõgi talvel teie alt ka `kinni on Kad; aŕjuklased käesid Luuka linna alt; si̬i̬ näppäb kõhe silmä alt ärä Kod; tee `keerab mäe alt paremalle Plt; pitsitä siit `rindualt Ran; minge säält vana ussaja alt läbi Ote; haaŕd leevä tõsõl nõ̭na alt ärʔ; sõidat [parvega] üte kaari (keerise) alt tõsõ kaari alaʔ Har || (millegi) juurde, lähedale kuub oli kainu alt (kaenlani) Jäm

3. (päri)suunas(t), pool(t) `kangest taivas punas siit - - pöhja alt Ans; ädala (lõuna) alt lööb `selgeks, akab `pääva `näitama Khk; jaanibä tõuseb [päike] ea tuule alt Mus; Ajas `öhtu alt vihma pilve öles ja sajab Pöi; müristab siit vesigare alt; koit tuleb ikka ida alt Muh; alam vili - - see võeti sealt tuule alt ää ja jahvatadi `loomele LNg; põh́a ald `koldab, virmalest löövad `taeva Aud; ida alt ja vesigare alt lähvad suured pilved Ris; sa˽piat nää˽rõugu˽tuulõ alt `pandma, muidu lahk tuuĺ laḱka Har

4. omalt kohalt või paigalt (allasendist), küljest jalg tuli ära järi alt, nüid olen iĺma järita Lai; sääl olli obese kabja alt `seante mua kaabak maha jäänu Krk

5. (välja, vabaks mõjusfäärist) a. välja, vabaks mingist olukorrast, seisundist mina sene `maksu alt küll ei `pääsi; ma tahan `lahti `saada sinu `kiustu alt Lüg; meni‿p `saagid `kohtu alt εε Khk; täna `õnne, ta sai vaeva alt `lahti (raskelt haige surmast) VMr; kui juba emä alt ära suavad [põrsad] ja üväd suured, siis oo keesikud Kod; [poiss] olli loosi alt läbi käenu Hel; sai sõ̭aväe alt `valla Nõo; sai sõa alt `vällä Krl b. ära, vabaks (kellegi, millegi) valdusest, alluvusest `Rakvere alt mies, `Rakvere all õlen üleväl; `leimä `mõisnikuje alt - - `lahti Lüg; vooĺat́sura ku võt́t `mõisniga alt naist, siss maśs herralõ kat́skümmend viiś `ruublit Se c. vabaks millegi kasutusest tee kauass tuhliste alt `lahti Khk; lepiku alt saab ruttu maad (uudismaast) Kul d. (tööriista) vahelt, töötluselt [veski] kivi just pika alt tulnd [teritamiselt] Pöi; kui `veśki alt läbi käis, mullad ja aganad `väĺla, sie `üiti koa `pit́simine Jür; kruasiline, mis kruasi alt `väĺla tuleb VMr; `ropsimata linad `võeti masina alt, `pańdi `puntrasse Trm; sasi om si̬i̬, mis masina alt tule, õle ni̬i̬, mis kätege pessets Krk; tõriksest nakab jahu kivi alt tulema Ran; `villo - - kraasiti, tullivaʔ massina alt `vällä, kääneti `kuŕsti Plv

6. (välj aega) eel, enne `kordame ruki küli alt; Üks inktus joua teise alt εε (hingeldamisele ei tule vahet) Emm

III. prep 1. a. (millestki) altpoolt, madalamalt; varjust kuul oli alt ajude läbi läind Jõe; Laps `juokseb alt `vihma (ei saa märjaks) Kuu; `Laisa obuselle `lüüjässe alt `aisa IisR; ei mõistnd `loogu `võtta, altkäe oli `riisund Mar; alt ratta `veske, vesi jooseb ratta alt - - aab ratta `käimä Tõs; ega ma muidu ei näe kui alt käe (käsi tõstetud silmade kohale) Aud; `vaatab alt silmä ~ `silme kollokille; altkäe ei pühita `lauda, siis tuleb pahanduss Kod; reied `sioti alt põlve püksi paelaga `kinni Lai; sia käisive alt müüri `sissi Trv; alt `siĺme `vaatep - - nagu uńt Hls; [ta] olli alt lavva `kohtuärra `jalga sõkkun Hel; kos pu̬u̬l [hobuse] liht `olli, säält pu̬u̬ld `panti ohja aru alt rooma; kõõrsiĺm, nigu kõveride vaht, vai alt kolmu, sedä`viisi `viltu Ran; alt `põlvõ iks tuĺl `hammõ pikkuśs Kan; ta vahiss nii alt laka, üĺess kavalusi Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; anna alt lõvva üless Plv; Surm võt́t `rätsepäl altkäe kińniʔ ja vei timä `mõtsa Räp; kaõss alt`šiĺmi Lei || (millegi) seest altmua one mes kaevandused ehk `rautid mua alt läbi `võetud Kod b. (maapinnavormilt, asukohalt) madalamalt; juurest ald `maande, noh sie oli nisukene `mulla maa, üle `maande oli `liiva maa VNg; mine too altmεε kajost vett Phl; alt `lõuna [tuul]. (ilmakaarest, kus päike asub kella 16 paiku) Hel; Lät́si alt ua (oapõllu) ja takast kua kooni˽sai muasilla manu˽ ̀vällä Rõu c. piltl sie `vahtib alt `kulmije (ebasõbralikult) Kuu; Mühästäs `miski altsuu (endamisi), mina ei kuuld Jõh; altõlma viin (salakaubaviin) Mar; püiab altõlma tõmmata - - `varguse `moodi Mär; Küll see oo üks paha inimene `mutku annab aga altaisa (tagaselja halba tegema) Han; `käidi alt `käega teretamas (altkäemaksust) Mih; linna lika, see oli altaesa lind (kergete elukommetega) PJg; altkälaps (vallaslaps); `sohkimene on altkäe kaup, sala kaup Plt; alt aisa `vaataja (laisk) Trv; alt alumise ja päält `päälmise, kiḱk sa tahat puha `täädä Krk; Altväreti vahtija sõim Ote; altnaha `käüjä (salakaval) Krl; Tan tää löövät alt `vehmre naidõ meestega jaʔ (abielu rikkumisest) Rõu; viiess oĺl alt`vehmre `lü̬ü̬dü lat́s (vallaslaps) Plv

2. päri, mööda ku oli lage jää - - sis sai `mendud ald `pääva - - ja sis ülged `vaanitud Jõe; lähän alt `tuule, tuul puhub taga; puud `lassasse alt `tuule maha Lüg; (tuulamisel) alttuule vili oli veletsam vili, sedä `võeti segadele ja `loomele Mar; alt tuule pung - - aganatega segamine, kõlu; `vaesele `ööldi ikke, mis sa oled, sa oled se alt tuule pung Juu; alet `testi pitkäli muan, alttuule akati põlema panema Kod; ku alt tuule `mõisa köögist `mü̬ü̬dä lätsit võiset nuusate [toidu lõhna] Hel; alt tuulõ olliva kõhnõmba terä ja aganit kah siän Kam; tu̬u̬ lehmäkene tuĺl alt tuulõ tagasi Rõu

3. (välj määra, hulka, suhet) vähem (kui) Ma sai - - puru uied saapad üsna altinna käde Kaa; see oli alt iga, lapse `pölves Pha; Poisijõmpsikud või alt arssina poisid Aud; eks ma olnd noor siis, alt kahe`kümne aasta Plt; alt kate`kümne om alaiäline Hel; ku rehe`pesmine `oĺli, siss kaits `kõrda `tuĺli iks rehitsedä, ega alt tolle es saa Ote; alt saa [rubla] hääd hobõst is saaʔ Har; alt iä vi̬i̬l om, nu̬u̬r vil om Se

Vrd alahast, alast

alune alu|ne g -se R eP(alo-; -nõ Khn), -tse M(-u|n Krk) T; alu|nõ (alo-) g -tsõ, -dsõ Võn Ote V; liitsõnades sag -alne, -`alne

1. a. (millegi) all või varjus olev; (millegi) all olev (ruumala, pinnas ese jne); (millegi) alumine osa `rinduie alune Kuu; `lamba mao alused `villad; [hoone] `nurga kivi, `sinne `pääle akkati `salvama, `palgi alune jäi `tühjäst Lüg; tekialune lina; `rinka ääre alune [meres, jões] Jäm; `taeva alust kauda tulnd tuluke, seda `öötasse vidaja olnd Mus; `vehmri alune aŕk (tuuliku hänna tugi) Pöi; ukse alune puu ~ lεεve Emm; odra kuhila alosed olid rot́ta täis ja ruki akkjala alosed Mar; Kõegõ paramad siia oemõ alonõ ning naestõ naba alunõ Khn; liia lae alune oli - - parte `kõrgune Nis; õunabu alune `kästakse koe (kohe) `kruoni `laiuselt ära laevata Amb; [noored kuked] redutavad pääva `otsa ekialust `mööda; se oli siin metsaalune maa, selle [põllu] nad `juurisid metsast JJn; asemete alused ot́siti kua läbi VMr; pada juuress suavad `kätsealused mussass; kangutavad maja paĺgid ülesi ja `paavad uuded alused; paan uuded alused paĺgidele `alla Kod; `koltaalutse vesi õõsele aanu; alutse püksi ~ kaltsa Trv; mundamendi alune täedeti kruusaga ja kividega; tõsteti katusse alune ka kõik `ainu täis Ran; lumõ alunõ kõ̭iḱ om vett täüs Urv; Mõ̭nikõrd om palualunõ palukõid täüs nigu˽verrev rõõvass Har; saŕjaaludsõʔ (tuulamisel sarja alla langev puhas vili); vaja `põldu laḱka ka `kündaʔ, muido saa suuŕ `pińdre alonõ; mõtsa alonõ maa; [küülikud] nu `hu̬u̬nõ alotsit pite kääväki Se b. looma ase; allapanu `luoma alune on sittane ja vesine Lüg; tarn `aitas obuste `alla panna - - talveks obuste aluseks `toodi Mus; Sügise - - `vääti [lehti] `loomadele ala. Lehed vöttasid aluse eest (hästi) taheks Kaa; Lehma alune on koa tegemise `vaevas (vajab puhastamist) Pöi c. võrgukivi; võrgu alumine äär kividega all ommaʔ sääntseʔ savist tettö pütükseʔ ja kiviʔ, noid kutsutass võrgu alosõ Se d. särgijätk, endisaegse naistesärgi takune alaosa ennemuistsed särgid - - olli ikki piht ja alune Hää; vanal aal oli särgil alane, takune `tehti alusest VJg; `hammõl alonõ all Se

2. (millestki) allpool, (millegi) läheduses olev; teat suunas olev Kabeli alune (kohanimi Pärispea poolsaare tipus, vanasti olnud seal kabel) Kuu; Lupja`ahju alune, sääl on sügavad `pollud Hlj; juealune `einam VNg; õue alune põld; See mäe`ringe alune on `sõuke lausk moa, kena tasane; Lõuna alune on `paksus `pilves; Kupuvõrk see oli esimene võrk, teine oli kupualune võrk Pöi; kui leane alune - - leas, leane alt `koldab, siis teab sula; meil `olli mullu koa salualune suur lat́s tuhliste all Muh; Täna võivad ikka mõrrad praaka täis olla, sest kõik Matsalu alune on jäneseid täis Mar; kodoalunõ niit arvati `kopli Lut; Meitel oli vanaeidega - - pisike omaalune (omavaheline) nogin Kaa

3. (sag liitsõna põhisõnana) kerge, ilma seinata (seinteta) või laeta ehitis, varjualune mul kattusse alust ei õle - - kas mene `metsä `kuuse `alle kõhe; sääl `onvad `niisuked `koŋŋi alused [turul]- - sääl siis `kauplevad Lüg; Küünialune veel `põhku täis Pöi; osmusealune tehasse ädapärast `loomile [laudaks] Mar; seal oli kärbistepuudest `tehtud alune, kus pidi `saama magada JJn; aida löövi alune õigats `urta alune Hls; kõŕdsialonõ vanal aiga oĺl, kohe hobõsõ ü̬ü̬maälisõʔ pańni Se

4. (alus)seelik ilus alune, alus`sielik Lüg; sel aal (1900. a paiku) `kleitisi põld, alused ja jäkid olid Kir; vanaste ikke olid kördid, mõned `üitsid alused, nüid oo siilik Mih; paks kalevine alune seilas ja sie on moani, ühetei·st ja üeksa `laatsed JJn; `enne õegati alune ja jaki Kõp; Alune pastab alt vällä Pst

5. (millestki väheväärtuslikust) a. alusvili Põhud said ära `puissetud, alused `aeti `unńiku, perä `tuulati Jõh; käisime kanadele alusi toomas Tõs; piatera jääb tuulesarja `alla, teine järk on alused, mis on `allapoole läind, peeniksed, mõnel põle tera sees `õllagi; õdra alused õlid `kergemad terad, sial õli rohu `seemneid ja kure `erned, ohaka `puĺki ja Trm; ku tuulismual tuuletad, alused vajovad ike saba puale `alla, tõesed jääväd piä puale, alussega ühen saema viis vakka [vilja]; alused one `tuulamata teräd Kod; alused terad ~ alusterad, mis `kerged on, varid Äks; alatuule jääb purusid sekka ja, ni̬i̬ om alutse Pst; edimelt `võeti [pahmal] edimen põhk päält ärä, sõ̭ss võets alutse üless; mis tüve `lü̬ü̬misest tulli, ni̬i̬ olli alutse; alutse ~ alutse terä, mis ala tuule lääve Krk; rehitsemise `järgi lüvväss latem põhjast `ümber ja sõkutadass `jälle alutsid Ote; Ku˽kõrd `aigu sikati, sõ̭s rehiti läbi ja˽pühiti alodsõʔ ärʔ Rõu b. (linade ropsimisel mahapudenev takupraht) alusõ paklaʔ (otstakud) Se c. lühikesed linataimed, mis kitkumisel kasvama jäävad lina alused `jäävad ikka maha Lüg d. seebisoop, -pära siep jääb ülesse. `põhjas on siegialune JJn

6. (tegevus- või mõjusfääris olev) a. teatud olukorras, seisundis, tegevusobjektiks olev `tühjä juttu˛e alune Kuu; `ühte `puhku oled riiu alune, igä mies sinuga `riidleb ja `tapleb; sie mies on `naiste `põlle alune ehk `jalgealune, ei saa `naisest `võitu Lüg; see [tüdruk] on `poiste `jalgade alune Jäm; Kes korra teiste suualuseks saanud oo (kellest halba räägitakse), äga see säält nii kergesti ep pääse Kaa; Ta oli ikka teiste `pilke ja naeru alune Pöi; `reedene päe nigu `seuke `põlktuse alune päe Tõs; pilve alune ilm Plt; jälʔ tuĺl üt́s alunõ (kedagi töös asendav) tööle Rõu; imä alonõ põrss (imev põrsas) Se b. (kellegi, millegi) valdusesse, alluvusse, mõjupiirkonda kuuluv `läksin `mõisa, tegin `erraga `kauba maha, nüüd õlen temä käso alune Lüg; vana `Mihkli iks oĺl ta kepi alunõ Krl; nu̬u̬ küläʔ omma kõ̭iḱ mi̬ kerigo˽alosõʔ ~ mi̬ kerigo ala; `aetass kõ̭iḱ kerigoalonõ (kihelkond) kokku Se || pada ning katel nee ühe nime alused köik Khk; selle nime alust (sellenimelist) sii ei ole Mar

7. (välj mõõtu või määra) inimesile `ańti mua `suurduse järele vakaalune ehk puale vaka `alla [vilja koristada] Kod

Vrd alane, alene2

alus alu|s R eP(alos), -ss Trv Krk T(aĺu- San) V(alo-; -śs Lut), g -se Lüg Jõh eP Hls, -kse R Kad, -sse Lüg Muh Lai Ran Puh Kam Urv Krl Lei, -sõ Har Lei Lut, pl -ksed JJn (V alal obliikvakäändeis kasutusel adj alune lähtuvad vormid)

1. a. (millegi) all olev ese või eseme osa, millele miski toetub; (millegi) alune ruum, pinnas; (millegi) alumine osa `täidab savega ja munakuìega `uone alust Lüg; isa kεis suurel maal tööl, majasi `raius, vundamendi alusi Kaa; `taarga alus (taarinõu põhi, puupulkadest ja õlgedest või kadakatest kurn, rest nõu põhjas) Mih; `enne `ööldi ikke, `tehti alus `vaĺmis, nüid tehakse `jälle vundameńt `vaĺmis Juu; pooli põhi või pooli alus JJn; müüri jalg ~ kundament ~ alus VMr; kiäved tehässe aluste piäle; kiävealus oo paber Kod; sao alus; maja aluse `pańnime ära KJn; `koŕstnele tetti kõva aluss, ahjulõ ja pliidile kah, suurõd kivid `panti `alla; kivialuss (veskikivi aluskivi) Ran; tassi aluss Puh; ahu sisen oĺl ka savikivi põrmad vai aluss, sääl küdseti `leibä; silla aluss (tühi ruum silla all); `uhmprõ aluss (ahmri jalg); ahusuualuss (ahjusuu esine); kohjaaluss, sinna pandass puu alaʔ, kohja saavass `pistü. sinna˽pandass haku vai puid, kohe nakatass `lu̬u̬ma Har; `altrõ aluss (ruum altarist altarivõreni) Lei b. looma ase; allapanu Aluskottis olid igä enämiste oled - - `kallati vana `pieneks mend puru `porsa aluseks Kuu; tegin alusse `einä, `luomad ei süö tädä, aga alussest käib küll, `luoma alussest Lüg; looma alus saand märjaks Khk; lüpsiluomale peab vel kaks `korda päevas uut alust panema JõeK; säält lõegati turvast alussess loomale Kam c. särgijätk, endisaegse naistesärgi alumine takune osa särgid kujoti sedä `moodi, et piht oli ise ja alos oli ise `riidest Mar; naeste särgi alus `võeti takusest PJg; alusega säŕk, pialt oli linane ja alt oli takune Kos; vaist olli aluss, teit piha, jälle vastane ame Krk d. kuue alus (seeliku toot) Rei

Vrd alene2

2. kerge ehitis, varjualune löövialuss ilma sainuldaʔ; meil tet́ti `riihjetarõ ette `kaarda ala vaŕualuss ~ vaŕualunõ Har

3. seelik; alusseelik `Pluuset `kannan alusega Jõh; alus oo üll - köima riie; alus `tehti mustast `vilsest `riidest; alus pannasse siiliku `alla Muh; neli `laadi oli all, ma`i·lma lai oli see alus, triibulene Kir; ned alused mis neil seĺlas olid, tiad nied olid kroositud Kod; ku `karja lätsi, sõss olli mul seände takune aluss, `paklane köŕt Trv

4. a. seebisoop, -pära seebi alos on se most, mis seebi all on Emm; alus, seebialus kutsutakse. sellega võib `pestä kas, kel `valged põrandad on ehk `muśti `aśju ehk; linast kangast ja takust kangast keedeti - - kolmat kord seebi alusega Juu b. sag pl alusvili eks nad nüid neid alukseid ehk saavad `rohkem, pienemad `põhku või sodisi JJn

5. viin võtame koa töö alust Trm

6. (ühe või kahe mastiga) väheldane purjelaev `jaagupi`päiväst `otsib jo alukse mies sadama Kuu; siin oli Mahu sadam, siin olivad `randlastel aluksed, iga kevade `käisivad `Pieterboris ja Kronstagis `kartuli `viemas VNg; `suurist `laivost tühendeti alukse `sisse Vai; nüid on meri siin linname ots madalamast läind ja ei enamb suuremad aluksed `sinna piase Kad

7. põhjus, põhi Igal aśsal oo oma alus all, tõepõhi all Han; pahmerdab, `õiged jutu alust ei ole, midagi `tolku sel jutul ei ole Var; talu oli reńditud, pidi `tööga `reńti `maksma. see oli nagu reńdi alussel, sellega sai reńt tasutud Lai; mõnes aśjas on natuke alust ka, aga lõveśk paneb omalt poolt paĺlu `juure, ühest sõnast teeb kümme sõna Plt

Vrd alumine, alune

alus|palk a. esimene, vundamendile või nurgakividele toetuv seinapalk, seinapalkide kord paneb `uone alus`palgid juo akkamaie, esimise `risti paneb, `salvamise tüö akkab nüüd `pääle; pandi `nurga kived maha ja `lasti alus `palgi `õtsad `risti Lüg; Alus palgid mädanevad majal ikka kõige enne äe Pöi; põle veel `tehtud seal kedagi, alus paĺgid oo üksi paegal Mär; aluspaĺk piäb õlema iki ilma jatkuta, aluspalgi `piälmäne võib juba jatkatud `õlla; maja aluspaĺk lähäb üle `terve maja, ukse all tämä one uksepakk Kod; ku ilma undarmendite tetäss, sõss nurgakivede `pääle pannass aluspalgi; ku kivi undarmeńt ärä tett, sõss pannass aluspaĺk Krk; tetti maea `vahtvärgi vahele, `panti alusspaĺk undamendi `pääle Ran; alusspaĺk, üt́s kõrd om alustõt, üt́s alumine paĺk om pant Har b. lae- või põrandatala, aampalk põranda - - alus`palkidel̀le `pannasse kived ehk munakad `alle; `lauad `lüia alus `palgi `külge `kinni Lüg; põrmandu alusspaĺk; `veśki alusspalgi om kikk `ambage kokku pant Krk; [aida] aluss palgist `olli niipaĺlu otsa väĺlän, [treipi] et lavvad `pääle sai panna Ran; lae alusspaĺk Har c. sillatala tõrandus one silla aluspaĺgid Kod; silla all om tala, mis talade ala pannass, ni̬i̬ om alus palgi Krk

hambih(e), hambillõ, hambin `hamb|ih Vas(-ḿ-), -eh Räp, -ihe Plv Se, -ehe Räp, -in Kan Rõu, -õin Har, -illõ Urv(-ḿ-) hambus(se), hammaste vahel(e); suus, suhu `Poiskõnõ om ka `hindälle juńa `hambillõ `käändnüʔ; Ei ole˽midägi `haḿbillõ võttaʔ (pole süüa) Urv; ot́sit väist, väits `hambõin Har; `ikski `pańti pü̬ü̬r ka `hambihe [seale tapmisel] Plv || piltl Naaśõ˽lõhvardi ja˽t́saagadi - - tiiä˽kiä neil `hambin oĺl (tagarääkimiseks) Rõu; Sul piät õks kiäki `hambih olõma Vas; Mis sa jürät minno, alate olõ ma˽sul `hambeh; Terve ilma hambeh Räp

1. elukutse, eriala, teenistus; töökoht, -ala `Ammeti oppida ei ole `millaski `ilja; `Ammet kaik mes `leibä tuob; Küll `ammet obetab ja tüö `viisile vedäb Kuu; `õlgu [tal] sada `ammeti - - ikke ädäs `ühte `puhku; midä `ammeti sa ajad - - midä tüöd sa tied; sie on `jälle tämä `ammet ja leib; kas tahab ka kuhugi `ammeti `pääle `saada, ise `naiste `rahvas Lüg; Vanemb pueg `pańdi `Narva `ammetiõppi IisR; `ammet ei `tiuta miest, kui mies `ammetit ei `tiuta Vai; annab ammedi kääst ära; ilma `öpmata mees, ammedita mees Jäm; amet ise öpetab `jälle Kär; äi see ammet meest äi toida Emm; ega ammet küsi `leiba, ammet toob `leiba Käi; `rätsepa töö üsna `kerge töö, üsna `kerge ammet Mar; ta oo ametis `kinni, ega ta saa ää `tulla Aud; mees pidas voorime ammetid HMd; kümme `aastad oli selle ammeti sees Rap; rublane nimi ja kopike väärt ammet – se pidada perenaese põli olema; juba imu täis, võtt enese ammetist `lahti; kus ammetis ta käib Juu; ega ammet miest riku, kui mies ise ammetid ei riku JõeK; sie on ikka üks ia ammet sie sepa ammet; teda taheti kua `sinna ametisse `panna VMr; tämä one siäl ametin, suab siält tiänissuss Kod; ameti poolest on ta kinksepp, aga nüid teeb põllutööd Lai; ta om `süńdin selle ameti `pääle; amet ei `teote mi̬i̬st ku mi̬i̬ss esi ametit ei `teote Hel; `ütsä ametit, `kümness näĺg Ran; poiss om laisk, tedä‿i taa ametide ka võtta `keski Nõo; paŕõmb olnu˽ku tää mõ̭nõ amõdi `hindälle olõss `opnuʔ Urv; timä tuĺl `Rõugohe, sai opetaja ametehe; Taa‿m jo˽tu̬u̬st saani˽jannanu ku ammõtilõ sai Rõu; peeneb amõt́; ega opitut amõtit sälägä ei kannaʔ; kavva tä es piäʔ `veśki amõtit; ja sõ̭ss `naḱsi sulasest, sedä ametit `peie sõ̭ss kuus `aaśtat; kel om amõtit, tol om `leibä Räp; aamõtist sai ar `maaha Se || kui `jälle nüid hundil nuga visadakse, sis ta saab hundi amedist `lahte - - saan inimeseks `jälle Phl; sa võtad koera ammeti `eese kätte juba, akkad `aukuma Mar

2. a. tegevus, askeldus, töö ja küll old vanamihel `ammeti, kui ta saand sield `väljäld mereld `sinne `holmije vahele `maale Kuu; meie `nuodal käib kuus inimest. igal ühel on oma `ammet Hlj; kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen `jõute Lüg; `täisi `soeti peast, iga pühaba oli see amet Vll; Lesta püük ole kena ja lõbus amet Pöi; teitel (murdekogujatel) tuleb oma ammetid ajada LNg; mool muud ammetid põle, `vaatan kano vahest; mool `eesel tuhat tööd ja sada ammetid Mar; ma istuks paegal, teeks näpu vahel oma ammetid Juu; luoga täis `piergu `kiskuda `õhta `otsa, sie old sulase ammet sügisesel aal JõeK; tüe ei ole laisa inimese ammet JJn; sui olivad jo kõik lapsed ammetis, kis `karjas kis oma kodu Pee; minul o ametid küll ja tegemiss Kod; ta on `paerga mesilastega ametis, ei saa kohe `tulla Lai; ihu om väsinu, ma olli kõvaste ametin Hel; viina `aamine om `õlpsamb ku õlletegemine, õlletegemisega om `ulka ametit Nõo; `Äestamine ja `truĺmine nu̬u̬˽no `oĺliva `kergeʔ amõteʔ Räp; olõ õi tu̬u̬l `aigu sukka˽popataʔ, tu̬u̬ om aamõtih Vas || sa tuled vaname järele, `siie oma `ammeti pidämä (suguliselt läbi käima) Lüg b. kasutusel(e) (hrl sisekohakäänetes) minul on ka neli `leivä `pannu, aga üks on `ammetis - - `tõised on `jõude Lüg; ühe kuue`kümne `aasta `ette nad (tündrid) ollid ammetis viel KuuK; tahab raha kõhe ameti `panna; kas tuleb kappi ehk kummutid tehä käib obapuu ameti Kod; mis servad jäid, sai `paikadest, sedaviisi läks ta (pastlanahk) kõik ammetisse Äks; koodid oĺlid alati ammetis, ku me `rehte `peksime SJn

3. harjumus, kalduvus, (halb) komme tämäl on sie `ammet `lapsest `saate `sisse õppitud - - kust kättä saab, säält võttab, sie on sie `tõmmamise `ammet Lüg; Obu oo seikse sandi ameti saand, äi anna karjamaal käde Kaa; koer ajab `karva, aga mette ametid Vll; See va `varguse amet on mõne inimesel kut `aigus Pöi; Lehm `piäsis korra läbi aa põllalõ ning sai sellest amõti Khn; ära akka `mängima, sie saab ametiks (suitsetamisest) Noa; sel näppamise amet́ `seĺge Trm; koeral on muna `sü̬ü̬mise ammet Pil; egass must `mu̬u̬du jätä, arinu eläjass ametit Nõo; ku˽hopõn - - võtt ammõtit, siss kandsõldõdass, et jätt tu̬u̬ moodu mahaʔ Har

4. ametiasutus need tunnistused o ameti poolt `välla `antud Aud

Vrd amat, anep

hammas ammas g `amba S/h- Phl/ hajusalt L, HaId Jä ViK Iis Trm Ksi Lai Pil, `amma L Ha Tür Kod KLõ; ammass g `amba eL(h-, -śs V); `ammas g `amba R(h- Kuu)

1. hammas Tuleb vist `huonu `ilma, alumased `hambad `kiskuvad Kuu; `täied `ambad suus, `ühtki ei õle `välläs; `ambad - - pikkad ku `undi`ambad; sel kõvad `ambad nagu karul suus; `ambad `jääväd arast ja `elläst, kui `süömä - - appu `asja `liiast; magamisega jääb suu `lahti - - `ambad `irvili; õlen saand juo obose `ambaid kahele `kõrrale (hammustada saanud) Lüg; `Ammaste `kõhta `üäldi, et valuga tulevad ja valuga `lähväd; `ambad on `ristis - - räses suus; `ambad räsekkille; edimesed `ambad ehk iest `ambad on ies kõhe, ehk õhukkesed `ambad; tagumised `ambad on taga puol ja `suuremad; `Ambad kui `pärlid suus Jõh; liha läks `amba vahele; midä sie `itsidad `ambu. `ambad `itsikille Vai; `aige ~ `söödud ammas; lout `lambuid täis, punane kukk loulab `keskel = `ambad ja keel Jäm; kiristab `öösse magades `ambud; ülemise `amba igema sihes on ülemised `ambad; kui [laps] `ambud murrab, siis öötaste, et rot́t lihab sita koormaga läbi, jätab mulgu maha Ans; nii külm et akab `amba; koira ammas (hammustus) ep parane mellaskid Khk; Mo `ambad `kihkavad - - tea‿b mis tõbi nende sihes on; Vana aavil on - - `ambad naagu suured metslooma kihvad Pöi; aruksed `ambad; keel liperdab `ambu vahel Muh; `ambud `kriiksama ehk rägistama; `ambuni (üleni) märg Rei; laps `aige, kas akkab `ammod tegema või; nao va koer `ammad irebil suus; löö nõnna, et sool `ambad `kargavad `persi Mar; `ammad läind suust ää (haput süües hellaks muutunud); seal, kassil, ikke kihbad [ees], taga oo `purgmese `ammad Vig; ragistab viha pärast `ambaid Kse; ammas lõgiseb suus, nii `kange külma valu Var; `ammad puseriti Aud; `pialmesed `ammad köivad alumeste ammaste `vastu PJg; ammas tuksub ja pakitseb Vän; Kole pikad `ammad - - `ammad ku rähä pulgad Tor; Kel arvad `ambad on, ni̬i̬ on targad - - aga kellel tihidad - - neil oleja `mõśtus `kińnine; sigar - - ammaste vahel Hää; puseriti `ammad on kasvand: üks väĺlapoole ja teene sissepoole; neli esimest ammast on all ja neli on peal; `andis `talle `vasta `ammaid Kei; ek‿su `ammad kulu äe, mis sa nii paĺlu räägid Hag; risus `ammad on mõni pikem või lühem, `ristis `räśtis, vaevased `ammad ~ räsas `ammad; taga on ikke purimese `ammad; `jäädavad ~ vanad `ammad Juu; obune aab `ambaid (piimahambaid) JMd; `aambrega tagusime kaḱki [pähkli] koore, muidu ammas ei võtt Ann; krigistab `ambaid valu pärast VJg; vanal on `ambad ära, tühi suu nigu lutsu suu; `amba töngad valutavad; `ambal on juur ehk töngas; mõnel on kahe`kortsed `ambad puseriti ja pialekute; `ambad kui püt́i lauad, õige laiad Sim; `ammass tunnusse, kui vana o obene, nuarel o `umne, vanal õõnes ammas; puremased `ammad on tömbad ja laiad Kod; `ammad kohutavad üles, kui `aiged on; sel on uśsid, kes `ammid kiristab; laps akab `ambit tegema, niriseb `ühte `puhku ja tihub; mõnel on `valged `ambad nigu luiged suus Ksi; `ammad ärä, ki̬i̬l pudi Vil; purimine ammass Trv; `päälmise `amba kurdave paigal; rü̬ü̬ḱs joba ennepist `ambit (kaevas hambavalu); lu̬u̬d (omad, loomulikud) `amba; ma pidi tal küll `ütlem, aga ma pitsiti `amba kokku, mitte es `ütle Hls; [valutavat] ammast sorgiti `pikse lü̬ü̬d pinnuge; sellel om kõvere `amba suhun, si̬i̬ om nõid; rõgiśt `ambit ku üit́s mürrin; mul olli nõnda irm, et `amba lõbissive suhun; ärä `vaate koera karva `pääle, `vaate koera `hamba `pääle Krk; kasu`vaśkass kaiass ku om katesse ammast, siss saa ää piimälehm, ütesse, siss om üli ää Hel; kel õredad `ambad, si̬i̬ om `elde, kel paksud `ambad, ni̬i̬ om kidsid Ran; ma‿le ilma ammastõda nigu süńdenu laits Nõo; lammass järä `ambit; läits ommi ammastega `auda Ote; taal om üts ammass `suhvõ tulnuʔ; magamise pääl mõni kriidsutõss `ambiid; ku latsõl ammass är˽katkõsi, siis pidi `viskamõ ahju pääle et, viruss`kuńdri anna˽mullõ raudammas, ma‿nna sullõ luu`amba Krl; mul om alumit̀́si `hambõid neli ja `päälmit̀́si neli; ma ei saa edemit̀́si hammastõga enämb medägi süüäʔ; poisi võt́ti kõŕdsin `viina - - sis `tükke `taplõmma ja `järri `hambõid; naar niu˽`hamba˽pill suust mahaʔ (kõvast naerust) Har; Mugu jüri `hambiid ja ai `kuŕja hellü; Tu̬u̬l vanamehel umma˽hobõsõ `hamba (suurtest, tugevatest hammastest) Rõu; ma sei aiah paĺlo `marjo, nüüd umma˽`hambaʔ ärʔ `vi̬i̬düʔ, ei saa˽`leibä süvväʔ; tagomatsõ purimatsõ `hambaʔ; `hambit jürrä õnnõ, nii vihass um Plv; latsõl `hamba tulõvaʔ, selle kõtust vallalõ; `hambildaʔ inemine; ku tälle midä `ütle, iintsitass `hambit õnnõ `vasta, ka taa mõni inimine; ma anna sullõ `hambahe (löömisest) Se; vaia hobõśsili `hambilõb `kaia, paĺlo um `aastakki; edimädse `hambaʔ ummaʔ piimä`hambaʔ, `minka sünnüss maa päle; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, [hobune] nakass jo `hi̬i̬tmä `hambit Lut; mustad hambad lisahambad loomadel `mustad `ambad `murreda `vällä, `muidu tekko kipped, siga ei saa `süvvä Vai; Jusku sial mustad `ambad, ei sü̬ü̬ (isutust inimesest) Hää; lehmil ommaʔ musta `hambaʔ, hõõrutass soolaga ja villadsõ `kindaga Har; mustaʔ `hambaʔ, inämbüsi `põrssil, vaivaʔ ku nõglaʔ Vas

2. piltl a. kui sügise joba küĺm nakap tulema - - [öeld] talve `amba nakasse purema õege vaheste; [külm] aap `amba `külge nigu peni Kam; Taĺv `näütäss `hambiid (väga külm) Rõu | Suve nägü vade `talve `hambad (näiliselt soojast ilmast) Kuu; suve silmad on küll, aga talve `ambad JõeK b. `Rääkis iestpuold `hammaste (teesklevalt, oma arvamuse vastaselt) Kuu; (Sattusin vangi) ku `vaese inimise hüäks `oigust konelin. No sie tegi `hambad `helläks (ettevaatlikuks) Kuu; igä ühel on `amad oma `puole ja `küüned (omakasust); raha ei õld, `miska ma siis `õstasin, `palja `ammastega Lüg; Sa ühekorra eese suuaugu pruukimise eest ikka veel vastu ambaid (karistada) saad Kaa; Suu i̬i̬s sula või, seĺla pöörad, lü̬ü̬b `ambad `sisse (salakavalast); `Ambad kukuvad `väĺla (öeld lahtise suuga inimesele); ma loen su ammaste vahelt ära, ku vana sa oled (löömise ähvardus); Põle sa vi̬i̬l selle [talu] levasse `ambi ära `murdnu (vara kiita) Hää; nää teesed sõid eest ää, pühi nüid `ammad `puhtaks Juu; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; ma pitsiti `amba kokku (vaikisin), mitte es `ütle Hls; Kas sina kah nakad joba ambit murdma (kirjakeelt kõnelema) Nõo; `Hamba `vi̬i̬busõ ärʔ (villand) Urv; Ku˽vi̬i̬l paĺlo kõ̭nõlat, sõ̭ss ma su˽`hamba terädä; Pini ei˽küsü˽`hambiid Rõu; Kulus ärʔ ku `haigõ `hamba pääle (väga vajalik) Räp | (naermisest) Va `hirvi`hammas, aeva igäl puol on tääl `hambad `paljalla Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `jusku `kirstu`kaupme `kueral Lüg; Alati on lõbus ja `ambad `laiali Jõh; Aes moka amba pεεld εε (naeratas) Emm; Iridab `ühtelugu, `ambad `lahti Rei; mis sa kuevatad oma `ambu Tõs; Ää tehk oma `paĺju `ambu, kui teesed `kjõmpus ond Khn; `ambad alati iitsakile, muud ei ole kui `naermine Lai; sellel om järest `amba `irvi, lõvva laiali pähän Hls; Ütteluku `hambaʔ lajan, nigu˽koolu˽obõsõl, iŕvitäss pääle; mis sa naist `ambist `kuivat Urv | `Ambad irevile `taeva `puole (surnud) Kuu; sa õks nika taad haĺlitunut `leibä sü̬ü̬t ku˽`hamba ińdsile `jäässeʔ Har | (söömisest) `Voatab kust tüki ammaste vahele (süüa) soab Pöi; Sööb keik εε mes amba all äi karju (ablas) Emm; sü̬ü̬ʔ iks ammastõgõ (ruttu) Krl | Esimesed `ambad `liiga pikkad (lapsest, kes püüab hammastega ainult võid leiva pealt süüa) Jõh; `Ambad pikemad kui leib Hää | esimesed `ambad `saivad, tagumised ei `tiandki (vähe toitu) Jõh; Äi saand ammast kaevata Emm; Sihipu̬u̬l `ambi saab ikki, ku väĺlapu̬u̬l ei saa; Tagumised `ambad küsivad esimeste käest: mis te sõite Hää | Tulist suppi saab `süia pikka `ammastega (ettevaatlikult) Lüg; söi nenda `pitkade ammastega (isutult) Jäm; `eśte `võt́sin na pika ammastega aga nied (seened) ei old kibekad kedagi JJn; Ääd süüki süüd magusa suuga, alba pikki ammastega Nõo | (vaenulikkusest, pahatahtlikust rääkimisest, pilkamisest) `Hammast `päisi alade `toise küliss; `Meie nuor pere`naine näüt tänä oma tagumasi `hamba; minia `hambad suus Kuu; sene `ambad akkavad igäle `puole `kinni; võttab igä ühe `seljäs oma `ammastega; iad `amad - - igäst ühest piäb jago `saama; `ambad mokkas ja rusikas `sõlmes; mis sa taod oma `ambaid kokku `ühte `puhku, kui `lõugi `kinni et piä Lüg; Pia oma `ambad rahul Jõh; `Istub kodu ja kiristab `ambaid `meie `piale IisR; Ära narri `koera: koeral koera `ambad Hää; ta jo tige, `näitab `ammad Ris; lõksutab enese `ammaid möda küla Hag; Mis sa oma `ambaid minu kallal teritad Rap; temal nii pikad `ammad, need ulatuvad iga öhö kallale Juu; aab `ammad egäle `külge; `ammaga kokko (riidu) lähäd, (öeld vastasest) küll on `tihke ammas. tõreleb `vassa ja `riidleb Kod; `ambad sügelevad, (öeld) kui teisele kallale kipub - - närib teise kallal Lai; tema `ammad ulatavad igaühesse Plt; olet oma ammastege egäde küĺlen `kinni Krk; Nii äḱiline - - ku tõnõ midä `ütless, om silmä pilk hammastõga˽sällän Urv; tema `ambaʔ nakasõ `kõiki `paiku Krl; Purõlasõ˽ku˽pini ja kaśs, alati üt́s jõrisamine ja˽hammastõ kiristämine; Ku˽halv nainõ um, sõ̭ss tulõva hääle mehele ka˽`hamba `suuhõ Rõu; tal ummaʔ kõigil `hambaʔ küleh Plv; timä jüri hammast mu˽pääle Vas; jüräʔ no ni paĺlo ku tahat ummi `hambit, midägi saa aiʔ sa mullõ tetäʔ Se; hatt hauk, `hambaʔ tsilguzõʔ; `hauku‿iʔ `hambidega, olõ‿iʔ häpü määnestkiʔ Lut; hambad risti(s) ~ risus ~ räsus ~ tangis trotsides, pingutades; tige, vihane `ambad alati risus suus, on `teine alati vihane Jõe; Viha täis `ninda‿t kõhe `ambad `ristis Jõh; siis o viha `väljas, kui `ambad `tangis on Khk; Ambavalu oo seike et kannata nönda et ambad tangis suus Kaa; süda täis - - `ambad `risti ja räsos suus Mar; `ambad `ristis, jokseb kallale Sim; `ammad `riśsi tõese lasse `piäle Kod; `ammad olid ju `ristis, ei kõnelnud teine enam kedagi Ksi; tõmmass `amba `risti, aga es laosu sõnagi; mõladega mugu kisud iki `vasta tuuld, kisu nii et `amba `risti Ran; hamba alla saama maitsta, süüa saama tänä on `suure `ammeti pääl ja `omme ei õle `leivä palagi `amba `alle `panna Lüg; Juri`päevast on keik `otsas - - enamb iva `amba `alle ei `leia IisR; miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand Vai; ma‿s sa mette `amba alagid Khk; Äga sii pole toitu valitseda üht, εε kui aga midagi amba alla saad Kaa; täna ma põle veel iva `amba `alla saand, põle sugugi söönd Lai; ei olõʔ ütte terrägiʔ `hamba ala võttaʔ Plv || meil pole linu maas, lina `lönga saa mette `amba ala Khk; hamba järele ~ järgi sobiv, meelepärane, jõukohane süök on `mulle `amba järele, muus enämb ma‿i tahagi; sie toit akkab mulle üväst `amba, akkab `ambaga ja mokkaga kokko Lüg; sihandune `pehme asi on vanade inimiste `amba `järge Khk; Põle `amba `järgi, ei `mi̬i̬ldi Hää; Sääd umma hammast pite (oma tahtmise järgi) Räp; hambad varna(s) nälga jääma, näljas olema Ei õle midägi `süia teha, piab `ambad `varna panema Lüg; Kui suvel ei `viitsi `miski teha, siis pane sügise `ambad `varna Jõh; Kui leib lõppes, lau `ambad `varna IisR; `Ambad iga talve `varnas, sööb seda, mis armust tuuatse Han; eks siis `viska `ammad `varna, kui `leibä enäm `süiä põle Juu; Aga varakeväde pane joba amba varna, kõik [söök] om läbi laristedu Nõo; Löö hamba vaika San; Kui kõik otsah, pankõ hamba vakja Vas; a mes sa ti̬i̬t: `hambaʔ pu̬u̬t vaḱka? Lut; hambasse puhuma luiskama, valetama; salajuttu rääkima; (jutuga) ahvatlema, eksitama Lasi omale `ambasse puhuda ja `müüski `siene`inna iest `metsa maha IisR; puhus `moole muidu `amba; ia `amba puhuja mees Krj; Puhus meile jälle midagi `ambasse, pidi olema salajane asi Rap; hammas ei hakka peale ei piisa jõudu või võimeid millekski minu `ammas `sinne `külge‿i akka, egä minu `muistuss sedä üless ei võtta; tohutu suur ja jäme puu, minu `ammas tämä `külge ei akka Lüg; ühegi ammas ei akka temä `piäle KJn; taht toda talu `osta, aga ammass ei naka `pääle, raha `oĺli vähä Ran; hammas hamba vastu vastastikku vaenulikult, järeleandmatult, samale samaga vastates `ammas `amba `vasto, `eigä miä en `uoli ka Vai; ammas `amba `vastu ja silm silma `vastu Muh; tõrelevad - - `tõmmavad ammas `amma `vassa Kod; ammas `amba `vasta ja silm silma `vasta - - `tarvis - - kurjaga kätte `maksa Lai; na ommaʔ ammas ammast `vasta, kumb kummalõgi ei jätäʔ Krl; sai hammass `hamba `pääle, mõlõmbaʔ umaʔ lovkaʔ Lut; (üks) hammas suus väga vana; armetu, vilets Kie `niisikesele mehele lähäb, kaks `ammast suus, kaks `karva `perses; ei õle `ammast suus egä `karva `perses Lüg; Üks ammas suus ning kaks `karva `perss Khn; üks ammas suus ja kaks `karva `persses - - vana või vilets, kes `endast veel väga paĺlu `arvas Lai; hammas veres ~ verel meelepärast maitsnud, tunnetanud; tekkinud kihk, iha selle järele Rebäne sai kanust - - `hambad veresse Kuu; `kerra saa `ambad verega, ei siis enamb järele jäda (joodikust) VNg; Kõrra juo `ammas veres, mies `napsu saand, sis akkab imu `viina järäle Lüg; maigu sohe saand, `amba juba veriseks saand Khk; Poiss oo küla pεεl amba verele saand, niid ep taha änam kodu poolist seista Kaa; Äi tohi esmald ammast verista (viina maitsta) Emm; ammas verel, tahaks veel [viina] `soada Juu; Ku hammas om verdunu, siis ammatit änam ei jäta Pst; kui sai kala äste, siss nigu ammass sai `verde, vaea vi̬i̬ püidä Ran; No `saie˽tel `hamba˽`verde, no muidu ku käü tad õlut `lakman Urv; hammass oĺl `verden, sõ̭ss tuĺl mi `kilda [napsutama] Räp || (kättemaksuhimulisele, tülinorijale) Mis sa siin ringi `tuulad ammas verel, kes sind kardab Rei; hammast heitma 1. tõrelema, riidelma maʔ taha sukka hammast `heitäʔ, sõ̭ss mul saa süä rahu Se 2. nalja tegema see mees `oskab ammaste `eita Jäm; Viskanu ammast (naljatlenud) Hää; ka ko hiit hammast, `nalja pidä Se; hammast ihuma 1. viha kandma, kurja kavatsema Ihub `ammast minu `päälä, piab viha, käib `kaibamas Lüg; ihus `ambud taga`persse teise kohe Jäm; ammu ta ihvap ammast juba, aga ei saa mul midägi tetä oma vihaga Krk; ta igu ammast tal kätte tasude Hel || taa vana irvik um, üttelukku tõsõ küleh hammast (naeruvääristab) Plv 2. (midagi) himustama, endale tahtma `Selle `krundi `piale on ta alati `ammast ihund IisR; Ta ihus juba ammu selle [maja] peale ammast Pöi; nakass joba ammast `ihkma, taht toda maad `endäle Ran; hammast kihkuma ~ kiskuma viha kandma küll sie oli `kange `ammast `kihkuma Hlj; kisub ammass, vihäne, ei lepi tõesega Kod; hammaste taga tagavaraks, varuks, oma teada ojab seda oma ammaste taa - - äb räägi Khk; jäi ammaste taha pidama (jäi ütlemata) Muh; si̬i̬ õli mul tiöti küll, aga ma oesin ammaste taga, ei ühelnud Kod; ma oisi [raha] `amba taga, nüid anna ta `siule ärä Krk; sul saisa aiʔ ka midägiʔ `hambide takah Vas; ullil om sõna huulõ pääl, targal om hammastõ takah Se; är pei `hambide `vaihhõl (ära jäta ütlemata) Lut; hammaste taga ~ tagapool hambaid söödud; omastatud midä taga puol `ambaid, sie on oma; Midä säälpuol `ammaste, sie on oma; Mis tagapual `ammaste, on oma Jõh; Mes seespool ambud, see oma Emm; mis ammaste taga see on oma Trm; mes taga `aḿbit, to‿m oma Nõo; Mis `hambidõ takan, tu̬u̬ uma Rõu; mis hammastõ takah tu̬u̬ uma Se; hammaste vahel (tagarääkimisest) Kus kaks kuoss, siel `kolmas `hammaste vahel Kuu; naistel alati teised ammaste vahel Khk; tää oo siss `jahtond juba nende ammaste vahel (kuulujutt on vaibunud) Mar; muut ta‿i ti̬i̬, kui `tõisi `sõklap, tõne inemine iks `risti ammaste vahel Rõn; keel hammaste vahel 1. (vaikimisest) piän oma `kiele `ammaste vahel `oidamaie, en taha akkada `ütlemäie ja kisendamma `vasta Lüg; Oia ki̬i̬l ammaste taga, siiś käi saksast ja sandist läbi, ikki oled sõber Hää; säedse `aastat ma - - oesi ki̬i̬ld ammaste vahel Ran; `salva ki̬i̬l `ambide `vahjele Lei 2. kõigest jõust; pingutades; lõõtsutades ähib ja puhib [tõsta], `ninda et kiel on `ammaste vahel Lüg; jooseb keel ammaste vahel Ans; nii ju̬u̬sk kui ki̬i̬ĺ hammastõ vahel, nii kõvastõ Räp; (küünte ja) hammastega iga hinna eest; kõiki vahendeid kasutades; visadusega, ägedalt Sedagi rahakobika õlen `oidand `ammastega `kinni Jõh; `oidis küinte ja ammastega `kopkast `kińni Plt; esiʔ um jo˽vana inemise tüḱk - - a˽hoit vi̬i̬l elust `küüdsi ja˽hammastõga˽kińni Rõu; üle hammaste liiga palju, ülemäära Ega neid `küinlud üle ammaste põln, et igaüks võiks tarvitada Han

3. a. sälk, sisselõige; sakk, eseme etteulatuv tipp peli `ambad. `palli kukku `amba sise VNg; [vibupüssil] nüör `pandi `amba. lasi sene `nüöri säält `amba tagant `vällä, siis kuul (nool) läks; sarikal `ammas (sisselõige sarika alaotsas) käib `krapsi sise; `aspli`võlvi `külles on ka `ambad `paksust `tallanahast Lüg; keri`lavva `tiiva `küljes on kuus `ammast Jõh; puu varol on˽`ambad [puunõu vitsa otste ühendamiseks], `raudasel varol on `niedid; puulukku [on]- - `justku `riivi, pääl on `ambad - - sie [võtme] kiel `langi `alle `sinne lugu `ambasse Vai; [tuuliku ratta] `ambad keivad `värkli `pulkade taha, panavad `ümber `keima Ans; kuitsik pannasse `ambaga vörgu lina `külge Mus; kui ank sihes oo, siis üidasse `ambaga võti Muh; lõugetid, kaks ammast - - sees, [lina] peo oli seal vahel Lih; `riidepoomi `ammad, lõks köib ammaste `sisse Aud; `paĺki `ammaga `jätkama Nis; [ukse] lingid, kus käis sie link `ambasse, obadusesse - - sie (link) oli sialt `ambast `lahti [läinud] KuuK; [katuse] labidas, `ambad - - sies, kellega siis [õled] tasasest totsutati Kad; kuorma puul oli ammas sies, kus köis `kińni oli Sim; [voki] `aiskade pial `jooksis vända raud ammaste sees Trm; raud juhil oo `ammad, kos teĺlid juhi Kod; [jalase] puu otsad `pańdi [hammaspuu] ammastesse, et ta nõnna kõvera jäi; `ambad `pastlale ninasse lõigata, siis `tõmbab kokku Lai; `siantse `amba ollive sehen koogu ravval, tõsteti pada ülespoole ja `lasti `allapoole Pst; pane sua laat́ tõise `amba sisse Krk; Altpu̬u̬ld [kaevu] salvepuu pressitass `ambade kokku nigu pääldegi, titsiga lü̬ü̬t `kińni Rõn; ammastega truĺl olli ikls paremb Ote; Vits aeti piiuti `lahki, lõigati mõõdu järgi hammass `otsa ja painutõdi anumalõ pääle Urv; otsa päält om paĺk tõse otsa `pääle `hambadõ raot, tu̬u̬ hoit `hoonõ kokku; tala `lõikat `hambadõ, `lõikat tsälgä `sisse Har; lina`kolkmise maš́šina man ka om `hambaʔ; hammastõga rataśs Se b. (sae, sirbi jne) hammas käsi`saagidel `onvad `viltu `ambad; plokksael `onvad `õiged `ambad; sae `ambad ei õle jaos - - ei `leika enämb Lüg; sirbil linnu `ambad Jäm; tihe `ambaga saag - - `lihtimise saag Ans; ammastega sirp, sel on viiliambad `külges JJn; teesed on ammastega, teesed on liht sirbid Tür; sae `ammid murretasse Kod; sel sirbil ei oole `ambit suhun, tule `mü̬ü̬dä kõrt üless, `lõikass käe ärä Krk; [niidu] masina vikatit teritedäss, laseva vikati `ambit Ran; sepa löövä [sirbile] `ambid `sisse, kui ärä kuluva Ote; kui `hambõid ei olõʔ käänet, sõ̭ss ei saa [saega] lõigadaʔ; `hamba `käändmise raud Har; `hamba `lü̬ü̬jä käävä küĺli pite inne rüä`põimu Se c. täke (terariistas) `vasta `õksi meniväd [kirvel] `ambad `sisse; `käia `ambad `vällä Lüg; lähäb vekatile ammas `sesse, siis ta on nüri Kul; `Kirvel nägu i̬i̬st ära, ku sa `kirve ära taud, `ambad `sisse Hää; nuga on nüri, kas `ambad sies või tera kahekorra VMr; nuga kulus `keskelt ärä, `ammad siden nagu sae; `ammga nuga - - ammas siden, tükk väĺjän Kod; kui `kirve terä pehme, siss ei saa raguda - - võtab `ambad `sisse Ran; taa mõist no vi̬i̬l mõ̭nõ vikahti tsakaʔ, tsaga vikahti `hambahe Plv || egäl rükkil on `jeesuse ammas (sälk rukkiorase lehel), mõnel one madalamal, tõesel kõremal. rükkil `jeesuse `amba jäĺg, nagu ammusset Kod

4. a. kida, eseme konksukujuline osa; pii pihi `ammad ~ mokad (pihinäpitsad) PJg; nisukesed `ambad `püśti [linaharjal] Amb; ei˽saa juust suki eiʔ, ei olõ kaḿmil `hambõid; no‿mma kaarsõlõ `vahtsõ `hamba `pantu, no˽kakk villaʔ periss puruss Har; ḱreebeni`hambaʔ; kamaśkil omma `hambaʔ (haagid), kaadsa haro kõ̭iḱ `kakva arʔ; pilaḱ - - pirru ots palass säl `haḿbih Se; reheriha um `harvu `hambidiga Lut b. (vokilühi) konks lühi `ambad ~ `aagid Lüg; oki `ambad. löng keib ammaste tagand läbi Khk; pluhi sees oo oki `ambad - - mõlemil pool `külgis Mar; Okil oo kua `ambad vahedad, raadist `tehtud Han; linase lõnga jaos on tihidad `ambad, takuse lõnga jaos arvemad Tõs; `ennem olid ikke lühi oagid, nüid on `ammad; lühi `ammad on suust ää läind Juu; `lõnga jagati ammaste `piale, kui kedrati, esimesest `ambast `piale, viimase `amba lõpuni Trm; pane lõng `tõise `ambasse, si̬i̬ ammass om täis Trv; ma kedräsi paaŕ ammast (hambatäit); koets paaŕ ammast, lastass lükä ärä Krk; `amba `väŕkna `siibu `küllen Ote || Aĺl kera, `ambud täis = siil Han; kahrukaar oĺli rüä sisen, noil omma˽pikä `hambaʔ (ohted) Har

5. konksukujuline, hambaga varustatud ese mõnikord saab [vene tegemisel] `keskele ka ammas (kinnitusklamber) `peale `pantud: muidu läheb `lõhki puu Tor; ega sa [peergu] `ammasse (pilakusse) võind `panna ahju nurka, [tuli] läheb `ahtesse Ann; nõu vitsutemise ammass (vitshammas) Krk

6. a. hambakujuline kiri, muster (kudumisel, tikkimisel) `kenda kiri on ambolene, `ambad on sees Emm; suka `ambad ~ kaśsikäpäd Khn; triibulest `amlesed tekid `kooti, triibu `iäre `kooti `ammad, teene lõng `musta, teene punast Juu b. piste (õmblemisel) üvi pu̬u̬l õli `pitki `ammid täis Kod

7. pout, purjeka pööre asetumiseks tuule järgi – Ran

8. õige paĺlu `musti `ambid (tungalteri) Hls

ammil(i) `ammil Hls Krk, `ammili Krk särgiväel talve `ammil ei saa `käüä Hls; kuuma ilmage olli `ammil, ilma kördite; ku lämi kammer olli, siis vaist naise kedrasive `ammil; ma lätsi - - `ammili `vastu tal Krk

ammu1 `ammu R(-o) SaLä Hi(-o) L(-o) K; ammu SaId Hi(-o) L(-o) K I eL(-uʔ V)

1. kaua (aega); kaua aja eest, hulk aega tagasi; vanasti sie oli jo `ammu - - sest on jo `ammu`aiga kui läks Kuu; ja `ammu `kannab minu `pääle viha Hlj; `tuona `viimate - - `nüüdised `rahvas `ütleväd `ammu aja iest Lüg; sie mies jo `kuoli `ammo `aiga; `eigä se‿s `nenda `ammu old Vai; kas `ammu lout `valmis sai; ühekora `ammu käis `linnas Ans; see oli juba ammu `ampsest Khk; Luba[s] ikka ammu `pääle `tulla, aga pole ikka tulemas `öhti Pöi; see nimi kadus juab ammu `ampselt ära Pha; see oo `ammu`aega oln juba sii; see oo ammu vanast oln Muh; mo ema `ammu surnd Käi; se pöle väga `ammo aeg, kui nad `siia tulid Rei; leha põle ammu näind, `söövad kala kõik Rid; tääl oli `aigose vemm `ammo sehes Mih; ammu `aega ju, mõni `kolmgünd `aastad surn ju; `kaugelt sugulased oo `metmendast põlvest, ammu, `kaugelt Tõs; `entse `kohta `öetse ammu Aud; nii `sooja ja ilust `õhtad põle `ammu olnd Vän; nüid juba `ammu `aegu `tuhled mullatud; see ammu meelest ää läind, et pulmale pidin tulema Juu; ükskord `ammu `ammu, ku‿ma nuor olin vel Jür; se on jo `ammu `aega, aga ma määletan seda Tür; kardulid on `ammu kiend ja soust `vaĺmis VMr; `ammu tahan `teile `tulla Iis; vanemad one ammu mulla all Kod; mina põle ammu `aega sial käenud Pal; akkasime isaga ammu `enne `valged minema Lai; `ammu juba kui Meleskis tehässe pudelid KJn; mea akka ammu, ajalt `säädme; ma ei oole ammu `aiga ääp saanu `kuskil `vällä Krk; väega ammu es ole `küine, kuus säedsekümmend aastat om sellest, kui küünid alustadi Ran; päiv ammu lännu ja kodu ei tule inimese `üitsegi Nõo; tu‿ĺl jo äsä ammuʔ Urv; rońg om jo ammu˽lännüʔ, tüḱk `aigu saa tagasi ku˽lät́s Har; vaśt tu̬u̬ asi om kunage ammuʔ olnu jo; ütskõrd ammuʔ timä mullõ kõnõĺ Räp; tu̬u̬ oĺl ammu maʔ mälehtä‿i mito `aastat sinna `aigo om; `Türgü sõda oĺl ammuʔ Se; mul jo ilma ammuʔ lihm kańd Lut; ammʔ jo om tuu aaštak (sellest om aastaid) Kra

2. kui ammu siis, ammuks ammu see oli, kui ta käis Lai

3. liiatigi, hoopiski, veel vähem (eelneb eitus); seda enam `keski tämale `alba‿i `tohtind `üelda, ammu vel `alba teha Iis; selle `ti̬i̬gä ei jõõda [hobune] tühjüjä vangert vedädä, ammu vi̬i̬l inimess pial ehk `ku̬u̬rmad Kod; vana `vähkina pitsitäp oma `sõrguga, ammu vi̬i̬l purika suu Puh; obene `eśsup neĺlä jala pääl, `ammu siss vil inimene Nõo; Kanapesäh munaki nakkasõ tikslõmma, ammu sis viil muu Vas

Vrd ammul, ammut

ammugi 1. juba ammu, kaua aega tagasi sa süöd juo `uudise `leibä, juo `ammugi juo Lüg; ma pole `ammugid sind näind änam Khk; ei ole `ammugi `korvi teind Kos; ein oleks `ammugi `vaĺmis, põleks seda `vihma old; aeg oleks `ammugi ära `minna Kad; `ihkus ammugi ammast ta `piale MMg; ma ei oole ammuki temät nännu Krk; ma‿lli enne `päivä ammukina ülevän Nõo; ma˽`ki̬i̬tnü˽`kiisla ammuki, ilma su˽`ḱaskmallaʔ, a olõ õi˽kost tetäʔ Vas; hundameńt om külh ammugiʔ vaĺmiss, aga edesi ei `jõuta inämp tetäʔ Räp

2. seda enam, liiatigi, hoopiski minagi ei saa sene `asjaga akkamaie, kust siis tämägi ei saa `ammugi akkamaie Lüg; Kes ep täna pisku eest, see ep täna palju eest ammugid mette Kaa; kui tema äi saa, siis mena ammoged mette Emm; ega mina teda tia ja teie ei tia teda `ammugi Ann; kase `leh́ta, neid ei taha nad (lambad) `ammugi, nied on vihad VMr; ta avitap igät ütte, oma last ammugi Puh; saa ei sa˽taa latsõga `hääga `kõrda, halvaga ammuki Har; vana olt, `vaesõss jäät, ei `kõlba hinele, tõõsõlõ ammuki Rõu || kindlasti, tublisti tema on üle `seitsme`kümne ammugi SJn; ammuki sada vakamaad ole ärä lõiganu Krk

Vrd ammuks

ammu|ilma ammu nüid om kesi ammu`ilma uhakun Nõo; ammu `ilma, kona ta (talu) `oĺli ostetu Kam

ammust `ammust R eP(-o-), ammust eP(-o-) eL

1. kaua aega tagasi, ammu oh siel elasitte `ammust ajast `saadik Jõe; sie pütti vedeles `ammust `aiga varud `kaulas VNg; `ammust `saate jo, `milla sa akkasid tegemäie tädä, aga et saa `valmis Lüg; ei ole sinuda jo `ammust `saate jo nähänd Vai; kouss läks `ammust ajast katti Ans; see oli ühevahe kut neid `asju oli, nüid pole änam ammust ajast olnd Khk; Meite poiss oo ammustilma laevade pεεl Kaa; Seda koppelt polnd seal ammust `aega änam Pöi; nad pole `ammost ajast Juuliga segamini käind Rei; meitel ei ole nüid `ammust `aega änam kanepit olnd Vig; sari, neid oli `ammust aast Mih; vana talu, see on `ammust saadik juba, `enne mend Aud; üsna `ammust on ta (talukoht) oln PJg; lakakaer, see oĺli `ammust `ammust Vän; ammust saanaka sa juba sii; `ammust `aega on mu poeg merel Hää; ta juba ammust `aega teeb seda villast kangast, aga `tehtud ei soa; ta põeb `ammust aast, ei tule surm egä elu; see käib juba ammust soadik seal; `ammust põlvest keedeti `körti, mis siis `süia oli Juu; küll mul on ammust saadik ia tuletegemise praht JJn; oodenvaĺt on siin ammust `aega Trm; nad on ammust aeast tuttavad Lai; vanamel on `ammust saadik `mootor ratas; me elame ju `ammust aast siin Plt; meil om ammust saantig `uibu; Kulla om ammust `aigane nimi Hls; sedä tää mea joba ammust põlvest Krk; tu̬u̬ `olli jo ammust `ilma, kui mina naka mäletämä, kuulin iki, et tetti `saia joba Ran; kraasi om ammust `aiga temä käen, aga ei tu̬u̬ ärä kah; toda juttu om joba ammust ajast sandik `aetu Nõo; mina ole joba ammust `aiga kotun; ammust ajast saadik ei ole änt nännu˽kala`müüjät San; tütäŕ om ammust `aigu sääl `tiinünüʔ, selle `pernanõ hoit tedä; taal omma jalaʔ ammust aost saaniʔ `kangõʔ; päiv jo ammust saani˽jumalan Har; tä um jo ammust ajost saaniʔ siih Vas; ammutsõst aost jo sedä tetäss, ammust `aigu joʔ Se Vrd ammudast

2. ammuks Ammust nied karduled tullid - - `enne põld kardulest Kei; ammust sie oli, kui ta linnas käis VJg

and ańd g anni Sa L M Ran Puh Nõo, ańni Mär Tor K I Krl, g anni; and g anni Muh Hi, `anni R/n `andi VNg Vai/

1. andmine `Toise pere `naine on `oite `lahke `anniga ei sie jädä `ilma kedägi; eks `anniks ole (anda sünnib) Kuu; [mõisa] ärra - - `ańdis `vaeste inimeste lastele kooli leba - - siis lõppis `mõisa leba ańd ää Mär; ei siis põlnd valmistud ega olnd sööma `andi kedagi Vig; t‿m kasina anniga, tu̬u̬ ei anna sulle mitte midägi; temä‿m `elde anniga, mine midägi `ot́sma, ega ta konagi ei `keelä Nõo; helde ~ lahke anniga lõtvade elukommetega, kergesti anduv sie `tütrik on `lahke `anniga, `annab igä `poisile, kie küsib sie saab Lüg; vanast `ütlivä mõne serätse `tütrigu `kuhta, kelle man mehe käesivä, et to‿m `elde anniga ja laia panniga Nõo

2. annetus, kink; almus, armuand `Anna `sandile aga ärä `santi `andiega ärä taba Kuu; Nüüd õli `paari `rahval laps, siis `kuuvve nädälä `õtsas `läksiväd `nurgast keriku, võttasivvad `leivä, `veiväd keriku `vaestele, nied õlivad keriku `vaeste `annid Lüg; ikke `aetasse andisi `vaestele Mar; siis `viidi `vaestele `ańdisi, kui laua kirikus käisid Juu; annan pimedatele selle ańni Pal; ega kiket `asja õppi ei saa, muist om iki `lu̬u̬duse ańd Krk || (leivast, viljasaagist jne) leib one ihu toedus, jumalaańd Kod; si̬i̬ om jumale ańd, ärä visate [leiba] maha (öeld lapsele) Krk; ta‿m kõ̭iḱ jumalõ ańd, et sul ni tark mi̬i̬ĺ ja `mõistuss om Krl || sag pl veimed, mõrsja kingid pulmalistele; ka vastukingid mõrsjale pruut ajab oma `ańdisid, `kõrjab `pitki külä, `viinapudel `kimbus Lüg; `lähkri `joojad viisid ruudile `ańda, `kindu, linu, `villu ja kapetud ja Muh; pruut `ańdis ańnid. `peigme ema sai müt́si, sai särgi, sukad, `kindad, põlle Hag; edasi tuli ańni `anmine. `peigme õdedelle sai `antud igaühele müt́s ja emale Jür; `enne olid ańnid jo. sokid ja sukad ja suka paelad Ann; ańnid - - `anti [pruudi poolt] `peigmepoolt `rahvale. pruudi vend jägas - - pidi kakste·ist kolmte·ist `särki jägama. sinna käis `juure sokid, `kindad, `taskurät́t - - si on täisańd. si oli rikas, ega igaüks `jõudnud `täisi `ańdisid `anda Ksi Vrd anduss, annak, anne, annus1

3. saak, toodang ärä `pelga mere `andi (saagi aeg peab püüdma) Kuu; `einidest ei õle suurt `andi, vähä saab; sel suvel on `õige `vilja and Lüg; teene [lehm] andis ike kahessateisskümme `toopi [piima], seokse ea anniga oli Kir; Lehm oo kitsi anniga Han; mõlemitel on iad ańnid, `ernel ja ual Trm; eks rohoss õle ike suurem ańd, ku [kari] roho `piäle suab Kod

4. vaimuanne, võimekus Taal on oort jumalast `sõuke ańd `loodud Pöi; ia pia oo, ia ańd oo Aud; `ańdi ei ole `laulmiseks Juu; üvä ańd kõege aśja `piäle. tõesel ei õle `ańdi Kod; mul ei oole jutu `andi, mea ei mõista juttu tetä Krk; egäl ütel laolu `andi es olegi Ran

5. (ei ole) asi või asja, tulu ei õle tämäst suurt `andi. lörts ja `arvokeìne (riidest); egä sest [hobusest] enämb suurt `andi ei õle, ajand juo tõse jalad alt `vällä; midä tämä `ennast `ninda `kõrgutab, enesest ei õlegi suurt `andi Lüg; sie laps on nii põdur, ega sest ikke `ańdi tule. ega sest inimest tule VMr

hand hand V, and Hel T Urv Krl Lei, g (h)anna

1. saba ku arak kadsatess - - kos pu̬u̬l and om, säält tuvvass `käsku Hel; `kange kuumaga lehmä võtiva anna `säĺgä ja joosiva tanumide; egä peni kergitäb oma `anda - - kes ennäst väega kitt Ran; kuri puĺl tulli ussest `sisse, nu̬u̬ lehmä sarve olli ummeldu pääkoti `külge, vana viht olli annass `pantu (pulmanali) Puh; ja kui kana `anda soputana, siis tulna `võ̭õ̭rit; tuule`veskil om nii et, kui ää tuul om, siss tuleb jahu ku obese annast; last vihuti siss laaleti et, at́a at́a anna pääle, tsopu tsopu tsooru pääle; töbi annaga peni; nüid om [koeral] äbi, tuleb and sorun ja pää norun; `rätsepä obene ravvane, and om taka linane = nõel ja niit Nõo; lõõgaśsi kodu poole minekit nigu and `õigõ takan Võn; kas vai neli viiś obest `pańti `anda üitsütele [rehe tallamise ajal] Ote; Kui and `küindusi końdi manu, pidi ää nüśsilehm olema Rõn; Tuli om nigu pini anna otsah [tulenäitaja ei pea pirdu paigal]; Üt́s iiŕ, kat́s `anda = pastel Urv; no˽timäl om suuŕ juuss nigu hobõsõ hand; timä `tallass õks alasi tõsõ hanna pääle, timä taht alasi `tõisi tüssädaʔ; kasi˽kaśsi hanna alaʔ sõim Har; kas susi soe hanna pääle kunagi˽situss (kelm ei reeda kelmi); T́sia hand hoiõti kesvätegijäle; Hopõń näüdäśs `handa ja˽kattõ (jooksis ära) Rõu; taa sääre hadak um, taa nigu kana hand tuulõ käeh (kerglane inimene); `lamba hand saa kaŕussõlõ [süüa]; vana `loikam [koer] tulõ kodo hand `jalgo `vaihel Plv; jobi hannaga pini; harak liinah, hand ussõh = ah́oluvvaga ah́o`püh́kmine Vas; mis teil om müvväʔ, hobõsõ `handu vai haŕaśsit vai `ńartsõ; pini höörätass `handa, hannagaʔ; ku hädä om olõ õi `härgägi hallõ, a kui hädäkõrd `mü̬ü̬dä lätt, siss om `handagi hallõ Se; kaśs situ‿iʔ är umma `handa; hüäl tsial kõõ kõvvõr hand; mõnõl [lehmal] um padi hand ka kui luud - - mõni um harva hannaga Lut || piltl kibu anna all (rutt, ajapuudus) Urv; Kos tä õ̭ks inäp lätt, ku täl jo˽hand paku vahel ja elu üte veere pu̬u̬l um (rase) Rõu; ei olõ nail nooril häpü ei˽`handa; hanna ku̬u̬h (vabaabielus); Lahke hannaga inemine (kergete elukommetega); om ta mineke kiim, hand `kukro pääl, annaʔ joostaʔ õnnõ kohe taht Räp; kiä `uhkõ om, `viskass hannaga Se; ligõhha hannaga, hüä olõ‿i·ʔ Lut; hannan, hannah jõrel, kannul sa olõt nigu `väikene lat́s imäl alasi hannan Har; Taa pinitüḱk `tirkass ka‿ks alati sul hannan Rõu; oĺli ma˽ka iks suuril hannah `valvma minneh Vas

2. riietuseseme (alumine osa) kördi and Hel; võta and üless, ma anna sulle `vitsu; praḱk (kuub) `olli poolõni `perseni, praki and `olli `lahki; ta‿m talulaits - - om `uhke - - lü̬ü̬p tõese kas vai `uńdriguannaga maha Nõo; laits om nigu tila emä anna küĺlen Ote; pane oma poig vai anna `sisse, mia ei pane tost tähelegi Ran; imä nõśt säŕgihanna (kuuesaba) üless; kat́s `tuisku väläh, üt́s tõst `handa, tõõnõ aja lummõ `persehe Vas; Kattõ `mu̬u̬do siidi omma, pääsiidi ja hannaʔ - - Nuu˽hanna˽köüdetäse˽`taadõ, naasõ˽`köütva˽linige `küĺge, `tüt́riku˽vanigõ `küĺge; liniḱ, mäh́k `ümbre pää, hanna takah Se

3. tarberiista osa, käepide, vars üits aenumane annaga pańn `oĺli, ku vahel liha küd́sätedi, siss `pańti `ahju Ran; `lapju and läits `katski; pöörä annast kääneti pü̬ü̬r ette, siss `olli uiss `kinni; kos vanast olli olusa kopa, `handul kõ̭iḱ naśade taka ja Nõo; `luitsa `pańti `andu piti `varna `pistü, egä üt́s tuuś oma ärä; pää ari `oĺle `öörgune, and `oĺle iks takan Võn; villkopa kõru `olli madalamb ku kipi kõru, säält kõrvast läits and läbi Ote; Üle lapjuhanna ja roobihanna ei tohtev minnä, siis minnev au ahju San; ss‿võedass kas vasara hand vai, mia taht, `minkä˽nii t́ä [kips] peenikesess hõõrutass Urv; vigla and oĺl ka parass piḱk ja jämme, iks hää `peiu võttaʔ Krl; tooli hand om tooli sällä takahn Har; timä näḱk mi̬ ilma hannaldaʔ rihhu, tah́t hinele kah Rõu; `tartu piibuʔ oĺli˽`kaĺliʔ, nu̬u̬ʔ oĺli ilosa luust hannagaʔ Plv; Hummogo niidete hain `maaha, sü̬ü̬m `aigo `leivä˽naaśõʔ riha hannaga˽haańa ülest vai kaari˽laḱka; prenneĺ, tol hand peräh, puust hand Räp; a tu puu, mis `perrä läbi tsusatass, pulk otsah, tu kutsudass meil ratta hand vai lankhargi hand Se; hand kua um tsiŕbil, lüvväss `vardõ Lut

4. vilja idu; ohakas; lehe, marja, õuna varreke kääneti lade `ümbre, et põhjan mõni konds om `tervess jäänu, kesväl mõni and `persen, uhak küĺlen Ran; `müimise kesvä iväti, et siss lähvä anna takast ärä Puh; kesvil jäi `andu, `keśviga olli tu sõda, kaaral ja rüäl ess jää `andu; anna olliva uhaku kandsu, terä `küĺge jäänü Kam; kesvä anna om vällän, kägu ei kuku siss Ote; lihel om hand, taast timä kasuss Har; ma idudi kardokit, kardokil umma˽jo hanna˽takahn Rõu; keśvil hõõruti hobõsõga hanna˽takast `maaha Räp

5. järve sopp, maatüki ülemõõduline osa Üle jäŕve anna `tuĺlimõ San; hannaga vakamaa, suurõmb kui vakamaa Har; `Uutsõh om üts järvehand Se

6. ühisest töörindest mahajäänüd tükk, tööjärg ku mõni `põimja jäi `taade, siss üteldi et, kae tu̬u̬ jäi `anda, t‿om vana laisk `põimja, lähme kuseme ta anna pääle; tõese `põimja avitiva siss tu̬u̬l `anda `jääjäl ärä `põima, tu̬u̬ `olligi tu̬u̬ anna pääle kusemine; mõni kes äste kärmäss `olli `põimma, laśk `endä `i̬i̬ga minemä, ja tõese jät́t `anda Nõo; kuiss sa nii uma hannaga `perrä jäät Har; tuu jäi `handa uma `i̬i̬gaʔ, niku˽hand jääss `perrä, niku˽siba; timä om kõõ hannah Vas; tää tügüss kõ̭gõ hanna pääle `jäämä Se

7. rida, rivi kurõ˽`lätvä mõ̭nikõrd `kolmõ `handa, imä i̬i̬hn ja latsõ˽takahn; Kurõʔ `lindasõ katõhn hannan Rõu; kala˽puhaśti ärʔ, ja `su̬u̬lśsi, siss salid́si `handa Vas; hahe hand ĺätt; sibulahand, `handa saĺlidsa (nööri otsa lükin), ar saĺlidsa sibula `handa (kuivatamiseks) Se

8. kraasimisel saadav villarull(ike) oi õigõʔ mitu `handa `villo sai taast pügüst; Es kraasita˽küll˽sääntsiid nigu noʔ kraasitas `kerrä, siss kraasiti iks hannaʔ Kan

Vrd händ

andma `an(d)ma üld(-me M, `andmõ Krl Har, `andmadõ Har), `anda|ma R(-maie Lüg) Sa; da-inf `anda Hi Lä Mih Khn K I Trv Hel T, `andaʔ V, `andada R SaLä, anda Sa Muh L Äks VlPõ M, andaʔ VLä Se Lut Kra; (ma) anna(n) eP eL, `annan R

1. ulatama, pakkuma; kellegi kätte(saadavusse) või kasutusse toimetama (ka söömiseks, joomiseks jne) `ansivad `toine `toisele käppä (kätt) Lüg; tule `siie mie `annan `siule omena Vai; pere`mamsel `andas toidu `väĺja, mis perele sai `tehtud Jäm; loomale piab kääst `anma (lisatoitu), väljal nii vähe `süia Khk; ma anna `soole oma ölut ka maida Mus; üks annab rihalt [rukkivihud] kätte, tene ahab parsile Lih; neĺlaba ja pühaba andeti liha [süüa] Var; anna lapsele nisa suhu, laps tahab imeda PJg; üle ukse ja üle aia ei tohi `leiba anda, siss tuleb riid - - kätt ka ei tohi üle ukse anda Saa; ole `terve molle `süia `anmast Juu; karjatselle sai oma leivakot́t `kaasa `antud `lõuneks Amb; kas nad `uostelle einad ette `ańtsid Koe; `kanga kätte `ańmine (niidepanekul lõngaotste ulatamine) Kod; anna kuradille sõŕm, võtab terve kää Plt; anna tuld piibu `piäle KJn; ku sa `kangest `kohkut, siis ei pialatsele `rinda `anme; ken aus inimene, si̬i̬ and kätte [leitud asja] Krk; ei ole eläjile midägi `anda Ran; angõ vanembide kätte si̬i̬ kiri; kanadele `anti liha `eiten võti kätte, siss enämb neele `süvvä es anda (toitsid end väljast) Puh; tolle kätte sai raha `antuss; ańd kańepi karaskiga mulle `jihvtit Nõo; ku sa üle läve annat, sõs annat tulu ja jaku ärä Krl; taalõ tulõ soodad `sisse andaʔ, vaest siss saa `terhvess Har; vahepalla andass nii `lõuna vai õdagu vahepääl; ma‿i anna˽sullõ terehkätt kah Rõu; ańni linno maš́šina ala Se; t́šukõr `oĺli `andmi tõvitsõlõ Lei; jumal`armu andass pääle patu parandamese - - tulõ śjonds jumalarmuga ni pand jumalarmu `suuhhõ Lut; kätt andma (kiriklikult) kihluma, kirikus ”lugemisel käima” keisid krikus kätt `anmas Mar

2. (kinkides, annetades, laenates jne) loovutama, teise omandusse või kasutusse siirma; millestki loobuma `Kergemb `anda kui ottada Kuu; mina küll sedä `aśja kääst `vällä ei `anna, sie lähäb omal `tarvis Lüg; `Sandid `käidi pered `müädä, siis inimised ikke `anneti mis kenegil õli Jõh; Andija tüdib, saaja äi tüdi Kaa; ei ta `eese `õigust kääst anna Mär; Egäüks mehem `võtma kui `andma Khn; vanaisa `ańdis siis pärast koha pojapojale Aud; `Ańdis oma inge kuradil (enesetapjast) Hää; ma olen ikka teistele and, kui ma `andja olin Kei; `pulmas `antakse `ańdisi Juu; kui ma mihele läksin, `ańti ema‿bolt mul lehm Pee; kas sul `täidib mulle natukene raha `anda Kad; egä si̬i̬ sõda tulemata ei jäe, mine `mine `väĺjä kodoss, anna (ohverda) oma elo Kod; akad oma tütart mehele panema, teisele ära `anma Ksi; ta ei täü raha `vällä anda Krk; kas ta om `õige, ma pääd `anda ei saa Ran; ma anni tälle `ulka `langa, aga tagasi es massa; ärä `endä `tarkust anna `tõesele Nõo; `anma ta virk om, aga `tahtma ta‿i lää; ja ańd uma vana saanikõsõ i̬i̬st elu Rõn; anna˽perse tõsõlõ sittu, eś lasõ läbi küĺgluiõ Krl; massa˽ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ; ku `kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭ss mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ma `andnu˽sullõ üsägaʔ, a mul om raha kotoh; ei anna aamõtit käest Vas || anduma, sugulisse ühendusse astuma (naisest) `päiväl vanamor ei `kuule, aga `üöse `kuuleb küll. ma sohistan, `anna `mulle, siis on kõhe `kuuleb iast; Lits kes `annab, mies kes saab Lüg; poistel juba `mitmed εεd korrad `andand, kεε kεind riist (lodevate elukommetega tüdrukust) Khk; kui mina tahan ja tõene annab, muku las käiä Kod || piltl `kulbiga annetud, `molliga `võetud (vähese aruga) Lüg; ep saa akkama mette – `anti undi paśs (lasti töölt vm lahti) Vll; poolest suust (vastu tahtmist) `anma Mar; kis `käśkis `anda püksid naese `jalga (võimu naisele) Mär || (ihnsast) südä `andaks, aga käsi ei `anna VNg; ei `andand suhu egä `silmä, pala egä `pauki Lüg; Annab näpuotsast (vähe) Kaa; Naa kae ja ihnus, et ei anna teisel inimesel kibi kua piad `peksa Han; mitte mahasadanud `marja ka‿i täü tõisele anda Hls; sikke `seante, kes tõisel ei anna pala ega pu̬u̬lt; ta ei anna küüdse suurust `aśja kah, `seante kidsi; sii ei anna mitte `tingu ka kõrva veerest enne ku ta leeme `vällä lutsiss Krk; temä‿i anna mädä ka küüdse alt sulle, ta‿m nii tihnuss Puh; näpu värisevä, ku `tõesele midä annap; annab `väega veedi nigu eńgvi̬i̬rd jälle Nõo; ihne inemine - - ei anna oma näpu vahelt `pulka kah `perste `pistä Kam; kes ei anna annakust, si̬i̬ ei anna aidast kah Krl; nii sikkõ, et - - ta ei anna tõsõlõ nü̬ü̬p`nõkla kah; ta is annaʔ sullõ mitte musta küüdse väärt kah Har; anda as `siĺmä `piśtä ei suuhõ tsusada Rõu || (heldest) näpidega võtab, kamaluga annab Trm; eĺle ja `lahke, ta annass või `süäme päält ärä asja Krk; ta‿m `elde `anma, annap vai `viimätse ärä käest; mul `kalge süät ei ole, mia anna vai suutävve `pooless Nõo; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; anna antust, murra murtust endale saadust paku teistele – T V emä ütel ike et anna `antust, murra `murtust. kui sa `tõesele annat, siss `tõese annava sulle Nõo; annaʔ `antust, murraʔ `murtust, `kaksaʔ kaksatust; anna `antust `antut, ala˽võttu `võetut Har

3. tehinguna loovutama, kellegi omandusse või kasutusse siirma a. rentima, müüma, laenama jne aleduse pärast `anneti `puole `innaga Hlj; `ansin oma `lehma `süöma `pääle VNg; vana Jaap ands `meile `eini `võlga Lüg; ema tegi `möisa metstes `eina, etr ärra einamad `andas Kaa; kala müüja tuli, antsid raha eest ja vahetasid vilja `vastu Pöi; `andvad lehma teese kätte `aastaks Kul; `aapteegist pidi iad `rohtu `antama Mär; riik annab `lainu Aud; ta `ańdis koha poole tera `peale; `ańtsin selle [maja] `väĺla (üürile) Juu; mõned `ańtsivad talud käest ära, `jät́sivad kõhad maha Pal; and talu rendi pääle `vällä Krk; ega tu̬u̬ `müüja `uupi ei anna kellekile, ta jao`viisi annap; anna mulle odavambaste, mul ei ole niipaĺlu raha; pu̬u̬l ilma ma `vaśkat ärä ei anna Nõo; ańd `kapstõid mullõ, ma˽`koiõ neli `paari sukkõ Har; ku ma osagi saasiʔ ar˽`massaʔ, vaest andasi hopõń tagasi Vas; kaupmi̬i̬ss ańd meehele tu̬u̬ hääteo i̬i̬st kotitävve rahha meelehääst Räp; tü̬ü̬d andass `vällä tetäʔ Se; `võlgu `andma Lei; poolõ `pääle (pooleterale) `andma Lut b. maksma, tasuma keväde `võeti `vilja `lainust, `anti kasudega kättä sügise Lüg; külmediga (külimituga) sai `suilistel `palka `antud Jäm; sihantse mihele‿p tohi ede anda (avanssi maksta), siis ta‿p tee änam Khk; sa pidid ju raha ka kupu `laskmese eest `anma Var; mis `ańti karjatselle, `ańti püt́t rukkid, teine odre Ann; `ańti elu`aegne paiuk Lai; mis sa mulle tasuks annad Plt; `rü̬ü̬vlele andass `rü̬ü̬vle palk Ran; nüid `antana raha palk, egäle ütele tü̬ü̬ `perrä Puh; mul ei ole midägi `söögi i̬i̬st `anda Nõo; taalõ mia palk andass, kõ̭gõ ju̬u̬ `persede; timä ańd raha mullõ veidemb tagasi ku `õiguss oĺl andaʔ mullõ Har; ei ole vald minole abiraha `annu vi̬i̬l Räp

4. a. suunama; kellegi kätte, hoolde jne toimetama, usaldama tämä on ravitsejate `uole all. `tohtrite uolest `antud Lüg; annab teise oiu ala oma raha; `andas oma `tütre `tääle naiseks Khk; Kes teise abeme ää rikkus, see `anti `kohtu `alla Pöi; tädi `ańdis mind karjatses Aud; käisin `ańtsin oma töö üle, sain `tehtud Juu; ega ta‿ss naĺla asi koa põld ikke jo, laste kätte oost `anda Pee; mea anni oma poja sepä selliss Krk; tüdär `antu sugulase kätte kasvate; egäst vallast pidi vallavanemb kaits mi̬i̬st `andma Hel; katekümne `aastani `oĺli alt `iäline, siis `anti `tälle inimese `õiguse kätte Ran; ei sedä suurõmbat [last] ma ei˽saa sullõ kaŕusõss andaʔ Har; teil ka vaja uma sõsaŕ mehele `andaʔ Se b. (hrl koos refleksiivpronoomeniga) kellegi teenistusse hakkama, alluvusse minema; kellelegi või millelegi alistuma, kellegi või millegi mõju alla sattuma on viks `tütrik, ei `anna `ennast `poiste kättä rebidä; `andas `ennast `Erra `valla `alla, läks siit `vallast `vällä Lüg; ken joomise `sisse `andand on, oma `riide ilbud joob seĺjast εε Khk; kumma `puole ma enese annan, selle `puole ma pian eale koa `andma Hag; sie mies on ennast viina kätte üle and VJg; mine tõiss surmass `piäsmä ja anna ennäss `surma Kod; nüid sa annat ennäst eluaa orjass; si̬i̬ om jumala maha jätten, ilma kätte esiennast `anden; mea nende sekkä ei eidä ennast, nende `parti ei anna Krk; ma ole tü̬ü̬ `kilda `andan ennäst Hel; ta `olli metst `väĺlä `tullu ja esi `endä miilitside kätte `annu Nõo; vana om henne `ju̬u̬mise `hu̬u̬ldõ `andanuʔ; mi ei anna hennest śaksa alaʔ, mi˽`Hitleeri ala õi˽tahaʔ Har; alla andma 1. alistuma, järele andma, vastupanu lõpetama, taganema Sõnast `alle ei `anna, minuperast kasvai kõripite kokku Jõh; Ei anna vanaduses koa `tööle `alla Han; tõene pidäb ike `alla `anma, kaks kõva kivi ei ti̬i̬ üvä jahu Kod; `vaene piäb iks rikkale `alla `anma, `vaene om rukka ru̬u̬g Nõo; naane mehele ala anna aiʔ Se 2. alla jääma, viletsam olema Tehti - - karduli jähust voi rugi püülist lögri valmis - - anna poe kliistrile alla ühtid Emm 3. alanema, tagasi tõmbuma, alla vajuma nagu pakku õts õli jäme (paistetusest), nüüd on juo `alle `andand Lüg; päräst [leivataigen] annab `alla (vajub pärast kerkimist); meri annab `alla Mar; järele, järgi andma 1. nõrgenema, raugema, vaibuma sadu `annab järele juo Lüg; ilm külmale `järge `anma Khk; töbi annab järele Käi; peab kõva talvet, ei annagi külm järäle Mär; Vahõl annab `ambavalu kupust `järge Khn; kui ise järele ei and tõbi, sisi tuli `surra JJn 2. alanema, tagasi tõmbuma vesi `löökleb tuulega, ajab `maale, annab `järge `jälle, teeb `kuiva Khk 3. lõdvemale, lahti tulema, minema või laskma; lahti hargnema; mitte vastu pidama minä en õle `jätkust järele `andand, kas munn maha; ega vikkast ise veni, nide `annab järele Lüg; see nii mäda köis, see annab `järgä Khk; Anna köit üks sutike järge Kaa; kõva sõĺm, ei anna järele Tõs; laug [lõng] annab `järgi, keerd `järgi ei anna Plt; `ankur annab järgi Ran 4. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema Järele ei `anna, kas `raiu vai tükkidest IisR; targem annab ikka `järge Vll; süda ei and järele, ma pidin seda teesele ütelda `soama Juu; kes järele annab, sie järjel istub Iis; ei anan järele, võta vai pia MMg; sina anna `järgi, temä om vähep, rumalep Krk; maha andma alanema, mõõnama meri on maha `andand Jäm; perra, päri andma 1. nõrgenema, raugema valu nakap nigu `perrä `anma, ei ole enämb nii ele valu Nõo; tõbi and `perrä Se 2. lõdvemale, lahti tulema või minema võrk om londin, annap `perrä Ran; mul om vana jala, ei anan `perrä, ei saa `astu nii valiste Rõn 3. oma seisukohast, kavatsusest jne taganema, mööndusi tegema mina annan `perrä, parem tükk tigedälle Kod; kes serände pehme, annap `perrä kõegile; ta om nii `kange `süämega, `kossegi ei anna `perrä Ran; latsele ei või `perrä `anda, ta nakap siss `jonni `amma Nõo; anna no uĺlilõ peri Rõu; ei annaʔ `perrä, rago nigu `rauda `vasta Plv; tagasi andma 1. nõrgenema, raugema, alanema; taanduma Omitegi hakkas haigus neh tagasi andama Kuu; külm `annab tagasi Lüg; valu jääb `soiku, annab tagasi Khk; ilm annab külmast tagasi Kei; ei anna sugugi sinu käsi tagasi (valu ei vähene) Kod 2. endisesse olekusse minema, viima külm on `kartuld näpistand, see `kartul annab tagasi (magus maitse kaob) Mus; Ein küüni pannes oli üsna kui, aga nüd oo tagasi andand, vaada et läheb palavaks veel Kaa; Ära `tömba seda köit nii tebevasti, anna vähe tagasi Rei; vikat kõba, tab tagasi anda Vig; ma ei taha viha kanda südames, ma annan ruttu tagasi Mih; [kõva vikatit] seda põletadi - - see `ańdis tagasi Ris; [heinad] on tagasi `anden `nätskess, ei saa `kuhja `vaĺmi tetä Krk 3. taganema, loobuma mena oma sönast tagasi äi anna, olen `ütlend, olen `ütlend Emm 4. alanema, mõõnama tuulega on meri loe, kui vaaks jääb, siis annab tagasi, mered `andvad tagasi Khk; meri akkab `möönma ~ tagasi `andma Rid 5. kajama Mets - - oli nii suur ja tihe naagu müür, selle sammu pärast `andas ka ääle tagasi Kaa; alkain un aĺlass kivi and eĺü tagaž́di Lei; üle andma raisku, ülekäte minema see (tüdruk) on üle annond `eese jo; üks üleannond ing, kes kedägi ei kuula Mar; ümber andma muutuma elm annab `ümber, ta lεheb solags Emm

5. (saada) võimaldama, (osaks saada) laskma, lubama; millegagi varustama; millegagi mõjustada laskma a. (objektiks hrl käändsõna) lase `alla pidi tuuld [paati] , anna `rohkem tuult Jõe; siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; külm ei `anna `viljale `kasvu VNg; `anna sina `põllule sedä midä põld tahab, põld `annab kõhe `üeksä `vasta; sie jutt ei `anna `kuskilgi `üömaja (ei aita) Lüg; ähk annab völaga `aega (pikendav tähtaega); leeva koorus mustaks läind, palju `kuuma `andand; `siaste sai [põllule] vähä sönnigud `antud; rehele annad kaks kütti Khk; anna sa `jooni, ma kiigu Mus; Antku jumal εεd ingamist (surnust rääkides) Kaa; lehm äi anna `piima käde Jaa; `Mootur oli `kinni `kõrbend, pole `õigel ajal määret `antud Pöi; mäda puu ei anna valu mitte leva ahule Muh; anna liigendel `sooja Käi; ilm olli nii `sompus et pole näin laevale `koosi `ande Phl; tääl ike terbist `antud Mar; ei tale `anta seal `õlpu `ühti; `ańti `ruĺli ja `jälle äket et tä (muld) `peeneks läks; Anna perse pinki (istu) Mär; aeg annab arutust Han; na ea põli `antasse veel vanainimesele Mih; amet́ kõik mis `leiba annab Aud; ega ned parmud ka anna asu selle lehmale Amb; pool `pääva `ańti siis `teenijatele pühaks Ann; `rahval kõik lu̬u̬g vede siden, ku annab `lu̬u̬gu si̬i̬ ilm; anna mina juassa (lase minul joosta) lehmile järele; naene tämäle mitte uśsi asu (rahu) ep õle `annud Kod; kui tuld kivedast `antasse, siis pada `ästi keeb Äks; pannasse aod `siśse piśtakille si annab alt `õhku kuhjale Ksi; `siia `maale on tervis meil `antud SJn; ku vikat `äste säet om, sis muud ku anna `jõudu; `antke - - tekke `ruumi; ullul ja rumalal anna maad (anna järele); ilmast `ilma sõnutiv, na es anna teśtel ka rahu; ma lää `rätsepa manu `mõõtu `anme Krk; purju om tühjä, anna `rohkemp tuult pääle ~ kätte tüirist Ran; temä varast paĺlu, toda es saa jo `andiss `anda; amet kõ̭ik mes `leibä annab (ülalpidamist, sissetulekut) Nõo; Sõda om hirmus asi, jummaĺ angu˽kõrvaga kuulda, a ärgu˽`lasku siĺmil nätäʔ Urv; Anna iholõ mis iho nõud; Kolmõlõ asälõ piat tiid anma: haanä kuurmallõ, palgi perä riile ja vanalõ tütrekulõ Räp; kas śoolõ põllulõ tiʔ sitta ka olt `andnu Se; d́ummal `andaga `terrüst un öüä ikä Lei || impers (vihma- või lumesaju, ka tuule ja ilmastiku kohta) akkas pagiti lund `andama Mus; Las aga anda, `vihma lihab taris Pöi; nüid `andis `märga, nüid akkab `sündima küli teha Muh; annab ead `ilma Rid; seal põh́a all annab tugevad `vihma kohe Kse; `Andis `vihma nagu uavarrest Han; `Vaata, kudas `pilvi `vasta tuult kisub, sisi ta ilust `ilma ei taha anda Hää; küll annap vutakit (hooglikust tuulest) Ran; pilve lońdikõnõ, and paĺlo `vihma, lummõ Vas b. (objektiks da-inf; ka impers) laskma, võimaldama; võimalik olema `Annan sulle jau peräst `ingedä Kuu; nüüd `annab `niitä juo küll, on juo `täiest `kasvand; sinu pää ei `anna `sinne `mennä, akkad `enne `õksele Lüg; jumal ei `anna `ennast `pilgada Vai; mu rind ei anna εnam loulda Jäm; kui tuul külje pεεlt, kui annab purjuga kaksi pidi joosetada Khk; `kõrkad o `pehmed nagu piitsa keeled, `andvad ühna veanda Muh; õlle nõud andvad koa ikke ingäta pea `luhti mette Mar; ega lammas `rohkem ei anna `niita ku kaks `korda Kul; Võtab kust võtta annab Han; kui põld akkas `anma teha, siis `tehti küli Aud; anna leida `endele kaĺlis tervis kätte Hää; kõva südamega inime, tema sugugi ennast `murda ei anna Juu; valitsetud puu oli, kes `ańdis `piergu `kiskuda VMr; nuga peab nõnna terav olema et puu annab `vesta Kad; kruu ei anna `koŕki maha jättä, tuleb ühen `väĺjä; südä ei `annud sedä ärä üheldä Kod; kas sääl om enäp Ämmusteʔ – annab `olla, ma ei tää sääl muud nime oleva Trv; kuḿm annab venüde Hls; ega ädä ei anna äbenedä Ran; ta (naise) südä ei anna `lüvvä ja käsi ei lü̬ü̬ kah Puh; si̬i̬ om `jaksa, annap võtta Nõo; nüüd `ańti vi̬i̬l omile siĺmile nätäʔ Võn; ni `kaugu iks elä, ku `päivi elläʔ om ant Urv; ädä ei annaʔ äbende, tühi kõtt kõrgistõ Krl; ku käsil ja jalul `liiku andass, siss võit õks elläʔ Har; sul jo `andõ˽`vaĺmiʔ, ku kosilanõ tulõ, sõ̭ss anna˽minnäʔ inne Rõu; hüä mi̬i̬ĺ sai `väega, hot́ lakkõ annaʔ karadaʔ Se; annaʔ jummaĺ kõ̭kkõ mõistaʔ, ei `kõ̭ikõ tetäʔ Lut c. mingit olekut, tegevust jne võimaldama; mingiks olekuks või tegevuseks suuteline olema võib `jätkädä `inglis tappiga [palki], siis tämä enämb ühest ärä ei `anna Lüg; reha `seljatäis - - vottasid nii pikkald [heinu], kui reha `andas; kisendi kovast nii pali ku kori `ansi Vai; `veised `kargavad tuhat `nelja nii pailu kut `andvad; tald oo nakkidest lahti `andand Khk; Antku, et seda‿p juhtuks Krj; enne põln inimestel `priiust mette, päräst `anti priiks Mar; `meeste säŕk oli kitsam, nagu `riide `laius `ańdis Mär; liigetega nuga, mis `kinni `ańdis Mih; `kańdis kõik ää, mis `lahti `ańdis Tor; minul sie sõrm ei anna `sirgesse Amb; [lõpetamisel] paneme [kanga] ohjule, nõnna et annab pikemaks Tür; kui aeg `ańdis, siis kedrasid päe läbi Plt; lina `aiguve seni, ku na luu `valla annave Pst; kui koe ja vee mõlemba keeru om, siss na ei anna `kangan iluste ligi, saab kore rõevass Ran; kõnõlnuʔ, no kiiĺ anna‿iʔ ńoid sõnnu Lut || (koos ma-infinitiiviga) – R eP vie riist on `kallakal̀li, `annab `ümber menemäie; minu kiel ei `anna `ütlemä, kuda sie tuleb `üellä Lüg; ükspuine, `kange seĺjaga, `pöörma‿p anna ennast Jäm; siis nad (linad) olid niikaua leos - - kui nad `ańdsid juba `murma ennast `kat́ki Kei; ega tema ennast `paenduma anna (uhkest) Koe; aśspakk, tema annab `kierama alt VMr; juba annab `nihkuma Kod; kui on vanund ja tükkind vill, ei anna kraas `käima Plt || kokkusaamist või lähenemist võimaldama, lähedale laskma siel on pikkeld [meri] madal ja - - egä `sinne `ühtä maa ligemäss voind `andada - - et `liiga `ranna ligi ei `andand Kuu; kits ei `anna `püssimehe ette, on üks arg luom ja `erkos Lüg; metstuid ep anna nõnna elude likki mitte Muh; Vana kaśs ei annass mio `piiri Khn; reak ei anna ennast inimese sekka Juu; ta‿mm nii `uhke, ta‿i anna ligigina Nõo | id ei sie `anna enamb `endast minu `silma `alle VNg; Kus mina taga `räekida saan, kui ta‿i `anna `näulegi IisR; ära anna ennast mu `silmi Rei; oia, et sa enam ennast mu `siĺma ei anna Juu; Ku [võla] `masmise aig, es anna˽siĺmilegiʔ; tu̬u̬l ei olõ˽nätä˽`masmise mõtõtkiʔ - - ei anna˽`ńaolõginaʔ Urv; kinni, kätte andma kinni võtta laskma `juoksevad `sängi `alle `peito, ei `anna `mulle kättä (lastest); kui üvägä kinni `annab, siis on trahv `kergemb Lüg; obo ei anna `kinni Mar; aa `looma taga, ei anna kätte ega anna Juu; virutanu lehmäle takast pengiga `perrä vi̬i̬l, noh, lehm kätte es anna Nõo; tsiga anna‿i kellegi kinniʔ Se; kokku, ühte andma kokkusaamist võimaldama, endaga kokku laskma mihed `kardid neid (sõjalaevu) ja ei `tahtund `laevuega `ühte `anda Kuu; `emmä `andand kokko `tõine `tõisega, õles `menned `riidu Lüg; redutas eest ära, ei annagi kokko Pil; temä ei taha kokku anda, paep ärä i̬i̬st Krk; kudass tu naene temäga kõnelep, ta‿i anna naesega kokkugi Nõo; is `näütägi˽hennest - - is anna˽kokkugi is Har || ulatuma, küündima Jakk jäänd `kitsukaseks, ei `helmad `anna `vaelukute enämb Kuu; [võrk] äi anna sõnna [juhtmete] `kaela mitte, lühike Pöi; luuk (look) oo ää `õigun, ei anna `piäle Var; sured pikad puud mes ülese ikka `antsid puude `peale Kir; Kael pial nagu ärjal, rae nööbid anna kua änam `kinni Han; kangid olid kohe sedasi et (palju) - - ei and kerstu uks `kinni Tür; kas sie palit annab `sulle `kinni VJg; rõivass om liiäst naṕp, ei anna `ümbre Puh || piisav, küllaldane olema Jämmuselt annab möödu täis, aga pidusest jääb veel puudu Kaa; Ikka `kerge veel, äi anna `koalu käde Pöi; see on `raske asi see vist annab kaalu täis küll Juu; välja andma 1. piisav, küllaldane olema enesel ei õle `riiestki `ninda pali, et `vällä `andases Lüg; See paĺk äi anna jämmuselt välja Kaa; `Riśtisi nii pailu [kindakirjas] kudas siĺmad `väĺla annavad Hää; karva piält ańd kualu `väĺja Kod; rõivass ańd `laiusest `vällä Plv 2. kujult, omadustelt jne sobiv või kellelegi, millelegi vastav olema `vöedags üks köver puu, mes obose plaani `välja annab, laigadagse pεε ja körvad veel `senna `otsa Käi; abemega mees annab plaani `väĺla Kei; sõss `anvet moodu `vällä, ku mehel piip suhun ja naisel laits sülen Krk || (vee, õhu jm) liikumist võimaldama; läbi imbuma pane kork `peale et `luhti läbi ei anna VNg; ahi `engäb - - kui praod sies on siis `annab `luhti `vällä Lüg; mattab `inge `kinni, ei `anna `rindust läbi `tulla Jõh; vikk on kiha pεεl, koest ta `inge annab Khk; paat́ lekib, annab vett läbi Tõs; Panõ kaabõlkoi luuk `piäle, iest akkab üle `andma Khn; tegi tugeva paisu, mis mitte vett läbi ei anna Hää; neil (viiskudel) augud olid sies `ańtsid `õhku ja Amb; kuur piab olema, et annab tuule `õhku läbi Tür; puud vajovad `litso, ei anna tuld läbi, `liikta näid Kod; piip kõvast täüs topit, ei anna `enge läbi Krk; ru̬u̬ katuss ei pidänä `vihma. ru̬u̬d om kloredad, annava läbi Ran; iä `lahkõss - - and `luh́ti mano, sõ̭ss ei lõpõ˽kala ärʔ [järves] Plv; prezenta all `kauplõsõ prezent anna‿i `vihma läbi Se

6. karistusena, sunnivahendina või ergutusena osaks saada laskma; lööma, peksma; taguma, kolkima; löögiriistaga töötlema a. hüüds ans kere `pääle Kuu; rabavad rukki vihud `reie tuas `vällä, `viskavad üle `ukse `riiala, sääl siis `annetasse `vartudega `selgä `neile Lüg; Võtta `vemmel ja `anna `ninda‿t kusi kieb Jõh; tεεp killele selle `nuaga oleks `andand siis Jäm; andas körva `pihta nda‿t lärtsatas Khk; obu lööb tagant üles, annab tagumiste `kapjadega Jaa; ma annan sool `vasto `vahtlemest Käi; pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; [linade] rooge mõõk. sellegä peksetse ja andase Tõs; leili auru sees sai viht `pehmeks `tehtud, siis oli sellega ea `anda, peksa kere nii tuliseks et Juu; saba `alla `andma Koe; annan sulle põrna `piale Sim; `ańdis `kämliga `mööda `kõrvu Ksi; ega ta muidu ei kuule, tulep tupe `piale `anda Lai; `poeskesed ańnid kividegä; nõnna ku [hobune] tagass üles ańd, nõnna jäed mõlemad tagumased jalad `vankri õtslaada `piäle üles Kod; vaade ku ma - - `vastu `ambit anna; ma annass täl nõnda ku puru jut́t taga Krk; `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; molli otsa pääl tõlvatedi, `anti tõlvaga kui plagsub (pesupesemisel) Ran; `anti naha `pääle, ega `vasta‿s tohi `aada; ti̬i̬b mugu `koera ja võldsip, serätsele anna `kaikaga Nõo; ma anna sulle üle kühmä Rõn; [rukki rabamisel] `ańti jäl˽`pinki `vasta, nii et pää˽säält tüve seest `vällä lät́siʔ; Mi‿sa˽lasõt latsõl nii `kirsu anna˽perse˽kuumass Urv; Anna˽tõsõlõ nii et avitass Har; ma anna sullõ suuhõ, mis sa porrat Rõu; anna˽`tallõ ihho pite; ma anna sullõ `hambehe Se b. tr `anna `vitsa tämäle, küll ta siis akkab sõna `kuulamaie Lüg; odan `utja ja `annan `siule `peksa; `andasivad - - `pussi (pussitasid) Vai; `antsi pesule natusse `nuia Khk; laba on seal kos patsud `antakse (viheldakse) Rid; kui töö põlnd easte mette, sis `anti keppi Mar; kimbust läks lina sis `rookmese alla, akati `mõõka `anma Vig; kus `tarvis `raiu, seal andeti kirvest Kse; [vihkudele] sai `varta `pihta `antud Mih; kellu kaks läksi ommiku - - rihile. vart kätte ja valu `anma Tõs; `ańtsin talle `tuupi; kui `jõulus `vihtlesid, siis `ańti `sulle `pliksu ja `plaksu `persse nõnna et, `ańti `jõulu anisi ja `neäri anisi Juu; ühe siraka sain `anda, oligi `kalpsti üle aa Kad; `kange naine teinekord `ańdis mehele tappa ka Plt; ma anni tal üte ää kõrva kiilu Krk; Maasikule ma `andsi suvel küll tappa, karja man `sinder mitte es seisä Hel; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; anna latsele `irmu ja `armu; minule ańd esä puu `luśkaga serätse kõlaku, et silmist lõi tuld Nõo; ma anna sulle üte tsähvi Rõn; `lasknu - - kat́skümmend viiś `välki `andaʔ Urv; taalõ piat `malka `andma, ega taast muud́u inemist ei saaʔ; taheti ka joonikat́si `pükse `andaʔ, et tsia ubinõdõ lasi Har; sullõ `kimpu vaja `andaʔ Se || tulistama patarei·d - - `antsid `sönna `taamale tuld Ans; Paugu `andis oli jänes kää Pöi; tuid, sai testele `püśsi `anda, siis kadosid ää Lih; olass `meitel äkilene `juures olnd, olass tääl öhö põraka and Mih; tuli riista, nendege andass tuld jänestel Krk; pihta andma kõvasti töötama, [tööd] rabama anna aga `pihta [tööle], küll lähäb Mar; nigu lumi kaoss, andass põllu `teole `pihta Krl; tagant ~ takka andma kedagi tagant sundima, kiirustama; ergutama, ässitama pingutasin `ohju ja `ańtsin obule takka Mär; `talvel muutku `ańtsime vokile takka Kos; anna `jalgadele valu, anna valu takka, mine kärmemini JõeK; mina `vitsisin ikke vokile tuld taga `anda Amb; Tüü om kige paremb rohi ku süa valutess - - Mudku anna takka Hel; kas tu̬u̬ ei ole patt, ku mina luba `endäle `otsa tetä, vanatońt annab `u̬u̬gu takast, et ti̬i̬ `otsa Nõo; kül ma anna hõrru takast siss piät iks minemä Plv; annaʔ täĺle kõva käru takast, kül taa siss tü̬ü̬d tege Räp; tu om sääne kärmäss mi̬i̬śs - - and tõõsõlõ valu takast ja esi ka tege [tööd] Se

7. (hrl sg 3 p, koos da-inf) pingutust, vaeva, jõudu, aega jne nõudma; jätkuma no eks sield `Suomest `anna ige `tulla ka juba souss (sõudes) Kuu; `annab `piŋŋutada `enne kui [kivi] üles saab Hlj; `kaŋŋas pidi õlema kõva et `andas pida Lüg; Nii iad inimest `annab `otsida IisR; see eina taridus annab üsna labu `peele upita Kaa; Igavene kuhja mürakas et annab `otsa vaadata; Sügisene öö ön nii pitk et annab ösna öle ajada Pöi; tehasse üks ühessa kümme `leiba, see annab närida Muh; suure `teeni annab siit ulga moad `minna Tür; küll and `summi läbi lume Kod; kodu`kootud `riided ike annavad `kanda Plt; Tetti lina iki oma terve nuŕm maha, ańd kakku Hls; si̬i̬ aab ańd põdede kah Krk; Kari oĺl mõtsan hajuvilõ, andsõ `otsi inne ku kokku sai Urv || kõlbama, väärt olema sai södise kööringu, ät annab määleta Mus; `Sandle `möisas `andis `teenida küll Vll; kaśs ajab nii kena nuru, εt annab kuulata Krj; Sai keretääve [peksa] et annab maiguta Pöi

8. a. tekitama, põhjustama, esile kutsuma; mingi tulemuseni viima kolm lina `kiskupihu kuas `annab pihu VNg; `Viiburi tikkud, nied `andasivvad kõhe tule üless; `vilja kõlud, ei õle `tuuma sies, ei `anna `kaalu ei kedägi Lüg; ega kõik [vikatid] ei `anna üht ääld Jõh; tee `kεimine annab `sooja Khk; ölut annab verd, viin söögi isu Pha; naised `värvisid vahest viherbo koorega, `andas rugi sina `riidele Kaa; See okk annab [lõngale] `keerdu küll Pöi; päŕt annab `viimse viha umala käbadele Muh; seep ei anna sugugid `vahtu Rei; umalas annab vihatse maegu õllele Vän; köömel `anda ead söögi isu Juu; sie (armastus) piab nii iad mõnu `andma mehele ja naesele Kad; sõna saba annab sõnale teise tähenduse VJg; püśsi kukk - - lü̬ü̬b `alla ja annab plaksu; `kiissel ei `anma `rohkem jõudu, kui üle aia karata; `mäńni puu annab kõege `rohkem nõge Kod; eläjess and sammasspoolikut, kui `mü̬ü̬dä läät ja eläjess röögäts; `lahke suu annap `sõpru Krk; kõjopuu tuhk annap `nilbust - - kajo vesi om `väega kale Rõn; kel verd veidikene oĺl, nu̬u̬˽pidi alasi nõgõsõ suṕpi `sü̬ü̬mä, tu̬u̬ ańd inämb verd Urv; olgu ua vai `herne, kanõbi vai `kapsta, kõ̭iḱ `andava itu välläʔ; `ju̬u̬skjõilõ tähile and päiv `valgusõ Har; ju̬u̬ `viina, tu̬u̬ and `julgust Räp; piĺliʔ `andva helü Lut b. (küljest eraldama, levitama okkaspuu `annab sädemeid VNg; karv `annab `vällä ~ `annab `karva Lüg; silm annab tuld (tugeva äralöömise puhul) Ans; [korsten] lagub ää, annab aga peale kild aavalt ääres Pöi; ju keris nõnna `umne oo, ei anna `sooja mitte Muh; värb annab pealt ää Mar; maa oo `niiske, annab `niiskust üless Lih; tulekivi kui raiutse annab tuld Tõs; sai `muśtjas sinine [värv], see maha ei and Pär; tuamikad annavad ead `aisu `väĺja Kad; lumitand moa annab koa ivake valukuma Trm; pada annab sine, tuleb sadu Kod; se riie annab pealt ää (muudab värvi) Plt; kardulevarre annave kah rohekat `värmi Hel; siĺmäkiviga värviti `villu sinitsess, sis `oĺli nii `kińdel ja tu̬u̬ `väŕvi es anna Ran; kui liha soolane om, ega tu̬u̬ ei anna `rasva `väĺlä Nõo; keede oĺl `pehme põhjaga [maa], ańd põhja vett `väĺlä Kam; ahi and `karmu Urv; mul um sitt kurgõl all, tu̬u̬ sitt and lämmind Rõu c. tootma, saaki või toodangut võimaldama; tulu, sissetulekut, kasu tooma küll sie one üvä `rieska `loipu, sie `anda `piergu VNg; meil `mullu jäi `linnubu `ahtrast, ei `andand `ühtegi peret; nied jahud `annavad pali `leibä `vällä, nie on `kuivadettod rukkid Lüg; kakssada kolm kilo [lõhet] , kolm `kruoni kilo. noh sie juo `anda `kruonisi Vai; neĺja tahuga oder - - nee `andvad änam `järge kut kahe tahalised Khk; lammas annab `aastas kolm `villa Muh; neli `andvad, neli `kandvad, üks on parmu piits = lehm Rei; kui ea ruki oo, siis annab ikke kuus seemet Mar; Tomingate `õitsmese `aegas `tehtud küli annab ilusad linad Han; paiu - - pihelgas - - raag remmelgas annab mett Kse; vahelene leib `pandi seokst peenikest aganad, `olle `pandud [hulka], siis `andis `rohkem järele Var; talu ei anna `sisse JMd; tänavu kehv `väĺla `anmine, rukis annab vähe `väĺla VMr; mõni uassa annab [kask] `rohkem mahla Kod; keerutavad seda juttu, panevad omalt poolt `juure - - mis nisuke keerutamine annab Lai; mes tost kasu, et lehm paĺlu `piimä annab, ku‿da jalaga `ümbre lü̬ü̬b (raiskajast inimesest) Nõo; lammas and talvõĺ paari pokokõìsi; mõ̭nikõrd lehm ei˽sõõratuʔ, ei anna `piimä kätte Kan; tiiä˽paĺlu ta˽rüǵä `vällä `andnõss Har; suurõʔ `valgõ kaaraʔ - - `andvaʔ katõ kolmõ vara kassu Lut

9. a. teatavaks tegema, teatama (ka märkidega, käitumisega jne); (nähtude, tagajärgede kaudu) ilmutama; arvamust, suhtumist väljendama `kester `annab `laulu `viisi kättä, `rahvas akkavad `laulamaie Lüg; tämä `oskas igä sana pääle `vastust `anda Vai; mine anna Ansule aru (teata), et teed minnasse tegema Khk; külakubjas tuleb `käsku `andma Vll; udusireenid `andvad `siknaàli Var; `Seuke vihane - - siĺmad pärani vahib `otsa - - akkan sõnu `andma (sõimab) Hää; `praegu nad (neerud) ei anna `märki et nad `aiged on HMd; kis seda `julgeb `valge kätte `anda Hag; karjane `ańdis seal [karjamaal] pasunad [kui aeg oli lüpsma tulla] Juu; `mõisnikud nemad ei taht talupojale `õigust `anda Kos; aga ma `ańtsin `talle äid äpakaid (pilkamisest) Jür; minä ei `annud `tiädväski, et minä `ütlesin Kod; enne Türgi sõda `naksive undi pardin ulume, neile viśt iks `ańti `tundmine Hel; ku vanast pulma `oĺlivõ, siss `ańti pulma sõna (kutse) San; külävana pidi tiiu edesi `anma `rahvalõ Har; sa mullõ toona ańnidõ aadresa Se; teada andma 1. teatavaks tegema, teatama nad es taha seda tiada anda mette et muhulane nendel `tienijaks `olli Muh; annab suu sõnaga tiada Hag; eks anna `mulle kaa `tiada, kui `linna lähed Lai; ku˽sullõ mid́ä `halva sünnüss, sõ̭ss sullõ andass tu̬u̬ joʔ ette teedäʔ Rõu 2. sõimama, etteheiteid tegema annab teisele tääda, sihantsid sönu `andas tääda Khk; Ma `ańtsi talõ sedäsi tiädä, et śõttus `mieles seesäb Khn; mõista ~ tunda andma (kaudselt, ääri-veeri) teatama `ańtsin seda neile `mõista ~ mõistu tiel tiada - - ei taht just nii lausa teda `väĺla ütelda Hag; minä esin annagi ennäss `tunda (iseendast märku) Kod; võib-olla mõnele andass ka tuta, konass ta kooleb Nõo; kätte andma millestki, kellestki teatama, edasi rääkima suid-sõnu `mü̬ü̬dä andass kätte, missa tõise pääle olet kõnelnu Krk; kätte ańd ärʔ [varguse] Se; välja ~ ära ~ üles andma [millestki, kellestki] teatama; registreerima; reetma egä Uo`nurmes üksteist `vällä ei `anna, nie `onvad ühe`nõulised mehed; `niisuke kahe `kieline inimine, ei või midägi `tiedä `anda, `annab kõhe üless, `räägib `vällä Lüg; Varas varast ää ei anna Han; `peimis ja ruut läksid kiriku `juure üles `anma, `üeti `kihlama läksid Mih; kui üks ehk kaks `tińti on [teiste kalade hulgas], ei nää, aga ais annab ära HMd; siis `talle `ańti ülesse, et ta kolib mõisast `väĺla VMr; anna `vargus `väĺjä; suu `anmisegä ańd Juudas `Jeesuse ärä Kod; kellest südä täis, seda suu `andev `vällä Trv; sedä piap üless `andme, et sedäsi sa näit, sedä ei või jättä salussess Krk; `ankõ `vällä, kost tu̬u̬ jutt um `vällä tulnuʔ Rõu || avaldust, tellimust jne ametiasutusele esitama; (kohtus) edasi kaebama meil on ka `palve `sisse `annetud, kas saab `juure maad ehk Lüg; see kes teise [kohtusse] `sisse annab, on `nöudja Vll; lähvad [abiellumiseks] sooviavaldust `anma Lih; oĺl luba kuhut edesi andaʔ. siss kaavass `kuhtu `ümbre Har || ütlema, vastama, soovima (eriti tervituses, soovimistes) `andas jöudu ja teritas ka Mus; ons must siga `vastu tulnd, ep möista tere anda Pha; kes teisel vaderiks oln, see annab terit: tere vader Muh; Anna levale jätku Rei; `ańdis `mulle viel üle aa `jõudu kua Vän; ti̬i̬ aga ärä, `aiti·magi ei anda selle edess Kod; timä ańd mullõ söögi i̬i̬st suurõ tenu Har; lakkõ˽`luidsa ärʔ ja `ankõ `ait́umma Rõu; lää śjondsa manu, annam hüä päävä ~ hüvvä `päivä, timä võtt `vasta Lut b. õpetama, juhatama; ülesandeks tegema kas `annad `mulle ka `ammeti, ei õle kedägi tehä, õlen jõute Lüg; eks sa anna siis juhatust kui ma‿b `oska mette Vll; valitseja annab kubjale ette, kubjas `töölistele Aud; tükid `ańti ette ja eks ikka tähäd õpetadi koo `lastel [selgeks] HMd; õpetajaproua tuli kirjutamese `kamre ja akkas siis `töösid `anma, ikka `suĺga noppima Nis; igaühele `ańti oma pośtivahe [vilja] leigata Ann; latsele piab iks õpetust `andma; ei või amatit kätte anda (harjutada) Trv; vanast `anti mõistutada, pögsin kasvap, juurikass taga - - to‿m pähel Puh; maad `ańti vakkalõ `järgi tetäʔ Har; `ańde `plaani, kuiss maat pitäʔ Räp c. omistama, määrama sie one `toisele `kange süüd `andama, iseenese pese `puhtast VNg; seoksele asjale ma tean anda tähenduse PJg; pindad ehk vardad - - kaks nime võis `neile `anda Ann; mea ei tää, mis sel tulep vigass anda Krk; `Klaoss `ańde mullõ üte kuu [vangistust] Võn; sääräst eläjet ma ei olõ vi̬i̬l nännüʔ, taalõ ei mõista ma nimme andaʔ Har; üldäss, et vere `perrä andasõ˽priĺliʔ Vas || impers (ette) määrama kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ku ta miu õnness om ant, sõss ma saa ta Krk; kas ta om `mulle nüid `nuhklusess `antu, et ni̬i̬ päevä nii pikäss om `pantu Rõn; ni`kaugu iks elä ku `päivi ellä om ant Urv

10. a. korraldama, esitama, ette kandma õppetaja `annab `este oma `tunni, siis `annab `kester Lüg; ni̬i̬ musta mihe `ni̬i̬gri annive `kontsert̀i Hel; śjondz lätt `altrõ manuʔ ni pidä `pallust. ni and jutust (jutlustab) Lut b. õiendama, sooritama, vastama kaks `matsi `andasime eksaà·meni ärä, `vonnid kukkusid läbi Lüg; kes es mõesta päätükke `pu̬u̬ĺba ärä `anda, `anti viis jutti `vitsu sellele Trv; eksamit `anma Räp

11. a. mingis suunas olema, asendama; mingile ajale langema, kalduma kas üks inimine ehk luom on `rasked, siis et sene aja `kõhta `annab sie [sünnitamise] aig Lüg; see pere nagu annaks `veske `kohta Jür; `ańdis nagu `Mustve `kańti Iis; asi annab senna `poole Plt b. kellegagi, millegagi sarnane olema, sarnanema, millegagi võrduma, millelegi vastama `annab emä nägo (lapsest) Lüg; tütar annab emasse Plt Vrd anduma

hanska `anska VNg, `hanska Kuu, antska Emm, pl `antskad Vai

1. purjeõmblemise abivahend, käe ümber kinnitatav metallosisega nahklapp nõela surumiseks läbi purjeriide Ei sidä presendi `ilma `hanskata `neulu Kuu; Minu vanamehel oli `anska `seili `neula lükka; `anska süda oli `nahkane VNg; Antskal aa rouast padi päka all mike vastu purjunöölas käib; Antska käib parema kεεlaba ümber ja päka kohas aa senel purjunööltse silma surumise tarvis rouast oukudega pesa Emm Vrd antsu

2. sõrmedeta nahkkinnas (noodapüügil) `hanskad, `kaunis pikke `varrega, `küünar`pääni ulatus Kuu; `antskad kääs Vai

hapatus apatu|s Khn Juu Trm Trv, -ss Hel T Krl Lei, -se; hapatu|ss g -sõ V(-śs); (h)abadu|s, -se Kuu(-kse) VNg; appatus Lüg(apa-) Jõh, -dus Vai, g -se; apa|tis hrv Mär, g -tise Vig(g -tsi) Kos, -d- Khk; apates Vig Kos, g -e Juu JMd Pee Koe; apats g -e Tõs PJg Tor Hls Krk, -i Pil; apat́s Hää KJn, h- Kan Räp, g -i; n, g apatse Pst Krk; n apats Vig SJn Hel, h- Plv Vas; g apatse Trv

1. hapendav või hapnev segu a. (eriti naha parkimiseks) odin nahad habaduksest `väljä Kuu; apatuse tõrs, sääl `sõisas neli viis kuud, `suure `luoma nahk kuus kuud; kus `lamba nahad sies õlid, sie õli appatus, tõist `üeldi `rohkemb park; `taula tuli appatuses pidädä, salpiet̀ri `viega `liudetti ja tuha lehelise sies `pieti `pargis Lüg; `kange apadise ais keis kihast `väĺja Khk; ma ei kannata seda apatise `õhka Vig; naha apatses paŕgitase `lamma `nahku Tor; Värmiapatus - - vanaaegne apatus, ku ilma `ki̬i̬tmata värmiti. Kruusi si̬i̬s apendadi kusega Hää; naha apatese tõŕss Juu; naha apatse tetäss ivast, rüä jahu pannass, kaarajahu jah, `su̬u̬la jah; miu esäl olli kait́s apatse `tonni Krk; `panti naha `apnema ja sõ̭ss `võeti apatusest `väĺlä, ku karu `olli `valla; tu apatuss tu̬u̬ kiśk tolle naha kestä `valla Nõo; nahule ka˽tetäss niisa·ma `tahta hapatuss Har b. (leiva)juuretis `leiva, `kiisli abadus VNg; Leib tuless kohe ärä `kasta, apatse peris kõhisep joba Krk; leevä apatus om mõhõl Krl || toit leivajuuretisest (ja ubadest või hernestest – Lut; toit hapendatud rukki- või kaerajahust – SJn Vas Vrd apand, apandis, apandus, apants, hapendis, hapendus, apetes, hapnik, hapu

2. mudane, porine koht; mülgas – M V igävene apatse auk Trv; Ärä sa nüid `ü̬ü̬si küll läbi su̬u̬ mine, si̬i̬ om jo igävene apatse, `sinna sa jäät Krk; `tahraid om nigu apatus Krl; kae˽ku˽vehmalõ lätt, siss om [tee] nigu hapatuss Har Vrd apandik, apants, hapnik

3. sõim a. Üks igävene apatõs, ḱõppu ei viisi Khn; Lehmä apates on ennast vaia otsast `lahti `tõmmanu, võtaks neid apatsi küll Hää; poisikeseapatsid KJn; oh sa vana apatse; ei tää, kus ta apats om lännu; om si̬i̬ kuse apatse küll (voodit märgav laps) Krk b. lobiseja; lõuapoolik Oh saʔ igävene hapatus, mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas Vrd apat, happ2

aplaager `aplaag|er (-oa-, -ua-) g -ri R(seesü -laak̀ris Kuu Lüg) Kse Han Hää hajusalt K, I, -re Mar Tõs Tor Hää Juu Kos JMd M; n, g `aplaagri Nõo San Krl Vas (hrl sg sisekohakäänetes)

1. tööta, teenistuseta; jõudeolek; töövõimetus; (vanadus)puhkus; vallandamine, errusaatmine sie on `rauka nüüd `aplaagris, `kuida nie `süüa `saavata ehk elavata. sie on `aplaagri inimesi VNg; kõht `sõisab `aplaak̀ris (mahajäetud, kasutamata), tühi. tämäl ei õle peremiest, ei `künnetässe ei `külvetässe Lüg; `aplaagris (pankrotis) on sie `turba`tüöstus Vai; juba ta `ammu `aplaagrid pidamas Ris; sie põld `aplaagris koht, sial olid põllud koa. `aplaager on sedasi, kui sul põle `kindlat `sissetulekut, oma vana rasvast elad ilma `tüöta KuuK; nagu `aplaagre soldat́ (teenistuseta) Trv; ega ta tü̬ü̬l ei käi ämp, ta‿m `aplaagrin; temä‿m `aplaagri `pääle `lännu Nõo; ta eläss `aplaagri pääl Krl || vaene, varanduseta mu tetti nii `aplaagris ku midägi jää äs `perrä Vas || hrv logeleja, looder inemine kiś ei taa `ti̬i̬ni seda kutsute `aplaagri San

2. elukoht, korter; peatuskoht, öömaja `Mustlased leid iga suvi `meie `liivaku oma `laagri ~ `aplaagri ülesse IisR; Nende maja põles ää, nad oo sugulaste juures aplaagris Han; sääl majas, kus teie olete `aplaagris Ris; sie jääb `meile `aplaagresse, sie ei lähägi ää Jür; kui olid talus `aplaagris, `laśti `kuśkil nurgas ära elada JJn; ma olin tema juures `aplaagris tänavu omal põle `korterid VJg

hapnama, hapnema `apne|ma, da-inf -da eP(-mä, da-inf -dä Kod) M(-m[e]; da-inf -de, apate Hls), apenda Jäm Pha Muh Trv Hls(-e), apente, apante Krk, nud-kesks apend Kul Han Aud Tür, apanu M(ape-); `apnõ|mõ, da-inf -dõ Krl; hapnõ|m(m)a, da-inf -daʔ Se; appane|m(m)a R(h- Kuu; `apne- Vai), da-inf -da Jõh; `apne|ma, `apnõ-, `apna-, da-inf apata T(-mõ, da-inf -dõ, -dõʔ San); `(h)apnõm(m)a, `(h)apna-, da-inf (h)apadaʔ, imperf (h)apass V(da-inf -dõ Krl, -taʔ Räp), nud-kesks apanu T V(h-)

1. a. (käärimisel) hapuks minema, hapuks muutuma; riknema putr, sie on mend appanemma Lüg; piim on jo üle`arvu appanend, jo on mend `kimburast; `taigin jo appano (hapneb) Vai; sii värviti poti sinist, `kusti pot́t täis, `pandi `apnema Khk; Napi `apnemisega - - `närdind leib Jaa; [taar] ära apen, `kangest juba apu Muh; Apend piim, kupat tuhlid ja keedet silgud oo sui kõikse parem söömaaeg Han; suretadud `kapsad, vähä keedetud enne `apnema panemist Nis; `siatsin leivad `sisse, teene pää on `apnend Amb; koore kern - - pulk oli ees, sialt `laśti siis se apend vesi `väĺla Tür; autsed es lasta apate, taari pääl läit́s esi apus Hls; leib om maha apanu joba jo Krk; ära sa kavva lase apata, muidu piim `apnep `vi̬i̬le; suvel om alb seppä oeda, lääb `apnema Nõo; `sit́ke `lehtiga pandass `kuŕke `apnema Ote; leib om ärʔ vala˛unuʔ, leib jäi `hapnamisest magõ˛õss Kan; `lämmä ilmaga `hapnõss putr ka˽välläʔ, ega ei˽saisa õiʔ Har; ilma `hapnamalla es lää˽`kiisla kõvass Vas; tegi `hapnõmada `leibä - - küd́si ilma `hapnõmada Räp b. (töötlusena) käärima; laagerduma; pehmenema (lina, nahk jne); määrduma, roiskuma, kõdunema paar nädala olivad [linad] vie sies, siis `läksivad appanema VNg; kui [uppunu] lähäb appust, akkab appanema, siis torm `peksäb `ühte `kõhta `kalda tämä Lüg; suured [lina] liud ei ole ead, kui `apnema akkavad, ei saa `põhja; sõnik `kündasse maa `sisse, kaks kuud `apneb Vig; apend maa – seoke kobe maa, `pehmeks läin, rammus maa Vän; Peog visati egä sae vahel soola et einä apnem ega tolmam ei lää Hls; ega lina es julleta süǵäväld seemendädä - - kui tuleb vihm, lü̬ü̬b kooriku `alla, sääl ta `apneb Ran; `panti naha `apnema [parkimisel] Nõo; maa lätt `apnema, siss om ää `viĺla tetä. keväjä, perän arimist lätt `apnema Ote; villaʔ - - `laśti hapadaʔ kolm `päivä, ka `lämmän kotussõn (potisinisega värvimisel) Urv; pirru pakuʔ `hapnõsõʔ Rõu c. pikaajaliselt seisma, vedelema `Vergud visatud `märginesä `kuuri`nurka happanema, `täüest mädüksisse Kuu; see [mõrd] oo mõned nädalid sii [ulu all] apen `peale Muh; ain saesap kaarin - - `apnep joba mitu `päivä maan Nõo || piltl si̬i̬ tüdruk om juba ammu apanu. sedä ei nuusude mite `kennigi Krk

2. laisklema, tegevuseta olema – Se Lut kavvas sa `hapnõt, tulõ õi üless ärʔ; läpe‿i· hapada umah kotohki; kae kohe latsõ jäänü `hapnõmma, näe ei kodo minnäʔ Se

3. lobisema, lori ajama taa `hapnõss kõ̭gõga suust `vällä Plv; Mis sa ajat noid hapanuid juttõ Vas

hapu n, g apu eP(-o) M TLä, appu R, abu Jõe Kuu(h-) Khk; apu g `apna, p aput T(g -õ San) Lei; (h)apu, `(h)apna, `(h)apnõ, p `(h)apund, `(h)aput V; komp apem Kod Kõp, apep Krk

1. hapu; hapuks läinud, hapendatud habu piim; Abu `nindagu `äädigäs; `keideti abu `kapsta suppi. sie oli siis `pulma loppu toit Kuu; kisla apu [õun] väab suu `kiiva Jäm; [kase] mahl läheb abuks Khk; Nina peas kut apukuŕk (külmaga või joodikul) Pöi; nii `kange apu, et ühna peast köis läbi, kihvakas apu Muh; apo mańt Mar; ja õlle pudi keedeti õllest - - nisuleba tükid `sisse ja apuleba tükid ja Lih; tilgastand [piim], apu magu sees Vig; kibe apu nagu aanikas Kse; apumad marjad oo jõhvikad Tor; apu `kaĺla `joodi ja soolast `lesta `söödi Ris; Piim on natike apu`võitu, aga päris paksapu vi̬i̬l ei ole Hää; kui tainas on natuke apukaks läind, tehakse apukäkki Kei; leevad on vähe apud Juu; apu piim, sie apendeti ära puupüt́i sies - - mida apumb oli, seda paremb oli `süüa VMr; tuleb nagu apu ais ninasse Kad; leib one nagu apem Kod; `suisleppa ma tian, need on apid ja magusad õunad Lai; piim apu ku tuli ~ kisla Hls; midä apep, sedä parep Krk; mõtsiku `uibu küĺlen om abuda ubina Puh; `apna kurgi; si̬i̬ taar om nii apu et panep vai `kiŕgmä Nõo; nii apu nigu pihkar Kam; suu jäi nigu `apnass `maŕju süvven San; putr om `raassõ `hapnõ `mauline; mõruva˽`hapnõʔ Har; `kiisla oĺl ilosahe hapu Vas; kui kohetuś om hapu, sõ̭ss vaja [leib] ärʔ `kastaʔ Räp || käärinud, riknenud supp oo apuks läind Khk; Tuba oli nii suurt santi apu kala `aisu täis Pöi; kalad lähevad vahel koa apuks, kui napp sool o Muh; liha lähäb apuse ja `vängese Tõs; [toit] om apus lännü, ei sünni süvvä Hls; apu lõhn (paha hais) Krl || piltl vana, kulunud, tüütav ära seda juttu `räägi, sie on jo apust mend VNg; läks juba apuks see asi (pulmapidu tüütas ära) Vll; nali juba apus läind KJn

2. halb, kibe, vastumeelne tegi `miele apust; kohe miel `lähte apust, mina‿i `tahtu nähagi toist VNg; kõik appud sõnad `luobid `mulle suust `vällä Lüg; Appu nägu ies, mis nüüd viga on? Jõh; `kiusas teist `ühte `jooni, tegi teise elu apuks; meel on nii apu ja sańt, ei taha kedagi Juu; ta on alati apu `näuga VJg; kõik õlid ühel nõul [tema valimisel], küll ta näele nüid apuss lähäb Kod; kui elu apu, siis nü̬ü̬r `kaela KJn; temäl apu sõna ütte `puhku suhun Krk; mi̬i̬l um hapu Plv; hapu maa 1. halb maa, ”külma põhjaga (allikane) põllumaa” apu maa pääl kuiva suvege olli vili küĺle pääl mahan puha, apu maa om keedikine Krk; tah `hapna liiva pääl no midä kasuss Plv 2. (mõneks ajaks) sööti jäetud maa `jäeti apu maass `engäme [põld]. apu maa es ole kava `aiga `seisen, ta üte `aaste olli mahan ollu, visati vaist `kaara `pääle, vaist jälle lina [ilma väetamata]; ku lahep maa om, siis jätä maha, lase apumaa all olla, siis pane sõnnik pääle, küll siis rügä tule Krk || sõim kuradi apu `rätsep Kse

3. hapusus, hapu ollus, hape eks need toedod, kellel ei ole sees `soola ega apot, need ole magedad Kul; apu aab leevä `kerkima ja `käärima just ku pärmgi Var; mõnekord `pandi [värvides] aput (äädikat) ka Tõs; apust on mage viel, ei kõlba viel apu`kapsa suppi `kieta VMr; magusad ei taha, apuda ei taha Kod; ta tõstak vaist tetti ilma sepäte, apuge Krk; apnale om mage (leib) Nõo; vana leib tule ärä võtta ja uus [taarile] `pääle `panda, si̬i̬ ei anna enämb apud Kam; [leib] ärä vala˛onu, tu̬u̬ om apund `puuduss Kan || = hapatus `leiva appu. mõned `keitäsid appu `putru, `leivä appu `putru; naha appu Lüg; leiva `aśten, sel oli appu sies, `üeldi juurutus VJg; apund ajamõ pimesikku mängima tu̬u̬ oĺl `apnõ ajamine; latsõ ajage no apund. `pańti ütel silmä kińniʔ, `saisi `ümbre `tsõ̭õ̭ri; läkiʔ apund ajamõ; `apnõ ajamist tet́ti tarõn Har

haraka|räni harakaräni om `valgõ räni. harakaräńni ei pruugita˽paĺlo kohegiʔ, tu̬u̬d ei olõ˽kah paĺlo Kan; haraka räni um `valgõ ja `seĺge, ilma sõmõradaʔ, a pudõness `rohkõp, kui tõist räńni ess olõ, sõ̭ss suurõ vaivaga˽tetti `tu̬u̬ga˽ka iks tuli üless Plv Vrd harak|kivi, haraku|kivi

harima1 ari|ma, da-inf -da R(h- Kuu, -maie Lüg da-inf ari VNg) eP M(-me, da-inf -de) T; (h)ari|ma, da-inf (h)arriʔ V(-me Krl, da-inf haŕriʔ Plv ariʔ Se -de Krl)

1. maad harima, kultiveerima; hooldama, puhastama (umbrohust jne) ohakad ja `takjad akkavad `kasvama kabustus, no kes neid arib Lüg; kui maa ei saa aritust, ei `kasvada ka Vai; einama on ukkas, tahab arimist `saaja Jäm; ari `pöldu siis saad `leiba; soo sahati üles, ariti üles Khk; üks va arimata põld Mar; arimata piinrad Tor; vilja arimise kuud (september, oktoober, ka november) JõeK; jäät maa üks pae`pialne maa, keda ei sua arida JMd; üks aritud ilus koht, salu VMr; põllu arimise riistad Sim; `põõsa alused arimata KJn; nüid om maa `äśte arit, nüid võip rügä tegeme akade Krk; mes `sü̬ü̬ti jäänu, mõni maatüḱk, tu̬u̬ sai jälle üless arida; tu põld om periss perätu, arimada Ran; üle`aidne nätä arip `kartul, künnäp aŕk adraga läbi Nõo; sääl aritass joba kessä rüḱä tetä Ote; kõblaśs - - kirvõśs ja kańg, nu̬u̬ʔ oĺlivaʔ arimise riistaʔ Räp; ari `põldu, narritagu‿i; kartohka ommaʔ hainatõduʔ, vajaʔ minnäʔ näid arima Se || piltl Kie lese `põllu arib sie `taiva `riigi perib (ütleb eneseõigustuseks mees, kes käib leske magatamas) Lüg

2. puhastama, korrastama, kasima sul on nenä nattas, ari tämä `puhtast ja pühi `vällä; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; `Tõstage vili kärbikude, ma arin pärast `riismed Jõh; elud-majad `tahtvad arimist `saaja Jäm; `lambad läksid `karpa, jöua arida mette Khk; on ta (lehm) ennast juba ää arind (kas päramised on juba ära tulnud) Pöi; tema kasis ja aris vana inimesi küll oolega Mär; lohakas inimene, ei viitsi ennast arida VMr; `juuuksed olid kägaras, arimata Sim; mina ei sua lapsiss kohegi ärä `minnä, taĺta ja ari näid Kod; kaśs arib ennäst ju `kangesti `puhtas KJn; lastega olli jo vana u̬u̬l pää arimisega, et `täie `kaitsa Ran; emä es ole `süvvä `tennu, ta es ole mehe `rõivit arinu ei midägi Puh; kui sa ka esi nädäli‿sen `kõrda länikid ariss, siis na olõss küll - - `puhtad KodT; timä esi hinnäst arõ Se

3. parandama, remontima `veski käib loginal - - `mölder ei `viitsi üless arida Lüg; `riided nii katti, `tahtvad arimist `saaja. ma ari nee `terveks Jäm; Vana lagund `lahtine maja, aritud pole, mis `sooja see peab Pöi; kes `meite vanu `atru viel arib Muh; üks kingissepp, obuse riistade ja paruni saabaste arija oli Tõs; `püised `tahtvad arida Tõs; arisid `soapu Khn

4. töötlema, kasutamiseks ette valmistama a. linu (villu, kanepit vms) töötlema `pestässe `villäd sittast `puhtast, siis `kuivadetta ärä ja `viasse `veskile. `mölder paneb `undi `alle ja siis vatti `alle, vatti alt lähäb `viltie. siis `pannasse levendased `ketru`massina - - sie on sie `villa arimine Lüg; `ropsimine ning sugemine on linade arimine Khk; sügise akkame linu arima, masindakse ehk lõugutakse, ropsitakse ja Juu; `eśte ariti [lina] koĺbiskitega, õige vanass Kod; lina ei massa oma arimise kullu ära Ote; Linnu paĺlo `peeti ja noid sai kõ̭ik talvõkõnõ harriʔ Rõu b. kala rappima, rookima kui `räimid saab aridud, `öötse kiduma Mus; aridot kala on ära pohastat Emm; kala arimese päevad olid mõisas Rid; `räimi aritasse - - `võetasse kõri alt ää ja pead koa otst ää Mar || päädiku är ariti, siis `panti `ki̬i̬me Hls; mia mõista soolikit aride küll Krk c. kartuleid koorima – Hi Mar Ris `vöörad inimest ka `laudas on, siiss peab ikka `enne `tuhli arima, muidu na sant külainimese ees Käi || akkas `pähklid lülima. arib ää. võtab lülid külles ää Nis

5. ohutama, arstima, ravitsema – Sa Plv `maaĺjad piiradatse kuld rahaga ning öbe sörmisega, sedasi on neid aritud ning ohatud Jäm; `koolja viga ariti `kooljanärtsu suitsuga ning `kooljaseebi killuga; ta aris, tegi vee ning `andis `juua [sellele] kes tuli `rääkima; ussi sönadega aris [ussi hammustuse vastu] Khk; see oli `aige arijaks. ta kεis mind `vaatamas ja mind arimas; Oli eese tervisega tükkis otsas juba - - tohtrid arisid ta üsna ää Kaa; nõiakõllaʔ - -`tuuga iks ariti `haigit Plv || piltl tugev `lõhmakas `naine, en `jaksa arida tõist (seksuaalsest rahuldamisest) Lüg

6. teadmisi, oskusi, kooliharidust andma või saama (sag tud- ja mata-vormis) aritud inimisel on kõik `kieled `selged Lüg; mis arimata inimene sest ka tεεb Khk; aritud inime, kes on koolitud ja `oskab paramini ennast üleväl pidada Juu; kuoli aritud VMr; arimata inimene, prostoi inimene Kod; ega temä üit́s arit inimene ei ole, temä om ilma arimede, temä ei oole koolin käünu Krk; ta om aritu rahvass Hel; kas `tuĺli aritu inimene vai `tuĺli alatu inimene, tu̬u̬ jutt ju̬u̬śk täl nigu vorin Nõo || kodustatud metsaline on metsaline, tema teise aritud elajaga ei lepi HJn

7. karistama, peksma, lööma poiss tahab arimist `saaja, ni ülantuks läind Khk; Mis sa suurt meest änam vitsaga arid Kaa; ega siiss eńg ukka lähä, kui ihu arida saab Mih; ma pia sutt arime, mud́u sust ääd `nahka `vällä ei tule Krk

harinama, harinema, harinuma arina|ma Trv Nõo Rõn, pr -ss Kam, harinam(m)a Urv Rõu; arin|ema Jõh IisR Vig Var Hää VMr VJg TaPõ Plt KJn T(-õma Võn, -õmõ San), (h)arin|õm(m)a V(-õm[m]õ); harinuma Lut; imperf (ma) arini Trv Puh Nõo Rõn Krl, harisi V(arisi Lei) = harjuma Kui pole `lapsest arinend, kus ta‿s enäm pärast tiab IisR; ta on peris ära arinenu `vaestemaeas Hää; ei arine arinemaski (ei harju iialgi) Trm; nu̬u̬r äŕg `panti vana kõrvale, siis arines ärä Kod; nad arinesivad selle [agana] leivaga Plt; võrgu `siśse `aamine lääb ruttu, kui arinu mehe Ran; egass muśt `mu̬u̬du ei jätä, ei arinu eläjäss ametit Nõo; Kodujänese ariniva `väega `julges; kui ta ‿m vedelusen arinu, siss ta‿i viisi midägi tetä (lapsest) Rõn; ta‿m tad `ju̬u̬skmist harinuʔ, tast ei˽saa muud ku ilma joosik; noʔ om tu̬u̬ mu̬u̬d maha harinuʔ Har; nu̬u̬ŕ lehmäkene um harimadaʔ ~ harinamaldaʔ ~ `t́siunass jalagaʔ Rõu; kui t́siga joʔ rükkä harinõss, sõ̭ss naĺalt `mu̬u̬du ei jätäʔ Plv; kuh́a tegijä oĺla mõ̭ni vanõmb ja harinob inemine, kes tu̬u̬ `tü̬ü̬gä oĺl jo harinoʔ Rõn; `tütrigu mano harinu `ḱäuma; ar harinõt, sis ḱäut pääle Se; harinumandaʔ (harjumatu) Lut Vrd arenema2

harjas1 arja|s g -se Sa Hi(h- Phl) L hajusalt K, Pst Hls, -kse Ha Jä VId, -tse Hag Juu Tür Plt, -sse Mar Vig VMr; arja|ss, -sse Muh TaPõ Vil Trv/-ssa/ Hel T(aŕass Võn; -ssõ San); haŕa|ss, -sõ V([h]ara|ss Krl Har, haŕäss Se, haŕaśs Lut, aŕjass, aŕdass Lei; g -ssõ Rõu Plv); `arja|s(s) R(h- Kuu), g -sse Lüg Jõh IisR, -kse Kuu VNg Vai

1. (sea)harjas, turjakarv; oga, okas Hiuksed o kohe `jusku `harjaksed - - `püstü pääss kohe Kuu; midä ramus luom on sie kihutab `arjassed maha `seljäst Lüg; arjastest `tehti muiste pea `arju ja kiŋŋissepp paneb raadi `otsa Krj; kaśs on vihane - - aeab arjase `püsti Vll; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kuer `aukus küll, arjased olid `püśti sedasi Ann; sia arjas oli [kingsepal]- - nõela asemel VMr; `põnta `pialne ein oli sia arjase `moodi - - juśs ein Sim; siilu arjassa Trv; ain om nigu arjass jälle (vilets); kähärä `päga `poiske aab metsast sigu `väĺläʔ = t‿om sia arjastest pää ari, arjasse om laḱka Nõo; haŕjukõsõ `ośti˽t́sia haŕjassõid, `veie˽Vennemaalõ Har; t́siga `pussass läbi vereviide haŕastõ = sanna keress Rõu; haŕa haŕasõʔ kakutivaʔ inne ärʔ, `vi̬i̬ga `aeduʔ haŕasõʔ `ańti haŕokõisile; siili haŕassõʔ `tsuskasõʔ halusahe Plv; eś‿om ku haŕass, a vaa `küĺge aia tõõsõlõ, vaa tüĺüskelläʔ (väikesest armetust inimesest) Se || `Arjastest (pintsli või harja karvadeks) `kõlbasid obuse `jõhvid ehk sia `arjased ehk `niine kiud ehk rogusk. `Niinest `arjassed olivad enamast üle `tõrvatud IisR; `latvajal (oskamatul niitjal) jäävä kaari `alla lihi vai arjasse Kam; harjas(ed) kohevil ~ püsti, harjaseid kohevile ~ püsti ajama, tõmbama vihane olema; vihaseks saama, vihastuma Mes sa aeva alade ajad `harjaksed `püstü Kuu; Harjaksid selga tõmbama Hls; Juba `läksivad `jälle `arjassed `püsti Jõh; Süda äi anna veel `järge, arjas nii `püsti ~ kohevil; Vana `tõmmas arjase kohevile ~ `püsti ja pidi kohe `äigama Pöi; Näh-näh, vöi arjast `püsti ajamas Rei; Mõnel eluaeg arjased `püsti, süda täis Han; sul ju süä säläh - - haŕassõ `piśtü Se | Poiss laisk äi taha midagi teha - - ajab arjased vastu (hakkab vastu, tõrgub) Pha

2. hrl pl vistrik (imiku) ihul `Rinna `lastele tulivad `arjassed, nisikesed tasandused `ütlesivad mõned IisR; arjase `vistrad, must pea peal, `muljudes tuleb `valge ide `välja Pöi; kui lapsel arajssed oo, siis puperdatse sea pesas kolm `korda Muh; vinnide sees oo `pissed ussid, arjase `visked Tõs; ku jämme paaba immist pess, saavaʔ latsõl haŕasõʔ Lut; harjaseid võtma pärmihautise ja vihtlemisega nahalt vistrikke kaotama Lapsel `võeti arjatseid - - tõin nisu jahu, panin natuke `pärmi `ulka, panin lapse narsu `peale, lapsele `ümmer - - `vihtlesin tesip̀idi, pidid arjatsed maha tulema Juu; `endäl ole arjassit `võtnu. sannan `määrsi näo `maarja`jääga kokku, siss läbi linatse `rõiva `vihtsi, siss tulliva nigu peenike kribu näo `pääle Ran; vanast üteldi vaja om `sanna küttä ja latsel arjassit võtta; ega üttegi arjast es näe - - mugu `panti taenass latsele pähä, siss vihaga soputedi lava pääl Nõo; haŕaśsit `võeti nii, `vi̬i̬di lat́s `sanna ja, siss `võeti mesi ja siss taa `maaŕjaiä, kõva `maaŕjaiä `hapnik, siss tõmmati lat́s seebiga kokko ja vihuti labal last - - noʔ um ka haŕaśsit paĺlo lat́sil, suurilgi inemisil suu pääl Rõu; ku [imikul] haŕasõʔ ummaʔ `kiskmada siss jääss `rindu `sisse, rogisess Plv

3. kala (selja)uim kiisk, `arjassed `seljä pääl `püsti, `seljä luud Lüg; ahvenal on suur arjas seĺjas Khk; aŋŋerad oo ilma arjasita Rid; Avi eläb, näe arjased tõstab üles Kod

Vrd arjane1, arjus1

arjatside arjatside Krk(-tsit) T harjapidi; tuttipidi `juusit pidi `kakleve, arjatside `tõmbave; arjatsit `kaakleve periss Krk; kolm kärbist `pańti aŕjatside (ülemisi otsi pidi) kokku; `lät́siva `pruute pääle `tüĺli, pöörivä arjatside kokku Ran; kudass si̬i̬ elu vi̬i̬l lätt, kui ni̬i̬ maailma suure pistävä kokku arjatside ja käänävä `terve ilma pahupidi Rõn Vrd arjatsi, harjatsimi

arm4 arm g armu eP eL, `armu R(n `armu)

1. armastus, kiindumus; headus, südamlikkus Isa arm `kestab `auvani, ema arm igavesti Lüg; Paremb vana `armu kui nuore `irmu IisR; Siia aita änam üksit arm (väljapääsmatust olukorrast) Emm; Arm `aitab änam kui irm Han; Vennäl ikka vennä arm Khn; armol `mõõtu ei õle Kod; si̬i̬ om üits armute inimene, temäl `armu täise inimese `vastu ei oole Krk; oma latse üle om arm, sa‿let ü̬ü̬ ja `päeva täl man Ran; `õige emä annap latsele `irmu ja `armu kah; emäk annap latsele `irmu küll, aga `armu ei anna sugukina Nõo; imä `viidi ussõst `vällä, arm karaśs `aknast `vällä; imä arm om iks kõ̭gõ suurõmb arm Kan; Vesine om veliste arm, `sõklinõ sõ̭sardõ arm, imä arm om otsaldaʔ Urv; imä arm õks last `vasta om suurõmb; tädi ja unu `näutäse enämb `armu ku esä; võõrass esä – võhlu esä, uma esä – armu esä Har; armu meelega (lahkesti, südamlikult) võt́t `vasta Se

2. armastus sugupoolte vahel Vana arm ei `ruostedu Kuu; varastatud arm on magusamb kui avalik; üks kõrd käis `naistrava ihu `kallal, käis oma `armu `näitämäs Lüg; meitel `olli arm teineteese `vastu ja läksime kokku Muh; rõõm kisub `rõiva üles, arm aab arud laḱka; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada Ran; ilma armuta läits mehele, aga ega ta tolle mehega es elä Nõo

Vrd armastus

3. a. (üleolev) heatahtlikkus, armulikkus, kaastunne, haletsus ei mul `kerge old neid `lapsi `kasvatatta kui mehe arm lõppes (mees invaliidistus) Hlj; õled minu `armus eländ, õled kõik minu kääst saand; tämäl omal `varju`paika ei õle, eläb `tõise `armul Lüg; võtas lapse oma armu ala (päästis peksust) Jäm; kui kedägi `eesel põle siis pead teise armost eläma; Anti armu poolest tükk leiba Mar; Sööb seda, mis armust tuuatse Han; elab teiste `õlgadel - - süöb teiste armust Sim; armu perast vein suppi `neile Pal; temä armu läbi sai ma `tervess, temä tõi miul rohi ja sääś mut ilusti Krk; laste armust ~ armun eläb,latse toedava Ran; ilma armuta inimese, `käki ei tule `kaema; võt́t kah `endäle üte `vasõlatsõ armu peräst kasulatsess Nõo; kost timä ka `armu ja api saa; kis minnu siss `suńdi˽sai, ma umast armust lät́si `teie Har; tõõzõ armuh ~ armu all eläss Se b. karistuse kergendus või tühistus; andeksand, halastus; (kellegi) säästmine nie kuradi siniarakad, nied panevad ane ja kanapojad keik mokka, ei `anna `armu `kellegille Hlj; pole sellel `armu ega alastust, pöletas teise maja εε Khk; `ermo ei karda egä `armo ei palo Mar; vai isäk lapsele `armu eedäb Kod; teid on `surma `mõistetud, aga `kindrali ärra annab `armu `teile ja annab - - `teile kakssada viiskümmend `oopi Plt; vanast palleldi jumala `armu ja alastust Ran; ku‿sa `vaene ja vilets, siss ei ole `armu ei abi `kostegina; es ole siss merästegi armu`anmist, kes kätte `saadi, tapõti maha; armu `anjat õnnistap `jummal ja armastap `tõene inimene Nõo; kohus `armu anna‿i Se c. (tööst, pingutusest, raskusest jne) säästmine, hõlp `naised `niidid, `kesse `naistele `armu ans Kuu; Eida omal püsüt armu (töötamisel); täna saab `armu (merel paraja tuulega) Emm; Ei ma‿b `oole enesel `tööga armu ann Han; perele käisin kõvaste `piale [tööga], ei soand siss `keegi `armu Kos; anna mu engel ottegi `armu vahel, missa iki purelet ja `kaklet Krk || On läbi ja läbi üks elu mees - - äi anna koa õlle viinale `armu (joob palju) Pöi || heategu, heldus, õnn(istus) sest on suur arm, et mul on εε poeg ning pojanaine ka Kär; see oli armu asi kis `aastas ühe kitse negi siin Noa; see üks arm, et ole jõun oma aśsad isi ää pesta Aud; sie on üks jumala arm, et ta viel elama jäi JMd; vanast `anti `vaestele `keŕkuläve i̬i̬n raha. kel arm ja `elduss lubass, tu̬u̬ ańd nii veedi-paĺlu kui ta ańd; ma‿lli nii väsinu, `mõtli et oless na ärä `lääsi armust ~ jumala armust Nõo; arm oss ollu˽kül˽minnäʔ tütärd `kaema, ku os‿ollu võimalik; näüss kas `taivaesä tu̬u̬ meile ka armu (öeld vihma oodates) Har; ilma armuta armutult, halastamatult, lakkamatult, palju Südametu inimene, ilma armuta peksab `looma Pöi; [jõkke] tuleb [kudemisajal] ilma armuta `sisse seda kala Aud; mis sa ilma armuta `raiskad seda `aega, et ei teind kedagi Lai; latsen `pesti tedä ilma armuta, a mes tost abi, temä‿m `süńdenu varass Nõo; tan sõ̭an tet́ti kül˽nii ilma armulda˽tü̬ü̬d et, jummaĺ `hoitkuʔ Har | `kurjad elajad - - `mutku `kiskuvad aga `riidu `ilma `armu `asjata kohe VNg

4. almus õlen tulest läbi käind, õlen ihu `ilge alasti, palun `armu; vieb `armu kotti `täie omale - - `riiet ehk `süögi `kraami Lüg; `sandile `anneda `armu Vai; valla `vaesed on kõik armu `soajad Juu; ega ma `armu ei `kerjä, mia saa nii samatele Nõo; Armupallõja (kerjus) Räp Vrd armu|and

5. kahetsus, kurbus, lein ei dṍua valida `armu; armurõivaʔ (leinarõivad) Lei

6. looja, jumal Hoidku arm seda olemast Jäm; Äga sii aita oma jõud vei nõu änam üht, muud kut peab armu pεεle lootuse panema Kaa; nüüd sa siis lihad, suurem arm aidaku ise sind Pöi; arm on mind `oidnud sest aśsast (kaklusest) `eemale Kse

7. (emf hüüatustes) oh sa `elde arm! Khk; Arm-aeg oidku, kui niid jälle adadama paneb; Arm `aitku, et ilm peaks, siis ehk saame eina labuse ka Kaa; oh keela arm seda Sörve lahingut Vll; Oh sa arm paraku veel - - ät see asi pidi nii äkist tulema Jaa; oh arm aeg, tursk `kangest laeba lehaga Rid; kullase arm, `meske kuub sul! Kod; oh arm, ei pest ei pest [põrandaid pühadeks] Plt; armu pealt äärepealt, peaaegu See kukkus mul kääst parandale, armu peelt et es lähe puruks; Saunas oli viŋŋu leitsu, mind pidi armu peelt üsna ää jörmama Kaa

armu|elu 1. armusuhe, intiimvahekord (hrl väljaspool abielu) jättäs oma `naise maha ja akkas `teistega magamas `käimä ja `armo elo elämäs Lüg; mõned naesemehed elavad tüdrukuga, mis elu see on koa, elada nihukest armuelu Juu; elävä niisama `armu kokku, ilma laolatamada – et armuelu niisama Ran

2. armuleival, teiste ülalpidamisel – Lüg

armutumalt `armu|tumalt IisR Mar(armo-) = armutult üks `soldat varastas ja‿s seda on `armutumalt `peksetud; `lapse jättas `armutumalt maa ja `ilma `uolest IisR

arsti|abi teenekord paneb sul isi [kirvehaav] ärä ilma aŕstita, et ei ole aŕstiabi vaja Vil; olevet üit́s naine, kes `maalist `aŕstvet. käüs sääl `aŕstmen, arstiabi `ot́smen Krk

1. a. sag pl aru, mõistus ei ole `arvu `haisugi Kuu; ei `selle `arvud pia `kinni midagi, nie jalad `vaesed `saavad pää iest `soita VNg; vana juo ei õle `õiget `arvu; `Arvu en õle `kaotand. Arv on `selge; on segane `arvudest; Arust lage; tämä on lühikese ja `kerge `arvoga inimine Lüg; Arut sul pias! Jõh; Pole mette meele arugid Khk; Kus inimesel aru on, äkist `öösel paneb minema; Elajal ikka elaja aru Pöi; sel ikke arost ja oiost `puudu; tä targa `mõistose ja aroga Mar; igä asjal oma aro olgo uńt ehk olgo karo; `keŕkleb nagu poolearuga Saa; ta (vanainimene) ei ole enam vana aru ~ `mõistuse sees Juu; ommikuks tuli arudesse (sai kaineks, tuli mõistusele) JJn; loomal on ka aru pias, ta tiab küll Tür; sul nuored arud viel; arudega inimene, targa arudega Kad; ta lähäb oma arudega juhmist juba VJg; õma arvudega ja mõttega `ti̬i̬sin küll vi̬i̬l, aga enäm en näe kudoda; targemä arudegä inimised Kod; tegi jõngermańni tükka, ei old veel täie aru sees Plt; siu aru lää laiali, si̬i̬ ei ole `õige jutt mis sa aat; temä akkass joba inimese aru `saama, küll ta nüid mõist `ende i̬i̬st olla; sa olet periss ullu aruge, siul ei olle täüt aru; si̬i̬ sai nõnda `pessä, et aru pala `kunnigil ei oole Krk; arust nõrk ~ nõrga aruge Hel; latsel latse aru Ran; naśte`rahval olna pikä `juusse ja lühike aru; ta‿lli `veedike napak, täit aru pään es ole; ta‿m jo ilma aruta inimene, ta‿i tiiä mes‿tä kõnelap vai om Nõo; `kergekene, `kerge aruga Ote; kas `arvo oli mihele minekuge, oh pimmet - - lät́si sinna nigu piina `ahju San; inemise eläse˽maa pääl aruldaʔ, arujagamise `aigu omma ussõn olluʔ; medäss `säärtse poolõaruga inemisega ˽`ti̬i̬deʔ, kel arru pään ei olõʔ; Poolõaruga, -mudsuga, -toruga, pu̬u̬ĺ`uĺli, pu̬u̬lpuudulinõ Har; [inimene] umah arvoh imp olõ õiʔ Se b. piltl (kergemeelsest, mõtlematust, napakast inimesest) ega sen `arvud `haitle Kuu; minu `saapa `sääreski on `rohkemb `arvu ku sul pääs Lüg; sul o ühna varsa aru Var; Inimene on nätse - - puuduliku aruga; sellest `öeldaks - - et aru `viltu veab; Aru perset `mü̬ü̬da laiali - - aĺbakas inimene Hää; aru `teivaga seilas Koe; `sulle vaja nii kaua sugeda `anda kui aru `perssest pähä tuleb; ei sul ole õiget aru sul on va kitse arud VJg; aru ei saa toobiga pähä valada; võta ää malk, kae kas aru tulep `persest pähä Ran; Sellel on aru luskikaga antu ja kulbiga võetu TMr; vana torujüri. ei olõ `õigõt `torru ja arru Rõu; Vanamies vade `varsa`arvud Kuu; Vana obune, varsa aru - - (öeld) kui suur inimene ti̬i̬b lapse`tempusi Hää; vana mies aga lapse aru JMd; vana inimene, aga varsa aru Plt; vana mi̬i̬ss, `vaśka aru Hel; arust ära ~ välja(s) ~ ussen puuduliku mõistusega, meeletu, rumal `mielest `lahti ehk `arvost `välläs VNg; tama on jo oma `arvust kaig `vällä Vai; Sa oled eese tahtmisega ka arust ää Kaa; lapsed jooksevad nigu arust ära ~ ilma aruta Lai; lokeltes `pääle, edesi tagasi käü, ku arust ärä jäänu kunagi Krk; kas sa arust ärä ollit, ku sa sedä teit Hel; ta om jo arust ussõn - - tal ei ole enämb `õigõt arru Har | `lähväd arust `lahti, ei õle `õiget `muistust Lüg; aru pähe võtma mõistliku(ma)ks, targemaks muutuma rumal, ei võta aru pähe Kei; võta aru vahel pähä, et sa aru saat Hel || poiss käib ja uĺastap ja kotun tü̬ü̬d üle aru ja pää (väga palju) Nõo

2. arusaam; arvamus, mõte; kavatsus mul on `toine `arvu sene puold ei mina `tahtuks `ninda teha VNg; minu `arvo päält sinust ei õlegi `niiskest tüötegijat Lüg; ja ma olen arutand seda `aśja, ja olemist ja olen selle aru `piale `jõudnud Hag; no tee siis oma aru järele Juu; ei tia, kus ta siis lähäb oma aruga JJn; [lapsehoidjal] tuli tark aru et mis tiha Pee; ta `umbes aru järele `ütles, et nii pailu on vaja VJg; vana`rahva jutu aru `jäŕgi `öetse nuust, aga nüid `öetse natsa·lka Vil; ma tei ta ärä küll oma aru `järgi, ka ta `kõlbass või ei; mike aru pääl ~ mikeperäst sa sedäsi ti̬i̬t; siin o ilma arute (tarvitamata, ülearuseid) `nõusid kah Krk; ku tu `viuglemine käib, siss neil (mesilastel) om vist tu ärämińeki mõte ja aru Ran; mu arvo `perrä ~ pit́e ~ arvost `piäži nii olõma Se; arusse pähe, mõttesse toho tobe, mis sul arusse on tuld Sim; arus 1. peas, mõttes, kavatsusel mis su ullu arus on, et sedäsi tegid Juu; mis selle karja arus täna on, et ta nii vara tuleb `lõunelle Kad 2. (kellegi) arust, meelest mu arvoh om nii Se; arust (kellegi) meelest, arvates, arvamuse järgi minu `arvust et kaks `kerda `pisteti poiss silet `köüe puhist läbi Kuu; oma arust on tark, aga `vaata kui loĺlist teeb ise Lai; mu arust küll ei˽olõ˽tu̬u̬ asi nii eiʔ, t‿m vaest tõisildõʔ Har; Jaśsi noorik um mu arvust jäl nii`mu̬u̬du (rase) Vas; arude sees mõttes, (millegi üle) vaagimas, kaalutlemas `Oitegi pikke `aiga sügäväs mettes `kaaluteli - - oli sen `asjaga perisest `arvue siess, kuniks hüä neu; Mies ka ise aruje siess, `kumba otta, `kumba jättä Kuu; arvu lööma arutama, järele mõtlema, kaaluma lein `arvo kust ma saan huost Kuu; lüön aru, kas saan `tulla või en saa Lüg

3. selgus, teadmine Ei saand sidä `arvu, migäs asi sie on old Kuu; ega‿p saa ta kääst `selged aru, muidu keterdab Krj; `õiged aru põle kusagil, kõik oo `seiti Mih; kui ma selle aru kätte saan millas ta (kuu) `tehtud oo Aud; Jukude asi - - mis me sest aru tahame Juu; ei olnud nähnud, aga võt́tis aśjast `õige aru ja tegi ära Ksi; ta aru kätte ei saa, kas ei ole seletuss otsekohene vai om - - arusaamine `väike Hel || teised tüdrugod ajasid nii `kangest seda aro, on se ikka tösi, et mehele menemene toleb Rei; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Hel; aru saama 1. mõistma, taipama `vierad ei saa `arvu `meie `ranna `kielest, `kaigist sanust; Saa sa siis nüüd `naistest aru Kuu; lollakale äi maksa midad `rääkida, ta‿p soa aru Vll; Kui muedu aru sua‿mtõ, tulõb `nuuti anda Khn; kes aru`saaja, saab ise aru, kes loĺl, sellele `näita näpuga Kei; ei sest soa aru ei Liisu ega lapsed Kad; laps pudrab, ei saa aru, mis ta tahab Lai; sel om iki mi̬i̬ĺ pähän, si̬i̬ saap kõnest aru joba Krk; no temäst (veinist) ei saa aru, kellest ta‿m tettu; te saade `onte aru, et miust ei ole ämp tü̬ü̬tegijät Nõo; sa sait võõrildõ `arvo Plv; Taast ei saaʔ joht habõndõga juut́ ka `arvu (raskesti mõistetav) Vas 2. ära tundma; märkama põle arugi saand, et need `aastad oo läind; [nii kadunud, et] seda `kohtagi saa änam aru Vig || (emf hüüatustes) Saad sa aru, ta saigid mihele; Ta siis `terve päeva pole tööd teind. Siis sa saad aru! Rei; arule ~ aru peale saama mõistma, taipama [Siis] sai `Liena `arvule, et ta vei `itse henesä ku `lapsed `kaŋŋutasa kadule; Ei `saaned `üksindä ka `arvu `pääle, migä se küll oli Kuu; aru võtma mõistma, taipama Ku˽kõ̭iḱ ütte panõ˽sõ̭ss võta õi˽̣vana habõndõga˽juut́ ka inäp `arvu Rõu

4. seletus, selgitus; aruanne (hrl verbiga andma) `tulga aru `andama `vällä, midä õleta tehnd Lüg; `viimsest tühast sõnast peab aru `andma Muh; ma ei tahagi selle `peale aro nõuda Mar; Aeg annab aru Vig; ma olen `valged verd, `ańdis oma `kohta nihukest aru PJg; `omme pean aru `andma ja kui ma `anda ei soa, siis pean surema Kos; pian ma `sulle aru `andma sellest, mis ma tegin või kus ma käisin Lai; üt́skõrd piat kõ̭gõst arru `andma Har

5. teade, sõnum `lähtvad väĺjamaale, ei anna tεεdustkid, ei anna arugid Jäm; kadus tema jäljetumaks, pole temast aru midad; mine aru `viima, et `aitab merele `minna Khk; kes es saa `tulla, see `saatas aru tagasi Kär; saadeti arusid, keda kutstui vaderiks Mus; töi `meile aru et Poaste `randas `olle kalu Jaa; Käib aga `mööda küla arusid pärimas Rei

6. a. (kindel) määr, mõõt; teat hulk, kogus; arv; arvestusühik eks aru `puolest ole neil ikke `paĺju `luami Hlj; tie tüöd `arvu järele, ära tie üli `liia ega `vaiva `endäst Lüg; meitel nii ühe aru pärast (võrdsel hulgal) `piima; nee kapad olid `mitmes arus (suuruses). toobist viie toobini Khk; Kolme toobine mat́t si̬i̬ oli ikka si̬i̬ vana `muistine vaka päält `vötmise aru (kui tuulikul jahvatati) Pöi; kui tat aru pεrast `rüipad, siis ta ei tee rumalaks Muh; `pasmud tegid ise seda aru kui pikk ta (kangas) pidi olema; pidi paras aru olema ikke, kui ta (piim) paelu `apnes, siis läks `veesse Mih; pääva tõusust pääva `loodeni oli `endene päe, ega siis tuńni aru ei oln Aud; vana aru järele olid paĺgid [parvedes 21 jalga] pikad Vän; ku korvi kere aru koa täis sai, siis punuti põhja`vitste otsad `sõnna ääre `sisse; [orjaajal] vaest ei soand kaks ööpäeva magada. mis nüid inimestel viga, oma kellaaru magada Kei; ega siis (vanasti) pośtivahe aru põld, siis tuli se tulba aru, siis pośtivahe aru, nüid on tiinu aru; kui nad aru (normi) järele annavad, et ei `anta nii paelu kui keegi tahab Juu; egäs siäl kedägi päevä aru põlnd, et mitu päevä just pulm `oĺli KJn; tunni aru `järgi (määratud ajal) `anti rohi Krk; tu̬u̬ om nii inemise arust vällän ~ tu̬u̬l liha `lahkõss sälän `välläʔ; noʔ arutõdi sääl tu̬u̬d maa arru ja villä arru Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit, tuul `arvo ei oolõʔ Se || `lõune ja `õhta vahe peal on kesk `päide aeg, sie oli üks aru, vata `enne põld jo kella Jür; pääv juba pät́si arul - - vaja `pät́si võtta (hommikul kella 8 ajal) Kod; sääl (kalendris) `oĺli `vahtsõ aru ja vana aru. tu oĺl õks edeotsast ku˽vastanõ aru (uus kalender) üless `võeti Har || (eitavas lauses) neli vassigad oli `metsas olnd. nönda otsitud et pole aru olnd Kär; kell lähäb naa `kaugele, et põle arugi; neid (pulmaliste kimpe) oli jo naapaelu `tarbis et põnd arugi; auna kärbis oli pailo sandim teha, `senna läks naa `irmos pailo lat́ta ja `teibaid et põlnd arogi Mih; Kui jõgõ `sisse tulid, siis `santeki serv oli veess. Sie olõss ju laevõl enäm aru mitte Khn || see `joomene oo koa arust ääläind juba (juuakse liiga palju) Mär; tsireli om tinav`aastak arvust ärä lännu, mud́u om iks neli `lehte, nüüd om viis Ote b. arvestus, arvepidamine see `ühte lugu tehässe sedä aro ja `rehnutti Mar; Kui perenaist põle, siis põle aruspanijad, majal nagu põles lukku ees; Inimesed võivad omased `olla, aga rahaga tuleb `seĺge aru pidada, mis ühü või teise jägu oo Han; se `puudlane jäend siis neid (varastatud naereid) aru tegema. ära jägama Vig; `Kihtida `tuĺli aru `järgi, mitte nii nägu lips-lops, et ükstaskõik, kudas Hää; piab kõrra aru järele süüḱ oleme ärä tett `tü̬ü̬listele. piab kõrra aru `järgi `vaĺmi oleme, kolm `kõrda süvväs Hls; na pidäsiv `rehnuudi aru iki Krk; ega˽taad nii arulda˽saa õi˽kotaʔ, taad tulõ ega kõrd esi˽`mu̬u̬du kotaʔ Har; ar(v)us, ar(v)usse arvel(e), arves(se), arvestatud; meeles, meelde, teada kui `paljo sel `aastal `sündind ehk surd, si on õppetajal kõik `arvus Lüg; kõik oli arus, `paĺlu sealt `saadud oo ja `paĺlu `saada jääb Mär; Saõmõ `mindud sõni kui Riia suetsud akkasid nägüma. Selles arus meie olimõ Tukkõ `kohtõs, üks nelikümmen `vörstä siipuõl `Riiga Khn; nüid on päävad nii arus, ei täiks kusagille neid ää raesata; aśjad pannakse arusse, kui pailu `keegi soab [pärandi jagamisel] Juu; ta võtab kõik asjad arusse VJg; pääväʔ omma arvoh täl, ti̬i̬t ku˽paĺlo `päivi teḱk Se || ons se asi aru pele `pandud (arvesse võetud, märgitud) Khk; aru pidama 1. arutama, kaaluma, järele mõtlema; nõu pidama vahin siin ja pian aru, kuhu `puole akkan menemä Lüg; `vallamajas `peeti aru, millas kellegi kätte kord tuleb [küüti minna] Aud; aga siis oli üks suur arupidamine - - kis `kańdis niisukest `pärmu·t̀re `nüöpi Jür; arsid `piavad aru SJn; `piämi siin - - aru et, kirn om ärä kadunu Nõo; ma˽pia õks arru pedämä uma elu üle, et kuiss ma˽saa Har; `nakseva `arvo pidämä umist aŕost Räp 2. mõõtu, piiri, arvestust pidama ikke pean aro (loen, arvan kokku) kui paĺlo see oo; peab igäst asjast ikke aro ja `eesest lugo Mar; kas ta viinaga aru peab, joob palga maha Kir; no küll oled `kergest lähänd oma `mõistusega, ei pea enamb aru kedagi VJg; ta on aru pidaja mees, ei võta ennast liiast `purje Lai; ku mõni ülearu kuri om, (öeld) sa piat aru iki `endest pidmäme Krk; võta pit́s ja piä aru Ran; jummaĺ ei joua arru petäʔ maa ilma `hullusõgaʔ, mia noʔ maailma päl tetäss Har; (ei ole ~ saa) aru ega (~ ei) otsa ~ (ei ole) aru ega otsa peal 1. (ei ole) selgust; mõtet; arukust, mõistlikkust senel `asjal ei ole `arvo `eigä `otsa, ei tiä midä tämäga saa teha Vai; sel inimesel ei ole aru ega `otsa peal (üks `müllaja inimene) Muh; naa `jõhker, `tormab et pole aru ega `otsa Var; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; sääl ei oole aru ega `otsa, ni̬i̬ eläv ku mõtslooma, ni̬i̬ ei tää midägi Krk; nuil ei olõ arru ei `otsa maa pääl, kuiss eläseʔ Har; Taa lang um nii ärʔ pussõrdunuʔ, et taast ei saaʔ inäp `arvu eiʔ `otsa Rõu 2. (ei ole) piiri, lõppu, määra tüöl ei õle `millagi aru egä `õtsa, kie tüötegijä on Lüg; paeatavad naa paelu, põle aru egä `otsa Tõs; sel aśjal (raha kulutamisel) põle aru ega `õtsa Trm; mul om maai·lma tegemist ja tü̬ü̬d, ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; pańd üte kõrraga `vihma valama, siss es ole enämb aru ei `otsa Ran; sellel pole aru ega akatust (rahulolematult millestki) Aud; kus selle aru või ots KJn; (ei ole) otsa ega (~ ei) aru (peal) 1. (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust kõik mis mõtesse tuleb, aab suust `väĺlä. põle sial `otsa ega aru Nis; oma tü̬ü̬d kõrralikult ärä ei ti̬i̬, ei ole `otsa ega aru Hel; är um täḱeldänü˽ta linano‿i‿olõʔ `otsa ei `arvu Rõu 2. (ei ole) lõppu, määra tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; aru-otsa ~ aru-otsa peale 1. selgust, arukust, taipu Pole niid küll aru-otsa pεεle, mis keik ää tehakse Kaa; [inimene] vahel peris segäne et põle aru`otsa `kuśkil Vil || üks otsalene piäb ikki olema, kis aru-`otsa piäb KJn 2. (ei ole) lõppu, piiri, määra Küll laulupidul oli ikka rahvast koos - - pole aru-otsa pεεle Kaa; tü̬ü̬l ei ole aru `otsa Hel; ku jutuotsa üless võtap, siss ei ole aru `otsa `kossegi tol jutul Nõo; otsa või aru peal id Kus ennist ikka oli `metsi, polnd sii `otsa või aru peel Kaa; pole aru-seadust peale id Meite emased imetlesid nii `irmsasti, et pole aru-säädust pεεle Kaa; otsa-aru (ei ole) mõtet, arukust, mõistlikkust Sene asjal pole änam otsa-aru tεεda Emm; saantki `õiged `otsa aru, mis ta `rääkis Mär; meil oĺl kiḱk `laokil, es ole `otsa-aru `kunnigil Krk; aru peal(e) 1. (pole) mõistust, mõistlikkust, arukust `Küünlakuus siis pole `kassidel änam aru peal, teevad `pulmi, `koinivad; Onts `söukstel aru pääl, öö läbi `jööravad `pääle küla kauda; See minemine oli ju nii käkas`kaela, et seal es olnd aru peal Pöi || nii `uhked `riided, pole aru pεεl Khk; Pole aru pεεle kui kena riie Kaa 2. (pole) lõppu, piiri, määra mette tööl pole aru pεεl, kui `tiitsest tehasse ning `otsa‿b saa Khk; teitel äi ole mette aro pεεl kui `paljo tei tahate vetags aga ika veel Emm; aru peal(e) panema järele mõtlema, kaaluma iga asi tahab arutada ~ aru peal `panna Var

7. a. teat iga, periood, järk (kellegi, millegi) eluajast; vanus se akkab juba inimese aro `sisse `saama - - saab kaks kümmend üks `aestad vana Emm; mina esi teos ei käenu, siis olin poisikese arus MMg; selle aru seen ta iki om, ega ta vanep viśt küll ei oole Krk; ta‿m jo alt `iäline, vi̬i̬l latse aru seen Nõo b. teat väärtus; liik, selts mis nii vana, selle `kohta `eetasse: see inimese arust `väljas juba Khk; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; ega sa‿s `väätima lapse arus taha `õlla Trm; ta on õige inimese arus (peetakse õigeks inimeseks) Plt; si̬i̬ om joba omast arust är lännu, si̬i̬ oless ammu `tahten är tetä joh; temä om pereme aru pääl, kullege temä `käsku; kasulatse aru pääle `võeti, aga orja tükike om Krk; ma olõ `väega vana. `minnu ei või ińemisess enämp ütelde, lat́sõ aru sisen San; ühes arus, üten arvun ühesugune, -taoline; ühtemoodi ühes `arvus (ühetarkused) Lüg; kes nüid koloo·si `aigu toda [põldu raadikuks] `ütleb, käib kõik üten arvun Ran; sais üteh arvoh (ei võta minit maitset juurde) Plv; sa˽saisat alasi üten arun ei jää˽sa kõhnõmbass, ei˽lähä ramutsõppa Har; ühe aru peal id nende kasu on nii ühe aru pel (ühepikkused) Khk; seda `kündi `tehti - - enamasti iga `aasta ikka ühe aru peal Noa; sa ei lää vanepess suguki kurdat üte aru pääl; mea ole temäge üte aru pääl selle vanadusen, mis `meaki ole Krk; üte arvo pääl om mõlõba, `ütsegi olõ õi targõp Se; ajast ja arust aegunud migä jääb ajast, sie jääb `arvust Kuu; mis aost tu̬u̬ arust Krl

8. (kindlaks määratud) kord; järgnevus, järjestus Mis aru see on [tuli] `kustund [pliidi] alt ää Pöi; see on ea ka, kui on aru nönna keeduga (igal nädalapäeval keedetakse teat kindlat toitu); kui oli nisust `toitudele aru, ei `ilmas ei läind segamisi [nädalapäevad] Noa; `nõuksed `jampsimese juttosi aab juba põle εnäm juttude vooriaro üht (palavikus olles) Mar; `seukest aru põle ennem oln, et `meile aĺlitan leib oo `toodud Aud; kas see nüid kellegi aru on - - mõlemad (mees ja naine) nii `juua täis et PJg; `reede olid `terved karduled. ikke olid nisuksed toedu arud ka Ann; eo ma˽kae õigõʔ, mis aru teil om taal asjal San || igal asjal on oma aeg ning aru Khk; egäl asjal oma aru Trv

9. komme, tava, pruuk nie puu `aarudega `aŋŋud, neid enämb ei `pruugitasse, nie on `arvost maha jäänd Lüg; vana aru `järgi `toodu `kaasa tegu `leiba [pulma] Mus; See oli ikka see vana aru, et jaanibest akkas einatöö `pihta Pöi; pidasid kuu aro, vanas kuus panid kardulid PJg; mõni vana aru `järgi peab veel kolmanda püha koa Juu

10. Muid tähendusi `niidu `massinal on oma arv (otstarve), `piimä `massinal on oma arv. kõik `asjad on oma aru järele tehtud Lüg; `närdin piim - - tääl põle siis oma aru, tä ei ole rõõsk, ei ole apu Tõs; peremes `istus laua `otsas [vanasti], teśtel seda `istumise aru põld. ükstas puhas kudas nad olid Kei; `mustlased vat ku lasevad pat-pat-pat, sõna aru ei olegi Sim; poesid ja tüdrikud pidäväd `sehvti, `laia aru ~ `arvu lahevad Kod; Ei võida [tema teda] ilma pääl, kos sa sellega - - aru poha Trv; nüüd om kõik maha palanu, ei ole külä arru ei midägi (ei ole küla asetki) Hel; vinnütüsspaĺk hoit `tõisi `palkõ omah arvoh (paigal) Plv || suund koodiʔ (tähtkuju) omava õdagu siin arvun; kae˽kos kuh́aʔ om sääl arvon om Piirissaaŕ, arvon vai kańdin Räp

arutu arutu (arotu, aroto) hajusalt K, Kod uus Krl, g -ma Lüg Khk hrv Emm hajusalt L, Kos Koe, arutu Juu KJn Hls Krk; `arvutu Krl; `arvu|du, pl -tumad Kuu

1. mõistusest puudulik; rumal, mõistmatu, taipamatu arutumad `lapsed, `jusku `ilma `arvota Lüg; see ühnä aroto inimene kellegist aro ei saa Mar; ei tää, kas ta arutus lääp Krk

2. (intensiteedisõnana) a. adj tohutu, (väga) suur, pikk jne `Täüdüss `arvutumad ajad `seisuda `suhkurinouss (suhkrujärjekorras) Kuu; `riisus arutumad ännad põllale Kir; arutumad ennad sai Tor; `loomi oli loadal arutumal ulgal Kos; arutu `kangad olid old HJn b. adv väga, (erakordselt) palju, tohutult `Arvudu rumal Kuu; seal oo aroto seda `valged paberid veel Mar; peal oo pehme maa, seal ta (meteoor) võis `menna arutu sügabase Mih; `kasvavad nihuksed arutu suured õõnad Juu; `linda õli arutu paĺju Kod; `Peipsin olevet arutu kalu Hls

Vrd aruta, aruti

harva `arva üld(h- V, `arba hajusalt Sa L arva SaLä)

1. harva, hõredalt, hajali vili oo arvaks jäänd, oled sa tεttä `arba külind või Mar; `Kaapsad tullad na `arva istutada, et lammas kahe tallega mahub vahele magama Han; aed on `puhta `arva `tehtud Juu; i̬i̬st `otsa olet `arva `lasken levä [ahju], viimätse otsan olet kokku `kiilun Krk; `vihma tulõ `harva, suurõ pisarõ Har; Sitt - - laotõdi - - nii `karva ja hoiõldõh Räp Vrd aruselt, arvali, harvamiste

2. mitte alati, mõnikord, (väga) vähe väga `arva peremel oli `leiba, `suuremb jagu oli `aina `puuduses Jõe; mida arvem tuled, seda `armpsam oled Vll; se tuhandest `arva neid mehi, kes `kündväd, mehed käüväd mere püü piäl; `Arva nähä nagu õbõraha Khn; ilusad `ilma oli `arva sel suvel Lai; naene tu võt́t ku üits padin ja podin, mi̬i̬s tu ütel `arva `vasta Nõo; `harva läht, `ausalõ `võetass Krl; `köündlä `oĺli `arva püist Lei Vrd haru2, haru|kord, arulda1, haru|pärast, arute, arvaldasa, arvamisi, harvanesä, harvastõlõ, harvatsikku, arvlasi, harv|sagõhõ

Vrd aruldaselt, harv, harvakult, harvalt, harvasti, harvavõitu, arvikult, arviti

arvama `arvama, da-inf arvata eP eL(`arvam[e], da-inf arva|te, -de M; `arvam[m]a, da-inf arva|taʔ, -daʔ V; `arva|mõ, -mme, da-inf arvõde Krl; da-inf arvadõʔ Har), `arvata R(`arvamaie Lüg) Emm, `arva VNg Vai; (ma) `arvan, `arvon Vai; `arbama, da-inf arbata Vig Mih, arbadaʔ Lut; (sa) `arbad; (nad) `arbavad Rid, `arbvad Mar; tud-kesks arbatud Ris (Lausefoneetiliselt mara ma arvan Mär Koe, maran id Amb)

1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

2. a. kindlaks tegema, ära ütlema või seletama; mõistatama, mõistatusi lahendama mina olin `kange `arvatusi `välja `arvama Hlj; tehnd paha pali - - ei `jõuva `vällä `arvada `kõiki neid `tempusi Lüg; `arva üles mis see möistatus on Jäm; seda saab arvatod ikke kes tä oli ja Mar; `arva ära, mis mul sii kaśti siis on Hää; mea `arva ärä küll, kui vana ta om, `ende elämise `järgi Krk; kas ma mõttõtark olõ, et ma su mõttõid või vällä arvada; no‿m imeʔ maa päl, no ei jouaʔ jummaĺ maa päl arvadaʔ, mis no ilm tege Har || (tähti) veerima; (sõnu) kokku lugema rehendab ja `arvab `tähti üles, midä n imelised `kiegi on Lüg; laps `arvab alles `tähte ei `oska viel lugeda VJg; raamadu ots joba kähen, akass joba kokku `arvame Krk; ta joba mõestap `tähti arvata, nakap joba kokku lugema `tähti `perrä Nõo Vrd arvatama b. ennustma, ette ütlema või nägema või aimama ühe `aasta ette `arvada, kas tulev `aasta ka tuleb `ninda `pitkäd rukkid ku sie `aasta Lüg; `Ilma arvati `taeva `märkide `järge, nee olid vanadel inimestel kõik peas Pöi; taevas `loitleb täna. siis `arvavad, hakkab külmaks minema, kui `talve aeg Phl; taevas punetas, ja [virmalised] `vehklesid - - arvati sõda Sim

3. a. (kellekski või millekski või mingisuguseks) pidama, lugema, tunnistama `Arvama omaks (näppama, varastama) Kuu; `kiskusin `virsu `tohto, `metsavaht `arvas minule seda süüst ja pani `trahvi `pääle Lüg; milleks sa tεεd see arvata (tundmatu sõna tähendusest) Khk; ära `arva `koera karvast Rei; nüid nad (lapsed) ei `arva selle kodust midagi Hää; teesed `arvasid tõeks, aga tal oli naĺla jutt, põld tõe jutt mitte Juu; vanamies, keda ta (rehepapp) arvand tondiks olevad, ütend temale Kos; ma sedä innass ~ inna ette eu `arvagi Krk; mes si̬i̬ vana inimene vi̬i̬l om, mes joba mullass piass arvatama Nõo; ma ei mõista siihn kedägi `süüdläsess arvadaʔ; sa `arvat vaest mu süüss, et kaśs vällä˽`ku̬u̬li Har; arvaśs tu̬u̬d tävve ette Plv || kuhugi kuuluvaks pidama Mind arvati siis veel noorde `kilda Pöi || (kellekski või millekski) nimetama, ütlema, kutsuma eläjäd ike õlid `este, egä es arvata luamass Kod; üükaŕuśs hobõśsit kaits `üöse, `üöd́silene arvatass Lut b. (millestki või kellestki) lugu pidama, hoolima, (midagi või kedagi) hindama aga ma ei `arba sellest lihast [mis on pärast tapmist likku pandud] kedagi, see oo vesine `kangeste Mih; Nemad (sakslased) on irmus `uhked, teise inimesest ei `arva midagi Hää; eks neid (tüdrukuid) arvataks, kes ilosad ja `uhked `äśti Ris; temä ei `arva miust mitte midägina Nõo; minno `väega arvatass, `vasta võõdass ilosahe [kui suurt sugulast] Se

4. otsustama; määrama, mõistma midä süüd `arveti. süüd `arveti sedä et tie `vaŋŋi tüöd; kohot `arvatasse süütegijale; [kui võtad noore naise] siis tulevad kahed `lapsed, `kelle sa `muistad `õigust `arvada Lüg; tu̬u̬ jäägu sinu `endä arvata, ti̬i̬ nigu esi näet; tedä om `õigess arvatu, temä ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo

5. a. (kogust, aega jm sag umbkaudu) kindlaks määrama, (välja) arvestama; loendama, (üles, kokku) lugema tämä on tehnd pali paha, et ei `jõuva üleski `arvada Lüg; Ta oli nönda `arvamise `järge (kaalumata) pannund; `Amba `järge arvati obuse vanust Pöi; ta teab `mitmest põlvest enese vanem(a)id tagasi arvata Mär; kõik [kanga lõngade kogus] oli mõõdu järele `väĺla arbatud, siis akati `käärima Mih; keskelt läbi arvatud on nii ehk nii paelu Juu; akkas `oasta täht`päivi `arvama Kos; `kaeksa `kuormad `arvasid luomale `eina ja `põhku [talveks] kokku JJn; kas‿si `laubane päev arvati kua luguje; sõnnikuvedo pääväd (mõisale) õlid arvatud, kaks või kolm päävä; `ańti `püili `vassa ja mes ta arvas `riide ets [müümisel] Kod; `eńni arvati kui paĺlu seemet lähäb tüki `peale. si̬i̬ jagu seemet `viidi `vaĺmis kohe Äks; ma ole üte `aaste ette arvanu, sii olli lühep üit́s `aaste, mea ole tat pikepess arvanu; aig `arvamede, tuńn `täädmede (sünnitusajast) Krk; kes temä äätegusit jõvvap ärä arvata; miu `arvamise `perrä oless ta joba ammukina pidinu siin olema Nõo; küll ta ti̬i̬d kona ta sul kätte tasu - - ao `arvass; sa˽piat egale `tü̬ü̬le uma aig ette välläʔ `arvamma, siss lätt tüü edesi Har; ku kangast `veetäss käärpuiõ pääle, sõ̭ss arvatass `paasmit pite ja lukõ pite Vas; (ilma) arvamata lõpmata, väga, tohutult (palju) neid on tänavu seal üsna ära arvamata Ris; täma ei `jõudnud neid (hobuseid) enam pidada, obused akkasid ilma `arvamatta `jooksma Trm; ilm `arvamata paĺju Kod; sääl olli `arvamede paĺlu inimesi kogusen Krk; pole arvatagi pole kõneväärt, arvestatav seda pole arvatagid, mis ta siit söi Khk; Oli musta pea rohi, tuder, kaste ein - - aga nee‿s ole eina sihes mitte ää arvatagi, suurem osa oli `sõuke tihe orase `moodi rohi Pöi || kaŕussit `arvama (hrl jüripäeval külaga karjaste karjasoleku päevi korraldama, kindlaks määrama) Se || jaotama nää maad arvatasse viieks kuueks Mar b. arvutama, matemaatilisi tehteid tegema, liitma (kokku arvama) või lahutama (maha arvama) `arva `vällä nüüd sie, kui `palju ma `võlgnik suga õlen; `süömaraha `arvetasse maha sene raha `küljest Lüg; valla kirjutajatel olid `arvamise ketid (arvelauad) nendega `arvasid kogu Kär; Selle [raha] vöib ju vilja `pääle `ömber arvata Pöi; ööldags pεεst `arvama, aga pabere pεεl rehkendama Käi; kui `koolis sai `enni rehkendusi arvatud, siis sai ikke sedäsi sõrmetega `loetud Mar; siis minu isa küsis peast `arvamisi nende käest Mih; tuleb tagasi emadepäävast kaks kuud edasi arvata HMd; ma `arvasin ülesse, et niik-niik paelu tuleb `panna Juu; maha `arvamise `rehnuk Kos; naelad olid. pärast ikke akkasin `arvama järele, et kaks ja puol `naela on kilu, kui `margapuga mõeda JJn; [arvelaual] võrud kellegä `arvavad, luuss näväd one Kod; selle `tarkuse ole ma `taeva ätilt saanu, et ma arvade ja rehhente mõista Krk; `arva si̬i̬ maha, mes mul ärä om massetu Nõo; ku˽`kaupmihe käest ostat medä - - siss kaumpiiśs kirutass kõ̭iḱ üless, ja `arvass kokku, nii paĺluss tulõ Har; rehkendüśs `oĺle: oĺl kokko`arvamine, `maaha`arvamine, kasvatamine ja jagamine Räp; `arvamaldaʔ om vi̬i̬l, paĺloss tulõ mullõ Se

arvama2 1. a. mõtlema, arvamusel olema; oletama ei tia, `kuidas - - [ta] `arvab puud polema Kuu; `arvasin ikke, et vareksed käviväd nokkimas Vai; `Kalliks sa `arvad selle minavad Pöi; münu `arvamese järele seda (viina) on jo `möisas tehet Rei; see on arvata et nehoke asi ei jää mette varjole Mar; sa reägi temäle, mis temä sest aśjast `arvab Juu; milla sa `arvad `suama tehä Kod; ma es või engest arvade, ega mõttest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; ma omast pääst esi `arva, ka ta om nii või ei oole Krk; ma arvassi et muist `rahvist olet sa suur lugu`peetu mi̬i̬s Nõo; tu̬u̬ om `paĺlalt `arvamine, ma olõ `kuulnu ni Krl; ala arvadu et mul meelest lännü om Har; suu pääl arvatas paĺlo `halvu `vaimõ oõvat Se; arvates (kellegi) meelest, arvamuse järgi `omme on `palju `rohkem kalu kui täna oli, minu `arvades. sie tuul ajab kalad `pohja Jõe; minu arvates oo se `õige Muh; mu arvatõn om tu̬u̬ asi tõisildõʔ Har; arvata 1. vist, arvatavasti, umbes `aastade poolest arvata kuue`kümne ringis Saa; olin nõnna arvata kaheksa `uastane Kad; sedä maad olli üits kolme `versti arvade, mis ma tulli Krk; arvate tunni kate peräst tulli - - turukubijass Hel; arvata vaśt katõ sõrmõ `laonõ `olli tu̬u̬ vü̬ü̬ Nõo; Tu̬u̬ sõna oĺl arvadaʔ tarõküllekammõŕ, a peräst `üĺti tarõküläkammõŕ Har || sinnäʔ om iks viiskümmend aaśt`aiga arvata tagasi Räp 2. arvates mu arvada et `śakslanõ oĺl. mu˽meelest oĺl tu˽ka nigu `śakslanõ Har || (endast) mõtlema, ette kujutama jah omast meelest `arvab `eese `uhke olevad Mar; Mis sa arvad oma siis õtte olema! Tor; Ei tea, kas ta arvab ennast ilma sambast jääma (varanduse ahnitsejast) Sim; kuradi kerese kaśs tiäʔ miä tä `hindäst `arvass Vas || tahtma, õigeks pidama `vöεdags üks maa pikus, nii petk kui ise `arvab ja siis akadags [kurni] vastati veeredama Käi; leib on ilus ja kohe küll muku ei õle nõnna magus kui minä `arvan ja tahan Kod; enne kirikuõpetaja võttis `reńti kudas ta eass `arvas Vil; täl oĺl suur meelevald tegi mis arvass Plv b. kedagi kahtlustama, süüd oletama `umbesa ei tohi `toise `pääle süüd `arva VNg; ku ta `enne varastand on siis ikke tämä `pääle `mõella ja `arveta Lüg; `Korda akkasid ta `pääle [vilja võtmist] `arvama, öieti tea kedagi midagi Pöi; ma `arvan ikke tema `peale, teist tegijad ikke ei ole Juu; `arvamata õlgu küll tämä `piäle, et tämä tehnud Kod; et ta `endel ei `arva suguki `süüdü Krl c. järele mõtlema, arutama, kaaluma `kandidaat on tämäl juo `arvetud, saab asemelle; lein `arvamaie, kas saan või en saa tänä `mennä Lüg; ma vahest `ütlen küll `eśtiks, et ma luban, aga siis akkan `aśja üle `arvama ja `ütlen kohe, et ma ei soa sellega akkama Juu; ema akkas `aśja `arvama et mul on nägus `tütreke VJg; ma enne ei tää sul ütelte ku ma `asja `järgi `arva; mea pia `arvame kiḱk sõna, mis ma suust `vällä `ütle. ega mea ilma `arvamede ~ `mõtlemede üttegi sõna ei `ütle Krk d. välja mõtlema, leiutama ju see selle jutu omast pest `välja `arvand on Khk; noh see jutt oo `jälle arvatod egä see tõsi põle Mar; tollõ jutu om ta eśs omast pääst arvanu Krk || see on `kange neid juttusid `arvama (vestma, kõnelema) Khk e. kavatsema, nõuks võtma (koos da-inf) Ta `arvas tänä `linna `mennä Kuu; tämä `arvab õma ametiga ärä elädä Kod; mis sa `arvat uma `pääga tetäʔ Se

ase ase g -me üld, -ma hajusalt S Pä eL(n asõ V), p aset üld Emanner(v.a V), asend, asent VNg S Ote V

1. a. magamiskoht, -ase (väliskohakäänetes üld, v.a L, sisekohakäänetes hajusalt S L, Ris Vil); aluskott, põhud, magamistarbed Kas sa oled juo uniasemell (magamas); eks mul ole siin `aiga medellä `seljällä asemell Kuu; magasima ühes asemel VNg; ärä `õhtast aset `kiida Lüg; memm oli asemel `aige Jäm; Ase kut seapesa; tie sa ase üles, magamise aeg oo kεεs Khk; mene kergita ase ära, pane palakas `pεεle; Aseme ölgi sai iga jöulute ees vahetatud Kaa; Vanad inimesed olid oma asendega kurus; magab ikke kesk asend Pöi; kobi aga asemest `välja Muh; Möni inimene jεεb enne surma kouaks ajaks aseme jäuks Emm; aset pidama (voodihaige olema) Rei; `viskasin asemesse pikali Mär; teinekord ta (kana) üppab asemesse Kse; Omigu kiida aset, `õhta `ilma Han; Panõmõ `puhtad `riided kua asõmõssõ Khn; tema on nii paĺju `aige, on aidatav kohe, asemel KuuK; tüdruk oli `teisis asemel, mia `teisis asmel; tõuse ülesse, ei saa asemest `lahti! JJn; ei jõua asemelt üles `tõusta Ann; Piab asemed põandal̀le tegema Trm; kos ü̬ü̬, sial ase, kos pääv, siäl paik Kod; oĺlin pikali asemas; magamese ase `oĺli kolme `kordne Vil; nüit ta ot́s viimäst aset (surijast, kes voodist tõuseb) Krk; kui `końti pidi om tu̬u̬ ase, siss om ää küll magada Ran; mia tei sulle ää `pehme aseme Puh; valgen piab ase ärä tegemä Nõo; Ase tetti `aendest `sisse, kos `ü̬ü̬se karjusse ja aenalise magasiva Rõn; tetti asi ja `eitsi magale San; mul oĺl `täämbä ü̬ü̬d `väega halv asõ Har; ma lä `säńgü asõmõ pääle; `mińke no ti̬i̬˽`tu̬u̬htõ `tarrõ, `seohu asõmahe maha ai arʔ Vas b. seina külge kinnitatud, ühe või kahe tugisambaga magamislavats kravatid vai asemed õlivad `tehtod `seina `külge Lüg; ase oli seina `külges, nee mes `lahtist olid, nee `üiti `voodiks Käi; ase on vana `seĺtsi, kaks sammast seinas, põhud sees Mar; mõnes kohas oli seina küĺles ühe jalaga ase, kaks `nurka oli seina küĺles Pee; seenä `sisse `oĺli - - pulgad `lastud ja siss seäl - - mõne `puuke säl piäl - - ase - - kus magati KJn c. (nelja jalaga) voodi, säng ase on samma mis `oeti; vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega - - `valgest puust olid, `valgest `laudest Pha; Lammas oli `talve toas, asema jala `küĺges oli `kinni Pöi; vanasti olid kahepoolega puust asemed. ööseks tõmmati asemed `lahti Kos; `vuodi on nuorema `rahva sõna, vaenad `ütlevad ikke ase ja säńg Koe d. (kodu)looma(le) valmistatud magamiskoht Aja - - lehma ase tasaseks Pöi; neli tegad asend, kaks `näitvad tuld, üks eidab `peele = koer Emm; aja lehmad asemele; Koer otsib aset Rei; asemele! (käsklus loomale) Mar; looma ase [on] vertsane Kul; siga ei pia aset, ommiku oli siga uppumisel JJn; tasutasse eläjite asemid Kod; saepuru võtab virdsa `sisse, ti̬i̬b asema kuevass Nõo; peni tegi asend Ote; katõl kahrul ütehn pesähn asõnd olõ‿iʔ Lut

2. koht, paik, (paiknemis)ruum sügise suvi tieb `talvele aset Lüg; kui pihulased aset `tahkivad (üles-alla lendlevad), sisi teab `tormi Muh; kuhja ase vaadati `väĺla. `kõrgem koht Kei; tule `seie, ma teen `sulle aseme, lahen `issu Kod; maea ase `oĺli meil kuiv, muial `oĺli `ümber`ringi vesi Kõp; judin läit́s üle ihu, ei tää ka surm avva aset mõõt Krk; nüdi `pääga lehm - - mitte sarve aset ka‿s ole Nõo; olõ õi asend, olõ õi kohe mahututaʔ Se; aset täitma asendama `paadi `pohja `lauad - - poranda aset `täidavad Jõe; tamme naad ja nakid `täitsid ennistel `aegadel naelde asent Kaa; säŕk täit́ `nüidise `mantli aset Pst; tuul otsib aset (muudab pidevalt suunda) tuul `otsis aset, `pööris siia, `pööris `sõnna Rid; küll sii tuuĺ nüid pööräb egä raasikse aa peräst, ta otsib nüid aset Hel

3. auk, õnarus, sälk, süvend sarika `perse ase Lüg; `öövli roua ase [höövlipakus] Ans; `muistised särgid [olid] `lahti kaila asemega Khk; Küna otsa sihes oli `sõuke ase kus seep sihes käis Pöi; `lihtne pajupiĺl kuue sõrmeauguga - - kuus aset KuuK; pulga otsa `sisse lõegati veedike nööri aset ehk säppu, kos nü̬ü̬r pidämä jäi Ran; [peaõrrele] `kirvega olli nööri asent `sisse `lüüdü, tsäpp Kam; asemelt ~ asemest ära ~ lahti ~ välja välja väänatud, nikastatud, paigast ära `polve luu läks asemelt `vällä VNg; taal oli puusakońt `katki, asemest `lahti Vll; Käib `ömber noagu oleks `lambal neerud asemast ää olavad (hulkuvast inimesest) Pöi; Ma rükkisi oma naba asemest ää Rei; jälg asemest ära Käi; kukkus õla asemelt ära Pee

4. asu-, elukoht eläb `linnu `viisil, ei õle aset egä `paika Lüg; ei aset ei `paika tämäl, käi ja ulgu Kod; kus sa engel läät - - miul ei oole `mintävet aset; aset (kortereid) olevet Nuian saia küll Krk; läits `endäle parembat aset `kaema, siin ei saa enämb `olla Nõo; mihiläne (mesilaspere) esiʔ ot́s asõnd Har; `Vahtsõliinah jo mu jaoss omgi asõ vaĺmiss, muidugi kaiba˽haud ja mataʔ arʔ Vas; aset pidama asuma, elutsema – Lüg Rei || talukoht siis koŕjasima raha ja õśsima aseme. ase oo sii talu kruńt Kod

5. töö-, teenistuskoht – Lüg Kod Nõo Ote Krl Se läks aset `kuulamaie, kuhu `tienistuse saab Lüg; enne `jõule om asemide `saamine Ote; sulanõ ot́s asõnd Se; aset (kinni) pidama töö-, teenistuskohal püsima – Kod Krl

6. millegi tekitatud või millestki säilinud jälg, millegi varasem asupaik (millest säilinud rusud, pudemed, jäänused jne) `naula ase Lüg; tema on jo `nenda `uonokaine muudku luu asemed järel Vai; `amba asemäd jäänd ouna `sisse Khk; es tohi `istuda mette - - `istumese ase läks sisse [kurdus seelikul] Muh; kui sa nii kurjaste tettä lööd, et ase juba järele jääb Mar; [pruudi] kirst saadeti enne tulema, siis tantsiti seal kirstu asemel veel Kir; [Lumi nii sügav, et] sammul ase taga Saa; `nopsin neid kardule uniku asemeid Juu; mõisa `küinide kohad, `küinide asemed JJn; vana kaevu ase Kod; tu̬u̬kõrd sai paĺlu kalu, `oĺli kala asemit võrgut täis, noid `plońtse; `tu̬u̬bri oĺli ärä `viidu, `pallalt põhja ase `olli maha `jäänu Nõo; `herne asõma pääl kasus muu jumala annõʔ paŕembalõ Lut || arm, haavajälg kos sa pobaski `katki tegid, `sinna lei aseme Kod; `nõstse, `paise ase Krk; nägu `nõstme asemit täis nigu räbäl jälle Nõo; kui [haav] `tervess saa, jääss palmõ `jäŕgi vai ase Kam; Varas jätt varna, tuli ei jätä˽varna asõndkiʔ Urv; `herne asõ (rõugearm) Plv; munõ külä puhaśt katsk nii arʔ, jää‿s külä asõnd Se || piltl üĺnü nii kui sõnal olnuʔ sõĺm, asõ (mõjukalt, kõvasti); timä sõnal asõ um (mõistab rääkida) Lut

7. raas, kübe õmete piäkualin ärä käenud, aga aru aset ei õle Kod; mitte üits ase või küben ei näe (silmad täiesti pimedad) Hls

asi asi, aśja (asja), p `aśja (`asja) eP eL(g aśsa p `aśsa L K g aisa p `aissa ~ `aśsa JJn VMr VJg Sim; g aśa p `aśja V; aži g až́a p `aš́ša Se Lei); asi g, p `asja R(n, g, p `aśsa Vai)

1. konkreetne objekt, aine a. igasugune üksikese `vaanad ning `taldrikud ning koostad on ju sööma asjad Khk; talu aśsad, masinad ja riistad Kos; pruudi aśsad olivad kaanega kerstus HJn; lat́s `asjugaʔ mäńg Se || varandus, omand sel `asja laialt (palju vara); noot oli küla asi, oli küla peale [ühine] Pöi b. hrl pl suguelundid – R eP M tüttär ei `tõhtind vilistada, sis ema asi pidi `kuivama Lüg; ise ihualasti, asjad puha `paljad Pöi; kui mesterahvas sibulat süöb, lähävad tema asjad `rõemsast Kad; elämise asja (meestel) Krk; alumine asi (naistel) – Jäm Ksi Krk; kahed asjad (hermafrodiidil) – Lüg Emm Plt | id kait́s jagu `asju Krk c. olend, taim inimene ning loomad, nee on keik `loodud asjad Khk; mette üks aja asi äi kasu Kaa; jumalalu̬u̬d asi, misä timäst sis `peĺgädeʔ Har || lill – Se Lut verevä aśaʔ (pääsusilmad); läḱe verevähe `aśja (lähme pääsusilmi korjama) Se; asi `häitsess Lut d. aine, ollus, materjal tämä (valitseja) ei süönd muud kui magedaid `asju (värsket liha) Lüg; jips on sihand köva asi Khk; minä sess vägeväss rasvaaśjass lugu ei pidä Kod; ta‿m söögi asi, mesä täst nuhutad Nõo

2. küsimus, nähtus; sündmus, juhtum, (asja)lugu, asjaolu tõest `sündind asi Lüg; kaig imelised `värgid ja `asjad saab `kuulda Vai; asi pole `öige: vanames kuulab egas `asjas mu söna Vll; kis vana `asja `meelde tuledab, silm pεεsd `välja Emm; vana`muistne asi `võetse jälle jalale Muh; söad on ühed `ermpsad asjad Käi; `rεεkes moost `santi `asja, `laimas mind Phl; tiab kõigist aśsast `reakida Hag; `aśsa arutama VMr; ei puudu aśsasse Plt; tuima olemisega. tälle ei putu `üitsegi asi Ran; [ma] ei ole `tolle asjaga `süidi Nõo || sag pl olukord, lood ei sel ole kaik `asjad `kerras (mõistuselt puudulik) Hlj; mul on `vaine asi küll, `tervis on `vaine Lüg; varas käis `öösse, kui keik asi vaga oli Jäm; kui kuib oo, siis oo sii nii ea raho asi Mar; ennemuiste oli ju se asi väga kibe, ega põld jo `kõiki `aśsa `saada Juu; läks `metsa oma asjaga ~ asjad sitasti (jäi vallalisena rasedaks) Ksi; aśsad on alvad Plt; [tüdrukul] omma ka aśja alvastõ, n‿om paks San || haigus eks sie `paissetus õld maast akkand asi Lüg; pandud ~ tehtud asi nõiutud haigus – Lüg Jäm Khk Mar || piltl neis `asjus olema (rase olema) Hlj; asi ants ~ nudi ~ tahe ~ vask kõik korras, selgel, lool lõpp `Tiemme tüö ärä ja asi tahe Kuu; Lähe - - naiseks ää nind asi nudi Kaa; Palu `andes ja asi ants Han; nüid om asi vaśk Krk

3. a. töö, toimetus, ülesanne, kohustus; ettevõte, üritus `tõine mies ajas `asjad `juone tämä iest Jõh; `onvad `kaigele `asjale `uolsad Vai; keis linnas `asja ajamas Khk; tä ikke tunneb seda `asja (oskab arstida) Mar; jäi oma aśjaga `puntrasse Mär; põld tema asi `riakida Lai; paĺlu `asju õiente; aave valla `asju Krk; kui üless `tuĺli magamast ommuguld, edimäne asi pidi panema rät́t pähä Ran; ti̬i̬ ajald ärä, ärä jätä ribelema, sis om kõik asja kõrran; to‿m naeste asi, teku mes nä tahava Nõo; periss toga, selle ei saaʔ timäga `oigit `asju `aiaʔ Kan; `kangõ mi̬i̬ss egän aśan. täl om jõud hää ja `mõistus Räp; ajab asja ära (kõlbab, sobib) Tür b. tegu, tegemine Ära tüötuppa mene, sääl `poisid ajavad oma `mieste `aśju, mis sest `kuulada IisR; saarde‿bäl kadus `pastle asi kõege `este ära; siia asi (siiapüük) akkab ka kehvemaks `jääma Rid; noorde inimeste asi, tahavad `tańtsi Vän; pange jaanibä `veised kus tahes, see põle karjatse asi Juu; nelikümmend `oastad ike veike asi [õlgkatusel vastu pidada] Kad; võt́tis kulise kot́i `seĺga net põld asigi VMr; asja olema (millestki, millegagi ~ kellegagi) tegemist, pistmist olema mis mul `asja on senest, et sa `kurdad Lüg; minul ei õle magamisega `aśja Kod; see on mu oma asi, põle sul sellega `aśja KJn; mis sul `tu̬u̬ga `aśja om, mis tu̬u̬ sullõ putuss Har | ei õld `asja, et just pere`naine [pidi võid tegema] Jõh; asja tegema 1. (millestki, millegagi) tegemist tegema, välja tegema ei tee `asjagi mette teisest inimesest Mar; tiäesin küll, aga ma ei tehnud sellega `aśjagi Kod; timä ei ti̬i̬ sellege `asjagi, mis sa tat käset Krk 2. (millegagi) mängima minke liiva`hauda `aśja tegemä Vas; asja võtma (kedagi) arvestama ei võtta `tõistest `asja Lüg; asjaks panema ~ võtma tegemist tegema, välja tegema ei võtta `asjastki, et kodo `tulla Lüg; ei võtt emada enam asjastki Iis; tõene ep pane aśjasski Kod; üks tee (ja) kaks asja ühe käiguga saab kaks toimetust korda Üks tie ja kaks asja. Kui ühe käimisega rohkemb kui üks asi õiendatud saab Iis; aja ~ saada tühja ~ sita ~ sitt asjale (kui keegi kohmitseb liiga kaua või pole loota, et hakkama saab) aa sett asjale ja mene ise järele Mar || ajapikuld asja käevä Ran; `aiga `mü̬ü̬dä asja käevä, ripa-rapa rista `kat́ski Nõo; ti̬i̬ tü̬ü̬t tüveni, aja asja aruni Krk

4. hrl euf kehaline toiming, olukord kiimalus `üeldi `lu̬u̬made aśja `kõhta MMg a. suguühe sene `piiaga on küll `asja `aetud Lüg b. hrl pl menstruatsioon Kie viel neid `naiste omi `asju `ilmutas, nied `pieti salajas Lüg; emaste asjad Jäm; naiste asjad Pha; asjad akasid `joosma PJg; naisterahva asjad käivad Ksi; oma(d) asjad id kut menel omad asjad `kinni on, siis `antaks ravareie roho teed Käi; oma aśjad ää jäänd Koe; õmad aśjad küĺjen Kod; temä põde oma `asje aal Krk | päramised, järelsünnitus viimäsed aśjad Kod c. loomulik vajadus, ekskrementeerimine, hrl ühendeis (oma) asjale (minema), (oma) asjal olema ~ käima, (oma) asja ~ asju ajama oma `asja ei tõhi tehä `rissitud maa `pääle Lüg; käüb oma `aśsa pääl Vai; läks aja taha oma `asju ajama PJg; ega ta mud́u ää läind, oma aśjale läks Juu; on oma asjal Ksi; umalõ až́alõ Se

5. põhjus; ettekääne mie tulin `teile täna `aśsa (asja pärast) Vai; mool pole `sönna midagid `asja `minna Khk; oled medaged `kurja teind ja on `asja seda `karta Emm; [eliting] tuleb ehmatusest, ta tuleb pisiksest aśsast Ann; mis asi se ometigi on, et obused ei lähä edasi Rak; ega maʔ ilma is tulõ, ma˽tuĺli õks aśjalõ Har; mis sul `aš́ša om; mis až́a läbi tuĺlidõ Se; asja tegema põhjust, ette käänet leidma tieme `aśja ja lähme `voatama Jür; tei `asja, `tulli miu `poole `uudist `kullema Nõo; asja ees ~ eest, teist taga(nt) ~ takka põhjusta; tuluta nosib poole `pääva seal, `aśja eest, teist takka Mär; `kondas nisama, `asja ies, teist taga Kad; kõnõlass `endä hüppä juttu, `aśja iihn ei˽takan Har

6. kasu, tulu, väärtus; midagi kasulikku, väärtuslikku, olulist ei sen judust ole `asja, `jüsku `valge hobune sitta vede Kuu; suurt `aśja pole seda sadu olnd `ühtid Jäm; üks tühine asi, mis sest `rääkida Khk; [laps] ikke asjaks koa juba, lühendab ikke so jalatäied ää juba; see oli ikke tükk `asja, mis tä `andis Mar; `endised mut́id põlõ aśjad kedägid, va jämedäd puraskid Khn; si mõtsa ain ei ole midägi asi Ran; mõn põrss vai asi Puh; suur asi pööriss ta‿i ei ole, a taa‿ks om aśjass `endä käest võtta Nõo; tervüss on kõgõ ülemb asi Urv; no˽taa om joba asi, taa hoia˽sa˽henele alalõ mälestüsess Har; tühi(ne) asi midagi ebaolulist, väärtusetut üks tühine asi, mis sest `rääkida Khk; tühja asja peräst nii suur tüli Nõo; asja eest (millekski) vajalik, kõlbulik Poiss meil `täitsa juba `aśja iest, `oiab `lambad ja IisR; asja saama õnnestuma, korda minema, väärtuslikuks, kasulikuks muutuma neist laku `talledest taha `asja `saaja üht Khk; juba poesikesen varassas, selless ei sua `aśja Kod; suurõ rubinaga tegi, mis saa˽ka es timäst `asja Räp || (adjektiivselt) tähtis, tore, hea asi inime, `uhke ning asi oma eest Jäm; ta `olli vist üks asjem koa, es ole loht `soldat Muh; vaada kui asjaks ta ennast peab Rei; `ostis kaks oost, kui aśsad nad olid Tür; kas eläjäd `ju̬u̬tsid ärä? - - asi `si̬i̬gi! Kod || (midagi ebaolulist, väärtusetut; tühja kah!) kau `asja Kuu; Ah asi nüüd! Sellepärast ära küll piad vaeva Iis; Ena asja, kopik ees ehk teine taga Tõs; katsu `asja Tor; tota mul `aśja Amb; tota`aśsa, keda taga `aetakse VJg; kui leib odav om, asi kaíts (pole tähtsust, lugu) viinast Krk

7. mis asja (leksikaalse tähenduseta rõhutav komponent) mis `asja sa üsna `palja `kääga `vastu paned Muh; mis `asja see `moole ikke teeb‿s Mar; mis `aśsa sa lorad alati Ris; mes `aśja sa juaksed ja rabeled Kod

asine asine g -se Muh Hää, komp asisem Ans Kaa a. asjalik, väärt; tähtis, kõrgel positsioonil vanasti olid `veskite `juures varjualused rohkem asiste inimeste jauks Ans; see oo pisike tüdriku lutakas, põle si asine tüdrik üht; see oleks nagu asisem oln koa (polnud lihtsõdur) Muh; Mõni inimene ka, isi põlegi midagi asine, aga `vaata ku isukas ta `sü̬ü̬ma Hää b. sobiv, kõlbulik enne `oĺlid ju ääd kaarid ää lühikse `piidega, nüid asised kedagi, irmus pika `piidega; Oodataks asist `ilma Hää

au n, g au R eP(ou Jäm Rei Han) M TLä uus Rõn Rõu Plv Lei Lut; au g avvu Nõo Rõn San V

1. maine, hea nimi Paremb `auga `surra ku häbügä elädä Kuu; ei tohi `tühja juttu `rääki ja `toise au `tiuta VNg; sie on oma aust maha jäänd, oma au `kaotand, kie `mertsukast akkab Lüg; param `auga `auda, kui äbiga elada Vll; Oled vara kaudand, oled vehe kaudand, oled ou kaudand, oled keik kaudand Emm; so `eese viisid `teotavad so au ää Mar; eks ta elan küll suur aru sees Ris; mõnits tõise au, taht tõist sitate Krk; kõiv `olli suure au sehen, tollõst sai paĺlu `asju Ran; ta‿m ää ku latse serätse au sehen om; veli arvass, et tu̬u̬ patup temä au `küĺge, ku sulane võtap temä sõ̭sare; esi `endä au ei küüni kohekina Nõo; Au om inämb väärt ku sada `vähkä Urv; perremiiśs üteĺ `pernasõlõ et sa‿lõt mu `auva `teotanuʔ Har; Parõmb au sisen elläʔ ku häü `sisse kooldaʔ Rõu; paremb `auga `hauda ku `häüga `mulda Räp; häü au lätt `kavvõ, kuri viil kavvemballõ Lut

2. austus, lugupidamine, respekt vanamaid peab ikka au sees pidama Vll; suure au viisiga `võetasse ikke ärräd `vasto Mar; `reestrid olid seal naa suure au sees Mih; sui elas `Uudes `mõisas vana leskproua, kis `nõudis paĺlu au Kos; au andma 1. sõjaväeliselt tervitama kõik sõdurid pidid `anma oma ülemadele au Mih; soldat annab ülemale au Kos; sõa väen piät au `andma ülembille Räp 2. respekteerima `tõine `annab `tõisele au ja on abinik Lüg; missa undile au annad Khk; au äi `anta asjata ega `tarkust tasuta Vll; kes ti̬i̬ veeren ollive, nii pideve surnul au `anme Krk; kui sa toolõ `auva saat andaʔ kiä üt́s auvutu inemine om Har; `sääntselle inemisele `piäsi külʔ kõ̭iḱ ilma `rahvaʔ `avvu `andma Vas; au ei andaʔ aśanda ja `tarkust ei saaʔ tasota Räp; au pakkuma austust avaldama tämä taśt au pakku peremehele, teretäs Kod; mis sa sel aust tal pakut, ega ta iki ei tule siul appi Krk; tõsõ käest taht midägi saiaʔ, lät́s tallõ `avvu `pakma Räp; au tegema 1. sõjaväeliselt tervitama lei `sõrmed `kõrva `ääre, `ongi au `tehtud Lüg 2. austust avaldama pruut siis tegi s‿oma puolt sie au, et siis `selle isame `naisele ka pani tanu pähä Lüg; noh, ma vöi soole jo selle ou tiha ka hrv Jäm 3. nõiduma, et tütar mehele saaks munõ tegevä `avvu, aks täst siss om api vai olõ õiʔ Se; auga 1. austusavaldustega, toredasti ja kui `auga siis `maeti neid (mõisnikke) Jõh; see `maeti `ouga maha Jäm; nihuksed suuremad elukad said sujure `auga `maetud Juu; teda `maeti suure `auga maha JMd; ta on `auga eland ja `auga maha `maetud VJg; sääl olli ilust `auge `vastu võet Krk; `Pi̬i̬trekene matõti suure `auga mahaʔ Har 2. see mees oleks `auga vöind sii `olla, `keegid poleks puudutand Ans; me oleme saand `auga vanaks Kul; `auga aĺliks suand Juu; [naine] `tõśtis `auga `põlvedele oma [vallaslapse], ei tapnd ää Ksi

3. kuulsus; kiitus; tunnustus Emä tüö, vade tüttäre au Kuu; igätses au ja `püüdäs au ja `õitsis au Lüg; Elu aig seda au taga ajand Jõh; niid on ta sest oust `ilma Jäm; see äi tee tale au Khk; Ta ajab paljast au taga Kaa; mis sa‿s au tahad, kui põle veart mette Muh; ta o siit ja sealt saanud `kiituse kirjad ja au omale Juu; eks sellel old siis au, kes `rohkem `jõudis KuuK; mis au sa sellega saad Trm; si̬i̬ aa au taga Krk; no mes au sa tollega said, et sa `kaibama lätsit Nõo; no mis sa ütlet, mään est `avvu inemisõt `ot́sõvõ enesele San; Mi̬i̬ es taha tu̬u̬d es, ku tu̬u̬d avvu paĺlu oĺl Urv; anna söögitegijäle au, sü̬ü̬ḱ um hüä; mul oll `avvu paĺlo, a õ̭nnõ õs olõʔ Rõu; mullõ tuĺ `avvu pääle, pańti `palka pääle Se

4. seisus; positsioon; seisund; amet sie mies ülendeti `tallitaja au `sisse; ajab mehe au `vällä, mehe iest juo `välläs; minä õlen `soldati `naise au pääl sulasest (sulase ja mehe eest) Lüg; sai `kindrali au, sis läks `Suome`maale sai kamenda·ǹdist Jõh; võib küll `olla, et tä perenaise au kannab Mar; ma olen sulasenaise au sees Plt; ametist `lahti ja aust ilma Vil; oss miu poiśs ka `varga au saanu Krk; täl `olli kaits talu ja au pu̬u̬lt `olli kooli˛õpetaja Puh; kes ohvitseri au sehen `olli, tol `olli tendsik Nõo; ku kru̬u̬ń [pruudil] pääst maha `võet́i - - `nõśti `tütrigu aust mahaʔ Har; au peale vaderiks ku kasugu änd ja räti änd jääss, siss `ütleme sedäsi - - siu aiass au `pääle, ku su vaderiss aiass - - siss saat au `pääle Krk; aiass au pääleʔ Krl

5. autunne; endast lugupidamine, eneseväärikus viin ottab inimese au ära Jõe; `oule ja äbile ep saa vahet vahele Jäm; Ei suol põle änam ou ega äbi Han; temä ei tunne äbi ega temäl põle au Juu; ei õle tämäl au egä äbi Kod; kellel on äbi, sellel on au Pal; si̬i̬ ei tunne `ende au ega äbü kedägi Krk; tol atal ei ole äbi ega au Ran; auta sie on `auta inimene, sie `tunne äbi `eigä `ilget VNg; karita `kasvavad, `auta eläväd Lüg; `auta inime oo kõlvatu Tor; sie oli `auta tegu VJg; sina tulet ku `aute inimene Krk; Ilma hirmulda kasus, avvulda eläs Urv; ta om üt́s ilma `auldõ inemine Krl; tell ole õi määnestki `avvu, `auldaʔ inemine Se

6. neitsilikkus; puutumatus `tütrik piab oma au ülevel, ei lähä `poistega segämiste Lüg; see tüdruk äb‿oja oma u piretkid Khk; tüdruk pidas oma ou ülal Rei; neitsi au oo `varna visatud PJg; poiśs riis au ärä Krk; tark `tüt́rik mõśtab oma ah alali oeda Nõo; om au leeväge pinile `andunu Krl; `tüt́rik piat umma `auvu `hoitma, nigu rõ̭õ̭sa piimä päält purru hoiõtass Har; Mi̬i̬s kaess kost saa, a tütarlats piät umma avvo hoitma Räp

7. kosilane au tuĺ lävele, ni sai tälle ga mino Se; tulõ au läve ala, toori jõvva‿i vooril kaardaʔ `kõikõ miä vaia Lut

8. rahvapäraseid ja piltlikke väljendeid abe on mehe au Jõh; abe oo mehe au ja nina mehe nägu Khk; Au väŕv on juba juustes Pöi; abe on mihe ou, naine mihe nägu Rei; mu poeg on mu au ja `uhkus Hää; abe mehe au ja nina mehe nõu JõeK; kus ta au ja iilgus nüüd jäi Koe; abe om mehe au ja nina oma mehe nägu Hls; abe mehe au, nõ̭na mehe nõu Nõo; vundsiʔ ommaʔ mehe au Krl || Au käüb tied `müöde, häbü tieäärd `müöde Kuu; suur `kiitus, jäme tänu, ümmargune au JMd; temä aul auk `persen Krk

aude `aude R = audjas `Üästi sue `aude ilm; `Suure `tormi järg ja ilm `aude, ehk akkab Ulgmadalale ka kalu soretama Kuu; ilm on `pilves ja udune, ilm on `aude; ilm läheb `audest Lüg; Tänä tuleb vist `äiäkese `vihma, `irmus `aude ja `raske on; `Kopsu `aigel pidi `kõige `raskemb õlema `niisikeste `audede ajal Jõh; `aude `ilma on tümä `ilma, madal, tümä tuul Vai

audene `aud(e)ne, `auda|ne g -se = audjas `audene `ilma, puol udune, sue ja `niiskus, vagane ka ja; `raske `lämmu õhk, kui on `audene ilm Lüg