Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)
Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit
hiivama `iiva|
ma Krj Muh PJg Jür Kad Rak SJn Hel,
`h- Phl Rõu Räp,
-da spor R(
h- Kuu)
SaLä Hi,
JõeK,
iivata Jäm Khk Pöi Hi Tor Hää Ris(
h-)
Kos1. (üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selga Kuu;
`tarvis `iiva `seilid VNg; `
praspeliga `iivada `ankur ülesse;
üles `iivama `liiva `kaivo siest Vai;
nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavad Krj;
poisid, iivake `ankur `välja Pöi;
`laevu akatse üles `iivama, `mäele Muh;
ta `iivas selle `sülle PJg;
on tarvis `laeva `silda `iivada JõeK Vrd iimama2,
iivima22. fig a. (kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs;
Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivas Kuu b. näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivada Jõh;
Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küll IisR;
`Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatud Tor;
kaśs on ea tüki liha ää `iivand SJn;
Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanu Rõu 3. nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiver Kuu;
Iiva (löö) tale üks täis Rei;
`iivab (viipab) `kääga Jür
lakkuma lakkuma eP,
`lakma Khn Kod KJn eL(-
me Hls Krk, -mõ Krl), (ma) laku(
n);
lakkuma, (ma) lakkun R(
lagun Kuu Vai)
1. vedelat sööki keelega limpsima kuer lakkub `kausist,
lakke on ies Lüg;
`koera lakku ja `kissa lakku,
muud `luomad `eiväd lagu Vai;
kaśs lakkund piima koore pεεlt Ans;
koirale `antase lakkumist Khk;
kaśsi pojad lakkusid taśsi kallal Mär;
koerad `lakvad `piimä,
kõhud tühäd Tõs;
va kaśs ülekohos lakkun mu kaste ää Ris;
küüsilesed eläjäd lakuvad kõik. kiälegä sü̬ü̬b vedelä ja põhjass võtab alumase lõvvaga,
ega `paksu sua lakku Kod;
ega koera `moodu ei sua lakkuda keelega Ksi;
ma `mõt́li et `teie iki võtate varastade ku̬u̬rd,
a nüid ma sain `varga kätte,
kaśs laḱk ku̬u̬rd Ran;
kaśs laḱk toda `rõ̭õ̭ska `piimä ja iks kõńd mul taka Nõo;
kaśs om muna seest ärä `laknu,
paĺlass ku̬u̬ŕ om `perrä jäänu,
munaku̬u̬ŕ Rõn2. keelega limpsama, noolima ku uss on `lüödüd,
siis sisalik pidi `tervest tegema,
lakkus ja sai `tervest Lüg;
lakku sie lusikas `puhtast Jõh;
Ega kuer lakub oma aavad Emm;
Jusku lehm `jätnud vasika lakkumata (viimistlemata tööst) Hää;
luom lakub paĺlast maad,
põle enam rohulibletki JJn;
lakub kiälegä kõik `luśkagi ärä Kod;
võt́tis leevatüki kätte,
lakkus pańni pialt viimase kui raasukese ära Ksi;
siis ei saa `asja kedägi,
ku lehm `äŕgä lakk,
las iki äŕg `lehmä lakku (tüdrukust, kes poisiga suhetes liiga aktiivne) Krk;
vaśk om nii karvane,
lehm ei ole `vaśkat `laknukina;
kaśs mõseb suud,
lakup keelega käppä ja jälle `tõmbab suud `mü̬ü̬dä Nõo;
lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn;
õhvakõnõ `laksõ täl pääd,
tu̬u̬l lehmäl Urv;
tütäŕ oĺl anoma ja `luidsa˽`tarrõ toonuʔ ülnuʔ,
massa ei inäp `mõskmine,
ma laḱki arʔ jo Vas;
peräh `sü̬ü̬mist lakutevaʔ ńapoʔ rasvast `puhtass Räp;
perset lakkuma pej Laku perset ja ole vaid Pöi;
kui sool üks ilus loom oo või laps ja kui `keegi kukub tätä `kiitmä,
siss peäd `ütlema:
laku perset riiksa raaksa Vig;
sa laku perset,
sa ei tea kedagi Juu;
minu ema `ütles ikke,
et laku `põrssa perset,
kui `kiegi tuli ja imestas,
et küll teil on ilusad `põrssad VMr;
laku perset laolurästäss,
mina saa muidugi mehele;
laku perset ja piä lõvva Ran;
`uńdrik om ärä `kaonu,
nüid laku perst ja `laota `kässi,
midägi `ümbrele panna ei ole Nõo;
ku uudsõ˽käen,
ülnü˽peremi̬i̬ss:
näĺg,
laku˽perset. näĺg hõiganu ah́o alt:
jüripääväss olõ tagasi Rõu || (juuste peadligi silumisest) piä ää lakutud JMd;
kui pia õige sile oli - - siis `ööldi et pia nagu lakutud Lai;
ütevahe taheti `kangede siĺedät pääd,
siĺe pidi olema,
pää kui lakutu Ran ||
suudlema mes‿sä must lakud Nõo Vrd ladima2,
lakatama 3. palju jooma; purjutama No küll ne mihed `voivad igä sida `viina lakkuda,
`aeva on `toised käbigällä igäl puol Kuu;
lakkub ennast täis,
tia kenestki egä `määrä Lüg;
Mis sa lakkud sest viest omale `nindapali `sisse Jõh;
nii `joonud,
suud silmad täis lakkund Khk;
pole mette tuule `ilpu, εi saa `ingada ja laku aga vett Mus;
kui mehed `linnas keivad,
siis lakuvad ennast täis Vll;
öö läbi `olli lakkun,
vimb‿o ihu sehes Muh;
see lakkus kõik eese raha ää Rid;
joob ja lakub iga pää Mar;
`ü̬ü̬si laas ikka `kõrbas,
siiss põle muud ku püsta suhu ja lakub peal (imikust) Mih;
oli oma täis lakkun Tõs;
Vanaśti `tehti mõni kolm `päeva ristiksi (ristseid), sõid,
jõid,
lakkusid Hää;
paĺjas lakkumine Juanil `lahti Juu;
mageda toidu `piale ma lakkusin `juua.
vana inime,
tema jääb jo vesiseks Ann;
juonuvad ja lakkunuvad sial kõik‿se pääva VMr;
mis sa õmetegi lakud seda vett Iis;
nüid one viin odav,
suavad lakku küll Kod;
lakud `külma vett,
ise köhid Lai;
nüid ta kurat on `jälle `kuśkil lakkumas Plt;
suu silmä kiḱk täüs lakut Krk;
kes igävetse jooma mehe om,
ni̬i̬ lakuva `sisse kõ̭ik;
tuleb `lakmast `ü̬ü̬se,
anna `süvvä,
kõtt om tühi Nõo;
no om `hindä täüś `laknuʔ,
no kapõrdass ti̬i̬ pääl Kan;
perremiis laḱk uma naha täüs;
timä vaest tulõ sinnä˽`lakmadõ Har;
Lakk `viina `sisse nigu vett Rõu ||
must kaan lakub ka ennast verd täis Emm Vrd laksama2 4. vett sisse imama –
S mäda puu lakkund vett täis ennast Khk;
Meda `rohkem `toakili katus oo,
seda `rohkem tä vihma vett `sisse lakub Jaa;
Männi koorest `tehti vanasti võrgu `laused,
käbad,
oli `pehme teha ja äi lakkund ennast mitte vett täis;
Kuusk oli alati `kerge,
ta äi laku mette ennast männi `viisi vett täis,
äi liha koa märjaga `raskeks Pöi;
Malts männist äi süni laeva teha,
see lakub vett sisse ja mädaneb ruttu ära Emm