[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

SõnastikustEessõnaKasutusjuhendVihikute PDFid@tagasiside


Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit

hiivama `iiva|ma Krj Muh PJg Jür Kad Rak SJn Hel, `h- Phl Rõu Räp, -da spor R(h- Kuu) SaLä Hi, JõeK, iivata Jäm Khk Pöi Hi Tor Hää Ris(h-) Kos
1. (üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selga Kuu; `tarvis `iiva `seilid VNg; `praspeliga `iivada `ankur ülesse; üles `iivama `liiva `kaivo siest Vai; nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavad Krj; poisid, iivake `ankur `välja Pöi; `laevu akatse üles `iivama, `mäele Muh; ta `iivas selle `sülle PJg; on tarvis `laeva `silda `iivada JõeK Vrd iimama2, iivima2
2. fig a. (kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs; Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivas Kuu b. näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivada Jõh; Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küll IisR; `Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatud Tor; kaśs on ea tüki liha ää `iivand SJn; Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanu Rõu
3. nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiver Kuu; Iiva (löö) tale üks täis Rei; `iivab (viipab) `kääga Jür
lakkuma lakkuma eP, `lakma Khn Kod KJn eL(-me Hls Krk, -mõ Krl), (ma) laku(n); lakkuma, (ma) lakkun R(lagun Kuu Vai)
1. vedelat sööki keelega limpsima kuer lakkub `kausist, lakke on ies Lüg; `koera lakku ja `kissa lakku, muud `luomad `eiväd lagu Vai; kaśs lakkund piima koore pεεlt Ans; koirale `antase lakkumist Khk; kaśsi pojad lakkusid taśsi kallal Mär; koerad `lakvad `piimä, kõhud tühäd Tõs; va kaśs ülekohos lakkun mu kaste ää Ris; küüsilesed eläjäd lakuvad kõik. kiälegä sü̬ü̬b vedelä ja põhjass võtab alumase lõvvaga, ega `paksu sua lakku Kod; ega koera `moodu ei sua lakkuda keelega Ksi; ma `mõt́li et `teie iki võtate varastade ku̬u̬rd, a nüid ma sain `varga kätte, kaśs laḱk ku̬u̬rd Ran; kaśs laḱk toda `rõ̭õ̭ska `piimä ja iks kõńd mul taka Nõo; kaśs om muna seest ärä `laknu, paĺlass ku̬u̬ŕ om `perrä jäänu, munaku̬u̬ŕ Rõn
2. keelega limpsama, noolima ku uss on `lüödüd, siis sisalik pidi `tervest tegema, lakkus ja sai `tervest Lüg; lakku sie lusikas `puhtast Jõh; Ega kuer lakub oma aavad Emm; Jusku lehm `jätnud vasika lakkumata (viimistlemata tööst) Hää; luom lakub paĺlast maad, põle enam rohulibletki JJn; lakub kiälegä kõik `luśkagi ärä Kod; võt́tis leevatüki kätte, lakkus pańni pialt viimase kui raasukese ära Ksi; siis ei saa `asja kedägi, ku lehm `äŕgä lakk, las iki äŕg `lehmä lakku (tüdrukust, kes poisiga suhetes liiga aktiivne) Krk; vaśk om nii karvane, lehm ei ole `vaśkat `laknukina; kaśs mõseb suud, lakup keelega käppä ja jälle `tõmbab suud `mü̬ü̬dä Nõo; lehm laḱke iks keelega toda aava kotust Võn; õhvakõnõ `laksõ täl pääd, tu̬u̬l lehmäl Urv; tütäŕ oĺl anoma ja `luidsa˽`tarrõ toonuʔ ülnuʔ, massa ei inäp `mõskmine, ma laḱki arʔ jo Vas; peräh `sü̬ü̬mist lakutevaʔ ńapoʔ rasvast `puhtass Räp; perset lakkuma pej Laku perset ja ole vaid Pöi; kui sool üks ilus loom oo või laps ja kui `keegi kukub tätä `kiitmä, siss peäd `ütlema: laku perset riiksa raaksa Vig; sa laku perset, sa ei tea kedagi Juu; minu ema `ütles ikke, et laku `põrssa perset, kui `kiegi tuli ja imestas, et küll teil on ilusad `põrssad VMr; laku perset laolurästäss, mina saa muidugi mehele; laku perset ja piä lõvva Ran; `uńdrik om ärä `kaonu, nüid laku perst ja `laota `kässi, midägi `ümbrele panna ei ole Nõo; ku uudsõ˽käen, ülnü˽peremi̬i̬ss: näĺg, laku˽perset. näĺg hõiganu ah́o alt: jüripääväss olõ tagasi Rõu || (juuste peadligi silumisest) piä ää lakutud JMd; kui pia õige sile oli - - siis `ööldi et pia nagu lakutud Lai; ütevahe taheti `kangede siĺedät pääd, siĺe pidi olema, pää kui lakutu Ran || suudlema mes‿sä must lakud Nõo
Vrd ladima2, lakatama
3. palju jooma; purjutama No küll ne mihed `voivad igä sida `viina lakkuda, `aeva on `toised käbigällä igäl puol Kuu; lakkub ennast täis, tia kenestki egä `määrä Lüg; Mis sa lakkud sest viest omale `nindapali `sisse Jõh; nii `joonud, suud silmad täis lakkund Khk; pole mette tuule `ilpu, εi saa `ingada ja laku aga vett Mus; kui mehed `linnas keivad, siis lakuvad ennast täis Vll; öö läbi `olli lakkun, vimb‿o ihu sehes Muh; see lakkus kõik eese raha ää Rid; joob ja lakub iga pää Mar; `ü̬ü̬si laas ikka `kõrbas, siiss põle muud ku püsta suhu ja lakub peal (imikust) Mih; oli oma täis lakkun Tõs; Vanaśti `tehti mõni kolm `päeva ristiksi (ristseid), sõid, jõid, lakkusid Hää; paĺjas lakkumine Juanil `lahti Juu; mageda toidu `piale ma lakkusin `juua. vana inime, tema jääb jo vesiseks Ann; juonuvad ja lakkunuvad sial kõik‿se pääva VMr; mis sa õmetegi lakud seda vett Iis; nüid one viin odav, suavad lakku küll Kod; lakud `külma vett, ise köhid Lai; nüid ta kurat on `jälle `kuśkil lakkumas Plt; suu silmä kiḱk täüs lakut Krk; kes igävetse jooma mehe om, ni̬i̬ lakuva `sisse kõ̭ik; tuleb `lakmast `ü̬ü̬se, anna `süvvä, kõtt om tühi Nõo; no om `hindä täüś `laknuʔ, no kapõrdass ti̬i̬ pääl Kan; perremiis laḱk uma naha täüs; timä vaest tulõ sinnä˽`lakmadõ Har; Lakk `viina `sisse nigu vett Rõu || must kaan lakub ka ennast verd täis Emm
Vrd laksama2
4. vett sisse imamaS mäda puu lakkund vett täis ennast Khk; Meda `rohkem `toakili katus oo, seda `rohkem tä vihma vett `sisse lakub Jaa; Männi koorest `tehti vanasti võrgu `laused, käbad, oli `pehme teha ja äi lakkund ennast mitte vett täis; Kuusk oli alati `kerge, ta äi laku mette ennast männi `viisi vett täis, äi liha koa märjaga `raskeks Pöi; Malts männist äi süni laeva teha, see lakub vett sisse ja mädaneb ruttu ära Emm

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur