[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

mähklemä `mähklemä Urv/-h́-/ Plv Vas, -mmä Har Rõu(-h́-), da-inf mäheldäʔ rähklema, hullama mis sa ummõtõ `mäh́klet Urv; `Poiskõisil oĺl - - külm, sõ̭ss võt́i˽joosi˽ja˽`mähkli sääl hulganõ Rõu; `poiskõsõʔ `mähklese tah, ei olõʔ inämb `arvu ei `otsa Plv Vrd mähkrema

pära- `Uomigul rüsäle `mennes old muud, kui `kergidä peräkubust peräköüs üles - - nägid kohe, kas kalu sies on vai ei ole; perämies (tüürimees) `istus perä`laual, pinn oli tääl siin küli pääl `korvass Kuu; mene oda perapuu (tüür) käde; `tombaga pera`seili üles VNg; rüsä kerel on esimene `paari `ankruid `toise varo `küljes ja perä`ankur on viel `üksite Vai; pärakivi oo selle pärast, et ta‿p töuse üles, see noodapära; üljes, `kurrat, käristas päranooda üsna puruks Mus; `mõrdel ja `nootel oo need pärakotid Mar; pärapuru pühiti `tuulamese luuaga pealt ära Mih; noodal on pärakibi, taga pära `otsas Vän; pärakäba on noodal natuke suurem ku teised käbad, sii oiab noodapära ülevel; tuli paelu pärapulmalesi Hää; peräkelk, ree `moodi, aga ta on `väike Saa; päratuul puhub takka, päratuulega on ea `sõita Kei; aesal on päraraud, nihuke raudkonks seal `küĺges Juu; pärakäba, võru, mis võrgu suu `lahti oiab VJg; kuuritsal on peräkot́t taga Kod; adra peräpakk on `riśti `kuŕge piäl KJn; Pärapuu `pantasse tugevam kui sõled, tema peäb ju tiivad ülevel `kanma (reest) SJn; noodal om `suudjas ja perätoṕp, si̬i̬ om sage, vaevalt kiiss lääp läbi Trv; [ree] perapuu `küĺge käüve `varva otsa ja siiva`puude otsa `kinni Pst; liha`eiten lastass perä`ri̬i̬ksege `lingu, et siis lina kasvass pikäss; naarets viimätse latse pääl: si̬i̬ om si̬i̬ viimän peräpõhjak vi̬i̬l Krk; peräaeruga venet tagast juhitass, lü̬ü̬ perä`airu kõvasti, siis saame ennemp; [paadi] `küĺgi pääl olliva küĺle lavva, perän `oĺli paks plańk, peräpakk Ran; peräpuu `oĺli ka kõjopuust, ri̬i̬ lu̬u̬k `panti peräpuu ja tugede vahele Nõo; peräkerik om tu̬u̬, kon lavvarahvast võõdass; suvõl ta (harjusk) käve peräratastõga, talvõl `reikesega. ku ti̬i̬ oĺl alv, siss ta vidi perä`vankrit kas vai nõ̭noli maan Võn; perämaa olliva tagumatse otsa talul, mis elämisest lätsivä küläst `kaugõmpa `väĺlä. kel `põldu veedi, sedä külämaad, nu̬u̬ `kaksõva sedä perämaad kah vi̬i̬l üless Kam; perä`vankri `pääle `pańdse lehmamolli Ote; perälaṕi˽`pańti [särgile] tu̬u̬jaoss, et sõ̭ss sai `käüseperä laemb; poisi magasi laavat́sin peräläve `kot́sil rehetarõn Urv; mul om ri̬i̬ peräpuu `kat́ski Krl; `Tüt́rigu `oĺli hulganõ peräkerikun ku̬u̬n ja muudku hikiti; terä˽`pańti peräläve manu unikude, pilluti `viskrega laḱka, pilluti läbi. kat́s `poiśsi viglaga `aie `viĺla perälävest `põhtadõ Har; lehm um `haigõ, sapsuʔ väriseseʔ, peräkindsu man nu̬u̬ʔ soonõʔ; `käüse perälat́iʔ oĺli˽`kańdli all, nu̬u̬ `pańti tu̬u̬ jaoss, et käsi `häste˽saa `liikuʔ; kes sitavidämise `aigu perämädsess kodo tulõma jäi, tu̬u̬d üteldi peräräbäk Rõu; Peremehe jaoss oĺl peräpink; Muʔ peräpu̬u̬ĺ kogo aig `küĺmäśs Vas; `ku̬u̬rmavedämise man `võetass [vankril] perälaud `maaha; perä`reikene om paĺgi tagaotsa all, nööriʔ omma˽`pantu ri̬i̬ külest perä`reikese pää `küĺge Räp; [jänese] edejalaʔ omma `ĺjuhku, a peräjalaʔ piḱäʔ; nä vidävä ütte peräreke [öeldi], kui mõlõmba pettä `mõistväʔ Se; peräregi, `ri̬i̬kene, koń latsõʔ `liuglõsõʔ Lut