[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 33 artiklit

helendama elendama RId(‑mma) Mär Var Tor Kos JMd Koe VMr/ee-/ Kad IPõ, ‑ämä Kuu(h-) Kod KJn hv Puh Nõo, ‑ämmä Kuu Vai, ‑tem(e) Krk; elende- Pstheledana paistma või särama; läikima; punetama, õhetama [kadrisandid] maailma `uhked kaik, helendid `jusku `mustlase hobused; nahk helendäb läbi [hõredast riidest]; ei ole old `miŋŋisugust tuld ku vana lahu lebä kand oli elendänd siel Kuu; oli prisk ja paks inimine `ninda et elendas VNg; aken elendab `vasta `päikest JMd; kääd eelendasid [paistetusest] VMr; ües koas on pikad [kartuli] `pialsed, teses koas on elendavad `valged kivid; pea nahk elendab kohe nagu pleḱk, `juukse `karva ei õle Kad; süed elendavad ahjus Trm; pääv one pilve siden, selleperäss tämä ei elenda; nüid ehä elendäb. paessab punane puie vahelt Kod; tähed elendäväd, küĺm ü̬ü̬ KJn; `paisten nindagu elentess, nahk silevess lännu (paistetanud liikmest); [põrsal] akaśs liha pääl elenteme, ku os ollu paistedet; [loomadel] silmä elentiv ja nuki joosiv vett, süvvä es saa Krk Vrd heletämä, helisema, helitama, ellendama
erev, erev|e erev Hls, g ‑ä Kod; ereve Hls Krk
1. (teravalt) hele uńt om unine, tume täht́, äŕg om erevep [Suure Vankri tähtkujus]; ele värmige om ereve Krk
2. leegitsev; hõõguv õige ereve tuli säält nätä `kaugelt; `vaate ka tuli `äste erev om liida all Hls; nüid om äid erevit süse Krk
3. elav(aloomuline); erk, terane erev inimene oo kärme jutule ja tü̬ü̬`teole; õege erevä silmägä poiśs; näd (puuslakis hobused) õlid ise erevä `näoga Kod
Vrd ere1
herevalla → herevällä2
erutama1 erutama R(‑mma; ero-) Kei Amb Koe spor ViK, I(ero-), ‑eme Hel
1. ergutama `piitsaga vai `vitsaga lei [hobust] - - erutas `sõitama Lüg; si (piits) erotas tädä (hobust) kua alati üväss; ilm ei erota rükki õrass ülesi Kod
2. ärevaks, rahutuks tegema; häirima mis sa `räägid `niisukest `aśja (lubad midagi), erutad `ilma`aegu `lapse üless Hlj; ärä eruda `toise mield VNg; ja `metsiss on ju `niisukene lind tiad, mis erotada ei taha Lüg; põldpüi – kui sa neid erutad, siis akavad `juoksma Amb; meks `lapsi erutata (pikale sõidule kaasa võtta) Kod; erutet lehmä ärä, et midägi (piima) ei anna Hel
3. magamast üles ajama, äratama – R Koe ViK I ei `maksa last erutata, las laps magab Hlj; minä magasin, erotasita minu üles Lüg; mis sa tast erutad, las magab Koe; erutab üht inimest magamast üless Sim; [hobused] Magama jäid, siis tüki aa pärast erutati jälle ülesse sööma Trm
4. Ekse `süömine old mis neid `jõuluid ikke kõige `rohkem erutand (ootama pannud) Kei; väilavaht läks käristisega - - siis obosed `kartsivad jah seda kärinad ja erutas [nad] minema VMr; ma sedä `aśja enäm ei eruta, enäm ei `ütle Kod
hiivama `iiva|ma Krj Muh PJg Jür Kad Rak SJn Hel, `h- Phl Rõu Räp, ‑da spor R(h- Kuu) SaLä Hi, JõeK, iivata Jäm Khk Pöi Hi Tor Hää Ris(h‑) Kos
1. (üles või välja) tõstma; haalama `iivas `raske `suolakodi `selga Kuu; `tarvis `iiva `seilid VNg; `praspeliga `iivada `ankur ülesse; üles `iivama `liiva `kaivo siest Vai; nüüd on [laevadel] vintsid juba pääl, mis `noota `iivavad Krj; poisid, iivake `ankur `välja Pöi; `laevu akatse üles `iivama, `mäele Muh; ta `iivas selle `sülle PJg; on tarvis `laeva `silda `iivada JõeK Vrd iimama2, iivima2
2. fig a. (kõvasti) sööma, jooma `hiivab kere täüs; Eks ne hobused saand ka küll `külmisäss heindetä konutada, ku peremies `kortsis `kaua `viina `hiivas Kuu b. näppama Mis ta `kondab `võõras kohas, tahab `miski `õlma `alla `iivada Jõh; Jäi `üksi rehetuppa kuhe `teise linapihusi omale `iivama. On mies `iivamas küll IisR; `Leitsin, et rahakot́t `oĺli ää iivatud Tor; kaśs on ea tüki liha ää `iivand SJn; Üt́s lat́s oĺl tõõsõlt noid `mut́ri `võt́makõisi är˽hiivanu Rõu
3. nüüd `oige `hiivab (puhub tugevasti) `oite `hiiver Kuu; Iiva (löö) tale üks täis Rei; `iivab (viipab) `kääga Jür
hingestama ingestama KJn; `hiŋŋestama, ‑ämä Kuuveidi puhkama, hingastama Vainluo `nähtävis `pieti `hiuga `aiga hobused `kinni ja `lasti `hiŋŋestädä ja `süüä Kuu
ingeti pl iŋŋetimad Muh; transl iŋŋetimaks Khkliikumis-, tegutsemisvõimetu kui sańt tuul üle lεheb, vötab looma iŋŋetimaks, saa änam `liikuda mette Khk; käsi ja teine jalg o iŋŋetimad (halvatud); kas `võeti ühna iŋŋetimaks (talust kõik hobused) Muh Vrd hingetu
hirnuma `irnuma, (ta) irnub Sa Muh L K spor I, (ta) `irnu(b) R(h- Kuu); `irnma, irnu- Kod eL(‑e Krk; h- V; `hiŕnma Rõu); `ernuma, (ta) `ernub Hi(h- Phl; ‑o‑), (ta) ernub Phl/h‑/ Mar/‑o‑/ Iis; `jõrnma, (ta) jõrnub Khn
1. hirnuma (hobune) obone `irnus ei tia kas `tahtu `süüa vai `juua VNg; `metsas `kuulti ikka: kas obuse `irnumist kuulda on Khk; `Oosed nad päris `irnuvad selle (kanarbiku) `järge kevade Kaa; obo irnub toas ja saba `räästas = ahi küdeneb toas Kul; obune irnub `kaeru Tõs; varss irnub vana `järgi Tor; jusku vana mära irnub täkkusi Hää; obusel on ika `õigus `irnuda Ris; obesed irnid ja ohotasid Kod; olli sääl mõtsan obesit küll, `iŕnsev sääl; täkkobene om ira, kes näge tõist obest, aa `püstü, irnuss Krk; [vana-aasta ööl käidi väljas kuulamas] `saiseva sinnä külimitu päle, kus obene irn, sääl siss saap `pulme TMr; kui [hobused] ette `pantu, siss aanuva `pisti ja `irnnuva Ote; Obõnõ irn Iiumaal elü kuuluss siiä maalõ = müristamine Urv; siss [kirikusse sõidul] oĺ ratastõ tõrinat ja hobõstõ `hiŕnmist tii‿päl küländ kuuldaʔ Har; varsakõnõ hirn `pi̬i̬nü heĺüga, a vanahopõń hirn iks torrõ heĺügaʔ; neĺli hobõst taĺlih, viiess käü `ümbre˽taĺli `hirnuh = varrastõga˽`koetass sukka Vas
2. (sag võrdlustes) hobuse moodi häälitsema a. hrl pej häälekalt naerma, lõkerdama Midäs sa `aeva `hirnud ku midägi `räägid, `hirnud henes judu `itse ärä Kuu; `Ühtälugu `ambad `paljad `irnub kõhe ku obone Lüg; vanad tüdruku `raiped `irnusid `terve `õhta Muh; mes sa ernod sii, `oska tasasem naerda mette Mar; Tüdrukud `irnusid kohe `erneks (tõmbusid suurest naerust kõverasse) Jür; mõni poiss `ütleb tüdruku `kohta, et naerab nigu va mära irnub; muutku `irnus `naerda Lai; mõni naarab nagu irnuss Puh; Nika hirnut, ku˽silmä˽`peiu satasõ Rõu; (etteheitvalt inimesele) ḱäug‿ui nii hirnutõh ja `hirnuh Se b. (tikutaja häälitsusest) see irnub kut obu Khk; ta naerab ja irnub ja, `ammumise `moodi ja Ris; ku kuulet temä `irnumist edimest kõrd, saad `naarda Krk
ise|paigas eraldi, lahus iga asi ise paigas Koe; elutuba on isipaegas KJn Vrd esipaigan, isepaikas ise|paika eraldi, lahku siis ma `niitsi villad isi `paika [vastavalt kvaliteedile] Hää; võt́ima kartulid, `veiksed ise`paika, suured ise`paika Kod; liust `võeti [linad] `väĺla, kui kiud isi`paika jäi SJn Vrd esipaika ise|paikas = isepaigas pole ma sεεl mette, ma ole ise `paikas Emm; igä üks eläb isi `paikas Juu; saun `oĺli iki ise`paikas i̬i̬mal [teistest hoonetest] Vil ise|pardad pl isi`pardad varad, liigparras – Ris ise|pasilas isekeskis `Vastamiste `aitasivad [mehed sepipajas] üksüht küll ‑ ‑Sepa asigi sie ei õld, kuda tegivad. Isepasilas siis leppiti kokku Jõh ise|pasilase, ise|pasilasi omapead `Lapsed `jäeti tuppa isepasilasi ~ ‑pasilase Lüg ise|pidi eraldi, lahus nopped kraasitasse isepidi, villad isepidi; isepidi kuevatatse nisud ja kaarad isepidi [kama tegemisel] Kod ise|päidi isemoodi Igäüks ise`päidi ribagille (igal omad soovid ja tavad) Kuu ise|päin üksipäinis elan siin isepäin Vai ise|päine ‑päine VMr Kad Trmisepäinis reie`pialsed [villad] `pańdi isepäine [lambaniitmisel] VMr; ta (maakaer) oli aruline, iga aru ise päine Trmise|päines ‑päines Hlj/‑`p‑/ Käi VJg, ‑be- Reiisepäinis `peksandused ‑ ‑ `aeti [põrandalt] `jälle ise`päines kokku Hlj; pahk `kasvab ka puu külje pεεl, puust isepäines Käi; ta käib isepäines ei topi teiste ligi VJg ise|päini ‑päini Jäm Khk PJg Amb Koe; ‑p̀äini Vll, ‑p̀äeni JMd; -`päini Hlj Lüg Vai Emm Rei/‑εi‑/ Var Aud Ris; ‑beni Kaaisepäinis `seljä `päälised `villad `panna ise `päini Lüg; olen keik aja siin ise`pεini, vahel kεib ka ikki öde vaadamas Rei; lapsed jäid isepäini koju PJg; paneb parema liha isep̀äeni JMd ise|päinis ‑päinis Khk Kaa Rei Mär Vig Jür JMd VJg Ksi KJn; -`pä(i)nis Mar; -`päinis R Emm Käi Ris KJn; ‑päenis Mar JJn Kod(‑ää‑) KJn; ‑bänis Kaa(‑e‑) Pöi Rei Phl/‑ε‑/ Juu JJneraldi, lahus; omaette Vade mes oli neh koverik [puu], sie läks ise`päinis `hunniku Kuu; Jüri õli ise`päinis (eraklik), kole tige Lüg; Vana on nii `kange, et vötab isebänis [kartuleid] Pöi; hobused `olled isebεnis ja `veiseloomad `olled ise Phl; `pańdi isipäinis `sööma, ei `lastud teeste `ulka Mär; aga tema ei `läindki teśte `juure, oli isepäenis JJn; `kü̬ü̬mned on isepäänis pandud Kod; kui viletsam ein `oĺli, siis niideti pü̬ü̬r`kaari, siis `oĺli igaüks isipäinis KJn Vrd esipäinis; ise|päine, ‑päines, ‑päini; itsepäinis ise|päinisse ‑päinisse Mär, ‑bän- Mar; ‑bänise Kaa Pöieraldi, lahku; omaette Köhualused villad nee `pandi ikka isebänise ka Kaa; [puder] nii kõbaks keedetud et iga tang lähäb isebänisse Mar; ta oiab na isipäinisse Mär
hiuga õige vähe, natuke lase `hiuga köüt järel; Vainluo `nähtävis `pieti `hiuga `aiga hobused `kinni [puhkamiseks]; Sidä `palka `makseti siel ka nii `hiuga; `Hiuga `rohkemb, `hiuga vähemb Kuu Vrd hiuka
iuklema `iuklema, iugelda Saa; `iuklõma, iugõldaʔ Vas; `iukleme Hls Hel, ‑m Krk, da-inf iugelde Hls, ‑te Krk
1. (korduvalt) hinkuma ammasteg `kiśsid ja isi `iuklesid siss, `lõhksid `jalgega [hobused]; las nad (hobused) iugelda. aid on vahepääl. aga teinekord lähavad iugeldes üle aia kah Saa; kuri obene ken `iukless ja taht `pääle tulla Hls; [hobune] lü̬ü̬p taga üless ja `iuklep Krk Vrd iukõllõma
2. fig vallatlema küll na (poisid-tüdrukud) `iukliv ja iratsiv Krk; `iukleme, ulbakut tegeme Hel
iutama `iutama SaLä Kaa Kod, `io- Mar PJg, iiu-, iju- Jäm; ijudama Khk
1. hinkuma obu `iutab, lööb tagant üles Jäm; va määrad kui tagand üles tappavad, `pätsudega sedassi `iutavad Khk; [hobused] `iotavad ja raiuvad ülesse PJg Vrd eotama2, iuma1
2. pej a. edvistama`kilkab ja `iutab (inimesest) Kod b. jonnima, virisema (laps) Jäm
järisligu järisligu järjestikku hobused on järisligu ees Phl
kaik|sugu kõiksugu – Kuu Vai siel olid kaiksugu `luomad olid, hobused ja kaks `lehmä ja Kuu; `räägiti kaik sugu juttu, ken midä `oskas Vai
karvaline karva|line Sa Mär K I M TLä Sann, g ‑lise; ‑lene Ans Rei L(karba‑) K, g ‑lese; ‑line, ‑linõ V(‑lõni Krl), g ‑lise Plv Vas(‑litse), ‑litsõ Räp Se, ‑lidse Lut; `karva|line g ‑lise R adj < karv (millegi või kellegi) värviline, värvi (koos noomeni genitiiviga) `kimblisid ei õle, `kimbli `karvalisi. `niskese `karvalisi [hobuseid] ei õle Lüg; sihest siiruviiruline, pεεlt kulla karvaline. see sibula möistatus Jäm; virtsa karvalesed ussid Ans; ma ole ühekarvalised tekid kudund Vll; see `aasta oo jälle marjad (tikrid) tuha karvalised Muh; `puudis on `rõõvi `mitme karvalesi Hää; ilm on `niuke iirekarvalene Juu; alli vatimi̬i̬s, temä alli karvaline om Hel; hauvõ karvaline koir, ahk Har; segäkarvaline lehm Rõu; teḱi `langu värmi hõpõkarvalitsõss; varõsõkarvalinõ t́sirk Se Vrd karv1, karvalik, karvane
kebastama1 kebastama Kuu Hljjooksma, kargama, kepsutama Küll ne `tallekased sis kebastavad siel mädäste `otsas `ninda et lust nähä; Eks ne hobused kebasta alade neli `jalga `kerraga `oite tige, kas vai kohe `sulle `otsa; Nämäd kebastanned hobusill kaik kohad läbi, alade tuhat`neljä; Sie on igä ilus, ku nuor luom `hertane on ja kebastab Kuu; luom kebastab kui saab kevade `laudast `välja Hlj Vrd kebama, kebästelemä, kiiskebastama
kiimleme `kiimlemekiinide pärast tammuma (hobused) – Krk
kiriku- 1. kirikus või kiriku juures asuv, kirikuga seonduv Ta oli noorest peest kergukooris laulijaks Kaa; kergupakk olnd seda nägu kut vana `sääduse kaŋŋasjalad; Jaani Juri olnd veel köige `viimaks kergupakkus, see oli `süidlaste `tarvis Vll; Kergu `küünlad olid pisiksed `peened vaha `küünlad; See on kergu `säädus, et kolm kord `öötakse [abiellujad] `kantslist moha Pöi; kolm pühabet `olli tõtta (teda) kirgu `sambas peksetud Muh; kiriku `kaakis `pekstud Rid; `enni olid kiriku `teendrid, need aasid kirikus kiriku kotiga raha; kiriku `säädus oo koa, et kui laual keid, siis laua eest maksetasse; kiriku kaak oo olnd kiriku värävas; mes tätt `rääkida, tä oo nüüd keriku kapast `juua saand (leeris käinud) Mar; kiriku `tiindred löövad `kella ja teenivad kirikud Hää; kiriku`laekasse `pańdi koa ikke raha, kui `käidi lauale kirjutamas; `Juurus on kiriku `õue paelu `surnuid `maetud Juu; [enne pühi] `jaetasse keriku `ańdid `vaesile, egä valla vü̬ü̬lmöl̀der jagab õma valla `vaesile; ku kerik `siśse `lü̬ü̬di, kell `sisse lõi, akas keriko tiänistus, siis keriko vaśt akas [hobuseid] `vaśtma, kihelkonnass makseti keriko vahi palk; keriku `samman peksetud vanass inimeisi, mes üks kuŕjategija õli ehk lapse ärä ukas Kod; keriku õues on rist, vanal aal `ümber keriku matetud `surnud; nüid on keriku õvv, aga si̬i̬ kiviriśt on ike alles kerikuõuves Pal; kiriku ussen om suur ein; obesit olli kiriku uśs täis; kiriku lipu viiass `vällä `jordani päeväl, lihade pühäde `ü̬ü̬si Krk; `lauba `õhtupoolen kiriku `teener lää kirikut koristeme Hel; `umbõss kellä kuvvõ `aigu `laśke `pri̬i̬stre kerikust pühäpiĺdiʔ, riśtiʔ ja `keŕkolipuʔ `vällä tuvvaʔ jõe`vi̬i̬rde Räp
2. pühapäeva-, esindus-, kirikuskäimise Savõid viel `uhkustada oma keriku `ammastega (ülemised esihambad), minu `tütrel ei õle enämb keriku`ambaid, suu kõhe lage iest; `Mispärast sis keriku`kinnas piab minema, kui labakuid võtta on; keriku `vanker õli `pienemast `tehtud ja `puhtamast Lüg; see mo keriku rätik, ää sedä pane Mar; kiriku seelikul oli siis lint all ja kard pial Tõs; Vanasti `tehti vi̬i̬l roosidega sukad, kengasukad või kirikusukad Hää; kiriku tanu oli `riidest, `valge pit́s oli `iares Hag; õmad keriku ilbud ikke one [igaühel] Kod; kiriku `põlledel olid pit́sid all Lai; kirigu`pastla `täŕkme oo peeneba, `kapla es `näeki, õhepa, et na ümmer jala `kińni kurdave. periss`parki [nahka] osteti kirigu`pastliss, nahk oli `pehme ku kädsisiʔ; ega `vastsit kirigu`rõõvit es panna `küllä `seĺgä Krk; Egas keŕku rõevast tüü man ei tohi ärä lörtsutada Nõo; keriko tanu oĺl liina`rõivast Kan; Tü̬ü̬ viisuʔ tet́ti paju koorõst, keriku viisuʔ koeti kõo tohust Urv; ärä putu ta mu kerigu pruńts Krl; Nu̬u̬ oĺli nu̬u̬˽kerigu ohaʔ, pulma sõita ja˽kośa `kävvüʔ; A˽kerigu˽`kinda ja˽käügi `kinda `koet́i suurõ kirägaʔ; Kerigu sukaʔ `oĺli `valgõʔ Rõu; No olõ‿i `vaĺget `rü̬ü̬de inäp sukuge, a kerigorüvvi õks omma˽vi̬i̬l `valgõʔ Se
kokku kokk|u R(‑o Lüg Vai) Muh Phl L(‑o Rid Mar Kul Mär Vig Tõs) K(‑o Ris Juu Pil KJn) I(‑o Kod MMg) M T(‑o Võn) Krl Har; kokko Kan VId; kogu Kuu Hlj(van ‑o) Vai(‑o) Sa Muh Emm Käi Rei Var Tõs(‑o); kogo Khn; koku Vig 1. ühte kohta, üheks rühmaks `rahvas `lüödi kokko `lõunele; nüüd ei õle [noortel] kokku `käimist enamb `kuskilgi; kaht `karja (hobuseid ja sarvloomi) ei tõhi kokko `lassa; kui `einad juo `kaunis kribedad, akkedi kokko `riisumaie Lüg; pühä`päivä `uomigol `pulmalised `tuldi jo kokko Vai; kui [viljavihkude] sidumine `valmis sai, siis sai aketud neid akk`jalgu kogu taluma Ans; tullasse kogu pulma `liiku `jooma Mus; [Linnusemäel] oo see kokku köima koht noorde inimestel Kse; enne [pulmi] metu püha`päeba `aeti tüdrukud kokku `veimi tegema Mih; küla tuli kokku Ris; (loomad) `oitsid kohe kokku, ei juost `ringi JJn; obesed ja luamad oiavad kokko Kod; sügise löövad nemad (kalakajakad) `eńdid kokku järves ja aavad kala `väĺla Äks; pühäbä `käidi laalatsel ja tõõsiba `õhta läks pulm kokko KJn; kui kangast nakati tegemä, siss lätsivä külänaese õdagu kokku Puh; ku õeguti, siss sia tulliva suure joosuga kokku Nõo; sedäsi taluse käisivä kokku üt́s ütele `talgude Ote; ku sutt `haet́i, sõ̭ss tuĺli˽külä`rahvaʔ `malkuga kokko; timä `mü̬ü̬dä minneh ośt küĺli pite eläjä˽kokko Rõu; kõ̭iḱ külä mehe˽kävevä˽kokko, sõ̭ss muudkui mõistatõdi Räp; õdagu `koŕjusõʔ kokko nuorõʔ `kuvva `tarrõ, nakasõ˽`tańsma Lut|| (tähtede sõnadeks lugemisest; arvude liitmisest) kui lapsed `veervad, siis pannasse neitid kokku lugema Mar; lapsed `veersisid sõnu kokku, kui lugema akkasid Kse; peenike raha soand kokku `loetud rublasse Kos; `laits veerib `sõnnu kokku Puh 2. vastamisi, vaheliti; (lähedasse) kontakti `litsus `ambad kokku Hlj; `läksid kokko `taplema Lüg; odeti `viina `klaasid kätte ja `lüödi sääl kokko Vai; läksid käsitsi kogu, nii vihased olid Khk; `tehti raŋŋid [sigadele], all oli pöiget puu pulgad sees, ülalt läksid kogu Kär; kaup on `kindel, lööme kääd kogu Vll; Vanasti pidid lapsed `enni `söömist kääd kogu panema ja sööma `palvet lugema Rei; `läksid käsile kokko Rid; nihukste suurte `jootode peal, siis löövad klaasid kokku Mar; `enne vadisid mud́u sõnadega, `viimeks läksid üsna käsitsi kokku Mär; juonus `piaga tikkus mestega kokku minema ‑ ‑ pidi kohe `kiskuma JJn; kui `ammaga kokko lähäd, tõreleb `vassa ja `riidleb; Kod; `vaata kui ma tahan, siis aan teid karupidi kokku Lai; lätsivä `tüĺli `pruute `pääle, peräkõrd lätsivä arjatside kokku Ran; kikka lähvä kokku, siss `kakleva nigu na veritse om Nõo; mehe˽lät́si˽käsitsikku kokko Kan; naa lei käe kokko joʔ, nail om kaup vaĺmiss; ta põrss om ni˽kõhna, et pess `kindrõid kokku Har|| (kohtumisest) inimene saab ikka inimesega kogu, aga kalm äi saa änam kalmuga Vll; me saime nüid kokko ulga aja päräst Mar; kui saavad kaks kokku, siis kolmandaid riagivad Lai; õnnega kokku `johtunu Krk; ma is `trehvä `tu̬u̬ga˽kokku Har; inemine iks inemisega˽kokko saa, puu saa ai˽`puugaʔ Vas; saiva ku t́siga `lambagaʔ kokko (ei sobinud omavahel) Se || (ühtimisest) nee sönad ep kei `meite keelega kogu Pha; teki jut́id ei lähä kokko Kod; si̬i̬ võru ki̬i̬l ei lää jo esti keelega sugugi kokku Puh 3. a. (eri osade tervikuks või üheks rühmaks ühendamise, üksteise külge liitmise või liitumise kohta) `kirbitsad on semendiga kokko `pandu Vai; Kasukas oli kuidagid `viisi kogu portsitud Jäm; rattad koost ee, pane rattad kogu `jälle; ratta `vitsu keedetesse (joodetakse) kogu Khk; palak o `mitmest laigust kogu `pandud Mus; see (murdunud koht puul) `pahtub uiest kogu Pöi; vanaste `tehti töri [karjapasun], kaks [saarepuust] poold `panti kogu; peab sola lumi olema, et lumi kokko akab Käi; kase oksad jäävad kogu, see on tuule pösa Rei; kaks kederust `pande ikka kokku [üheks vihiks] Phl; võets õled, sõlmits ladvad kokku, siis pannass `ümmer vihu Lih; aab (haav) `pahtub ilusasti kokku PJg; vanaste olid `aśtad lauadest kokku `lüödud Ris; `rauda keedetakse kokku, kui tahetakse jätkata Juu; paekividest `laotud [reheahi], sauega mät́situd kokku VMr; piakraav on suur kraav, `sinna tulevad teised [kraavid] kokku Sim; seljäluu on jatkudess kokko pandud Kod; pisuänd `tehtud tapu `viatidest, `pandud kokku Plt; temä ki̬i̬ĺ om `mitmest keelest kokku pant Krk; võta `langa, pututa vähä käist kokku Ran; vanast tet́ti `vihtu, siss keideti paari `viisi kokku Nõo; kat́siku `vaśka oĺliva `säĺgä pidi kokko kasunu Võn; no‿mma rüäjahu˽kaara `jauhõga kokku `siädüʔ; tu̬u̬ veri om śagsa verega kokku siät; siss `naksi müürsepä tedä (lupja) ruusaga kokku segähämmä ja `müüru tegemä Har; kat́s hobõst `pańti ohi`lõ̭iguga˽tõõnõ tõõsõga˽kokko; maśsin ei˽ti̬i̬˽`sõĺmi, esi˽piat kakõnu langa kokko `sõĺmma Rõu; küll olõsi˽hüä, ku nimä˽panõss hulgahna `määntsegi koŕjusõkõsõ kokko Vas; nu mõ̭nikõrd tuĺl `si̬i̬mnest `puuduś, sõ̭ss segätevä˽`siimne perä˽kokko ja külvete `maaha Räp|| kellegagi või millegagi ühte, ühtekuuluvaks (inimestest) `meie ei akka enämb kokko, on juo viha vain vahel Lüg; kis `paari lähvad, nee `akvad kogu elama Khk; ju nende armud kokku köisid Muh; elu ei lähä enäm kokku jah, kui nad `riidu on läind Juu; veljed lepiväd kokko, suavad üväss läbi Kod; na eläve kateksi kokku küll Krk; kedä om `jummal kokku `pannu, toda lahutada ei saa Puh; läits naesest `lahku, a peräst lätsivä vi̬i̬l `vannuiki kokku Nõo; timäl omma tõsõ `kombõ ku mul, meil ei˽lähä mõttõ kokku Har; vaja iks `suńdi nigu paaŕiʔ kokko lääśiʔ Se b. mitmekeeliseks (lõnga, köit) lõng vaja kokko `kierada Jõh; kööve keed `keertasse kogu masinaga Khk; kui ma lina peost teen `nööri, siis `keeran teda kokku Juu; aenatuudid kääneti katekõrra kokku, `lasti tõesipidi kokku `ki̬i̬rdu, `panti kokku nigu saia `kringel Ran; villatse `narma isiti ilusa langaga kokku ja tetti suka Nõo; keerusõ `laśti kokku, siss sai kõva köüd́s Krl; `langa isitäss kate ehk kolmõ kõrra kokko Rõu; baabaʔ `iśkväʔ langa, `laskva kattõ `ki̬i̬rdu kokku Se
4. millegagi kaetuks, määrituks, määrdunuks kui `külmast pudelid tuba `tuua, siis lähvad igiga kogu Khk; pääva läbi `rehtes `mültand ning tolmuga kogu saand Mus; teeb kaasi leeväjuurega kokko Kod; `vastse ratta sõõri määriti tõrvaga kokku, et siss om kõva Nõo; tetti seebi vatt, `aeti lõug vatuga kokku Ote; te olõt kõ̭iḱ `eńdä `muagõ (mudaga) kokku `teotunu Har; rõiva umma poriga kokko pritsidüʔ Vas; sügüse `määŕte taro savigaʔ kokko Räp; lat́s teḱk `hińdä [kakaga] kokko Se
5. (ühisele otsusele jõudmist märkivates ühendites) juo `meie `rahvas leid nõud kokko, et `lähme `omme `einäle Lüg; kui ne koubad siis kogu said, siis `toodi [kosja]viinad `välja Jäm; tahad `ühte `asja toimeta, peat sellega kogu `rääkima Vll; jutud o juba enne kõik kokku reagitud Muh; `piame nõu kokku Ksi; kõnelive kokku, et egäüt́s läämi esi ti̬i̬ `arru Hel; siss nu kate talu poośi pidäsivä nelläkeste nõu kokku Kam; läämi˽kokko kõnõlõmma Räp; `mõŕƶ̌aga `oĺle kokku `paatõt Lei 6. a. koomale; kägarasse, nutsakuks vms tämä pakki omad `asjad kogu VNg; kohenda nied tule tugid kokko Vai; keera einad kogu ning vöta süle Khk; `korjab maagare ala `pilvi kogu Mus; oksaraad tömmatakse rehaga kogu Krj; tuul aab jäe rügase kogu Pöi; mes mere sees on kivid kogu `korjand, se `öödagse rahu Käi; vikatiga niideti rohi maha ja rähadega `võeti pärast kokku `jälle Rid; kebade vesi aab jää kokko Kul; poisil oln oma taga kubud kogu `väetud Var; villad oo kõik `ühte lätakase kokko läin Aud; selle vara on krat́t kokko vean Ris; Esteks lapati linapihu pihu `sisse kägarasse ja preśsiti kõvasti kokku Amb; jõhvikaid, neid oli, et `tõmma rehaga kokku Pai; õdrad ehk kaarad tahvad viäretätä kokko Kod; võta oŕk, kihude tuki kokku, siss akkav na palame; `juuse vanuss ärä, ku na `punni kokku lääve Krk; vikatile `panti lu̬u̬k `pääle, si̬i̬ viis einä `niitan kokku Hel; `enne `võeti vili säĺlä`täite kokku [kandmiseks]; tü̬ü̬ tahap tetä ja sina istut toolipääl ja võtat mõttit kokku Nõo; kate kaari ain `lü̬ü̬di kokku (niitmisel) Kam; ta aja raha nigu˽roobiga˽kokku Har; uma naańõ um kotohn, a tõõsõʔ umma˽muialt kokko habituʔ Rõu; (toonekurg) kand `huśse kokko sinnäʔ noile `poelõ Plv; massa ai˽kõ̭kkõ kokko ahnidaʔ Vas; suurõ põvva tüküʔ ollivaʔ, muld är kokko kuionoʔ Räp; kõ̭iḱ aig tohi‿iʔ kokko `küńdäʔ, vaja laḱka ka `küńdaʔ Se b. (koor võiks) vanamor meni rii `alle võid kokko `lüömä Lüg; kuor ei lähä kogo Vai; Vändi nenda koua, kui või kogu läheb Rei; `piimä ju oli, õeruti lusikaga kogu, `tehti võid ja Var; kokku, kokku, koorekene, kokku koera õnne `peale, lapsel leivatüki `peale rhvl Kei; kui koor akkab kokku minema, siis soab või `vaĺmis Juu; mine aga Kadri lü̬ü̬ või kokku Äks; `naksi toda ku̬u̬rd kokku tegemä, aga või sai mõrru Nõo; puu annum `oĺli, sääl `lü̬ü̬di ku̬u̬ŕ pöörüssega kokku Ote; kirnu ku̬u̬ŕ oĺl jo piimäga˽segäne, tu̬u̬d es jõvva˽nii `kergehe kokko aiaʔ Plv; `leivä `võido kokko nigu plakin õnnõ Räp c. paksuks, sõmeraks, tükiliseks (piimast) tulise vee sisse (hapu piim) `kargab oort kogu Jäm; `värske piim ei kannata `keeta, lähäb `ternesse kokku Mär; `värske piim läb koko Vig; `rõõska `piima ja apu `piima segamini panin `keema et ta kokku läks Pal; piim on kokku lähnu, si̬i̬ on si̬i̬sama mis apust lähnu Äks; `väŕske piim, sedä ei panna tõise manu, si̬i̬ lää kokku Krk; ei või enämb müratedu piimägä `kiitä siss lääb kokku Puh; nigu ma piimä patta valasi, nii karass kokku Nõo; Säälsaman om rõ̭õ̭sk, lähät `kii̬tmä, `tõmbas kokku Urv
7. (hooletult) valmis tegema loderdab tüö `kiirest kokko, `katsub kuda saab kääst `vällä Lüg; `loutest `lööda vähene kast kogu Rei; ükskeik kudas kokku klobitud ‑ ‑ kätt `jalga `mööda `tehtud HMd; pokerts tü̬ü̬ suurt asi ei ole, et ta om kokku pokertet Hls; sa olet üle pää kaala kokku loperden, si̬i̬ tü̬ü̬ ei `kõlba kohekile Hel; lödist tolle kuvve kud́agi kokku, es `kõlba `säĺgä `panna Ran; ega ta iluste ei mõsta `nõklu, mugu punnip kokku Nõo 8. a. väiksemaks jääma, vajuma, tõmbuma eks ma tugevamb ja `suuremb olin, nüüd lähän juo kokku VNg; vana looma liha viab kogu ‑ ‑ keeb kogu kut käsn Khk; See (riie) lihab pestes kogu Pöi; löng on nii `keere, et veab ennast kogu Käi; villane kaŋŋas `tömbas kokku Phl; vana maja langeb kokko Kod; `nu̬u̬rusarm iki kergitäp, vanaduss kokku vandsutap Puh; siss ku ku̬u̬ḱ kokku satass, siss omma nu̬u̬ munaʔ halvaʔ Har; vanutõn `tõmbass `rõiva kokko Rõu; tu̬u̬ laut sattõ kokko Plv; kuiomisõga lätt kokko (hein) Se b. rulli, ühte hunnikusse (keerama, panema, lappama) [pleekimast] võtta lappandakse, võtta `kangass kokko Jõh; mei ikke `tembasimmo [võrgu] kokko `enne ja‿ss `tembasimmo `kerraga üless Vai; keera riie kogu, mis‿si sii laiali teeb Khk; Ma lappisi köve kogu Emm; vörk lapidagse kokku Phl; `ruĺlisin `kanga kokku Mär; `purje kokko `lapma Kod; mia `pletsi nu̬u̬ `kanga sääl kokku, panni kärru pääle Puh; palajõ˽ja käteräti˽truĺliti˽kokku Har c. ahtamaks, kitsamaks sukka kahandamma ehk kokko `võtma Jõh; ma akka kokku panema (sukka ninast ahendama) Muh; akka tätta [kuhja] vahest kokku `laskma Mar; lõid kuhja kokku, ülevast teravast Trm; vedä [auk] kokko ku ei õle `aega ilosass `nõuldu Kod; vanub `pastla nina ehk `kanda kokko Pil; kui kinnast kodasid, siss lõpetamise `aigu `tulli `silmi kokku panna Ran d. krampi, ebaloomulikku olekusse kesob üsna eese kokku, nii `kange valo täl Mar; kube sooned ja kõik `tõmmab kogu Var; kisub kohe kokku, ei saa liigutata (jalga) Lai; sü̬ü̬k nii pisu soolane keedetu, et magunaha kisup kokku Nõo; jala kisk kokku, mis ta muud om ku kraḿp Har
9. kinni, kokkupoole panen `akna kogu Hlj; `Töuka siivert `rohkem kogu, väab tule alt äe Pöi; pane uks kokku, ää päris kinni pane Mär; lahe rehalse väreved kokko, moete eläjäd lähväd `sisse Kod; nii kokku paśtetedu `oĺli lõõr, et enämb `alla neelätädä midägi es saa Nõo; hiirelõks sattõ kokku ja˽hiiŕ oĺl `ussõ päsnüʔ Har
10. ühtekokku sie oli `nelja mehe `pääle kokku sie rüsa VNg; Rugid, nisud, odrad köik kogu oli kaks vakka Pöi; tegevad kokku pulmad Mär; sa `rühjäd ü̬ü̬ ja päevä kokku, a t‿om siu `endä kasu Nõo; sai neli pu̬u̬ĺ vakamaad kõ̭gõ majaalutsega kokku Ote; tege ü̬ü̬ʔ ja pääväʔ kokko tü̬ü̬d; mäŕgime no˽katõpääle kokko üte naĺa juto Räp 11. kokku hoidma säästma näväd `oisivad `ästi raha kokko Lüg; üks `oidlik inime, ojab kogu Khk; oia˽kokku oolõgõ, sõ̭ss tult läbi poolõgõ Krl; kuipaĺlo `kopkit ma hoie kokku, et lehmäkeist `ostaʔ Rõu
kongu|aeg kongu aeg on kiini aeg (hobused noogutavad päid) Kõp
kontka końtka Iis Trm Kodpalgiparv (varem vedasid seda kaldalt hobused, hiljem laev) võt́t `końtka taha ja läks [laev] Kod
kontka → konka1, konka2
koogutama koogutama spor eP(‑o-; ‑da- Hi; kuo-, kua‑ eL) (‑eme M San; ‑õmõ San; ‑mma V); kuõgutama Khn; kuagutama, `kuaktama Kod; `kuogutama Lüg/‑o‑/ IisR
1. kooguga või muu vahendiga töötama eegeldatse pitsid koogu ja niidiga või `vilse lõŋŋaga, `väätse `peale läbi ja koogutatse Muh; `kardulid koogudama (konksuga üles võtma) Rei; Teesed kuõgutavad `metses arusi (tõmbavad pootshaagi või paelaga männi kuivanud oksi maha) Khn; kõverad kriugud, siis nendega sai kuogutud [kartulit] KuuK; kud́a me `õtre `kuaktasima (sirbiotsaga maast üles kiskusime) Kod; Kooguga kaeo – sai küĺländ kooguteduss (vett võetud) Rõn a. nahka pehmitama või kaapima rooma `nahka ei pargitud, koogutati Tõs; Nahk ikka allõs kuõgutamatta Khn; Koogutamisega tehassegi nahk `pehmese ja sis alles kaabitase piigas pialt maha Tor; nüri vikat́, kellega naha pealt se sańt apatse kord maha koogutakse Juu; Kui õlid nahad ära kuinud, siis akati nahku pehmest koogutama. Nahkade pehmest koogutamene käis kahe puki vahel Trm; kuagutamisega lei kulla nahal maha Kod; `lamba`nahka koogutets, et `pehmes lähäb Hls; naha koogutemise raud ~ kooguraud Krk; koogutedu naha tahava peräst vikatiga `vooli Ote; Naa˽`lamba naha˽tulõva är˽`laskõ˽koogutadaʔ, saa kask tetäʔ Urv; Ku˽koogutamma `naati sõ̭ss `pańti mitu `nahka paku pääleʔ ‑ ‑ sõ̭ss lii`meistrega˽mugu˽koogutõdi nikagu kelme˽kõ̭iḱ är˽tuĺl Rõu; `ińne saa aiʔ nahaʔ `hüästki, ku ar koogutõdass Se|| fig oksendama ku natuke lokset on [merel], siis koogutab aga `nahku pähl Hää b. köie keesid keerutama köie keed koogutatse pööra peal Kse; `Kookudega keerutati köie `keesid ja siis `lasti kokku köies, koogutati. Mitu inimest koogutasid `kookudega Han
2. kummargil olema, küürutama; vaevaliselt midagi tegema sa (hobune) saad pääva läbi koogotada (maast rohtu süüa) küll Mar; Kuduja piab ühti·nge kaela koogutama ja kattisi lõngu siduma Han; ma koogutasin ja koogutasin, `tahtsin seda takukoonalt `otsa `soada Juu; tämä kuagutab õksendata siäl trepi piäl; kivide vahel kuagutavad `einä Kod; Mes sä sääl koogutat ütsindä ja võtat kartuld Nõo; haina tegemist tu̬u̬d koogutõdi Har|| fig `Aina käis `äia `juures `kuogutamas (kummardamas, palumas), `sellepärast `saigi puol maja IisR Vrd kougutama
3. (korduvalt) üles-alla või edasi-tagasi liigutama a. (peaga) noogutama; õõtsutama, kõigutama Obune `kuogutab, ajab sedasi `paarmusi `iemale IisR; obu koogutab `pεεga Khk; [augustis hobused] `Süia ei saa, ikki õeruvad kaelaga, koogutavad, sis on söödikud Hää; mudgu koogutas sedasi tukkuda Juu; obune koogutab kiili ajal piad Koe; noogotab ja koogotab piäd KJn; koogutap `suikmist Trv; kooguteb pääge ja kihage kah Hls; Küll om obese `parme täis, muugu kooguteve pääd; lü̬ü̬t ällü `liikme, ü̬ü̬ `aiga koogudet tat (last) sääl Krk; [ma] võti `valge lina üle pää ja, kooguti ennäst sääl lina seen Nõo; külʔ mä kooguti tedä (last hällis), a mitte magama es jääʔ Kan Vrd konkama, kougutama b. sikutiga õngitsema Kogu päe koogutit järve pääl ja ainult katese ahunt olet saanugi Krk; vana [talvel] `oĺli järvel, koogut mulgu veere pääl Ran Vrd konkama c. seksima; looma pilastama tol (naisel) `oĺli koogutajeit vist kah Ran; [mees] vedru `otsan ja, koogutanu märäd; esi koogutanu lammast Nõo d. kõõluma; tegevusetult vahtima `Kuogotab sääl `akna all Lüg; `Aina `kuogutab `akna päel, kael `õiele ja vahib maan`tiele IisR; Koogutas tükk aega meite aja pεεl Jäm; ma kooguda sii ning ooda sind kirjutama Khk; koogotavad (luusivad) mööda aja `ääri `peale ja `passivad Mar c. küünitama Koogutas pitka kaelaga üle mu abude vaata Jäm; Igaüks käis kuagutas sialt siest (suurest pütist) oma lusikaga [süüa] Amb
4. üles-alla või edasi-tagasi liikuma, kõikuma need (kaelkookude konksud) pidid `liikma `anma, mud́u akkab `õlpa puu koogutama ja kukub seĺlast maha Saa; [purjus mees] kooguteb, ei saa tulla, ei saa minnä Hls; [kaevul] tu̬u̬ mes koogut, tu̬u̬ `oĺli ling; Sa terve miiss, aga koogutat minnen, nigu sańt oma vigatside jalguga Nõo
koogutamise|kuu august Auguśtikuu on koogutamisekuu ‑ ‑ ni̬i̬d (hobused) tegid ikki kooga kooga ‑ ‑ `süia ei saa [söödikute pärast] Hää
koppel1 koppel R Sa Muh Mar Kir Juu Kos HJn Jür VMr spor I, Äks Ran Puh, kopel Khk Kaa Hi spor L K, Kod Lai spor M(‑ Hel), Puh Ote Rõn, kopõl San Rõu, ‑ĺ Krl Har; g `kopli R S Mar Lih Kse Tõs HMd Juu HJn JõeK ViK I Äks KJn Trv spor T(g kopeli van Ote), Krl Har Rõu, `kople spor L, Ha spor VlPõ, Pst Krk; n, g koppeli VNg, `kopli Nõo Kam Ote spor V(‑ṕ-; `kople Se)
1. maatükk a. (hrl taraga piiratud) parem heina- või karjamaatükk Kui sügise `karjane läks `vällä, õlid `lehmad `koplides, kel neid õli Jõh; sedä koppeld saab `mitmest `päiväst `niitä Vai; Ood (hobused) oo kopli tükkis ää küümind Kaa; `Kurdlas oli ega perel oma koppel. Natuke moad oli `aidas, mõnel oli sui vassikas sihes, vahest `lasti obu `ööseks `sisse Pöi; lasen obose `koplesse `siia Kul; `koplest niidetässe küll, sis loomad pannasse ädälese `peäle Vig; `koples kasvavad vahest puud Tor; `Äŕgi `kopled olid koa Kei; iga talul on oma kopel, soab ein `tehtud, võib obused `sisse `lasta JõeK; `kangaid kevade pliegiti väĺlas kopelde pial Amb; [ema rasedana] vee pangess juanud, [nüüd] lapsel suu suur ku koppel Kod; `koplid olid paremad karjamaad või einamaad. `aeda `koplil `ümber ei old ‑ ‑ `koplid `rohkem `oiti, ei tahetud `karja `piale `lasta; meil kui tööd ei old, obused olid ööd ja päävad `koplis Lai; sigade aid või kopel Pst; Obestel iks `oĺli mõnel `kopli kodulähiksen, sügise `aeti lehmä obese`koplide Rõn; vi̬i̬ hobõnõ `koṕlihe, las tä sääl sööse Se|| fig Kople pääl (piimata) olema Hää b. küla sees või ligiduses olev lagedam koht (karja kogunemiseks) kari jo `kopli pääl, a meil viil `lehmgi `nüśmäĺdäʔ; `kopli pääl oodõtass kari kokko Se
2. (mõrra) karjaaed `sellest (rüsast) tuli `niisukesed `tiivad. ja siis siin oli `niisukene ‑ ‑ kala `koplist `üöldi VNg; mõrra koppel Mar
korjaja 1. tgn < korjama Ta on ise `sõukste vanade `asjade `korjaja ka Pöi; korjandust tegid kirikus kaks `korjajad, üks meśte pool, teine naśte pool Saa; suur varanduse `korjaja JMd; sain vähe `marju, olin laisk `korjaja Ann; `niiskesed `koŕjajad (teiste käest laenajad) oo näd elopääväd Kod; kivi `koŕgaje nurme pääl; pää `koŕgaje (viljapeade noppija) Krk; palanu`korjajale üits ańd matikõsõ `viĺlä, tõenõ ańd tõese matikõsõ Ran; ma oĺli sita vällä˽`koŕjaja [kui hobused pahmasid] Har; ku asi hoolõtulõ um, sõ̭ss tu hoolõtusõ `korjaja (varas) `korjass ärʔ Rõu; kablaharo `korjaja (alandlikust inimesest) Räp; `koŕjaja sańt (kerjus); kaldso`koŕjaja, närdso`koŕjaija (räbalakaupmees); `koŕjajalõ saasõ koorik. saa ai hää naane [sellele, kes väga valib] Se
2. kerjus `koŕjaja tulõ, kas `leibä vai kallo vai üt́skõiḱ mis taht Räp; `korjaja käuse kot́igaʔ Se; kerikoh umma `koŕjajaʔ ‑ ‑ istusõʔ sańdikerikoh Lut
3. pisuhänd tule aga pidi `korjaja olema, raha `tuoma Ris; neid `korjajaid, neid on `tehtud. kui sa tahad omale pisu`ända `suada siis, siis akka tegema Koe
krabistama krabistama R(‑mma) Jäm Emm Rei spor L, Ris Juu JMd JJn Tür Koe VJg Trm Kod/‑ss‑/ spor T(-eme, -õmõ San), V(-mma; -õmõ Krl)
1. krabisevat heli tekitama mida sa krabistad sest paberist, lase `õlla `paigal Lüg; tie `kärru, `tuule`veski midä käriso ja krabista, siis müttid `lähväd menemä Vai; sui on midagid looma önnetust olnd siis sedasi nahad krabistes tulnd `jälle ülalt, visatud maha `körgelt ning Jäm; Pane kivid tühja plekknöu sisse ja krabista, kui sa tahad neid (hobuseid) kusseld `välja tümmita. Lähtvad kui vilu Rei; kes krabistab seal `põesas Mar; ta (vihm) krabistab, ta ei jäta ju järel Hää; ei ole kuuld `rot́ti krabistama JJn; meil siin ikke on `iiri koa, vahest `öösi nii krabistavad `nurkas Tür; natuke krabissas, üvä jäme vihim õli Kod; kassi krabistava, lähvä üless `saina `mü̬ü̬dä Nõo; Mi‿sa˽naidõ papõrdõga˽tan krabistat, ei lasõ˽tõisil `maadaʔ Urv; ma˽`naksi naha pääl `küüdsiga krabistamma Har|| krabistage kartolid `puhtaks Puh 2. a. kabistama, käperdama `Poissid krabistid pimejäs tuas tüdrikku Kuu; Kus mõjal, eks ta `naisi käind krabistamas IisR; lähme tüdrikumi krabistama Tõs; `Väĺlas sai veel `koerust `tehtud ja tüdrukuid krabistadud Kei; poisid krabistavad tüdrukuid VJg b. sugutama (lindudest) kukke krabista kana Vai; kikass krabistass kanna Ote
Vrd rabistama
kukkuma1 kukkuma, (ma) kuku(n) S L([ta] kukob Mar Kul) K Iis Trm Hls, kukkun R(‑ie Lüg); kukkum(m)a, (ta) kukku(p) Hel Ran Nõo Har Plv Se Lut; `kukma, (ma) kuku(n) Han Var Tõs Khn Kod MMg VlPõ; kukuma, (ma) kukun Vig VJg, kukku Puh San; imps `kuknuva KodT
1. alla(poole) langema jänes kukkund kord `talvel `tormiga `unka `august `sisse Jõe; kui puuleht sügise maha kukkub selite, tuleb keväde pali vett Lüg; `ahju suu on `meilgi mittu `korda maha kukkund; kukkus `kaldast `alle Vai; suured piisad kukkuvad juba Khk; Nii külm `olla vahest olnd, vares kukkund lennust maha Pöi; kui kuuse mulgid `kaugele kukkuvad, siis tuleb sügav tali; kui sa ülalt kukud, kohe `merre Muh; peped kukkuvad tahapoole Phl; kerves kukkos parandale Kul; mis sa ronid, kukud `kaelapidi `alla Mär; tammetõrud sügisi `kukvad maha Var; ükskord mul obu pidi lina`liosse `kukma Tõs; einad ei kukkun ratta `peale Aud; kukub vi̬i̬ `sisse ku patsatab Hää; öunad kukkuvad keik puust maha Ris; `pilved old nagu maha kukkumas, nii madalas kõik Kei; ära pane `kaussi nii serva `peale, kukub maha Kos; puud ragisevad kukkudes JMd; taśs kukkus käest maha Koe; kukkus lakast `alle Iis; tukid `kuksid pliita alt `väĺjä; undrukud `kuksid vü̬ü̬lt maha (avarad); täst (täht) kukub maha Kod; kui sa `kõrgest kukud, si̬i̬ on ikke `kukmene KJn; süte pańn `oĺli [pirrul] all kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; mul kukkusi puu `seĺgä Hel; obesed nõnda ärä `aetu kui, vahu tükid kõik `kuknuva obestel KodT; sisse (~ läbi) kukkuma
1. fig alt minema, ebaõnnestuma, hätta jääma sie on [naisevõtuga] `õige `sisse kukkund Lüg; tama kukkus oma `asjaga läbi Vai; Oli kevade [koolis] läbi kukkund; Selle jutuga ta kukkus `sisse Pöi; see üks va läbi kukkund tüdrik Mar; siit peremes kukkus omaga läbi, ei tulnd `väĺla PJg; saksa Villem kukus läbi oma sõjaga VJg; kukkusin reńdi kohaga `sisse, rukki õli alvast `tehtud Trm; Henu kukku kah `täämbä uma jutuga `sisse Har; ta om läbü kukkunu uma aśagaʔ Se
2. langema, vajuma vana lagund ütt, sarikad juo `sisse kukkuned Lüg; ükskord oli nii paelu lund sial rehe katusel, et rehi kukkus `sisse Ann; sie [tee]trumm ‑ ‑ sie kua kukkund `sisse Kad; katus õlesi `sisse `kuknud Kod; välja kukkuma kujunema, välja tulema üks [paat] on üht `muodi, `teine teist, kuda `meistril `väĺja kukkus Hlj; poiss pani ka sene (liha) `suitsemma, aga sie‿i kukkund iast `vällä Lüg; Saand see ühekorra valmis saand, eks siis nääb, kudas välla kukub Kaa; See jutt kukkus küll kenast `välja Pöi|| (veelangust) vesi keerab nda jöös koes ta ala kukub Khk; `Mihkle soos oo, vesi kukub kolm `jalga `kõrgelt Vig; üks `kõrgem joats `oĺli, kos suur vesi `rohkem kukkus Vän; vesi kukub ülevelt `alla Ris; `veśki tamme pial on vie kukkumine, vesi kukub koe‿t kohinal Kad; vesi jooseb `veśki juurest, kukub `mauru Plt
2. (püsi)asendit, tasakaalu kaotama Laps kukkub, ega `aiget saa Lüg; tama löi ja miä kukkusin maha Vai; kukkus silmnäu `puhki Khk; vassik kukub igas `poole, ta on nörk Kär; Oli maha kukkund ja jäänd (surnud); Lase mitte last kukkuda Pöi; Kukkus nii pitk kui lai Emm; jεε pεεl kukudaks ikka Käi; kukkos selleti maha Kul; kukkus muhu pähä Mär; siia `sarbe ja silma vahe`kohta `peade `lööma nuiaga, siiss kukkude maha Mih; vaarub `jalgade peal, tahab kukkuda, aga ei kuku ka JõeK; Perenaine kukkund seĺlali Amb; tütar kukkus õla asemelt ära Pee; odikad olivad jalus, näe kukkusin `otsa et `prantsti Kad; `kuksi maha ku latsatas Kod; jalg komistas ja kukkusin maha Plt; lait́s kukub maha, saab `aiged ja röögib Hls; ärä mineśt, ku maha kukku piḱk ku roovik Hel|| mies on `nenda `külle `pääle kukkund (voodihaigest) Lüg; vanaeit kukkun asemele (haigestus) Muh|| hukkuma; surema sõdades - - kukub tuhandeid tunnis Tõs; kül kukkus neid maha jusku nagu `luogu Kad|| varisema vanad ursikud maha kukkumisel Jür; vana maja on längakille ja `viltu, `ümmer kukkumas Ksi
3. fig `Kõrgelt [positsioonilt] kukkumine tieb `aiget Lüg; `selle inimese käest `ükski tüö maha‿i kukku, keik mis ette tuleb, tieb ära IisR; tüdrugud keige `rohkem, kes oma eluga sedasi kukkund on, [öeldakse, et] se pani omale kellad `kaila Jäm; poiss kut isa suust kukkund (väga sarnane) Khk; Vihm oli just `kaela kukkumas (sadu algamas); Eesel puud kukkuvad `õue (mets siinsamas), siis inimene kõssutab `külmas toas Pöi; Pole suu pεεle kukkund (ei jää vastust võlgu) Emm; kukkus tirinal mu `otsa `kinni (hakkas sõimama) Rei; küll oo aga emä `moodi, just nago emä mokast maha kukkund Mar; öhökorra kui se pank kukkus (pankrotistus), ei soand kätte kedagi Juu; enne sulab rubla pius ära muul, ku see vaalitsus kukub (tagasi astub) Aud; Süda kukub suust `väĺla (läheb pahaks); se on pudeles kukkunu (purjus); Regi on kummuli kukkunu (euf rasedus katkenud) Hää; sa oled pia `peale kukkund [öeldakse] kui inime nisuke segane on; justku kuu pealt kukkund `alla teene (ei taipa kõige vähematki) Kei; oli näost väga ära kukkund, kaua põdend Sim; rahad `kuksid pulma `piäle ärä Kod; süda kukkus `suapa `searde (hirmust); laps on üstku ema nokast kukkund Plt; kes rumalaste midagi om tennu [on] pää `pääle kukkunu Hel ; maha ~ nurka kukkuma sünnitama `sauna keris kukkus maha tänä `üöse; sie `naine on `varsti maha kukkumas, `raske jalaga Lüg; ta juba kehast üsna jäme inimene, ta kukub `varssi `nurka Mar; eks jälle naine ole maha kukkumas Ksi; mu ristipoja naane ka oĺl kukkumisõl Se
4. langema, alanema, vähenema a. (hinnast, rahakursist) nüüd on turu `innad `alle kukkuned Lüg; innad kukkuvad `veelgid, egaüks müib Khk; see oli just selle `oasta, kui raha kuŕss kukkus Pöi; innad on juba `alla kukkund Rei; levä ind oo `alla kukkun Tõs; `luamade innad on `alla kukund VJg; rahad `kuksid, aga tämäl one sedä `pahma küll Kod; lina hinna˽kukkunu ommavaʔ Se b. (veetasemest) vesi kukub `laugelt Pha; [kui] Meri kukub alla, rand jääb kuivaks, siis `tulla kena aeg Pöi; vesi kukkus ja lae jäi kuivale Khn; vesi kukub, siis on ilust `ilma oodata Hää
5. hooga alustama, midagi tegema hakkama ja kukkuti `jälle kurikaga sugema Lüg; Hobused kukkusid tagand üläs `raiuma Jõh; kus kukkus `mooga `riidlema Khk; obu kukkun `kangest `irnuma Krj; ema kukub teda öppima (õpetama) Vll; Pili tuli järsku öles, meri kukkus nõnda lainetama Pöi; ihu kukub kihelema Käi; kukk kukkus `loulma Rei; sis nad kukuvad udima mend Rid; kerissele sai vett visatud ja kukusime kohe `vihtlema Vig; kukkus valjuste `nutma nagu `piske laps Kir; vanaeided kukkusid köögis vadistama Saa; kukkusin sellega juttu `aama Hag; rahvas kukkusid `laulma Tür; niikui laua `jaare läks, kui kukkus `eĺpima Koe; Kukkunud siis sööma ja visanud selle kolme päeva moona kõik kinni Trm; muidu oli korralik mees, aga kui `jooma kukkus, siis `päävade `viisi jõi Plt; lahti kukkuma algama, algust saama, vallanduma siis kukkus riid `lahti Khk; kui söda `lahti kukub Vll; sehuke kärin kukkus `lahti, kanad akkasid `karjuma Muh; tuli kukkus `lahti Rid; nutt kukkus `lahti Var|| (äkitselt) saama, muutuma sie on nüüd kukkund `õige `kurjast Lüg; kukkus kohe kurjaks kui ma oma eri ää `rääkisin Vll; mo tuba ja kõik kukkus mädand `aisu täis Mih; silmad `kuksid vett täis Tõs; kes äkine one, si̬i̬ kukob äkki vihasess; vahel ku ei `u̬u̬ta, kukob äkki `valgess (hommikul) Kod
6. (ootamatult) kuhugi juhtuma, mingisse olukorda sattuma kukkus `kohto `kimpu; `seie pere on pali `lapsi kukkund Lüg; söja väĺjalt kukkus `vangi Ans; `sakslased kukkusid `linna `sisse Khk; Jähi [vargusega] vahele ning kukkus kinni Pha; Teab kust `söuke ilbakas `välja kukkund on Pöi; ei tea kust ned `välja `kuksid korra Rid; ei tia kust ta `siia nüid kukkus Juu; poeg sia pealt kukkus `kinni, varastasivad sia ära Äks; `türmä kukko, kinni kukko Se

löölas `löölas Sa lõdvalt ohjad on `löölas, tömma natise `kangemale; [hobused] norgutavad `pεεle jalad `löölas Jäm; kuue värrel oli `löölas Khk; kondid `löölas, ei ole rammil mette; tömmame kövamini, köis alles `löölas Mus; [jakk] `kangest `taljes leigetud, suure `löölas ännaga (alt laialilööv); Ohjad tükkis löölas, iga mees teeb mis ta ise eeks arvab Kaa; `telka rihm `löölas Krj Vrd lööles, löölus

madalasse madala|sse Jõe Kuu/-ss/ Hlj IisR Mar Juu KJn, -se Pha Muh Noa Aud madalale jää sulamise ja lume sulamise järel, siis tulid kalad nii madalasse Jõe; Suve`õhta, kui päev madalasse vajus, akkasid `sääsed `kuoris pirisema IisR; päiges lääb madalase Pha; [kotka] poead olid juba suured - - ta‿i tuld nii madalase änam Noa; konks oli koogul `otsas, ülal pool oli vinn, et siis saab madalase lasta Aud; vahest oli - - `kõrge see pahmas, [hobused] kohe üppäsid seäl peäl nii et ta maha madalasse läks Juu; kummargülle kui küerütäd - - `vaatad madalasse KJn

norgutama2 norgutama SaLä Rei/-dama/ Rid Puh, norgo- LNg Ris

1. norutama [hobused] norgutavad `pεεle, jalad `löölas Jäm; obu norgudab karjamal, kui köht täis on; mool on `aega norguda Khk; Kui obused norgudavad, siis on nendel mokk töllakil Rei
2. noogutama `musta `valget es lausu, norgut mugu pääd Puh

nõid nõid g nõia Pöi Muh L K I eL, `nõia Lüg Jõh; noid g noia Sa, `noia Jõe Kuu; `noida g `noia VNg Vai; noi Kaa, g noi Khk, noia Vll; nöid Pha Vll Rei Phl Ris, nöi Kaa Emm, g nöia nõidumisega tegelev, üleloomulikku maailma vahendav isik kui `noida üht `luoma `vahtis, sis sie enamb ei süönd ega juond VNg; sie on `nõia `tuulispask, vana nõid pidi sial sies õlema Lüg; üks naine olnd noi, inimesed kεind [temalt] vett `toomas; vanasti olid noiad, siis mindi nende `juure abi `saama Khk; vanad noiad ohatlesid, pole nüid sellist `asja üht Vll; Vanasti olid `sõuksed igavesed nõiad, `nõidusid `aigusi ja `täisi teistele Pöi; ükskord oln nii `hermsad nöiad, et hobused on `öösse `lautas sedasi `hernuma ja `karjuma hakkan Phl; nõiad oo, muedo ei surevad ää kui `anda teisele, `enni `surma `anda teisele kätt, siis see `sańtus lähäb teisele Mar; kui pää paistab ja vihm sajab, siis nõiad `vihtlevad Mär; kui sa tahad nõias `saada, siss pead kolm neĺläbä `õhtad `valge märä obuse saba `alla köhima Vig; nõiad ikka olid, alles ilja aja eest räägiti. tegid inimestele `kurja Tõs; nõial nõgesi, kadedal kadaki, `õelal ohaki änna `alla [öeldi], ku ohutadi `nõidust Hää; inime `ööldi küll, et on nõid, kel oli kuri silm või Juu; vanad inimesed olivad ikke ise ka nõiad, olivad tuli`ändasi teind JJn; tõi nõia, kes karja ära `nõidus Iis; nõiad õlid ike tõist`mu̬u̬du kui targad Pal; nõid on pulma `rahva `nõidunud uńdiss Ksi; nõid võis paha tiha, aga tark tegi alati iad Plt; vahib ku va nõid Trv; kellel kate`kõrdise `amba, si̬i̬ ütelti nõid olevet Krk; kolm risti`päivä imetädänä, siss saana latsest nõid Ran; vanast üteldi, et kel `kańgla all `karvu ei ole, t‿om nõid Nõo; oĺli üks vana tüdruk, si̬i̬ oĺli nisukõnõ kah pu̬u̬l `nõida KodT; mina ole si̬i̬ inemine, `nõida mina ei usu Rõn; Kül˽nõid nõvvu löüd, ku poig puvva om Urv; ma‿i `lääki tõsõ eläjät sõ̭ss `kaema, et sõ̭ss olõt nõid Plv; edimäne suvi oĺl mehega elläʔ ja ollaʔ, a mi̬i̬ss üteĺ, et koolõ˽vai ar˽kah, a nõia mano ma˽sinno ei lasõʔ Vas; nõid olõ‿i jumalast joht, tää õks om kuratist. muni `üt́les, nu̬u̬ omma vannõdu inemisõʔ, kiä saanuʔ nõiost Se || sõim kus om vast kaabak, rü̬ü̬ḱ, vana nõid (lehmast) Har

nähtävis(s) nähtaval; nähtaval olles, paistes Vainluo `nähtävis `pieti `hiuga `aiga hobused `kinni ja `lasti `hiŋŋestädä ja `süüä; Eks‿se korisolm ka ole `nähtäviss monel Kuu

hobune hobu|ne, hobu g -se Kuu Phl; obu|ne (obo-), obu (obo) g -se R eP(g -sõ Khn), obu Käi Tõs Aud Plt, oo hajusalt Sa, `oose Kaa Krj Hag; p obust, obost RId(-v-) hajusalt eP, hoost Phl, huost Kuu, oost (uost) Hlj Jõh hajusalt S, L KPõ Trm Pil, uast Jõe Hlj Jür ViK Iis, oust VNg

1. veoks, sõiduks kasutatav koduloom `nuodal `huostega `jälle - - siis kävid juo hobused pääl, kui jää juo nii `kindel oli; Hobust `osta rikkast majast, `naine kosi `kehvast kojast Kuu; parun `sõitis ikke - - neli `musta uost oli `tõlla ies Hlj; pani obuselle `valjatimmed pähä VNg; ei õld enamb obosi `õiete, obosed `võeti mul `kruonu; Neli ovost `tallis, `viies `juokseb `ümber = varrastega kudumine Jõh; kus kaks ovost käviväd ratta ies, siis `tiisel oli kesk`paigas Vai; kolijalg on `valge koodiga obu; `Uhkust täis kut `mustlase obu Jäm; tüdrugud `päästand oo eest εε Khk; ma pea `vaatama menema, kas obusel veel `einu oo ees (lähen kusele) Mus; kore kondiga obu äi pea liha peal, lihab lahjaks Jaa; Kolme `aastaselt `pandi obusele raŋŋid `kaela, akkas `tööle; Sööb just naagu obu; Kingit obuse ammast äi voadeta vns Pöi; `painaja akan `oostel peal `köima, obused akan `inkuma Muh; Kus teised oostega ees, sinna ma ärgega järel (tark ei torma) Emm; Veta mind ka obuse (vankri) `pääle; Saaremaal `panta oost ette, look paistab Hiiu`maale = vikerkaar Rei; ma kεisin `möisas tööl `hoostega Phl; `ermus pire obo, meeste obo Mar; obost `peetasse ohjast, meest sõnast, `ärga sarvest vns Kul; `suulesed, rauad, mis obosel suus käeväd, kui on noor ele obone Mär; Tukub nagu vana obu enne keskomigud, mokk ripakil; Obu ohjata, mees piitsata, tee tolmuta = laev Han; teeb ikke obose senna, kus põle `vaia olemaski (liialdab) Mih; said saod tehä seoksed parajad, et obu `jõudis vädäda Tõs; Aa oma obo mio viljast `vällä Khn; noored mehed tegid ennast obustes ja sokudes ja kuredes, need siis olid `nääri näkad Aud; `aetas vallamajas kokku obusi `näitama; Vana obune, varsa aru; Obuse seĺlast `tehtud tü̬ü̬ - - alvasti ja luhakalt Hää; Hobu läks talli, satul oli selges, tulli tagasi, põlnd änam ühti = leibade ahjupanek Saa; ärg oli targem kui obu; obu `tallis, saba `räästas = suits Ris; käristes, sellega irmutakse obusid Kei; ma peän iga pää tööd tegemä nagu vana obune Juu; panen `kuivi rukkid `uastelle ette Jür; kui obune kõrva `suuruse tüki `päävas `leiba saab, siis `jäksab tüed teha JJn; kosilane tuld, temal ei `oltki oost, tema käis jala Ann; ma ei jõua nuorte `uostega kratseldada enam Koe; pahmas sai maha küll iluste, aga obused ei võtt vedu Kad; uast, mis kole `kõrge on, `üeldasse, et küll on loigard Sim; täma ei `õska obusega `ümber käia Iis; obu irnub Iiumual, jääl kuulusse meie mual = si̬i̬ oo mürissämine Kod; tuleb se tee lagunemise aeg, siis ei `piase obusega kohegi; obust piad siduma kui varast - - aga sööda kui `venda Lai; läksin obusid `ot́sma süda `öössi; naine on tal suur nigu obuse öömaea Plt; obone läks `raismiku `sü̬ü̬mä KJn
2. haspeldamisel või käärimisel tekkiv viga `käärimisel tehasse ka obu `sisse, kui teise liigi pεεlt teise `pεεle üle minnasse; asperdamise juures leheb obu `sisse, kui ühe `aspri otsast üle leheb ning `keskelt läbi Khk; obu lõnga vihil sehes Muh; Kangast käärid ja ühe käärpuukorra oled vahel `jätnud, siis on obune si̬i̬s Hää
Vrd hobene
3. (esemetest) a. soasulane obone, tal on `lüödud `ammas `sisse, õhukene piab õlema, et `piira pii vahelt piab läbi `tõmmama `niidid Jõh; obune, kellega löngad suas `viame Ris b. voki pink vanast `üiti pinklaud obu, oki obu Muh

ots1 ots g otsa S L K Pal Lai eL, `otsa Jõe Kuu Hlj VNg IisR; n, g `otsa VNg Vai; õts g õtsa Iis Trm ILõ, `õtsa Lüg Jõh IisR

1. a. algus ja/või lõpp; eesosa ja/või tagaosa; ülemine ja alumine või eesmine ja tagumine pool Kaks `otsa `kerkiväd `kerraga (traavi jooksmisest) Kuu; linane särk, ülemine ots oli viel `pienemb, alumine ots oli takkune VNg; luom kui tappeta, siis - - muist liha `võeta esimesest `õtsast, muist tagumasest `õtsast Lüg; vüöd `enne vanast `kanneti vüöl, vüö `õtsad `perse pääl viel ja; `Niisikene `trehter õli - - ja pisikesed `pulgad, `miiga `vorsti `õtsad `kinni `pandi Jõh; Vana maja, igast `otsast laguneb; `Süöma`lauvas `vuhmivad `aina kahe `otsaga (aplalt) piltl IisR; `malgad - - on `otsast `siotu `ühte kokko Vai; paku otsa pääl vöi koes ta `istus Jäm; sääl olid kövad, kövad lahingud sääl Sörve `otses Ans; `oska εnam `kuskilt otsast `pεεle akkada; kahe otsaga pulm on kahel pool, peiu ning ruudi pool Khk; ladva ots rabati `enne, siis tüi ots Kär; see oo otsast otsani (läbini) vale Muh; akatse ühöst otst `peale ja `lähtväd `teise `otsa Mar; teene sae ots käib teese kää, kui saetakse Mär; maja katuse ots kõik lõhutud Tõs; Laenõ käüs [paadi] iest otsast taha `otsa üle Khn; jõe ots läheb `merre Hää; siinpool linna `otses on üks kivi HMd; puri`ammad on kõege taga ots Kei; mis on terava `otstega munad, nied piavad kuked olema JõeK; akka nii`muodi otsast `väänama; siin ies ots on kanis nisuke pikk ia ein ikke Amb; kes `võt́sivad `põhku `vasta, olivad [masina] otsa all JJn; vii ta `sinna suure tie otsa `piale; siu nied otsad kokku VMr; siis olivad pia painandi otsad painutatud `ümber jalaste `otste Kad; vau otsad tehakse `puhtast Sim; ühe `katse all eläväd, tõene tõesen õtsan Kod; nii pikad on `parmad kui reia alune, et saad otsest võtta ja lakka `viia Plt; [kui leib] ahjust `väĺlä `võeti - - mutku akati `sü̬ü̬mä otsast; rüid oĺlid maa‿i·lma pikäd, ots `ju̬u̬skis `mü̬ü̬dä maad Vil; lume satass nõndagu koti otsast; vat si̬i̬ om oben, ilusa otsa (ilus ees- ja tagakeha) Krk; meil vanami̬i̬ss kah, kõ̭ik ni̬i̬ usse ja kõ̭ik om otsast otsani temä oma tü̬ü̬ Puh; tõesest otsast `olli aab `valla, aava veere olliva nigu moka ireveli, tõene ots nakass `aiglaselt `kinni kasuma Nõo; ahju suu ette `panti - - erä puu, üte otsa `panti parde `pääle, tõse otsa `panti tala `pääle Ote; vü̬ü̬ `päälmine ots tsusati päält `alla, tõnõ ots jäi alt üless Kan; munal om vaib ots ja tümp ots Har; külä otsahn oĺl suuŕ pido Rõu; edimäne, mis pät́si külest lõigati, oĺl leevä ots Vas b. (tagumikust, allkehast) pojal `küöti tagumine `otsa palavast VNg; `eigä siis `naistel `püksi jalas õld, `naistel õli alumine õts `paljas puha Lüg; Mis sääl muud, `karsis sabad üles ja tegi tagumise `õtsa `kirjust Jõh; lühine jökk oli üle ning alumine ots oli päris paljas Ans; `laoti ikka kakskümmend viis otsa `sisse (peksmisest) Khk; alt otsast‿o ikka paljas Muh; Pane ots maha (istu) Emm; mina küll ei suand seda alasega `särki `kanda, sie oleks `õerund tagumise otsa ää JJn; temal on alumene ots ammaste vahel (ropendab) Pil; Temä sai kakssada `u̬u̬pi ja päräst oleva tagumine ots olnud nagu suur must pada Vil
2. a. tipmine osa ottas nena `otsast `kinni VNg; `naaskli õts tehä teräväst Lüg; Sie ei `jaksagi `sõnniku `piale `tõstada, `angu `otsaga nattuke `sorgib; Pane `rohkemb jahu, mitte `ninda `kühvli `otsaga IisR; `konkso `otsad `tarvis `olla nisukaised kui `neula `otsad, siis `kaapi paremmast maad Vai; ajab keele otsa ammaste vahelt `välja Ans; nööl ka nii vahe otsaga, läheb sörme `sisse Khk; sirbi otsad tagusid `lossi `vastu kivisid Kär; Nina ots keheleb, tittesi on kuulda Pöi; igal sõrmel‿o oma ots, kui sörmkinnas oo Muh; Panin vilja ahju otsale `kuivama Rei; `mõises olid enni suured saŕvilised jäärid, otsad kasusid `silma Mär; põlve ots oo üsna `katki Tõs; sukka ahendatse, kui tehasse suka `otsa kokku Aud; löi künnasnuki otsa ää Ris; toemeta nii et peä märg, mödä ninä `otsa jooseb vesi maha; keele otsa peäl on, aga `meele ei tule Juu; otsast `tehti [kuhi] teravam Amb; siŕp kukkus otsaga mua `sisse Sim; ei taha [saapaid] enne ära visata kua, kui `otsest päris ära laguneb Lai; põlve otsa lei ärä, juśt selle teräve nukakse päält Krk; püśt nõna om nigu `rõiva varn, ots üless; sirutad käe laḱka, siss sõrme otsast sõrme otsani om üits kuvve jala süĺd Ran; mul om serände `väike väedsekihu, terävä otsaga nigu nõgel; iluss poig, et `tüt́rigu kastava vai näpu otsaga ta ärä Nõo; `itskme vedämise ru̬u̬ṕ `olli nigu ahju ru̬u̬ṕ, aga täl oĺl terräv ots Ote; ta käü varbastõ `otsõ pääl Krl; Perästpoolõ `naati noolõ viglulõ ravvast `otsõ `pandma Rõu; sattõ tuu lat́s sial `maaha aho otsa päält Se; `kinda lõpõt ots - - hiĺläkeisi lätt `ahtabast ni `ahtabast Lut b. juhtpositsioon `seitse`kümmend `aastat oli‿s [isa] ise peremes siin, kui `meie vast `saima oma kätte `otsa VNg; Nõnda kut otsa oma käde sai, nõnda lõi teised `välja Pöi; ots olli iki esä kähen seni `saandigi Krk
3. eseme lühem või väiksema pindalaga külg isamehe kohos on `istuda `laua `õtsas Lüg; need olid siukst vanad `muistist asemed, suurde `körgete `otsadega Pha; Pane pesu toa (maja) `otsa `kuivama, toa `otsas `seisis ikka kardas Rei; istuvad laua `otste peal Mar; minu isa maja otsas, seal oli suur `nüöridega kiige Kad; lapse tekkidele eegeldasin pit́sid `otsadesse Plt; Ku˽`sü̬ü̬mä `naati, nõstõti liha perremehe ette lavva `otsa Rõu
4. algus või eesosa olen käind `korra - - `otsaga juba `Mahtras; `terve üö `istund [paadiga] siel pae pääl `kinni, `enne kui siis `uomigu `otsass akkand vesi `jälle `tousema Kuu; panin `kanga `õtsa üles, ehk saan `toksitust tõse ikke Lüg; `Käskis mul `otsa `ümber `kierada ja kodu tagasi `menna IisR; need (hommikul püütud kalad) oli ikke `kella `kuuest juo `otsaga küläs Vai; peab sügise otsast ära `söötma sööda `kaapsud Jäm; Teeme niid laulu otsa `lahti Kaa; tea, kus ma‿i·lma `ääres poiss juba otsaga oo Krj; päe või kaks `joodi otsast maha, räägiti, kudas asi akkab menema ja Rid; akkab otst `peale karima `jälle Mar; tegi jutu otsa `lahti Mär; omigu vara oo koedo ots `välles Mih; omiku akka `rapsima, otsast `pihta HMd; nied sireli `põesa redud - - lähvad aga ikke `ühte lugu suuremast, viimast otsaga tia kus Amb; ma `katsusin teda kua kudagi otsa `piale (järjele) aidata VMr; vesi aina sinas, ei meie `tohtind akata üle minema, `kierasime otsa `ringi Kad; siin on mitu Alekõrret - - need nimed on `kasvand, kes ta `õtsa tiab Trm; eks ta `rääkis seda ikki, võt́tis sialt otsa ülesse kus ta sai SJn; Ku linu juba `rohkemp är suiut sai, siss akati otsast lekku vedäme Hls; si̬i̬ om otsast saandigi `seante ollu; joba lei ao otsa vähä nättävel Krk; sa makad, aga külälise om joba otsaga ussaian Nõo; nu̬u̬ `essünüvä laaluga ärä, siss alostanuva `vastsõst ja nakanu otsast `pääle Võn; tu vits, minga hobõsõ kehä kińniʔ köüdet, tuu `kaśvi `taivahõ otsaga Se
5. a. lõpp(osa) oli ka viletsaid [hobuseid] küll, kes ei last `rautada, mõni oli vana `otseni ull Hlj; tieb ikke ka, aga ei saa `õtsani `miski `tehtust; tuba on `õtsani inimesi täis Lüg; `Teie ei tahagi oma `riidudelle `otsa teha IisR; kui kurn `lahti, mis siis änam, siis ölle ots kää Jaa; `Meite `noores `põlves [oli] `sõuke raĺl, missel pole `otsa olnd Pöi; `viimpses `otses `võt́sime panni `juure, `praatsime liha [heinamaal] Vig; tegime eena `tööle otsa `peale Juu; kardulepanemisel `vaatavad - - et ikke vana kuu `otsas saaks maha JJn; kõva väŕv, sie `väĺja ei lähe, on kuni `viimse otsani Kad; tiä, kas tä nägi enese iä `õtsa, et ärä suri Kod; teene küĺg niidad otsani ära ja siis `jälle teene küĺg Pal; `küündle om otsani är palanu Krk; tü̬ü̬ `sisse vai upu ärä - - `otsa tal ei ole Hel; viimätsen otsan nakati lina `rohkemb maha tegemä, et sai raha noist Ran; jutub mitu `tunni, ei tulegi tol jutul `otsa Nõo; Imä arm om otsaldaʔ Urv; inemõni om otsani viha täüs Krl; sälävalu oĺl ka nii, et `otsa pääl es olõʔ Plv; siss sai rahha pojanaaśõlõ, nii et `otsagi es olõʔ; `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se b. surm, hukk, elu lõpp tegi `luomale `õtsa `piale Lüg; Tigeda kukkele saab täna küll ots `tehtud IisR; jo `moolgid elu ots lisidel on Ans; rügame ja rüŋŋime `peale niikaua, kut `viimne ots kätte tuleb Muh; vanaste see inimene, kes ise otsa teind, `viidud kerigu aja taha Emm; tal oo ots käe Mar; eks ma ole `aige olnd, ots akab `peale tulema Vig; kis esimene üle [uue silla] sõedab, see leiab õnnetuma otsa Mih; mees `leidis seal otsa Vän; isi teeväd omale otsa `peäle Juu; temal on jo ots ligi JMd; kui ta ka nüid tulevase talve viel elab läbi, aga kevade vetelagu aal on ike ots käe Kad; jään väĺla `piale, suren `lumme ja ots Plt; si̬i̬ ot́s ullukoera `viisi `otsa, tükiss kigel pu̬u̬l muudku Krk; võõrass vanainime `olli, aga ta pedäss ja sü̬ü̬t tedä ammak otsani Nõo; temä nigu aemaśs ette oma `otsa TMr; timä om esi˽tennü `hindäle otsa Urv; määne elo, sääne ots Vas; `naakõ ar `sü̬ü̬mä, `valgõ jo otsani väläh Se c. (suurt hulka, rohkust rõhutavates väljendites) Kus sen `riemu ots, olemme omitegi kodu `rannas Kuu; kus sene `loksomise õts - - sie `vanker õli nda ku mere pääl Lüg; Kus selle mure ots, mis nende laste kasvatamisega sii oli Kaa; Emane kaśs püüab rottisi küll, aga kus nende poegade ots Pöi; kus selle töö ots, mis sii `tehtud saab Mär; kus selle tie ots, mis mul `käia JMd; kus‿sis selle sut́su ots - - viis miest tormutavad `kambris, igal oma piibunośu `ambus Sim; üks oo tark ja tõene targem, kos selle kisa ja jutu õts Kod; kus selle aea ots, mis `sinna kulus Lai; `mõtle, kus selle kahju ots Krk
6. a. väike osa millestki, jupp mul on leib läbi puha, nüüd on `viimane õts näppus Lüg; `küinla ots pöleb sääl laua pεεl Khk; isane inimene paneb mõrra otsa (mõrratükikese) `sisse ka Pöi; neil oli - - kaigastest küök, teistel oli ikke nihuksed laua`otstest `lüödud (väliköögist) KuuK; sie on üks noti ots Amb; vein `kanga õtsad `aita Kod; süte pańn `oĺli [peergudel] all, kus söe otsad `pääle `kuksid Vil; pane [ketrusmasin] üte oorige `ju̬u̬skme, sõss tule vähep `otse Krk; `tüt́rigulõ `üĺti, et sü̬ü̬˽sa levä ots, sõ̭ss saat külä `otsa mehele Vas b. väike olend Mis `söuke lapse ots sii peaks `pεεle `täńkima selle va suure `kervega Kaa; Ma oli alles pisike poisi ots; Mis kala püüdja sõuke sitt on, viieteisme aastane lapse ots Pöi; Näile poiskõsõ otsõlõ om kibõid vitsu vaia Rõu c. vana, vilets olend vana obose ots Ris; mi̬i̬s on vigane, üks mehe õts Kod; kui üle kaheksateist`kümne `aasta `leeri läksid, olidki vana ots Lai
7. a. otsmik, laup see oli siit kurgu alt sedasi `kinni olnd, siit sedasi `ümber otsa (teat peakattest) Jäm; `kurdus otsaga Ans; `Kõrge otsaga mehed `olla targad mehed; Vahest lööb `sõuke külm igi `otsa (otsa ette) Pöi; tääl oo kohe vaeba (vaeva) igi otsa peäl Mar; tegime `juused `pat́si [nii]- - et tä üsnä siia otsa `kohta ei jäen mette Aud; kukkusin otsaga `vastu kiva, keik krobuskil Ris; körsud otsa ees Juu; rät́ik on otsa pial `liiga, rät́ik kohe silmini Amb; otsa ies oli suur aŕm Sim; kos lei muhu õtsa ette, suur muhk õtsa eden Kod; ots oli kõvasti ära kriimustud Plt; sellel om lahe paĺlas ots Hls; laik otsage [hobune], ku nõna päält `valge Krk; mõni om madala otsaga Ran; pää piäp ülevän `oidma, muidu veri pressib otsa `sisse Nõo; venelese kumardõsive nii `maani, et otsa `pańdi maa ligi San; igi om otsal Krl b. (kergemeelsest või äkilisest inimesest) `ninda `kerge `otsaga, ei `oska midagi teha Hlj; Inimene äi tohi nii ühe otsaga `olla, peab ikka püsut kannadust ka olema Emm; Ah see on üks va nobede `otstega (tasakaalutu) inimene, äi tema `peale tea mitte `loota Rei; `kerge otsaga mees, põle `kindlad meelt Mär; linna kekat́s on teine, ega ta üks täie otsaga mies ei ole VJg
8. teekond, reis isa oli `nuorena - - `laevue pääl ja tegi pikki `otsi Kuu; Siit obosega `käidi `Rakveres, üks õts ühe`päivä tiekond Lüg; siin käis siiss - - `peipsiläisi ka [kala ostmas], nie `toivad siguri ja sibula - - `tahtoned juo `tühjä `otsi tehä Vai; prii ots Ris
9. a. laeva kinnitusköis tahivad `tulla minu alukse `piale ja `viskasin säld ühe `otsa ja nii kova tuul oli, nämad ei saand seda `otsa kätte Hlj; Veerand tunni pärast teemi otsa lahti (alustame sõitu) Emm; Mehed `plesväd tekkis `otsõ Khn b. (lõngast) kuus`kümmend `õtsa on juo `paasmas, kolmkümend `õtsa läb siis pääldpoold ja kolmkümend alt; kui `kaŋŋast `niide `panna, `tõine võttab `vasta säält `niisidest läbi, `tõine `annab `õtsi Lüg; kolm `õtsa `kõrraga, siis on `kolme `kõrdane lõng; sie on kolm `õtsa pii vahel, siis tuleb `paksemb `kaŋŋass Jõh; puol`villast ikke kudut ühe `otsaga IisR
10. teenistus, töö(võimalus) Seikest εεd otsa pole iga pää leida üht Kaa; sai ühe ea otsa `peale, sellel oli `õnne Mar; elu aeg olen seda metsatüöd teind, no mõned pisikesed otsad [mujal] VJg; Tal on ia õts kää, õlgu mies ja pidagu `kinni Trm; si̬i̬ om ää otsa kätte saanu - - `kindla palgaline Hel
11. ei ole otsa ega aru ~ aru ega otsa; ei ole otsa ega äärt (veert) ~ äärt ega otsa 1. ei ole piiri, lõppu Juttu järele täma rikkusel ei ole `otsa ega äert IisR; tööl pole `otsa ega aru pεεl Jäm; `naĺjadel pole vahest `otsa ega äärt Vll; Täna ta lätib seda lund maha, pole `otsa ega aru Pöi; Kui ta pöörastama akkas, äi siis pole otsa ega äärd Rei; Sellel pole enam `otsa ega aru, kus laseb nagu `tatra`veski Mar; kõik mis mõttesse tuleb, aab suust `väĺla, põle sial `otsa ega aru Nis; põle enam `otsa ega aru, kui `võetakse nii paelu Juu; põle neil sõdadel kua `otsa ega äärt VMr; ei ole aru ega `otsa pääl sel tü̬ü̬l Hel; ilm `mässäss armõtudõ, ei olõ `otsa ei arru; siss es olõ enämb naĺlal `otsa ega vi̬i̬rt Har; niipaĺlo oĺl jo pahanduist, õt `otsa es vi̬i̬rt inäp olõʔ Se 2. ei ole mitte mingit selgust kui `räägib `ninda siit ja sääld, siis täma juttul ei õle äärd ega `õtsa Lüg; `Möllab küll, aga ei ole sel aru ega `otsa, tia isegi, keda tieb IisR; `rääkis söögivahe `otsa, aga põlnd `otsa ega aru Tor; üks asi `seia, teine `sinna, et ei ole `otsa ega aru KuuK; muĺab `pialegi, põle sel jutul aru ega `otsa Lai; jäme ots võim, juhtimine Majas on jäme ots `keskmise poja käes IisR; Sääl peres oo jäme ots naise kää Kaa; Aaras varsti jäme otsa oma käde Emm; Vana perenaisel jähi ikka jäme ots kätte Han; Jäme ots on alles kauvelt parunite käe Vil; kahe otsaga kahekeelne, silmakirjalik sie inimine on kahe `õtsaga, ku täma `ninda `selja taga `räägib Lüg; Kahe `otsaga inimesest `oia kohe `iemale IisR; Kahe otsaga inimene - - `enni räägib `asja `ühte `moodi, sii samas `paikas `jälle teist `moodi Rei; Kahe otsaga - - kes `ühte räägib ja teist ti̬i̬b, tend `uskuda ei saa Hää; kahe õtsaga on tämä - - `ütleb: ma ti̬i̬n nii ja `ommen `jälle nii Kod; si̬i̬ va kate otsage, kate keelege Krk; kahe otsaga vorst kahekeelne inimene Kahe `otsaga `vorstist saa `millaski aru, mis täma tahab IisR; mõni mees ka on sihuke kahe otsaga voŕst, räägib ühest aśjast `mitmed `moodi Plt; ken edesi tagasi juttu aave, si̬i̬ om kate otsage voŕst Hls; Vilgõss vai kate otsaga voŕst Rõu; otsa kätte saama, otsa peale ~ otsale saama selgusele jõudma, taipama hakkama Siis vast `saaned `laevamihed `otsa `pääle, kus asuvad Kuu; kui `keski `tõine `rääkis `mulle salaja `varguse luost, siis sain sääl `õtsa kätte Lüg; `Raske oli `otsa `piale `saada, mis ta säel ehitab IisR; nüüd vast sain `otsa käde, mineperäst olen nisukaine `aige Vai; Niid ma aka ka püsut otsa pεεle saama, kudas see öieti sääl oli Kaa; nüid ma sain otsa kätte Kei; niikaua `nuukis, kui sai otsa `piale Kad; ta sai otsa kätte ja akas kohe tegema, teeńe ei saanud `otsa kätte Ksi; `juurdle ja `juurdle, aga otsale ei saa Lai; kuri siĺm `vaatas neid `põrssaid, `saadi otsale, et see käis - - sel on kuri silm Plt; ma ole mõtelnu küll, aga periss otsa `pääle ei ole saanu Hel; ai niisama käo`jaani, es `saagi `õiget `otsa kätte Ran; Niä˽sõimaśsivaʔ iks `t́suhkna, `t́suhkna õ̭nne, es `saaki maʔ otsa pääle, mis tu̬u̬ `t́suhkna om Urv; ots otsaga välja tulema, ots otsaga kokku saama ~ tulema millegagi välja tulema, läbi saama Üks igavene läbi`laskeja on, ei `mõista `ilmaski ots `otsaga kokku `tulla IisR; Inimene peab oskama sedati elada, et ikka ots otsaga kogu saab; Me saime seeaasta levaga kenasti ots otsaga kogu Kaa; Piab ikke `vuatama, et ots otsaga kokku tuleb Amb; katsu ikke ots otsaga kokku tulla VMr; mea ole iki ninda `oiden, et ots otsage `vällä tule Krk; `enne eläsivä inimese vaest `viisi, na‿s tule kudagi ots otsaga kokku Nõo; edimene `aastege tulli ma ots otsagõ kokku San; mul sai kangass `koetuss, tuĺl ots otsaga kokku, is tulõ˽koed `puuduss, is jää üle kah Har; ühe otsaga ühtejärge Millal seda `aega sii on, peab `pεεle rügama ööd kui päevad öhe otsaga Kaa; Sügise lasi [tuulik] vahest ööd kut päevad öhe otsaga; Kui äkist `jooma akkas, siis jõi kas või mütu nädalt öhe otsaga Pöi; olli üte otsage seidse `aastet `aiga imeten [lapsi] Krk

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur