[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 2 artiklit

loks1 loks Nõo, g loks|u Sa Muh Phl Kse ViK Iis Ksi Plt Vil, -i Pha Pöi Iis Hls Krk Võn San, -o Kod, `loksu Jõe IisR, `loksi Lüg; loḱs Puh, g loksi M Har Rõu Vas, loḱsi Urv Rõu
1. vilets, kulunud ese, logu vana `vankri loks Lüg; Ah sie või`massin on vana loks, `sellega saa iast võid teha IisR; tä‿p käi änam kenasti, vahel käib ning vahel seisab, muidu üks loks (kell) Khk; södise loksu (jalgratta) jäuks poleks `maksand raha `raidada Mus; äi see loks `kõlba änam `kuskile Pöi; vana massina loks Phl; jalavarjud oo naa loksud juba Kse; vana adra loks `siia vedelema jään Aud; mul on üks vana viiuli loks Saa; mis neist vanadest `loksudest viel parandatakse VMr; kus sa selle vana loksu nüid paned kua Ksi; müüs ära oma maja loksi Pst; üit́s vana loks, si̬i̬ om är kolikamress visat Krk; nimä olli jahil vana paadi loksiga, tu̬u̬ lät́s `põhja Võn; mis ma selle vana loksige ti̬i̬ San; vana rii loḱs om, `tu̬u̬ga ei saa kohegi minnäʔ Har; Päähn oĺl ka˽mõ̭ni vana kübäre loḱs Rõu
2. (riknenud toidust, lurrist) Mis `sõuksed `pehmed loksud (mädad kartulid) on, nee `viska `eemale, lehm sööb ää Pöi; kõik [munad] on loksud, albad, albaks läind PJg; mes täl õli, loks õli kaasin. vedel supp one loks Kod Vrd laks3, lops4, lokse
3. pej (inimesest) vana `naese loks, `loksutab `teisi inimesi (tagarääkijast) Jõe; vana loks, sańt inime - - täna räägib siin sedasi, teisepääva mujal teisiti Jäm; pordiku loks ka siin joba joh Krk
Vrd lõks2

oks1 oks g oksa S L K Pal Lai Trv Hls Krk, `oksa Kuu; n, g `oksa VNg Vai; õks g õksa Trm Kod MMg, `õksa Lüg Jõh; oss g ossa Trv Hel T V puu või põõsa varreharu keriksega `ahjud olid, `pandi `kuuse `oksije `pääle liha tükk kerikse kivede `pääle - - `küpsümä Kuu; `lüpsiku `õksast `kurnatasse `piima - - `enne `naised pidivad kadaka `õksad - - siis `neie läbi `kurnati Lüg; `saado vedämise `oksad, `saado `veidedä nei `oksiga Vai; suuremad oksad `saetasse küĺjest ää, pisemad raiutasse; pole midaid muret, elab kui lind oksa pεεl Khk; `metsas keiakse ikka `oksi tegemas Vll; See toŕm tõi oksad ka puu otsast `alla Pöi; murdasse `vahtra oks ää ja pannasse pudel `oksa kinni, siis mahl tilgub pudeli Muh; `koidesse tuleb koirohu `oksi `panna Käi; Läkst einamale `oksi ajama (heinamaad okstest puhastama) Rei; `lamba `oksi tehasse - - aavad oo ead (vihtadest) Mar; mis sa nende va oksa `jässidega teed Mär; Ühüst oksast tõmmatse, kõik mets kõigub = kerilauad Han; ühül puul oo `püsti oksad, teesel oo lohja oksad Tõs; `Talvõ piäme `oksõ `raima, muedu põlõ‿mtõ kedägid paa (paja) alla `panna Khn; kõre puu oleks nagu ilma `oksteta old Tor; lumi `murdis õunap̀idel paĺlu `okse kat́ti Saa; `väntrik on kõber puu, `oksi täis `kangeste Nis; viha `oksasi läksid `tuoma Jür; oksad `ästi `tihti, oks oksas `kinni Amb; lüpsiku torus `pieti kadaka oks, siis prügid jäid `sinna oksa `sisse JMd; mõni oks on väga `raagus, ära `kuivand IisK; kańnin rüpega `õksu pliita `alla Trm; tegi ośmi õksuss Kod; ladev oli ära, no siis ta aas `oksi ja - - nüid [on] kõik nii kähär puu Äks; poisikesed ripuvad puu `oksade pial Plt; `varblased siristavad siin möda `oksi Pil; miul mineva `aasta [õunapuu] oksad oĺlid nii täis, et toed oĺlid all Vil; kaśs kisub `köütsi `okse `vastu; üits ragistap mõtsan `ossega Trv; `sirge, ilma `oksede puu; kahare `oksest om ää tetä `vihta ja `luuda; sorgiv üit́`tõisi, `juśtku oksa oss küĺlen ollu Krk; siss tet́ti jõulupuud - - pirru `piĺpist tuled `pańti `ü̬ü̬se `osse `küĺge; `pehme süd́ämega inimesega saad iki alati `asju `aada, täl ei ole üttegi ośsa küĺlen piltl Ran; selle ossa küĺlen `olli nii paĺlu ubinit, nõnda et oss `olli loogan Puh; vette nigu sa lähät, nii jäät kah, ega vi̬i̬l `ossa küĺlen ei ole, kellest `kinni võtad Nõo; puu `nüśkul `olli üits laud, kos oĺl `säände oss sehen - - tu̬u̬ oss puuriti sehest tühjass, sai `nüśku tila Ote; kõ̭ik om vaga, mitte üits oss ei liigu Rõn; paĺlu `ossõ om tsäräkun, sääre om tu̬u̬ tuulõ luud Urv; sille puu ossõldaʔ Har; tsirguʔ `kargasõ `ossõ pääl Plv; nigu ütte `ossa `lõiksi, nii tõõnõ oss `päśsi ja lät́s üle silmä `õkvaʔ Vas; ku om `u̬u̬taʔ süĺlemet, sõss säetäss aia `pääle kuusõ `ossõ - - et süĺlem sińnä `küĺge `lü̬ü̬sseʔ Räp; kujalõ lü̬ü̬ `väikšit saibakšit `ümbert, sõ̭ss pond `ossõ `šiš́še Lei; oksa minema ~ tõmbama üles pooma möni tüdib elust nii ää, et läheb `oksa; mees `tömbas enese `oksa Khk; Oli elust `immu täis, `tõmmas ennast `oksa Pöi; lähän `tõmman eese `oksa, küll sa nääd siis Mär; `tõmman ennast kord `oksa Tor b. vars; kasv murran `sulle ühe roosi oksa Vig; laba kõik `puhta puruks tallatud, põle `ühte taime `oksa enam Juu; vahest sõid [seateod] põllud nii `paĺlast, et ei saand rukki `oksagi VMr; si̬i̬ liĺl jäledäde kasvap, aga väḱke pot́t, selleperäst ei ole täl `osse Nõo

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur