esik1esi|k g -kuLügJõhuPöi, TorKoeViKIsporVlPõ, -guKuu; esiko g -goVai 1. esik; (väike) eesruum `sauna esik `panna polodest kokko; juo siin esikus (verandal) külm magada; `Suitsutual õli esik ies, sie õli üläs `lüödu `paksuist `plaakaist. `Suitsutua esik õli ikke `nindä `säätu, et `vasta`päivä - - õli `suitsu`tuaga ühä kattusse all Lüg; Rehetua ies oli ka esikJõh; `tuĺlid tua esikuseTor; aida esik (riideaida eesruum, kus hoiti nõusid jm) Koe; esiku värav oli nagu üks rõht `enne, nüüd on `tehtud ilusad kojadVJg; esiku uks (välisuks, mis oli vanasti õlgedest) Sim; ukseesik one muan (katki); vanass kutsuti tare esik, aga nüid one `vü̬ü̬rus; tubal o `vü̬ü̬rus, tarel esikKod; mõnel aedal on esik, lisapaĺgidest `tehtud esik. pośtid `püśti, õma paĺgidest seenad, piidaga käis aeda `küĺge. lage pial ei õllud, katuss õli pialPal; saana esik `oĺli, põrand `oĺli savistVilVrdedik, eesik3, esimik 2. (aida) etteulatuv räästaalune, (aida)made(med) – LügJõhSimIis`enne `kutsuti ka `aida esik, nüüd on treppi `päälineLüg; aida esiku põrand on aida sildSim; esik – `aitade ies, kuhu tõmmati adrad ja äkked `varjuIis 3. eesolev ala Kivi`niidu esikKuu Vrdesine