[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 24.—29. vihik (lõpetis—nälpsama)

Tööversioon


Päring: osas

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 55 artiklit

elu|aeg (mõlemad osised võivad muutuda)
1. kogu elu kestusüld niisugused siis on ka nee eluajad `olled Kuu; minul `kõrra õli ka elo ajas uur, aga nüüd ei õle; oma eloajal õlen kõik nägemised nähnd, küll üvi `päivi küll pahu `päivi Lüg; eluajaks jähi vigaseks Jäm; Ooh, mis sa muretsed, elu aeg ees puhas alles Pöi; nee (pätid, sussid) pidavad eluaa `vastu Muh; Eluaeg pikk peksmata jεε kedagid (igaüht võib tabada õnnetus); eluks ajaks `viida sind Siberi sunni`tööle Emm; nave·kk, see tähendab siis `aastasaeass või elusse aeass Mih; raand oli poole minu eluaeani küll Tõs; mu nöör läks nii pikaks nagu `mustlase eluaeg Ris; ei eloaal põld muud `kualusi mutku puust margabu oli Juu; mina ei jõua teda (võlga) elul aal `maksta JJn; selle elu aa‿ses (olen] kõiksugu `raskusi näind Kad; egä minä eloaeg tõese sulane aka õlema; sedä saen minä õma eloaja tü̬ü̬ss Kod; pulma aeast `tehti nõnna paĺlu käte rät́ta, et neist sai `talle `tervest elu aeast kohe Lai; eluss aass olli är võten `ambavalu, posijese; aga tüḱk elu`aiga sai sedä ammadit peet Krk; tu̬u̬ lellänaesega me kiiselsime kõ̭ik elu aig Nõo; ma ei olõ uman elu aon `kuuldanu et `kiäki om kedägi vällä `vannu (needa) saanuʔ; pandass inemine eluaoss suńnitühü Har; egal ütel oĺl uma eloao siseh tarõ ka tettü Räp
2. (adverbiaalselt) a.  vanasti elu`aegas `olla kapi rennil all olnd Mus; Järve mets, madalam maa, vöis eluaja järi `olla Vll; sial (Asva linnamäel) oli eland vanad `eestlased eluaa Pöi; ei tea, mis `aśsa see on elu aeg `tehtud, millest see [põllu] nimi on tuln Ris; ega eloaeg `lampisi põld, ike piirud põlesid Juu; siin oli ju eluaeg koolimaja - - nüid põle muud kui ase Pee b.  alati; ikka meil `kutsuti eluajas kohi ~ kohi `ärga VNg; sedä on meil elo`aiga `räägitu ja kohe nii `kintlast Vai; Törva pöletamene see on ikka eluaja meiste töö olnd Krj; eloaja inimestel püssid olnd Mar; Apu`kapsasupp oo mool eluaeg vastumeelt oln Han; mul käisid eluaa nied lehed JJn; mäńnid eloaeg piänikesed kos mädä mua Kod c.  kunagi; (eitavas lauses) iialgi mina ise ei õle eloajaski `tantsind; minu uss ei õle elo aig `ammustand Lüg; elu `aega äi ole kεind seda teed Pha; [kahe kuu vaheajal lüpsma tulnud lehma vasikas] ei akata `lüpsma. see `tullegi eloajas lehmaks Mar; mina põle `napra eluaeg tein aga ma näin olen ikka; leiva aśti. ehk eluaeg veel saab selle sees `leiba tegema Ris; ta oli Suomest elul aal `nuores põlves tuld, üks `suomlane oli ise Jür; mina põle maŕja `koŕjaja eluaeg olnud Pal; ei saand elu aa sees tegema KJn; keśvä nime ei ole [siin] old elul aal – ikki odrad Vil; mea ei oole eluaig ääp kirjuten Krk
elu|päev
1. päev inimese elus `ühtegi elu`pääva ei ole kahatseda, et on ull oln HMd
2. hrl pl elu; eluaeg –üld `Katsu oma `aaskari `karja `raŋŋastada, ei ole enämb `toistel elu`päivi `neiegä; Küll sinu elu`päiväd on lühükäsed ~ `pikked (öeld sisenejale, kui kangast maha lõigatakse ~ üles pannakse); `Kauaks elu`päivi nii `kauaks ka `leibä; Ies elu`päiväd, taga `tantsu`päiväd Kuu; ei `kergeid elu`päevi ma põle nähnd siin ei kodo ei `kuskilgi Lüg; minu elupäevad oo lõpekorral Muh; `Audru kiriku all ikke elu päävad [elanud] Aud; [kui vanainimene tuli külla kangalõpetamisel] `ütles: `ossa issakene, minu elu`päävadel lõpp pial; kütuse `puudust ma ei tia elupäi·viski JJn; elupäävad on küll ka `praegu juba ike üle kaheksa`kümne Kad; isä neid `nu̬u̬tasid tehnud, õmad elo pääväd püis Kod; ta põle oma elu `päävades nii iad elu saand, kui vanas päävis Lai; `ammad ärä ja elupäeväd lühiksed Vil; si̬i̬ om miu elu`päevi sehen ollu; miu elupäevil ~ -päevin ma‿i ole sedä nännu vi̬i̬l Krk; `ta‿ĺli elu päiv velle man karjan Ran; jalg joba avvan, ja tõene avva veere pääl, elupäevä om otsan Nõo; ku elu`päivi om jakat, siss piät iks eläme San; [sõja ajal] a ar˽ka tapõta as, olõ es elopäävä är eledüʔ Vas; midä vi̬i̬l seeni aani elopäävih nännü olõ ei, nüüd vi̬i̬l näet Räp
3. (adverbiaalselt) ikka, alati; (eitavas lauses) iialgi sii oo [allikast] elupäevad vett `välja joosn Muh; minu isa `pińnis elu päävad [vikatit] Sim; magasi kaŕnitsad õlid - - magasiaedan õli elopääväd; kui ta põle elopääväd lõvi õllud, kos ta sinuga nüid tańtsib Kod; ma põle seda elu `päävadeski tahnud Lai
enam1 enam HaId ViK TaPõ Plt TMr MMgT, -mb R Amb ViK Iis Trm; enäm Var Tõs Khn Juu Kod MMg KJn, -mb spor R, Kod Trv Hel T Har Plv, -mp Trv Hel T; enäp hv Krk Hel Nõo Võn Ote Urv, -b Nõo San Lei; änam Nai S L Ha Kad Ksi spor VlPõ, ε- Jäm Khk Krj Muh Ris, a- Rid Vig Kir Mih Ris HMd; änamb Jõe Kad Rak, -mp Trv; änap Pst, -b Lei; änäm spor L(ε-Mar), Juu Kõp Vil Pst, -mp Trv Pst Hls TMr; änäp Hls Krk Hel San, -b Lei; inä(m)b, -(m)p V; (kuluvormid) äm Muh Mär Mih PJg spor Ha, SJn Kõp Pst, ääm Rid Kul Vig Vän Nis Sim(-mb) Pil, ämp M spor T V, äb Pst, ääp Krk Ote, imp Vas Räp Se
1. (harilikust, eeldatust) rohkem sen `nuodavedamise `juures enamb ei old ku kaks miest Jõe; Sul ei ole sida enämb kui `hülgel saba (öeld kiitlejale) Kuu; enamb ehk on kui kilu`mieter [jõeni] Hlj; midä enämb `nuori, sedä paremb Vai; mo ema `tεεdis ulga änam sedissi vanu `asju Jäm; pikad `saapad – varrega `saapad `üitasse [neid] εnam Khk; koha o änam kallis kut ta ea on Krj; pöua pilved on änam `körges Pha; see pili ja sadu `olli εnam metsa `kohtas Muh; mesilinnud `peavad jüst keige änam veel kaneprohu pεεl `käima Käi; änam obosed `seisid kui tööd tegid Kul; Änam tasem ei `saagi `köia Han; kanadel oo änam lühemad suled, kukel pikemad Aud; kõigest änam sain raha Tor; nüid ei ole änam kui üks kana Ris; enamb puole minust olete nuoremb VMr; oleksin tuond ikke enambki luadalt `kruami, aga raha lõppes `otsa Kad; tõõne one enäm laiem kui pitkem Kod; egä üit́s taht kitta, vi̬i̬l änäp taht lait́s kitta Krk; `uńte `olli ka ennembide enämb ollu Ran; enämb es jõvva [linu] rabata ku kat́skümmend viiś `nakla Nõo; suvõĺ rüä `häitsämise `aigu iks haĺlitass leib kõ̭gõ inämb Kan; tu̬u̬d rõivast ollõv olluʔ enämb `kõrda (rohkem kui ülikonna täis) Har; `Paklalt oĺl Marin`puŕki inämb kümmend `versta Vas; jo mu lihmil kuud viis inäp ku kańniʔ Lut; enam jagu 1. suurem osa, enamik [sõna] pirnid o sii tääda ka, aga änamjagu `itleb ikka `raaplid Mus; mõni `ütleb aa pial - - enamjagu `ütlevad juba aia pial Lai; enämb jagu `rõivit om suurde `liĺlega; enämbjagu om `valge lilli, `tõisi on veedi Nõo; 2. enamasti No enämbjagu kaik kalad sai `huomigul ärä müödüd Kuu; enambjagu `naised olimma `verkul VNg; ema oli änamjagu iga päe `väĺlas [tööl] Mih; enam jägu [luuakse kangas] kahega, ma ise vahel olen loond neĺja kihaga Lai; peremehed olid enam jägu `töökad mehed Plt; Tu̬u̬ inemine `oĺli enämbjakku säne vingune Hel; enämbjagu lõegass iki peremi̬i̬s leevä Nõo; A˽hoobiss vanast kutsuti tedä inämb jagu leevä anumass Urv; enam kui enam ükskõik kui palju Tend klani änam ku änam, tema `järgi ei `nõrku Hää; egä ta tagasi ei tule, röögi änäp ku änäp; anna tal änäp ku änäp, temäl ei mõjo kedägi Krk Vrd enamaks, enemb, enämat, inämbä
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse, rohkem (mitte); alles, olemas; praegu, nüüdsest peale; edaspidi nüüd enamb pole püst`aidu Jõe; Ei enämb `angerju saa vesi `lähteb `külmäks Kuu; [lammas] enämb ei imedä `tallekaist Vai; kask oksendab, mahl äi tule änam Phl; ahi on `puistamata ehk `suudond, ei `tõmma äm Mär; minu ema anam ruudulest seelikud ei teind Vig; suurt `siibert ei saa änam `kinni `panna mette Aud; nüid ei tasu εnam `ämretegemest; aga nüid seal põle vist anam mitte midagi (talust) Ris; ega täna ommeti `vihma enam tule JõeK; ega mul pikka iga änam ole JMd; enam `piale üri`päeva ei `tohtind tuld tuppa võtta (valgust süüdata) JJn; minu kääst ta enamb ei piase VMr; tämä enäm nõnna ei kõnele kui edemält; enämgi tämä ei tule. ärä `u̬u̬ta Kod; tagasi ei saand pöörata ääm Pil; kägu ei kuku änäp `pääle jaani; ei tuleki ääp `mi̬i̬li mis vaist kuulit ja ollit Krk; pane ärä, ma enämb ei taha `viina; aga võib olla ta ei elägi enämb Nõo; uasuppi ei massa mõtõldagi, toda‿i taha‿mp `kiäkina Ote; ämp peremehel es ole˽`koskilt enämp võtta [raha] San; obõsõ `irnnuva ja enäp edesi ei olõ `jõudnuva minnäʔ Urv; sõir otsan om, siss ei olõ ämp `sõpra Krl; ei olõ inämp `löütü `tüt́rikku `kostki; vana haav süttü ei inäp Vas; pini `põrglanõ es mõistaʔ imp kodo tullaʔ õigõ ajo pääleʔ Räp; ma inäp õi sullõ tulõ Se Vrd enemb, enämat, imämb, inämbä, änänt
3. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) veel, nüüd veel kes nüüd odavi `vahtib, kes nüüd enamb odavie järel [kellaaega arvestab] Jõe; kes‿se `öhta `ilja änam tuleb Ans; Mis sest änam `rääkida, see juba vana lugu Kaa; Noore rohu otsad `väljas, mis `lambal änam, nopib peale [rohtu] Pöi; kes nüid sega änam laseb `tönguma Käi; kes nüid änam rüid kannab Kse; kas mool see änam `meeles Mih; mis münosugone vana muld änam, köberas ja `kärssis keik Ris; kas ta enamb elab VMr; mis sa sest obuse sut́ikast ääm peksad – ing mineku pial Sim; kes seda vana korult äm tahab SJn; mes neist [juukse]uidakist enämb sugida Ran; ta‿m `väega `aige, ei tiiä, kas tuleb enämb sängist üless Nõo; mis tu̬u̬st inämb tegijät Kan
end1 end SaLä Hi; änd Khk Mus Kaa Käi/ε-/; and Khk Mus; (sag liitunud eelneva sõnaga) nd
1. (eitavas lauses kinnitavalt) mitte, sugugi leeb tä saand εhk pole saand and?; pole `tahtendgid end Khk; tä ukudas küll, aga ma‿s leva änd; sa‿p tee küll midagi‿nd, aga väsid ää Mus; emakits on kilu, temal pole end `sarvi; Kas `leiba änam pole end?– Pole end neh Emm; äi ma pole änam noor inimene εnd Käi; pole mina teind mette‿nd Rei
2. (hrl jaatavas lauses; sag täitesõnana) ju, ometi, nüüd, siis tule‿nd koju; kas‿sa‿nd seda pole näind Khk; ühekorra ond undid täsa `randas änd; pisige emane laps ma oli änd; tursapüüd ja räimipüüd oli ühed aerud änd Mus; vöi `tulla‿nd (või ta tulevat) Kaa; sääl on nii`palju `kärpsid sigind end Emm; ise Hiiumaa inimene, pole‿nd Suurd sadamad `kuulen Phl
enemb enemb Hlj Vai enam, rohkem; (eitavas lauses) sugugi, üldse sie `maksab enemb Hlj; nüüd on `niisukane `aiga, ei ole enemb `pulmi - - nüüd enemb ei ole `enne`muistist `muodi; ei nüüd en `tundeks enemb Vai
hentvass, hentvass|ki(na) `hentvass(ki, -kiʔ), -kina Har; `hintvasski Kan (eitavas lauses) tähele(gi) taalõ kõ̭nõlaʔ, vai ärʔ kõ̭nõlguʔ, taa ei˽panõ˽`hintvasski Kan; kas ta ei kuulõʔ ku ta `hentvass ei panõʔ, ei lausuʔ sõnnagi; muu˽`hauki˽ja naariʔ, tu̬u̬ is panõ˽tu̬u̬st `hentvasskiʔ Har Vrd hetvasski(na)
enämat enämat Trv, -mbät Har; änamad Käi; änä|bät, ääm-, eńä- Lei; inäbät Vas Se
1. enam, rohkem (kui) vesi tõusnu enämat `jalga Trv; sa käüt ta kaŕjaga mõtsan ihu`üt́sindä – jah, enämbät ei olõʔ vaia Har; Aĺvi põdõ ka inäbät kümmend `aastakka Vas
2. (eitavas lauses) sugugi, üldse; edaspidi pole siis näind änamad `ühted Käi; hummõń õdagu ma viil tulõ, inäbät minnu ei lastaʔ sinnu `kaema Vas; ku naka‿i inäbät `ot́sma [lehm indlema] Se Vrd enam
es1 (preteeritumi kõigis pööretes; eP alal hrl van) es Sa(äs Mus) Muh Rei Phl Khn Aud Hää Saa MMg Äks KJn Vil eL(hrl sõltuvalt eelnevast vokaalist as, is, os, us, õs äs V), is Har Lei; (eitusverb) (ta) es Kod; (kontamineerunult eelneva sõnaga) s Sa Muh Phl Khn eL
I. (eitussõna või verb)
1. eia.  (predikaatverbi ees või järel; sag koos mõne teise eitussõnaga) see‿s ole mees, kes εi ole `mandril `raavi `kaevand; kas te sεεl Kergu külas es `keiend Mus; Ta es olnd seda `kuuland Kaa; ega seda es mõedeta küll nuiaga; ma‿s seesa kodu mette Muh; see (tanu) pidi pεεs olema, muidu es tohi `olla; ta‿s annand Phl; kana tuõs (ei toonud) kedägi `poegi `vällä; ei tahas mitte kudagid Khn; mia es `saagi seal uues maeas elada; kõik nut́sid. mina es `nutnu Hää; tämä es maksa kedägi Kod; aga sält vist kuulda midagi nad es leia Äks; vanast `simmani es ole Vil; egass vanema inimese es roogi linu Trv; si̬i̬ leib eś‿joole apanu Krk; ma‿s täi oma mõtsast karja `aada `vitsa ka lõegata; emä ańd valu, kui me sõna es kuuleme; na‿s käsevä `kumbki poosil tü̬ü̬d tetä Nõo; me es `lääme konagi vihmaga linna `kakma Ote; ma‿s mõista änt, es `julgu änt midägi˽tetäʔ San; peremi̬i̬ss `pernasega es tulõva Urv; olõ is, näe‿s ma üttegi kirvõst sääl maal; ega ma vällän is püüsünü (ei oleks püsinud) see `rõivaga Har; timä taha as, et ma sullõ kõ̭iḱ är˽kõ̭nõla Rõu; sõ̭ss ma es olõss tõsõ jaloh olnuʔ, es tõsõ sõkkuʔ Plv; sa as lubanuʔ – mis sa lubasiʔ; mi taad `tiidnü‿s; Esis kiä eiss mehele lää‿s, niisama mehe˽ka võta as ummapääd `naise Se; [kartlik hobune] kõ̭õ̭ `kullõss kon miä habahhanu‿s, kõrahhanu‿s Lut Vrd esid, esimä, esin, esitä b.  (eitust rõhutavalt predikaatverbist lahus) vanna inemist olõ˽ka es, kiä `lat́si `perrä `kaenuʔ; `sü̬ü̬mägi es mi̬i̬śs läpe˽tullaʔ Vas
2. (möönduses, etteheites; lause sisult jaatav) kas sa es oless võenu minu manu tulla Hel; no milless ma es näeʔ [väänkaela] sõ̭ss ku pesä oĺ sõ̭ss näit tedä külält Plv
3. (eitussõnana vastuseks küsimusele) es, tulõkassa mehe es usu˽kah [et naine põlema pani] Urv; ah tulissil, es, maʔ es [käinud] Plv
II. adv (eitust või keeldu tugevdavalt) mitte, sugugi, üldse maśsinõ `oĺli˽kõ̭ik ukka `lännü, es saa˽`villu kaaŕsi es San; käve siin mustõldõn, mul `oĺlgi, a˽ma es anna es; vanna `su̬u̬rmaleemekeist, tu̬u̬d lõ̭mbõʔ ja oĺliʔ, es olõ˽`leibä es `õigõt es Urv; Neil is olõ˽matuss sukugi kõrran – is ütte lillikeist; `Tütrik pedi tegeme suurõ `veimevaka, mudu õs `saaki õs mehele Har; tiiä ma˽noist [linnu]munõst õs, mi munnõ kae es Plv; latsõ `tüḱsevä kah voḱi ette minemä. maʔ es Vas; saa as `sisse kündä äs, rikass veli palot́ tuu `vaesõ mehe [sõnniku ära] Se || ega nee ole es sehuksed palgi puud siis nee `ollid `pienid puud Muh
III. konj
1. (eitavas lauses) ma oodi tat ku `enge, es tule‿s tule Krk; [poisid] niisama `amme väel, es ole `pökse es medägi; es osta `kiäki ütte `naasklit es `nõkla Nõo; Vanast es olõ˽villa `kraaśjat es lahutajat kah `õiõʔ Urv; is olõ üttegi inemise `vaimu nätäʔ, is minnen, is tullõn; timä is tiiä ü̬ü̬d is `päivä Har; es olõki `kahvlit olõmahn es väist Rõu; peenikene kumak ja maagõ lang ta mitte `veega es pääväga `kuigi `vällä es lääʔ Räp Vrd isek
2. i s k u (võrdlev) kui küla laib pareb is ku ama laib; jesa tütärd änäbä `meileidsess is ku `poiga; tu̬u̬ mukkaga änäbä `sõimlõži is ku ma `mõetleži Lei
Vrd ei, esid, esimä, esin, esitä
ette1 ette spor Sa, Muh, spor PäLo, Khn Tür Kad; (lausefoneetiliselt) te Kaa
1. ometi, siiski, õigupoolest; pigem soh, ju me niid oleme ette `rääkind ka siin tüki [aega] Jäm; oli `ütlend, see (laps) pole ette kummagite (vanemate) nägu ainaldis; mis sa ette `massad Khk; söö ette natuse, seepära taarist magama ka `langeda Mus; Meite noor kuitsu seike pisike et ennast pole ette olla; Pange ette ~ pange‿te uks `kinni Kaa; jo nad seal ette (piisavalt) vaadata soavad Jaa; küll aga saks mind ette `kiite Khn; Kuule, taat, sa roni ette korra kartsaga kummile PJg Vrd ete1 || (eitavas lauses) üldse, sugugi Keerdu pole [lõngal] ette olemas; Äi taast mehest pole änam ette äi ühtid, läbi mis läbi Kaa
2. õige, üsna, päris [võrgujada] peamäŕk oli teine, ännamäŕk oli teine, jo need ette ühed olid aga Mus; Aeg on ette nii läkune, et sellel pole änam `säädust pääl Pöi; sool oo täna ette pidu Kul; Sa kudusid täna ette pailu Han; `Poolas olime ette kaua `aega Mih; tä oli ette äritet Tõs; Tormaga ette ramp `laeva `laadi Khn; kui ilus `õhtu on, siis nad (sääsed) ette tambivad [üles-alla] PJg; ja siis nied kolmanded takud sis nie on ette `pehmed ja `piened Kad Vrd ete1, õtte, ätte
3. (välj rahulolematust, ükskõiksust) õige `tehku ette mis tońt tahab Khk; Ette mul amet sind sii ootama akata; Ette mul asi, teeb mis immu see peaks olema seikse teega paergus akata linna minema; Minge ette ~ minge‿te jutuga Kaa
hetvasski, hetvasski|na (eitavas lauses) tähele(gi) taa ei˽panõ˽`hetvasski˽taad `aśja. taalõ kõ̭nõla˽kui taht, taa panõ˽`hetvasskina õiʔ Urv Vrd hentvasski(na)
iga3 iga Pha Käi Rei
1. konj (eitavas lauses) ega Äi oja puhtust iga pese ka parandad Pha; `Nove·mbris äi olnd änam `ühtegid poola`marja iga seenest Rei
2. adv (eitust tugevdav) Iga ma suurt käija‿p saa Pha; Iga ma pole änam laps Käi; Köik käkastavad, iga `öösse magada `saagid Rei
iial iial hv Sa, Emm, hv L Ha , `ii- Noa Kse üldse, iganes; (eitavas lauses) iialgi kohes sa iial lihad, ma tule ikka; see‿p sünni äi iial ega `ilmaskid Jäm; Kus iial tilk õlut on, seal peab täma olema Pöi; kõva riie see ei `vilti iial Var; ei iial ega elu `ilmas ei saa seda olema Hää; ma põle iial seal käind Koe Vrd eal, iiales
ilm2 ilm g ilma eP(e- Käi Rid Mar Var; jõ- Khn; g `i- hv Mär Tõs, Kei HJn JMd spor ViK, KJn) eL(ji- Lut); `ilm(a) g -a R (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
1. maakera, -ilm sedä `ilma `luodust ei saa inimise `lapsed kõik `muutada; `piigalaps ei õle viel täis`kasvand – aga tiab juba kõik `ilma `asjad selitada Lüg; Ülä `ilma ulatavad, `ümber pää ei ulata = `silmäd Jõh; `ilmas on pali `rahvast Vai; Kõik ilmanurgad on täma läbi `pahmind Pöi; ise ime, ise pime, ise üle ilma tark = margapuu Muh; Üle ilma look (vikerkaar) Han; Laseb ühest ilmaservast `teise, tü̬ü̬d ei viisi teha Hää; ilma `algusest olid `antud talumeestel pahemad maad ja mõisal paremad Ris; rehendand - - `mitme pääva ja `oastaga võib ilma `ringi `sõita Kos; ilm on iga neĺla kańdi pialt `lahti, mine kuhu tahad JJn; kui põle surmaks `antud, käi kõik ilm läbi, tuled ikke `tervelt tagasi Pai; ilma ori (vana ja jäme puu) Koe; kolmas koht mul on elada `ilma pial VMr; vahest käis unes puole `ilmad läbi Kad; kas sugulaisi one ilmas vai ei õle Kod; ku paĺlu selle aa si̬i̬s on ilm arenand, `riided ja söögid Vil; üt́s põĺv kaoss, tõine akkass eläm jälle, ilm tühjäss ei jää; ku okki es joole ilma pääl (olemas) - - iki kindsu päl lükäti `käege [heiet] Krk; mes‿ma rahasitast oia, ilmast `saadu, `ilma lähäb kah; oh saab `ilma miu täis kah, jääb ülegi, mes‿mä nii paĺlu ahnitsa; sa `kõ̭ike ilma tü̬ü̬d ärä jõvvat tetä; kui kavva sina jõvvat sedä `ilma ülevän oeda; kajatava nigu `pu̬u̬lde `ilma (väga kaugele) kuulda; tu̬u̬ `oĺli küll vanamut́t ilman, küll tu̬u̬ vi̬i̬l `paĺlu `tiidse Nõo; ilma pääl süńnüse suurõ muudatusõ Krl; üle `õiguse ei olõ ka ilmah midägi; ilm um täl nüüd vallalõ ja toorõss (mõtleb, et saab kõike, mida tahab) Plv; ilma veereh lätt maa ja taivass kokko; `kõ̭ikõ saat ilmah `vahtsõlt, a ello inäp saa aiʔ; no om seo ilm nigu `ümbre˽pü̬ü̬rt, olõ õi˽nii nigu innembüsi oĺl Vas; oh ta om nii `uhkõ, olõss ilma `ümbre käänäsi; kae no `mitmõt `päivä satass `vihma, ka tulõ no ilma ots Se; põld ravitsass `kõikõ `ilma, ni rahvast ni tõbrast Lut
2. (mitmesuguseis väljendeis) `Ilmal on `kurjad `silmäd pääss Kuu; `Lapsed jättas `ilma `uolest (hoolitsuseta); `Ilma otsani (mitte kunagi) ma sinuga enamb ei leppi IisR; nee `jätsid see ilma jäuks (hoolitsuseta) Khk; Mütu `ilma (kui palju) teitel neid taarist on Kaa; [ta] eliseb nüid tühjä jutu käen et ilm seĺjän; loeb ku ilm seĺjän Kod; Piab `ilmast ku `ilma (alatasa) `ju̬u̬skma ja ratselteme, mis ta sest saab Hls; ka äbi mõne ärjä suurune om, või ärg mõne ilma suurune (vabandatakse häbiväärset tegu); mitu `ilma (kui palju) mea tat vi̬i̬l ärä sü̬ü̬; Kadril kikk ilm `nurkapidi seĺlän (koob paljudele) Krk; ega sa `ilma ei jõvva ärä `võita Ran; niida om si̬i̬ ilma asi, niida käip si̬i̬ ilma käsi Nõo; näe, kos mul `uńdrik om kui ilm (lai) Kan; ilm um laǵa, maa toorõśs Lut | (ahnusest, suurelisusest) võtass `endäle vai `terve ilma `säĺgä Ran; Egass kõ̭kkõ `ilma saa õi˽kõ̭rraga `suuhõ haardaʔ Rõu; Tä kraap kõ̭ik ilma kokko Räp; sa tahat `kõ̭ikõ `ilma kätte saiaʔ, sa pööräde kõ̭õ̭ ilma `üśkä [ahnusega] Se | (õppimisest, õpetamisest) Ilm obetab inimese, `raske `kuorem obuse Kuu; Küll ilm õpetab, lai väli `nuomib Lüg; Küll ilm koolitab Pöi; küll ilm õpetab ja kroono piits koolitab Juu; Ilm õpetab, küla koolitab Jür; raamat oppeb küll, aga ilm om suuremb ku̬u̬l`meister; ilm ei ole mitte elädä, ilm om oppi Ran; Ilma piits um halusap ku esä vits Rõu; Ilm oppass, vaiskanahk koolitass Räp; i l m a p e a l (e) 1. peavarjuta; kaitseta, hoolitsuseta kui aed `ümber, siis ika nagu natuke `peetust on - - muidu ole nagu `ilma peal HJn; eläjäd oo ilma piäl - - ei õle `lautu; taĺli sein kukub maha, obesed jääväd ilma piäle Kod; temä esi sedä samasi ilma pääl, ku `meagi ole, ei joole `nurka egä ulualust `kunnigil Krk; kui oonetel `aida `ümbre ei ole, siss om kõ̭ik nigu ilma pääl jälle Nõo; 2. (eitavas lauses) iialgi, (mitte) kunagi Seda ei õld `ilma pääl, et sa `tõhtisid `ilma luba küsimata `menna Jõh; Seda ta küll tegema ei akka, ei `ilma `pialgi IisR; `möistlik inimene poleks ilma peel söduse tembuga akkama saand Mus; seda ma änam `ilmaski ~ ilma peal ei tee Tõs; mitte `ilma pial põle niisugust `aśja old Kad; seda ei `juhtu `ilma `pialgi, et ta sellele mehele lähäb Lai; śeo olõ‿iʔ ilma `päälgiʔ Lut; ilm ja maa ~ maa ja ilm küllalt siin om maa ja ilm `ruumi; sedä om maa ja ilm Krk; siihn om ilm ja maa Har; mullõ maa ja ~ ni ilm sedä joʔ, paĺloss mullõ vaia Se | päe alle maan ja ilman (kõrgel) üleven Krk; ilmast ja maast ~ maast ja ilmast, ilma ja maad ~ maad ja ilma pikalt ja laialt, väga palju (rääkima, lubama) `Enne oli mies maad ja `ilma lubama; Sie kui vatterdama akkab, siis `räegib maad ja `ilmad kokku IisR; räägib ilmast ja maast Jäm; `patrab ja räägib `peale ilmast ja maast Mär; räägib ilmad ja moad kokku Tõs; Kule, mia‿i `oskagi mis `ilma seletada Hää; riagib `ilmast ja maast kokku Trm; mõni `läträb `ilma ja muad, võĺsib kõhe Kod; räägib `iidamast ja `aadamast, `ilma ja maad; räägib teist taga, ilmast ja maast kõik `aśja Plt; sa kõnelet maast ja ilmast, aru `kunnigil ei joole Krk; timä ti̬i̬d maast ja ilmast, ega tel jutust `puuduss ei tulõʔ Har; võih timä paĺlo kõ̭nõlass, ilmast ja maast Se; ilmast ega maast ~ maast ega ilmast, ilma ega maad ~ maad ega ilma mitte midagi, kõige vähematki ei tia maast ei `ilmast Hlj; nagu siga juua täis, teä isi maast ega ilmast Vig; ei ma tea `ilmast ega moast mette Juu; mitte ei tiand ei `ilma ega maad (kaotasin teadvuse) Ann; nii marub, et ei nää maad ega `ilma VMr; magab kui kot́t, tia kedagi muast ega `ilmast Kad; ise ei tiä mitte muad ei `ilma, muko kõneleb; tämä ei tiä `ilma ei muad Kod; ei tää maast ega ilmast, mitti kedägi Krk; ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo;(purjus inimene) es tiiäʔ maast es ilmast Se; ööd ega ilma id enne oli pia `selgem, nüid ei tia ööd ega `ilma Tõs; tämä (minestanu) ei tiä ü̬ü̬d ei `ilma. ei `ingä kua Kod; [maja] teene kõrd põles `ü̬ü̬si. me‿i `tiadnud ü̬ü̬d-`ilma ega `pääva Äks; tu̬u̬ inimene ei tiiä tu̬u̬st ü̬ü̬d ega `ilma Hel; nüid ei tiiä mitte ü̬ü̬d ega `ilma näist (inimestest) Rõn; sa olt uĺl, tiiä‿i ü̬ü̬d ei `ilma; tiiä‿i ü̬ü̬st ei ilmast kost inemine om Se; ööd ilma ku(i) päeva pidevalt tat́tnina põleb ööd ilma‿ku `päeva Aud; ü̬ü̬d `ilma ku `päeva ole `lendus (töös, õiendamas) Hää; ü̬ü̬d`ilma kui `päeva tü̬ü̬s KJn
3. teat (lähem või kaugem) piirkond a. hrl lähim ümbruskond see püllub keik ilma juttu täis; keik ilm löi `silmade ees mustaks Khk; lapsed rügavad, et `terve ilm väriseb kεε Käi; ilm kolab üles Var; No küll ni̬i̬d `tiirgad tõmmavad ku ilm rõkkab Hää; veike inimesele paśtab see ilm suur ja lai JJn; ma vihastasin nii et kõik ilm oli must VJg; kõik ilm õli `taeva all `valge, tule kuma paessab Kod; Kui ilm lõuna poolt seljas on, tuleb sooja. Kui ilm põhja poolt seljas on, tuleb külma (fatamorgaanast) Plt; kabelin kõik ilm (kohad) inimeisi täis; ärä mine puretama koeraga, lehmäd lähväd siit ilmass (nägemispiirkonnast) `väĺjä Krk; [ma] röögi nii et `ilma kuulda om Nõo; [haigel] ilm nakas `kangest joba `ümbre `käimä ja kõ̭ik TMr; naaʔ ammõrdõsõʔ nii nigu ilm kumisõss Krl b. hrl (kodust) kaugem piirkond `teie `ulguta `ilma `müöda; Õles õld `tunnetud inimine aga mene tia kust `ilma `õtsast Jõh; lapsed `ilma kautu laiali [teenimas] Khk; Läks ilmast paramad `otsima; Elab tükkis teis ilma `otsas Pöi; kauda `ilma (taludes) käis `õmlemas Var; ei tia, kust lapse sai, jo ilma pialt sai PJg; laadade päält tulevad ilmald paelu kerjaki kokku Hää; maal (mujal) ilmas kahe köiega `panna kuorm `kińni JõeK; `pääva aal magatakse, `üösse `aetakse möda `ilmad `ringi VMr; piäd `ilma `uĺkma ja õmale `leibä `ti̬i̬ńmä; tämä `ilma õli `rohkem käänud ja nähnud; mino lapsekesed one kõik uih-aih ilma piäl Kod; `ilmast tuld ulgus Plt; ühessa last `oĺli, kõik on `ilmas (kodunt väljas) SJn; ei me oma `lu̬u̬me lase ilma `pääle uĺa Vil; üle ilma iluss inimene; si̬i̬ läit́s är tõise ilma `otsa; üle ilma satass `vihma, kigil pu̬u̬l om vihma u̬u̬ Krk; latse kasvive kikk suuress, `lätsive kikk `ilma Hel; ilma`karja (kodunt kaugele) minemä Nõo; `ilma näi ma `väega veidi, pidi kotun alati `tü̬ü̬tämä Ote; Suure karja`kaupa aeva eläjit kokku laadedelt ja kõgest ilmast; Ennembi täku`lõikaja käesivä `ilmapit́i, riistakot́t säĺlän Rõn; ta käu ku lõ̭õ̭ts `ilma pitehn (lehmast, kes ei püsi karjas) Rõu; ne `poiskõnõ `üt́less: ma˽lää arʔ ilma pääle Se; timä kõ̭õ̭ raha vii ilma päle; ilma pält tulnuʔ inemine; lät́s torbaga `jilma müüdä (kerjama) Lut; laia ilma, laias ilmas (kodust) eemal(e), võõrsil(e) läks - - `laia `ilma, Amee·rika Vll; Äkist öhe omiku on [kuldnoka] puur tühi, on `laias `ilmas, kõik `väljas Pöi; eks `laias `ilmas ole `palju `jöukad Käi; lapsed läksid kõik `laia `ilma Mär; ta lät́s `laia `ilma `õnnõ `ot́sma Räp | läks laia ilma piale Trm; no˽ma lää naa sõ̭ss kae nii et, mis ta laja ilma päl tetäss et Plv; latsõ˽laja ilma pääl Vas; kuhu ilma, kus ilma(s), kust ilmast kaugel(e), võõrsil(e), kaugelt, võõrsilt ei tia kus `ilmas sie elab VNg; kis seda tεεb ko˛es `ilmas ta on Khk; ei tea kus maal `elmas tä võib `olla Mar; loomad lähvad tiab kus `ilma HMd; koss ilmass ta oo tullud Kod; aga sinna jõkke tetti ka aid, mud́u sia lätsiv kus `ilma Pst; oben pääsess `valla, ju̬u̬sk kohess `ilma; päe (päike) suve kun ilman (kõrgel) üleven Krk; varess rü̬ü̬k, siss tuleva kost ilmast (väga kaugelt) kõ̭ik varõssõ kokku Rõn; jummaĺ tiid kuah ilmah tä om, ku tulõ õi `kostki `vällä Se; ilma taga ~ taha ~ tagast kaugel(e), kaugelt `sinna ilma taha akka `põldu tegema Kei; `aeti `sinna taha, tiab kus `ilma taha [heinale] JMd; marjad one ilma taga, vai näid lähiksen one; keśsi ilmataha nääle `sü̬ü̬miss viib Kod; kas sa `jõutsid ilma tagast `liiva vidada Plt c. (ebamäärsem piirkond) ei tea, kust `elmast need virukid (õlesidemed) `väĺlä `võetakse Mar; `kuśkil `ilmas `olla ei või, nii `irmsasti kihelevad [sääsehammustused] HMd; need (kaeralibled) on `kerged, lähvad tuulega kohe `ilma, reia alt `väĺja Trm; `uiskab sis kostab kista kui `ilmasse Lai; ku `küündlepäevän saa äŕg juuvva vett ilmast (väljast) sõss `maaripäevän ei saa mitti kukk ka juuvva; ilman (väljaspool alevit) suress neid, alevist viiäss kirst Krk; vana inimese `üt́livä, et peerul om paremb laian ilman, ku `kitsan kõtun, `pi̬i̬ru ei tohi oeda `kińni Ran
4. taevalaotus; õhk(kond) ilm `läigitäb (õhk virvendab palavaga) Lüg; päe lähäb elma piiri (horisondi) taha Vig; akkab vist `vihma tulema, ilm lääb `sõõna Lih; kadrid tulnu `kaugeld `maalta, üle ilma, läbi maa rhvl Hää; ilm on nii paks et puud ei liigu Ris; pane ahi `kińni, egä `ilma ei jõõda `ükski sojass küttä Kod; latsel om vällän ilma luhi sehen `raske uni `kangest Krk; ilm kisub `piĺve Hel; ei jõvva `ilma `lämmäss küttä (kõiki aidata) Ran; [pärast pööripäeva] nüid läits si ilm (taevalaotus) tõist `mu̬u̬du, nüid es nimitävä enämp naid `tähti Kam; ilma laśk `piĺve; nigu `nahka vedä taad `ilma (taevas kisub pilve) Har; ilma pääle nii jäi [haokood kütisepõletamisel] siss es palaʔ `häste ärʔ Vas; ilm nakass jo hämäräst minemä Räp || mis sa `ilma kisendad muidu Khk; Paneb oort koheilma (valju häälega) kisama Kaa; laps karjob ühnä `kohta `elma (meeletult) Mar
5. inimese tegevusega seotud keskkond a. maine maailm, maapealne elu(korraldus) oh sedä `ilma `lusti ja `rõemu Lüg; rabad sa sii `ilmas iganis vöi lased kot́tlohinal, `surnu`aida viiasse sind `viimaks ikka Khk; Äga see ilma töö `enni löpe kut kaks kätt rünna pεεl oo Emm; `ilmas oo `mõnda `nähtud ja `viimne veel nägämata; meite rahvas läksid ilma `pulma (laadale) Mär; `üsku ole üksi`päini `siia `ilma maha jään (omaealised on surnud) HMd; `enne oli suur lugeja old, nüid on `ilmas old ja kõik tükid on ää teind Juu; ela `ilmas kui `pulmas Kos; nõnnasama ilma lärä õpivad kualin; sedä ilmamammonad näväd koŕmitavad; `niiskene one si̬i̬ ilmakõrd, inimesed one `uhked ja suured Kod; si̬i̬ om jumale maha jätten, ilma kätte esiennast `anden Krk; nüid aap ilm noore inimese ukka Rõn; är˽koolõss, jääss kõ̭ik maha ilma pääle San; külʔ ta koonõrdass ilman Kan; hädälitsel olõ õi ilmahn `õ̭nnõ; vaiv om elläʔ siih ilma pääl Se; paŕemb śoohn ilmah paaʔ pakutõllaʔ, ku patuʔ tuhu `ilma viiäʔ Lut b. (inimese eksistentsist) mõni saap `taivade, mõni lääp `põrgude, mõni jääp kate ilma vahele Nõo; kahe ilma vahel fig nõutu, kahevahel kahe ilma vahel – p‿`tεεgid mis ta teeb Khk; `kahtleb ühes `asjas kas voi ei – on kahe ilma vahel Emm; ma ole ku kate ilma vahel kunagi, raaḿ `laokil laiali Krk; ma‿le nüid nigu kate ilma vahel, ei elä ei koole Nõo || (sünnist, sünnitusest) sie õli `ammu `enne kui minä `ilmale tulin; tal pole `perssetki taga, kus ta võib last `ilmale `saada Lüg; emis toi kaik oma `porsad üväst `ilmale Vai; kui `aega oo `ilma `tulla, siis o `mεnna koa Muh; tulid `ilma `vaatama ja kadusid `juonega (öeld, kui laps sureb kohe pärast sündimist) Ris; mõni lammas ei soa kudagi `moodi `talle `ilma Juu; olen kuus last ilmale kand Kos; mina veel ei `oldki `ilmas siis kui Indrekist vend suri ää Ann; niikui `süńdind `ilmasse, `puhta paĺlas VMr; `i̬i̬späne pääv õllud ku ma `süńdinud ja `ilma tullud Kod; ää nu̬u̬r lehm olli, es tu̬u̬ vasikut `ilma Krk; nõ̭na ots süüdäb, ei tiiä kas mõni ärä kooleb vai sünnib `ilma Nõo; sul om kaits tütärd vana ämm `ilma avitanu Rõn; jälle om üt́s inemine ilma pääle tulluʔ Har; minno es olõ viil ilman, ku esä lät́s Naha `küllä Räp; poig `sündü ilmalõ Lut || (surmast, suremisest) Tämäl (surijal) `toisess `ilmass jo `leiväkott `valmis `pandud Kuu; saadan so korade `teise `elma Käi; eks ta (vana ja põdur inimene) ole siit ilmast minija Han; tema on juba `teises `ilmas Vän; sured ärä, lähäd `sinna `ilma, `tõisi `ilma; tämä one ilmass ärä lähnud, siit ilmass `lahkunud Kod; ilmast ärä ängänu Krk; [ta] oĺl ka jo ilmast `vällä lännüʔ Har; noʔ piät tä `tõistõ `ilma minemä Rõu; är läts `tu̬u̬hhu `ilma, är läts śjoost ilmast Se c. surmajärgne maailm kudas teiss `elmas oo sedä ei tea Mar; taevas one tõene ilm Kod; mis sa siin külvät, sedä sääl ilman `lõikat Krk; kiä `viina om koolnu˽tuu saa tuuh ilmah vanapatu hobõsõst; tulõvatsõ ilma kohuśs om tulõmah; Rahha `pańte ka `tõistõ `ilma üteh, mehile tubago ja `naisilõ jäl’ saiarahha; Hummogotsõl ü̬ü̬l õks olõvat `kooltake˽paŕõp, siss tu̬u̬h ilmah jo˽kõ̭ik `u̬u̬tvaʔ Se; las jummaĺ anku taav́ast tu̬u̬hn ilmah Lut
6. rahvas, võõrad inimesed jo sie jutt one `ammugi `ilma kääs VNg; ons ilmal seda tääda tarist Khk; kes elma suud `kinni paneb Mar; ega kõik põle just na mette kudass ilm `arvab Kse; ilm ei tea mis ta teeb ehk Ris; ära `kaeva ilmal äda, ilm naerab seda Pee; sie jutt on juba `ilmas Trm; ilm oo nõnna ukka lähnud Kod; si̬i̬ `oĺli sel aal ilma (mitte kellelegi kuuluv) mets Vil; mea ole kige ilma naarusse Trv; sedä `tääve kiḱk ilm joba; esi ilman kasunu ei oole esät ei emät; egä ilmal amet `seĺgä ei saa `aia (rahva suud ei saa sulgeda) Krk; ärä usu `ilma, ilm aab puru `siĺmä Ran; serätse larule ei või jo kõnelda, ta `larrap kõ̭ik ilma `pääle Puh; mes sä larat tast ilmale Nõo; ilma arm om tühi põrm, imä arm om `õigõ arm Har; timä ju̬u̬t viina maalõ ilmalõ ärʔ; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte, muidu jätäʔ `ilma Vas; ma ei tiiʔ ilma `perrä, ma õ̭ks tii umma `tahtmist pit́e; śjoo (jutt) jo om `kõ̭õ̭lõ ilmalõ tiidäʔ Se
7. teat periood, ajajärk tia kene `ilma `aigane VNg; `Ärgadel akkasid mo `aegu ketid, nee `üiti siis uie ilma `kütked Pöi; Aga mine sa võta `kinni milla `ilma neid (leentoole) tegema akati; Kes teab kelle `ilma neid (raamjalgadega laudu) juba tegema akati Trm; ma `nüütse ilma aast ei tää sul kedägi ütelte; et si̬i̬ aigilm (elukord, aeg) ninda kitsass om Krk; vana ilma rahvass teesivä mõtsa rohusit, kedä kohegi tarvitava Ran; mia ei tiiä, kona ilma aal mina na (püksid) ummelsi Nõo; timmat ain om `vastse ilma `aigu tullu Kam; Kes no vi̬i̬l `õigõ˽seo ilma `aigu `ahju pühḱ Urv; vanailma `aigu oĺl alasi keriku man sańdiʔ Har; Vanast `ilma oĺl ka‿ks pruudil miŕdi krańts pään Rõu; tu̬u̬ ilma `aigu talo latsõʔ `tihka as `kleite `sälgä `pandaʔ Räp; ta (võrk) om ilmast `vällä lännüʔ (kõlbmatuks muutunud); peńn (rahaühik) om si̬i̬ ilma ajoline; A tu̬u̬ (ema) õks vi̬i̬l `ti̬i̬dse kõ̭nõlda õt sääńtse [sõbad] oĺliva üte ilma `aigo `olno Se
8. Ilm `oitku! Poleks ma seda mitte `uskund; Äi see käiakrenk `kölba änam `kuski ilma `poole, jälad mäead; Kui lehm punast kuseb, siis on `keikse ilma param, kui ussi`kihnu kusseilma poold (kuskilt) käde saaks Rei; `ilma tiada (kes teab) mis sa jamsid unes; Ega igaüks soand selle kuhjategemisega kuhu `ilmagi (toime) Kei
ilmal ilmal Jaa Pöi Hi Tõs kunagi; (eitavas lauses) ilmaski ilmal `ööti noiad olnd Jaa; vanad inimest pole `koolis ilmal käind Emm; ma ole ilmal tööd küll teind; oli sene pärast nelikümmend kohut käind, ilmal pole öigust saand Käi Vrd ilmas
ilman ilman Kod(`i-) Krk(ls) T VLä, -h Vas Se, -hn Rõu
1. kunagi; (eitavas lauses) ilmaski minä en õle `ilman `aige õllud Kod; mul olõ ilman ääd ellu olluki San; konh timä ilman käü ennedä, säält ta pahandusõldaʔ ei tulõʔ; ei˽saa tast ilman põllumiiśt Har; tu̬u̬ saa õi ilmahn ütegagi läbi Rõu Vrd ilmas
2. (väidet tugevdavalt) alles, agaOte VLä küll timä ilman vi̬i̬l `võĺsse ja `kandsõ `ki̬i̬li Ote; külʔ mul eiläʔ ilman säĺg halut́ Kan; kül˽tä vi̬i̬l ilman ikk, põsõ `õkva nõrõtasõ˽pisarist Urv
ilmaski, ilmaski|d `ilmaski R hv Sa, L(`e- Rid Mar Mih) K Iis MMg Lai, -d Sa Muh Käi(-ed) Khn/`jõ-/; `ilmeski Tor Rap; ilmaski u Krk Hel (eitavas lauses) iialgi ega vana kuer `ilmaski valet `haugu Kuu; ma [rõhutatult] `ilmaski·d äi ole sääl kεind ja `sönna ma äi lähe ka Kaa; Siga on ninast ellik, `ilmaski äi tohi nina `pihta `lüia Pöi; tallega `lammal, tämäl põle `ilmaski pikkä `villa Vig; kirikus ei `käidud `ilmaski `pastliga, sui ega `talve JJn; kadrina pääv ei ole `ilmaski ilma sulata Lai; ilmaski ei saa rikkapess Krk Vrd ilma4, ilmalgi, ilmangi, ilmas, ilmassegi
hing ing g `iŋŋe, `inge R(h- Kuu), inge hv Hi, L K I, iŋŋe S(h- Phl) JõeK KuuK VJg; ińg Vän hv San, g ińge Kod Pal Ksi; (h)ińg, (h)ing g (h)ińge, -ng- V; eng g `eŋŋe, `enge hv Kuu, RId(n -i VNg Vai, -e Vai), enge ?Rei spor L(-ńg- Mih Khn); eńg g eńge, enge M(eng) Krl, eńge T(g eńgu, -ng- Puh) Lei(j-; eńd) (tähendusrühmade piirid pole alati selged)
Tähendusrühmad:
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk
2. hingamine; hingetõmme
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust)
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) b. (taim jm) c. (mitmesuguseis väljendeis)
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) b. (väga vaesest või tühisest inimesest) c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) d. (väsimusest; suurest pingutusest)
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal)
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline b. arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel)
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus b. (meelepahast, vihastamisest)
11. iseloom; tugev tahe; visadus
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte
13. ujupõis
14. (hüüatustes)a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) b. (kirumis- või sõimusõnana)
15. (näitelaused, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)
1. (hingatav) õhk a. õhk; gaas Toropill - - puhuti `inge täis Lüg; pudeli `prunti on `liiga `arva, `lasko `enge läbi Vai; pumbitase `toukrile `inge käde mere `pöhja; töömes pudelis iŋŋe all (õhukindlalt) Khk; maki orgiga torgiti makki, et ing `välja `tulli Muh; orika põied `aetasse `inge täis Vig; meri tahab `inge saada, [lahvandusest] aeab `sooja `õhku `väĺla Aud; ing lööb pudeli puńni ää Tor; tema ti̬i̬b `õlle ära ja paneb pudelitesse inge `alla Pal; vaat ei peä `inge; Mõned kuevatasid soolikad ärä, ajasid `inge täis KJn; Küll on õllel `kange ing (gaasisurve) sees SJn; nina `sõ̭õ̭rme om `kinni, mitte `piuksu ei tule `enge `vällä Hls; piip kõvast täus topit, ei anna `enge läbi Krk; õlu peäb eńge all `saisma Puh || fig Tütart oli inge (järelevalve) all oitud, aga na kui linna läks, kohe ukkas oli Han b. sisse- või väljahingatav õhk; hingeõhk Inimene eläb, sis eng käib `sisse ja `vällä Lüg; ing ep taha kenasti läbi `kεia (raske hingata); selle ing piab eluaja `aisma, kis pisiselt lapselt sitta söönd on Khk; `lastel `ööda, et ärge mette sööge mona ilma leivata, ing akkab `aisema Emm; Värskest lihast öeldi, et iŋŋe mekk on sees Käi; `issa meie palve, lued ära nenna et sa mette ei `eńga, `eńge `väĺla‿i lase `minna Aud; ei sua kõnelda. ing tuleb `väĺjä. kõri `kat́ki; kas ta ingegä (söömata) eläb Kod; paha ing käib suust `väĺlä KJn; kel eńg aiseb, ütelts et ni̬i̬ `süäme kõrva lasev läbi mao `luhti Hls; kellel kurgu liṕp `väike, sellel eńg aisess; [surija] tõmmaśs `seäsi `eńge üless poole, `alla poole ei lase suguki, vaaḱs `eńge üless poole Krk; kui sa (rase naine) läät `mü̬ü̬dä [sõnnikuhunnikust], vahit pääle ja `süĺgät, siss latsel eńg aesana - - elu aig alb ais eńgel man; ülesspoole kisub `eńge ~ `õngu - - nigu sureja vai `aige Ran
2. hingamine; hingetõmme hing puhuduksis (hingeldades); Ing `kurgus id Kuu; `eŋŋega puhub rakkule `õhku `sisse; vahel `ummistab `nõnda `eŋŋe `kinni, et `muudku käriseb vaid Lüg; Tuba on suitsu täis, oja ing kinni. Katsu iŋŋest kinni pidada Jäm; paneb iŋŋest `kinni Vll; ing jäeb pakile (ei saa hingata) Muh; ojad `inge tagasi, et äi `inga mette Emm; `Jooksis nenda kut ing `andis Rei; joose nõnna et [ei] saa `inge takkagi (hing kinni) Mar; ing karjub sees [astmahaigel] Kul; eng oo `rindus `kinni Tõs; Poiss akkas `naõrma ning `tõmbas engegä levä tükü `kurku Khn; mool matab inge `piale Pär; inge sees on nii koledasti, matab inge `kinni Ris; painakas - - käis `üesse kohe `tallamas, ei saand `inge edasi ega tagasi (hingata) VMr; siis akas ińg `rohkem `käimä (hingamine muutus kergemaks) Kod; ińg jäi `kurku `kinni Ksi; lämmatav ilm oli palav, nigu inge `piale akkas; [kitsad rangid] `võt́sivad inge obusel `kińni Lai; ing `kińni, ei saa `inge tagasi KJn; taht iĺläksi minnä, enge nõal (hinge kinni pidades); enge `matmise `aiguss (astma); nüüd ta `tõmbass joba viimäst `enge (hakkab surema) Krk; tu̬u̬ kes loeb nikerduse sõnu, piäb `eńge `kinni Ran; engu mat́t `kinni, `astu es `saaki Puh; juuśk nii et hingeldäʔ (hing kinni) Vas; ju̬u̬śk niguʔ hińg rinnost väĺäh Se; hinge kiskuma ~ vedama raskesti hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) viab viel `enge edesi tagasi, on juo menemise pääl Lüg; `pouslahis obu vä˛ab `inge Khk; Või ikka `viimaks vädas iŋŋe ää koa (suri) Pöi; kut inimene soreb, veab `inge tagasi, äi saa `sesse änam `luhti vedada Käi; ing on `kinni, kisub `inge PJg; keha on siit paks, siis lõõtsu ja kisu `inge Äks; viab `ińge nigu `paela läbi Ksi; taa (vanamees) ei joua umma `hińge `kisku õiʔ Har; hinge tõmbama 1. (raskesti) hingama; viimseid hingetõmbeid tegema (surija) akkas `enge `tõmmama, edesi ja tagasi. akkab surema Lüg; iŋŋe `tömbamine lihab `raskemaks Ans; `tõmbab `inge, kui ing oo `kinni; `inge takka `tõmbama (lõõtsutama) Mar; `aige `tõmmas `inge viimast `korda Juu; mea tulli ärä, miust jäi ta `enge `tõmbam Krk; [surija] naasi `hinge `tõmbamma Plv; 2. (pisut) puhkama las `tembab vähä `hinge Kuu; obosed `tõmmavad `enge tagasi Lüg; ma‿s saa mette `inge tagasi tömmata Khk; kus sa nii rutto `jälle lähäd `tõmma `inge takka vähä Mar; lase natuke `inge tõmmata [hobusel] Kos; es saa `engegi tagasi tõmmade nõnda `kangest mea joosi Krk; kudass sa sääl `eńge `tõmbat, kui ärrä niidäp oolega i̬i̬n Puh; Istu no ja `tõmba˽sa˽ka veidikenegi `hinge Urv
Vrd hõng
3. fig (puhkepausist, puhkamisest pärast pingutust) mies ise ka tieb `suitsu `põllu pääl. obone `tõukab `enge tagasi Lüg; Sa ei `anna `mulle mitte `inge `mahku; Ma ei õle tänä mitte `inge `mahku saand Jõh; mette‿b saa `inge taga, nii tiius töö Khk; Ka vanade inimeste eest olid jöulud kenad - - sai vähe `inge tagasi lasta Krj; oled käind, siis pörmu `aega `puhkad, vetad `inge taga; Raske töö juures peab vahest inge taha vetma Emm; Nüüd peab küll natust `inge taga vedama, muidu äi `jäksa änam Rei; võtab vahest `inge takka ja akkab otst `peale karima `jälle; joose nõnna, et saa `inge takkagi Mar; `uutkõ veid́okõsõ, `laske `hińge haardaʔ Se; ühe hingega korraga, puhkamata; pidevalt, järjest `juosin kohe ühe `eŋŋega VNg; kaks jaama vahet `söitas `ühte `inge ~ ühe iŋŋega Jäm; räägib ühe iŋŋega `terve jutu εε; virts tömmab ühe iŋŋega ennast täis Khk; paastu `maarjabe omingu pidid ühe iŋŋega pinust `laasta tuppa `tooma, siis sui `leidsid mune Muh; Ma pesi üheingega lounani pesu Han; seĺg on nii valusaks jäänd, ma ühe ingega olin kõveras [kartulivõtul] JJn; ühe ingega `kuanis kohe tuobi täie vett `nahka Kad; ühe ingega `tehtud KJn; ma joosi periss eńgpuhult ulga maad, üte engege Krk
4. elu(avaldus) a. elu, eluvõime, -jõud (inimene, loom) Ing `oieti siess `kuiva `kuorigu ja `lahja vesi`kördi najal; Kas olete jo oma sia ottand `iŋŋeld ärä (tapnud); `Hiŋŋe`vaara (eluohtu) enämb nüüd ei old Kuu; tüö akkab juo `eŋŋe (tervise) `pääle `käimä Lüg; ma võdin oma `iŋŋe pihusse (olin suures hädas) Jõh; siä vihastud oma `eŋŋe siest `vällä Vai; niid ing jähi `sisse (pahandades lapsele, kes sai oma tahtmise) Jäm; see suits vötab iŋŋe εε; pool `inges kala paadist `vöötud Khk; vanaeidel pole iŋŋe `ilpu (elunatukest) sihes olnd Mus; on‿se `inges alles Pöi; surm o ühna suu `juures, a iŋŋe põrmuke (elunatuke) alles sehes; visa kassi `persest ing menema; nii kaua kut mul ihus o `inge, ma täna `teitid; kaks kolm `päeva `piikus iŋŋega ja `surri ää Muh; valvaskala püid peab väga hiŋŋe pεεl (elukardetav) asi olema Phl; `inges pärast pannakse uśs [õnge] `otsa Rid; tä aas `eese `inge `jälle (paranes); tänä akatse neid `ingsid `vällä `tõmbama (sigu tapma) Mar; ega ma teda `inges peast (elusalt) änam `näindki; nutab inge seest `välla ~ nutab `surnuks Mär; Vedelad leeme`lörtsi sai mõne `luśka `inge pidada; `Kange küha `aegas oo kua ing minemas Han; nüid `peetakse inged sees nende `aŕstega Tõs; Angõrjas nda vjõsada engegä Khn; `inges anid; inge vaemuga (elusalt) sain ära [sõjast] PJg; Jusku vaim, et si̬i̬ eng aga vi̬i̬l si̬i̬s seisab; Jalg sureb ära ja käsi sureb ka. Siis jusku sipelgad joosevad, kui ing (liikumisvõime) `jälle `sisse tuleb; pole enge `põrmugi (elunatukest) sehes Hää; kas sa saad vähä ehk `paĺlu [raha] aga ing sa saad ikka sees pidada Ris; maha tapetud ehk `ingest peast `viidud [vasikad] - - turu `peale või `linna Rap; `võt́sin ommiku ühe jänekse ingelt ära (tapsin) JJn; madisepävast tõusevad `inge kõik loomad, kas `kärpsed ehk uśs Tür; me küĺmetsime `paĺlalt nõnna et kas või ing `väĺla siest Koe; ia miel et ing sies (öeld, kui küsitakse naeru põhjust) Iis; kisendä kas ing ihoss jäägu; kisendäs kas ińg (täiest jõust) Kod; jäi ikki vi̬i̬l `inge ~ inge `sisse KJn; [lehm] tapeti ärä viimätse inge mineku aeg Vil; kannatlik kavva eläs ja viletsil visa eńg Trv; ka (kas) engest peräst tõid [sea] Hls; sääl om eng kaalu pääl (elukardetav); ei võta mitti kübent [toitu], enge pidäde; mis tast sitast nõnda kirut (nurud), ega ta mõni enge eläts ei oole; pikken lei maja palame, `paĺle eńge saive `vällä; mõni laits satass maha, om ilma engete tüḱk `aiga Krk; see lämmi leib ja `värske või om meie eńge `tapja Hel; mia rabeli nigu eńg oless `väĺlä `lännu Nõo; visa minekiga hińg seehn Rõu; ku jo [rase] om poolõh aoh, sis üĺdäss: [laps] om jo hińgeh Se || elamine, elu ülespidamine teenib `palja iŋŋe (söögi) eest Khk; `Osta `kuskelt ei saa, `kaarisi inimestel põle, vabrikus tiha‿i saa - - eng päris `kińni Hää b. (taim jm) see puu töuseb veel `inge; lassid `inges (kasvavad) puud pöllu ajaks Khk; ing oo sees, aga edasi ei lähä (viletsast männist) PJg; mud́u põle `inge soand `sisse [pisuhännale] kui pidi inimese verd `andma Kad; puul om eńg [kohe] vällän – lase puul auk `sisse - - ja `peoge `su̬u̬la `sisse Hls; kõŕs om pehme, juśt ku `enge ei ole sehen Krk c. (mitmesuguseis väljendeis) Saõmõ paha engegä (hädavaevu) `laidõ `alla torma`varju Khn; är `pääsi vi̬i̬l kurja ~ poole engege (poolsurnult) Krk; hingega 1. eluga, elus(alt) kut potermańn `paĺjalt ära lihab siis [laeva]mihed aenult iŋŋega `pääsevad; neid (vähke) saab ingega `katla `pandud Jäm; nägi [meest] viimist kord vel iŋŋega Muh; ta tuli tagasi ikka ingega sialt (sõjast) Ris; engege latsek ollu ka joba - - kuus kuud [vana] Hls; 2. (raskest olukorrast, hrl retoorilistes hüüatustes) koes sa iŋŋega lehed, piab `pεεle sii olema Khk; kus sa lähäd oma iho engega Tõs; kus sa iŋŋega pääsed piad elama VJg; vilets on elädä, aga kus sa ikki ingegä lähäd KJn; 3. kiiresti, hoogsalt Mis sa longid, astu engega; Ära viida `aega, asu engega asja `juurde Hää; engel 1. elus `viĺjä `ańti, et sa aga ingel `seisid Kod; [põua ajal kängunud viljast] mis ike engel om, si̬i̬ akkass `viskame [kasvada vihma järel] Krk; 2. (retoorilises hüüatuses) kus sa engel läät – miul ei oole `mintävet aset Krk; poole hingega 1. poolsurnud, -surnult poole iŋŋega `pääses `randa Khk; `Näetsa kui vigaseks [teder] ennast ti̬i̬b, poole iŋŋega naagu oleks olavad `poegade `aegu Krj; pole hiŋŋega vana loom Phl; poole ingega jähi veel Mar; mõrtsukste kähen ollu - - är `pääsi vi̬i̬l poole ~ kurja engege Krk; 2. vaikselt, omaette Räägi väga, mis sa sedasi poole ingega podised KJn; sooja hingega eluga, elusalt `pääsin soja ingega veel `lahti Mar; saeme soja engega `kalda Tõs; sooja ingega `piases viel kääst ää Kos
5. elusolendi, hrl inimese surematu osa; ant ihu, keha `Ennevanast õlivad `valged `vorstid, veri õli ing, seda `süüä ei `tõhtind Jõh; Ihu iŋŋega (täiesti) ukkas Khk; Kui ing akkas ihust ää minema, siis `pöörti inimene seliti Krj; Inimese ing `öötakse `peale surma veel nelikümmend ööd `päeva sii moa peal `rändavad; Kui inimene surema akkand, `tehtud uks `lahti, siis ing soand `välja Pöi; ing ja ihu väriseb sehes Muh; hing on ema ihust juba so `sesse `pandod, aga vaim on hiljem; nee (sandid) palusid `jälle `nende `hingede eest, kis raha `antsid Phl; venelased olid selle viina järele nigu kurat inge järele Noa; eńg ei `minne siiss ukka, kui ihu arida saab (peksust) Mih; inimese ing ei `surrõ Khn; [enesetapja] `Ańdis oma inge kuradil Hää; kalal ei ole `inge, temal on elu sies Ris; vaim käib kodo, aga ing kodo ei käi; kui ing lähäb juuress ärä, siis [inimene] oo `surnud Kod; ega sa `enge omal ei saa, et sa puret Krk; raha rikkus, eńge ukkus Puh; jumala peräld eńg, kurja peräld kondi (ebameeldiva inimese surmast); inimesel om eńg ja eläjäl om eńg Nõo; [puugitegemisel] sünni selle eńge `pääle, kessi `sinnu enne tennu rhvl Kam; sa ikõt nii et ińg lätt iire`mulku (öeld pilkavalt) Urv; eläjäl om toss, inemisel hińg; Opõtaja püünd inemiisi `hinge patust pöördäʔ; poiśs oĺl vällä˽kooluʔ, hińg hiire `urgu, toss tuhatõrikõistõ lännüʔ Har; imä õ̭ńniśt minno iho ja hińge poolõst Rõu; ĺätt `põrguhe kõ̭õ̭ iho hingegaʔ Vas; mi timä hingega `jeie üteh ja `seie (öeld kaotsi läinust); jummaĺ anna tälle `tu̬u̬hhu `ilma hinge ette (hingerahu); koes‿sa uma hingega `läädeʔ, patu`kuurma (patukott); last hoia˽ku `hińge (väga), a raputa ku `uibot Se; ku ińemin kuolõss, sõss jeng lätt muidõ `jeńgi munu Lei; kolʔ `päivä vahḱ hińg havva man; [surnust rääkides öeld alati enne või pärast nime] hing jumala `peŕrä; hüä hing lätt `taivalõ; luuʔ koolõsõʔ, a hińg koolõ‿iʔ; [hingedeajal] pallõldass `hińgi iist jumalalõ Lut; hinge mäletama ~ pärima ~ ülendama (õigeusu kombe järgi) surnut mälestama ja õnnistama `tarvis `lassa oppetajal `surne `enge ülendä Vai; jumal ülendagu tä `inge ning alandagu tä pattu Khk; inge ülendus (surnu mälestuspalve kirikus) Pal; jumal ülentegu esi temä `enge Hls; `keŕksänt peränd [surnu] eńge jumalale; `ütle jumala peräld miu suguvõsa eńg, ülendä suguvõsa `eńge, siss jääp pilli`puhkmine vakka [kõrvas]; ku kõru aap `pilli, siss ülendädäss surnu `eńge Nõo; seh no sullõ seo, siss sa ülendät ka ta `heńge (öeld päranduse jagamisel) Rõu; kas kadonu hing ärʔ om peritüʔ (surnu nimi kirikus teatatud); hinge perimine ~ peritsemine (2–3 kuud pärast matust) Plv; `hińgi mälehtedäss; kuvvõ nädäle `aigo `ku̬u̬ĺja umadseʔ õks `andva˽määnest `ku̬u̬ĺja `kraame määńtselle läsile naisilõ `hińge üleńdädä ja sandõlõ andass jah; [ema] pääle kerigo ao lõiḱ muna neläst`kümnest raasakõsõst ja jagi sandõlõ puja `hinge mälehtädäʔ; jumalõ peri hińg täl, timä om `ku̬u̬luʔ Se
6. fig (millestki kesksest või olulisest) a. (inimesele elutähtsast) See asi keis mul otse ööda, oort iŋŋepöhast läbi Kaa; [palderjani] Juurel on nii vahe erk ais et käib oort iŋŋest läbi Pöi; nüid viśt lää eńg laiali, kõtt om tühi; [lapsel] `väikest viga midägi om, sõss rü̬ü̬ḱ nindagu eńg laiali Krk; eńg nii tühi, et vahi `persest `siśse, am̀ba paestava (söömata inimesest) Ran; hińgega `kauplõmma (liigkasu võtma) Se; hinge alla ~ ette ~ sisse, hingele panema ~ võtma jne; hinge all olema sööma; jooma ei oda (`viina) `hiŋŋe sise Kuu; `Viskas kõik kalad `inge `alle Lüg; Küll sel õli juba asunik `inge all Jõh; ta‿b vöta [toidu]raasustkid iŋŋele Khk; Ma pole `meskid iŋŋe ligi vötnd Mus; Pane see (õlu, viin) oort iŋŋe `alla Pöi; ei tä võta mette `miskid `asja inge ette Mar; muud `asja mette [raasugi] `toitu enge ette ei taha Tõs; Miul ei lää si̬i̬ sü̬ü̬k eńge `sisse ka mitte Hls; lassi `piimä ja karbi võid ma oma enge `sissi ei võta; miu eńg es võta tat (vastumeelset toitu) `vastu Krk; `aige ei maedsa, ei võta eńge `siśsegi midägi Ran; Heedä hinge ala (öeld viinajoomisel) Räp; hinge seest sööma ~ võtma kiusama, tüütama Vana`eide `lorbutamine süöb `iŋŋe siest Kuu; Noored söid vanadel inge seest εε Emm; sa võtad mo inge seest `vällä `eese riioga Mar b. eksistentsiks oluline nähtus, tegevus jm Pajud kasuvad `seikste nögude vesiste maade peel - - Vesi on ikka paju ing Kaa; (lõng) oo mõnest kohast nii peenike, et põle `ingegi sees Mar; küll aga `ketrab peenikse [lõnga]. ära ikki `enge `väĺla võta Hää; mehil o nagu ing, tubak ja viin Kod; obone oli minu ing kohe. taĺlitasin ala neid Plt c. korrasolek; töökorda panek; tegutsemishoog Eit saa ega saa `tüöle `hinge sise Kuu; tuuligul on ing `välja minemas (laguneb); p‿saa piibule `inge `sisse (tõmbama); ma‿b saa obusele `inge `sisse (korralikult tööle või sõitma); p‿saa rakule `inge `sisse (korralikult valmis tehtud) Khk; torupill `mud‿kui `üidis, ma `tõmmasi tale ikke koa `inge `sisse küll Aud; ta ei saand `kangalle `inge `sisse (ei osanud kududa) VMr; Tuulikuid põle vist rohkem kui veel kahel on ing sees Trm; Mina `esti ei osand [võid] tehä, siis isä lõi inge `sisse. Temä osas nii `järsku üles-`alla `lüiä männäga, siis ku̬u̬r võttis kohe inge `sisse ja läks ruttu kokku KJn; tulel om eńg `vällä lännu, ärä `kistunu; puhass engege tuli `palli ümmer (lõi kõvasti välku) Krk
7. fig (viletsast või põdurast olendist) a. (väga kõhnast või viletsast olendist) `eŋŋe ei vie `kiegi (normiks ei võeta kõhna siga) Lüg; muku sai si̬i̬ ing ärä räesätud (lahjana tapetud); nägid et, muku ińg (väga lahja) õli sul talleke, tagasi tuada Kod; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; Kadri om ka nõnda är kadun (kõhnaks jäänud), et paĺlass eng vi̬i̬l Krk; Niguʔ hingetsänk (pikk ja kõhn inimene) Vas b. (väga vaesest või tühisest inimesest) `Andas `krundi ära - - Pärast vahi et omal ing `paelaga `kaelas IisR; taal pole muud kut türa ning tühi ing Khk; Sool pole muud kui süda, saba ja soe ing Rei; se mees põle muud kui tühi ing ja türä taga Juu; mes suss tappa! tühi ing, suala tüńn ja vana pindsakutükk Kod; kehväl ike [muud ei ole] ku ihu ja eńg Hls; vana inimesel ei ole mitte ku midägi, `paĺlald ihu ja eńg Puh; nii jumalõpaĺlass, tel ei olõ mitte medägi muud ku hing ja `hammõ rüpp Har; Esiʔ um hińg nööriga kaalan, a˽`tõisi um virk nägemä Rõu; hing langagaʔ kaalah (täiesti vaene) Vas; Ei olõ muud ku titt ja hing Räp; täl mudgu paĺass hińg; hińg om śeeh, silmä pääh, muud olõ õi täl midägi Se c. (kehva tervisega; väga haige, suremas) Omal ing `uule tukkames, aga viel `vannub `kurja Kuu; veda juo kolm samu `henge `niidiga taga ja ka veel `uhke ike VNg; sene eng on `justku `niidi `õtsas Lüg; nii vilets, mis ing löŋŋaga `kaelas; `umbest ing on `kontide vahel veel, nii `otsas `aige Khk; kõik peab `jääma maha kui ing o keele peal Muh; Ing niidiga `kaelas, sitaauk nööriga `seĺgas Han; ing piiksub vel `kontide vahel, see sureb varsi; mis sa teed ing ja elad (viletsa tervisega) Vän; Eng niidiga ~ `viltse lõngaga `kaelas ~ eng minekul Hää; kakestab üksinda `paĺke `tõsta nõnda et ing lõngaga kaalas Saa; ing `niiti pidi sies; ing paelaga `kaelas Kad; ing ripub niidi õtsas Iis; kõńd tõine, juśt ku eng oless londige kaalan ollu ~ londige näpu otsan; mis sa `seantse surmak ti̬i̬t, `paĺlalt si̬i̬ kuri eńg luie vahel sehen; nõnda `aige ja ärä lõppenu, eng liigub kurja luude vahel vi̬i̬l; si̬i̬ kuri eng paĺt keele perä pääl vi̬i̬l Krk; eńg om täl niidiga kaalan, aga muku eläb; mes mä elä, eńg om `persega `riibu, `mõtli et ma ärä koole Nõo; Esiʔ um hińg niidiga jo˽kaalan, a udi vi̬i̬l tü̬ü̬d tetäʔ Rõu; hińg nööräga kaalah Plv; hinge heitma surema minu `sõprad on kõik juo `enge `eitaned Lüg; Eile omiku `eitis iŋŋe ää Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; tema tuld tüölt kojo ja eit `inge Kad; `tuńdi kaks on `aega kui eit́ `inge Kod; eits `enge Hls; tõist last kabelin `matse, tõene kotun `eitse eńge Nõo; [hobune] hiit́ hinge sial är, `pillu `maahha; `hirmu ar, õt `tahtse hińge `väĺlä `heitäʔ Se; hinge vaakuma 1. pikalt põdema; suremas olema Õli juba `inge `vaakumas, aga ärä `püäräs (sai terveks) Jõh; [inimene, loom] vaagub eese `inge, ei tä sure ega elä Mar; Lehm sõi vist `naelu `sisse, nüid vaagub `inge Han; si̬i̬ one juba `inge `vuakman Kod; ammu joba vaagup `enge Krk; vana pernańe `vaakse `eńge San; 2. u majanduslikult alla käima Mõni kolloo·ś vaagub kua `inge Han; hinge (välja) viskama surema, kärvama kuer `viskas `enge `vällä Lüg; enge juba `väĺla `viskanu Hää; üks nuare ärrä (oiniktall) one ärä inge visanud Kod; kevädi pidi kaśs inge `väĺlä `viskama KJn; [laadal hobune] iluss ku lihamägi, ku kodu saave, `viskab enge Krk d. (väsimusest; suurest pingutusest) eng oli kohe `kontide vahel `ninda `niidin `eina ärä VNg; Kas vai rukki`leikuss, päiv palav, ing `ambas, oi küll sai `auvet; Sai `tulla `ommiku `mõisast `reielt, ing niidiga `kaulas, ei `sõisand jalal Lüg; `juokseb `ninda et eng `ambas Jõh; `Juoksime `nindat `irmus, ing oli `paelaga `kaelas IisR; `lintsi nenda mis ihu ing kisendas sees Khk; karjob ühnä inge põhast (kõigest jõust) ja röögib Mar; Kus poiss lidus lõõtsutades, vata et eng paelaga `kaelas; Ing niidiga kaelas, ingeldab - - nägu tü̬ü̬ `raske või joosuga tuleb Hää; kui kiire töö - - siis tehasse nii et ing `ambus Lai; et hing armas sees kõigest jõust siis ta `panni naa `lingama et ing armas sihes Muh; Joose naa‿t ing armas sees Lih; Suure `tü̬ü̬ga `tõmma nii et eng armas si̬i̬s Hää
8. (surnu) vaim a. vaimolend, kummitus sedä (kuusikut) `kartas `enne igä mies nagu `enge Lüg; Kui `inged tulevad (hingedeajal)`riega, siis tuleb pikk ja külm kevade, kui `vankriga, siis soe ja varane kevade Jõh; `ingede pää oli `talve olnd, siis oli `pandud `ingedele pudru Khk; neli nädält sedä `enge `aiga om. võet `engi `vastu; pimme udsu, sõss enge tulev `taevast; enge tuleku päeväl olli viit `süvvä engedel ja mineku päeväl kah. enge saadeti ärä, tapeti siis üits lu̬u̬m, kas kana või; ma oodi tat (teda) ku `enge, es tule‿s tule Krk; keedetu `paksu jahu `putru, `pantu või `siĺmä, siss `viidu tareotsa pääle `engile `süvvä Puh; eńge siss teǵevät toda `ilma alvass – ku na ulguva Kam; pulkšti (kella) katõ`teiš́šüme `aigu `üöse jengeʔ `ḱäülese maa päl, t́egeva taad ež́ tü̬ü̬d, mia t́ekki jelleden Lei; hingeʔ lastass `täämbä (hingedepäeval) vallalõ puolõst üüst puolõni päväni Lut || hingedeaeg Mihkle päeväst üits nädäl `eńgi, eńgist nädal märti Trv b. vaimuks maskeeritud inimene (hingedeajal) ku ma nu̬u̬r oli, siss ma käüsi ka engen. enge käüsiv vagaviisi - - mõnel olli piĺl man, mäńgs kannelt - - `laulsiv iki: enge omma siiä saanu. `antke `engil ańnakiida, `antke `engil kanaliha, `katske karaskiida. kui ei ole aniliha, siss `antke `engil sia `ändä; `võtsiv `enge aja `algusen, üits kolm `õhtud käüsiv - - mõni pańd kirmi suu ette. `ütliv iki: lääme nüüd enges; enge es tandsi, käüsiv üte mant tõise manu, [tahtsid] iki: käkki, karaskid ja liha Pst
9. elusolend a. inimene või loom, hingeline Üks väsümädü ing tämä oli; iga ing toi kolm-neli `tündri `silku `kaasa `palgaks [kalapüügilt Soomes] Kuu; küll on mones `vallas pali `vaisi `engesi Vai; mis sa `piinad `ilma `süüta `inge Khk; `Mihklipää `laupa `öhta siis karjased `otsisid ja ajasid veel `viimpse kui looma iŋŋe metsast koju Krj; Piikund ing (väsinud, nälginud, poolhaige inimene) Pöi; Mis teised ütlest seda ta tegi - - oli üks saamata ing Emm; oo sool `põrsa ing maeas, põle sool `nälga `karta Mar; Või säl sõjas neid `engi vähe `otsa saab Hää; kõik viimane kui ing (inimene) oli kadund Juu; siis käind külas `õmblemas kus põle mieste `ingegi old JMd; `ükski ing ei tiand aimata VMr; minä tulin kõege `enne. `tõisi ei õle mitte `inge Kod; miul ei ole elävet `enge kodun; üit́s `eńgig ei liigu (väga vaikne) Krk; ma ole õnnetu eńg, ei ole omakest Hel; turbavva, kammar om pääle kasunu, ku pääle läät olet kadunu eńg Nõo; ta oĺl siss ärä lännüʔ kotust ilma hinge `ti̬i̬dmäldä Har; ka taal hingel (joodikul) püsü üi midägi; kotoh olõ õi ütte jumalõ `hingegiʔ Se; meele (meile) katõlõ hingele saa viländ Lut || (hrl kiriku- või usklike terminoloogias) `Nõrkend ing (vähese aruga) Lüg; ära kadund (patune) ing Jäm; üks ära valitsedud ing Emm; ärgand inged, kis akkavad jumalad paluma Los; äratud inged Plt; patanõ ińg Krl; nu̬u̬ omma kõiḱ `õnsa hingeʔ, kiä `taivadõ saavaʔ Har; riš́tit (j)eńg Lei b arvestusühik (elusolendite, hrl inimeste loendamisel, maajagamisel, maksude määramisel) `eŋŋede vili õli sääl (magasiaidas), mehe`eŋŋe pääld õli juo ikke kuli rukkid `sisse `kasvand Lüg; kui `palju neid inimese `ingesi teil on? viis `inge peret Vai; `veisid viis `inge `lautas Khk; `kirkonna iŋŋed (kihelkonna inimesed) Jäm; vallamaks oo viis sada iŋŋe pealt Muh; meite kihelkonnas kolmsada `inge Emm; `ingede kirjudus (rahvaloendus) Rei; kolmteist `ingsid kano Mar; kas ingete järele on neid (koolilapsi) pailu Var; No `metmes `enges (mitu) sul‿s neid (sigu) on Tõs; metu `lamma `inge sa ületalve jätad Aud; kodu `kasvasin, oli `kümme `inge pere JJn; vallan eläb kolmtuhat `ińge; pere õli kaheksa `vaimu – `inge Kod; viie inge `pääle saab viis kilu `suhkurt Vil; engede mass pannass engede `pääle Hls; meil iga `aasta piät vallavalitsuse kätte engede aru [viima], kui paĺlu `eńgi sul sel `aastal talun om Hel; egäl eńgel `olli viisteistkümme vakamaad. kutsuti Kääni eńge Nõo; inemiisi `loeti õks hinge `kaupa, eläjeid `loeti tossu `kaupa Har; suuŕ kruńt nelä hinge maa Se; nääd́e hinge pääle (nimele) Kra || fig `meskesed suured pühäd. kolm `inge (päeva) peräkuta Kod
10. inimese sisemine olemus a. sisemaailm; sisetunne, südametunnistus; teadmus Ei sen mihe inge uks `naljald irvagille lähe (ei avalda oma saladusi); `kuidagi on nie sügüsü `ehtud ka nii sügävälle igä `hinge vajund Kuu; sedä (maagilist rohtu) piab `andama `ninda et tämä eng ei tia Lüg; ing kiheles sihes (mingi mõte ei andnud rahu); oo sul midagi iŋŋe `teatavas Muh; Joudnd seda ingest (iial osanud) arvata Emm; Mo ing-vaim on sellest asjast küll `lahti Rei; mo emä ei võind [teda] inge all (üldse) näha Kir; Oleks ma engest või vaimust seda `täädnu; Mis ta eng ja vaim küll `mõtles, ku ta `seukse pääteu ära tegi Hää; jäta mu ing rahule, kuradi naakmańn Sim; õleks ma seda ingest tiand ~ õleks mu ing seda tiand Iis; ma ei saĺli teda inge `sisse (üldse mitte) Trm; ilma inge `tiädmätä saen äbi Kod; ta tahap rahu saia, et eńg ütel pu̬u̬l om; ma es või engest arvade, ega mõtest mõtelte, et miul `seante küläline tulli; miul es tule engest (sugugi) `mi̬i̬li Krk; miä es tiiä eńgestki Nõo; võit kõ̭nõlda nii paĺlö kui hing himostass Kan; ku˽hińg `haigõ om, siss om hingel halu; ma is tiiä tu̬u̬st aśjast medägi, mu˽hińg om tu̬u̬st vaga Har; Taal naa˽hińgeaasaʔ umma˽lõdvaʔ (kergeusklikust) Rõu; mi̬i̬śs tiiä äi˽hińgegagiʔ, mia naańõ tah kammandass Vas; sul inäp `hińge ka olõ‿i seeh, ar olt uma hińge `andnuʔ, õt hooli‿i tõisist sukugiʔ; kost saʔ mu hinge `sisse tiiät; sa kui `hińge kaalut (usutled), sa usu‿i tõist; proosta kõ̭nõlõss perämätsest hingest kõ̭õ̭ `vällä Se b. (meelepahast, vihastamisest) täis `iŋŋega (vihasena) Hlj; ing täis sappi Lüg; siis olid mehed `inge täis teise `pεεle; tegi mo iŋŋe nii täis Khk; Mees aes selged möga suust välja ja siis mool ing kerkis Emm; aga mo ing `kerkis sees Mar; aga mo ing oo täis ta `peale Mär; Vaname ing karand täis Kei; mis ei `meeldi, si̬i̬ aab üsna ińge täis Pal; eńg saa ~ lää täis Trv; eńg läits täis, vihast Ran; [tal] Karaśs hińg `hirmsahe viha täüś Rõu; timäl siss lät́s jo hińg `väega tävvess Vas; hinge all 1. enda teada; südametunnistusel tämä piab oma `tieda, piäb oma `eŋŋe all sedä `asja Lüg; eńge all mul ei ole saladust Ran; 2. varuks, omanduses olõ õi `tingä hinge all Vas; ar˽kõ̭õ̭ and mis hinge all om õnõ Se; hinge peal(e) ~ pealt 1. enda teada; mureks; südametunnistusel(e), -tunnistuselt `Räegi ära `inge pialt, läheb `kergemast IisR; see‿b jöva midagid oma iŋŋe pεεl pidada; komveki kot́t kipitses taal iŋŋe pεεl Khk; (tema surm) läks teise inge `peale Mar; sel on inge peal pakil kedagi Jür; kiḱk na kõnelev mul ärä enge päält puha Krk; mia ei naka enämb vanan `endä eńge pääle `võĺtsma Nõo; `jäie esi `haigõss - - mul oĺl siss pu̬u̬ĺ [kudumata] sukka hinge pääl Har; timä ar tuńnistass kõ̭õ̭ uma eho-hinge päält Se; 2. varuks, omanduses mul ei oole `sentigi enge pääl Krk; hinge peale käima süüdistama; kiusama; vihale ärritama käib `iŋŋe `pääle (ajab vihale) Hlj; tä köib mo inge piäle, `kiusab mind Tõs; si̬i̬ käup miul periss enge pääl, ku tõine miut `sõimass Krk; hinge `pääle `käümä (süüdistama) Vas; hinge taga ~ taha ~ tagant 1. enda teada; südametunnistusel(e), -tunnistuselt Minu enge taga `seukest `aśsa ei ole, et ma `vargil läheks Hää; see asi kipitäs `piäle inge taga Juu; no pajata `välja mis sul inge taga on Kad; ei olõ midägi hinge takah (südame pääl) Vas; 2. varuks, omanduses(t) Pole `iŋŋe taga punast `krossigi; `Viimase kobikani `ansin `iŋŋe tagant `väljä Kuu; killel pole `miigid sugust iŋŋe taga, selle kääst pole `maksusid ka vötta Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; viimane `kopkas inge taga Kos; nad norisid viimase peńni inge tagant `väĺla Sim; tämäl ei õle inge taga `seńti raha, ei tükki `leibä Kod; [ta] Annass või eńge tagat ärä Trv; eńge taga ta ei piä `endäl, nii `elde Ran; `Väega˽`helde `käegaʔ, tiä `andsõ kas vai viimädse hińge takast ärʔ Urv; mul ei olõ mitte medägi hinge takan süüäʔ Har; Jätä‿iʔ hinge taadõge (mangub kõik kätte) Räp
11. iseloom; tugev tahe; visadus on sel ka `inge seda `valmis teha Hlj; `valju `eŋŋega obone Lüg; Ise pisike, aga ing on ikka nii suur (väikesest ja väga tigedast koerast) Mus; ergu engega, see‿i seesa pudelis ka vakka Aud; Ma oma enge ja vaimu poolest ju ti̬i̬ks, aga ma‿i saa Hää; si̬i̬ om üit́s ää engege inimene, eläve vaimuge Krk; väegä visa eńgega, ei jätä enne `järgi, kui ärä om tettu; siss ollit nu̬u̬r, eläv eńg seen Ran; taa (viin) võtt iho`tervüse ni hińge rikk Vas; hingele (südamelt) om hüä ineminõ; pehme˽ki̬i̬ĺ pett, hää hińg and Se; elust ~ ihust (ja) ~ hingest, hingest südamest, hingega, ihu (ja) hingega, ihul(t) hingel(t) jne kõigest väest; innukalt, agaralt Ei ole parada `meeste `korval `soudajes, ku pead elust hingest igä `tembama Kuu; ühe tüö `küljes ole ihu ja `eŋŋega, et sais `valmis VNg; tegi kõhe tüöd ihu `eŋŋe puold Lüg; `jooskes keigest iŋŋest äga äi äs jöva Khk; `Mõisnikkude `vastu ta oli kõigest iŋŋest Pöi; seda õlut `aetse õte iŋŋega takka Muh; on aśsa `juures ihu ja ingega, süle ja seĺlaga Tor; tämä tast iho ingegä mennä; mina saen `vandu iho-enge pualess (kõvasti vanduda) Kod; tegi kõigest ihust ja ingest ~ ihu ja ingega Lai; ta on ihul-ingel sääl `juures KJn; ihuld engeld püünäb tüdrukut; ma avitess kige ihu ja hingege tedä Trv; ta püünäp nindagu ihust ja engest; sellel ma os lännu, ihul engel (meeleldi) Krk; püis kogu eńgest, aga es jõvva; me nüpeldäme kõegest ihust ja eńgest ärräle `jäŕgi Ran; temä ois Juhani poole kõ̭ige ihu ja eńgega Nõo; ma‿less ihust ja eńgest tullu sinnu `kaema Rõn; `tahtsõ ka perremihe pojalõ [naiseks saada], teḱk tu̬u̬d tü̬ü̬d `vaesõkõnõ kõ̭gõ ihu-hingega Har; timä `väega taht, umast ehost-hingest; kõ̭õ̭st hingest-`süämest `väega himostass; tü̬ü̬d tege hingest ni `süämest; hingest `süämest tä ikk `väega Se | timä perämätse hingega vi̬i̬l haard tetäʔ vai püüdäʔ, perämätsest hingest haard tetäʔ Se
12. midagi väikest või õhukest, kübe, raas; (eitavas lauses) sugugi, üldse mitte `naarid `kasvasid nönda suured, mineva sui‿s saa mette `inge ka; pole söö `ingesid `liitis Khk; Tedremadar on `söuke pisike peenike rohu ing; Nee mõned männi ja kase iŋŋed mis seal (rabas) on nee‿b kasu puuks koa Pöi; ei taha teisega `reaki, mitte iŋŋe sõna‿p lausu Muh; suhkurt andass väga inge`ohtu (vähe) Kir; sa `tohtind `ingegi ütelda Vig; nied ühed enged (ühed ainsad) tal olidki, uiõd ljõnna `riided Khn; akkasin `vaatama kas on pluomi `inge peal ka Ris; ei õle `üste sõrmusse `inge minu majan; minä ei õle ühelegi `inge `annud (kõnelnud), aga jutt oo väĺjän Kod; nagu rida läks [puravikke] - - aga nüid, mitte üks ing Äks; nii lambi laasi ei pia mitti `enge (purunevad kergesti) Krk || (võrdlustes) Nii peeniksed naelad just kut iŋŋed Pöi; Minu [kedratud] lõng `oĺli ikki peenike ku ing Hää; [peenike koelõng] nagu üks ing `sisse kududa HJn; sõgelased on ühed ullud – üsku ing ise, pienike Sim; mõni kirp nagu ińg. tiĺlokene nõnnagu ińg Kod; lõng on peenikene nii ku üks ing Ksi
13. ujupõis kala ing. `niisuke ele rakk kala kohus VNg; kala iŋŋeks kutsutess `säinasel keige `rohkem. iŋŋed kahe jätkuga; Kui kala puhastad ning kala ing viŋŋub, siis saab kala veel Khk; avi ing käib `mööda seĺg`roodo; torsal on suur petk hing sees. `leika peege `katki, hing toleb `välja Phl; kala ing, mis selgroo `külges on Rid
14. (hüüatustes) a. (retoorilistes hüüatustes või küsimustes) appud `piimä ja `suolast `kammilast `korva ja, `leibä ja, mes sa viel ing `nouad Kuu; kus sa eng lähäd. õled mul näppis Lüg; No mis‿sa ing oleks `kostand, kut äkist oleks immu tulnd ületsitpidi `minna Ans; Kus ta `vaene ing `sõukse ilmaga lihab Pöi; kus `silda põle, `sinna ikke pannasse jalabud `piale. kuda sa ing ikke üle saad Kad; oh ing alassa küll, si̬i̬ mi̬i̬s on ukan Kod; kohe sa eńg lääd Trv; oi armassińg, na˽saluvõ valusdõ San; Vanast ummõldi, mõtlõ˽hing kõ̭iḱ `käegaʔ Urv; Kui sa˽kulla hińg pant toolõ tiĺlu latsõkõsõlõ˽`kahrõ `rõiva `ümbre Rõu; no mis sa, hińg, `mõtlõt ka, õt nii tiit Se || (viinajoomisel) Hing alt, uputus tuleb Trm; Hińg hoiaʔ, huputuss tulõ Räp b. (kirumis- või sõimusõnana) `saadana ing, elu on jo `sellest `saate täis tema `pääle Hlj; Ah sa katkend ing; Oh sa arg ing, või pole `julgend `ööse `surnuaja juurest läbi `tulla; Poiss kuri ing `toetas tagant `aknast ennast `sisse Pöi; oh sa `põrgu ing Tõs; kurat su iŋŋe `sisse JõeK; katsu et sa va `prohvuse ing siit minema suad JMd; oh sa `saadlase eńg Ran; `ossa koradi eńg, kos‿sa lähät Nõo; oh sa kuradi `saadani iho hing, `ütless muni kiä `hirmsahe vannuss Plv; kurat, vehmer lät́s `kat́ski, ah sa hing Se
15. Vähis`iŋŋes (hingpakkis) ruttasin kogu tie Kuu; mes sa õled siäl masina all? surma ing (surmale määratud) Kod
hingama `inga|ma, -da spor RId Sa Hi, Ris KuuK Iis, ingata Rei L(-äta Mar) K I, iŋŋ- Jõe/`i-/ S(h- Phl) Rid VJg; `ingämä, ingätä Kod KJn; `hińgäm(m)ä, -ng-, hingädäʔ, hińgädäʔ, -täʔ V(`[h]ińgäme,[h]ińgädeʔ, -teʔ Krl; `hingamma, hingadaʔ Har); `hinge|mä, -dä Kuu; `ińgeme Hel; tn `ińgämene Vil; `enga|ma, -da RId(`eŋŋada Lüg), engata Tõs Aud Hää; `engämä, `engädä, `eŋŋ- Lüg Vai, engätä Khn; `engämä (-ńg-), engätä (-ńg-) Var Tõs M(-m[e], -te, -de) T(eńgata TMr; `engäme, engäde San) Krl/-me, -de/; `engäma; engädä; pr (sa) `jengadõ, (ta) `jengä Lei
1. hingama a. sisse või välja hingama, hingamisliigutusi tegema aga tema (hüljes) on `ingaja elajas, tahab `välja `tulla `ingama Jõe; `karvad (harjased) `kasvand `rindude, ei saa laps üväst `engada, kui nied `rindu `jääväd Jõh; moni `engä `raskeld, moni `engä et ei `kuulugi Vai; ning siis see `ingas seda [toapühkmete] `suitsu `sisse ning see sai sellest `terveks `jälle Jäm; `ülged käivad mere `aukudest `ingamas Krj; körist `ingeda; körest saab läbi ingat Emm; [surija] `ingab `väljapole Käi; õhk mis iŋŋatasse Rid; noh tä südämest `ingab (lõõtsutab) Mar; õpib `kõrvist `engama (ei kannata suitsu) Hää; Siga `ingab iga arjase vahelt = keris Hää; kui nohu on, siss ei saa `sõõrmetest ingata, siss tuleb suust ingata Saa; ta (karjus) pidi `inge pidama [pasunat puhudes], ega ta ingata `tohtind sialt siis Amb; kuku viel [lambaniitmisel] kummuli, saa lammaski `ingama JJn; kala `ingab lõpuste vahelt Trm; kopsoga `ingäd; sinä `ingäd `liikva `lehki suuss `väĺjä Kod; jäŕv om ummussen - - tei [jäässe] augu, kala tullive `eńgämä Trv; `engäb nagu läbi õle kõrre, nõnda `raskest Hls; rinna om `kinni, ei saa engäte Krk; ku ma `eńgä, siss `suskap küĺle sehen; kuuli et, imelikult eńgäss Nõo; Ma käesi väĺlän `värsket `õhku `eńgämän Rõn; `hinga sa˽ka sissepoolõ ja välläpoolõ; sõta pakku tuĺ̀li (tulin), siss `peĺksi ni˽`hirmsadõ, et is `julgu hingada˽ka kõvastõ, siihn kottal `hinksi jo kõvõmbadõ Har; hińgäśs iks tühä i̬i̬st, elo oĺl siseh; `väega rassõ om hińgädäʔ, är˽tunnõt inne et, üle `süäme `hińgät Vas; kui olt `haigõ `väega, siss rasõvahe `hińgät Se; kõtu otsast `hingäss joʔ (haige hingab tasa, võib oodata surma) Lut || fig Poiss on siis nii järel (armunud), et kas `ingab `sisse selle tütarlapse Mus; Kui ta ää suri, siis ta kodused `ingasid keik `kergemald Rei; juṕi`kaupa `laśti hińgäte, üt́s mass oĺl tõsõl sällän Krl b. hingeõhku peale puhuma `Enne `inga [klaasi peale], siis `õeru `pehme lappiga IisR; [esimesel lambil] oĺl `väikene tulõkõnõ siin otsah - - `hinkset ne `äŕke lät́s elo mant Räp c. õhku saama siss kala tuleva sinna [jäässe raiutud] mulgu manu, siss üteldäss et, jäŕv `eńgäb Nõo; `kinni kasunu jäŕv, siss mõnest paegast `eńgäss Kam; jäŕv kokko kasunuʔ, kohn oĺl hõngu mulk, kohn hińgäss, tu̬u̬ oĺli läpeʔ Rõu
2. jõude või liikumatult olema; jõude olla laskma a. puhkama, hinge tõmbama; magama `piale `mardi `pääva akkasid [soldatid] ära minema, siis sain `iŋŋata Jõe; tuul `engab, kui tuul vagasest jääb Lüg; paneme ihu `ingama (magamisest) Jäm; obu `ingab - - saab tä `ingand siis tä läheb `jälle Khk; Tuuling `ingab vahest (ei tööta korralikult) Pöi; nüid soavad näpud iŋŋata Muh; kui `enne `päikest `mindi `kündma siis `lasti ärg [teat ajal] `ingada Emm; `antasse `tääle natoke `aega ingäta koa Mar; ehk jääks [rehepeksumasin] `seisma, saaks terakse ingata ka Ann; läksin `sinna ommiku vara - - kõik olid alles `ingamas Lai; Eńgäten seisäb ilus, magaden massab pailu Hls; ku puu `engap (on puhkeseisundis), siis piap `palki `lõikame; kes tääd, kelle mihe `karmanin ta (varastatud asi) `engäss; lase mu engäde, lõõdsutem võt́s Krk; läämi `eńgäme San; hińgäśs nädäli säńgüh, siss lät́s vi̬i̬l elokõnõ `vällä Vas; anna talle (hobusele) `aigu `hõngugi haartaʔ ~ hv hińgädäʔ Se; mul `tahtuss engädä; ma `istun ka õ̭ks `engä Lei; hingäko‿iʔ üttegiʔ, olõ‿iʔ kuna Lut b. puhata laskma ta `ingab obust Jäm; ma `ingan `jalga ja akkan minema `jälle Krj; teede `ääres olid körtsid ka, seal `käidi `söömas ning `jalgu `ingamas Vll; kas ma tohi iŋŋata koa natuke `kässi; eks ma `inga näppu nii kaua [kindakudumisel] Muh; tule `jalgu `engäm kah; ma jäi obest `engäm `sinna Krk c. surema, surnuna lamama ta on `ingama läind (surnud) Jäm; see `ingab `ammu Virita `saues Khk; kas te nägite kus ne sõjamehed `ingasid (olid maetud) Muh; `ingäb ikke raholest und (suri) Mar; `inga rahus – olgu muld `sulle `kerge Mär; see (püss) on viis inimest `ingama pand Juu; eks näd `ingä kõik sügävän mullan Kod; opetaja `ütlep, et ni̬i̬ om `eńgämä lännü siist `kihkonnast Puh; [surnu] umah rahupaigah jo `hińgäss; jummaĺ anna rahulikku hińgädä siih [surnul] Se d. (ajutiselt) söödis või harimata olema; küntuna seisma (maast) ju ärjabe all pöld saab iŋŋata Khk; Sui oli rugimoa kesas, pöld `ingas Pöi; kesa jääb `ingama ja päävatama Vig; mõni jät́tis [küntud põllu] `kuima, siis mua `ingas ja `kuivis - - kui sügise `küńti, siis jäi ta kõigess talvess `ingama Trm; ku `mitme `aaste taga `engänut (söödis seisnud) maad üles künnets Krk; las ta `eńgäss tükk `aiga, [öeld] kui `jäeti [maa] `saisma Kam; maa las jengäkä (seisku kesas) Lei
3. midagi eritama või levitama a. (soojust, niiskust) eritama, aurama supp on tuline. las `engäb (jahtub) vähe; lage plats õli `enne `valmis `tehtud, [pandi miiliaugust võetud] süed `sinne `jahtuma ja `engämä; maa `ingab iga kevade nisukest `luhti Lüg; maa aab `auru `välja, `ingab Muh; [pärast vihma] maa `ingab Trm b. peeretama söönd `ingab Käi; sool oo tagant `ingand `jälle. tagumene ots `ingand `jälle PJg; kui `aige kõht on, siis `ongi ia, kui `ingab Ksi; nüid om üits tõise otsage engänu Hls; ku magaden mõni perset lask, `tõise `ütlev - - söönü `engäss ja tõbin `oigass Krk c. teat (naha)haigust levitama; teat haigusesse jääma kust `aigus maast `külge akkab siis sie kõht `engäb Lüg; maa `engamisest - - `piavad `niisikesed `vistrikud `lüemä ülesse Jõh; maa `ingamise koht ikke võis `olla [kust maa-alused tekkisid] PJg; [maa peal pikutades] inime jääb `aigeks, siis `üöldakse: moast ingand Jür; maast `ingab, siis [pärast seda] läheb kõhe punane nagu `veikse rüegatus inimese `silmade `piale Iis; see (maavaim) `ingab mua ää – seal suab inimene alvatud või muud `aigust Plt; maa om engänu, säält tule `maaline Krk; maa sääld kottald [kus maahein kasvab] `eńgäb, maast tuleb serände `aiguss Ran; maa `hińgäss säält, sääl es tohiʔ `istuʔ Kan
4. (õhku, suitsu) läbi laskma; millestki läbi tungima `lehker `hingeb (praod sees) Kuu; `ahju `enga `suitsu `sisse VNg; `piibu vars `engäb. on `lõhki; [lubjaahjul] `augud õlivad laes - - et `engämä `andas. kui ei `engä, siis ei põle jo; `ahju põrand `engäb vist, ei `küpseta änam `leiba üvast Lüg; ölle kiha `ingab – ölut leheb sandiks Khk; [kui leivaküpsetamisel suleti ahjusuu kiviga, see] mätsiti tuhaga `kinni, et‿ta ingata ei anna Mih; piip ei `inga, piibul rinnad `kinni HJn; pingi peale pańdi riistad (puhtaks küüritud puunõud) `naakille, nii et alt `ingas Kad; ratta kumm oo `kat́ki. annab ingätä; ku `koskilt ingätä ei anna, süded `lämmuvad ärä [tuha all] Kod; mõni on kõva koŕk, tene laseb ingätä KJn; savvu `väega `hińgäss läbi pilost Se
5. oma toimet või maitset kaotama a. lahtuma, liisuma, kolkuma Kui kali hüäst pääld `kinni `pandi, neh et `hingemä ei `andand, oli kohe `terve `aesta hüä `juua Kuu; olut `engä `lahjast Vai; Kruusi `pöhjas on natuse `ingand ölut Jäm; tint oo ää `ingand - - tä‿p värvi `ühtid; leib `ingab ää, `kuivab ää Khk; Pane kohvi purgi kaan `pääle, muidu `ingab ää Rei; Viinapudõli koŕk pannassõ lakiga `kindi, muõdu `engäb ää Khn; ku piim seesab kappas, siis ta ju `ingab ära Ris; [arsti]rohi `ingab ää kui on vedel koŕk pial VJg; kui kuaritud kartul seesäb, `koltub ärä, nagu `ingäb ärä Kod; ku naa (humalad) vallalisest peräst seisave - - `engäve ärä Krk; supile ja piimale tule inganu magu manu Ote; Kuʔ ätikäpotõl vallalõ jääss, siss `hińgäss kaʔ äräʔ Har; [pärast leivasõtkumist] jahhu `puistõdi pääle et, är ei `hińgäʔ [tainas] Plv; sakõ pudõr om är hingänöʔ (hapuks läinud) Räp; vesi om är hińgänüʔ, vaja veśätseppä Se b. kaduma, haihtuma; aurustuma tä on jo nii ää ingänd (auranud) et puhas kadond Mar; `õhta illa ja `öösi kui tolm ära `ingas PJg; [väljakaevatud surnukirstus polnud] ei `riide `aimu, ei kedägi. kõik ärä ingänud Kod; kahelt poolt `aeti [sütele] `tuhka peale ja pańdi teĺliskivi `otsa – siis ei `inga (kustu) ää; tindi pudel kuevab ära või `ingab ära Plt; Ku˽liikvapotõl vallalõ jääss, siis tu̬u̬ `hińgäss äräʔ Har; Vrd hingümä
6. (hrl eitavas lauses) lausuma, ütlema Õle senega rahu mis sul on ja ärä `ingagi Jõh; sedä `asja ei voi tamale `engägi: tulo pahandus Vai; äi münul pole sest söna ingat Emm; Ei `inga eest äga takka (vaikib) Han; ta vähe `ingas `mulle koa, aga ega ta mulle `kõiki `reakind Hag; ei ingänud tämä kellelegi Kod; läks teisele `riakima, see ei vastand - - ei `ingand eest ega tagast Lai; ärä mitti engäde kellekil Krk; ärä tälle tost midägi `eńgä Ran; Os tä mullõ vai poolõ sõnagagi˽hińgänü, et tä matusõ pääle lätt Rõu; ei tu̬u̬ `jengä sõnnagi Lei
7. vaikselt liikuma meri `engab ehk `nõõgab, `väike lainetus sees Var; Meri `ingab, lainetust ei ole, aga on kuulda seuke mere ääl Hää; õige vagane (tuulevaikne), kaśk ei `ingägi Kod
8. fig näppama, varastama `Müäda `käivad siit, juba mõni ta siit ikke `ingas Jõh; Juba müts läind, kes selle nüüd sisse ingas Kaa; ma eńgässi taa nua `sissi San
9. Panti ropusti raha ingama (raisati tohutult) Emm; kui inimene igistab, sis ihu `ingab PJg; `surnu `audade pial tulema `vosvorist kuju `väĺla - - kuidas ta sialt auast `väĺla `ingab Plt
hinge|asu (eitavas lauses) hingerahu, asu ei `anna `hiŋŋe asu ~ rahu Kuu; ei ma taha `sulle `enne `eŋŋe asu `anda `ennegu `valmis tied VNg; `kiusab minuda, ei õle `eŋŋe asugi Lüg; ta‿p anna moole iŋŋe asu (sunnib tööle) Jäm; `sulle väga `piale käib, ei anna mitte inge asu Lai
inämbä inä|mbä Vas Räp Se(-ń-), -bä VId; änäbä, -a, enaba Lei
1. enam, rohkem tu̬u̬ lat́s hoit inäbä immä, kellele `hirmu annaʔ Rõu; kui `suuŕmit ja kardohka paĺlo inäbä, saa sagehhõp ru̬u̬g; no üldäss inäbä et heḱeldedäss Se; jesa un jema änäba `paati maakielt Lei; kel paĺlo raha, tuul inäbä saa Lut Vrd enam1
2. (eitavas lauses) sugugi, rohkem (mitte); edaspidi mul olõ õiʔ inäbä silmäʔ `haigõʔ `olnu˽ku latsõh Vas; et sa inäbä tulnu us Lut Vrd enam1
iva iva R hv S, L K I Hls Krk Võn Kam San; n, g iba Kul Mär Vig(ibä) Kse Vän HaLä Tür; ivä Kod KJn Vil M T; pl ived Kuu
1. tera a. viljatera; kõrreliste seemnetera Moni oli pand `leivä `taiginalle `sotkies ivi `hulka; iva on `lendävä nogass (usinus annab leiba) Kuu; kana nokkib ivad maast `välla Lüg; Kaer `tuores viel, iva `alles `piimal IisR; Aidast `vilja `tuues ikka iva kukkus moha Pöi; tööd oli küll `eńni kui ibad akkasid `paistma. [nüüd] masin tuleb põllale [vilja koristama], kohe iba paestab Kul; kue‿ma selle koha `võt́sin, siis mol ei olnd iba otseti maas (vilja külvatud) Mär; mitte üks iva röömike mul ei ole kodus änam Saa; Kui ibad piast `väĺla `kargavad [mütsi sisse löömisel], siis võid akata rukist `lõikama Kei; vahest läks prügisi koa tuulatud ibide `peale Juu; karu kaeral on oma ivad sies ka VMr; tuŋŋalpiad `jälle on odral, kui näpuga [odra]iva katsu, lähäb purust Kad; lakaga kaeral on ivad ühel puol; maa kaeral on `piened ivad Sim; kivi om iväde sehen Nõo || tungaltera `mustad ived Kuu; `tungal tera ivi oli rukkiste `ulgas Hlj; ise siest lahk `valged, nied `mustad ivad Lüg; mõni kord on rukiste ulgas paĺlu `musti ivi Sim b. kaunviljade seemnetera kaanad küĺles ja ivad sies [hernel] Amb; nuorest piast, kui põle [türgi ubadel] ivasid sies, kiedeti [kaunu] JJn; kui `ernel viel ivi sies põle, siis on lestad. kui `lestadelle ivad `sisse kasavad, siis on kaanad ~ kaunad; oa ivad Sim c. muude taimede seemnetera; terataoline asi või moodustis elav õbe, `niskesed ivad Lüg; virtsi ibad pannaks kalade peal; pöle `mullu sui näin mena maasika iba; öbe kröllid, ibade `viisi lükiti neid Ris; mul oli ivasi, `pipra ivasi; nää, selles mustas `sõstras on ivasid (marju) JJn; ivad on ike [püssirohul] VMr; sinepiiva VJg; ańd nõnnagu `ingveri iva (väga vähe) Kod; kihud on nii pisikesed nigu ivad Lai; sońn on einamaal, veike ümmargune iva Plt
2. tera tuum; vilja toiteväärtus iva oĺli kõva, õlu tuĺli raanist nagu vahutas; kõssakudel iva ei ole Saa; `ernel ja ual on iva paĺlu, see on kõigest viĺjast ette; anna loomale iva, küll ta siis ramusast lääb Trm; [taarileib] lastass är ligude, nõnda et si̬i̬ iva väŕk `vällä tule Hls; terä akkass kasume, iva om sehen joba Krk; katõtahilitsel [odral] om jämedä terä, noil om `rohkemb ivä sehen; `veskin kooritass nisu ärä, jääp paĺlass ivä; kaarajahu om ütsindä `väega vesine, kaaral ei ole jo iväd säl paĺlu Nõo; iva tulõp [linnase] koordõ seest `vällä Võn
3. teraviljasaadus a. jahu kaks kamalutäit ikki `pańti pangi pääl seda iva `raami [koeratoidule]; ivale tuleb kardulid ligi panna, siss lähab iva vähem, ega `paĺla ivaga saa `looma `sü̬ü̬ta Saa; vaja iva `anda eläjille Kod; rokk tetti kaara iväst Trv; iugutse õle virutide `puhtess puha [kaljaastjas], et iva iuk läit́s `vällä puha Krk; `siale anna puhast ivä ja, `kartuld ja `lõssi Puh; ivä (rukkijahu) raputedi `nahkule `pääle, ja `panti apatusi Nõo; kellele ivva `ańti, tollel (loomal) oĺl väkev sitt kah Kam; [pärast võõrutamist anti põrsastele] Edimält paĺlast lehmä`piimä ja perän ivä kah sekkä Rõn b. jahujook, -rokk loomade ivä – tuulalutse terä ja `sõkla ärä jahvatedu [vee sees]; iväge joodet vasik Hel; mõni ju̬u̬t́ `vaśka viienädälisess, siss nakati ivä `anma Nõo || jahusade, juuk paksem ivä, mis `põhja jäeb, on peru KJn; ku taaŕ `kinni jääss ei joose, siss om paĺlu ivä sihen Trv; ku õlu är om tett, sis jooseb alt `valged ivage Hls; egän `tu̬u̬brin ja egän tünnin om ivä põhjan [jahurokast] Nõo c. van uhmris tambitud odratera; tang, kruup ilma ivate kapuste, neil es panna `tange `sisse Krk; jüripäeväss keedeti äräminejile ilma iväte `kapstit; Üt́s ivä `uikass tõist (liigvedelast supist) Hel; vanast tetti ilma ivätä `putru, `kartuli `putru Nõo
4. toit, toidupala; kerge eine, oode miä‿n ole tänä vel `ühte iva `amba `pääle pand (söönud) Vai; Ole ma täna viel iva suhu saand IisR; Oli `aegu kus pole `mütmel päeval iva `amba `alla soand Pöi; ma `võt́si natuke iva Hää; [haige] ei võta iva `röömigi Saa; rahvass tahave iva, `õhtu oodakud; nüüd ku kolm `kõrdi süvväss ommokune sü̬ü̬ḱ om iva Hls; ommuku `anti iva enne `ruugos̀ti; Söö iva ärä sis kägu ei petä ärä; kellä kuvve aig tuuvvass `mõtsa võileib või lihaleib, ivass `mõtsa Krk; nii `aige et ei võta joba mitu `päevä enämb ivä `marja suhu; tulge `sü̬ü̬mä, `kaege kah ivä ärä Hel; ja ma olli ilma ivätä terve päiv; vanast üteldi peräst `sü̬ü̬ki et, laseme ivä `luie `sisse Ran; miä ei ole `katsa `päivä ivä `iukugi saanu; ma‿i ole `täämbä vi̬i̬l ivä `raasu suhu pannu; miä ei ole `täämbä vi̬i̬l ivä ei `marja saanu (täiesti söömata) Nõo; Siss toda (kaera- ja hernejahu segu) `ańti tü̬ü̬ `aigu obestele, et siss om kõva ivä Rõn; ma võta iks vähä iva [varahommikul] San
5. väike osa, kübe, raas `Ennemb saab kivest `kildu ku `ihnusald iva Kuu; ei `andand ivagi Vai; vöid pole mette iva kodu Khk; pole saand täna toidu ivagi `amba `alla Mär; naene ei õlema suanud võid ivagi; and (andis) nõnnagu lidveiva selle liistu [leiba, õuna]; ei mõessa lugeda üks iva Kod; pühitasse et iva `tolmu ei jää [ahjupõrandale] Pal; ivagi `eina ei saa kätte [vihma pärast]; leib on terve ma ei ole sealt küĺlest ivagi lõegand; `ühte ivä ei sua `tehtud KJn; võtame paar ivä (sööme veidi) Hel || natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte `aega tämä ei viida ivagi; ei lahe iva ust `lahti Kod; kaks `tuńdi oli `lõune `aega, siis sai ka iva ivake puhata Lai; see (reuma) ei kannata `külma iva Plt; `oĺli ivä ärä KJn; ilust naa ivaki ei elä Hls; tal ei oole aru mitte ivaki pähän Krk
6. terav ots a. oherdi või vindla teravikVig Vän spor Ha , MMg uherdi iba Vig; oherdi iba `lõikab puud Nis; Oherdil oli ia õhuke iba Kei; oherdi iva van ~ ots; oherdil ja `vindlal lähvad vahest ivad otsast ää JMd; [oherdil] `üitakse iba se õõnes koht, kuhu puru `sisse läheb Tür b. terav konksuke, kida Öŋŋeivad on muist küljest ära läind Jäm; `västrä ivä ~ kisa Võn
7. `siuke iba (püstloodis kasvav) oks - - `siuke old ea `västre vaŕs Vän; `iidlase iba, `soarlase saba ja `mustlase muńn läks `tartlase taha Kei
Vrd jüvä
ivakene dem < iva
1. (väike) tera `Ańti vi̬i̬l `pinta pääl [lademele], et `ühte ivakest kudagi `sisse‿i jää Hää; odra ivakene Trm; üksikud ivaksed, `väiksed. põle vägev vili Plt Vrd jüväkene
2. väike kogus a. (väike) tükk, raas anna üks ivakene veel, soh niid oo küll Khk; mitte vilja ega toidu ivakest põle enam inge taga Mär; võt́tis mud́u kuus seetse ivakest [enne surma]; leva ivakesi `antas kanadel Hää; mõne rohu ivakse kasvatab `sinna (lahja maa) `piale; rauva ivakesed (killud); Mitte musta küine ivakestki ei ruatsinud anda; leeva koorukene ~ ivakene Trm; läks naese kõha `piäle, jätt õma ivakese (väikese maatüki) rendi `piäle Kod; tuule ivake (kerge tuul) tõuseb Plt; neil (vaesematel) olli kardule puder karbin, mõni iväke liha võis sehen olla Pst; mõni `tervep ivak (riidelapp) saa paigass; lõigats pikä seebi kangi, siss lõigats ivaksess; pilve ivak (limane sültjas tükk) om maha pudunu, vihmage tulevet mõni ivak maha; põllu ivakse (väikese maatüki) mi̬i̬s olli; temäl `endel suur perekond ja vähike maa ivak (maatükk); üit́s ivak o `püstüst lina, tõine ivak o `maalist Krk; mul pole leivä iväkestki Puh Vrd ivakane b. vähene hulk, arv (asju, olendeid) vana obese `ruaskene kua, `lamba ivakesed kua Kod; need `oone ivakesed mis siin on; kännukesed on jäänd, kännu ivakesed [raiesmikus]; oli `taskus mõni `kompeki ivake Plt
3. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte ivakene `keokraa·hviad ka [koolis] VNg; Ivake aega saimegi rääkida Hää; Tal põle kanale ivakestki odre `anda Koe; ivakese `töńkab kirjutata; näkid ivakese `kuiva `leiba Trm; piäb `võtma `leibä ivake suhu, siis ei `petvä kägo ärä Kod; ivakse aaval nopid kõik segamini `valged ja mustad villad Pal; esimine sõŕm jääb nüid ivake lühemast `jälle sest suurest sõrmest; tegi ära ivakese aeaga kohe Lai; lehm on tua taga ivakene maad siit Plt; ivak maad iki om kah Krk; tulõ ivakõnõ siia San; oodaʔ ivakõnõ `aigu Plv
Vrd ivikene
4. (atribuudina) vähene; õhuke tüdar läks ivakest `eina `niitma veel Hää; õmal kua ivakesed muad Kod; [kütise tegemisel] aod `alla ja ivake mulla kord `piale; ivakse maa pial `murdis [torm] üle kolme`kümne puu Plt
jala|täis
1. samm; sammuvõrd; jalatalla suurune [maa]; jalalaba pikkus; (eitavas lauses) mitte sugugi, üldse mitte tie väga sant, ei saa jala täit `sõitada Lüg; siä‿t tohi jala täid `meile `tulla Vai; pole jala täit `tühja maad änam Khk; tä ikke asjaks koa juba, lühendab ikke so jalatäied ää juba Mar; `kirkus ei oln mette üks jalatäis `ruumi Ris; löhendasid mo `sammusi koa, mo jala`täisi Juu; ei lähä mitte jalatäit VJg; ike õlin `kärme ja `krõksjas, ma enese jala`täisi ei pannud `kaĺliss Kod; oss mul ollu üits jala täüs `maadigi; ei jõvva jala täüt ääp `astu edesi Krk; vanõmbat inimesed mõõdiva [päikese] `varju, et mitu jalatäit ta om. seda`viisi `kaeti kellä `aiga; piḱemb inimene, jalatäis kah piḱemb Ran; ei olõʔ jala täüt maad Plv; [laps] jalatävve võtt tagasi vanal inemisõl Se || fig ta (laps) ike jalatäiess mul, õiendab `mitmed aśjad ärä Kod || [hobuse] jala täis [naelu] kogus, mis on vajalik hobuse ühe jala rautamiseks, 8 naela mõni võttab jala `täie `naulu, mõni kahe jala `täie. igas jalas käib kaheksa `naula Lüg
2. reha ja jala abil kokkuvõetud kogus (kuiva) heina, lõigatud vilja, reha-, hangu-, sületäis puar kolm pihutäit [rukist] sai kokku korjatud ja `kinni `seotud, sie oli jalatäis; paar jalatäit, siis oli mul [rukki] vihk `vaĺmis VMr; eśti oli pihutäis, siis jalatäis, siis vihk Sim; suivili oĺli, mõni `ütles `parmad. jalabäl `aeti rihaga kokku, jalatäis ja SJn; niidetu aena võtat jala`täide ~ jala`täisi kokku, siss panet unikude Nõo; rondist `võeti [hein] jalatävve `viisi, `pańti rukka; rihatäis vai jalatäis, tu̬u̬ om üt́s, rihaga `võeti kokku jala `pääle; rehe rihaga `võeti [vilja] kaar kokku, pää ütele poole, tüve ütele poole, mitu jalatäit `pańti kokku puutävves sis `viidi rõogu manu Kam; Sõ̭ss `võet́eva linaʔ rehhiga jalatäüte üles ja köödete kuppo Räp; jala`t́äüsi om hüä `kuurmahe ja `sarda `pandaʔ; tulgõ teḱke jala`t́äüsi Se Vrd jalaline, jalandane, jalandus, jalantäis
jätma `jätma(-), (ma) jäta(n) (-ä-) eP eL(`jät́mä Vas Se Lut, [ma] jät́ä Se, part jättünü(ʔ) Urv Har[jättänü], d́ättanu Lei); jättama, jätta(da), (ta) jätab Khk Mus Kaa; jättämä (-ma, jättama) -dä (-da) R(-mäie Lüg, `jätmä, -ma Lüg Jõh IisR), (ma) jädän Kuu VNg Vai, jättän Lüg Jõh IisR; imps jää- spor R, Sa Emm (jεε-) Tor K Puh; jäe- VNg Lüg IisR Vai Khk Vll Muh Lih Kir spor , K TaPõ KJn M T Urv Har Plv Vas Lut; jäte- Vai(jäde-) Hi Trm San V(jät́e- Vas Se; d́äte- Lei) (tähendusrühmade piirid on väga tinglikud)
1. (edasi) olla laskma a. mingis olukorras või seisundis `Istuvalla `täüdüb `tuhli `kuorida, siis ei jädä `selgä `haigeks Kuu; jättas `akna `aagita; ei `õska `kündä üväst, jättäb vao `tervest ja `tõise `künnäb, jättäb `vüötilisest Lüg; mineva sügise `jääti keik `lambad eluse; ma `jätsi pesu veel `kuivama Khk; ega `aava‿p vöi lögaseks jätta Krj; kui ein naṕp oo, siis `jäetse kulusse, `niitmatta Muh; Aes löngavihi segamisti ja jättis poole kerimesega Emm; söad `jätvad naised leseks; sandid lapsed jätedaks söömast `ilma Käi; kuib oo üsna kõloks jättend selle vella (vilja); jätä mend rahole Mar; ei viisi `einä `niitä. mutku jätäb `kaari `võlga Vig; Mõni koolilaps jätab õppimise `loisku ja hooletuses Hää; `jääti ikke `inge see viie`tei·skme `aastane pueg Pee; nied on `seeki `jäetud aisad, neid põle vaja VJg; ei tõhi kodo üksi jättä Kod; ku vikadi rahu `jäeti, `panti iki kaari ala Krk; vanast `jäeti vaśk siss kasume kui ta ää lehmä poig olli; ma jätä ka ta (lehma) `kinne, ei nüssä enämp Hel; ku‿sa midägi `ot́sma lätsit, ta‿s jätä su konagi ilma Nõo; ka‿sa ussõ kińni˽pańnitõ, vai jät́it vallalõ San; lät́s ärʔ, jät́t mul `vańkri `pu̬u̬ldõ `vinna Urv; suurõ valu ja ädäge `jätse kõ̭iḱ unõtustõ Krl; kõnõla neile, et `jätke minnu rahu, na omma mõtsalisõ, ei jätä naʔ Har; Ann jät́t hobõsõ `saisma ja `vahtõ Rõu; Ku ahi tühäst jätete, sõ̭ss tuĺl leeväst vaheʔ, lõppe leib rutto `otsa Räp; ku ar ĺat sugu suurõst, maha ai (ei mahu) inäp `tallo, võt (eks) sis tulõ ar jättä muni `võ̭õ̭rast (loobuda sugulaseks pidamast) Se; maa jätet `süödüst Lut b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) jättis `linna minemata Mih; ta on edev, ega ta ei jäta seda `rääkimata Ris; `jääti söömata ka lõuna, kui ei osand `kosta Ann; mia jäti kah `tääḿbe tuapõrmandu `mõskmade Hel; kes tu toda jätäp tõstele kõnõlõmada Ran; ta jät́t `terveni arimada miu rüämaa Puh; `väega alb ja üle`kohtune inimene, ega `jummal seräst `nuhklemada ei jätä Nõo; oh `jätke `täämbä `kapsta `aida `lõikmada Ote; ta om jättünü `väŕjä `haaki `pandmalda Har; ma võinu tu̬u̬ raha jättä `masmada kah Rõu; mõts jäteti `külvmädäʔ Plv; timä jät́t tegemäldäʔ Se c. kuskil, mingis kohas ema `ketras, jättas vokkile `värtnad `pääle; Süäd `jääti `liede Jõh; miä jädin tama kodo `joude `istuma Vai; ema jättas lapse maha, es vöta `kaasa Mus; ää jäta tanu mehe külje `alla Muh; Meil `viitaks löödid `õhta `merre ja `jäetaks senna`paika, püiavad isi Hää; ää jäta kätt vahele VMr; on jätt nisu maha (sirbiga lõikamisel osa kõrsi kasvama) Sim; kos‿sa rikass võid jättä kõrvale, piäd ike `kutsma; tõese raha jät́t `sisse, peremehe kätte Kod; müristemine jät́s vihma maha, nüid akkass vihm sadame, nüid änäp üle ei lää kunagi (sajust, mis algas äikesega) Krk; täl si asi süd́äme pääl, tahab iki ärä kõnelda, süd́äme `pääle ei taha jättä Ran; egass maha ei jätä `ainu, kaste tulep `pääle, piap rukka panema Nõo; surnu lätt maa päl alvass, `aisamõ, maa pääle ei saa jättä tidä San; sa `tuĺli äräʔ ja jät́i latsõ ni kauõdõ Har; `Varga - - jätivä raha kõ̭iḱ sinnäʔ `paika; Ta ei jätä palavahe pattagi Räp; kartohkmuld vaja `äeśtä, sińnä om `kaibjil paĺlo kartohkit `maahha jät́et Se || fig Jättas `kuoli kus seda ja teist IisR; kui `aksid `vöitu ajama, siis `jätsi möne `ända (endast tahapoole) Kär; jättis kopsud `kraavi (sai rindel kaevikus tuberkuloosi) Rid; kate siĺmä vahele `jäetu (jäetud tähele panemata) Ran; ma paremb jätä ammaste `taade (ütlemata) tolle sõna Puh; tõne tõist ei jätä puu `taade (inimesed hoiavad teineteist) Rõn; ma hiidä iks vanaʔ `rõivapulga kohe `vaŕjo, noid jätä äi˽silmä nätäʔ Rõu; võta või ~ ehk jäta vöta vöi jäta, üks kut üks, nönda `ühte nägu Khk; võta ehk jäta, aga see oo ikke see küll Mar; see on – võta ehk jäta – tema JMd; võta või jäta, täiesti `ühte nägu Plt; Võta˽vai jätäʔ, taa lat́s u̬m `õkva i̬mä suust sadanu Rõu
2. (midagi) tekitama või tegema kui `niie silm on `katki, siis jättap [kanga] tiba Jõh; `kolne `narlane jätab `valged villid `järge Pha; varas jätäb jälled, siis `varga `jälgi `aetasse Mar; jäta vahe vahele Kse; tõkked tehetse jõkke, keskele `jäetse auk ja `sinna pannetse mõrd ette Aud; jätab tombud lõngale `sisse, ei `oska kehrata HJn; kõik `rõuged ei pia `jätma `armisi VMr; este `jäetasse üks pääv vahele, siis kaks `pääva, siis tõmmatasse veel viimast ja siis jääb [lehm] `kińni Lai; kes ei `oska äste `niitä, jätäb külleluud, jätäb kumõrad jooned aena kaari `pääle kasuma Ran; `rõ̭õ̭ndiku `jätvä [kangale] `sisse, kui alandikku `laskvaʔ Räp
3. a. säilitama, alal hoidma (ka jälle, järel[e], järgi, manu, perra, üle jätma.) tuluke põletas `vällä, ei jättand `ilpugi `mulle `rohkemb kui `selgä; te `tõite `mulle `vaarikaid. `puoled jättasin `omsest Lüg; `Leivapala ei `tõhtind järele jättäda, siis jättid oma ramu järele Jõh; ää söög `keiki ää, jäta pire üle ka Khk; ma`jätsi oma levaosa ikka vεhese ööl (õele) Käi; emisepõrsas saab ostetud ja siis saab see elo emiseks `jäätod; `määlestuseks siss ikke `jäätasse Mar; vikatil on `liiga suur suu, jätäb `rohto vahele Juu; kui siga tapeti, `jäät́i sia pia kohe jõulust VMr; vanass `jäet́i esimäsed pojad isäle abiss Kod; `lu̬u̬mi `jät́sid üle talve niipaĺlu kui sa arvasid Pal; `sirge pikä õle, mis sidemidess jäets Krk; aga eńg jätä `alla; no siss `jätseve `järgi koha `pääle, es ajave tedä ärä Hel; võib olla ei oless [kallaletungija] midägi `tennu, oless elu vaśt manu `jätnu Nõo; `massa `aiguss ei jättev, tollele ei saavet kudagi abi Rõn; ega ma `tastki˽ei˽saa kõ̭kõ neile kõrragõ `anda, tast piat tõsõss kõrrass ka `jätmä San; jätäʔ alalõ Krl; Koikkülä pu̬u̬l om mõ̭ni kotuss talusist nii lakõ et ütte maia ei olõ sõda pääle jättünüʔ Har; sa sü̬ü̬t [supil] sao alt `väĺlä, jätät nõrga `perrä; varass jätt vaja `saina, a tuli ei jätä˽midägiʔ Rõu; minnoge ilmatoest jätetä ei Räp; tõõsõ vasigõ jät́i elo pääle Se; härgvasigakõnõ jätetäss suu pääle, suu (sugu) tõbrass Lut b. (pärast surma või lahkumist) alles või pärandiks jääda laskma jättab oma varanduse järele `tõiste `riielda ja tappelda Lüg; `kuoli ja jättäs `naine ja `lapsed järele Vai; suri ise εε ning jättas völad `järge puhas Khk; tä on tõstamendi järele jätnd Mar; ku ärä koolep, piab kõ̭ik maha `jätmä Nõo; jät́t paĺlu `võlga maha Krl; timä `võ˛et́i ärä ja ma jäteti `perrä; esi lät́s ja uma halva teo jät́t siiä `perrä Har
4. ära või üle andma, loovutama; hülgama, mitte kaasa võtma `meie lähema `vällä kodont, jättäma kõik `teie `uolest Lüg; sene `raamado jädän `siule Vai; läks ise εε, jättas lapsed `saatuse ooleks Khk; `lapsi ei jäteda nüid sedasi ilma jäuks Rei; teise `kraesse jät́tis selle tegemise Lai; ta jätt alasi uma tü̬ü̬ tõsõ `kaala; kae ku laiśk ta om, ta jätt uma tü̬ü̬ tõsõ kätte tetäʔ; no ei jäedä inemiisile piimä `hämme Har; vana riśtkhaina jät́i kaŕa ala Se || lahkumissõnu ütlema, soovima jättasima jumalaga ja tulima tulema Lüg; juma- laga`jätmise aeg on kää Vll; jätame ead `aega Muh; siis akkas jumalaga `jätmene ja kojo minemene Juu; sügise ku linnud ärä `lendäväd, käeväd jumalaga `jätmän, nagu tänäväd inimess Kod; jätävä jumalaga ja annava suud tõene tõesele Nõo; jätiväʔ `tervest ja lätsiväʔ tarõst `vällä Se || fig Kui tämale kedagi `annad `pruukida, siis jätta kuhe jumalaga. Ei sie enamb tagasi `anna IisR
5. (hrl ühendverbina) a. lakkama, lõpetama; (ajutiselt) katkestama; (millestki või millegi tegemisest) loobuma, taganema (jälle, järel[e], järgi, katki, kohe, maha, perra, välja, ära, üle jätma) Eks pea merel`käümise järel jättämä ja `heinäle hakkama Kuu; minu `lehmad jättasivata puha `piima `vällä VNg; jättas `lapse ja `naise maha Lüg; sie jättas `ammeti maha Jõh; jädämo se nou `katki Vai; lind jätab `kergesti pesa üle kut inime see lövab Jäm; jättas nöu `jälle; ajab oma `kiusu alati, äga ta oma `kiusu‿b jäta; `piame töö käsile `jätma Khk; lammas jättis talle üle, imeta mette Krj; sa pead oma sönast ka järele `jätma, mes sa oma `jönni üksi aed Emm; see pöle lesk olnd, see jättis oma mehe kohe Rei; [ilma prillita] ei näin kojoda, ei näin `lönga üles vötta ega maha jätta koa Ris; me `jät́sime korra selle nõu valeks (~ kat́ti) ja nüid oleme mitu `korda kahatsend Juu; jät́tis kauba `kat́ki Sim; `jätke järele, mis te `ullate; ei jäta `joomist Trm; joer suab viimäte magu, enäm ei jätä `jäĺgi kuhegi; tämä jätäb pruudid kõik järele, ei võta `üstegi; mahajäetud taluase; ei jätä õma `võitu, tahab aga `minnä. kiälä või ärä kiälä Kod; kui külmale järele jätab, siis ka ilmad paranevad Lai; mina oma sõna ei jätä KJn; jätäv piibu maha, ei `tõmba `piipu; me jätim einäteo poolikul Krk; vihm `vaibub, jätäb saost `jäŕgi Ran; jätäme nüid `perrä, teeme ommen ommuku Nõo; Ega must ei jätä `mu̬u̬du Urv; mu poig om ka jumala maha `jättünü Har; `palka ma‿i jätäʔ, mis ma `ti̬i̬nnü olõ Räp; täl om `süämehe lännüʔ, tä jovva‿i inäp `maalõ jättäʔ (poisist ja tüdrukust) Se || mitte harima; söödis, kesas olla laskma põld on maha `jäätud Kär; jätt maa on ikke viletsam maa, ega teda muidu maha ei `jäätud Sim; peremi̬i̬s ja perenaine `aava ütsinti talun läbi ja jätäve põllu maha Pst; maha jäet maa Hls; maa puha maha jäet söödüss Krk; kaara kõŕs `jäeti maha, jäi kesäss, kos tõnõ `aasta rügä tet́ti Kam; `kõlbmadaʔ maa, mis um jätedu maha Rõu || vihastuma kui `jälle miäle ära jätäb, ei `kõlba kohegi Kod b. vähendama, alandama (alla, maha, tagasi j.) ma jädän vähä ala [hinda] Kuu; jäta sugu maha (odavamaks), siis ma vöta εε Khk; irmus tugeb `kõrge reńt. ei jäta `reńti maha Mär; lehm jätab piim vähämal Ris; lehm jätab jo piima tagasi JMd; kui sa võtta tahad. ma jätän `sulle `alla viis `seńti Kod; perremiiss jät́t `reńti maha; mul om üt́s lat́s jala`ju̬u̬skja, tu̬u̬ jät́t mul mitu `sammu tagasi Har || vähem tegema kas vana oo `jätnud mõness nuaress vihu tagasi või pihu tagasi Kod c. (selleks päevaks) tööd katkestama, (õhtusele) puhkusele jääma jättama `õhtale juo vai? `omme on ka päiv Lüg; `jätke ju (`lauba) `õhtale Lai; jätäme `õhtul kui pee (päike) `viirma nakkap Vil; `jätke pääl `õhtu jo, minge är magame; nüid `jätke `õhtuss; ma oss ammu `õhtut jätten, ma tahass är lõpete; me olem pu̬u̬ĺp̀e `õhtu iki pääväge jätten Krk; tähe om joba `taivan, jätäme joba õdagule Nõo; miś ti˽ni kaua olt, `jätke˽jo õdagullõ Rõu
6. (ajaliselt) edasi lükkama, pikema aja jooksul tegema; (millegagi) venitama, viivitama jädän sene tüö `ommest VNg; jättama nüid selle tüö edespidi; jättäb kõik `asjad `liiga `pitkäle Lüg; jätab see edasi teiseks päävaks Khk; jätame selle jutu kat́ti, jätame teeseks korraks Juu; jätame `kapsaistutamise `omseks JMd; ühest päävast `teise `jätma VJg; ei õle üvä ku `kaugess jätäd; jätä edesi, mul ei õle `aega tänä `tulla Kod; jätä ommeness si̬i̬ minek Krk; mis‿sa jätät nii pikäle tegemäldäʔ; ma jätä `kanga pikembä ao pääle kotaʔ Har; mis‿sä ta aśa nii pikkä jätät, ti̬i̬ʔ iks rutombide ärʔ; Nimäʔ es jõvvavaʔ uma `tü̬ü̬ga ja pidiväʔ `matmise `jätmä tõõsõst pääväst Räp
7. a. mööndusi, järeleandmisi tegema (ala, järgi, perra, perile j.) ei sie oma `kangust jädä VNg; ku `ommegi `ütlemist, tõene jätäp `järgi, ei `vaidle enämb Nõo; Tü̬ü̬ inemine t́ä om, a˽sõ̭nna sullõ t́ä `perrä ei jätäʔ Urv; tu̬u̬ om hää inemine, tu̬u̬ jätt `perrä Har; ku mu `õiguski om, mina jätä ala; siss riśtesä es tahaʔ minnä, a toolõ ka perile es jätetäʔ Se b. rahulduma, andestama; (mitte) kätte tasuma `laimab send, kas sa seda jätad Kir; ega seda ei `jääta ka Kei; ega ta sellega jätt; ega ma `talle seda ei jäta VMr; andeks jätma andeks andma vana eläjä ta meil om, jätämi `ańdiss tal Hel; esä jät́t vahelgi `ańdiss, a sina ei jätä konagi Nõo; see kõrd jät́t esä `ańdiss, ku tõnõkõrd vi̬i̬l ti̬i̬t, siss andass haku hanna alaʔ Har; jätäʔ mullõ `ańdiss Plv
jääma `jääma (-) üld (`jεε- Khk Hi, `jäe- Hlj Lüg Pöi Muh spor L, Khn HJn Ann Pai Kad Kod KJn Hls, -me Krk, `d́äämä Lei); da-inf `jääda (-) R Kär Käi Rei L K I Ran Nõo Kam, -de Hel Krl, jääda Sa Muh LNg Vig Lih Han Tor Juu JMd, -dä TLä, `jääja(jää-) Sa, jähä LNg Rid Mar, jähjä Saa, `jäähhä Vai, `jäia SJn, `jäiä KJn Kõp Hls, jäiä Vil M(jävvä Krk Hel) T, jäiäʔ Võn V, ipf jähi- S Ha Tür (tähendusrühmade piirid väga tinglikud)
1. a. mingis olukorras või seisundis, senises tegevuses või olekus (ka seisukohal, arvamusel) püsima; kuskil püsivalt olema, paiknema; mingisse olukorda või seisundisse sattuma, minema; mingisse tegevusse asuma; kellekski, millekski, mingisuguseks saama, muutuma (ja sellisena püsima) kui sie neu jääb `pietavast, siis `tiema nind, `kuida neu pidasima; minu ään jäi `teiste `varju VNg; jäin magama, en `kuuldki kui tulita; jääb senega, et tulen siis; jäi `kuulemattomast, `kuulemine jäi vähesest; õli rikkas, aga jäi `vaesest; siit on juo `kümme `aastat kui jäin lesest; `kaardi`mängus `tõine jääb ikke turakast; `kamber jääb `kitsast, pali `lapsi ja pere suur Lüg; jäi äbi sise; `leiväd `jääväd `taiginaisest; `lehma jäi `ahtrast; `ninda müö `jäimö `rüssist `ilma Vai; ta jähi `sööma; sadu läks üle, jähi taheks; mis sa osatled sedasi [teise sõnu], suu jääb `kiiva; värav on aagi pεεlt ära jäänd Jäm; jääb ruttu `joonuks; pöllud lahjaks jäänd; jähi nenda möttese; on näd (hülgepojad) vanamaks jäänd, siis `lähtevad kirjuks; kalad jεid `talve jεε ala ummuse; siis jähi see vene keele öppemine sellekssammuks ( jäi katki) Khk; ennem kutsuti lutsukala iŋŋuks, viimaks jähi lutsuks Mus; Jääga siis peele sedati, et sa tuled oomiku meitelt läbi; Pole see veel nönda jäänd; Me keik jähime selle asjaga siis nöua; Jähi Noti `Peetri teretamiseks (jäi tegemata) Kaa; nad olid enne ead söbrad, aga jähid üksteisele `vöeraks Vll; kui loomal sihest `kinni jääb, siis loom jääb keelika Jaa; kui meri moas, siis abajad jäävad kuivaks Pöi; laps jähi rubise; `lõiked oo rohu `sisse jäen Muh; mena jεε ika oma söna `juure; `jεεgo se `teiste arvata, münol pole senega `asja; esimest jähid `viimsegs ja `viimsed said esimesegs; vilja kasu jεεb `kinni Emm; silmad jäid `kenni noks ja noks Rei; mool jähi hing `ründos `kinne Phl; jää vakka Rid; nehoke asi ei jää mette varjole; kas tä siis jähi `inge või suri maha; tääl jähi `mooga `võlgu; silmäd üsnä `auku jäänd Mar; laps oo tud́ule jäänd Mär; vili jääb `kängu; ta jäi oma karjatsega rahule Tõs; sina piad `seuksese `jäema; Tiitsu [talu] jäi tüh́as Aud; `põrssad jäid pasale PJg; vanamees jäi `aigeks ja ehetused jäid `seisku Vän; Päält tuule selitab, jääb ilmal (ilm muutub ilusaks) Hää; [tulekahjuga] jäin puuks `paĺlaks; `kapsad jäävad `tohlu Ris; kui `õhta jäi videvikuks, siis naesed akkasid `jälle `kroasima Kei; ma akkan juba uniseks `jääma; see on nii unarusse jäänd, ää unustud Juu; terad jäid `otsa, masin ei peksnd `iasti `villa Kos; ega minagi `ilma`sambaks jää JõeK; `tõotas eaks lapseks jääda JMd; kui sa ike natuk `töötad, saad ikke, ega sa ilma ei jää Pee; näust `alla jäänd Koe; põld jääb kesasse; vanad `riided jäevad `sieki Kad; läbi olen ikke saand, `nälga ei ole jäänd Rak; toba sa oled, tobast jääd; kaks `kaĺlimad jäi maha, kolmandelle läksin Sim; ta jäi vi̬i̬l ülesse [kui ma magama läksin]; jäi oma kõhaga `pangrotti Trm; tõene suand `surma, tõene jäänd `ello; `konked ja `kombed oo põlisess jäänud; ma jäen tänä `kimpu oma `tü̬ü̬gä; kui `Peipsi jääb `kińni, tuleb kõhe lumi maha Kod; kes `söömisega viimasest jäi, see jäi turakust, pidi laua ära koristama Lai; `kutsar jäi siis selle `tiadmesele Plt; muld om `panka jäänu; vana ja kokku jäänu ku rõńks Trv; jääp oma sõna manu `kindlass; tulli lumi maha ja `jäi˛igi talvess Krk; põhja tuulõga [külvatud herned] jäänävä [keetes] kõvass; riśtluud om valusass jäänuva; `oĺli `otsa jäänu nigu vana roeduss; mesperäst sa nii kurvass jäid Ran; kae kas kell käib vai jäi `saisma; jäi kõ̭ik ni piḱkä ku `laia; villa es jää pükki Nõo; Kõrv lukku jäänü Võn; põse om `lohku jäänu Ote; `mõtlet küll, et ma ti̬i̬, aga tõnõ tulõp oma ädäga, nii jääp ja `jääpegi Rõn; ma pia `aiksast mineme, muidu jää pimme pääle San; kud́ä [töö] `pu̬u̬ldõ `vinna jääss, siśtä jääss (jääbki tegemata) Urv; ma `opsõ külʔ, a mul es jää˽ni˽pia `seĺgess Krl; perremi̬i̬śs jät́t `reńti maha ja siss `jäie `reńtnik tagasi; noʔ omma ne˽`saapa jälle `väikesess `jäänüʔ Har; eläjäʔ jääse pikile päävile, `lõunõss inämp kodo ei tulõʔ; kaŕuss es saa appi tänitä, hääl jäi kinniʔ; ma jäi `hirmu `väegaʔ Rõu; viĺä kasu um kinniʔ jäänüʔ; taa um jäänü nigu końks Plv; silmäʔ jõllilõ jäänüʔ uma `mõtlõmisega Räp; ar taht jäiäʔ vanast `tüt́rikust; puŕju jääss; mi̬i̬ katõgese kõnõli ja siiä tä jäägu Se b. (koos ma-inf abessiiviga; lause sisult eitav) ei tuld `ühtä tüttärt, jäi tulematta Lüg; minust jähi ta käimata; koer nii `näĺgas, vist söömata jäänd Tür; meil jäägü tu̬u̬ kõnõlõmalda; ta `jäie timä sõna pääle minemäldäʔ Har; `üt́ski kana ei jää `haudmallaʔ; silmäʔ jäävät ei ütelgi põdõmallaʔ Vas; tulõʔ sä innembä, ärä sä tulõmada jääguʔ Räp; maha ~ maale jääma 1. (ülesharimata, sööti jäetud põllust, maast) raadik o mahajäänd maa Mar; põllud on maha jäen ja `metsa kasun Tõs; kui [maa] kavvõmbass maha jääb, kasvab võsu `pääle kah Ran; 2. voodihaigeks jääma; sünnitama `raske`jälgne naine on maha `jäämas Rei; kevade sai kaks `aastad jo kui pikali maha jäi VMr; emä jäi siss maha, jäi `aigess Puh; muidõʔ Leenu oĺl ka maha jäänüʔ, oĺl poja toonuʔ; tu̬u̬ naistõras oĺl maalõ `jäämisel; `tütrel tuĺl maha `jäämine Har; perra j. kõhnuma, otsa lõppema Perräjäänü ku vana tsuug Räp; ära j. [kuskilt] puuduma paja kaen oo pealt ää jäänd Mar; jääb nii kauaks kodust ää Juu; `kahju oli ää `jääda Kos; 2. kõhnuma, haigestuma inimene jääse ninda omast näost ärä, kuivas kõllatses Trv; ärä jäänu ku luu ja nahk; ei jää `jalgust ärä Krk; 3. rasestuma si̬i̬ tüdruk om ärä jäänu Krk; naese ku ärä jäävä, siss rõõgitseva Nõo; täis jääma purju j. ta jäi ike nii täis, et es tiiä maad ega `ilma Nõo; ennastvasta ~ last ~ paksuks ~ poega ~ rammaks ~ raskeks j. rasedaks ~ tiineks jääma pidi `jääma `lapsesse kohe Kuu; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; jäeb `jälle last, enel kolm neli juba; tõese lehmägä õlema käenud puĺlil, aga ei jäänud `poega; tüd́rik jäänud paksuss sulasega Kod; ega abielus kedagi ole, kui naine jääb paksuss Ksi; laste`tüt́rik tennu nii`kavva valitsejaga `sehvti, ku ennäst`vasta olli jäänu; pulli man `käidu küll, aga lehm ei ole jäänu rammass Nõo; ku ma jo rassõss `jäie, umma kätt tiä mu pääle ess paneʔ Krl; nimäʔ `eĺli tu̬u̬ mehegaʔ, siss jäi `tüt́rik last Rõu; kuldi ~ pulli juurde j. tiinestuma Ei tia, kas siga jäi kuĺdi `juure; Lehm jäi seekõrd puĺli `juure, enäm ei rü̬ü̬gi Kod c. (hüvastijätusõnades) `jääma jumalaga Lüg; `jäämo üväst Vai; jääge jumalaga!; jääge tervist! Jäm; paneme siis `jεεma ( jätame jumalaga) Phl; jääge `tervest! VJg; `jääme siss jumalege Krk; jääge `terhvess Har; jää hüäst!; jää `tervest!; jääge jumalagaʔ! Se; (tänusõnades) aitäh omast `ilma `jäämast HMd; jäägu jumala tassoʔ, ma‿i taha `kopkatki taast kapist Rõu
2. (kuhugi) sattuma, kuhugi panduna, sattununa seal püsima, asuma, olema, viibima `Jäägü sie tükk `sulle `kurku `kinni Kuu; laps jäi `massina `alle; laiv jäi `liiva `kinni; `silmad `jäiväd `õuve, tuas ei nää `estest iast Lüg; `lampi `kustu `vällä, `jäämö `pimme tuppa Vai; kamm jähi moost kummudi `pεεle; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääkida Khk; Kuulukse, et jääne sönnapaika see lubamine Kaa; ader jähi pöllale Krj; vanaema jähi üksi koju Muh; `varba ots jεεb `kinni öhe asja taha, kukod Käi; rot́t jähi `lõkso Mar; sai metu `pauku, enne kui maha jähi Mär; ma räägi sii ja, `siia `paika tä jäeb ja (hiljem keegi ei mäleta seda) Tõs; nad ei `saagi `õhtaks `Riiga, jäävad `ü̬ü̬si `merre Hää; [tulekahju ajal] oli siga `sisse jään Ris; Sońdi pere jäi [raudtee ehitamisel] ette HMd; tüdruk akand eenamast tulema, peremes jäänd ike küüni juure maha Nis; kaśsi raibe jääb koa ala `jalgu Tür; sõna jääb `kurku `kinni Koe; Ega see sisse kinni jäe (öeld toidu valijale); `käśti mind kua `jäeda `sinna, aga mul põld `aega Kad; ku õter vanass läks, jäe pali päid maha; kari jäeb `lauta sügise; me esimä lähä `surnud `vaatama, et jäeb `silmi Kod; `tahten ü̬ü̬majal jävvä Krk; ei ole esi minnä, ei ole esi jäiä Ran; üits igävene paegatu lagunu `üńdrik jäi `mulle `ümbrele; kõ̭ik ei mahu marjamaale, muist piab `jäämä karjamaale kah Nõo; adra kaal jääs mullaga `kinni, juure ja mättä jäävä `kinni Ote; hopõń `tahtsõ `sisse `jäiä `sinna `nõtsku; timä lauluhelü jäi mullõ ennedä `kõrvu Har; illuss, nigu silmäʔ jääse˽pääleʔ; tu [aganaleib] jäi küll `kaala, es lähä kaalast `alla Rõu; ŕäppu satass, `rõiva `külge jääse Räp; kaśsi pää jäi ussõ sagara `vaihõlõ; maʔ jää `veitkesest `tarrõ; timahhava jäi `varra kari kińni, tiiä‿i, kuis söödäga jovva läbi tullaʔ Se; tuul vii är aganakõsõʔ, a teräkene jää `paika Lut; juurde j. rasedaks j. Mannile nähikse jälle juurde jäänd olavat Kaa; kinni j. 1. meelde jääma, taipama, selgeks saama pehme pää, ei jää midäge `kinne Hel; 2. koolis pärast tunde järele istuma kooli lapsed olid nii pailu ülantust teind, olid `öhta `kinni jäänd Khk; külap tal ei old õpitud, ega ta muidu `kińni jäänd VMr; si̬i̬ olli rumal, siss jäi `kinni Krk; vahele j. sisse kukkuma, süüteolt tabatud saama Jäi vahele ning kukkus kinni Pha; Jähi omadega vahele Rei; Niikaua ta mässas kuni vahele jäi Mar; varasta, aga ära vahele jää Nõo; aedikusse ~ aeda ~ hända ~ hänna peale ~ kurge j. oma tööeega teistest maha jääma `minga perast sina `leikumaal `kurge jäid VNg; `niitasid vahe `sisse, nüid jään `aida - - `pärtli`päiväst `nuuma `päälä Lüg; sa jääd muidu `ända `jälle, ole natuke nobem Jaa; olid laisk, jäid `kurge VJg; teised tulid `sulle ette, siis sa jäid aadikusse Lai; ku rügä lõigats, siss ka jääss `ändä Krk; kes laisk `põimja `olli, tu̬u̬ jäi tõśtele `anda Nõo; noh, koessa tah nii hanna pääle jäiʔ Se; jaanipäeva (ajal) jääle j. vallaslast saama Jäi jaani pääva ajal jääle Hlj; Naine jaani päeva jää pääle jäänu Trv | Mees jäänd jaanibe libele (jää pääle) Käi; kahe silma (~ silmapaari) vahele ~ silmade vahekohta j. märkamatuks, tähelepanuta jääma sie on jäänd kahe `silma vahele Hlj; möned on jäänd kahe silmapaari vahele Khk; see jäi `siĺmade vahe`kohta Kei; siĺmpoari vahele jäi, ei leind üles teist Juu; minä koŕjasin õma tiätä kõik ärä, aga näed kahe silmä vahele jäe si̬i̬ kala; jäe viśt `siĺme vahele, et ei nähnud Kod; tu̬u̬ om jo katõ˽silmä vahelõ jäänüʔ, tu̬u̬d enämb kätte ei saa Har; kelgu ~ ree alla j. rasedusest ri̬i̬ ~ kelgu `alla jäänu Hää; kuivale j. jänni jääma Jähi viimaks omaga tükkis kuivale Kaa; kuuse ~ taeva alla j. peavarjuta jääma lage `taeva ala ep vöi ikka jääda, piaks ma ikka `kuskis ula-ala `saama Khk; kui tal kedagi ei ole, jääb kuuse `alla; ma jäin nii tuule `taeva `alla ~ lageda `taeva `alla, põle mul maja ega kedagi Juu; jäime tuule`taeva kätte Iis; tämä `arvab et, naene jäeb ku `taeva `alla Kod; kõrva taha j. tähelepanematusest mitte kuulma jo see mo körva taa jäänd on – ma pole seda mette `kuuland Khk; lageda peale j. 1. peavarjuta jääma neli viisteisend peret kes lage `pεεle jäid Khk; siis jähi nõnna lageda `peale, maja põles ää Muh; vahel jääss lage pääl Krk; 2. ilma jääma; nõutuks jääma lakõ pääle `jääma Plv; jäi lakõ pääle Vas; kelku ~ loiku j. (tööga) jänni jääma jäin asjaga `uopis `kelku, pidin ikke vara `laube `õhtulle `suama, kedagi; jäid jutuga `kelku, vale tuli `väĺja Kad; `loige inimene jääb oma `tü̬ü̬dega `loiku, jääb tõśtest maha; kalal veri ju̬u̬sk `väĺlä, noh ta jäi jo `loiku `väega Puh; meelde ~ pähe j. ei jäänd `miele midägi Lüg; tal äi taha pehe jääda Khk; see nimi äi taha `meele `jääja Pöi; ma tegi paberi peale [mustri] üles, et muidu jääb meelest ää Muh; küll oo kõba `peaga, et tää so pähä ei jää Mar; ega `moole änam kedagi `meele jää Mär; ilus laul oli, jäi ruttu pähe Kei; või kõik aśjad sul `meelde jäävad Tür; tal om kõva pää, kassa tal õppe vai õppemede, tal pähä ei jää Hel; tu̬u̬ jäi nigu `aamen `mi̬i̬lde Ran; täl `oĺli `mi̬i̬lde jäänu, kudass vanast pulman kaasitedi, aga `mulle es jää `mi̬i̬lde; sina opi nigu sa ulluss lääd, `sulle pähä ta‿i jää Nõo; tu̬u̬ lauluviiś jäi mullõ umõta `mi̬i̬lde Har; papal oĺl tu̬u̬ hopõń jäänü meele `sisse, muud es kõnõlagi, ku tu̬u̬d hobõst Vas; kas ta sul `mi̬i̬ĺte jääse Räp; `kerge pää, täl jää äi `päähä Se; nelja silma alla ~ nelja seina vahele j. saladust hoidma olga omaks jutuks, jääga oma neĺja silma ala; see jutt jääga sii nelja seina vahele, seda pole taarist `välja `rääki Khk; nina kohale j. unustama ku üit́s inimene üte tü̬ü̬ tegemede `jätnu, ta om nõna kottale jäänu Hel; `võite s u v e r e k k e `j ä ä d a, poolest päävast `keerand tuule merele ja akkand `vihma sadama Vän; (vana) talla peale j. vanaviisi jääma sie one vana `talla `pääle `jäänu VNg; talla j. kängu jääma lat́s om `talla jäänüʔ, ei kasuʔ, `väikene kui pät́t Räp
3. (millegi tagajärjel) tekkima, sugenema (ja sellisena püsima) tie nüüd ia kuhi, et jääb ka üva magu, et võib `vihma`varju `menna; `amba `jäljed `jäävad taha kui `ammustad `leibä Lüg; siis `jääje `vaanale söhuke `läike kord `peale Jaa; `riidele `ollid `valged laegud `sisse jään Muh; `pahkrad jäävad põllu `sisse, kui põld kuin Lih; kus aga nutab `leske naenõ, `sjõnna jäänud jõekene rhvl Khn; kõva maa pial `jäĺge ei jää Sim; tombi `jäässi obesele ala sula ilmaga Ote; lätt nigu rada jääss takka Rõu; [rõugeil] jääse mulgu `taadõ ~ `perrä Plv; õt `rõiva `siśse rabandikka jääsi es, siss tulõ sualat́iga kõvebehe lüvväʔ Se || `kangal oo kaksikud sees, üks niis oo jään vahele Aud; neli `korda paned üksipidi seda `niide ja siis teisipidi jälle neli `korda, siis jääb triibuline [kudumisel] VMr; kui `kangal om jäänu mõni pinnuvahe, siss üteldäss, et vahi, suur rada om sehen Puh
4. säilima, püsima, (alles) olema (ka alale, alle, alles, jälle, järele, järgi, maha, perra, sisse, taade, tagasi, taha, üle jääma) kui aga ing sisse jääb Jõe; Sureb hobune, `jääväd `riistad, sureb inimine, jääb nimi Kuu; `jäätma on sie mis põllust on jäänd ja on `rohtu `kasvand; saŕv tuleb ära, tohl jäeb maha Hlj; sõda kui tuleb `ninda jääb `rahvast vähe; [toitu] piab `ennemast järele `jääma kui `puudust tuleb Lüg; `sakslane pöletas majad ära, saun jähi üksi `jälle Ans; Tal jääna einu järge Kaa; lase süsikonnad jääda (jäta õunasüdamed söömata); see pireke linu jäeb järele Muh; kas `sauna jähi `leili veel Käi; mitu penikoormad jääb veel `minna Mär; vanemi ei ole `järgi jäen Tõs; ma ole surmast üle jään (väga vana) Aud; `Kennegi (pro `ki̬i̬gi) – si̬i̬ vanadest inimestest nõnda `sisse jäänu üks sõna Hää; si̬i̬ jäeb elo`lammass, tõese tapama ärä; täl jäe isäss obene järele Kod; mis lõunaeg üle jäi, seda `võt́sivad `õhta `u̬u̬test Pal; `uuned ää lõhutse, jääväd ahju varemed maha KJn; uisk aab uvve naha, aga kihti ammas jäeb alle Hls; leib jääb aenaaeass Ran; täl jääb `piimä `järgi Nõo; kõrval maja jäi alalõ, kost tuli alośt Võn; mi̬i̬ss `ku̬u̬li mul ruttu ärä, poig ja tütär jäivä maha Ote; mis nu˽`kat́ski lännü˽munakoorõ˽jäiväve, ma˽vei nu̬u̬˽kannulõ San; sinna jäi küländ vi̬i̬l kõ̭gõsugust `kraami, ku˽paĺlus ma tedä `osta jõusõ Har; imätet jüväst `jääse raba Plv; `haigõ om, tiiä‿i, kas jääss alalõ vai jää äiʔ Se; Ma jesält jäi veikene Kra
5. (kellegi) osaks, omaks, valdusesse, võimusesse, pärandiks saama, langema, olema (ka külge, kätte j.) majad `jäävad `lastele Vai; jägajal jäävad `viimaks küined; varid jäävad laeva peremihele; tuul aeab sind kuiva `pεεle, jεεd valamate käde Khk; ta jäänd liiso `alla ( liisk langes temale); ta jähi külma kätte, külm võttis ta ää Mar; tänä jääsime üsä vähägä, kiedu kalu saemõ Khn; tahn täda ära tappa, aga oli isi kätte jään Aud; `jääte viimaks väga pimedasse Tür; se nimi jäi `talle nigu pigiga `külge Lai; kaup jäi meile kätte ( ei saanud müüa) KJn; mõne inimese `küĺge ei jää muret ja `raskust, tõne om nii õrn, et kiḱk jääse `küĺge Trv; vedel võip koertel jäiä Krk; pääasi ku moa kätte jääb, raha kaob raha `viisi Puh; jagajale jäävä näpu Nõo; kual `leh́ti jääss kät́te, tuu om turak [kaardimängus]; täüś kuu `aigu jääss kuu päävä kät́te; linaʔ jääseʔ ḱul lumõ kät́te Se
6. a. (hrl ühendverbina) lakkama, lõppema, kaduma; katkema; (mingit tegevust) lõpetama; vaibuma, vähenema, nõrgenema (alla, jälle, järele, järgi, kinni, maha, perra, tagasi, ära, üle jne j.) sadu jäi üle; lehm jäi `piimäst ärä Kuu; nüüd on kõik nue mued maha `jääned; kaup jäi `katki; `kanga `luomine jäi `eile kese Lüg; lehm jääb `jälle (jätab piimaandmise maha, jääb kinni); ta on arust ära jäänd Jäm; millal se kisa ühekorra `järge jääb Khk; [kägu] akkab `varsti kukkumast `jälle `jääma, kukkumine jääb maha Kaa; tuul akkab `väiksemaks `jäema Pöi; se mure jähi küll münust maha; külm jεεb tagasi Emm; `kuulmine jäi ära Rei; pilli mäng oo järele jäänd; juba [tuul] akkab `alla `jääma; `enni oli `lendosi paĺlo, aga nüid jääväd vähäks Mar; pada jäi keemast ää Mär; lehm akab kinni `jäemä, piim jäeb vähemäss Vig; kui sealt `mõisast järele jäi [lõpetas töötamise] Tõs; `kuulmine jääb tagasi Juu; nüid akkab maha `jääma sie nuoriku nimi JõeK; asi jäi seekord puolikule Koe; vilja saak jäi meneva `aastasest paĺju tagasi Iis; tänävade jõõlun jäe minu jõud ärä; `ketrus juba jäeb maha; tämä teäb, kohe tü̬ü̬ [pooleli] jäe Kod; nüid om valu jäänu vähämalle Äks; nüid om si̬i̬ jutt rahu jäänu Krk; ega si̬i̬ vihm nõnda ruttu `järgi ei jää Hel; joba tagasi jääb küĺmäst, lääb pehmess; kui sao ja tuule nakava `perrä `jäämä, siss ilma joba paraneva Ran; kõiv jääss kińniʔ, `rahka aja joba Urv; jala˽jääse˽joba tagasi joʔ joba `paistuss jääss nigu vähämbess Krl; halu `jäie mahaʔ; tuuĺ jääss rahu; piim jääss `veitüle. kas jääss lihm kińniʔ vai om sü̬ü̬ḱ nii kõhn; Liinal jääss ka uma mihele mineḱ `kat́ski Har; sõ̭ss jäi tu `orjuss `maaha Vas; ku mahla `ju̬u̬skmine maha jääse, tulõ nigu vatt `vällä Räp; ḱulm om kinni jäänüʔ Se || süä om kinni jäänü (süda valutab) Se b. [millekski] valmistuma, [teat ajaks] tööd katkestama me akkame `öhtale `jääma Jaa; nõnna vara ei või `õstale `jäädä Kod; tingi töö, si oli jao töö, kui `tehtud sai, võisid `õhtule `jääda Ksi; täämbä jäeme `aigsadõ õdagulõ Ran; `Ennuri rahvass jäevä ka õdagulõ Nõo
7. (ajaliselt) edasi lükkuma; viibima, hilinema Kui `mõisa `juhtusid `iljast `jäema, siis õli `teada kõhe, et nahk on `õhta puul Lüg; rugi jääb si‿asta iljaks; äi es jöva `loogu üles mette, muist jεi `oompseks Khk; jähid teised kauaks merele Mus; eks ta jää edasspidise `peale, kül‿sa siis maksad Mär; `omse piale jääb, meil isegi paiĺu tüöd JMd; küll te õleta iĺjakuss jäänud õma kartuli`võtmisega; rükkid jäed iĺja `piäle tehä Kod; eeńa tü̬ü̬ jäeb pikäle KJn; kes `ilass jääb, tu̬u̬ ilma jääb Nõo; rehepeśs jääss ommeness Ote; ma pidi nii pakistõ minemä, aga ma jäi `kaugõss Krl; `niitke seeni maani, see kotuss las jäiäʔ edesi Har; külm keväʔ, sõ̭ss suvi jääse `ildast; tu̬u̬ asi jääss pikäle `väega, jääss `väega pikkä Räp; `kauguss jäi, saa as ao päle õs; kõõ viil hõhvah, nelädä ajastaga pääle jo jäi [mullikaks] Se
8. kaduma (minema), kadunud, puudu olema, (kuskil) peatuma, varjul olema kui sa `sönna [hülge] juhu `pihta pootsaagiga oled pand, koes tä siis jääb ( kuhu ta siis pääseb) Khk; jääga esimese naise laps kus tahes Pha; mett‿üks mees äi tea, kus ta jähi `jälle, nii kadus ära Krj; kui sa ää unutad teretamise, küsitakse, kus tere oomingust jähi Vll; külap se mõte su̬u̬l ikka jäeb ( kaob) Muh; mool jähi kaks `poega sõtta Rid; tońdid on kadun, tea kus nad on jään, kas koa surevad või Ris; kus mu piibu nośs on jäänd Pil; `jäigi kadunuss si̬i̬ asi, katti ärä ja `jäigi `kaotsiss Krk; mul olliva ilusa piḱä pleti - - kos na nüid om jäänuva Ran; kotun `mõtliva et ei tiiä, kos me oleme jäänume; tu̬u̬ jäi `kaotside jah, toda kätte es saa Nõo; Olga ot́s, et ei tiiä, kohe Juuli om jäänüʔ; kohe sa paĺlastõ `käśsiga lähät, `kinda omma sul maha jäänüʔ; see nimi om raamatust `väĺlä jäänüʔ Har; arost `jäämä (vananema) Vas
9. (ühendverbina) a. (kellegagi, millegagi võrreldes midagi) olema, (kellestki, millestki) nõrgem, viletsam, resp parem, tugevam jne olema (ka ala, alla, järele, kõrva, maha, peale, perra, taha jääma) mina jään ikke `alle. tämäl on tüö jõud `suuremb Lüg; ajast maha jäänd Khk; aeab nasamma kasu taga, ei jää teesest järele `ühti Vig; nad o oma `tööga üsna taha jäänd Kse; kes siis nii `vaesed ja viletsad olid, et testest `tahtsid maha `jääda Mih; sie puĺl jääb teesest paelu `alla JMd; minu `õigus jäi `piale VJg; mina tõesess `alla ei jää, õlen alate eden õma `tü̬ü̬gä Kod; oli käre tüdruk, tema sõna pidi ikke `piale `jääma Plt; temä jäi `kõrva ( süüdlaseks), mea sai `õiguse; kumbass `kõrva jääp, si̬i̬ massap `väĺlä [kohtukulud] Krk; kuiss saʔ nii uma lina `kakmisega tõisist maha jäät Har; tulõ `järge, ar jäägu `maaha Räp || (kellast) ons kellu täna taa jäänd Khk; kell taab siätä, jäeb taha Kod; kell käib küll, aga tükip `perrä `jäämä Nõo; ta kell jääss uma `käümisega `perrä Har; Mis hää kellä man tu̬u̬ tähendas ku tä ka päävä paari maaha jääss Räp b. [millestki] vähem olema, puudu tulema (ka alla, maha, puudu, vajaka jne j.) kaks `päivä jäi `puudu VNg; aast jähi vajak Phl; kahessa `aŕsinat läks üli`konda, jäi siis ivake üle ehk `alla Trm; [käärpuud] ulatavad ligi laeni, natukene jääb laest `puudu Plt; abielu säńg oĺl `häste laǵa, üt́s jalg jäi sülest mahaʔ Rõu
10. (millekski, kellekski) osutuma; (kellenagi) näima; olema [küpsikuteks võeti] `räimi ja kilu. kilust jäi paremb; `külmä `kümme viistoist `kraadi, siis jääb ige nahk`kinnas juba `külmäks Kuu; jäi `ninda `kartlikkuks Hlj; jääd valelikkost, lubasid `tulla ja et tuld `ühtä Lüg; se asi jähi valeks `jälle, pole see mette tösi olnd Khk; tal pole süid mette medaged olnd, jähi `ilma `süita Emm; tämä jähi alamaks, mena sain ike tast võidu Mar; siis rehepapp jähi nii `ausass mehess Kul; se jäi valeks neh, `reäksid, `reäksid ja sest ei tuld kedägi Juu; temä jäi `õigess, mõisteti `õigess Krk; mia ole `vaene, miä jää iks `süidi, temä om rikass, temä‿m `õige; (mängust) kedä sa kätte saad, sis tu̬u̬ jääb pimedäss sikass Nõo; kolm tükkü jäi [kohtus] `süüdläsess, nelläs jäi ilma `süüldäʔ Har; mu sõ̭na sai `õigõ, a tuu jäi `võĺssi Se
11. (millegi suhtes) asetsema, paiknema, osetuma, hoiduma sie (kivi) no vähä jäi `juomi `korva, `juomi `reie `kohta Kuu; Obosekivi jääb `siie sama `meie `kõhta jõe `ääres kõhe Lüg; jää miust `iemalle paremb Vai; [külamaade jaotamisel] kus maja jähi, sealt said rundi Muh; jääb teest körvale Rei; Loja küla jεεb siit seda `koosi Phl; sie jääb tie `kõrva HMd; kui luu `kat́ki läks ja kiud `iemalle jäi, siis `tuńtsime, et ta (lina) oli paras [leost välja võtta] Amb; sii külä jäeb Palamuse `puule Pal; mägi jäeb siit mińnes pahemad kätt KJn; mine mäe alt `kurra kätt tu̬u̬d ti̬i̬d `mü̬ü̬dä, siss jääss mägi kõrvalõ, ei olõʔ mäkke üless minekit Har
jüvä jüvä Võn V(üvä Krl Har[h-] Räp Se[g üv́ä]; d́üvä Lei); üva (üvä) Jõe VNg Vai Jäm Ans Khk Käi Rid Mär Pär Vän Tor ?MMg Pil Võn Kam Ote Rõn San/ h-/; öva Hi; üba Emm Noa LNg(übä) Rid Mar/g üä/ Lih Kul Kir Ris Pil; n, g öa (öä, üä) Kuu/üä/ Phl Mih Vig Tõs Aud, üa Khk Mus Muh Käi Rid PJg
I. viljatera, vili; teradest valmistatud toit; rokk
1. a. teravilja seeme, (vilja)tera üvät karisot `maahha Vai; ruki küpse, üad ühna kõvad; pime kana `leidis koa üa Muh; uppe üba; `erne üba Rid; rukil juba üäd sees. nüid nooremäd `ütleväd et ruki teräd Mar; looma tahtva üvvä kah Ote; rügä um joba jüvän Rõu b. (tera) tuum rot́t lõssetas terä ärä, üvä sü̬ü̬b ärä, siss jäävä lõsta `järgi Ote; noʔ nakas terä kasumadõ, üvä om jo sisen Har; `Pähkne umma hääʔ küll – jüvvä täüś Rõu; rüä teräl üvä jo seeh Se; `pähmel um ilma makuss jüvä Lut
2. tera, viljaollus `kapstit keedeti ilma `suurmideda kah, kutsuti ilma üvätä `kapsta Ote; ilma üvätä puder `oĺli `kartuli puder Rõn; Meil t́sia˽söövä˽puhast jüvvä, selle niä omma˽ni rammun Urv; vanast es anna˽`keśki `tsiale jüvä`kraami Plv; taal hobõsõl om üvä läbi ḱaunuʔ (on hästi toidetud), `peĺgä‿i tüüd Se
3. jahurokk a. leivakõrvane, jook hapendatud (rukki)kördist, veest (ja piimast) rüä jahust tet́ti üvä. mõhen ta läits `apnema, siss `pańti `piimä `pääle ku ta külmäss `saistu Kam; rabandleib ja jüvä oĺl teol üten Urv; vanast oĺl piimä iist jüvä Plv; jüvä tetti rüä jahust kuuma vi̬i̬ `sisse ja sõ̭ss `panti hapu `piimä mano ja `võeti haina mano üteh, tarvitedi söögiss ja ku vette `panti sis `ju̬u̬di; teol `käüdi üväga Räp b. rokk (loomatoiduna) `vaśkillõ klopitass rüä jüvvä Urv; ańd tseolõ jüvvä Vas
4. jahujoogi pära, põhjapaks Jahujoogi vai söögile saistus üvä põhjaʔ Võn; taar päält `seĺge, üvä `põhja vajonu Kam; [õlle tegemisel] last läbi `rõiva arʔ, tu üvä jääss `rõiva pääle, a li̬i̬ḿ lätt läbi Se
5. toit; kerge eine, oode, paluke, linnupete ma võti kolm suutäit `üvvä ärä, siss ei petä mu `lõoke ega kägu Kam; kuiss sa iks läät ilma jüväldä majast `vällä, ilma et olõsiʔ jüvvä `maitsnuʔ Kan; `täämbä es saaʔ vi̬i̬l üvä kibõnat `suuhtõ, midäge ei olõ söönüʔ Räp; otsani üväldä vi̬i̬l olõ (söömata); läkiʔ `võtkõ `veit́kese üvvä Se; kolʔ `päivä `maanu bez d́üvädä Lei
II. Muid tähendusi
1. midagi väga väikest; tera, raas, kübe `lamba sita üba Emm; sii o paĺlo üväsid Mar; kaks üba püus, mul mustikad püus Ris
2. natuke, pisut; (eitavas lauses) mitte sugugi, mitte midagi, mitte raasugi, põrmugi, üldse mitte mitte jumale üvä ei ole suus käind VNg; Ma pole täna veel öva amba alla saandki Käi; Pole sii änam öva röömigid Rei; anna aiʔ `sullõ jüvvägi (mitte midagi); kolm nädälit inne `surma es võta timä jüvä `tolmu `suuhhõ Vas; saa as üvvä `hamba ala Se; t́äl olõ‿i·ʔ kodoma sieh küt́sü jüvvä; küdsü jüvvä olõ õi kodoh majah Lut
3. terav ots, teravik a. (oherdi, vindla) lõiketera uherdi üva Jõe; puuril on leigu üva, pisigeine vahe ots Jäm; vanast olid `üäga uherdid Vig; see, mis kuĺbi `moodi oherdi ots oo, oo oherdi üva Tor b. hanguharu ots vigla üa VJg c. kisk ahingul, õngel vms ahinga üvad; käksi üvad Jäm; `öngedel on ka üvad Khk; pine pulga üa; `üaga tömmetse pine läbi selise; porga üa; `ülge rava üa. üad `keeravad ikka änam `ülge `sisse; `pootsaki üa Mus; unna õŋŋed o jämemad ja jämemad üad koa Muh
Vrd iva
karva|väärt
1. (eitavas lauses) üldse mitte mitte karva `väärtkid pole kahju Jäm; Ma oolind senest karvavεεrtgid Emm; tää ei tein karva `väärtki iäd Tõs; karva väärt ei oole ta käest midägi saanu Krk
2. äärepealt; peaaegu Karvavεεrd, et olaks pihta tulnd Emm Vrd karvapealt
kauaks kaua|ks Khk Kär Kaa Pöi Rei Phl Mär Hää spor K, -s Lih Tõs Tor PJg Ris, -se Aud, -ss Har Vas; kouaks Jäm Ans Emm Rei; `kauaks Kuu VNg; kauva|ks Pöi, -s KJn; kava|ks Muh, -s Saa Kod Hls, -ss Kod Krk; kavvass Trv TLä Rõn Vas Se a.  pikaks ajaks, teatud ajavahemikuks `leiba on nda‿vähä, tεεp kui kauaks ta `kestab Khk; Aga mind koa änam kauvaks pole (suren varsti) Pöi; kui lina kauas vedämäta (kitkumata) jäeb Tõs; nõnda kauaks `piavad angerji eluga kummi sihis, ku `rohkem saavad Hää; ma nüid jään kauaks kottu ää Juu; lähän `kaugele ja kavass ajass Kod; miul saap ulgass aass, kavass aas tat võtta Krk b.  mitte kuigi kaua(ks) (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) kouaks seda raha nende inimeste kää on Ans; kauaks minagi nendega kannatan Kad; kavvass sii kestäb Trv; kavvass tast puu riidakesest palutada saab Puh; kauass maʔ siin olõ Har; kavvas ta käü Vas Vrd kauvakses c.  hiljaks seda `irmu ma põle tunn, et ma oles `kuskile kauas (hiljaks) jäen Tõs; pean nüid tulise rutuga minema, pest jään kavas; kodus kiirustadi miut, `vaata et sa kavas ei jää Saa; ühel jaanipääva ommikul üks naine jäänd oma lehmaga kauaks, kari on jo ära läind Sim; leib jäi `kasta kavass, ülearu apuss lännu Krk Vrd kaugass
Vrd kauast, kaugess
kauast kauast VMr VJg Sim Trm Lai, `kauast VNg Lüg Vai, kavvast Pal, `kavvast Jõh kauaks a. pikaks ajaks, teat ajavahemikuks läks `kauast kodund ära VNg; sie on `liiast `ahjus õld, `kauast `ahju jäänd; minuda enämb `kauast ei õle, `tervis on vilets ja `vaene Lüg; ma olen kauast magama jäänd, sial peres jo luisatakse VMr; `rukkid lähvad akis kua `kasma, kui kauast põllule `jäätasse Trm; `reenab uue `riide ära, ega tema kätte soa kauast Lai b. (vormilt jaatav, sisult eitavas lauses) eeldatavalt mitte kuigi kaua(ks) kes tiab, kauast neid ilusaid `ilmasi on VMr; kauast seda elu on Lai c. hiljaks tama jäi `kauast oma menemisega Vai; jäin kauast `kohtusse menna VJg Vrd kaugass
Vrd kaugest
keegi `keegi (`kiegi, `ki̬i̬gi) hv u R S(hv u `kee|gid Muh Phl, -ged Rei) Mar Lih HaLo VlPõ; `kes|ki u R spor Sa(-kid), Käi(-ket) LäEd Tõs Ha Amb Kad Iis spor TaPõ, Vil u Trv Hel T Har, `keśki Hlj IisR Amb ViK I TMr KodT; `kiski, `kiśki L K, `kiskid Khk Muh Hi Ris; g kelle|gi Krj Vll Pöi Muh spor L Ha , Kod, -gid Jäm Muh, `kellegi Jõe Lüg, kene|gi Lüg Käi(kenne-) HMd Kei;p keda|gi (kedägi) R Khk Pöi L(kedäge Var) K(keägi Kõp) Kod KJn Vil Trv Krk u Puh, -gid, -git Sa Muh spor L, Ha, -ged Pöi Hi, -gist spor Ha(-gistki Rid Nis) , -gest Hää, kidagid Khk, kedad S(keda˛id Khk), keda˛i|d, -tki Lih, kedä˛id Kir, kenegit Lei, `kestegi Nõo Rõn.Käändelõpud liituvad hrl partiklile, nt: all kelle|gile Sa Muh L(-gil, -kil[e] Saa) Nis Rap VMr Pal Ksi Plt Trv, -gille R(`kelle-) spor Ha, ViK(-`gille Sim), I VlPõ, kellengil Noa, kessegile Sa, kene|gile Lüg(-gille), Emm(kine-), Rei(-gele), LNg Kei(-gille), kenne|gile LNg Rid, -ngil(l)e LNg Kei, kuid: kelle|legi Mar Sim TaPõ, `kelle- Hlj VNg, kene- VNg Jõh(`kenne-) Vai. Lühend- või erandvormid: all `kellegi spor R, ad `kellägi Kuu, `kellellagi Hlj, kelegil Ris, `kelgi RId ViK TaPõ, `kelgil Mih, abl `keldägi(-lt, -ld) Kuu, kom kedagiga Jõh. Pl esineb mõnes murrakus: g killegite Khk, kelle|gite Kaa Mus(-tegid); all kesse- Mus; kille|gitele Khk; ad kesse- Khk Mus, kelle|gitel (kille-) Khk, kom kellegitega Kaa. Rõhutamise korral kasutatakse sag kahekordset partiklit: `keegigi Var, `keegitkid Krj; p keda|gigi Ann Kod(kedä-), kedagi|stki RakR LNg Rid HJn(-tki) Kul HJn; el kelle|gistki Var JMd, kene- Kei; all kellegi|llegi JMd Sim, -legid Vll; ad `kelgilgi VNg; kellegi|lgi Aud Juu Ann(-`lgi) VMr. Murrakuis, kus keegi ~ keski on uuem sõna, võib selle vormistik kokku langeda murdeomaste sõnadega kengi, kennegi, kennigi.
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) teadmata-määratlemata kes, üks(ki) Ei tänä old kalu `kellägi; Ku pihu sühütäb, siis saab `keldägi raha; Ei mina ole `millagi `keldägild midägi `muidu `tahtund Kuu; `võt́sin ikke südame `rindu ja tulin sis ikke edasi - -, noh ei `kallale tuld kedagistki säl RakR; ega suvel old meil `kelgi `püksi jalas; `kessegil ei ole `kuiva `eina lakkas VNg; egas `ennemast `keski sedasi `arstil käind kui nüüd; [kui] ma tahan kedagiga kokko `saada, siis `viipan `käega Jõh; `sitke ei `raatsi `kellegi (~ kenelegi) midägi `anda Vai; kuidas `keskid `ütleb Ans; ülekohus ep seisa killegite kottis; nüid pole noĺk `mütsisid mette kellegitel änam näha Khk; Ja kust seda `leiba kessegile `seistes käde tuleb Kaa; map `näita seda mette kellegilegid mette Vll; [kui] kukolend, kägo toleb `öue `laulma, siis soreb `kesket ära; pole see kennegisse `korda läind Käi; ei põle kedagist tuln, ei tuln `keegi Kse; tuleb `kiski, `keegi. teretab Tõs; Koolilapsed sõid mis kenegil `juhtus olema; nisukene kuri saks oli, tema ei kuuland kedagist Kei; Eks `üelda mõlemaid: `keśki käis `õues ja `kiski oli tuas Jür; kuda neid elu`päävi on kellegille jägatud Amb; [voodi]lina ei old `kellegi·lgi mitte; `enne oli väga ia, ei akand kellegisse `kińni (koer) Ann; kuda `kiegi olivad õppind VMr; üöd olid igaüks kus `kiegi sai; sie piab jo nisuke riivatu inimene olema, et ei sua kellegagi läbi Kad; `ütle `ki̬i̬gi või `ütle `keski `kumma tahad. `keski one ike vanem; vai `ki̬i̬gi kedägi mõrsuka edess oiab Kod; kõrva`kuulmene ia ehk alb – kud́a `kelgi on Ksi; mitte es `vasta `keski `miule Trv; mul ei ole enämb kedäginä Puh; mul `oĺli küll `võtjit, aga mina es lähä kellekile; ei ole mul kellestegi `puudust Nõo; ei olõ `tohtnu `keśki kodo ligigi enämp `tulla KodT; kellist kedägi (analoogiavorm) mitte kedagi ei old `kellist kedägi tuass Kuu || (osaalus)Jõe S kedagi `andas `mulle ühe laudlina; kas kedagi käis meil? Jõe; kedagid `eeti sind `otsimas käind Jäm; vanast olid poisid `loulusid teind ikka, aga niid ep tee `loulusid änam kedagid Ans; kui kedad surnd on, siis `peetasse matussi; seda‿p tεε kedaid Khk; kedagid oo tale selle annud; kedagid ~ `keegi tuleb Krj; Üütakse ka angerjas ja vingerjas, kudas kedagi on `arjund Pöi; `kohkun `aige. ja seda‿s paranda koa `kiskid änam, pidi ää surema Muh; Ehk kedad viib mind ka Talina Phl b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski (asi, töö jne) oli ka sis kohe suur lapp, kohe nii paĺlas et, ei olnd kedagist Noa; et järele ei anna kellegist `ühti (kangekaelne inimene) Mar; mis sa mud́u `tühja plaristad, kui sa kedagi ei tea Mär; sinu käe ei `kesta `keegi (ükski asi ei pea vastu) Kse; paegutatse teese koha peal, tiha põle kedagi, `vastu või koa akata `ühti; kedagid kuulda ei olnd, ei `lartsu ega raginad, `muutkui kukkusid aga (tähed) Mih; teesed tuld `väĺla, põle tuld, põle kedagist näha Kei; `üt́sid et kui - - ilma oubita käid ehk kedagi, et siis kohe maa `lõhkeb Kos; ega plekist old sel aal kedagi. paa `tekled ja kõik olid puust Amb; on odra rehi ehk kaera rehi ehk mis rehi `keegi on; kui nad täna tulevad, nüid mul põle kedagigi `rääkida Ann; kule noorest piast ei ole `keegi [töö] `raske Pee; majadest põlegi suurt kedagi enamb alles VMr; kes `luama tappavad, eks nied tea tema süsi`konda, mis nie `keśki on Kad; vahel oli [keskhommikuks] kas `kartuli pudru või kedagi Lai; `tiiskuse `aigus, `kiigi [rohi] ei `aitand SJn; ei saa `leibä lõigata kellegiga Vil; ei ole temäl `keski ää, ei `kõlba temäl sü̬ü̬ḱ ei juuḱ, ei olek Trv; nüid om `viimäne väits ärä käkitu, ei saa kellegagi `leibä lõegata Nõo c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendab konstateeringut, mööndust jm) [pole] lugu, tähtsust, tulemust; [on] ükskõik; paratamatu aa ku ta [teder mänguajal] kohe vakka jääb, las `olla, ega sest kedagi pole Noa; põle kedagist parata, tuleb see `estomine ää `estoda LNg; ei mul põle kedäge, olgu poi või `prostoi· Var; Miol põlõ sellegä kedägid `pistmist Khn; aga parata ei ole kedagi, töö tab tiha Pee; küll olen sõideld selle `juomise pärast, aga ei kedagi Kad; egä magamisess ei õle kedägi, aga ihu väsib ärä Kod; ei nii vana elu ei ole enam kedagi. muidu üks inimese tükk, nagu puu tükk; põle kedagi, küll me soame [toime] Plt; veerest oli mõni pidim katik minnu, si̬i̬ es ti̬i̬ kedägi Trv; lu̬u̬me täl suurd ei ole kedägi Puh; ega kedagi 1. mis siis ikka, olgu peale ega kedagi, las aga `olla JMd; ega kedagist `ühti, akka ka ise `jälle otst `piale Kad; 2. (eelmist väidet kinnitav) üldse mitte `Kördist mina küll lugu ei pia, sie ole toit ega kedagi IisR; siis põlnd naa `tohtrid naa pailu ega kedagid `ühti Kir; ega ma täda tõsnd seda `korvi ega kedagi `ühti PJg; me oleme rannast nii `kaugel, ei soa `silku ega kedagi Juu; käib nagu üks igavene kaltsu pussakas teine, ei äbene ega kedagi Kad; teit üte nuia [talviseks lutsupüügiks] valmiss, ku lumet ega kedägi tullu ei ole Trv; (ei) kedagi, muud kedagi (välj hüüatust, konstateeringut; kinnitab eelnevat väidet) noh, kedagi, tõmman selle vaname kirstust `väĺla ja Aud; kedagi – uni läks `jälle minema ja `peale ei tule Juu; mina põle änam inimese arus. mina olen aga teśte oiu ja varju all, muud kedagi Ann; muutku ot́sib aga inimeisi, muud kedagi VMr; jõud on kadund, istu `jälle ja sealsamust jõud `jälle ots, ei kedagi! Plt; nõnda, surõnu ärägi ussõ pääl. ei kedägi uvvest `sülle säält ja, viinu vaname `säńgi KodT || van fig mis te meilt otsite? – kedagi! (pilkav vastus) – kedagi läks ammo meilt mööda, kee kot́t oli `seĺgas, kana setast kepp oli käe Mih
2. ind-pron (adjektiivselt) ükski, mõni, mingi(sugune) (kohati lähedane 3. täh-le) `oia `üksi `päine oma kääs, ärä `tõistele `kellegi `anna Lüg; siit kedagid mees oli nεind Khk; egä `keegi `endine aeg ei tule tagasi Mar; ei tiand selle [haiguse] `vastu kedagid `rohtu `ühti Kir; see oo nüüd `kindlasti tääda, et sii kedagi küla oo olnd Mih; `kiskid laeva `kapten jutustan Ris; kui `mõisas oli kedagi väĺlalt vidamist, kas ärjapεid ehk Rap; ja siis panin ühe `sit́si rät́iku ehk ühe `valge aśja kedagi `otsa, siis nad nägid Jür; ma ei `tiagi, kas kellegist mundest puudest `mahla saab kui kasest Ann; obese ihu ei paranda muu `keski ku `prantsuse eli Kod; karjussel - - olema oma `kortel kus ta saanas olnd. ja kos nad `ki̬i̬gi olivad Pal; `keegi asi [haigele] põlvele ei `aita Plt; [lood] nõndapaelu ku sa neid `silmi tahat kellegile sukale panna; ku poig kodu tule - - siss ole terve, siss ei valute `keski kotuss Trv; keegi kord (kunagi, igal üksikul juhul) kuus `võrku ja kaksteist `võrku, kudas `ki̬i̬gi kord jäda on Hää; vahel oĺlin masina päl soputamas ja kus `ki̬i̬gikord `pańti; no‿s mehed `niitsid. üks kõik kis `ki̬i̬gi kord `niit́is; mis kiigkord `juhtus Kõp || (pole) hea, korralik, arvestatav vm (sisult eitavas lauses) Vai sie on `kellegi obune, mis sul `aiste vahel on IisR; pole kelletegid `tuhlid, pisised nurmigud muidu Mus; nee põle kellegid inimesed Muh; see polnd kellegi punane, mis maa`rohtega `tehti Mih; tal (toidul) ei ole kellegi maik, ta ei `kõlba Aud; tule `kańnisi ja tõrva `kańnisi ei tule korjata, need põle kellegi rohod Juu; mihed ei ole kellegi aśsad Pee; sie põle kellegi tie VMr; si̬i̬ ei õle kedägi mi̬i̬s, üks aĺp on ja pu̬u̬l `kaaki Kod; tu̬u̬ ei ole kelleki u̬u̬r ei lit́s, tu̬u̬ eläb vagast elu Nõo
3. adv (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse; kuigi palju sind ma‿p karda kedagid Muh; nüid põle kedagid änam kala, niukest kala kui `enne oli Kir; vili on nii kuiv ja ilus, mitte kedagist ei kuivatand Juu; alatine sadu ei lase kedagist `vilja korjata JMd; rasv patta ja kivi `sisse, `seepi ei saa muud `moodi kedagigi Ann; tia sa teda kedagi `uskuda VMr; siis lääd otse, aga alb on `käia - - ei saa kedagi rutem Lai; va `tolkus ropendab, ei küsi teesest inimesest kedagi Plt
Vrd kee-keegi, ken, kenegi, kengi, kennegi, kennigi, kes, kessegi, kiigel, kiä(gi), kuagi
kennigi `kenni|g(i) Saa VlPõ M(-ki Hls), `keńnigi Saa VlPõ; p kedägi; all kelle|kil(e) M(-gile Trv); ad kellekil, g pl kellekide Hls Krk keegi
1. s, ind-pron a.  (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) `keńnigi tuĺli keede maast üle ja vajus ära; miul ei ole sedä `kennigi ütelnu Saa; meil küll ti̬i̬d `kińni ei pand `keńnigi Kõp; `oĺli üles kirjutud, kus `kennigi lähäb Vil; kana ega `kennigi läbi es lähä [vitstarast]; ma ei ole kellegile `alba tennu; ei näe kedägi tulevat Trv; `linna es pane sel aal `kennigi last `ku̬u̬li; kudass `kennig `ütlep tedä Pst; ärä kõnelte kellekil Hls; mea kellekide nõu `järgi ei ti̬i̬; ei `keträ `kennigil okige änäp Krk; ega `kennigi ei kõnela Hel b.  (esemetest, nähtustest) miski; mingi asi, töö jne `nääber oma `sü̬ü̬misega, temä ei sü̬ü̬ kedägi; si̬i̬ `aaste ei tule vi̬i̬l selle pulmateost kedägi; siin käüsiv üits ja tõine, es saa kedägi tetä Krk
2. a, ind-pron ükski, mõni, mingi(sugune) raha`palka ja linu ja mis `kuskilt `keńnigi talu `ańdis Vil; ah si̬i̬ om kaŕsk, sel ei sünni `kennigi sü̬ü̬ḱ Trv; `rõõska `piimä `anti manu [kaerakilele], es tetä kedägi kastet; sina ei ole vi̬i̬l kedägi muret nännu Krk || (välj halvakspanu) käŕk om punane rańts kaalage, - - selle nahk ei ole kellekide asi Hls
3. (partitiivis, vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) sugugi, üldse vana tõi `komme, või koḿm kedägi ää om latsele Hls; kevädese eläje `peĺgäv `küĺmä, ei tohi kedägi külmäge `vällä aia; mis mea nendess putu, mea‿i putu neiss kedägi; si̬i̬ tü̬ü̬ ei lü̬ü̬ temäl ette kedägi Krk
ket ket Khk Hls(ket́) kes
1. int-pron (otseses küsimuses küsilause algul) ket see tuleb; ket see maha tullu om Hls
2. (vormilt jaatavas, sisult eitavas lauses) ket seda leiu `palka pailu annab; sεεl suur soo, ket selle pölluks teeb; ket see linnu laulust aru saab; `lillesid on `setme sugussi, ket neid tunneb Khk; ei ole mammat kodun kah, ket́ siss käe `kinni köit Hls
3. rel-pron (alustab kõrvallauset) ket nönda aru saamata inimene on, see‿p möista jutust ega midagid Khk; ei tää ket see olli nüüd Hls
kibenakene dem < kiben
1. kübemeke, tibake suur vihm om üle `lännu, nüit tulep mõni kibenakene Nõo; mugu tulep mõni kibenäke `lumme Kam; tulõ kiŕg lätt üless, ni ku kibõnõkse üless juusk Har; lumõ kibõnakõìse jo tulõ Vas; tulõ kibõnakõsõ `lindasõʔ Se; `d́aanimadu d́aańõdaku paist ku tulõ kibõnakõ Lei
2. tükike, raasuke mia panni patta suure `luśkatävve `rasva, a mõni kibõnakõnõ `olli supil pääl Nõo; mul kibõnõkõsi om, mis tast `andaʔ saa Krl; sa ańni mullõ taa kibõnaksõ `leibä, paĺluss taast mullõ saa Har; [kukeseened] oĺl niku `väiku kibõnakõsõ Plv; oĺl jäänüʔ noid maŕjakõìsi `maaha, kait́s naist koŕanuvaʔ nu̬u̬˽`kartoli kibõnakõsõ˽põllõ `sisse Räp; anna kibõnakanõ Se || veemullike Pi̬i̬nüleevä kohetuss `pańti kumma `viiga enne `ki̬i̬mä minekit, ku˽`naksi jo kibõnakõisi ajama Har
3. natuke; (eitavas lauses) sugugi, põrmugi ooda kibenekene Hel; Kui üits kibenäkenegi omal õigust oless Nõo; Jaań tuĺl kibõnakõsõ maad mul takan Har; lehmäl ummaʔ tuliraiaʔ ajanu udara ja nissu `pääle, `nüssäʔ ei saaʔ kibõnakõist Rõu
Vrd kibeke, kibemeke
kinkima `kinki|ma, (ma) kingi(n) S L(-ń- Vän, kinkma Tõs, `kińkma Han) K(-Juu) Iis Trm, (ma) `kingin R(-Lüg Vai); `kink|Khn Lei Lut, -me Hls, `kińkmä Kod Trv T V, (ma) kingi Khn M T, kińgi Kod V
1. kingituseks andma `Kingitud hobuse suhu ei valadeda Kuu; ku on `taŋŋud `kiŋŋitu, siis on `piimä ka `kiŋŋitu Vai; `kinkis `suilisele jaanibeks uue jöki `riide Khk; Kingit obuse ammast äi voadeta Pöi; kingit `asja‿p tohi ää `kinki Muh; `kinkis poisile jõuluks aavitsa Mär; `kinkvad ko kõvaste [lastele] Vig; `antku at́t küll aeda täve, `kiŋ́ku eit küll kerstu täve rhvl Khn; tüdar `kinkis jõuluss uue räti Hää; mis ind sie on, sa `kinkisid oma obuse ää JMd; kuperner `kinkis selle lośsi oma ristipoeale Rennenkampile VMr; tõesed kińksid kes viis, kes kolm rubla; kingitud obese suhu ei vaadatama Kod; ristiemä kinks miul kördi rõ̭õ̭va Hls; mis ta siul kińks Krk; `mõisa provva kińk mulle sügisi üte musta `lamba Ran; t‿om nüid üitstäis kõ̭ik, kas serätsele `laina vai kingi, temäst tagasi `masjat ei ole Nõo; `mõisa ärrä om selle krundi `kińknu iǵävetsess omandusess Veliste seltsile Ote; mullõ kińgiti üt́s illuss lugõmise raamat Har; ma˽kińge tälle hobõsõ uh́aʔ Rõu; vaia mul ka pidämä `naadaʔ naid kińgitüisi rätte Vas || fig ja palusivad mehed küll ja, et `kińkige meile elu õpetaea Äks || `keisre poea `sündimise `aegas kingiti see reńt maha Tõs Vrd kingitama
2. andestama; järele andma; kätte tasumata jätma (tavaliselt eitavas või eitavasisulises lauses) Ei sie ole `kingitud vaid `suolas Kuu; ma `sulle sedä ei `kingi, ma tasun `sulle kätte `kaksikalli Lüg; Nu `uatagu aga, `luotku, et ma `talle naha `täie `kingin IisR; ma seda sinule mitte‿p kingi Jäm; ta o ikka üks säre mees koa, ei see kingi kellegile Muh; ega tä sedä kingi, küll tä `näitab sole Mar; Si̬i̬ on sul lainatud, mitte kingitud Hää; örilane paneb (nõelab) nõnna et paun pale peal, ei ta kingi Ris; ma ei kingi seda sulle sugugi, ma tahan selle kõik `sulle kätte `maksa Juu; Vaadake, et te `karja `villä ei lase, egä Tõnis teil siss ämp ei kingi Hls; Oh `taivake, ega me es kingi näile, nimä valasiva meid, me valasime näid Ote; as sa võrokaal, taad ma sullõ ei˽kińgiʔ Kan; Ega ma˽telle noid ilusiid juttõ ei˽kińgi, miä tä mu˽pääle aja Rõu; Kristuss pühä Madõlõ `kinke kõe patuʔ Lut
kiägi `kiägi, `keägi Kõp Hel T Urv, `kiäki, `keäki T V(`kieki Lut), `kiäke Hel Räp Se, `kiäki|, -na TLä(-gi-) Ote(-ne), `kiagi Äks, `keagi Ksi; g kelle|gi, -ki T V, `kińki Har Vas, `kinkõgi Se; p kedä|gi Hel T(-ki Ote) V(-gina Har), kidägi San Krl; el `kestegi Nõo, `ki̬i̬stki(na) Har; all `kellegi Kam, kellegina Rõu Har, `kinkõlõgi Se; ad `kellegi TMr Kam, `kellegina Urv, `kelgi Võn Urv(-ĺ-) Rõu Plv; abl `keltegi Nõo; kom `kinka|gi Rõu Urv, -ki Vas, kinga|gi Har, -ki Se (pl puudub). Järjekindel on n kiägi, teistes käänetes esineb sageli sõna keegi vastavaid muuteid van, pron keegi
1. ind-pron substantiivselt a.  (isikutest, olenditest) keegi, üks(ki) kuda `kiagi sai müia Äks; är sa sedä edesi mitte kellekile kõnelte Hel; ei saa ilma valitsuseta mitte `kiägi; Piteri poesid - - es kõneleva kellekiga; toda ei tiiä `kiäginä; `lamba kints ehk sia pää, mes kellekil `oĺli Ran; `väega küĺm, ega serätsega `kiägina ei tule; inetukõisi ei vahi `kiäkinä Puh; oma kodu ei `väärä `kiäginä; nüid oedass raha, `leibä ei oia `kiäki; ma saada Mannilt sõna ehk `keltegi, et tulgu puhastagu truup ärä; ärä sa `ütle kellekile Nõo; kuda kedagi nüid `ütleva TMr; ei taha joodikut `kiäkine Ote; nigu `kelgi süüd arvati; ega me kiäki `endä elo `otsa ette ei näe Võn; väĺk visass, vai lü̬ü̬p - - nigu `kellegi `mi̬i̬lde tulep üteldä; ärä sa kelleleki kõnelgu Kam; mul ei olõ˽kanna ei˽`kassi, ei˽kidägi San; `kiäki olõss nigu `mü̬ü̬dä akand lännüʔ Kan; tu̬u̬ ei putu˽joba kellegiʔ, mis ma ti̬i̬; nipaĺlu `võimu ei olõ˽`kellegina `õiõʔ Urv; kidägi ei olõʔ nännüʔ Krl; sa olõt jo mihe `iäline, sul ei olõ enämb `kinki api vaja; ta ei˽kõnõlõ `ki̬i̬stki `halvust; ega `kiäkina küsüjäl suu pääle ei lüüʔ Har; ku kiäḱi ar˽koolõss, sõ̭s `mõśkjillõ andass `ańdit Rõu; ei˽lä˽sinno `kiäḱi `kaema, ku‿sa `haigõ olõt Plv; tülüh olõ õi˽`kinkaki olnuʔ; timä es `ütleʔ kellegiʔ; olõ õi küsünu `kinki˽käest Vas; es ti̬i̬ kingaki tegemist; `kinkõgi pääle olõ õi `armu‿mp; kellegi `armu anna aiʔ Se b.  (esemetest, nähtustest) miski, ükski niisama uimerdab vähä, ei ti̬i̬ suurd kedägi; suu jooseb vett, kui näed kedägi ääd Ran; `maani `palli tarõ maha, es avita prit́s ei `kiäkinä; tõbe om kõik alva, tõbe ei ole `kiäki ää Nõo; ajagu vai ajamallaʔ, ma inäp `kińki˽sõ̭nna õi˽kullõʔ Vas c.  (partitiivis eitavas lauses, väljendades konstateeringut, mööndust) es ole kedägi, seid iki tüki [aganaleiba] ärä, kui teräke `su̬u̬la `olli, südä `olli tahe Puh
2. ind-pron adjektiivselt ükski, mõni, mingi(sugune) kuiss `kiägi inimese `ütlese Hel; egä `paĺla `vi̬i̬gä `kiägi lu̬u̬m ei elä Ran; sis `tulli `mi̬i̬lde, mes `kiägi mäŕk tähendäp Nõo; kiaki ain nii paksun puhmun ei kasva Ote; ei olõ˽kül˽`kiäki naistõrass (naisterahvas) ni paĺlu tennu˽ku maʔ San; es olõ˽`matjat kidägi Krl; ilman ala˽küdsägu `kiäkina inemine pu̬u̬ĺpäävä õdagult perän `päivä `leibä; ki̬i̬st ti˽sääl kõnõli, minust vai `ki̬i̬stki muist Har; niä˽tõiʔ umast kotost `kińki `rõivaʔ Vas
3. (partitiivis eitavas lauses) sugugi, üldse, ühtigi põle säl äm `keägi tehä Kõp; ega söögi `tahtmist kah kedägi ei ole Ran; kae päiv nakap `paistma, ei lää sadama kedägi Nõo; es saa tullege (vennaga) kedägi kokku San
Vrd kessegi, kiä
kohe2 kohe, ku- R(kõ- Lüg Jõh) eP(-õ Khn; kõhe Sim I Äks) M u Puh San Se; (rõhutus asendis) ko˛e Jõe(ku˛e) Vai HJn JõeK Pee; koe Amb Pee
I. adv
1. (ajaliselt) viivitamata, sedamaid või lühikese aja jooksul mina län kuhe magama Jõe; `mulle `keideti kohe siel `kohvi ja `praeti liha Kuu; oleks tuult tuld, siis nad oleks uppund ära kuhe Hlj; `uoda vähäkene ma tulen kõhe Lüg; tuli kohe `kiirest tagasi; `kieras kohe `kanna pääld `ümber Vai; ma liha kohe ära Jäm; äga‿ss seda nii kohe‿p saa; ma viisi kaks pörsast `linna, sai neist kohe `lahti Khk; kui ma [seda] `kuultsin, kohe oort läksin Kaa; kui naised kogu soavad, siis‿o kohe nii `kange poarutamine `lahti; See (poiss) pole seal `kuigi kaua olnd, kohe tuli äe Pöi; kohe, näpu pεεld Emm; [vili] rabatasse koa kohe ää, kui põllalt tuuasse Mar; nii kui sa ta `küĺgi puudutad, nii ta kohe karjub Mär; kui oo kuib aeg, siis ei või vara `äestädä, `tarvis kohe mahategemise ete `äestädä Vig; ma tule üsna kohe Kse; sial mes vihm tuleb, sie kaub kohe kruusi (kruusa) `sisse Han; mis sa vihu läbi `sapsisid, kohe üle ukse `säuhti Hää; kui `eśtiks kohe `minna ei soa, siis ma tulen takka järele Juu; Kohe sai teisel süda täis, kui `ainsa sõna `ütlesin Jür; kohe jüripäeva järele JõeK; kui lähäb tina liiva `poosse (pugusse), kana sureb kuhe ää Ann; ma tulen kohe kui suan JMd; kui kuiv ein oli, siis ikke sai kohe `saadu `tehtud Tür; kõpped anname kohe lammastelle ette, egas neid `veśkille `viigi; nigu suab, kohe jala `piale astub Sim; meie aema kõhe eenä maha Kod; `võt́sin leeva ülesse ja kuhe `ahju Pal kui pada üle aab siis aab kõhe `tossu `sisse Äks; kui [leiva juuretis] apu on siss näed kohe ku ta on maha vajund KJn; teesed `riided `selga ja kohe tü̬ü̬ `juure Vil; akkas kohe `lõhkme (sööma) Krk; `õkva kohe lää Se Vrd kohedalt2, kohalt, kohelt, kohe|joont, kohe|maid, kohtas2, kohtsilla
2. (ruumiliselt) vahetult, otse `silmä `ambad, nied on siin puol puri `ammaste kõhe Jõh; Vanadel majadel pole koda ees olnd, kohe õuvest tuli `kambri Pöi; sau kohe rohu all Tür; pääsukesed tegivad oma pesa kua kohe `seie trepi kohale VMr; meie `kopli servas on kõhe paks anepaju IisK; vanast olid `kõrged anged, kohe `riastani Lai; koolimaja on kohe meil säl üle aia KJn; kohe joonega otseteed olgo siis [lehm] must vöi kirjo või lauk või, ikke `üitasse: asemele ja lähäb tä kohe joonega Mar; siin oli [siga] jõkke läind kohe joonega Kei
3. rõhuadv a. (jaatavas lauses) lausa, päris, täiesti, kindlasti neil old kuhe ait kuhe `suola täis Jõe; Kogud pikked `päiväd `tünnerdä `ringi, jalad kohe `aeduksis Kuu; kui köhä iil `pääle tuleb, siis kõhe eng `kinni Lüg; Ein kohe `rinnus `saadik, ole mies `niitama IisR; moni laps `vingu `pallo, `tahto ko˛e `vingu Vai; εε menusa jutuga, jutul kohe menu `juures Khk; Kuivalt einamale äi `mindud, ennem `tehti `valmis einataar - - see pidi kohe olema Pöi; seda‿o kohe äda pärast taris Muh; suur lasu oli `aitas ekkesid, neli-viisteistküme `paari kohe Rid; kõik põles ää, jäi päris puu `paĺlaks kohe Mär; `raske oli kohe `kohta pidädä Vig; kis `jälle naa paramad piĺli`mäńgijad, need `jälle kohe kutsuti ja kohe palga eest Lih; tä päris `kohkun kohe Aud; [kangas] `pandi `ahju, kui sialt `väĺla tõmmati krähises kohe, nii sile oli HMd; iir on `väiksem kui rot́t, rot́t ikka suur kohe Kei; `lõikas õhukese leeva killu nagu viha lehe kohe Juu; ma `salvasin teda ete `iaste kohe Kos; temale tuld kohe paenakas `piale KuuK; lahedast puust joksevad pierud koe särinal Amb; me oleme kohe siit inimesed päriselt JJn; kohe suur kahe kolme toobine kauss `pańdi [putru] täis Ann; siis oli luśt kohe muutku, et said ag‿tulist ommingu söönd ja külasse `tööle Pee; vakk õli peris `kańtis kõhe, iga pidi `kańtis Trm; nüd on pikk laut, annab `kõńdida kuhe üle; veike `jõekene, kuiva suvega `kuivis kohe ära Äks; ja mõni maa on kõva, et on kõva kohe - - igavest ära `kuivand Lai; kiĺluvad ja kisavad, need lapsed `tüitavad kohe ära Plt; sündind kohe olen Saviaugul Pil; ni̬i̬d käisid peris obosega kohe KJn; [hobune] tagumeste `jalgega lõi et uńt `surnuss kohe Vil Vrd koha4 b. (eitavas lauses) hoopiski, üldsegi, sugugi mei külas ei old kohe `kelgi [käiseid], mina neid ei ole kohe nähänd VNg; [haige] puusa pärast ei või ma kohe `seista JJn; ta raha kohe ei `tahtki, vili oli ju änam, ikke võt́tis `viĺla Pai; ükski mu üle ei nurise, mitte ükski ei nurise ko˛e Pee; mul ei ole kohe `usku nende `rohtude `sisse VMr; nõnna‿ned ajad äe `kauvad, ei pane tähälegi kohe Kad; `piale `vihma on mua nii kõvast `paatund, adra ei võta kohe `sissegi Sim
4. vajalikus suunas või asendis a. otse; sirgelt Üks mies jäi `paadi `vinnamise ajaks `paadi `juure `paati kohe `oidama Kuu; `Hoia saepea kohe Hlj; kõhe vagu, oboselle `õisetasse Lüg; [kuhja] varras sai jälle kohe lükata Vän; murispuu peab sarikad kohe; teine puu kohe, teine `viltu Ris; paadile panna jäŕg `alla siis seisab kohe JõeK; aa tema `juonde ehk kohe KuuK; kohe tee, tee on kohe `aetud Ksi; regi ei joose kohe, regi `viitab Pil; pügal paku vahel tahutasse lat́t kohe KJn; `Vankrejuhed on selle jaos, et rattad kohe käiks SJn; päräst `aeti si̬i̬ ti̬i̬ kohe `metsä `mü̬ü̬dä Vil; mine siit kohe, saad rutempest Hls; sel om `vi̬i̬rje silmä, me silmä `vaatave kohe Krk || kohakuti `augud `piavad kõhe õlema Lüg b. suunda, suunas; poole lapsed `roomavad neĺjatöllakil persse ots kohe ülespidi Jäm; Ans; läksid kohe `sönna (sinnapoole) Khk; käänas selja kohe, äs tee `kuulamagid, mis ma `itli Mus; mitte ei `oata (vaata) εnam kohegid Muh; Pane püssi ots kohe ja lase vares moha Emm; Pole ta sest pidand midagid, pööris selja kohe ja läks Rei; pöörab [püssi] otsa kohe, võta siss kinni Kse
II. (kaassõnana)
1. suunas, sihis, poole a. prep ta oort tuli kohe mind, kui mind nägi Jäm; `aksi `pεεle kohe maad tulema (ujudes) Ans; suits töuseb kohe taivast Khk; Üks jalainimene läks teed kaudu `vihtudes kohe küla Kaa; Oli seal upakil maas, perse oli kohe taevast Pöi; küini suu köis kohe rihalse tagust Muh || fig `saatand sihandse kohe merd; saada kohe pöhja tuult (halvast asjast) Khk; kohe ilma igale poole; valjusti, kõigile kuuldavalt Siad olid söömata ning `ruigasid kohe `ilma; Seda juttu ajab ta niid kohe`ilma laiali Kaa; niginal ja naginal lähäb `mü̬ü̬da ti̬i̬d, kuulusse ärä kohe `ilma Kod b. postp seisab ukse `juures selg meite kohe Jäm; Vahtis jöllis näuga mo kohe Khk; kes sedati istub, perse renni kohe Mus; kui saialeiba oo, siis lapsed `oata mette apuleva kohegid; siis ma `uatasi nende pilide (pilvede) kohe seliti [lamades] Muh; poha (põhja) kohe Hi; minge kiriku kohe Kul; Obo lähäb koo kohõ paõlu paramini kui metsä kohõ; Tibrikä madal lähäb Riia kohe Khn ||fig saad omale joodigu mihe missel suu `ühte `jooni `kiiva viina kohe Jäm; Vanast vaadeti ikka obeseid, niid ega mehe suu jooseb auto kohe vett Kaa; Küüned oma kohõ Khn
2. postp suhtes; kohta; peale räägib `santi mo kohe Jäm; kade teiste kohe; vihastas teise kohe, elu sai täis; tüdrugud iritavad poeste kohe; ta oli mo kohe sur‿vihane Khk; jugas moo kohe, miks ma pole täda `ootand; opaga olemisega inimene, kes ennast teiste kohe `uhkeks peab Mus; Üsna sańt `kuulda mis ta keik teise kohe ää räägib Kaa; möne puu kohe `öötakse `sitke; Mustjala meeste kohe `ööti tümakaku tegijad Krj; nuriseb toedu kohe, ei söö; ta moo kohe vihal, pahane Vll; tüdrik oo `kiimas poiste kohe Muh; `pörguline öelda inimese kohe Rei; Küll `ütlesid `raskõsi sõnu `meite kohõ Khn || ühe kohe, kahe kohe (ühe jaoks, kahepeale) Ans
Vrd kohta1
kohegi kohe|gi Kaa TaPõ Hel T V, -ki Hls T Kan Urv Har Rõu Plv, -ge, -geʔ Räp Se; kohi|gi, -giʔ Krl Har, -ki Nõo Krl; `koeki Ran Nõo(-ḱi, koeki) Ote Rõn(-gi) Urv; kojeḱi Lei
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) Sa oled ennast täna nönda ontlikult riide pand – akad sa kohegi kaugemale minema Kaa; mõni villa salk jääb kohegi `kińni Pal; kui läheb kohegi, siis `vaatab ette, et kohe ta astub Lai; kui kederluu kohegi `vasta lü̬ü̬d, siss tuli `kargab siĺmist `väĺlä Ran; kui koheki mindäss siss peelitäss ennäst Puh; piibu pigi `olli rohiss, `panti koheki aava pääle, tu̬u̬ tei aava `tervess Nõo; ta om iks koheki lännu Kam; mõni istup löhvakile, tahap nigu `koeki vajoda Rõn; mõ̭nikõrd talvõl mõ̭ni käokirasekene om jäänüʔ kohegi tare nukka Kan; nu̬u̬˽`ku̬u̬lja `rõivaʔ viiäse˽tarõst ruttu `vällä ja, pandasõ˽kohegi˽kõrvaldõ Rõu; hut́il, mis kohege `perrä `pandaʔ Räp b. (eitavas lauses) mitte kuhugi lehmad [tõukasid] minu pikali maha, ei saa paegast kohegi Äks; oless ta siin oleva, ega ta siin `koeki ei jää Ran; `kaugele ta `koeki minnä ei saa, aga lähiksen iks õiendab; mõts `olli paks, koheki eläjä`lu̬u̬ma `laske es ole Nõo; aga tõne saesap man ja ei piśtä kätt koheki – tol ommava vana kinnilise käe Kam mõne om ärä älvatu, ei saa mitte koheki Ote; sinule ei tiietä `koeki `kirjä `saata Rõn; tu̬u̬ ei˽saa˽ka ilma priĺlitä koheki minnä Urv; kae varanõ varõss lät́s `tühvü, kis `ildass jäi, tu̬u̬ es saa˽kohigi Krl; tu̬u̬ lää ess kohegiʔ, `istsõ ku˽pada säńgüveere pääl Vas
2. hoopiski; üldse mitte; ühti siss arvassiva kõik, et täl piḱkä perä ei ole, et ega ta enämb ei jää, aga poiss es koole kohegi Ran; temä ei küüni oma `tarkusega `koeki Nõo; maja lagunõss välläʔ esi ei koolõ kohegi Har; tu̬u̬ jutt küll˽kohegi˽küünü üi inäp Rõu; `väega pikäle `haigusõlõ jäi, `mitmõss nätäĺ om jo ei paranõʔ kohege poolõʔ Räp; śoo tüü `laabu‿i mitte kohegiʔ `täämbä Se; ei kõlba kohegi mitte sugugi si̬i̬ on va roostetand puŕa aja `auku, si̬i̬ ei `kõlba kohegi Ksi; ku eläjälu̬u̬m koheki es `kõlba, üteldi küll laadel saab ärä `anda; mes tost kasu om, et ma kõ̭iḱ ti̬i̬ ja ole, ike ma‿i `kõlba kohegi Nõo naa kasuganahaʔ omma vällä `määnüʔ, naa ei˽`kõlba enämb kohegi Har; ta om ärʔ kosuno, ärʔ igänö, vanast `lännüʔ, ei `kõlba kohegi Räp Vrd kohekine
Vrd kohe3, kohegid, kohegil, kohegile, kohegina, kohkehe
kohegil kohegil Sa Mär/ku-/ Aud PJg Iis Hel, -gel Tor; kohigil Krl; kohekil Hls Krk; `koekil Trv Krk(`koeh) adv (osutab ebamäärast kohta)
1. kuskil a. (jaatavas lauses) ju ta kohegil ikka on Jäm; Ma ei määleta änam, aga ma ole kohegil `söukest `asja näind Ans; äks kohegil ole Pha; käis `koekil Trv; kohekil iki palab midägi Hls || kohegil kεima kiŋŋad Khk; Üks ülikond peab ikka seiksid kohegil keima riidid ka olema, missega teiste inimeste sega veib minna Kaab. (eitavas lauses) mitte kuskil taal pole `loomade `kohta kohegil Khk; seda‿s ole kohegil näha Kaa; ei ole kohegel keind Tor; kaussi põlnd mette kohegil ka PJg; kohegil seda `asja ei õle Iis; ei oole kassikst `koehkil Krk
2. kuhugi a. (jaatavas lauses) mea tahas kohekil minnä Hls; või läät `kohekil muial Krk b. (eitavas lauses) mitte kuhugi kohegil meil `minna‿i ole Aud; varass jätt vagja `seinä, tuli ei jäta `koehkil kedägi; `koehkil ta tühü ei viisi minnä, `tõmbass magamist `kamren sängün; ei saa `koekil panna tat Krk || hoopiski mitte si̬i̬ ei `kõlba änäp kohekil Krk
Vrd kohegi, koeskil, kohkil
kohegile kohegile Sa Iis Kod Lai Vil Hel Puh(`ko˛e-), ku- Mär Kse; kohegille I Äks Vil; kohigillõ Krl, kohegele, ku- Tor; kohekile M Ran(-lle) Nõo Võn San; `koekile Trm Trv Ran Nõo, `koeh- Pst
1. kuhugi a. (jaatavas lauses) jo ta kohegile läind on Jäm; kui `ükskid nii nobest leheb kohegile, siis küsitasse - - Khk; Telgas pidi ikka oostel selges olema kui loom kohegile töhe läks Kaa; Kui akkasid kohegille minema, et vaja `kośti `viia Lai; `peame üit́s ümärik nõu kas kohekile minnä Hel; arsti tunnistanu et, vere su̬u̬n om lahenu, veri om kohegile `sissepoole joosnu Puh b. (eitavas lauses) mitte kuhugi, mitte kuskile ta‿p leha kohegile Ans; Kui pole rangisi äi siis saa oost kohegile ede panna üht Kaa; Ta‿b soa oma jalaga `paergus mitte kohegile Pöi; ei käi `ku̬u̬li ei kohegille Kod; ma ei saa agu kohegille `panna Äks; `lamba kuumaga ei lähä kohekile, mintävät ei oleki Trv; linast `langa kedräti kodu küll, sedä es saadeta kohekille Ran; vana inimene om kate vahel, kohegile tedä ei sünnitädä Puh; ma ei lähäʔ kohigillõ Krl; Noʔ ei mõistaʔ enämb kohegipoolõ minnäʔ Har
2. hoopiski, sugugi, üldse mitte õõnad `ongi visad `kasma, kohegile ei lähä Kod; selle tü̬ü̬ ei `laabu kohegile Hel; ei aita ~ kõlba kohegile (kõlbmatust asjast, olendist või nähtusest) see‿p aita kohegile Khk; Jälle oo värav ää purutud, ma ütle, seike asi ep aita küll mette kohegile Kaa; see kolva kuhegile Kse; jumal paraku seast elu, ei kõlba si̬i̬ `koekile Trv; si̬i̬ rõuk ei kõlba kohekile Hel || (halvustavast suhtumisest) ta piap miu nii alvass ja alatuss, et mia ei `kõlba mitte kohekile Nõo
Vrd kohegi, kohegil
kohegina kohegina Ran Puh Rõn Urv/-naʔ/ Har, kohekina, `koe- Nõo
1. kuhugi a. (jaatavas kõnes) ta läits kohegina Puh; õlle `keśvi `leotadass kaits kolm `päivä, siss pandass kohegina põrmandu `pääle Rõn; tu̬u̬l oĺl terhve `ku̬u̬rma `kraami pääl, tu̬u̬ lät́s kohegina Har b. (eitavas kõnes) mitte kuhugi ei ole kohegina pannu [nuga] Ran; ma‿le ädäline ja `aige, mia ei lähä kohekina Nõo
2. sugugi, mitte üldse ärä pane `viĺlä ligedalt kotti, ta lähäp `koṕpuma, ta‿i `kõlba siss kohekina; miu tü̬ü̬ ei edene mitte `koekina Nõo Vrd kohekine
Vrd kohegi
kohe|poole
1. a. (küsilauses) kuhu; kuhupoole Kuhepoole sa lihad Jäm; kohepoole sool nüid nii `kange `tiidus on Ans; kohe poolõ sä nüüd tormat taah minekit Räp b. (kõrvallause alguses) kohepoole `künjä toda vagu tahab `laske, tolle künniravva `pääle tõstap `luśka; jäĺe om ärä tuesatu, ei saa aru, kohepoole ta‿m lännu Nõo Vrd kohespoole
2. (eitavas lauses) hoopiski, mitte üldse Ma ju kohepoole äi ep läheks siit kohegile teise koha pεεle; Äi sellega et sa sönna lähed, pole ma mette kohepoole ka nöua; Meite töö äi lähe mette kohepoole edasi Kaa
konness konness Puh Nõo Kan Lei, -õss Nõo San V(konõss Har Lei)
I. (osutab kohta) missuguses kohas
1. (otseses küsimuses) a. kus ma `tõoti minnä joba `ot́sma su, konnõss sa ollit Nõo; konõss sa˽käve vai kost sa˽tulõt Har b. kuhu konõss tu̬u̬ lät́š Lei
2. (sihitislauses) kus kis tiid konnõss [nad] põrra elässe San; kae˽konnõss väit́s ja vere annum om Krl; alasi nakat sa `nõudma, konõss sa˽käve Har
3. (täpselt määratlemata koht, teadmata kus) laadan `olli täl pesä, konness täll `olli Nõo; konness tuu paik piäss küll olõma kohe tä `hindä om `käḱnüʔ Kan
Vrd kon
II. (vormilt jaatav lause, mis välj eitavat suhtumist) millal Sul om üsäline lat́s `hoitaʔ, konnõss sul tu aig om Urv; konnõss mul tu̬u̬ aig um, tü̬ü̬ taht tetäʔ Rõu
kopikas kopik|as Pha Pöi hv L, spor KPõ, Iis Trm Plt, kopp- VNg Lüg(kob-) Iis, g -a; kopik|ass g -a, `koṕka Rõn; kopi|k (koṕi|k V) HaLo, g -ku L Rap Kad KLõ M, -ka spor Sa, Kse Hää Kei hv , VJg Trm Pil Vil T hv V, -ke Tõs Rap Juu Ann Kod(g `koṕke, -p-) Krl/-/, -ki Muh, -gu Jäm Khk Rei, -ga Kär Hi Rõu, -ge Khk Kär(-gi), `kopka Trm Kod KJn Trv spor T(`koṕka) V, `kopku KJn SJn, `kopki Mar; kobi|k g -ga Kuu, -ka Lüg; koppi|k g -ka VNg Lüg(g `kopka) Jõh, -ku Vai; kobi|ka g -ga VNg; kope|k g -ga Käi Phl, `kopka Võn Plv, `koṕka Se; n, g kobeka Vai; koṕk g `koṕka hv Nõo; `kopk|as g -a Kuu Lüg IisR Kos Jür Amb VJg; n, g `kopka Vai Jür hv ViK, Rõn Rõu; p `kopkad Kär Äks Vil(-t), `kopkut Aud Pst Hel, -d Vän, kopked MMg, kapikõt Lei
1. (veneaegne) raha a.  peenraha ühik, kopikas; vastava väärtusega münt `kuolis kui sai `käia, siis ikke `tuodi koppika ette `krihvlisi, neid sai kaks tükki `koppikalle VNg; Piad iga koppika `uolega lugema, `ennegu kedagi `ostad IisR; mette üht kopikid es jää järele Muh; kui inimesed kerigu `tulled, möni `andis `neile (santidele) sis kopiga Phl; `enni oli naela tubakas, kakskümmend kopik oli see nael Mar; anna veel üks viiene või viis kopikud; pool kopik `maksis timp sai Mär; `eńni oli kopikas ikka suur raha Ris; kopikete eest ei soa kedagi Juu; kolmkümmend kopika oli sie pääva palk Kos; vaśk mõedud, kellega `viina valati miestele kopikate luol Kad; tal kas on `kopkas raha vai pole sedagi VJg; vanass õlid `koṕked ja rublad, kopik on veeke raha; vanass õlid veikesed `kringlid, kaks tükki `ańti `kopkelle Kod; läksivad kolme kopiku `pääle `riidlema Äks; `enne oli mul kuus rubla kopikutega [pensioni] Plt; seni kui sai sada kopikud, siss `oĺli rubla KJn; ega mia kehv mi̬i̬s ei ole, et mia raha kopikide viisi loe Hls; vanast `panti `surnul raha `rinde pääl, kopik ja kaits, ku vi̬i̬l [puusärk] `valla `võeti ja vaadeti enne äräviimist; egä viimast kopikut ärä ei või anda, siis ei lää siga ka ti̬i̬ päält `kõrva Krk; vanal aeal kopika i̬i̬st sai suure saia nigu obese, `väike põrss `masnu kopik; tu̬u̬ `oĺli igävene kooner, ois `kopkat peon et ta kuumass läits Ran; ta tingeldäb tolle `kopkaga, ta‿i täi tedä käest ärä `anda Nõo; `väike pät́s kamma `oĺle kopek, suurõmp pät́s oĺl kat́s `kopka, suuŕ määts oĺl kolm `kopka Võn; `koṕkedega sõ̭ss kõ̭iḱ õiendõdi ega sõ̭ss `ruubledegaʔ Räp b. väike rahasumma; raha üldse `Heinaajal olin kogu `heinaaja siis `ilma kobigatta Kuu; kui kopigud `taskust vötta on, ikka midagid saab Khk; [looma müügist] sis ta mened kopikad ikke sai ja Pha; aga ilma kopikuta ei saa kodust `väĺla minna Saa; mina ei ole `ühte kopiked musta pääva jäoks korjand Juu; põle `kopkastki inge taga Kos; mes `kopka saab ju̬u̬b maha Ran; ega mul ei ole `täämbä pääväni, et ma periss ilma `kopkada ole; mis‿sa `onte laits tu̬u̬t ja `raiskat `endä kopikat Rõn; mu oma kopikide i̬i̬st ostetu asi; seo olli joba tol kõrral kaunis kenä kopik San; jääguʔ jumala tassoʔ, ma‿i˽taha˽`kopkatki˽taast kaṕist Rõu
2. fig (mitmesuguseis väljendeis) a.  (võrdlused) Paneme tööle kena jooni sisse, siis oo löunaks valmis kut viis kopikad (kindlasti, tingimata) Kaa; Nägu nagu serviti kopikas Kul; Mina olen kohal nagu vana viis kopkat (kindlasti) Jür; sii on selge ku kaks kopked MMg b.  (vanasõnad, kõnekäänud) kes `kopkaid ei `korja, sie `rupla ei saa Vai; Kes kopigid äi `korja, see rublad äi saa Emm; Kes kopikast ei korja see rublat ei saa PJg; kes kopikeid ei `korja, siis `rupla ei soa Juu; Kes kopkut ei kogu si̬i̬ rublat ei saa Pst; kes kopikat ei oia, si̬i̬ rublat ei näe Kam; Kiä `kopkat ei˽koŕja, tu̬u̬ rublat ei˽näeʔ; `Kopkit `korjat, rubla saat Rõu | Ei kobik ole raha egä ludik ~ `prussagas (p)ole liha Kuu; kopikas raha egä kõhutäis `süiä ei õle mitte midagi (seda ei loeta võlaks) Lüg; Kopik pole raha, äga sitik pole liha Emm; Kopik om raha, aga lutik ei ole liha Nõo | Kon kotin kopik iin, sinna tulõ tõnõ manu Krl c. `seante `uhke inimene kes nooren ian kopiku raha pääl tańts Krk | (millestki väheväärtuslikust) Kuer vai asi - - `augu ei kedagi, sie ole kaht koppikagi väert IisR; rublane nimi ja kopike väärt ammet – si pidada perenaese põli olema Juu; Taa jutt massa õi˽sul joht `kolmõ `kopkat Rõu | (rahanappusest või puudusest) Ei ole omalegi viel `talveks `süömä`silku saand, kaik pane vade kobiga nenässe (tee kogu töövaev rahaks) Kuu; õlen `nõnda `vaine, et mitte koppika `krossi mul ei õle; mina õlen küll `nõnda `vaine, et mitte puold `kopka rahagi mul ei õle Lüg; kopik ööra punaseks `enne püus, kut sa εε annad Khk; Sellel pole punast kopikat inge taga Kaa; mul ei ole mette punast kopikid Muh; sa piad igad kopikud keerutama (vähese rahaga toime tulema); mul põle pimedat kopikut ka `taskus Hää; ma olen nii ilma, et mul ei ole mitte punast poloskid hrl ~ kopiked hv Juu; põld punast kopikad `taskus; Põle kopikut serviti persse lüüa Plt; taa ei˽saaʔ ütte pümehet kopikat säält henele Har | (pillajast; vähese sissetulekuga inimesest) Ei sel kobik `päivä vanuseks saa; Ei kobik mekkijäl mihel `päivä vanuseks saa Kuu; Ei kobik kobika nää Lüg; Ega temal mehel ka kopikas kopikat taskus ei näe Kad; Si kopikule öömaja ei anna Pst; kopik es näe `koṕkat, `ta‿lli kõva viinami̬i̬s Puh | (ahnest või ihnsast inimesest) Kobika `täüdü `püüdä, `vaika ~ `ehkä kaks menis Kuu; Ennem sandilt rubla kui sinult kopikas Vän; Sel lääb kopik peon punatses Pst; Lask `kopka i̬i̬st vai `päähä lüvvä Räp | (peatselt surijast) Ise tahab maja ehita, omal pool kopikad surmaga `võlgu; Ise surmaga kopikas `võlgu Pöi; Surmaga kopik võlgu Vän; kopika eest natuke, pisut, veidi; (eitavas lauses) natukestki, vähematki, sugugi `Kopka iest `asja `rupla iest `sõisa (järjekorras seismisest); `Kopka iest `asja, `rupla iest `riidu Lüg; Küll on inime, oleks tal koppika `iestki aru pias IisR; Sul ei ole ka mitte poole kopiku eest mõistust Vän; Vanast mi̬i̬ss ehit́ maja üless, panõ es `kopka i̬i̬st `rauda manuʔ Rõu; tälle tuĺl vaast vaguvast `tüŕmä minnäʔ, tä es olõ `koṕka i̬i̬st tennüʔ kellelegi [halba]; Kopka iist om joonuʔ ja ruubli iist näütäss vällä Se; kopika peal ~ pealt elama rahapalgast elama Ega‿s sie koppika pial elada kedagi väert ole, `olgu palk vai kui suur tahes, läbi läheb ikkegi IisR; ta elab `kopki peal, kui tal maad eesel põle, peab raha `eest kõik `eesele `ostma Mar; elab nii kopike peal ja peost suhu Juu; elab `kopka pial (vaeselt) Trm; `koṕka päält eläss (linnas raha eest) Se
kumb1 kumb g kumma eP(kump; kumm Mar Mär HMd Juu Pee Kod; g `kumba Vll Tõs Khn) eL(g kumba, `k- Lei), g `kumma Kuu Lüg, `kumba Jõh VNg Vai(n `kumba)
1. küsiv-siduv asesõna (kasutatakse kahest alternatiivist kõneldes) kumb sie kävi Kuu; `kumba `puole `menna VNg; `kumba `muodi tahad `panna, sie (raamat) `sõisab igate pidi; `kumba sa nüüd tahad, kas nuga vai `pleitri; `kuuse puud vai `männäd vai `kumbad nied `tõrvassed on Lüg; Siis `lasti [vette] siis ükskõik `kumbi jahu, kas `õtrajahu vai rukkijahu, `ninda`kaua kui sai parajas `kördi `paksus Jõh; üks kaik `kumbast `äärest tämä (kala) `uiu abara `sisse; `kumba `kassi se `krauksus Vai; touk, kummast otsast `rohkem sinine on Jäm; pole aru saand, kumb see tüdar ja kumb see ema on olnd Ans; kump pool see pεεl keib; jo kohus teeb otsuse kummal `öigus jääb Khk; `talve sa es tunne `kumbas `otsas pea oli vöi `kumbas tagumik [sigadel] Vll; Kummast püust sa võtad; Kump `meitist siis oome läheb Pöi; kummale nüid `menna, kas küli tegema või muda vεdama; nee olid vilja tükid, odrad ehk, kummad `valmis `ollid Muh; [vanaema on] üks kõik kumb, kas isa ema vei ema ema Emm; kumma`poold sa tuled; `Kumpa ma pea `aitama Rei; tea `kumba oo `rohkem, neĺlä`jalksid või kahe`jalksid Mar; kumm kõrv `pilli lööb; `kummapidi ma panen; ei `teagi kummat `jalga sa pead `lonkama Mär; akkasid obustega aeama - - et kumb kummast `võitu saab, kumma obused oo `kangemad Mih; `kumba sa omale võtad Tõs; `kumbal `teitel `õigus ond Khn; et sa mite ei tää, kumma käe ta on Hää; kummat `kaudu ta tuleb Ris; kumm meitest `enne `lahkub (sureb) HMd; kes teab kummat tema tähendab, ead või `sańti Juu; `kumbasi sa omale tahad Amb; `vaatasime kumma poolt tuul oli ja siis akkasime tuule järele minema Ann; no ütelge nüid kumm elu parem oli Pee; `kumba reha sa tahad Iis; suĺp ja lope on üks, `ütle `kumma pidi tahad Kod; `ütle, kump kõrv `piĺli aab, siis suad varanduse omale Ksi; kump on vanem sõna Plt; ei tää kumbat pidi ma ti̬i̬ Krk; kui sa ei tiiä, `kumba sa ti̬i̬d, siss sa oled kate kaalu pääl; toda ei tiiä, kumb kummale `rohkemb manu tüḱk Ran; `kumba ti̬i̬arud ma lähä; ei mäleta kumb meist `kaugõmbalõ jõus kusta Nõo; mine säält kurra kätt vai ääd kätt, `kumba kätt sinu ti̬i̬ om Kam; ku‿ma saa aid`vi̬i̬rde, sis ma tiiä esi kummalõ poolõ ma lähä Ote; kumb neist om suʔ lat́s, kumb sõ̭sarõl Krl; kumb siss enämb vali silmävett, esä vai imä Har; `olkõ kummal taht Pitso nimi, esädsel või emädsel Plv; kiroda kummaga tahat Se
2. kes, mis `ańdja käsi kumb ei väsüʔ Krl; kas täil om säran maš́šin ka kumbaga `kraavi [tehakse]; `kumba `aigu; kumb jo om ollu kauõmba (kauem) Lei || missugune kumb ž́eivadike (loomake) võid bes `šüömädä saista Lei
3. (koos pronoomeniga kumbki hrl eitavas lauses) `inglased `rääkind oma kield, `meie mihed `rääkisid oma kield - - kumb `kummastki aru ei saa Kuu; nied inimesed on `nõnda `vaisest jäänd - - kumb `kumbagi ei avita Lüg; ei `lausu kumb `kummagile sõna Jõh; ei nad jõua kump `kumpagi aidata Mar; põle kumm kummagist targem Mär; nüid ei kannata kumm kummagi `karva Kod; ei jõund kump `kummagi aidata Plt; nüid ei saa kumb kumakit avite Krk; üits kõ̭ik `kumba siss `kumbegi tahap; kumb `kumbagi maha ei pane (maadlemisel) Nõo; kumb `kumbagi ei usu, tu̬u̬ om alb San; mõlembaʔ ommaʔ kehväʔ miheʔ, ei jõvvaʔ kumb `kumbagi `võitaʔ Krl
4. kumbki kummale sai neĺli `nakla [hõbedat] Se
Vrd kumbane, kumbas1
kumbki `kumb|ki Kuu VNg Tür Iis San, -kiʔ Rõu, -keʔ Räp; (eitavas kontekstis) `kumbegi TLä, `kumbõgi Räp; `kumpki Lüg Vll spor L K, Trm Ran, -d S(-t Pöi); `kum|gi Mar Mär PJg Hää HMd Tür Kod, -ki Juu; `kumbagi Vai Krk, kumma|gi Tõs Tor, -ki Saa, kumaki Krk; g `kummagi, kummagi, `kumbagi, kuma|gi, -ki, ad kummangil determinatiivpron (jaatavas lauses: nii see kui teine, eitavas lauses ei see ega teine) randtüllid - - must tipp on kummagil puol pead Jõe; [noodaveol] kuus inimest, kolm `kummagi `reie pääl, `kummagi `puole pääl; nüid enam ole `kuhja tegemist ega `küini `kumbagi Kuu; `kummaski `paadis oli kaks miest Hlj; `anna `kumballegi pala `leiba VNg; mitte `kumbki ei tuld; `õtsisin siit puolt ja `tõiselt puolt aga `kummaltki puolt midagi ei `leidand Lüg; rihaltse värava pooled - - kummagitel poolel kaks `pööna; see‿p tee äält kummastkist `otsast; `kumpkid es ole kodu; kohus εs anna kummagitele `öigut Khk; nende marjad mette kummalgi ei `aita `süia Pha; `kumpkid sai viis tuhat Pöi; ei ole kummagi pool Rei; ma `ańtsin kummangil öuna Noa; ma `ot́sisin mõlemid obost, aga ei leind `kumpkitki LNg; `kumpki `teitest peab tulema Mar; ei ma `tohtind mette kummagi `poole `rääkida Mär; kumagi pu̬u̬lt küĺlest tuleb [tõrvaahjul] kolm `leeri; mu emä isägä põln kummagi `koolis köin Var; ma ei võta `kumbatki Tõs; `kumbkise `poole ei võind `eita Vän; `kumgi on nüüd süüalune, ega tal `märki otsa i̬i̬s põle Hää; ma ei usu neid kummakid Saa; mölemad `aeged, `kummagitki ei saa teist aedatud Ris; `kumgil oli üks obune HMd; `kummagi jalasel oli kaks `pulka Nis; ta‿i võtn `kummagistki `vuanast Rap; ma ei taha `kummagitki; `kummalgil ~ `kummaskil poolel oli suur kuusemets Juu; kummagi `kamrel oli üks aken Kos; kaks tütart said `kumpki kakssada rubla viel pärandust isalt Jür; `kummagis seena `ääres oli kaheksa `pinki Ann; põle siin enam uonet ega inimesi `kumbagi VMr; ega `ilma päŕmita siis sua sepikud ega `saia `kumbagi Kad; ei laasu mulle `kumgi sõnagi; kalal ei õllud `maŕja ei `niiske `kummagi Kod; kütissas ei `puudu `kummagi, suits egä tolm Vil; ei ole kummatki nätä Trv; ma es saa süvvä ega juvva, kummagid es saa suhu võtta Pst; neist es saa kumakist siiä tulejet; mine kumbat `tahtet ti̬i̬d `mü̬ü̬da, kumbakide päält sa‿i essü ärä Krk; palgass `oĺli vakk `kumbagi `viĺlä, vakk `kesvi, vakk rügi Ran; täl om kaits `kassi, nüid ei täi `kumbagi ärä äävitädä; ei ole `kumbegi põĺv `paistedu; ri̬i̬ kummagi jalasse sehen `olli viis kõdarat; tu̬u̬ `olli esi`mu̬u̬du mi̬i̬ss, kummalegi käel `olli sedäsi kaits päḱkä Nõo; kaits `kaivu - - om tühäss jäänu, ei saa kummastegi vett Kam; meil kummalgina is olõ tu̬u̬d vaia Har; habisi tahn suu `kuuma `putru täüś, no saa õi˽kummastki otsast hüräüst `vällä Rõu; Neli mi̬i̬st `veieväʔ `paĺke üles, kummahke otsah kat́s mi̬i̬st; edimädse süĺleme `aigo‿i laalaʔ `kumbkeʔ imä Räp; kahte kumbagi ei seda ega teist põle kuuld ega tia koa, `kahte `kumbagi; See põle töö ega tegu, see põle mitte kahte kumbagi Trm; mia ei tiia temä `albust ei temä `äädust kah, katte `kumbagi Nõo
Vrd kumbanegi, kumbski, kummaski
kõssama `kõssama Hlj VNg/`ko-/, da-inf kõssa|ta Mär Saa spor KPõ I TaPõ, Nõo Ote San, -daʔ V(-mma Har), `kõssada IisR; `kõssame, kõssate M; `kössama Emm, kössata Kaa Rei; kõssama Puh; ei kõssa Võn
1. häält tegema; (sõna) lausuma, (edasi) rääkima; reageerima, välja tegema (hrl eitavas kõnes) ei tema `kõssandki minu juttu `pääle, ei tehend `väĺjagi minu juttust Hlj; Tegi `pulmad rist`poiga, mitte `kossangi `mulle VNg; Noh siis `korra nigu `kõssas kedagi IisR; Sellest äi tohi mette kellegitele kössata Kaa; kaks `korda küsisin, ei perenaańe kõssandki `vasta Juu; Ära `kõssa mitte kellegille Kad; Teised ära lähnud ja temale ei kõssatudki Trm; nõnna kaua juba võlg `maksmata, aga ei `kõssagi, põle nigu tema asigi Lai; es `kõssagi suguki, es ti̬i̬ `äältki `vasta Hls; kõnele või ole kõnelemede, temä ei `kõssagi Krk; mina es `julge kõssatagi Ote; Sa ei˽tohe˽taast asjast kellelegi kõssadaʔ Har; Tõrõla ni˽paĺlo ku˽taht, a˽timä ei˽`kõssagi Rõu; olõss tää mullõ `veitkesegiʔ kõssanuʔ Se || Tuult mõ̭nikõrd vilistedi ja uigute - - tuul es `kõssagiʔ uma tulõkogaʔ Räp Vrd kõskama, kõssatama
2. hum ma lää õdagu `kõssama (küla peale hulkuma) Plv
laulatama laulatama (laola-) Sa Muh Phl Kul Lih Han Kse Khn Aud Tor Saa Ris HJn JMd Koe VJg Sim Iis Ksi Plt M(-eme) T(-õme San) V(-mma; (m) Krl; `laulata|ma hv Kuu, RId(-mma; -maie Lüg); loula|tama Jäm, -dama Emm Rei; laalatama L Kei Rap Juu Kos Amb JMd VMr I Ksi VlPõ TLä TMr Võn
1. kiriklikult abielu sõlmima `kuuludetti kolm `kõrda, kolm pühä, siis õli `laulatamine Lüg; `laulatas ja `siunas (õnnistas) neid Vai; noorik, kui ta juba laulatud on, laulatamata o ruut (pruut) Krj; Kui sa `leerimata olid, siis `pastur sind äi laulatand Pöi; see sõrmus peab olema kirikus laulatud sõrmus Kul; laulatses kutsuti kaks käemi̬i̬st, mud́u es saa laulatada Saa; laalateti üht saksa `puari sial parajasti VMr; pruudil on leier, kui laalatasse, `valge Lai; laalati vahel sääl maja (palvemaja) juures ja ristiti sääl Vil; laulatse aig `oiti käest `kinni, et tõine vahel es lää Krk; laalatedu naene ei `tohtna `paĺla `pääga üle kävvä Ran; si̬i̬ mul laulatamise linikekene, `seoga lää ma vi̬i̬l `mulda Kan; tuńnismihildä es laulataʔ Har; laulatõdi ińne `saaju Se || laulatedu latsõʔ (abielus sündinud lapsed) Lei || püksilapp laalatab (lapsed sünnivad paarisuhtest), õpetaja laalatamesest põle lugu kedagi; kolm last oo, aga põle laalatamest näind `ühti, kõik oo püksilapi laalatud Mih; nigu kokku laulatatud hoiavad omavahel kokku nied nigu kokku laalatud JMd; ku `väega `häste üten lepüsseväʔ, sõ̭ss üteldäss, nigu kokko laulatõdu Räp; laulatajanaine naistegelane pulmakombestikus, pruudi abilineI Laalatanaisel õli vööga kapp kaelas Trm; pruud́i pu̬u̬lt õli laalataja naene; laalataja naene `seisi pru̬u̬d́i taga kerikun ja issämi̬i̬s peiu taga, ilma laalataja naeseta ei suanud laalatata; laalataja naese kätte `ańti ämmä kruam; laalataja naene maks `õptaja maksud Kod Vt laulatusenaine Vrd laulutama
2. kirikuõpetajat koguduse peale pühitsema öpetaja louladati kirgu `pεεle Jäm; Ageri öpetaja sai seie kiriku `piale laulatud Ris; uus õpetaja keriku `piale laalatetasse, `võerid õpetajid on koa Pal; kiriku `pääle lauladets `ri̬i̬stelt (preestrit) või õpetejed; ega temä ei˽ole vi̬i̬l koguduse pääle lauladet Krk; opõtaja laulatõdass kogundusõga kokku Har
3. fig (eitavas kõnes) pole igaveseks seotud Äga pole laulatud selle koha pεεle Kaa; Ma pole `sõnna laulatud, et ma pea seal olema, ega silmapilk võin ää `tulla Pöi; Äga ma pole siia louladat Emm; Õga maʔ siiä laulatõtu olõ õi Se
lugu lugu g loo Nai Emm Rei L K Trm Lai, luo R(lou Jõh) Hag JõeK KuuK spor , ViK(lua VJg Sim), luu R Sa L MMg Pal, lu̬u̬ Kod eL(p luku V); n, g lugu R Muh Käi(-o) Phl spor (-o LNg Mar), KuuK Amb Iis Trm Äks Trv TLä TMr V
1. juhtum, sündmus sie on ikke kõhe täis `sündind lugu, mis ma õlen ise oma `silmägä nähänd, sie ei õle mõni akkaja lugu (väljamõeldis) ega `luule lugu Jõh; tõsiselt `süńdinud lugu Hää; sellest luost ei tia ma midagi JMd; midagi nisukest lugu oli JJn; lähän siis temale `kurtma seda lugu, et ma sedasi pikali kukkusin Pee; kaevasid isi meele selle loo ära KJn; si̬i̬ om periss `süńdunu lugu, ega si̬i̬ ei ole luule Krk; ka‿kos `oĺli lugu - - sańt tõmmanu `erne õngu`lõõri ja valmiss Nõo
2. jutt, (räägitud või trükitud) jutustus; kirjasõna Eks igäst `asjast on jo lugu Kuu; senes `kiŕjas on ilosad luod Vai; selles raamadus olid `söuksed kinad luud Khk; painuluud, tondiluud Kaa; nee on vanad luud juba Pha; lugu sees oo koa, et nad `voodid oo, meie aga `ütleme ikke, katsu aga `oetile `menna Muh; `piible lugud Phl; `rääkis toreda loo Kul; Minu emaema `oĺli minu emal seda lugu `rääkinu Hää; ühe lugu viel räägin KuuK; ta `riakis `mulle seda lugu VJg; `riakis ilusa lugu `mulle Iis; üks `rääkis seda lugu, et vana kurat tuli kerikusse Pal; lood on nigu jutu `taolised jutud, põle igapäävased jutud Lai; kas sa sedä lugu oled kuulu Hls; igäne tore lugu küll, me kõiḱ naarime; nüid om otst otsani sulle ärä kõneldu tu̬u̬ lugu Nõo; vanal ajal jutustedi ilusid lugusid Krl; kül timä selet́ ilosa luu Se || koolitükk oled sa lugusid `vaatand ka Khk
3. lugemine a. lugemisoskus mönel lapsel `kangesti sant pεε, äi saa lugu käde; sellel lapsel on luu järg kää Khk; last öpitasse luu `peele; öpetaja küsis [leeris] lugu Mus; poisil juba lugu `selge Jaa; lugu küll `selge, aga rehvendus oo `raske; mis sa nõnna luguga looderdad, eks luke ilusast Muh b. jutlus; palvus, palvetund öpetaja `itleb `kirkus lugu Jäm; Tuleva pühape teeb linnakergu öpetaja Saia surnuaidas lugu Kaa; sii oli puukirik oln - - kus nad lugu pidasid Krj; ma käisi nende seas loo `aega (palvetunnis); kirikus ka ikke ta eest lugu teind (palvust pidanud); pühabe on kergu `aidas lugu Vll; Ta käis ikka surma `juures lugemas, kena luu tegi Pöi; `kirkus laŋŋetse mitu kord põlili, iga lugu vahel Muhc. loendus, ülelugemine Linnud pole paigal `seisand ning lugu läks ukka Kaa
4. a. muusika- või tantsupala, laul `laulu luod Jõe; üks lõhub lugusid, `tõised `tantsivad Lüg; `Tõmma lugu `pilli ka; Mees puhus toru`pilli naagu `ööti, luu tegi ää Pöi; löö üks lugo `pilli mole Mar; lase lugu `lahti, mängi `pilli Tõs; esimese luu `aegas tõstõtassõ kua nuõrikud Khn; lase `mulle nüid lugu `piĺli, ma toon `sulle kubu `õĺga Juu; tema `mäńgis pikad luod ja kui ta aga `jälle selle luo lõpetas, akkas uuega otsast `piale Kad; `tõmba lugu `lahti, küll na sõss `tańtsme lääve Krk; mõni lü̬ü̬p `kandle pääl mitu lugu Nõo; mängi mullõ üt́s tandsu lugu Har b. takt; taktis (löömine koodi või kurikaga töötades) siis `löödi `nuiadega lugu, nelja nuia lugu nii kena `kulda Ans; kui lugu ukka lεks, siis lεks töö `sampsu, `sassi `jälle Khk; see (vartamine) pidi ilusti loo `järgi `köima Tõs; pidi ju lugu olema [pinta lüües] PJg; lugu tulli `vällä, kui mitu kõrrage [kootidega] matserdive Hls; ku kait́s mõseve `rõõvit, lüvväss ka lugu `vällä, üit́s lü̬ü̬ enne, tõine tõise oori pitsat-patsat; ennemuiste olli koodige pesset - - kes lugu es lü̬ü̬, si̬i̬ `pessä ei mõista Krk || no tütärlatsõl iku lugu (nutt varuks), et kuis mi kodu saa Urv Vrd luguduss, luguvuss
5. olukord, seisund, asi, asjaolu oh sa lugu, vanamies kärätänd `poistele, ruttu `ankur merese nüüd; küll on luud, paha lugu küll Kuu; mul on `kiire lugu Lüg; `nenda nied loud `ilmas `onvad Jõh; `erra saab `tiedä, siis on `kehno lugu Vai; Kole lugu, vana inimene kaub nõnda ää, et mitte `jälge Pöi; kuidas su lugu järg oo Muh; `ermpsad lugud Emm; mes sa sest luust `arvad LNg; elus `juhtub `mõnda lugu, ää karda `ühti Tõs; nüid on lugu `lahti; on ikke vilets lugu küll Ris; reägi oma lugu `väĺla, mis on `juhtund Juu; äbar lugu, vaevane lugu Amb; nüid on lugu lakas (halvasti); mis lugu see on, et laps sõna ei `kuula JMd; luad on õige alvad, ema surnd ja isa `raskest `aige Sim; kui lood nõnna, siis põle kedagi teha Trm; mõned jaod inimesed one, ike näie küĺjen si̬i̬ `vaesuse lugu Kod; `toime `saamesega on lugu KJn; küll om loru inimene, mis selle `lu̬u̬ge küll saap Krk; nüid sa tiiät, kudass sääl tu lugu om Nõo; oh issänd, näe kül‿luku maa pääl, säänest luku ei olõ `kuuldõnuki San; kuiss teil no tandsuga lugu om Har; sõ̭ss tuĺl meil hallõ lugu, meil es olõʔ inäp midägi˽süvväʔ Rõu; haina tegemisega om timahavva halv lugu Vas || fig Tema lugu on lauldud (karistus käes) Ris
6. kogus a. arv, hulk tämä võttas aga lugu täis Lüg; säl linu õli oma lugu ja `villa õli ja sis raha (karjasele palgaks) Jõh; kas sie lugu `tullo täüs Vai; kolmkümmend `lesta oo üks kaal, lugukaal, `vöötasse lugu `järgi Mus; neid lugusid oli küll paelu, aga ega see kogu na suur `põlndki LNg; lugu täis, käe kõik, pole `puudu kedägi Tõs; kui suur lugu sie on HJn; `kümme `aastane [olin] kui mind `viidi juo mõisa põllule kartuli `võtmise aal - - minu isa ja tema `tienijad kõik viisivad minu vau edasi, aga ma olin aga sial luoks (nime poolest, nimega kirjas) KuuK; mul suur lugu `pi̬i̬rga; kassi `laubane päev arvati kua luguje Kod; kui suur see akk`jalgade lugu on, metu tükki sai koa Pil; ku sa `väikse peo kakut, sõss saat lugusit paĺlu Krk; kasak olli `lü̬ü̬je, `kohtumaja man `ańti ike loe `järgi Hel; loo peale (saama) loendatud, üle loetud Talgus oli nii pailu rahvast, et es saa mette lugu peele, pailu neid oli Kaa; kas saite aned luu `pääle Pha; loolt ~ loo järele (~ peale, pärast) arvult, arvu poolest sie one `aastade luuld jo `ninda vana VNg; Lugu järälä neid ikke on, aga muist on `alles `issudettud Jõh; saime nii mütu tükki kala kui luu pärast oli Pha; loo järele on neid `seitse tükki Emm; mina ei `tiagi lugu järel paĺju neid (härgi) sial mõisas oli KuuK; loo `piale on neid küllalt Lai; sul lu̬u̬ `järgi andass kätte rangi ja `vaĺla Hls; lu̬u̬ peräst om neid ninda paĺlu, üten tallekstege Krk || hulgas, hulgakesi ma ole seal lugus; perenaised lähvad lugus põllale Kse b. kord, tükk Oli `teine kodu või`nutsakad `valmis teind - - müüs turul kaks `kruoni lugu IisR; `ennevanast meil `lueti läbi keik kalad, `eigä siis ei `muedettu `eigä `kaalutu - - oli lugu `kaupa puha Vai; nüid on siis `jälle kuus lugu [kanu] Juu; mul jääb siis veel kaks lugu järele (kõrvitsaid), kui te kaks ära `viite JJn c. (lõngade, kalade vm) arvestusühik, mõõt `aetasse [lõng] käär`puulle, `panna lugude `järgi; kolm `niiti `kerraga, [on] üks lugu, `kümme lugu on `paasma; Üks lugu on viis kala, tahid sada kala, sis kaks`kümmend lugu `luetas Lüg; Mitu lugu su kaŋŋas lai on Jäm; `löngu on luus kolmkümmend, teed sa paari`piilise, [et on] kaks `lönga pii vahel, siis on kuuskümmend `lönga; Moole toodi lugu lesta (30 kala) Khk; Üks lugu oli sada `silku; kolmkümmend [soa]piid oo üks lugu, me kutsume luuks Krj; luus on kuuskümmend `lönga Jaa; Nii mütu lugu kääriti kut kaŋŋas taheti lai teha Pöi; Mitu `lõnga sool lugus oo Muh; lugus käip kolmkümmend piid Käi; kas lugo täis LNg; Kui astlid kuuskümmend korda on rinki aetud, siis saab lugu täis ja pannasse võrges, lugulõngas Han; [kanga] `Laius `loeti lugudega Hää; siis kui kangast kiaritakse, siis `luetakse kolm `lõnga, sie on üks lugu, `kümme lugu on pasmas Kad; loe tälle vi̬i̬l viiskümmet kala, siis suab lugu täis; kolm `lõnga `pantse lu̬u̬ `sisse, kümme lugu `pantse `puasme Kod; mul jäi kaks lugu `puudu `kangast Lai; kolm `lõnga om lugun Trv; kui kangast üless `aeti, siss `loeti lugusit Ran; kümme luku om üt́s `paasmõ Võn; egah luguh um kolm `langa - - sõ̭ss ku kümme luku, sõ̭ss üteldäss üt́s `paasma Plv; mul sai laǵa kangass, kat́skümend kuuś paasmõht ja‿vil säid́se luku Vas; paaśmõhõ jäi `kolmõ luku `puuduss Se || arvel, loetud Paergus oo seike tuline tiidus einatöö, keik päävad oo luus Kaa Vrd lugus1, lugõmik
7. kord, jagu, järg `Ommiku märss `liikus viel `õhtast lugu `naela `õtsas, ku tuli `jälle `selga võttada ja `taĺli ette `menna Jõh; suist lugu veel elasime sial Rid; ta eilist lugo alles mo `juures, ta põle ää `läindki Mar; `anti `vihtega ikke valu, viis kopikast lugu Tõs; sedasi veḱed lugu käies põle midagi (selg ei valuta); `vahtis `ühte `lehte mitu lugu JJn; eks siis emad `tõusnud omikust lugu kedrama Iis; lehem tuli uut lugu `lüpsmä; siad one `õhtass lugu süömätä Kod; mõ̭ni laulatõdi tu̬u̬ pühäpäävä, ku kolmat lugu hõigati; kikass kiŕg kolmat lugu, joʔ oĺl `valgõ Har; lugul ~ lool kaupa, viisi kuldnokad lennavad na tropi lool (parvedena) Rei; `vihma sajab illinga lugul Phl; nuored inimest tulevad karja lool kokku Ris; annad `mulle jäo luol `leiba; ma pesin küll `villade luol, ma lammast ei pest VMr; tegi tüöd pääva luol, tüki luol (tükitööd) Sim; kevädised kured tulevad `eeste, siis tulevad küĺvi kured, tulevad lu̬u̬ `kaupa `lõune mualt Kod || ühtepuhku inimene eksib tihid luud Vig; `ühte lugu edäsi Kod; ühte lugu küsite, `tihti lugu Plt
8. lugu olema tähtsust, vajadust olema, tähendama (hrl eitavas kõnes) ega‿s `paadis ka lugu `oldki, mis siin jalas oli, aga `nuodajääl pidi olema ikke üks `tupli jalanou Jõe; ega maal ole lugu, kust puolt tuul on Kuu; `pollu arimisest on `paĺju lugu (kasu) Hlj; ega sest põle lugu mette Muh; sellest põle lugu kedagi Kul; enni `tehti `musta riiet, pidi `musti `lammud olema, nüid lastasse `värmi, nüid põle sellest lugu Vig; sest põln lugu, et ta suguseĺtsi ulgast oli Kir; põlnd lugu, kas sa tood või ei too PJg; Mis sul minu abist lugu, omal `rammu küll Jür; `vihtadest võib `olla küll lugu, vahel lehed punase `kiŕjud, kui nisuksed `ulgas, akkab nahk kihelema JõeK; Sooja pärast põleks old enam lugu `ahju kütta Amb; sui ei ole mul igavusest sugugi lugu (ei hakka igav) Ann; mul ei ole kuerast lugu VMr; sess põle suurt lugu, si̬i̬ ei ti̬i̬ suurt viga Kod; ega sest ole lugu, et täna ei sua Plt; mia tunne tast vi̬i̬l lugu, miu latse ei pane tähelegi Trv; sest ei ole suurt lugu, ka temät om või ei ole Hls
9. lugu (~ luuh) pidama a. austama, hindama siis `piedä ige viel emäst lugu, kui on `naine ottamatta, aga kui juba omal `naine on, egä siis enämb emäst egä vanembiest lugu `piedä Kuu; `Kördist mina küll lugu ei pia IisR; Vanas eas ma akkasi tast lugu pidama Pöi; peab teisest nii suurt lugo Mar; `Vaesest lugu ei `pieta, ela või sure Jür; teda ei `võetud kui kommetid, temast `pieti lugu JJn; veri lepp on üks odav puu, temast suurt lugu ei `pieta Tür; selless ei õle kedägi lugu pidädä; tä vi̬i̬l suureline, pidäb enesess paĺju lugu Kod; om üit́s kärssnõna, kes esi`eńdäst suurd lugu pidä Trv; vahi, kos om miniäss, piäb ämmäst lugu; enne vana`tütrigust es `peetä lugu, ennemp `peeti talu koerast lugu Puh; pia `puhtusest lugu Nõo; ma ei pea tast söögist suurt luku Krl; mõ̭nõ˽näet `veiga pidävä˽jänese lihha luuh; innevanast oĺl `olno varõśs veega˽käo pääle pahanoʔ, et milless käko `veega luuh peetäss Se b. arvestama Eks sest `pieti lugu ka, mes `keidus ühelgi `päiväl oli Kuu; `kuidas `enne `rannas seda lugu `pieti, viis vai kaheksa `verko oli üks ribi Vai; Kas sa oma töö kohta ise lugu ka pead Jäm; talumehed ika pidasid kuust lugu, a ei mõesa pidand kuust Kos c. pikalt rääkima, jutlustama küll sie pida senest `suure luu, ei tohi enamb sanagi `laussa [vastu] VNg; öpetaea `tulle `siia lugu pidama Pha
Vrd luguhus

maksma `maksma, (ma) maksa(n) eP; `maksama Khk, (ma) `maksan R; `mas|ma Trv T V, -me Hls Krk Hel, (ma) massa

1. tasuma (hrl rahas) kaladega `makseti `meie tüö `välja Hlj; `miele tuletuse järelle `maksas ta vola VNg; sie mies võttas oma `pääle sene `maksu `maksada Lüg; `Maksa nüüd `teise iest nigu surnd obuse `nahka IisR; `poiga saab `suuremast, küll tämä siis pittä mured ja `maksa `vällä kaik Vai; see pole ind midagid, mis ta selle eest `maksas Khk; Ta lubas küll ää maksta, aga ju lasn maksab (jääb maksmata) Kaa; kelle `möisa meres `püitsid, selle `möisale sa `maksid, raha `maksid vöi kala Vll; `Mustlane pole `ilmaski obust ostnd, ta vahetas ja alati nõnda, et taale `peale makseti Pöi; anna kätte, mis `maksa `olli Muh; sai maksetud sellele (külakarjusele) ja siis see `karjas Noa; `maksis `puhtas rahas `väĺla, `maksis kõik ää Mar; naesed läksid salaja marjule, ei maksnd `tääle `marju Kir; `ambaraha oli `sääduslik, enämesti naa rubla `ümmer ekke sedä makseti siis koa, vaderid `maksid Tõs; Tänäve katsumõ võla ää `maksa Khn; kohus `mõistis ta `rahvi `maksma Tor; kruubi tegemene läks `rohkem `maksma, kruubi mat́t oli `kaĺlim HMd; ma `maksin ta siĺmad `kińni (andsin altkäemaksu) Juu; `maksis set́se sada `väĺla - - oligi meie koht `väĺla maksetud HJn; tingsepp `rautas obuseid viĺla iest, sügise `maksti ää Amb; mis mina tööl käisin, need päävad ma sain ikke rahaga maksetud Ann; minu tiada pidi se tasa olemagi, aga nüid tuleb `välja‿t muist `maksmatta Kad; pead `juure `maksma, muidu sie kaup ei lähä VJg; maksid [mõisale] puale `reńti ja puale tegid tükka, `einä ja rükkid; minä en jõõda `maksa, küll jumal maksab Kod; õpetaea `ańdis `talle ia jootraha sial ja `maksis kõik tema `arved tasa Plt; sada rubla on `siśsi `makstud, teene sada tuleb `kõrva `maksa KJn; kiriku `massu massetse ike kui lavvale lääd Hls; keväde `võeti [vilja] `vällä magatsist ja sügüse masseti `sissi kasuge Krk; `anti egäle ütele lõmps `viina, tetti karjussega `kaupa, mes `kiäkina karjussele massap Ran; mia küll ei lää `sulle käsiniguss - - mia `vaene inime, kost mia massa; tol om raha jäänu käńksepäle `masmada, `saapa kräädsuva iks et krääts ja krääts nalj Nõo; ku sõ̭sara mehele lätsivä, siss saeva egä üits oma jao [talust] kätte, veli maśs `väĺlä; om talu pudelide ajanu (maha joonud), kõrtsi`renti `masnu piltl Ote; ma `väege ää meelegõ massass, a mul ei olõ San; tiä olõss pidänü `rohkõp kurat́ vi̬i̬l `masma Urv; paĺluss sa˽mullõ massat pääle, ku˽mi hobõsõ vällä vahenda; küll taa rumalõst pääst mass kińniʔ Har; No˽kitt minnu vi̬i̬l päälegi ja lubasi `palka manu˽`massaʔ Rõu; moonameeste ja `popsõga˽teḱk tü̬ü̬, viläga maśs ja moonagaʔ Vas; mi ka ello praavidi, võlaʔ maśsiʔ är; rikass mass rahagaʔ, `vaene mass nahagaʔ Se; kätte maksma kätte tasuma, tagasi tegema tema on mu `õige vihasest tehnd ja tahan temale kätte `maksada Lüg; on ta εεd teind ähk `kurja teind, seda tahetasse ikka siis käde `maksa pärast Khk; `Sõuke mees ta on küll, et ta käde maksab Pöi; tä `tahtis täle kätte `maksa, `pistis eina küini põlema Mar; viha päräst maksetse koa kätte, tehäse paha Tõs; ma tahan `talle kätte `maksa, et ta `kurja tegi Juu; tämä `sõimab ja maksab sulle `vargusega kätte Kod; temä taht `kurja kurjage kätte `massa Krk; tiä taht tõsõlõ kätte `massa Krl; maha maksma laevateenistust lõpetama `kapten - - luband ige kohe mihed maha `maksada `laevast ja Kuu; Rotõrdamis maksõti meie maha Khn
2. a. mingis hinnas, rahalises väärtuses olema `meie päiv maks `palju, said `kalli `palga tüö iest Kuu; nied `kartulid `maksavad `õige `inda nüüd, neid ei `jõua `õstada Lüg; kassi poeg maksab suure nööla Jäm; pailu kala möet maksab Khk; See koht oli omal ajal `kulda maksnd Pöi; ei luba eli põleta, see maksab raha Muh; viin `olle halv, toop `makses viisteisn kopegad Phl; see maksab ikke `enda (on kallis) Mar; ei täkust saa paremat `indä kedägi, eä märä maksab nasamma koa Vig; Ega ta `ärga ega obust ei maksa (maksab vähe) Hää; sie luom `maksis mul kallist `inda Ris; mis maksab tuop `tangu Koe; no sit́s on üks alb riie, maksa mette kedagi kohe Sim; üks ilos asi maksab `inda, [on] kaĺlis Kod; `tuhkru nahk maksab `iaste, selle naha pärast püiavad `püida Äks; ni̬i̬d kivid maksavad ükskord raha KJn; ollus sa `küsken, mis mõtuse nüüd `masve Hls; nüid vili massap `inda, nüid vili om innan; si̬i̬ nali läit́s kallist `maksme piltl Krk; osti `endäle sitsi räti, tu̬u̬ maśs katõssa tõistkümme `koṕkat Puh; ega‿ss aig massap raha, mes sä niipaĺlu labised; vanast `müidi elävät õbedat, kolm `koṕka maśs ani suletäis Nõo; mes nu̬u̬ `põrkna tsütsi massiva, nu̬u̬ `põrkna kakuti nii tõśte siäst `väĺlä Rõn; sio eśsütüs (eksitus) läits mul paĺlu `masma piltl San; mis hend om, paĺluss taa mass Har; nüüd mass lehm säidsesada `ruublit, vanast oĺl viiśsada `ruublit suuŕ talo Plv; mis mass, paĺloss sa˽küsüdeʔ Vas; maksku mis maksab iga hinna eest, kõigest hoolimata `Maksku mis `maksab, aga `õhtast `piame rukki kokku `saama IisR; `Ükski `eestlane ei `tahtnu saksa `laeva, `maksku mis maksab Hää b. piltl (hrl eitavas kõnes) väärt olema, väärima Ei `maksa sen sittast `varvastigi Kuu; täma lubadus ei `maksa midagi Hlj; meil on `mitmed [sorti] `kartulid, aga `ükski ei `maksa neid punasi Lüg; minu jutt ei maksa midagid Muh; Sahkerdse jutt ei maksa midagi Hää; tämä ei maksa mitte tõese jalaaluss pori Kod; ku koer kusess tüdrukul `pääle, siss minevet tüdruk `masme, temäst peets lugu; Liide ei massaki sedä mi̬i̬st, mihel ää koht ja puha Krk; muu ei massa midägina, temä ütsindä om asi; kui rikass midägi `ütlep, tu̬u̬ joba massap Nõo; ma ei massaʔ timä imä jala muta kah, ma‿lõ `väega `vaenõ ja aladu Har; Kittü‿i˽hinnest midägiʔ, sa˽massa õi˽mu man `kolmõ `kopkat Rõu; kuuś vuŕlet massa ai ütte maami̬i̬st Vas; `hapnõmalda ĺeib midägi massa aiʔ Se
3. tasuma, mõtet olema Ei tänä `maksa merele `mennä, hakkab jo `tormama Kuu; `nende järel ei `maksa `uatada Hlj; Kas `maksas last `kuoli `panna, säelt nied `krutskid `saigi IisR; selle eest ep maksa tänada Jäm; nii ilja äi maksa `kerku `minnagid, äi jöva ikka mette Khk; See [lehm] oli nii alb (odav), et seda‿b maksa `rääkida, ta sai selle muidu käde Pöi; siia (riidele) ei maksa aadagi uut `paika Muh; sedä `kraami nii vähä, et ei maksa suud seks tegemastki; ega sol maksa eese `kässa ää rekkoda Mar; sedä maksab ikke veel parandada küll, põle veel naa `katki Tõs; `Sioksõ vjõluda jõlmaga ei maksa `lehmä `vällä `aada Khn; Maksab sul lehma eest niipalju raha `maksa Jür; `maksis aga selle eest `vaeva näha küll JMd; `alba maksa kunagi eeskujuks võtta Tür; ega nisuke koi ei maksa kua `jälle `olla VMr; ei tia, kas maksab `minna `õt́sma Trm; ei maksa lapsel `itke `laska Kod; ei maksa `sinna `viĺja teha, see on karja tallermaa Lai; see raasike `suurmit ei massa seda `ki̬i̬tmist Trv; si̬i̬ om `mü̬ü̬dä lännu, sedä ei massa kõnelte Krk; Ei tiiä, kas sul mass enämb minnä, `ildass olt jäänü Hel; [nooda] esä mulk, sääld `kaeti, kas kalu om paĺlu, kas massab vedädä Ran; mul maśs `küllä `minnä, ma sai `ulka `terri Nõo; mis tast kündä, tu̬u̬ ei massa inemise `vaiva, ei obesel Ote; ta‿m sääne hõllõ puu, taast õi˽massa˽tegemine Urv; tu̬u̬ henna iist ei massa taad võttaʔ, ku odavappa saia om Har; massa ai˽murõhtamine, ku jummaĺ ilodust ei olõ ütehn `andnuʔ Rõu; edimäist `õnnõ ei massa ärʔ `põlgõʔ Plv; ei massaʔ kül noorõh vanna `teotamine Räp
4. kehtima [kui] `Nuoti `rohkemb, `pandud `vuoru `luoma kerd `maksama just püü`mieste oma vahel Kuu; `vaidleb, tahab oma `öigut ikka `maksma `panna Khk; pereme söna maksab `köikide `kohta, kes ta `juures elavad Vll; Esimene mees oli seal tuhvlialune, teine pani oma sõna maksma Mar; kui [mõisnik]- - siia tulnd, siis `pandud kepp `maksma (ihunuhtlusest) Mih; pane täheli, see maksab so `kohta koa, maksab jah Tõs; rõme või kore, kaks sõna maksavad mõlemad Aud; saarivalitsuse aeg oli se [seadus] `maksev, aga eesti `aeges enäm ei old Juu; neĺja silma jutt ei loe, `kohtu ies ei maksa Sim; si̬i̬ raha ei massa änäp, si̬i̬ om maha käünü Krk; näis, kas massap tu̬u̬ `nõiduss vai ei massa Nõo; meil ei olõ ei tuu sõ̭na `masva (seda sõna ei kasutata) Har; pand uma sõna `masma Räp

mingegi|sugune 1. mingi (eitavas lauses) mina ei `karda `miŋŋegi sugust [tonti]; näil - - `miŋŋegisugust `paati ei old siel, et olis `saaned abi `mennä Kuu

2. mitte midagi Sie laps on kohe `verradu laisk, neh ei tie `mingegisugust; Vie ne kobinad kohe kaik `kaltsukaupmihele, ega `neiegä ole `mingegisugust `pääle hakkada Kuu Vrd mingine|sugune
Vrd mingi|sugune

mingi `mingi Lüg Jäm Khk Pöi Mär Kse hajusalt , Ris HMd JMd JJn Iis Trm Kod Plt KJn Puh Rõu, mingi Rei(-ŋŋ-) KJn, mińki Krl a. keegi või miski täpselt määratlemata `Mingi asi seal oli, et naad seda [maja] `müüa äi saand Pöi; ju seal peab `mingi maa alune sooń olema, keda `mööda turtsad merest allikase said Mih; pühabe ja neĺlabe, siis oli alati apu`kapsa supp, teised päävad `jälle üks keik mis suppi siis oli, `mingid piimasuppi HMd; [ta] tuli `mingi kord `siia JJn; see‿ńd `mingi tegu Plt b. (rõhutav sõna eitavas lauses) selles pole `mingid kasu Rei; ei tea soole `mingid nõu `anda Mär; mu elus põle `mingid muudatust old JMd; nagu - - ädalik jäänd senna pisikene [linataim] ja ei ole `mingitki `jõudu tal JJn; vesi jääb peris puhas, et täl ei jää `mingid [sodi] `sisse Kod; mul põle mingid muret KJn; mińkil viisil ei lää edesi Krl

Vrd miigi, mingegi

mingi|sugune `mingi- Jõe VNg Lüg Pöi hajusalt L/-ń- Hää/ Ris Kei Juu Kos Kod KJn(mingi-) Pst Hls Puh Võn, `minge- Kuu(-ŋŋ-) Hls, `minki- Har/-ń-/ Räp, miń- San (mõlemad osised võivad käänduda)

1. mingi a. keegi või miski täpselt määratlemata `Nuorik old `kindel, `miŋŋesugune `kummidus siel pidäb olema Kuu; `Mingi sugune väŕv sii on olnd, aga see on nõnda ää `leekind Pöi; laala `mingisugust `laulu Tõs; ti arvad mu mińsugu - - rikka ärrä olevet San b. (rõhutav sõna eitavas lauses) `mingisugusi `riidi ei `anta Jõe; `aidas ei õld küll `mingisugust mets`luoma liha Lüg; minu `aeges põnd `mingidsugust `rohtu Kul; ajab niisugust läma `väĺja, mil `mingisugust mõtet pole Kei; ei õle `mingisuguss tü̬ü̬d tehnud Kod; minu `täädä ei `pantud [surnule] `mingisugust ̀aśja sennä `kirstu KJn; es ole `tassi vi̮i̮l, es ole `mingidsugust nõud Pst; et tal enäp `minged sugust midäge es ole [põlengu järel alles] Hls; `mingisugust rõivast ei ole poodin, mis `mulle peri om Puh; ma ei olõ sullõ `mińkisugust kahju tennüʔ Har; kahru`persest tuĺl suits `vällä - - `minkisugust `korstnat es olõʔ Räp
Vrd minki|sugumanõ
2. mitte midagi [ta] äi tee mitte `mingitsugust Pöi; taara usk oli paganausk, noorem põli ei `uskund `mingisugust Mih; iired `tahtsid mind ära murda, ei kaśsid tein `neile mitte `mingid sugust Aud Vrd mingine|sugune
Vrd miigi|sugune, mingegi|sugune
3. missugune oli‿s `miŋŋesugune sie [ilm] oli, aga vatta Juss läks ikka, tegi `Viinistu `reisu ärä; Nää `mingesugused mügerigud on `värssil juo pääss, eks‿ne `aeva `kasva; `Mingesugune se neist `poistest sis siel nüd sinu `peigmies on ka Kuu

mis mis üld(miś San, miš́ Lei), mes hajusalt R, Jaa Pöi Muh Hi Tõs Ris Tür Trm Kod Pal KJn T Krl, mäs Kuu Muh Mar Kod Trv, mida Hlj VNg Lüg, midä Kuu RId; g mille Jõe Kuu IisR SaLä Kaa Mar Kul Tõs Tor Tür Kad Trm KJn Trv Puh Nõo San uus Urv Plv, melle Han Har, minne Kaa Krk, `miŋŋe Jõe Kuu VNg, mine Lüg(me-) Vai, misse Sa(me- Pöi) Muh Rid Ksi, mise Lüg Pha Jaa Pöi Muh, mike Hi(me- Emm) Pst Hls Krk; p mida hajusalt R eP(me- Kär), midä hajusalt R eL(me- Kod Ran Nõo Har), midäd San, mitä Räp Lut; variante:, kaasaü `miska R KuuK(misega), miska Kad, `miŋŋeskäs Kuu, `minka Urv Rõu Vas(-aʔ), `minkagaʔ Plv, `minkage San(-gõ), `minkas Vas, `minkõga Vas, minga Se, `milka Plv, mika Krl(mikkä), mikaga Kam Ote Lei(miḱä) San/-ge/; rajav `missess Se, messass Kod; seestü missõst Se

I. küsiv-siduv asesõna 1. (otsestes küsimustes) a. (asjadest, nähtustest) `miska sa neid `kaevasid, `lapjaga vai; midä‿s nüüd viel arudatte Kuu; mitte‿i old `palmi`puude püha, mida püha sie oli VNg; midä `karva `riide õli; Minest see kepp on `tehtud Lüg; mes sia tahad; mine sies neid käkkisi `keitädä Vai; missest se tuli niid [et katus vett ei pidanud] Ans; millest sa paers `rääkisid Khk; Missel sii seike sant ais juures oo; Minnega sa tulid, pussi vei autuga Kaa; mis ta sääl ometi teeb Pha; missest se maea - - `tehtud on Pöi; misest sool kõht täis‿o; mis ta `jalgel [viga] oo Muh; mekega ma seda tee Emm; Mike pärast sa änam `meile äi tule Rei; mes sa nεεd sεεld Käi; mes eest ma sis `soole selle anna Mar; me‿sa seal teed, mes (kurjustavalt loomale) Kul; mellest see tuleb, et see viin nii magus oo Han; mil viisil me selle `töögä küll `valmis saame Tõs; Mis jõlm uõmõ tulga Khn; mis sol asjaks oli, et kua `meile tulid Juu; mis me tahme teha Amb; mes edess sa minuda leid; mes asi ae sinuda `seie Kod; mikege na sõidive Hls; minnest nemä olli, õbe keedi ja õbe sõle; miket `mu̬u̬du sa sõkut; mike keeli sa kõnelet Krk; mes i̬i̬st om kõ̭ik noore inimese jalutu; midä me tegema nakame Puh; mes sul om sääl, `näitä mulle kah Nõo; kuĺl läits `taivade, mikaga sinnä `perrä mińdäss Kam; mis tä tu̬u̬ `vi̮i̮ge tegi; `minkagõ˽sa˽keedät söögi; mis `aastõarul sa‿lt `sündenu San; miist sa kõ̭nõlõt; mike peräst sa `seantse mõrru `näoge `vaadit miu pääl Krl; sis paaba üteĺ, mis sul mukka asi oĺl Se; mis vika om Lei b. (elusolenditest) misseks ta ennest koolib Vll; mikess si̬i̬ `saagi Krk
2. (eri laadi küsilausetes või küsimust väljendavates lauseosades, ka ühesõnalise küsilausena) a. miks, mispärast kaśs, mes sa lähäd `patja `pääle Kuu; mida sie `kassi `näugu VNg; `tulga taha`puole, midä `sinne `jäätä Lüg; midä nüüd pojal viga on, midä tämä nüüd kisendä Vai; mis vöeras inimene sest nönda pärib Khk; Misseks ma peaksi eesele veel vanuigi söhukest rassi kaela vetma Kaa; mis ta seal teeste `perse taga vahib Muh; Mis laps krabiseb `vastu, kui teda `kästa midagid teha Rei; mis `teete vallatust Mär; mis sa `meile tulid - - oli `asja koa või Tõs; ei tea, mis sa pölastad `keiki Ris; mis sa sest lapsest `kiusad Tür; mis sa sirvid (vahid) most Sim; mis sa nõnna `oopled ennast, `oopleb nagu ei tea, mis tema on Pal; temä läits, mis sea (sina) ka es lää Trv; aga ta padrass küll, täl `oĺli südä täis, et mes miä temä `asja putte Nõo; mis te nii pilgeni olete pannu TMr; mi‿sa tiäst `sisse tõit San; mis sa ilma`aigu küsüt, ma õks ei `ütle Krl; vanapakań sai vihatsõs, et mis ärä `tundse Vas; [kubjas] oĺl `pesnü üte kuvvetõist`aaśtalise noorõmehe äräʔ, et mis es künnäʔ nii paĺlo ja nii `häste, ku timä `tahtse Räp b. (määraküsimustes) mis‿si (kui palju) kell on Lüg; Mis iest (kui kallilt) `suapad said Khn c. (muud juhud) Midä, ma hüäst ei `kuule, `räägi kovemine Kuu; vahest äi saa aru, mes teina `ütleb, siis `ööda mis Rei; kas õdrad tänä ärä `truĺli, mäs Kod; miket (mida sa ütlesid) Krk
3. (retoorilistes lausetes) mes mina `oskan juttustada Kuu; mida `sellest `asja on, on tä `mustlane vai tattaa·r; mida sulane mina olen (olen liiga noor) VNg; mes sa vahid, mene `nurka Lüg; pole [enam] `ambud suus, mis mihele se veel lihab Ans; mis neist rugidest `seaste `niita pole, nii öhused Khk; Mis sa lolli räägid Kaa; Mis meest seal on, kael nii peenike kut `tuhli ide Pöi; mis ma sest küsi Muh; kus sa lähäd, mes (lehmale) Kul; mis sügise `aegu viga oo Mär; `peimel oli jo naine kää, mes siis veel Kir; Mis iest siis obo ond, kui ise piäb vädäma Khn; Mis sii viga, tal ju korsnas pääl Hää; see alles uheti muĺlikas, mis tema `piima annab Kos; laps, mis tema teab, kuus talvet käin `koolis Amb; mis sa ikke parata võid; mis sial `viitsida on Pee; mis nisukeste `vaiksete `ilmadega viga tüöd teha VMr; jumaluke, mes näväd süäväd Kod; mis elu sihuke on, kikerdab (vireleb) `peale Pil; mikeg ma sedä ärä `ti̬i̬nin ole, et miu tüdär vanatüdrukuss jääb Hls; mis linna`rahvel viga eläde, egä nende põld ei `põua Krk; noore inimese om armukadeda, mes armukade tu vana enämb om Ran; `nu̬u̬rust `oĺli ja `kõŕgust `oĺli, mes viga `joosta; mes peremiss sa olet, kui maja om kõ̭ik sul upakeli Nõo; mis siss vi̬i̬l ti̮i̮t, siss koolõt `näĺgä; midä sa koosõrdõt San; kuradi lähk, mis tu̬u̬ sulle `haiget tege, ku tõõne parembede elass ku sa Kan; mis siss, [kui ta] ei˽tulõ, ei tulõ Har; inemeseʔ `heitüvä küll äräh, aga mis tetä, võtiva võ̭õ̭ra ilostõ lahkõstõ `vasta Räp
4. (kõrvallauset pealausega sidudes) a. (asjadest, olukordadest, nähtustest) `kousid on `purje `nurkades, `miska saab `purjed `kinni `seutud `mastisse Jõe; `silku `viedi `maale ja siis sen iest sai `jälle rugi ja, `miŋŋest siis `leibä `talvel `tehti Kuu; `vihma sadu, mida üleni `märjaks tegi, nii et `ambad `plaksus suus; `laula ikke, mis ka laul ilus on Hlj; ried, minedega sai `käie, õlid `tehtod puha puust; tule isä `vaata, midä ilus muna Lüg; `ussi tõbe `arstiti `selle `puuga, `miska õli `ussi tappetud Jõh; sie oli siis une nägö, midä sie `praigo `rääkisid Vai; tühi maa, missel pole `viĺla pεεl mitte Jäm; missel arvad `ambad, seda `üitaste arva `ambaga saag Ans; mida `kaugemale sa lεhed, seda `süamaks meri lεheb Khk; [seda] `üiti va lammas`karva tüśs, missest `muistised peelisrided said `tehtud Mus; kui `seepi `anti, siis `ööti: pruudi kot́t on must, oot ma anna ka seda, misega `puhtaks peseb Jaa; ma usun, et‿se usk `õige on, mise `sisse ma usun; see on käru, messel on üks ainuke ratas Pöi; se‿o pahl neh, mis `külges malgad rippuvad Muh; pihtjälg [on see] - - mikest uks `kinni `panta ja `lahti `veeda Emm; se saab laeva reegs kutsut, mikega laev `merre ajadagse Phl; mida `rohkem sa pingotad, seda kinnemaks ta (sõlm) lähäb Rid; mis suur maru on, se `metsa täieste äävitab Mär; täma pani lõngad siis, mis kedratud lõngad olid juba, täma pani need likesse Kir; mis vilets [lina] oli, sai takkudes, ja mis iad, need `siuti `kimpu, [said] ää `müidud Lih; mis saad kuiv oli, se `küine läks Han; see oo see vorsti puter, mes keedetse Tõs; nä nüid põle kellegilgi `seokest `müt́si mette, mis ennem ikke olid Aud; mine tu̬u̬ seppa (pärmi), mis levä üless tõśt Saa; mis täna omiku pekseti, si kohe tuulati ära Juu; oli nisukene `pulber ikke, `miska nad [punast] `väŕvisid KuuK; mis vanad metsamaad on, sial ta (võilill) ei aja oma `juuri, aga mis jäätmaad on, sial [kasvab] JJn; olen paelu ää unustand, mes nad on `rääkind Tür; mida pikemb sie `vastla sõit, seda pikemad linad pidid `kasvama; kruus oli kohe niisukene jäme liiv, miska küüriti Kad; medä räbälämäd `riided, sedä `ausam [inimene] õli Kod; tü̬ü̬ [on] kõik, mes toedab Pal; si̬i̬ on pahkluu, misse kahelbol końt on Ksi; midä `rohkem `koeri, sedä vedeläm lake vns KJn; ti̬i̬p ärä puha, mis käset; midä suurep ädä, sedä lähep abi vns Krk; medä suuremb tuul ja toŕm, sedä `rohkemb `tuĺli kala Ran; t‿om kõ̭ik `U̬u̬ta mõts, mest ti̮i̮ läbi läp; mes undi suun, tu̬u̬ undi `persen vns Nõo; siss rehitsedi, mis `tarre terä `oĺli pudinu Ote; tu̬u̬ om ru̬u̬p, mikage ütsi seätess San; täüdäss (tökat), mikkä obõste `riistu määritess Krl; medä pümehep üü, sedä paremb varast kińni˽püüdäʔ Har; mis oĺl iks kõnõldu palk, tu̬u̬ - - `maśse ärä˽küll; nedo (kelk) om tu̬u̬, `milka liueldõss Plv; `Vannõ küll `hirmsahe, aga tu̬u̬ es `auta õ̭ks inämb midäge, mis lännüʔ, tu̬u̬ lännüʔ Räp; mis `suhkri`jauhhõ `rohkõp panõt, tu kõvõp [õlu] saa Se b. (elusolenditest) sie vend, mes ärä uppus - - sie oli old `seitsme `aastane Kuu; sie on kägu, midä nüüd `laula; kust sa tiad, mida sie on, mies vai `naine VNg; `aigemajades on küll alastajaõed, mida `aigeid talitavad; eks ma `karjas nähnd ka, mida pere`naine õli paremb, mida pahemb Lüg; sai `arvo, et sie ei olegi tämä laps, midä tämä `juures `praigo on Vai; końt`vöörad, mis `kutsumata `sisse `lähtvad Jäm; kipper oli see mees, mis keis `laeva sadamast ää `viimas Mus; Mis siga sündides, see siga surres Pha; se‿o üks kuri vanaeit, mis `kangest `tapleb ja raksub Pöi; korp (ronk) on se, mis `taeva all karjub Phl; meil poiss, se mis `söaväs surma sai, see oli näind Noa; `neegrid olid mustad inimesed, mis pidid tööd tegemä Mar; mes mõni tuttav oli, ehk sellele `ańti koa [süüa] Kir; paelu, mis `rampi ää ka surevad Vän; pit́sid olid müt́si serva all `servas, aga - - tüdrukud olid ilma pit́sita, siis sai näha, et mis oli naene ja mis oli tüdruk Nis; lehmad olid küll kirjakud, mis kirjud olid Hag; vaemuks `üiti, mis pidid iga pää väilas olema HJn; ta akkab `sulle siis `vasta, mis `kange laps on Amb; ablas vasikas, mis `iasti joob Ann; mõni, mis on ia lammas, `ańdis viis `naela, mõni kolm `naela `villu VMr; [neid oli] üle `kümne, mis saivad `peksa Äks; on küll neid `lehmi, mis ilma `sarvedeta on; mis obused väĺjas, neil olid tekid pial, käsipuu külles `kińni Lai; nüid on jala`käijaid vähä, mõni ainuke mis sa näed et jala, ikke ratastega `tõmmavad Plt; miust nooremid inimesi ma tään, mitu tükki, mis ei saa `püśtigi tõusta Vil; aga mis ned `jõukamad juudid `oĺlid, ni̮i̮d käisid peris obosega kohe KJn; kost sina sedä võit teedä, kas kellegil `otsa om kirjutet, mis ta om Hel; nu̬u̬ mehiläse, mes puun omava, nu̬u̬ laseva `poiga Nõo; tu obene, mis `aiget sai, `jäeti ti̮i̮ `vi̮i̮rde maha Kam; nu̬u̬ mis sääl `sü̬ü̬ki teḱkive, nu̬u̬ `pańdivõ suurõ paa kivve pääle üless, siss teḱkive San; seo rahvas um siin roodsi rahvas, mis `perrä umma `jäänüʔ Vas
II. (sidesõnalaadselt) 1. (nentivates, kinnitavates või rõhutavates kordustes) sest `tunnist `saadik enämb siga ei süö, - - tie mes tied Kuu; Mies mis mies (mees nagu olema peab) IisR; Äi see pole mu kottimööda üht, pailu mis pailu Kaa; Pole mitte seda lootust, et `vihma tulema akkaks, kuiv mis kuiv, kõrvetab kõik ää Pöi; küps mis küps LNg; Minu aal sai kõhu ike täis süüja, oli siis süüja mis oli Amb; muidu oli [kibu] ikke kapp mis kapp, kõik kõrv samati külles ja, aga et ta natukese oli vekemb Kad; toemeta sina mes toemetad, mina lüpsän lehmäd Kod; om mes om, aga enämb nii `lämmi ei ole ku jaanipävän; tuleva iks miu sünnipäeväle, toova mes nä toova ja söövä mes nä söövä Nõo; Jäŕv mis jäŕv, lainõtas ja˽kõ̭iḱ Rõu
2. nagu; nii et küll `selle käristiga on äda, `karjub mis kole Jõe; Kui `lüpsi `ammet `selge, `juokseb piim mis sorab `lüpsiku IisR; nii `kange tuul oli, mis laine ulatas elu (talu) `arja Khk; roobutab `niitada, naa‿t mis ein `tuiskab kää Mus; nönda sajab mis laksub Vll; Nii lihav mis karu (karv) läigib puhas Pöi; Sai mooga kurjaks, mis mokad läksid nii `trupsi (prunti) et; ma `maadlesi `tööga mes ermus Rei; kui sa ei teind, siis pekseti mis pihast keis veri `vällä Mar; küll oli vihane, `kärkis ja `paukus mis seenad värisesid Mär; `augusti kuu sees, siis tegid ilosad `eina nii mis `aises (lõhnas) kohe Kir; Toŕm risub puid ja `põesud, mis lehed ja `piśsed oksad `lindvad Han; meri oo plankvaga, `kange vaga mis sätendab Var; jutt jooseb mis varinal Mih; Laõnõ lüeb tagant `tullõs `vasta laõva perset mis üsä laksub Khn; Lehmad akkasid `kiilu `joosma, läksid võpsikuse mis `tolmas Tor; sildid olid samma `värvi mis `müt́ski Juu; ikka üks [pritsis] `ühte, teine teist, nii et et seda maru oli mis irmus oli kohe Pee; sie päŕm - - pani `kerkima mis kole Kad; ise mies üśtku jupakas, aga kerib `käia mis ime Sim; lei minu külite, lei nii mes jõuś Kod; sööb mis nabinal Plt; kala läks mis sulpsatas tagasi KJn; üits `aasta lahiśt `vihma maha mis kole, es saa kuiva jalage enämb kunnilgi `liiku Hel; veri `ju̬u̬skunu kihä mü̬ü̬dä `alla nii mis irmuss San; [kuuldub] mis `hüürläse hõrisõsõʔ Kra
III. (umbmäärastes või määratlevates asendusväljendites) 1. (ebaselgust, teadmataolu märkivalt) ligemalle sada kolmkümmend `sülda või mis ned köied pikad olid Jõe; kas puol `aestat vai mes oli eländ ja siis oli ka surd Kuu; `tütrikud `läksiväd `mõisa `kartuli võttamaie ehk midä `tüöle, aga ikke `uhkest `riides Lüg; `Rihmad kõik `läikisivad, lakkiga vai `miska nied `klantsima `pandi IisR; elos `süötä pidä olema [angerjate püüdmisel]- - paned `ussi ehk midä Vai; Mis see pisike põrsas oli, kas oli kolme puudane Pöi; poid või miseks nad üidasse Muh; meri töstab maid, `santi `ilma ja mes ta peap tεhendama Phl; mis meid oli, kümme inimest, kaks peret oli koos Ris; mis mul oli `vendasi, neli viis tükki Rap; koorega karduled ma ei `teagi mis `põlves põle keet Juu; kaks `uastad või `rohkem, mis mina neid (lambaid) köietasin JJn; `Tiisenoùsen või mes pagan se old, üks parun old seal Kad; kas viis `ektari või mis seda maad siis ülepia oli Rak; sinikivi vai mes ta kutsuti Trm; si̮i̮ raha õli vanass jumal mes (väga suur) Kod; mis neil nüid `oĺli säl, `riide `värki ja - - `ühte teist KJn; vahel käesivä noodal, purika ja latika, mes ta `mõrduga tõi Ran; Ei tiiä mes tä `oĺli, kolme`tõistku `aastane vai Rõn; kas ta sõnno lugi vai mis ta tegi, aga `tervest ta tegi Räp; tea ~ teab mis ~ mida (millestki muust, aimamatust, erilisest) kodukävijäd ja kaapjalad ja, ega nied siis enämb ariligud old, nied olid siis `kapjad all ja ei‿te mes kaik Kuu; Kambrite sisustus õli kua lihtne, ega sial ei tia mis õlnud Trm; vai si̮i̮ `viingi siis vanass ei tiä mes es maksa; tule ja võta, egä siin kis‿ta‿mis õle Kod; ta üits `u̬u̬pleja om, alati lubab ei tiiä mes ärä tettä Ran; hupalõss pääl, ei tiiäʔ midä i̮i̮h tõist takah Räp
2. (suvalisust väljendavalt koos sõnaga tahes) `mengu mil aal taht Kuu; õli siis kattus menest tahes, `kuuse kosod ehk `pilli`ruogune; igäl `luomal ikke, `õlgu tämä luom midä `tahtes, on oma `muodi ais Lüg; puu `ämblid olid, mis asi tahes, köik oli puust Vll; tee mes tahes, aga `jonni ei jäta Rei; olgo mis tahes, aga ega see asi ikke nõnna põle, kui tä `ütleb Mar; ma ei pääse siit, kas tee mis `tahtes Mär; [katuse] aribud tehti igäst puust, olgo puu mis `tahtes Vig; `teenija, karjane või tüdruk või mis `tahte oli, ikke oli [palgaks] oma raha ja riie ja vili ja Tõs; tulgu mis tahes, töö tuleb ää lõpetada Tor; `pańdi se sit́si rät́ik ehk olgu mis rät́ik tahes, `pańdi [pähe] Kos; ole rahul omaga ja ole vaid ja `tehku mis taht teesed Pee; ega sialiha `vasta põle `keśki, võta sa mis liha tahes Kad; olgu ta mis `usku tahes VJg; küll tä õli vali vedämä maśsinad vai mes tahetes Kod; `siuke riist, kus mis `tahte `aśja `sisse võib `panna SJn; küsi mis `tahtent `asja Krk; kirju pullil `pańdi mis `tahten nimi Hel; rehetare kõrval vallaline `kaardealune, kohe pannit mis taht `riistu Kam; mis tu̬u̬ mulle putuss, olgu˽tä mu peräst mis taht, sańt vai saks Kan; kesvä karaśk kastaʔ mis `sisse taht Räp
IV. miski Ega sel `süömisell ole mitte midägi viga, `muudku süö Kuu; õles sa vananaesse juttu messass `pannud, õles lapse jalg terve õllud Kod; kui kost midä seräst leisi, siss kirjuti üless Nõo; ta mugu räpätäp tü̬ü̬ teǵemist, ega tost midä `väĺlä ei tule Kam; kas vai ommõl surm om, ega midä tetä ei olõʔ; är tappõnu inemine ja `orjõnu, ei kanna midä, `õkva jääss `purju San; tan ei olõki midä pääl, ta niu eimekene (kirmeke) inne Urv; ku imä om medä peĺlänü˽vai `hiitünüʔ, siss lätt piim rinnan halvass; vanal aol `sü̬ü̬di siĺgipäid, no˽tiiäki˽kiä tu̬u̬st medä Har; Oĺl `väega suuŕ häbü saanuʔ, olõ õs `mõistnu midä üldäʔ es midä tetäʔ Rõu; siss oĺli˽nu̬u̬ maa˽nii kõhnaʔ, et ega säält midä es saaʔ Plv; ku `si̮i̮ńe paĺlo ei olõʔ, siss olõ õi˽`soŕti midä, võtat miä saat õ̭nnõ Räp; maʔ elä nigu kotih, kink mano ei putuʔ, kost midä ei kuulõʔ Se; mis midagi mitte miskit Ilma tuleta äi näe änam `õhta mis midagi; Päeva `otsa pässib seal õuet kauda, aga `tehtud pole mitte mis midagi Pöi
V. adv 1. kui; kuivõrd vaat mis kenad paiud Pöi; mis ilusast `päike `paistab VJg; ega setoʔ oĺliva targa rahvaśs, seto oĺl õks `kinmämp mi̮i̮śs mis `tartlanõ Räp
2. kas ehk (vormilt eitavas lauses) jähid teised kauaks merele `jälle, `aksi `mötlema, mis pole `viimaks älile (kaotsi) läind Mus; Vetab taeva kiuale, mis ep akka jälle vihma andma; Mis pole (küllap on) `jälle paĺlas jutt ning tühi lubadus Kaa; Mis ta pole täna see kesknädal juba, pool nädalt `jälle `otsas; Mis külm eb akka juba tuhliste kallale kippuma Pöi
Vrd mia1, midas, miga, mih, mii1

miski `miski (-ś-) R Muh Mar Mär Han Var Tõs hajusalt KPõ, KJn Plv Vas, `meski MMg Ran, midagi VNg, midägi Lüg Vai; g millegi Khk(-gid) Tür Ran/me-/, missegid Khk Muh/mise-/, messegi Ran, mikegi Krk; p mida|gi (midä-), -gi(s)t R(me- Kuu) S(-gid, -˛id, -d; -ged Pöi Hi, -get Emm; me- Kär Pöi Hi) hajusalt L(-gid; -˛id Var) K(-gid Rak Äks), Pal M T(-ki Võn) V(-giʔ; -ge Räp; medä- Har, mita- Lei, mitä- Lut Kra), -gina Ran Nõo Ote Urv Har/me-/ Vas(-nä, -näʔ), -gine Ote Rõn, `miski(d) (-ś-) hajusalt R(-t Lüg) Sa(-t Khk Kaa), Muh Rid Mar(-et) Kir/me-/ Var Tõs KPõ(-t Tür) I(`meskiss Kod); käändelõpud võivad liituda partiklile, nt: seestü millegist Mär Tür VMr, `miskist Jõe, mikkegest Krk; alaleü missegile Jaa; saav `miskiks Kei, mikekiss Krk; kaasaü mikegige Krk; samas nt: seestü mille|stki Khk/-d/ Nõo/me-/, minne- Lüg/`m-/ Kaa/-d/, `miŋŋe- Kuu, mine- Lüg/me-/ Jõh, misse- Pöi, mise- Muh, mike- Krk; saav `miŋŋekski Kuu, mikessigi Krk, `misseskiʔ Vas, messäski Kod; kaasaü `miŋŋegägi Kuu, `miskagi Lüg Jõh; lühendvorme: p midad, määd Khk; rõhutamise korral kasutatakse vahel kahekordset partiklit: p midagigi Ann, midagit̀ki HJn, midagistki Jür Rak, miskitki Rak

I. pron 1. a. lähemalt määratlemata ese, nähtus või asjaolu temä `tahtus midägi teha VNg; kas `luomal `miski [süüa]- - on `kõige vähämat Jõh; oled sa väsind, lased millegid `naale, `ingad Khk; oled sa medad `keetend Kär; suume (kiil) lüiatse `sisse, kui `kervele vöi missegile vart taha lüiatse Jaa; sa oled üks lämmkäṕp koa, anna so käde siis midad Pöi; äi ma tεε mette, aga jo sεεl siiss medaged ikka oli Käi; kui sa midägist tä käest küssid, ei tä `vasta siis üht Mar; midagi viirastab silma ette Var; akkasid maja `mööda `ot́sima ja `leitsid ühe `puldanist kot́i, miĺle sies midagit oli Jür; kas sa oled sellest inimesest `miśkid iad kuuld; sest aisast ei tule `miśkid `väĺla VMr; tema on aleda südamega, akkab `nutma, kui vähä `miski on VJg; akkan `miski tegema Trm; kui kośjad ära `peeti, siss pruudil pidi olema ike ka midagi `kinkida neil kosilastele SJn; sa iki mikegige olet löönü tat Krk; suure `tuiamisega (sundimisega) vahel iki liigutab midägi Ran b. mitte ükski asi või asjaolu tal ei ole `miskist `puudu, ulk `lapsi on `kasvatand Jõe; vähäse `arvuga inimine ei saa `arvu `miŋŋestki Kuu; täis kuld `sõrmus, ei õle segatud `miskagi, puhas kuld Lüg; ma ei tahand `miski `süia Jõh; eks saa‿p tεε ennemidi midagid jumala sönast Jäm; pole sest sii kuulda määd Khk; teistele jägab keik `välja, omale‿p jää midagid Kär; Äi mul pole missestkid nii kahju, kut sest, et ma sind eesele naiseks es saand Kaa; Vanasti pole nendega (põldmarjadega) muud `miski `tehtud, kut `söödi nii sammu ää Pöi; mina‿p tea mette misestki Muh; äi ma muista medaged ütelda Käi; loomad on `nälgas, midaged `anda pole Phl; ei ole `misket keetnd Mar; ta ei saa millegist aru Mär; ma ei näe midä˛id änäm, mis siäl põllu pankas oo Var; `larmab aga niisukest löru, mis põle midagid veart Hag; minule ta‿i `reakind midagistki Jür; sellest ei tia midagigi, mis viga sial `olla võib Ann; ega mägilese moa peal sis `miskid kasva Koe; `ilma priĺlita ei lue ma enam `miśkid VMr; ei mina soa sellest mite, mite miĺlist midagi aru Kad; mina küll `miśki ei kirjutand HljK; mina ei tiä `miskiski Kod; puud ei lähnud `lehte, `miski `kasma ei akanud Pal; aab `sääntest juttu, mis midägi väärt ei ole Hls; ma ei mõista sedä mikessigi ütelte Krk; ku ma `väĺlä lää, sis‿ma mitte kui üits midägina ei näe Ran; küll si̮i̮ inimene om juhmakass, mitte mellestki ta aru ei saa Nõo; es ole perremeel midäki tetä Võn; es tiia midagine `enne, ku aig kätte tulli Ote; es näe es midägiʔ, pümme oĺl Rõu; ma‿lõ nigu `vaenõ sańt, mul õi olõ˽midäginäʔ Vas; [loom] jääse kõhnast ku vana `kimle, ei sü̬ü̬ʔ midäge Räp || (elusolendist) ärä `ilmas `kiidä oma `luoma, kas `lehmä egä midägi Kuu; mi‿sa sääl pokõrdama lähät, ku sust iks midägi ei saaʔ Urv c. (eelnevat väidet rõhutavalt) mina ei `kartand ega midägi Kuu; `küündlabä `naised ei `ketrand `eiga midagi, pidasivad `küündla`pääva VNg; sedä (nirki) oleks võind võttada `kinni küll ja nahk maha, muud `miśki IisR; mes sa jörud, äi sεεl pole `viisi äga medaged Phl; a vat ei jäen `aiges egä midägi Var; ma käisin linnas selle puuaśsi `vankriga, ei sie põrutand ega midagi KuuK; Ega midägi, müi leib ärä ja osta tolle raha i̮i̮st toitu Nõo; sul om kõ̭iḱ taa pad́utuss ärä `kaonuʔ, ei olõ sul kõttu ei perst ei medägina Har; tu̬u̬l olõ õs inäp mi̬i̮lt pääh es midäginäʔ Vas; küläti̮i̮ - - ta oĺl jo nii keväde porinõ, ni‿et midäge `hirmsat Räp; õga‿s no inäp `lasta aiʔ [rabatud rukkiõlgi] ladamõhe ei midägi Se
2. mingi, mingisugune tüö jäi `miski `pohjose peal `seisma Jõe; `siie vahe `ukse `pääle kolm `kerda `lüödi `oite kovast, `jusku `miski kova `asjaga Kuu; [mardisantidele] `anneti `erni ehk `leiba ehk midagi `kuoki VNg; mina ei tia, kas nad (linnud) `miśki `õnnetusi ka `tuovad vai IisR; `piirberid `pandi, kui midagid `santi maitset oli kihal Jäm; laps jönnib, `miskid viga vöi `puudust pole, `siiskit nutab; üks midagid jumalus peab meitel ikka olema Khk; ei seda soa `miskid `nõuga kätte; piimal ei ole misegid `maiku Muh; kas sa tunned peas `miskid viga, kεib see `rinki ehk vuhiseb Rid; see `miskid `kuntsi peab ikke `teadma Mar; mis ma `oska nüid tiha, et mul midagi `nööri ei ole Kir; prääḱ maa, kus midagi `vilja ei kasva Var; eng `kinni, kui ma natuke köi, tahas midagi `rohtu, et oles natuke kergitan Aud; `väikse `kuivan `näuga, tal ilu `miskid põle Ris; külemitul ei ole `miskid `mõetu Kos; ma ot́sin [lõime kinnitamiseks] midagi tikku JJn; rehavarrel pidi `miśki viga olema VMr; `enne arbueided ja taadid ikke arbutasivad, kui mõni luom jäi `aigest ehk `miski muu äda oli Kad; suo põle `miski nuŕm Sim; Sial ei aita ei vanadus ega meski rohi MMg; `pańdi kõva maa `piale `kartulid, `aeti `miśki `moodi `kińni ka Lai; mõni tõi - - pruudile midagi kingitust natuke SJn; mikegi moodug tast jagu ei saa Krk; esi ma‿i saa `osta midägi ihukatust (ihukatet) Hel; ma ei jää `messegi inna i̮i̮st kodu Ran; kolme `aaste peräst siss ma `pru̬u̬vse midägi ametid ette võtta San; ega˽midägi˽`kraami es olõʔ Urv; nu̬u̬ inemise eläse rõõmun ja lustin, nuil ei olõ medägi murõt õiʔ Har; täl es olõ midägi muud `riista kui t́siŕp Vas
3. (rõhusõnana eitavas väites) ega `selle `kolme vakka`maaga midagi eland VNg; mina `uotasin ikke, et saan `suoja `sauna, ei midägi Lüg; sääl ka ei tuld `targema midägi Vai; see‿b `aita mo eest (meelest) midagid Khk; laudkatus pea ju `vastu `miskid Mus; aab muidu tühist juttu, mis pole jutt mida˛id Krj; aga õlut ta es `oska teha mette - - see es ole õlut koa midagid Muh; nüüd ei ole sest änam midagist `ühti Rid; pulmad olid kolm `pääva, kolm ja neli - - kudas nad `kuskil `peeti, ega nad mõeduga põln midagid Lih; ei tal õlnud seal maad midagi Kad; ku̬u̬rt ei olõ midägi, niu kirmakõnõ pääle tõmmanu piimäle San; olõ õi˽kuulu˽timäst midäginäʔ Vas
4. umbes, ligikaudu sial old üks midagi kuuskümend `puega va, ühes `karjas (hüljestest) Jõe; sie oli vist midägi `viie`kümmene `aesta `paiku Kuu; rahapalk oli‿s midagi nelikümend `rupla VNg; see ilmasöda - - no see `tuuris ka midagid kolm `aastad vöi `rohkem veel Ans; lasi teha kanadele kaunis suure avara aia, kuhu mahub midagid kakssada viiskümmend kana Krj; nii pikk päe oli, see oli midägist paarkümmend `tuńdi `pääväs tööd tehä Mär; ma olin ka vist midagi ühüteist `aastane, kui ma `kooli läksin HMd; kuolis oli [tütar] midagi paar `aastad, siis akkas vahepial `tienima KuuK; midagi `mieter `sarved laiad olid neil `ärgadel VJg
II. subst miski või keegi märkimisväärne või väärtuslik mis õli siis sie `tioline, sie ei õld `miski IisR; Kevade on koorm `einu suur midagi, soab mütu `päeva loomadega läbi Pöi; karja möisad, ne pole medaged, natune maad on ja Käi; ei old sie süek ka `miśki HljK; ega tu su̬u̬ ain midägi asi ei ole, aga piäb, piäb tegemä, muidu ei ole eläjile midägi `anda Ran; miskiks panema ~ pidama tähelepanu pöörama, oluliseks pidama tämä on sene `aigussega juo `arjund `vällä, tämä ei pane sedä menestki Lüg; Kiski ei pandki seda miskiks Kei; rikas ei pane nagu messäski, et ta rikas one Kod; ma‿i pane sedä mikessigi, mis sa mulle `ütlet Krk; naańõ hoit́ ka `lat́si, a latseʔ es piä˽tedä `misseskiʔ Vas
Vrd miaki, migägi, miigi

naljalt naljalt (-ĺ-) IisR/`n-/ Kaa Muh Rei/-d/ Var Tõs Khn Amb Kad Trm Kod Krl, `naljald Jõe(-ĺl-) Kuu Lüg; naĺlal|t Kaa LNg Mär Vig Lih PJg Hää Saa Ris Juu HJn Koe Plt KJn Krk Har, -d Trv Ran Nõo; naĺalt Rõu Plv/-d/ Vas Se (hrl eitavas lauses) kergelt, hõlpsalt; peaaegu (mitte keegi, mitte kunagi jne) ega seda `atru `naĺlald [võrkudest] `väĺla‿i saa, sa piad teda nippima kuhe Jõe; siin `naljald ei õle oblikaid Lüg; Nisukest iad miest sa `naĺjalt ei `leia IisR; Nad pole naĺlalt `uskuma jäänd Kaa; ega ta‿p lase naljalt `lahti Muh; kui mul köha tuleb, see naĺlalt ärä ei kajo Vig; lõmpsist said `tehtud käbad - - see naĺlalt ei mädane Lih; egä tä naljalt `nutma ei akka Tõs; Naa inetumad inimest põle naĺlalt näind PJg; kui ta korra kuivaks jääb, ega siis ei taha naĺlalt `tulla (vihmast) HJn; ise ta naljalt sial `kasvama ei akka Amb; puuvarrast ei taht naĺlalt `saada metsast, `metsa oli küll, aga kõik ei süńni [kuhja] `vardaks Koe; minul naĺjalt ei lü̬ü̬ rakud `pihku Kod; egä mend ei lubatud seesi naĺlalt, ei tahetud lasta KJn; naĺlalt ei saa jagu tast, sääl piap ää jõud oleme Krk; temä om söögiga `kõõrik, tälle naĺlald `üitsegi sü̬ü̬k ei `kõlba Nõo; ei taha naĺjalt tü̬ü̬d tetäʔ Krl; sa naĺlalt sedä elumaia ei joua nii vaĺmiss tetäʔ, et sa timahalt `sisse elämä saat minnäʔ Har; panõ õi˽tu̬u̬ naĺalt `jalgu kińniʔ, ku väläh vi̬i̬l lumõ`härmä olõ õiʔ Vas; tu̬u̬d õ̭ks üldä äi naĺalt Se

© Eesti Keele Instituut    a-ü sõnastike koondleht     veebiliides    @ veebihaldur