[EMS] Eesti murrete sõnaraamat

Eesti murrete sõnaraamatu 1.–36. vihik (a–rambima)

Sõnastikust • Eessõna • Kasutusjuhend • Vihikute PDFid • @tagasiside

Küsitud kujul või valitud artikli osast otsitut ei leitud, kasutan laiendatud otsingut.
Leitud 5 artiklit

eila eila hrv Khk Krj, eila, ee- L JMd Tür VJg TaPõ VlPõ Trv, `ei- Jõe Kse; eeĺa Pal Äks Pil Kõp; eilä Mar Var Saa Vil M hrv T, Lei(-ĺä, -ĺa, ielä), `ei- Vai, ee- Kod MMg KJn Vil T; eiläʔ San V(ee-; eeĺäʔ Se); jeelä, `jieläʔ Kra; (j)eeläʔ, jeeĺä, jielä Lut; iiläʔ Krl Har Rõu = eile kas näd said eilä vihma `eese kätte Mar; eile `neokse aeaga (samal ajal) Tõs; eela tibatas koa `vihma `tulla JMd; kägu kukkus eela ka veel, eela ommuku Äks; Si̬i̬ om mul meelen nõnda kui eilapäev Trv; ni̬i̬ om mul eila `ü̬ü̬sise atllekse Krk; ja tu̬u̬ om mul elu aig nii meelen nigu eelä oless ollu Võn; eeläʔ `lõunaaig Kan; iilä õdagu näi und et, `karja ai koduʔ Krl; käve eeläkina mõtsahn ärʔ Rõu; iin `ielat (üleeile) Lei

hein ein g eina, -ä eP(h- Phl; eena, -ä, eeńa) M(eenä hajusalt Trv), eeńa KodT, eenä TMr; `ein(a), -ä R(h- Kuu)

1. (igasugune kasvav) rohi (hrl taimenimetustes) muru`einä on maa rajal madal `einä Vai; pöllud on `einas (rohtunud) Khk; `einasid oo sii paelu, aga väga vähe oo neid, mis inimest `tundad Mih; raav on ära ummistanu einäst Hää; [peenral] einad oĺlid suuremad kui sibulad Saa; väriseja ein (värihein) Amb; `lõikav ein, nisuke kare, pikk Äks; karjamaa einäst `palless närit ku pääluu; ka sigade einä ärä ragusit; `turba `narma ja einä juure jääss äglä ette Krk; kui koer `einu sü̬ü̬b, om kah `alba `ilma `u̬u̬ta; aga kui enne jüri`päevä om einäladvun kastet, siss saab rügä enne jakupi `päevä valmiss Hel

2. niitmiseks määratud rohi; talvine loomasööt `riided `einis kaik, rabuda `puhtast; ein on `ninda arv kui isuri rugis VNg; `ommiku vara `kastega on ein rabe; võtta vikkast ja akkama `einä `lüömä; rehä ei tõhi taga vedä. kui `pulgad `eini `kõrjavad, siis `lambad `talvel kisendavad Lüg; `Ennemast - - `pieti kolm üäd ja `päivä luag maas, `nindat kolm `kastet pidi `einidele `päälä tulema, `muidu `einad õlivad `kihvtised Jõh; einad `lähtevad palavaks, tuliseks, kui nee märjald labuse `pandud Khk; kεisid talve `einas (kaugelt heinamaalt heinu toomas) Mus; [kevadel] Kured tulavad toovad kuhja `einu, kooviskas tuleb toob korvi `einu Pöi; pihelga marjad pannasse eende `sisse, siis o kεnad apud talve närida; ein o kuluse jään Muh; karuse `päevas pidi pool `eina jo alati `vaĺmis olema; kore ein. jäme `jäotu ein, ei löö ette `ühti Nis; loogaga `eina tegema (heina varastama) Juu; vanal aal `toodi einad tuppa jõulu aal HJn; lüö nii et vikat́ raksub, ein nagu raud JõeK; mul on `einas kõik (kogu maa heina all) JJn; naised `ütlesid, et vanames teeb nii kaua `eina, kui jänese perse lööb valgeks Ann; juagupi pääva ajal lüeb jua raud nael einale `sisse. ein on siis kõva [niita] VJg; no küll on aibak, ein konna `rindu; końdi `ümber liha ia, põesaste `ümber ein on ia. lagedal ei kasva nisukest `eina; eentest murenevad pebred Sim; õśjane ein võtab `lambal villa `laśti; ein lähäb `maŕja (heinataimede seemned valmivad); `einä ei niidetud vanass, `einä `aeti; ku vualun, one lu̬u̬g, ku uńnikun, sis one ein Kod; paks ein oli, sai üles kaarutata. kui vaevane ein, ei ole vaja teda kaarutata ega kedagi Pal; omal teime ädalist `einä. ädalin ein, mis tõist `tiiru tetäss, või kolmadet `tiiru; vanamaa ein (teise aasta ristik); einä tahave üless palade Krk; `lamba ja obese saive `einu, lehmile `anti enämbist` õĺgi Hel

3. heinategu, -töö emä kävi `päivite tüöl `jälle ja, `heinäll ja Kuu; kõbitseb `einä `juures, päist `jalgu ei `pääsi (töö ei edene) Lüg; `enne `einale minemist on `ommikune `tallitus Vai; paers akadus `alles einaga Khk; siis `mindi `eina nagu `pulma Mus; `Kurdla mees `käias jõulu õllega eina`aegu veel vikatid Pöi; `päilised `võeti eina kallale Muh; `taari `joodi eina `aegas Mar; pererahvas oo `einas Kul; `vardakot́t oli käe `otsas - - kui eena juures köisime Mih; oleks olema vähegi ilusad ilmad, suaks eina `kuomale JMd; `mińdi kohe kõige perega eina`muale einale VMr; me käisime jõe jääres einal Sim; inimised vi̬i̬l `ürgäväd `einä; `enne `einä kiśkid ubad `puhtass, `piäle `einä `aetse kari `metsä; eenä lõpp oli Kod; kui vihm `aega `viitis - - siis lõpetati augustis, kui jäi ein nõnna pikale Lai; meil minnäss kohe `pääle uut `jaani einäle, siss saab ein varemb ärä Hls; me tuĺlime eenält kodo Trm

Vrd hain

heitma `eitma, (ma) eida(n) eP(eeda[n]; h- Phl) Trv Lei; `eitama, (ma) eida Khk Mus, `eidan hajusalt R(-maie Lüg); `eitmä, (ma) eidä(n), ee- hajusalt L, Juu Kod KJn Kõp Vil M(-me) T(-me San); `eitämä, (ma) `eidän Kuu/`h-/ Lüg(-mäie) Vai((ma) `eitän); `heitmä, (ma) heidä, hee-, `(h)iitmä, (ma) `(h)iidä V

Tähendusrühmad:

1. (hooga) viskama, loopima, lööma

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma b. kaevama, labidaga viskama c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama d. piltl sööma, jooma

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama b. haspeldama

5. panema, asetama a. ankrut või kalapüünist vette laskma b. mulda panema, poetama; külvama c. võrku korrastama (enne püüki) d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma b. kudumissilmi looma või ahendama

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma

8. (teat asendisse) laskuma või langema

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased)

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) b. tekkima, sugenema c. lakkama

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma b. teat suunas paiknema

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega)

1. (hooga) viskama, loopima, lööma `kurni `eitma ~ `viskama; eideti paari soola ragesid [piima] `sisse. see pidi siis völu ära `oidma Jäm; vana adra saab εε `eita, mis sest paranda; eida `metsa - - kui sool ep kolva (öeld nurisejale); lapse pesu vett äs ole `sönna eidetud, ko˛es koi paistab Khk; kes põrandal oo, see `eitku `leili Muh; Koja loudild lεheks `einu `eita [alla]; `möisas sai [käsitsi] siemest `puntaks eidet Emm; `eitmese kepiga eidedaks [katskimängus] Käi; tuli pöleb, heida halg `pεεle Phl; Ää `eitüg `terven vett maha; juba üks eitn kuĺbi käest ää (on surnud); Nuõrik läks `pähkli `eitmä (teisel pulmapäeval viskab noorik pulmarahvale paar liitrit pähkleid rehalast õue) Khn; mesilaste sitt. eedavad kevadel mesipuust `väĺja Trm; ader ei eidä `äste maha, om [mättad] `servi puha jätten Krk; eedeti `liisku, et kes sõ̭aväkke piab minemä Nõo; Konpu̬u̬l [harkadra] luits oĺl, sinnä˽poolõ˽`heitse maa Urv; hopõn oĺl äidsist tullõn poisi maha˽`hiitünü˽sälläst; timä hiit́ jala ette ja tõnõ [poiss] sattõ mahaʔ; kos om lõunu `hiitmise kopp Har; maʔ hiidi `leibä `ahju Vas; aia taadõ hiidetäss ärʔ [lõpnud loomad]; tõõsõ `vaiva `tahtku‿i, eläʔ uma vaivaga, tõõsõ vaiv heidetäss vaja `otsa; vanast hiideti `kostkit, no pandass `kaartõ Se; määne hädä kotoh, `üĺti, `hiitkeʔ juudisitta tuhhi`hauda; jakaṕ hiit jahe kivi vette Lut || pulmas pruutpaarile (viskamisega) raha annetama peiu sugu `eitas peiu `vöitu - - pruudi sugu `jälle pruudi `vöitu, `eitsid pruudile [raha] Jäm; `nöudijad `eitasid ruudi `vöitu, teised `jälle peiu `vöitu Khk; `Mõrsja ja˽peid́mehe vanõmbaʔ `hiiti õks kuldraha kah Har; siss heit raha sinnäʔ `liuda niip̀aĺo ku heit Se

2. (teat vahendiga) tõstma või paigutama a. (hanguga, rehaga jne) tõstma läks rεhe `alla, ja `eites kolm vöi neli angutäit `pöhkost pöhukorve `sisse Phl; sitavedu oĺl, siss kolm miist `hiiti˽pääleʔ [koormasse] Krl; mine tu̬u̬ `herne sarrakõnõ kuuʔ saa siss üless paŕsi pääle `hiitäʔ; sedämaid lähä hiidä na (odrad) `ru̬u̬ǵma pääle üless Har; `hiitjäʔ `võtvaʔ laudast vai tahrast hulgaga sitta ni veeväʔ, `hiitväʔ `kuurmalõ; edimält vaalustat [heinad] nii `kuumbappa, `tuori hiidät `ümbre Lut || viljalademe ääri pahmamisel kergitama `eitis neid odra rehe `eari Muh; tulgõ `vi̬i̬ri `hiitmä; üt́s `aiõ hobõst, tallaśs, tõnõ hiit́ veerest üless Har; viere eideti `pääle ku vili `pešti; `vi̬i̬ri eit́ta (heidab reherulliga peksul lademe servi üles) Lei b. kaevama, labidaga viskama hiidä nu̬u̬˽haŕja otsaʔ `laṕjuga ilustõ üless, medä is saa adraga `laskõʔ; ku lummõ om tuisanu, siss hiidetäss ti̬i̬d Har; tõõsõlõ `kaivu ~ `auda `eita, esi sata `sisse Lei; kol `vu̬u̬re vaja õnnõ `lapjoga `hiitäʔ ütte `puuldõ, saa tu̬u̬ raha [kirstu] `ussõgi; havva`hiit́jä Lut c. (vedelikku, sööki) tõstma; ammutama, kallama – V vanast oĺl sääne puunõ kuĺp `minka `süüki paast `vällä heideti Kan; [klimbi] Tainass tet́ti jahust ja vi̬i̬st - - sõ̭ss hiideti keevä piimä `sisse; Sõ̭ss ku˽`sü̬ü̬ki paast `vällä eideti, sõ̭ss tet́ti iks anuma `põhja riśt Urv; `tüt́rik oĺl kaśsilõ `hiitänü `piimä lakataʔ; tõrikõnõ oĺl nii vällä˽kuiunuʔ, ku vii `sisse hiidi, siss ju̬u̬śk nigu lainõti; mõ̭ni tege [leelist] tõrikõistõ, siss säält hiit `rõivõilõ pääle Har; Talvõl hiideti˽sü̬ü̬ḱ kua man länikide `sisse ja˽paariga `võeti `tu̬u̬di tarõ manuʔ Rõu; kaibõt kuĺp, `ru̬u̬ga `heitä kuĺp Se d. piltl sööma, jooma leheme `rooga `vastu palet `eitma Khk; `pernań `ütless sedäsi, akage nüid `eitme, saa nõu tühjäss Krk

3. (käega) järsku liigutust tegema, lööma, vehkima; ristimärki tegema; trääsa näitama ennemasti eida rist suu ede kut sedissi sönu `väĺja ajad suust Jäm; `eitas sedati selle `riidega nad ülalt (õlekõrred laest) jälle maha; Seike käimamoed et eidab kätega kaudu külge Kaa; vene kirikus nemad `eitvad `risti ette Ris; Ku ma `viĺlä keväde maha ti̬i̬, siss kige pält eidä ristikse ette Hls; ku `välki lü̬ü̬, sõss mea eidä iki risti ette Krk; vanast ku leevä `ahju `pantu, siss jälle eedetu riśt ette Puh; vanast eideti riśt söögi `pääle, et vanatońt süvvä es saa Ote; Et ku iks kohegi˽`minti `vällä, sõ̭ss hiideti riśt alasi ette Urv; Kagu˽`kullõ õiʔ, sõ̭ss ma˽hiidä sulle seo vigla varrõga Rõu; sis ko sanast `väĺla tulõt, sis heidetäss kõ̭gõ riśtikene sanna läve pääle; hiidä˽`hiilkat Se; [pärast missat] śjonds lugõ ärʔ ni laul ni heit́ `riśti `rahvalõ `pääle Lut || piltl tule ka `järgi, ärä sa mitte `risti ette `eitä (ära hooli millestki) Krk; käega heitma ükskõikne olema, mitte hoolima, tähtsusetuks või tühiseks pidama `eida `kääga, las `jääda VNg; `eida `kääga, las `jääda VNg; Ta pole sest `oolind midagid, `eitis `kεεga sene `pεεle Emm; ku midägi `halva um, hiidä˽`käega, neeläʔ `alla Rõu; hiidä no `käega õnõ, lasõ no ollaʔ Se

4. teat tööriista käsitsema a. vänta ringi ajama – Sa `vänti eidetasse, vändist `aetasse `ümber; `enne kui rihed käsi masinaga `tehti, siis pidi pailu `eitajid olema Khk; kaks inimest `eitvad `käia Kär; paar vikatid vöib `taale `eitada (käiata); `tuhli riivi masin, alt `jooskes `tuhli riiv `välja. `eitist vändist Mus; [köietegemisel] Öks `eitis siis `vänti. Teine ajas kedrajad `ümber Kaa; paned käia vänt `otsa ning akak `eitma Vll b. haspeldama ma eida omale `vihti. kude viht eideti otse (ilma vahepeal sidumata) Khk

5. panema, asetama eidä kääd `külge ka (võta tööst osa) Khk; mes ma teile ette eedän, lavvale kannan Kod; heit pia pikä `pääle (varastab) Plv; hiit́ ussõ `tseepkahe Se; põreda eidetasõ `paprõʔ (pannakse kaarte) Lei; hiidetäss `kaartit - - üldäss miä sullõ saa Lut a. ankrut või kalapüünist vette laskma hilakiviga heidedakse vörgud `pöhje Phl; Võrgud eedetüd ~ `sisse lastud; Kas eedäme mut́id sisse või Khn; noot - - üks kord meres eidetud, üks luom `tehtud Ris; tõene sõvvap ja tõene eedäp `nu̬u̬ta; `nu̬u̬ta `sisse `heitmä ~ `viskama ~ `laskma Se b. mulda panema, poetama; külvama ube ~ `ernid `eitma; `tuhli `eitjad äb jöva `järge Khk; pihu pild linna, sisask eit `eŕnit (rändlindude tulek määrab õige külvaja) Kam; ku sisask laul, siss eidetass `ernid Ote; tõõńõ inemine vidä hidsand, et `küĺbjä nännüʔ kuoni maaniʔ `hiitäʔ Lut c. võrku korrastama (enne püüki) kui `võrke taheti `järve viiä, eedeti na enne ärä. me esäga katekest eedime, põrmandu ehk `puhta maa pääl. veerest nakassime maha panema, pullad pannime kõrvu kateld riadl, kivi(d) keedime (köitsime) `kanmide `küĺge, siĺmusssede. üten otsan pulla, tõesen otsan kivid, lina jäi `kuhje vahele Ran d. selga, pähe või jalga panema; seljast, peast või jalast võtma eida suur rätik `ümber Jäm; eida müt́s omale pehe; ojumise majad, kohest ojuma minnasse, eidetasse `riidest ää ning Khk; `eitas püksid ära Mus; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; kas ma pea ennast koa `lahti `eitma; ma eida omad `riided ült ää Muh; vaia säŕk maha `hiitäʔ Har; kask `olgõ pääle hiidet Vas; hiidä no pääkot́t `päähhä hobõsõlõ Se; halat́ um pikk rõevass, hiidetäss `pääle Lut

6. sõlme või aasa tegema a. sõlmima, siduma eida nüid söĺm `pεεle, siu `kinni Khk; [võrgu] aina otsad eidetse aas`sõlme Muh; `pastli paelad eidetasse `aasa, teine aas teinep̀ol `kõrvas; obose saba eidetasse `sõlme Mar; vanapagan sõrme `sisse eitnd, [öeld] kui pael pahasti `tehtud KJn; sa olet `ju̬u̬skme`sõlme `eiten; [surnule] `sõlme es eidede ette, ei põllel ei kellegil Krk; mis sa oora sõlme eedit, oora sõĺm lähäp `valla Nõo; hiidä no˽langa otsalõ sõĺm `sisse Har b. kudumissilmi looma või ahendama ala˽sa enämb kotuʔ, ma˽taha kokku `hiitäʔ Har; kapuda eidetasõ `veide `vardadõ Lei

7. kohta või asendit muutma a. (kiiresti) liikuma, (hooti) puhuma kaua see `sönna leheb `eitades (käies); tuul nii `kange üsna eidab elude vahel; ratas eidab (jookseb viltu), akab `eitama, kui ta otse‿p kei ige `otsas Khk; eedäd vette, kui lähäd `suplema Kod; luḿbihn umma˽looga`hiit́jäʔ - - nu̬u̬˽`hiitvä `hindä üless nigu lu̬u̬k Rõu; [hunt kuulis hurjutamist] pańd pakku, siss kõ̭iḱ `vilpsõ, üle `puhmõ. hiit́ är `väega `korgõst Se; hopõn `kargass ülejala. hiit ülejala; koa hiit suurõ suurõ sammu, [on] pikä sammuga Lut b. (hundiratast, kukerpalli jne) laskma, viskama `näitä kuda te eedätä uńdiratass Kod; `põrsa eidäve `kuuti (hüppavad) Krk; etkona `korjusõʔ ütte, kukõrpääd `hiitmä Lut c. välja paiskama või paiskuma; üles tõusma või tõstma `kange tule kirg eidab ahost `vällä; ahi eidäb `vällä (ahjusuust tuleb tuld ja suitsu) Mar; tolm eedäb ülesi `taeva puale kõhe Kod; et tuli lakkõ kibenit ei˽hiidäsiʔ, tu̬u̬ `taŕbiss `raoti `tu̬u̬rõ˽puuʔ ja `säeti paa `kot́silõ üless üle ah́o otsa Rõu; `tolmu hiit üles nigu; oĺl sääne hobu, ku `lü̬ü̬di, timä jäl kusega hiit́ üless (lõi tagant üles) Se || rüä orass um verrev edimält. `ĺämmä `aoga timä üle nädäli üle katõ jo vereväikseʔ hiit maalõ Lut

8. (teat asendisse) laskuma või langema pohituul paneb `üöese `püksid `jalga, länstuul `eidab mihega magama (läänetuul raugeb ööseks) Jõe; `Lapsed `eideti magama Jõh; ma `eitsi ennast pitkali ~ `pitka Jäm; ken maalitse raea `pεεle eidab saab kärna `aigusse Khk; ükskord oln nii suur huss meres, mis heitn hennast üle kaeva pöigite Phl; tä `eitend `sõnna külite maha Mar; mine, eeda tut́tu Mär; obu `eitis piherdama PJg; mine eeda asemes ku tahad Hää; küĺg vajub ää, eedan selili ehk teese küĺle `piale `jälle Ann; aga nemad `eitsid perenaesega unele Tür; `õhta [magama] eeten ja ommogu tõessen one sul `lamba asi (villane ese) `ümber `panna Kod; lehmäl om iire, ku ta pikäli maha eidäb Hls; eideti makale Ran; edimält tulnava serätse siputaja, siss `eitnävä `endä tuppe (kihulastest) Nõo; pini hiidäśs läve kõrvalõ [magama] Vas; [laps] vihossihe lätt, heit hinnäst pikkä `maalõ Se; `kõ̭ikõ edimält saa siug. saa siug ne tulõ jo `pääle `hiitmä Lut Vrd heitämä

9. alanema, langema, laskuma; lamanduma; settima; sadama tolm eidab `sönna `pεεle; jahud `eitavad `pöhja Khk; [reheahju kütmisel] Vahest suits `eitis sedasi maha pole oort `välja läind Kaa; maha `eitand puud Pha; Kui udu korra maha eidab ja `jälle öles veab on vihm kää Pöi; sel nii `kangeste aha `peale `eitend (nägu päevitunud) Mar; [mesilaspere] ei taha `oksa `eita Var; küĺma ale eedab `peale ja võtab `kardule varred ää Mih; ku vesi kebadi `eitma akkas [jões], sis ollid ika mõrrad Vän; Mõnikord `teh́ti päris nimelt naśte`riideks läbivillest, tema on pehmem, eidab paremeni Hää; `üösi `eitis kaste `piale Tür; linad o punased, rosse `piäle `eitnud; aken one igine, kui pada aur eedab `akna `piäle; `mõnda `kõsta eedäb külm `rohkem ku `mõnda `kõsta; lumi heit maha Kod; paks vili mis maha eit́ tuule ja tormige Trv; leib taht vi̬i̬l apante, ei ole vi̬i̬l maha `eiten Krk; kui ommuku udsu maha eidäb, siss tuleb ilus ilm Hel; maa iit́ (oli kallak) põhja poolõʔ Krl; hommugu hiit́ vehma pisarõid Har; sata `vihma, saa `maadaʔ, hiidä kastõt, saa haugadaʔ Vas; lumõ härmäkeist `heitnü joʔ Se

10. loobuma, hülgama või kaotama; (ametist, kollektiivist) kõrvaldama `käsku körvale `eitma Jäm; eedäb oma vana usu ää, mis se uus paramad on Juu; teda eedeti kuolist `väĺla JMd; `vaslapävä aeg one liha`eite aeg. siis veneläsed eedäväd liha ärä; kis kogodusess on `väĺjä eedetud, si̬i̬ one nagu pilgata Kod; temä eit́s esi [ametist] `valla, ega tat es lasta; popsist `valla `eiten; poig tulli linnast koolist, olli oma [murde] keele ärä `eiten Krk; liha `eitmise aig (paastuaeg) Puh; ei midägi, mugu eidä meelest ärä (unusta) ja asi tettu Nõo; Viin ja tubak heedä ärä henesest Räp; hiidä tä (töö) kõrvalõ śjoost kõrrast; laulu `hiitminõ om, säid́se nädälit lauleta‿iʔ [enne lihavõttepühi]; heidi tõõsõlõ kat́s `ruublit `maahha (jätsin hinnast alla); [surija] kõ̭nõla‿i midägi inäbät, jo keelegi hiit́ är joʔ Se; hiidä liha, võta˽kala (öeld vastlapäeva hommikul) Lut || piltl `eidab `silmad `vällä, `ninda ele on (ei näe eredas valguses) VNg; hinge ära heitma surema vanaemä jo `eitis `enge Vai; Ta oli juba ammu `inge `eitmas Pöi; lehm raband `jalga ja eitnd `inge LNg; kaua `aega vaagub inge `eitmeses Kad; kell kahessa `eitis `inge Äks; küll ilm `müüräss, ka mõni rikass või kuri jälle nüid `enge eit Krk; pulmarahvass `sõitseva kokku ja pruut́ `eitse eńge Ote; ta um õks jo pia hinge `hiitmisel; timä um jo hinge `hiitmise pääl Rõn; meelt (peast) heitma ahastama, meeleheitel olema; mõistust kaotama `ninda `kahju et akkab mield `eitama Hlj; möni eidab suure murega meele εε Khk; pidas omast `kangesti lugu, siis `eitis meele ära (läks mõistusest segi) Rid; eedäb mi̬i̬lt ärä (kaotab enesevalitsuse) Kod; si̬i̬ om meele ärä `eitän, si̬i̬ om joba lollis jäänu Trv; täl om nii suur mure - - eedäp kas vai meele ärä pääst Nõo; huuju, ega sa˽tu̬u̬peräst mi̬i̬lt vällä ei˽saa `hiitä, et sa mihe maha mat́i Har | tegi mo iŋŋe nii täis, kas eida üsna meelest ära Khk; Näh, saabas eitaskid meele ää (läks katki) Kaa

11. endast eraldama, vahetama (karva, sulgi jne); nurisünnitama `karva `eitama ehk `karva ajama; läks vett `eitama (kusema) Jõh; mets eidab `raagu Muh; karv on `lahti, veis eidab `karva Juu; uńt eedab `karva, aga mitte `viisi VMr; mette üks päev (päike) tälle `piäle ei aka ja riie `karva ei eedä Kod; süä läíts alampes, akasi suust `eitme (oksendama) Hls; suust `eitmine (okse) tule `pääle Krk; mi˽teḱki miheste tü̬ü̬d ja `hiiti hikõ kah; [naine] oĺl jo latsõ välläʔ `hiitünü Har; ega `aaśtaga hiit põdõŕ sarvõ arʔ; susi karva hiit a `mu̬u̬du hiidä äiʔ Rõu; ar hiit́ latsõ, nõśt kõvastõ vai; hobõnõ hiit́ är varsa Se; tühämao `kotsalõ või eiʔ lüvväʔ läüläle `tõpralõ, või ä˽`hiitäʔ ei `aoldaʔ; kana hiit maalõ pudsajit; kui jo kat́s `aastakka `puolõga, nakass [hobune] jo `hiitmä `hambit. hiit är `ussõ `hambaʔ Lut

12. lahku minema, uut peret eraldama (mesilased) mesi `linnud `eitasivad peret Lüg; pere `eitmise `juures `lasti `püssi ning kölistati `kella, et [sülem] ää äi leheks Kär; lume `elmed `keeravad ühetese läbi kut mesilased eidaks Mus; see puu `eitis kaks noort peret Mär; [mesilased] akkavad `eitma. aga siis ei eida, kui `kange saak taga Kse; mesilast `eitväd ärä ku neid pailu on Se; aga tihusid on kevadetel kohe paĺju. sis üśt nagu peret eidavad, aavad ennast teinekord `väĺja KuuK; mesilased eedäväd peret. siis `laalma emä Kod; lind `eiten ja temä lännü [mesilasperet] puu `sissi `aama Krk; es eedävä mehiläse peret ei Puh; timahavva es heed́äʔ `üt́ske mehine mul süĺlemet Räp; `enne oli seda`muodi et ku akka peret `eitama (naist võtma), käi `moisas palumas ja küürutamas Hlj; `milla meil akka `lehma peret `eitama (poegima), siis `meie ka `saama `piima VNg; kui inimised `lahku lähvad, siis on pere `eitmine Khk; ja kui uśs akkab nüid jälle peret `eitmä, siis temä `minnä puu `otsa Juu; si naene on `jälle peret `eitnud (sünnitanud) Trm; perre hiidi ärʔ, pereh lät́s laḱka Se

13. põhjustama, tekitama; (nalja) tegema `Purjus`pääga `eideti `nalja Lüg; sihanduse asjaga (surmaga) b‿eideta `nalja; puu akab `varju `eitma Khk; nää eitnd juba sõõna `peale (mustusetriibu hapupiima püti äärde) Mih; nüid eedäp kuariku `piäle, linad ei tule üles; nagu naĺja `eite tõin tüńni `väĺja; kuuled et juba ühed eedäväd `laalu Kod; eitnd sõõnetse piimale `peale Pil; mõ̭nõl (inimisel) hiidetäse kas `murhe läbi vai tõsõ viha läbi täiʔ ja tinguʔ `säĺgä; ma˽`tahtsõ sullõ `naĺla `hiitä, sa˽võt́i tõ̭õ̭ss; hobõsõl hiideti hiireʔ Har; `suuhhõ hiit́ `hambaʔ Se; kõ̭õ̭ hiit vaŕro ga ku `päelik om Se || piltl Katsub tale egapidi süid `otsida ja `varju `eita (laimata) Emm

14. värvi või helki vaheldama; valgust levitama, välku lööma Sie `riide `eidab, `vaatad ühtpidi on ruheline, teistpidi punane IisR; Täna `öösse `eitas nii `kangesti Jäm; pilve sihest eidab ju ka. nii `kangest eidab ning müristab Khk; Eidab `kuiva - - äi mürista Pöi; `Läikivad asjad `eitvad `elki Emm; ta (meteoor) tuli nagu üks tulekera, `eitis `seokest rohelast ja kollast - - `valgust; eedab `valged Mih; `raskõst eedäb tänä `õhta; Küll eedäb `valgõst Khn; sügiseti ku `vihma ei tule, eedab `kuiva `välku Tor; täna virmalised eidavad Ann; mis ikke `siidi `seĺtsi [riie] on, sie eidab `rohkemb Kad; riie eidab `karva, kui teistpidi on `ühte `karva ja teistpidi teist VJg; kuuśk, pedäjess ja kadajess ni̬i̬ `karva ei eidä Krk; kui `välku eit, leevä inimese `riśti ette Ran; mul siin külle sisen niu˽`välki eit, nii `läükjä valu om San; `piḱne käve `väega˽kõvastõ, müriśt `hirmsahe ja hiit́ `väĺkü Vas; `päĺkü hiit, jummaĺ külb tattõ Lut

15. uude olukorda siirduma a. (millekski) muutuma; pöörduma (tuul) tuul eidab pöhja `poole; jahud `eitvad `limpu Jäm; ilm eidab, jääb vaaks `jälle Khk; on löng liig keerus siis ta eidab `rätsu Rei; ilm eedab vagasemaks Kei; lind nõnna `rüitsis metsas, vist ilmad akkavad `eitma Kad; ilm eidäp `endä tõistsugutsess. vihmale vai `vaale vai Kam; ilma heit `tõistõ Plv; tuuĺ ärʔ hiit́ küĺmäst poolõst; kõtt `ümbre hiidet - - [kui väikelapsel] kasuss kõtt suur Lut b. tekkima, sugenema šöüt `eitanu munu (sügelised on tulnud); brańt `eitänu `lambilõ `köüd́si `vahjalõ Lei c. lakkama vihm, lumi `eitas ~ jäi järele Lüg; vesi eitnd keemast ää Rei

16. kellekski hakkama; teat ametisse või tegevusse asuma; (kuhugi) liituma, seltsima noh Jüri, võtta ka järi, `eidä `meie `poistega `putrule, `kasta ka `meie `naiste `silma – sie õli vana inimistel kõhe sie [nalja] `ütlemine Lüg; ei miä `eidä `ennäst `sinne `kilda, `eigä‿n lähä ka Vai; väimiheks `eitma; `eitas ennast `vaindlaste `poole; koupmihed `eitsid kogu; ennast teise `küĺge `eita (mehele minna) Jäm; `paari ~ abieluse `eitama Mus; ma seletasi ulga `aega, ennem kui ta `nöuse `eitis Vll; eidäb `jälle `teise `usko Mar; `si̬i̬ oo kadagasaks, ise `eitnud `sakslasess; si̬i̬ mu̬u̬d näil õli ike, et eedäb käemehess; tämä eedäb kõhe ualetuse `sisse, ei tee kedägi Kod; linnu om `parti `eiten, `lendäve är Hls; ta ära `eiten ennäst viina `ju̬u̬mise `sisse Krk; emmä essä olli popsiss `eiten (jätnud talu pojale või tütrele) Hel; ta‿i ole mitte mõni`eitnu varass, ta‿m `süńdenu varass Nõo; taa hiit́ (tegi end) uĺlist; ka koh hiit́ `hindä (hakkas) ju̬u̬skma Se; kuis sa är hiidi tälle naasess; kat́s peret `hiitväʔ ütte `linnu `käändmä; äkilene hopõn, kohõ lätt, setämaid hiit `küĺge, `pelgäss `kõikõ mitä; ne hiit timä (tüdruk) jo `hindä tõbitsõst Lut

17. a. (kellenagi, millenagi) näima, paistma; viirastuma `Silmis `eidab, nigu `põtra on suo `servas IisR; see sein eidab väljalt nii siniseks Khk; eidab vähä `tuhkru karvaliseks Vll; nuu˽`hiitväʔ mõlõbaʔ ütte näkku Vas; tu kutstass `vaśklanõ, vasitsõss hiit Se Vrd heitämä b. teat suunas paiknema Minust sie kodu tie `eitas nigu `päivä `vieru Jõh; eidab vähe pöhja `poole Khk

18. piltl a. osaks saada laskma; tunda andma Eida muist muresid `teiste `pεεle Emm; vai isäk lapsile `armu eedäb (halastab) Kod; [ta] eedäp tolle pääle ka `armu, kes `vaene ja ädäline om Nõo; ma˽hiidi poisõlõ hääd sõnna, poisi˽`kulssi ka mu˽`palvõt Har b. (näitelaused ja ühendid, mis ei sobi eelmiste tähendusrühmadega) eidab kaala `pεεle, äi tee tööd; Peaks `katsuma sene asjasse ko vεhe valgust `eita (avalikuks teha) Emm; tuleb natuke `jalga `eita (kõndida) Mih; Tämäst põlõ maha `eitä kedägi (pole vaja välja vabandada) Khn; oĺlimiʔ oĺlimi sääl tüḱk `aigo, sõ̭ss heidimi˽`jalga (läksime ära) Plv; kõ̭õ̭ õ̭ks hiidä kõrvole (teen etteheiteid) Se; meheʔ `heitvä `harja (taplevad) Lut; alla heitma 1. alistuma; end kellelgi võimu alla andma tuleb ülemate käsu `alla ennast `eita Kos; `eitsin ~ ańnin tema kää `alla VJg; pereme käsü alaʔ piat iks `iitmä Krl 2. järele andma, leplik olema kui kaks tükki nönda `jönni aeavad, siis teine jätab viimaks `järg, eidab `alla Vll; ennast ära ~ üle heitma ülekäte või kõlvatuks minema üle `eitänd enese, nagu `mieletu `juokseb `siie ja `sinne, tieb igate sugu tükkid `vällä; kus on roppust nähä, sääl pere`naine on üle `eitänd, ei `siivu `ennast ei maja Lüg; `Niisikesest ülä`eitänest sa enamb `õiget `nahka et saa Jõh; inimesed eedäväd ennäss ää. ei viitsi tü̬ü̬d tehä, varassavad ja petäväd Kod; nigu lojuss elab. ike sihuke tüdruk ehk naine, kes enese ära `eitis Ksi; ette heitma etteheiteid tegema, süüdistama Akkas taale ta rumalid tegusid `meele tuledama ja ede `eitma Emm; lapsile eedetässe emä teod ette Kod; hammast heitma naljatama; sõnelema see mees `oskab ammast `eita Jäm; hiit hmmast, `naĺja pidä; maʔ taha sukka hammast `heitäʔ (sõneleda) Se; nina peale heitma (etteheitvalt) üht ja sama meelde tuletama akkas `moole seda `asja nina peale `eitma Khk; mo ninä `peale ikke eidetasse `ühte `puhko sedä Mar; võõras eedäb emäle nina `piäle lasse teod Kod; perra heitma järele andma, leplik olema ei eidä si̬i̬ `perrä mitti, oma sõna ta‿i muuda; ku poiss siut `kiusass, ärä sõss `perrä `eitä Krk; pilku ~ silma peale heitma (põgusalt) otsa, üle või järele vaatama; endale himustama `eitas kurja pilgu `pεεle Jäm; Sene tume asjasse tahaks küll korra `pilku `eita Emm; [ta] `eitis juba `ammu `silma `Jürne `maade pεεl Käi; ma˽pańni uma hobõsõ taha `sü̬ü̬mä, ku˽no˽siihn olõt, siss hiidä `siĺmi sinnä poolõ kah Har; hiit iks `siĺmi alt `kolmõ Rõu; ma heidi üte voori tälle (võõrale inimesele) `siĺmi, kai `otsa Plv

enese (n puudub) g enese R(-a Lüg; henes[e], [h]enesä Kuu) eP(h- Phl), `eese (ee-) Sa Lä(`eesa LNg, -ä Mar; eesa Rid) Mih Nis Rap, `enda (-ä) Lüg spor L K I, Trv(`eńdä) Pst T(endä hv Nõo) hv Har(`h-), Lei, -e Saa hv Vil, M(-ń- Hel) San, `indä Võn Ote, `(h)indä (-ń-), -e V, `(h)enne, he- Har, `enne, `jennõ Lei, `hinne Rõu Vas(-ńn-) Lut; in hinesehn Rõu; el henesest Har, hi- Rõu, `endäst Kuu; all enesale Kir, änesele Mih, eesele Ris, `endalle VNg, -le Vai, ennele Lei, hi- Räp; ad hinnel Lut Kra; kom enäsegä, heneskäs Kuu, hennega Kra, hinneka Se Lut; p ennast (-ä-) R/`e-/ eP(h- Phl; ä- SaLä; -ss Kod MMg) M T hv Har, -est M hv Ran, Har(h-), (h)innäst (-ńn-), -est V, end hv Lüg Jõh Vig Pär PJg Tor Juu Tür, `enda hv Rei, `endä T hv Plv, `hi- Plv Räp(-ń-), `inde Krl, `endast (-ä-) Kuu(h-) VNg Lüg, `endat Lei, endät hv Nõo, `hindät Plv Räp(-ń), `endasa VNg hv Lüg, `hendäs, henest Kuu, eest Vll;pl enesed hv Jõh Jaa; g eneste R(h- Kuu) Jäm Khk Hi spor L K I(-sse Kod), Trv Pst, `eeste Khk Kaa Vll Mar, `eńdi (-n-) hv Mar, spor K, Pal Äks T, `ende LNg Mar, `eńdide (-n-) Vil Ran Nõo Kam, `hindide Räp; all `eńdile Mär; ad `henneil, kom `henneidega Har; p `eńdid (-n-) IisR Jäm Käi Rei L K I M(-t) T(-t) Har, `hińdit (-n-) spor V, `endasi VNg Lüg(-ä-); (singular esineb sag pluurali tähenduses)
I. refl-pron
1. (objektina) a. (hrl transitiivse verbi laiendina) siis `tehti `jälle kaik nii `uhkeks henest; lase siis `hendäs `kurnada nii `kaua Kuu; `tütrukud `oidasivad `endasi `valgenna (vältisid päevitumist) VNg; unestasin `endasa ~ enese `siie `istumaie; kuusk arib `endäst ise, ajab kävid maha ja tieb `puhtast `endäst Lüg; Siis `pesti `reie tuas siis `puhtast siis enesed Jõh; pidi ännast εε katkestama; paneme ennast `pitka (heidame puhkama) Khk; Sõid ennast täis Pöi; ma räägi nüid ennast ma‿p räägi `teisi Muh; jänes teeb aasa, eksidab ennast `koerdest εε Emm; `vaene `kerjaja toleb, kepp pitkemad `enda Rei; lapsed ei anna `endid kätte Kse; las ta lähäb ja koolib ennast Var; [lapsed] sittusid end täis Pär; angerjas poos enese ää [põhjaõnge otsas] roho `sisse Vän; vana perenaene murd `lammaid, teind eese uńdiks Nis; [karjamaal lambad] `kieravad ket́tidega `kinni, kokku `endid Amb; ta piab ennast `uhkest Rak; mehed jõid ennast `juonust Trm; sa tuled ennast poriga (poriseks) tegema Pal; `ütles Talinnast `enda peri olema Äks; lehmale `pańdi kärbis nina `peale, [sest ta] imes enese ää Pil; me `piame ennast van ~ `endit `rõõviss paneme Krk; temä piäb `endä iks enämbäss ku miu; mia `paistsi ennäst ahju man Nõo; kui varess vihup ennäst, siss `vihma tulep; `mõisa aeva iks suuress `endit joba Kam; rasse`jalgne ei tohi `enda pahandada Rõn; ei olõ˽ti˽hinnäst nii vaivanuʔ, nigu˽taa Urv; ala˽sa˽`näütü˽hennest mu˽`siĺmi; ma `aiõ `henne ka üless Har; küll um miiss tõist `naarma `hindä ei näeʔ Plv; a oĺliʔ `säändse rahvass, maśsiʔ esändäle ärʔ ni ośti hinnäst `ussõ [teoorjusest] Lut Vrd ennatsi, ennisid b. (refleksiivse verbi asemel või intransitiivse verbi laiendina) [lennuk] `laskis `hendäst `sinne maha Kuu; ennast viina ooleks `andand; mis sa ojad ennast ukse `körva Khk; vääratad, kukud `eese maha Kär; obu `viskab maha ning kikerdab ennast Pha; ning eitnd ennast `riidest ää Pöi; õpped sa pesunaiseks ennast Muh; se üsna pödes jäla pεεl ennast ära Emm; pani minemä eese, ei taha tööd tehä; `vilne riie tõmmab eese `kärtsu Vig; vili loob enese ää Lih; mõni `tõutab ennast teisel truviks jääda Hää; see `pistis ennast `jooksu; koer oli `metsa pugen ennast Ris; mis sa eputad ennast Hag; siis ehmatand end targaks Juu; nääd sügise poole enam kägu ei kuku, ta muudab ennast kuĺlist või Trm; nüid ta akkab ennast järele `mõtlema; mis sa nõnna `oopled ennast Pal; `eitlik ilm, muudab ennast ütelugu Pst; siss õṕs ta ennast `piĺtnikuss; ega ta nõnda ei oole, ku ta `kerklep ennast Krk; mis sa targutet ennäst, kõrdsin ja ku̬u̬noleku pääl Hel; küll temä om ää usuga obene - - ei peruta `endä Kam; mul sai mitu kõrd `kronksi tõmmatuss ennäst San; sääl ma˽`külmssi `henne välläʔ; siin om lämmi siiä kogusõ˽kokku henne [kärbsed] Har; mis‿sä `hińdä suurustat Räp; herändä sa hinnäst (üless) Se c. (objektilise atribuudina deverbaalsubstantiivi juures) elu põle ia, sellest need enese`tapjad ja kuŕjategijad tulevad Hag; mies võt́tis enese `kaitseks sõna Kos; aga temäl es lää õnness `endä `tapmine Nõo; `hindekituss `haisõss Krl
2. (adverbiaalina) `Kutsuga see `toise pere laps ka heneskäs `mängimä Kuu; jalad oli enesel nisused `kanged VNg; poiss läheb nüüd `endale naist kõsimaie Lüg; votti `lapse enesega `kaasa Vai; toome `eestele pingi Khk; Igaüks ei ole selline, vaat see vötab `endase (on kinnise iseloomuga) Mus; `kumpkit sai kolm `paari pesu `eesel Kaa; jättis eesa kätte Rid; me panime `eńdile juba rehe ülesse Mär; iga pere `püidis enesale [kala] Kir; olid käärbud enesel Nis; `kutsus enestelle `kangeste Jür; `tõmmas `endale `kiirest riiet `piale (riietus) JJn; me olime `eńdiga `väĺlas (töö lõpetanud) Ann; sie on üks niesukene nohik miest, enese ette ta pusib ja on Sim; panima õõnad enese tarvis `kersso Kod; kes siiss nõnna `keŕkleb `endaga Pal; mis‿sa nühäd enesest KJn; nevä (koolilapsed) olli vaadige vett vedänu säält alt `ende perän Pst; mea pistä `endel tõise `rõõva ka `seĺgä Krk; ää iki, ku `endä peräld (omaette) majake om Ran; ärä lase `endäle `lüvvä Puh; [toidulaud muutus paremaks] kui joba `kartuld sai `endä täis; mes sä `endäst `vaivad nii paĺlu Nõo; mina lät́si `tahtse näid `eńdidega `kutsu üten Kam; Ma siss `mõt́li `endäman (endamisi) Rõn; tegive˽tüüd, ja˽pedäve `endäst `kõrda San; muidu omma˽mul kõ̭iḱ latsõʔ `ümbre˽`henne, siin saan `ümbre˽`henne elutsõsõʔ; ma olõ õks pallõlnu, et ma õks henne peräst (omal jalal) `väĺlä saa; ta ei hoia medägi henne˽sisen (enda teada); ma võta henele ~ `henne manuʔ; vana elu om sääräne, nii kõnõla henne˽päält (endast) Har; ma `mõt́li `hindält (endamisi) Rõu; nimäʔ võt́i mõtsa rakoʔ `hindälle Vas; herneh om jo˽`hindä koruʔ Räp; kelless maʔ tu̬u̬d `aśja `võidsõ kõnõldaʔ, maʔ pei üteh `hińdäh (enda teada); kae ette `hindäle; ma `lõiksi suurõ leevä pöörändüse, hinneka `pandaʔ (kaasa võtta); ma saa ai `hindäst [kuhugi minna], uma kõrd tuĺl `külge; kuiss saʔ `joudsõt arʔ taad jutto `hińdäh kińni (enese teada) pitäʔ; ta om `hindeviisi ~ umma `viisi `väega; muilõ `hauda kaivat, es‿`sisse satat, `hindä päält võtaʔ mõõdi Se; paha `pienüʔ linanõ lang, hinnel präädit Lut
Vrd heideste, heineste, hene, ennaste2, ennate, ente
3. (mitmesuguseis väljendeis) `Üksi `endäst, `kaksi käsist (ühe inimese tööjõud) Kuu; Niid akad sa ennast ää lammutama (vastuoksa rääkima) Kaa; eneselle tegemä (magama) KJn; [rase] `hindähe (iseenesest) om ärʔ pudõnuʔ Plv; enda keskel ~ vahel omavahel `enda vahel õleme iast läbi soand Pal; `peiväʔ `hindä `vaihhõl plaani kokko Räp; paremb `hindä `keskel ärä lõpõta sjo asi; kiä `mõistsõ mehidse ki̬i̬lt sis kuuĺd ko mehidse˽`hińdä `vaihhõl kõ̭nõlevvaʔ Se; las olkõ timä `hinne `vaihhõl Lut; enese peal iseseisvalt, omaette ta elab enese peal, ega ta isa kääst kedagi enam saa Mär; nüid ma ole enese peal old tüki `aega Vig; ku ma sääl henne pääl oĺli, sis taa õks `tõie säält mullõ kah medägina söögipoolõst ja väepoolõst Har; eneses endamisi ma olen metu`korda mõtend eneses Mih; Kõ̭iḱ (kirikulised) `oĺli hinesehn mõtõlnu miä tu̬u̬ opetaja üteĺ Rõu; enesest ~ endast 1. iseenesest, välise tõukejõuta; iseseisvalt pεε valodab, on `vengo vöi säsugest `asja, vöi on ösna enesest pεεvalo Käi; vanad inimest `rääkist seda, äga ta pole enesest neid `asjo teand Rei; `uibu pandass tiku `külge ta‿i püsüʔ `hindäst üleväh Plv; 2. endal, omast käest [angerjat praetakse rasvata] seald tuleb `rasva nii `palju, henesest Kuu; mool oli `endast kõik rahakopikas Kse; sel veśti `taskul oli enesest ka midagi pial vist [enne muutmist] JJn; nüid om iks `endäst katussealune elädä ja olla Nõo; tel om `endäst sü̬ü̬ḱ. `endäst maja illuss kõ̭ik San; tu̬u̬l om esi˽ka henesest hobõsakõnõ Har; esä `tahtse ka `hendäst (iseseisvat) ello Räp; nu̬u̬ (kosilased) tõi viina `hindest, a sü̬ü̬ḱ oĺ `tüt́rigu imä poolõst Se; 3. endamisi si̬i̬ `vaenõlat́s `hińdäst nii mõtõĺ: olõss tulõsi vana mehekene Se; ennast täis uhke; isekas Ole `pääle `hendäs täüs, ega sie `toistele midägi lue Kuu; Ega senega saa `rääkida, sie on `ennast täis Jõh; Nii ennasttäis mees, et otse loĺl näha Kaa; mis sa tätta räägid, tä tänä ennäst täis (pahane) Mar; nied `jõukad olivad jo nii `kangesti ennast täis VMr; on ennast täis nõnna et ei tule eest ega takka sõna `väĺla Plt; suurõline ja hinnäst täüs kui Räp; ennast vasta ~ vastu rase – spor eP M T kui ma `jälle hennast `vastu läksin Phl; ennast `vastu ~ `raske inime Saa; eks Milde `jäändki ennast vasta Kad; ennäss `vassa Kod; Kui ennast vastu inimene luuüdi sööb, sõs saab laits isune Trv; ennäst`vasta naene piab `oidma kõegest alvast Ran; vanast üteldi iks ramma naese, aga perästpoole nakati `ütlemä ennäst `vasta Nõo | näib jo `vasta ennast olema Kad; hindä kotsilt ~ kottalt 1. ise(seisvalt), omal jõul; omaette sa olõʔ iks nii `hindä`kot́silt (mõtle oma peaga), `kaegu‿iʔ essä ja immä midägiʔ Rõu; kas sa `hindä kottalt saista ei jõvvaʔ, et sa mu `säĺgä `nõ̭atat Plv; kodapoolinõ oĺl, mia sul majah `eĺli, poṕs oĺl esi˽`hindä kottalt Vas; lat́s küll `hindä`kotsõlt `kävvü es saaʔ [rehetoast rehealusesse]. läveʔ oĺli˽`korgõʔ Räp; 2. iseenesest, omast kohast Et timä oĺl kah õ̭ks `hindä `kot́selt õigõ˽kenä meehekene [räägiti] Räp; hinnäst mööda 1. rase – Urv Krl tu̬u̬ näüss innest`müüdä ollõv Urv; 2. omaette ugalanõ [on see], kiä üt́sindä om, innäst`mü̬ü̬dä Urv; hinnäst piten 1. rase ku naańõ last jäi, sõ̭ss `üĺti et ta um hinnest piten Rõu; pujaga oĺli hinnäst piteh Vas | tiä om joʔ `hindät pite (varsti sünnitamas) Plv; 2. „omaette“ Liisol oĺl ka hinnästpiteh pu̬u̬ĺ tallo Vas; hinnäst sääne rase ku taheta‿i üĺdäʔ, et om rassõ, sis üĺdäss, et timä om hińnäst‿tsääne; naańe oĺ kotoh hińnäst sääne Se
II. poss-pron oma Henes kuub o kaik must `kuidas `sengä `puodi lähäd Kuu; sie inimene mudib seda `süömist `enda `kõhtu Lüg; ma ajasi ta (lehma) `eeste öuest ää Vll; `eese lapsed ja poa (poja) lapsed olen kasvatand LNg; nää ma ole jo eese käte peal (elatun oma tööst); puu`meister oo kes nõnna töömehed ette võttis ja maja `kauples `eesä kää `peale; me pidime siis selle sõnikuga `ende `põldosi rammutama Mar; enese lapsest saadike enese isaga ja‿s nüid enes‿mehega elasin [siin] Rap; `tehke `endi tüö ja süöge `endi leib Amb; anna miul üit́s pisar vett, `ende toobist Krk; `eńdi aena ja kõ̭ik söödivä ärä Nõo; ma `endä latsõ˽panni kõ̭ik lappõ `kakma ja `tü̬ü̬teme San; egä `kiäki henne `halvust ei tunnõʔ Har; kes `hińdä umaga raahu ei olõʔ tõśte umaga hangõldass Räp; ka ku lätt, mutku hörätäss uma ~ `hindä `persegaʔ Se Vrd enen, ennaste2, ennate, ente

f ehv Emm, g ehvi Rei Mar JMd; ehv́, kom ehvuge Krk; p `effa Ris kirjatäht; häälik põle sii eestikeele sees (tähestikus) `ehvi `ühti. see üks va venekeele ehv oo Mar; Veelik (Felix) akkap ka jo ehvuge Krk